Järvi Kokla

Asi pole pelgalt Prantsusmaa immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas. Rahutused puudutavad kõige otsesemalt anglo-franko ühiskonnamudelite rivaliteeti. Ühel pool tõstetakse kilbile turg, töö  ja majanduskasv, teisel pool sotsiaalsed väärtused. Nüüd peab aga Prantsusmaa möönma, et tema mudel, mida ka Euroopa Liidu kontekstis nii aktiivselt brittide jt vastu kaitstakse, ei paku sidusat turvalist elu ühiskonna kõikidele liikmetele. Vähemasti kümnendik jääb väljapoole.

Filipiini medõed ei mässa

Seosed prantsuse ühiskonnamudeli ja rahutuste vahel on otsesed ja sisulised. Need vandaalitsejad pole vaesed absoluutses tähenduses. Nende peale kulub märkimisväärne osa Prantsuse riigi sotsiaalabist. Ja neil on piisavalt raha, et maksta näiteks oma mobiiliarveid. Asi on tööpuuduses. Prantsusmaa niigi kõrge töötus on eriti kõrge just Põhja-Aafrikast pärit kodanike seas. Prantsuse (ja paljude teiste) Mandri-Euroopa riikide tööturul on uute töökohtade loomine teatavasti väga vaevaline, tööandjad ei taha riskeerida. Selle all kannatab ennekõike just mainitud kontingent. Mõistagi pole “värvilised” ja moslemid iseäralikult altid mässama. Sest miks näiteks ei mässa sajad tuhanded läänes töötavad filipiini medõed ja sajad tuhanded india, pakistani jt ehitustöölised naftariikides? Sest neil on tööd ja nende eesmärk on teenida palka, mis nende kodumaa võimalustega võrreldes oleks väga kõrge. Enamikul neist ei tule pähegi töötamiskohta päriseks elama jääda. Prantsusmaal aga on kujunenud olukord, kus potentsiaalsed töötegijad on jäänud paikseks, aga tööd pole. Siit jõuame Prantsusmaa integratsioonipoliitika iseärasuse juurde. Valdaval osal vandaalidest on Prantsuse kodakondsus. Neid on tahetud integreerida kui kodanikke, mitte kui religioosse või rahvusgrupi liikmeid. Multikulturaalsus (nagu Inglismaal või Hollandis) on prantslaste meelest poliitiliselt ebakorrektne. Kõik olgu võrdsed Prantsuse kodanikud. Ent see plaan on jäänud poolele teele. Praktikas, iseäranis tööturul, vohab diskrimineerimine. Palju on tsiteeritud näidet, kuidas üks inimene saatis tööpakkumise peale kaks taotlust. Ühe allkirjastas prantsuse, teise araabia nimega. Esimese peale tuli kutse vestlusele, teisele mitte.

Aga kuidas võidelda diskrimineerimise vastu, kui etniliste, religioossete ja  lingvistiliste gruppide olemasolu ei tohi ametlikult tunnistadagi? Põhja-aafriklastest moslemid on nagu talupojad, kes küll kunagi vabastati, aga ilma maata. Neil puuduvad rollimudelid, perspektiiv. Neid pole  kõrgematel kohtadel. Ainult moe pärast  mõned alamad ametnikud ministeeriumides. Tõsi, integratsiooniminister on araabia päritolu. Aga üksainus prefekt! Ja vist mitte kedagi mõjukamat politseis, sõjaväes, diplomaatias. (USA 1960ndate ja hilisemate rassirahutuste järel hakati värvilisi tõmbama eeskätt politseisse ja sõjaväkke.) Kokkuvõttes tunnevad moslemi ja Aafrika tagapõhjaga noored end Prantsuse ühiskonnas liigsetena. Minevikus pidid nad vähemasti läbima kohustusliku ajateenistuse, sel oli tugev integreeriv jõud. Nüüd on Prantsusmaa läinud  täielikult üle palgaarmeele. (NB Eesti!).

Ühelt poolt on see kahtlemata Prantsusmaa probleem. Rõhutada üksnes üldist külge (tulenemist globalisatsioonist jms) oleks sama mis panna ühte patta kõik, kel on kõrge palavik. Kahtlemata on vahe, kas töötud on oma kohalikud noored või “tulnukad”. Üldist on aga olukorras niipalju, et see, mis praegu Prantsusmaal toimub, võib  varsti juhtuda teisteski Euroopa maades. Mujalt tulnud kehtestavad end  jõulisemalt ja pinged põhirahvastikuga kasvavad. Eeskätt moslemite puhul, keda Euroopas on 20 miljonit. Ärgu saadagu valesti aru, ma ei inkrimineeri islamile seda, mida seal pole. Asi on lihtsalt selles, et  islam on pea kõikjal muutumas religioossest poliitiliseks, peaasjalikult “teise” usurpeerimise kaudu (mõistagi äärmuslaste käe läbi). See, et praeguste rahutuste ajal ei kantud islamistlikke loosungeid, ei tähenda mingil juhul, et neis eeslinnades islam puuduks. Näiteks on mõnelgi pool suletud kinosid, diskoteeke jt lõbustusasutusi kui islamile võõraid. Ja mis eriti oluline: noored moslemid ei kuula enam imaame ega mullasid, kes sooviksid asukohamaal rahumeelselt elada. Ei kuulanud Inglismaa pommipanijate ringkonnad, ei oleks kuulanud ka Prantsusmaa noored vandaalid. Traditsioonilised korralikud moslemijuhid on enamasti kaotanud kontakti noore põlvkonna reaalsusega. Ei kujuta ette, et meil näiteks perekonnanime  slaavipärasus oleks takistuseks ameti saamisel. Eestis on venenimelisi paljudel elualadel. Mitte palju, aga rollimudeleid on olemas. Igasugused sidemed kahe kogukonna vahel on Prantsusmaa sündmuste ärahoidmiseks  olulised.  Selles mõttes võib leida positiivset isegi kohukesepartei veneflirdis: eestivenelased  lähevad aktiivsemalt hääletama, st ei getostu poliitiliselt.

Euroopa traumeeritud mälu

Vandaalid  tahavad tegelikku võrdsust.  Kas see on õiglane? Kuidas  nad julgevad tulla teiste õuele ja hakata tahtma sama, mida teised on saavutanud pikaajalise ülesehitava tegevusega? Võiks  taadilikult näägutada,  et lase sant sauna, tahab lavale jms. Aga selle väite kirkust tumestab koloniaalminevik. Seejuures pole kuigi määrav tõsiasi, et majanduslikult oli Prantsuse impeerium pigem riigikassat tühjendav kui täitev ja seda peeti suurel määral rahvusliku uhkuse pärast. Ikka kerkib põhimõtteline küsimus, kui kaua on üleval endiste koloniaalriikide moraalsed võlad oma asumaade ees. Mis oleks sümmeetrilisem, kui et nüüd tulevad nemad siia  ja võtavad omakorda? Prantsusmaa lubab endiste asumaade elanikke sisse osalt kindlasti selleks, et süümet vaigistada. Neist tehakse kodanikud ja paistab, nagu piisaks. Aga võta näpust. Chirac oli lootnud ägeda Iraagi sõja vastasusega  korjata  araablaste ja moslemite hääli. Kaks nädalat on näidanud, et ta oli kuue miljoni moslemi tõelistest probleemidest valesti aru saanud. Kuna Chirac soovib järglaseks de Villepini, siis ei tahtnud ta kuidagi algusest peale ja selgelt oma siseministrit toetada. Sellega ta plusspunkte ei kogunud. Aga Sarkozy ise? Mõnel teisel ajal x riigis oleks poliitik, kes “rämpsu Kärcheri survepesuriga ära uhta” tahab, poliitiline laip. Seekord mitte. Ilmselt  toimunu pikendab aega, mis kulub Türgil ELi täisliikmeks saamiseks. Kerge on kujutleda, kuidas miljonid läände asunud türklased pole ühel hetkel nõus olema “teine”, vaid tahavad ka kõike ja kohe. Omal kombel on ka Prantsusmaa rahutused näiteks, kuidas müüri langemise ning uute riikide mängu võtmisega  kaasnenud armumiseufooria  on asendunud vana  arvestusabieluga. Viimane ei avaldu üksnes riikidevahelises suhtlemises, vaid ka nende sees toimuvas. Peamine, et rahvusriik pole kuhugi kadunud, kõige vähem inimeste südamest, vaid ruulib  oma puuduste ja voorustega. Poliitikud ei pääse sellega arvestamisest. Kuigi väga palju on vahepeal muutunud, on seda, mis samaks jäänud,  rohkem, kui entusiastidele meeldiks tunnistada. Uute inimeste, “vendade ja õdede Euroopas” teke on mägede taga. Eestil tasub silmad-kõrvad lahti hoida ja õppida nagu Indrek Mauruse kooli esimestel aastatel.

Anu Toots: Mis puudutab eesti erakondade selgepiirilisust, siis meil on kaks selgelt positsioneerunud erakonda: liberaalne Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid. Siin on omavahel suhtelises kooskõlas nii erakondade enda positsioneering, programm kui toetajaskond. Sotside õnnetus on selles, et meil ei ole nõudlust klassikalise sotsiaaldemokraatia järele. Meil jäi ehtne töölisliikumise ja ametiühingute aeg vahele ja klassikaline sotsiaaldemokraatia ei kujunenud välja. Sama mure on konservatismiga, sest konservatism on Mandri-Euroopas samuti tuginenud tugevatele töösuhetele (ametiühingud, tööandjad) ja meil neid ei ole. See ei ole ületatav lastehaigus. Need asjad ei jõuagi meile, sest tööturg on meil hoopis teistsugune, pigem postmodernne. Meil on paindlikud tööhõive vormid, palju FIEsid, IT-tööd, üksiktalunikke jne ning ettevõtted on väikesed. Üle kolmveerandi ettevõtetest on alla 12 inimesega. Neis ei saa tekkida niisuguseid lõhesid, mis toidavad konservatismi või sotsialismi. Selles mõttes on üllatav, et paljud erakonnad reklaamivad ennast konservatiivsena.

Vanim ja soliidsemgi konservatiivne erakond Isamaaliit rõhub peaasjalikult rahvuslusele. Kas traditsioonilise konservatiivsuse seisukohalt ei ole see mitte nagu maja ehitamine ilma vundamendita? Traditsiooniline konservatism jõuab rahvuse olulisuseni ju mitmete fundamentaalsemate eelduste kaudu?

Positsioneeriksin Isamaaliidu kui tsentri poole kalduva kristlik-demokraatliku erakonna. Meie Isamaliidu nõrkus on väga kitsas platvorm. See on selline pateetiline, premodernne rahvuslus. Isamaliidu viletsa valimisedu põhjus on selles, et neil on täiesti välja töötamata majanduslik platvorm. Saksa kristlikud demokraadid leidsid pärast teist maailmasõda ka need majanduslikud huvigrupid, keda kaitsta. Paremal tiival olid suurettevõtjad, vasakul proletariaat ja kristlikud demokraadid leidsid oma niši väike- ja keskmiste ettevõtjate näol. Eestis on see nišš samuti avalikult ja ametlikult täitmata. Kui vaadata erakondade programme, siis seda on meil praegu täitmas Keskerakond. Isamaaliit peaks siin oma positsiooni kõvasti tugevdama. Ilma majanduseta ja ainult sellise patriotismiga ei saa jääda püsima.

Kristlik-demokraatliku maailmavaate juurde kuulub ju ka muretsemine ühiskonna sidususe pärast. Isamaaliit on seda rolli üsna halvasti täitnud?

Absoluutselt. See eraldabki Isamaaliitu puhtast kristlik-demokraatlikust erakonnast. Viimaste jaoks on sidusus oluline. Väikeettevõtluse toetamine ei ole kristlikele demokraatidele oluline niivõrd majanduse kui ühiskonna sidususe pärast. Nii sissetulekute kui huvide sidustamise jne vaatevinklist.

Kui ma vaatan Res Publicat kui konservatiivset erakonda, siis ma ei leia ka nende riigikäsitluses ja välissuhtluses konservatiivseid jooni. Konservatism peab riiki väga oluliseks, alates politseinikust kuni tugeva välispoliitikani. Res Publica on kogu aeg rääkinud aga minimaalsest riigist: hoiame kulusid kokku ja teeme riigi lihtsaks. Konservatiividel on alati olnud tugev bürokraatia. Konservatiivne poliitik ei tohiks rääkida valitsemiskulude kokkuhoiust. Meie end konservatiivsena deklareerivad erakonnad kalduvad kas päris liberalismi või siis sotsiaalliberalismi ehk kolmanda tee kanti.

Kas niisugusel lähenemisel on mõtet ühiskonnas, kus on niigi olemas juba tugev liberaalne jõud.

Ei ole. Neokonservatism ja ka neoliberalism on ikka aseained. See, kas maailmavaade ja valitsemisprogramm asetatakse liberaalsele või konservatiivsele aluspõhjale, on traditsioonide küsimus. Mina pean eesti ühiskonna ideoloogilisi juuri nõukogude ajale vaatamata siiski pigem liberaalseteks ning ei näe seetõttu erilist pinda konservatismile.

Miks konservatismi tiitli taha pugemine siiski nii atraktiivne on?

Seda on mul raskes seletada. Võib-olla vaadatakse, et liberalismi kaubamärk on juba tugevalt Reformierakonna käes ja vasakule ei julgeta ka eriti minna. Paistab, et konservatism ei ole veel kellegi omand, ja sinna siis kõik trügivad. Siiski arvan, et laias laastus konservatiivsusele püüdlevad parteid nagu Isamaaliit, Res Publica, Rahvaliit võiksid oma spetsiifika paremini välja tuua. Ja selles mõttes on Res Publica probleemi ees. Kui Rahvaliidul on siin maainimesed ja Isamaaliidul rahvuslus, siis mis on Res Publical? Nad tegid panuse vene valijaskonnale ja kõrbesid. Siis tegid panuse noortele ja viimased Faktumi uuringud näitavad, et siin kõrbeti samuti ja et noored hääletavad Reformierakonna poolt. Mis on see täiendav nišš?

Uuskonservatismiga on kaasas käinud ka viha avangardliku kultuuri vastu ja kunsti süüdistamine ühiskonna hädades. Kas selle peale mängimist ei ole karta?

See võib olla üks kaart, mida välja käia. Arvan siiski, et eesti ühiskonnas lähevad eeskätt käiku haridusega seonduvad teemad nagu usuõpetus ja tugevam väärtuskasvatus. Kuigi nad räägivad individualismist, on hariduskontseptsioon neil pigem konservatiivne kui postmodernne.

Kaasaegsest kultuurist võib välja lugeda mõnetist pettumust individualistlikus ja lõhestunud ühiskonnas, liberaalsetes püüdlustes ning ka postmodernses kõikelubavuses. Houellebecqi ja Ellise raamatute või näiteks Kormakuri filmi “Reikjavik 101” alusel tundub, et otsitakse taas teatavat seotust ning ka kohustust ja vastutust, mis elu struktureeriks. Kas konservatismi disraelilik ja katoliiklik külg ei näi õhtumaal taas toetust koguvat? Oli ju algne konservatism ka ratsionalismikriitiline.

Ma ei usu, et poliitikas selline mõtteviis läbi lööb. Pigem on seal ikka sellist postmodernsust, vabadust, fleksibiilsust, kosmopoliitsust, fragmenteeritust jne ning üha vähem püsivust ja püsivaid identiteete. Ka üksikutes poliitika valdkondades, sotsiaalpoliitikas näiteks, on pigem volatiilsust kui püsivaid identiteete. Ja ratsionaalne argument on jätkuvalt üsna domineeriv eetiliste või normatiivsete üle.

Mõned arvavad, et peab olema palju paremparteisid, sest liitudes võib väheneda parempoolsuse toetajaskond tervikuna. Kas see on mõistlik hirm?

Ei, kindlasti mitte. Res Publical on kaks võimalust: liituda kellegagi või tabab seda varem või hiljem koonderakonna saatus. Nii palju väikeseid erakondi paremtsentrisse ei mahu. Kui küsida, kas Res Publica või Isamaaliit peaksid liituma, siis ma arvan, et mitte. See hävitaks mõlema toetajad. Pigem võiks Res Publica otsida üles selle vana lepingu, mis Kallasega tehti. Teised liidud jäävad tõenäoliselt ebarealistlikuks personaalsete antipaatiate tõttu, kuigi ka need oleksid absoluutselt võimalikud. Isama­liiduga ühinemismõte tekkis kahest mitte üldse olulisest tunnusest, et on enam-vähem võrdne toetus ja et nad väidavad end olevat mõlemad konservatiivsed. See on kõik vaid pinnavirvendus, mis ei taga efektiivsust ega valija toetust.

Taavi Veskimägi on siis õigel teel?

Veskimägi on liiga jäik kõikides oma nõudmistes. Jäikadel positsioonidel saab olla väga karismaatiline inimene nagu Savisaar. Kui sul on suhteliselt nõrk legitiimsus, siis ei anna jäikus head tulemust.

Alternatiiv õilishingedele

Sarja teises osas mainisime Cambridge’i ajaloolast M. T. W. Arnheimi, kelle järgi kuulus Euroopas enne XVIII-XIX sajandi kaubandusrevolutsiooni õpetatud ringkondade poolehoid valdavalt lojaalsuse, ühtsuse ja rüütellikkuse ideaale kehastavale Spartale. See suurimat ühtset maa-ala kontrollinud Kreeka linnriik on juba lääne kultuuri alusmõtlejatest saadik pakkunud suuremal või vähemal määral ahvatlevat alternatiivi kõikvõimalikele kaasaegsete omakasu, isekuse ja nürimeelsuse üle kaeblevatele õilishingedele. Ent nagu kõik idealiseerijad nii on ka näiteks Rousseau ja tema ürituse jätkajad mugavalt rõhutanud oma paleuse teatud tahke ning jätnud tähelepanu alt välja teised, mitte nii ülevad asjaolud.

Samas on selge, et Sparta eluolu ei juhtinud mitte nende tegevusele hiljem kunstlikult külge poogitud väärtushinnangud ja arusaamad, vaid konkreetsed majanduslikud ja poliitilised hetkevajadused. Viimaste hulgas oli määravaim täieõiguslike kodanike, spartiaatide, vähemus. Enamiku Sparta elanikest moodustasid maa külge kinnistatud riigiorjad heloodid. Konkreetse suhte üle vaidlevad ajaloolased siiani ja kuigi Herodotose pakutud 7:1 on paljude arvates veidi üle pingutatud, ei ole kellelgi kahtlust, et helootide arv ületas spartiaatide oma mitmekordselt. Helootide õigusetuse ja nende julma kohtlemise tõttu oli ülestõusu oht spartiaatide jaoks igapäevane tõsiasi. Sparta ühiskondlik-poliitilist korraldust mõjutaski väga oluliselt just VII sajandi eKr keskel toimunud mitmeaastane, ülemkihi saatuse suure küsimärgi alla seadnud orjade ülestõus. Seejärel aastakümnete jooksul kinnistunud ühiskonnakorraldus pidi eelkõige välistama millegi sellise taaskordumise.

Nii et kui Sparta puhul räägitakse võrdsusest ja ühetaolisusest, siis puudutavad need tähelepanekud ikkagi vaid väga väikest valitsevat seltskonda. Tõsi küll, sama kehtib muidugi ka kõigi teiste orjanduslike linnriikide kohta. Sparta olukorra tegi erandlikuks aga just valitseva kliki väikesearvulisus. Linnriigid, mille majandus orjatööst nii palju ei sõltunud, võisid oma jäsemetega nafta suhtes lubada lihtsalt veidi pingevabamat hoiakut. Sisuliselt oli Sparta seega pidevalt sõjaolukorras riik ja see asjaolu pidi muidugi kõikidele ühiselu ilmingutele määravat mõju avaldama.

Eliidi võimujaotus oli aga tõepoolest märkimisväärselt tasakaalustatud. Kui Ateena demokraatia võlgneb oma sünni paljuski just rivaalitsevate aristokraatide katsetele deemos oma grupihuvide vankri ette rakendada, siis Sparta oludes oleks sellised püüdlused poliitsõiduki kiiresti uppi ajanud. Seetõttu ei tohtinud ükski vähegi olulisem spartiaatide kildkond tunda end poliitiliselt tõrjutuna.

Asja iroonia seisneb sellest, et oma kindlameelsuse tõttu hoida linnriigi rahvastiku enamus orjadena, said ka spartiaatidest enda loodud mängureeglite orjad. Sparta kuulus range (hiljem idealiseeritud) kasvatussüsteem (agoge) oli suunatud riigi repressiivaparaadi tõrgeteta käigushoidmisele. Veel nii mõnedki Lakoonia eluolu iseloomustavad tunnusjooned peaksid maailma suurima töölisriigi loojangu kaasa elanud inimesele üsna tuttavad olema: riigis ei olnud võõramaalasi, Lakooniast sai välja sõita üksnes eriloaga ning rahasüsteemi eraldatuse rõhutamiseks vermiti vähemalt esialgu Spartas münte üksnes rauast. Ning kuigi NSV Liidu riigisotsialismi analoogia oma antiikse eelkäijaga on mõne õpetlase arvates niisama otsitud kui hitlerliku Saksamaa võrdlemine “Nibelungide lauluga”, on sarnasus kahe süsteemi vahel vist siiski liiga ilmne, et seda ebaoluliseks pidada.

Mõlemal juhul on ühiseks nimetajaks just see sama mikrokord, millele on viidatud Hayeki artikli avatsitaadis. Hayeki kaaslinlane Karl Popper peab omakorda Sparta, natsliku Saksamaa, stalinistliku Venemaa ja teiste totalitaarsete hirmuvalitsuste ühisnimetajaks suguharulist peetust. See mõiste on kõige paremini jälgitav muidugi just Sparta puhul. Popperi järgi iseloomustas VI ja V sajandi eKr Kreekat arhailise suguharulise korra järkjärguline taandumine. Kaduva korra väärtushinnangute ja arusaamadega inimestele pidid nende elu otseselt puudutavad muutused tunduma ähvardavate ja taunimisväärsetena. Nii kirjutab näiteks Platon, et “kõik ühiskondlikud muutused kujutavad endast kas roiskumist, pehkimist või taandarengut”.

Olukorras, kus senised elumallid purunesid, vanu legende naeruvääristati ja valitsejaid põlati, pidi Sparta stabiilne suguharuline mikrokord tolleaegsetele intellektuaalidele imponeerima. Nagu Hayek ja Freud näeb ka Popper siin sündivat suguharulisuse ja tsivilisatsiooni igikestvat konflikti. Sissejuhatuses oma raamatule “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” märgib Popper, et see raamat “tegeleb mõningate meie tsivilisatsiooni ees seisvate kitsaskohtadega. Kõnealust tsivilisatsiooni võiks vahest kirjeldada kui inimsõbralikkusele ja mõistuspärasusele, võrdsusele ja vabadusele pürgivat. See tsivilisatsioon on veel oma lapsekingades, kuid see jätkab kasvamist, hoolimata sellest, et nii mitmed inimkonna intellektuaalsed juhid selle nii mitmel korral reetnud on.”

Totalitarismi ligitõmbavus

Popperi järgi on just meie tsivilisatsiooni suutmatus toibuda omaenese sünnist peamiseks põhjuseks, miks kommunismi, natsismi, islamismi või mis tahes muu “ismi” vormi võttev totalitarismi surmaähvardus selle kohale alati rippuma jääb. Arutledes selle üle, milles siis õigupoolest peitub natsismi- ja kommunismisuguste mõttevoolude ligitõmbavus, küsib Popper: “Miks toetavad need ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni.”

Kui Jean-Paul Sartre, George Bernard Shaw ja teised intellektuaalid viiekümnendatel aastatel varmalt GULAGis haihtuvatest helootidest mööda vaatasid ja Moskva spartaklaste tegemistele kaasa elasid, siis elasid need tagasisõidupiletiga kaunishinged välja sügavalt tunnetatud rahulolematust oma vahetu ümbruse merkantiilse madalusega. Võib-olla oleks neid aidanud selle kirjatüki paberilepaneku käigus avastatud Uus-Meremaa antropoloogi Roger Sandalli kodulehelt avastatud mõttetera: “Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, ja tragöödia neile, kes tunnevad.”

Kui mõni Eesti Margaret Mitchell tahaks ette võtta ajalukku kolivale ajastule kirjandusliku monumendi püstitamise, leiaks ta Eesti riigikogust hiilgavaid prototüüpe. Meie parlamendierakondade peategelased ei erine oma mõtteviisilt just palju “tuulest viidud” lõunaosariiklastest. Sest meiegi džentelmenide käsitluses on ju kõik hästi: orjadel, neil suurtel lastel, kelle eluõnn peitub kindlas töös ja korralikus kõhutäies, läheb aina paremini. Statistika kinnitab, et palgad tõusevad ja demokraatlikule turumajandusele rajatud vana ilmakord on inimesed õigesti ära jaotanud. Ja mitte ainult inimesed, vaid ka vara. Selles korras ei saa midagi muuta, sest muutused viivad kogu väärtussüsteemi lagunemiseni ja vääramatult alla, mitte üles.

Elu oleks ilus, kui neid neetud jänkisid poleks. Jänkidel jätkub jultumust koguni ühistegevuseks ja nad kuulutavad aina häälekamalt, et vanale korrale pole enam õigustust. Asja nimi on “rohelise erakonna algatusrühm”, mis möödunud nädalal seadis varasemast selgemalt sihi osalemiseks 2007. aasta märtsis riigikogu valimistel.

Nii vasakud kui paremad parteilased kinnitavad, et kogu roheline ideoloogia on üks nišivärk, seega ühiskondliku mõtte peavooludele ohutu. Küllap nemad juba ise võtavad oma programmidesse kõik vajalikud uue mõtlemise idud ja istutavad need oma põlisesse liberaalsesse, sotsiaal- või kristlik-demokraatlikku pinnasesse. Ja üldse, neid idusid olevat vähe.

Lõunaosariiklased ei tea veel, et jänki tundub tillukese, kauge ja ohutuna ainult seetõttu, et nad binokli valest otsast sisse vaatavad. Aga lõpuks katab vastane ka tagurpidi vaatajate kogu vaatevälja. Ja siis on hilja tegutseda, sest orjad on vabaks lastud ja Atlanta linn maha põletatud. Siis on vana korra härrad sellessamas pisikeses nišis, mille nad ise heldelt rohelistele olid määranud. Rohelised mõistagi lubavad neil seal kenasti olla, sest liigiline mitmekesisus on nende meelest huvitav ja vajalik.

Rohelistele (ja ma ei mõtle neid, kes end ekskavaatorite külge aheldavad või karusnahast kraede kandjaid tindiga loobivad) visatakse ette, et nende jutud pärinevad ulmekirjanduse vallast. Kuid just seetõttu peakski roheliste mõtlejate väidetesse väga tõsiselt suhtuma. Sest ulmekirjanduses kujutatu kipub reeglina osutuma lihtsalt teadmistel põhinevaks ettenägelikkuseks. Olgu, Jules Verne ja Ray Bradbury olid küll põhiliselt iseõppijad, aga nii Robert Heinlein kui ka Arthur Clarke õppisid ülikoolis matemaatikat ja füüsikat, biokeemik Isaac Asimov aga väitles end oma erialal koguni doktoriks. Nii et, mehed üldiselt teadsid, millest kirjutasid.

Muidugi leidub maailmas hunnikute viisi kehvemat ulmekirjandust, milles väidetu pole tõeks osutunud. Kuna me olemasolevaid erakondi hindame tippude kvaliteedi, mitte tundmatute sõdurite hulga järgi, siis oleks õiglane sedasama teha ka tärkava erakonna puhul. Kas see ikka on nišikaup, mida nad püüavad turustada?

Kes võtab, kes annab?

Mu meelest räägivad rohelised päris asjatundlikult sellest, miks orjapidamine hea ei ole, miks ja millised masinad ohutult inimtööd asendavad ja millised mitte, samuti valikutegemise vältimatusest. Nad räägivad samast asjast, millest jänkid poolteist sajandit tagasi – et üldise heaolu saavutamiseks või tagamiseks on vaja majanduses täiesti teistmoodi teha kui praegu tehakse (jänkide tööstus vajas tööjõudu, aga orjus oli peaaegu absoluutne tööjõu vaba liikumise takistaja). Kõik teised erakonnad aga räägivad sellest, kuidas saaks veelgi täiustada ajale jalgu jäänud ja mittetoimivat töösuhete süsteemi, kuidas asendada töölepinguline suhe võlaõiguslikuga või kuidas paremini sõlmida tulupoliitilist kokkulepet tööandjate ja töövõtjate vahel. Aga juriidiliste võtetega pole võimalik surnut ellu äratada.

Ma ei tea, miks eesti keeles töösuhete kirjeldamisel mõisted pahupidi on läinud. Igal juhul on need, keda tunneme tööandjatena, võtnud tugevama õigusega endale parema kõlaga tähistuse. Sest võtja on kiskja, andja aga heategija. Tegelikkuses ju hoopis töövõtja annab oma töö ja tööandja võtab selle vastu. Samamoodi nagu kaupmees annab ostjale kauba, mitte ei võta seda ostjalt. Ostjat me ju ei nimeta kaubaandjaks, vaid ikka saajaks!

Kehtiva olukorra säilitamiseks sobivad praegused definitsioonid hästi ja tööandjate retoorikas kõlabki läbiva tundeküllase teemana see, justkui palgatöötajad nõuaksid ja pahatihti ka saaksid rohkem, kui nad väärt on. Siinkohal saab minu mõistus otsa: kui ettevõtted ostaksid tööjõudu kallimalt kui võimalik, peaksid nad pankrotti minema. Teine võimalus on see, et oma töö eest liiga palju küsivate inimestega lihtsalt suhet ei tekigi. Kuid meil on pigem käes tööjõupuudus kui tööpuudus. Seega, kumbki vabaturu reeglitest lähtuv oletus ei pea paika. Milles siis asi? Kas vabaturu hinnakujundusel on äkki midagi viga? Või on küsimus selles, et kolmas osaline ehk riik võtab igalt tekkinud töösuhtelt nii palju vahelt, et kummalegi poolele ei jää piisavalt alles?

Roheliste väitel nii ongi. Täpsemalt, riik võtab valest kohast ja valel alusel. Tulu- või sotsiaalmaksu protsendiga mängimine ummikust välja ei vii, kuna see ei muuda põhimõtteliselt vale alust, inimese nii-öelda tekkepõhist maksustamist. Roheline loogika on lihtne: kuna inimene vajab eluspüsimiseks energiat, siis peab ta saama kuskilt toitu (ja vett). Toidu hankimine on töö. Kuna tööd on lihtne maksustada, siis riik seda kergemat teed pidi ongi läinud. Sisuliselt peab maksma elusolemise eest. Kuid elus olla on meil kõigil ühesugune õigus, elu pole meile andnud riik ega seadus ja lihtsast elusolemisest ei teki arktilise jää sulamist, maavärinaid ega hiidlaineid.

Alguses tuleb revolutsioon

Inimese maksustamine (peamaksuga) on vanim maksuliik üldse. Aga kus on öeldud, et vanim on igavene ja muutuvates oludes kõigutamatult ning igavesti õige? Rohelised ütlevad, et maksustada tuleb muid asju, aga kindlasti mitte inimese õigust elule. Kuni Eestis tegelevad erakonnad, valitsused ja riigikogud maksumäärade, mitte maksuliikide otstarbekuse ja põhjendatusega, määravad nad tegelikult eluõiguse protsenti. On ju uhke tunne küll, kui õigus elus olla tõuseb näiteks 76% pealt koguni 77%ni! Aga see tubli kolmveerandi ulatuses elusolemine hea valitsuse heldel loal ei ole kuidagi kooskõlas põhiseaduse §16 väitega: “Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus.” Põhiseaduses pole silpigi sellest, et eluõiguse määra protsentides kehtestab riigikogu või valitsus.

Pole juhus, et seekordse tõusulaine alguses asusid rohelised esimese asjana just põhiseaduse kallale. Vähemat kui revolutsioonilist nõuet polegi mõtet esitada. Väikeste asjadega tegelemine on jõukohane end juba sisse seadnud seltskonnale. Kui soovitakse põhimõtteid muuta, saab seda teha vaid kõige kõrgema taseme õigusakti muutes, sest just seal ja ainult seal on põhimõtted kirjas. Uus põhimõte on, et kõigel elusal peab keskkonnaruumis ühetaoline eluõigus olema. Sest see on majandustegevusele kasulik. Seega heaolu allikas.

Prantsuse revolutsioon ja Ameerika kodusõda rikkusid ilusa vanaaegse ja kindlalt paigas elukorralduse lõplikult ära, et asendada see hoopis suurema heaoluga. Tüüpiline nišivärk, eks ole?