Toeta
Otsi

Järvi Kokla

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

     

    Iga-aastane “Wien Modern”, Austria suurim nüüdismuusikafestival (selle asutas 1988 Claudio Abbado), sisaldab 25. novembrini kokku 77 kontserti ja üritust. Teemaheliloojaiks on juubilar György Kurtág (Ungari) ning austerlane Bernhard Lang, avakummardus tehti hiljuti lahkunud Fausto Romitellile, esines Ensemble InterContemporain. 8. XI tuli Theater an der Wienis maailmaesiettekandele Langi ooper “I Hate Mozart” (Viini Mozarti aasta tellimus) libreto autori Michael Sturmingeri lavastuses, Klangforum Wieni ees Johannes Kalitzke.

    Kohal oli ka Arditti Quartet, uudisena kaasas Kurtági “Six Moments Musicaux” op. 44 (2005), kõrghetkedeks on Friedrich Cerha teose “Spiegel” koguesitus, Krzysztof Penderecki VIII sümfoonia “Lieder der Vergänglichkeit” (2005) Austria esiettekanne (22. XI) autori käe all ning Maurizio Pollini eriprojekt, kus Stockhauseni ja Berio kõrval kavades ka klassikalisi autoreid.

    Eile toimus muusikaülikoolis festivali teadussümpoosion. Viini Raadio SO lõpukava Peter Eötvösi juhatusel on üleni Ungarist: Eötvös, Kurtág, Bartók.

     

    “New Crowned Hope”

     

    Mozarti aasta lõpufestivali Viinis (14. XI – 13. XII) kutsuti tegema ameerika teatrimees Peter Sellars. See oleks nagu lootus ka suunas, et Mozart lausa eksootilistelt maailmaäärtelt tuleb tuttavana Viini – ja Sellars suudab seda tõestada: ridamisi esinevad festivalil Venezuela, Kongo, Uus-Meremaa, Kambodža trupid, lisaks Maria Schneider oma orkestriga ja Mark Morris Dance Group (“Mozart Dances”), Kronos Quartet viie kavaga (esimene pühendatud Osvaldo Golijovile, teises täna Terry Riley “The Cusp of Magic” pipa’le ja keelpillikvartetile (2005) ning Henryk Górecki Kvartett nr 3), mammutkavad “Musik in einer Zeit von Krieg und Hoffnung” 19 maa muusikaga.

    Filmiprogramm tutvustab veel lisaks Lõuna-Aafrika, Tai, Jaava, Paraguay, Taiwani, Kurdistani (“The Last Symphony of the Kurds”) jt muusikat ja kultuuri. Avaõhtud sündisid John Adamsi uue India-ainelise teatritükiga “A Flowering Tree” (dirigendiks helilooja ise), 26. XI tuleb Kaija Saariaho “La Passion de Simone” (prantsuse filosoofi Simone Weili lugu 15 stseenis Amin Maaloufi libretol), Klangforum Wieni ees dirigeerib Susanna Mälkki. Solistiks Pia Freund, mõlema maailmaesilavastuse teeb Sellars ise. Põnev, et sama festivali saab endale suvel 2007 ka Londoni Barbican Hall.

     

    Kasseli muusikapäevad

     

    Euroopa vanimaid uue muusika festivale (27. X – 5. XI) kandis nüüdiskunstiürituse kohta harukordset pealkirja “Das Göttliche im Alltaglichen”. Nii ka enamik kontserte kirikuis, mille hulgas eksootilisim Alte Brüderkirche (just siin kõlas ka Messiaeni “Quatuor pour le fin du temps”). Festival alustas juba 1933, aastast 1977 sünnib ta koostöös Hesseni Ringhäälinguga.

    Hans Werner Henze juubeli puhul toodi välja ta varajased “Ööpalad ja aariad” (1957), mitmes kavas mänginud pianist Daniela Hlinkova esitas haruldusena Gideon Kleini Klaverisonaadi (1943) ja kavas “European Music Project”, kus kõlasid kõrvuti Frangis Ali-Zade, Galina Ustvolskaja ning Tan Dun, kanti ette Arvo Pärdi “Fratres” pühendusega Anna Politkovskajale, dirigeeris nimekas trombonist Mike Svoboda. Festivali tellitud uudisteoste autoreiks olid Rolf Riehm, Magdalena Buchwald, Minas Borboudakis, moskvalane Anton Safronov. Põhiteema kõrval mängiti kõikjal ka Mozartit, festivali jäi lõpetama Terry Riley “In C” (1964).

     

    “Gaida” Vilniuses

     

    Leedulaste uue muusika festival “Gaida” sai teoks 16. korda. Mängisid nii Leedu riiklik kui rahvusorkester, dirigentideks Gintaras Rinkevičius ja Robertas Šervenikas, viimane juhatas ka Gaida Ensemble’it ning lõputeost Helmut Lachenmanni “Schreiben”. Nimekad külalised olid musikFabrik koos Mauricio Kageli ja “Tuulteroosiga”, Court-Circuit ja Pierre-André Valade, pühendusega Sofia Gubaidulinale Kremerata Baltica Gidon Kremeriga, ka tšellist David Geringas nendega, Jean-François Laporte Kanadast, Kageli kõrval tähelepanu all ka Yan Maresz. Leedu autoritest uute teostega Algirdas Martinaitis, Vytautas Germanavičius, Bronius Kutavičius, Nomeda Valančiūtė ning ka seeniorid Vytautas Laurušas ja Vytautas Barkauskas.

    Heliloojate majas toimus ümarlaud teemal “Nüüdismuusika festivalid ning XXI sajandi väljakutsed”, osalesid festivalijuhid Matthias Osterwold (MaerzMusik) ja Christine Fischer (Musik der Jahrhunderte) Saksamaalt, Geir Johnson (Ultima, Norra), Daiva Parulskienė (Gaida) jt. 20. XI sünnib Kongresside kontserdisaalis veel “Gaida Post Scriptum”, kui tuleb esinema koos heliloojaga ansambel Steve Reich and Musicians.

     

    Eesti muusikud maailmas

     

    8. ja 9. XI juhatas “Europamusicale” eelfestivali avakontserte Müncheni Herkulessaalis ja Berliini Filharmoonias Orkester Nordeni ees Eri Klas. Orkestris mängib noori ka Baltimaadelt. Uue festivali teema on “Wege des Nordens”, kavas olid rootslanna Marie Samuelssoni humanistliku alltekstiga “Fear and Hope”, Sibeliuse Viiulikontsert (solist Alexander Gilman Saksamaalt) ja Holsti “Planeedid”. “Europamusicale” põhitsükkel sünnib samades linnades uuel aastal.

    29. X kõlas Seattle’is Helena Tulve uus kammerteos “stream”, esiettekandja Seattle Chamber Players tellimus. Kavast “Northern Stars: Baltic Voices II” (heliloojaid kuuest Läänemere-äärsest riigist) peab Seattle Timesi (31. X) kriitik Helena Tulve “imepärase, pisikestest ja lühisõnalistest detailidest kujundatud helispektriga teost” ning leedulanna Onutė Narbutaitė uusoopust “Le linee e I contorni” kogu õhtu väljapaistvamateks.

    4. XI tõi Ohio Northern University Symphony Orchestra publiku ette oma uue kava “Sounds of Silence”, pühendades selle “laastatud Eesti mälestusele ja tema taasülesehitamisele”. Dirigeeris Lloyd Butler, külalissolistiks saksofonist Virgo Veldi. Veldi mängis Glazunovi Saksofonikontserdi, aga ka Tõnu Kõrvitsa talle loodud poeetilise pala “Neis aedades”. Õhtu meeleolu aitas toonitada iisraeli helilooja Yehezkel Brauni “The Book of Lamentations”.

    Kristjan Järvi juhatas Põhja-Saksa Filharmooniaorkestrit Hannoveris, seejärel viit kontserti ka Šveitsi kuulsates saalides (2. – 8. XI, St Galleni ja Zürichi Tonhalle, Berni ja Genfi Grand Casino). Kavas olid Prokofjevi süit “Armastus kolme apelsini vastu”, New Yorgis elava Šveitsi päritolu tuntud muusiku Daniel Schnyderi “Songbook” saksofonile orkestriga (solistiks autor) ja Mussorgski “Pildid näituselt”.

    Paavo Järvi kahes kavas Cincinnatis oli mitmeid haruldusi, sh Bernsteini “poliitiline avamäng” “Slava” ja Messiaeni “L’ascension”. Eile-täna-homme on ta sel sügisel juba teist korda Chicago SO ees (Kodály, Gershwin, Lutosławski), siis aga tuleb põnev esiettekanne Frankfurdis: Erkki-Sven Tüüri Klaverikontsert, kus kolmel õhtul 22. – 24. XI on solist Thomas Larcher Austriast.

    Arvo Volmer toob peadirigendina Adelaide’i SO ees 23. – 25. XI esiettekandele sealse tuntud helilooja Graeme Koehne teose “On the Beach”, kavas veel Williams ja Saint-Saëns. Ka oktoobris juhatas ta Adelaide’is, sh Arvo Pärdi III sümfooniat.

     

  • Pealelend: KETLI TIITSAR

    R. V.

     

    Kas praegune triennaal õnnestus?

    Triennaali eesmärk on luua laiapõhjaline foorum, geograafiliste piiranguteta lava, millel iga kolme aasta tagant võiks välja tuua tarbekunsti ideede potentsiaali. Kui arvestada, et ühtekokku laekus üle 300 avalduse ja näitusele valiti kolmandik, võib triennaali kindlasti õnnestunuks pidada. Vana ja uut kõrvutava teema “Kaks lähedast” ja 3+1 arhitektide lakooniline, koostamisprintsiipi rõhutava kujunduse tõttu on näitus vaatajale hästi jälgitav. Rohkem kui 20 väljastpoolt Eestit kohale saabunud kunstnikuga vesteldes pidin sageli selgitama, millest siis ikkagi väikse Eesti tarbekunstilembus ja kuidas on võimalik, et selline üritus toimub just siin. Valdavalt räägitakse mujal käsitööst ja kunstist ning nende vahel haigutavast kuristikust. Enamasti hoiab iga eriala omaette, igaühel on oma probleemid ja hingamine. Kokkuleppeliselt nimetatakse tarbekunstiks ehk veel muuseumi seinte vahel eksponeeritavat esemelist ajalugu.

    Eesti tarbekunsti renomee on aga olnud suletud N Liidus väga kõrge, mis on kindlasti vaadeldava triennaali jätkusuutlikkuse üks mõjuvaim põhjus. Sõjajärgselt Admason-Ericu välja võideldud uudne õppesüsteem, kus tarbekunsti õpetati kõrghariduse tasemel viis aastat, lõi soodsad tingimused kõigi tarbekunstierialade arenguks. Arengut toetasid ka kümnendid, kui ideoloogilistel põhjustel polnud kujutavale kunstile pooltki nii palju lubatud kui tarbekunstile. Järjepidev areng ja pikad traditsioonid on põhi, millele tarbekunst Eestis ka täna kindlalt toetub. Kummaline, kuid hea on tõdeda, et maailma mastaabis on rakenduskunsti triennaali formaat eriline.

    Mida eripärast võib seekord välja tuua?

    Iga triennaal kannab oma ideed ja on seega unikaalne. Seekord on mul eriti hea meel, et õnnestusid seminar ja triennaalile saabunud kunstnike presentatsioonipäev. Kui 2003. aasta triennaalil kuulas kolleege maksimaalselt 10 inimest, siis seekord oli kohal üle 70 kuulaja. Esinesid tekstiilikunsti taustaga Hollandi ehtekunstnik Mecky van den Brink, kes on kodanlikud nipsasjakesed seinakõrgusteks fotodeks suurendanud. Tööstusdisaineri haridusega Heli Hietala (Soome) tutvustas lauahokimängu, kus vastasvõistkonnas mängivad ema ja isa litrisse valatud beebit omavahel togivad. Taani kultuuriministri soov teha taani kultuuri Top 20 oli vallandanud Marie-Louise Kristensenis soovi luua samateemaline medalite sari. Outi Liusvaara (Soome) on arheoloogina dokumenteerinud oma kodus need esemed, mis ta ise on sinna toonud. Üle aasta kestnud põhjaliku töö tagajärjel selgus, et kunstnikul on kodus 6168 eset, millest 1437 ei kasuta ta mitte kunagi, 2209 aga vaid korra aastas. Need on vaid üksikud näited kuueteistkümne üles astunud kunstniku töödest. Esimest korda on triennaalil ka satelliitnäitused. Tarbekunsti ja disaini vaid Eesti-keskselt käsitlev Anneli Porri ja Pille-Triin Männiku kuraatoriprojekt “Teadus ja tänapäev” on hajutatud muuseumi naabergaleriide vahel. Hea meel on ka Hollandi Gerrit Rietveldi akadeemia ehteosakonna I ja II kursuse üliõpilaste triennaali teemat analüüsiva reaktsiooni eksponeerimise üle  EKA galeriis.

     

  • Tiina Tammetalu illustratsioonid ja maalid Türi Galeriis

    Tiit Jaanson

    17. dets. avati Türi galeriis pidulikult Tiina Tammetalu kaksiknäitus.

    Eesti ühe kõige uuema ja head mainet koguva Kunstigalerii peakorrusel on esitatud Tammetalu värskemat loomingut raamatuillustratsioonide-seeriast “Kirjad kaugelt”, galerii alumises saalis aga valik maalisarjast “Eesti maastik”.

    Näitus jääb avatuks kuni 26. jaanuarini 2013.

  • Stalinismist läbi läti pilgu

    Aive Mandel

    Viieteiskümne ettekande hulgast, mida sai kuulata stalinismiaegsele Baltikumile pühendatud kahepäevasel konverentsil „Balti riigid Stalini valitsemise all” („The Baltic States under Stalinist Rule”), võib välja tuua viis uurimust, kus oli keskendutud konkreetsemalt Lätile. Vaadeldud küsimused ja teemad on muidugi laiendatavad kõigile Balti riikidele ning kogu stalinistlikule perioodile. Mis aga puudutab küsimuste vastuseid või lähenemisvõimalusi, siis need võivad isegi Läti piires olla vägagi eriilmelised.

    Üheks peamiseks Läti-teemaliste ettekannete ja arutelude keskpunktiks sai stalinistliku rahvuspoliitika olemus. Nõukogude Liidus toimunud repressioonidele leiab väga erinevaid selgitusi, alates võimudest sõltumatust spontaansest vägivallast ja omavahelisest kohapealsest arveteklaarimisest kuni Moskva poolt teatud rahvaste vastu suunatud süstemaatilise genotsiidini. Björn Felder (Saksamaa), tõi oma ettekandes välja Balti ajaloolaste kalduvuse rõhutada just seda viimast aspekti stalinistlikus rahvuspoliitikas. Jäädes ka ise samale positsioonile, rõhutab Felder, et Stalin mõtles rahvastest hierarhiliselt, mille kohaselt kõrgeimal ja eeskuju näitaval positsioonil olid venelased, mitmeid teisi rahvaid, sealhulgas lätlasi käsitleti kollektiivse vaenlasrahvana. Küsimus on, kas see suhtumine leidis ka reaalset rakendamist lätlaste kui rahvuse vastu suunatud aktsioonides. Felder vastab sellele küsimusele jaatavalt. Keskendudes okupatsioonile aastail 1940-1941, viitab Felder Nõukogude võimude sihipärastele katsetele lõhestada Läti ühiskonda, näiteks diskrediteerides okupatsioonieelset Lätit kui fašistlikku riiki ning kujutades kogu läti rahvast antisemiitidena. Nõukogude propaganda oli tugevalt suunatud Läti vähemusrahvustele nagu juudid ja venelased, kelles õhutati teadlikult vaenu lätlastest elanikkonna vastu ning kes kaasati ka otseselt võimuhaaramise protsessi, andes juutidele ning venelastele spontaansete nõukogudemeelsete demonstrantide rolli lavastuses, mis pidi näitama rahva poolehoidu uuele režiimile. Pärast valimisi 14. ja 15. juulil 1940. aastal, kui annekteerimisele oli vähemusrahvuste toel antud demokraatlik nägu, lakkas avalik agitatsioon. See asendus vähem silmapaistva, kuid selgelt lätlasi diskrimineeriva parteiliikmete värbamise poliitikaga, mis kajastub lätlaste ebaproportsionaalselt väikeses esindatuses kommunistlikus parteis.

    Juliette Denis (Prantsusmaa) esindas hoopis teistsugust nägemust. Esimese okupatsiooni aegne lätlaste vähene liikmesus parteis tulenes osaliselt lätlaste endi tahtmatusest oma osalusega süsteemi tunnustada, aga ka Moskvale sobivate usaldusväärsete ja uue režiimi põhimõtetes orienteeruvate kandidaatide puudumisest. Nõukogude võimu naasmisel pärast Saksa okupatsiooni lisandus komplitseeriva faktorina lätlaste tegelik või arvatav koostöö sakslastega, mis tegi sobivate inimeste leidmise lätlaste hulgast veel raskemaks. Denis kirjeldab Nõukogude juhtkonna ponnistusi luua juba tagalas tulevasi sotsialismi ehitamisele suunatavaid jõude. Saksa pealetungi eest taganedes evakueeriti Nõukogude tagalasse 150 000 Läti kodanikku, kellest vähemalt üks kolmandik oli vene keele oskuseta lätlased. Nende koolitamiseks viidi tagalas läbi spetsiaalseid kursusi ning võimaldati praktikat kohalikes sotsialistlikes institutsioonides. Kursused näitasid küll soovi sovetiseerida tulevased Läti juhid, kuid mitte venestada – propagandamaterjalid pidid olema kättesaadavad lätikeelsena, seda nii tsiviilisikute kui ka Punaarmees teeninud lätlaste hulgas. Kõigist mõeldavatest ressurssidest ei piisanud siiski taasliidetud Läti kõrgemate ametikohtade täitmiseks pädevate lätlastega. Just sel põhjusel ja mitte sihiliku venestuspoliitika tõttu jätkus 1945.-1946. aastal venestumine just kõrgema juhtkonna tasandil, mis omakorda tekitas venestushirmu lätlaste seas. Madalama astme ja kohalike omavalitsuse juhtide ja töötajate leidmine oli aga veelgi keerulisem ülesanne, kuna neid oli tippjuhtidega võrreldes vaja massiliselt ning lisaks pidid need inimesed maapiirkondades lahvatanud rahvusliku vastupanuga võitlemiseks olema hästi kursis kohalike oludega. Seetõttu tekkis vajadus üha enam toetuda ametikohtade täitmisel kohalikele lätlastele, seda vaatamata nende mitmetele puudustele. Nõukoguliku teadlikkuse tõstmiseks korraldati nüüd Läti suuremates linnades, nagu omal ajal tagalas, ametkonna ning kohalike aktivistide koolitamiseks kursusi sotsialistlike põhitõdede alal. Juliette Denis leiab seega, et Moskva roll lätlaste kaasamises Nõukogude Läti valitsemisse oli märkimisväärne.

    Ka William Prigge (USA) sõnul on senine Läti historiograafia olnud eksiteel. Moskva ei soovinud liikuda diskrimineerimise kaudu venestamise suunas, vaid kohalike lätlaste kaasamise kaudu sovetiseerimise suunas. Prigge selgitab Läti sõjajärgset ühiskonda kui kolme peamise idee, vene rahvusluse, marksistliku tõsiusklikkuse ning läti rahvusluse pingevälja. Äärmuslik vene patriotism iseloomustas vaid üht osa pärast Teist maailmasõda Lätisse saadetud kõrgemast juhtkonnast, nendele lisaks leidus ka inimesi nagu Arvīds Pelše, päritolult lätlane, kes oli teinud kiiret karjääri Venemaal ning tuli pärast Teist maailmasõda taas Lätisse. Tema mõttes mõlkus venestuse asemel kõrgem marksistlik ideaal. Universalistlik ühendamispüüe iseloomustas küll mõlemat mõtteviisi ning sisuliselt kujutasid mõlemad endast läti kultuurile samasugust ohtu, kuid ühtlustumise aluseks ei pidanud Pelše meelest olema mitte niivõrd vene kultuur, kuivõrd marksistlik ideoloogia. Tõsiuskse marksisti ning vene rahvuslase kõrval seisis kohalikku päritolu lätlasest kommunist, kelle diskrimineerituks kuulutamist ei pea Prigge põhjendatuks. Prigge märgib, et need suhteliselt vähesed lätlased, kes liitusid parteiga, saavutasid seal tähelepanuväärselt kiiresti kõrge positsiooni. Koostöö küsimus uue võimuga tõstatas rahvuslikult meelestatud lätlaste jaoks valusa dilemma, kas võimalus võimuaparaadi sees lätlaste eest seista kaalub üles võimudega koostöö tegemise miinused.

    Teiseks selgemaks teemaks läti rahva poliitilise positsiooni kõrval kujunes Lätit käsitlevates ettekannetes vajadus haarata ajaloo uurimisse rohkem suulisi allikaid ning mälestustel põhinevaid materjale. Vastuolulistel aegadel elanud inimeste dilemmad ei avaldu arhiividokumente uurides mitte alati sama edukalt kui poliitiliste juhtide seisukohad või statistika ametnike rahvuse kohta. Irene Geisler ning Irēna Saleniece on ühel nõul selles, et uurijad, kes kasutavad allikatena peamiselt võimupositsioonilt tehtud ametlikke dokumente, jätavad suure osa elutegelikkusest ajaloopildist välja. Soouuringutest lähtuv Irene Geisler avas oma ettekandes  küüditatute ning põgenike kogemusi, tuginedes lätlannade ilukirjanduslikule loomingule ning memuaaridele, nagu näiteks 14aastaselt Siberisse küüditatud Rūta U. mälestused, mida Geisler võrdleb Anne Franki päevikuga. Naiste mälestused võimaldavad heita pilku erakordse aja kohati kummalistele ja ootamatutele igapäevaseikadele, avaneb põgenikelaagri elu näiteks läbi lapsesilmade, mis nägid päevi, täis lõputut ootamist ning maitsetut halli hernesuppi, ning lasevad mõista mitte ainult tegelikke sündmusi, vaid ka inimeste arusaamu ning hiljem konstrueeritud pilti toimunust.

    Irēna Saleniece oli keskendunud terviklikuma ajaloonägemuse nimel inimeste suuliste mälestuste ning arhiividokumentide võrdlusele. Kõrvutades 2003. ja 2004. aastal 1949. aasta küüditatutega läbi viidud intervjuusid Läti riigiarhiivis leiduvate Nõukogude ametnike koostatud küüditatute toimikutega, on õnnestunud edukalt täita mõlemas allikas leiduvaid lünki, kusjuures suuline info ei aita luua mitte ainult ajaloosündmuste psühholoogilist atmosfääri, vaid võib täita ka konkreetseid faktilisi tühimikke, mida dokumentides ei ole fikseeritud.

    Läti stalinismi-kogemus esitati viies ettek
    andes kahe vaatepunkti alusel: üks ammutas info pigem ametlikest dokumentidest ja avaldustest neid tõlgendades, teine aga keskendus rohkem inimeste isiklikele suulistele või kirjalikele mälestustele. Et kumbki lähenemine ei anna täiuslikku tulemust, on selge. Irene Geisler tõi selle tõe välja poeetilise võrdluse kaudu, tsiteerides läti kirjanikku Zenta Mauriņat, kes kurdab Riia linna õnnetu saatuse pärast, mille põhjuseks on linna strateegiliselt ahvatlev positsioon. Riiat, nagu Tallinnagi ehitatakse jätkuvalt, kuid teistsugustel põhjustel. Alati, kui Riia linn on valmis saanud, tuleb uus vallutaja ning see on uuesti rusudes. Nii muutub Riia linna nägu igavesti, nagu ajaloo oma, sest mõlemad tuleb ikka ja jälle uuesti üles ehitada.

     

     

  • Kirglikud ovatsioonid Metropolitanis

    Toomas Kuter

     

    Verdi üks menukamaid ja populaarsemaid oopereid “Rigoletto” esietendus 11. märtsil 1851, ajal, kui Verdi ise oli tihedasti poliitikaga seotud. Siit ka ühiskonnakriitiline sisu, mille aluseks libretist Francesco Maria Piave võttis Victor Hugo draama “Kuningas lõbutseb”.

    Maailma ühe esindusteatri “Rigoletto” Otto Schenki lavastuses oli klassikaliselt konservatiivne, selline, nagu me ooperite puhul oleme harjunud nägema. Seda on tegelikult enamik Meti lavastustest. Siia lisandus müstiline valgus (Gil Wechsler) ja ajastukohased kostüümid (Zack Brown), mis konservatiivsust stiilselt täiendasid.

    Meti 806. “Rigoletto” etendusel debüteerisid selle teatri laval Gilda rollis nooruke vene sopran Jekaterina Sjurina, Hertsogina hispaanlane Joseph Calleja ning austria dirigent Friedrich Haider.

    Armastus, viha, kavalus ja õelus, millel põhineb “Rigoletto” lihtne ja kurb lugu, on tegelikult elulised ja sageli meie maise eksistentsi keerdkäikudes teineteisega põimuvad tunded. Pimeda, mitte midagi nägeva emotsioonide laviini käes on vaevelnud pea kõik.

    Mantova Hertsog lõbutseb oma lossis, oodates öö tulekut, et kohtuda kaunitariga, keda ta päeval kirikus näinud. Ajaviiteks flirdib ta krahvinna Cepranoga. Hertsogi narr Rigoletto ühineb isandaga, narrides ning pilgates krahv Cepranot ja ka krahv Monteronet, kes on rutanud päästma krahvinna Ceprano au. Monterone neab Rigoletto hirmsa needusega. Hertsog naerab kõige üle, elades juba ees ootavate naudingute maailmas.

    Joseph Calleja mõjus ideaalilähedase Hertsogina. Lisaks täisverelisele tenorile andis ta ka väliselt võrgutaja mõõdu välja. Muusikaliselt õnnestusid Callejal kõik Hertsogi hiilgenumbrid, nii I vaatuse ballaad, III vaatuse lauluke ning ka stseen ja kaks aariat II vaatuse alguses. Lummavalt ilus hääl, uhked, fermaatidega lõpuni välja peetud ülemised noodid ning täielik üleolek partiist, mis võimaldas vaba musitseerimist, tänu millele fraasid sündisid kui iseenesest, jättes publikule mulje igasuguse raskuse puudumisest. Tõenäoliselt ei jää Calleja debüüt tema ainsaks etteasteks Metis.

     

    Tippudel põhinev kordumatus

     

    Rigolettot ei salli õukonnas keegi ning selgub, et vaenlastel on võimalus Rigolettole kätte maksta. Nimelt saavad õukondlased teada, et narr varjavat linnaserval asuvas majas salaarmukest. Rigoletto on teel linnaserva, kuid armukese asemel peidab ta kõrvaliste pilkude eest hoopis palavalt armastatud tütart Gildat. Gilda on ainuke, keda ta on suuteline armastama. Gilda ei tea Rigoletto päritolu, ta teab vaid seda, et tegu on isaga. Kuigi Rigoletto on Gildal keelanud väljas käia, kohtas neiu kirikus kaunist noormeest, kellesse esimesest pilgust armus. Tegu oli üliõpilaseks riietunud Hertsogiga. Pärast Rigoletto lahkumist kohtuvadki Hertsog ja Gilda salaja.

    Jekaterina Sjurina Gilda kujunes etenduse säravaimaks täheks. Harukordselt kaunitämbriline, õrn, pehme ja kristallpuhas sopran pani helisema kogu hiigelsaali, kandudes sinna nii erinevate emotsioonide ja värvidega, et tekitas iga numbri järel vaimustustormi. Publik võttis Sjurina omaks pärast esimest duetti Rigolettoga, aplausid ei tahtnud lõppeda ka pärast Gilda aariat ning I vaatuse duetti Hertsogiga. Emotsionaalne publik polnud vaimustusega kitsi. Hinge võttis kinni, kui Sjurina demonstreeris kõrgetel nootidel pianissimo’t ja fileerimisoskust. Samas juhtus Metis ka Anna Netrebko puhul, kellest on tänaseks saanud üks hinnatumaid sopraneid.

    Gilda on Hertsogisse meeletuseni kiindunud. Ta ei märka midagi enese ümber ning nõnda röövitakse ta õukondlaste poolt, kes on naljaviluks narri salaarmukese lossi viia otsustanud. Rigoletto aitab neid ning alles hiljem selgub, et tegelikult aitas ta röövida oma tütart.

    Hertsog on õnnelik, kui saab teada, et õukondlased on tema lemmiku lossi toonud. Rigoletto anub tütart tagasi, kuid kõikide kõrvad jäävad kurdiks. Kui isa ja tütar taas kohtuvad, räägib Gilda Rigolettole kogu loo ning viimane vannub kättemaksu.

    Iseenesest on see kõik naiivne ja tänapäeva inimesele isegi veidravõitu, kuid artistid suutsid Meti laval kogu tegevuse hoopis uues suhtes välja mängida, mistõttu tekkis tavapäratuse tunne, kuigi kõik lavastuses ja etenduses oli tavapärane ning klassikalistest ooperilavastustest tuttav. See on Meti üks erilisusi – kordumatus tavapäraseid vahendeid kasutades. Kordumatus, mis põhineb tippudel: tippartistidel, tippkunstnikel ning tippmuusikutel.

     

    Aplausid, juubeldused ja väljamüüdud maja

     

    Rigoletto osas laulnud vanameister Juan Pons oli selle õhtu publiku lemmik. Pons on Metropolitan Opera laval laulnud üle 325 etendusel. Tema rollide hulka kuuluvad peaaegu kõik baritonipartiide pärlid. Teda armastab publik ning teda armastatakse New Yorgis. Pärast Rigoletto aariat oli saal aplausist ja braavohüüetest tulvil. Aaria laulis Pons harjumuspärasest aeglasemas tempos ning üleüldse lubas ta endale muusikalises tekstis vabadusi. Ponsi puhul mõjus eriliselt tämber, mis lihtsalt pani ennast kuulama. Ent tegelikult oli see nõnda kõikide solistide puhul. Veel üks huvitav fenomen – Metis esinevate solistide häälte tämbrid on reeglina isikupärased ning pakuvad esteetilist naudingut.

    Rigoletto kavatseb palgamõrtsukas Sparafucile abil Hertsogi tappa. Sparafucile õde Maddalena meelitab Hertsogi enda juurde ning kiindub kaunisse aristokraati. Ta palub Sparafucilel Hertsogi asemel tappa esimese inimese, kes majja siseneb. Ajal, mil Maddalena ja Hertsog majas armatsevad, kannatavad Gilda ja Rigoletto väljas.

    Mis võib ühele ooperifännile enam rahuldust pakkuda kui tipptasemel esitatud “Rigoletto” kvartett. Hiilgavale kooslusele lisandus III vaatuses Maddalena rollis Kanaaridelt pärit metsosopran Nancy Fabiola Herrera. Lähenevad torm ja äike. Gilda ohverdab enda ning jätab majja sisenedes eluga hüvasti, Rigoletto avastab laibakotist oma tütre surnukeha. Krahv Monterone needus on täitunud ning Metropolitan Opera publik juubeldades püsti.

    25. X etendus “Rigoletto” sel hooajal Meti laval esimest korda. Maailmaooperi südames on tulekul palju huvitavat, näiteks järgmise aasta märtsis Valeri Gergijevi muusikaliselt juhitav “Jevgeni Onegin”, kus Tatjana rollis astub üles Renée Fleming, samuti Peterburi Maria teatri gastrollid Wagneri “Nibelungide sõrmusega”, mille puhul on tegu Meti, “Lincoln Center Festival’i” ja Maria teatri ühisprojektiga.

    Ning publikupuudust Metis pole, see ooperimaja on alati välja müüdud.

  • Eesti kunsti näitused Ameerikas

     

    Vaadata on fotod, maalid ning installatsioonid, mis kujutavad ootamatult maastiku keelde tõlgendatavaid käsi, käemaastikke. Ekspositsiooni kandev idee on ühised jõupingutused aastatuhande arengueesmärkide saavutamise nimel: “Meie saatus on meie kätes. Meie käed on saatuse käes”. Jüri Ojaveri isa ja poja käsi kujutav installatsioon oli esimest korda väljas  1995. aastal I Kwangju bienniaalil,  Ülle Marks ja Jüri Kass eksponeerivad fotosid, postmodernistlikke maastikke, kus looduselemendid on asendatud inimkeha vormidega, Alice Kase figuraalsed kompositsioonid on üles ehitatud fragmentidele, tähenduslikumad neist on käed – käelabad, sõrmed.  Näituse korraldasid Eesti Alaline Esindus ÜRO juures koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega (kuraator Elin Kard), kultuuriministeeriumi ja välisministeeriumiga. Näituse patroon on proua Ingrid Rüütel. Viimast päeva on näitus lahti 12. III.

     

     24. III kell 18.30 avatakse New Yorgi Eesti Majas (243 East 34th Street) Eesti Kultuurifondi ja Eesti kultuuripäevade näitus “Lõõm 06. Kunstidialoog: New York – Estonia”.

    Jaanika Peerna kureeritud väljapanek toob kokku eripalgelise loomingulise ja eluloolise taustaga Eesti ja Ameerika kunstnikud. Osalevad Peeter Kolk, Dianne Bowen, Külliki Talp, Ilse Leetaru, Mark Kostabi, Paul Indrek Kostabi, Kristjan Jüris, Erika Roots, Endel Uiga, Jaanika Peerna, Victoria Schultz, Leevi Ernits, Kristiana Pärn, Naima Rauam, Patrick Kikut, Ave Barker, Epp Kuhn ja Triinu Jenas. Avamisel esilinastub Jaanika Peerna ja Annette Solakoglu lühifilm “Lõõm 06”. Näitus on avatud kuni  21. IV.

     

     Phoenixi Cathedral Center for the Artsis oli 3. II – 1. III väljas Anne Parmasto maalinäitus “Charlotte’i aed”. Kunstnik on jätkanud möödunud aasta detsembris Viviann Napa galerii väljapaneku temaatikat, täiendanud seda Ameerikas maalitud töödega. Näituse avamisel  5. II pidas kunstnik eesti kunsti tutvustava loengu ning mängiti Arvo Pärdi ja Henryk Gorecki muusikat.

     

    Europarlamendis avati esimene eesti kunstniku näitus

     Väljas on Meeli Kõiva-Vällo klaasvalgusinstallatsioon “Reaktiivjõgi”.

    Brüsseli europarlament on tuntud kunstilembuse poolest. Eestlase näitus pälvis efektse klaasi ja valguse mänguga tähelepanu. Ligi 15-meetrise klaasvalgusinstallatsiooni loomisel on kasutatud moodsaimat valgustehnoloogiat, skulptuuri klaasosad on valminud neljas Eesti klaasitehases. Installatsiooni saadab helilooja Margo Kõlari muusika, kasutatud on ka videoprojektsiooni. “Reaktiivjõgi” on klaasi ja valguse kokkupuutel toimuva muundumiste ja muutumisprotsesside metafoor. Teos on loodud just selleks näituseks, mis pühendatud Eesti Vabariigi aastapäevale, ja selle initsiaator on parlamendisaadik Marianne Mikko.

     

     Kuni 18. III on Berliini Gierde Bartelti galeriis väljas Liina Siibi näitus “Eye Strip”.

    Seekord on kunstnik valinud aineseks lapse, kes tahab jõuda täiskasvanute maailma nii ruttu kui vähegi võimalik. Tema digitöötluste atmosfäär kannab nii kurbust kui mahedat irooniat, ei puudu ka Liina Siibi kõrvalpilk. Näitusega kaasneb põhjaliku eessõnaga kataloog. Alates 10. V saab Siibi töid vaadata ka Nürnbergis: Nürnbergi uue kunsti muuseumis on väljas tema fotoprojekt  “Presumed Innocence II” (“Oletav süütus II”).

     

     Kuni 16. III on Saltzburgi galeriis Berchtoldvilla avatud eesti kunstnike Virge Jõekalda, Leonhard Lapini, Marko Nautrase ning kohaliku kunstniku Peter Riederi tööde näitus.

    Virge Jõekalda eksponeerib minimalistlikke graafilisi lehti, Leonhard Lapin sarja “Suprealism” kollaaže ning noor kunstnik Marko Nautras kontseptualistlikke töid voodilinadel. Austerlase Peter Riederi joonistuste teemad on seotud Eesti ajalooga. Näituse avas Eesti Austria suursaadik Katrin Saarsalu-Layachi.

     

     22. III avatakse Londoni New Realmsi galeriis (26 Phipp Street) Tõnis Saadoja näitus  “9th December 2005” (“9. XII 2005”).

    Noore kunstniku installatsioon on omamoodi visuaalne dokument selle kohta, mis juhtus Saadojaga Londonis möödunud aasta 9. detsembril. Ühtlasi on see tema subjektiivne tõlgendus. Oma fotodele on ta lisanud sõprade saadetud fotod, millel on kujutatud mõnda saatjale olulist objekti. Fotode kõrval on väljas kunstniku fotode põhjal tehtud maalid, nii A4 formaadis dokumendina mõjuvad tööd kui ka traditsioonilised õlimaalid lõuendil.

    Eestit esindab Veneetsia arhitektuuribiennaalil

    sotsiaalset positsioneerimist käsitlev installatsioon

    Veneetsia X arhitektuuribiennaali Eestit esindavaks väljapanekuks valis komisjon (EALi aseesimees Margit Mutso, arhitektuuriteadlane Andres Kurg, arhitektid Peeter Pere, Jaak Huimerind ja Tõnu Laigu ning Kumu direktor Sirje Helme) sotsiaalse positsioneerimise meetodi (SPM) ehk reaalajas toimiva linnaplaneerimise keskkonna projekti. Selle interaktiivse projekti  keskkond kujuneb koostöös publiku selle osaga, kes on nõus näitama oma asukohta mobiiltelefoni abil.  Tulevikulinnades kasutatakse mobiiltelefonide alusel (nende kaudu inimeste) asukoha tuvastamist linnade uurimiseks, planeerimiseks ja juhtimiseks, selle abil korraldatakse avalikke teenuseid ja transporti. Asukohainfo (mis täna tekitab siiski jälgimishirmu) telefon on aga võimas relv osalusdemokraatia arendamisel. Jäljeread moodustavad virtuaalseid tegevusruume ja võrgustikke, mis on uuelaadse mentaalse linnaruumi tekke alus. Idee on sündinud teaduse ja kunsti piirimaal, arhitektide, planeerijate ja geograafide koostöös. Veneetsia biennaali väljapaneku loovad arhitektuuribüroo Urban Mark (arhitektid Ülar Mark, Kaja Pae, Indrek Tiigi) ja Tartu ülikooli geograafia instituut (teadurid Rein Ahas, Anto Aasa, Siiri Silm). SPM on loonud arendusfirma Positium koostöös mobiilsideoperaatori EMTga.

    2005. aasta detsembris Eesti Arhitektide Liidu välja kuulutatud ideekonkursile laekus 9 näituseprojekti seitsmelt peamiselt arhitektidest ja kunstiteadlastest koosnenud töögrupilt. Võidutöö otsustas ülekaaluka põhjalikkusega läbi töötatud kontseptsioon ja innovaatiline lähenemine linnaplaneerimisele, mis haakub suurepäraselt X arhitektuuribiennaali missiooniga töötada välja suunised ning uuenduslikud töövahendid urbanistlikus kontekstis kasutamiseks ning kaardistada linna traditsioonilise vormi ja kontseptsiooni avardumist.

    2006. aasta septembris avatava Veneetsia X arhitektuuribiennaali “Meta-linn” (“Meta-City”) direktor on Londoni Majanduskooli arhitektuuri ja linnaplaneerimise professor Richard Burdett.

  • Tartu Kunstimuuseum avab näituse “Endel Kõks. Asteekide kalender“

    Reet Pulk-Piatkowska

    Kolmapäeval, 19. detsembril kell 17 avatakse Tartu Kunstimuuseumi kunstikabinetis näitus „Endel Kõks. Asteekide kalender“.  Väljapanek pakub huvitavat lisa  samas  avatud kunstniku suurnäitusele „Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!“.

    Endel Kõksi  leidis Eestist lahkununa oma uue kodu Rootsis Örebros.  Rahutu vaim viis teda  rändama erinevatele kontinentidele ning  pagulaskunstnike seas tituleeriti Kõksi „rahvusvaheliseks meheks“.  Esmakordselt jõudis ta Ameerika mandrile 1967. aastal, pöördudes hiljem sinna mitmeid kordi tagasi.  Ameerikas sai tema üheks inspiratsiooni allikaks ja kiindumuseks indiaani kultuur. Ta vaimustus 1972. aastal Mehhikot külastades maiade võimsatest püramiididest ja etnograafilisest pärandist. Kõks külastas mitmeid indiaanlaste reservaate nii USAs kui ka Kanadas ning jäädvustas sealset elu oma joonistustel.  Esmased muljed settisid hiljem etnograafiliste mõjutustega kunstiteosteks, kus näeb indiaani pealikke nende värvikas riietuses. Inimkultuuri arengu keerdkäikude üle mõtiskles Kõks oma graafilistes lehtedes ning arutles artiklites. 1970. aastate abstraktses maaliloomingus, kus värv saavutab erakordse mõjususe ning lõuenditel näeb selle iidse kultuuri märke ja sümboleid, mille sekka vilksatab justkui aeg-ajalt ka meie rahvarõiva triibuseeliku motiive.

    Näitusel näeb ka Endel Kõksi maalitud ning praegu elavat kõne ainet pakkuvat asteekide kalendrit, mis ennustavat paari päeva pärast saabuvat maailmalõppu. Apokalüptilistele meeleoludele vastanduvad aga indiaani legendid, kus tsivilisatsiooni arengut vaadeldakse ühest maailmast teise sunduvana, kus uus maailm loob taas oma päikese. Päike annab aga lootust elule.

    Kunstikabinetis avatav väljapanek näitab nende mõjude otseste allikate jäädvustusi Kõksi loomingus ning pakub ka väikese valiku etnograafilisi esemeid Eesti Rahva Muuseumi kogudest. „Endel Kõks. Asteekide kalender“ jääb avatuks kuni 20. jaanuarini 2013. aastal. Seega  loodab Tartu Kunstimuuseum koos oma külastajatega maailma lõpu rahulikult üle elada.

    Tartu Kunstimuuseum tänab Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Spordimuuseumi.

    Olete oodatud!

  • Kultuur ellujäämisretkel?

    Jaak Allik

    Analüüsides kultuuriministeeriumi 2009. aastaks esitatud eelarvekava, tuleks seda teha nii ministeeriumi vaatepunktilt, s.t hinnata, kas kavandatu täidab ministri seatud ellujäämiseesmärgi, kui ka püüda jõuda arusaamale, kas selline eesmärgipüstitamine on üldse õigustatud.

    Ma ei kahtle hetkeski, et ministriga eesotsas töötavad kultuuriministeeriumis oma ala armastavad ja asjatundlikud inimesed. Seetõttu on eelarvekärped tehtud enam-vähem nii, et kõigile siiski natuke hingamisruumi jääks. Mõistlikult on rakendatud ka õigluse ja otstarbekuse printsiipi. Kiita tuleb ministrit selgesõnalise seisukoha eest, et „ministeeriumi esmane kohustus on üleval hoida valitsemisala rahvuskultuuriliselt olulisi institutsioone ja ettevõtmisi”. See teeb lõpu sagedasele demagoogiale, millega on püütud vastandada institutsioone (kui stagneerunuid) ja projekte (kui innovaatilisi).

    On ju teada, et enamik nn projektipõhiseid algatusi vajab teostumiseks institutsioonides palka saavaid inimesi ning neile kuuluvaid ruume ja tehnikat, sealjuures püüab iga projektina õnnestunud üritus ennast kiirest institutsionaliseerida, s.t omandada aastaringne tegutsemisvõimalus ja kindel rida riigieelarves (nt PÖFF, Pärimusmuusika Keskus, R.A.A.A.M. jpt). Ministeerium on õigesti võtnud põhimõtteks säilitada ka kokkuhoiu tingimustes kõik need nn eelarveread. Pole näha kavatsust sulgeda ühtki asutust või lõpetada programmi, kuna ollakse teadlikud, et neid taasavada või tagasi saada on kaugelt keerulisem kui säilitada kas või hingitsevas olekus.

    Paraku võib olla kindel, et sama arukalt ja korrektselt, ilma erilise kära ning tagasiastumisteta, oleksid ministeeriumi töötajad täitnud kärpimisülesande ka juhul, kui lõigata oleks tulnud mitte 337 miljonit, vaid näiteks miljard. Asi aga ongi selles, et ellujäämise seisukohalt on vesi kultuuribasseinis palju külmem, kui minister seda oma artiklis soovib näidata. Paljudes valdkondades ei tähenda 2009. aasta eelarve mitte lihtsalt arengu seiskumist ja loobumist 2008. aasta ehk liialt optimistlikest soovidest ja lubadustest, vaid langemist 2007. aasta tasemestki allapoole. Eriti drastiline on rahvaraamatukogudele eraldatava raamatuostu raha vähendamine veerandi võrra, millega ministeerium läheb otsesesse vastuollu riigikogu poolt „Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes” sätestatud seisukohaga, et rahvaraamatukogusid toetatakse riigieelarvest teavikute soetamiseks võrdselt kohalike omavalitsuste poolt selleks määratud kulutustega. Äärmiselt muret teeb ka muinsuskaitseeraldiste vähendamine poole võrra ja langemine alla 2007. aasta taset, kusjuures just see valdkond on kogu iseseisvusaja olnud karjuvalt alafinantseeritud. Kohalike omavalitsuste kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimiseks eraldatava toetuse vähendamine 2007. aasta eelarves seisnud 150 miljonilt 25-le miljonile kroonile tähendab üheselt seda, et lõhe vaesemate ja rikkamate valdade elanike vaba aja aktiivse veetmise võimaluste vahel suureneb veelgi. Kõige suurem ja „ellujäämist” reaalselt ohustav auk ministeeriumi eelarves on aga vahendite puudumine kultuuritöötajate palgatõusuks, mis tähendab 2008. aasta 11%-list ning 2009. aastaks prognoositud 6%-list inflatsiooni arvestades seda, et kultuuritöötaja reaalpalk on 2010. aasta 1. jaanuaril palju oluliselt madalam kui praegu. Riigi kultuuripoliitika põhialustes kirjapandu, et kõrgharidusega ning erialasel tööl kultuuritöötaja töötasu ei tohiks olla madalam riigi keskmisest palgast ( 2008. a II kv – 13306 EEK), on sellega muudetud naerukohaks. Kui haridusministeerium siiski leidis omavahendite arvel võimaluse õpetajate 8%-liseks palgatõusuks, siis kultuuriministeerium on loobunud kõigi seniste valitsuste praktikast hoida haridus- ja kultuuritöötajate palgakasv võrdne ning läinud vastuollu ka koalitsioonilepingu samasisulise lubadusega.

    Paraku ei oska ka mina näidata ministeeriumi eelarves kohta, kust selleks vajalikud 69 miljonit krooni võiks leida, ja siit jõuamegi põhiküsimuseni – miks ikkagi on kultuuriministeeriumi eelarvekasv olematu ning riiklik kokkuhoid just kultuuri arvelt kõige suurem? Mõttetu oleks küsida, miks praegune valitsus ei täida põhiseaduslikku ülesannet kultuuris prioriteeti näha, kuid pole võimalik ka küsida, miks pole kultuur teiste elualadega kui võrdne võrdsete seas. Tuleb hoopis küsida: miks nähakse kultuuri just sellise valdkonnana, kust kärpida ja lõigata on kõige hõlpsam? Kas tõesti seetõttu, et tegemist on intelligentsete ja seepärast ka vaiksete inimestega? Kultuuriministri artikkel sellele küsimusele vastust ei anna, ehk annaksid selgitust pea- või rahandusminister?

    Kurtmisel kultuuri alarahastamise üle puudub aga mõte, kui poleks näidata kohta, kust on võimalik see raha võtta ehk tegelikku põhjust Euroopa tavade (ja suhtarvudega) võrreldes karjuvale disproportsioonile kogu sotsiaalsfääri (ka tervishoid, haridus, teadus jms) rahastamisel Eestis. Ainus valdkond, mille finantseerimine 2009. aasta eelarves määratult tõuseb, on riigikaitse. Kogukasv on 800 miljonit krooni (17,2%), sellest Eesti enda vahenditest 478 miljonit krooni (keskkonnaministeeriumi eelarve 21,12% kasv on saavutatud tervenisti välisraha arvel omavahendeid kogunisti vähendades). Soovimata alustada diskussiooni meie sõjalise riigikaitse piisavuse või mõttekuse üle, tahan juhtida nii selle artikli militaristidest kui patsifistidest lugejate tähelepanu ühele lihtsale aritmeetilisele tõsiasjale: Eesti olevat NATOsse astumisel lubanud viia oma riigikaitselised kulutused 2%-ni SKTst. Selles suunas olemegi teel (tõus1,77%-lt 2007. aastal 1,96%-ni 2009. aastal). Paraku on aga Eesti maksukoormus (33,1%) Euroopa Liidu üks madalamaid ja Eesti valitsussektori kulutused (33,7%) Euroopa Liidu kõige madalamad. Teisti öeldes on riigieelarve kaudu SKTst ümberjaotatava raha osakaal Eestis Euroopa kõige väiksem. Soovides ületada kaitsekulutuste suhtarvuga Euroopa Liidu ja NATO keskmise taseme (2% ja enam kulutab riigikaitsele vaid kuus NATO riiki), tähendab see, et kaitsekulutuste osakaal riigieelarvest (5,53%) on meil Euroopa kõrgemaid. Katse ühitada madalaim maksukoormus ja kõrgeim kaitsekulutuste tase on ennast tänaseks ammendanud, sest oleme jõudnud olukorda, kus eelarve tasakaalus hoidmiseks tuleb minna laste koolilõunate, vanurite hambaravi ja tuletõrjekomandode kallale. Soomes, kes on kindlasti Eestist paremini kaitstud, moodustavad kaitsekulud 1,3% SKTst ning, arvestades, et Soome valitsussektori kulutused on 47,5% SKTst, näeme, et riigieelarvest kulub soomlastel sõjaväele vaid 2,7%. Selle võrra on nende eelarves rohkem raha kultuurile, haridusele, tervishoiule.

    Kui soovitakse täita enne NATOsse astumist (teadmata, kelle poolt ja millal, sest mingeid sellekohaseid valitsuse või parlamendi otsuseid pole olemas) antud lubadust kulutada Eestis riigikaitsele 2% SKTst, siis on meie poliitikutel täna viimane aeg endale teadvustada, et see nõuab vähemasti Euroopa keskmisel, s.o 40%-lisel tasemel maksukoormust. Vastasel korral pole varsti enam mõtet rääkida ei kultuuri- ega ka kogu sotsiaalsfääri „ellujäämiseelarvest”. Sest riik jääb nii õhukeseks, et ei kanna tema peal sõitva tanki raskust enam välja. Kui aga maksukoormust ei soovita tõsta, siis ehk piirduks kaitsekulutuste suurendamisega eelarvekasvuga samas proportsioonis – seekord siis 9,2%, mille tulemusena vabaneks 369 miljonit krooni. Võttes sealt tagasihoidlikud 69 miljonit 8%-liseks palgatõusuks, saaksime kultuurieelarve kogukasvuks küll vaid 3%, kuid intelligentsete ja vaiksete inimestena me teame, et Eesti riigi julgeolekule väga ohtlikke auke on lapitud ka teiste ministeeriumide eelarves.

    Enne 2007. aasta parlamendivalimisi oskas Sirp esitada erakondadele prohvetliku küsimuse: „Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset (ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng peaks aeglustuma või kulgema negatiivse stsenaariumi järgi?” Ühena väh
    estest vastas sellele arusaadavalt Reformierakonda esindanud Urmas Paet, kes leidis, et „sellises olukorras otsustavad kultuurivaldkonda eraldatava raha suuruse üle ikka valitsus ja parlament. Ehk siis tuleb loota, et kultuuri rahastamise kallale ei minda”. Valitsus on tänaseks oma sõna öelnud, saame näha, kas parlamendi suurim fraktsioon jagab oma juhtpoliitiku aastatagust lootust.

     

  • Kõlakoda – ka füüsika mängib vahel keeltel

    Tiit K?ler,EPL/teadus.ee

    See oli teadaolevalt esimene katse luua kõiksuse teooria. Theory of everything, millest kirjutab põnevalt oma hiljuti eesti keeldegi tõlgitud raamatus Bill Bryson. Teooria, mis kirjeldaks mõne lihtsa printsiibiga kõike olemasolevat sabast sarvedeni. Seda lootis luua Newton, kes püüdis oma lihtsate seaduste ja keerulise matemaatika abil suurema osa oma elust tungida piibli alkeemiasse. Seda lootis teha Einstein, kes püüdis järjekindlalt ühendada gravitatsiooni ja kvantmehaanikat. Seda on lootnud teha paljud XX sajandi suured füüsikud. Luua ometi kord üks ühendatud teooria.

     

    Stringide meloodiad

     

    Ja üks ühendteooria lootusi on imelikul ja mõneti ka loomulikul kombel stringid ehk keeled, mida kujutatakse ette vaakumist välja vupsavat ja osakesi (neid samu algosakesi, millest maailm kokku pandud) moodustavat ning ülal hoidvat. Stringiteooria kaudu on jõutud arusaamisele, et aja alates esines vaid üks ja ühine superjõud, mis pani need stringid kooskõlaliselt kõlama. Mitte neli mõju, nagu neid praegu teatakse olevat: gravitatsioon, elektriline, nõrk ja tugev vastastikmõju.

    Noh, ja siit edasi minnes on jõutud spekulatsioonideni, et me elame niinimetatud braanil oma stringidega. Selliseid braane on meie kõrval veel üksjagu, et mitte öelda lõputu hulk. Ning braanide vahel saab side olla vaid gravitatsiooni kaudu. See on aga jõududest teadaolevalt kõige nõrgem.

    Lugu on ilus küll, ent seda falsifitseerida, st teha katse, kus selguks, kas sel on ka alust, pole niisama lihtne. Selleks, et teada saada, kas meie kõlakoja kõrval esineb veel teisi kõlakodasid, mis pealegi veel ka vastu kõlaksid, peaks ju kuulma sealt kostvat muusikat. Või siis vähemasti kuulma mingit häiritust, mida põhjustab sealt kostev muusika meie kõlakojas.

    Kuid mis seal rääkida kõiksuse muusikalisest teooriast, kui muusikariistadegi puhul pole mingit ühtset ja kooskõlalist teooriat olemas.

    Klavereid on ehitatud umbes kolmsada aastat. Kuid alates 1700. aastast, kui Firenze pillimeister Bartolomeo Cristofori leiutas klaveri mehhanismi, on selle instrumendi valmistamine siiani tõeline kunsttükk.

    Klaveri muusikalised omadused saavutatakse empiiriliselt, tuginedes sadadele katsetele ja pikaajalisele kogemusele. Täppisteadusi selle kuningliku pilli ehitamisel kasutata, sest heli tekkimine klaveris on üsnagi keeruline protsess.

     

    Klaveri kõla

     

    Mängija sõrmelöök klahvile annab tõuke vildiga kaetud vasarakesele ehk klaverihaamrile. Klaverihaamrid panevad võnkuma keeled, need omakorda mõjutavad silda ning panevad kõlalaua vibreerima. Helilained levivad kõlalauas mitmes suunas ja see tagab kõlava heli keerulise mustri. Klaveriheli osised tekivad üsna kiiresti ja hääbuvad väga erineva kiirusega. Nõnda muutub klaveri heli ajas pidevalt. Kõigi nende heli moodustavate füüsikaliste nähtuste kirjeldamiseks peab välja arendama klaveri osade head teoreetilised mudelid.

    Nõnda on Eestis üsna hiljuti välja töötatud klaverihaamri matemaatiline mudel, kõnealuse mudeli lõpetas täielikult Anatoli Stulov. Selle tarbeks ehitati küberneetika instituudis klaverihaamrite parameetrite mõõteseade, millega õnnestus näidata, et kõigil nüüdisaegsetel klaverihaamritel on hüstereesi tüüpi jõu ja kokkusurutavuse omadused. See tähendab, et haamri katteks kasutataval villast valmistatud vildil on mälu – see mäletab, kui tugevasti ja millal seda löödi.

    Teades klaverihaamri omadusi, on nüüd võimalik simuleerida haamri ja keele vastastikuse mõjutuse protsessi. Selle matemaatiline modelleerimine võimaldab ennustada klaverikeele võnkumise spektrit, mis on klaveri kvaliteedi põhinäitajaid. Matemaatiline modelleerimine võib selgitada ka üht iidset kurioosumit – mis tähendab, et instrument on “erakordne”. See on klaveri disainimisel väga oluline probleem. Nõnda loodetakse küberneetika instituudi ja Tallinna klaverivabriku koostöös ühendada nüüdisteadus ja muusika. Ent seda ülesannet tundub olevat lahendada sama raske kui mängida klaveril viiel käel.

    Ja raskus tuleneb ühest keeruliselt lihtsast asjast: maailm ei ole lineaarne. See tähendab ka, et summa sõltub liidetavate järjekorrast. Ning kui sellist lihtsat liidetavat (nagu seda on näiteks naturaalarv) on väga raske määratleda, mis siis kõnelda nende summa määratlemisest. Mittelineaarsete protsesside dünaamika viib otse välja ka muusikasse.

     

    Muusik ja füüsik

     

    Ning siinkohal võib vahest tõmmata ühe paralleeli muusikavirtuoosi ja füüsikavirtuoosi vahele, kes otsib kõiksuse teooriat. Mõttemängud ju omamoodi mõlemad. Sest füüsik võib luua näiliselt kooskõlalise teooria, mis kuulutab, et elame multiversumis ning meist nii ja nii kaugel asub täpselt samasugune universumimull, kus samasugune inimene nagu mina kirjutab täpselt sama lugu, mida loevad täpselt samasugused inimesed, nagu olete teie.

    Aga ole nii lahke ja tee kindlaks. Sama lugu on ka täiusliku muusika lahkamisega. Sa võid ju kirjutada, et helilooja mõtles selle või teise muusikateose all näiteks lindude kevadist rännet või natside kallatungi kodukülale. Kuid ole kena ja tee kindlaks – ega ikka ei tee küll. Sestap ongi muusikaline kõlakoda nõnda kõlav, peegeldades maailma keerukust omamoodi täiuslikul moel.

    Banaalsuseni tuntud näide muusika ja füüsika kohta on Einsteini viiulimäng, kuid seda võidi näha ka hoopis teistmoodi. Nii näiteks kirjeldas inglise ajakirjanik Neysa Perks oma mälestustes, mille avaldas füüsikaajakiri Physics World oma 2005. aasta jaanuarinumbris, üht muusikaõhtut nõnda: “Pärast lõunat läksime muusikatuppa ja doktorid kogunesid oma pille häälestama. Nad otsustasid Beethoveni kvarteti kasuks. Einstein mängis hästi ja tema rasvased valged näpud (nagu kasimatud väikesed vorstikesed) lendasid üle keelte, ent ta jõudis teistest ette. Pianist peatus ja küsis: “Kus te olete, härra professor?” “Teise lehekülje lõpus,” ütles Einstein. “Tore,” ütles tšellist, “mina olen teise lehekülje alguses.” “Ja mina olen ikka veel esimese lehekülje lõpus,” ütles mu doktor. Pärast seda läksid nad kõik esimesele leheküljele tagasi. Oli mälestusväärne õhtu.”

    Nojah, siia sobib ka Einsteini enese lause: “Kui mu relatiivsusteooria osutub õigeks, kuulutab Saksamaa mind sakslaseks ja Prantsusmaa maailmakodanikuks. Kui mu teooria osutub valeks, ütleb Prantsusmaa, et olen sakslane, ja Saksamaa, et olen juut.”

     

  • Pealelend:KÄDI TALVOJA,RAUL MEEL

    R. V. K. T.

    Konkreetsele poeesiale ja Raul Meele varasele loomingule pühendatud seminar töötab Kumu ekspositsiooni väljatõstena, annab pidepunkti, et süveneda selles kunsti paljususes ühte kitsasse lõiku.

    Kuna tegemist on suhteliselt marginaalse nähtusega (Raul Meel on kui mitte pea ainus, siis kahtlemata suuna järjekindlam ja konkreetsem esindaja eesti kunstis), on terveid põlvkondi, kes pole konkreetsest poeesiast õieti midagi kuulnudki. Ma vist ei liialda, kui väidan, et ega eesti kunstis polegi sellist kunstnikku või fenomeni, kellest-millest oleks räägitud liiga palju ja liiga põhjalikult.

    Konkreetse poeesia intriig seisneb asetsemises kunsti ja kirjanduse vaheruumis, loodetavasti pakub seminar seetõttu huvi ka siseringist väljaspool. Teise ala inimeste kõrvalpilk võib osutuda üsna inspireerivaks ja anda hoogu lugemisviiside lisandumiseks.

    R. V.

     

    RAUL MEEL

    Kuidas on konkreetne poeesia teie arvates ajas muutunud?

    Teie küsimuses resoneerib progressi nõue ja mu vastus tuleb ketserlik, sest minu meelest ei ole ma ise ega ole mu looming kümnete aastate kestel oluliselt muutunud.  

    Mul on aina olnud ja on ikka veel äratundmine, et kõik oma hilisemate teoste algused avastasin loomingulise toimimise esimestel aastatel ja edasi tuli ainult kohatisi elevusi, vaimustumisi ja täiustumisi – seniajani.

    Muuseas on mu looming olnud mingis murdosas ja suhteliselt juhuslikult poliitiliselt aktiivne, aga üsna loomulikult see pole ainus tegelikkuse ja tõe kriteerium.

    Juba kaua aega olen tundnud, et peaksin argisest kiirustamisest vabanema ja peatuma ning vaatama peaaegu mitte midagi konkreetset. Vahtima – nagu siis, kui noore mehena avastasin oma teed.

    Peaksin uuesti ootama, et võib-olla nõnda tuleb mulle hoopis teisem avastus.

    K. T.

     

Sirp