Toeta

jäätme­käitlus

  • Ragnar Nurkse – suur ja Eestile tundmatu eestlane

    Kalev Kukk

    Enesestmõistetavalt peab selletaoline provokatsioon olema võimalikult tõene: „Äkki on see tõepoolest nii, kes neid 35 aasta taguseid aegu nii täpselt mäletab?” Pealegi on Ragnar Nurkse sama kõva nimi kui esimeste majandusnobelistide seas olnud ja ühel või teisel moel Ragnar Nurksegagi seotud Jan Tinbergen, Tjalling Koopmans, James E. Meade või Bertil Ohlin.

    Nii või teisiti, aga Ragnar Nurkse on maailma majandusteaduses esimese suurusjärgu täht isegi pool sajandit pärast surma, kellele viitamisest ei pääse ei üle ega ümber ükski rahvusvahelisi rahandussuhteid või arenguökonoomikat käsitlev tõsisem uurimus. Ragnar Nurkse on vaieldamatult ainus tõeliselt maailmamainega eesti päritolu majandusteadlane ja ilmselt ka rahvusvaheliselt tuntuim eesti teadlane üldse. Ainus, kes temaga võrdluse välja kannataks, oleks vahest astronoom Ernst Öpik.

    Läks aga nii, et siis kui eestlased valisid oma läinud sajandi suurkujusid, ei kerkinud Ragnar Nurkse nimi kordagi üles ei teadlaste ega ka majandusmeeste seas. Selles, et „kapitalistliku majandusteadlase” Ragnar Nurkse isikuartiklit ei leia ENEst (1973), pole midagi imelikku. Jahmatavam on, et isegi EE 1992. aastal ilmunud VI köites jääb Nurkse artikkel mahult maha EEga sama formaati Horvaatia entsüklopeedia viimasest väljaandest. Tõeliselt kurb on juba see, et ühtki Ragnar Nurkse kolmest klassikaks saanud raamatust ei leia ühestki Eesti tippraamatukogust.

     

    Käru metsavahipoja tee RahvasteliituTäna 100 aastat tagasi, s.o 5. oktoobril 1907. aastal sündis Käru mõisas toonases Vändra kihelkonnas eestlasest mõisa metsavahil Wilhelm Nurksel ja rannarootsi päritolu emal Victoria Clanman-Nurksel poeg, kellele pandi nimeks Ragnar. 1917. või hiljemalt 1918. aastal saatsid haridust kõrgelt hinnanud vanemad ta Tallinna õppima. 1918. aasta sügisel sai Ragnar Nurksest Tallinna toomkooli õpilane, kes kirjutab emale 1918. aasta 9. detsembril saadetud kirjas, et „in der Schule geht es mir immer gut” ehk „koolis läheb mul alati hästi”. Tõepoolest, 1926. aastal lõpetas Ragnar Nurkse parimate hinnetega toomkooli ja sai vastavalt avalikkude keskkoolide seaduse paragrahvile 42 õiguse astuda ilma eksamiteta ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse.

    Sama aasta sügisel läkski Ragnar Nurkse õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Sooritanud professor Jüri Uluotsale hindele maxime sufficit eksami õiguse üldõpetuses ja „kukkunud läbi” professor Mihhail Kurtšinski poliitilise ökonoomia eksamil, lahkus ta 1927.-28. aasta vahetusel Šotimaale. Esialgu ajutiselt, leides Londonis tollase Eesti suursaadiku Oskar Kallase toel praktikandi-sekretäri koha Eesti aukonsuli Adolph Ellingseni juures Leithis. Ajutisest minekust kujunes alatine. 1929. aastal sai Ragnar Nurksest Edinburghi ülikooli üliõpilane. Ta lõpetas selle majandusteadlasena 1932. aastal. 1932.-34. aastal jätkas ta õpinguid Viinis, osaledes muuhulgas Ludwig von Misese kuulsas ja ihaldatud Privatseminar´is. See oli Austria koolkonna teise laine kõrgaeg, mis viis Ragnar Nurkse kokku kas või Friedrich August von Hayeki, Gottfried von Haberleri, Fritz Machlupi või Oskar Morgensterniga, kellest nagu Ragnar Nurksestki said USA eliitülikoolide kõrgelt hinnatud korralised professorid.

    1934. aastal sai Ragnar Nurkse oma kulu ja kirjadega koha Rahvasteliidu sekretariaadi finantsosakonnas ja majandusuuringute talituses, mis oli maailma esimene suur rahvusvaheline majandusuuringute keskus. Ähvardav tagasilöök tuli aga sealt, kust seda kõige vähem oodata võis. Nimelt oli Nurksele pakutava pikaajalise teenistuslepingu eelduseks see, et ta ei katkesta Eesti kodanikuna tööd Rahvasteliidus kohustusliku kaitseväeteenistuse läbimise tõttu. See tõi endaga kaasa tõsise tüli välis- ja kaitseministeeriumi vahel, kus jäi Ragnar Nurkse eestkostjana peale Julius Seljamaa. Et asi kiskus noore mehe jaoks, kes pidanuks oma väeteenistuse läbima enne 30aastaseks saamist, lausa kriitiliseks, näitab toonase kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri resolutsioon 1935. aasta 23. juulist ühel asjasse puutuvatest õienditest: „Kui Nurkse teenistusse mitte ei ilmu, siis loetakse teda väejooksikuks ja läheb kohtu alla.”

     

    Bretton Woodsi süsteemi peaarhitekt(?)Kahe koduse ministeeriumi vaidlusest pärineb ilmselt esimene kõrgetasemeline positiivne hinnang Ragnar Nurksele. Oma toetuskirjas August Schmidtile (hilisema nimega Torma) annab Rahvasteliidu sekretariaadi finantsosakonna ja majandusuuringute talituse direktor Alexander Loveday alles 27aastasele Ragnar Nurksele hiilgava iseloomustuse: „…minu arvates on Nurkse tõeline avastus ja loodetavasti tõestab ta oma tegelikku väärtust Rahvasteliidule niipea, kui asjaolud lubavad meil temaga teenistuslepingu sõlmida. Temas on õigupoolest midagi ootamatult haruldast, täpsemalt see eripärane mõttelaad, mis on oodatud meie uurimistöös, samuti nii erakordne keelteoskus kui ka esmaklassiline haridus. Ta on tõestanud mulle enda üsna tavatut kasulikkust oma suutlikkuse ja ettevalmistuse, samuti ka kiire taibukusega. Ma võin suunata teda ühelt teemalt teisele, kui tööpinge seda nõuab, kui just keegi teine osakonna töötajatest pole otseselt selle täitmiseks ette nähtud.”

    Need sõnad ei osutunud katteta veksliks, kuigi Nurkse toonased kirjutised Rahvasteliidu trükistes nagu Monetary Review, Review of World Trade ja World Economic Survey pole identifitseeritavad. Nagu selletaolistele institutsioonidele tänagi üldiselt kohane, ilmusid need anonüümselt. Omalaadse Eesti-poolse tunnustusena 30aastasele Ragnar Nurksele võib seevastu vaadelda Eesti Panga presidendi Jüri Jaaksoni 1938. aasta 31. märtsil talle mures saadetud kirja. Kuivõrd üks Jüri Jaaksoni poolt selles kirjas tõstatatud küsimustest on ülimalt aktuaalne tänases Eestis ja selle võiks valehäbi tundmata esitada iga praegune asjamees (kellele?), siis vääriks see õpetlikuna siinkohal äratoomist: „Elu meie juures oli kriisi ajal väga odav. Praegu ei ole ta ka veel kallis, kuid siiski elumaksumuse tõus kolme viimase aasta jooksul on meil olnud suurem kui paljudes teistes meiega välisturgudel võistlevates riikides. Elumaksumuse tõusuga peavad tõusma ka palgad ning seoses sellega ka tootmiskulud, mille tagajärjel meie võistlusvõime väheneb. Kas see ei ole meile kardetav?” Millist nõu Nurkse Jaaksonile andis, pole kahjuks teada.

    1940. aastal lahkus Rahvasteliidu sekretariaadi finantsosakond ja majandusuuringute talitus ning ka ta ise Genfist USAsse  Princetoni. Seal ilmus 1944. aastal Rahvasteliidu egiidi all tema esimene klassikaks kujunenud uurimus „International Currency Experience: Lessons of the Inter-War Period” („Rahvusvaheline rahanduskogemus. Õppetunde sõdadevahelisest perioodist”). Selles raamatus, mis jagati (käsikirjana?) välja samal aastal Bretton Woodsis toimunud uue rahvusvahelise rahasüsteemi loomiseks kokku tulnud konverentsist osavõtjatele, sõnastas Ragnar Nurkse Teise maailmasõja järgse fikseeritud vahetuskursside süsteemile toetunud rahasüsteemi teoreetilised lähtekohad. Paljud autorid (näiteks Anthony M. Enders, Great Architects of the International Finance: The Bretton Woods Era. Routledge, 2005) peavad Ragnar Nurkset üheks Bretton Woodsi süsteemi peaarhitektiks. Sakslastest majandusprofessorite Hans-Joachim Jarchowi ja Peter Rühmanni sõnutsi avas just Ragnar Nurkse oma kriitikaga ujuvkursside aadressil kõnealuses raamatus igavese väitluse teemal „fikseeritud versus ujuv vahetuskurss”. Kaks aastat hiljem ilmus Ragnar Nurkse teine klassikaline teos „The Course and Control of Inflation: A Review of Monetary Experience in Europe after World War I” („Inflatsiooni kulg ja kontroll: Ülevaade monetaarsest kogemusest Euroopas pärast Esimest maailmasõda”).

     

    Columbia ülikooli professor

    Seejärel pühendus Ragnar Nurkse akadeemilisele tööle ja valiti 1947. aastal New Yorgi Columbia ülikooli korraliseks professori
    ks. Aegamööda pöördus Ragnar Nurkse teaduslik huvi arenguökonoomika kasuks. Selles valdkonnas ilmus 1953. aastal tema kolmas põhjapanev raamat „Problems of Capital Formation in Underdeveloped Countries” („Kapitali moodustumise probleeme vähearenenud riikides”), mille eessõnas viitab ta muide oma suhetele toona Egiptuse Rahvuspanga majandusuuringute osakonna juhatajana töötanud professor Nikolai Köstneriga. On öeldud, et neil aastail oli Ragnar Nurkse Lõuna-Ameerikas sama kuum nimi kui Jeffrey Sachs 1990. aastate alguse Kesk- ja Ida-Euroopas.

    Kahjuks jäi Ragnar Nurkse üliedukas teadlasetee ülilühikeseks. Olles 1958.-59. õppeaastal akadeemilisel loomepuhkusel Euroopas, ütles ta süda 1959. aasta 6. mail jalutuskäigul Genfi järve kirdenurka jääva Mont Pélerini nõlvadel ootamatult üles. Ragnar Nurkse maeti Vevey St. Martini kiriku kalmistule. Järelehüüded ei ilmunud mitte üksnes Vaba Eesti Sõnas, vaid ka New York Timesis, New York Herald Tribune’is, London Timesis jm. Tema Columbia Ülikooli kolleeg professor James W. Angell ütles aasta hiljem oma Ragnar Nurkse mälestusloengul järgmised sõnad: „Vähesed tema eas akadeemilised isikud on nii laialt ja nii suure soosingu osaliseks saanud. Nurkse isikuomadused olid need, mis tõid talle erilise poolehoiu suure hulga sõprade seas üle kogu maailma ja mille poolest teda iseäranis mäletatakse. Ta oli särav, kannatlik ja julgustav õppejõud oma üliõpilastele, heldelt abivalmis suhetes kolleegidega, tagasihoidlik ja peaaegu vabandust otsiv omaenda saavutuste ja talle osaks langenud auavalduste suhtes.”

    Muide, Ragnar Nurkse oli erakordselt andekas ka muusikuna. 1927. aastal lõpetas ta viitega Tallinna konservatooriumi professor Peeter Ramuli õpilasena klaveri erialal, täiendas end hiljem Edinburghis ja esines avalikel kontsertidel solistina klavikordil ja klaveril. Täna avatakse Ragnar Nurkse sünnikohas Kärus talle mälestuskivi ning esitletakse tema postmarki.

     

     

  • Saša Pepeljajev Tallinna Linnagaleriis

    Anders Härm

    Saša Pepeljajevi nimi ei vaja eesti kultuurihivilisele ilmselt lähemat tutvustamist. Viimased kümme-üksteist aastat on vene koreograaf erinevates Eesti teatrites ja teatrikoolides tegutsenud, siin kultuuripreemiaidki võitnud. Tallinnat peab ta ka ise oma teiseks kodulinnaks.

    Tema näitus kannab sama pealkirja mida tema viimaste aastate loominguline platvormgi ― “Theatre of  Forms and Figures”. Pealkiri on ingliskeelne, kuna ”figures” tähistab üksnes selles keeles nii figuuri, kujundit kui ka arvu. Ja just seda viimast ― viidet digitaalsusele ja digitaalsele teatrile peab autor oluliseks.

    Tema näitus koosneb kahest interaktiivsest installatsioonist,  ”digitaalse teatri” etenduste dokumentatsioonidest ning teatriplakatitest, mis tema lavastaja digitaalse ja interaktiivse kultuuriga väljendavad.

    Käeoleva näituse idee kasvaski välja asjadest, mis teatri raamidesse enam ära ei mahtunud ning leidsid endale installatiivse kunstilise vormi. Nagu interaktiivse kunsti puhul ikka, on ka nende teoste puhul keskmes publiku ja teose suhe, manipulatsioonid publikuga, küsimus vaatamisest, jälgimisest ja kontrollist. Kuidas need manipulatsionid täpselt toimuvad, peab aga igaüks ise  vaatama tulema.

    Näitus on avatud 28.08-13.09

     

  • Filmikaadrid, enamasti mälust

    Andreas Trossek

    5. ja 6. oktoobril Kumu auditooriumis peetud konverents „Via transversa: endise idabloki kadunud filmikunst” oli ettevõtmine, mille vajalikkuses ei kahtle tänapäevases Eestis ilmselt keegi. Küünikute korduv stampküsimus, kas ja kellele on üldse tarvis näiteks eesti filmiajalugu, on aasta-aastalt üha mõttetum, sest on selge, et on vaja, ja mitte ainult eestlastele. Tuleb tunnistada, et korraldajate seisukohast oli konjunktuur rahvusvahelise filmikonverentsi korraldamiseks 2007. aasta sügisel Tallinnas ülisoodne. Midagi tahaks ju teada siinsetest oludest lisaks, kui oled kuulnud kusagilt filmifestivalilt kiidusõnu Veiko Õunpuu boreaalse ängikomöödia „Sügisball” (2007) kohta või siis ühe lokaalse kultuuriruumi teise pea et sama mütoloogilise nähtuse kohta, milleks on eesti animatsioon (vt näiteks: Pärn, Priit s 1946, animalavastaja ja graafik). Siit ka filmikonverentsi initsieerijate (Eva Näripea, Maria-Kristiina Soomre ja mina) peamine lähtepositsioon ja eesmärk: organiseerida rahvusvaheline kohtumispaik filmiuurijatele, kes tegutsevad ennekõike akadeemilises maailmas, ning luua seeläbi pinnas kohalikule filmiuurimisele. Et sõna leviks, tõde tõuseks ja vale vajuks.

     

    Turistid kõrvalteel

    Tuleb tunnistada, et nn Ida-Euroopa riikide erisugustes kultuurilugudes oleme pahatihti kõik rohkem või vähem „turistid” ja seda viga mõlemad Kumu sügiskonverentsid jõudumööda parandasidki – „Erinevad avangardid, erinevad modernismid” vastavalt kunstiajaloo ja „Via transversa” filmiajaloo poole pealt.

    Mõne sõnaga konverentsi pealkirjast. Via transversa on itaalia keeles kõrvaltee ning kõrvalteele on mõnes mõttes suubunud ka see filmikunst, mida tehti XX sajandil nii Nõukogude Liidus kui selle satelliitriikide mõjusfääris. Enamasti leiame üldfilmiajalugusid sirvides, et endistel idabloki maadel toodetud filmidest on esil vaid üksikud tähtteosed, millest nii mõnigi on saatuse irooniana saanud kuulsaks ja tuntud filmiks tänu sellele, et selle levi on omaaegsete ametkondade poolt mingil viisil kitsendatud, piiratud jne. Ida-Euroopa riikide lähikunstiajaloo avangardi retoorika on lõplikult läbi põimunud dissidentluse temaatikast ning ka nõukogude-aegsest kinost rääkides hindame tihtipeale nn riiulifilme, millest on saanud justkui äraspidine kvaliteedistandard, omamoodi GOST.

    Ent mis moodustab igasuguseks hindamisotsustusteks vajaliku taustsüsteemi? Kuhu jääb omaaegne populaarne kino, mida tehti massidele (täpselt nagu Hollywoodis teisel pool raudset eesriiet), kuhu paigutuvad marginaalsemad nähtused nagu dokumentalistika või animatsioon, kuhu ideoloogiast küllastunud ringvaated või teaduslikud õppefilmid? On neis kaadrites üldse midagi, mida peaksime meeles hoidma, kas siis tõelise kultuuriloolise väärtusena või vastupidi, ka tulevikku projitseeruva hoiatusena?

    Nõnda jõuamegi filmikonverentsi esilekutsumist betoneeriva põhilise väiteni, mis võib tunduda kaunikesti provotseeriv: endise idabloki filmipärand on suuresti kadunud ajalookirjutuse hammasrataste vahele, seda tahetaks nagu tahtlikult unustada. Mälestused elavad küll inimestes edasi, aga filmiraamatuid, mahukamaid käsitlusi või süvauurimusi ilmub endiselt haruharva. Pole saladus, et akadeemilisi filmiuuringuid Eestis sama hästi kui ei ole ja kogu filmiajalugu kipub kõige mustema stsenaariumi järgi taanduma vaid üksikuteks anekdootideks või nostalgiamelanhooliast pruunikaks tõmbunud mälukaadriteks. Võib arvata, et osalt on see „kultuuriamneesia” väheste materiaalsete ressursside küsimus, ent probleem on laiem.

    Kommunistlik ideoloogia kui üks XX sajandi suuri narratiive ja lõputute bürokraatiamasinate sünnitajaid on paratamatult mõjutanud Ida-Euroopa riikide filmitööstust ja ka konkreetsete filmide sünnilugu. Paljut sai realiseerida vaid kompromissidega. Kahtlemata ei olnud see filmitegijate selgrootuse küsimus. Film on masside kunst, mis ei nõua kirjaoskust ega erilisi taustteadmisi, ning seepärast pole midagi imestada, et idabloki maade filmitootmisel ideoloogilises plaanis alati silm peal hoiti. Ajaloolastele on see ringiliikumiseks ohtlik regioon, kus liivakõrb võib hetke jooksul asenduda vajuva sooga. Utreerivalt võib väita, et sotsialismileeri kokkuvarisemine on põhjustanud praegustes akadeemiliste filmiuuringute valdkondades  teatava „retseptsioonivaakumi”, sest kellele õigupoolest oleks vaja „kadunud„ (filmi)ajalugu aegruumist, mida kujundanud poliitiline ideoloogia on maailmakaardil jäänud kaotaja rolli?

     

    Kursid Moskva kiuste

    Ent kas asjad ongi nii lihtsad; kas peavadki kõik filmid olema esindatud hollywoodlikes propagandaraamatutes à la „100 totaalset blockbuster’it, mida sa pead nägema, enne kui sured”? Korrakem siinkohal mõned põhiasjad taas üle. „Kadunud” filmikunsti all peame silmas kõike seda, millest XX sajandi filmikunsti üldkäsitlustes tihti mööda on vaadatud: Nõukogude Liidu ja idabloki maade põhivoolukino; vabariiklike väikestuudiote, eriti Baltikumi toodang jne. Erinevaid valdkondi ja lähenemisviise on väga palju. Isegi imelik on kuulutada, et filmikonverentsil keskendutakse endise idabloki riikide filmikunstile 1940. aastate teisest poolest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1990. aastate alguses. Tõepoolest, kas suur tükk suud lõhki ei aja?

    Ennekõike oli konverentsi eesmärgiks vaadelda ja omavahel võrrelda filmikunsti arengulugu just neil maadel, millel on Eestiga sarnane poliitiline ajalugu. Kas märkame rohkem sarnasusi või tuvastame pigem hulga erinevusi? On amüsantne tõsiasi, et Euroopa kaardile võib praegugi tõmmata jämeda joone Baltikumist Balkanini (täpselt nagu Molotov ja Ribbentrop omal ajal), mis markeeriks endiste idabloki maade võnkuvat sõltuvussuhet tsentritega nii ida- kui läänekaares. Küsigem tahtliku naiivsusega: kas Moskva, kust enamjaolt pärines nii kinotegijate industriaalne baas kui ideoloogilised juhtnöörid, oli ikkagi tegijatele kõige olulisem metropol? Kas Pariis, Rooma või Hollywood olid raudse eesriide taga vaid kauge miraaž või liikus ka idabloki maade kino paratamatult samadel otsinguradadel?

    Üldistel teemadel ei saa aga rääkida, kui ei keskendu üksikjuhtumitele. Näiteks Mari Laaniste kõneles Priit Pärnast, Peeter Torop võttis lähivaatluse alla filmilegendi „Viimne reliikvia” (1969) ning oli väga kahju, et Tiina Loki plaanitud ettekande eesti dokumentalistidest röövis konverentsipublikult PÖFFi juhi tihe ajakava. Filmikunsti saab vaadelda nii mõnestki vaatenurgast, kui kas või Eva Näripea keskendumine ruumipoliitikale sõjajärgses kinotoodangus näiteks tuua. Siiski on katmata teemasid hulgi, kunagise Eesti NSV ainsas vabariiklikus stuudios Tallinnfilm on aegade jooksul valminud kümneid tippteoseid. Usun, et üheks korraldajate eesmärgiks, pilvepiiri taha ulatuvaks utoopiaks võiks piltlikult öeldes olla olukord, kus näiteks kadunud Kaljo Kiisa „Hullumeelsus” (1969), mida konverentsi raames näidati, on Euroopa filmipärandi kaalukausil „ühena võrdsete seas”, ja mitte ainult sellepärast, et see on Eesti kui ühe Euroopa Liidu liikmesriigi filmiajaloos oluline film, vaid sellepärast, et see on ka hea film. Kõik säärane eeldab aga teatavate elementaarsete ja põhimõtteliste väärtusmudelite läbirääkimist. Millest me ikkagi räägime, kui me väidame, et see poola film või too läti film oli silmapaistev ja on oluline ajalootähis ka praegu? Kumu filmikonverents pigem kompas kui ammendas erinevaid teemavaldkondi.

    Filmikonverentsil ette kantud käsitlused (ja lisaartiklid, mille autorid jätaksin esialgu saladuseks) leiavad täiendatud kujul publitseerimist sarja „Koht ja paik” raames ning nendega võib tutvuda edaspidi iga uurija, õpilane või muidu filmihuviline. Kõik see on muidugi vaid väike samm üldisemas arengusuunas tutvustamaks (ehk ikka ja jälle taastutvustamaks) siinset filmipärandit kui kultuuriväärtust nii Eesti kui muu maailma vaatajale/lugejale, ag
    a vähemalt nüüd on see samm astutud. Aitäh selle eest kõigile, kes meid aitasid!

     

  • Narva Muuseumi Kunstigaleriis avatakse näitus „Koguaeg ükskaks“

    Kalev Saar

    Neljapäeval, 27. augustil, kell 16.00 avatakse Narva Muuseumi  Kunstigaleriis Andres Koorti ja Valev Seina ühisnäitus „Koguaeg ükskaks“.

    Andres Koort ja Valev Sein on saanud hakkama ühisprojektiga, mis on sündinud Koorti teemast “Koguaeg” ja Seina ideest “Ükskaks”, mis on samuti nn jätkuteema Seina väljapanekule Tallinnas Deco Galeriis käesoleval aastal.

    Näitusel eksponeeritakse valiku maale, mis on valminud viimase paari aasta jooksul.

    Kunstnike koduleheküljed asuvad aadressil:

    Andres Koort:
    http://www.koort.co.cc
    Valev Sein:
    http://www.sein.ee

    Näitus jääb avatuks kuni 21. septembrini 2009.

     

  • Suure algustähega Peegel ja ilma sulgudeta

    Andrus Saar

    Juhan Peegli tööelu seisis neljal vaalal. Missioonitunne eelkõige. Missioonitunne ka siis, kui ta lihtsalt naljatas. Missioon on kõrgelennuline mõiste, kuid Juhan Peeglit iseloomustas just see aatelisus kõiges. Aated ei lubanud tal jagada töid- ja tegemisi esma- ja teisejärgulisteks. Kui idee oli ohus, tegi ta n-ö mooramaa mehe tööd. Ajakirjanduse õpikut polnud, ta kirjutas selle. Ta võttis selleks aja. Ta ei rääkinud kunagi kõlavate sõnadega. Ta tundis end suurte sõnade keskel ebamugavalt ja ometi ajas ta suurt asja, ka siis, kui ta „lobises” tudengitega, kuigi tema enda aeg oli väga kallis. Tema arvamust oodati paljudes kohtades, kuigi tihtipeale ütles ta lihtsalt: „Mis nüüd mina sellest asjast tean.”  Aga teadis küll ja veel rohkemgi.

    Teine väga oluline omadus oli oskus kiiresti lahendusi leida. Üks näide. Mäletan, kui võtsime ülikooli vastu tulevasi ajakirjandustudengeid. Mina pidin juhendama kursust, mille suuruseks 15 inimest. Aga, nuta või naera, kaks väga head kandidaati jäi ukse taha. Rääkisin oma probleemist ja  mõne päeva pärast oli ta muretsenud nendele noortele inimestele lisakohad. Näiliselt mängleva kergusega ületas ta igasuguseid probleeme, ka tolleaegse süsteemi ette lükatud lõputu takistusriba. Paljud inimesed teavad, mida nad võlgnevad oma elus ja karjääris tänu Juhan Peegli poetatud sõnale.  

    Kui kirjutasin oma diplomitööd, siis läksin tema juurde dekanaati, ta oli dekaan, ning küsisin arglikult, kas saaksin minna Moskvasse väliskirjandust tudeerima. Teemaks oli mul meelelahutus televisioonis. Meelelahutus oli 70ndal aastal Eestis ju pea olematu. Oma süüdimatu häbematuse peale saingi komandeeringu. Tema ütles, et ah Moskvasse on vaja. Mina vastu: vaja jah, kui jään lootma raamatukogudevahelise raamatute tellimise peale, siis jõuab enne kaitsmise aeg kätte. „Noh, siis mine,” oli Peegli vastus. Nõnda sündis pretsedenditu lugu.

    Kolmanda tunnusjoonena nimetaksin vastupandamatut headust. Küll taheti talle institutsionaalselt kurja teha ja tehtigi. Aga tema headus oli sedavõrd vastupandamatu, et kurjus libises sellelt lihtsalt maha – jälgi jätmata. Eesti Gandhi, kuid humoristlik.

    Neljandaks – siiras usk inimestesse. Usk oma rahvasse ei olnud teoreetiline, vaid praktiline igapäevases elus.

    Viiendaks – laiskus.  Juhan Peegel ju rääkis alati, et ta on väga laisk inimene. Ja sellepärast, et ta on laisk, mõtlebki ta enne kõik põhjalikult läbi, et mitte liiga palju tööd teha. Sestap ta jõudiski paljudes valdkondades väga palju ära teha.

    Ja lõpuks. Pärast üht õhtust vestlust temaga tekkis mul vastupandamatu soov oma keelt harida. Leidsin imeilusa sõna – leinaliivik.

     

     

  • Tallinna Kunstihoone 75

    Harry Liivrand

    Näitus “Kollektsioon: valitud teosed I” on oma eesmärgilt mitmes mõttes uudne väljapanek. Esiteks tuletab ta avalikkusele meelde, et Tallinna Kunstihoone kui institutsioon pole olnud ega ole tegelikult siiani ainuüksi Eesti esindusgalerii rollis vaid on nõukogude ajal ning uuesti viimasel aastal tegutsenud ka kunstiteoseid kollektsioneeriva muuseumilaadse asutuse funktsioonis. Selle tulemuseks on aastakümnete jooksul (peamiselt aastail 1960-1990 Eesti Kunstifondi ostude põhjal) tänaseks kujunenud kunstihoone mitmekesine kogu, mis 1990.aastate alguse nn tagastamis- ja ärastamisprotsessile vaatamata on siiani esinduslik ja rikkalik.

    Kunstihoonel on oma maali-, graafika-, skulptuuri-, keraamikaja ehtekogu. Seetõttu siis teiseks, päevakohaseks põhjuseks, ongi kunstihoone juubeli puhul demonstreerida lõpuks ka kogusid endid, mida nii ülevaatlikul tasemel pole varem kordagi tehtud.  Kolmandana rõhutaksin kunstihoone kogude kõrget taset. Näiteks maalifondi suurim väärtus kunstiajaloolisest aspektist on eesti 1970.-1980. aastate modernistliku maalipärandi kollektsioon, mille paljude tööde kunstiajalooline väärtus on võrdväärne Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis asuvate antud perioodi töödega.

    Kunstihoone kogusse kuuluvaid töid näeb laenutustena muuseas Kumu ekspositsioonis.  Teadlikult selektiivses valikus põhirõhuga maalile täiendavad väljapanekut mõned tähtteosed teistest kunstiliikidest. Meie ees avaneb jutustus Nõukogude Eesti modernismist – esteetiliselt võimas narratiivne arengulugu alates karmist stiilist läbi popkunsti, abstraktsionismi, hüperrealismi, postmodernismi, neoekspressionismi uusmütoloogiani välja. 

    Kuna alates 1991. aastast kunstihoonele kunstiteoseid enam ei ostetud, omandas säilinud kogu teatud mõttes konserveerunud ilme. Ta oli olemas, kuid eksisteeris vaid tagasivaatava nähtusena, tunnismärgina kunagisest kunstipoliitikast. Et kogu ellu äratada, ja arvestades kunstihoone reaalse rahandusliku olukorraga, pöördusin eelmisel suvel mitme kunstniku poole palvega annetada/deponeerida kunstihoone juubeliks töid. Olen ülimalt rõõmus, et kõik kunstnikud, kellega sellest rääkisin, tulid mõttega kaasa ning tänaseks on kunstihoone kogus uued tööd 15 tuntud kunstnikult.  Metodoloogiliselt ja kontseptuaalselt süstematiseerub väljapanek nelja blokki. Näituse juhatab trepimademel temaatiliselt sisse Aleksander Pilari ebatüüpilise rakursiga akvarellvaade “Kunstifondi maja ehitamine” (1950), millel näha ka kunstihoonet. Kunstihoone eessaal ja suur saal on absoluutse maaliklassika päralt — see on hittide paraad. Siin on sellised ikoonilised teosed nagu Tiit Pääsukese “Neli naist ja värvid” (1978), Olev Subbi “Rahvuspargi kunstinõukogu” (1979), Ado Lille “Korrektiiv II” (1987), Jüri Arraku “Autoportreede vestlus” (1977), Jüri Palmi “Jõuk” (1983), Lembit Sarapuu “Kalevipoeg allmaailmas” (1988), Raul Rajangu “Lumemees anatoomikumi kohal” (1986), Andres Toltsi “Liiv” (1979), Ando Keskküla “Vaikelu müüdiga” (1986), Peeter Mudisti “Käib. Ei hargne” (1979), Malle Leisi “Kunstiteadlane B. Bernstein” (1984), Miljard Kilgi “Let’s go!” (1979), Jaak Arro “Laev” (1986), Raoul Kurvitsa “Kuupaiste 15 min.” (1986). Peasaali nn altaris troonivad eesti modernismi ideoloogide ja radikaalide Arnold Akbergi, Märt Laarmani, Henn Roode,Olav Marani, Jüri Kase ja Raul Meeli maalid.

    Maaliekspositsiooni liigendavate skulptuuride seas on aga sellised tipptööd nagu Ülo Õuna “Hiiu tüdruk” (1968) ja Mare Mikofi “Vilen Künnapu portree” (1989), kuid ka Ekke Väli “Suveniir” (1989) — üks esimesi Lenini iroonilisi ja ikonoklastlikke interpreteeringuid meie skulptuuris.

     Pikas saalis eksponeeritakse nimekate ja tunnustatud maalijate (Johannes Uiga, Nikolai Kormašov, Tiiu Pallo-Vaik, Leili Muuga, Sirje Runge, Rein Kelpman) iseloomulikku loomingut, samuti autori kontekstis märgilisi (Evald Okas “Täna 40. aastat tagasi”, 1984; Einar Vene “Välja võetud voolust”, 1986) või hilisemat loomepraktikat arvestades erandlikke töid (Urmas Muru “Autoportree”, 1988; Vano Allsalu “Tühjad majad”, 1986). Pikka saali paigutatud neli vitriini annavad omakorda läbilõike 1970.-1980. aastate kõrgetasemelisest modernistlikust ja postmodernistlikust ehte- ja medalikunstist, esinejate hulgas Arseni Mölder, Leili Kuldkepp, Ene Valter, Tiina Käesel, Urve Küttner, Heldur Pruuli, Ülle Kõuts, Katrin Amos jt.  Kolmas saal esindab nii-öelda suuri autsaidereid, tänaseks teenimatult äraunustatud omaaegseid kuumi nimesid ja suuri väikemeistreid. Esimeste seas nimetaksin kindlasti Rene Kari ja Peeter Kaasikut; teisest jaotusest välismaale siirdunud Ludmilla Siimu (elab Soomes) — eesti popi ja postmodernistliku maali pioneeri — töid, Jaak Adamsoni (elab nüüd Slovakkias) – ühte 1970. aastate originaalsemat sotsiaalset maalijat ja Makari (Vladimir Makarenko, elab Prantsusmaal) — Tallinnas töötanud ukraina maalijat, kes on Eestis tegutsenud ida-slaavi päritolu kunstnikest kõige elegantsemalt sünteesinud vene ikoonimaali traditsiooni moodsate vormivõtetega; samuti hüperrealist Urmas Pedanikku. Kolmandast valikust võib nimetada Ann Audovat.

    Maalile sekundeeriv väike, aga väärikas graafikavalik (Kaljo Põllu “Kodalased”, 1974; Mare Vint “Pargimaastik I”, 1979; Tõnis Vint “Kuumängud III”, 1988) toob esile autorite parimad tehnilised oskused ja tüüpilised teemad.  Neljas saal on aasta jooksul laekunud kingituste päralt. Oma maale annetasid Leonhard Lapin, Raul Rajangu (mõlemalt spetsiaalselt kunstihoone juubeliks loodud suurteosed), Siim-Tanel Annus, Jüri Arrak, Marko Mäetamm, Andrus Rõuk, Mare Tralla, fotosid Ly Lestberg ja Arne Maasik, joonistuse Ado Lill, skulptuure Mare Mikof (tema varem kunstihoones eksponeeritud installatsioon jäi seekord ruumipuudusel kahjuks välja) ja Nora Raba, metallikunsti Julia-Maria Künnap, Kadri Mälk (nende tööd on väljas pikas saalis klaasvitriinis) ja Urve Küttner.  

     

  • Maapäeva mõnus mekk

    Jaan J. Leppik

    Pean mainima, et telefilmi “Oma Maapäev” vaatama hakanud, kangastus mulle korraks 1990. aastate algus, mil eestlasile näidati Tallinnas filmitud ameeriklaste suurteost “Candles in the Dark” (”Küünlad pimeduses”).  Tollel oli samuti intentsioon kajastada Eesti ajaloosündmusi. Ei taha ma kõrvutada neid kahte linateost küll mitte, seda enam, et žanridki erinevad ja filmi tegemise põhjused. Küll aga tuleb mainida, et kui too ameeriklaste film vaevu näitas Eesti tegelikkuses toimunut või siin püsinud olustikku, siis “Oma Maapäev” püüdis hoida balanssi mängulisuse ja ajaloolise tõe vahel ning see läks mu meelest korda, nii et isegi ajaloolased võivad tunnistada filmi pedagoogilist rolli.

     

    Ajalooline perfektsus kui risk

    Ma ei ole kindlasti televaataja, kes ootaks dokumentaalsest telefilmist kuiva ning ajalooliselt ülitäpset ekraniseeringut. Selline telefilm saab olla valmistet ainult ajaloolastele või siis ajaloofriikidele, kuna suundumus on siis faktitäpsus, pretendeerimata vaataja emotsioonide liikuma suunamisele. Päälegi on käsitluse all ajastu, millest visuaaliat nagunii väga vähe järel, ning seega oleks filmi täitnud peaasjalikult mõne hää näitleja või diktoriteksti lugeja verbaalne materjal. Too kraam aga, teadagi, siseneb enamusele inimestest siin ilma pääl püsimällu sootuks aeglasemalt kui visuaalne, eriti kui too veel mänguliseks aetud.

    Ajalooliselt korrektset infot oli telefilmis pandud esitlema vahest üks värvikamaid kujusid ajaloolaste seas ehk Ott Sandrak. Tean Otti omajagu aega ning võin veenvalt kinnitada, et hoolimata mõnikordsest infotulvast, millega Ott oma vestluspartneri külluslikult üle valab, on tegu ajalugu peast hästi tundva, analüüsiva ning kiirelt ajalooliste seoste abil tõepäraseid sündmuspilte maaliva mehega. Tema lugemus ja avar silmaring kahtlemata toetasid veenvust ekraanil ning üsna tõenäolikult on suurem osa filmivaatajaid tänulikud ladusalt ja lihtsalt esitet ajaloolise ülevaate eest. Ma usun üpris siiralt, et nii Indrek Hirv (kes ise filmis ka statistina üles astub) kui Hardi Volmer ei võtnud endile päälisülesandeks rääkida kõike maanõukogu sündmuste ümber toimunust. Samuti ei soovinud nad ilmselt perfektsionistlikult kujutada Eesti ajaloo nüansse, mis laiemale publikule nagunii ei kõnele ega ole noile ka tähtsad teada. Nad jäid oma skriptiga tasandile, kus päämised sündmused olid esile toodud: karakterid ja suhete virvarr jäid aga inimlikuks ning sellega fantaasiaküllaseks. Ja see olm andis filmile kahtlemata juurde vaadatavust ning mängulisust.

     

    Lavastus ajaloolise dokfilmi ühe võimalusena

    “Oma Maapäeva” filmiesteetika oli laitmatu ning kunstnikutöö tundlikult eestipärane. Mul oli väga kerge, omane ja mõnus seda filmi vaadata. Just nimelt mõnus. Dokfilmidega on alati selline jama, et neis on vähe lavastet stseene, ning kui režissöör vaadeldava objekti või sündmuse suhtes intiimsesse pingesse ei jõua, jääb film kesiseks. Eesti dokkides, erinevalt Suurbritannia alamate tehtuist, on lavastust vähe, põhjuseks tavapäraselt asjaolu, et lavastuslikud osad on üpris kallid teha. Ju siis nüüd, EV 90. sünnipäeva hakul, avanes avaliku tengelpunga suu sedavõrd, et võimaldas juugendlikud lavastused ette võtta. Siit tuli ka filmi jälgitavuse ning huvitatavuse pant. Kaalukausil, kus ühel pool meie kaasaegne, ajaloolane Sandrak kommentaaridega ning teisel pool ajalooline lavastus, ei jäänud kumbki pääle. Vastupidi, nood täiendasid üksteist ning tõid vaatajani loomuldasa eri esteetika eri ajastust, hoides asjad seotuna. Näitena: meie kaasaega toodud Ott Sandraku veripunane polo meenutas vägagi terendavalt Viktor Kingissepa rolli Maapäeva epopöas.

    Vabariigi valitsus võiks selliste dokumentaallavastuste jaoks rohkem raha anda. Ma sain kõvasti targemaks ning filmielamuse kah – mida veel ihata? Ports sama häid ajaloofilme lisaks!

     

  • Vene Reekviem sel pühapäeval Noblessneri Valukojas

    Helen Sildna

    1973. aastal Venemaal sündinud ja hiljem New Yorki elama asunud noore poeedi, pianisti ja helilooja Lera Auerbachi monumentaalne teos on pühendatud repressioonide ja sõdade ohvritele kogu maailmas. Nargen Festival on heliteose oma 2009. aasta kavasse võtnud tähistamaks üle-euroopalist stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva ja meenutamaks Balti ketti, millest möödub sel päeval 20 aastat.

    Tõnu Kaljuste, kes on aastal 2007 juhatanud Hamburgi ooperiteatris ka Lera Auerbachi balletti Väike Merineitsi, kommenteerib: “Juhatasin Vene Reekviemi esiettekannet Bremeni festivalil 2007. Kontserti ette valmistades sain suure elamuse teose tekstide kompositsioonist ja orkestratsiooni värviküllusest. Kujutlesin reekviemi esitust teatraalsete elementide ja sõnade visualiseerimisega. Bremenis polnud see võimalik, hakkasin otsima ruumi, kus niisugust visiooni ellu viia. Kui Jaanus Rohumaa mind Valukotta viis, tundsin, et leidsime väärika saali, kuhu mahuvad me ideed, solistid, orkester ja koorid. See on tõeline Festival Hall. Haruldane akustika.”

    Vene Reekviem on kirjutatud mezzo-sopranile, poiss-sopranile, bassile, poistekoorile, segakoorile ja suurele orkestrile, kontsert Tallinnas saab olema teose neljas ettekanne maailmas – Vene Reekviem on varem kõlanud Saksamaal, Hispaanias ja päev enne Tallinna kontserti, 22. augustil Riia Toomkirikus. Pühapäeval, 23. augustil astuvad Tallinnas, Noblessneri Valukojas üles Annely Peebo, Nikita Storojev, Heldur Harry Põlda, segakoor Latvia, ERSO, Estonia Poistekoor Hirvo Surva juhtimisel, dirigeerib festivalijuht Tõnu Kaljuste ja lavastanud on Jaanus Rohumaa, kunstnikud Mae Kivilo ja Taavet Jansen. Tekstid tõlgitud Doris Kareva poolt.

    Lera Auerbach on teose kohta öelnud: “See teos põimib ühte pühad ortodokssed liturgilised tekstid, palved surnute ja vangistatute eest, ning ilmaliku luule. Selles leidub tekste alates Puskini, Derzavini ja Lermontovi teostest kuni Pasternaki, Mandelshtami, Bloki, Gippiuse ja Ahmatova ning kaasaegsete luuletajateni, kelle hulka kuuluvad ka näiteks Brodski ja Ratusinskaja, kellele kõigile sai osaks tagakiusamine erinevate sallimatute reziimide poolt läbi Vene ajaloo erinevate perioodide. Venemaa jaoks on kodumaa poeedid alati olnud südametunnistus ja tõe hääl. Et ajalugu ei korduks kui luupainajalik variatsioon lakkamatust ebaõiglusest, peame talletama mälestuse sellest sügavale ellujäänute hinge. Meie tõelise olemuse määravad meie mälestused.”

    Lennusadama taga asuv Valukoda kuulub Peetri sadama ehk Port Noblessneri alale, kus septembris avab arendaja Jaanus Tamme jahisadama. Tsaari-aegse sõjasadama otsustas korda teha omanik Balti laevaremonditehas, ning Tõnu Kaljuste ja Jaanus Tamme on löönud käed, et koostöös Sadamaga saaks väärikast Valukojast kontsertsaal Nargen Festivali suurkontsertide jaoks, mis Naissaare Omari küüni ei mahu. Jaanus Tamme räägib: “1913 aastal asutasid härrased Emanuil Nobel, kes on muuseas Nobeli preemia asutaja vend, ja Lessner seal võimsa allveelaevade tehase. Nende kahe mehe järgi nimetatigi see Noblessneri sadamaks. Praeguseks kuulub see ala Balti Laevaremondi Tehasele. Minu unistus ja plaan on aga arendada sadama territooriumil välja uus jahisadam, millest saaks rahvusvahelise ookeanipurjetamise peatuspaik ning tuua sellesse visuaalselt nii võimsasse paika ka kultuurielu – ei ole just palju kohti, kus oleksid võimalused paadiga otse ooperisaali ette sõita. Hetkel veel sadamapiirkonda avalikku juurdepääsu ei ole, nii et 23. augustil on kontserdikülastajatel haruldane võimalus ka väärikat ja rikka ajalooga sadamakompleksi näha. “

    Katamaraanid Merilin ja Karolin väljuvad Noblessneri valukotta Lindaliinide terminalist Linnahalli juurest kell 18.15. Orienteeruv aeg tagasi Linnahalli juures kell 21.00. Lastele tasuta kohti ei ole. Kuna kontsertpaika saab vaid mööda mereteed, siis palutakse olla Linnahalli juures kell 18.00.

    Kestus 1 tund 20 min (ilma vaheajata).
    Eelmüügipilet hinnaga 200.-/250.- sisaldab laevasõitu.

  • Mõttematkad minevikku

    Toomas Paul

    Eesti inimesi ei puuduta religiooniturism, mis on praegu maailmas kõige kiiremini kasvav turismiharu (Ärileht 12. XII 2007, lk 13). International Conference on Religious Tourismi hinnangul toob see sisse 18 miljardit dollarit aastas. Summa on pigem liiga tagasihoidlik, eriti kui arvestada, et Maailma Turismiorganisatsioon annab ainuüksi iga-aastaseks palverändurite hulgaks 330 miljonit inimest.

    Piir tavalise turismi, religiooniturismi ja palverännakute vahel on muidugi hägune. Täpset statistikat ei ole ja hinnangud on subjektiivsed. Jeruusalemm ja Rooma on  turismiatraktsioonid kõigile. 11. detsembril algas hadži, mille ajal külastab Mekat kolm miljonit muslimit. Tänavuse aasta algul võttis 45 päeva jooksul rituaalsest kümblusest Gangese jões osa ligi 70 miljonit inimest. Inimmassi liikumist võis vaadelda satelliitidelt.

    Oma sekulariseerumise esikoha üle uhkes Eestis on ainukene mainimisväärne objekt Moskva patriarhaadile alluv Kuremäe nunnaklooster, mis Vene usuturismile spetsialiseerunud reisibüroodele hästi teada. Kalle Kasemaa selgitab: „Protestandid läksid tagasi piiblis kirjas olnu juurde ja piiblis palverännakutest ei räägita.”

    Eestlased on luterlased, s.t protestandid. Ent kui kristalselt aus olla, siis – ega tänapäeva eestlast ei huvita ka piibel, rääkimata mõtterännakust XVII sajandi algelise kirjakeele juurde. Jah, sellised asjad on olemas, aga ei paku pinget. Kunagised protestandid ei hooli ei pühapaikadest ega pühakirja sõnast.

    Samas lehes, kus kirjutati usuturismist, oli ka Mikk Salu teine artikkel „Eestlasi huvitab poliitika ja majandus, ei huvita teadus” (lk 3), kus tutvustati Euroopa Komisjoni tellimisel korraldatud uuringu tulemusi. Teaduse vallas huvitutakse Eestis, niipalju kui üldse, meditsiinist ja keskkonnast. Oleme väga pragmaatiline rahvas.

    Eks selle mineviku ning ajaloo seedimisega ole probleeme igal pool. Euroopa Liit jättis oma alusdokumendist südamerahuga kristluse välja. Poliitika on poliitika ning ei maksa Türgit ärritada, võib-olla ta ikkagi võetakse varsti liikmeks. Ja hakka siis ümber tegema! Parem kohe maha salata.

    Aga Tallinna vanalinna ja Toompea rüütelkonna hooneid serveeritakse juba häbenemata „meie” mineviku pähe. See on seda hõlpsam, et saksad läksid täiega 1939. aastal ning nende vaibevara on mõnus omaks tunnistada. Kirikuhoonetega oleks ehk sama lugu, kuid – need on veel koguduste kasutuses, ja see teeb tõrksaks.

    Põhihoiak määrab pealisehitise. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda loodavate instituutide kasulikkuse või kasutuse üle arutledes ütles semiootikaprofessor Peeter Torop, et globaalülikooliks muutumise korral saab ka haridusest tavaline kaup, mis on allutatud brändingule. „Kui aga tahame säilitada klassikalist ülikooli ning teadmiste reprodutseerimise asemel luua uusi teadmisi, väärtustada igasugust lokaalsust ja seega mitmekesisust, siis oleks meie ainus tee tugevdada väikseid üksusi ja õppekavasid.” Dekaan Valter Lang väidab: „See on humanitaaria krooniline ja katastroofile viiv alarahastamine riigi poolt. Konveierlik õpetamine on alarahastamise otsene ja paratamatu tulemus” (vt Kadri Bank, Reform ei lahenda FLi põhiprobleemi. – Universitas Tartuensis 19. IV 2007).

     

    Eesti kirjakeele inkubatsioonifaas

    Lihtrahvas on usuasjade suhtes vaenulik või vähemalt ükskõikne ja valitsusel on teised prioriteedid kui rahvusteadused. Seda uskumatum on, et ikkagi leidub inimesi, kes ei hooli raske raha teenimisest, vaid teevad tõsist teadust ja uurivad asju, millest kasu ei ole ega tule. Üks sellistest töödest on XVII sajandi tõlgete kättesaadavaks ja võrreldavaks tegemine.

    Väike seltskond entusiaste on alustanud eesti piiblitõlke ajaloolise konkordantsi koostamist. Valminult peaks see sisaldama kõiki piiblitõlke tekste Georg Mülleri aastatel 1600–1606 peetud jutluste tsitaatidest kuni 1739. aastal ilmunud trükipiiblini. Kõik need enamasti käsikirjalised tekstid sisestatakse andmebaasi, nii et neid saab sealt lugeda lihtsalt kui tekste, aga ka omavahel võrrelda. Kasutaja saab otsida välja ühe kindla piiblisalmi ja vaadata, kuidas seda eri aegadel on eesti keeles sõnastatud. Niisugune konkordants näitab ilmekalt, mismoodi kirjalik eesti keel on arenenud ja kuidas väljendusvõimalused on muutunud. Sellega saab pildi n-ö eesti kirjakeele inkubatsioonifaasist, kirjaliku väljenduse kujunemisest kuni ajani, mil ilmus trükipiibel, mis kehtestas keelekaanoni ligi sajaks aastaks ja on suures osas määranud ka meie tänase kirjakeele. Tekstide sisestamine on väga töömahukas, sest neid üritatakse ühtlasi grammatiliselt analüüsida ja märksõnastada, nii et tekiksid ka sõnastikud (vt Anu Mõttus, Ammuste tekstide allikal. – Õpetajate Leht 16. II 2007).

    Sama materjali põhjal on Kristiina Ross, Heiki Reila ja Kai Tafenau juba üllitanud tetrapla „Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705”, kus on rööbiti neli Luuka evangeeliumi ja apostlite tegude raamatu käsikirjalist teksti (vt minu tutvustus: Tase tõuseb tasapisi. – Sirp 26. X 2007). Sealt on piltlikult näha, kuidas hästi raskepärasest tekstist saab visa töö tulemusena tänapäeval juba suhteliselt arusaadav eestikeelne tekst.

     

    Paranduste rägastikus

    Ortograafia, mida ei hakatud 1687. aastal konverentsil revideerima, ei olnud liivimaalaste ja eestimaalaste ainuke vaidlusküsimus. Väga palju on näha Pilistvere parandustes poolikuid lahendusi näiteks eituse kasutamises: tegusõnade ühesugune pööramine jaatavas ja eitavas kõnes on kord parandatud, kord mitte. Peale selle jääb vahel mulje, et oma piirid on seadnud ka lihtsalt paranduste rägastiku üle pea kasvamine, seda enam, et põhilise käsikirja näol on tegemist juba enne Pilistvere konverentsi parandatud tekstidega.

    Väga osavalt on toimetajad kirjutanud üle tähemärke, vahetanud välja tõlkevasteid ja lugenud vahepealseid parandusi jälle õigeks. Muude paranduste hulgas on ümber nummerdatud ka kogu sõnajärg või kirjutatud salmiosi uuesti veerul. Võib oletada, et Pilistvere konverentsil teinuks parandaja enamat, kui seda lubas ühelt poolt üsna loetamatuks parandatud mustand ja teiselt poolt õigekirja ja algteksti vaevaline konsensus. Üldlevinud väide, et kompromiss ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt, paistab käsikirju vaadates kinnitust leidvat.

    Heiki Reila ütleb, et kui jälgida parandusi, mis Pilistveres on tehtud Anton Heidrichi valmistatud Markuse evangeeliumi käsikirja, võib näha, kuidas osa Wastse Testamendiga kattuvaid tõlkevasteid on Pilistveres välja vahetatud. Apostlite tegude raamatu semantiline analüüs lubab väita kõige suuremat Wastse Testamendi võimalikku mõju Müncheni käsikirja puhul, mis lubab oletada, et sama mõju pidi olema suur ka selle aluseks olenud Hornungi kadunud tõlkes. Seda väidet paistab toetavat ka nende tekstide esialgne leksikaalne ja grammatiline analüüs. Näiteks on kasutatud Müncheni käsikirjas ja Wastses Testamendis potentsiaalivorme, mida ei tarvita ei parandajad ega ole neid ka Pilistvere algses käsikirjas (vt Heiki Reila, Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 2, lk 143–151).

    Et superintendant Johann Fischer soovis tõlget algkeelest ja Pilistveres see kokkulepe selleks korraks ka saavutati, võiks oletada kreekakeelse variandi kasutamist.

    Töörühma poolt on publitseerimiseks valitud „Ewangelium Pühhast Lukassest ülleskirjotud” ja „Pühha Lukase Ewangeliumi Teine Ossa Pühha Apostlide Teggudest”. Miks just need? Põhjus on sealse keele kirjanduslikkuses.

     

    Kreeka ühiskeelt oskas linnades igaüks

    Uus Testament on kirja pandud kreeka keeles. Võib-olla oli Jeesuse sõnu kirjutatud üles ka arameakeelsetena, igal juhul mõnedki logionid saavad mõistetavaks alles siis, kui tõlkida need tagasi aramea keelde. Seda on teinud Arnold Meyer („Jesu Muttersprache: das galiläisc
    he Aramäisch in seiner Bedeutung für die Erklärung der Reden Jesu und der Evangelien überhaupt”, 1896), Gustaf Dalman („Die Worte Jesu”, 1898), Charles C. Torrey („The Aramaic Origin of the Fourth Gospel”, 1922), C. F. Burney („The Poetry of Our Lord”, 1925), Matthew Black („An Aramaic Approach to the Gospels and Acts”, 1967), Julius Wellhausen, Paul Fiebig, Joachim Jeremias oma kommentaarides ja paljud teised.

    Aga meieni jõudnu on kreeka keeles. Kreeka keel oli pärast Aleksander Suurt kogu oikumenē, s.t kogu hellenistliku maailma ühiskeeleks, mida vähemalt linnades oskas igaüks. Kristlus leviski esimese poole aastatuhande vältel ainult linnades – „pagan” (< ld paganus ‘maamees, külaelanik’) sai terminus technicus’eks vanast usust kinni hoidva talumehe kohta.

    On loomulik, et kreeka keelt osati eri tasemel ning korralikku atika proosat ei suutnud kirjutada kuigi paljud. Eks sellega ole sama lugu nagu praegu inglise keelega – Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut tahaks seda ametlikult pealinna teiseks keeleks. Aga paratamatult on see äratuntavalt „2L” (ehk äraseletatult: second language).

    Apostel Paulus kirjutab tavalises koinees (kr koinê) ehk käibekeeles. Ilmutusraamat aga on primitiivses ning vigases kreeka keeles, ja on eksegeete, kes arvavad, et autor kirjutas nimelt sellist santi keelt. Kõige parem tase on kirjas heebrealastele, kus kasutatakse retoorilisi stiilivõtteid, ent see traktaat on sisult nii spetsiifiline, et tavaline lugeja ei saa tast mõhkugi aru. Päris korralikus keeles on ka Peetruse esimene kiri.

    Luukas – ükskõik, kas tegemist on pärisnimega või pseudonüümiga – kasutab püüdlikult normaalset suhtluskeelt. Seepärast, kui tahta Uuest Testamendist leida sobivat teksti, on mõtet analüüsida just tema kirjutatut. Teatavasti tõlkimine nivelleerib, paratamatult. Kui võrrelda kolme esimest evangeeliumi, mida erialakeeles nimetatakse sünoptilisteks (kr synopsis ‘koos vaatlemine’, ilmakaartide kõrvutamise kohta on seda sõna hakatud kasutama palju hiljem), siis võib näha, kuidas originaalis tunduvalt abitumat Markuse keelt on Matteus ja eriti Luukas üle võetud perikoopides kõvasti kohendanud. Näiteks praesens historicum on reeglina asendatud lihtminevikuga. Kuid tõlkides ei saa selliseid autorile iseloomulikke detaile edastada, sest keegi ei oota reaalust, vaid tõlget.

     

    Demütologiseerigem oma  keelelised arusaamadTõlkimise köögipoolt analüüsides on võimalik kindlaks teha, kuivõrd on tõlgitud kreeka originaalist ja kui palju arvestatud Lutheri tõlkega saksa keelde. Mind ennast, näiteks, huvitaks kontrollida, kas on ikka jälgi soome piibli mõjust, mis olevat olemas olnud Heinrich Göseckenil.

    Eestis on teha veel kole palju. Mujal Euroopas on sellesuunaline alusuurimistöö enamasti ammu ära tehtud. Sakslastel on Lutheri piibel ja ka sellele eelnenud saksakeelsed tõlked ammu läbi analüüsitud, inglastel King James Version samuti. Soomlased andsid Agricola kogutud teosed juba kakskümmend aastat tagasi välja ning neil on üldine pilt kirjakeele kujunemisest praeguseks palju selgem kui meil.

    Üksikutes kitsamates lõikudes võib muidugi mujaltki aktuaalseid paralleele leida, aga meil oleks kõige kohasem kõrvutada ennast lätlastega. Saksamaal on värskelt koostöös lätlastega valminud kogumik „Common Roots of the Latvian and Estonian Literary Languages” (toim Kristiina Ross, Peteris Vanags, Peter Lang GmbH Internationaler Verlag der Wissenschaften, Frankfurt am Main 2008, 377 lk), kust leiab esimese katse kõrvutada läti ja eesti vana kirjakeele tekkemehhanisme. Seni on eestlased keelesugulusest lähtuvalt teinud koostööd rohkem soomlastega ja lätlased leedulastega, aga kultuurilooliselt on just Eesti ja Läti kõige lähedasemad ja seda asjaolu tasub kirjakeele uurimisel edaspidi rohkem arvesse võtta.

    Romantiline käsitlus võrdsustab eesti ühiskeele tekkeprotsessi seebiseriaaliga. Kainema ja emotsioonivaba pilguga asjale vaadates tundub, et normaalparadigmas eksitakse kahes olulises küsimuses. Esiteks on raske uskuda, et kõik need baltisaksa pastorid, kes lõid eesti kirjakeele, olid tõesti nii halvad, et tahtsid eesti keelt rikkuda ja moonutada. Veel petlikum ja salakavalalt eksitav tundub aga olevat ettekujutus, nagu oleks meil õnnestunud praeguseks oma keelest välja puhastada kõik need halvad võõrmõjud, mis baltisakslased siia tõid, ja et XX sajandil taastati eesti keele algne süütus. Kristiina Rossi sõnadega: „Rahvusromantilistest igatsustest ning kultuurilisest alaväärsusest kõrgemale tõustes tasub tähele panna, et tõupuhtus ei olegi tänapäeva pluralistlikus maailmas enam mingi vaieldamatu väärtus. Praegu, XXI sajandi alguses, ei tähenda meie keeleliste arusaamade demütologiseerimine seda, et peaksime oma keele pärast kuidagi häbi tundma. Eesti keel on ilus ja ainulaadne ka sellisena, nagu ta on.”

    Eksklusiivsed mõttematkad minevikku nõuavad tublit intellektuaalset eeltreeningut. Ja need on ohtlikud. Võib selguda, et eesti keele terminoloogia ja keel ise on kristlusest läbi imbunud, ole selle üle uhke või häbene.

     

     

  • Eesti nukufilm Poolas võidukas

    Eva Toome

    Kümneminutilises animafilmis, mis pilab moodsat reality-ühiskonda, on ekraanil näitlejad – Marika Korolev ja Peeter Oja – ning kümned nukud. Film esilinastus 2008. a. oktoobris. Juba nädal hiljem pälvis film Norra Fredrikstadi filmifestivali Grand Prix‘. Veel on filmi pärjatud Itaalias Siena lühifilmide festivalil animafilmide kategooria peapreemia. Film on juba valitud ka mitmete teiste festivalide võistlusprogrammi.

Sirp