Kui Eestis ka on diktaatorikalduvusega poliitikuid, siis ükski täiemõistuslik neist mingit putši à la 1934 küll ei planeeri. Isegi kui kellelgi õnnestuks riigipöörde tulemusena või ka järk-järgult seadusi muutes autoritaarkord kehtestada, siis üle paari nädala see ei püsiks. Praeguste välispoliitiliste tingimuste tõttu.
Pealiskaudselt vaadates võib täheldada isegi Eesti demokraatia täiustumist. 1993. aastast on Freedom House’i kodanikuvabaduste ja poliitiliste õiguste indeks Eestis pidevalt paranenud ning jõudnud 2005. aastal maksimumini. Maailma üle poole miljoni elanikuga riikidest on selliseid 2006. aastal vaid 32. Freedom House’i indeksid mõõdavad indiviidide õigusi ja vabadusi. Teine demokraatia mõõtesüsteem – Polity – kajastab samuti demokraatia toimimise võimalusi, kuid peamiselt täidesaatvat võimu hindavate parameetrite alusel. Ka Polity järgi valitseb Eestis demokraatia, ehkki reiting pole tänapäeva Euroopa kontekstis kuigi hiilgav ning jääb ka Eesti 1920. aastate näitajale tugevasti alla. Kuid siinkohal on oluline, et Freedom House’i ja Polity indeksid ei näita, kas ja kuivõrd demokraatlikke vabadusi ja võimalusi tegelikult realiseeritakse, st kui hästi demokraatia toimib.
Viimasele keskendub kolmas mõõtesüsteem Polyarchy, kus vaadeldakse poliitilist konkurentsi ja elanikkonna osalust poliitilises protsessis. Polyarchy järgi saab riiki pidada demokraatlikuks, kui on täidetud kolm tingimust: toimuvad regulaarsed valimised, võitnud erakond ei tohi olla saanud üle 70% häältest või parlamendikohtadest ning valimistel osalenuid peab olema üle 20% elanikkonnast. Just elanikkonnast, mitte valimisõiguslikest kodanikest. Niimoodi vaatleb Polyarchy demokraatiat selle klassikalises mõistes ehk keskendudes sellele, kas ühiskonnas eksisteerib arvamuste paljusus ja kuivõrd teeb oma riigis tegelikke juhtimisotsuseid rahvas.
Eesti rahvas aga hoolib talle pakutavast juhtimisotsuste tegemisest üha vähem. Pärast Euroopa Liitu astumist on valimisaktiivsus järsult langenud. Katastroofiliselt madal oli Euroopa Parlamendi valimistest osavõtt, kui hääletamas käis (27% valimisõiguslikest ja 17% elanikkonnast) vähem kui Polyarchy demokraatiakünnis ette näeb. Tõsi, viimaste kohalike valimiste osalusprotsent oli künnisest veel kaugelt kõrgem, kuid 2002. aastaga võrreldes langes valimatulnute osakaal hääleõiguslikest elanikest tervelt 10%. Pole raske arvata, et juhul kui 2007. aasta riigikogu valimistel ei vastandu poliitilised jõud mingil väga erutaval pinnal või kui areenile ei kerki usaldusväärne, tõsiseltvõetavat alternatiivset poliitikat või poliitikuid pakkuv jõud, kes oma sõnumi ka valijateni oskab viia, jääb parlamendivalimistest osavõtt rekordiliselt madalaks. Ning see on rahva umbusaldus kõigile poliitikutele.
Muidugi, hääletama tuleb veel kaugelt rohkem kodanikke kui 20% elanikkonnast, kuid – kas edasist allakäiku on võimalik pidurdada? Pole välistatud, et oleme oma demokraatia allakäigutrepil juba praegu sel astmel, kus referendumeid, mis on üks demokraatia instrumente, pole Eestis enam võimalik korraldada. Sest juhul kui poliitikud on rahvast võõrandunud, ei otsusta rahvas mitte ainult referendumile seatud küsimust, vaid väljendab oma vastusega ka hinnangut poliitikutele. Kõigile poliitikutele. Nii on tulemus suur loterii. Näiteks euro kasutuselevõtmist, mis on kahtlemata Eesti majanduse hea käekäigu huvides, ei saagi referendumiga otsustada, sest sellele võidakse eitavalt vastata lihtsalt seetõttu, et hääletajad soovivad näidata oma põlgust valitseva poliitilise kliki vastu.
Demokraatia mõiste devalveerumine
Poliitikud on selle teadvustanud. Juunis 2005, pärast Prantsusmaa ja Hollandi referendumit, toetas Eestis Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu heakskiitmist vaid pisut üle veerandi küsitletutest. Hoolimata õiguskantsleri soovitusest referendum korraldada, ratifitseeriti leping parlamendis, ja mis iseloomulik, ilma sisulise diskussioonita. Tegemist on surnud ringiga, sest rahvahääletuste korraldamata jätmine võõrandab poliitilist “eliiti” rahvast veelgi.
Poliitikute ja demokraatliku süsteemi võõrandumine rahvast on tegelikult tuttav kõigile õhtumaistele ühiskondadele. Globaliseerumisajastu on toonud kaasa demokraatia enneolematu laienemise, kuid ka demokraatia mõiste muutumise või isegi devalveerumise. Riikide valitsemisjõud on piiratud geograafiliste piiridega, kuid protsessid, mida nad peavad juhtima (kultuuriline taastootmine, tööhõive- ja rahapoliitika), ning probleemid, mida nad peavad lahendama, on peaaegu kõik globaalsetes mõõtmetes. Lisaks kahjustab poliitikategemise ja demokraatia mainet poliitikute äri- ja meediakeskseks muutumine. Kodanikud usuvad tihti, et poliitikud tegutsevad rohkem turu, st ettevõtjate kui inimeste huvides ning ärihuvidest juhitud meedia manipuleerib osavalt informatsiooniga, et tagada ühiskonna meelestatus vajalike otsuste läbisurumisel.
Kuna riikide poliitika on raamistatud ja tihti ka juhitud globaalsete protsesside ja tegijate poolt, siis on ka suurem osa rahvusparlamentides menetletavatest küsimustest surutud kitsasse sängi, sõltudes riigiülesest juriidilis-poliitilisest taustast. Kuid tollel riigiülesel tasandil ei ole kodanikel esindatust. Rahvusvahelistel organisatsioonidel endil ei ole üldse parlamente, või kui on (EL), siis on need nõrgukesed ning sisulisi otsuseid teeb ikkagi teadmata keda esindav bürokraatia. Näiteks Eesti kõige olulisemat ametimeest – Euroopa Komisjoni Eesti volinikku – ei valinud Eesti ega Euroopa parlament, vaid ta määrati valitsuse istungil. Mis argumentide, motiivide ja keda esindades missuguseid ideesid läbi viima, on jäänud ja tõenäoliselt jääbki selgusetuks. Ja ega “vanades” Euroopa riikides see oluliselt teistmoodi olnud.
Järsult süvenenud individualiseerumine
Need puudujäägid demokraatia realiseerumisel on ilmnenud viimastel aastakümnetel, mil lääneriikides ühiskond on kiiresti globaliseerunud. Samal ajal on neis toimunud ka hoopis fundamentaalsemad muutused. Nimelt on järsult süvenenud juba XIX sajandil koos demograafilise üleminekuga alanud individualiseerumine. Me teame, et demokraatlik valitsemisviis toimib kõige paremini siis, kui ühiskonnaliikmed on teatava tasemeni individualiseerunud, st leiavad, et nende saatus sõltub nende endi, mitte üleloomulike jõudude tahtest. Kuid pole raske, ja ehk ka mitte vale oletada, et eksisteerib teinegi, “ülemine” joon. Individualiseerumistase, mille ületanud kodanikest koosnevas ühiskonnas demokraatia (vähemalt selle klassikalises mõistes) enam ei toimi. Kodanikud teadvustavad end üha rohkem üksikindiviididena ning üha vähem ühiskonnaliikmetena, eelistades oma hetkehuvisid ühiskonna strateegilistele huvidele. Seega ei ole teada, kas kaasaegse demokraatia puudujäägid on põhjustatud sellest, et demokraatia “tehnika” täiustumine ei ole sammu pidanud ühiskondade pealispindse muudatuse globaliseerumisega või on kodanik ja ühiskond ise sedavõrd palju muutunud, et ei suuda end enam demokraatia tingimustes parimal viisil korraldada?
Eesti on rahvastikuarengu pioneerühiskond, üks neist kuuest-seitsmest, kus kõige varem, juba XIX sajandi esimesel poolel asendus aastasadu kestnud paigalseis kiire käärimisega. Demograafiline üleminek Eestis algas enne kui näiteks Soomes või Saksamaal. Võimalik, et üheks põhjuseks oli eestlaste religioosne leigus.
Tõsi, tulenevalt poliitilistest oludest ei ole see edumaa alati positiivsel viisil realiseeruda saanud. Nii on Eesti ja Läti maailma varase rahvastikuarenguga ühiskondadest ainsad mitterikkad, keskmise jõukusega riigid. Varase rahvastikuarenguga ühiskonnale omaselt on meil madal sündimus, kuid sovetiaja pärandina kõrge tööealiste suremus. Tulemuseks on see, et Eesti rahvastiku tööjõu struktuur on Euroopa riikidest üks kõ
ige ebasoodsamaid. Kuid erinevalt rikastest riikidest seltsib sellega ka töökäte äravool. See, et varase demograafilise üleminekuga ühiskonnale omaselt annavad elektoraadis tooni vanemaealised inimesed, ei soosi kindlasti poliitika strateegilist sihikuseadet.
Kuid Eesti on ka mitmete muude parameetrite järgi omapärane ühiskond. Mõni neist on demokraatiale ebasoodne. Näiteks välispäritolu isikute suur osakaal (Eesti on selle näitaja poolest Luxembourg’i järel teisel kohal Euroopas). Ka majanduse globaliseerituse poolest on Eesti maailmas esirinnas: otsesed välisinvesteeringud moodustasid 2004. aastal tervelt 78% aasta SKTst, mis on üks maailma kõrgemaid näitajaid. Pole raske arvata, et ühtlasi on ka rahvusvahelise raha mõjuvõim meie poliitikale erakordselt suur. Miinustegureid on niisiis palju ning lisaks too küsimärgiga “üleindividualiseeritus”.
Kiire majanduskasv suudab vähemalt osaliselt Eesti demokraatia kriisi varjata. Kuid sisuliselt võib kriis olla isegi palju sügavam kui 1934. aastal, kui demokraatia tegelikult kaotati. Igatahes on kriis täiesti teistsugune. Tollal oli kodanike osavõtt poliitikast järsult suurem, valijad tundsid, et nende valikust sõltub riigi käekäik. Poliitiliste olukordade teravnemise otsustavaks põhjuseks sai pretsedenditult suur majanduskriis. Politoloogid on välja arvutanud, et juhul, kui seesuguse jõukusastmega riigi puhul, kui Eesti 1930. aastate alguses oli, jääb riigi majanduskasv alla 5%, on sealse demokraatia keskmine eluiga vaid 4 aastat. Tollal jäi majanduskasv aga mitte ainult alla 5%, vaid isegi alla nulli.
Tollane demokraatiakaotus tuli poliitilise elu “ülekuumenemisest”. Tänase demokraatia kriis seisneb “alajahtumises”. Omavahelistesse intriigidesse uppunud tänane Eesti poliitiline eliit on ühiskonnaasjade ajamisel erakordselt loid ja vastutusvõimetu. Küll aga näib, nagu oleks poliitikute ühiseks missiooniks Eesti poliitika ja riigi alavääristamine. Kas mõttetuid teenetemärke mõttetutele inimestele annetades, naeruväärseid aastapäevavastuvõtte korraldades või, mis kõige hullem, riigi institutsioonidele armetuid juhte sättides. Viimasega on eriti hiilanud Keskerakond.
Eesti (“üleindividualiseerunud”?) poliitiline “eliit” tunneb end mitte rahvajuhtide ja ühiskonna eest vastutajatena, vaid iseenda asja ajajatena ning reklaamib seda suhtumist jõuliselt. Savisaare poja ja Ojulandi elukaaslase Keila-Joa suvilatehingud maksab kinni Eesti riik ja ühiskond oma jõukuse ja sidususe kaotusega. Riigile jääb osa makse laekumata ja kodanik hoolib oma riigist vähem. Sest miks peaks ettevõtja oma maksutulude “optimeerimist” halvaks pidama, kui “riigijuhid” enda tehtud seaduste ideed vabalt rikkuda võivad, või miks peaks kodanik oma kaaskodanikke palavalt armastama, kui “eliit” signaliseerib, et armastatagu vaid iseennast ja oma raha?
Nii on poliitikud justkui osatäitjad kohustuslikus demokraatiamängus, mida kas Euroopa Liidule või mingile rahvusvahelisele organisatsioonile etendatakse. Mitte rahvajuhid ja autoriteedid. Kas suudate ette kujutada pereisa, kes mõnd poliitikut oma lapsele eeskujuks seab. “Ole õpihimuline ja aus, siis saad samasuguseks kui nemad!” Ka nn parempoolsed erakonnad pole suutnud politikaanlusele alternatiivi pakkuda. See, et Keskerakonda üha rohkem poliitiliste partneritena aktsepteeritakse, ei tulene mitte tema ausamaks muutumisest, vaid sellest, et “valged” erakonnad sarnanevad üha rohkem Keskerakonnaga. Vastutustundetud, tegelikele arengutele vastanduvad ja probleeme eiravad loosungid, nagu “1,5 miljonit eesti keelt kõnelevat inimest” ja “Eesti viie Euroopa rikkama riigi seas mõnekümne aasta pärast” pole mitte ainult alamõistuslike valijate häälte püüdmine vaid ka demokraatia õõnestamine.
Kahtlemata pärineb osa meie poliitikute hädadest sovetiajast. Erakordselt tugevasti on üle kandunud alamahoiak. “Mida meist küll arvatakse” suhtumine on võtnud lausa jälgid, reeturlikud jooned mõnede meie rahvusliku identiteedi seisukohalt oluliste küsimuste puhul. Nagu näiteks Saksa mundris Eesti eest võidelnud mehed. Kuid ebaõige on harjuda sovetiaega käsitlema nagu venelased mongoli-tatari iket, mille kaela saab ajada kõik hädad.
Ajalugu pole vaja häbeneda
Nõnda pole ka mõtet lahendusi läänest oodata. Eesti väärtus ei seisne teistele sarnanemises, nagu poliitikutele meeldib (nende endi valimisedu sõltub ju sellest, kui “tavalised” nad on), vaid erilisuses. Oma ajalugu ei tohi häbeneda, vaid selle üle tuleb uhkust tunda. Paljude protsesside puhul saame olla katseühiskonnaks ja eeskujuks teistele õhtumaadele. Olgu see siis meie välispäritolu isikute probleem, mispuhul just Eesti võiks Prantsusmaale ja Saksamaale öelda, kuidas nad võiksid käituda oma immigrantidega. Sest meie immigrandid on meile varem sattunud kui nende omad neile. Muidugi siis, kui tegeleme oma välispäritolu rahvastikuga sisuliselt, mitte aga poliitkorrektsuse hetkehuvidest lähtudes, nagu seni. Demokraatia laiendamist, andes lastele nende vanemate kaudu valimisõiguse või alandades tugevasti valimisiga, vajaksime esimesena just meie oma rahvastikustruktuuri ja sündimustaseme tõttu. Meie komputeriseeritus ja väiksus annaks meile võimaluse esimesena proovida ka hoopis tihedamaid (näiteks iga poole aasta tagant toimuvaid) parlamendivalimisi või hoopis suurema hulga sisuliste poliitiliste otsuste toomist rahva tasandile ehk sagedasi rahvahääletusi.
Seesugused, nii Eestile reaalselt vajalikud kui ka muule maailmale eeskuju näitavad suured ning uudsed projektid võiksid uuesti Eesti poliitikud ja Eesti rahva ühendada ning ühtlasi meie inimesed välismaalt tagasi, meie riigi letargiast ja meie demokraatia kriisist välja tuua.
