jäätme­käitlus

Arvamisvabadus on hindamatu asi, kuid kui neid arvamusi sõnakaupa vaatama hakata, tekib rida küsimusi. Esiteks kaugemast ajast: mis provokatsioon, kes keda provotseeris ja kes sellele allus? Teiseks vägagi põhimõtteline küsimus lepingute igavikulisusest ja kolmandaks mitte vähem põhimõtteline – tabuteemadest ehk arvamisvabaduse valikulisusest. Selle hunniku otsa võib veel lisada hirmust ja hirmuta ennustused Venemaa tuleviku kohta.

Mäluvärskenduseks

Valitsus (toona Andrus Ansipi juhitud Reformi- ja Keskerakonna ning Rahvaliidu koalitsioon) esitas riigikogule kinnitamiseks preambulita teksti. Riigikogu liikmete absoluutne enamus aga pidas vajalikuks selgitava teksti lisamist ning vaidlused ei käinud selle üle, kas selgitus lisada, vaid selle üle, kui põhjalikult seal Eesti ajalugu käsitleda. Kompromissiks kujunes selline lausestus: „Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest „Eesti riiklikust iseseisvusest” ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist „Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest” ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist…” Välja jäid okupatsiooni ja anneksiooni nimetamine ja küllap palju muudki. Lõpuks hääletas eelnõu poolt 78 riigikogu liiget, vastu oli neli isamaaliitlast (Andres Herkel, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder ja Peeter Tulviste) ja needki veendumusest, et kompromiss sai liiga lahja, mitte liiga kange.

Niisiis, kes keda provotseeris? Kas tõesti riigikogu X koosseisus ainult 7 saadikuga esindatud Isamaaliit suutis õnge võtta tervelt 94 kolleegi, kellest pool siiski arvestatava poliitilise kogemusega? Või oli konksuseadjaks koguni kogenematu Res Publica, kes oli alles paar kuud varem üsna lihtsa sisepoliitilise trikiga võimult tõrjutud – hoolimata tervelt 28st parlamendikohast? Provokatsioonist rääkides kritiseerivad Kallas ja Savi eeskätt oma erakonnakaaslast Ansipit, sest eks enamusvalitsuse juhil oli käes hulk võimalusi riigikogu tegevuse suunamiseks, mida ta aga ei kasutanud. Ansipi (ja tema erakonnakaaslasest välisministri Urmas Paedi) kõrval provotseerusid ka Eesti poliitikas ülistaažikad Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Huvitav küll, miks, sest mõlemad on aastaid väitnud, et oskavad idasuhteid käremeelsetest rahvuslastest hoopis osavamalt ajada, rääkimata siis sisepoliitikast? Ja veel, mis isiklik vimm peaks neil Tiit Vähi vastu olema, et nad just temalt potentsiaalse tulu ära oleksid tahtnud võtta?

Oma 9. mai juubeli sõjatrummi tagumisega oli Venemaa ise loonud ärevusefooni piirilepingu ratifitseerimisele. Venemaa välisminister Sergei Lavrov aga väljendanud tungivat soovi, et Eesti ratifitseeriks lepingu esimesena. Nii Eesti ka tegi. Urmas Paet ütles selle tegevuse käigus riigikogus: „Juhiksin teie tähelepanu õiguskantsleri sõnadele, et Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa pidada iseenesestmõistetavaks. Selles kontekstis on oluline ja ammendav ratifitseerimisseaduse preambuli teine lõige. Samuti pööraksin teie tähelepanu õiguskantsleri sõnadele, et on oluline jälgida, et Riigikogu selgituse sõnastus ei muutuks sisuliselt reservatsiooniks, mis on vastuolus allakirjutatud piirilepingute eesmärgi ja mõttega ning ühtlasi Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooniga. Võin kinnitada, et esitatud eelnõu järgib õiguskantsleri soovitusi. Piirilepingute iseloom on selline, et need ei määra ette piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist. (Riigikogu stenogramm 15. VI 2005).

Niisiis, välispoliitilisest „reservatsioonist”, milleks pream­bulit peab Tiit Vähi (mulle tundub küll, et pigem on tema EPLis avaldatud teksti kirjutanud poolasjatundlikud abilised, mitte Vähi ise), pole põhjust rääkida. Juba selle tegemise ajal ütlesid kõik asjatundjad, et reservatsiooni pole. On teise poole solvumine, võimetus mõista euroopaliku parlamentaarse demokraatia olemust ja töökorda. Mida me selle arenematuse vastu saaksime? Mitte midagi, aitab ainult aeg.

Igikestvad lepingud

Piirilepingu ratifitseerimisseadus on riigikogu (või Eesti põhiseaduse) seisukohalt vaadates õigusakt nagu iga teinegi. Eks Euroopa Liitu kuulumise aegadel, mil kogu seadusandlus peab olema harmooniline, arvestatakse ju ka ainult siseriiklikku elu korraldavate seaduste puhul võimalike välismõjude ja „teise lepingupoolega”, kel võib midagi öelda olla, kohtuni välja. Kahepoolses lepingus pole välislepinguna parlamendi jaoks ammu enam seda sära, mis tal võis olla näiteks Eesti riigi alguspäevil, mil välisleping kui selline oli haruldus. Kui me toiduohutuse eeskirju kehtestades ei mõtle eriti sellele, kas ehk meie puhtusenõuded lõunapoolse Euroopa lihtrahvast solvata võiksid, siis miks peaksime lakkamatult mõtlema Moskvas pesitsevate ametnike tundeelu väärarengule? Ei pea.

Välislepingute pühaduse kadumine pole Eesti eripära, vaid globaliseerumise tagajärg. Kuna kõik on kõigiga seotud, siis on ka kahe- ja mitmepoolsete lepingute rägastik sedavõrd suureks paisunud, et täielikult ei orienteeru selles ammu keegi. Formaalselt võivad need ju igavikuliselt muutumatud olla, kuid kas või Euroopa Liidu näitel on lihtne tõestada vastupidist reaalses elus. Vaevalt on ELi kasvav liikmeskond ühe põhilepinguga valmis saanud, kui avatakse läbirääkimised selle täiendamiseks, muutmiseks ja edasiarendamiseks. Kõik on pidevas muutumises juba 50 aastat. Siinkohal võib vastu vaielda, et piirilepingud on hoopis teine asi, neid ei muudeta, kuna nii lepiti Helsingis kokku. 1975. aasta Helsingi lõppdokumendis on tõepoolest kinnitatud, et kõik austavad kehtivaid riigipiire ja need peavad püsima jääma. Aga Euroopa kaardid aastatel 1975 ja 2008 erinevad nagu öö ja päev. Üheski maailmajaos pole toimunud sama suures mahus ümberkorraldusi kui Euroopas, vanade riikide lagunemist ja taassündi ning uute tekkimist. Ja see pole Kosovo riigi asutamisega kaugeltki lõppenud protsess – tarvitseb vaid mõelda Ühendkuningriigi, Hispaania või väiksematest Belgia peale. Kas Lääne-Euroopas pole potentsiaali uute riikide tekkeks või vanade taastumiseks? Küllaga.

Piirideta Euroopas omandavad piirid niikuinii varasemast hoopis teistsuguse tähenduse. Majanduslikus mõttes tähendas piir aastasadu ja tuhandeid teenimisvõimalust, nüüdseks on aga piir tulupoolelt kulupoolele nihkunud ja seetõttu on vähem piiri puhas võit. Venemaal, näiteks, pole sellest veel aru saadud ning terve Prantsusmaa suurune ala on kuulutatud erirežiimiga piiritsooniks. Meid puudutab see vägagi otseselt, sest nii Soomega piirnev Karjala kui ka Eesti piiri tagused Leningradi ja Pihkva oblast on suures osas piiritsoon. N Liit tühjendas oma piiritsooni oletuslikult ebalojaalsetest elanikest jõuga. Nüüdsel Venemaal tühjenevad piirialad turumajanduse kangide sunnil riigivõimu otsese sekkumiseta. Piirirežiim ei soodusta majandustegevust ning inimesed põgenevad aladelt, kus äri ei õitse. Õitseks ehk, aga ELi piir pole eriti salakaubanduskõlblik, mäekurud lõunas on hoopis teine tubakas.

Ligitõmbav tühjus

Inimtühjal maal piisab sõja vältimiseks looduslikest eraldusjoontest ja takistustest, tülli ajab ruumipuudus ja seda pole Euroopa kirdeosas karta. Kui aga ühel pool on suhteliselt tihe ning teisel pool muudkui hõreneb, kipub ka rajavöönd selle keskel asuva mõttelise piiriga ikka hõredamale poole nihkuma. Venemaa depopulatsioon on üleilmselt tuntud teema. Maailmapank pakub rahvastiku vähenemiseks 12% aastaks 2025 (17 miljoni inimese võrra);
ÜRO prognoos aastaks 2050 ennustab Venemaa elanikkonna kahanemist 30 ja CIA arvutused 32 miljoni võrra. Kui sündimus Venemaal jääb praegusele tasemele, siis elab Venemaal 2050. aastal praeguse 142 miljoni asemel 92 miljonit inimest (ÜRO).

See on Venemaa keskmine tulevik. Meie lähialad erinevad keskmisest tublisti. 1989. aasta rahvaloendusega võrreldes on Peterburi kaotanud 410 000 elanikku, Leningradi oblast 20 000, Pihkva oblast 140 000 ja Novgorodi oblast 100 000 elanikku, kusjuures viimase viie aasta jooksul on kahanemine tublisti kiirenenud. Peterburi ise peaks ju olema Venemaa tugevuselt teine tõmbekeskus, aga seegi ei suuda elanikke juurde meelitada. Meie piiritagustel aladel on rahvast jäänud 9% vähemaks kui oli aastal 1989. Pihkva oblasti (territoorium on suurem kui Eesti oma) rahvastiku kahanemistempo on Venemaa kiiremaid, ligi 1,5% aastas (Eestis tähendaks see ligikaudu 20 000 elaniku kaotust aastas). Asustustihedus ruutkilomeetri kohta Pihkva oblastis on tänavu 13 (Eestis 30), Leningradi oblastis 19 inimest, sissetuleku poolest kuuluvad need oblastid Venemaa vaesemate hulka.

Niisiis, Euroopast vaadates tuleb pärast Eestit tükk tühja maad ja seda sorti tühjust ei peaks isegi mustaprillilise vaatega erusõdur Leo Kunnas hirmsasti kartma. Piiril, nagu öeldud, on aga kalduvus tühjuse poole tõmbuda. Millest järeldub, et Eesti seisukohalt on imehea, kui meil värsket ja siduvat piirilepingut pole. Venemaal, kui ta näiteks aasta pärast avastab, et oma läänepiiri lähedust kaitsta-asustada ei suuda, võib väga äkki kiire hakata piirilepingule allkirja tagasipaneku ning kogu paki ratifitseerimisega. Kui Eesti on selleks ajaks parlamendis asja arutamise uue vooru avanud ning sellega kehtiva ratifitseerimisotsuse tühistanud, puudub Venemaal legaalne võimalus piiri selle praegusele asukohale kehtestada. Just seetõttu, enesekaitseks ja tulevikuvõimaluste avardamiseks peakski riigikogu piirilepingu ratifitseerimisotsuse uuesti vaatluse alla võtma. Olgu peale, et mõtte väljapakkujaks on president. Kuid õigupoolest – kes siis veel? Kas mitte muude kõrval ka just selleks presidendiametit sisse ei seatudki, et amet- või erakondlikult ebamugavad teemad siiski aruteluks avada saaks? Minu meelest on nii, et nagu mina, võib ka Eesti Vabariigi president rääkida tagatud sõnavabadusega riigis kõigest, kuni rahvahääletusel pole kinnitatud ühtki tabuteemade nimekirja.

Nagu müüdi, nii ka osteti. Raporti meiepoolne koostaja Gunnar Okk turustas meie ajakirjandusele põhiliselt energiateemat, oma vana armastust. Ja seetõttu pole ka ime, et Eesti lehtedest võib küll lugeda kavatsusest teha Eesti-Soome ühine tuumaelektrijaam Eestisse, kuid mitte sellest, kes ja mis keeles seal tööle hakkab. Ega ometi inglise või vene? Või pigem ikka soome või eesti või uues, kontrollitud ahelreaktsiooni käigus sündivas ühiskeeles? Teisisõnu, kuidas võiks toimuda kahe hõimurahva vaimne lähenemine kõrvuti sellega, et rajatakse uut ühist majanduse infrastruktuuri ning ühendatakse olemasolevat?

Meie olematu panus

Loomulikult leidub hariduse, teaduse, kultuuri ja meedia alajaotus igas kõikehõlmavas riiklikus dokumendis. Tarkade meeste raport pole erand. Lihtsaid ühistegevuse ideid on, nagu näiteks soovitus „soodustada eesti keele õpetamist ja eestikeelse põhihariduse andmist Soomes ning soome keele õpetamist ja soomekeelse põhihariduse andmist Eestis”. Jah, see oleks tore võimalus neile, kes elavad alaliselt naaberriigis. Esialgu on need Eestist Soome siirdunud küll lihtsamal tööl majanduspagulased, kelle rahvustunne või -teadlikkus ülearu kõrge pole ja kes, nagu majanduspõgenikud igal maal, esimesel võimalusel ümber rahvustuvad või soodustavad igati oma laste assimileerumist. Vastupidine olukord – soomlased, kelle lapsed Eestis soomekeelset põhiharidust vajaksid – tuleks pigemini kõne alla.

Põhikoolide baasile tihedaid kultuurikontakte või vaimuilmade ühisosa kasvatamist rajada pole eriti realistlik plaan. Kuid just see oleks riikide-rahvaste edasise lähendamise seisukohalt oluline. Ühises vaimuilmas peaks ideaaljuhul olema huvi teise vastu võrdselt suur. Praegu see nii ei ole, aga raport ei näe ka ette ühtki tõsist abinõu olukorra parandamiseks. Eesti vaimuilma kujundamisse on sekkunud terve hulk soomlasi. Kui globaalse kaaluga Max Jakobson kõrvale jätta, sest tema tegutses üsna kitsas nišis, võib nimetada näiteks Martti Turtola eestlasi ülimalt erutanud ajalooraamatuid kindral Laidonerist ja president Pätsist. Vähem vastuvaidlemist ja proteste on esialgu veel tekitanud Juhani Salokannel oma aprillis ilmunud raamatuga „Sivistystahto” („Kultuurijanu”) Jaan Krossist ja Eesti vaimueliidi oludest okupatsiooniajal. Postimehes regulaarselt kirjutav Jarmo Virmavirta on oma kolumnidega avalik püsiärritaja. Kui otsida muudest avalikest ja mittetulunduslikest nurkadest, siis isegi kevadtalvel asutatud muinsuskaitse ümarlauda juhib soomlane Mika Orava. Nii et asi on kaugelt laiahaardelisem kui äri, Stockmann ja Kesko, HK ja Atria, UPM ja Enso. Võime tagasi mõelda kaitseväe staapidele, kus Soome (eru)kolonelid end aastaid tõeliselt koduselt tundsid. Soomlased on Eesti kohta aktiivselt arvamust avaldanud ja mis teha, kui üksikjuhtudel ka täiesti ebaõnnestunult, nagu hiljuti ühe Taisto Sinisalo vaimse pärijannaga juhtus. Tähtis on see, et Soome on Eesti vaimusfääris kohal ja mitte ainult telesaadete kujul. Eesti on uuemas soome kirjanduses sage tegevuskoht. Lõpuks, kui üks kõige tavalisem ajakirjanduse väliskorrespondent (mis sest, et staažikas ja teenekas) osaleb presidendi vastuvõtul riigi sünniaastapäeva puhul, on seegi märk Soome kohalolekust.

Mida meil on vastu panna? Õigupoolest mitte midagi ja peame endistviisi leppima Hella Wuolijoe omaaegse panusega. Eesti vasteid Helsingis eeltoodud loendile ei ole ja lähiaastail ilmselt ka ei tule. Eestlased käivad küll aeg-ajalt Helsingis doktoritöid kaitsmas, kuid ei uurita Soomet ja soomlust, vaid ikka Eestit ja eestlust. Millal võiks mõni eestlane saada Helsingin Sanomate püsikolumnistiks, kes mitte ei selgita Eesti asja, vaid lahkab Soome elu? Pole näha. Rahvusringhäälingul pole alalist korrespondenti Soomes, seega ei saa keegi ka Soome iseseisvuspäeval kutset presidendilossi. Et olukord just niisugune on, pole tingimata okupatsiooni pärand või eestlaste saamatus ja andetus või siis Soome ühiskonna suletus, mis väiksemat venda ligi ei lase. Eriti vabaduse ajal on eestlased suureliselt Soomest mööda vaadanud väitega, et vabal Eestil on Euroopasse otsetee, mis ei käi Soome kaudu. Rumal väide, aga kahandab küllap niisugusenagi Soomet ainena ka Eesti humanitaarteadlaste teemavalikus.

Hõre kultuuripeatükk

See kõik oleks võinud ka raporti kirjutanud Blombergile ja Okile teada olla või silma jääda. Aga paistab, et kultuurielu on raportööridele olnud üsna võõras ala ning nad on seda käsitlenud endale arusaadavas, ametkondlik-ärilises võtmes. Struktuurselt, võiks irooniliselt öelda. Nad kirjeldavad rahvuskultuure kui subjekte globaalses konkurentsis. „Kuna valdaval osal loovaladest on vahetu majanduslik sisu, võivad nad osutuda oluliseks majanduse konkurentsivõime seisukohalt,” on kirjas raporti kultuuripeatükis. Nad ütlevad, et kultuurikontaktid toimivad, kui loojate olme (kõhutäis ja peavari) korras. Mis tähendab, et kultuurivahetuse tihendamiseks tuleb alustada majanduslikust tugistruktuurist.

Raportis on kultuurilise ühistegevuse kohta neli ettepanekut:

– asutada Eesti ja Soome ühine kultuurifond;

– luua Eesti kultuurikeskus Helsingis ja Soome kultuurikeskus Tallinnas;

– toetada kaasaegsete sõnaraamatute väljaandmist;

– uurida Eesti ja Soome koostöövõimalusi kultuuriekspordi alal eesmärgiga töötada välja ühine kultuuriekspordi kava.

Head mõtted kõik, aga seda on vähe, otse häbematult vähe 22 aasta plaani kohta. Otsisin lisa ringhäälingu alalt, sest Eesti ja Soome rahvusringhäälingul on kauaaegne koostöö traditsioon. Tõsi, vastastikku alaliste korrespondentpunktide loomine on ettepanekuna kirjas, lisaks aga ainult ettepanek konverentsi korraldamiseks, et uurida koostöö võimalusi. Tõdemusest, et ka Soome kommertskanalite programm on nii hea, et tasuks eestlastel vaadata, kaugemale raportöörid ei jõua.

Kui kultuurikäsitluse keskmes on kultuuri majanduslik tulem, siis on ringhäälingus okupatsiooniajaga võrdväärset kultuurilist mõjutajat muidugi raske näha. Okk ja Blomberg kirjutavad: „Kultuurieksport pakub väikestele kultuuridele uusi arenemisvõimalusi. Eriti tähtis on loovsektori ettevõtluse arendamine ja kultuuri vahendajate, produtsentide, agentide ning agentuuride tegevusvõimekuse tõstmine. Nende vähesus või isegi puudumine on peamiseks takistuseks kõrgetasemelise kultuuri jõudmiseks rahvusvahelisele turule”. Õige, kaugemate ekspordikanalite lahtilükkamiseks vajavad loojad riigi tuge. Ma kahtlen sügavalt, kas seda tuge on otstarbekas ja odav pakkuda tulundussektori vahendusel. Pigem ikka otse. Ettekujutus, justnagu oleks iga looja majanduslikus mõttes täiesti abitu ja vajaks püsivat hoolekannet agendi jne näol, võib küll olla õige alaealisi ekspluateeriva popmuusikatööstuse osas, kuid mitte mujal. Ma millegipärast ei usu, et kultuurimaaklerid loojate seljas tagasihoidlikumad oleksid kui kinnisvaramaaklerid majaomanike kukil.

Subtiitrid – ülesande võti

Aga esialgu on meil koduturgudelgi vastastikku puudujääke küllalt. Ettepanekuid nende puudujääkide likvideerimiseks raportöörid paraku ei teinud, peale väga vanamoodsate. Kuigi, nii lihtne oleks olnud ju kokku viia naaberkeele oskuse kahanemine mõlemal pool lahte, digitaliseeruv ringhääling ning kõrgkultuur. Selle asemel kirjutatakse, et „valitsused peaksid toetama oma keele õpetamist ja õpetajate koolitamist naaberriigis”. Ja et „koolid peavad lisama oma õppekavadesse naaberriigi ja selle kultuuri tutvustamise”. Enne sellise lause kirjapanemist tasuks haridusministeeriumidest uurida, kas kooli õppekavas on mõni vaba auk ka, kuhu seda kenadust lisada. Või on hoopis nii, et oma osaga pole rahul ja tahavad niikuinii tükke õpilaste uneajast juurde emakeele ja kirjanduse, matemaatika ja füüsika, keemia ja kehalise kasvatuse, religiooni ja riigikaitse õpetajad. Ei mahu sinna õppekavasse midagi juurde. Hoopis iseasi ol
eks, kui soome keel lisataks võimalusena kohustuslikku võõrkeeleõppesse (praegu saavad koolid valida inglise, prantsuse, saksa ja vene keele vahel).

Esimeses järjekorras tuleks Eestis püüda taastada kunagi hiiglaslik Soome-huviline auditoorium. Selleks on tõepoolest vaja minimaalsetki keeleoskust. 30-40 aastat tagasi saavutati see Põhja-Eestis isegi subtiitrite abita, lihtsalt Yle kanaleid vahtides ja mõistatades. Televisioon on tänaseni suurepärane abivahend passiivse keeleoskuse tekitamiseks. Kui esmase mõistmise tasand käes, püüavad paljud edasi – nähes, et pole see keel nii raske midagi. Raportööride sõnu kasutades: „Oleks lühinägelik anda käest demokraatlikule riigile ülioluline võimalus suhelda ühiskonnaliikmetega televisiooni kaudu”. Eesti ja Soome valitsusest oleks lühinägelik mitte kasutada võimalust oma riiki naabrile armsaks teha, varustades oma avaliku ringhäälingu programmid subtiitritega. ETV saateid peaks olema võimalik vaadata soome subtiitritega ja vastupidi. Ja, mis veel olulisem, tuleb hoolitseda, et mis tahes viisil (kaabel, satelliit jne) telepildi hankijal oleks need kanalid tasuta käes. Mõistagi meeldiks mulle, kui sama teed läheksid ka mõlema riigi eratelekanalid. Sundida ei saa, töö avalikest vahenditest kinni maksta aga küll.

Niiviisi tekitatud algeline keeleoskus on olnud aastakümneid tähtis osa Soome sillast. Uuel ajal on sel ka majanduslik sisu. Näiteks muudaks see raamatuturgu, suurendaks potentsiaalsete kultuuritarbijate hulka kõigis sõnakunsti valdkondades. Olulist ja otsest abi Kirde-Eestisse rajatava tuumaelektrijaama personali otsingutel subtitreerimine ei paku, kuid pole vajagi. Tuumajaama ehitamine, olgugi raporti enim afišeeritud ettepanek, realiseerub 55st ettepanekust tähtaegselt kõige väiksema tõenäosusega. Miks, sellest kirjutan aastal 2015.

„1927. aastal vaieldi raha jagunemise üle erinevate sihtkapitalide vahel, nõukogu töökorra üle ja toetuste määramise otstarbekuse üle. Kultuurkapitali nõukokku hakkasid kuuluma riigikogu liikmed, enamasti ministrid. Sellele eelnes arutlus võimaliku põllumajanduse sihtkapitali, isegi metsa- ja seakultuuri sihtkapitali loomisest. Ettepanekud jäid siiski rahuldamata, kuid kompromissiks kuulus Kultuurkapitali nõukokku mõnda aega põllumajandusminister. 1. novembril 1927 võeti vastu uus Kultuurkapitali seadus, mille järgi 50% jaotatavast rahast läks valitsuse käsutusse. Nõukogus moodustati 2 alalist komisjoni: kultuuripoliitiline komisjon ja eelarve komisjon. /—/

1934. aastal saab K. Pätsi eestvõttel oluliseks riikliku ja rahvusliku mõtteviisi süvendamine. Selleks puhuks luuakse Riiklik Propaganda Talitus. 1930ndatel süveneb riigi kontrolliv-korraldav joon Kultuurkapitali tegemistes. Tänu jõulisele riiklikule kultuuripoliitikale hääbub Kultuurkapitali nõukogu kultuurikomisjoni tegevus. 1939. aastal läheb valitsuse toetuste fond presidendi otsustuspädevusse. Põhimõtteliselt kulutas president Päts Kultuurkapitali summasid heatahtliku diktaatori moel, jagades raha neile küsijaile, kes talle meelepärased.”

Kas ja kellele võiks niisugune areng tänapäeval meelepärane, et mitte öelda kasulik olla?

Õnneks ei jaga kultuurkapital autosid ega muud üldarusaadavat, mille teemal sõnapaari „maksumaksja raha” kombeks kohe kasutusele võtta, aga ühe vana asja õiendaksin siinkohal siiski ära. Oleks aeg aru saada, et riigiteenusega on lugu laias laastus sama nagu näiteks pagariteenusega. Hetkest, mil ostad saia, on sai sinu oma ja raha pagari oma. Seega ka maksudeks makstud raha ei ole enam maksumaksja oma, vaid riigi (või siis kultuurkapitali) oma. Ja riigiteenuse kvaliteedi kohta saab kodanik pädevat arvamust avaldada valimistel. Vahepeal kasutavad raha (loodetavasti) sihi- ja määrustikupäraselt asjaomased institutsioonid ja volitet isikud.

Mis puutub kultuurkapitali seaduse muutmisse, siis võiks tõepoolest siduda ka kultuurile kohustuslikult suunduva raha hulga päris mitme protsendiga SKTst, nagu seda kaitsekulutuste puhul tehakse. Erinevalt kaitsevõimest on kultuur Eestil täiesti olemas. Oleks ju kaunis, kui eestikeelse kultuuri loojad võiksid oma riigis arvestada sissetuleku ja sotsiaalsete tagatistega vähemasti pensionäridega võrdväärses mahus. Pensionid tõusevad kuuldavasti ka säästueelarve viljastavates tingimustes. Ja säästueelarve ei peaks olema mitte viigileht, mille taha varjata viitsimatust, ega ettekääne tegematajätmisteks, vaid üks lisapõhjus tarvitada vähest olemasolevat raha täpselt ning loominguliselt. Nagu kultuurkapital seda teinud on ja teeb ka edaspidi.

Lõpetuseks veel niipaljukest, et kultuurkapital kui nähtus on algupärane ja ainulaadne eesti asi, mille toimimise üle on õnnestunud uhkust tunda kümnetes vestlustes Euroopa ja muu maailma kultuuriinimestega. Otsustajate pidev roteerumine sihtkapitalide nõukogudes ning nende valimise kriteeriumid tagavad peaaegu laitmatu töö ja hindamise asjatundlikkuse, välistades võimalikud korruptsiooniilmingud juba eos. Usun, et pole liialdus tõdeda, et kultuurkapitali näol on tegu tagasihoidlikult, ent tõhusalt tegutseva Eesti Nokiaga. Jõudu talle selleks.

Kui teilt tänaval kamp kurjategijaid rahakoti röövib, ei teki teil õigust neid kõiki sündmuspaigal maha lasta (ka siis, kui nad teil silma siniseks löövad või käeluu murravad). Kurjategijad püüavad kinni ametivõimud kõigi reeglite kohaselt, süü tõendatakse, peetakse kohut ja vastavalt süü raskusele kurjategijad ühiskonnast ka isoleeritakse. Venemaa on oma röövakti sooritanud, selle teo kõik motiivid ja tõukejõud pole veel selged, kuriteo üksikasjad vajavad veel uurimist ja tõendamist, kuid uurimine on alanud ning kohus ei jää pidamata. Karistuse raskus sõltub sellest, kui veenvaid tõendeid suudetakse Gruusias koguda, aga ka enne kohut on selge, et viisakasse seltskonda nn partnerina, võrdsena pole Venemaal pikaks ajaks asja. Sest seal on Venemaa kuritegelikkus ühemõtteliselt selge. Teatakse, et see, kes praegu on valmis röövretkeks, on järgmisel korral valmis mõrvaks. Tasapisi tühjenevad ka need potentsiaalse mõrtsuka külalistetoad, kus peremees vasallidega siiamaani võrdset partnerlust on teeselnud.

Ühesõnaga, ainus suur küsimus on, kas maailm laseb Vladimir Putini hullumeelsusel areneda tuumanupule vajutamiseni või mitte. Sest Vene tavarelva, olgugi rasket, maailm, nagu näha, ei karda. Pole midagi karta, sest, nagu on öelnud kindral Laaneots Postimehes: „Vene relvastuses ja taktikas, vähemalt telekaameratest nähtu põhjal, ma enda jaoks küll midagi uut ei leidnud, olen neid ise kunagi õppinud ja kasutanud. Paistab, et selles suuri edasiminekuid ei ole. Kuid kindlasti peab märkima, et Vene maaväed on veelgi rohkem rikastatud soomustehnikaga ja kaartule vahenditega”. See on sama taktika, millega hädavaevu peeti Afganistani mägedes vastu 8 aastat, nüüd Gruusias mitte 8 päevagi. Pomme on ja pomme saab, aga ainult Moskvas võidakse unustada, et potentsiaalsel vastasel (lääs) on 20 korda suurem rahvuslik rikkus (pommitootmisvõime) ja ka vähemalt viis korda rohkem ning parema tervisega elanikke kui Venemaal.

Iseenesest on mõistlik, et lääneriigid ei sunni Venemaad avalikult pattu kahetsema, end süüdi tunnistama. Peaasi, et ta allub ja kardab edaspidi rohkem kui nüüd. Pealegi, tühja neist vabandustest, kui karistused on niigi karmid. Alustades Venemaa börsist (mida Vene sõjakäik aina juurde langetas) ja naftahinnast (mis rünnaku järel tõusule ei pööranud). Venemaa kaotas iga sõjapäevaga miljardeid. Taga-Kaukaasia nafta- ja gaasijuhtmeid, mis raha Venemaast mööda parvetavad, kontrolli alla saada ei õnnestunud. Ja mis kõige hullem: Gruusiat rünnates kaotati varasemast hoopis kindlamini Euroopa suurriik Ukraina. Ainus, mis Venemaal veel kaotada on, on seega Venemaa ise. Aja küsimus seegi.