Toeta

Jaan Pelt

  • Subbi sidrun ja Võru raudtee ehk Tuglase novelliauhinna värsked laureaadid

    KÄTLIN KALDMAA, Tuglase novelliauhinna žürii liige
    Friedebert Tuglase novelliauhinna tänavused laureaadid Kai Kask …

    2. märtsil kuulutati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis välja verivärsked Tuglase novelliauhinna laureaadid. Seekord tehti omamoodi ajalugu – mõlemad laureaadid on naissoost. Selline lugu on Tuglase auhinnaga varem juhtunud ainult üks kord enam kui nelja kümnendi eest, 1983. aastal, mil võidunovellid olid kirjutanud Asta Põldmäe ja Aino Pervik. Mis saab olla veel toredam kui astuda nende kahe võrratu kirjaniku jälgedes.

    Novelliauhind antakse igal aastal kahele autorile. Kui vahepeal tunnustati 15 aastat järjest ainult mehi, siis alates 2011. aastast on novelliauhindade puhul sooline esindatus tublisti ühtlustunud: ikka üks naine ja üks mees. Sestsaadik on auhind vaid paaril korral läinud kahele meeskirjanikule. Kui nüüd järgmised 32 aastat oleksid Tuglase laureaadid ainult naiskirjanikud, valitseks viimaks võrdsus Tuglase ja Underi majas. (Ei suudagi nüüd otsustada, kas siia lisada naeratuse-emotikon või mitte.)

    Õnnitlen südamest tänavusi Tuglase novelliauhinna laureaate: palju õnne, Aliis Aalmann ja Kai Kask!

    „Mina ei käinud siis veel koolis“

    Aliis Aalmanni novell „Mina ei käinud siis veel koolis“ jõudis žürii edetabelisse juba esimesel lugemisringil. Nii umbes kuueaastase tüdruku vaatepunktist kirjutatud novellis otsib peategelane seletust Jaagupi ootamatule surmale, otsib seletust kõikvõimalikele elu küsimustele, suurtele ja väikestele, põrgates sealjuures pidevalt vastu täiskasvanute ehitatud seina, mille ees ta on väike ja võimetu, ning täiskasvanute sõnutsi on tal õigus kuulda maailma asjadest alles siis, kui ta suureks on kasvanud.

    … ja Aliis Aalmann.

    Aalmanni mina ei ole aga mingi passiivne tegelane. Oma „koolis ma siis veel ei käinud“ vanuses kogub ta tähelepanekuid asjade kohta, mida tal veel õppida tuleb. Kõigest sellest täiskasvanute varjamisest hoolimata teab ta ometi, kuidas tuleb surm. Ta on õppinud seda Miisu hiirepüüdmise kunsti jälgides. Ta on näinud seda Musti surnukeha leides. Surm tuleb vaikselt, pehmete sammudega ja hoiatamata. Aalmanni mina mitte ainult ei jälgi suuremate poiste tegemisi, vaid võtab aktiivse osaleja rolli, tehes seda nagu surm, pehmete sammudega ja märkamatult.

    Läbi terve novelli jookseb jämeda punase lõngana Eesti saatus XX sajandil, tugevalt on tunda ammu möödunud aastakümnete kohalolu, mis esitab väljakutse aja lineaarsusele – olgugi sõda möödas, olgugi küüditamine möödas, olgugi metsavendade aeg möödas, kõik need loetletud ajad on Aalmanni novellis ühekorraga kohal, olevik ja minevik leiavad aset ühekorraga, ka salapärasel moel surma saanud Jaagup on ühekorraga metsaonnis ja surnuaial. Kolm põlvkonda väikelinlasi oma eriomaste saatustega jookseb läbi novelli ja kõik need eelmised elud on ühekorraga kohal ka Aalmanni minas.

    „Vaba langemine“

    Kai Kask oma tugevalt läbi komponeeritud novellidega on Loomingu lugejatele kindlasti silma jäänud. Detsembris ilmus Kai Kase teine novellikogu „Üle tänava“, eelmise aasta eesti kirjanduse suurim üllataja. Raamat on nii hästi kokku pandud, et vähemalt siinkirjutaja silmis on see kui trepist ülesminek: iga järgmine novell astub pika sammu kõrgemale. „Vaba langemine“ toob kaasa sellise tulevärgi ja plahvatuse, et ausalt öeldes lööb hinge kinni. Kase täpne ja teravmeelne keelekasutus aitab sellele muidugi kõvasti kaasa.

    „Vaba langemise“ on novell Mooritsast, kes pärast vanaema ja vanemate surma läheb tagasi korterisse, kus ta nende kahe põlvkonna keskel üles kasvas. Ilmselgelt on majapidamist valitsenud vanaema, kelle vari hõljub kõige kohal, mis korteris leida. Isegi võtmed, millega Moorits korterisse siseneb, on 14 aasta eest surnud vanaema omad. Nagu Aalmanni novellis, nii siingi on eelmiste põlvkondade elukogemus ja saatus kogu aeg kohal. Erinevalt Aalmanni novellist ei seostu Mooritsal oma vanaema ja vanematega mitte midagi head. Suurepärastest hinnetest ja saavutustest hoolimata sunnib vanaema lapselapse kokakooli minema, sest selle tööga juba nälga ei jää. Moorits aga ei ole kokanduse alal tehtud edusammudest hoolimata oma eluga kuigivõrd rahul. Kuidas teisiti saakski – Moorits ei ole seda elu ise valinud. Tema vaba tahe saab ennast ilmutada alles nüüd, kus temale on jäänud võim ja viimane sõna.

    Vanaema maitse järgi sisustatud ja vanaemast jäänud kunstikoguga väikekodanlik pesapaik kergitab pinnale kogu Mooritsasse ladestunud viha toonase elukorralduse ja kasvatuse vastu. Üksteise järel „surmab“ ta viha sunnil niihästi maale seintel kui ka kristalli laual, maksab kätte peaaegu et iidvanale pühakirjale, mille eest antikvariaadis kaunis kena kopika saaks. Moorits lammutab kõiki maailmu korraga – lõpuks ometi on ta saanud õiguse teha just täpselt seda, mida tema tahab, ja tal on õigus ribadeks rebida ükskõik milline lakke kerkinud hinnaga kunstiteos. Tagasi Moorits end ei hoia. Kõige tähtsam on vabadus.

    Kuigi võidakse arvata, et need kaks võidunovelli, mille on kirjutanud eri põlvkonna kirjanikud, omavahel kuidagi vastanduvad – ühes räägitakse väikelinnast, peaaegu maakohast, ja teises Tallinnas keerulised ajad üle elanud väikekodanlikust perekonnast –, siis tegelikult kannavad mõlemad novellid endas seda meie kõigi Eesti lugu. Lihtsalt vaate­punktid on erinevad.

    Naisproosa kõrge tase

    Minuga on nii, et kui ma kusagil žüriis osalen, siis esimene raamat/lugu on see, millega kõik järgmised suhestuvad. Seekordne esimene lugemine, Mari-Liis Müürsepa novellikogu „Jäävad ainult silmad“, tõstis kvaliteedilati kõrgele. Kui lõpetuseks iseloomustada eelmise aasta lühiproosat, siis iseäranis paistsidki silma just nimelt naisautorid. Endiselt kirjutavad tipptasemel novelle Lilli Luuk, Maarja Kangro ja Maimu Berg. Klassikalise „üksikema ja tema poeg, kelle jaoks ema on kõigeks valmis“ loo on kirja pannud Maarja Undusk („Minu vanaisa šärfnuga“). Elo Viiding üllatab Kalju Kruusa luulet lugeva lasteaednikuga („Inimese moodi“) … Nimekirja saaks veel pikalt jätkata. Kindel on igatahes see, et novell ei ole kuskile kadunud ja naised kirjutavad praegu nii et maa must. Lo-e-me!

    Friedebert Tuglase novelliauhind 2024

    Mullu ilmunud lühiproosast jõudsid žürii lõppvalikusse järgmised autorid ja teosed.

    Aliis Aalmann, „Mina ei käinud siis veel koolis“ (Looming nr 6)

    Kai Kask, „Vaba langemine“ (kogumik „Üle tänava“)

    Mari-Liis Müürsepp, „Ainult fännidele“ (Vikerkaar nr 3; kogumik „Jäävad ainult silmad“)

    Tarmo Teder, „Piltnik Steini juhtum“ (Looming nr 2; kogumik „Surma­jutud“)

    Sven Vabar, „Ribadeks tõmmatud linn“ (kogumik „Ribadeks tõmmatud linn“)

    Juhan Voolaid, „Vaenelaps ja ime­arvuti“ (kogumik „Eesti tänapäevased muinasjutud“)

    Laureaadiks kuulutati Aliis Aalmann ja Kai Kask.

    Žüriisse kuulusid Piret Bristol, Maarja Jaanits, Kätlin Kaldmaa, Kaarel Vanamölder ja Mart Velsker.

  • Koristustöö keeleruumis

    KAAREL TARAND

    Riigivõimu revolutsioonilisem ehk edasijõudnud osa tegeleb seadusandlikul tasandil innukalt Eesti riigi ja selle kodanike kolimisega välispäritolu nutiseadmetesse ning käega katsumatutesse ja silmale nähtamatutesse pilvedesse. Üks ministeerium tahaks asjatundjate hoiatustest hoolimata jõuda juba Euroopa Parlamendi valimisteks uue, nutiseadmes hääletamise võimaluseni. Teine soovib kiirkorras kaotada Eesti kodanikke üle 20 aasta hästi teeninud ID-kaardi kohustuslikkuse, sest näeb vaimusilmas, et juba kolme aasta pärast kalpsab kogu kodanikkond nagu kängurukari aasal ringi, igaühel seni teadmata sisuga, aga see-eest otse Brüsselist saadud „digikukkur“ kõhul. Kummalgi juhul ei lahendata ühtki tõsist probleemi ja kiirustamiseks pole põhjust. Aga töö käib ja kavatsus peab olema üdini hea, kui tagurlik opositsioon on selle vastu. Paraku pole parlamendis esindatud vastuseis kõigele uuele ja teistsugususele mingi väikese jõugu omalooming. Seal on hulgad taga, nagu kinnitavad ka värskelt avaldatud „Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu“ tulemused.

    Seda sorti uuringud ei paku reeglina üllatusi. Lõimumisuuringuid on tehtud üle 20 aasta ja iga kord vaatab sealt vastu üks ja seesama: leiuta ja kohalda millist poliitikat tahes, kolmandik huntidest vahib ikka metsa poole. See ei tähenda, et regulaarsest mõõtmisest peaks loobuma, vaid et mitte-eestlaste lõimimise poliitilistelt programmidelt ning rahakulutamiselt ei maksaks ülemäära palju oodata. Võimalik, et kogu häda algabki sellest, et lõimimine on määratud kultuuriministeeriumi tegevusalaks, aga seal ei ole ühtki korralikku hooba siht­rühma sotsiaalmajanduslike murede lahendamiseks. Kui haridus- ja teadusministeerium teeb eestikeelset kooli, siis on sel tagajärg. Nagu ka sellel, kui kliimaministeerium kujundab ümber energia- või majandusministeerium tööstuspoliitika.

    Riigi tellitud uuringute kohustuslikuks osaks on saanud asjatundjate poliitikasoovitused (mida tavaliselt küll kuulda ei võeta). Ka lõimumisseire sabast leiab rea soovitusi, mis vastavad kahjuks pigem küsimusele „kuidas teha“, mitte „mida teha“. Kuidas siis? Ettevaatlikult, pehmelt, muudkui rääkides ja selgitades, et mitte vastaliseks häälestada mingilgi määral koostöövalmis keskmikke ega radikaliseerida juba niigi vihaseid ja vaenulikke.

    Nagu ikka, käib suur osa uuringu küsimustest keele ja meele kohta. Emakeelepäeva eel väärib lähemat valgustamist uuringu 7. peatükk „Keeleoskus ja keelekasutus“. Tulemused erinevad mitmel puhul viimase rahvaloenduse omadest, mistõttu on põhjust vähemasti küsimusteks, kui mitte kahtlusteks. Nagu uurijad ise nendivad: „Keele­oskust on küsitluses mõõdetud inimese enda subjektiivse hinnangu kaudu, mis ei pruugi olla nii täpne kui näiteks keele­testidega mõõdetult, seda võib mõningal määral mõjutada üldine poliitiline kontekst.“ Rahvaloenduse ja küsitluse tulemused ei ole mõistagi üks ühele kõrvutatavad, aga ega rahvaloenduselgi keeleteste tehtud.

    Igatahes mõõdeti rahvaloendusel, et ühtki võõrkeelt ei oska Eestis 19,5% eestlastest ja 41,2% venelastest. Kui lapsed maha arvata, saab pisut parema tulemuse, aga vanuserühmas 15–29 oli ükskeelne 7% eestlastest ja 17% venelastest. Vanuserühmas 50–64 ei osanud ühtki võõrkeelt 12,7% eestlastest ja tervelt 49,2% venelastest. Vanemas rühmas on tulemus loogiline, aga kuidas on iseseisva Eesti noortest nii suurel osal õnnestunud läbi saada põhi- ja keskkooli esimese ja teise võõrkeele tundidest nii, et midagi külge ei jäänud?

    Rahvaloenduse andmete järgi peavad end vene keele oskajaks peaaegu kõik okupatsiooni ajal koolis käinud ehk vanemad kui 50aastased eestlased. Noorte vanuserühmas (15–29) oskab vene keelt aga vaid napp kolmandik kõigist võõrkeele oskajaist. Lõimumisseire kohaselt, kus küsimuse sõnastus on pisut nõudlikum, peab enesehinnangu järgi end aktiivseks vene keele kasutajaks keskmiselt iga teine eestlane (joonis 1). Kukalt paneb kratsima fakt, et viieteistkümne aastaga on see suhtarv püsinud ainult kerge kõikumisega stabiilne, mis aga ei tohiks tõsi olla, kui silmas pidada asjaolu, et sel perioodil vanemast otsast lahkunud vene keele oskajad on üldkogumis asendunud iseseisvuse ajal koolis käinutega, kes vene keelt sugugi ei räägi. Sama kahtlus kehtib ka küsitlustulemuste teise andmerea kohta. Kuidas on võimalik, et eestlaste hulk, kes „ei oska üldse vene keelt“, püsib aastaid jäigalt samal madalal tasemel ega kasva?

    Poliitiliselt kasulik on küsitlusandmeid uskuda, sest nende järgi areneb siinsete venelaste eesti keele oskus hästi ning nende hulk, kes eesti keelt üldse ei oska, on kahanenud 4%ni. See tähendab ju, et keelebarjäär ei ole arvestatav takistus sisenemisel eestikeelsesse inforuumi, Eesti kodakondsuse või töökoha saamisel ja üldises toimetulekus. Järelikult võiks rahumeeli lõpetada ühiskonna kulukad ponnistused „Sidusa Eesti arengukava“ täitmiseks, eesti keele majade ülalpidamiseks, venekeelse tele-, raadio-, trüki- ja veebi­ajakirjanduse toetamiseks ja ühtlasi põhjalikult üle kaaluda Integratsiooni Sihtasutuse suurpere tegevuse otstarbekuse ja vajaduse.

    Uuringus sedastatakse mitmes kohas, et kui kuskil veel on probleeme, siis just noorimas vanuserühmas: „Üks viiendik (21%) noorimast vanuserühmast on märkinud, et ei oska üldse või oskab ainult veidi eesti keeles lugeda ja suulisest kõnest aru saada, 25% peab nõrgaks oma suhtlemisoskust ja 28% oma kirjutamisoskust.“ Järeldus: „Koolikeskkond ei paku piisavalt kõrgel tasemel eesti keele õpet.“ See on tõsine malakas kõigile, kes püüavad ühtse eestikeelse kooli tulekut otsitud ettekäänetel takistada ja venitada. Iga päev venekeelset kooli tähendab seal õppivate laste kuritarvitamist ning neilt tulevikus normaalse elu röövimist.

    Lõputule lõimimisele aitavad kiiremini punkti panna poliitiliste otsuste kõrval ka igaühe argiotsused, sest uuringu järgi toimub osa keelelisest arengust koolijärgselt töökeskkonnas. Tööalaselt kalduvad eestlased aga vene keele kasutamisega liialdama (joonis 2) ning vene keel on seetõttu tööalases suhtluses rahvusrühma osakaaluga võrreldes mõõdutundetult üle esindatud. Tervelt kolmandikul venekeelseist õnnestub seetõttu tööelus eesti keele kasutamist üldse vältida ja pole siis ime, et nad riigikeele õppimise vajadust ei taju. Ainult eestlased ise saavad olukorda muuta, kui meelekindlalt töökohtade venestamisest loobuvad ja nii muukeelsetel ka paremini lõimuda aitavad.

    Joonis 1. Eestlaste puhul vene keele ja muust rahvusest elanike eesti keele oskuse kohta enesele antud hinnangu („valdan vabalt“ ja „saan aru, räägin, kirjutan“) muutumine aastatel 2008–2023.
    Joonis 2. Tööl kasutatavad keeled (2023). Vastanud on ainult töötavad ja õppivad elanikud (1003 vastanut). *tööl või koolis ei kasuta vene keelt, aga võib kasutada inglise keelt.
  • ,

    Eesti (õige)keelest

    HELIN PUKSAND

    Märtsikuus on juba tavaks saanud, et räägitakse – ilmselt ka mõeldakse – rohkem eesti keelest, mistõttu on asjakohane arutleda õigekeelsuse üle ja vaadata, kust saab keeleabi.

    Kui asun mingit teksti kirjutama, on esmane tööriist, mille appi võtan, e-keelenõu (kn.eki.ee). E-keelenõu lehelt saab teada, et selle portaali eesmärk on „pakkuda lõpptarbijale intuitiivselt lihtsal viisil vastuseid keelealastele küsimustele, nt normingukohasus, vasted teistes keeltes, selgitused, etümoloogia, kasutusinfo jms“. Tõepoolest, sellel lehel on reas mitmed vajalikud sõnastikud: õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2018), eesti keele seletav sõnaraamat, sünonüümisõnastik, etümoloogiasõnastik, samuti inglise-eesti ja eesti-vene sõnastik. Lisaks pakub veebileht ka õigekeelsussoovitusi, mida leiab ametniku soovitussõnastikust ja eesti keele käsiraamatust, mis, tõsi küll, on 2007. aasta versioon. Keelenõuvaka otsustas aga Eesti Keele Instituut arhiveerida, väites, et paljud soovitused on vananenud, kuigi õigekeelsusreeglid ei vanane ja neid ei uuendata iga paari aasta tagant, nagu võib vahel tunduda. Seda veebilehte uurides selgubki ka tõsiasi, et nii, nagu meie riigis on paljud asjad projektipõhised, on ka korrektne keelekasutus meil mõneti projektipõhine: e-keele­nõu arendus katkes koos rahastamise lõppemisega ja EKI hakkas arendama uut keeleportaali Sõnaveeb, mille eesmärk on soovituste pakkumise asemel lihtsalt keelt kirjeldada.

    Esmapilgul võib jääda mulje, et Sõnaveeb on e-keelenõu uuendatud paralleelversioon: ka Sõnaveebi on koondatud info paljudest sõnakogudest ja andmebaasidest, see sisaldab ühendsõnastikku ja oskussõnastikke. Lähemal vaatlusel selgub, et tegemist on suurepärase keeleõppevahendiga. Keele­õppija Sõnaveeb annab muukeelsele eesti keele huvilisele lisaks sõna tähendusele, kasutusinfole, sünonüümidele ja õigetele muutevormidele ka teavet, mis keeletasemel konkreetne sõna on, mis sõnaliigiga on tegemist ning kuidas on sõna inglise, prantsuse, vene ja ukraina keeles, kusjuures eri sõnadel on erinev valik võõrkeelseid vasteid. Sõnaveebist leiab ka hääldusharjutused, eesti keele õppe juhised, piltsõnastiku ja keelemängud. Ühe­sõnaga, keeleõppija leiab Sõnaveebist kõik vajaliku vastavalt oma eesti keele tasemele. Õpetajatele on eraldi rubriik „Õpetaja tööriistad“, kust leiab teavet sõnavara, grammatika ja kasutusolukordade kohta. Samuti on väga kasulik rubriik „Õppeteksti hindamine“, mille abil saab kontrollida, mis keeletasemel on tekstis sõnad, missugune on teksti raskusaste loetavusindeksi Lix järgi, samuti saab infot teksti formaalsuse, nominaalsuse ning nimi- ja tegusõnade suhte kohta.

    Eesti keele teadlik kasutaja aga märkab peagi üht Sõnaveebi suurimat puudust: üldkeele sõnastik ei ole seotud õigekeelsussõnaraamatuga. Mitme sõna juures leiame küll rubriigi „ÕS selgitab“, kuid sellele on lisatud lause „Üldkeele sõnade tähendusi keelekorralduses ei normita, sõnavalik ja sobivus olenevad konkreetsest kontekstist“. Olen nõus, et üldkeelt ei ole vaja normeerida, iga (ema)keelekasutaja kasutabki keelt nii, nagu talle sobib ja kuidas õigeks peab. Ju saavad kõik aru, mida kõneleja tahab öelda, kui ta kasutab suvaliselt sõnu järgi ja järele või õieti ja õigesti. Probleem tekib aga siis, kui on vaja kasutada korrektset kirjakeelt õpetades, seadusi tehes või tekste toimetades. Mis juhtub siis, kui kehva keeleoskusega jurist asendab näiteks pärimisseaduses sõna omandama sõnaga omastama?

    Eesti Keele Instituut lubas anda välja uue ÕSi 2025. aastal. 1. märtsil Eesti keelenõukogu ja instituudi korraldatud keelekorralduse seminaril* sai lõpuks selgeks, et „Eesti keele sõnaraamat ÕS“ tuleb Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku eesti keele osa väljatrükina, kus õigekeelsussoovitusi enam ei anta. Kurvaks teeb, et õiguskantsler Ülle Madise on nõus lausa riigikohtu poole pöörduma, kui uus ÕS ei peaks tagama kirjakeele normi kaudu ametliku keelekasutuse ühtlust ja selgust, nagu see keeleseaduse ja valitsuse määrusega on ette nähtud. Kui aga nii lähebki, siis millele peaksid avalikus keelekasutuses toetuma inimesed, kelle keeletunnetus ei ole väga hea?

    Iga inimene saab muidugi ise otsustada, kas kasutada ÕS 2018 soovitustele toetudes korrektset keelt või mitte. Jääb vaid loota, et terve mõistus võidab ja EKI annab välja ikkagi õigekeelsussõnaraamatu, mille nõuannetele saab teadlik keelekasutaja toetuda, mitte keele­kasutusnäidete sõnaloendi.

    * Eesti keelenõukogu keelekorralduse seminari vt https://www.youtube.com/watch?v=Y1ASHbsceaM&t=8s

  • ,

    Teatrikuu, suur toomepuu

    TAMBET KAUGEMA

    Kogu muu „oige ja vasemba“ kõrval on märtsi kui teatrikuu kaks tähtsündmust esmalt kuu algul teatri aastaauhindade nominentide väljakuulutamine ning seejärel 27. märtsi ehk rahvusvahelise teatripäeva pidu, kus pannakse laureaatidele pärjad pähe. Seekordsed teatri­auhindade nominendid said teatavaks nagu ikka 1. märtsil ajakirjanduse vahendusel, kusjuures mul on „tunnetus“ (kui kasutada seda Jüri Ratta parasiitsõna), et see nimekiri ütleb eelmise teatriaasta kohta rohkem ja on ülevaatlikum kui pelk laureaatide nimistu, ehkki teatritegijate võidurõõmu tähtust ja tähendust ei tohi alahinnata.

    Kui võtta eeskujuks Vanemuise „Leopoldstadti“ Ludwig (Andres Mähar, üks seekordsetest nominentidest, mitte küll kõnealuse rolli eest), „nohisev matemaatik, kes läheneb maailmale arvuteooria kaudu“,* siis saab rõõmsalt tõdeda, et teatrite arvestuses oli 2023. aasta säravaim täht Eesti Draamateater: mitmesuguste auhinnanominatsioonide puhul kokku 15 mainimist. Seejuures olgu öeldud, et lõin enne arvude maailma sukeldumist auhinnad laias laastus kolmeks – sõnalavastused, nüüdistants ja etenduskunstid ning muusikalavastused ja ballett –, seda ikka selleks, et saada vähegi asjakohane pilt, millised teatrid-trupid on seekord pälvinud rohkem tähelepanu. Lihtne näide, miks polnud võimalik kõiki ühte patta panna: nii ooperi- kui ka balletilavastuste puhul on meil kaks suurt teatrit, Estonia ja Vanemuine, kes korjavad niikuinii peaaegu kõik nominatsioonid – ühel aastal on üks edukam, teisel teine –, väiksemaid tegijaid satub sekka harva. Mainimisi kokku rehkendades jätsin aga üldse kõrvale lavataguste teatri­töötajate auhinnad, sest need võtavad pigem kokku esiletõstetute kogu senise töö, mitte ainult läinud aastal tehtu.

    Niisiis, sõnateatrile (olgu see mõiste nii laialivalguv ja ebatäpne kui tahes) keskendudes oli mullu silmatorkavalt esil Eesti Draamateater. Eri kategooriates leidsid äramärkimist nende „Macbeth“ (koostöös ERSO ja Eesti Kontserdiga, lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts), „Teoreem“ (lav Juhan Ulfsak), „Vend Antigone, ema Oidipus“ (lav Tiit Ojasoo) ja „12 vihast meest“ (lav Hendrik Toompere) ning takkapihta veel ka sõnalavastuste eriauhinna nominatsioon teatri kunstilisele juhile Hendrik Toompere jr-le „riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamise eest“. Ilma kahtluseta oli Eesti Draamateatri aasta, aga äsja nimetatud lavastuste põhjal ja tänu selles teatris loodud võimalustele saab sama hästi öelda, et nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt oli ühtlasi Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi aasta.

    Kui matemaatilist rada mööda edasi traavida, siis küll nägemisulatuses, kuid siiski soliidse vahemaaga Eesti Draamateatri järel kappavad koos Tallinna Linnateater ja Eesti Noorsooteater. Tallinna Linnateatri trumpideks on „Ülestähendusi põranda alt“ (lav Rainer Sarnet) ja „Lear“ (lav Andres Noormets), kus mõlemas mängib peaosa Rain Simmul, aga ka Külli Teetamme nominatsioon rollide eest lavastustes „Poiss, kes nägi pimeduses“ (lav Marta Aliide Jakovski) ja „Nõusolek“ (lav Taago Tubin). Eesti Noorsooteatri nominatsioonid lähtuvad lavastustest „Plekktrumm“ (lav Taavi Tõnisson), „Kasvav kuu“ (lav Johan Elm) ja „Frideberta“ (lav Mikk Jürjens). Väiksemate tegijate seast teeb rõõmu Saueaugu teatritalu („Kotka tee taeva all“, lav Priit Põldma; „Meeletu“, lav Margus Kasterpalu) ja Karlova teatri („Preili Julie“, lav Kaili Viidas; „Minu trükikoda“, lav Peeter Volkonski) esiletõstetus või, täpsemalt, nimetatud lavastustes tehtud rollide kõrge tase.

    Matemaatika nõrkust näitab asjaolu, et teatri või lavastuse puhul, mis on kogunud portsu nominatsioone, ei saa võidus kunagi kindel olla, see võib ka minna hoopis kandidaadile, kelle võidu­lootust hinnati enne kasinaks, ent kindlasti näitab kuulumine nomineeritute hulka kõrget kvaliteeti, selles pole kahtlustki.

     

    * Kaur Riismaa, Ajalootekst teatrilaval. – Sirp 15. XII 2023.

  • Irooniline sisekõne ja peen loba lugejaga

    PEETER SAUTER

    Kai Kase läinud aasta lõpul ilmunud jutukogus on paar uut lugu, kimp Loomingus ja Vikerkaares ilmunut ja üks novellett kirjastuse Puänt armastus­juttude kogumikust. Uus lugu „Vaba langemine“ sai äsja Tuglase novelliauhinna ja eks see ütle tekstide kvaliteedi kohta kõik. Mina auhinnatud lugu raamatus parimaks ehk ei peakski. Meeldisid hoopis „Neetud king“ ja „Madalpingeviiner“. Edaspidi seletan, miks.

    Kase jutustiil on hüplik, tekst hüpleb nii ajas kui ka motiivistikus. Ja see ei sega lugemisel raasugi ega mõju kistud postmodernismina, sest linnuke Kase peas laulab, nagu nokk loodud. Nii võiks arvata, et Kask kirjutab kergelt, muretult, lobisemisi. Aga kuna jutud on napid ja tihedad ja neid pole kirjutamisaastate jooksul palju tekkinud, võib kergus olla petlik. Teinekord murdub just siis, kui korraks on õnnestunud unustada suur ambitsioon, pikast punni ja paisu taga olemisest, ühtäkki ulakas ja üleannetu lugu. Ambitsiooni ja motivatsiooni Kasel kindlasti on.

    Jah, Kai Kask lobiseb nii lugeja kui ka iseendaga. Vahel libiseb endast rääkimise kõrval muretult kolmanda isiku, kelle kohapeal välja mõtleb ja ristib (sedagi ise mainides), kirjeldamisse. Ta kohtub jutus ise oma tegelasega ja pole selge, kumb kumba rohkem kardab või kuidas nad täpsemalt suhestuvad. Enamik neid kolmandaid isikuid on loomulikult samuti autori alter ego’d, kuigi on veesegamiseks eri soost ja eri taustaga.

    Nii on „Vaba langemise“ keskmes peakokk Moorits, kes vaatab isa lahkumise järel üle tema ja ühtlasi kadunud vanavanemate korterit. Kraam tuleb müüki panna, aga Mooritsal on piibli ja paari seintel leiduva pildiga vanad lapsepõlve ulatuvad arved õiendada. Mõni asi on kunagi hirmutanud, palliga kildudeks visatud pildiklaas tekitanud süütunde. Nüüd saab neile asjadele kätte maksta – lõhkuda. Piiblist saab välja rebitud vastuhakanud pilt – Rembrandti Mooses käsulaudadega –, ei käsuta siin mind enam keegi!, raske metallist toos, mille põhja on kleepunud ammused lutsu­kommid, purustab raamitud pildi klaasi ning ühest teisest tolmusest-rasvasest maalist köögiseinal saab noaga välja lõigatud sidrun (kuna vanaema oli jaganud muudkui manitsusi, missuguseid sidruneid osta, kui põhjalikult need tühjaks pigistada ja kuidas sidrunimahlaga laualinalt plekke välja võtta – tüütus).

    Kui Kai Kask sai tollesama jutukese eest Tuglase auhinna ja ma parajasti ta raamatut lugesin, kirjutasin kohe Messengeris autorile ja soovisin õnne. Kuna Kask oli hiljuti öelnud, et ei tea, kuidas edasi kirjutada, sest lapsepõlvega seotud teemad on läbi kirjutatud ja ei ole aimu, mida edasi teha, uurisin: „Kus lapsepõlv lugudes on?“ Olin aimu saanud mõne, näiteks Jüri Arrakuga seotud loo taustast, aga see polnud ju Kase lapsepõlv. Tolles loos oli sees hoopis Arraku lapsepõlv ja elukaaslase samastamine kunagise lapsehoidjaga (lõbus motiiv).

    „Aga seesama „Vaba langemise“ lugu räägibki minu lapsepõlvekorterist Koidu tänaval.“

    Hm, Kai Kask märatseb vanaema korteris ja kirjutab sellest loo – markantne. Kuigi ilmselt on sündmused siiski nihkes, nagu see on kõigis lugudes. Tegu on ilukirjandusliku tõega.

    „Loodan, et Tuglas annab sulle nüüd siiski vunki ja toob kirjutamiskriisist välja. Leiad uue nõksu. Kirjuta näiteks Tuglasest. Kuigi Jaan Undusk kirjutas Tukla loo juba ära.“

    „Ma loodan ka, et annab. Keegi ütles või oli mul tunne, et kui Tuglase saad, oled justkui päriskirjanik. Äkki saan kuulsaks?!“

    Toosama lugu, nagu enamik teisigi, lõppeb puändiga. Lapsepõlvekodu kunsti kallal laamendanud Moorits (tema autori elukaaslane on kunstnik) tunneb korraga, et tahab juua teed. Keedabki teed, paneb sisse suhkrut ja lisab … lõuendilt välja lõigatud tolmuse-rasvase sidruni. On see kättemaks või enese karistamine tehtud tempude eest? Julmuses on midagi maarjakangrolikku. Girl power ja feminismus. Puänt on liiga väljamõeldis, liiga kistud, aga kui novelli­komisjonile sobis, siis jään oma õela arvamusega üksi.

    Viinerinovelli puändiks on aga viineri­söömine, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostu, ja see tundub palju etem. Olgu, tegelikult seostub. Selles loos kardab minategelane, et Hermiine, kelle ta on äsja välja mõelnud, võib tulla teda süüdistama, kuna Kai Kask on just sõitnud autoga jäätunud hange Hermiine maja ees ning jätnud vedelema purunenud stange jupid ja esituleklaasipuru. Hermiine möödub aga prahist külmalt ja tundetult, torkab käe taskusse, kougib poolikust viineripakist viineri ja pistab mõnuga suhu. Sa arvad, et su tegelane tuleb sulle kätte maksma, aga too ei tee sinust ja su patutööst väljagi, tal omad asjad ajada. Viiner on tähtsam kui su kuritegu, armas autor.

    Ei tea, kas Kai Kask peabki palju muutuma ja uuenema, vanad kombed maha jätma või kas see on üldse võimalik. Ei usu hästi, et on.

    Jutuke „Miks armastada linna?“, kus tehakse teadlikult fiktsiooni (vähemalt jäetakse selline mulje, aga võib-olla petetakse!), ja puht fantaasia vili „Keskealine valge eesti mees, no tõepoolest!“ tunduvad hõredamad ja pole nii valusad, ei lähe korda nagu isiklikuma ainesega kraam.

    Detailitäpsuses, armastuses pisiasjade vastu, on Kase juttudel sugulust Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Elleniga“, kuigi vaadeldavad objektid erinevad. Kasel jookseb läbi palju kleite-kingi-kõrva­rõngaid, kuhu klammerdutakse, et võõrandununa üldse suuta elus püsida ja mitte haihtuda olematusse nagu loos „Sünnist surmani“.

    Näiliselt kerge ja muretu Kask on tegelikult traagiline, eskapistlik. Minategelane novellis „Äärealadele“ teatab puändina: „Aga see pole mina.“

    On veel läbivaid iseärasusi. Vahel hakkab tekst ise ennast kommenteerima ja teeb justkui omatahtsi käike ja kõrvale­hüppeid. Teisal naudib tekst võõrkeelsete fraaside (rootsi, portugali, inglise, vene keelest) enesesse põimimist ning on seejuures alati arusaadav ega mõju snobismina, vaid on loo teenistuses. Aeg-ajalt lipsab sisse vulgaarseid russisme või vigursalme. Näiteks raamatu finaalis räägitakse Hermiinest: „Elust naabruskonnas oli tal tegelikult pohh.“ Ja lisatakse autoritekstina: „See oli nüüd stiilivääratus, aga las olla, mul ka pohh.“ Lõbus kelmus.

    Mõni paralleel kargab veel pähe: Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ detailirohkus, poeetilisus, väike tüdruk, pea püsti, tema ülbus ja julmuski; Lilli Luugi „Kolhoosi missi“ kohati madala ainese poeetiline esitamine. Ilmselt on see kõik väga naiselik – ei tule ette, et mehed midagi niisugust teeksid. Mehed kipuvad enamasti minema liiga tõsiseks.

    Väljapeetud stilistiline segadus on Kai Kasele tunnuslik. Kohati oleks tekst nagu pajatus või veste, samal ajal kraabitakse aga lahti valusat minevikku, kohtumisi meestega, läbikukkumisi töös ja elus („Äärealadele“). Stiil on loge, ometi tihe, tiheloge. Tihti on tekst visuaalne, pildiline, neid pilte võetakse varrukast, ei arendata siiski kuhugi edasi, jäetakse sinnapaika. Kohati pole selge, kas on tegu nuputatud kujundiga või kargas lihtsalt pähe. Kask on kameeleonlik ja teda pole kerge määratleda. Ja miks peakski.

    Mida pole, on lüürika ja sentiment, või kui on, siis varjatult, sordiini all. Loos „Täpselt nii“ eraldatakse minategelasele luksuslik maja, kus hakkavad imeväel täituma salasoovid: ei saa aru, kas tegu on abistava kingituse või lõksuga. Sest mida peale hakata, kui kõik soovid täituvad? Varsti ei oskagi enam kuhugi edasi liikuda – nagu Kai Kask oma kirjutamisega enne auhinna saamist.

    Ometi on üsna selge, et ei pääse Kask kirjutamisest enam kuhugi. Ta on konksu alla neelanud ja end põhjalikult võrku mässinud, küll varsti saabub tagasi kuriteopaigale.

  • Eesti oma kodukootud türanni 150. sünniaastapäev

    KARL LEMBIT LAANE

    Sic semper tyrannis [est], „nii alati türannidele“

    See on fraas, mis meenub, vaadates Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva tähistamist ja lilli, mis ehivad tema monumenti Estonia juures, nagu ka tema monument iseenesest. Ehkki selle fraasi tegelik lähtekoht on latiniseering ühest „Iliase“ seigast ja tähistas see mõtet, et (ükspäev) ootab iga türanni ees kukutamine, siis sama hästi tähendab see, et enne seda iga türanni ka tähistatakse. Kentsakaks muudab olukorra see, et too tähistamine ei toimu tolle türanni võimu all, vaid vabas riigis, tunnustatuna ka nende demokraatlike institutsioonide poolt, mille õiguseellaste õõnestamise ja lammutamise eest ta kandis otsest vastutust. Vana-Ateenas seisid omal ajal Harmodiuse ja Aristogeitoni kujud, tunnustusena Ateena demokraatide poolt neile kui türannitapjatele. Meil on vastupidi: mitte vastupanu türanniale, vaid selle kehastus on tõstetud pjedestaalile, pühitsetu ja mälestatuna.

    On muidugi neid, kes kas otse või kaude mäletavad Pätsi aega heldusega. Ma omandasin üldharidust veel ajal, kui ajalooõpetaja soovitas selle kirjeldamisel kasutada „diktatuuri“ asemel pigem sõna „režiim“ – tema isevalitsus olevat olnud suhteliselt leebe. Samuti mäletan nendest tundidest ka kirjeldust tema ajast kui omamoodi majanduse ja kultuuri õitsengu perioodist, ehkki märkusega vähemalt esimest võib pigem pidada teiste valitsuste majanduskriisiaegsete reformide tulemuste viljade lõikamiseks. Selle taustal võib kõlada tema türanniks nimetamine pahatahtliku liialdusena, pisendamaks seda head, mida ta oma võimu ajal saavutas. Seda see siiski pole.

    Türannial on olnud nimelt läbi ajaloo põhiliselt olnud kaks tähendust. Esimene neist on tähistanud rõhuvat ja omakasupüüdlikku ühe inimese hirmuvalitsust, mis seab sihiks, et kodanike seas „üksteist ei usaldataks, [—] et oldaks võimetud [tegutsema režiimi vastu] ning alandliku meele“ või „kartliku vaimuga“1. Selle definitsiooni juurde kulub tavaliselt ka ideaal kodanikest kui elanikest – et kodanikud eemalduksid avalikust elust ning pühenduksid eraelulistele küsimustele eesmärgil, et nad jätaksid poliitika türanni ajada.2 Teine definitsioon türannist tähendab „võimu anastajat“; valitsejat, kes on haaranud võimu, millele tal õigust pole. Sel ei pea olema esimese definitsiooniga ka mitte mingisugust seost: see, et Ateena valitseja Peisistratose aega nimetati rahvasuus „kuldseks ajajärguks“3, ei takistanud autorit kirjeldamast teda türannina, kuna ta oli võimu haaranud ebaseaduslikult salakavaluse ja sõjalise jõuga.

    Türannia esimese definitsiooni puhul jääb Pätsi juures muidugi omajagu vaidlusruumi. Ehkki ka tema suunas oma „haiged“ kodanikud avalikust elust eraellu sulguma, juhatades sisse „vaikiva ajastu“, ei olnud ta valitsusaeg väidetavalt sugugi rõhuv, v.a vapside suhtes. Sellele vaatamata oli Päts sisuliselt teise definitsiooni kehastus: riigivanem Konstantin Pätsil ei olnud mingit õigust hävitada poliitiline pluralism ja koondada riigivõim enda kätte, isegi kui ta võis seda kasutada suhteliselt leebelt. Isegi kui oletada, et esialgu võis tema kehtestatud kaitseseisukord olla õigustatud, siis ei olnud õigustatud see, kuidas ta läks vastu põhiseadusliku korraga ning klammerdus võimu külge ka siis, kui väidetav oht oli juba ammu möödunud4. Ehk õigustatud või õigustamata kujul, aga türann oli ta igal juhul.

    See muidugi ei tähenda, et Pätsil ei oleks olnud panuseid riigivanema, peaministri, Eestimaa Päästekomitee, Asutava Kogu ja Riigikogu liikme või ka presidendina. Samas, kui tema pärandit meenutame, ei tohiks see varjutada seda, mida ta Eesti demokraatiaga 1934. aastal ja hiljem tegi. Praegugi käitume ohtlikult lähedal tema türannia rehabiliteerimisele. Ei tasu kas või unustada, et tiitlid „president“ või „riigi­hoidja“ olid tal ainult, kuna ta otsustas end nendega ehtida, mitte kuna ta oleks need positsioonid võitnud ausate ja vabade valimistega. Valgevene diktaatorit Lukašenkat me samasuguse praktika tõttu enam avalikus meedias Valgevene presidendiks ei kutsu, Pätsi Eesti omaks aga küll.

    Kohati meenutab Päts ja tema pärand Edgar Savisaare oma. Ka teda võib ju pidada Eesti demokraatliku riigi rajajaks, sest ehkki juriidiliselt oli tegemist vana riigi taastamisega, pidi selle de facto siiski üles ehitama vana Nõukogude/Vene režiimi varemetest ning ilma selleta, et okupatsioonieelsest ajast oleks järel erilist vundamenti. Samuti panustas temagi aastakümneid Eesti poliitikasse nii valitsuse juhi või liikme, riigikogu liikme kui ka Eesti olulisima omavalitsuse juhina. Samas on pea võimatu lahutada seda täielikult kõigest sellest halvast, mida ta Eesti demokraatiale iseseisvuse taastamisele järgnevate aastakümnete jooksul tõi. Põhiline erinevus on, et kui pidada Eesti demokraatiat nende mõlema lapseks (ehkki see tähendaks kindlasti nende panuse ülehindamist), siis Savisaar oli Pätsist healoomulisem, kuna tema ainult mürgitas, mitte ei tapnud seda. Ta polnud ka türann, vähemalt Pätsiga samas tähenduses.

    Parim, mida demokraatia nimel saame Pätsiga teha, on teda mitte ideali­seerida, vaid vaadelda teda kontekstis teistega, kellega koos ta edu saavutas: Päästekomitee ei olnud edukas mitte ainult tänu temale, vaid ka Konstantin Konikule ja Jüri Vilmsile, kellest viimane maksis oma tegevuse eest eluga juba aastal 1918; peale tema oli Eesti Vabariigil olnud veel kaheksa demokraatlikku riigivanemat ning oleks olnud (ükskõik mis tiitliga) enamgi, kui ta poleks vaba ligipääsu võimule kinni keeranud; Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra loomisel rääkisid tema ja ta erakonnakaaslane Jüri Uluots küll aktiivselt kaasa, ent märksa suurem roll selle kujundamisel oli August Rei sotsiaaldemokraatidel, Otto Strandmani Tööerakonnal, Jaan Tõnissoni Eesti Eduerakonnal jne. Mida ta tegi aga türannina, on pea võimatu lahus hoida faktist, et tegemist oli vana põhiseadusliku korra vastase tegevusega.

    Mu meelest on tema monument Estonia hoone juures viga, mida poleks kunagi pidanud tegema. Päts võttis oma tegudega iseendalt õiguse tulevaste põlvkondade auavaldustele. Sama hästi võiks seal asemel olla monument August Reile, Jaan Teemantile või Jaan Tõnissonile, kellel kõigil olid võrreldavad teened Eesti riigi ees. Eriti puudutab see muidugi korduvat riigivanemat ja peaministrit Jaan Tõnissoni, kes võitles demokraatia eest mitte ainult riigi loomisel, vaid ka Pätsi režiimi all opositsiooni juhina ning kes langes okupatsiooni ohvriks juba 1941. aastal. Praegu saadame selle kujuga aga signaali, et demokraatia ja põhiseadusliku korra kukutamine on õigustatud, kui oled edukas ja suudad võimul püsida piisavalt kaua. Pigem viidagu ta Vabamusse teiste samalaadsete demokraatia­vastaste juurde.

    Kui tahes suured polnud ka Pätsi teened, ei saa unustada, et meie demokraatia oli surnud ammu enne Nõukogude iket just tema, meie enda esimese (ja loodetavasti viimase) kodukootud türanni ambitsioonide tõttu. Kui teda ka eeskujuks tuua, siis pigem hoiatusena selle kohta, kuidas olud ja päästjakompleks võivad kannustada ka suuri riigimehi reetma vabadust, õiglust ja õigust – kõike seda, mille nimel kord ise ja koos rahvaga võidi võidelda. Selle asemel seisab ta pea endiselt Estonia juures, tuues tunnistust, et demokraatliku võimu kukutamine võib vahel olla päris hea mõte. Sic semper tyrannis?

    1 Aristoteles, Poliitika 3.11.1314a25-30, Anne Lille (2015) tõlkes lk 172-173.

    2 Aristoteles, The Constitution of Athens, toimetanud Thomas J. Dymes. London: Seeley and Co Ltd, 1891, 33.

    3 Samas, 34-35.

    4 See ilmneb selgesti muu hulgas nt endiste riigivanemate 1936. aasta märgukirjast Konstantin Pätsile, kus nad kutsusid üles taastama demokraatiaks vajalikud poliitilise pluralismi tingimused. Jaak Valge ja Ago Pajur. (1995). „Endiste riigivanemate märgukiri.“ Poliitilise mõtte ajaloost Eestis aastatel 1930–1940. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut, 134–138. Üks neist endistest riigivanematest, Jaan Tõnisson, oli ka ise 1933. aastal kaitseseisukorra välja kuulutanud, ent loobunud sellest ja võimust veel samal aastal.

  • Päts ja mesilased*

    JOONAS HELLERMA

    Konstantin Päts kirjutas 1896. aasta suvel Pärnus järgmised read: „Võitlus elu eest“ ehk teise sõnaga ülalpidamise eest on sest saadik, kui ilm olemas on, üks neist kõige valusamatest päeva küsimustest, mida terved rahvad, kui ka iga üksik inimene, oma „mõistuse“ ja jõu järele peavad mõistama ja ära võitma.“ „Võitlus elu eest“ ei tähenda selles tsitaadis otsest võitlust elu ja surma peale, sõjalist enesekaitset või toore jõuga kaklust. „Võitlus elu eest“ tähistab siin majanduslikku emantsipatsiooni ehk kuidas jõuda oskuste, teadmiste ja tarkuseni, et saavutada iseseisev majapidamine, võimekus pidada ennast üleval oma kulu ja kirjadega, elamaks ilma eeskoste ja almuseta. See XIX sajandi lõpust pärit noore Pätsi tsitaat laseb aimata edasist arengut: Päts kuulub sellesse haritlaste põlvkonda, kes tõid eesti vabadusliikumisse majandusliku ja juriidilise mõõtme, milleta ei oleks hilisem riigiloome olnud mõeldav.

    Kust ikkagi pärineb see tarmukas tsitaat? Selle leiab Konstantin Pätsi esimesest väikesest tõlkeraamatust, täpsemalt selle veelgi väiksemast saatesõnast. Pätsi kõige esimeseks tõlkeraamatuks oli käsiraamatuke „Kuidas mesilasi pidada“ (ilmunud Tartus 1897. aastal), autoriks vene keemik Aleksandr Butlerov. See mesilaste pidamise käsiraamat ei ole leidnud peaaegu mingit tähelepanu Pätsi biograafide ja uurijate seas. Küll aga leiab see äramärkimist eesti mesinduse ajaloo ülevaadetes. Ja võimalik, et Pätsi tõlgitud käsiraamat polegi tema eluloo ja poliitilise pärandi uurimise seisukohast midagi väga erilist. Tegu näib olevat juhutõlkega, mis võis 22aastasele juuratudengile anda vajalikku lisateenistust. Kuigi on raske uskuda, et ainult hädapärane honorar seda tõlkima ajendas. Raha oleks küllap võinud teenida mõne hõlpsama ja kopsakama raamatuga. Pätsi saatesõna lugejale on kantud tuntavalt südamlikust hoiakust: „.. suvine mesilaste sumisemine andis hoogu ning raamatukene astub eesti keeles armsa sugurahva ette, kelle kasu eest ta nüüd oma kohaselt töötada tahab“.

    Niisiis pidi Pätsi meeles mõlkuma soov anda inimestele praktiline teejuht ühes väga konkreetses valdkonnas, mesinduses ja mesilaste pidamises. Tõepoolest, mesindus oli XIX sajandil läbi teinud suure arengu. Sajandi keskpaigaks omandas oma tänapäevase kuju meilegi tuntud raamtaru, mistõttu sai palju tõhusamalt mesilasi pidada ja mee paremini kärgedelt kokku koguda. Varem peeti mesilasi puupakkudes, aga kõige kauem oli jahitud mett hoopiski metsas, otsitud mesilaspesadega puid ja puuõõsi. Niisuguseid puid õpiti pikapeale tundma ja õõnsusi uuristati ka puudesse juurde, et mesilasi kohale meelitada. Viimastest saidki mesipuud, millel olid juba kindlad omanikud, kes tähistasid need peremärkidega. Baltisakslastele oli mesi samuti tuntud. Meekorjega mõisnik ise mõistagi ei tegelenud, selle olid baltisakslaste toidulauale ikka kandnud talupojad. Ka siis, kui mesilaste pidamine mõisamaja lähistele jõudis, olid mesilased ikka mõisatööliste ja talupoegade asi.

    Nõnda oli Pätsi tõlgitud käsiraamatu ilmumise ajaks jõutud mesinduses seisu, millega seotud uusi oskusi ja teavet tuligi levitada. Isegi kui käsiraamatu tõlge on õigusega Pätsi elu ja tegevuse hindamisel kõrvaline, siis ei ole ta seda tingimata sümboolses mõttes. Kui mesilaste käsiraamat anti Tartus välja 1897. aastal, siis kaks aastat hiljem ilmus Lev Tolstoi romaan „Ülestõusmine“, kust pärineb mesilaste ja inimeste kuulus võrdpilt: selle järgi on mesilaste pidamine ei rohkem ega vähem kui armastuse tuleproov. Mesilasi tuleb kohelda ettevaatlikult ja lugupidavalt, sest vähimgi liialdus või vale liigutus toob endaga kaasa nõelamise ja mesilase surma. Nii järeldab Tolstoi: asju võib kohelda ilma armastusteta, võib raiuda puid, teha telliskive, taguda rauda ilma armastuseta, aga ei saa kohelda inimest ilma armastuseta. Sest inimestega on justnagu mesilastega – „oled nendega ettevaatamatu, teed kahju endale ja teistele“. Mesilaste pidamine on seepärast proovikivi igale inimesele, kelle töö või tegevus viib ta kokku teiste inimestega. Kui oskad pidada mesilasi, siis on lootust ka inimestega toime saada – austust, ettevaatlikkust ja õrnust õpetavad just mesilased. Tolstoi heideti aga kaks aastat pärast romaani ilmumist vene õigeusu kirikust välja.

    Konstantin Päts oma mälestussamba pidulikul avamisel Tahkurannas. ERM Fk 2813:374

    Umbes samal ajal, kui Päts tõlkis mesilaste raamatut, pidi Juhan Liiv kirjutama oma kuulsa luuletuse „Ta lendab mesipuu poole“. See ilmus küll alles 1905. aastal ajakirjas Linda, ent uurijad ei ole kindlad, millal Liiv selle tegelikult kirjutas: luuletuse kirjutamise võimalikuks ajaks peetakse kümneaastast ajavahemikku 1895. aastast kuni ilmumisajani. Selles Liivi luuletuses saab mesilastarust omamoodi isamaa sünonüüm. Mesilase lend on jäägitu andumuse ja truuduse võrdpilt: olgugi et „langevad teele tuhanded“ või „tõuseb kõuepilv ülesse“, mesilane, aga luuletuse arenedes juba hing, on ikka teel oma mesipuu, oma isamaa poole. Luuletuse keskmes on tegelikult üks tung, kujuteldava isamaa ürgne kutse, mida ei suuda väärata kõuepilved, surmatuul ega püssirohi. See on korraga traagiline, sest selle eest tuleb halbades oludes maksta eluga, aga ka ülev, sest selle kutse kaudu tõustakse kõrgemale inimlikust väiksusest ja alalhoidlikkusest, selle kutse olemasolu annab elule sihi ja mõtte. Juhan Liiv muudab selle kutse võrdpildiks mesilase ja mesipuu. Neid mesilasi kohtab ka praegu siinsamas Tallinnas, kui külastada kommunismiohvrite memoriaali, kus skulptor Kirke Kangro loodud väikesed metallist mesilased kehastavad surmatuulele alla vandunud kommunismiohvreid – saateks read sellestsamast Juhan Liivi luuletusest.

    Sealsamas memoriaalil on veel ka teine mesilaste motiiv, mis pärineb aastast 1964, kui Paul-Eerik Rummo kirjutas luuletuse „Me hoiame nõnda ühte“, mis algab ridadega „Me hoiame nõnda ühte / kui heitunud mesilaspere / me hoiame nõnda ühte / ja läheme läbi mere“. Enamgi veel, seesama luuletus oli meie ID-kaardi turvaelemendiks kuni 2019. aastani. Iga Eesti kodanik, kellel oli selle ajavahemiku ID-kaart, kandis ühtlasi neid mesilasi kaasas oma isikutunnistuse salatähisena. Eesti kodanikult ei eeldatud mitte ainult vaikivat truudust põhiseaduslikule korrale, vaid nende luuleridadega võttis iga kodanik enda kanda veel poeetilise ja moraalse kohustuse: hoida ühte ka siis, kui ollakse heidetud merre. Vana, piibelikku arusaama kohaselt tähistab meri tundmatut, kontrollimatut, kaoselist jõudu. Nii on ka Rummo luuletuses mesilased ühtehoidmise, järjekindluse ja andumise kehastus, kes tõotavad ettevõtmisele truuks jääda ka kõige keerulisemates oludes.

    Ja tegelikult kohtab neid mesilasi, õieti küll mesitarusid, veel ka Viivi Luige romaanis „Seitsmes rahukevad“, kus on kujutatud juba sõjajärgset Eestit. Seal on stseen mesitarudest, millest üks on tühi. Laps näeb taru suudmes sisalikku ja avastab seejärel mesilastest tühjaks jäänud tarust sõjaaegse täägi, salapärase tunnusmärgi tumedast minevikust: ühtepidi on see surma jälg, mesilased on tarus hukka saanud, ent tääk on teistpidi ka tõotus, et õiglus ei ole maailmast kadunud. Kõigile lõigatakse lõpuks nende mõõdu järgi, kõik ootab siin maailmas oma tundi. Romaani lõpus lükkab väike laps keset pakast kaane ühel mesitarul irvakile, ei julge enam koju minna ja leiab aitaja raamatukogust. Selle juhataja viib tüdruku tagasi koju, et mesilastarule kaas uuesti peale panna. Koduteel ütleb ta tüdrukule: „Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude taga, midagi kutsub ja hüüab ja huikab …“ Need read „Seitsmendas rahukevades“ mõjuvad tagantjärele prohvetlikult – pime okupatsiooniöö oli lõppemas, kergendus, uus aeg juba koitis.

    Nii ei saa Konstantin Pätsi esimest tõlketööd mesilaste pidamisest vaadelda mitte ainult tema biograafia ja poliitilise käekäigu valguses, vaid seda võib mõtestada ka mesilastega seotud sümbolite, allegooriate ja kujundite taustal, millel on eesti kultuurikoodis nii lai kandepind. Mesilased ilmuvad selles galeriis meie ette südamekutse, järjekindluse ja isamaaigatsuse kehastusena, nagu see on Juhan Liivil või Paul-Eerik Rummol, aga samamoodi elame nendes kujundites läbi mesilaste hukkumist, allajäämist maailma suurtele jõududele, oleme tunnistajaks tühjadele mesitarudele, mille põhjas läigatavad sõjaaja täägid, millest on kirjutanud Viivi Luik. Ja sellise galeriina tuleb meil tunnistada ka Konstantin Pätsi elu ja saatust.

    Eestis on püütud Pätsi, aga ka okupatsioonieelse Eesti Vabariigi saatust vaadata teravate vastuolude kaudu, mille suhtes peaks tänapäeval võtma kindla positsiooni: kas olla Pätsi vastu ja Tõnissoni poolt või pooldada Pätsi ja kritiseerida Tõnissoni, kui tuua näiteks ainult üks võimalik intriig. Nende vaidluste läbimängimine ja kohturaamatute kirjutamine ei ole siiski ammu enam peamine. See ei tähenda, et ei võiks vaielda ja arutada ajaloo üle, puhastada välja pooltoone ja nüansse, et mõista sügavamalt neid aegu ja olusid, kus elasid Päts ja Tõnisson. Aga mäletama ei pea mitte sellepärast, et valida õigete ja valede vahel, vaid sellepärast, et mõista. Ja see algab selle tunnistamisega, et ajalugu ongi vastuoluline. Nende vastuolude avatuna hoidmiseks, nende tunnistamiseks ja nendega lepituse otsimiseks peab mälu ise olema elav – on vaja, et me tõepoolest mäletaksime.

    Nüüdseks on meie esimeste riigimeeste, sh Konstantin Pätsi elu ja tegevusega seonduvalt ära tehtud esimene vajalik ja suur töö: olemas on ülevaatlikud monograafiad, ajaloolaste üksik­uurimused, arhiiviväljaanded, kust esmast infot ja teadmisi ammutada. Nendes käsitlustes on erinevaid vaateid, erinevaid rakursse. Ja see on hea – mitmehäälsus on elava mälu tunnus. Ent meie ajaloouurimine võiks olla veel intensiivsem ja mitmehäälsem. Tollaste olude mõistmiseks on vaja ka psühholoogilisi sildu, et paremini sisse elada aegadesse, millest meid lahutab kultuurikatkestus. Kuidas otsustasid tolleaegsed inimesed, kes said haridust võõrastes keeltes, oma saatuse siduda eesti keele, kultuuri ja lõpuks riigiga, millel esimese hooga ei saanud olla mingit kindlat tulevikku? Nende haridustee oli suuresti võõrkeelne. Ülikoolides valmistati nad ette saksa- või venekeelseks tööeluks. Gustav Suits mainib veel esimeses „Noor-Eesti albumis“ (1905) tollastes oludes levinud mõttekäiku: „Meie oleme surmale pühitsetud. Eesti täht kustub“. Millisena tajus Pätsi ja Tõnissoni põlvkond tollast maailma? Millest toitus nende tung ja nende pürgimus? Mis motiveeris neid pühenduma keelele ja kultuurile, millel ei tarvitsenud olla elulootust? Meil on kohustus seda teada.

    Neid vaimseid jõudusid on meil vaja mõista senisest sügavamalt ja selleks peab mälutöö olema aktiivne. XIX sajandi ajalugu, ärkamisaegne eesti vaimuelu ja XX sajandi alguse ajalugu vajab jätkuvat retseptsiooni, mitmekesist ja eri kihistustesse süüvivat käsitlemist ja seoseloomet. Me ei tunne veel piisavalt eesti vabadusmõtte ja Euroopa mõtteloo seoseid. Need uuringud seisavad alles ees, sellega seotud mälutöö peab olema aktiivne ja avatud ning ühiskonnas diskuteeritud. See mälu peaks kihama nagu mesilaste parv, sest ainult sellisena, elava ning huvitavana, saab ta kanduda edasi järgmistesse põlvkondadesse. Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased. Samamoodi hoiab mälu koos rahvast. Seepärast tuleb meil oma lühikest ajalugu hästi tunda. Ühiskonnad ja inimesed, kes mäletavad halvasti või ei kanna oma mälu piisava põhjalikkusega edasi või ei tunne selle vastu sügavamat huvi, on kõige lihtsam saak odavale propagandale, võltsinfole, lõhestamisele ja hirmutamisele.

    Venemaa sissetung Ukrainasse näitas, et kõigepealt hakkab sissetungija ümber tegema mälu: ta lõhub ja kustutab, vahetab välja kooliõpikud, surub peale oma propaganda, oma narratiivid ja oma ajaloo. Iga sekund okupatsiooni on aeg vaenlase kasuks: selle kestel kasutatakse kõiki võimalusi, et vallutatud alade ja inimeste mälu kustutada ja asendada see okupandile sobiva mäluga. Teame seda ka Eesti ajaloost. Vallutaja üks esimesi tunge on koos inimestega välja vahetada kõik see, mis puudutab kultuuri ja mälu: riigi ja rahva sümbolid, tema raamatud, kunstiteosed, helitööd, tema pärimus, kombed ja pühad. See näitab, et kultuur, mida reaalmajanduse ja reaalpoliitika masina­värgis sageli teisejärgulisena tajutakse, sest seda ei saa tõhusalt rakendada poliitiliste huvide vankri ette ja seda pole nii lihtsalt võimalik teisendada majanduskasvuks, on tegelikult sügava ja eksistentsiaalse väärtusega, eriti väikerahva ja väikese riigi puhul. Ajaloos otsustavad tunnid näitavad, et esimese asjana tuleb vaenlane mälu ja kultuuri kallale, ta võtab selle alati esimesena, sest ta teab, et see on ohvri südamik. Vaenlane teab, et vastase murdmiseks on vaja murda tema vaim. Sest isegi kui ta võtab maa, aga vaim jääb, siis ei ole vastane murtud, siis jääb vastupanu hõõguma ja ootama, kuna mälu püsib.

    Kui tulla tagasi mesilaste juurde, siis mesi oli antiikajal mäletatavasti jumalate toidu, ambroosia peamine komponent. Tollaste inimeste kujutlusele mõjus see, et mesilase ihu eritab jäägina just nimelt mett, kuigi seedetrakti jäägid on tavaliselt hoopis midagi muud. Ka siin on meil inimestena palju õppida: meie jäägid reostavad ja koormavad maailma, sellal kui mesilaste saadused rõõmustavad ka jumalaid. Aga ka inimesel on oma meeloome, millega jumalaid rõõmustada: kõigepealt head teod ja teiseks, inimene suudab reostamise, sõjapidamise ja vaenamise asemel ka luua ja vormida, anda headusele kuju. Ja seda me kutsumegi kultuuriks.

    Iga mesinik teab, et mesi ei rikne, mee realiseerimistähtaeg on pikk, seda saab varuda pikkadeks talvedeks. Mesi on hea toidutagavara ja mesipuu on antiikajast saati olnud hea majapidamise ja hästi toimiva ühiskonna võrdkuju. Nii nagu mesi on pika säilivusajaga, nõnda on kultuurimõjud ajas ja ruumis kestvad. Mida laiem, sügavam ja mitmekihilisem on mälu, kultuuriloome ja elutahe, seda paremini paneme vastu kõigele sellele, mis püüab meid vaimselt murda, hirmutada ja alistada. Mesi meenutab mesilaste imelisi salateid, mis panevad inimsüdame hämmelduma ja elu ees aukartust tundma. Ma soovin kõigile Konstantin Pätsi sünniaastapäeva tähistajatele head pidupäeva, head tähistamist ja kõige rohkem: head sumisemist! Just nii, nagu võisid sumiseda mesilased Konstantin Pätsi kõrvus 1896. aasta päikeselisel juulikuupäeval Pärnus, kui ta lõpetas oma mesilaste käsiraamatu tõlke.

    * Kõne Eesti Panga hoones 23. II 2024, Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva puhul.

  • Vene-Ukraina sõda ja suveräänsus

    JANAR MIHKELSAAR

    Vene-Ukraina sõja foonil kerkib küsimus suveräänsuse olemusest ja sellest, milline see tänapäeval välja peaks nägema. Selle teema käsitlemiseks vastandan siinkohal Venemaa võimupõhise arusaama riigi suveräänsusest rahva suveräänsele õigusele otsustada oma tulevik üle ise.

    Venemaa eliidis on juurdunud geopoliitiline hirm, et riiki tungivavad sisse, selle allutavad ja koloniseerivad vaenulikud välisvaenlased. See oht on tavaliselt esile kerkinud lääne suunalt. Kartus ei ole täiesti alusetu: Venemaale tungisid 1812. aastal prantslased ning 1941. aastal sakslased. Need ajaloosündmused on aidanud kujundada narratiivi Venemaast kui süütust lääne agressiooni ohvrist.

    Ka Vladimir Putin on maalinud pildi Venemaast kui lääneriikide salakavalate mahhinatsioonide, valelubaduste ja interventsioonide ohvrist. Ida-Euroopa riikide vastuvõtmist NATOsse ja Euroopa Liitu kujutatakse Venemaa reetmise, häbistamise ja üle kavaldamisena. Samasugust narratiivi on teiste hulgas konstrueerinud ja populariseerinud Ameerika politoloog John Mearsheimer.1

    Presidendiks inaugureerimisest saadik on Putin ekspluateerinud suveräänsusega seotud kõnepruuki eesmärgiga osutada vastupanu liberaalsele demokraatiale, mida toetavad valitsusvälised organisatsioonid (nt inimõiguste organisatsioonid), sõjalised liidud, tipptehnoloogia ja individualistlikud väärtused. Rõhutades venelaste võimet otsustada oma eluviisi, väärtuste, riigi valitsusvormi ja majanduspoliitika üle, kujutab Putin end Venemaa huvide ja paljurahvuselise tsivilisatsiooni ainsa tõelise kehastuse ja eestkostjana.

    Niisugusest poliitilisest kõnepruugist jääb tahes-tahtmata mulje, et Venemaa eliit eesotsas Putiniga vastustab lääneriikide ülemvõimu vabaduse ja suveräänse enesemääramisõiguse nimel. Siiralt usutakse, et võideldakse rõhutute ja ohvri positsioonilt ülekaaluka võimu ehk hegemooni vastu. Seesugune ohvrikuvand on leidnud toetuspinna kõikjal maailmas. Võib-olla on siin tõepoolest emantsipatiivne kavatsus, tahe pakkuda poliitilist alternatiivi?

    Venemaa suveräänsustaotluse pahupool

    Putin kõneleb rahvusriikide suveräänsuse kaitsest ja taassünnist Euroopas strateegilise eesmärgiga õõnestada Euroopa poliitilist ühtsust ja kaitsealast koostööd Ameerikaga. Kremlis ollakse veendunud, et keskseid poliitilisi otsuseid ei tehta mitte Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, rääkimata Ida-Euroopa riikidest, vaid hoopis Brüsselis ja teisel pool Atlandi ookeani. Euroopa ja Ameerika populistid mõtlevad laias laastus samamoodi. Putin propageerib suveräänsuse ideed kui poliitilist imerohutu, mis peab aitama vastu seista lääneriikide globaalse domineerimise ihale.

    Venemaale tungisid 1812. aastal prantslased ning 1941. aastal sakslased. Need ajaloosündmused on aidanud kujundada narratiivi Venemaast kui süütust lääne agressiooni ohvrist. Pildil prantsuse sõdurid 1812. aastal Vitebski ja Smolenski vahel söögipoolist hankimas. Christian Wilhelm von Faber du Fauri maal.

    Ent samal ajal mõistab Putin hukka Venemaa naaberriikide tahte suveräänselt otsustada oma maa ja rahva tuleviku üle. Seda tahet tõlgendatakse „äärmusliku natsionalismina“, millest kasvavad välja etnilised konfliktid ja verised sõjad. Selline suveräänsuse tõlgendus on silmakirjalik ega saa täita sellele pandud emantsipatiivseid lootusi ja ootusi. Muu hulgas näitab see, et Venemaa pole oma tulises võitluses lääne kolonialismiga vaevunud tunnistama ja hukka mõistma oma koloniaalset minevikku.

    Venemaa juhid ihkavad tagada endale õiguse määrata arvukate naaberriikide saatus Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias, olles veendunud, et need piirkonnad ei ole tegelikult suveräänsed. Venemaa taotletud suveräänsus ei lepi palja rahvusliku või tsivilisatsioonilise iseseisvusega. Selles taotluses on kaalul midagi palju enamat, arvestades seda, et see hõlmab utoopilist iha ennast kehtestada ja domineerida postsovetlikus ruumis.

    Suurriigid ja rahvas

    Moskva kremli mõttemaailmas on suveräänsus ennekõike riigivõimu atribuut, mida on võimalik majandus- ja finantsstatistika, rahvaarvu, tööjõu ja sõjalise võimsuse järgi objektiivselt mõõta ja teiste oluliste riikide näitajatega võrrelda. Nende tingimuste alusel tähendab suveräänsus suutlikkust säilitada võimekas, moodne sõjavägi, autarkiline majandus, kultuuriline ainulaadsus ja patriootiliselt meelestatud eliit.2

    Sellise nägemuse kohaselt on tõeliselt suveräänsed üksnes suurriigid, teised ehk suurem osa maailma riikidest peavad tahes-tahtmata alluma tugevama tahtele ning nõudmistele. Tõelist suveräänsust toetab tugev sõjaline jõud, nõrkade suveräänsus on ehitatud aga tühjadele sõnadele ja juriidilistele konstruktsioonidele. Selliselt käsitatuna on suveräänsus väheste pompoosne privileeg, mitte iga rahva ja riigi õigus.

    Seda, kuidas Venemaa traditsioonilist suveräänse enesemääramise ideed tõlgendab, tuleks mõista seotuna riigi sooviga olla maailmaareenil võimas impeerium ja sõltumatu võimukeskus. Ukraina-vastases sõjas on kaalul just nimelt Venemaa impeerium ja sellega kaasas käiv suurvõimu staatus. Putini lähikond usub, et sõja kaotamise korral saab Venemaast marginaalne, teisejärguline riik, mis ei ole tegelikult suveräänne. Võimu kaotamine teiste riikide üle tähendab suveräänsuse kaotamist.

    Sellist võimukeskset lähenemist nii sõnas kui ka teos järgides peab Putin Ukraina riiki ja rahvust kunstlikuks konstruktsiooniks, mille on ajaloo tormilistes keerdkäikudes kokku klopsinud vaenulikud jõud.3 Sõda ise on niisamuti tragöödia, mille on esile kutsunud kurjad välismaised jõud, iseäranis Ameerika Ühendriikide imperialistlikud ambitsioonid. Ukraina on niisuguse tõlgenduse kohaselt „tõeliselt“ suveräänne ainult siis, kui Kiiev on „äärmuslastest“, „marurahvuslastest“ ja „fašistidest“ puhastatud ja leidnud „loomuliku“ tee tagasi Venemaa rüppe.

    Selliselt positsioonilt nähtuna on Ukraina rahvas suurriikide rivaalitsemises pelk ettur, manipuleeritav mass. Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt nihkub niisuguses käsituses abstraktsemale tasandile – geopoliitilisele tasandile, kus Venemaa kujutab end sõda pidamas Ameerika Ühendriikide püüdluse vastu olla maailmas see üks ja ainus hegemoon. Oma ülimusliku staatuse kaitsmiseks astub võim vastu teis(t)ele võimu(de)le – kindlasti mitte teis(te)ele rahvus(te)ele, kõige vähem slaavi vendadele.

    Ses mõttes ei ole Venemaa suveräänsustaotluse puhul mitte midagi tegemist traditsioonilise ideega rahva suveräänsest õigusest ennast määratleda. Siin on pigem tegemist suveräänse enesekehtestamisega, mille teel on ees muude hulgas vähemused, inimõigused, transatlantilised suhted, Euroopa Liit ja valitsusvälised organisatsioonid. See, kuidas võim tahab ennast suveräänselt kehtestada ja ennast valla rullida, saab toimuda ainult teiste rahvaste ja inimeste suveräänsuse arvelt. (Tundub, et seesugust vildakat arusaama suveräänsusest pooldavad paljud parempoolsed populistid Trumpist kuni EKREni välja.)

    Kontrastsel moel võitlevad ukrainlased poliitilise iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest, lükates seega ümber võimupoliitika raamistiku koos selle patroneerivate soovitustega leppida võimu karmi tegelikkusega, oma „loomuliku“ kohaga võimuhierarhias. Ukraina võitlus Venemaa agressiooni vastu näitab, et võimupõhist arusaama suveräänsusest ei piira mitte vastujõud, vaid hoopis rahva suveräänne otsustav soov ise otsustada oma tuleviku üle. Seda tõde on Putinil valus kuulda.

    Läbirääkimised suveräänsuse üle

    Täna seisab meie ees kriitiline küsimus: kuidas leida tee lahinguväljalt läbirääkimislaua taha? Jeffrey Sachs väidab sagedamini kui ükski teine rahvusvahelise haardega avaliku elu tegelastest, et sõja eskaleerumisest tuleneva ohu tõttu on diplomaatiline dialoog Ameerika ja Venemaa vahel hädavajalik.4

    Sachs on veendunud, et sõda lõppeb jalamaid, kui Ameerika Ühendriigid tunnustavad Venemaa erihuve Ida-Euroopas ja loobuvad NATO laienemisplaanidest. Võimu üle on suletud uste taga väga lihtne kaubelda. Aga läbirääkimised eeldavad midagi muud, kui ainult võimu jaotamist ja selle üle kauplemist. Sachsi loogika kohaselt poleks sõda alanudki, kui president Joe Biden oleks olnud Venemaa nõudmiste suhtes heldem ja leplikum.

    Sachsi Ameerika Ühendriikide välispoliitika kriitika ei ole vigane mitte ainult geopoliitilisel põhjusel. Seesugune kriitika alatähtsustab seda, mille üle pole võimalik kaubelda, tingida ja hinda määratleda. See tingimatu, mis teeb läbirääkimised peaaegu võimatuks, on rahva suveräänne õigus ning tahe ise otsustada oma tuleviku üle. Vene-Ukraina sõja põhjustas just nimelt see, et kahe vastandliku suveräänsustaotluse tõttu ei olnud võimalik rahumeelselt läbi rääkida.

    Küsimus on seega selles, kas on ruumi läbirääkimisteks kahe täiesti vastandliku seisukoha vahel, see on riigi suveräänsuse ja rahva suveräänse enesemääramisõiguse, domineerimisiha ja iseseisvuspüüdluse, suveräänsuse kui tugevaima tahte ja suveräänsuse kui õiguse vahel. Selleks et läbirääkimisteks avaneks võimalus, peab Venemaa kui agressori sundima mõistma, et võimul – ja isegi tuumajõul – on piirid.

    1 John J. Mearsheimer, Why the Ukraine Crisis Is the West’s Fault. – Foreign Affairs. https://www.foreignaffairs.com/articles/russia-fsu/2014-08-18/why-ukraine-crisis-west-s-fault

    2 Ivan Krastev, The meaning of sovereignty in a transnational world. https://www.youtube.com/watch?v=tEcCaGA3Gpg

    3 Vladimir Putin, On the Historical Unity of Russians and Ukrainians. President of Russia, 2021-07-12.

    4 Jeffrey Sachs, A negotiated peace is the only way to end Russia’s war on Ukraine. – CNN. https://edition.cnn.com/2022/04/20/opinions/sachs-ukraine-negotiation-op-ed/index.html

    Janar Mihkelsaare uurimustööd on rahastanud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist Horisont Marie Sklodowska-Curie toetuslepingu nr. 101065769 raames. See artikkel kajastab ainult autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei vastuta selles sisalduva teabe eest.

  • Romaan kui elavhõbe

    ANNELI NIINRE

    Mulle öeldakse, et mu raamatutest on raske aru saada. Kuid mul endalgi on neist arusaamisega raskusi! Sest ma kirjutan, olles erinevate vaimude meelevallas.

    „Hämariku melanhoolia“ (lk 328)

    Praegu maailmas toimuva taustal iseäranis muretutena paistvate nullindate alguses sai toonase Tallinna pedagoogika­ülikooli keeltemaja teise korruse igavesti jahedavõitu auditooriumis eesti kirjanduse loengus pikalt analüüsitud ühe luuletuse juurde kuuluvat illustratsiooni. Juba tollal legendaarsele õppejõule iseloomulikult kujunes sellest semiootiliselt laetud, tähendustihke eritelu, mis võis ju mõnele auditooriumist tunduda kõrvalisse takerdumisena, ent avas ometi varjatud kihte ka luuletuses, mille tõlgendamiseni lõpuks jõudsime.

    Niisamuti kas just takerdusin, ent jäin ometi pikemalt peatuma Andrei Ivanovi viimase eesti keeles ilmunud romaani novellides „Hämariku melanhoolia“ kaaneillustratsioonil: inimene suubumas trükimasinasse, valgusvihu ümber tiirlemas ööliblikad. Inimene saamas sõnaks, saamas kirjutatuks, kirjanduseks, käes märkmik ja pliiats. Õhku kirjutatud read. On võimalik, et omistan kaanel kujutatule liialt tähelepanu, ikkagi takerdun, ent ometi näib see haaravat üht Ivanovi teoste retseptsiooniga kaasas käivat või vähemasti sageli esil olnud aspekti, nimelt autobiograafilisust. Ka „Hämariku melanhoolia“ novellides, mida on 17, figureerib minajutustajana Andrei Ivanovi nimeline tegelane, kelle elu keerdkäikudes võib vajadusel otsida kokkupuutepunkte samanimelise reaalse isikuga, ent neid leideski tuleb silmas pidada, et tegemist on ilukirjandusliku tekstiga. Igal juhul (seda ka autobiograafilisena määratletavate tekstide puhul) loome ümbritsevast maailmast ja ka iseendast kujutluspilte, konstrueerime pilti maailmast ja iseendast, n-ö puhas ja kõigekülgne mina ei ole kunagi lugeja ees. Alati on olemas vähemasti kapike, mille sisu jääb saladuseks (kui osutada siinkohal Viivi Luige „Kuldsele kroonile“).

    „Hämariku melanhoolia“ minategelane liigub eri paikades (näiteks Brüsselis, Hamburgis, Pariisis, Haapsalus), läbides arvestatavaid vahemaid, ise kõigest distantseeritud, rahutu ning leidmata asu – vene keeles неприкаянный.1 Kui varem on ta olnud illegaalne pagulane, siis nüüd n-ö paberitega ja teeb loometööd legaalselt (asjaolu, mis põhjustab minategelasele omajagu tuska), näiteks esitab ta novellis „Brüssel“ XX sajandi alguses möllanud Hispaania gripi kohta materjali otsides raamatukogutöötajale oma kirjanikuameti kohta kogunisti tõendi (lk 57). Hispaania grippi suri muide Guillaume Apollinaire, kellelt pärineb teose moto, read luuletusest „Le Voyageur“: „La vie est variable aussi bien que l’Euripe“ ehk „Elu on heitlik nagu Euripuse veed“.2 Samamoodi on heitlik ning, nagu märgivad Lauri Leis ja Valner Valme arutelus „Hämariku melanhoolia“ üle, värelev ja ebakindel, lõputult põgeneda sooviv teose mina­tegelane, kes ometi ei pääse iseenda eest.3 Ajuti soovib tegelane end ümbritsevast täiesti eraldada, kas või Hugo Gernsbacki isoleeriva kiivri (too 1920ndate kurioosne leiutis pidi aitama kirjanikel keskenduda) edasiarenduse abil: „„Aga vaat kui teeks sellise kiivri, mis sõeluks informatsiooni, hoiaks teadvust kogu sellest prahist puhtana … Kuhu ka ei läheks, igal pool on see.“ Ma osutasin peanõksuga ekraanile, seejärel noortele, kes olid oma mobiiltelefonide külge kleepunud. „Isegi kui ei vaata, ei loe uudiseid, siis ikkagi suhtled sa inimestega, kelle teadvus on nagu käsn sellest tõvestavast teabest läbi imbunud, ja sa nakatud nende vibratsioonidest: teadvus lihtsalt toimib sedasi““ (lk 20).

    Andrei Ivanov mullu 14. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade üleandmisel. Ivanov pälvis venekeelse kirjanduse kategoorias tunnustuse romaani „Меланхолия сумерек“ ehk „Hämariku melanhoolia“ eest. Sama kategooria teine auhind läks Olga Titovale.

    Teadvus, mis ei rahune hetkekski, kirjutamise sund ja paine, kirjutamisest kirjutamine on teemad, mille ümber keerleb suur osa „Hämariku melanhooliast“, nagu ka „Untermensch: minu lõhkikistud osa“4. Mõlemad teosed kuuluvad ühes „Õuduste teatri“5 ja ilmumisjärge ootava romaaniga „Hella tähe all“ samasse tsüklisse. Lühiproosakogus „Pariisi arabeskid“6 kirjutab Ivanov Péter Nádasi „Mälestuste raamatu“ kohta järgmist: „Teadvus, mis on määratud iga pisimatki detaili endasse koguma, viib selle teadvuse kandja tõelisse Põrgusse. Kirjanik on määratud tegema Sisy­phose tööd – kandma kogutud informatsiooni paberile heitmaks maha ballasti, vabastades sel moel mälureservuaare, andes endale võimaluse täita neid uute kogemustega, põhjustades piinarikka orjaliku oleluse tsüklilisuse. Sellises perspektiivis paistab meelemärkusetus kahtlemata õndsuse, paradiisi, vabanemisena. Niimoodi seda saavutataksegi, keha kannatuste kaudu, ja üksnes niimoodi – kannatuse ja rõõmu, kaotuse ja leidmise üksikasjaliku kirjelduse lõõmast – sünnibki suur romaan“.7 Sisy­phosele osutatakse ka „Hämariku melanhoolias“ (lk 92) ning mitmel puhul proovitakse sõnadesse püüda loomisvaeva, näiteks „.. kust nad peaks teadma, mis asi on romaan, eriti kui sulg tõrgub, kui üksildane on olla, kui rinnus on vaikus, ei sosinat ega hinge; mitte keegi ei tea, kuidas romaan piinab, müksib seestpoolt, ei lase magada, missugustesse nägemustesse see viib, kuidas mürgitab mõtteid, kuidas veab sind mööda üht ja sama rida-rada, röövib sult nägemise, tirib elust eemale, tõmbab endasse, hiljem aga puksib välja, kui piinarikkalt ta tuleb, sa tirid tegelasi endast välja suurte lohmakate tükkidena, ühe teise järel, nende sünnitamisega rebened sa lõhki, ränkraske sünnitus ei kesta mitte päeva ega kaks, vaid kolm, neli, viis kuud, pärast aga heidad sa kõik kõrvale ja saadad nad kas põrgusse või miskisse, vahet pole, võtad nime ära, teed kahest ühe, ega suuda sellega elada, sellise transformatsiooniga, sellise kompromissiga, lihtsalt kihutad minema nagu titaanid, alustad kõike otsast peale, ning see on juba teine romaan, sina oled teine, maailm on teine, elu on teine – kõik on teine ja sina ei saa enam olla endine, ei suuda endale andestada, sa pead ära sõitma, sa pagendad ennast, sest tahad enda kallal midagi toime panna ..“ (lk 201).

    See on tammsaarelik kirjutamine südameverega par excellence, valudes kirjutamine, mida muu hulgas on oma „Palgas“ puudutanud ka Tõnu Õnnepalu, kes vilksatab muide tegelasena „Hämariku melanhoolias“ (lk 164–166): „Ainus, mis kirjanikku tegelikult aitab, on valu. Aga valu ei saa tahta. Valu tahta on vale. Ja tegelikult ikkagi ei saagi teda tahta. Seni kui elad, ei saa sa tahta valu. Ma mõtlen, päris valu. Enesepiitsutamine on meelelahutus. Päris valu on see, mis tuleb seest ja on suurem kui kosmos. Ta on su sees, aga sa oled ta ees tilluke kübe. Kuidas see võimalik on? See on võimatu. Sul pole mitte mingit pääsu. See on valu“.8 Mitmekordne valu kangastub Ivanovil seoses romaaniga „Peotäis põrmu“9: „Ma müüsin meie valu tänavatel ja inimesed ostsid meie last tema põrmu minu huulilt ja mu sõnad avasid südameid ja neisse sisenes minu valu ja meie sündimata lapse surm ..“ (lk 220).

    Valus ja kannatustes sündinud kirjandusteose võtab vastu kaubastunud maailm: „Nende jaoks on romaan toode, kirjanik aga müügiautomaat, kust kukuvad välja šokolaaditahvlid, kompvekid, karastusjoogipudelid, võib osta isegi topsitäie kohvi, on tarvis teada vaid vajalikku klahvide kombinatsiooni“ (lk 155). Kirjandusringkonna ja kirjastamise telgitagused ning edukuseks vajalikud siiberdamised on oluline teema iseäranis romaani esimeses novellis „Brüssel“, aga mitte ainult, loomisega seoses lõikub see teksti mujalgi. Selgelt joonistub välja vastuolu: „Kirjastajate ja kirjandus­agentidega läbikäimisel on see oht, et nad hakkavad sulle oma kirjandusvaadet peale suruma. Nad paluvad alailma mul mu romaani kärpida. Kuid ma ei näe sellel mõtet – kõik minu romaanid on niigi väga kokkuvõetud versioonid neist romaanidest, mis ma jätan endale“ (lk 154). Jõutakse koguni järelduseni, et õigupoolest polegi praeguses maailmas kohta (tõelisele) romaanile: „Maailm on sihukese hoo sisse saanud, et inimesed ei märka kirjandust. Inimteadvus on muutunud nii tormakaks, et kirjandus ei suuda enam vastata saavutatud pööretele – formaat pole see. Romaani lugemiseks tuleb tempot maha võtta, välja lülituda; oleks vaja mitte ainult kirjanike retriite, vaid retriite lugejatele. Ma kimusin ja mõtlesin: kuradile see lugeja! Lugeja on surnud – mina olen vaba“ (lk 199).

    Nii loobki autor romaani, mis on mõõtmatult mahukam kui märgitud lehekülgede arv: paljudel juhtudel avardub mõne lause või sõnapaari taga terve maailm, viibete ja vihjete tihnik, labürint, kus tuleb autori peidetud suunanäite kui Ariadne lõnga silmas pidada. „Hämariku melanhoolia“ eeldab teadlikku, tähelepanelikku lugejat. See, kes tormab teksti sisse, eksib üsna kiiresti. Teos ei sobi neile, kellele on raamatute puhul oluline kvantiteet (nii ja nii palju lehekülgi päevas, kuus, aastas) – nõnda loetakse eeskätt lugu ning vähem (kui üldse) huvitab see, kuidas lugu on kirja pandud. Ja kui veel sõnad ise moodustavadki teose tuuma … „Mõnikord näib mulle, et sõnad põevad samu haigusi ja evivad samu pahesid mis inimesedki – keel tuleb ju inimestest, järjelikult ei saa sõnad mitte valetada, mitte meelitada, mitte anda omamoodi pistist, peibutada petliku läikega, ja kui valetab üks, siis teine seisab kõrval ja teeb talle katet, ühesõnaga, sõnad kohanevad samuti alatult, neil on vaja millestki toituda, kusagil elada, nad otsivad pidevalt omale tarekest: näe, üks hiilis hiirekesena, hiirekesel on üksinda igav, kutsus tuttava, aga too ei tulnud üksi – kogunevad kampa ja lollitavad mind, tõmbavad tsirkusetelgi püsti ja – tantsivad, loobivad kurikaid, keerlevad, tiirlevad, sülgavad tuld, kepslevad nagu kirbud …“ (lk 157). Psühhedeelne kirjandus10, baroklik sõnaküllus, filigraanne tehnika. Ja kihte koorub veel ja veel, hõbekuulid pudenevad aina väiksemateks pärliteks.

    1 Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Kirjutamine kui püsikestev peeglistaadium. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 1, lk 18.

    2 Eestikeelsena on „Rändaja“ ilmunud Triinu Tamme ja Paul-Eerik Rummo tõlkes ajakirjas Looming (2020, nr 8).

    3 Loetud ja kirjutatud. Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“. – Vikerraadio 14. X 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609118237/loetud-ja-kirjutatud-andrei-ivanov-hamariku-melanhoolia

    4 Andrei Ivanov, Untermensch: minu lõhkikistud osa. Tlk Veronika Einberg. – Loomingu Raamatukogu 2021, nr 1-2.

    5 Andrei Ivanov, Õuduste teater. Tlk Veronika Einberg. Varrak, 2022.

    6 Andrei Ivanov, Pariisi arabeskid. Tlk Veronika Einberg ja Erle Nõmm. Tuum, 2020.

    7 Samas, lk 318.

    8 Tõnu Õnnepalu, Palk. Talvepäevik. Paradiis, 2021, lk 14.

    9 Andrei Ivanov, Peotäis põrmu. Tlk Ilona Martson. Varrak, 2011.

    10 Oliver Berg, Andrei Ivanovi „Öö Saint-Cloud’s“: kui sisened saladusse. – ERRi kultuuriportaal 7. X 2021. https://kultuur.err.ee/1608361878/arvustus-andrei-ivanovi-oo-saint-cloud-s-kui-sisened-saladusse

  • Kaido ja jumal? Ole nüüd!

    JUHAN RAUD

    Kaido Ole näitus „Head ajad, halvad ajad“, kuraator Erkki Juhandi. Tallinna Jaani kiriku galeriis, 7. III 2024 – 21. IV 2024.

    Kas Kaido Ole maalid on pigem iroonilise või unistava hoiakuga? 7. märtsil avati Tallinna Jaani kiriku galeriis tema isikunäitus „Head ajad, halvad ajad“, kus väljas on ka kolm uut teost. Kuigi üht silma kinni pigistades võiks näituse töid tõlgendada ka kristliku pärimuse kaudu, on tegutseva kiriku galeriis omamütoloogiliste teoste väljapanek siiski meeldivalt mänguline, mõnevõrra isegi jumalavallatu žest.

    Kirik on väga spetsiifiline miljöö. Kas see mõjutab ka seda, mismoodi sa ise oma maale näed? Kas ei ole ohtu, et kiriku atmosfäär hakkab näitusetööde meeleoluga konkureerima?

    Head küsimused, nad on kõik ka minu peast seoses selle näitusega läbi käinud ja võib öelda, et umbes selletaoline probleemistik pluss veel üht-teist „kiriklikku“, aga ka isiklikku ongi minu poolt vaadates neis ruumides selle näituse tegemise põhjuseks.

    Näiteks jõudsin näitust ette valmistades tõdemuseni, et kirik on meie elus endistviisi tõenäoliselt kõige pretensioonikam paik või idee. Sest tema apelleerib millelegi, mis ei ole siit ilmast – erinevalt ilmalikust võimust ja vaimust. Ometi juhivad kirikut ikkagi inimesed, kes peavad selle pretensiooni kuidagi välja kandma. Väga kummastav. Ka kunst on tihti väga pretensioonikas, väidetakse end tegelevat kõikvõimalike suurte ja tähtsate probleemidega, millele ma sageli neist teostest piisavat katet ei leia, aga see on ikkagi midagi muud võrreldes jumala vahendamisega.

    Kaido Ole oma ateljees.

    Kunagi tegin teose, mis koosnes Eduard Ole maalist „Laud“ ja minu võimalikult identsest koopiast pluss selgitavast tekstist. Siis mõtlesin, et parimal juhul tekitab see kopeerimine minu ja tema vahel mingi sügavama dialoogi. Kutsun ehk sel moel tema vaimu välja nagu okultistid taldrikut keerutades.

    Toona seda ei juhtunud, aga nüüd kirikus näitust tehes on samuti kuklas tunne, et nii laetud kohas äkki juhtub midagi, kui ma oma parimal moel seal üles astun. Loll mõte ehk, aga ega mõni muu nii-öelda kindla peale ja maisem kontsept tihti targemini välja kuku. Kunagi ei tea, kuidas välja tuleb, aga kui tunne lubab, siis tuleb teha! Et vaadata, mis juhtub.

    Üks uutest töödest kannab pealkirja „Inimese hing“. See tegelane on õige huvitava väljanägemisega: mulle meenutab ta natuke kratti või ehk mõnda haldjat rahvapärimusest. Kas inimesel on hing? Kas see erineb kuidagi teistest hingedest?

    Ma ei tea kumbagi vastust, aga proovida inimese hinge visuaalselt kujutada ikka võib. Minu arvates üks kunsti tänuväärt meetod ongi see, et saab lihtsalt järele proovida. Teed ja vaatad, et mis saab. Kas püsib püsti või mitte?

    Kusjuures see konkreetne töö on tehtud sedapidi, et kõigepealt tegin töö ja siis andsin talle nimetuse. Mõni ehk arvab, et niipidi ei saa või pole aus. Et esmalt ikkagi teema ja siis selle teostus, aga minu arvates saab mõlemat pidi. Olen teinud nii ja naa, sest peaasi, et saaks millelegi pihta. Oleks ma hakanud kohe otsima visuaalset vastet inimese hingele, oleks tulemus olnud kindlasti teine, aga ma pole kindel, kas parem.

    Ütleme nii, et see on minu hüpotees (inimese) hinge olemasolu ja väljanägemise kohta.

    Milline on huumori roll siin näitusel? Kas kirikus nalja tohib teha?

    See sõltub muidugi seal töötavatest inimestest, jumala arvamust me ei tea. Kindlasti on kirikus teatav eelistus või välistus mingite teemade või vormide osas. Ma ei lähegi sinna proovima, et mida kannatab näidata ja mida mitte. See ausalt öeldes ei huvita.

    Kas näiteks jumala üle võiks kirikus nalja teha? Ma usun, et kindlasti. Iseasi on jumalat teenindav personal ja kogudus. Jüngrid. Fännid on alati tundlikumad kui nende iidol. Huumor ja eriti eneseiroonia näitavad tõelist vabadust ja üleolekut vaimsest piiratusest, näitavad isiksuse tugevust. Võiks ju arvata, et jumal on kindlasti supertugev. Tahaks siis loota, et ka temasse uskujad. Mis mõtet sel kõigel muidu oleks?

    Teisalt, kui aiman, et seltskonnas võib olla usklikke inimesi (huvitav ja veidi vanaaegne väljend, kas pole?), siis tunnen kohe naljade tegemisel teatavat pidurit ja enesetsensuuri. Kontrollin vägagi, mida räägin. Selliseid ühiskonna gruppe on veel, mis mind samamoodi pidurdavad ja tänapäev tekitab neid juurde, mis kokkuvõttes pole üldse hea. Hirm kedagi riivata. Mulle endale näiteks meeldivad pigem need inimesed, kes just hakkavad mind kunstnikuna aasima, selmet välja näidata austust ja vaat et hardust sellise õilsa ameti vastu.

    Aupaklike inimestega ei suju vestlus eriti huvitavalt, sest kõik huvitav on enamasti kahemõtteline, mitmeti mõistetav ja ambivalentne – kõik see, millest tõukub ka huumor. Nii et kui inimene teeb esmalt korralikku nalja kunsti ja kunstnike aadressil, siis see süstib lootust, et meie vestlus võib ka areneda meie mõlema jaoks huvitavatele radadele.

    Muide, lapsepõlves olin mingi aeg täiesti vaimustuses Jean Effeli raamatutest, mis humoorikate piltide kaudu kujutas maailma ja inimese loomist Jumala poolt. See hetk soovisin samuti suureks saades jumalaks hakata, sest see kõik oli nii tore. Muidugi ka naljakas, aga üldse mitte pahatahtlik, mis ongi peamine.

    Ma pole vist kunagi otseselt ja esmaselt ühtki tööd nalja või naljakana plaaninud, aga pea alati on mu tööde puhul ikkagi varem või hiljem viidatud ka huumorile või (enese)irooniale. Nii on. Igaüks laulab, nagu nokk on loodud ja ma usun, et minu eneseväljenduse, minu loomuliku keele juurde kuulubki paratamatult selline nihe, mis välistab üheselt võetava tõsiduse. Ise arvan, et see on lihtsalt vaistlikult valitud viis hiilida ikkagi tõsisele ja olulisele lähemale.

    Ka kirikus näituse tegemise üks lootus on leida mingeid vastuseid. Ma ei lähe kirikut raputama või pastorite kannatust proovile panema nagu Toots köstrit narrides, ma lähen midagi kasulikku ja tarka saama nagu Tali õpetaja Lauri käest.

    Flirdid usu ja ebausu teemaga. Mis vahe on usul ja ebausul? Kas üldse on?

    Ma arvan, et neil on vähem vahet, kui meile meeldiks. Ebausk on vist siis, kui usutakse valet, aga kuidas teha vahet õigel ja valel? Südame ja mõistusega, mida muud meil ikka võtta on. Mõistuse ehk tarkusega on aga nii ja naa.

    Kaido Ole maal „Inimese hing“ (2024) kujutab endast isevärki hüpoteesi.

    Ma arvan, et me ise peame endast ja oma tarkusest tihti rohkem, kui see tegelikult pädeb. Usume, et meie tarkus valgustab ümberringi nagu kunstpäike, aga hea, kui see meie mõistuse valgus on nagu veduri prožektor, mis on küll suhteliselt võimas, aga valgustab vaid otse ette täpselt käimasoleva sõidu suunas nii, et kohe kõrval on kottpime.

    Pelgan nimelt, et meie tarkus on väga seotud meie soovidega, kas või alateadlikult, mistõttu areneme ja arendame end selles suunas, kuhu hetkel on kihk ja tundub kasulik. Pole ju harvad juhtumid, kus vaid mõnekümne aastaga muutub mõni kindel tõde piinlikuks eksimuseks. Samamoodi pole ka süda alati see kõige parem teejuht, ekslik ja kallutatud tihti temagi. Nii et jah, usk ja ebausk on vaid mingis ühes ajapunktis kergesti eristatavad, aga siis kipuvad nad jälle kohti vahetama.

    Praegu näitusega kirikusse minnes ma mõtlesingi usu kui sellise peale üldisemalt ja tõdesin, et see on olulisel kohal nii kirikus kui kunstis. Ainult et kui kirikus tundub see olevat esmatähtis, kas või seesama väljend „usklikud“ kirikuskäijate sünonüümina, siis kaasaegses kunstis pole see peaaegu üldse asi, millest räägitaks. Ma ei pea siinkohal silmas usku kui üht kunsti teemat, nagu see varemalt väga levinud oli, vaid usk kui üks tööriist või vahend sinu arsenalis, et end töös hoida ja lõpuni tegusalt vastu pidada. Ning sellisena on ta kunstis, nagu üldse elus, minu arvates üks olulisemaid vahendeid enda toonuses hoidmiseks. Sa pead teatud hetkedel uskuma esmalt endasse ja oma valikutesse, sest ratsionaalne analüüs ei anna tihti ühest tulemust, kuid otsustada on vaja.

    Teiseks peame mingi aeg uskuma mingitesse väärtustesse ja hoiakutesse. Need võivad, ja ehk peavadki ajas muutuma aga mingitel hetkedel peab olema piisav usk mõnedesse neist, et tegutseda. See kõik on elus, sõltumata ametist ja oma sotsiaalsest asukohast, hädavajalik. Usk millessegi kõrgemasse on üks variantidest, mis ühel hetkel lauale ilmub, aga mitte esimene ja mitte ainuke, mis seostub sõnaga „usk“. Nii et ma lähen kirikusse oma kunsti ja omaenda usuga, olgu ta siis eba- või tõeline, ja vaatan, kas saan äkki vahetuskaupa teha. Nagu Tom Sawyer. Pakun jumalale oma siniseid ja punaseid klaaskuule, et saada temalt ehk midagi vastu.

    Maalid „Head ajad“ ja „Halvad ajad“ moodustavad väga mängulise paariku. Näib, nagu kommenteeriksid sa siin irooniliselt saatuse või ettemääratuse võimalikkust. Kui vaba on kunstnik oma tegemistes?

    Ma olen kogenud, et kunstnik on tõesti õnneks vaba, vaba arendama või leidma meetodeid, kuidas tulemuslikult tegutseda nii headel kui halbadel aegadel. Antud juhul ei räägi ma mingitest materiaalsetest muredest, vaid sellisest eri põhjustel vaimsest ja hingelisest surutisest.

    Mul on olnud elus hetki, küll lühikesi, kui ma ei suutnud kunsti peale mõeldagi, loovus oli nullilähedane, kuid siis tekkis veendumus, et ka seda halvemat saab ikkagi kuidagi loovuse masinavärgi toormena kasutada. Teisisõnu, siin polegi väga suurt erinevust muudes valdkondades toimunuga, kui kehvematel aegadel meistrimehed ehitasid oma masinaid ümber käepärasemale kütusele. Kui sõja ajal bensiini polnud, siis töötasid autod puuküttega nagu pliit köögis. Loovus pole ju ainult värvipliiatsite kirjust karbist erinevate huvitavate toonide vahel valimine, vaid joonistamine millegagi ka siis, kui mingeid pliiatseid üldse pole. Eelistan küll kunsti teha pigem rõõmsal meelel ja positiivsete emotsioonide peal, aga kui nendega pikem ja sügavam vahe sisse tuleb, peab ümber häälestuma.

    Ettemääratuse koha pealt ei oska ma midagi kindlat öelda, aga võrreldes noorusega on mu usk veidi muutunud ja esmast naiivsevõitu ratsionaalsust on nüüdseks tembitud veidi … poeetilisemaks seguks, mis oma naiivsust enam ei varja ega häbene. See ei tähenda ilmtingimata, et ma usun ettemääratusse või karmasse, aga kui varem tundus mulle, et ainuke võimalus millegi huvitava või teistsuguse kogemiseks oleks reisida kuhugi võõrale maale või kohtuda huvitavate inimestega ja muu taoline väljast tulev, siis nüüd pean tõdema, et kõige vapustavamad muutused tekivad elus tahtest sõltumata, oota nad ainult ära.

    Elu pöördlava viib sind niikuinii ise aastate kulgedes uude kohta, kus sinu vaatepunkt elule osutub üsna teiseks, nii nagu ka selle uue ümbruse suhe sinusse. Selline aastatega toimuv orgaaniline muutus on huvitavam ja sügavamale ulatuv kui ükskõik milline reis või kohtumine – täielik müstika.

    Sageli võib su maalidel näha korduvaid karaktereid. Kas võib öelda, et sinu maalidel olevad tegelased moodustavad omaette ühtse mütoloogia? Milline osa on müütidel sinu elus?

    Kui võtta müüti kui mingit eelkõige usul põhinevat universaalset universumit, kus on omad teatud tegelased, siis jah, mängides juba aastakümneid pildilisi mänge hulga erinevate tegelastega moodustavad nad lõpuks tahes-tahtmata mingi perekonna oma seoste ja sõltuvussuhetega. Aga ma pole neid perekondi ja mütoloogiaid niimoodi suurelt ette planeerinud, vaid nad on alanud eri suundadest argistel põhjustel ja kasvanud vastavalt vajadusele. Pisitasa põimudes moodustavad nad nüüd sellevõrra ehk loomulikuma ja lopergusema terviku.

    On olemas väljend „issanda loomaaed“, aga kunstniku vabadus ja võime on luua ka omaenda loomaaed selle sõna parimas tähenduses. Nii et mõneti olen ma ka selle lapsepõlvesoovi ikkagi realiseerinud ja Jean Effeli innustusel tänaseks saanud ka omale väikese universumi, mis ajas kindlasti veel paisub nagu iga universum.

Sirp