Jaan Pelt

Tänavu pälvis kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia „julge ja isepäine“ (nii on auhinna määrajad sõnastanud) Vilen Künnapu. Ta on ilmselt üks tuntumaid arhitekte, kes on avalikkust raugematu intensiivsusega irriteerinud, lõbustanud ja ärritanud juba 1970. aastatest saadik. Rahutu looja­natuur, alati näljane millegi uue järele, vankumatu usus kunsti ülimuslikkusse, ise pidevas ümbersündimises loomingulise elurikkuse katkematus ahelas – teel, mis on ta nüüd maalikunsti juurde viinud.

Niinimetatud Tallinna kooli arhitektide rühma liikmena oli ta üks neist, kes hakkas ehitatud keskkonda, linnaolmet, aga ka arhitekti rolli ja väljendusvahendeid tajuma teisiti, kui seda oli tehtud varem. Üks neist, kelle tundlik, eri kunsti­alasid sünteesiv vaade arhitektuurile tõstis asjaliku ja igava eriala Nõukogude aja lõpukümnendil kunstilistesse kõrgustesse, kus miski pole kindel ja tuleb valmis olla ootamatusteks. Päevatöö suures ja (võimaluste piires) edumeelses kolhoosiehitusele orienteeritud EKE Projektis andis Künnapule võimaluse kavandada maale unenäolisi, metafüüsilisi, keerulisi keskusi, teostada end süsteemis, mille kestmisse ei usutud. Oma kogemuse palju mitmekihilisemast, poeetilisest ja vastuolulisest maailmast on osanud ta suurepäraselt kirjasõnasse valada, esseed nagu „Keskkond läbi müüdi“ või „Arhitekt kui viirastus“ on mõjus lugemine ka tänapäeval, miks mitte ka sürrealistlikud arhitekt Steineri lood.¹ Uute aegade tulles pidi parimas loomeeas Künnapu põlvkond end arhitektina taasleiutama: algul unistama suurelt, vaimustuma oodatud vabadusest, seejärel kohanema olude ja turujõudude meelevallas lahustunud rolliga. Arhitektuur on harva individuaalne kunst ja nii on Künnapu kõik viimase 30 aasta suuremad tööd loodud koos Ain Padrikuga, kelle osa laureaadi loomingus tuleks samamoodi tunnustada. „Tema oli juba EKE ajal palju tõsisem arhitekt kui mina,“ kinnitab Künnapu.

Bürool Künnapu & Padrik on läinud hästi, tööde mõttes koguni rikkalikult. Tõsi, kriitikutele need majad enamasti ei meeldi ja ühtki arhitektuuripreemiat nad uuel Eesti ajal saanud ei ole. Mõni ütleb, et nad oma aega kinni jäänud, mõni jälle, et arhitektuuri nagu skulptuuri teha on vastutustundetu. Kriitika ei ole muidugi karvavõrdki muutnud Künnapu kunstnikupilku ja kreedot: majad on ajatud energiatornid, mille roll on olla silmatorkav maamärk. Keskkondlikkus, millest ta ise on palju kirjutanud, ei pea tähendama inspireerumist argiruumist või ökoloogilisi eesmärke, see võib tähistada näiteks samastumist teatud masinlikkuse ideedega või miks mitte otseühendust kosmosega! „„Kujund“ on mu lemmiksõna,“ märgib ta ise ja arvab, et sambad, kaaraknad, tornid või kuplid ja muud tema majade nn traditsioonilised kujundid mõjuvad tuttavlikuna, loovad assotsiatsioone teadaolevaga ning silla minevikuga.

Kohtun Künnapuga porilumeses Kopli tööstusmaastikus Põhjala tehase kunstigaleriis, kus ta on just avanud oma maalinäituse. Seeria suureformaadilisi töid valmis mõne kuuga. Roheliste glasuurplaatidega kaetud kohvikus kohvi ei ole, külastajaid peale meie ja fotograafi ka mitte. Eemal kolistavad tellingutel töömehed, rassides vana tehase kallal – uued loftid tõotavad saada magusaks ampsuks praegu käimas kinnisvararallis. Künnapu on sellistes linna poolvalmis ilusinetutes kohtades seigelnud juba noorest peale.

Eelmisel aastal sulgesite koos Ain Padrikuga loodud arhitektuuribüroo uksed, täis sai 30 aastat tegutsemist. Mis tundega te seda tegite?

Vilen Künnapu: Eks seda oleks veelgi võinud pidada, kui väga vaja, oleks saanud ka töökest välja võluda. Tegu oli ühise otsusega, aga kahju on ikka. See oli mõnus klubi keset linna [Künnapu & Padriku kontor asus Tallinnas Pärnu maantee kurvil majas nr 28 – T. O.], kus käisid üliõpilased, seal olid raamatud, maketid, üle tee kohvik jne. Praegu on mul juba uued tuuled. Mul on uus ateljee 11. korrusel Tartu mnt läbimurdel, kust näen kõike: oma varast tööd, arvutuskeskust Tartu maanteel (Tartu mnt 13), kolme torniga maja Narva maanteel, Metodisti kirikut, Radissoni, Viru keskust.

Sõber Harry Charrington on kirjutanud, et sinu töödes peegeldub arhitekt, kes elab linnas ja just sellises nagu Tallinn, mitte kusagil mujal. Sa oled läbi ja lõhki linnainimene, seda ka oma töödes ja kirjutistes. On linn sulle sedavõrd tähtis?

Olen tõesti linnas sündinud ja siin kogu elu elanud. Aga ma isegi ei käsitleks linna millegi eraldiseivana, masinlikuna, vaid elusorganismina. Minu filosoofia järgi kõik elab, kõik on loodud, ka linn on loodus. Räägitakse, et toome kivikõrbe potid ja teeme linna looduse – ei, linn on inimeste tehtud loodus samamoodi nagu sipelgapesa on loodus.

Sinu kõige esimesi tekste, koos Juhan Viidinguga kirjutatud „Ettepanek“ (1972), ongi manifest linnale tema mitmekesisuses, üleskutse märgata tagahoove, tühermaid ja tööstusarhitektuuri, kaunistada seda kõikjal kunstiga. Sind on paelunud linnaobjektide varjatud esteetika.

Ega palju pole muutunud, see artikkel sobib ka tänapäeva: võtame kasutusele tööstushooned, tagahoovid ja igasugu torud värvime üle, toome kunsti sisse – ja siin ta ongi. Minu näitus Põhjala sepikoja saalis ongi pühendatud sõpradele Viidingule, Toltsile ja Keskkülale, kellega ma mööda Koplit ringi kolasin. Võtame või Viidingu luuletused: need on puhta kujundi peal, kolm-neli rida ning koht on olemas, inimene ja meeleolu täpselt paigas.

Oled palju kirjutanud keskkondlikkusest, eks iga arhitekt pea seda oma loomingu juures oluliseks. Sinu majade kohta öeldakse tihti, et need on nagu iseseisvad kunstiteosed, näiteks skulptuurid, sest arhitektuuri muud aspektid on tagaplaanil. On see nii?

Eks nad pea ka sisemiselt toimima, muidu ju neid ei ehitataks. Nõudmistele vaatamata olen püüdnud oma hoonetesse teisi funktsioone sisse tuua, ülesande piire laiendada, ja üldiselt on tellijad olnud avatud. 1990. aastatel oli kõik veel vabam, reegleid oli vähem, praegu on kõik mugavaks läinud, detailplaneeringud on nii paigas. Omal ajal olid need rohkem nagu ettepanekud … Sa ei saa olla hea arhitekt, maalikunstnik või luuletaja, kui sa tervikut ei taju, kõiki kunste ei taju. Kui tahad olla kõva vend, siis tea kõike ja ole igal pool. Ei ole midagi, et tänapäeval on infot nii palju: lihtsalt müra on palju, head ja olulist on ikka sama vähe.

Mis arhitektuuri puutub, siis juba mitukümmend aastat räägitakse avalikust ruumist ja üle majade mõtlemisest. Lõigatakse jupp keskkonnast välja ja öeldakse, et see on tähtis! Selge see, et kusagil Euroopas on kõik majad juba valmis ja nende vahele siis tehakse midagi, kliima on ka teine. Ei ole mõtet teiste järgi teha! Arhitektuur peab olema majakeskne. Ei tohiks maja ja ruumi eristada, enne tuleb hea maja teha ja sellest tuleneb ruum: tänav, väljak, park. Kõikidel Euroopa kuulsatel peatänavatel Nevski prospektist kuni Champs-Élyséeni on tihe majasein ja seal sõidavad ka autod, saab peatuda ja minna teatrisse või restorani. Ka Tallinna peatänav vajaks uut objekti. Oma üliõpilastega proovisin järele, et Estonia teatri juurdeehituse lava mahub ilusti ära, kogu tänav saaks uue hingamise. Teeme konkursi, kutsume kõvad nimed ja teeme ühe kihvti asja. Kui mõni puu lähebki kaduma, siis mis sest, linnas nii käibki.

Sa olid Tallinna linnaarhitekt kolm aastat, aastatel 1992–1995. Oli see ametnikutöö või looming?

Keegi pidi selle elu siin käima lükkama, Tallinn oli nagu vana sõjaväelinnak, porilombid ja muud mitte midagi. Tuli uus võim, kapitalism, ja meile öeldi, et tehke, poisid! Laar viis läbi erastamise, tekkisid pangad jne. Linnapea Jaak Tamm ütles mulle ja Hain Karule [linnaplaneerimisameti juhataja – T. O.], et tehke ükskõik mida, peaasi et protsess käivituks, majad kerkiks ja midagi juhtuks. Esmalt ma ei saanudki aru, kui suur roll on linnaarhitektil: pidin looma kogu organisatoorse poole, algatama palju uusi asju. Siis hakkasid arhitektid vaikselt järje peale saama, rohkem ehitama ja meid hakati kõvasti kritiseerima. Põlvkondade erinevus, mis teha, see on mujal ka nii. Toonane hea tuttav Reima Pietilä istus omal ajal kaheksateist aastat tööta ja pagendati Oulusse õppejõuks. Mina võisin vähemalt siin Tallinnas olla, õpetada tehnikakõrgkoolis, ei pidanud kuhugi Valga kõrgemasse arhitektuurikooli minema (naerab) …

Kuidas sa kriitikat oma majade aadressil võtad? Tavaliselt ei jäta need kedagi külmaks.

Ma olen nii oma asja sees, et enamasti ma ei teagi sellest – ja ei lähe korda ka. Maailmas on alati arhitekte, kes teevad linna aktsente, tšakraid. Ja nende vahel on siis plasma. Mõnedele sobibki eriliste asjade tegemine, ega ma ainuke pole. Lugesin just head raamatut, Ayn Randi „Allikat“, kus peategelasest arhitekti prototüübiks on Frank Lloyd Wright. Tema ajab raamatus oma asja, kõik hindavad teda, aga samas ka sõimavad. Ma olen arhitektuuris alati loovust propageerinud. Arhitekti positsioon ühiskonnas on ka meie endi teha, arhitekt võiks olla rohkem visionäär. Tallinna kõrgemas tehnikakoolis proovin seda õpetada, lasta erilist asja teha. Ega selliseid inimesi palju ole, enamik tahab oma elu rahulikult ära elada ja olla masinavärgi osa. Mina rikun vahel meelega reegleid, teen näiteks autoga sõites vale pöörde või muu mõne täiesti mõttetu asja. Absurdikirjanikud on nimetanud seda motiveerimata teoks. Mulle meeldib olla vahel vähk ja käia tagurpidi, öelda seda, mida ei tohi, mis ei ole mainstream.

Kas oma majadele teinekord esmapilgul tarbetute vidinate külgetegemisega on sul sama mõte?

See on teatud vabadus, ja tellijatele need meeldivad. Torn ei ole mul niisama, vaid müstiline kujund. Noor arhitektuuriteadlane Ksenija Litvinenko kirjutab minu kohta, et kui Vene avangardist Malevitš võttis puhtad geomeetrilised kujundid ja hakkas neist oma kompositsioone üles ehitama, siis Künnapu võtab ajaloolised elemendid – gooti akna või võlvi, kreeka portikuse – ja neist kokku tekib midagi uut, ajaloolised elemendid on oma tähendusest puhastatud.² Sammas ei ole enam sammas ega elevant enam elevant. Sünnib uus keemia, uus loominguline energia.

Omal ajal EKE Projektis said ka aina maamärke, suuri keskusi projekteerida. On arvatud, et arhitektil oli toona isegi rohkem vabadust.

Kolhooside asjad ei olnud tegelikult kuigi suured, hilisemal ajal oleme saanud ikka vägevaid komplekse projekteerida. Viru keskuses või mõnes büroohoones on jõud sees. Muidugi on neis kompromisse ja kommertsilõhna, aga need esindavad oma ajastut ja neis on kirge. Teeme! Arvan, et kaubanduskeskus on geniaalne leiutis. See mõeldi välja USAs pärast sõda. Ilmastikust sõltumatu sisekeskkond, kus on tänavad, sillad, liftid – nagu Piranesi maailm. Äri on meie ajastu põhiasi, linnad on sellest sündinudki.

Kuhu suunas arhitektuur või linnaehitus liigub?

Inimkond on muutumas, meie teadvus laieneb ja materialismi aeg saab läbi. Me oleme palju teadlikumad nn kolmanda maailma või Hiina ja India tarkustest, kombineerime erinevaid teadmisi. Mulle näiteks meeldib nii tehnoloogia kui ka šamanism.

Kas sul on vahel kahju, et oled pärit väikesest Eestist?

Omal ajal, pärast Rovaniemi Arktika keskuse projektiga saadud tähelepanu [1984. aastal koos Ain Padrikuga tehtud võistlustöö sai eripreemia – T. O.] kutsuti mind nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka Šveitsi, Zürichi tehnikaülikooli õppejõuks. Aga ju siis ei tahtnud, siin oli huvitav. Tallinn – vahel on küll tunne, et on ikka kolgas! Vaata siingi aknast välja: mingi trafoputka, prügikastid, poriloigud. Selline see Eesti on, ilma idealiseerimata.

1 Oma olulisemad kirjutised on Künnapu koondanud raamatusse „Üle punase jõe. Valitud tekste 1971–2001“ (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2001).

2 Ksenija Litvinenko. Elevandimaja (Vill a Kristi). Rmt: Vilen Künnapu. Kunst, arhitektuur, revolutsioon. Koost Vilen Künnapu, Indrek Grigor. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2016, lk 27.

Veebruari alguses toimunud arhi­tektuuri­preemiate auhinnagalal võidutsesid Salto arhitektid. Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia ja arhitektide liidu arhitekti aastapreemia pälvisid nad eelmisel suvel avatud Vanasadama kruiisiterminali eest. Tartus Emajõe ääres asuv lodjakoda (valmimisaeg 2020) tõi kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali eripreemia.

Intervjuus räägivad Maarja Kask ja Ralf Lõoke Vanasadama kruiisiterminali ja lodjakoja projekteerimis- ja ehitusprotsessist lähemalt ning jagavad mõtteid arhitektuuri ja keskkonna koosmõjust.

Vanasadama kruiisiterminaliga tuli teil luua osaliselt suletud ja turvatud ruum väliskülalistele, teisalt avada linnakodanikele mereäär. Kuidas te seda ülesannet lahendama hakkasite?

Ralf Lõoke: Alustasime linnakodanikest. Kaheksa kuud aastast peaks see maja olema ainult linnakodanikele ja põhiküsimus oli, kuidas teha nii, et hoone olemasolust teataks. Kui selle hoonega suvehooajal mingit kontakti ei teki, siis ei taibata sinna ka talvel minna.

Maarja Kask: Alustasime 2014. aastal. Tagantjärele mõeldes oli see väga paeluv tellimus, lähteülesanne, funktsioonid ja ruumiprogramm pidid ajas muutuma. Arutelud Tallinna sadama esindajatega olid põnevad, nad võtsid protsessi väga avatult ja nägid pikka perspektiivi. Üks teema oli kruiisiturism, teine, mis saab tollitsoonidest tulevikus. Oluline oli maja jätkusuutlikkus ka viie ja kümne aasta pärast. Meile oli tähtis, et loodemuul avataks linnarahvale. Keeruliseks tegi projekti see, et kõik see, mis sadamas oli – logistika, tollitsoon ja kinnine liiklus – pidid samas mahus edasi toimima.

Lõoke: Mulle oli kõige tähtsam see, kuidas luua avalikku ruumi ja uut keskkonda nii, et ei tekiks tavaolukord, kus üritame suhteliselt suvalise terminali­angaari tüüpse linnamööbliga meelepäraseks teha. Maja iseenesest on investeering linnaruumi, seda oleme üritanud ka varasemate objektidega teha.

Kask: Tallinna sadamaga pidasime seitsme aasta jooksul pikki arutelusid, kas promenaadi on üldse vaja, kaheldi, kas seda hakatakse kasutama. Püüdsime luua terviku, kus promenaad ja terminal on omavahel ruumiliselt nii seotud, et üht ega teist ei saa ära jätta. Maja paratamatult tekitab promenaadi.

Sadamaala ei ole enamasti kuigi kutsuv vaba aja veetmise koht: suured asfaltväljad, mürisevad laevad ja muud masinad. Kas teil oli hirm, et kruiisisadamasse loodud avalik ruum nii-öelda ei käivitu?

Lõoke: Hirm ei olnud otseselt seotud majaga ega sellega, mida teeme. Rohkem oli mure, kuidas kruiisiterminal üles leitakse. Kui sinna esimest korda lähed, on väga lihtne valesti minna. Loodemuul on niivõrd varjatud ja varasemalt mitte jalakäijasõbralikuks ehitatud. Õnneks sattus kruiisiterminali avamine aega, mil info levis väga kiiresti.

Kask: Võib-olla oli algul küsimus selles, et hoonet tänavalt ei näe. Tallinnas on uskumatult hästi toimivaid või poolikuid sadamapiirkondi omajagu: Noblessneri ümbrus, Patarei vangla esine. Seevastu pargid ei toimi hästi ja nende potentsiaal on kasutamata. Mereäär on võluvalt robustne, natuke poolik ja väga põnev. Linnahalli maastikul on pooliku keskkonnana võlu. Ma veidi isegi kardan, et kui mereäär liiga korralikuks, kalliks ja piiratuks kujuneb, siis tekivad ka uued reeglid. Praegu on mereäär Vanasadamast Noblessneri lõpuni kaasahaarav teekond.

Lõoke: Sadamaala on olnud suletud territoorium ja avatud mereäärest on suur puudus, sellepärast on selle kasutus eriti aktiivne. Parkides pole toetavat infra­struktuuri ja peale spordi pole seal väga midagi teha.

Kask: Mul on väga hea meel, et kruiisiterminal linnaruumi osana toimima hakkas. Sadamale oli promenaad siiski lisafunktsioon, millest nad otseselt majanduslikku kasu ei saa. Sadam avab piirkonna, sinna tulevad inimesed. Seda peab haldama ja hooldama, tagama turvalisuse. Kogu projekteerimise jooksul tegime seda objekti neli korda ümber, hoone maht ja vorm muutusid mitu korda. Pidev muutmine tähendas, et algne idee pidi olema väga tugev, et see üldse alles jääks. Esialgses kavandis oli projekti nimetus „Linnapark“, seal oli rohelus ja mets. Meile isegi meeldib selle projekti poolik olek, seda saab igatpidi edasi arendada.

Lõoke: Ilmselt nii peakski minema. Üldiselt on hästi, et see objekt, paljuski selle laiem esimene ots, alale ära mahtus. Kavandasime koos tellijaga sadama parkimisala sellevõrra kitsamaks, et jääks ruumi terminalile ja promenaadile. Võib-olla polegi kruiisituristidele nii palju busse vaja, siis saab vabaneva ala haljastada. Seda peakski vaatama kui põnevat protsessi või arengu käimatõmbajat. Maja ei ole tuim tükk, mis täidab ainult oma esmast funktsiooni ega anna midagi keskkonnale tagasi. Mina ei näe sellistel funktsioonikesksetel objektidel mõtet, eriti kui ressursse peab kokku hoidma.

Kask: Kuna arhitektuuris on raha ja kärpimine paratamatu reaalsus, siis püüame põhilise idee ja lisaväärtuse nii siduda, et seda ei saaks lihtsalt ära jätta. Võib-olla on selle kõige parem näide Balti filmi- ja meediakooli hoone, kus meile anti kindel ruumiprogramm, millest tekitasime suure välilava. Kõik ruumid on olemas, pole midagi üleliigset, aga hoone struktuur moodustab midagi lisaks.

Lõoke: Kui maja kõrval on eraldi lava rahva lõbustamiseks, siis on lihtne see maha kärpida. Samamoodi ka promenaadiga. Kui need aga ühendada, siis on mõlema tõenäosus alles jääda palju suurem. Oleme alati üritanud teha nii, et me lihtsalt ei tee maja valmis ja dekoreeri seda irdsete objektidega, vaid et moodustuks tervik.

Kask: Kruiisiterminalis tekitab promenaad ka varjualuse kruiisituristidele, et saaks kuiva jalaga tollitsooni liikuda.

Ka Emajõe ääres asuvale lodjakojale tuli leida lahendus, kuidas omavahel siduda laevaehitustöökoda haridus- ja kogukonnakeskusega.

Lõoke: 2009. aastal võitsime lodjakoja arhitektuurivõistluse. Ruumiprogramm oli meeletu. Valmis ehitati väga väike kolmeosaline objekt, mis on esialgsest mahust heal juhul 20 protsenti. Lodja­koja koht ja ruum on väga spetsiifilised. Linn hakkas seda ala välja ehitama, sest naabrid kaebasid, et kõik on ligadi-logadi. Moodulitest koosneva lahenduse valisime selle pärast, et ei teadnud, kui palju kavandatud mahust korraga valmis ehitatakse. Otsustasime mahu venitada nii pikaks kui võimalik, et see moodustaks Emajõe äärde eraldi hoovi, mis oleks osaliselt piiratud, aga et sealt oleks võimalus läbi kõndida.

Kask: Väikesel ruumilisel segadusel on oma võlu ja arhitektidena ei tahtnud me seda ära kaotada. Pärast esimese projekti valmimist pidime kärpima. Seejärel tehti objektile hinnaarvestus, see osutus liiga kalliks, öeldi, et tehke odavam. Odavamaks tegemise ajal tõusid hinnad ja hoone maksumus ei muutunud, kuigi olime objekti odavamaks teinud. Ja siis me pidime veel odavamaks tegema, kuid hinnad tõusid jälle. Seejärel otsustas linnavalitsus, et ehitame selle maja lihtsalt valmis. Alguses mõeldi, et ehitatakse valmis üks osa, aga õnneks otsustati teha tervik.

Lõoke: Tagantjärele mõeldes võiks öelda, et 2009. aasta variant oli liiga pompoosne. Lodjakojale tuli kasuks, et eelmisest majandusbuumist innustatud mõtteviis vahepeal rauges ja asju võeti väheke mõistlikumalt. Mitte et see meie tööd oleks lihtsamaks teinud, vastupidi. See koht on maastikult niivõrd põnev ja pole paha, et maja looduse kõrval suhteliselt tagasihoidlik on.

Kask: Keskkonnateema on muutunud järjest aktuaalsemaks. Kõige olulisem on läbi mõelda, mida ja miks üldse ehitad. Kui ehitada, siis tuleb võtta aega, ehitada kvaliteetselt, kvaliteetsetest materjalidest, ruumiliselt püsivat ja jätkusuutlikku arhitektuuri.

Kuivõrd oluliseks peate looduskeskkonna ja arhitektuuri omavahelist suhestumist ning millele seejuures tähelepanu pöörate?

Lõoke: Üldiselt on iseloomuga maastik, kuhu objekt teha, väga võimas element. Selle ilmekad näited on maanteemuuseum ja maaülikooli spordihoone, nagu ka kruiisiterminal ja lodjakoda. Tuleb leida tasakaalupunkt, kui palju saab maastiku võimsust hoones rakendada, võtta krundist maksimum. Ma ei pea silmas metsa ehitatavaid kortermaju, et saaks müüa maksimaalse hinnaga loodusvaadet. Nii kasutatakse ressurssi midagi vastu andmata. Pean silmas maastiku põhiolemuse võimendamist. Näiteks maanteemuuseumis oli vaja luua muuseum teedest. Tee on tavaelement looduses ja kui paned selle loodusesse oma tavalisel kujul, siis ta lihtsalt mõjub kui tee looduses ning on raske aru saada, kas tegemist on muuseumi või millegi muuga. Eraldasime selgelt looduskeskkonna, taastasime vana kuppelmaastiku ja siis lihtsalt lõikasime muuseumi ala kahe betoonseina vahel maastikusse sisse. Muuseum varjub nii-öelda kanjoni, eemalt domineerib endiselt looduskeskkond ja muuseumiteedel liikudes on fookus ekspositsioonil.

Kask: Päike ja maastik on pigem ressursid, mida tuleb nii palju kui võimalik ära kasutada.

Lõoke: Maaülikooli spordihoones on suur spordisaal peidetud maa sisse ja selleks on maastiku reljeefi võimendatud. Me isegi ei oska looduskeskkonda ja arhitektuuri eraldada, sama on ka sisearhitektuuri eraldamisega arhitektuurist. Mida ruumilisem on arhitektuur, seda integreeritum peab olema sisearhitektuur

Kask: Mida parem on tulemus, seda raskem on piiridest aru saada. Meile ei meeldi kihid, mida saab eraldada.

Lõoke: Kruiisiterminali puhul heideti ette, et seal justkui polekski sisearhitektuuri, kuigi meie peame seda kõige paremaks näiteks. Selle eest tahaks esile tõsta sisearhitekt Marja Viltropit.

Kask: Marja on teinud ka lodjakoja sisekujunduse. Lõpuks võibki olla sisearhitektuuri kandev idee see, et lodjakoja vedajad ehitasid ise puupakkudest põranda ja kogu sisearhitektuur toetab seda ideed. Just selles peitub võlu

Lõoke: Võib-olla alati ei peagi kogu hoonet isemõtlevat tehnosüsteemi täis panema, selle asemel võib akna lahti teha.

Milliseid võimalusi või hoopiski takistusi seab veekogu äärde hoone rajamine? Kas sellest sõltub ka materjalivalik?

Kask: Kruiisiterminalis määras suhteliselt palju tellija, materjalidele on sel puhul kõrgemad normid ja klassid. Mõnda teise kohta oleks saanud puidust konstruktsioone teha, aga sinna mitte. Mere lähedusest on siiski palju kasu, näiteks on terminalis mereveel põhinev küttelahendus.

Lõoke: See on tasakaalu küsimus. Mere lähedus teeb materjali valiku keeruliseks, aga merejahutus, mis katab hoone vajaduse suvel, on privileeg. Lodjakoja projekti kärbiti mitu korda eelarvesse mahtumiseks. Lõpuks läks kolmandik eelarvest maapinna tugevdamiseks, sest maapind jõe ääres lihtsalt ei püsi. Pinnase küsimus oli ka loodemuulil. Mere poole ei lubatud pinnast tõsta, sest kogu muul võib ära vajuda.

Nii lodjakoda kui kruiisiterminal on auga välja teeninud hulgaliselt kiidusõnu. Mille õnnestumise üle te enim uhkust ja rõõmu tunnete?

Kask: Kruiisiterminali projekti kõige suurem saavutus on see, et suur tükk südalinna mereäärest avati linlastele.

Lõoke: Suutsime koostöös tellijaga ennekõike autoparklatelt võita tagasi tüki väga kvaliteetset avalikku ruumi.

Kask: Lodjakoda on samuti objekt, mille puhul hea sotsiaalne arhitektuur võib olla loodusmaastiku ja muude tegevuste käivitav jõud. Lodjakoda võiks ka võtta tehnilise hoonena, kus toimub laevaehitus ja väga lihtne lahendus oleks olnud ala ära piirata. Aga meil on hea meel, et lõpuks jäi see ala ikkagi avatuks ja osaks jõeäärsest promenaadist.

Lodjakoja puhul ei olnud meil ees vana struktuuri. Viljandi riigigümnaasiumis näiteks on koos vana ja uus hoone. Samuti Fotografiskas, kus punane maja ei olnud muinsuskaitse all, aga oli sümboolselt nii oluline, et see sai meile lähteülesandeks. Keskkond võib seega olla ka vana maja, mitte ainult loodus. Püüame kõike näha ja väärtusi säilitada. Kruiisiterminali puhul oli loodemuuli ajalooline kindlusmüür väga oluline osa ja lähtepunkt. Vana müüri peal kulgeb uus promenaad.

Mõlema objekti puhul on ruumi, kuhu edasi areneda. Millisena näete oma rolli selles arengus?

Lõoke: Tegelikult ei tohiks edasi arendada vaid arhitekti lähtepunktist, areng peaks olema loomulik ja ootamatu ning tulenema mingist potentsiaalist, mille objekt loob. Lodjakoja puhul loodan, et see muutub kallasraja aktiivseks osaks. Teekond jõe ääres võiks veel tiheneda ja oleks tore, kui tekiks veel lodjakojasarnaseid punkte.

Kask: Meile väga meeldib, kui meie hooned käivitavad midagi uut. Vahel vaatame isegi natuke kriitiliselt enda objektide hoidmist. Näiteks Viljandi riigigümnaasium, mis oli esimene riigigümnaasium järgnevas pikas reas. Konkurssidel osaledes avastasime, et see on justkui lähteülesanne kõikidele järgnevatele. Kui me ise tahame areneda, siis vaatame oma hooneid samuti uue pilguga.

Lõoke: Vanasadam on natuke reglementeeritud ruum. Loodan, et vana betoonist müüri ümbrust, mille peal promenaad kulgeb, hakatakse aktiivselt kasutama ja sellele leidub uusi kasutusvõimalusi. Kvaliteetne arhitektuur ei erine väga looduskeskkonnast. Peab olema nutikas ja mõtlema, millised võimalused on keskkonda peidetud ja mida seal veel teha annab.