Jaan Pelt

 

Ruhrimaa paljurahvuselised koolilapsed raamatust “Gesichter von Kulturen”.

Igal lapsel oma lugu omas keeles.

 

Nordrhein-Westfaleni liidumaad iseloomustavad esmapilgul üksteist lausa välistavad tunnused. Nordrhein-Westfalen on üks tihedamalt asustatud Euroopa piirkondi, läbi ja lõhki urbaniseerunud keskkond. Üks suurlinn järgneb teisele, õigemini üks kasvab märkamatult teiseks üle.

Nordrhein-Westfalen on vana ja väärikas tööstuspiirkond. Kes siis ei teaks Ruhri kivisöekaevandusi ning kaevurite ränkrasket eluolu XIX sajandi lõpul ning veel XX sajandi algul. Ruhr on imperialistliku suurtööstuse sünonüüm. Kuid tänapäevane Ruhri piirkond on vanade, moraalselt amortiseerunud tööstuskomplekside elluäratamise, neile uue elu andmise eeskujulik näide. Peaaegu iga Ruhri linna lähistel on oma industriaalkultuuri park, mis kõik kokku moodustavad Westfaleni tööstusmuuseumi. Zollern II/IV Dortmundi, Hannoveri söekaevandus Bochumi, vana Henrichenburgi laevatehas Waltropi, Gernheimi klaasitehas Petershageni, Zollverein Esseni külje all, kui vaid väike osa neist välja tuua. 1980ndate keskel, kui oli lõplikult selge, et senise tööstuse aeg on läbi, mõlgutati sealgi amortiseerunud komplekside lammutamise ning uute, kiiret tulu tõotavate hoonete püstitamise mõtteid. Õnneks sai see aeg kähku mööda: võitis terve mõistus ning terviklik tulevikunägemus. Zollvereini kompleksi kontseptsiooni on välja töötanud Rem Koolhaasi arhitektuuribüroo ning Esseni linn (Nordrhein-Westfaleni liidumaa toetusel) ei ole paljuks pidanud lasta inglise arhitektuuri suurkujul Norman Fosteril sinna projekteerida.

Kui praegu elab uus disainikeskus (aga mitte ainult) eelkõige ruhrlaste ja sakslaste jaoks, siis olen kindel, et sellest piirkonnast kujuneb tõeline turismimagnet. Ega asjata ei nimetatud kogu seda piirkonda 2010. aasta kultuuripealinnaks – Ruhrgebiet. “Muutus kultuuri ja kultuur muutuse kaudu”, “Mitmekesisus ühtsuses ja ühtsus mitmekesisuses”, “Ruhr, Euroopa mudel”, “Essen, külalislahkuse ja kunstide linn”. Need on mõned loosungid, mille vaimus valmistutakse kultuuripealinna staatuseks.

Nordrhein-Westfalen on ka Düsseldorf, Köln, Bonn, Oberhausen, Münster. Vahemere-hõnguline Köln, kus hinnatakse kõrgelt oma karnevalitraditsiooni ning eelkõige selle autentset tänavatasandit. Düsseldorf, mille kunstiakadeemia on läinud kunstiajalukku eelkõige tänu Joseph Beuysi tegevusele. Aga ka liidumaa pealinn Düsseldorf, kus toimib ideaalne kultuuriinstitutsioonide võrgustik. Saksa liitriigi endine pealinn Bonn, mis on pealinna staatusest ilma jäänuna tõestanud ennast ülikoolilinnana. Aga ka Bonni “Videonale”, Oberhauseni lühifilmifestival, Münsteri skulptuuriprojekt. Igal linnal on midagi, mille kaudu nad ennast kultuuriliselt identifitseerivad ja mille üle nad on uhked. Ning Dortmundi kontserdi, Düsseldorfi tantsumaja ja mainekad teatrid.

Aga on ka Reini jõgi ning ohtralt saagasid ja lugulaule, saksa traditsioonilist kultuuri.

Ja on äärmiselt kirev elanikkond: on korealasi, türklasi, venelasi, lõuna-ameeriklasi, aafriklasi, grusiine, serblasi, rumeenlasi. Muide, Düsseldorfis elab üle 8000 jaapanlase, sealne on üks suuremaid jaapanlaste kolooniad üldse. Nordrhein-Westfaleni elanikke ei tundunud kimbutavat hirm võõraste  ees.

Ja mis kõige olulisem: igal sammul kohtab tõeliselt toredaid inimesi, kes teavad, et see mida nad teevad, seda tuleb innu ja rõõmuga teha, nagu öeldud piiblis: tee, mida sa tegema pead, ning siis tulgu, mis tuleb. Nimetagem vaid mõningaid neist, kellega kokku puutusime: Kölni Püha Peetruse jesuiitide kiriku kunstijaama initsiaator Friedhelm Mennekes, Ludwigi muuseumi direktor ja Münsteri skulptuuriprojekti kuraator Kaspar König, Düsseldorfi kunstihoone kuraator Peter Gorschlüter, kultuuripealinna projekti üks autoreid Nadja Grizzo (kontseptsiooni kirjutasid nad valmis neljakesi), Düsseldorfi liidumaa kantselei kultuuriosakonna juhataja Gerhard Horn, Verena Vielmeyer. Olen kindel, et võib koostada sootuks teise nimestiku, kus on sama mainekad, intelligentsed ning pühendunud inimesed.

Möödunud aastal oli seal Baltimaade kultuurifestival “scene nrw”, praegu on Eestis nende festival “Ruhrpott”. See on üks kummaline katel, mis tundub mõnusalt koos podisevat, kuid samas ei riku ka iga komponendi eripära.

 

 

 

PEALELEND: NADJA GRIZZO 

 

Ruhrimaaga koos kandideerisid kultuuripea-linna tiitlile veel Köln ja Münster, mõlemad vanad kultuurilinnad. Võitis kogu piirkonnale suunatud projekt. Mis on Ruhrimaa kultuuripealinna kontseptsioonis kõige olulisem?

Meie projekti “Rurhgebiet” laiem eesmärk on sisendada siinsetele inimestele enesekindlust, aidata neil leida uut identiteeti. Ruhrimaad on üldiselt peetud inetuks tööstusmaastikuks ning siinse kultuuri vastu ei ole erilist huvi tuntud. Nüüd on meil võimalus ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha.

Alustasime kontseptsiooni väljatöötamist neljakesi, nüüd on meid 15. Praeguseks on meil oma kontor ning nüüd tuleb meil koostöös kõikvõimalike institutsioonide ning eelkõige huvilistega atraktiivne programm kokku panna. Et asi tõesti toimima hakkaks, selleks tuleb võimalikult palju kohalikke inimesi kaasa haarata: nad peavad tundma, et just nemad ise saavad kõige rohkem ära teha selleks, et meid hakataks ka väljaspool hindama. Kuna kultuuripealinna staatus kestab aasta, siis anname meie oma regiooni igale linnale ühe nädala enda tutvustamiseks: 52 linna ja 52 nädalat. See oleks lisaks põhiprogrammile.

Ruhrimaal puuduvad turistliku piirkonna atribuudid: kaardid, viidad, kiirteedele peale- ja mahasõidud, ööbimiskohad. See kõik tulebki “Ruhrgebie’i” projekti raames välja arendada.

Me ei taha organiseerida ühekordseid kõrgkultuuri sündmusi, festivale. Kultuuripealinna staatus peab aitama kaasa kestva kultuurivõrgustiku loomisele.

Meie projekti toetasid algusest peale regiooni kõigi 52 linna valitsused, osa raha tuli erafirmadest, oma roll oli inimeste isiklikul initsiatiivil. Ning nüüd on suur lootus ka Euroopa fondidel.

 

Kas erakapitali toetust oli lihtne saada?

Võib öelda, et jaa. Siinsed ettevõtted  on meie projektiga hästi kaasa tulnud. Kolmandiku rahast oleme saanud linnadest, kolmandiku liidumaalt ja kolmandiku erafirmadelt.

 

 

Euroopa Liidu fonde, kust antakse raha vaesemate piirkondade majandus- ja sotsiaalstruktuuri ümberkorraldamise kiirendamiseks, nimetati eesti keeles alguses struktuurifondideks (eeskuju oli ingliskeelne structure fund).

2006. aasta ÕSis on struktuurifond ebasoovitavana looksulgudes. Miks? See sõna pole eestlastele sisuldasa läbinähtav ja seetõttu otsiti selle asemele 2002. aasta Euroopa Liidu teemalisel sõnavõistlusel sobivamat. Võistluse žürii pidas kõige vastuvõetavamaks Eduard Selge ja Silvi Nemvaltsi pakutud keelendit tõukefond, sest fondide rahaga tuleb arengut tagant tõugata. (Sõnavõistluse kohta vt Tiiu Erelti artikkel “Sõnavõistlus andis uued eesti sõnad” raamatus “Keelenõuanne soovitab 3”.) Tõukefondi vastased on arvanud, nagu oleks tõuge vägivaldse varjundiga ja seetõttu ka uudisliitsõna halvustava maiguga. See on siiski asjatu kartus, muidu peaksime ehk mõne teisegi sõna halvustavaks tembeldama (nt algtõuge, arengutõuge).

Peale tõukefondi on riigiametnikud ja ajakirjandus kasutanud muidki tõuke-sõnu, nagu tõukeraha ja tõuketoetus (struktuurivahendite ja struktuuritoetuse asemel), mis märgivad tõukefondidest saadud raha ja samadest fondidest kaasrahastatavat toetust. Tõukeraha ja tõuketoetus on alles vähese levikuga ja seetõttu värskeimast, 2006. aasta ÕSist neid ei leia. Küll on neil lootust ÕSi sattuda tulevikus.

 

Seekordne kevad on olnud mitmeski mõttes eriline. Kindlasti leiavad sünoptikud selles midagi täiesti isepärast. Paljudele noortele on see kiire eksamiteks valmistumise aeg, võimalik, et pöördepunkt elus. Meie hulgast on lahkunud paljudele tuntud Debora Vaarandi, Dan Põldroos, Kirill Lavrov, Boriss Jeltsin, Mstislav Rostropovitš ja Silvia Rannamaa. Paljus on aga see kevad olnud eriline veel selleski mõttes, et on andnud mõtteainet sotsiaalset keskkonda puudutavatel teemadel.

Kõneks tulevad sündmused said alguse nädala jagu enne aprilli lõppu. Et ma pole kaugeltki poliitik ega isegi mitte sotsiaalselt aktiivne kodanik, ei oska ma ka arvata, kuivõrd on toimunul seost Kiviõli võimupöördega või Venemaa presidendi nõuniku arvamusavaldusega, mille kohaselt meie valitsus tegelevat natsismi taaselustamisega. Ehkki valitsuse idee sõduri kuju pealinna trollipeatusest ära viia ei kujutanud endast midagi uut, olevat see nõuniku avalduse kohaselt šokeerinud paljusid eurooplasi. Ma ei tea küll, millistele faktidele tuginedes selline avaldus tehti, kuid juba sealt alates võiks rääkida Eesti siseasjadesse sekkumisest ning sihiteadlike valefaktide esitamisest.

Kohe järgmisel päeval kogunes sõduri juurde mitusada inimest, kelle üldine meelsus oli ajendatud eespool viidatud avaldusest. Meie peaminister, kes sai valimistel kõige rohkem rahva hääli, ei asunud täitma mitte üksnes rahvale antud lubadust vaid ka kodanikukohust. Palju pahandusi tekitanud monument koos Enn Roosi meisterlikult loodud kujuga ei sobinud elava liiklusega tänava äärde juba enne seda, kui selle ees 1991. aastal kustus igavene tuli. Kindlasti oleksid inimesed sõduri jalge ette lilli toonud meelsamini mõnes rahulikumas paigas. Täiesti sündsusetuna tundusid mulle aga mis tahes miitingud ja meeleavaldused monumendi juures ja seda eriti veel tingimustes, kus seal räägiti olevat kellegi haud. Ajaloos mitte just väga tugevana lootsin ma kuni 12 kirstu väljakaevamiseni, et tegu on siiski vaid mälestusmärgi, mitte matmispaigaga. Nõustun nendega, kes leiavad, et kadunukeste koht on surnuaial. Hauad sobivad kesklinna trollipeatusse sama palju kui kõnet võtma ahvatlev reklaam napilt riietatud daamiga lastesaate reklaamipausi.

Seda kummastavam oli Venemaa protestinoot (23. IV) seoses planeeritud väljakaevamistega. Suur riik käitub kui füüsiliselt tugevam liivakastikaaslane. Ei tähenda siin mingi suveräänsus, demokraatia või iseseisvus. Miks meie riigi keskmine kodanik ei tule selle pealegi, et karta sõjalist sekkumist näiteks läänenaabri poolt, ehkki olid ka ajad, mil need alad rootslastele kuulusid. Juba päev hiljem võttis sõna Venemaa välisminister, kes ennustas, et Eestis toimuv mõjub halvasti kogu Euroopale. Nii Peterburi kui Moskva lähistel lammutati aga samal ajal samuti sõjamonumente. Meie meedias ei leidnud kajastust, kas keegi ministritest ka oma riigis toimunu puhul avaldusi esitas.

Postimees kogus ka neil ärevatel päevadel lugejate arvamusi, ja seda vaatamata mitmetele küberrünnakutele serveri vastu. Enamik lugejaist toetas sõduri kuju äraviimist Tõnismäelt, ja seda eelkõige edasiste intsidentide ärahoidmise kaalutlustel. Neljapäevased uudised mõjusid kui tuline dušš ärklitoas, kuhu pole vannituba ehitatudki. Sovetid karjusid häbematusi, nilbusi ja roppusi valitsuse aadressil ning mõned agaramad püüdsid iga hinna eest irriteerida politseinikke ründama “langenute mälestajaid”. Illustratsioonina sobib siia ema, kes oma alaealist poega piirdetara juurde tõukas ning räuskas politseinikule, et löögu süütut last, kui julgeb! Tõsi, kindlasti oli kohale tulnud ka neid, kes seda tegid teenustasuga 80 krooni tunnist, ning ei või välistada, et masside hulka oli sattunud ka korralikke inimesi.

Politseinikud aga ei kaotanud pead. Soovides kivirahest ja aina meeletumaks muutuvast marutamisest vabaneda, alustati valgus- ja heliefektidega, mis oli kui vesi idanaabri meediaveskile. Jälgisin neil öödel ka Vene uudistesaateid. Neis serveeriti ilmekalt, kuidas politsei ründas jõhkralt fašismiohvreid härdalt taga nutvaid kodanikke. Paraku on tollele riigile vähemasti viimastel sajanditel omane olnud kui mitte otsene valetamine, siis vähemasti asjade valgustamine läbi teatava prisma. Ma pole isegi kindel, kas enamik Eesti Moskva saatkonna ees meelt avaldanud ning meie riigi lippu põletanud noortest üldse teavad, mis Tallinnas tol ööl tegelikult toimus. Seda enam, et ka BBC News edastas vaid Moskva korrespondendi emotsionaalseid arvamusi.

Kohalikud sovetid aga teadsid, olles varustatud nii Interneti- kui ka mobiiliteenuse hüvedega. Ma kasutan täiesti sihiteadlikult seda sõna, kuna minu meelest polnud intsidendis mingit pistmist rahvuse, vaid meelsusega. Mul on suur hulk venelastest tuttavaid, kes olid paanikas pigem just seetõttu, et kartsid eestlaste suhtumise muutumist nendesse. Politsei tegutses siingi resoluutselt ning kontrollis maanteel Tallinnale lähenevaid busse, et vähendada seeläbi nõukogudemeelsete kodanike lisandumist kisakoorile. Venemaa keeldus oma esindajat Tõnismäele säilmete väljakaevamisele saatmast, kuna seda laadi hauarüvetamist poleks ju ometi ükski inimene suutnud taluda. Kuna rüüstamise põhiobjektideks osutusid alkoholipoed, siis kestis märul sisuliselt seni, kuni saabus piisav joove. Tõsi, politsei oli siiski suure osa aktiivsematest laamendajatest kinni pidanud.

Järgmisel päeval selgus, et erimeelsused ei valitse üksnes kodus. Solana teatas, et Euroopa Liit mõistab ja toetab Eestit, samas kui Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee president avaldas monumendi teisaldamise asjus hoopis kahetsust. Kuna Moskvas algas sisuliselt Eesti saatkonna blokaad, keelduti venemaalastele viisasid andmast, et mitte lubada sealseid sovette oma aatekaaslasi toetama. Seesugustes tingimustes ei oleks olnud mõistlik jätta tüliõunaks tõusnud sümbolit, sõdurit, seisma sinna, kus see seisis.

Teine märuliöö oli noorte päralt, kuna vanad kalad istusid trellide taga. Käe said valgeks ka Ida-Virumaa noored, jätkus laamendamine pealinnas. Tallinna linnapea aga arutles oma avalikus blogis aina teemal, kui valesti peaminister käitub ja mis kõik siis oleks toredasti ja paremini olnud, kui “meie” oleksime võimul olnud. Ma pole siiski kindel, et märul oleks lõppenud ka juhul, kui meie peaminister oleks kohale tulnud ja end tükkideks rebida lasknud. Siiski aga esines ta televisioonis ning rääkis kujunenud olukorrast, tegemata ainustki märkust linnapea aadressil, kes samal ajal vaid valitsuse aadressil pori pildus. Selgi ööl ei näidatud Vene uudistes muud kui õnnetuid ohvreid, keda fašistlik Eesti valitsus politsei vahendusel peksab, taga kiusab, mõnitab ja muul moel ahistab. Puudus veel vaid appihüüe kogu maailma rahvaste poole.

Jõhvis oli üks nooruk öisele märulile kaasa haaranud granaadi. Tõnissoni monument pandi seal põlema, kuid veoautoga ümberlükkamise idee kukkus läbi. Tõtt-öelda ei oska vist sovetlik hing uneski näha, et põlisele eestlasele on mis tahes monumendist märksa olulisemad pigem hiiepuud, merekohin ja rahumeelsus. Vene meedias levisid kuuldused, et pronksist kuju on tükeldatud ja üles sulatatud. Vene inimene on kahtlemata märksa emotsionaalsem kui eestlane, mistõttu sellised üleskutsed võitsid ilmselt madalama haridusega inimeste hulgas poolehoidu.

Avalikkusele sai teatavaks, et märatsejatest ja marodööridest kinnipeetute hulgas oli ohtrasti kodakondsuseta isikuid, palju kriminaalse taustaga persoone ning üksikuid välismaa kodanikke. Spekuleeriti võimalusest ligi 60 kinnipeetu riigist väljasaatmise üle. Paraku on aga vähese haridusega inimesi iga rahvuse hulgas. Umbes sama anekdootlik kui kuju tükeldamise jutt tundus teade, et üks Tartu linnaliinibussi juht oli ühissõidukist tänavale tõstnud isiku, kes rääkis mobiiliga vene keeles. Kahtlemata lisab selliste faktide olemasolu ebameeldivaid pingeid rahvuste vahele. Samas ei kohanud ma ei noil päevil ega ka hiljem Tartus selliseid ven
e keelt kõnelevaid kodanikke, kelle silmis oleks põlenud mingi õel mässutuluke.

Kõiki neid sündmusi jälgides jääb vaid tõdeda, et sovetlik suhtumine pole kuskile kadunud. Pole vist olemas ainustki sündmust ega tegu, riigikorrast rääkimata, kus kõik oleksid ühtviisi rahul. Muidugi võib aru saada põliseestlasest, kes emotsionaalsel tasandil leiab, et kõik need, kellele ei meeldi meie riigis elada, otsigu endale see riik, kus nad end hästi tunnevad, ja ärgu tulgu meie õuele kaklema. Teiselt poolt – kui palju nende möllajate hulgas oligi neid, kes pole sündinud Eestis? Kuhu neil ikka minna? Ei saa ju kuidagi märkimata jätta, et valdav enamik mitte-eestlastest pole mitte üksnes toredad vaid ka targad ja haritud ning ühiskonnale vajalikud inimesed.

Kui antud olukorras üldse kuskil süüdlasi otsida, siis kindlasti mitte peaministri isikus ega riigi integratsioonipoliitikas. Mingit kasu pole ka parastamisest, et nüüd olevat kogu see poliitika raisus. Probleem on minu meelest hoopis hariduse lõhestatuses ja info puudulikkuses. Me võime ju küll rääkida, et meil on riiklik õppekava ja ühtne kool, kuid tegelikult on ju üle kümne aasta paljudes venekeelsetes koolides õpetatud naaberriigi õpikute järgi. Muukeelne elanikkond ei vaata Eesti telekanaleid ega loe eestikeelseid ajalehti. Möödunud aasta oktoobris korraldas Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia integratsiooniteemalise seminari, millest võtsid osa vene gümnaasiumide õpilased. Ühe tulemusena selgus seminarist, et noored on elanud infovaeguses ega teagi, millised on nende võimalused.

Ühes eestikeelses jutusaates esines pärast tormilisi sündmusi endine õpetaja, kes ütles, et tal on nüüd häbi oma endistele venelastest õpilastele silma vaadata, kuna ta oli toona neile rääkinud, et Eesti on väike ja rahu armastav riik ning et siin on hea elada. Oleksin temalt küsinud: miks tal on häbi? Veelgi enam aga, miks ta rääkis, et Eestis on hea elada, selmet öelda: meil on siin hea elada, kui me oma elu ise hästi elame. Pealtnäha tühine nüanss, kuid noori ei tohiks kasvatada selles valguses, et kõik toimub kusagil neist sõltumatult ning neil jääb üle vaid tulemusi nautida.

Nüüdseks on Tõnismäe telk maha võetud ja saatkonna blokeerimine lõppenud. Lilli võib panna kuhu hing ihkab, kas või valgeid tulpe tundmatu sõduri hauale. Meie endine peaminister ei imesta, et okupatsiooni ja kommunismi kuritegusid naaberriigis eitatakse, kuna üha avalikumalt peetakse seal ju Stalinitki “uue Venemaa” rajajaks. Kuidagi peaks aga kõigile meie noortele tegema selgeks, et naaberriigis toimuval ei ole otsest seost meie riigis toimuvaga. Kuidas panna seni venekeelsete kanalitega harjunud inimesed huvituma oma riigi asjadest, on iseküsimus. Noored ei ela omaette, vaid tavaliselt koos oma vanematega, kellest paljudel puudub stiimul riigikeelegi äraõppimiseks. Kui spekuleerida teemal, et kõikidele kodanikele oleks antud kodakondsus ilma elementaarse eesti keele oskuseta, kas see oleks nad pannud huviga kohalikke ajalehti lugema ja telekanaleid jälgima? Vaevalt.

Ma ei usu millegipärast, et Terevisioonis esinenud vene neiu, kes mainis, et tunneb end nagu teisedki Eestis elavad venelased teisejärguliste inimestena, oleks esindanud kõiki venelasi. Tema jutu kohaselt olevat olnud sõduri kuju Tõnismäel nende identiteedi kandja. Minu tutvuskonnas on palju venelasi, kel on olemas teistsugune identiteet, näiteks kultuurilisel tasandil. Kuid eks inimestel on vajadus end teostada. Alles hiljuti pöördus Öine Vahtkond ÜRO poole palvega tagada Eestis elavate venelaste kaitse. Eestlane loeb seda uudist ja kehitab õlgu. Mitte-eestlane aga loeb ja mõtleb, et äkki on tema olnud seni ainus, kes on tagakiusamisest pääsenud. Venemaa välisminister teatab maailmale, et EL ja NATO mahitavad ajaloo ümberkirjutamist. Eestlane loeb ja kehitab õlgu. Need, kes aga ei taha uskuda, et Venemaa oli üks Teise maailmasõja algatajaist ning paljude rahvaste okupeerijaist ning peavad teda vastava kasvatustöö tõttu üksnes fašismist ja rõhumisest vabastajaks, ei oska iial selle pealegi tulla, et nii kõrge riigitegelase jutus võiks peituda provokatsioon. Ukrainlased kutsuvad üles ostma Eesti kaupu ja boikoteerima Vene toodangut. Mida järeldab uudisest eestlane, mida mitte-eestlane? Erinevus on mõtteviisis. Mõtteviis aga rajaneb teadmistel, kasvatusel ja kogemustel. Noorel inimesel ei ole kogemusi, on vaid kasvatus ja koos sellega antud teadmised. Selleks, et kasvatus sisaldaks tõeseid teadmisi, peaksid ka õpetajad ja lapsevanemad olema teadlikud ning saama vajalikku infot. Üksnes hirm karistatud saada ei päästa meid edasistest pogrommidest.

 

 

Baudrillard’i aretatud hüperreaalsuse, “reaalsusest enesestki reaalsema” idee seisneb tõdemuses, et too nn reaalsus pannakse tegelikult hoopis kokku kõikvõimalike simulatsioonide, fiktsioonide poolt (näiteks meedias) ning seesugune mõttekäik lausa nõuab Ameerikat enesele illustratsiooniks. Nii et mõistagi jõudis Baudrillard kirjutada Ameerikast korduvalt juba enne seda raamatut siin. Näiteks jõudis ta hüperreaalsuse ideaalmudeli otsingul ootuspäraselt vaimustuda Disneylandist – sellest, et too pole ei autentne ega võlts; sellest, et tegemist on koopiaga, mille originaali pole võimalik leida.

Mis kõik tähendab teisisõnu seda, et Baudrillard’i hüperreaalne Ameerika on elutu Ameerika – üsna oma tee algul (lk 11) lubab Baudrillard, et ta ei kavatse uurida sotsiaalset ja kultuurilist Ameerikat. Selle asemel jääb meie ette laiuma märkide kõrb (võrreldagu seda näiteks märkide küllusega Barthes’i Jaapani-käsitluses), tähenduste kadu, “kultuuri ekstaatiline kriitika, kadumise ekstaatiline vorm” (lk 12). Kõrb on väljas ja kõrb on inimese seeski: “Kõrb on keha sisemise vaikuse loomulik jätk. Kui inimese keel, tehnikad, ehitised on tema konstruktiivsete võimete laiendiks, siis tema äraolemisvõime jätkuks, tema kadunud vormi ideaalseks skeemiks on üksnes kõrb.” (lk 86). Lugejana, kelle harjumuspärase elukeskkonna oluline osa on demokraatliku loomuga (pop)kultuur, selle sõnavabadus ja kõnevõime, tema küllus ja konfliktid, ei taha ma muidugi rahul olla, et Ameerika siin raamatus nii vähe rääkida saab. Ma kuulen Ameerikat kõnelemas ja tahan temaga suhelda. Ka Baudrillard näib kuulvat, kuid tema jaoks on see vaimuhaige pidetu pomin, midagi keskusteluks kõlbmatut: “sõna, isegi paljuütlev, on alati liigne” (lk 89). Ta libiseb Ameerikast üle – arutult grandioossete üldistuste ja piinlikult, vulgaarselt detailitäpsete kirjelduste toel. Teda ei huvita mitte dialoog, vaid diagnoos, umbes selline: “utoopia, mis on algusest peale elanud, nagu oleks ta realiseerunud.” (lk 38).

Kohe oma raamatu algul, päris esimeste lausetega seitsmendal leheküljel, laseb  Baudrillard mõista, mil moel elutu tema visioonide Ameerika ikkagi on. Ta räägib, kuidas sellest reisist tuleks teha film – “terviklik film reaalajas ühes talumatu kuumuse ja muusikaga”. Ning ta ütleb, et seda filmi tuleks kodus videomakiga ikka ja jälle vaadata, “mitte üksnes ilusa mälestuse elustamiseks, vaid seetõttu, et arutust korrutamisest saadav vaimustus on reisi mõistesse juba sisse kodeeritud. Lõputult lahtirulluvas kõrbemaastikus on midagi väga sarnast filmilindi igavikulisusega.” Ehk kui veidi täpsustavalt pisut teisiti öelda, siis: Baudrillard’i Ameerika on salvestus ning meie sõltuvus sellest maast ligikaudu samasugune kujundisõltuvus, samasugune porno nagu see, millest kirjutas näiteks William Burroughs. Ja kui lähemalt uurida, siis kehtivad selle raamatu struktuuris mitmed tehnoloogilise reproduktsiooni reeglid. Baudrillard kirjutab hüplikult, fragmentaarselt, kord rewind, siis fast forward…

Ameeriklased on selle raamatu peale solvunud ja solvuvad mõistagi ka edaspidi, kuid tegelikult ei ole siin kirjutatu mõeldud Ameerika kriitikana. Sest erinevalt näiteks situatsionistidest Baudrillard lihtsalt ei leia siin midagi, mille nimel võidelda. Pole tõde, pole missiooni. Pole midagi vaatemängufassaadi varjust valguse kätte tirida, pole kedagi võõrandumisest vabastada. Ja ta lihtsalt nendib: “Minu jaoks ei eksisteeri Ameerika tõde. Ma ei oota ameeriklastelt muud, kui et nad oleksid ameeriklased.” (lk 37). Võib-olla kunagi, modernistlikel aegadel, seisnes suurim inimlik mure just võõrandumises, isoleerituses, üksinduses. Täna kuulume me kokku, me oleme ühte lülitatud, connected. Ja kui Ameerika ongi supervõim, siis kust on too võim pärit? Vist “Simulaakrumites ja simulatsioonis” on Baudrillard vastanud sellele järgmise paralleeliga: vanasti sai võim oma volitused Jumalalt, kuid nüüd too enam volitusi ei anna. Nüüd kehtib paralleel psühhoanalüütikuga, kellele oma hinge, oma privaatsuse anname meie ise. Ameerikale antud võimuga on samamoodi. Meie privaatsus on koloniseeritud, me kuulume sellesse vaatemängu ega mõista iial talle midagi vastukaaluks leida. Mis – nagu mitmel korral varemgi –  tekitab vähemalt minul küsimuse Baudrillard’i autoripositsiooni kohta. Kui puutumatu ta ikkagi ise sellest Ameerikast on? On tal koht, kuhu oma reisilt tagasi tulla? Mulle tundub, et kui ka Baudrillard käe välja sirutab ja Ameerikat puudutab, ei saa ta ise ometi sisemiselt kuigivõrd riivatud. Ta naudib selle kohtumise ekstaasi, kuid see joobumus paistab enesega rahul oleva eurokartesiaani joobumusena: ma erutun sellest, et tohin kahelda selles, mida ma näen; ma naudin seda, et ainult ma ise olen olemas.

Aga üks hetk… Meil on just parasjagu võtta üks president, kes kinnitab, et on saanud oma volitused Iraaki minna nimelt Jumalalt. Ja pärast 11. septembrit leidub teisigi märke, et seda Baudrillard’i kirjeldatud Ameerikat ehk ei olegi enam olemas? Ootamatult tundub, et ajalugu pole lõppenud, et poliitika kestab. Ameerika on otsustanud oma utoopiat kaitsta ja vastu rünnata ning teeb seda väga reaalsete vahenditega. See on minu probleem seoses Baudrillard’iga. Ta näib uskuvat, et kui asjade tähendused lagunevad koost, siis laguneb koost ka reaalsus. Kuid praegune hetk ajaloos jätab täpselt vastupidise mulje. Reaalsus osutub millekski enamaks, kehtestab end harjumuspärase võimukusega ning vanad, isegi pealtnäha iganenud tähendused – näiteks need, mis seotud poliitilise võitluse orientiirmõistetega – tulevad tagasi. Ma ei tea, millises ulatuses see nõnda on ja kas see kestab kaua. Kuid hetkel seletavad inimesed ka Ameerikas oma olukorda enestele pigem just niimoodi.

Nii et mida teha selle raamatuga, mis on just samamoodi väga kaheksakümnendate moodi aegunud nagu just alustanud Madonna garderoob? On üks võimalus – kui meil ei õnnestu tõe pähe päästa tema analüüse ja diagnoose, hoidkem siis ometi tema poeetilist tõde! Ausõna, ma lugesin selle raamatu kaanest teiseni läbi – just nii, nagu arvustuse puhul korrektne. Aga juba esimeste lehekülgede aegu sain aru, et tegelikult tuleks ta ette võtta ehk hoopis teistmoodi, sirvimisi, suvalisest kohast, ühe-kahe lause kaupa, rewind, fast forward… Sedamoodi remiksituna on kergem lugeda.  Üksikute fragmentide toon on eraldi elegantsem kui tervikusse köidetult, metafoorid liuglevad õhulisemalt. Baudrillard liigub nagunii liiga kiiresti, ka virtuoossem lugeja ei jõua tema taha vaadata, omi mõtteid tema omadele vastu seada. Nii et miks mitte teda selle asemel lihtsalt ära kasutada – kusagil seltskondlikes rituaalides kirjavahemärkide asemel, tsitaatidena, üksikute mõttetuse-mõttekuse piiril triivivate lausetena. Kujutlege end ütlemas: “Mõeldes sellele rikkusest, võimust, seniilsusest, ükskõiksusest, puritaanlusest ja vaimuhügieenist, inimlikust armetusest ja raiskamisest, tehnoloogilisest tühisusest ja tarbetust vägivallast täielikult roiskunud paigale, ei saa ma midagi parata, et näen tema näol maailma hommiku paistet.” (lk 33-34). Eks ole? Kui Ameerika kunagi jälle müstifitseerimist vajab, siis pole vist siiski leida paremat käsiraamatut kui “Ameerika”.

 

 

Sugulasrahvaste keelte õpetamise vajadus on võõrkeelepoliitilistes dokumentides samuti ära nimetatud. Seda toetavad ka Eesti, Soome ja Ungari haridusministri poolt alla kirjutatud riiklikud lepingud, mille otseseks tulemuseks on see, et Tartu ülikoolis on juba aasta töötanud soome keele professorina hetkel rahvusvaheliselt üks kõige tuntumaid keeleteadlasi Tuomas Huumo. Kui ungari keele ja kultuuri õpingud on Tartus olnud juba aastaid üliõpilaste seas väga populaarsed, toetatud üliõpilasvahetuslepingutega ja eelkõige kraadiõppuritele mõeldud ülikoolidevahelise võrgustikuõppega, siis väiksemate ja kaugemate sugulaskeelte õpetus vajab hädasti juurde nii uurijaid kui üliõpilasi. Eelkõige vajab see tugevat liidrit, kes valdkonnale taas elu sisse puhuks. Venemaal elavate sugulasrahvaste keelte-kultuuride uurimine ja õpetamine peaks olema ju samuti meie kohus.