Oli eesti kirjanduse päev. Peeti kõnesid, räägiti juttu, käidi kohtumas, tehti viktoriine, aga mõtted said mõrud.
Kauplused on raamatuid täis. Raamatute trükiarv on püsinud laias laastus sama vähemalt 15 aastat. Aga kirjandust müüakse üha vähem. Nii keskmised kui ka tippmüügi tiraažid on üha kukkunud. Ja see ei käi ainult raamatute, vaid ka kirjandusajakirjade kohta. Allahinnatud raamatute masse vaadates on selge, et ka praegusi tiraaže ei õnnestu just sageli maha müüa.
Põhiliselt valitsevad lette kriminullid. Vaatad uute raamatute letti ja silm lausa puhkab. Mõrv X moodi. Mõrv kohas Y. Kuidas tappa Z. Jääb mulje, et eesti lugejad naudivad ennekõike tapmist ja tagaajamist.
Hinnad on tõusnud kaugele üle inimeste ostujõu. Silmad lähevad ikka pungi küll, kui loed raamatu tagakaanelt „50 eurot“. Kaupluseketi juht räägib, et kirjastajad on need, kes proovivad hinnatõstmise piire. Kirjastajad räägivad, kuidas raamatupoodide osa hinnas on aina tõusnud ja jõudnud juba 50% juurde. Kokku kõlab see nagu toiduhinnasõda, kus kõik süüdistavad kõiki ahnuses. Puuduvad pehmekaanelised odavad sarjad peale Loomingu Raamatukogu, mis elab hästi.
Kirjastuste maailm on killustunud. Kui muudes valdkondades koondusid pisifirmad juba aastaid tagasi suuremateks või vähemalt suurema katuse alla, siis kirjastuste seas valitseb endiselt pisi. Veel enam, järjest on hoogu saanud lausa mikrotase ehk oma raamatute ise kirjastamine.
Kirjastused ei tee suurt midagi oma raamatute põhjalikuks tutvustamiseks. Pikad järelsõnad on luksuskaup. Järelsõnast on saanud sageli hoopis reklaami osa. Selleks palgatakse mõni kirjanduslik või muu staar, kelle nimi pannakse kaanelegi, lootuses enam müüa. Ja raamatupoodidest leiab tutvustuseks vaid täiesti arusaamatud müügiedetabelid. Lisaks, müüjad hakkavad ka raamatupoodides kaduma. On iseteeninduskassad nagu toidupoes. Raamat on küll vaimutoit, aga masin kahjuks ostmise nõu ei anna.
Kirjandus on jäänud üha tahapoole kultuuri sisehierarhias ja praegu paistab ta konkureerivat edukalt viimase koha pärast. Arvustusi ilmub ajalehtedes harva ja teoste valik käib minu mõistusele üle jõu. Paistab, et suurtes lehtedes ei ole kedagi, kes hoiaks kriitika osas mingit joont. Kultuuri üldpildis on hakanud kirjandust saatma pigem ükskõiksus. Ja üle laiema uudisekünnise tõuseb ta ainult siis, kui saab näidata kirjanike kisklemisi, olgu raha või ideoloogia nimel. Selle juures on sõna „kirjanik“ tähendus selgelt muutunud. Kirjanik on nüüd igaüks, kes raamatuid kirjutab.
Kirjanduspreemiad on, aga müüki need kuigivõrd ei mõjuta ja pole just harv lugu, et keegi isegi ei tea premeeritute nimesid. Tõsi, need preemiad antakse kätte ajal, kui kirjanduse tootmises ja ostmises on kevadine hapukurgihooaeg.
Nooremad inimesed ei loe enam. Vähemalt mitte eesti keeles. Minu ajal tuli koolis „Kalevipoeg“ läbi lugeda, nüüd on kõige laenutatum raamat Eno Raua pisike ümberjutustus. On selge, et inimesed ei laenuta seda suurest huvist, vaid kooli käsul.
Ja tagatipuks paistis üritustest, et kirjanduse päeva tähistamine on algusest peale klišeestunud värk. Kui keegi soovib eriti koledat pilti, siis lugegu kultuuriministeeriumi kodulehe soovitusi, mis kõlavad minu kõrvale nagu nõukaaja parteikomiteede soovitused Lenini sünnipäeva tähistamiseks. Kirjandus, seltsimehed kultuuriametnikud, on LOOMING. Ja kirjanduse päeva puhul võiks vähemalt proovida ka ise midagi loomingulist.
Seejuures ei saa kuidagi öelda, et eesti kirjandus oleks alla käinud. Alla käib vaikse järjekindlusega see osa kirjanduse maailmast, mis on teose ümber ja peaks seda kõrgemale tõstma: tootmine, müük, reklaamimine, arvustamine, tutvustamine, auhindamine …
Kokkuvõttes on see allakäiguspiraal, mille lõpp on ennustatav. Ühel hetkel on tiraažid nii väikesed, et paberil raamat ei tasugi enam ära. Nagu juba praegu ei tasu ära mõnigi paberil ajaleht. Muidugi jääb igaühele võimalus oma tekstid netti riputada ja püüda nende vastu raha õngitseda. Aga ehk oleks hea vähemalt proovida enne midagi üheskoos ära teha. Kutsuda kokku need, kes asjasse puutuvad, kirjastustest ajalehtedeni, kauplustest kirjanike liiduni. Kutsuda kokku üks KIRJANDUSE PÄÄSTMISE ÜRITUS.
Dokumentaalfilm „Vara küps“ (Three Brothers / HansaFilm, Eesti 2023, 86min), režissöör Martti Helde, operaator Mattias Veeremets, produtsendid Elina Litvinova ja Armin Karu.
Me peame rääkima Eesti metsast. Kuigi metsasõda algas juba 2016. aastal, kui metsade kaitsega seotud kodanikuorganisatsioonid tõstsid pead, on siinse metsa jätkusuutmatu majandamisega seotu endiselt lahenduseta. Looduskaitsealadel on lageraied lubatud, mistõttu käib seal usin raietegevus. Lageraielangid ähvardavad juba inimeste kodumetsi (nn KAH-alasid). Statistilise metsainventuuri (SMI) ametlikud andmed näitavad metsatagavara tegelikust suuremana, soodustades nõnda liigset raiet metsades. Kuigi vaenukirves on ökoloogide, looduskaitsjate ja metsatöösturite vahel maha matmata, on muud maailmakoledused metsadebati viimastel aastatel vaigistanud. Teema nõuab süvenemist ning allikakriitilisust, sest arutelu käigus on segamini läinud teadusuuringute tulemused, igaühe arvamused ning uuringutulemuste (väär)tõlgendused. Martti Helde „Vara küps“ tõstab Eesti metsadega seotud mured taas teravalt päevakorda.
Film algab metsa mõiste defineerimise ja mõtestamisega. Juba algusest peale on selge, et on suur vahe, kas metsa all mõistetakse vähemalt 30% puudevõraga ja enam kui 1,3 meetri kõrguste puude kogumit vähemalt 0,1 hektaril või terviklikku ökosüsteemi koos mullastiku ning kujunenud kooslusega. Pärast metsa tähenduse selgitamist avatakse metsakonflikti arvukad tahud intervjuudega: kõnelevad teadlased, looduskaitsjad ja metsatöösturid. Kes metsasõja arvukatest argumentidest segadusse on sattunud või pole vaidlusega üldse tutvust teinud, saab sisukatest intervjuulõikudest konflikti olemuse ja seisu kohta informatiivse ülevaate. Kõrvutatakse teravalt ka kaks teadlaskoolkonda: Tartu ülikooli ökoloogid ning maaülikooli metsandusteadlased.
Metsandusvaidluse keerukus ja tavalisele meediatarbijale osaks langev infomüra võetakse kokku filmi teises pooles, kus tele- ja raadiosaadete katkendid koos kümnete eri arvamuste, tõlgenduste ja tõekspidamistega sulatatakse kokku kajakambriks, mis esitatakse arvukate metsa- ja raielankide kaadrite taustal. Siin ongi asja tuum: on vaieldud aastaid, maastik on aga olnud vaikiv kannataja. Mets on võimas, aga kaitsetu ökosüsteem, tõdetakse juba filmi alguses.
On normaalne, et mure kodumaa looduse pärast ning hirm keskkonnamuutuste ees tekitab inimestes tugevaid emotsioone, mis kajastuvad ka mõne intervjueeritava sõnavõttudes. Sellegipoolest on välditud filmis „Vara küps“ vaataja emotsioonide kunstlikku üleskiskumist. Kaadrid suurtest lageraielankidest ning esitatud arvud on küll halastamatud, kuid režissööri itkemist ja ilukõnesid loodusele filmis ei ole. Sellegipoolest oleks võinud vaatajale looduse veidi lähemale tuua: filmikaadrites on esindatud kõik eriilmelised Eesti metsakooslused (kasvukohatüübid), mille eripära ja hetkeseisu oleks võinud kas või paari lausega vaatajale tutvustada. Ent meie metsakoosluste mitmekesisusest saab aimu ka üksnes visuaali jälgides.
Filmist ei leia vastust metsakonflikti põletavaimale küsimusele, kes ikkagi vastutab looduskaitsealadele tekitatud kahju ja liikide elupaikade hävimise eest.
Filmi üks tugevamaid intervjuusid on tehtud arheoloog Tõnno Jonuksiga, kes analüüsib eestlaste kunagist suhet metsaga ning selle seost rahvuslusega. Ta kummutas halastamatult müüdi eestlastest kui metsarahvast, kellele on mets olnud sajandeid püha ja armastatud. Vastupidi: metsa on peetud sajandeid ohtlikuks paigaks, kuhu minekut kardeti, ent sealt sai puumaterjali ning selle sai põllumaaks raadata. Sama käsitlus on praegu päevakorras näiteks Lauri Lagle lavastuses „Reis metsa lõppu“, mis põhineb Juhan Jaigi novellil „Ohemäe jahimehed“. Mets kui suurte loodusväärtustega tervendaja ilmus meie teadvusse alles XX sajandil, kui seda hakati seostama rahvustundega ning esile kerkisid esimesed „looduse populariseerijad“ eesotsas Fred Jüssiga. Erinevalt sajanditetagusest ajast on nüüdseks maastike, ökosüsteemide ja liigirikkuse hoidmise vajadus juba üldteada. Samuti looduse positiivne mõju vaimsele tervisele. Filmis kõneleb mitu intervjueeritavat nii elujõuliste ökosüsteemide olulisusest inimkonnale kui ka metsast rahvusliku rikkusena. Sestap ei tekigi vaatajal küsimust selle osas, kas metsa peaks kaitsma või mitte, kuigi seda on ammusest ajast ekspluateeritud.
„Vara küpse“ turundusest tegi üllatuslikult pool tööd ära Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL), kelle esindajad nõudsid valjuhäälselt filmist intervjuulõikude eemaldamist. Neile, kes on metsadebatti aastate jooksul vähegi jälginud, pole kurikuulsates intervjuulõikudes mitte midagi uut: juttu, et teatud vanuses metsas läheb puit hapuks ning raha jääb välja võtmata, on meedias korduvalt kuuldud ja loetud. Tegemist on ametlike seisukohtade kordamisega. Seejuures olid EMPLi esindajate intervjuud selgelt argumenteeritud ning läbimõeldud, mistõttu oli soov, et intervjuud eemaldataks, täiesti arusaamatu. „Ma võiksin ju vabalt lõigu filmist välja võtta. Aga ainus, kes sellest kaotab, on tööstus ise. Sest nende hääl kaob,“* arvab ka Martti Helde ise.
Ehkki autori sõnul on filmi üks eesmärke mõista metsasõja vastasleere, haigutab filmi lõputiitriteni välja ökoloogide ning puidutöösturite vaatenurkade vahel üüratu lõhe. Jääb mulje, et tööstusel puudub endiselt arusaam, kui suurt ökoloogilist kahju põhjustab liikide elupaigakvaliteedile metsamaastiku tükeldamine lageraielankidega – sellest teemast vaikitakse. Ehkki EMPLi esindajad seadsid inimese heaolu majanduslikus kontekstis esiplaanile, „unustasid“ nad ära, et inimese heaolu sõltub terviklikust ökosüsteemist, mida pakuvad just puutumatud loodusmaastikud. Kõige abitumate argumentidega kõneles nendel teemadel RMK endine juht Aigar Kallas, kes pani ülbelt ühte patta hooldustööd rekreatiivsetes parkmetsades ja suures mastaabis raied loodusaladel. Filmis puudub ka lõppsõna tuleviku osas tööstuse vaates. Kuna looduskaitsjad ja teadlased väljendavad sügavat muret (loodus)keskkonna tuleviku pärast, annaks vaatajale palju juurde aimdus, mida mõtlevad tulevikust töösturid. Millised on nende hirmud ja lootused? Sellele küsimusele film paraku ei vasta.
Ehkki teemakäsitlus on põhjalik, ei leia filmist vastust metsakonflikti põletavaimale küsimusele, kes ikkagi vastutab looduskaitsealadele tekitatud kahju ja liikide elupaikade hävimise eest. Talupojamõistus ütleb, et see koorem lasub riigiasutustel ehk keskkonnaametil ning ministeeriumidel. Looduskaitsja Mati Sepp ütleb aga oma intervjuus, et keskkonnaministeerium (praegu kliimaministeerium) ning keskkonnaamet ei soovi looduskahjude eest vastutust võtta, vaid probleeme veeretatakse kuuma kartuli kombel eri asutuste vahel. Seega on peale infomüra metsakonflikti põhituum riikliku vastutuse puudumine. Vastutuse looduse eest on üle võtnud looduskaitsjad ja kodanikuorganisatsioonid, keda on aga palju lihtsam marginaliseerida ja tümitada kui riigiasutusi. Filmis pole ühtki intervjuulõiku riigiametnike ja ministeeriumi töötajatega (ebaveenvalt esinenud Aigar Kallas ei lähe arvesse). Riigi esindajate sõnavõttude puudumine ongi „Vara küpse“ suurim puudujääk, sest vastutuse küsimus küll visatakse filmis korraks õhku, kuid on jäänud täiesti lahenduseta.
„Vara küps“ on vajalik vaatamine kõigile, mitte üksnes neile, keda huvitavad Eestimaa looduse mured. Filmis näidatakse ilmekalt, kuhu viib avalik debatt ning missugused on tagajärjed loodusele, kui riik on aastate viisi metsasõja ees silma kinni pigistanud, uurivale ajakirjandusele vassinud ja vastutusest hoidunud. Välja koorus kaks põhiprobleemi: infomüra ning riigi poolt minnalaskmine. Kuigi filmi lõppakordid on kujunenud päris süngeks, peitub seal siiski ka lootuskiir: meil on palju loodusväärtusi, mida kaitsta, ning palju inimesi, kes loodusväärtustest hoolivad. Filmi autorid on kindlasti nende seas.
* Kaspar Viilup, Läbi metsa mõistmise suunas. – Sirp 12. I 2024.
Sisemine vabadus mõistab inimese välismaailmas pea alati isolatsiooni – umbes nii võiks võtta kokku filmirežissöör Sergei Paradžanovi elukäigu, kelle mõju filmiloos ei ole võimalik üle hinnata.
1924. aastal Thbilisis armeenlastest vanematel sündinud poeg võttis ellu kaasa ema artistliku iseloomu ja antikvaarist isalt päritud armastuse vanade väärtesemete ilu vastu. „Minu esteetika vundament pärineb pärsia miniatuuridelt, bütsantsi emaililt – väga naiivsest ja väga lihtsast kunstist, mis evib endas aga erilist sügavust,“ on režissöör öelnud. „Minu filmikeele alusteks on kompositsioon, valgus, värv – naasmine renessansiaegsesse maailma. Ma olen alati omistanud erilise tähtsuse objektidele, inimest ümbritsevatele esemetele. Kaadris asetsev objekt ei pruugi olla väiksema tähendusega kui tegelaskuju.“1 Teekond n-ö Paradžanovi maailma võtab režissööril aga kaua aega. Keskkoolijärgsesse aega jäävad mitut sorti eneseotsingud, nii loomingulised kui ka seksuaalsed. Viimane osutub Paradžanovi tuleviku seisukohalt väga oluliseks, sest mõni aasta hiljem määratakse talle, VGIKi tudengile, esimest korda homoseksuaalsuse pärast vanglakaristus. Süüasi on küll kokku klopsitud, kuid süüaluse seksuaalne sättumus mitte. Kohtu lõpukõnes tunnistab Paradžanov oma kohutavat viga ning lubab ennast parandada. Lahenduseks on loomulikult naisevõtt, kuid ka see lõpeb traagiliselt: tatarlannast naise mõrvavad ta sugulased, kes ei suuda aktsepteerida paariminekut võõra usu esindajaga. Paradžanov põgeneb Moskvast tööle Ukrainasse, Dovženko-nimelisse filmistuudiosse. Valmivad sotsrealistlikus vaimus tehtud tööd, mida Paradžanov edaspidi õieti omakski tunnistada ei taha. Uus abielu, poja sünd.
Loovisik ei muuda oma käekirja üleöö, teekond võtab aega ning vaja on õiget katalüsaatorit. Selleks saab Ukraina kirjaniku Mõhhailo Kotsjubõnskõi romaan „Unustatud esivanemate varjud“ (1911). Enda sõnul armus Paradžanov „kristallselgesse ilu, harmoonia, lõpmatuse tundesse. Selle piiri tunnetusse, kus loodus muutub kunstiks ja kunst omakorda looduseks.“ Iga filmimaailmas tegutsev autor vajab mõttekaaslasi ja „Unustatud esivanemate varjude“2 puhul oli selleks operaator Juri Iljenko, kelle sõnul polnud nad nakatunud Dovženko-nimelisest viirusest: „Teate, see on kohutav haigus: on halvad filmid, on väga halvad filmid ja siis on Dovženko filmistuudio filmid“. Eks nooruslik tuhin küpse meistri kindla juhtimise all on hea kasvulava millegi revolutsioonilise sünniks ning selleks saabki „Unustatud esivanemate varjud“ – plahvatus, mis tegi Paradžanovi hoobilt maailmakuulsaks ja muutis igaveseks Ukraina filmi nägu ja eneseteadvust. Traagilise armulooga öeldakse lahti seni valitsenud sotsrealismist ning luuakse oma poeetiline maailm, kus vaatajat kõnetavad korraga nii kaameratöö, sümbolid, näitlejatöö kui ka hüpnootiline heliriba. See annab vastuse küsimusele, miks peab autorifilm ajaproovile vastu – autori isiksus ja nägemus ei saa oma olemuselt stagneeruda.
Sergei Paradžanovi retrospektiivi raames saab Tallinna Artise kinos 6. – 14. veebruarini vaadata kuut tema linateost.
Indiviidile on küll turvalisem massist mitte eristuda ja Paradžanov saab seda omal nahal tunda. Totalitaarsele võimule ei meeldi, kui kõrvale tekivad teised vaimsed liidrid. Riigis, kus korrutati Leninile omistatud tsitaati, et kunstidest tähtsaim on filmikunst, oli filmirežissöör a priori ideoloogiatöötaja. Natsi-Saksamaa alistamise 20. aastapäevale pühendatud film „Kiievi freskod“3 tundus alguses ametnikele hea mõte, kui pärast läbivaatust pandi film kähku seisma. Õnneks on alles ligi veerand tunni jagu materjali. Paradžanov kirjutas alla ka Brežnevile saadetud 139 ukraina kultuuritegelase-intellektuaali kirjale, kus nõuti ebaseaduslike poliitprotsesside peatamist. Ainus, mis selle kirja tagajärjel peatus, oli allakirjutanute karjäär. Paradžanov oli sunnitud kolima Armeeniasse, kus ta oli juba alustanud järgmist filmi „Granaatõuna värv“4, kus keskmes on XVIII sajandi armeenia poeedi Sajat Nova sisemaailm. Kaheksa peatüki kujul näeb poeedi lapsepõlve, armumist, kloostrielu, surma. Algfraas „Ma olen inimene, kelle elu ja hing on piin“ annab esialgu sõnutsi, seejärel ka kujundite mängu kaudu võtme edasise tõlgendamiseks. Staatiline, kristliku kunsti ikonograafiale tuginev pildikeel, väljendusvahendite minimalism, toetumine piiblitekstidele – see kõik loob ääretult rikka maailma, kuhu sisenemiseks on vaja jätta tavaarusaamad ukse taha. 1960. aasta Jerevanis võis vaid Paradžanovi-taoline looja teatada patriarhaalses Armenfilmis, et tahab võtta armeenia rahvuspoeeti noorpõlves mängima gruusia näitlejatari Sofiko Tšiuareli ning üldse võiks too mängida kokku kuut osa. Alguses võimatuna tundunu on nüüdseks klassika.
Paradžanovi lähedased ja kolleegid on meenutanud, kuivõrd talle meeldis provotseerida ning tulega mängida. Ja ega tulegi üllatusena, et ta 1973. aastal arreteeritakse homoseksuaalsusele lisaks ka „vägistamise ja pornograafia propaganda“ eest. Paradžanov ei salanud oma seksuaalseid eelistusi, aga keegi ei kahelnud süüdistuste fabritseerimises. Paradžanov oli arvestanud maksimaalselt aastase vangistusega, nii et talle määratud viis aastat oli šokk. Vastupidiselt eelnevale elule üritas režissöör vanglas võimalikult vähe silma paista ning valis sellised ametid nagu põrandapühkija oma. Väljaspool vanglamüüre nõudsid Paradžanovi vabastamist Truffaut, Godard, Fellini, Visconti, Rosselini, Antonioni ja paljud teised. Sel ajal kui lääne-eurooplased petitsioone allkirjastasid, meisterdas Paradžanov tsoonis filmi aseainena käepärastest vahenditest kollaaže, arendades meisterlikuks oma kollaažitehnika, millest suurt osa näeb Jerevani Paradžanovi majamuuseumis. Lõpuks aitas režissööri vabadusse kodumaine austajanna. Vladimir Majakovski lese Lilja Briki mahitusel pöördus tolle õemees, poeet Louis Aragon isiklikult Brežnevi poole ning Paradžanov vabaneski aasta enne määratud tähtaega.
1985. aastal valmis tagasi sünnilinna Thbilisisse kolinud režissööril „Surami kindluse legend“5, seda kahasse Dodo Abašidzega, kes on ka „Ašik-Keribi“6 kaasrežissöör. Et Paradžanovil mingit kaasrežissööri vaja polnud, pole vaja vist rõhutada – pigem oli tegu kuulsa enfant terrible’i lapsehoidjaga. Mõlema filmi puhul on demonstreerinud Paradžanov oma absoluutset vabadust, mis lubas tal mängleva kergusega luua ise erinevat sorti rituaale, mida omistada nii hutsuulidele, gruusia kristlastele kui ka Ašik Keribi islamimaailmale. Riigipiiriülese autorina lõi ta oma universaalse maailma.
Ise on Paradžanov öelnud: „Saatke mind Aafrikasse ja väntan kõige aafrikalikuma filmi – ma mõtlen seal välja terve hunniku paapua rituaale, sugugi mitte halvemaid kui hutsuulide omi „Unustatud esivanemate varjudes“.“7 Paradžanovi-taolisele autorile ei ole tähtis mitte mis, vaid kuidas, ja kui vaja, mõtleb ta riitused ise välja.
„Surami kindluse legend“, lugu noorukist, kes müüritakse edasise varisemise vältimiseks kindlusemüüri sisse, toimub XIV sajandil. See ei takistanud laskmast näitlejat ekraanile Adidase dressides ning sellised detailid ei oma ka mingit tähtsust – Paradžanovi maailmas on kõik võimalik. Oluline on see, mida looja teeb kujunditega, millise maailma neist ehitab.
Veel 1988. aastal linastus Lermontovi lühijutule toetuv „Ašik Kerib“ nooruki armastusest neiu vastu, kelle isa kerjuskosilasest midagi kuulda ei taha. Vene poetess Bella Ahmadulina on Paradžanovi kohta öelnud, et „tema süü seisnes selles, et ta oli vaba“. Maailm oli äkitselt Paradžanovi ees valla, teda kutsuti igale poole, kuid vabaolemine vangistatud maal oli jätnud tema tervisele jälje. Lõpetamata jäi autobiograafiline „Pihtimus“ ja 1990. aastal suri režissöör vähki.
1 Роман Цурцумия, Сергей Параджанов: душа, утонувшая в красоте. – Искусство кино 10. XII 2020.
2 „Тіні забутих предків“, Sergei Paradžanov, 1965.
3 „Киевские фрески“, Sergei Paradžanov, 1966.
4 „Nran Guyne“, Sergei Paradžanov, 1969.
5 „Ambavi Suramis tsikhitsa“, Sergei Paradžanov, 1985.
Esimene suur rahvusvaheline Anu Põdra retrospektiiv „Anu Põder: Space for My Body“ avati 3. jaanuaril Šveitsis, Suschi külas ja seda kureerib Cecilia Alemani, kunstimaailma rahvusvaheline superstaar. Põdra erakordne looming on justkui kõigile teada, kuid siiski antakse tema teostele uusi tähenduskihte, neid asetatakse uutesse kontekstidesse ning leidub ka selliseid taieseid, mida pole aastaid eksponeeritud või mis on pärast valmimist sahtlisse jäänud. Retrospektiivi kokku pannes avastati nii mõnigi teos, teose osa või nüüdseks kadunud/hävinud teose pilt, mis pole osa Põdra seni teada-tuntud kaanonist.
Minul oli õnn ja au konserveerida kolm teost: „Oksaaugud“, kollast värvi töö seeriast „Käekotid“ ja liivaga täidetud „Import- ja eksportkotid“. Nende teoste kohta puudus dokumentatsioon, fotomaterjal või autori selgitus. Muudes allikates on nendest vaid juhuslikult juttu – need on Põdra loomingus olnud pigem sekundaarsed taiesed. Kuigi konservaatorit peetakse objektiivseks ning teaduslikuks, siis reaalsuses määravad konservaatori subjektiivsed otsused kuidas ja mida me teoses näeme, väärtustame ja teadvustame. Mitte et konservaator tahaks teosesse teadlikult oma käejälje jätta, põhinedes siiski konserveerimiskontseptsiooni luues autori selgitustele ja sootsiumi tõlgendustele, on konservaator lõpuks see, kes füüsiliselt materjali sekkub – lisab, muudab, võtab ära või laseb teadlikult laguneda, olla fragmentne.
Konserveerimislahendus oleneb teose tähendustasanditest ja olemusest. Nii huvitavaks kui ka keeruliseks muudab Anu Põdra loomingu see, et tema teosed on materjalivalikult mitmekesised ning pakatavad kontseptuaalsetest kihistustest. Kuigi tema loomingut on viimasel ajal pidevalt näitustel eksponeeritud, sellest on välja antud katalooge, seda tõlgendatud ja mõtestatud, asetatud diskursustesse, siis Põder eriti ise ei andnud oma eluajal loomingu kohta selgitusi ning rääkis rohkem teostusprobleemidest. Isegi säilitamisele ja konserveerimisele keskendatud intervjuus kõneleb kunstnik rohkem tehnilistest probleemidest kui teose tähendustasanditest ning materiaalsete ja mittemateriaalsete osade omavahelistest suhetest.1 Seetõttu ei läinud konserveerimisprotsess valutult.
Küsimustest ja kõhklustest pungil projekt kasvas välja bakalaureusetööks, mille juhendaja Hilkka Hiiopiga arutasime, kas taiese autentsust on üldse võimalik säilitada, kui kunstiteose mõtestamine põhineb suuresti konservaatori tunnetusel. Tuleb arvestada, et igasugune materjali sekkumine muudab teose tajumist ning konservaatori tehtud tööd võivad teost hoopis lõhkuda – seda nii materiaalsel kui ka kontseptuaalsetel tasandil. Mis hetkest alates on konserveeritud teos pelgalt interpretatsioon, mitte autentne kunstniku looming? Mida üldse tähendab pärandi säilitamise tüvimõiste „autentsus“ nüüdispärandis?
Autentsuse mitu nägu
Autentsus kuulub kultuuripärandi fundamentaalsesse mõisteaparatuuri. Asjata ei lõpe Veneetsia harta esimene lõik lausega, et inimkonna kohustus on säilitada kultuuripärandit ning anda see tulevastele põlvkondadele üle kogu selle rikkuses ja algupäras (autentsuses).2 Autentsuse mõistet kasutatakse eelkõige pärandi algsubstantsi kirjeldamiseks, mis on ajalooline, unikaalne, ehe ja sisaldab kunstniku käepuudutust. Kuid sellega piirdumine eksitab, sest justkui tähendab, et autentsust defineeritakse ainuüksi materjali kaudu, mille füüsiline olemus peaks püsima ajas muutumatuna. See omakorda loob eelduse, et autentsus on midagi, mis on kunstiteose materjali sees olemuslikult olemas.3
Üks osa Anu Põdra seeriast „Käekotid“ enne … … ja pärast konserveerimist.
Pärandvaldkonna ühes tüvitekstis, niinimetatud Nara dokumendis on seevastu autentsust mõtestatud kui väärtuste kogumit. Aegruum ja kultuuriline kontekst, milles väärtused tuletatakse, mõjutab arusaama uuritava objekti väärtustest, kuid ei vähenda selle autentsust. Väärtused anname kunstiteosele ise, need ei tule kunstiteosest endast.4 Nii asendub ka arusaam autentsusest kui millestki binaarsest (et miski kas on autentne või ei ole) hoopis keerulise väärtuste või kihistuste süsteemiga, mis on kokku fragmentaarne, vaieldav ja performatiivne.5 Autentsuse tähendus muutub niivõrd mitmekesiseks ja ebaselgeks, et selle Pandora laeka võiks heaga kinni keerata, kuid millegipärast on see mõiste vaatajale nii oluline, et seda kõrvale jätta ei saa. Autentsus on justkui sünonüümne objekti väärtustamisega, seega justkui ei saagi autentsuse väärtustamise kohta „miks?“ küsida.6
Traditsioonilise kunsti puhul võib pelgalt materjalipõhine mõtlemine isegi toimida, sest kunstiteos on lahutamatult seotud oma materiaalsusega ning iga füüsiline osake kannab teose sisu.7 Nüüdiskunsti puhul võib aga teose olemus ulatuda füüsilisest objektist ja autentsest vormist kaugemale. Või vastupidi – võib juhtuda, et materjal ongi teose olemus. Seega tuleb arvestada kunstniku ideega ning teose kontekstuaalsete, kontseptuaalsete, assotsiatiivsete ja dünaamiliste, nii-öelda mittekombatavate tasanditega, mida kunstnik on sinna teadlikult või mitteteadlikult lisanud, aga ka sellega, mida on sootsium teosele omistanud.8
Taiese olemust ümber mõtestades muudame tema autentsust ning nõnda muutub potentsiaalne säilitamiskontseptsioon – mida ja kuidas võib üldse teosest konserveerida. Seega on tohutult oluline lahti mõtestada teose materiaalsed ja immateriaalsed osad enne igasugust füüsilist sekkumist.
Kõigis kolmes minu konserveeritud Põdra teoses on kasutatud leidobjekti osi, kuid kus asub sellises teoses autentsus, kui kunstniku käepuudutus on suuresti olematu ja materjal asendatav? Leidobjektist kunstiteosel on erinevad omadusedning visuaalne sarnasus teiste sarnaste leidobjektidega võib olla üks neist, kuid teosel on ka ajaloolised (teose loomise hetk, varasemad näitused, hilisemad lisandused ja parandused, varasemad omanikud, teose kohta publitseeritud materjalid jne) või kontseptuaalsed kvaliteedid (teose sõnum, sekundaarsed tähendustasandid, materjali seos sõnumiga ja selle roll sõnumi kandjana jne), mida saab seostada ainult selle konkreetse leidobjektiga, mistõttu on ta individuaalne.
Näiteks koosneb „Oksaaugud“ kahest puupingist ning kuigi puupingid on lihtsasti asendatavad või taasloodavad, ei oleks pinkide väljavahetamise puhul enam tegemist autentse teosega. (Tegelikult on seegi võimatu, sest pinkide elukaarelt on pärit kasutamis- ja kulumisjälgi, mida oleks võimatu identselt reprodutseerida). Konservaatorina oli mul esimene reaktsioon hakata kohe pinkide konstruktsioone kinnitama ja parandama, et pingid äkilisema liigutuse peale ei murduks või oma raskuse all kokku ei kukuks, kuid mõeldes teose olemuse peale, sai selgeks, et see võiks hoopis lõhkuvalt mõjuda. Nimelt pärineb teos ajast, kui Põder tegeles oma loomingus kodukohaga, kommete ja mäluga, kasutades tihti sünnikodust pärit materjale ja leidobjekte. Oletatavasti on pingid pärit tema kodukohast, ja kui nii, siis on see tähenduslik. Seega polegi nii oluline, mismoodi pingid välja näevad, vaid nende päritolu ja jäljed, mis on tekkinud aastatepikkusest kasutusest.9 Veelgi julgemalt võiks väita, et leidobjektist pingid ongi teos ise ning Põdra loodud selgroolülid funktsioneerivad akendena, mille kaudu me teose olemust näeme.
Põlvamaa metsade vahelt on pärit ka Põdra üks kõige iseloomulikumaid materjale – seep. Kodus keedetud seebist on tehtud näiteks „Keeled“, „Kirsa, 20. sajandi mehe jalaruum“ ja üks kott „Käekottide“ seeriast. Seebi spetsiifiline lõhn täitis konserveerimisstuudio ning sõrmed olid pärast töötamist õhtuni libedad. Kuid seep on materjal, mis tõmbub aja jooksul kokku ning seda protsessi pole võimalik peatada. Probleem on nimelt selles, et „Käekottide“ (ja ka kirsade) kontseptsioonis on väga olulisel kohal teose vorm ja pinnakiht – kadunud käekoti negatiiv, mida seebi ümber enam ei ole. Iga pindmine muudatus muudab teose olemust.
Huvitav on seegi, et ükski standardne liimaine seebi puhul ei toimi, mistõttu pidi lahtiste osade kinnitamiseks leidma alternatiivse lahenduse. Konkreetses olukorras näis, et värvuse ja omaduste poolest sobiks hästi mesilasvaha. Efemeersus pole selles teoses keskne, kuid teose olemus või materjalivalik soodustavad materjalide hävimist. Lahendusena saaks teose katta mingisuguse kattekihiga, mis pidurdaks taiese visuaalset muutumist, kuid mõjutaks teose teisi omadusi, nt seebilõhn näitusesaalis või teose pinna visuaal. Kui julgelt võib sellisel juhul teose lagunemisprotsessi sekkuda? Milliseid kvaliteete võib mõjutada, et teos säiliks? Üheselt mõistetavad vastused puuduvad ning tihti olenevad lahendusvariandid ka teost omava institutsiooni või isiku võimekusest ja majanduslikust seisust.
Anu Põdra teosed suurel retrospektiivil Šveitsis. Näitusevaade.
Kui füüsiline sekkumine, mis võimaldaks teose pikaajalise säilimise, mõjutaks teose olemust liialt, oleks üks lahendus teha põhjalik dokumentatsioon koos 3D-mudelitega, mille abil saaks teost hiljem ka digitaalselt vaadata või tahtmise korral reprodutseerida. Ei vormi kaotanud originaal ega ka selle digitaalne teisik ei saaks kanda teose olemust iseseisvalt edasi, kuid nende kahe kooslus lubab teoselrealiseeruda. See muidugi eeldab võimekust ja ressursse.
„Keelte (Aktiveeritud versiooni)“ puhul, mis osteti 2021. aastal Tate’i kogusse, on efemeersus teosesse sisse kirjutatud. Keeled sulistavad vees ja sulavad ära. Sellest tulenevalt on lubatud toota uusi keeli ja me peame neid siiski autentseks. Kirsade või „Käekottide“ puhul poleks uute teoste valamine mõeldav. „Keelte“ puhul on muidugi huvitav mõelda, kas seep, mis keelekujulisse vormi valatakse, peaks autentsuse huvides olema pärit mõnelt selliselt sealt, kes elas Põlvamaa metsade vahel ja olema kodus keedetud. Muidugi oleks täiesti meelevaldne saata Lõuna-Eesti sigu üle Läänemere Tate’i, kus kohalikud konservaatorid nendest seepi keedaksid, kuid kas seebikeetmise taustalugu või kodukoha tunnetust peaks näitusesaalis või dokumentatsioonis kajastatama?
Jaburate küsimuste jõud
Tõlgendamine on konserveerimiskontseptsiooni loomise alus, eriti olukorras, kus kunstnik ise selgitusi oma teoste kohta ei anna. Teost ei saa enne konserveerida, kuni pole mõtestatud kõik tema essentsiaalsed osad. See tuleb eriti hästi esile ühe kilekotiga sarjast „Import- ja eksportkotid“, millest puudus igasugune dokumentatsioon ja kunstniku kirjeldused-selgitused (tõsi, hiljem tuli küll välja üks pilt, mis oli tehtud aastaid pärast teose valmimist).
Teos jõudis konservaatorite lauale varena – see oli vaid hunnik mateeriat, milles võis oletada kunstilisust, kuid liiga killustunud, et oma olemust kanda. Teose mõistmiseks kasutati sekundaarseid infoallikaid ning Põdra loomingu analüüsi. Oli küll võimalik aru saada, mida kunstnik on tahtnud selle teosega „öelda“ ning kuidas see mõte mateerias väljenduks, kuid lõpuks ei olnudki teose algset välimust võimalik kinnitada. Sellisel puhul jõuti järeldusele, et teos kannab pärast konserveerimist oma olemust isegi siis, kui ei ole visuaalselt täiesti autentne.
Traditsioonilise kunsti puhul oleks selline interpreteeriv konserveerimine ebaprofessionaalne, sest eeldame, et valikud põhinevad kunstiajaloo tehnilistel meetoditel, mida saab teaduslikult tuvastada ja fikseerida. Siinses olukorras tugineti suuresti konservaatori subjektiivsusele, kuna nüüdiskunsti puhul ei pruugi teose iga materjaliosake ja selle paigutus kanda teose olemust. Osa sellest on mittemateriaalne ning teose olemus sõltub muudest omadustest. Sellisel juhul me ei küsi, kas kunstiteos on autentne, vaid kui hästi või kuidas seda on interpreteeritud. Seda muidugi eeldusel, et tehtud konserveerimistööd on tagasipööratavad. Dokumentatsioonis tuleb teada anda, et tegemist on interpretatsiooniga, selleks et järgnevatel konservaatoritel oleks võimalik tehtud töid ja interpretatsiooni ümber hinnata n-ö nullpunktist. Samuti tuleb dokumenteerida, millele tõlgendus tugineb.
Kohati jaburate küsimuste esitamine on hädavajalik, sest need loovad aluse, mida säilitame ja kuidas me teost säilitame, tehes võimalikuks selle, et teos oma terviklikkuses säiliks. Muidugi ei pruugi me veel osata näha kõiki iseärasusi, mis teevad Anu Põdra loomingu nii eriliseks, kuna see on veel küllaltki värske ja puudub ajaline distants, mis võimaldaks teoste olemuse selgelt sõnastada. Ainult tulevik teab oleviku tõde, kuid paratamatult peab kohe tegutsema, et tulevikul oleks, mida katsuda ja mille mittekombatavaid osi teadvustada.10 Muidu võib juhtuda, et kunstniku kujutatud uneliiv ongi pelgalt liiv ning kunstniku värvitud piimapakid lihtsalt tühjad värvilised piimapakid.
Tulevikus võidakse teoses ümber hinnata needomadused, mis teevad tööst just selle konkreetse teose ning lähtuvalt sellest kunstiteost uuesti mõtestada ja konserveerida, kuid praegused tõlgendused ei vähenda ei eelmise ega praeguse töö autentsust. Sõltuvalt nüüdiskunsti komplekssest iseloomust, kus puuduvad üheselt mõistetavad tõlgenduskokkulepped, ei olegi fikseeritud säilitamis- ja konserveerimislahendusi, vaid aina rohkem oleneb konservaatori subjektiivsetest, ent teadlikest otsustest.
1 EKMA.12.1.8.11 2008 Intervjuu Anu Põdraga.
2 International charter for the conservation and restoration of monuments and sites (The Venice charter 1964). Venice 1964.
3 A. Laansalu, Autentsuse stratigraafia. Füüsilise autentsuse indeksiline juurestik. Magistritöö. Kunstikultuuri teaduskond, Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 8-9.
4 The NARA document on authenticity (1994). – ICOMOS. 11. I 2011.
5 D. A. Scott, Art: Authenticity, Restoration, Forgery. Los Angeles: Cotsen Institute of Archaeology Press, 2016.
6 A. Laansalu, Autentsuse stratigraafia. Füüsilise autentsuse indeksiline juurestik, 2017, lk 9.
7 C. Brandi, Theory of restoration. Nardini, Firenze 2005, lk 51.
8 H. Hiiop, Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat? Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu säilitamise strateegia ja meetod. Doktoritöö. Muinsuskaitse ja restaureerimise teaduskond, Eesti kunstiakadeemia, 2012, lk 72.
9 R. Põldsam, Anu Põder. Haprus on vaprus.– Haprus on vaprus. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2017, lk 16.
10 A. C. Danto, Looking at the Future, Looking at the Present as Past. – Mortality Immortality? Legacy of 20th-century Art, lk 9.
Muusikud hindavad tähelepanelikku ja eelarvamusteta publikut
MARIA MÖLDER
Prooviruumi on end enne ühiseid kontserte sisse sättinud Curly Stringsist tuntud pärimusmuusika taustaga mandoliinimängija ja kitarrist Villu Talsi, ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink ning džäss- ja popbassist Peedu Kass. Koos mängivad nad muusikat, milles on kõigile midagi tuttavat ja midagi võõrast. Uurisin, kas ja kuidas on see nende suhtumist muusikasse mõjutanud.
Mis on teie jaoks muusika?
Villu Talsi: Mäletan, et enne kui hakkasin kümneaastasena pilli mängima, oli mul komme niimoodi käsi raputada. Kui hakkasin mandoliini mängima, kadus see ära, sest siis mängisin selle asemel hästi palju pilli ja pinged said maandatud. Sellise teraapiata oleks mul väga raske.
Peedu Kass: Jah, arvan, et peaaegu igale pillimehele on muusika suuremal või vähemal määral teraapia, minu jaoks ka. Mind võlus ja võlub siiamaani kõige rohkem, et muusika on justkui hubane ruum, huvitava seina või pilvitu vaateväljaga ala, mille saab vastavalt oma tujule enda ümber kujundada. Emotsionaalselt on see ühtepidi nagu pelgupaik, et võid sinna joosta probleemide eest ära, teistpidi minna sinna alateadvuse muresid lahendama.
Sink: Mulle on muusika ikkagi väljendusvahend. Ükskõik, kas lood või kuulad, aga see on mõeldud asjadeks, mida sõnadega öelda ei saa ja võib-olla kehaga kommunikeerida ka mitte. Muusika kuulamine või loomine on viis, kuidas ennast mitte kunagi üksinda tunda. Muusika on niivõrd palju ühenduses kõige muuga, et aitab ruumi enda ümber sisustada, värvida oma maailma. See on üks viis, mille tõttu saab öelda, et elu pole lihtsalt mingi eksisteerimine, vaid muusika annab sellele tihtipeale tähenduse.
Theodor, sa ütlesid, et kehaga kommunikeerida ei saa seda, mida muusikaga saab, aga ometigi kasutate muusika loomiseks väga palju keha. Kuidas kehalisus muusikaga suhestub?
Sink: Mõndagi võib olla ainult muusikas väljendatav ja siis võib ka kehaga seda mõtet kuidagiviisi rikastada. Muusikat luues kasutame selleks loomulikult ka keha.
Talsi: Isegi aju, mis mõtleb välja noote, on kehaosa. Ja isegi kui muusika tuleb kuskilt kõrgemalt, siis ikkagi läbib meie keha. Mina pärimusmuusikuna otsin palju just seda peaaegu füüsilist tunnet. Et lugu „hakkaks tantsima“ – võib-olla Peedu ütleks, et tal on hea groove. Gravitatsioonitunne ongi ju muusika väga oluline osa, selleta on muusika igav: ta peab hõljuma, tal peab olema raskust ja massi. See on minu arust ka natuke kehaline tunne. Kui on tantsulugu, siis peab see viima tantsima, tekitama niisuguse tunde.
Peedu Kass
Kass: Minu meelest on selle kehalise osaga lõputu konflikt. Ühtepidi, kui me oleme välja mõelnud, mida tahame mängida, siis hakkame oma keha sundima, et sõrmed ja jalad teeksid seda, mida me tahame. Tavaliselt nad ei kuuletu. Nad on korrapäratud, koordineerimatud. Ja teiselt poolt saab kehaline osa liiga palju võimust: enam ei kuule oma mõistuse häält, vaid sõrmed tahaksid eest ära joosta ja mängida seda, mida oleme tundide ja aastatega neisse treeninud. Siis tunneme: oih, ma olen siin autos nagu kaasreisija, ma ei ole enam roolis, vaid sõrmed mängivad käike, mida on suure vaevaga õpitud ja harjutatud – jõle magus tunne on ju neid mängida. Samal ajal mingi teine osa kuklas ütleb, et ole nüüd suuremeelne, ole küps ja lase minna, loobu sellest, ole sellest üle. See on hea paradoks, millega ma kindlasti maadlen veel pikki aastaid, et keha ei läheks muusika tegemisega oma teed.
Aga kas me üldse tahame kontrollida, mida me mängime? Võiks ju, aga kui sihid on hästi selged, siis võiks mitte kontrollida. Publikul on ka huvitavam, kui kontroll osaliselt kaob. Meile meeldib lugeda kontserdiarvustusi, kus publikust keegi ütleb, et tal oli kehaväline kogemus, kui ta kuulas seda ansamblit või orkestrit. Tekitab siukse hea tunde.
Talsi: Et ikkagi tunne on seotud muusikaga. Kas tunne on füüsiline? Ikka on vist. Võib-olla ainult vaimne, emotsionaalne …
Sink: Ma arvan, et tundeid võib tõesti olla erinevaid ja sõltuvalt muusikastiilist erineb ka taotlus, missugust tunnet tahetakse tekitada. Sellepärast tarbitaksegi erisugust muusikat.
Pill on ka nagu keha- või käepikendus. Kui palju pill dikteerib, millist muusikat sellel mängida, ja kuidas ta seda teeb?
Kass: Maru palju dikteerib. Minu üks eesmärk meie koosseisu kokku kutsudes oli ka see, et ma ei pea mängima oma pilli nii tavapärases rollis. Minu bassimängu seisukohast on oluline, et enamikus minu ansamblites on trummikomplekt või löökpillid, meetrumit hoidev instrument. Kui ei ole, siis minu pilli funktsioon muutub väga palju, saab rohkem vabadust ja ka rohkem vastutust. Ma ei saa rakendada seda, mida koolis õpetati või õpikust lugesin, kuidas peab mängima.
Teistpidi, kui mängid plokkflööti, ega sind bluusiansamblisse tõenäoliselt kutsuta. Kui sul on suur bluusitegemise tahe, siis varem või hiljem viskad flöödi minema ja ostad omale elektrikitarri.
Talsi: Ega peagi alati lihtne olema. Võib-olla sünnib sellest midagi palju suuremat. Mandoliin on ka spetsiifiline pill, tema iseloom on kõrge ja kiire. Kiireid lugusid on temaga väga lõbus mängida. Samal ajal tahaksin mängida hoopis hästi pikki noote, hästi lüürilist muusikat, mis ei ole sellele pillile iseloomulik. Igal pillil on oma repertuaar ja võib-olla ka oma muusikastiil. Oleneb pillist. Mõned on levinud igale poole, mõned on seotud väga spetsiifilise žanriga ja ka imagoga. Mandoliin ei ole veel nii hull, aga bandžo puhul seostub esmalt üsna kitsas stereotüüpne pilt.
Kass: Just hiljaaegu mõtlesin mandoliini ja viiuli sarnasuse peale. Ühtepidi on neil sama häälestus, enam-vähem sama mängitav keele pikkus ja skaala. Inseneri silma järgi paistab põhiline erinevus, et mandoliini helikõrgus on fikseeritud, et on krihvid ja poogna asemel mängitakse plektroni või mediaatoriga. Aga suurim erinevus võib olla mängijate taust: viiuli- ja mandoliinimängija on harjunud mängima erinevat muusikat, hoolimata sellest, et pillid on teineteisega jube sarnased.
Talsi: Etnotsentrilised ohud on siin, kui hakatakse üldistama, kust keegi tuleb ja mis pilli mängib. Mandoliiniga on ju mängitud ka klassikalist muusikat ja popmuusikat. Ka viiulit on kasutatud mõlemas ringkonnas. Aga kuna mandoliin on krihvidega pill, siis on ta rahvasõbralikum ja lihtsam õppida. See ei kõla algtasemel nii halvasti, nagu viiul võib olla lähikondsete mõjutamiseks väga võimas relv. Mandoliinil saab kahe sõrmega juba palju akorde mängida ja olla rahvamees, viiuliga läheb aega.
Theodor Sink
Sink: Minu arust näitab pillimängija oskust see, kui ta suudab teha pilliga midagi, mida peetakse selle pilli peal raskeks. Nagu flöödi puhul imetletakse alati madalat registrit – see on võib-olla kõige kättesaamatum või kõige raskem teostada. Kuna võrreldes viiuliga on tšello ulatus nii suur, siis on improviseerimine kõige keerukam – noodid ei ole alati nii käeulatuses. Tšellol eri stiilides mängimine on nüüd viimaste aastakümnetega tänu ansamblitele Apocalyptica ja 2Cellos saanud rohkem tähelepanu – Apocalypticat ma väga austan. Improviseerida kõik klassikalise väljaõppega muusikud ei suuda teinekord isegi selles stiilis, mida nad on harjunud mängima. Naljakas, sest kui keegi oskab väga hästi pilli mängida, siis mida see tähendab? Minu meelest pillimänguvabadust – et inimene suudab pilliga teha ükskõik mida.
Tšello tõesti dikteerib stiili. Siin koosseisus mängimine on mulle ühtlasi proovikivi, sest pean ka oma mõtteviisi laiendama: mida on tšello peal võimalik teha, mis kõlab hästi, mis veel ei mahu minu mõtetesse … Olen väga tänulik Peedule, et ta kutsus mind avastama, sest ise on seda teha keeruline, olgugi et mul on head sõbrad toeks olemas. Mitte et ma teaks, kuidas see käib, aga olen vähemalt kõrvalt näinud, kuidas tehakse.
Talsi: Minu arust sa improviseerid jumala hästi!
Sink: Aitäh sulle, Villu! Aga see vabadus, nagu ma tunnen end Bachi või Haydnit mängides, on ikkagi sootuks teistsugune.
Talsi: See projekt ongi väga ebamugav, mulle ka – mõte ongi astuda mugavustsoonist välja ja mängida lugusid, millega mina näiteks ei ole harjunud, ja sellistes helistikes, nihukeste pillidega ja läbi niisuguse ebamugavuse, et leida sellises sätungis uuesti oma hääl. See on muusikule väga arendav.
Sink: Jaa, on juba kaua pilli mängitud, nii et võiks ennast kutsuda pillimängijaks, kes oskab pilli mängida. Aga ikkagi on sellel pillil täiesti tundmatut maad – ja see on õudselt hea teadmine. Mitte et tunneksin, et olen klassikalises muusikas jõle kõva tegija, minulgi on pikk tee minna, nii palju on veel avastada.
Miks on aeg-ajalt tähtis ebamugavust tunda?
Kass: Muidu hakkab igav, lähed autopilooti. Kui see, mida sa teed, ennast ei kõneta, siis viis või kümme kontserti pead vastu, aga 25ndast saab juba publik ka aru, et sära on kadunud. Pilli mängimine on jube raske ja ongi lahe, et kõik ei saa selgeks. Kui algul ajas marru, siis praegu ergutab meeli ja aitab pilli vastu huvi tunda.
Muusik peab kogu aeg meeli värskendama, et olla endale ja publikule aktuaalne. Et oma energiaga ka teised muusikud kaasa haarata, peab enese justkui alasti kiskuma. Kui tahad sügavama kihini jõuda, pead riskima sellega, et see, mida otsustan mängida, kõlab rohkem kui ühe korra üpris halvasti. Selles masohhismis ei ole midagi meeldivat, aga kui näed väikestki lootusekiirt, et jõuad mingisuguse uue tasandini … Ma olen siin proovide käigus mitu korda jõudnud arusaamiseni, et peaksin ikka ennast sellest meloodiast eemale hoidma. Aga mul on hea meel, et olen seitse korda enne proovinud, saanud kõrvetada ja pälvinud kaasmuusikutelt teravaid pilke. See annab mulle tunde, et ma olen kuhugi teel. Ma tahan muusikuna kindlasti olla teekonnal, mitte kohale jõuda või lihtsalt teha lõpuni kontserte nüüd selle muusikaga, mis on minu meelest kõige õigem.
Talsi: Kuigi muusikud töötavad harjutades ja oma muusikat luues väga palju üksi, on väljund enamasti ikka koosmäng. Muidu ju ei teakski, kuidas näiteks Theodoriga sõbraks saada – muusika kaudu on hea võimalus seda teha. Mulle meeldib üksi ka mandoliini harjutada, mõelda, kuhu ma sellega üksinda jõuan. Aga teistelt saadavad impulsid arendavad kiiremini ja neil on ergastav ja karastav iseloom. Väline ärritaja teeb tugevamaks. Kui astud korra koduuksest välja, koged midagi palju ägedamat.
Sink: Peedu küll mainis, et viis kuni seitse korda peab ebaõnnestuma, et arusaamisele jõuda, aga toredad on need momendid, kus me teeme koos proovi ja saame üksteisele silma vaadata: ahaa, väga äge, see toimib!
Talsi: Näiteks tõin proovi ühe polka. Tean seda lugu ammusest ajast ja mõtlesin, et oleks huvitav, kuidas näiteks Theodor seda mängib. Mõtlesin mingisuguse seade ka välja, teadmata, kas see toimib ja kas peaksin kõik välja kirjutama, kuidas see üldse tööle hakkab või kas nad saavad aru, mis ma tahan. Nagu tihtipeale ikka juhtub, ma ei jõudnudki seadet valmis kirjutada. Kui hakkasime mängima, kõlas see palju paremini, kui olin ette kujutanud. Parim osa tundmatute muusikutega koos mängimisest ongi kogetu: vau, selline asi on ka võimalik! Üliäge!
Kui te mängite endast mõnevõrra erineva taustaga muusikutega, siis kuivõrd teie suhtluskood tööprotsessis muutub?
Sink: See on ikka suht sama. Ma ei tea, kas Peedu ja Villu teevad mulle mööndusi ka suhtluses.
Kass: Mäletan, kuidas ma Theodoriga tutvusin, mängisime kahekesi natukene aega ja siis sa ütlesid, et vahel sa ei tea, mida või kuidas järgmiseks prooviks harjutada. Harjutamise mõiste on tuttav, aga kuidas harjutada saab uue tähenduse. Kui ma mängin vahepeal basskitarri mõnes popilaadsemas koosseisus, kus ongi vaja bassimängijal mängida loos neli nooti, siis mulle on suur katsumus, kuidas harjutada seda nelja nooti nii, et ma paremaks saaksin. See nõuab hästi palju enda ümbermõtestamist.
Kui rääkida suhtlusbarjäärist, siis ma olen tihtipeale märganud, et on selline stereotüüp – teen nüüd võib-olla mõnele haiget, aga las ta olla –, et bändiproovis saavad ühtemoodi aru kõik, välja arvatud trummar ja laulja. Neile peab alati teistsugustes terminites rääkima. Trummarile tuleb öelda, et tee seal kohas bum-bum-tšš-bum-bum-tšš, ja lauljale, et ära karju seal nii kõvasti, see on kole. Teiste puhul saab standardsõnavaraga hakkama. Aga see kuulub asja juurde nagu võõrkeele rääkimine, teise kultuuri tundmine, erineva vanusegrupiga suhtlemine. Näide elust enesest: viisin eile auto remonti ja pidin autoremondimehaanikuga kümme minutit juttu rääkima. Žargoon, mida ma pidin pruukima, et saada oma auto töösse, on hoopis teistsugune, mida kasutaksin, kui räägiksin dirigendiga adagio-osa tempovalikust. Kohanemine ja sulandumine on kindlasti vajalik, ei saa kogu aeg ühtemoodi hakkama.
Talsi: Jah, võib-olla on mõned väljendid, mida meie ringkonnas ei kasutata, aga üldiselt me räägime piisavalt, nii et saame üksteisest aru ja keegi ei pea žargooni muutma, kui me kolmekesi proovi teeme.
Sink: Kui me Peeduga esimest korda proovi tegime, siis tuli ikka ette, et ta pidi mulle midagi lahti seletama. Näiteks kuidas me kasutame sõna „fraas“. Klassikas ja džässis või popmuusikas tähistab see põhimõtteliselt sama, aga mõte või sellesse suhtumine on minu arust erinev. Klassika sõna „fraas“ on rohkem nagu selline, et on küll teatud kindel range jaotus, aga samal ajal on see ka väga metafüüsiline. Meie koosseisus on fraas täpselt see kestus selle hetkeni. See on üks väike näide. Aga nüüd ma taban ära palju paremini ja kui millestki aru ei saa, siis Peedu alati väga lahkelt ja kurjalt seletab. Ja kui sa, Villu, mulle proovis fill’id ja lick’id pähe taod, siis see on hea, aga teostamine on teine asi. Kui sa mulle midagi mandoliini peal ette näitad – et rütm võiks enam-vähem niimoodi käia –, siis mul kulub aega, et see oma pillile üle kanda. See on omaette tõlkimisprotsess, kuigi saan aru, millest sa räägid.
Talsi: Ja kui me mängime näiteks Bachi, siis seal on lahe see, et igaüks mängib seda omamoodi, et meil ongi erinev taust. Aga siis kui Theodor tõmbab tšellokeelt, siis … No mis asja, kuidas see nüüd nii palju paremini kõlab?
Kass: Theodor ütleb, et ta ei oska improviseerida, aga kui ta Bachi mängib, siis eeldan, et ta mängib täpselt seda, mis kirjas on, aga ta ei mängi – see on jube hea, et ei mängi. Ta ei oska seletada ka, mis ta teeb. Ai, susi mait, nii tahaks ise ka osata!
Villu Talsi
Talsi: Me võime rääkida samade sõnadega, aga erinevus avaldubki rohkem selles, kuidas me neid sõnu ütleme. Seal on mingisugune teistsugune hääldus või miski, milles avaldub rohkem ja mida on raske ka meil siin sõnadega seletada. Taustal on aastatepikkune töö – kes millega on tegelenud – ja kui Theodor mängib, siis see on teistmoodi kui see, kui mina või Peedu mängime Bachi. Ja seda huvitavam on.
Sink: Minu arust lisab see ka teistsuguse lähenemisviisi muusikastiilile, millega ma iga päev tegelen. Oma sisult võikski see olla pooleldi improvisatsiooniline. Barokigurud püüdlevadki selle poole, et muusikal oleks etteantud tekstis võimalikult vaba väljendusviis. Olen saanud väga huvitava ja ägeda kogemuse, niimoodi laieneb ka minu maailmapilt.
Milline on teie meelest praegu Eestis muusiku ülesanne ja staatus?
Kass: Ülesande kohta ei oskagi öelda, sest muusikaga tegelemine on koostöövorm: muusikud tahavad mängida koos teistele inimestele. Teistpidi on see üks suur egoism, nartsissism ja iseenda maailmas viibimine väga pikki päevi, tunde. Hea küsimus: kas ma tajun pilli mängides mingit ühiskondlikku vastutust?
Talsi: Mina küll tunnen, et ülesanne on ikkagi teha maailm paremaks, ja maailm on parem siis, kui inimesed on head. Muusika võib teha ja teebki inimesi paremaks, nii nagu ta mulle mõjub teraapilisena. See on tema suurim väärtus – ma ei tea, mis ilma muusikata saaks. Väga paljud leiavad maanduse läbi muusika ja pärast tunnevad ennast paremini. Ja teevad tänu sellele maailmas ka midagi head.
Sink: Ma väidan sama. Vahepeal ikka tekib küsimus, et kui oled muusik, siis ei tee päris tööd. Õnneks keegi ei ole mulle seda kunagi öelnud, aga kolleegid on küll rääkinud, et küsitakse, kuidas nad siis päriselt ühiskonda panustavad. Millalgi sain aru, et muusiku põhiline ülesanne on empaatiat kasvatada. Kui ruum on täis eri taustaga inimesi, loodetavasti, ja nad kõik kogevad ruumis sama – oletades, et see on hea kontsert – ja inimesed tunnevad ennast saalis ja laval olijatega ühtsena. See on põhiasi, miks mulle meeldib muusikat teha. Minu arust on ilus, et ajal, kui meil on nii palju eriarvamusi ja vastasseise, võivad inimesed ikkagi tulla kokku sama muusikat nautima, hoolimata sellest, kes nad on, mis on nende veendumused või sättumus. See ongi muusiku amet: olla ühiskondlik lepitaja kas või tunniks-kaheks.
Väga ilus mõte! Aga kuidas muusiku loovust veel paremini väärtustada?
Talsi: Tähelepanelikult muusikat kuulates. Kui näiteks teles on kitarrisoolo, siis tuleb näidata kitarristi, mida ta teeb. Laulu esimene salm lõppes, nüüd on vahepeal mingi tilulilu, algab järgmine salm, nüüd kuulan jälle sõnu … Aga et kuuladki – see tüüp seal mängib trumme, mida ta täpselt teeb? – ja tõesti süvened ja tunned huvi, mis on tema roll ühiskonnas, kui seda üldse küsida. Siis sa märkad ja väärtustad ka rohkem.
Kass: Meil kõigil on mingisugune eelarvamus. Kui mina lähen kontserdile, siis mul on ka palju eelarvamusi, sest ma enamasti tean, keda ma kuulama lähen, ja ma justkui tahan üllatuda, aga tegelikult ei taha üllatuda, sest ma ju olen ostnud selle artisti pileti ja tean, et see peaks olema nii-ja-nii hea nendes parameetrites. Sageli näen enda, kaasmuusikute ja ka tavapubliku puhul, et kohati ei antagi muusikale võimalust, kui see on midagi muud, kui oodatakse. Hea küll, sulle ei meeldi teatud muusika, artist või esinemiskoht, aga tihti tuleb arvamus enne, kui oled andnud võimaluse. Sageli pead ennast kuulajana sundima süüvima ja andma muusikale võimaluse sinuga midagi teha, sinus midagi liigutada. Siis võib-olla võetakse sind rännakule kaasa. Aga kui Madis eile ütles, et see on nõme, siis sa juba tead, et on nõme. Sa ei tahagi seda vastu võtta. Ma räägin üldinimlikest nõrkustest ja tunnetest, see ei seostu tingimata meie ühiskonnaga.
Talsi: Osa inimesi käib kindlasti väga palju kontsertidel ja võtab muusikaelust osa, aga kui ma räägin tuttava üldhariduskooli õpetajaga, siis tuleb välja, et mõni noor ei ole elus ühelgi kontserdil käinud. Regulaarne kontserdil käimine kasvatab teadlikkust ja ühtlasi annab muusikule võimaluse ühiskonnas oma rolli täita.
Sink: Klassika valdkonnas üles kasvanuna olen märganud, et sõna „meelelahutus“ on väga negatiivse alatooniga. See tähistab meiemehelikku lähenemisviisi, aga väärt muusika võib olla meelelahutuslik ja samal ajal ehitada midagi mõttemaailmas. Selleks et midagi ümber mõtestada, pead alguses mõtteruumi vabaks tegema, et sinna saaks midagi uut tekkida. Muusika kuulamine on nagu mille tahes tarbimine – oleneb, mis otstarbel seda tehakse. On teada-tuntud võrdlus alkoholiga: mõned joovad sellepärast, et purjus olla, mõned sellepärast, et tahavad maitset nautida. Oleneb, kuidas osatakse tarbida.
Olen aru saanud, et mõned tulevad kontserdile selleks, et saada argimõtetest vabaks ja mitte millelegi mõelda, saada elamus kätte – minu arust täiesti okei –, aga kui tegeleda ainult meelelahutamisega, siis see võib-olla ei täida tühimikku, mis on meil kõigil südames, hoolimata taustast. Mõni leiab selle tühimiku täitmiseks elukestva enesetuimastuse: käib kuskil reisimas, lesib rannas, trimpab piña colada’t, hästi tore on olla. See on ka vajalik, aga peab olema muuga tasakaalus. Kui sa selle mõtteruumi vabastad, siis tekib muid tervislikke harjumusi või uusi mõtteid, mis võiksid elu natuke paremaks teha.
Te arutlesite selle üle, miks muusikat kuulatakse, aga milline on teie meelest ideaalne publik ja kust ta tuleb?
Kass: Ideaalne publik on muusikakauge, isegi muusikavõõras. Viimastel aastatel hindan aina enam kiitust või tähelepanu inimeselt, kes ei ole spetsialist, kes ei ole kursis. Kunagi oli vastupidi, nooremana rabelesin väga palju selle nimel, et saada spetsialistide heakskiitu.
Jube lahe on mängida niinimetatud Kapa-Kohilas, kui näed, et lähed inimestele korda ja see liigutab neid. Kunagi oli mul üks paremaid elamusi ühes Poola väikelinnas, mille nime ma tõenäoliselt ei suuda hääldada. Pärast kontserti istusime kaasmuusikutega lava taga ja kolmveerand tunni pärast läksime välja, nägime, et kaks vanaprouat ootas kannatlikult, et artistidega suhelda, kuigi nad ei rääkinud ühtegi arusaadavat sõna inglise, saksa ega vene keeles. Aga nad ootasid, et väljendada oma tänulikkust. Seda tüüpi tänu läheb väga korda. Sel hetkel, nagu Theodor ütles, annab empaatia kasvatamine meie tegevusele mõtte.
Talsi: Jah, meil on inimestele midagi pakkuda ja kui see läheb neile korda, siis see ongi kogu asja mõte. On tõesti tore, kui igasugustele inimestele jõuab see minu tegemine kohale. Ja muidugi publik, kes ikkagi kuulab – see on tore publik.
Kass: Theodori mainitud „meelelahutus“ on niisugune hea sõna, mis ületab hästi paljudele mingi punase joone, sellest tahaks eraldi saatesarja teha. See on põnev temaatika, et miks on sellele sõnale antud negatiivne tähendus. Kohtan seda oma töös nii palju, käin ka regulaarselt meelt lahutamas. Ja mulle meeldib seda teha, aga sellega on seotud väikesed tabud. Nagu enne oli juttu, mis pill sobib kuhu žanrisse, siis muusikuna on väga tore mängida ka sobivat lugu õiges kohas. Kui teha nui neljaks oma asja, nii et kohaga ei kohane, siis minu meelest see ei olegi arrogants, vaid see on tuimus. Heas valguses ma seda ei näe. Inglise keeles on hea väljend play the room, mida kasutatakse tihtipeale rääkides akustikast, saundi valikust ja helinivoost. Aga see käib ka muusikavaliku kohta: kui oled kuskile palutud selleks, et inimesed tantsiksid, siis sa pead neid tantsitama. Ja kui inimesed istuvad, siis pead neile pakkuma sellist mõtteainet, mis paneb neil justkui silme ees filmi jooksma ja viib nad rännakule, annab mingisuguse narratiivi ja aitab argimured unustada või, vastupidi, aitab neil jõuda uute mõteteni, kuhu nad muidu poleks jõudnud.
Jah, loodan, et sõnale „meelelahutus“ antakse tagasi meeldivam sisu, et ei oleks piinlik teha head meelelahutust. Otsa-kooli aegadest, kui olin tõsiusklik džässimees, mäletan, kuidas poproki muusikutele vaadati ülalt alla. Praegu irvitan enda üle, sest ühe lihtsa laulu hästi laulmises ei ole midagi lihtsamat kui mõne väga keeruka teose ära õppimises. Teha õiget asja õiges kohas – muusiku termomeetri taset määrab palju, kuidas ta tajub nii-öelda temperatuuri ruumis, see on äärmiselt vajalik oskus.
Sink: Nojah, mida tahes sa teed, kui teed seda hästi, siis pole see kuidagimoodi vale. Kvaliteet on oluline. Aga endast lugu pidav professionaalne muusik ei tohiks end kunagi lasta poolde vinna, kui ta läheb mõnele üritusele esinema. Üks hea elamus ei pea publikut laadima Goethe või Schilleriga või kõik maailma filosoofid läbi käima. Võib olla üks energialaeng ja öelda, et meelelahutus selleks ei kõlba, on vale. Ei ole vahet, kas ma saan selle elamuse väga healt kvartetikontserdilt või rokk-kontserdilt, emotsioon võib olla sama.
Olen paar korda enne Peeduga kohtumist bändiga laval olnud ja see tunne, kui su ees on kahetuhandeline publik, see energialaeng on artistile sama nagu klassikalisel sümfooniakontserdil. Me teeme kõik sama asja, tähtis on see töö, mis me sinna alla panema. Kõik kvaliteetsed koosseisud, hoolimata sellest, mis stiiliga nad tegelevad, pingutavad selle nimel, et tulemus oleks hea, et meil oleks publik ja publik oleks liigutatud.
Nii et „meelelahutus“ ei ole negatiivne termin, aga mõtteviisi muutmine nõuab aega. Selleks ongi vaja teha rohkem koostööprojekte teiste muusikastiilide artistidega, et kõik muusikud saaksid aru, mis maailmas me elame, kellele mängime, et me ei tee seda hermeetilises keskkonnas.
Kass: Kui keegi on milleski väga edukas, saab tähelepanu, siis see tekitab igal juhul kadedust. Ka see tekitab kadedust, kui üht žanri doteeritakse või doteeritakse rohkem. Eestis on umbes kümme koosseisu, kes saavad hakkama igasuguse riigi- või eratoeta, ja kõik ülejäänud viissada esinejat vajavad vähemal või suuremal määral tuge, et nad saaksid meie kultuuri oma panuse anda. Kvaliteetset meelelahutust on üliraske teha ja samal ajal on seal ka tohutud riskid. Teed ühe kontserdi jaoks pool aastat proovi, lõpuks jääd võlgadesse ja hakkad vanaema talu müüma, et võlgu katta – see on ülikarm. Selle peale naljalt ei mõelda, et palju turvalisem on mängida riskivabalt nii-öelda kõrgemate aadetega kontserdil, mille puhul teatakse ette, et see ei peagi paljudele meeldima.
Jaanuari peetakse kontserdikorralduse vaates kehvaks kuuks: publik tahtvat pärast advendi-, jõulu- ja aastavahetuskontserte natuke hinge tõmmata. Siiski polnud jaanuaris sugugi vähe muusikasündmusi, mitmelgi korral sattus kutsuvaid kontserte lausa samale päevale.
Kui tihti on samal kuul toimuvatel kontsertidel läbiv joon – tähistatakse mõne helilooja sünniaastapäeva või mõnd püha –, siis jaanuaris ma ühtset teemat ei täheldanud. Küll aga sattus nii esitatud muusika autorite kui ka interpreetide hulka palju ameeriklasi. Enamik kontsertidest, mida kuulasin, anti aga Estonia kontserdisaalis – seda saab muidugi põhjendada ka mu klassikalise muusika eelistusega.
Aasta esimene kontsert viis jaanuarikuisest pakasest hubasesse keldrisse, kui kontserdiaasta avas džässiklubi Philly Joe’s. Kolme setiga maratonkontserdil astus üles traktorimudeli järgi nime saanud ansambel T-40, kuhu kuuluvad Reigo Ahven, Raul Ukareda, Argo Toomel ja Ülo Krigul. Kolmekuningapäevast inspireerituna mängiti kolme bluusikuninga Albert Kingi, B. B. Kingi ja Freddie Kingi muusikat. Ahvena sõnul „ei ole bluus kontsertmuusika, vaid elustiil, millest tuleb lasta end puudutada“ ning seda oli kontserdil ka tunda. Lavalolijad nautisid koos musitseerimist ning tekkis tunne, nagu osaleks ka publik jämmimisel. Sellest, mida mängiti, avaldas rohkem muljet, kuidas mängiti: muusikud olid üksteisega pidevalt kontaktis ning andsid vastastikku võimaluse soolodega särada, ometi jäi mulje, nagu mängiksid pillid hoopis muusikutel, mitte vastupidi. Ansambel ei musitseerinud publikule, vaid eelkõige iseendale ning seetõttu sain kuulajana veel suurema elamuse. Publiku soe vastuvõtt pani Reigo Ahvena lubama, et T-40 astub džässiklubis üles ka edaspidi.
Neljaliikmelise ansambli koosmusitseerimist sain nautida ka Argentina tangomuusikat kuulates. Eesti Kontsert korraldas vaid aasta tegutsenud ansamblile Fuego Sur kontserdimajades pisikese Eesti tuuri. Eesti Kontsert on muusikutele kindlasti turvaline ja usaldusväärne korraldaja, aga Estonia kontserdisaal jäi isegi hämara valgustusega kohati liiga akadeemiliseks. Ma ei taha väita, et Fuego Suri muusikud ei vääri samamoodi esinemist suurtes kontserdimajades, ülikond seljas, aga ilmselt kuskil hubases keldribaaris oleks kontsert olnud veelgi elamuslikum. Kahju, et Eesti Kontserdile ei kuulu mõni selline ruum.
Argentina tangomuusikat esitanud ansambli Fuego Sur (Juan Gabriel Romano – klaver, Facundo L. Di Pietro – kontrabass, Kaspar Uljas – bandoonium, Radboud van Geldre – viiul) instrumentalistid olid äärmiselt virtuoossed.
Mitmeski teoses oli ansambel kaasanud vokalist Thomas Troncozo, kes on kahtlemata väga võimsa häälematerjaliga, aga tema žestid ja maneerid olid äärmiselt ülepaisutatud: kui laulus kõlas sõna „corazón“,pidi sellega ilmtingimata kaasnema käe rinnale surumine. Suurema elamuse andsid teosed, mida esitas vaid ansambel Fuego Sur. Vokaalsolist ja tangotantsijad hakkasid ansamblit varjutama ning panid selle saatebändi rolli. Instrumentalistid olid aga äärmiselt virtuoossed ja oleksin pigem terve kontserdi jälginud vaid nende mõnusat lavadünaamikat ja koosmusitseerimist.
Oma kontserdile oli kaasanud tantsijad ka Eesti Rahvusmeeskoor, kes esitas Carlo Gesualdo madrigale. Rahvusmeeskoori kontserti eristas ülejäänutest tugevasti pooltühi kontserdisaal. Kui teistel kontsertidel olid Estonia kontserdisaali koridorid rahvast täis, siis nüüd tundus tühjas fuajees uluvat tuul. Vähese publiku tõttu oli esimene toolirida jäetud lavast kaugemale ning viimaste ridade ette pandud sirm, et natukenegi publikut kokku tõmmata. Mind kui digimugavustega harjunud inimest häiris ka see, et polnud võimalik digitaalset kavalehte alla laadida. Tekib küsimus, miks on ERSO kontsertidel täismajad ja kavalehed veebist allalaaditavad, aga Eesti Kontserdi perekonda kuuluv Eesti Rahvusmeeskoor on nagu vaeslaps. Rahvusmeeskoor on kuuldavasti välismaistel kontserdilavadel väga hinnatud, aga siinsele publikule ei turundata rahvusmeeskoori väärtust ja olulisust piisavalt, et eestlased oskaksid maailma suurimat professionaalset meeskoori hinnata. Mis motivatsioon peaks olema meestel proovisaalis pingutada ja kontserdisaalis oma parim anda, kui seda Eestis keegi kuulamas ei ole?
Meeskoor kõlas kontserdil siiski meeldivalt ning esitas Gesualdo muusikat pehmelt ja nõtkelt. Teoste lõppudes oli eriti kuulda, kuidas kõik viiskümmend meest puhast intonatsiooni taotledes üksteist aktiivselt kuulavad. Omaette küsimus on, kas sellist muusikat peab esitama just terve suur meeskoor. Huvitav oleks kuulda, kuidas vanamuusikat laulaks valitud liikmetega kammerlikum koosseis.
Kuna madrigale esitati ilma vaheaplausideta, hakkas häirima dirigent Mikk Üleoja liigne häälte andmine, kui ta laulis mitu korda järjest meestele ette terve esimese käigu või pika kolmkõla. Olen kindel, et professionaalsele koorile piisab toonikanoodist ning mõnelgi juhul oleks toiminud attacca-üleminekud.
Naiskoorilaul kõlas Arvo Pärdi keskuses, kus USAst pärit naiskoor Mägi Ensemble tõi ettekandele Baltimaade heliloojate teoseid. On tõesti imetlusväärne, kuidas ansambli ameeriklasest dirigent viib tänu eesti kultuuri huvile eesti muusikat laia maailma. Miks ta seda teeb, saab lugeda Sirbist Anne Aavikule antud intervjuust.1 Peale Arvo Pärdi ja Ester Mägi laulude esitati suures osas noorte naisheliloojate teoseid. Nii repertuaarivalik kui ka koori kõla ja koosseis tekitasid paralleele meie kammernaiskooriga Sireen. Tuleb välja, et Eesti harrastuskooride tase on võrreldav USA professionaalsete kooride tasemega. Kontsert jättis tunde, et maailm on korraga nii suur ja nii väike. Neidsamu eesti heliloojate laule, mida siin lauldakse ja hinnatakse, lauldakse ka teisel pool ookeani – meie emakeeles. Dirigent Heather MacLaughlin Garbes oli oma sõnavõtus pisarateni liigutatud, et saab olla osa meie kultuurist ja pälvis siinselt publikult nii sooja vastuvõtu.
Eesti nime viib laia maailma ka Eesti Festivaliorkester, kes andis vahelduseks suvisele Pärnule nüüd kontserdi ka talvises Tallinnas. Kavva võetud Pjotr Tšaikovski esimene sümfoonia „Talveunelmad“ sobis jaanuarikuu kontserdile suurepäraselt. Muidugi on nende kontserdiga seotud kõrged ootused, mida päriselt ei täidetud, nagu leiab Sirbi arvustuses ka Kai Kiiv.2 Jah, kindlasti tase järgmiste kontsertidega tõuseb, kuid ise panin tähele orkestrantide juba tekkinud üheshingamist – ning millise õhinaga nad musitseerisid!
Teine orkester, mille kontsertidelt ootan alati palju, on Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kellega koos olid sel korral laval EMTA orkestrandid. Ilmselt selle tõttu ei saanud publik kuulda klassikalist ja juba tuttavat ERSO kõla. Rõõmu teeb, et ERSO ees jätkab endiselt dirigent Olari Elts, kellega sügisel lepingut pikendati. Kunstilise juhina oli ta taas kokku pannud suurepärase kava kahe XX sajandi helilooja, Lepo Sumera ja Philip Glassi neljanda sümfooniaga. Mõlema helilooja teost on lihtne kuulata. Sumera muusika on laiema publikuni jõudnud samuti ERSO osalusega Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse „Macbeth“ kaudu. Glassi muusika mõjub meditatiivselt ning rütm hakkab tahtmatult kuulajas tukslema, korduv meloodia jääb meelde ja paneb mõttes kaasa ümisema.
Hirm jaanuarikuu kontserdipubliku vähese aktiivsuse pärast oli vähemalt minu valitud kontsertidel asjatu, kui muidugi välja arvata juba mainitud rahvusmeeskoori kontsert.
1 Anne Aavik, Ester Mägilt on seniajani palju õppida. – Sirp 12. I 2024.
2 Kai Kiiv, Head orkestrid 200, palun! – Sirp 26. I 2024.
Koostama on asutud uut üleriigilist planeeringut, mis on Eesti olulisim ruumilist arengut suunav dokument. Üleriigiline planeering vaatab ette aastani 2050 ja paneb paika, kuidas maismaad ja mereala edaspidi kasutatakse. Täpsemalt määratleb see kogu siinse asustuse, taristu, energeetika, transpordi, liikumisviisid ja ruumilise rikkuse, nagu rohevõrgustik, väärtuslikud maastikud jms ruumilise arengu suunad. Uute teemadena esinevad planeeringus läbivalt julgeolek ja kliima.
Praeguseks on valminud üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ lähteseisukohad: trendidele tuginedes on esile toodud väljakutsed ja ülesanded, mis on vaja sellega lahendada.
Planeeringu sisulise koostamise eel avavad selle eri tahke üleriigilise planeeringu nõunik Anna Semjonova regionaal- ja põllumajandusministeeriumist ning lähteseisukohtade koostamist konsulteerinud planeerija Pille Metspalu.
Räägime esmalt üldiselt. Miks on vaja praegu koostada uus üleriigiline planeering?
Anna Semjonova: Riigil on tulenevalt Euroopa Liidu poliitikavaldkondadest ja väliskeskkonnast tekkinud uued teemad ja eesmärgid, mis vajavad terviklikku ruumi- ja maakasutuslahendust. Läbi on vaja mõelda asustuse ja liikumisviiside terviklikkuse tagamine piirkonniti kasvavas ja kahanevas Eestis. Eestil on ka uus arengut suunav strateegia „Eesti 2035“, mille ruumilise arengu väljund on üleriigiline planeering.
Planeeringulahenduse keskmesse asetatakse kestlik areng ja kvaliteetne elukeskkond. Uus läbiv teema on julgeolek. Seda mitte vaid klassikalises militaarses tähenduses, vaid laiemalt: majanduses, energeetikas, ka toidujulgeolek. Tähelepanu all on elukvaliteet. Oluline on, et igas Eesti paigas oleks hea elada, sest see suurendab ja tugevdab meie julgeolekut.
Levinud on arusaam, et Eestis on ruumi küll ja mahume siia ära. Tegelikult tuleb välja, et hästi ei mahu. Kaardile on kantud piirangud, millega peab arvestama suurema tehase või tuulepargi planeerimisel. Valgega on tähistatud piirangutevabad alad, kus uue ehitise kavandamine on lihtsam. Üleriigiline planeering võiks otsida võimalusi piirangute koondamiseks või ruumi kooskasutuseks.
Pille Metspalu: Lisama peab, et eelmise üleriigilise planeeringu tegevuskava on suuresti ellu viidud. Pikaajalised sihid on suudetud samm-sammult täita.
Mulle on oluline ka ideoloogiline pööre mõtlemises. Kätte on jõudnud ruuminappuse aeg. Me peame ennast kokku tõmbama igas mõttes: kahandama asustust, vähendama laiutavaid ja ainult kitsast valdkondlikust huvist lähtuvaid maakasutusviise. See on suur idee, millele uus üleriiklik planeering toetada. Kogu aeg on olnud arusaam, et Eestis on ruumi küll, me mahume siia ära. Tegelikult tuleb välja, et hästi ei mahu. Siiani on igaks otstarbeks enamasti ette nähtud oma ruum ja maa. Näiteks tehnovõrkudele on planeeritud ainult oma ruum, maanteedele oma ja haljastus ei mahu teekoridori. Ruumikasutuse kombineerimist meil ei kohta.
Üleriigilise planeeringu koostamisega paralleelselt uuendatakse planeerimisseadust. Kas üleriigilise planeeringu roll ja tähtsus võib varasemaga võrreldes muutuda? Kuidas?
Semjonova: Meil on praegu hea võimalus: ühele ajale on sattunud uue üleriigilise planeeringu koostamine ja planeerimisseaduse uuendamine. Üks mõte ongi planeerimisseadusesse selgemalt sisse kirjutada üleriigilise planeeringu olemus riigi ruumilise arengu strateegiana.
Metspalu: Planeerijatele on viimane justkui iseenesest mõistetav olnud, aga meie õigusruumis pole see päris üheselt seni välja tulnud. Näiteks riigieelarve seadus üleriigilist planeeringut ei tunnista. Seetõttu on planeeringud, alates üleriigilisest, elanud justkui oma maailmas ja mitte kokku puutunud riigi eelarvega, prioriteetide seadmise ja teiste arengudokumentidega.
Semjonova: Oluline muutus on ka üleriigilise planeeringu seostamine riigi järgmise perioodi arengukavadega. Ka siin on hea ajaaken: üleriigiline planeering peaks valmis saama siis, kui hakatakse riigi valdkondlikke arengukavasid uuendama.
Uue üleriigilise planeeringu lähteseisukohtades on juba toodud sisse ruumi suunamise ideed. Näiteks kooskasutus ehk sama ruumi kasutamine eri otstarbel, ühe- (akadeemilise)-tunni-Eesti, mille järgi teenuseid ja töökohti pakkuvad keskused on kõikjal Eestis mugavalt ühe tunni või ka 45minutilise ühissõidukiga sõidu kaugusel. Kas uuele üleriigilisele planeeringule tekib ka kontseptuaalsem ruumivisioon? Näiteks eelmises üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ räägitakse hajalinnastunud ruumist.
Metspalu: Jah, kindlasti! Eesmärk on teha planeering arusaadavamaks, selgitada, mis suunas Eesti ruumi mõttes liigub. Selle loo üldised suunad peaksid planeeringu koostamise käigus aruteludest välja kasvama. Siin annab „Eesti 2030+“ hea näite ette: hajalinnastumine tekitas palju mõtteid ja oli intrigeeriv teema.
Semjonova: Koroonapandeemia andis hajalinnastunud ruumile väga suure tõuke: elukeskkond on selles suunas ka liikunud. Kaugtöö on nüüdseks nii tavapärane, et paljud ongi oma teiseks elukohaks valinud maapiirkonna. Väikelinnad ja sealsed teenused on selle tõttu muutunud palju olulisemaks. Ka väikelinnades soovitakse, et seal oleks avaliku ruumi võrgustik, kvaliteetne arhitektuur ja südalinn, kus vaba aega veeta, ning et liikumisvõimalused vastaksid nüüdisaja nõuetele. Väikelinnade Eesti, kus maakonnalinnad ja väikelinnad võimestuvad, on ühe arengustsenaariumina ka aruteluteema.
See toob meid planeeringu ühe keskse teema, asustuse suunamise juurde. Praeguseks läbi viidud trendiuuring* näitab, et Eesti polariseerub ka edaspidi: eelisseisus on Tallinn koos ümbrusega, enim kaotavad maa-asulad ehk alevikud ja suuremad külad.
Semjonova:Kaalume nelja asustuse arengustsenaariumi: praeguse väga jõulise trendi jätkumine ehk pealinnastuva Eesti stsenaarium, Tallinna ja ühe-kahe suurema piirkonnalinna kasv, juba mainitud väikelinnade-Eesti ning neljandaks stsenaarium, mille kohaselt kasvab kogu Eesti asustus.
Kohe hakatakse koostama väga olulist üleriigilise planeeringu kompleksset alusuuringut, millega saab andmepõhiselt välja tuua, milline on nende stsenaariumide mõju. Mõju näiteks sotsiaalsele ja majanduskeskkonnale, liikumisviisidele ja rohealadele. Tahame vaadata mõjusid kestlikkuse ja kvaliteetse ruumi seisukohalt ning teha need poliitikakujundajatele nähtavaks. Selle põhjal teeme ka strateegilised valikud.
Metspalu: Nii alusuuringu kui ka otsustamise juures on tähtis, et kui tahetakse praegust trendi ümber pöörata, tuleb ka mõelda, mida see tähendab rahaliselt ja senise elu ümberkujundamisel. Kui vastupidiselt praegusele pealinnastunud Eestile võtta täiesti teine suund, siis tähendab see ka suuri muutusi. Küsima peab ka, kas see on võimalik. Näiteks, kuigi eelmine üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ räägib maakonnakeskustele tuginevast Eestist, siis seda suunda tegelikes ruumiotsustes järgitud ei ole.
Planeerija Pille Metspalu ja üleriigilise planeeringu nõunik Anna Semjonova leiavad, et maad tuleks kasutada nutikalt: mahutada samale alale mitu tegevust korraga.
Eesti ruuminappuse lahendamise võti on kooskasutus. Millised valdkonnad võiksid koos toimida?
Metspalu: See küsimus – mis millega kokku sobib? – on olnud ruumilise planeerimise n-ö alustala. Kooskasutus ei tähenda ühes geograafilises asukohas mitut maakasutusviisi, pigem seda, kuidas viia samas asukohas mingi osa senistest tegevustest kokku. Häid näiteid on juba tulnud ametkondadelt: suurte monofunktsionaalsete põllumassiivide puhul saaks elurikkuse nimel jätta harimata kraaviservad ja haljasribad. Harimata haljasribad võivad kasutuses olla aga arheoloogiapärandi kaitseks. Siduda saab valdkonnad, mis seni pole koos olnud: arheoloogiapärandi, elurikkuse ja põllumaa.
Teine näide. Mulle meeldib väga mägine Austria, naudin sealseid kiirteid. Austria kiirteed võtavad sama kiiruse ja ohutusmeetmete juures umbes poole vähem ruumi kui meil. Kui soovime midagi säästa ja väärtustada, näiteks loodust, siis tuleb muu tegevus kokku pakkida väiksemale maa-alale.
Asustuse suunamine on väga lai valdkond. Millistele teemadele pole varem keskendutud?
Semjonova: Üks teema, mida eelmistes üleriigilistes planeeringutes nii selgelt esile pole toodud, on kultuuripärand. Selle väärtustamine ja hoidmine haakub ka kestliku eluviisi ja ringmajandusega. Uues riigiplaneeringus käsitletakse ka avaliku ruumi võrgustikku ja elukeskkonda linna- ja maapiirkonnas, pannakse paika ruumiloome põhimõtted.
Metspalu: Planeeringuga selgitatakse, mida kvaliteetne elukeskkond eri piirkonnas tähendab. Eelmine üleriigiline planeering jõustas müüti, et meil on igal pool Eestis võrdselt hea elada. Tõsi, eesmärk on see, et kogu Eesti sobib elamiseks, aga kvaliteetne elukeskkond võib piirkonniti tähendada väga erinevaid asju.
Eesti julgeolek sõltub energeetikast. Kuidas üleriigilises planeeringus seda käsitletakse?
Metspalu: Planeeringuga suunatakse tavapäraste taastuvenergeetika liikide nagu tuule-, päike- ja biomassienergia paiknemist ja toimimist. Arvestame ka pisut enam tundmatute muutujatega, nagu näiteks vesinik.
Üleriigilise planeeringu ülesanne on muu hulgas analüüsida strateegilisel tasandil tuuleenergeetika mõju. Juba praegu on teada, et Lääne-Eestisse võib tulla palju tuuleparke ning energeetikale tuleb Kirde-Eesti asemel enam ruumi ette näha Lääne-Eestis. Millist mõju see kõik kokku avaldab? Kas see tähendab järeleandmisi looduskeskkonna osas? Või ongi meil äkki juba piir ees ja peab vaatama uute energialiikide, näiteks tuumaenergia poole? Tuumajaamade rajamise otsus ei sünni siiski üleriigilise planeeringu raames, samuti ei valita planeeringuga tuumajaama asukohta. Kui valitsus aga selle kasuks otsustab, siis seab üleriigiline planeering tuumaenergia arendamiseks ruumilised põhimõtted.
Kuni riigi eriplaneeringu kehtestamiseni ei ole tuumaenergeetika osas selgust. Energeetika valdkond võib seega üleriigilisse planeeringusse jääda eri stsenaariumidena või valikutena, mille puhul koostatakse nende arendamise põhimõtted.
Millega arvestatakse transpordivaldkonna ja liikumisviiside osas?
Metspalu: Praegu ei ole vaja maanteevõrku tihendada. Pigem on vaja vaadata, kuidas teedevõrku mõistlikult edasi kasutada. Kui räägime ühe tunni või ambitsioonikamast 45-minuti-Eestist, siis kiired ühendused on üks prioriteet, millele planeering peab keskenduma, et tagada võimalus elada igas Eesti nurgas. Teenuseid igasse väiksemasse kohta viia ei saa, küll aga saab neid liigutada või hõlbustada inimeste liikumist. Arvestatud on ka õhuruumis droonide ja isejuhtivate autodega ja nende ruumivajaduse suunamisega.
Semjonova: Liikumisviisi puhul on oluline valikuvõimalus ja et liikumisviisi on lihtne vahetada. Tähtis on teede ja tänavaruumi kvaliteet, määrata tuleks kriteeriumid nendele riigi- ja kohalikele teedele, mis läbivad asulaid: need ei tohi olla laiad maanteed, nende iseloom peab arvestama ümbrusega.
Suuremates linnades on seni oldud natuke nõutud: sealse ruumi osas on üleriigilised planeeringud olnud pigem napisõnalised. Mida peaks nüüd teisiti tegema?
Semjonova: Üleriigilist planeeringut on ellu viidud peamiselt maakonnaplaneeringute kaudu, mis aga ei suuna linnaruumi või linna lähipiirkonna arengut. Need komponendid tuleks nüüd tugevamalt sisse tuua, et järgnevate täpsemate planeeringute puhul oleks selge, millised riiklikud planeerimispõhimõtted kehtivad ka linnadele ja linnapiirkondadele. Suuremad linnad saaksid selgust ja tuge, milline on riigi laiem nägemus.
Räägime ka ruumi väärtusest: rohevõrgustike teema on üleriigilistes planeeringutes esinenud 2000. aastast peale. Millele keskendutakse praegu?
Metspalu: Viimased kohtulahendid on tinginud vajaduse rohevõrgustiku eesmärk ja olemus uuesti läbi mõelda. Ühelt poolt on teadvustatud elurikkuse säilitamise ja arendamise vajadus. Rohevöönd on aga olnud klassikaline asustuse planeerimise tööriist takistamaks linnade laialivalgumist ja on abiks vaba aja veetmise võimaluste kavandamisel. Endiselt keskendume toimivuse ja sidususe tagamisele ning muu hulgas ka sellele, kas võrgustiku heaks seatud kitsendusi on vaja maaomanikele kompenseerida. Loodame siin ka sel aastal koostatavale alusuuringule.
Semjonova: Üleriigilises planeeringus käsitletakse ka rohe- ja sinivõrgustiku seostamist ning rohevõrgustikku linnades ja maal.
Üleriigilise planeeringuga kaalutakse vääruslike maastike ümbermõtestamist. Kui seni on eristatud pigem kultuuriväärtusega alasid, siis nüüd kaalutakse ka elurikkuse aspekti lisamist või isegi kogu maastiku väärtuslikuks lugemist. Kas sellisel ümbermõtestamisel võivad kultuuriväärtused tagaplaanile jääda?
Semjonova: Ka siin on kooskasutus üks võtmelahendusi: üks väärtus ei välista teist. Alles hakatakse kompama, kui süvitsi sellesse teemasse minema peab. Koostamisel on alusuuring, mille meeskonda peab kuuluma maastikuökoloog, kes vaatab maastikku loodusteadlase pilguga, samuti kultuuriajaloolane, kes hoiab silma peal kultuuriväärtustel.
Kokkuvõttes jääb mulje, et ruumi pärast konkureerimine on tõusuteel ja reeglid lähevad rangemaks. Kuidas teile tundub?
Metspalu: Ruumikonkurents on juba praegu tihe ja kasvab igal juhul veelgi. Senini ei ole ehk seda teadvustatud ja on ruuminappusest mööda vaadatud.
Ma ei tahaks, et tihedam konkurents tähendaks üleriigilises planeeringus pelgalt rangemaid piiranguid või reguleerimist. Ma arvan, et üleriigilise planeeringu mõte on nutikate kooskasutusvõimaluste otsimine ja leidmine: ei ole mõtet midagi lihtsalt ära keelata, äkki sobitame hoopis rohkem asju kokku.
Semjonova: Oodatakse selgemaid planeerimispõhimõtteid ja suuniseid ja reeglid saavad selgemaks.
Kas on ette näha, et hiljuti kehtestatud mereala planeering tuleb mõnes teema osas avada?
Semjonova: Lähtuda tuleks sellest, et mereala planeeringut ei avata. Selgitame, kas on vaja midagi täpsustada. Küll aga mõeldakse mere ja maismaa seoste tugevdamisele, et need riigiplaneeringud ka omavahel kooskõlla viia.
Järgmiseks küsimus, mille üle mõtisklevad ilmselt paljud planeerijad. Kuna maavalitsused lõpetasid tegevuse, siis uusi maakonnaplaneeringuid enam ilmselt ei koostata. Kuidas üleriigiline planeering ellu viiakse?
Metspalu: Lähtekohti koostades oleme näinud, et järgmise tasandi riigiplaneeringuid on vaja. Praegu käimasoleva planeerimisseaduse muutmisega selgub, kuidas nimetatakse järgmise taseme planeeringut, kas maakonna-, regiooni-, teema- või osaplaneeringuks.
Kuidas planeeringu koostamine edasi läheb?
Semjonova: Kõigepealt koostame alusuuringud, et teaduspõhiselt otsused langetada ja visioon luua. Paralleelselt uuringutega käivad koos valdkondade töörühmad, tulemas on piirkondlikud avalikud seminarid vähemalt viies Eesti piirkonnas. Plaanis on nii töökoosolekud kohalike omavalitsustega kuika seminarid planeerimisvaldkonna praktikutega.
Metspalu: Plaanime riigi ruumireegleid arutada ka Paide arvamusfestivalil ja kindlasti kevadel Tartu planeerimiskonverentsil. Jooksvat infot planeeringu ürituste kohta saab üleriigilise planeeringu kodulehelt ja näiteks uudiskirjaga liitumisel.
* Veiko Sepp, Rivo Noorkõiv, Garri Raagmaa, Siim Espenberg, Uku Varblane, Allan Allik, Ene Tubelt, Trendide ruumilise mõju analüüs. Üleriigilise planeeringu „Eesti 2040“ alusuuring. Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus, 2023.
Kuidas saame aidata ehitussektoril kasvada ilma riiki võlaspiraali tõukamata? Mida teha, et linnas oleks rohkem inimesi, rohkem kliente, et hoonete tänavakorrused elaksid? Et oleks põhjust tihendada ühistranspordi- ning koolivõrku? Kui kinnisvarahinnad linnas ületavad tavalise, keskmise sissetulekuga inimese ostujõudu, siis mida teha kasvava ebavõrdsusega? Kuidas lahendada olukorda nii, et keskkonnajalajälg ei suureneks? Siin on mõned lahendused.
Mis probleem on vaja lahendada?
Eesti ehitussektori tootlikkus on ELi keskmisest kaks korda madalam,1 pealinna ruumiline segregatsioon on kiireim Euroopas2 ja keskmisest palgast ei piisa kodu ostmiseks.3 Venemaa hävitas 1944. aasta märtsis ligi poole Taanilinna eluhoonetest. Kesklinn on ebanormaalselt hõreda hoonestusega tänini. Planeeringute ja ehituse tempo, arhitektuuri kvaliteet ning avaliku ruumi tase ägab munitsipaalbürokraatia all.
Financial Times kirjutas augustis, et Eesti eluasemete hinnakasv on Euroopa tipus.4 Investori ja kooliõpetaja Kristi Saare sõnul järgib meie kinnisvaraturg Lääne-Euroopat: „Kinnisvara siiski kallineb, üha vähem inimesi saab elu jooksul kinnisvaraomanikuks, üürnikke tekib juurde.“5 Äripäevast loeme, et viie aastaga võivat ruutmeetri hind koguni kahekordistuda.6
Rohetiigri „Ehituse teekaart 2040“ on andnud teadusele ja andmetele tuginedes soovitusi, kuidas vähendada ehitatud keskkonna jalajälge.7 Süsinikuheitme vähendamisest lähtuv analüüs kinnitas meie teadmisi: linnade planeeringud ja nendega kavandatud liikumisvõimalused on ebatervislikud, maakasutus on üks Euroopa raiskavamaid. Meie planeerimisotsused tekitavad autostumist, süsinikuheitmeid, kulusid riigile, omavalitsustele ja kodaniku rahakotile ning planeerimine süvendab ühiskonna segregatsiooni. Maakeeli: kui kodu ostmine linnas on liig kallis, ollakse sunnitud kolima linna serva ja selle taha põldudele. Paljud kolivad sunnist, mitte vabast tahtest elada vabal maal, kus soovitakse. Säästetud raha kulub aga auto või kahe pidamisele. Istutakse ummikutes.
Linnas sees kujunevad aga rikaste ja vaeste linnaosad. Väikesed sissetulekud kattuvad ka venekeelse elanikkonnaga. Tekivad pinged. Kui praegune (puudulik) ruumipoliitika jätkub, pole Tallinnas välistatud Pariisi rahutused või Rootsi linnade (jõugu)kuritegevus, nagu on hoiatanud arhitektide liidu president Andro Mänd. Ruum meie ümber mõjutab ka kuritegevust. Mõelge getodele ja nende nõiaringist. Reykjavíki linnapea, endine arst Dagur B. Eggertsson on rääkinud, kuidas saareriik seljatas noorte alkoholi- ja uimastikasutuse epideemia, kui muutis teadlikult ka linnaruumi.8
Majanduslik kasu linna üürikorteritest
Linn koosneb erisugustest inimestest, ühetaolised ei saa linna moodustada, ütles Aristoteles. Rohkem inimesi eri tausta, vanuse ja vajadustega tähendab ka rohkem kliente poodidele-kohvikutele. Inimeste arvukus ehk linna tihedus ja ligipääsetavus liiklusvahendist sõltumata on üks tänavakaubanduse nurgakive, nagu endise Harvardi, praeguse MITi õppejõu ja arhitekti ning linnaplaneerija Andres Sevtšuki teosest „Street Commerce“ ehk „Tänavakaubandus“ lugeda saame.9
Teadagi vajavad linnad ja nende asumid eri funktsioone, nt töökohad, haridus, kaubandus. Keskendume aga elamisele. Vajame taskukohaseid eluasemeid ehk tavalisi kortereid tavalistes linnaosades. Need võivad kuuluda linnale, arendajale, mittetulundusühingule või elamuühistule.
Ascension Paysagère’i arendus Prantsusmaal Rennes’is. Siin on 138 kodu: 37 sotsiaalkorterit üürimiseks ja 42 ostmiseks, lisaks 59 turuhinnaga korterit müügiks. Arhitektuurilahenduse autorid MVRDV ja ALL.
Linna üürikorterite mõte on võimaldada eluase keskmist sissetulekut teenivale ja/või teatud ametit pidavale inimesele, näiteks õpetajale, politseinikule või päästjale, üle terve linna. Eriti kesklinnas. Osa ametihüvest, kui soovite.
Linna üürikorterid olid tavalised Eesti Wabariigis ning on jätkuvalt teistes põhjamaades, mida ei okupeeritud. Linn, riik, ka õpetajad, kindralid ja ettevõtjad panid siin ise rahad kokku ning ehitasid kortermaju. Arhitektid Andro Mänd ja Katrin Koov on kirjutanud ruumilisest segregatsioonist ning Pätsu-aegsetest linnaüürimajadest.10 1940. aastatel pandi alus ka Soome edukale eluasemepoliitikale.
Linnaüürikorterid on majanduslikult kasulikud. Spotify ähvardas Stockholmist lahkuda, kui eluasemekriis ei leevene.11 Pärnusse soovivad tehnoloogia- ja kinnisvaraettevõtjad rajada ise uue linnaku, kuhu plaanitakse soodushinnaga rendikorterid politseinikele, õpetajatele ja haiglaõdedele.12
Põhja-Tallinna rajatakse Volta ja Hundipea kvartal, mille taga on hiiglased nagu Taavet Hinrikus, Sten Tamkivi ja ettevõtjatest perekond Hääl. Markus Hääl kirjutas: „Sotsiaalse mitmekesisuse soodustamiseks on meie selge siht tuua korterite ja äripindade müümisel ja üürimisel turule võimalikult erineva hinna ja planeeringuga lahendusi, et vältida eliitpiirkonna tekkimist. Selline lähenemine on vajalik Tallinnas tervikuna. Kuigi Eestis on sõnal „sotsiaalkodu“ endiselt negatiivne maik, ei peaks see nii olema. Paljudes Euroopa linnades on ammu saanud reaalsuseks, et erinevates linnaosades moodustavad sotsiaalkodud teatud protsendi eluasemetest. Need kodud on hästi hooldatud, pakuvad elanikele vajalikke teenuseid ning on integreeritud kogukonnaellu, et vähendada segregeerumist vaeste ja rikaste piirkondadeks.“13 Ühiskondlik hüve on otsene.
Õigusruumi murekohad ja lahendused
Tellisin advokaadibüroolt RASK õigusanalüüsi, mida on võimalik praegu kehtivas õigusruumis ära teha ja mida tuleks järgmisteks sammudeks õiguskorras muuta. Lühidalt: omavalitsused saavad nõuda linna üürikorterite ehitamist linnamaale nagu mujalgi põhjalas. Halduslepingutega saaks nii teha ka eramaal, aga see on ebakindel. Tõsielus ei suuda Tallinn isegi lasteaedu nõuda, ehkki põhjus ei ole juriidiline.
Suurema muudatuseni jõuaksime seaduste täiendamisega. RASKi koostatud analüüsis tõdetakse: „Kehtivas õiguses puudub laiema täiendusega „sotsiaalkorteri“ või „-elamu“ legaaldefinitsioon. Kehtiva õiguse kontekstis tähendavad mõisted „sotsiaalkorter“ ja „sotsiaalelamu“ pigem eluasemeid vähekindlustatud ühiskonnagruppide jaoks, kuid töös analüüsitud välisriikide erinevad lahendused (ja ka Eesti vajadus) näitavad seda, et kõnealuse probleemi käsitlemisel on kohasem kasutada neid termineid laiemas tähenduses.“14
Planeerimisseaduses tuleb ümber sõnastada omavalitsuste õigused sotsiaaltaristu määratlemisel ja nõudmisel.Praegu käsitletakse vahetult ja otseselt uusarendustega seotud teid ja torusid või tänavavalgustust. Saame anda linnadele õiguse (mitte kohustuse) nõuda kinnisvaraarendajalt detailplaneeringu alusel linna üürikortereid. Eraomandile seatavat piirangut saaks leevendada suurema ehitusõiguse andmisega. Näiteks nõuab linn 20 protsenti korteritest õpetajatele, vastutasuks alandatakse parkimiskohtade rajamise nõuet ja lubatakse üha suuremat hoonestustihedust ja lisakorrust luksuskorteritele. Ka kohalike maksude seadust (KoMS) muudetakse tänavu. Linnadele tuleks anda õigus (mitte kohustus) kehtestada arendajatele sotsiaaltaristumaks, mis annaks omavalitsusele vahendeid linna üürikorterite või ka lasteaedade tarvis.
Näited
Austria, esmajoones Viin, on enam kui sajandi vältel inspireerinud Euroopa linnu, ka Helsingit. 50 protsenti Viini elanikkonnast elab linna üürikorteris, ehkki 80 protsendil linlastest on selleks õigus. Sotsiaalkorterid on kas linna või arendajate omandis, neil on kohustus üürida pool uusarenduste korteritest kindlaksmääratud sihtgrupile konkreetse hinnaga. Vastutasuks saavad arendajad linnalt omandada elamuarenduseks juba ehitusõigusega väärtustatud maad, arendada seda turuhinnast soodsama ostuhinna ja paremate finantseerimistingimustega. Ühetoalise korteri keskmine üür on 330 eurot, kahetoalisel 470, kolmetoalisel 650 ja neljatoalisel 750 eurot.15 Üüri ülempiiriks on määratud 20–25 protsenti majapidamise sissetulekust. Sissetuleku suurenedes üür ei suurene.
Madalmaades moodustavad sotsiaalkorterid 29 protsenti kogu eluasemeturust, sissetulekupiir puudub.16 Taanis elab iga kuues ehk miljon inimest sotsiaalkorteris.17 Nn sotsiaalelamuid on kolme tüüpi: peredele, eakatele ja noortele. Sissetulekupiirid säärase elamispinna taotlemiseks üldiselt puuduvad. Austrias, Taanis ja Madalmaades on elamufondist sotsiaalkortereid üle 20 protsendi, Prantsusmaal, Suurbritannias, Iirimaal, Šotimaal ja Islandis 10–19 protsenti ning Belgias, Itaalias, Norras ja Poolas 2–9 protsenti.18
Nagu kõigel, on ka neil süsteemidel puudusi. Aarhusis või Kopenhaagenis võib üürikorteri järjekorras oodata aastaid, Stockholmis suisa aastakümneid. See näitab, et üks ühele ei maksa neid asju üle võtta. Näiteks Rootsis müüakse juba järjekorrakohti väga suurte summade eest, aga see on ebaseaduslik. Hea ja uuem näide on aga Uue Euroopa Bauhausi auhinna pälvinud Viini osaluselamute (co-housing) piirkond Gleis 21.
Hakkame pihta linnahalli lammutamisega
Loodetavasti täiendame riigikogus seadusi nii, et omavalitsused saavad avaliku huvi eest ruumiloomes paremini seista. Õnneks saavad linnad juba praeguses õigusruumis tegutseda, eriti Tallinnas, kus suurelt ja kiirelt tegutseda on hädavajalik.
Ühiskonna, keskkonna ja majanduse seisukohast on Tallinnas mõistlik järgida Viini mudelit, mille kohaselt arendatakse linnale kuuluvaid maid koostöös erasektoriga.
Viini linn kuulutab erasektoriga koostöös sotsiaaleluasemete loomiseks välja avaliku hanke, et leida arendaja, kes eluasemed ehitab. Linn säilitab kontrolli arenduse üle. Arendajate ettepanekuid hinnatakse nelja kriteeriumi alusel: 1) arhitektuur, 2) keskkond, 3) sotsiaalne jätkusuutlikkus ja 4) majanduslikud parameetrid, nt kavandatav üüritase ja kulud. Pärast arendaja valimist müüakse maa arendajale ja linn annab soodustingimustel laenu turutingimustest madalama intressimääraga ja pikendatud tagasimakseperioodiga. Arendajad omakorda võtavad linna ees kohustuse tagada linna üürikorterid.19
Praeguses õigusruumis saab näiteks Tallinn talitada Viini eeskujul linna omandis oleva maaga. Nimelt. Linn muudab planeerimisega endale kuuluva kinnisasja ehitusõigust. Planeering lähtub avalikust huvist ja kehtivatest arengukavadest. Protsess on läbipaistev ja töötatakse koos arhitektide liiduga. Linn kuulutab välja avaliku võistluse arhitekti, arendaja ja ehitaja leidmiseks. Arendaja teenib kasumit, müües lõviosa kortereist turuhinnaga nagu ikka, linnale jääb aga detailplaneeringu alusel 2, 12 või 20 protsenti korteritest. Need üüritakse läbipaistvalt välja töötatud protseduuri alusel õpetajatele, politseinikele ja päästjatele.
Me saame taashoonestada Punaarmee hävitatud Tallinna kesklinna. Tipptasemel arhitektuuriga, rangelt koostöös arhitektide liiduga. Näiteks linnahalli asemele saame sama ehitusmaterjaliga ringmajanduslikult rajada uue asumi, kus on kultuuri, kaubandust, haridust, ka luksuskortereid ja linna üürikortereid. Seal oleks linn. Miks ei võiks seal elada tudengid ja seeniorid? Kõik see on linnamaa. Nagu ka asfaldimeri nimega Põhjaväil.
Vanalinnas on Harju ja Rüütli tänav, Pikk jalg – siin asusid Pätsu ajal hooned. Ebaõiglus ei pea sünnitama uut õiglust, meenutas kord president Toomas Hendrik Ilves. Eesti kunstiakadeemia rektor, professor Mart Kalm on öelnud, et „Harju tänav taas hoonestataks ning et seda tehtaks sotsiaalkorteritega …“20 Jätkakem Kalmu alustatud keskustelu!
Pealinna nn mäed vajavad põhjalikkumuudatust ja uut tüpoloogiat.21 Õismäed, Mustamäed ja Lasnamäed tuleb arendada ühistranspordipõhiselt,22 nt Vesse rongipeatuse ümbruses, Laagna tee ääres bussipeatuste ja sildade ümbruses. Lasnamäe kanali ääres on tohutu palju kasutamata linnamaad, mille täisehitamine elavdaks Mart Pordi algselt kavandatud asumikeskusi. Mägedel tuleb hoonete vahetusse lähedusse ehitada parkimishooned, nagu on Kopenhaageni Nordhavnis,23 et majade parklatest saaksid naabruskondade tervikrenoveerimise tulemusel uuesti hoovid, kus on loodust ja mänguväljakuid nagu Aarhusi Gellerupis.24
Linnale kuulub tohutult transpordimaad. Sovetlikud, üledimensioneeritud ristmikud raiskavad ruumi. Näiteks Endla-Tehnika ristmik. Ühtegi sõidurida kaotamata saab praegused teed tuua kokkupoole ning vabanevale maale saab linn rajada kortermajad, millest tulevikus mööduvad Mustamäe ja Haabersti trammid.
Estonia teatri vastas üle tee asus 1931. aastal ehitatud hoone, mille arhitekt on Franz de Vries. Miks mitte kaaluda selle krundi, praeguse autoparkla taashoonestamist ja tunneliga ühendamist Estonia teatriga? Kui lisada Estonia sisehoovi ümberehitus ning hoonestada ka Teatri väljaku sovetlik inimtühi park ehk roheline kõrb, saame vägagi arvestatava mahu. See olgu aga erand: rohealasid hoonestada pole hea ning tunnelite rajamise keskkonnajälg on väga suur.
Poliitikast
Linna üürikorterid ei ole punane värk. Küsimus on, kuidas ettevõtjatega koos paremat linna luua. Helsingi eduloo kohta õppisin palju kunagiselt linnapealt ja eluasemeministrilt, liberaalkonservatiivilt Jan Vapaavuorilt. Kas seisukoht, et sissetulekute erinevusest tingitud segregatsioon ei ole ühiskonna huvides, on poliitilise värvinguga?
Ettevõtlus saaks hoogu juurde, mitte päitsed pähe. Linn saab linnamaal avalike arhitektuurivõistlustega tellida targalt: uute, väikese süsinikujäljega tehnoloogiate kasutust ja ringmajanduslikku ehitust. Nii tõuseb sektori tootlikkus ja ekspordivõimekus Euroopa turul, kus madala süsinikujäljega ehitamine muutub kohe varsti konkurentsieelisest elementaarseks oskuseks.
Eestis ega Tallinnas ei ole vaja nii laialdast sotsiaalkorterite süsteemi nagu Austrias või Hollandis. Omavalitsus saab müüa või anda kasutada kõigi linlaste maad, kui on põhjus ja hoob avaliku huvi eest seista. Linna üürikorterite rajamine ning kesklinnas hoonestustiheduse suurendamine on selgelt ühiskonna huvides. Ehituse hinda saab alla viia põhjaeuroopaliku nõudega 0–0,3 parkimiskohta korteri kohta. Linna üürikorteri tellimisega saab vähendada valglinnastumist ja autostumist. Parkimiskohtade vähendamine alandab 30 protsenti hoone ehitamise süsinikujälge ja võrreldavas mahus ka ehituse hinda.25
Vajame muudatusi, eriti Tallinnas. Nende teadmiste elluviimine on juhtimise ja otsustamise, s.t julguse küsimus.
1 Ehituse pikk vaade 2035, Vabariigi Valitsuse strateegia. https://mkm.ee/ehitus-ja-elamumajandus/ehitus/ehituse-pikk-vaade
2 Tiit Tammaru, Szymon Marcińczak, Maarten van Ham, Sako Musterd, Socio-Economic Segregation in European Capital Cities: East Meets West. Taylor & Francis, 2015. https://library.oapen.org/handle/20.500.12657/32145
Vt ka Martin Morgan, Segregation warning for Estonian capital. – BBC News, 11. XI 2019. https://www.bbc.com/news/blogs-news-from-elsewhere-50291492
3 Merle Karro-Kalberg, Tihe ja kallis linn – Sirp 8. XII 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/tihe-ja-kallis-linn/
4 Marianna Giusti, Extreme renting: Estonia start-up boom fuels EU’s biggest cost rises – Financial Times, 31. VIII 2023.
5 Hannes Rumm, Kristi Saare: kui su äri püsib maksudest hoidumise peal, ei oska sa äri teha. – Eesti Ekspress 10. I 2024. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120260275/kristi-saare-kui-su-ari-pusib-maksudest-hoidumise-peal-ei-oska-sa-ari-teha
6 Eliisa Matsalu, Kuum tool: viie aasta pärast võib kinnisvara hind kahekordistuda. – Äripäev 6. XI 2023. https://www.aripaev.ee/saated/2023/11/06/kuum-tool-viie-aasta-parast-voib-kinnisvara-hind-kahekordistuda
7 Merle Karro-Kalberg, Suure sihini viib palju väikeseid samme, intervjuu Pärtel-Peeter Perega. – Sirp 21. IV 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/suure-sihini-viib-palju-vaikeseid-samme/
8 Konverentsil „Urban Future“ 2023 aastal soovitas Dagur Eggertson palavalt Howard Frumkini, Lawrence Franki ja Richard Jacksoni raamatut „Urban Sprawl and Public Health: Designing, Planning, and Building for Healthy Communities“.
9 Andres Sevtšuk, Street Commerce: Creating Vibrant Urban Sidewalks (The City in the Twenty-First Century). University of Pennsylvania Press, 2020.
10 Andro Mänd ja Katrin Koov, Eesti linnade ruumilise arengu väljakutsed. – ERR 30. XII 2020.
11 Spotify hotar med landsflykt på grund av bostadsbrist. – Fastighetstidningen, 12. IV 2016. https://fastighetstidningen.se/spotify-hotar-med-landsflykt-pa-grund-av-bostadsbrist/
12 Clever Cities Group, Linnainnovatsiooni eksperdid: lihtsaim viis linnade elukeskkonda parandada on autode piirkiiruse alandamine. 11. X 2023. https://www.clevercitiesgroup.com/silicon-valley
13 Markus Hääl, Tallinna mereäär ei tohi saada eliidi pärusmaaks. – Eesti Päevaleht 6. VI 2023. https://epl.delfi.ee/artikkel/120199150/markus-haal-tallinna-mereaar-ei-tohi-saada-eliidi-parusmaaks
15 Viini linna veebisait, https://www.wienerwohnen.at/mieterin/wohnkosten.html
16 Labour and Social Affairs Policy Briefs, Social housing: A key part of past and future housing policy, lk 5. OECD, 2020. http://oe.cd/social-housing-2020
17 Landsbyggefonden – a Danish national fund for non-profit housing. – Housing2030. https://www.housing2030.org/project/landsbyggefonden-a-danish-national-fund-for-non-profit-housing/
18 Labour and Social Affairs Policy Briefs, Social housing: A key part of past and future housing policy, lk 6. OECD, 2020. http://oe.cd/social-housing-2020
19 Vienna’s Unique Social Housing Program. – Office of Policy Development and Research veebiajakiri. https://www.huduser.gov/portal/pdredge/pdr_edge_featd_article_011314.html
20 Kaspar Viilup, Mart Kalm, Tallinn on ebaratsionaalselt hõre ja sisuliselt välja ehitamata. – ERR 7. V 2023. https://kultuur.err.ee/1608969070/mart-kalm-tallinn-on-ebaratsionaalselt-hore-ja-sisuliselt-valja-ehitamata
21 Andro Mänd: ilusat linnapilti takistavad ametnikud ja regulatsioonid. – Vikerraadio „Vikerhommik“, 19. I 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609214186/vikerhommik-marttreier/09fa4989fd9e0976b1b7001c3765e5d7
22 Mari Jüssi, Harju rongiga! – Sirp 14. VI 2019. https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/harju-rongiga/
23 Park ‘n’ Play / JAJA Architects. – ArchDaily, 2016. https://www.archdaily.com/884956/park-n-play-jaja-architects
24 Vt ka ajakiri Maja, nr 113, suvi 2023. 1960. aastatel rajatud modernistliku linnaosa tervikliku renoveerimise Effekt arhitektide töö nomineeriti ka Mies van der Rohe preemiale 2022. aastal. https://www.miesarch.com/work/4625
25 Andres Sevtšuk (toimetaja), peatükk „Planeerimine“. – Ehituse teekaart 2024. https://ehituseteekaart.rohetiiger.ee/ii-osa-analuus-ja-lahendused/2-2-planeerimine/
Ütle mulle, kes on meie vaenlane, ja ma ütlen sulle, kes ma olen
AHTO LOBJAKAS
Kui mõne tuhande aasta pärast on meie maailmast järele jäänud kaks tsitaati, üks Herakleitoselt ja teine Carl Schmittilt, siis võib tulevastele põlvedele jääda mulje, et 2500 aasta jooksul ei muutunud aluspinnalt suurt midagi. Herakleitose fragment nr 53 (Diels ja Krantz), pärineb ca aastast 500 enne uue ajaarvamise algust: „Sõda on kõikide asjade isaks, kõikide asjade valitsejaks. Ühed osutab ta jumalateks, teised inimesteks, ühed teeb orjadeks, teised vabadeks.“ Carl Schmitt kirjutab peaaegu kaks ja pool tuhat aasta hiljem: „Äärmusliku konflikti saavad üksnes osapooled ise omavahel lahendada; sest igaüks neist saab üksnes ise otsustada, kas võõra teistsugune-olu konkreetses konfliktijuhtumis tähendab omaenese eksistentsilaadi negatsiooni ning see seetõttu eemal hoitakse või sellega võideldakse, et omaenese eksistentsikohast elulaadi kaitsta.“ (lk 31-32, veidi muudetud tõlge).
Schmitti kontseptsioon on jämeda koega. Polemos on „poliitilise“ (kui eluvaldkonna) juursõna, mõistetud „sõjana“, mille äärmuses võtab kõigele muule alust panevalt kuju inimese olemus. Poliitiliselt on inimese ülesandeks määratleda vaenlane ja – vähem oluliselt Schmitti jaoks, kuigi dualistlikult vajalisena – sõber. (Siin on ilmselt tegemist kerge Aristophanese kajaga, kellel polis’e olemuse üle ristavad piike daimon Polemos ja jumal Dionysos). Vaenlasega tuleb võidelda, võitluse puhtaimaks vormiks on sõda elu ja surma peale. Selleks ja sellesse tuleb mobiliseerida kõik muu ühiskonnas: majandus, kultuur, teadus jne. Elu on võitlus, olelusvõitlus, muidu pole sel mõtet. Sõda kujutab endast „piiri loomist“ (lk 41, mrk 36).
Aga kõik ei ole nii lihtne, 2500 aastat on pikk aeg. 1933. aastal kirjutab üks nats, Freiburgi ülikooli rektor Martin Heidegger, teisele, Carl Schmittile (kellest peatselt saab Saksamaa natsionaalsotsialistlike juristide assotsiatsiooni president), tänades viimast tolle saadetud (nimetamata) raamatu eest, mille teise väljaandega Heidegger ütleb end olevat tuttav. Paarirealises läkituses kiidab ta Schmitti muu hulgas Herakleitose tsiteerimise eest. Heidegger märgib tunnustavalt, et Schmitt ei unustanud sealjuures „valitsejat“ („isa“ kõrval), ning juhib tähelepanu olmale, et Herakleitos kasutab fragmendis kaht erinevat tegusõna.
Ühel tasandil on tegemist väikese bibliograafilise müsteeriumiga. Schmitti „Poliitilisuse mõiste“ indeks Herakleitose nime ei sisalda, ja seda põhjusega. Ükski Schmitti teksti paljudest iteratsioonidest Herakleitost ei maini. Ingliskeelses sekundaarses kirjanduses käibiv arusaam, et Heideggeri poolt nimetamata raamatu näol on tegemist „Poliitilisuse mõistega“, seisab seetõttu veidi vankuvatel jalgadel. Pole võimatu, et Schmitt osundab Herakleitose fragmendile nr 53 üksnes oma Heideggerile saadetud kirjas (hiljem teeb ta seda ka nt 1946. aastal USA okupatsioonivõimude vangistuses kirjutatud raamatus „Ex Captivitate Salus“).
Aga olulisem on Heideggeri kirjas sisalduv hermeneutiline juhtlõng Schmittile. See vihjab olemuslikult avaramale ja originaalsemale arusaamale polemos’est. 1935. aasta suvesemestril Freiburgis (mitte enam rektorina) peetud loengutes, mis ilmusid hiljem pealkirja all „Sissejuhatus metafüüsikasse“, laotab Heidegger oma mõtte laiemalt lahti: „Kõnealune polemos kujutab endast ennekõike jumalikku ja inimlikku valdavat heitlust, mitte sõda, nagu seda peab inimene. Herakleitose poolt silmas peetud võitlus laseb asu-saaval kõigepealt üksteisest lahkneda, laseb esiti alles sisse võtta koha ja seisu ja järje.“
Heideggeril peavad seda võitlust loojad: luuletajad, mõtlejad, ka riigimehed, kes loovad (maa)ilma. Piir, mida nad kõrgemale tõstavad, kujutab endast tsivilisatsiooni suuruse mõõtu – mitte rindejoont vaenlasega. Määratlus antakse endale – mitte vaenlasele või, mis veel hullem, vaenlase kaudu iseendale. Hiljem, loengutes Anaximandrosest, allutab Heidegger polemos’e kõrgemale printsiibile ἔρις, millega klassikalises Kreekas tähistati olukorda, mille kohta meie ütleksime „rahutu“. Heidegger osutab, et algselt tähistas samajuurne protogermaani sõna strīdaną ka, vabas tõlkes, enda eest [välja] astuma, pürgima. Teisisõnu, endast midagi tegema, end kõrgemale tõstma jne.
Üks Carl Schmitti peamistest kavatsustest oli aidata Saksamaa toonasel uuel juhtkonnal mobiliseerida „poliitilise“ teenistusse jäägitult kõik muu ühiskonnas: juba mainitud majandus, teadus, kultuur jm. Mobiliseerivaks algeks seejures on „tahe“. Pildil hetk 1934. aasta „Pruunilt nädalalt“ Nürnbergis, kus Leni Riefenstahl filmis oma „Tahte triumfi”.
See haakub muuhulgas hästi klassikalise saksa idealismiga, millega võrreldes Schmitti Herakleitose väljalugemine on ühekülgne ja pinnapealne. See tõik peegeldab ka eluolulist tegelikkust: Heidegger oli nats aastaks, pidades end üürikeseks ajaks „filosoofiliseks Führer’iks“. Schmittist sai Hitleri kroonijurist, režiimi legitimeerija, „veendunud nats“. Viimane määratlus pärineb Hannah Arendtilt, kes ühtlasi Heideggeri ja temasarnaste meelemuutjate puhul tõmbas põhimõttelise joone 1933. aastal tehtu ja hilisema vahele. Tõsi, Heideggeri osas pole Arendt erapooletu hindaja.
Igal juhul on meil siin kaks alussätteliselt erinevat viisi määratleda see, mida Heidegger kutsub olemasolu asusaamiseks, ning millest Schmitti raamatus saab alusjoontes enam bioloogiliselt kui kultuuriliselt (rääkimata vaimsest) piiritletud Volksdasein ehk rahvaeksistents. Oma 1942.-43. a Parmenidese-loengutes märgib Heidegger, et kreeklased olid „ebapoliitiline rahvas“ per se. „Poliitiline“ elu tähistas tavakeeles mingi parajastise polise’e ellu kuuluvat. Iga polis’e elu võttis vajaliselt omaenda kuju, „konstitutsiooni“, mille osas saab rääkida ajaloost, saatusest jms. Schmitt seevastu utreerib Saksamaa 1930. aastate konditsioonist „poliitilise“ universaalse definitsiooni.
Tänapäeva vaatepiirilt on võit jäämas Schmittile. Schmitti Saksamaa oli tõhus õpetaja, tema rahvusluse kogemus veenev ja väiksematele vendadele ehk alateadlikult sümpaatnegi (vt nt eestikeelse raamatu sissejuhatust). Meie maailm on jagatud riikideks, milles „poliitilise mõistele“ annavad sisu etnosed (väheste eranditega, millest märkimisväärseim on USA), mobiliseerides tõesti schmittilikult „poliitilise“ tähe alla kogu oma eksistentsi.
Inimene kujutab endast selles võitluses kõige tähtsamat ressurssi. Sellises maailmas on ressursi mobiliseerimine võtmetähtsusega. Üks Schmitti peamistest kavatsustest oli aidata Saksamaa toonasel uuel juhtkonnal mobiliseerida „poliitilise“ teenistusse jäägitult kõik muu ühiskonnas: juba mainitud majandus, teadus, kultuur jm. Mobiliseerivaks algeks on „tahe“, taas klassikaline saksa idealismi mõiste, mis juba Kantil on sünonüümne mõtlemisega, mis metafüüsikas võrdub omakorda vaimse olemasolu enesega.
„Poliitilise“ teoks tegemise viis on Schmittil üdini nietzschelik („Elu kujutab endast sõja tagajärge, ühiskond ise sõjapidamise vahendit,“ kirjutab Nietzsche 1888. aastal alguses), selle toime aga Heideggeri poolt hoiatatu, saatuslik (meid ootab varem või hiljem „katastroof“). Maailmas, mis on jaotatud riikideks, on sõjad paratamatud, on öelnud briti ajaloolane Michael Howard. Maailmas, kus paljudel riikidel on tuumarelv, on selle sõjas kasutamine vaid aja küsimus. Selles mõttes on Carl Schmitti ritualistlik sõjakontseptsioon juba mõnda aega antikvaarne.
Schmitti „poliitilise“ kontseptsiooni üheks desideratum’iks on globaalne pluralism, võimukeskmete ja valitsusviiside paljusus. See iseenesestmõistetav soov on aga lootusetult ajale jalgu jäänud. Kui näiteks Hiina otsustab, et USA kujutab endast tema elulaadile eksistentsiaalset ohtu (või vastupidi), siis varem või hiljem pühendab tahe, kui see on tõeline, ohu kõrvaldamiseks vajalikud vahendid. See on muidugi Nietzsche mõttekäik ning näib üha võimalikumana, et see, mida Nietzsche kirjutas, ei ole mitte järgneva paari sajandi ajalugu, nagu ta ise hooples, vaid modernse inimese viimaste sajandite ajalugu.
Kui Nietzsche, Heidegger ja teised on lõpuni mõtlejad, siis Schmitt on olemuselt poolele teele jääja, kuid sellevõrra akadeemilistes ringkondades ka mõistetavam ja mõjukam. Ta teeb käegakatsutavaks midagi – ja insinueerib õiguse ja õigustuse millelegi – mille „ellutoomise“ võimet tal pole ei rahvaste tahte kujundaja ega sõjapidajana. Need on, saksa klassikalises kõnepruugis, pooljumalikud rollid (vrd kr daimon). Nende mõistmiseks viisil, mis kujutaks endast midagi enamat vikaarsest õudusvõdinast, tuleb minna luuletajate (selle sõna laias tähenduses) juurde. Seda peavad tegema ka filosoofid. Nietzsche on Dostojevskilt kirja pannud järgmist: „Rahvas [Volk], see on Jumala ihu. Riik [Nation] on sellise nime ära teeninud üksnes senikaua, kuni sel on omaenese Jumal ja ta kõik muud jonnakalt ära tõukab; üksnes senikaua, kuni ta on kindel võidule oma Jumalaga võõraste ja jumalate väljaajamisele kogu maailmast.“
Pole kahtlust, et Heideggerile kirjutanud Schmitt, kes oma raamatus osundab Nietzschele ühelainsal korral, on samuti Dostojevskit lugenud, kuigi ta teda samuti ei maini. Üks paljulubav lõik, mis algab sõnadega „Me elame Kesk-Euroopas sous l’œil des Russes“ (lk 89) taandub tähelepanekuks, et venelased on Euroopa kultuurilistest alustest põhjapanevamaid järeldusi teinud kui lääneeurooplased. Schmitt peab silmas Stalini plaanipärastatud ja tehnologiseerivat riiki, mis mobiliseeris nagu ei keegi teine enne Natsi-Saksamaad.
Samal ajal on Schmittil üllatavalt vähe relevantset öelda näiteks Ukraina kohta. Kellele kuulub rahvuse maa, mida üks teine rahvus tahab rohkem (ja kus ta ka levib)? Ideaalses maailmas peaks tegemist olema riigiõigusliku küsimusega piiridest. Reaalses maailmas on üha enam tegemist apokalüptilise heitlusega, milles maailma dostojevskilikult mõtestav ründaja võtab väga tõsiselt sõna „eshatoloogia“ ja on valmis kaotuse korral oma eksistentsi ise lõpetama (kui uskuda Aleksandr Duginit, vt Spectator, 6. jaanuar 2024). Schmitt on langenud igaveseks kahe tooli vahele: ühe jaoks on ta liiga suur, teise jaoks liiga väike.
Lõpetuseks paar sõna raamatu eestikeelsest versioonist. Schmittil on “filoloogiline” haridus (kunagi tähendas see mõiste klassikaliste keelte ja raamatute tundmist), mis kumab läbi kogu tema sõnakasutusest. Tema teooria puhul on tegemist rangelt struktureeritud ehitisega, milles mõisted määratlevad ilminguid, väärtused on tingimusteks eksistentsile. Eksistents omakorda on mõiste, millel on pidev silmside Platoni, Aristotelese, Kantiga; kurjuse mõistel Schellingi, Hegeli ja Nietzschega. See, et Schmitt sellest kõigest üle libiseb, ei tähenda, et ta seda kõike ei eelda. Tema mõtlemine on rajatud filosoofiale.
Oludes, kus eesti keelde pole üheltki mainitud mõtlejalt (v.a Nietzsche) tõlgitud peaaegu midagi, tähendab filosoofilise pretensiooniga autorite tõlkimine rasket ülesannet. Iga tõlge balansseerib tulemuse mõistetavuse ja algteksti mõistmise vahel. Mõistmiseks peab ka eesti keeles paigas olema filosoofiline baassõnavara. Kuna see meil kanoonilisena puudub (ja see, mis olemas on, on tihti problemaatiline), tuleb igal tõlkijal see ise välja töötada. Tema palga sisse see muidugi ei kuulu ja selle nõudmine on ülekohtunegi, arvestades, et Schmitt läheb meil kirja „poliitilise“ või „õigusteadusliku“ mõtlejana või millegi sellisena.
Antud tõlkes pole filosoofilise baassõnavara järjepidevust taotletud. „Begriff“ – raamatu pealkirja üks kahest sambast – on eri kohtades tõlgitud sõnadega „mõiste“, „mõte“, „arusaam“. „Mõtteks“ on tõlgitud ka sõna Bestimmung (pro määratlus), bestimmen on tõlgitud ’kindlaks teha’ ja ’mõttekus’ on kohati kasutusel Sinn’i vastena. Näiteid on palju. Siin on selle osutuse mõtteks vähem kritiseerida kui nentida, et Schmitti keelekasutusele omane „teaduslik“ selgus ning rangus lähevad eesti keeles kaotsi. Tihti jääb mulje, et Schmitt kirjutab aimekirjandust, kui mitte lausa ajakirjanduslikku teksti.
Omaette probleemiks on juba pealkirjas esinev substantiiv Politische. Eesti keelel on piiratud võime taluda nimisõna kasutamist selle iseseisvalt sätestamiseks, mida saksa keeles nimetatakse Sachverhalt. „Vabadus“ vana nimisõnana toimib, „punasus“ värvi kvaliteedina on piiri peal, „poliitilisus“ teeb omadussõnast – või ehk täpsemini – seisundlikkusest „poliitiline“ midagi, mis eesti keeles nimisõnana oma jalgel seista ei taha. Palju mõistlikum ja mõistetavam on Politische lühiühenduslik tõlkimine „poliitikaks“, nagu see raamatu eestikeelses versioonis lk 24 ja edasi läbivalt ka toimub.
Ja kui see korra jutuks on, siis raamatu pealkiri „Poliitilisuse mõiste“ tähendab meie keeli selgemalt kui ka lonkavalt: „Arusaam (kui selline) sellest, mida endast kujutab poliitika (kui selline), siis kui seda tehakse.“ Siin on meil ühtlasi kokkuvõetult olemas eestikeelse filosoofiatõlke juurprobleem: meie keel on, Kantile osundades, indoeuroopa keelte vaatepiirilt, ostentatiivne. Osutused „see“ ja „selline“ ei saa substantiivse mõistelisuse ümberpanemisel eesti keelde kunagi ammenduda, alati saab neid – ja täpsust – lisada.
Klassikalise teksti mõistetavust saab alati parandada, kuid filosoofilist transtsendentsi lubab eesti keel sellelt oodata sama vähe kui raskusjõud jalgrattalt lendutõusmist. Nii ei tähenda politisches Sein (lk 81) saksa keelt mitteoskavale lugejale „poliitilise olemisena“ suurt midagi. Eesti keeles seostub see pigem poliitiliseks „minemisega“, mis võiks ju ka olemata olla. Saksa keeles on samas tegemist sellesama „poliitilisuse“ iseomase olemasoluga.
Tõlge on tervitatavalt järjepidev mõiste Nation edasiandmises „rahvusena“. Sellise tõlke plussiks on võimalus „rahvuslust“ analüüsida „natsionalismina“, ja vastupidi. Miinuseks on selle ülemöödunud sajandi sõnakehv kattuvus sõna Nation tegeliku tähendusega indoeuroopa keeltes. Nii läheks rahvusena kirja ka indiaanisuguharud (nations) ning kui USA või Kanada kui nations (= riigid) tõlkida rahvuseks, nagu on moodi läinud, siis oleksid ka väliseestlased seal vastavalt ameerika ja kanada rahvusest.
Nation on algselt saksa keeles toiminud Geschlecht’i sünonüümina, mille vasteks eesti keeles on kunagi omakorda saksaliku topelttähenduse omandanud ’sugu’ (sugu kui gender ja sexuality, sugu kui ’sort’). Nii saame öelda „lätlaste sugu“ ja „naiste sugu“ – nagu öeldi vanemas saksa keeles sel puhul ka Nation. Schmitt järgib saksa, inglise jt keelte standardtava, kui ta Nation’i all peab silmas mingi ühtekuuluvusparameetri alusel moodustunud inimeste kogumit, mis pretendeerib omavalitsusele.
Selleks parameetriks ei pea muidugi olema ei geenid ega keel. Institutsioonivabas vormis on selline kogum inimesi Volk ehk ’rahvas’. Hegel on tõlkinudki polis’e ehk „poliitilisuse“ kandja rahvaks, osutab Schmitt (lk 12). Sel rahval pole muidugi mingit pistmist „rahvusega“. Ometi on saksa Völkerrecht meil ’rahvusvaheline õigus’. „Rahvus“ ja „rahvuslus“ ongi Euroopa keeltesse tõlkimatud kimäärid, täpseim vaste võiks ehk olla ingliskeelne ethnic nationalism.
Ja viimane aeg on loobuda Rasse anakronistlikust tõlkimisest ’rassiks’. Rasse ei tähista nahavärvi ega päritolu mingi kvaasibioloogilise tunnusena. Sõna eestikeelne vaste on ’tõug’: antud kontekstis ’inimsugu’, kellel on enda teha oma ajalugu ja saatus.
Öeldakse, et inimese tegelik pale avaldub kriisiolukorras. Siis, kui olud on rasked ja asjad ei suju, näeb ära, mis puust keegi on tehtud ja millistele väärtustele ta tegelikult tugineb. Küllap kehtib sama siis ka ühiskonna kohta. Viimased kriisirohked aastad pole läänes meist endist just parimat pilti paraku pakkunud. Pole vist liialdus öelda, et oleme seisus, kus suur osa ühiskonnast on jagunenud üksteisega vastandlikesse leeridesse, kes on tihtipeale lausa tervitanud „hõimusõda“ kui oma moraalset kohust.
Nii ühis- kui ka tavameedia on andnud sellesse oma panuse, nõnda et päriselt sõltumatud uudised – nood, mis pakuvad teavet ilma eeldatud moraalsete järeldusteta – on üha haruldasemad. Moraalsest eesõigusest on selle käigus ühtaegu saanudki faktitõde, mistõttu on hinnangu andmisel tihti esmatähtis inimese eeldatav kuuluvus või poolehoid, olgu küsimus kellegi kaheldavas omakasus, sündsusetuis fotodes või lõõgastusharjumustes. Tulemuseks on suuresti nii ühiskondlik kui ka kultuuriline patiseis, kus kumbki pool pole valmis maad loovutama, sest kardab – ja ilmselt õigustatult – sellele järgnevat hääbumist.
Mattias Desmeti „Totalitarismi psühholoogia“, mis ilmus hollandi keeles 2022. aastal, on äärmiselt ajakohane, ent ometigi olemuselt ajatu uurimus. Autor on püüdnud astuda sammu hetkeolukorrast tagasi ning mõista toimuvat inimpsüühika ja ajaloo kontekstis. Kandvaks aluseks on siin arusaam, et iga eraldiseisev juhtumus või sündmus võrsub meie kalduvuste ja püüdluste peenemast koest ning kui ajaloost midagi päriselt õppida soovitakse, eeldab see oskust vaadelda mustreid, mitte vaid üksikasju. Laskumata päevapoliitikasse või väidetesse, mis ikkagi on tõde, omistab ta raamatus suurema väärtuse ja tähtsuse inimese isiklikule moraalsele kompassile ning reaalsustajule.
Võib märkida, et Genti ülikooli psühholoogiaprofessorist autor pälvis rahvusvahelise tuntuse koroona-aastatel, kui täheldas mitmel pool ühiskonna käitumises märke nähtusest, mida on nimetanud massiformatsiooniks (eesti keelde vahel tõlgitud ka kui „kollektiivne hing“). Massiformatsiooni mõistet kasutas esimesena XIX sajandi lõpupoolel prantsuse filosoof ja sotsioloog Gustave Le Bon. Ta markeeris sellega ühiskonna säärase seisundi, mille puhul võtab enamus selle liikmeid omaks propageeritud väärtuse, ilma et esitaks küsimuse selle eelduseks olevate teeside kohta.
Seisundit võib kirjeldada ka tundmusena, kus ühiskondlik kuuluvus saab inimestele tähtsamaks nende individuaalsetest vabadustest ja arvamustest. Kuigi Desmet märgib raamatu järelsõnas, et tõuke teose kirjutamiseks andis talle just koroona-aeg, ei ole see siiski raamat pandeemiast, vaid pigem pilguheit lääne ühiskonna psühholoogilisele seisundile. See on uurimus, kuidas ja miks on jõutud selleni, kus praegu ollakse, ning milline tulevik meid eesseisvate valikute tõttu ees võiks oodata.
Desmeti raamat on jaotatud kolme suurde ossa, mida on omakorda liigendatud, nõnda et moodustub üsna kergesti käsitletav raamistik raamatu teemadele. Tänapäeva mõttemaailma esimese lähte- ja lahknemiskohana näeb autor valgustusajastut, kui teaduse teke lubas inimesel astuda kõrvale kiriku diktaadist ja ülemvõimust, astuda maailma, kus ta sai vaatluste ja katsete toel kehtestada omaenese tõe. Pöörde tuumaks oli avastus või arusaam, et maailma nähtused on enamasti mõõdetavad ja piiritletavad ning sestap ei vaja inimene pühakirja, et reaalsusest aru saada.
Desmet väidab ometigi, et teadus hargnes juba algusest peale tegelikult kahte vastandlikku suunda. Üks neist tegi teadusest uue, kaasajale vastava ideoloogia, sellal kui teine jäi kõhklema, avatuks ka säärastele teaduslikele järeldustele, mis võisid näida esmapilgul sobimatute või ootamatutena. Esimene – mehhanistlik maailmavaade – kaevus aja jooksul üha enam arusaama maailmast kui elutust ja juhitavast mateeriast, sellal kui teine jõudis lõpuks Albert Einsteini, Niels Bohri, David Bohmi jpt tööde tõttu arusaamani, et teadus „ei saa olla inimese juhtmõtteks“ (lk 20).
Massiformatsioon on seisund, kus ühiskondlik kuuluvus saab inimestele tähtsamaks nende individuaalsetest vabadustest ja arvamustest. Põhja-Korea klaköörid 2018. aasta taliolümpiamängudel.
See oli teadus, mille järeldusena pole „kõige tähtsam ja peamine inimese ratsionaalne mõistus, vaid inimene kui eetilisi ja moraalseid valikuid tegev olend, inimene suhetes kaasinimestega, inimese suhe nimetamatuga, mis reaalsuse keskmes teda kõnetab“ (samas). See teadus jõudis paljuski ringiga tagasi sinna, kust oli kunagi alustanud: teadvustuseni, et kuigi teaduslik meetod saab meid vabastada ebausust ja dogmadest, seisab see lõpuks ikkagi silmitsi loendamatu, piiritlematu, teadmatugagi, ning vaid säärases äratundmises saab tõeline teadus püsima jääda ning hoiduda ise muutumast järjekordseks dogmaks.
Just selline lahknemine näib lasuvat ka paljude tänapäeva vastasseisude ja peataolekute keskmes. Üldsus ei taju seejuures teaduse teisena nimetatud haru küllap tihtipeale üldsegi teadusena – Einsteinigi puhul teatakse enamasti tema nime ja harvem tema teese. Läänes on omaks võetud enamasti reduktsionistlik (kõike materiaalselt määratletavateks osakesteks taandav) mehhanistlik arusaam maailmast ning nõutud selle pidamist sageli ainupädevaks. Ent kui kõik alluks tõepoolest määratletavale mehaanilisusele, peaks kõik maailmas olema ka juhitav ja ennustatav.
Ometigi ei käitu reaalsus alati sellise mudeli järgi. Mehhanistlikust vaatest kinni hoides ja ettearvamatust, aga ehk enamgi isiklikku vastutust ja otsusekohustust kartes hakatakse selle tõsiasjaga silmitsi jäädes suruma tõelust veel kangemini piiritletavatesse raamidesse. Kui aga suurvaimudel nagu Einstein on õigus, tuleb varem või hiljem leppida, et kuigi universumis saab tuvastada mitmeid mõõdetavaid seaduspärasid ja mustreid ning nende puhul saab ehk tinglikult rääkida vahel ka „kinnistunud teadusest“, ei ole olemas olemuslikult kinnistunud inimolendit, kuna kestab alati tung ja vajadus õppida ja kasvada. Või muidu, nagu vana Rooma-aegne tarkus ütleb, tuleb meil arengus tagasi minna – non progredi est regredi.
*
Mehhanistlik teadus on sedasi maailma lihtsustus. See väidab, et tõelus on oma objektiivseimal moel mõõdetav ja arvutletav, unustades, et säärane eeldus on ise olemuslikult subjektiivne, pelgalt arvamus. Mida enam püüame tõelust oma kontrolli alla saada, seda suletumaks ise muutume, ja seda üksildasemate ja eraldatumatena me ennast tunneme – mitte ainult sotsiaalselt, vaid ka oma koha tajumise mõttes maailmas. Kas pole kummaline, et just ajastul, kui oleme justkui üha enam „ühendatud“, kui füüsilised ja geograafilised vahemaad takistavad üha vähem suhtlust ning kõneldakse ikka enam ühtsusest ja solidaarsusest, on meie keskel üha rohkem inimesi, kes heitlevad depressiooniga1 või ei leia elule tähendust2. Kui käsitleme maailma teadvusetute ja tahtetute osakeste määratletava ja ettemääratava toimimisena, on ometigi vaid loomulik ja loogiline tunda, et sellisel maailmal, ja meil enestel selles, puudub sügavam tähendus ja otstarve. Siit avanebki tuimuse või hedonismi tee. Desmet palub arvestada sellegagi, et kindlusetust peljates peab paratamatult tooma ohvriks ka oma loovuse ning seeläbi oma suurema elususe ja innukuse oma ettevõtmistes.
Ja selles seisnebki Desmeti meelest totalitarismi iva. Totalitarism ei ole mitte niivõrd valitsemis- ja propagandavorm, vaid eluhoiak, tahe kinnistada ainuvõimalik tõde. „Totalitarism on usk, et elus ja ühiskonnas saab juhtprintsiibiks olla vaid inimese intellekt,“ ütleb ta. „Selle eesmärk on luua utoopiline kunstlik ühiskond, mida juhivad tehnokraadid ja eksperdid, kes oma tehniliste teadmiste toel tagavad ühiskonnamasina laitmatu töö“ (lk 175). Totalitarism on aga teostatav vaid ühiskonnas, kus enamik inimesi nõustub selle teesidega ning näeb indiviidis lõppkokkuvõttes vaid kollektiivi allüksust. Seetõttu on kõik totalitaristlikud režiimid ajaloos välja arenenud ajapikku ning isegi kui need on olnud ülalt suunatud, on need jõu saavutanud just rahva keskel. „Ajaloo ambitsioonikaimad katsed,“ kirjutab Desmet, „totalitaristlikust ideoloogiast tõelust luua on olnud natsism, ja enamgi veel stalinism. Nende lubaduseks oli teoks teha paradiis ning selle eesmärgi nimel peeti kõike õigustatuks: ühiskonnast väljaarvamist, häbimärgistamist ja viimaks ka ideaalile sobimatute inimrühmade tööstuslikku hävitamist“ (lk 175).
Totalitarism ei saa ühiskonnas juurduda vaid juhul, kui piisav hulk selle elanikkonnast jääb toimuva suhtes tähelepanelikuks ja teadlikuks ega pelga irduda massist ka oma arvamustes ja maailmavaates – näha tõelust esmajärjekorras millegi isiklikuna. Desmet ütleb kokkuvõtteks: „Tuleviku üks kahtlemata suuremaid väljakutseid on uurida ja rakendada võimalusi, mida psühholoogilisem vaade inimesest bioloogilis-reduktsionistlikule lähenemisele alternatiivina pakub. Seismata selle väljakutse kõrgusel, on vähe tõenäosust, et leiaksime nüüdsetele või tulevastele kriisidele kauakestvaid lahendusi“ (lk 173).
