Toeta
Otsi

Jaan Malin

  • Vaikimine kuld

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Oscarite mänguväljak oli nominentide faasis kirju ja mitmekesine ega andnud küll kuidagi aimu, et selja taga on kogu maailma filmindust korralikult pärssinud koroona-aastad. Majesteetliku rahuga kulgevad nii ulmefilm „Düün“, revisionistlik vestern „Koera võim“ kui ka Haruki Murakami teose ekraniseering „Drive My Car“.1 Žanrifilmide mängulisust kuvavad eri vaatenurgast klassikalise muusikali uusversioon „West Side’i lugu“, vähem klassikalise kõhediku uusversioon „Luupainaja allee“ ja düstoopiline must komöödia „Ära vaata üles“.2 Oscarite paisutatud sentimenti ja raskuste ületamise triumfi pakuvad nii biograafiline „Kuningas Richard“, autobiograafiline „Belfast“ kui ka indie-pärl „CODA“.3 Ja suurmeistri Paul Thomas Andersoni „Lagritsapitsa“4 sasib nostalgial sarvist kinni ja raputab seni, kuni sealt on välja pudenenud tundeid kogu vikerkaare ulatuses. Igal filmihuvilisel on nende hulgas omad lemmikud ja ilmselt ka paariad, aga ei saa väita, et ses nimekirjas poleks olnud mitme­kesisust, seda enam et ära said mainitud vaid peamise kategooria, parima filmi nominendid. Õhtu tõi nii kinnituse kujunenud favoriitide osas, aga oli ka piisavalt ootamatusi, seda nii asjasse puutuvates küsimustes kui ka muus.

    Ootused ja lootused

    Paras segadus on selle tänavu osaliselt kaadri taga määratavate auhindade uue süsteemiga, sest kui lülitasin end ülekande alguses Hollywoodi lainele, selgus, et „Düün“ oli juba võitnud mitmes kategoorias kokku neli auhinda: parima heli, muusika, montaaži ja kunstnikutöö eest. Imeilus algus – ja õhtu jooksul lisandus veel kaks: parim operaator Greig Fraser ja parimad eriefektid. Tunnustus teeb meele rõõmsaks eriti seetõttu, et natuke oli karta konservatiivsemat lähenemist, kuna tehniliselt on tegemist poole filmiga, s.t esimese osaga. Nagu tehnilise poole auhindade puhul ikka, peab vaatama, kui kõrgele (ja kas üldse) küünditakse nende n-ö kunstilisemateks peetud olulisemate kategooriate puhul. „Düüni“ tänavune edu annab alust loota, et teise osaga kandideeritakse edukamalt ka põhipreemiatele. Denis Villeneuve’i ulme-eeposed liiguvad aga järjekindlalt peavoolu heakskiidule lähemale: kui „Saabumine“5 võitis ühe Oscari heli eest ja „Blade Runner 2049“6 kaks tükki operaatoritöö (Roger Deakins) ja eriefektide tõttu, siis nüüd kombineeriti need kõik ja lisati veel kolm. Muidugi, ka „Düüni“ sarjale on Villeneuve’i sõnul mõeldud teha kolm osa. Meenutagem siinkohal võrdluseks kas või „Sõrmuste isanda“ saaga kolmandale filmile7 osaks saanud ühtteist auhinda.

    Ulmefilm „Düün“ tuli võitjaks enamikus tehnilistes kategooriates, tuues ära kokku lausa kuus Oscarit parima heli, muusika, montaaži, kunstnikutöö, kaameratöö ja eriefektide eest. Timothée Chalamet (pildil) peaosalise Paul Atreidese kehastamise eest nominatsiooni ei saanud.

    Ootuspäraste võitude alla võib liigitada ka kõik neli näitlejaauhinda. Pole ilmselt kellelegi saladus, et Ameerika filmiakadeemial (see koosneb suures osas ka näitlejatest) on nõrkus reaalsete inimeste kehastamise vastu kinolinal. Kuni selleni, et päris inimestel põhinevatel filmikarakteritel on fiktiivsete ees selge eelis, mis on kahjuks hakanud tublisti mõjutama ka näitlejate rollivalikut. Tõesti: miski pole sama dramaatiline kui järjekordne teos, mis „põhineb tõestisündinud lool“. Kui nominente vaadata, siis on nii nais- kui ka meespeaosa kategoorias päris inimestega seotud viiest lausa kolm rollisooritust ning neile võis seetõttu ennustada ka võitu. Naispeaosa konkurentsis pälvis eelnenud kampaania käigus mõningat tähelepanu ka Kirsten Stewart printsess Dianana filmis „Spencer“8, aga lõpuks pälvis auhinna siiski juba mõnda aega favoriidistaatuses püsinud Jessica Chastain, kes kehastab tuntud telejutlustajat filmi „Tammy Faye silmad“9 nimiosas. Siin tuleb mängu veel üks huvitav tegur, mis just naisnäitlejate valiku puhul võib tulemust mõjutada. Tundub, et mingis äraspidi languse ja lunastuse narratiivis eelistatakse kauneid naisi, kes on end rolli nimel koledaks teinud ja seeläbi justkui „alandanud“ Ameerika ühiskonnas, kus ilu on tõesti enamasti vaid nahapaksune. Vaatajal on võimalus tunda tema kui meist parema langemise üle kahjurõõmu ja vaataja käes on ka andestuse võti, et tõsta ta fööniksina tagasi endistesse kõrgustesse. Stewartil oli ehk keeruline konku­reerida, sest ta kehastab küll psühholoogilist lagunemist, aga välispidiselt näeb ta Diana rollis välja ilusam kui varem. Chastain seevastu triivis groteski kummi­maskide, paksu meigikorra ja kunstküüntega, pannes meid selle kõige alt otsima (ja leidma) Tammy Faye sisemist ilu. Oscari võitsid ka need, kes olid Chastainile need kihid peale ladunud (parim meik ja soeng). Saatuse iroonia, et aasta parima meigitöö tulemusena nägi Chastain välja umbes samasugune, nagu üks tema tänavusi konkurente Nicole Kidman ilma igasuguste proteesideta. Kidman sai küll nominatsiooni Lucille Balli kehastamise eest filmis „Ricardode elu“10, aga tema plastiline kirurg ära­märkimist ei leidnud, kuigi ka tema sundis meid oma subjekti maski tagant otsima sisemist ilu.

    Meespeaosa üheks tugevaks kandidaadiks oli ka Benedict Cumberbatch oma latentse geikauboi osatäitmisega filmis „Koera võim“, aga suurfavoriidiks peeti siiski Will Smithi Venus ja Serena Williamsi tennisetreenerist isa Michaeli rollis. Märgiliseks ei osutunud aga Smithi esimene Osacri-võit, vaid napilt enne seda aset leidnud ja tegelikult kogu õhtu varjutanud intsident: Smith kõndis koomik Chris Rocki etteaste ajal lavale ja andis talle kõrvakiilu, kuna Rock oli teinud talle täiesti tavapäraselt maitsetu nalja Smithi naise Jada Pinkett-Smithi aadressil. Järgnes üks viimase aja kummalisemaid Oscari-gala momente, kui Smith kohapealt Rocki veel ebatsensuursete sõnadega kostitas ja auhinnakõne ajal emotsionaalselt pealtnäha täiesti koost lagunes. Sellest hetkest peale pole eriti veebis muust räägitudki ning arvamused, kas intsident oli tõene või lavastatud, lähevad keskelt lahku nagu Punane meri Moosese käsu peale. Aeg annab arutust ja eks ole järgmiste päevade jooksul näha, millise selgitusega keegi lagedale tuleb. Kahju ainult tõesti, et mitmed märkimisväärsed saavutused seetõttu üsna tähelepanuta jäid. Näiteks on märkimist väärt mõlema kõrvalosa laureaadid: naiskõrvalosa sai Ariana DeBose („West Side’i loo“ seitsmest nominatsioonist ainuke võit) kõigi aegade esimese musta geinaisena, meeskõrvalosa läks aga kurdile Troy Kotsurile viipekeelse rolli eest filmis „CODA“. Ta on üldse teine kurt näitleja, kellele on nii suur tunnustus osaks saanud. Esimest korda õnnestus see Marlee Matlinil 1986. aastal peaosa eest filmis „Vähema jumala lapsed“11 ja Matlin teeb ka „CODAs“ suure­pärase rolli Kotsuri abikaasana.

    Tühjad pihud

    Iga Oscari-gala järel loetakse kokku ka need, kelle püüdlusi tabas ebaõnnestumine. Mulle valmistas pettumuse, et Paul Thomas Andersoni „Lagritsapitsal“ ei õnnestunud võita ühtki preemiat kolmest, aga ega film sellest halvemaks lähe. Ilmselt on see üsnagi vabalt voolav teos konkreetsemate võidufilmide kõrval siiski liiga laialivalguv. Jaapanlaste „Drive My Car“ tegi nominentide väljakuulutamisel ilmselt kõige enam rõõmu ootamatute äramärkimiste tõttu parima filmi, režissööri ja mugandatud stsenaariumi kategoorias (ligi kolmetunnine jaapanikeelne film – kas tõesti?), kuid lõpuks võideti see üks, millele võidi tegelikult ka loota – parima rahvusvahelise filmi auhind. Pettumuseks on seda raske nimetada, aga veel mõni auhind oleks olnud tore jätk Aasia filmikunsti hiljutisele edukäigule pärast korealase Bong Joon-ho „Parasiidi“12 ja hiinlanna Chloé Zhao „Nomaadimaad“13.

    „CODA“ kaluriperekonnas võib näha mõlemat tänaseks näitleja-Oscari saanud kurti näitlejat: Troy Kotsur (keskel vasakul) võitis parima meeskõrvalosa kuldmehikese tänavu, Marlee Matlin (keskel paremal) aga naispeaosa Oscari 1986. aasta filmiga „Vähema jumala lapsed“. Nende lapsi mängivad filmis Emilia Jones (vasakul) ja Daniel Durant (paremal).

    Suurelt kaotas aga voogedastusplatvorm Netflix, kelle aastaid kestnud püüdlused (ja ilmselt ka megainvesteeringud) võita Oscar parima filmi kategoorias ei teostunud ka nüüd. Veelgi enam: seni ette kujutatud nähtamatu sein voogedastusplatvormide ja Ameerika filmiakadeemia vahel joosti maha küll, aga hoopis teisest lõigust, kui keegi oleks osanud oodata. Parima filmi võitis küll VOD-firma, aga selleks ei osutunud mitte Netflix, vaid Apple TV, kelle tiiva alla võetud „Sundance’i“ hitist, Ameerika indie-filmist „CODA“ sai mõneti ootamatult õhtu põhiauhinna laureaat. Net­flixil oli võistlustules lausa kolm tugevat kandidaati: „Ära vaata üles“, „Kadunud tütar“ ja „Koera võim“. Kaks esimest jäid vastavalt nelja ja kolme äramärkimisega mõlemad nulli peale, „Koera võim“ oli aga lausa 12 nominatsiooniga üks õhtu põhilisi favoriite, ent sai lõpuks vaid ühe võidu, seda küll parima režissööri kategoorias Jane Campionile. See on Campioni teine Oscar pärast parima stsenaariumi auhinda tema tuntuima filmi „Klaver“14 eest peaaegu 30 aastat tagasi. Naiste võim oli üldse võrdlemisi märkimisväärne, sest ka võidufilmi „CODA“ lavastaja Sian Heder oli üldse kolmas naislavastaja Kathyn Bigelow’ ja Chloé Zhao järel, kelle filmile on osaks saanud peamine Oscar.

    Kuldne mitterääkimine

    „CODA“ viis ka mõtted mitterääkimise või rääkimata jätmise motiivile tänavusel Oscari-galal. Peaauhinna võitis film, kus räägitakse ilma sõnadeta, aga see puudujääk kompenseeritakse emotsionaalse panusega, mis on selline, et raske on „CODA“ algusest lõpuni kuiva silmaga ära vaadata. Viipekeele teema tuleb sisse ka parima rahvusvahelise filmi auhinna saanud jaapani filmis „Drive My Car“, kus üks näitetrupi osatäitjatest, korealanna Lee Yoon-a (Park Yu-rim) on kurttumm ning suhtleb ja näitleb ainult viipekeeles, esitades filmis vähemalt kaks nii jõulist viipekeelset monoloogi, et on isegi raske uskuda, kuidas olnuks võimalik saavutada samasugune efekt keelt traditsiooniliselt kasutades. Mõlemas filmis räägitakse oma lugu osalt vaikuse jõu kaudu, kui aga sama üritati teha auhinnatseremoonial, oli tulemus vastupidine. Asi, millest õigupoolest vaikiti, oli Ukraina sõda. Kõige suurema tähelepanuavaldusena ilmus ekraanile kuldne kiri, mis kutsus üles kuldsele vaikusele – vaikimisminutile Ukraina toetuseks. See vaikus viis arusaamisele, et vaikimine on ju tegelikult rääkimise vastand, seega mitterääkimine. Üleskutset vaikida saatis teemaviide #standwith­ukraine – seisame vaikuses ega räägi sellest, mis toimub. Üks õhtu juhtidest Amy Schumer, kes oli kuuldavasti teinud suuri pingutusi, et tseremoonial antaks videosilla vahendusel sõna ka Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskõile, pidi oma plaanist siiski loobuma, kuna produtsendid hakkasid ilmselt värisema. Schumer väljendas oma meele­paha paari salvava torkega à la „Ukrainas on genotsiid ja inimõigusi tallatakse jalge alla, aga läheme nüüd oma õhtuga edasi“. Paar viidet hoidsid Ukraina teema küll silmapiiril: Daniel Kaluuya ja H.E.R. kandsid teadustajatena Ukraina värve ja Francis Coppola lõpetas oma sõnavõtu hüüdega „Viva Ukraine!“. Meie vaates sai Ukraina sel õhtul siiski suure kaotuse osaliseks. Võib ju vaielda, et pole õige aeg ja koht, aga siiani pole Ameerika filmiakadeemiale olnud liigne politiseeritus probleem – Ukraina on aga kauge ja Vene oht abstraktne.

    Eks siis peame ise selle töö ära tegema ja hoidma tähelepanu suurel plaanil ja olulistel asjadel, selle asemel et lõputult arutada, kas üks must mees andis teisele kere peale meelega või kogemata.

    1 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021; „Drive My Car“, Ryûsuke Hamaguchi, 2021.

    2 „West Side Story“, Steven Spielberg, 2021; „Nightmare Alley“, Guilermo del Toro, 2021; „Don’t Look Up“, Adam McKay, 2021.

    3 „King Richard“, Reinaldo Marcus Green, 2021; „Belfast“, Kenneth Branagh, 2021; „CODA“, Sian Heder, 2021.

    4 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021.

    5 „Arrival“, Denis Villeneuve, 2016.

    6 „Blade Runner 2049“, Denis Villeneuve, 2017.

    7 „The Lord of the Rings: The Return of the King“, Peter Jackson, 2003.

    8 „Spencer“, Pablo Larraín, 2021.

    9 „The Eyes of Tammy Faye“, Michael Showalter, 2021.

    10 „Being the Ricardos“, Aaron Sorkin, 2021.

    11 „Children of a Lesser God“, Randa Haines, 1986.

    12 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

    13 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

    14 „The Piano“, Jane Campion“, 1993.

  • Eesti teatri auhindade laureaadid 2021. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

    Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Vene teatris.

    Eesti teatri auhindadega kaasnevad Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad. Samuti anti laureaatidele Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on antud välja alates 1961. aastast.

    Ivar Põllu pälvis lavastajaauhinna lavastusega „Serafima + Bogdan“, mida Tartu Uus teater mängis mullu suvel Peipsiveerel Kolkjas.

    TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Luule Epner, Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Mae Kivilo, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Eve Mutso-Oja, Marie Pullerits, Bert Raudsep, Oksana Tralla ja Keiu Virro.

    Lavastajaauhind

    Ivar Põllu – „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater).

    Kunstnikuauhind

    Lilja Blumenfeld – kujundus lavastustele „Niskamäe naised“ (Vanemuine) ja „Sume on öö“ (Ugala).

     

    SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

    Žürii: Kadi Herkül (esimees), Karin Allik, Kristiina Garancis, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste ja Keiu Virro.

    Meespeaosatäitja auhind

    Erki Laur – Markus lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool).

    Naispeaosatäitja auhind

    Külliki Saldre – Loviisa lavastuses „Niskamäe naised“ (Vanemuine).

    Meeskõrvalosatäitja auhind

    Alo Kõrve – Treener lavastuses „Ujuja“ (Skene Katus Kunstile) ja Bror Skoog lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater).

    Naiskõrvalosatäitja auhind

    Anu Lamp – Ara lavastuses „Balti tragöödia“ (Tallinna Linnateater).

    Eriauhind

    Liis Aedmaa ja Laura Kalle ning Mari-Liis Lill ja Priit Põldma – „Kui sa tuled, too mul lilli“ (Ugala) ning „Teises toas“ (Eesti Noorsooteater): lähisuhtevägivalla dokumentaalne, süvitsiminev ja puudutav käsitlus.

     

    MUUSIKAAUHIND

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

    Märt Jakobson – Ferrando osatäitmine Giuseppe Verdi ooperis „Trubaduur“ (Estonia) ja Komtuuri osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Don Giovanni“ (Vanemuine).

    Risto Joost – muusikajuht ja dirigent kontsertlavastuses „Idomeneo“ (Estonia) ning ooperilavastustes „Linda di Chamounix“ ja „Don Giovanni“ (mõlemad Vanemuine).

     

    BALLETIAUHIND

    Žürii: Viesturs Jansons (esimees), Kaja Kreitzberg, Eve Mutso-Oja, Elena Poznjak-Kõlar ja Dagmar Rang-Saal.

    Marcus Nilson – Sulane lavastuses „Kratt“ ja Karenin lavastuses „Anna Karenina“ (mõlemad Eesti Rahvus­ballett).

     

    TANTSUAUHIND

    Žürii: Kai Valtna (esimees), Riina Oruaas, Marie Pullerits, Eline Selgis ja Oksana Tralla.

    Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – „Eden Detail“: koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti gildi saal).

     

    ETENDUSKUNSTI AUHIND

    Žürii: Liisi Aibel (esimees), Luule Epner, Pille-Riin Purje, Bert Raudsep ja Ann Mirjam Vaikla.

    Liisa Saaremäel – „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“: kohavaimukas, riskialdis ja publikut usaldav rännaklavastus (Uue Loomingu Maja ja EMTA).

     

    TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

    Žürii: Taivo Pahmann (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Roland Leesment, Pille-Riin Lillepalu ja Tauno Makke.

    Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

    Marika Raudam – Vanemuise teatri dekoratsiooniala juht, kes on korraldanud suure pühendumuse ja nõudlikkusega dekoratsiooniala tööd ning muutnud teatri maalisaali hinnatud koostööpaigaks nii oma- kui ka välismaistele kunstnikele ja lavastajatele.

    Etendust teenindava töötaja auhind

    Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht ja rekvisiitor, kelle vastutusrohke ja ulatuslik töö lavastuses „Teises toas“ on õnnestunud suurepäraselt tänu aastakümnete pikkusele kogemusele, pühendumusele ja abivalmidusele.

    Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

    Helen Solovjev – Rakvere teatri projektijuht, kes on korraldanud teatris kõike, mis jääb tavapärasest etendustegevusest kõrvale, alates hooajaüritustest kuni teatri sarjadeni, ning tema tegevust on kandnud entusiasm, head ideed ja lai silmaring.

     

    REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

    Žürii: Anneli Saro (esimees), Laura Kalle, Ott Karulin, Kalju Orro, Priit Põldma, Anu Tonts ja Margot Visnap.

    Keiu Virro – artiklid „Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus“ (Sirp 23. IV 2021), „Algul tuuakse lilled, siis malakas“ (Postimees 4. VI 2021) ja „Sumedas öös on stiili, aga kuhu jäävad inimesed?“ (Sirp 3. XII 2021).

     

    SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

    Žürii: Kirsten Simmo (esimees), Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Karl Sakrits ja Jaanus Vaiksoo.

    Mirko Rajas – dünaamiline ja haarav lavastustervik noortelavastuses „Miks me varastasime auto“ (Eesti Noorsooteater).

     

    SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

    Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

    Madis Muul – originaalmuusika lavastusele „Oidipus. Antigone“ (VAT-teater).

    Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastustele „Alice“, „Tarkpea“ ning „Meister ja Margarita“ (kõik Vene teater).

    KRISTALLKINGAKESE AUHIND

    Auhind antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise tantsuauhinna žürii.

    Kristiin Räägel – Rebane lavastuses „Väike prints“ (Tallinna Linnateater ja EMTA lavakunstikool), Liisa lavastuses „Päikese lapsed“ (Eesti Draamateater ja EMTA lavakunstikool), Nastasja Filippovna Baraškova lavastuses „Rogožin“, Anja Skoog ja Marianne Skoog lavastuses „Muusikale“ ning osatäitmine lavastuses „Vabalt peetavate kanade munad“ (kõik Tallinna Linnateater).

    Keithy Kuuspu – interdistsiplinaarsed otsingud nüüdistantsus ja etenduskunstis lavastaja („Läbi kukkumine“), uuriva kunstniku (residentuur Kanuti gildi saalis) ja etendajana (rahvusvahelised projektid 2019–2021).

     

    ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

    Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest). Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut. Žürii: Anu Lamp (esimees), Mart Koldits, Rein Oja, Indrek Ojari ja Garmen Tabor.

    Mirko Rajas – Eesti Noorsooteatri loomingulise palge kujundamise eest. Lavastused: „Metamorfoos“ (2011), „Puuhaldjate lugu“ (2014), „Lemuel Pitkini demonteerimine“ (2015), „Väike prints“ (2017), „Noored hinged“ (2018), „Röövel Hotzenplotz“ (2019), „Miks me varastasime auto“ (2021, kõik Eesti Noorsooteater), „Ihnus“ (2019, Theatrum ja Vanalinna hariduskolleegiumi teatrikool), „Sihtisid pole sel sillal“ (2022, Eesti Noorsooteater ja EMTA lavakunstikool).

    Priit Strandberg – loomingulise mitmekülgsuse ning teatrihariduse ja -harituse sihipärase hoolitsemise eest Tartus.

    Osatäitmised: Semjon Semjonovitš Volkov – „Oblomov“ (2012), Semjon Semjonovitš Medvedenko – „Kajakas“ (2014), Juss – „Meie oma tõde, meie oma õigus“ (2015), Mihkal Kalju – „Obinitsa“ (2015), Septimus Hodge – „Arkaadia“ (2016), Bernard Gui – „Roosi nimi“ (2017), Tom – „Beatrice“ (2017), Tobias Ragg – „Sweeney Todd“ (2018), Friedrich Robert Faehlmann ja Kutsar – „Faehlmann“ (2019), Aarne Niskamägi – „Niskamäe naised“ (2021, kõik Vanemuine). Lavastused: „Naiste kool“ (2019, Vanemuine), „Kolm õde“ (2020, Jakobi Mäe Kultuurikoja näitestuudio). Originaalmuusika lavastustele „Meie oma tõde, meie oma õigus“ (2015), „Roosi nimi“ (2017), „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ (2019). Tartu koolinoorte Jakobi Mäe Kultuurikoja näitestuudio juhendamine.

     

    OTTO HERMANNI NIMELINE ORKESTRIAUHIND

    Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on tõsta esile ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aasta pikkust kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina. Žürii: Eda Peäske (esimees), Risto Joost, Vello Pähn, Heiti Riismäe ja Margus Vahemets.

    Rait Erikson – Estonia orkestri metsa­sarverühma kontsertmeister, kelle imeliselt pehme toon, loomulik musikaalsus ja stabiilne tipptase on rõõmustanud kuulajaid ja inspireerinud kolleege üle 30 aasta.

     

    PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE TEATRIMÕTTE AUHIND

    Antakse teatrimõtte arendamise, teatriuurimusliku või pikaaegse teatripedagoogilise tegevuse eest. Žürii: Lea Tormis (esimees), Ene Paaver, Külliki Saldre, Peeter Tammearu ja Hedi-Liis Toome.

    Anne Türnpu – aastatepikkuse missioonitundliku tegevuse eest lavakõne ja hääletehnika õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ning eesti ja teiste soome-ugri rahvaste pärimuse pikaajalise uurimise ja tutvustamise eest lavastustes ja lavakavades.

     

    GEORG OTSA NIMELINE MUUSIKATEATRI AUHIND

    Antakse vokaalse meisterlikkuse ühendamise eest näitlejatööga ooperi- ja operetilaval ning viljaka kontserttegevuse eest nii Eestis kui ka välismaal. Auhinna määramisel hinnatakse pikema­aegset teatritööd. Žürii: Heli Veskus (esimees), Rauno Elp, Taisto Noor, René Soom ja Jassi Zahharov.

    Janne Ševtšenko – tähelepanuväärse mitmekülgsuse eest muusikateatri eri žanrites ning veenva ja isikupärase karakteriloome eest järgmistes osatäitmistes: Ännchen (Weberi „Nõidkütt“), Eliza Doolittle (Loewe „Minu veetlev leedi“), Despina (Mozarti „Così fan tutte“), Silva Varescu (Kálmáni „Silva“), Musetta (Puccini „Boheem“), Madeleine de Faublas (Ábrahámi „Savoy ball“), Lagle (Puuri „Pilvede värvid“), Stéphanie (Gounod’ „Romeo ja Julia“), Hanna Glawari (Lehári „Lõbus lesk“, kõik Estonia).

     

    EESTI TEATRILIIDU JUHATUSE AUHIND

    Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma.

    Paide teater – teatri kui kogukonna vaimse liidri sotsiaalse missiooni eduka laiendamise ja mõtestamise eest aktsioonides „33 kõnet“ ja „Varivolikogu“.

     

    EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA

    Antakse ühele Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.

    Raimo Pass

     

    EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK

    Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib ühenduse juhatus.

    Eve Komissarov

    Eesti teatri auhindade žüriiliikmete kommentaarid

  • Eesti teatri auhindade žüriiliikmete kommentaarid

    Kadi Herkül,
    sõnalavastuste auhindade žürii esimees

    Alustan sellest, millega lõpetas oma kommentaari 2020. aastal sõnalavastuste žüriid juhtinud Jaak Prints: „Meenus eelmise aasta žürii esimehe Madli Pesti Sirbi veergudel aastat kokku võtvas intervjuus väljendatud mure ühiskonnaga suhestuva teatri nappuse ning laiema ühiskondliku kaaluga materjalide harva kohtamise pärast. Seda mõtet sobib selgi aastal korrata.“

    Üks pääsuke ei too kevadet. Siiski tundub teatriaastale 2021 tagasi vaadates oluline, et meil on Kertu Moppeli õõvastavalt ajakajaline „Mefisto“ Eesti Draamateatris, lavakunstikooli lõpetava Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist“ Von Krahli teatris (ei-ei, see ei ole lavastus Varro Vooglaidudest või antivakseritest, ent paneb mõtlema ühiskonnale, kus nad sünnivad) ning muidugi „Kui sa tuled, too mul lilli“ ja „Teises toas“ – kahe lavastustandemi ehk Liis Aedmaa ja Laura Kalle ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldma sissevaated lähisuhtevägivalla argipäeva. Need on dokumentaalsed, lähevad süvitsi ja puudutavad.

    Siinkohal lahknesid žürii liikmete arvamused selles, kumb kahest lähenemisest mõjusam tundus: kas „Teises toas“ verbatim monoloogid-dialoogid, millele andsid lisasügavuse lavastuskujundid (jääst sulav triikraud või katkiste nõudega kiikuv puhvetkapp), või „Kui sa tuled …“ muinasjutusugemetega dramaturgiliseks üldistuseks kirjutatud tekst. Tööde olulisuses ei kaheldud.

    On üks iseloomustav sõna, mis ühendab mees- ja naisnäitleja auhinnale nomineeritud kahtkümmet rolli – „nõudlikkus“. Nõudlikkus iseenese vastu, partnerite vastu, lavastaja vastu. Miski neis töödes ei ole „umbes nii“, kõik on „täpselt nii“. Aastakümneid tagasi sõnastas Mikk Mikiver asjaarmastaja ja professionaali vahe nõnda: professionaal ütleb „see, mida tahtsin, tuligi välja“, asjaarmastaja tõdeb „mis välja tuli, seda tahtsingi“. Kõik nominendid on professionaalid. Auhindu on ikka ja jälle viis korda vähem kui auhinnaväärilisi.

    Parim naisnäitleja Külliki Saldre, Loviisa, „Niskamäe naised“ (Vanemuine). Liinareimanlikult võimas matriarh valitseb Vanemuise suurt lava samasuguse enesestmõistetavusega nagu vanaperenaine Loviisa Niskamäed.

    Parim meesnäitleja Erki Laur, Markus, „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool). Armutult intellektuaalne pastor, kelles pole tõelist usku ega armastust, roll, milles Erki Laur põimib peenelt ja mänguliselt isiklikkuse ja kunsti.

    Parim naiskõrvalosatäitja Anu Lamp, Ara, „Balti tragöödia“ (Tallinna Linnateater). Aristokraat iga toll, nii hoiakult, kõnnakult kui ka kõnemaneerilt. Ja ometi on see sirgjoonelisus soe ja mõistev.

    Parim meeskõrvalosatäitja Alo Kõrve, Treener lavastuses „Ujuja“ (Skene Katus Kunstile) ja Bror Skoog lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater). Mõlemad on ülinappide ja rafineeritud vahenditega loodud koletislikult intensiivsed tegelaskujud.

    Mis puudutab žürii tagatuba, siis sündisid kõik tänavused otsused, nii nominentide kui ka laureaatide osas, konsensuse alusel. Me ei hääletanud kordagi. Konsensusel on vooruste kõrval kindlasti ka puudusi. Kas me võtsime arvesse n-ö väliseid asjaolusid: aastatepikkust tööde sleppi, muid auhindu? Jah. Aga üksnes juhul, kui kaalukausid seisid tasa. Ja kõik need otsused on subjektiivsed. Ei ole algoritmi, millega mõõta näitlejatöid. Pealegi on iga etendus erisugune. Iga nominent on laureaat – see kõlab õõnsalt, aga nii ma mõtlen.

    Kerri Kotta,

    muusikaauhinna žürii esimees

    Kuna pandeemia tõttu lükati 2020. aastal mitme lavastuse väljatoomine edasi, osutus 2021. aasta esietenduste poolest ootamatult rikkalikuks. Toodi välja seitse kogu õhtut täitvat ooperit, operetti või muusikali, neist kolm Estonias ja kaks Vanemuises. Peale selle sündis Vanemuise ja Estonia koostöös Wolfgang Amadeus Mozarti „Idomeneo“ kontsertlavastus, mis ei jäänud läbimõelduses visuaalselt kuidagi alla eelnimetatud teatritöödele. Mainimist väärivad ka Opera Veto ja Tallinna Filharmoonia projektid.

    Aasta üheks suuremaks üllatajaks osutus „Promfesti“ ja Kaunase muusikateatri projekt, Giacomo Rossini „Türklane Itaalias“ (dirigent Erkki Pehk), mille puhul võlus artistide väga kõrge muusikaline tase, hea ansamblitunnetus ning külluslik lavastus (lavastaja Andrus Vaarik). Kuigi žüriide hindamise statuut ei luba välisartiste nomineerida, elavdavad seda laadi projektid suuresti Eesti muusikateatripilti ja pakuvad konteksti, millele projitseerida meie enda muusikateatrite tegemised.

    Loominguliselt võimsa aasta tegi Risto Joost (ja tundub, et loominguline hoog jätkub ka 2022. aastal), kes peale mainitud „Idomeneo“ kontsertlavastuse on muusikajuht ka Gaetano Donizetti „Linda di Chamounix’“ ning Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“ lavastuse puhul. Samuti tõi ta kontsertettekandes välja Veljo Tormise „Eesti ballaadid“. Joost on end Vanemuise uue peadirigendina suurepäraselt tõestanud, tema tulekuga on teatri helikultuur märgatavalt tõusnud.

    Kuigi muusikateater on nähtusena üsna rahvusvaheline, said 2021. aastal ennast rohkelt näidata ka eesti artistid. Tugevaid rolle oli palju, mistõttu kellegi esiletõstmine on omajagu keerukas. Esmajoones meenuvad jõuline Monika Evelin Liiv Azucenana Verdi „Trubaduuris“, ennast laval veenvalt kehtestanud Märt Jakobson, nii Ferrandona „Trubaduuris“, kuid veelgi enam komtuurina „Don Giovannis“. Tema ülesastumised jätkavad mõne aasta eest alguse saanud basside säravaid rollisooritusi meie muusikateatris.

    „Idomeneos“ demonstreeris kõrget vokaalset taset Helen Lokuta. Pirjo Jonas aga lausa ületas ennast, esmajoones „Linda di Chamounix’“ nimirollis, aga ka donna Annana „Don Giovannis“, kus virtuoosse vokaalpartiiga kaasneb füüsilise teatri piire kompav lavaline liikumine. Kui „Don Giovanni“ tervikliku lavastusliku kontseptsioonina ka jäi mõnevõrra harali, siis vokaalselt oli see üks aasta arvestatavamaid muusika­elamusi: lisaks juba mainitud rollidele võib siin esile tõsta ka Raiko Raaliku ja Tambet Kikka Leporellona ning Tamar Nugise don Giovannina.

    Eelmine aasta oli suurte teatrite keskne. Ilmselt on oma mõju siin pandeemial, mis pani üksikprojektid ootele. Kes aga julges siiski välja tulla, riskis näppude kõrvetamisega: aasta ainus muusikal „Johnny“ (Tartu laululaval) millenniumi esimese kümnendi edulugudega konkureerida ei suutnud.

    Viesturs Jansons,

    balletiauhinna žürii esimees

    Balletiauhinna žürii hindas kõrgelt Vanemuise teatri balletitrupi uuslavastust „Luikede järv“ ning kolmeosalist balletiõhtut „Metamorfoosid“. Need eriilmelised lavastused näitavad trupi tugevat rühmatunnetust ja ansamblitööd ning toovad esile balletiartistide silmapaistva individuaalse arengu.

    Eesti Rahvusballeti „Louis XIV – kuningas Päike“ väärib esiletõstmist õnnestunud terviklahenduse eest: originaalmuusika, lavakujundus ning kostüümid toetavad koreograafia kontseptsiooni, peegeldades Louis XIV sära, hiilgust ning hukku.

    Balletiauhinna pälvinud Marcus Nilson on Eesti Rahvusballetis tantsinud sel aastal mitmeid muljetavaldavaid ja silmapaistvaid rolle. Karenini rolli balletis „Anna Karenina“ on Marcus Nilson kujundanud balletižürii arvates ülimalt veenvalt, isikupäraselt ning tehniliselt meisterlikult. Tema kehastatud Sulane balletis „Kratt“ mõjub värske, loomuliku ning vabana.

    Marie Pullerits,

    tantsuauhinna žürii liige

    Tantsuauhinna žüriile oli 2021. aasta suuresti rõõmustavate debüütide aasta.

    Laureaadina auhinna pälvinud noored loojad Johhan Rosenberg ja Jette Loona Hermanis lõid lavastusega „Eden Detail“ visuaalselt pöörase, nihkes, õõvastava, ent ligitõmbava maailma. Kultuurikoodidest ja -viidetest tihedas lavailmas köidab artistide uus keha- ja liikumiskäsitus, mis tugineb internetijärgse ühiskonna suhtlusloogikale. Dramaturgilisest eklektikast hoolimata on see kehaline ja mütopoeetiline omailm väga terviklik. „Eden Detaili“ võib pidada siinse tantsuvälja uueks mängutasandiks.

    Keithy Kuuspu „Läbi kukkumine“ võlus mikro- ja makroskoopilise fookuse ning perspektiivi mänguga. Seisundid liikumises, juhused struktuuris, haprus monumentaalsuses loovad vastandite kooskõla, mille võib kokku võtta kui struktureeritud juhuslikkuse. Kuuspu laia haardega otsingulisus nüüdistantsus ja etenduskunstis nii etendaja, koreograafi kui ka lavastajana andis põhjuse määrata talle tänavune Kristallkingakese auhind.

    Tantsuvaldkonnas juba tuttava, oma käekirja kehtestanud Joanna Kalmu somaatilisel kehatööl põhinev „Uitkeha“ väärib esiletõstu kehassemineku, tundliku kehahäälestuse peentöö poolest – sellist kohtab harva. Kalmu skulptuurne hübriidkeha otsib ja leiab uusi vorme dialoogis keskkonna ja vaatajaga. Ka tantsukaugemat publikut hämmastab Kalmu kui liikumis- ja kehatöösse süvenenud etendaja absoluutne, haarav kohalolu.

    Renate Keerd on aastaid mänginud füüsilise teatri ampluaaga, ent tänavu üllatas tantsukunsti žüriid lavastus „Ült“ küllusliku ja ammendamatu hüper­realismiga. Keerd hoiab oma käekirja ja selle kindlat kvaliteeti ning teeb seda leidlikult lõputus ümberkehastumiste, kodeerimis- ja seoste loomise mängus.

    Publikut võis üllatada žürii otsus määrata nominendiks debüteeriva koreograafi Johhanna Anett Toomeli ja Lemoot Kompanii „Fish Out of Water“. Debüütlavastuse liikumiskeel on tundlik ja intiimne, etendusruumi iseloomustab pehmus ja nüüdisaegseks tegi selle ambivalentne soolisuse käsitlus, mis haarab publiku kaasa ka nappide vahenditega.

    Tantsuaasta 2021 tõi lavale uusi tegijaid, kelle loometeel tuleb nüüd silm peal hoida, ja üllatas juba end kehtestanud kunstnike loomingu värskete nüansside ja sügavusega.

    Liisi Aibel,

    etenduskunsti auhinna žürii esimees

    Ehkki etenduskunsti auhinna nominentide rivi oli sel korral äärmiselt tugev (Mart Kangro „Täna õhtul lorem ipsum“, Karolin Poska „Untitled“, Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi „Eden Detail“, Paide teatri „Paide 3000“), siis laureaadi nimetas žürii ühehäälselt ja kõhkluseta. Liisa Saaremäeli rännak­lavastus „Tiny Home Productions presents: Suurem kui elu“ (Uue Loomingu Maja, CPPM) Paljassaare garaažiühistu hiiglaslikul territooriumil oli eelmise aasta märkimisväärseim etenduskunstisündmus. Intelligentne riski(hull)julgus lisas lavastusele selle müstilise je ne sais quoi, mida teatris (aga mitte ainult) tikutulega otsitakse. Mitmete teiste omasuguste seast tõstis rännaklavastuse „Suurem kui elu“ esile usaldus kogukonna ja publiku vastu, näidates, et suhtlus etendusel osalejate vahel ei pea olema lõpuni planeeritud ja forsseeritud, vaid tekib õigetel hetkedel võluvalt orgaaniliselt – ja, nagu juba öeldud, usalduse tõttu. Peale selle iseloomustas seda rännakut argise ja poeetilise, poetaguse ja kõrgkultuuri omavahel segamine, mille peen nüansirikkus kiht kihi haaval lavastaja taotlusi üles ehitas ja avas.

    Eraldi tähelepanu tahan pöörata sellele, et „Eden Detail“, üks etenduskunsti auhinna nominentidest, oli välja toodud kokku kolmes kategoorias: peale etenduskunsti auhinna kandideeris see ka tantsu- ja lavastajaauhinnale. Esimeses, tantsuauhinna kategoorias viis lavastus koju laureaaditiitli, ning teises, lavastajaauhinna kategoorias, astus see noorima põlvkonna kunstnike intensiivselt groteskne mäng folklooriga võrdse konkurendina suurtele sõnalavastustele kandadele. Hea meel on ka selle üle, et Paide teatri kogukonnaprojekt pälvis Eesti Teatriliidu juhatuse auhinna. Ääremärkusena ning juhust kasutades: minu arvates on kadunud vajadus sõnalavastuse žürii eriauhinna järele, sest see auhind, loomishetkel kahtlemata vajalik, tekitab praeguseks rohkem küsimusi, kui annab vastuseid.

    Nüüdisaegse etenduskunsti väljal andsid muu hulgas 2021. aastal tooni mitmed audiolavastused ja CPPMi ehk EMTA kaasaegse etenduskunsti rahvusvahelise magistriõppe programmi esimese lennu diplomilavastused (sh laureaaditiitliga „Suurem kui elu“), mis ühel või teisel viisil tõid teatriväljale uut hingamist. Võib-olla üllatuslikult ei tõusnud 2021. aastal enam senise põlemisega esile otsevoogedastuslavastused, ehkki aasta eest oleks seda võinud eeldada ja oodata, sest kevadtalvine mitmekuine suletus lõi selleks soodsa pinnase.

    Tambet Kaugema,

    teatriliigiüleste auhindade ühisžürii liige

    Teatriaastad pole vennad, vahel isegi mitte lellepojad. Tuleb ette aastaid, kui teatripildist tõuseb esile vaid üks lavastus ning lavastajaauhinna laureaadi ennustamiseks ei pea olema Igor Mang. Enamasti on aga võrdväärseid ja väärikaid töid, millega auhinnale pretendeerida, rohkem ning pilt sellevõrra segasem. Teatriaastast 2021 tõusid esile Ivar Põllu lavastusega „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater) ja Kertu Moppel „Mefistoga“ (Eesti Draamateater), kes mõlemad jõudsid mõistagi ka lavastajaauhinna nominentide sekka, ning Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool), mis jäi teatriliigiüleste auhindade ühisžürii vaateväljast kõrvale, sest selle lavastaja on esialgu veel lavakunstikooli üliõpilane (küll aga võitis meespeaosatäitja auhinna seal mänginud Erki Laur).

    Üle-eelmises Sirbis tõi teatriuurija ja -kriitik Hedi-Liis Toome („Naise koht on … laval. Ja lava taga“) õigustatult välja, et pärast Kaarin Raidi 1991. aastal ei ole ükski naislavastaja saanud parima lavastaja auhinda, kõik need on läinud meestele. Nagu teada, läks ka seekord, auhinna pälvis Ivar Põllu. Jah, pikemalt võttes on meil tõesti probleem, et naislavastajaid on vähe ja tunnustus nendeni ei jõua, kuid ühe teatriaasta lõikes ei saa lavastaja sugu olla argument kellegi poolt või vastu otsustamisel. Selline paradoks. Nagu ei saa ka väita, et praeguses ajas poliitiliselt vastu kajav lavastus väärib a priori rohkem esile tõstmist, kui lavastus, mis seda ei tee. Päevakajaline teravus lisab lavastusele kindlasti kaalu, ent ei saa olla määrav.

    Teatriliigiüleste auhindade ühisžürii, kuhu kuulub kaks esindajat kuuest auhinnažüriist ehk kokku tosin hindajat, ei jõudnud arutelude ja vaidluste käigus üksmeelele, kes võrdväärsetest favoriitidest – Kertu Moppel või Ivar Põllu – peaks pälvima lavastajaauhinna, ehkki mõlema lavastaja töö kõrges tasemes ei kahelnud keegi. Nagu sellistel puhkudel ikka, sai otsustavaks matemaatika ehk võitja selgus hääletades. Kindlasti pole see ideaalne süsteem, ent eks demokraatial ole teisigi puudusi.

    Mis aga puutub kunstnikuauhinda, siis seekord oli lihtsalt Lilja Blumenfeldi aasta, kõrgelt hinnati tema kujundust lavastustele „Niskamäe naised“ (Vanemuine) ja „Sume on öö“ (Ugala) – siin žüriil suuremaid kõhklusi ja kahtlusi ei olnud.

    Kirsten Simmo,

    Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii esimees

    Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii huviorbiidis oli 2021. aastal veidi üle 20 lavastuse, seega peaaegu poole vähem, kui on olnud mõnel varasemal aastal – ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Teatrid vältisid riski, suurproduktsioonid lükati edasi ja varasemate aastate lavastusi tuli tihti etendada pooltühjale saalile. Mina annaksin eraldi autasu kõigile õpetajatele, kes niigi stressirohkel pandeemiaajal võtsid endiselt vaevaks lapsi teatrisse viia. Õnneks pingutasid ka teatrid, et järjepidevus ei katkeks ja lastel oleks, mida vaadata.

    Mirko Rajase lavastus „Miks me varastasime auto“ Eesti Noorsooteatris läks korda nii publikule kui ka hindajatele. Žüriile avaldas muljet lavastuse terviklikkus: noorte eneseotsinguid toetav tekst avaneb dünaamilises ja tempokas lavastuses, mida kannavad meeldejäävad näitlejatööd, leidlik lava- ja muusikaline kujundus.

    Eesti Noosooteatril oli tegelikult tugevaid lavastusi veel, napilt jäi nominentide hulgast välja näiteks hoogne ja mänguline „Repan, säh, põll“. Arutelu all oli ka lähisuhtevägivallast kõnelev lavastus „Teises toas“, kus noorte sihtgrupi päralt oli esimeses vaatuses eraldi saal vaid neile koondatud lugudega, kuid lavastuse esteetika tundus siiski täiskasvanutele kohasem.

    Noortelavastusena võib vaadelda Emajõe Suveteatri „Kasuema“, kuigi publiku hulgas paistis rohkem vanemaealisi inimesi kui lapsi ja noori. Andres Dvinjaninov on põlvkondi ühendavas lavastuses põiminud osavalt endiste aegade nostalgia praeguste noorte hetketunnetusega. Hea meel oli näha, et juba varasemas „Kadri“ lavastuses energia ja mängulustiga silma jäänud lapsnäitlejad said „Kasuemas“ väljendada ka näitlejatehnilist sügavust ja küpsust. Teater Piip ja Tuut hoidis taset ning orienteerus pandeemiaoludes kiirelt veebilahendustele. Seda suurem rõõm sai publikule osaks, kui aasta jagu edasi lükkunud lavastus Kalevipoja vägitegudest või telest tuttavad sketšid „Piip ja Tuut teevees, väikse suhkruga“ elavas etenduses nende ette jõudsid.

    Tartu mänguasjamuuseumi „Mina!“ on oivaline lavastus lapse esimeseks teatrikülastuseks. Maria Usk teab autori ja lavastajana hästi, millega väikese teatrivaataja ette minna, ning näitlejad Karol Kuntsel ja Maria Annus loovad publikuga paeluva kontakti. Sama võib öelda ka Endla teatri lavastuse „Üks rohutirts läks kõndima“ kohta. Lavastaja Kaili Viidas sai Salme Reegi auhinna oma esimese lavastajatöö eest 2012. aastal („Põrrr…!!!“, Endla teater, 2011) ning on vahepealsete aastatega sirgunud tunnustatud tegijaks ka suurte teatris. Hea meel oli näha, et lavastajal on endiselt jätkunud huvi ja tahtmist pingutada lapse erilise teatrikogemuse nimel, mis väljendus eelkõige uudse ruumikasutuse, värvika kujunduse, armsate-lähedaste näitlejatööde ja kõrvu paitava lasteluule sümbioosis.

    Kogemus ütleb, et jõululavastuste hulgast aasta tippusid otsida ei tasu, kuid siiski oli kahju, et suisa kesisest või keskpärasest tasemest ei murdnud välja ükski selleaastane jõulutükk. Kurb eelkõige sellepärast, et suur hulk lastest jõuab ju teatrisse vaid jõulueelse ühiskülastuse tõttu.

    Külliki Saldre pälvis naispeaosatäitja auhinna Loviisa rolliga lavastuses „Niskamäe naised“ (Vanemuine).

    Eesti teatri auhindade laureaadid 2021. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

  • Ühekõne Lotmaniga

    KAUR RIISMAA

    R.A.A.A.Mi „Lotman“, autor ja lavastaja Aleksandr Plotnikov, kunstnik Konstantin Solovjev, valguskujundaja Ivar Piterskihh, videokujundaja Laura Romanova. Mängivad Ivo Uukkivi, Simeoni Sundja, Martin Kõiv, Maili Metssalu ja Ragnar Uustal. Esietendus 17. III Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

    Olin väike tuisupäine laps, kui telekas näidati Juri Lotmani „Vestlusi vene kultuuriloost“. Jättis sügava mulje, aru vist kuigivõrd ei saanud. Aga veidi sassis juustega, vuntside, vesti ja pintsakuga tark mees raamaturiiuli ees moodustas mulle pikkadeks aastateks märgi „intellektuaal“.

    „Lotmani“ esietenduse saalis meenus too mina-laps mulle ning esimest korda taipasin endalt küsida: aga kellega Lotman vestleb? Õigupoolest ta ju lihtsalt räägib, peab loengut, kolmveerand tundi järjest. „Vestlus“ on jutuajamine, seltskondlik tegevus, millest võtab ka keegi teine osa. Siis tabas mind tilluke, kuid sügavale hinge ulatuv katarsis: kultuur on alati kahekõne. Isegi kui inimene räägib endaga, kõnelevad ja mõtlevad kaasa teised inimesed, surnud ja elavad. Nii läksin etendusele vastu suurte ootustega: kui juba enne näitlejate ilmumist on mulle ilmutatud killuke igavikku, mis siis veel edasi juhtub?

    „Lotmanil“ on kõik eeldused, et olla tõeliselt suur, hõlmav ja tserebraalseid impulsse virgutava toimega lavastus. Näitlejad on teada-tuntult andekad ja leidlikud, isegi Peeter Toropile helistatakse, laval on ekraan, kaamera, palju ajalooliselt põnevat nodi, 3D-skanner, 3D-prinditud Lotmani töötuba, teemagi on eesti teatris esmakordne: Juri Lotman. 1922. aastal sündinud Lotman kuulub otsapidi sellesse Vene meeste põlvkonda, kellest mõne hinnangu alusel elas Teise maailmasõja lõpuni vaid 20%. Kahtlemata elas ta huvitaval ajal. Ent Lotman näitas eeskujuga, kuidas „huvitavatest aegadest“ kõrgemale tõusta ja inimese enda elu, aegadest hoolimata, huvitavaks elada.

    Laval on viis näitlejat (Ivo Uukkivi, Maili Metssalu, Martin Kõiv, Ragnar Uustal ja Simeoni Sundja), keda ühendab huvi vene kultuuriloo ning eriti just Lotmani, Mintsi ja Tartu-Moskva koolkonna vastu.

    Etenduse esimesest veerandtunnist peale tekib semiootiline ja filosoofiline probleem: kes mina selles vestluses olen? Laval on viis näitlejat, kes kõnetavad üksteist oma õigete nimedega: Ivo, Simeoni, Maili jne. Nad näevad oma valgete kinnaste ja kitlitega välja nagu arhiivi- või muuseumitöötajad. Lotmani 100. sünniaastapäeva puhul refereeritakse meile Lotmani elu alates sünnist ja lõpetades surmaga (tegelikult küll alates XVIII sajandist ja lõpetates XXI sajandiga). Ent mis on meie kohtumise situatsioon? Miks viiel näitlejal on laval kastide viisi hoolikalt pakitud parukaid, kelli, viiuleid ja seljakotte? Ükski arhiivitöötaja ei anna teatrile kasutada esemeid, mida isegi täpseks rihitud valgustuse ja temperatuuriga arhiivis valgete kinnastega käideldakse.

    „Lotmani“ lavastuse paradoks on, et kuigi referaadi teksti esitatakse väga üheselt publikule – me saame aru, et oleme publik –, siis publik ise jääb rollita. Mille publik ma olen? Kuskohas viibin, kui raske kast ajalooliste esemetega tuuakse kohale roklal? Mis omakorda väga täpselt paika rihitakse. Olen ma veel teatris? Kas mäng juba käib või alles algab? Mõnes muus teatrivormis seda paradoksi tekkida ei saa või me ei mõtle sellele: neljas sein püsib küsimatagi. Ent lavastuses, millel neljas sein üldse puudub, peaks mõtlema etendust raamivale situatsioonile.

    Võib-olla ei pea üldse nii keeruliselt arutlema? Laval on lihtsalt viis näitlejat, keda ühendab huvi vene kultuuriloo ning eriti just Lotmani, Mintsi ja Tartu-Moskva koolkonna vastu. Rokla seisis seina ääres, kasutame ära. Butafooriagi on lihtsalt butafooria, mille abil mängitakse: Radištševi foto ei ole pärit Lotmani töötoa seinalt, vaid teatri laost.

    Seda käsitlust tõrjub lavastuse keel: näitlejad räägivad loomulikult, nad ei paisuta ega vähenda, ei mängi intonatsioonide ja tundevarjunditega. Mängu justkui polegi, mängu lastakse aimata. Näitlejad Uukkivi, Sundja, Metssalu jt ei ole ju panetunud kultuurimõtestajad. Kui nad juba hakkavad Lotmanist rääkima, siis peaks see juhtuma mingi sisemise äratundmise ajel, mitte lihtsalt niisama: räägin kah. Lotmani lugu peaks olema neis tundeid tekitanud, kiskunud ja suunanud senist näitlejamõtlemist, ent keeles, kõneviisis see muutus näitleja endise ja praeguse mina vahel ei aimdu.

    Näitlejad pöörduvad üksteise poole sõnaga „kolleeg“, aga kas see tähistab teist näitlejat või on ikkagi teksti all mingisugune suhe, näiteks arhiivitöötajate omavaheline kollegiaalsus? Seda küsimust ei tekiks, kui publikule antaks lavastuses koht, mingi oma roll. „Oleme siia kogunenud, et tähistada Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva. Lugupeetavad kolleegid, …“. „Tere, lapsed, täna räägime toredast vuntsidega onust, kelle nimi oli Juri Lotman.“ Näitlejad käituvadki laval nagu lapsed, kes veidi pilku peites ja häbenedes Peeter Toropilt Lotmani kohta küsivad. Kes tajuvad, et ei käi teemast veel üle.

    Ükskõik mis see situatsioon oleks, aga praegu jääb publik üksi: me vaatame justkui referaati Lotmani elust, aga see ei ole hästi ette valmistatud. Vahepeal läheb jutt rändama. Teises kohas aetakse sõnad sassi. Karamzinist saab Karamšin. Kõik on pisut improvisatoorne. Ja väga lavastatud. Kui tegemist oleks sundimatu õhtuga, mil kohalviibijaid ühendab huvi krestomaatilise semiootiku vastu, siis vajab tekst ja mäng natukene rohkem kirge. Kolleeg ei jõua ära oodata, mil jutujärg temani jõuab. Kastist valgete kinnastega võetud parukas võiks rännata peast pähe, igaüks esitab mingit oma rolli, mängib läbi oma uurimistöö õnne- ja valupunkte.

    „Lotmani“ lavastuses on palju esemeid, millest enamikku puututakse vaid korra või üldse mitte. Me peaksime tundma, et midagi on kaalul: aga kui nad paruka ära lõhuvad? Praegusel kujul pole lavastuses kaalul mitte midagi ja seetõttu ei ole ka näitlejatel mitte midagi mängida. Kõige kohutavam, et hetkiti jäetaksegi publik täiesti mittemetafoorses mõttes üksi: viis näitlejat vaatavad arvutiekraani ja midagi ei juhtu. Pool minutit ei juhtu mitte midagi.

    Kire puudumine on see, mis ei lase „Lotmanil“ lavastuseks saada. Kui mäng käima läheb, siis publik enamasti ei pea endalt küsima, et mida me vaatame, miks me siin istume. Mäng võtab meid omaks. Aga kui tekst ei jookse, näitleja ei mõju usutavalt, siis hakkab publik endale semiootilisi küsimusi esitama ja vaevalt nina mullast välja saanud teatritaim närtsib. Milline määratu töö on ära tehtud, et ühendada kõik kaablid, masinad ja muusikainstrumendid! Meie kohtumist täna õhtul on ju ette valmistatud tükk aega, on mõeldud, on muretsetud. Viimasel hetkel on keegi alt hüpanud, kaubaauto kuskil metsa vahel välja surnud. Kogu elu ja maailm on juhtunud selle ühe õhtu nimel! Ülesandega ei tuleks toime inimesed, kelles pole kirge, usku, väärikust ja tahet olla elu ebaõiglusest üle. Ent see kirg ei paista näitlejate mängust välja, mis on seda imelikum, et tegemist on suurepäraste, oma töösse kirglikult suhtuvate inimestega.

    Kas siis kohe üldse ei paista välja? Paistab küll, aga mitte seoses lavastuse keskse teema, Juri Lotmaniga. Kui Uukkivi räägib oma Eesti Vabariigi passist ja kolme lõviga sõrmusest; mälust kui elusaid ja surnuid inimesi ühendavast koest; kui ta kehastub Lotmaniks; kui esitatakse multifilmi „Jänes“; kui Uustalil jääb akordionisoolo mängimata; kui Sundja targale monoloogile vahele segatakse …

    Lavastajal või (lavastus)dramaturgil on jäänud tähele panemata hetked, mil Lotmani elu või semiootika laiemalt on puudutanud näitlejate mina. Sealt edasi töö nende hetkede laiendamisel, üldistamisel ja lavastusega sidumisel on samuti ära jäänud. Näitlejad oleks nagu visatud vene kultuurilukku, kus nad peavad õppima ujuma, aga see on meeletu töö iseenda ja oma ainesega. Ei ole võimalik prooviperioodi jooksul ühtäkki hakata suhtuma Bloki luulesse nii, nagu suhtus Mints. Vene kultuuriloo tundmise absoluutne miinimum, Orlando Figese „Nataša tants“ peaks olema mitte pähe kulunud, vaid voolama vere asemel soontes. Ja seda kõike ei olegi vaja ehk näitlejatelt oodata. Tuleks aga aduda, kus puutub näitleja mõtlemine ainesega kokku, mille peale näitleja närvi läheb, mis tekitab temas õrnu tundeid. Siis saab tekkida suhe, suhtumine, millega publik haakub, kaasa mõtleb, oma situatsioonist teatrisaalis aru saab.

    „Lotmani“ esietendus kestis veidi üle kahe tunni. Kui välja jätta põhjendamatud pausid ja efekti pärast loodud misanstseenid, võiks sellest saada paeluva ja kaasa mõtlema kiskuva pooleteisetunnise panoraami Lotmani elu ja töö teemal. Praegusel kujul on „Lotman“ kobav ja alles otsiv lavastus, justkui liiga vara proovisaalist välja lennanud.

  • Kuldmüntide ja meedia abil kangelaseks

    PILLERIIN RAUDAM

    Mängufilm „Kangelane“ („Ghahreman“, Iraan 2021, 127 min), režissöör-stsenarist Asghar Farhadi, operaatorid Ali Ghazi ja Arash Ramezani. Osades Amir Jadidi, Mohsen Tanabandeh, Fereshteh Sadre Orafaiy, Sahar Goldust jt.

    Rahim (Amir Jadidi) istub vangis, kuna ei suutnud äri alustamiseks võetud võlga tagasi maksta. Pääsenud kaheks päevaks vanglamüüride vahelt koju, teatab ta perekonnale napisõnaliselt, et üks sõber toob talle raha, mille abil saab osa summast laenuandjale tagasi maksta. Sõbra asemel saabub aga kaunis naine Farkondeh (Sahar Goldust), kellega abiellumisest Rahim on unistanud. Raha asemel tuleb naine tänavalt käekotist leitud kuldmüntidega. Kulla hinna languse tõttu otsustavad nad neid mitte müüa ning Rahim annab käekoti omanikule tagasi. Tänu heateole saab Rahim meedia abil päevaga vaeste kangelaseks, kuid see tekitab talle probleeme vaid juurde. Valed on nagu vesiliiv, mis inimese lõpuks endasse neelavad.

    Lavastaja Asghar Farhadi toob oma tegelased vaatajale lähedale, kuna tema lugudes leidub argielu. Farhadi filmides seisavad raskuste ja dilemmadega silmitsi tegelased, kes oma „tavalisuses“ võiksid olla meie endi seast. Ka tema üheksandas mängufilmis „Kangelane“ on loo keskmes ühe lihtsa Iraani perekonna suur mure, s.t Rahimi võlg. Film võitis 2021. aasta Cannes’i filmifestivalil grand prix’ ja Iraan esitas filmi tänavustele Oscaritele. Lisaks on „Kangelane“ kogunud hulga auhindu ja äramärkimisi suurematelt ja väiksematelt filmifestivalidelt, näiteks Kuldgloobuse nominatsioon parima võõrkeelse filmi kategoorias.

    Veidi üle kahe tunni jooksul ekraanil lahti rulluv moraalsete dilemmade mäng on ühtaegu kummaline ja inimlik. Rahimi tõusmine kangelaseks toimub suuresti tänu meediale, kes temast ja tema kokutavast pojast Siavashist (Saleh Karimaei) aina intervjuusid vorbivad. Rahim kirjeldab, kuidas Jumal ta müntidega proovile pani. See leiab inimeste hulgas muidugi heakskiitu, Rahimile annetatakse raha ning talle elatakse kaasa. Rahimi pääsemine vanglast on ühtäkki kõikide mure. Sealjuures lipsavad Rahimi juttu pisivaled, mis ähvardavad võidukäigu enda alla matta. Vangis istuva peategelase puhul võiks arvata, et loo keskmes on indiviidi vabadus, kuid „Kangelase“ keskmes on au päästmine. Rahim teeb kõik, et päästa oma au.

    Rahimi (Amir Jadidi) tõusmine kangelaseks toimub suuresti tänu meediale, kes temast ja tema kokutavast pojast Siavashist (Saleh Karimaei) aina intervjuusid vorbivad. Siavashi küsitletakse tema isa kohta ja laps hakkab ärevas olukorras üha rohkem kokutama. Rahim üritab poega hääldusega aidata, kuid talle rõhutatakse, et kokutamine suurendabki vaatajates kaastunnet.

    Farhadi on öelnud: „Ma usun, et maailm vajab rohkem küsimusi kui vastuseid. Vastused hoiavad meid küsimusi esitamast ja seeläbi kaasa mõtlemast.“1 Kõnealuses filmis mängib ta küsimusega, kes on kangelane. Kas kangelane on meedia abil suureks puhutud laenuvõtja, kes ei suuda oma rahalisi kohustusi täita, kuid kelle teele Jumal on veeretanud kiusatuse? Või on kangelane laenuandja, kellest on avalikkuse ees saanud Rahimi vaenlane ning kellele heidetakse ette, et ta Rahimi laenu ei vähenda? Saame teada, et laenuandja on Rahimi tõttu müünud maha oma naise ehted ja tütre kaasavara – tema kannatusi ei soovi keegi näha ega mõista. „Kangelase“ protagonisti ja antagonisti ehk laenuvõtja ja laenuandja vastasseis on imekspandavalt selge. Publik mõistab ja näeb mõlema kannatusi ja tunneb mõlemale kaasa, kuid see ei too meid kuidagi lähemale vastusele, kummal on õigus. Küsimusi ja dilemmasid lennutatakse vaataja poole igast nurgast – peaaegu iga tegelane seisab raske valiku ees. Farhadi on seda taotledes oma eesmärgi igatahes saavutanud.

    Meedia mõjusfääris viibimine on suure osa inimkonna argielu ning paratamatult leiab see järjest enam kajastust ka kinolinal. Meenub eelmise aasta Net­flixi hitt „Ära vaata üles“2, kus koomilises vormis esitleti meediamõju traagilisust. „Kangelane“ avab sama teemat teistsuguses võtmes. Kõnekas on stseen, kus Siavashi küsitletakse tema isa kohta ja laps hakkab ärevas olukorras üha rohkem kokutama. Rahim üritab poega hääldusega aidata, kuid talle rõhutatakse, et kokutamine suurendabki vaatajates kaastunnet. Rahimi käekäiku mõjutab igal sammul avalik arvamus. Nii vanglal kui ka raha koguda aitaval ametkonnal tuleb hoolikalt läbi kaaluda, millise sõnumi nende sammud Rahimi suhtes üldsusele annavad. Farhadi filmist koorub välja palju tänapäevasem teemapüstitus, kui esmapilgul arvata oskaks. Pole juhuslik, et kahe tunni vältel näeme korduvalt Rahimi õe lapsi telefoni külge naelutatuna ning kuuleme vanemate manitsusi virtuaalmaailm korra kinni panna. Värskelt mõjub täiesti teine kultuur oma eheduses ja traditsioonidega, kuid ometi samade muredega, mis ka meil siin. Tuleb tõdeda, et XXI sajand näeb igal pool ühesugune välja – meedia tõstab pjedestaalile, ent ka dikteerib ja vajaduse korral poob.

    Veidi üle kahe tunni pikk „Kangelane“ sisaldab rohkelt küsitlusi, kahtlusi ja dilemmasid. Lugu liigub rahulikus tempos ning pinget jagub ühtlaselt, ent siiski jääb õhku rippuma küsimus, kas selle oleks saanud ka lühemalt ja intensiivsemalt lahendada. Kulgeme koos Rahimiga ning satume olukordadesse, kus rohkelt tegelasi arutleb õige ja vale üle, kuid hinge kinni võtvat pinget või tundelaengut siit ei leia. Vaatajana tahaksin, et film tekitas peale küsimuste ka tugevaid emotsioone hinges. Pärast aja möödumist jäävad meelde tunded, mida teos tekitas, mitte keerulised moraalsed dilemmad ja muud mõttearendused. Seetõttu tekib kahtlus, kas paari aasta pärast (kui näiteks ETV peaks filmi näitama) vaataja üldse seda filmi enam mäletab? Kuigi loo poolest tugev ja mitmetahuline, jääb „Kangelase“ emotsioonide palett küllaltki kahvatuks.

    Visuaalsest küljest on „Kangelane“ äärmiselt naturaalne. Kohati kogeme, nagu oleksime filmitegijatega ühte Iraanis asuvasse elutuppa astunud ning jälgiksime sealset perekonda söömas, vestlemas ja lapsi tantsimas. Valdav osa on filmitud käsikaameraga, mis võimaldab tegelased vaatajale lähedale tuua ning nende emotsioone paremini mõista. Värvide ja valguse poolest on „Kangelane“ pehme, soe, naturalistlik. Asghar Farhadi on Iraani eluolu kinolinal veenvalt publikuni toonud.

    „Kangelane“ mõjub värskelt. Kogeme teistsugust kultuuri, kuid kõlama jääb mõte, et me kõik oleme meedia ja interneti mõju ees ühtmoodi kaitsetud. Asghar Farhadi lahkab lihtsate inimeste suuri muresid, mis ongi suuresti tema kui filmitegija võlu. Kas tasub vaadata? Jah, aga valmis tuleb olla aktiivseks kaasa mõtlemiseks ja tähelepanelikkuseks. See pole kerge meelelahutus (ega peagi seda olema), kuid publikule emotsioonide pakkumise poolest jääb film tagasihoidlikuks. Mõttetööd jagub pärast koduteelegi kaasa.

    1 Asghar Farhadi biograafia, IMDb. https://www.imdb.com/name/nm1410815/bio?ref_=nm_ov_bio_sm

    2 „Don’t Look Up“, Adam McKay, 2021.

  • Miks on muusika?

    AURORA RUUS, GREGOR KULLA

    „Biotoopia“ teine vestlusõhtu „Mammutivile. Muusika algus mesoliitikumis“ 22. III Von Krahli teatri salongis. Vestlesid Liisa Hirsch, Toomas Siitan ja Taavi Kerikmäe, vestlust juhtisid Gregor Kulla ja Aurora Ruus, programmi kuraator on Peeter Laurits.

    Keset Tammsaare parki langeb pudemeteks lendav taldrik, mille rusude alt ronivad välja liikuvad olendid. Nad otsivad abi. Neid rahustab Estonia kontserdi­saali fassaadi pastelne värv ning sestap võtavad nad suuna sinnapoole. Pilust välja voogavat süsihappegaasi haistes leiavad nad ukse. Treppidest vaevu üles pääsenud ning end uuest pilust sisse murdnud, jäävad nad hämmeldunult seisma. Põrandal istub summ humanoide, kes on suunanud pilgu kõrgemal istuvate musta ja valgesse kangasse mähitud imetajate poole. Kõrgemal olevad imetajad nühivad sünkroonselt nelja traati teise imetaja sabast valmistatud harjasega, tuues nii kuuldavale mitmesuguseid vibratsioone. Seljaga saabunute poole vehib keegi kolmas, kes viipab äkitselt maha rahunedes. Selle peale tõusevad kõik naeratades püsti ning kummardavad. Imetajad taovad põrandal jäsemeid kokku ja samal ajal tuleb uksest sisse keegi neljas, pihus taimed.

    Selle Taavi Kerikmäe jutustatud olustiku­pildi eesmärk oli suunata nägema ja kuulma harjumuspärast kõrvalseisja, näiteks tulnuka silma ja kõrvaga. Silmaga, mis ei ole varem näinud, kuidas musitseeritakse, ning kõrvaga, mis pole varem kuulnud muusikat. Ei ole välistatud, et see silm ja kõrv on varem kuulnud korrastatud ahelasse seatud helisid, kuid arvatavasti ei ole ta kursis normide ega kokkulepetega, millele toetudes tõlgendatakse heli või selle ümber tihedaks mähiseks keeratud rituaale. Mispärast minnakse pidulikes riietes suurde ruumi helisid kuulama? Miks pekstakse pihke teineteise vastu ja naeratatakse? Miks küürutatakse pärast torusse õhu puhumist või traatide hõõrumist selga? Nii-öelda normaalseid asju tehes ei mõelda, miks nii tehakse – kõik ju teevad. Kuid normaalseks saanud tegevus, mõisted ja määratlused laovad nähtamatu müüri ette kõigele, mis toimub väljaspool müüri. Kas tulnukale on iga heli muusika?

    Minevikule vilistades

    Tuleb välja, et kurioossel kombel ei mõelda tõesti igapäevaste nähtuste põhjustele, nagu sageli ei mõelda ka sellele, kust, millal ja miks on alguse saanud muusika. Seesuguses kahtlemata keerulises küsimuses proovitigi selgusele jõuda „Biotoopia“ teisel vestlusõhtul „Mammutivile. Muusika algus mesoliitikumis“. Võimalikust muusika alguspunktist rääkides jäädakse kinni teadaolevalt esimese muusikainstrumendi, 42 000 aastat vana mammutivile juurde, mis dateerib omal moel muusika­tegemise alguspunkti. Seejuures kerkib siiski kohe küsimus, kas see, mida selle vilega tehti, oli üldse muusika. Veel keerulisemaks teeb küsimuse see, kas on üldse kindel, mida muusika all silmas peetakse ning kas on põhjust muusikat ja heli eristada.

    Sõna „muusika“ on aheldanud muusikud plastse ning ebameeldivalt kleepuva ja veniva tähendusloome sisse. Muusika on saanud sõnast määratuks ning see määratlus ei passi heliga tegelevaid isikuid kirjeldama, leiti „Biotoopia“ vestlusringis, kus osalesid Gregor Kulla ja Aurora Ruusi (istuvad fotol servades) juhtimisel (vasakult) Taavi Kerikmäe, Liisa Hirsch ja Toomas Siitan.

    Vanemas muusikaloos, näiteks 1930. aastal ilmunud Peeter Ramuli „Üldise muusika-ajaloo põhialustes“, nähakse ajastule omaselt muusika algushetke suhteliselt primitiivsena. Ajalugu käsitatakse lineaarse arenguna, mis kulgeb primitiivsest järjest keerulisemaks. Ometi ei saa mööda vaadata sellest, et mammutivile puhul on imetluse keskpunktis just selle keerukus ning olm, et see on tunduvalt vanem, ent palju keerulisem leiutis kui näiteks õngekonks või ahing. Kuigi mõte mammutivilest kui esimesest muusikainstrumendist paistab intrigeeriv, ei ole teada, kuidas seda mängiti ja milleks seda kasutati. Seetõttu saab vaid arvata, mida sellega tehti, sest teada on ainult, millal see on tehtud ja et selle valmistamiseks on nähtud palju vaeva.

    Oluline on siinkohal tõdemus, et heli on füüsiliselt tajutav, mistõttu kasutavad loomad seda näiteks karjasiseste kiindumussuhete avaldamiseks ja linnud toovad helisid kuuldavale paaritudes. Seetõttu tuleks ehk mõista heli vibratsioonina. See, mis hetkel saab vibratsioonist heli ning helist muusika, on oluline igasuguste mõistete määratlemisel. Sageli kiputakse küll unustama, et asju nimetatakse paljude vaikivate kokkulepete alusel, mille puhul ei olda nende algusest ja põhjusest teadlik. Vestlusõhtu osalised korrutasid samuti, et nähtusi tahetakse liialt sageli defineerida. Tõenäoline on see, et rääkida saab muusikast kui mõistest, kuid mammutivile puhul peaks ehk rääkima muust. Mammutivile puhujad ei pruukinud sealt väljuvat heli mõista tingimata muusikana ning – veel enam – pidada vilet muusikainstrumendiks. Paradoksaalselt on muusikat tehtud igal ajal, ent seda pole kunagi osatud seletada. Seega on rahuldutud vaid muusika otsese mõistmisega ning loobutud abstraktselt tabamast seda mõistmist, nagu nendib ka Arthur Schopenhauer.1 Niisiis paistab, et pole kaugeltki kohatu väita, et määratlemine piirab arusaama, kuidas heli ja muusikaga võiks või peaks ümber käima.

    Muusikaga täidetud keel

    Kui rääkida helilistest eneseväljendusviisidest, ei saa veenduda, kas need olid (kõne)keele-eelsed või -järgsed ning kas need on midagi inimesele ainuomast. Arvestades, et inimene matkib endast väljaspool olevaid helisid, näiteks loodushääli, tundub, et tegu on justkui mingi rituaalse toimingute keelega. Küsimus on niisiis eelkõige nende helide korrastatuse astmes ja keelelaadsuses – nende süstematiseerituses ja tähenduslikkuses.

    Pole vist põhjust kahelda, et meie kultuur ja keel kujunevad suhtes selle keskkonnaga, kus me viibime – keskkonnaga, kus see toimib. Loomulik oleks ette kujutada, et muusika ja keel on kujunenud koos, sest peale kõige muu on kõnekeeles ka onomatopoeetilisi sõnu, mis justkui näitavad, et inimene matkib keskkonnas kuuldut. Ligemale 60% eesti ja tundmatut päritolu tüvevarast (644–663) on helijäljenduslik ja deskriptiivne (koos hüüdsõnadega). Neid on ka eelmistes päritolurühmades – ühtekokku 1086–1094 tüve, seega kolmandik põlistüvedest.2

    Keel on muusikat mõjutanud ka palju otsesemalt. Näiteks barokkmuusikas on kuulda, et kaunistused on riigiti väga erisugused. Nii on hispaania, saksa või prantsuse muusikas üsna selge seos keelega ja sellega, kuidas see keel kõlab. Markantselt kehtib see just rütmi­struktuuride kohta, mis on eriti tugevalt keelega seotud – nende kahe vahel oleks justkui mingisugune algsuhe. Niisiis tundub, et algimpulss on looduskeskkond, mis kujundab keele, mis omakorda kujundab muusika.

    Ka Theodor Adorno on nentinud, et nii nagu inimene on alateadlikult omandanud oma keele immanentse loogika, mõistab ta ka muusikat nii, nagu mõistab oma emakeelt, kuigi tegelikult ei pruugi ta selle grammatikast ega süntaksist eriti midagi teada.3 Muusika on niisiis alati olnud justkui kommunikatsioonikeel ja see väljendub nii omavahelises suhtluses kui ka inimese püüdluses kõnetada kedagi või midagi endast suuremat ja kõrgemat. Seejuures on aga veel oluline, et saab rääkida pelgalt mõistmisest, et tegu on muusika kui sellisega, mitte selle muusika enda tähenduse mõistmisest.

    Etümoloogia ja vigade parandus

    Sõna „muusika“ juured on kreekakeelses sõnas musikē ehk mousikē, mis tähendab muusade kunsti, lauldes ette kantud luulet. Antiik-Kreekas oli muusika ja luule tervik, mis kuulus kokku nii loomulikult, et eraldamise korral kadunuks mõlema tähendus. Sõna ja heli kangutati teineteisest teadlikult lahti 500–600 aastat tagasi: varem olid kõik songwriter’id, kes kirjutasid nii sõnad kui ka muusika. Ka gregooriuse laul, millele tugineb lääne professionaalne muusika, ei ole tänapäeva mõistes laul, vaid pidulik teksti­ütlemine. „Laulud“ jäädvustati kirja­musta, et ühtlustada ja levitada kristlikku õpetust, sealhulgas teksti lausumise kunsti. Üleminek suuliselt kultuuritüübilt kirja­likule ning noodikirja kujunemine toimus X–XIII sajandini. Euroopa traditsiooniline teosekeskne muusikakäsitlus hakkas kujunema alles renessansiajastul ning sellise käsitluse alusepanijaks tuleb pidada Johannes Tinctorist.4 Kuna mõiste „muusika“ on kultuuriliselt sedavõrd kindlalt kivisse raiutud, on selle sõna universaalseid aluseid praegu keeruline ette kujutada.

    Harjumuspärane teosekeskne muusikakäsitlus kitsendab tähelepanematult muusika mõistet. Terviklike ühikutena on heli kui protsessi hõlpsam jaotada ja levitada ning just seetõttu on tänapäeval võõras mõelda muusikast, mis ei moodusta teost: kõik ju algab ja lõpeb. Kas see moonutab ka muusika tähendust? Või mida seal üldse moonutada – millest peab koosnema üks neljaminutiline (heli)jupp, et seda saaks nimetada muusikaks? Vastus sõltub silmaringist ja kasvatusest, ent see utsitab küsima, missugusele pinnasele toetuvad silmaringist ja kasvatusest võrsunud väärtused. Tõtt-öelda paistab, et see pinnas on progressi- ja efektivaimsuses unustatud ning tobedal kombel ei puudutata seda muusikaõppes isegi kõrgkoolitasemel. Oluline on üksnes pinnapealne efekt: detailini tegeletakse strihhide, vibraato, fraseeringu, pedaalikasutuse või artikulatsiooniga. Küsimusele, miks seda tehakse, osatakse vastata, et helilooja on ju nii nooti kirjutanud.

    Enne kui pöördume tagasi muusika algolemuse juurde, võtame ka ette sõna „helilooja“ etümoloogia. Sõna tõi 1887. aastal eesti keelde Karl August Hermann, eeskujuks eeldatavasti saksakeelne „der/die Tondichter/-in“, mis on otsetõlkes „helipoeet“. Eestikeelne „helilooja“ jätab mulje, nagu oleks tegu demiurgiga. Sõna müstifitseerib kunstniku tööd tüvega „looja“: tegu oleks nagu mõne jumaluse või ingliga, kes laseb pisikese vibuga kuulajate kõrvu kaheksandik­noodi­kujuliste nooltega uusi helisid. Juba on teada, et helilooja kaugeltki ei loo helisid, vaid korrastab neid. Selle asemel oleks õigem asendada Hermanni romantiline sõnasäuts „helikorrastaja“ „heliseadja“ või juba kasutatava „komponistiga“, kelle töö on seada olemasolevad helid vastavusse nii, et tekib süsteem. Tüvi „looja“ oleks õigustatud sõnas „süsteemilooja“, mis on sõnast „helilooja“ ka sisuliselt etem. Mammutivile puhuja polnud kindlasti helilooja selles paradigmas, nagu seda praegu ette kujutatakse. Kõige enam võiski ta olla helide leidja ja korrastaja.

    Aga kes oli see tüüp, kes puhus mammutivilet? Muusikuks teda nimetada ei saa, sest muusikat selle sõna tänapäevases mõttes ta ei teinud. Interpreediks samuti mitte, sest muusikateost ei tõlgendanud ta ammugi. Helilooja ta samuti polnud. Et mõista, kes ta oli, on põhjust jõuda selgusele selles, mida ta tegi.

    Muusika kui rituaal

    Võib ette kujutada, mida mammutivile puhuja oma vilega korda saatis, kuid seda on keeruline määratleda. Teame, et vile oli umbkaudu 42 000 aastat tagasi kultuuris ilmatu oluline. Tehnoloogilises mõttes on vile pöörane leiutis: see on valmistatud mammutiluu kahest kiviga õõnestatud poolest, mis on omavahel samast materjalist riistade abil täpselt kokku sobitatud ning vaiguga kokku liimitud. Luu nikerdamise peent ja kulukat tehnikat ei kasutatud n-ö praktiliste riistade valmistamiseks. Mesoliitikumis tehti luust üksnes kõige olulisemad asjad: rituaalsed kujukesed ja pillid. Seega saab järeldada, et helidega ümberkäimine oli tollal rituaalne tegevus. Samuti oli rituaalne pill, mis valmis ohverduse kaudu nagu ka paljud tänapäeva pillid: keelpillide kõlakastid ja puupuhkpillid on puust, poognad hobusesabast, keeligi valmistatakse veel loomasooltest. Tulnukanäidet meeles hoides tuleb ka siinkohal vabastada end mõttest, et mammutivilega tehti muusikat. Võib üksnes arvata, kas korrastatud helisid või pille, nagu ka Antiik-Kreeka muusade kunsti kaht elementi, sai üldse rituaalsest praktikast eraldada.

    Helidel, nagu see on mõnel juhul ka tänapäeval, oli funktsioon inimesed n-ö kuhugi viia – kuhugi, kuhu saamiseks jäi verbaalsest eneseväljendusest vajaka. Ühelt poolt saab sellist kasutust mõista keelena: helid olid ja on kui keel ning nende abil astutakse kellegi või millegagi kontakti, jõutakse kuhugi, kus ei ole varem käidud. Näiteks suhtlesid põlisrahvad laulu kaudu looma hingega. Gregooriuse laulu lauldi, et langeda koos meditatsiooni: kloostrikorraldus nägi ette kaheksat tunnipalvust ja päeva keskset missat, mille ülesanne võis seisneda meele ja tähelepanu haaramises ning seeläbi enda transsi viimises. Selles võib näha midagi kattuvat reivikultuuriga. Heli kulg oli protsess, mis oli kestev ning millest sai osa võtta.

    Muusika hargnemine

    Nagu juba mainitud, hakati heli paberile kirja panema vajadusest seda kiiresti levitada. Kirjapanemiseta eeldanuks see laitmatut mälu (kogu aasta teenistuste tekstide viisid pidid peas olema) ning see osutuski takistuseks. Helisid märgiti paberile ka varem. Noodikirja varaseim vorm on pärit umbes 2000 aastat eKr Sumeri (tänapäeva Iraagi) Nippuri kiilkirjast. Edasised tsivilisatsioonid ei pidanud Antiik-Kreeka noodikirja vajalikuks ning seda ei võetud üle. Siit võib järeldada, et helide ülestähendamist ega noodikirja ei peetud tollal vajalikuks ning sellel puudus kuni gregooriuse laulu sihipärase levitamiseni otstarve. Seega oli helidega tegelemine suuline praktika, mis on suures osas tänapäevani säilinud. Kõige üldisemas tähenduses on seesugune tänapäeva populaarmuusika, sest helisid korrastatakse paberil harva (kui üldse): neid teoseid ei ole võimalik nooditeksti kui fikseeritud tähistussüsteemi järgi taasluua ning muusika eksisteerib üksnes kõlas.

    Kirja pandud muusikast arenes lääne professionaalne muusika, sest see andis võimaluse tegeleda heliga kirjamustas. Kui XVI–XVII sajandil mõisteti nii praktilist musitseerimist kui ka komponeerimist eelkõige käsitöötehnikana, siis XVIII sajandil tekkis „kunstmuusika“ ja „muusikalise käsitöö“ vahele tõeline kuristik ning heliloojast-käsitöölisest sai „helikunstnik“. Autonoomse muusika­teose kujunemine ajastu ideaaliks oli otseselt seotud kodanliku kontserdielu kujunemisega: alles selle institutsiooni (kontserdimaja) raames sai enesestmõistetavaks muusika kuulamine tema enese pärast. Selline iseseisvunud heliteos (näiteks J. S. Bachi kirikukantaadid ja passioonid XVIII sajandi esimesest poolest) võis veel olla formaalselt seotud mõne traditsioonilise (nt kirikliku) funktsiooniga, sisuliselt tõusis aga sellest kõrgemale. Bachi kirikumuusika jäi enamasti siiski oma žanri rangetesse vormidesse, kuid Haydn ja Mozart ignoreerisid sajandi teisel poolel juba julgelt missamuusika vormikonventsioone ning funktsioonaalset seost jumalateenistusega.5 Sellest hargnemisest tekkis n-ö kirjalik kunstmuusika, mida nimetatakse tänapäeval n-ö akadeemiliseks või süvamuusikaks.

    Seda kõike tallel hoides on alust mõista, et muusika pole üks. See sõna on aheldanud muusikud plastse ning ebameeldivalt kleepuva ja veniva tähendusloome sisse, mis ei teeni neid enam – kui on seda üldse kunagi teinud. Muusika on saanud sõnast määratuks ning see määratlus ei passi heliga tegelevaid isikuid kirjeldama. Liisa Hirsch, kes istub kodus arvuti, klaveri ja paberi taga, ei tegele sama asjaga, millega Micaela Saraceno klubi Hall DJ-set’iks valmistudes, niisamuti nagu ei tegele sama asjaga Valge Tüdruk ja Rita Ray. Neid pole aus ühe katuse alla koondada selle pärast, et mõlemad tegelevad heliga. Nagu mainis vestlusõhtul Taavi Kerikmäe, algab ehk muusika määratlemine sellest, kui suudame eristada vähemalt kaht laadi muusikat.

    Heli säilitab biosfääri

    Kui irduda hetkeks inimkesksest heli määratlemisest ning mõelda teistele elusorganismidele, siis on heli biosfääri säilitamisel väga oluline tegur. Lindudele, konnadele ja ritsikatele on heli oluline sotsiaalsete sidemete loomiseks ja alalhoidmiseks. Paralleeli saab tõmmata ka inimloomadega, kes ei moodusta bändi ehk mitte kunstilistel kaalutlustel, vaid selleks, et sõprussuhteid tihendada või need luua. Seega paistab, et muusika sünnib eelkõige vajadusest, mitte pelgalt oskuse tõttu. Nende vajaduste sõnastamine ja mõistmine paneb aga otsima algimpulsse, mille leidmine võib osutuda sama keeruliseks kui tuvastamine, millest algas muusika. Vahest on aeg mis tahes muusikale asu anda ning austada selle avaldumisvormide ja selgitusviiside paljusust, et ükski määratlus ei hakkaks loomingut pärssima.

    1 Arthur Schopenhauer, Maailm kui tahe ja kujutlus. I köide. Ilmamaa, 2018, lk 392.

    2 Eesti keele käsiraamat 2007. https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=L_8

    3 Theodor Adorno, Introduction to the Sociology of Music. The Continuum Publishing Company, New York 1988, lk 5.

    4 Vt Richard Taruskini raamatu „The Oxford history of Western music“ (New York, Oxford: OUP 2005) teise köite „Music in the seventeenth and eighteenth centuries“ 12. peatükk, lk 641–651; kasutatud lõigu Toomas Siitani tõlget.

    5 Samas.

  • Kärsitusega pillimeister kaugele ei jõua

    KAI KIIV

    Kes on kunagi asjaarmastaja või professionaalina pilli mänginud, teab, milline tähendus on mängija elus tema pillil. See pole üksnes muusika tegemise vahend, vaid interpreedi osa. Nii nagu mängijal, on ka pillil hing, ja kui need kaks õigesti kokku kõlavad, võib sellest sündida imeline looming. Kui tihti mõeldakse aga sellele, et ka pill on kellegi, nimelt pillimeistri looming? Kuidas üks pill sünnib, millest on ta tehtud? Aga millisest materjalist on tehtud pillimeistrid? Neile küsimustele vastab Eesti üks staažikamaid ja kogenumaid keelpillimeistreid Raivo Hiiemaa, kes avas hiljuti Eesti Pillifondi algatatud rahvusvahelise pillimeistrite koolituste sarja, kus osalevad kuus noort.

     

    Olete väga staažikas pillimeister, ametis 1981. aastast. Kuidas te selle ameti peale sattusite?

    Vajadus tingis! Mul oli oma pillil vaja üht-teist sättida, mistõttu seadsin sammud konservatooriumi tolleaegsete pillimeistrite juurde, aga neil polnud aega sellega tegeleda. Sama lugu juhtus ühe mu sõbraga, kelle kontrabassi oli vaja natuke liimida. Taas öeldi, et pole aega. Palusin siis meistreid, et näidake, ma saan ehk ise nende väikeste parandustega hakkama. Nii see algas! Ja kui konservatooriumi teisel kursusel hakkas pillimeister Eugen Meri poeg fakultatiivselt pilliparanduse ainet võtma – sellal oli see võimalik –, küsisin Endel Lippuselt, kes oli mu viiuliõpetaja ja ühtlasi ka keelpillikateedri juhataja, kas mina ei saaks sama teha. Lippus oli muidugi nõus ja nii ma hakkasingi kord nädalas pilliparandustöökojas meister Meri juures tunnis käima. Tema andis algteadmised viiuli ehitusest, parandusest ja hooldusest. Üsna varsti anti minu käsutusse ka töölaud, kus sain juba ise edasi pusida. Nii juhtuski, et pärast konservatooriumi lõpetamist suunati mind pillitöökotta laborandi ametikohale, sest pillimeistri ametikohta tollal ei olnud. Töötasin seal senikaua, kuni pillimeistreid ei peetud mõni aasta tagasi EMTAs enam vajalikuks.

    Kes olid teie peamised õpetajad? Meri nime põgusalt juba mainisite, aga ilmselt polnud tema ainuke.

    Konservatooriumi ajal õppisin Elmar Lõuni (1912–2004) ja juba eespool mainitud Eugen Meri (1924–1984) juures. Mõni aasta pärast lõpetamist avanes mul võimalus täiendada end ka Moskva Suure Teatri pillimeistri Pavel Pavlovitš Schudtzi (1940–2003) juures.

    Kui pikk on üldse Eesti professionaalse pillimeisterdamise ajalugu ja kes olid esimesed tähtsamad meistrid?

    Seda on väga keeruline määratleda, sest kohe tuleks küsida, mida on silmas peetud professionaalsuse all. Üks tuntumaid oma töökojaga meistreid oli August Kristal (1866–1925). Tema eesmärk oli teha kõikides hinnaklassides pille talupoegadele mõeldud odavamatest kuni kõrgema kvaliteediga hinnaliste pillideni välja. Mitmed töölised, kes said tema juures piisavad teadmised, jätkasid iseseisvalt.

    Raivo Hiiemaa tõdeb, et pillimeister peab olema eelkõige luust ja lihast inimene, aga muusikaline kuulmine võiks olla ning kannatlikkust peab olema. Kõige tähtsam on aga kutsumus.

    Kui aga küsida, millal jõudis Eestisse üldse esimene viiul, siis ilmselt juba ammu. Kuna Tallinn oli hansalinn, siis jõudsid igasugused uued asjad Euroopast siia kiiresti. Igatahes on minu käest läbi käinud mitu viiulit, mille puhul on tähendatud, et neid on parandatud Revalis 1700. aastatel. Väga keeruline on öelda, kas tolleaegsed viiulid olid siia sisse toodud või juba kohapeal tehtud, sest töö kvaliteedi järgi pole seda võimalik alati kindlaks teha. Meistrid olid tollal ka liikuv rahvas: kus neid vaja oli, sinna nad läksid. Nii et pill võis ju isegi olla siin tehtud, aga hoopis mõne Saksa meistri poolt. Ent nagu öeldud, selliseid pille, mille puhul Eestis parandamine on pilli sees kirjalikult fikseeritud, on minu käest läbi käinud mitmeid.

    Nii et pilli sisse etiketi kleepimine oli täiesti omaette traditsioon? Kas nii tehakse ka tänapäeval?

    Ikka tehakse, sest paljud meistrid ainult parandamisega tegelevadki. See on vaba valik ja ega mina ka enamasti oma töid signeerinud ei ole. Pilliomanikud ise ei pruugi sellistest märkmetest teadlikud olla, sest tekst või väike kleebitud etikett alati välja ei paista – neid saab tuvastada peegli abil või siis, kui pill on lahti võetud. Mängija tavaliselt ei tule aga selle pealegi, et pilli seestpoolt uurida.

    Muide, kas vastab tõele, et viiul koosneb umbes 70 detailist?

    Ega ma kokku lugenud ei ole, aga kui iga pisimgi detail sisse arvata, siis võib neid olla rohkemgi. Võtame näiteks iluliistud: kas lugeda neid ühe tervikuna või arvestada, et igaüks koosneb kolmest spoonist ja iga spoon omakorda kuuest osast? Või keeled: neid on kokku neli, aga neile on peale keerutatud veel hulk traati …

    Arusaadav! Aga räägime siis suurematest ja tähtsamatest komponentidest. Viiuli põhi valmistatakse vahtrast ja tekkel kuusest. Kust tuleb tänapäeval pilli tegemiseks vajalik materjal? Kas saab kasutada ka kohalikku materjali?

    Enamasti ikka mujalt, sest kõla mõttes on kõige parem mägikuusk ja -vaher, mis meil Eestis teatavasti ei kasva, ehkki pille on loomulikult tehtud ka kohalikust materjalist. Näiteks Soomes on praegugi selline kampaania, et meistreid, kes kodumaist puitu kasutavad, toetatakse riiklikult. Meil pole midagi säärast kunagi olnud ja ausalt öelda on meie vaher ka liiga sitke ja nätske, mis tähendab, et ta kõlaomadused ei ole eriti head. Ka kuusk kasvab meil madalal, on vaigurikas ning selle süü vahed on ebaühtlased. Seetõttu tulebki materjal mujalt sisse tuua – Saksamaalt, Šveitsist või Itaaliast, aga ka Balkani maadest, Ukrainast ja Siberist. Sobiliku materjali hankimiseks ja töötlemiseks on tänapäeval muidugi terved tööstusharud, sest ega akustilist puitu ei tarvitata ainult keel-, vaid ka klahv- ja löökpillide juures. Puit kuivab kaua – vanasti öeldi lausa, et kolmkümmend aastat olevat optimaalne. Tänapäeval saab kuivatada kunstlikult ja ehkki see kiirendab protsessi, ei ole tulemus ometi nii kindel kui loomuliku kuivamise puhul. Nii et alla kümne aasta kuivanud puitu ei tasu ette võtta – mida vanem, seda parem! Seetõttu on ka hinnad kõrged: kvaliteetne puit, selle töötlemine ja pikaaegne ladustamine on väga kulukas.

    Kas poognajõhvid tehakse endiselt hobusesabast või on tänapäeval leiutatud mõni kunstmaterjal?

    Ikka hobusesabast! Kunstmaterjalidega on küll katsetatud, aga need ei suuda naturaalse jõhviga võistelda. Paraku tuleb ka jõhv sisse tuua, sest kohalike hobuste sabad on liiga libedad. Ei oskagi öelda, millest see tingitud on, kliimast või söödast. Oleme küll kohaliku jõhviga katsetanud, aga kõla on nagu vanal ja kulunud jõhvil – usun, et kõik keel­pillimängijad mõistavad, millest räägin. Üldiselt on jõhvide kvaliteet igal pool aja jooksul pisut alla läinud, sest kui vanasti peeti sitkuse ja kestvuse tõttu parimaks Mongoolia jõhve, siis tänapäeval on ka need kuidagi hapramad. Ilmselt jäävad töötluse käigus, kui neid puhastatakse, mingid kemikaalid sisse.

    Nii et põhiliselt saadaksegi jõhve Mongooliast?

    Jah, ka Siberist ja Hiinast. Tegelikult veetakse Hiina kokku peaaegu kõik maailma jõhvid, kust need siis pärast töötlemist ja sorteerimist uuesti üle maailma laiali veetakse. Süsteem on Hiinas väga hästi välja töötatud, sest nad teevad korralikult, kiiresti ja hea hinnaga. See kehtib ka pillide kohta, mida müüakse nii odavalt, et sama raha eest ei saa Euroopas veel korralikku materjaligi. Suur osa pille tehakse Hiinas käsitööna, sest see on odavam kui väga kallitesse tööpinkidesse investeerida. Tööjõudu Hiinas teatavasti jagub ning kui üks inimene teeb üht ja sama liigutust väga kiiresti ja osavalt, siis see võib toodangu mõttes imet teha. Ometi kvaliteet ei lange, kuna standard on kõrge ja kontroll range. Lühidalt öeldes: odavaid pille tehakse nii lihtsalt kui võimalik ja samal ajal nii hästi, et need turul ikka müüksid!

    Mina kujutasin ette, et pilli tegemine on tervik ja ühe inimese looming, sest isegi kui meister ei tee kõiki detaile ise, siis vähemalt ta jälgib töö käiku. Kui nüüd aga ühte pilli teeb kümme või rohkem inimest …

    … siis ta on tsunftipill. Siin tulebki vahet teha: meistripill on meistripill ja tsunftipill on midagi muud.

    Selge! Aga räägime siis lähemalt meistripillist, mille tegemisel on kindlasti oma spetsiifika ja kord. Kuidas käib ühe viiuli tegemine?

    Meistripille tehakse endiselt Cremona koolkonna standardite järgi ja need toetuvad sajanditepikkusele traditsioonile. Sest kui jalgratas on juba leiutatud, siis pole ometi mõtet jälle nullist alustada. Täiendusi võib loomulikult teha, aga põhiprintsiibid peavad olema enne omandatud. Ka tööriistad on n-ö klassikalised ning võimalikult palju tehakse käsitsi – eriti, mis puutub viimistlusse.

    Kui palju kasutavad pillimeistrid tänapäevaseid vahendeid, näiteks arvutite abi? Kas mõne programmi abil on püütud kindlaks teha, milline peaks olema parima võimaliku kõla saavutamiseks puu paksus või laki keemiline koostis?

    Loomulikult selliste uuringutega tegeletakse, aga konks on selles, et iga konkreetne puutükk, millest hakatakse pilli voolima, on isesugune. Täpsed mõõdud võib ju üle kanda, aga kui kõik muu on muutumises – puu vanus, mis pidi see on lõigatud ja kui kaua kuivanud –, ei ole tulemus kunagi sama. Vanadel pillidel on veel see eelis, et nendel on sajandeid musitseerinud head muusikud, kes on pillid hästi sisse mänginud. On leitud ka kuulsate meistrite pille, mis on mingil põhjusel seisma jäänud. Aga kui neid on hakatud siis uuesti mängima, on kõla olnud oodatust kehvem just selle pärast, et pill on olnud kaua varjusurmas. Hea mängija võib pilliga imet teha! Kehv mängija võib aga pilli hoopis kinni mängida, sest kõla ei tohi kinni suruda, vaid see peab võimalikult vabalt välja pääsema. Puu sees olevad struktuurid kohanevad vibratsiooniga ja pill hakkabki helisema.

    Jah, inimesele, kes ei ole kunagi viiulit või mõnd muud keelpilli käes hoidnud, on keeruline selgitada, et pill on nagu elusorganism …

    Just! Isegi häälestus mängib rolli, sest kui seda tõsta näiteks pool tooni, ei pruugi pill mängijale enam n-ö vastata. Ja vastupidi: madalama häälestuse puhul on ka pinge väiksem, pill saab hingata-puhata, sest liigse pinge juures väsib inimene, aga ka puu. Eks kõla mõjuta ka muud tegurid nagu niiskus ja kuivus, mistõttu võib pill liimist lahti minna või kuhugi pragu sisse tulla. Ühesõnaga, mõjutegureid on palju!

    Kui kaua võtab ühe meistriviiuli tegemine? Selge see, et meistrite töötempo on erisugune – aga nii keskeltläbi?

    See sõltub tõesti väga suurel määral tegijast ja sellest, kas ta on ühe või paralleelselt mitme pilli kallal ametis. Mõni teeb aastas ühe, mõni kaks. Poolas oli selline meister nagu Jan Pawlikowski (1943), kes tegi omal ajal 40 pilli aastas … Eks see kõik oleneb ka sellest, kui palju on meistril kasutada tehnikat ja abilisi.

    Kui vanade pillide ja meistrite juurde tagasi tulla, siis näiteks laki valmistasid tollal hoopis apteekrid, sest neil olid vajalikud ained, ent ka vajalik know-how, sest enamasti keedeti lakk kokku looduslikest vaikudest. Lakk on läbi aegade paljudele meistritele peavalu valmistanud, sest mitte kõik värvid pole stabiilsed ja võivad oma intensiivsuse kaotada. Ometi teevad ka tänapäeval paljud meistrid laki ise, sest valmis­produktiga ei pruugi nad rahul olla.

    Millisest komponendist sõltub pilli kõla ja tämber kõige enam? Ilmselt on see mitme teguri summa?

    Kõik algab puidust: kui see on kehv, siis head nahka ei tule. Sestap peab eelkõige olema hea materjal ning meister peab mõistma, kuidas see käitub. Sest kõla sõltub puhtast füüsikast – kuidas tekkel saab kõlada ja kuidas mitte.

    Nii et pillimeistril peavad olema elementaarsed füüsikateadmised?

    Seda kindlasti, aga peale selle ka väga hea tunnetus. Mina näiteks olen häälestanud põhja ja kaane paksused kuulmise ja puidu elastsuse, mitte konkreetsete skeemide või mõõtude järgi. Hea kõla saavutamiseks ei tohi puit olla ei liiga jäik ega ka liiga pehme.

    Kas näiteks vale lakkimisega on võimalik kõla ära rikkuda?

    Põhimõtteliselt küll! Kui näiteks õli- ja piirituslakki omavahel kombineerides need vales järjekorras peale panna, siis ei saa lakk ühtlaselt kuivada ja võib praguneda. Üht-teist võib ikka vahel untsu minna, aga õnneks on võimalik lakk ka maha pesta ja uuele ringile minna. Lakk peab kaitsma pilli keskkonna muutuste ja kahjustuste eest, see ei või olla liiga paks, pehme ega kõva.

    Nii et peale selle, et pillimeistril on füüsikateadmised, peab ta olema ka väikestviisi keemik.

    Jah, ega pääsu ole. Kui koolikeemia on nõrgaks jäänud, tuleb teadmisi ise täiendada.

    Pillimaterjalidest juba rääkisime. Aga mis materjalist peab olema pilli­meister? Millised on eeldused ja omadused, milleta heaks meistriks ei saa?

    Pillimeister peab olema eelkõige luust ja lihast inimene, aga muusikaline kuulmine võiks olla ning kannatlikkust, pigem küll püsivust, peab olema. Kärsitusega selles ametis kaugele ei jõua. Kõige olulisem on aga kutsumus: peab tahtma seda tööd teha, sest pillimeistriks arenemine on pikk protsess, milles mängivad rolli väga paljud tegurid. Kas või head tööriistad, mis on kallid. See omakorda tähendab, et alustava pillimeistri kapital peaks olema päris kopsakas. Õnneks pärandavad meistrid mõnikord töökojad koos materjali ja tööriistadega oma järglastele, mis teeb elu mõnevõrra lihtsamaks. Töö on ka ohtlik, sest nii höövli, peitli kui ka noaga võib endale viga teha. Ka materjalid on teinekord teravad, nii et ohutustehnika on omal kohal.

    Kujutan ette, et nii nagu pillimängu puhul, võtab ka käelise osavuse õppimine ja harjutamine väga palju aega. Kui kiiresti või aeglaselt meistriks saadakse?

    Vastavates koolides kestab õpe kolm-neli aastat ning pärast seda tuleb praktiseerida veel mõned aastad eri koolkondade töökodades, et noor meister mõistaks, mis talle kõige paremini istub. Sest nii nagu pole olemas kahte ühesugust viiuldajat, on ka igal meistril oma käekiri.

    Selliseid koole Eestis paraku pole, ehkki Eesti Pillifondi toel alustas nüüd pillimeistri õpinguid kuus noort inimest, kes saavad koolitust nii teie kui ka välismaiste ekspertide juures.

    Nii on. Meil ongi ainus võimalus eraviisiliselt mõne siinse pillimeistri juures õppida või siis minna kusagile mujale. Kõige prestiižsem on viiuli kodumaana muidugi Itaalia, kus juba ainuüksi Cremonas on kolm kooli. Ent õppida saab ka Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Tänapäeval on aktuaalne ka spetsialiseerumine, mis tähendab, et üks meister restaureerib, teine valmistab uusi pille, kolmas tegeleb poognatega või vahetab ainult jõhve ning neljas ei tee kätega üldse midagi, vaid tegutseb hoopis eksperdina.

    Kui mängijaile korraldatakse konkursse, siis kas ka pillimeistritele? Kui jah, siis kas mõne säärase konkursi võitmine tuleb meistrile ka kasuks või paneb turg asjad paika?

    Konkursse on väga palju. Omal ajal oli Moskvas, Itaalias on Stradivari-nimeline konkurss. Mina olen osalenud Poolas, Tšehhis, Bulgaarias ja Itaalias. Konkurssidel hinnatakse kõiki komponente materjalist ja viimistlusest kuni stiilipuhtuse ja loomulikult kõlani välja. Kõla puhul hinnatakse omakorda tämbrit, ühtlust ja kandvust, ühesõnaga kõike seda, mida inimene suudab saalis kuulates ühe pilli puhul tähele panna. Loomulikult aitab konkursil osalemine meistri prestiižile kaasa, sest näiteks Stradivari konkursi võit on ikka väga suur au. Kuid võidupilli meistrile tagasi ei anta, vaid see jääb igavesti konkursi püsiekspositsiooni. Pilli kaotuse korvab rahaline autasu ning küllap ka prestiiž, mis tagab tulevased tellimused. Aga nagu interpretatsioonikonkurssidelgi, on ka seal hindamine kahtlemata subjektiivne ja alati leidub keegi, kes ei ole tulemusega rahul.

    Kuidas me Eestis toime tuleme olukorras, kus professionaalseid kollektiive ja mängijaid on palju, aga meistreid vähe? Kuidas peaksime edasi liikuma?

    Mulle näib, et siiani on isegi hästi hakkama saadud, ehkki selge on ka see, et järelkasvule tuleb hakata mõtlema võimalikult aegsasti, sest meistriks saamine võtab aastaid. Isegi kui pürgida ainult eksperdiks, peab olema näinud väga palju eri pille või pidanud end kurssi viima ainult teatud liiki instrumentidega. Näiteks Itaalias ei saa Prantsuse pillide kohta väga palju õppida, sealsed eksperdid on spetsialiseerunud itaalia koolkondadele. Ka Eesti pillide kohta pole mõtet Euroopast hinnangut hankida, kuna seal meie pille lihtsalt ei tunta, ehkki need võivad olla väga head. Kui enne rääkisime Hiinast, siis paljud hiinlased ongi välja õppinud Itaalias ning asutanud saadud teadmistega kodumaal oma töökoja või vabriku.

    Ehk peaksime ka meie tegema sedasama – saatma oma inimesi õppima keskustesse, kus oskused ja teadmised on juba ammu olemas?

    Kindlasti! See on kahtlemata kallis lõbu, aga esialgne investeering tasub end hiljem ilmselt kuhjaga ära.

  • Arhitektuur on läbirääkimiste kunst

    ULLA ALLA

    Leedu arhitektid Petras Išora ja Ona Lozuraitytė lõid 2014. aastal Vilniuses arhitektuuristuudio Isora x Lozuraityte. Disainerite duot võib iseloomustada kui ruumi kaudu lugude loojaid ja jutustajaid. Stuudio teeb koostööd kunstnike, avaliku sektori ja kõikvõimalike kultuuri­institutsioonidega. Isora x Lozuraityte tegutseb nii Leedus kui rahvusvahelisel areenil. Arhitektid tegelevad avaliku ruumi, maastikuarhitektuuri ja taristu disainiga, kuid pööravad tähelepanu ka ruumi sotsiaalsele aspektile, eksperimenteeritakse näitustega nii interjööris kui eksterjööris.

    Eriline koht nende loomingus on näituste kureerimisel ja kujundamisel. Nad on olnud seotud 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti riikide ühisekspositsiooniga „Balti paviljon“ ja 2021. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Leedu paviljoniga, kus oli loodud kujuteldav Leedu kosmoseagentuur.

    Petras Išora ja Ona Lozuraitytė on võitnud mitmeid taristu arhitektuurivõistlusi. Näiteks ökosilla võistlus 2017. aastal Soulis või Vilniuse Užvingise saare jalakäijate silla arhitektuurivõistlus. Viimase tööga kujundasid nad Užvingise saare silla osaks ning ühendasid selle loogilisemalt linnaga. Silla keskele on kavandatud haljastatud pargisaar, mis ühtlasi kindlustab, et silda ei saa niisama lihtsalt muuta autoteeks.

    Märtsi alguses rääkisid nad oma loomingust ja põhimõtetest kunstiakadeemia avatud loengute sarjas.

    Selleaastane kunstiakadeemia avatud loengute sari kannab pealkirja „Lähikondsed“. Kuraator Johan Tali sõnutsi pakub Läti ja Leedu värskele ruumikultuurile keskenduv sari võimaluse uurida, mida teevad meie „Balti mulli“ naabrid. Mis on teie käsitluses „Balti mull“ ning kuidas see on meie ruumikultuuri mõjutanud?

    Leedu arhitektid Ona Lozuraitytė ja Petras Išora on kui ruumi abil lugude loojad ja jutustajad.

    Petras Išora: Igal Balti riigil on oma identiteet. Kui võrrelda Eestit ja Lätit, siis mõlema riigi arhitektuur on omanäoline. Kui rääkida aga infrastruktuurist ja suurematest ühiskondlikest protsessidest, siis seob Baltimaid Nõukogude pärand ühest küljest ja Euroopa Liitu astumine teiselt poolt. Seega on meid mõjutanud kahe liidu vastandlik iseloom. Samuti võib mõlemat liitu vaadelda ka kui kaht geopoliitilist, bürokraatlikku protsessi, kus leidub ka sarnaseid jooni. Balti riikide majandus ning taristu oli ja on alati suuremate riikidega seotud. Oleme väikesed rahvad, endiselt sõltuvad suurvõimudest ja liitudest.

    Kolm Balti riiki on küll erinevad, kuid kuhu näete meid regioonina arenemas? Mille poole üldse püüdleme? Sealhulgas arhitektuuris.

    Išora: Selleks on palju võimalusi. Sõda Ukrainas on tõestanud, et vajame solidaarsust ja koostööd. Kui 1990. ja 2000. aastaid võib kirjeldada oportunistlike, individualistlike kümnenditena, ka riikide tasandil, siis tasapisi on meie ühiskond nihkunud taas koostöö suunas. Selleks on meil rohkem vaja ühtsust ja lugusid, millest kasvavad välja unelmad ja utoopiad.

    Üks hea näide üksmeelest on kas või 2016. aastal Veneetsia XV arhitektuuri­biennaali Eesti, Läti ja Leedu ühine ekspositsioon „Balti paviljon“. Sellised suured ettevõtmised on praegu veel pigem erand kui tava. Regionaalse narratiivi loomiseks on selliseid projekte rohkem vaja. Praegu on veel vara sõnadesse panna, mis on Baltimaade ühine identiteet. Kuid lootust üksteise leidmise ja lähenemise suunas on, võtame või näiteks praeguse loengusarja Eesti kunstiakadeemias.

    Ona Lozuraitytė: „Balti paviljon“ on hea näide. Ka varem on proovitud suuri koostööprojekte ellu viia, kuid alati on takerdutud bürokraatiasse. Ühine paviljon on eeskuju ja tõestab, et ühine tegutsemine on tõesti võimalik.

    Išora: Just, paviljon inspireeris, kuid see pole viimane pusletükk terviku nägemiseks, vaid ikka esimene. Pildi saab kokku siis, kui koostöö on pea iga projekti loomulik osa ja selle nimel ei pea eraldi pingutama. Oma huvide esindamiseks Euroopa Liidus ja kaugemal on vaja esineda koos, mitte eraldi riikidena. Eriti nüüd, mil Ida-Euroopas nähakse selgelt, et ühtsuses peitub jõud.

    Lozuraitytė: Balti regiooni võib käsitleda mitmeti. Kas need on kolm riiki Eesti, Läti, Leedu? Või kuuluvad sellesse kõik Läänemerd ümbritsevad riigid? Kolme Balti riiki seob ka nihkumine Põhja­maade poole. 1990. aastatel saime nõu Põhjamaadelt, kes aitasid meie riike vormida ja sealseid ühiskonnamudeleid siin rakendada.

    Išora: Just see kogemus, üleminek Nõukogude Liidust Euroopa Liitu ja lähenemine Põhjamaadele annab võimaluse olla omakorda nõuandja järgmistele riikidele, kes Euroopa Liitu pürgivad. Näiteks Gruusia, kes alles esitas liitumistaotluse. Meie riikide kiire ja selge ühiskonnakorralduse vahetumine on kvaliteet, teadmiste ressurss, mida ei tohi unustada.

    Olete teinud koostööd paljude institutsioonide ja teiste erialade esindajatega. Teie töödes torkab silma iga projekti saatev põhjalik uuring. Kuidas kirjeldaksite oma töötegemise viisi ja põhimõtteid?

    Lozuraitytė: Juba varakult, stuudio algusaastatel arutasime, mida me teeme ja miks. Aastatega on vastused küsimustele mida? ja miks? pidevalt muutunud. Oleme seadnud oma töö keskmesse protsessi, seetõttu on edasi arenenud ka töötegemise viisid ja põhimõtted.

    Išora: Alustasime ilma manifestita, olime uudishimulikud ja eks meil olid ka oma eetilised põhimõtted. Oleme teinud projekte, kus tegelesime avaliku ruumi, infra­struktuuri, kogukonna ja kodututega, oleme kureerinud näitusi, kus jagasime avalikkusega oma mõtteid ja kontseptsioone. Kaheksa aastat tagasi alustasime lihtsalt lahtiste silmadega. Kui maailma avasilmi vaadata, hakkab moodustuma mustreid, millest kujuneb välja loomingu kontseptuaalne raamistik.

    Lozuraitytė: Mõistame, et meie riigid on veel üleminekuperioodis. Arhitektidena anname endale aru, et me alles siirdume vanast uude ega ole veel kohale jõudnud. Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas 30 aastat, kuid ikka veel on alles institutsioonid, kus toimetatakse toonaste väärtuste järgi ja peetakse ülal vanu süsteeme. Mõne projekti puhul oleme selliste institutsioonidega kokku puutunud, oleme püüdnud hinnata, mis on väärtuslik ja mis mitte, ning seda arhitektuuris ja ruumis säilitanud. Endiselt tavatsetakse kustutada kõik möödunud aegu meenutav, sest tegemist olevat justkui vale minevikuga. Püüame sellest hoiduda, tuleb leida tasakaal mineviku ja tuleviku vahel. Üritame säilitada minevikust tähtsaima, et uue tulekuga ei visataks last koos pesuveega välja.

    Teil puudub manifest, kuid mainisite, et algusest peale olete lähtunud oma eetilistest tõekspidamistest. Mis need on ning kuidas need teie töös väljenduvad?

    Išora: Kuna meil puuduvad kindlad reeglid ja sisseharjunud töövõtted, püüame iga projekti juures leida põhipunktid, mille üle arutleda. Raske on töötada kliendiga, kes oma soovide ja unistustega mõjutab arhitektuuri ja ruumi, kuid ei väärtusta inimlikkust. Me ei poolda olukordi ja inimesi, kes loovad ebavõrdsust. Kanname üldhumanistlikke väärtusi, aga ega see väga eriline ole. Ka humanism on vastuoluline, vahel tähendab see liiga antropotsentristlikku maailmavaadet.

    Lozuraitytė: Meie projektid ja ettepanekud ei ole vaid visuaalid ja plaanid, esmalt üritame ikka ümber mõtestada hoiakuid. Ruumid ja nende välimus tulevad pärast mõtteviiside settimist ja ühiste arusaamade määratlemist.

    Klient ja tema roll on enamasti olulisemad kui arhitektuur, mida ta soovib. Väikestel sekkumistel võivad olla suured tagajärjed. Oleme loobunud suure eelarvega projektides kaasalöömisest, kuna seal puudub paindlikkus. Arhitektuur on justkui anum, seepärast peab energia selle sees olema hea.

    Užvingise saare jalakäijate silla projekt, millega liidetakse saar silla ja linnaga. Arhitektid Dominykas Daunys, Ivane Ksnelashvili, Petras Išora ja Ona Lozuraitytė.

    Išora: Igas olukorras üritame jõuda osalistevahelise tasakaaluni, enne kui üldse mingi ruumilise sekkumise välja töötame. Kindlaid reegleid järgides oleksime palju produktiivsemad, kuid sel juhul puuduks dialoog. Töö oleks lõplik ja lõpetatud. Meie keskendume dialoogile, üritame ikka ja alati oma vaatenurka muuta, iga olukord loob uued reeglid, alustame alati uuesti.

    Lozuraitytė: Oleme palju õppinud valdkonnaülesest koostööst. Meie koostööpartnerid on tihti aidanud meie vaateulatust laiendada.

    Išora: Koostöö on hoidnud meid avali. Oleme nagu koroona. Alguses üritas viirus inimkonda hävitada, kuid kaks aastat hiljem oleme õppinud koos eksisteerima. Nii muudame meiegi pidevalt enda lähenemise DNAd. Paindlikkus on osa meie tööst. See aga ei tähenda, et oleme selgrootud – kui vaja, seisame oma vaadete eest.

    Lozuraitytė: Paindlikkus ongi ehk meie manifest. Iga projekti iseloomustab kohanemine oludega, kuid ükski projekt ei sarnane eelmisega, seega on kõik ruumiotsused kohaspetsiifilised. Teiste erialade esindajatelt õpime uusi tehnikaid ja lähenemisi.

    Olete kujundanud palju näitusi, teinud koostööd kunstnike, kuraatorite ja kunstiinstitutsioonidega. Kuidas te sellesse maailma sattusite?

    Lozuraitytė: Minul on seljataga vabade kunstide ja restaureerimise õpingud. Püüan hoida ja rakendada varem omandatud teadmisi. Varasemate õpingute käigus on moodustunud sotsiaalne võrgustik, mis on loomulik koostöö alus.

    Näitused on ideaalne vorm, mille kaudu saab oma ideid kiirelt ja ilma eriliste piiranguteta katsetada. Kui miski ei õnnestu, siis näitus on ajaliselt võrdlemisi lühikest aega üleval, seal tehtud eksimustest on lihtne teha järeldusi ja edasi liikuda.

    Išora: Näitused saavad palju avalikkuse tähelepanu, need on investeering ideedesse ja sealsed mõtted jõuavad publikuni. Näitus on hea vorm eksperimenteerimiseks, võrdlemisi väikese keskkonna jalajäljega, aga see-eest võib kultuurimaastikku jätta suure jälje. Näitusel on palju laialdasem ja tõhusam mõju kui mõnel suurel hoonel.

    Lozuraitytė: Ühel hetkel arvasin, et võib-olla on aeg midagi muud teha, kuid raske on loobuda ideedest ja koostööenergiast, mis meie vaimu toidab. Seepärast lööme endiselt näituseprojektides kaasa.

    Išora: Näitused mõjutavad ka meie muud tööd. Ehitusprojektid, näiteks sillad ja hooned, on pikaajalised, näituse tempo on see-eest kiire. Näituste eksperimentaalsed ideed kanduvad tahes-tahtmata üle ka teistesse, aeglasema rütmiga projektidesse.

    Tegelete palju materjalidega, olgu selleks plasti töötlusjäägid või lammutamisele määratud Nõukogude pärand. Näiteks Vilniuse moodsa kunsti muuseumi kohviku sisekujunduses olete kasutanud plasti tööstusjääke, samast hoonest pärit dolomiiti ja ühe teise hoone betoonpõranda tükke. Kust tuleb teie vaimustus materjalide ja nende päritolu vastu?

    Išora: Materjal ühendab eri aegu väga hästi, on siin ja praegu, kuid raamistab ka minevikku. Materjal on hea alguspunkt – see meenutab meile möödunut ja sunnib otsima tulevikulahendusi.

    Lozuraitytė: Me n-ö loeme materjale, sest neis peituvad teadmised. See juhatab omakorda teadmisteni, kuidas materjali kasutatakse ja eksponeeritakse.

    Išora: Materjal on kui kõvaketas, millesse on talletatud informatsioon. Kui seda lähedalt uurida, võib leida nii eelneva fragmente, meistri sõrmejälgi kui ka lugusid. Küsimus on, missugust pärandit tasub väärtustada. Pärand kipub olema pildikeskne. Renoveeritud vanades hoonetes, paleedes ja vanalinnades kipuvad materjali lood kaotsi minema. Renoveerimine peseb ja kustutab kõik jäljed, mis aastasadadega materjali on ladestunud. See on üks põhjus, mis materjalide säilitamine on vajalik ja huvitav.

    Mille uue ja huvitava kallal te praegu töötate, mida uurite, mis on teie tähelepanu hõivanud?

    Išora: „Uus“ on huvitav sõna, mida siinkohal kasutada. Uus ei kuku niisama taevast sülle, vaid tähendab piiride ületamist, uutmoodi mõtestamist uue ja keerukama süsteemi loomiseks. Me muudkui ületame piire, mille oleme endale seadnud, kasutame seda, mis juba on olemas, et luua uusi ühendusi ja sealt leiame ka uudsuse. Miski ei sünni nullist. Eks me otsime piire, mida ületada, olgu need isiklikud või ühiskonna seatud.

    Oleme praegu lõpusirgel mitme projektiga, mis tegelevad elukeskkonnaga. Rakendame muutuvate ja ümber kujundatavate ruumide – nagu teatri black box või ehituskraana – omadusi. Oleme kutsutud osalema tootedisaini näitusel.

  • Kõhkluste kiuste

    GRETE TIIGISTE

    Sisearhitekt Tarmo Piirmetsa looming on eri tüüpi projektide assortii. Ta on teinud mitme õppehoone sisearhitektuurilise lahenduse, nagu Tartu tervishoiu kõrgkool (koos Kavakava arhitektidega), Tallinna ülikooli Vita hoone (koos Salto arhitektidega ja Raul Tiitusega), Eesti kunstiakadeemia (koos Kuu arhitektide ja Raul Tiitusega) ja Tabasalu põhikool (koos Andro Männi ja Raul Tiitusega), Skype’i, Pipedrive’i ja Bigbanki peakontori, lisaks mitmete eramute ja restoranide sisekujundus. Nimekiri sellega ei lõpe. Piirmets tegutseb sisearhitektuuribüroos Pink, projekteerib, võidab auhindu ning õpetab ühtlasi noori sisearhitekte ja arhitekte, püüdes olla neile vestluspartner.

    Alles hiljuti võitis ta Kuu arhitektidega koos Tallinna Kunstihoone arhitektuurivõistluse. Värskenduskuuri läbinud ja ajakohastatud hoone avatakse plaani kohaselt 2024. aastal.

    Alustuseks soovin õnne Kunstihoone arhitektuurivõistluse võidu puhul! Esimene küsimus on veidi sentimentaalse alatooniga: milline on sinu suhe Tallinna Kunstihoone majaga? Kas selle arhitektuurivõistluse lahenduse väljatöötamise juures on mänginud rolli ka mõni isiklik aspekt?

    Tarmo Piirmets: „Oma projektide puhul olen alati Stockholmi sündroomi ohver: kasvan oma loominguga nii kokku.“

    Tarmo Piirmets: Ei, mul pole olnud Kunstihoonega erilist suhet. Meenub ainult tärpentinilõhn. Ma polnud enne käinud ka üheski ateljees, nii et sellest maailmast ei teadnud ma võistlustöö koostamise eel suurt midagi.

    Millest Kuu arhitektidega lahenduse väljatöötamisel alustasite? Kas teil oli silme ees ka mõni uus või rekonstrueeritud näitusehoone rahvusvaheliselt areenilt?

    Õhus oli ärevust, mina tahtsin sellel konkursil osaleda. Olen aeg-ajalt võistlustest osa võtnud, aga üliväikese eduga. Inimesed ikka suhtlevad, ma olen Kuu arhitektidega varem koostööd teinud, näiteks kunstiakadeemia uue hoone puhul. Tundub, et meie mõtteviisid ja arusaam maailmast sobivad hästi. Oleme aastatega teineteist päris hästi tundma õppinud ja sealt hakkas idanema mõte, et jube mõnus oleks ka seda Kunstihoone konkurssi koos nendega teha. Töötasime konkursi lahenduse kallal päris pikalt, võtsime aega.

    Rahvusvahelistest eeskujudest niipalju, et meiegi ju elame selles maailmas, kus kõik asjad on justkui korra juba ära tehtud ning enam ei suuda järge pidada ning kõigel silma peal hoida. Praegu on muuseumimaailmas üleilmne eeskuju Londoni arhitekti David Chipperfieldi objektid, näiteks Folkwangi XIX ja XX sajandi kunsti muuseum, James Simoni galerii Saksamaal või Jumexi muuseum Mehhikos. Cipperfieldi büroo paneb ägedalt kokku uut ja vana. Sellist materjali Kunstihoones iseenesest ei olnud. Oli ainult mõte, kuidas hoone teistmoodi toimima panna.

    Kunstihoone võidutöö silmapaistev element on majast välja ulatuv sõõrikukujuline liikumistee näitusesaalide vahel. Võistluse žüriisse kuulunud Kunstihoone juht Paul Aguraiuja tõstis teie lahenduse puhul esile ka ligipääsetavuse. Kuivõrd keskendusite just sellele?

    Ligipääsetavus oli tõesti peamine fookus. Kõik, kes tahavad, peavad Kunstihoonesse saama. Kedagi ei tohi piirata või takistada sinna minemast. Eks oleme ise ka varsti näiteks vaegnägijad või vaegliikujad … Maailm ja nõudmised on sellised, et ruum võiks olla võimalikult demokraatlik, mugavalt kasutatav ja kutsuv kõigile. Kui see põhimõte paika sai, tuli mõelda, kuidas tagada avatus võimalikult minimaalse sekkumisega. See oli omaette ülesanne, mis ei hakanud siiski ahistama.

    Selle sõõrikuga on selline lugu, et Kunstihoones lihtsalt ei saanud teistmoodi liikumisteid lahendada. Tellija ootus oli saada maja seest korrus kõrgemaks, aga füüsiliselt ei olnud see võimalik. Tuli leida muu lahendus, mis pidi vanast arhitektuurist selgelt eristuma. Siis tuli idee, et see võiks olla ka kuidagi silmatorkav – nii see sõõrik tekkis.

    Igal juhul mõtlesime läbi kõikvõimalikud liikumisteed. Majas on praegu kaks lifti, millest kumbki uude lahendusse ei kõlvanud. Meil oli mõte, et Kunstihoone külastaja ja ateljees töötaja liikumistee ei tohiks ristuda.

    Mis lahenduses veel olulist rolli mängib?

    Peamine impulss oli tellija soov saada suurem saal, mis viiks selleni, et majja tekib uutmoodi elu. Kunstihoone külastamise kogemus on juba praegu eriline ja tugev ning rõhutasime oma töös, et meie soov ei ole seda kuidagi muuta. Milleks? Kunstihoone kasutab juba praegu iga võimalikku pinda teoste eksponeerimiseks ning ka uued pinnad peaksid hakkama niiviisi toimima. Tellija soov oli kasutusele võtta ka klaaslaepealne ruum. Algul ringlesid meeskonnas väga konservatiivsed mõtted, aga kui süvitsi läksime, siis tekkis huvitav lahendus, mis võiks kunstnikkegi inspireerida. Kavandasime sinna väikevormide ja kergemate esemete eksponeerimiseks galerii. Klaaslagi on uue korruse põrand, mille kohal on kunsti näitamise platvormid. Tihti loovad piirangud uusi võimalusi.

    Milliseid väärtusi peab nüüdisaegne Kunstihoone peale ligipääsetavuse kandma?

    Hoone võiks olla hästi mitmekülgselt kasutatav. Peale kunsti eksponeerimise võiks ruum sobida ka muuks tegevuseks: seal võiks külastaja ise loomingule pühenduda, asju määrida, videoid vaadata jne. See muutub pärast remonti ka Kunstihoones. Kunsti näitamine on üks eesmärk, aga samuti tahaks teada, kuidas kunst sinna saabub, rääkida kunsti lugu laiemalt, näidata kas või seda, kuidas teoseid lahti pakitakse. Tahaks tutvustada kunsti olemust ka siis, kui teos on seina pealt maas. Sellest mõttest koorusid välja vaid klaasiga muust ruumist lahutatud töökojad.

    Tellijal oli oma nägemus klassiruumide osas. Meie meeskonnal tekkis mõte, et klassiruum võiks olla igal pool: saab maas lebada ja midagi vaadata või katsetada.

    Mis saab Kuku klubist?

    Kunstihoones lõpeb paratamatult jalutuskäik Kuku klubis. Praegu on küll ühendus saalide ja klubi vahel olemas, aga see on läbi mõtlemata ning Kuku klubi pole siiani osa näitusekogemusest, kuigi on nii olemuslik osa majast. Kuku klubi ei tohiks olla kogu linna diskoteek, vaid peab jääma sõlmituks Kunstihoonega. Võistlustöös pakume välja ühenduslüli, mille abil kaasatakse näituse ja Kunstihoone külastusse orgaaniliselt ka Kuku klubi. Muidugi saab klubi tegutseda vaid siis, kui on elujõuline, väevõimuga seda muuta ei saa. Kirjutasin isegi konkursi seletuskirja sisse, et sisearhitektuurilise projektiga saame luua vaid võimalusi, kuid ei saa klubile tugikontseptsiooni välja pakkuda.

    Mart Kalm on öelnud, et 1934. aastal avatud Kunstihoone arhitekt Anton Soans oli just selline tüüp, kes oli teistele hea partner. Kunstihoone juures tegi ta koostööd Edgar Kuusikuga: selles duos oli Soans suhteliselt isetu, Kuusik aga tuntud iseka karakterina. Sina teed samuti koostööd väga mitmete arhitektide ja sisearhitektidega? Milline on tööjaotus ning millised rollid töötegemise juures üldjuhul tekivad?

    Atmosfäär on sisearhitektuuribüroos Pink väga positiivne, aga iga koostöö on ise nägu, mõne bürooga teeme koos mitu projekti. Meetodid on erinevad, protsessid samuti. Iga töö on võimalus, mis tuleb realiseerida, ja olen seda ka teinud. Ma tegutsen juba 20–30 aastat ning hea oleks, kui igal aastal valmiks üks objekt, millega saab lõpuni rahule jääda.

    Sisearhitekti töö on allhankija töö ning projekteerimine võib kesta aastaid. Sisearhitektis kaheldakse kogu aeg, aga sellest ei räägita koolis kunagi. See kahtlemine hakkab peale tellijast ja kestab kogu projekteerimise ja ehituse vältel. Kuni objekti valmimiseni kahtlevad sisearhitekti otsustes kõik ning avaldavad vaimset survet, püüavad näidata, et miski ei kõlba. See amet nõuab küllalt tugevat närvi, et öelda: nüüd on valmis ja kõik.

    Sisearhitektuur on tükk suuremast suutäiest, mis tellijale üle antakse. Lõpuks kergitad kaabut, lööd ukse kinni ja lähed ära. Ei ole mõtet teha tellijale midagi, millega tal ei ole mitte midagi peale hakata. Kliendi lähteülesandele ei ole mõtet vastu võidelda, sealt tuleb leida oma tahk. Reeglina on see osa tervikust.

    Räägime muust ka. Sinu portfoolios on mitmeid hinnatud ja kõrge tasemega objekte. Üks viimastest on Tallinna tehnikaülikooli uus ehituse mäemaja, mis võitis sisearhitektide liidu 2021. aasta aastapreemia. Žürii iseloomustas hoone sisearhitektuuri sõnadega „heas mõttes puhta puidune“. Miks jäi selle hoone puhul kaalule just puit oma eri kasutusviisi ja struktuuriga?

    Tasub mainida, et tegu on siiski renoveerimisprojektiga. Vanast majast jäi küll alles ainult katsehall, mis vuntsiti ka korralikult üles.

    Mäemaja sisearhitektuur ei pidanud alguses nii puidune olema. Tegu oli tellija ambitsiooniga, et kogu hoone võiks olla just sellest materjalist. Niisiis on see maja kolmekordne puithoone, mis on ühtlasi normide järgi kõrghoone. Seetõttu tekkis mitmeid tuleohutus- ja evakuatsiooniprobleeme, aga need olid mõeldud väljakutseks ja visiitkaardiks koolile, sest tehnikaülikool on ju uurimisasutus. Sisearhitektuuri tingis see, et insenerid peavad saama seal asju katsuda ning vaadata, kuidas materjal ajas käitub ja muutub.

    Puidu kasutamisest hakkas arenema mõte, et hoone võiks olla õppevahend, kus saame eksponeerida puitu eri viisil, seda puuliigi mõttes, aga ka keskkondade ja funktsioonide mõttes. Omamoodi katsetasime, kuidas puidu kasutamisvõimalused kõik koos mõjuma hakkavad. Üritasime viimistluse igapidi võimalikult sarnaseks saada. Interjööris on lisaks ka natuke betooni.

    Oled puiduga eksperimenteerinud varemgi. 2013. aastal võitsid aasta puitehitise fassaadipreemia Kalana suveköögiga, lisaks on preemia pälvinud Kihnu päästekomando hoone, mille projekti tegid koos Jaak Huimerinnaga. Projekte on veel. Mis sind puidu juures võlub?

    Ega ei võlugi midagi. Puit ei eristu teistest materjalidest. Lihtsalt on sattunud nii, et elu on meid mingil hetkel kokku viinud, aga ma ei saa öelda, et eelistan puitu teistele. Ma austan ja hindan kõiki materjale. Nüüd hakatakse ehitama ka Pelgulinna riigigümnaasiumi, mille kõik kolm korrust tulevad puidust [koostöös Arhitekt Mustaga – G. T.].

    Oled olnud seotud mitme õppeasutuse projekteerimisega. Nende seas on näiteks Tartu tervishoiu kõrgkool ja Eesti kunstiakadeemia. Mõlemad on auhinnaga pärjatud objektid. Kuivõrd on neisse, õppimisega seotud ruumidesse didaktiline osa teadlikult külge poogitud?

    Oma projektide puhul olen alati Stockholmi sündroomi ohver: kasvan nende asjadega nii kokku. Mul on hästi raske niimoodi nendele projektidele tagasi vaadata, aga igal asjal on suurem lugu. Tervishoiu kõrgkoolis oli arhitektuurilisel ja sisearhitektuurilisel lahendusel peaaegu et turunduslik eesmärk. Selle taga oli mõte teha kooli ruum nii äge, et õppurid tahavad ainuüksi sellepärast sinna tulla, et ruum soodustaks uute üliõpilaste sisseastumist. Selliselt on ta küllalti edukas tööriist.

    Ma usun betooni valamisse ehk koolireformi. Sellega kaasnev uute hoonete projekteerimine ja ehitamine loob ka õppehoonega parema sideme, mistõttu nooredki soovivad koolis olla. Ma olen õppinud Lasnamäel, keskkoolis käisin aga reaalkoolis. Need on täiesti erinevad keskkonnad.

    Kui õppeasutustega tegelen, võtan alati ette oma Lasnamäe kooli ja kõrvutan kõike sellega. Väga lihtne on jõuda sama tühja tulemuseni, kuid ma püüan selle vastu sõdida. Koolimaja peaks olema natuke värelev, võimalusterohke, mitte selgelt ja lõplikult disainitud. Hoone peab pakkuma platvormi ideedele. Ruum ei tohi olla liiga lõpetatud, puhas ega valmis.

    Lood haridusruume, aga juhendad ka kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna tudengeid. Mida õpetamise juures oluliseks pead?

    Saksa töötusdisaineril Konstantin Grcicil on hea võrdlus, et tema ei ole nagu Philippe Starck, kel tuleb iga minutiga uus hea mõte. Temal tuleb üks mõte päevas. Ma olen ka pigem sellise loomuga, et tahan tõmbuda endasse ja niiviisi töötada. Kui lähed tudengi juurde, siis pead olema nagu Starck. Tuleb kohe reageerida ja see on enesearendamise mõttes väga huvitav ja hea ülesanne. Nii avastad järsku, et oledki suuteline kiiresti reageerima, ideid pakkuma, neid kokku võtma. Selles mõttes on õpetamise taga puhtalt ambitsioon. See on tore väljakutse, mis seisneb tihti just abis tudengile sõlmede lahtiharutamisel ja talle suuna andmises. Ma tahan olla vestluskaaslane ja arutada. Nii sünnib lihtsalt rohkem. Mulle paistab, et üliõpilane on õnnelikum, kui tal on vestluskaaslane ja ta ei pea kõigele üksi mõtlema. Soovitan tudengitel ise ruumi tunnetada ja kogeda: ei ole mõtet teha tavalist ruumi ning juba tehtut ning olemasolevat korrata.

    2011. aastal valminud Tartu tervishoiu kõrgkooli sisearhitektuuril on turunduslik eesmärk: kuna kooli ruum on nii äge, tahetakse sinna õppima tulla juba ainuüksi selle tõttu.
    Eelmisel aastal liginullenergiahoonena renoveeritud tehnikaülikooli ehituse mäemaja on 3500 ruutmeetrit suur. Kuna selle sisearhitektuurile annab iseloomu puit, saavad seal õppivad insenerid materjali katsuda ning vaadata, kuidas see ajas käitub ja muutub.

  • Luulesalv

    TRIIN PAJA
    Triin Paja

     

    Tulle minemine

     

    kas ka loom on mõelnud

    haukunud ja möiranud:

    tule tagasi?

     

    aga kui tagasi tulemine on tulle minemine?

     

    kajan, kuni ma pole enam hääl,

    vaid peegel.

     

    Matsime kuu, mitte sinu

    surnuaias on ristid nagu maasse löödud mõõgad. ühel haual kasvavad metsmaasikad. nopin kaks marja, magusat, punast. sul pole enam silmi, aga palun, loe mind. sinu sõrmed on hõrenenud kuukiirteks, aga nad ulatuvad ikka veel minuni, justkui matsime kuu, mitte sinu. tea, kui elus ma olen. tantsisin üksi udus, milles liikusid kitsed. see oli nii intiimne, aga kõik vesi, ka udu, on surnupesuvesi. kui sind viimast korda nägin, olid asetanud leiva ja karbi vürtsikilusid elutoa lauale. hakkasid sööma. mina keedan surnuaia nurmenukust teed. söön ja joon sind.

     

    Isa silmad

    möödunud on nii palju aega, et isa ripsmed on tihenenud hallsamblikuks. tähed avavad esimest korda peale valget suve oma silmad ja näevad surnuid enne, kui mind. paotan kardinaid veel rohkem. need ei ole tähed. hoopis isa pilgutab silmi. ta silmad on aastaid tagasi trepikojas värelenud varblane, kelle välja aitasin. astmed on ikka veel varblase varjust määrdunud. mu süda ei ole piisavalt tühi, et katta trepikoda valge linaga ja sulgeda käega isa silmad.

     

    Peagi ilmuvast luulekogust „Jõe matmine“

     

    „Rohkem palve kui jutustus“, intervjuu luuletaja Triin Pajaga

    Triin Paja „Ürglind“

    Donika Kelly „Bestiaarium“

Sirp