Toeta
Otsi

Jaan Malin

  • Maailma kurdid kõrvad

    Eerik-Niiles Kross

    Sèvres’i lepingu 64. artikkel ütleb järgmist: Kui ühe aasta jooksul käesoleva lepingu jõustumisest Kurdi rahvas /…/ pöördub Rahvasteliidu nõukogu poole, näidates, et enamik kurdide ala elanikkonnast soovib Türgist iseseisvust, ja kui nõukogu siis leiab, et see rahvas on iseseisvuseks võimeline ning soovitab, et see tuleks neile garanteerida, nõustub Türgi siinjuures selle soovituse ellu viima ning loobub kõigist õigustest ja nõuetest nende alade üle.

    Kurdi aladena määratles leping enam-vähem praegusegi etnilise kurdide ala Ida-Türgis, Põhja-Iraagis, Põhja-Süürias ja Loode-Iraanis.  Kurdide juhid, kes olid käinud korduvalt inglaste juures rahulepingu kurdide tingimusi läbi rääkimas, olid selleks ajaks andnud oma rahvale edasi liitlaste lubaduse, et ükspäev on Kurdi riik. See päev pidi saabuma aasta jooksul Sèvres’i lepingust. Ma ei tea, kas maailmas on teist rahvast, kellele on nii kõrgel rahvuvahelisel tasemel omariiklust lubatud, ent kel seda siiski tänaseni ei ole.

    Erinevatel põhjustel taandusid liitlased kurdidele antud iseseisvuse tunnustamise garantiist. Tuleb nõustuda, et põhiliseks põhjuseks oli Mustafa Kemali võimuhaaramine Türgis. Kemal, keda hakati peagi kutsuma Atatürkiks, saavutas kiire populaarsuse muuhulgas just Sèvres’i lepingu väidetavalt Türgi rahvuslikke huve kahjustavate tingimuste pärast. On üsna traagiline, et kurdid võitlesid koos Atatürki vägedega, lüües Anatooliast välja Kreeka väed, ning olid siis veel valmis ka sõdima koos türklastega inglaste ja prantslaste vastu.

    Atatürk teatas, et tema ei loe end seotuks kukutatud Osmanite tehtud lepinguga. Kuid leping lagunes ka liitlaste poolel. Inglise mandaadi alla antud Iraak osutus üha enam hinda mineva nafta tähtsaks leiukohaks. Suured naftavarud paiknesid Mosuli provintsis, Sèvres’i lepingu mõistes Kurdi territooriumil, ent mida soovis endale haarata nii Atatürk kui ka Briti administratsioon Bagdadis. Kurdi riik ei sobinud enam geopoliitikasse ja Kurdi riigi loomise väljavaade muutus peaaegu olematuks.

    Liitlased avasid Türgiga uue rahuläbirääkimiste vooru ning 1923. aastaks jõuti Lausanne’i rahuleppeni, kus kurde enam isegi ei nimetatud. Idapoolne Anatoolia, mis on kurdide ala, jäi Türgile. Mosuli provintsi küsimuse pidi lahendama Rahvasteliidu komisjon. Nagu teame, tegi see kindral Laidoneri juhtimisel 1926. aastal ettepaneku, et Mosul peab jääma Iraagile.

    Mõistagi ei leppinud kurdid olukorraga rahumeelselt ja leppinud ei ole nad sellega tänaseni. Siinkohal ei ole võimalik üles lugeda kõiki kurdide ülestõuse erinevate valitsuste vastu viimase 80 aasta jooksul. Nimetame vaid olulisemad. 1919 kuulutas kurdide juht šeik Mahmud välja Kurdi iseseisvuse ja sõdis nii inglaste kui türklastega ning suruti maha. 1921 tõusid üles Iraani kurdid Ismail Shakkak Simko juhtimisel. 1927 – 1930 eksisteeris Türgi idaosas kurdide Ararati Vabariik, mis teadagi ei saavutanud rahvusvahelist tunnustust ja mille Ankara purustas. 1930, kui Briti mandaat Iraagis lõppes, tõusid kurdid taas šeik Mahmudi juhtimisel Bagdadi vastu üles ning suruti maha. Sellal astus ajalukku Barzani perekond, kelle mitmed esindajad on suurt osa kurde juhtinud tänaseni. Iraagi kurdid tõusid uuesti üles 1943. aastal ja hoidsid võimu enda käes 1945. aastani, mil ülestõusu tuumik suruti Iraani. Iraani põhjaosas kuulutasid kurdid välja Mahaba Vabariigi, mille juhtide hulka kuulus ka Kurdi Demokraatliku Partei asutaja Mustafa Barzani. Mahaba Vabariik püsis N Liidu teataval toel kaks aastat ja purustati siis Iraani šahhi vägede poolt. Mahaba Vabariigi juhid poodi üles, ainult Barzanil õnnestus põgeneda.

    Pärast Teist maailmasõda on kurdide iseseisvuspüüdlused enam fragmenteerunud nende riikide kaupa, mis kurdi ala valitsevad, ehk põhiliselt Türgi, Iraak, Iraan ja Süüria. Kokku elab põlisel kurdi alal tänapäeval kõige konservatiivsemate hinnangute järgi 25 miljonit kurdi. Kõik neid valitsevad riigid üritavad kurdide arvu ametlikus statistikas võimalikult väiksena näidata. Kõige kaugemale on siin läinud Türgi, kus ühe teooria kohaselt kurde üldse olemas ei ole. Pikka aega kehtis seal ametlik seisukoht, et tegu on “mägitürklastega”, kes on türgi keele unustanud ja tuleb taastürgistada. Kurdi keel kuulub muide indoeuroopa keelte hulka ning kurdid on valdavalt üsna sekulaarse eluhoiakuga sunniidid.

    Kõige tuntum kurdide organisatsioon on vahest Türgis tegutsev Kurdi Tööpartei, mida enamik maailma riike peab terroristlikuks. Kurdi Tööpartei on tõepoolest valinud terroristliku taktika, ent märkimata ei saa jätta ka kurdi külade küüditamisi ning tuhandete kurdide tapmist Türgi valitsuse poolt kuni viimase ajani. Kurdikeelne kirjandus ja ajakirjandus on endiselt praktiliselt keelatud ning kurdidel puudub igasugune kultuuriline, rääkimata poliitilisest autonoomiast.

    Kõige kaugemale on kurdid oma iseolemises tänaseks jõudnud Iraagis. Kuigi Saddami ajal sõdisid nad Bagdadiga enam-vähem pidevalt, olid Iraagi keskvõimu kontrolli all siiski ainult olulisemad linnad kurdi alal. Bagdad üritas läbi viia kurdi alade arabiseerimist ja saavutas selle suurel määral Mosulis ja Kirkukis. Ometi ei saavutanud Saddam Hussein Kurdistani mägede üle kunagi täielikku kontrolli. Iraagi kurdide tänaseks täiesti regulaarne sõjavägi ‘pêşmerge’ on välja kasvanud just sellest aastakümnetepikkusest vastupanust. Maailm kuulis aeg-ajalt kurdi ülestõusude verisest mahasurumisest Saddami poolt või näiteks kurdi linna Halabja gaasitamisest 1988. aastal, kui hukkus 12 000 inimest, ent kurdide kaitseks ei võetud õieti midagi ei ette ei Türgi ega Iraagi suunal.

    Alles 1991. aastal, pärast Lahesõja lõppu, kui kurdid olid taas Saddami vastu üles tõusnud ning neid ähvardas uus pealetung Bagdadist, kehtestasid liitlased Briti peaministri John Majori initsiatiivil kurdi ala kohale lennukeeluala. See hoidis ära Saddami õhurünnakud kurdide vastu ning lõi tegelikult olukorra, kus Iraagi kurdid hakkasid de facto oma territooriumi kontrollima. 1992. aastal valiti Kurdi parlament, loodi kaks kohalikku valitsust asukohtadega Hewlêris (Arbil) ja Silêmanîs ning hakati üles ehitama majandust.

    Faktiliselt tekkis maailma riikide poolt tunnustamata iseseisev poliitiline üksus. Kurdid lõid kaks sõjaväeakadeemiat ja 10 000 mehega armee, oma politseijõud, rajasid 1990ndate lõpuks mobiilsidevõrgu, mis töötas Briti maakoodiga, ning kaks kurdikeelset satelliitkanalit. Kurdi ajakirjandus ja kirjandus õitses, valitsemiskord oli midagi hõimusuhteid respekteeriva demokraatia taolist.

    2003. aastal alanud Iraagi sõjas sõdis kurdi pêşmerge liitlaste poolel. Nemad puhastasid Mosuli ja Kirkuki ning suure osa Põhja-Iraagist Saddami vägedest. Kurdid peavad end erinevalt muust Iraagist sõja võitjateks. Ent iseseisvus ei tundu endiselt sobivat geopoliitikasse. Ei USA ega muud liitlased taha seni midagi kuulda Kurdi riigist. Kurdi liidritele tehti algusest peale selgeks, et nad peavad leppima autonoomiga Iraagi koosseisus. Kurdid nõustusid, ent ütlesid, et sealt edasi nad mingeid tingimusi vastu ei võta. Nad on keeldunud Iraagi uue armee lubamisest oma territooriumile ning tagavad julgeoleku ise. Kurdi alal ei ole 2003. aastast hukkunud ükski koalitsiooni sõdur. Seal on olnud kaks märkimisväärset terroristlikku rünnakut, samas kui mujal Iraagis on neid umbes 80 päevas.

    Võiks öelda, et Eestil on 1926. aastast kurdide saatuses teatav roll ja karmavõlg. Kindral Laidoner jättis koos Inglismaaga siis nende taotlused tähelepanuta. Nüüd, kui meil endil on õnnestunud geopoliitikat haneks tõmmates iseseisvus taastada, võiksime mõelda kurdidele. Enesemääramisõigus on lõpuks jätkuvalt oluline ka meile. Eesti peaks tegema kahte asja. Esiteks siduma Türgi Euroopa Liitu pääsu Türgi kurdide õiguste sisulise ja kontrollitud kaitsmisega Türgi poolt. Kurdi küsimus peaks olema Türgi Euroopa taotlusi toetava Eesti poliitika
    osa. Teiseks peaks Eesti Iraagi koalitsiooni liikmena tõstma Iraagi kurdide küsimuse ägeneva Iraagi kodusõja kontekstis. Ehk õnnestuks nüüd lõpuks Iraagi Kurdistanile riikliku iseseisvuse andmine. Kurdi riik Iraagi Kurdistani alal annaks maailmale sekulaarse, tööka, rahuliku Lähis-Ida riigi. Türgi liitumisel Euroopa Liiduga oleks see riik liidu naaber.

    Me võime lähiajal jõuda olukorda, kus Iraagist õnnestukski päästa ainult Kurdistan. USA kaitseminister on sellist võimalust juba poolametlikult kaalunud. Eesti asi peaks olema katsuda selle plaani mõistlikkus ja õigsus Washingtonile ja Brüsselile selgeks teha. Washington peaks selle selgeks tegema Ankarale ja Bagdadile. Damaskus ja Teheran võivad oodata. Nõnda tooks Iraagi sõda vähemasti mingigi õigluse.

  • Pedaspea mereranda on märkamatult kerkinud avastamisväärne varjualuste park

    Solveig Jahnke

    Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuritudengid on seitse aastat rajanud Pedaspea matkarajale eriilmelisi ehitisi, millel on üks ühine  varjualuse funktsioon.  Uusim rajatis kannab nime “Laas” ja selle varjualuse avamine toimub reedel, 17. augustil kell 19.

    Iga augusti keskel käivad Eesti Kunstiakadeemia I kursuse arhitektuuritudengid Pedaspeal, Lahemaal varjualust ehitamas, sel aastal juba seitsmendat korda. Tänavuse varjualuse nimi on “Laas” ja seda ehitab 15 üliõpilast, kelle juhendajaks on arhitekt Jaan Tiidemann. Varjualuse autor on I kursuse arhitektuuritudeng Kirke Päss. Üliõpilaste sõnul kerkib tänavu kõigi aegade kõige suurem ja võimsaim helisüsteem.

    Ehitamiseks on aega vaid 10 päeva, mille jooksul tuleb ehitusplats ettevalmistada, projekteerida, ehitada, tekkivaid probleeme ja vastuolusid lahendada – kogeda paljut, mis arhitekti ametiga kaasneb.
     
    Varjualuse projekteerimine on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna I kursuse kevadsemestri keskne õppeülesanne, mida juhendab professor Andres Alver.
    Varasematel aastatel on ehitatud kuus varjualust: GIIK (2006.a), TORN (2007.a), LUIK (2008.a), KOLM (2009.a), SPIN (2010.a.) JA VARING (2011).

    Pedaspea mereäärsele metsarajale kerkinud varjualuste park pakub põnevat avastamisrõõmu igas vanuses seiklejaile, sest varjualustele saab peale ronida, neist üle jalutada, sisse pugeda ja isegi kiikuda. 

    Kõik huvilised on avamisele oodatud 17. augustil kell 19. Kohapeal toimub ekskursioon Pedaspeale kerkinud varjualuste pargis.  Varjualuste asukoht on näha internetis: http://tinyurl.com/6awdsd

    Varjualuse ehitamist toetavad SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Kultuurkapital ja Puuinfo.

  • KÕLAKODA me peas loob omaenese muusikat

    Tiit K?ler

    See on tinnitus, kõrvade tinisemine. Kõlakoda meie peas (õigemini ajudes), mis loob omaenese muusikat. Ning see muusika tavaliselt juba nalja ei mõista. Kuidas ometi see tinisemine tekib?

     

     

    Tiguorgani sümfoonia

    Kõrva puhul on muna ja kana probleem selline: kuidas saab kõrv arenedes kuuljaks – kas enne kuuleb ja siis seeläbi tekib närvirakkude aktiivsus või enne tekib närvirakkude aktiivsus ja seejärel hakkab kuulma? Praegu tundub teadlastele, et vaikuses, mis eelneb kuulmise sisselülitumisele arenevas kuulmissüsteemis, on kõrvas asuva ja Köllikeri organi nimelise üleminekustruktuuri rakud võimelised looma omaenese muusikat. Nõnda et kõrv pakub meile siin omamoodi paradoksi: enne kui kuulma hakkab, hakkab looma omaenese virtuaalset muusikat.

    Igatahes on jõudnud sellele järeldusele möödunud aasta novembris ajakirjas Nature avaldatud artiklis USA Solomon H. Snyderi neuroteaduste osakonna teadlane Nicolas X. Tritsch ja ta kolleegid. Nad jõudsid jälile uuele, helist sõltumatule viisile, mida kasutab kuulmine kasvatamaks närvirakkude aktiivsust.

    Kõrv on üks keeruline kõlakoda, mis koosneb välimisest, keskmisest ja sisemisest osast. Pärast seda, kui välis- ja keskkõrv on läbitud, jõuab heli sisekõrva spiraalkoonilise kujuga struktuuri, tiguorganisse.

    Helienergia tekitab reisiva laine, mis levib piki tiguorganit ja sunnib selle sisse pakitud Corti organit võnkuma vastavalt helis sisalduvatele sagedustele. Madalsageduslikud võnked resoneerivad tiguorgani ülemises ja kõrgsageduslikud alumises osas. See võimendatud resonants painutab lähedal asuvate sisekõrva rakkude mikroskoopilisi sensoorseid karvakesi ja muundub seal elektrilisteks potentsiaalideks. Niisiis sõltub karvakese asendist tiguorganis, millist helisagedust see edasi kannab.

    Seejärel vabastavad sisekõrva rakud oma saadiku glutamaadi, mis aktiveerib vastavate ajju suunduvate närvikiudude retseptorid. See omakorda tekitab elektrilisi potentsiaale, mis kanduvad edasi läbi kaheksa närvikiu ajju. Nii et võib kujutleda, et tiguorgan kodeerib sümfoonia, mille signaalid kanduvad edasi läbi 40 000 närvikiu.

    Kuid heli puudumisel pole ajju viivad närvikiud ometi mitte vaiksed, sest sisekõrva sensoorsed karvakesed jätkavad oma saadiku glutamaadi vabastamist – väga vähesel määral küll, aga siiski. Need omakorda tekitavad spontaanseid mõjupotentsiaale. Täiskasvanud imetajatel jääb see spontaanne aktiivsus vahemikku 1 Hz kuni 150 Hz. Pole siis ime, et kuulmiskeskustel on ajus kõige suurem ainevahetus. Neil on tööd ka siis, kui justkui polekski midagi kuulda.

    Nõnda siis oletataksegi, et enne kui avaneb kuulmiskanal – näiteks rottidel ja hiirtel juhtub see tosin päeva pärast sündimist, toimub spontaanne helitekitamine ometi.

    Kui see toimuks juhuslikult, siis mingit kogemust selle põhjal tekkida ei saaks. Ent see spontaansus on omal viisil kobardunud, mis tähendab, et ajju suunduvad närvikiud aktiveeritakse perioodiliselt ka helisisendi puudumisel. Mis mehhanismi põhjal, pole teada. Kuid see käib umbes samamoodi, et nurgas püsti seisev kontrabass joriseks üha edasi oma viisi, kuigi mängija kõrtsileti ääres kurku kastab.

     

     

    Tinistamine aitab kuulda

    Tritsch ja ta kolleegid leidsid, et see spontaanne aktiivsus lähtub Köllikeri organiks nimetatud, ent seni tundmatu funktsiooniga moodustisest, mis asub sisekõrva sensoorsete karvakeste läheduses ja kulgeb piki Corti organit. Just Köllikeri organi rakud vabastavad keemilise sõnumitooja ATP, mis levib lokaalselt. Oluline on, et ATP vabaneb ebaharilikul moel, mitte nii nagu rakkudes tavaliselt. See nimelt lastakse läbi sõlmlõhedest samuti, nagu inimene saab üle oja purde abil. Kui need sõlmlõhesid moodustavad valgud on muteerunud, siis on tagajärjeks kurtus. Nii nagu inimenegi ei saa üle oja, kui pätid on purde lõhkunud. Mida sellest jutust järeldada? Aga seda, et kuulmise puhul eeldab kogemusest lähtuv kohanemine spontaanset aktiivsust.

    Muusika võib väljast kosta, ent kui puudub sisemine sümfoonia, mis võib olla üsna juhuslik, siis seda muusikat pole kuulda. Ollakse kurt. Nõnda jõuame paradoksaalsele tulemusele, mis looduses nii tavaline. Kõrvade tinistamine võib olla vajalik eeldus, et me üldse midagi kuuleksime.

    Iseasi muidugi, kui tugev peab olema see sisemine ja juhuslik tinistamine. Nagu looduses ikka, on see mõnel isendil kõvem, mõnel vaiksem. Mõni on oma tinnitusega suisa hädas.

    Vahel võtavad need meie peas asuvad „leierkastid” üsna suure joone ja viivad hallutsinatsioonideni välja. Seda on täheldatud näiteks traumadest põhjustatud kuulmiskahjustuste puhul või narkootikumide toimel. Aga ka – ja pange siinkohal tähele – siis, kui on oldud pikemat aega absoluutse vaikuse keskkonnas. Kel on olnud õnn või õnnetus viibida näiteks mõnes koopas, kuhu ei tungi ükski hääl, see ehk on kogenud ka omamoodi hirmu, mis sellega kaasneb. Meid ümbritsev kõlakoda peab ikka ja alati midagi meile saatma: olgu vaikne oksaprõks metsas või hiirekrõbin keldris, ikka parem kui mitte midagi. Kui kõlab ainult vaikus, siis võib kõlakoda meie peas omadega sassi minna ja iseenda sümfooniaid looma hakata, neid üha võimendades.

    1960. aastatel pakuti välja, et helilised hallutsinatsioonid tekivad teatavate retroühenduste toel ajust kuulmisorganitesse. Need on alla surutud, kui väljast on midagi kuulda. Muusikaline talent nagu teisedki kunstid on seotud rohkem aju parema poolkeraga. Kui vasak poolkera, mis seda ohjes hoiab, juhtub kahjustuma, näiteks teatud dementsuse puhul, siis hakkab parem poolkera ohjeldamatult peremehetsema.

    Nüüd tundub, et retroühenduste idee oli ehk liiga primitiivne. Miks peaks aju saatma helisignaale kõrva, et neid sealt tagasi saada? Võib olla ju nõnda, et kuulmisorganis pidevalt tekkivad ja välisest helistikust sõltumatud elektrilised signaalid mingi asjaolu tõttu suurenevad ning muudkui reisivad aju kuulmiskeskustesse, käivitades seeläbi juba omaenda „plaadimängijad”. Kes poleks näiteks kogenud olukorda, et kõrv läheb lukku?

    Nii et tinistamine ja vilin kõrvades võib olla kohati ebamugav. Kuid nähkem siin ka head. Wikipedia pakub välja nimekirja kuulsatest tinistamise all kannatanud inimestest. Seal leiduvad Ludwig van Beethoven, Bono, Eric Clapton, Phil Collins, Charles Darwin, Vincent van Gogh, Martin Luther ja Barbra Streisand – kui siin välja tinistada vaid mõned sest auväärsest seltskonnast. Kas uskuda või mitte, seda peab vist küll küsima oma sisehäälelt.

     

     

  • Keel ja tehnoloogia

    Linnar Viik

    Pauline, 8-aastane

     

    Me elame avatud infoühiskonnas. See tähendab, et nii meie igapäevaelu ning kaugemat ajahorisonti mõjutavad lisaks meie valikutele ja otsustele ka muud, silmapiiritagused mõjurid, tihtilugu esmapilgul hoomamatud. Erinevalt taevast langevast meteoriidist ei jäta need mõjurid maha Kaali järve ega tee varbale kukkudes haiget. Avatud maailma jälg jääb aga meie teadvusesse ja olulisse teabekandjasse – keelde.

    Avatud infoühiskond tähendab aga ka seda, et meie ühiskonnaelu eripalgelisemad nähtused kantakse edasi uute tehnoloogiate, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate vahendusel. Üle 90% kirjutatud tekstidest luuakse nende tehnoloogiate toel, kasutades ära arvutite võimalusi ja olles silmitsi nende seatud piirangutega. Valdav osa informatsioonist, nii tekstis, helis kui ka pildis talletatakse ja liigutatakse elektroonilises vormis ja elektroonilisi kanaleid pidi.

    Infoühiskond, kus uutel tehnoloogiatel on ühiskonna igapäevastes toimetustes ja arengus oluline roll mängida, ei ole kellegi salanõuna sündinud sund, see on olnud meie valik ning sellest valikust on võitnud eelkõige tõhusamad ja hakkajamad väikerahvad. Kui Harvardi juhtimis- ja konkurentsiuuringute professor Michael Porter esitles viie aasta eest Davosis maailma majandusfoorumil toonast konkurentsivõime uuringut, tõi ta esile just infoühiskonna võimalused ning eelised väikeriikide ja -rahvaste püsimajäämisele. Neid võimalusi on Eesti suurel määral osanud ka seni ära kasutada – kas siis teadlikult või mitte, on eriküsimus.

    Infoühiskonnas väikerahvana püsimajäämise ja arengu huvides peab tegutsema ka keelepoliitika ning selle all keeletehnoloogia, keele- ja informaatikateaduste ühisosa. Keele püsimise ja arengu esmaseks eelduseks on kindlasti tema formaalne staatus, keele kasutamine riigi-, hariduse-, asjaajamise-, teaduse- ja kultuurikeelena. Formaalse staatuse osas peaks hindama eesti keele positsiooni igati heaks ning seda kindlasti ka tänu Euroopa Liidu väikerahvaid ja -keeli tunnustavale poliitikale. Formaalse staatuse kõrval tuleb aga tähelepanu pöörata ka keele kasutatavusele ja kasutamisele.

    Kasutatavus on valdkond, millel on uute tehnoloogiliste võimalustega aga kõige tihedam kokkupuude. See algab keele eripärade ja märgenditega arvestamisest tehnoloogia alusarhitektuuris ning ulatub andme- ja infokogude pealisehituseni, kõige igapäevasema arvuti ja isegi mobiiltelefoni kasutamiseni. Keelefoorumi osalejatest andis enamus saalis käega märku sellest, et nende mobiiltelefonide menüü- ja valikukeeleks on valitud eesti keel. Päris mitmed tunnistasid aga, et nad ei teadnud, et mobiiltelefonil võib üldse mingit muud keelt peale inglise keele oma eelistusteks seada. Enamik inimesi ei kujuta ette, kuidas telefoni lühisõnumites täpitähti kirjutada, nad õhkasid õnnelikult, kui avastasid, et tänavu uusaastaööl üle kolme miljoni korra saadetud teates “Head uut aastat!” polnud vaja pusida “Häid jõulupühi!” teate ridamisi ä-, õ- ja ü-tähega. Või mis nad ikka õnnelikult õhkasid – kui vaja, siis asendatakse ü lihtsalt u või y-ga ja sõnum jõuab ikka kohale. Kasutatavus ja reaalne kasutamine on seega tihedalt teineteisega seotud ning muudatused keeles toimuvad paljuski keelekasutaja ees oleva tehnoloogia piirangutest johtuvalt.

    Inimestel on halb komme tehnoloogia mõjusid lühiajalises perspektiivis ülehinnata ning pikaajalises vaates alahinnata. Tehnoloogiate elutsükkel lüheneb pidevalt; me ei kujutaks ette, et meie sajandivanusel kirjutuslaual seisab kümme aastat vana arvuti. Keel on aga “aeglane tehnoloogia” nagu ka meditsiin, looduskeskkond, haridus, kusjuures uute tehnoloogiate mõjud eksisteerivad, kuid avalduvad alles aastate pärast. Aastal 2002 avaldati Eestis mobiilsideoperaator Elisa toel lühiproosa kogumik “Kuni sadakuuskend”, sisukad ja kaunikõlalised tekstid, mis ühte etteantud täheruumi mahuga SMS-sõnumisse mahuvad. Esmalt keelemängulisena tundunud noorteslängi mõjud on jõudnud aga välja meediasse, sedakaudu ka meie avalikku ruumi, teadvusesse ning laiemasse massikasutusse. Allpool näitlik tekst: esimene variant annab sisu edasi SMS-sõnumisse pakituna ning teine, keeleliselt lugejatele mõistetavam ei mahuks sinna teps mitte.

     

    My smmr hols wr CWOT. B4, we used 2go2 NY 2C my bro, his GF & thr 3:- kids FTF. ILNY, it’s a gr8 plc (100 täheruumi)

     

    My summer holidays were a complete waste of time. Before, we used to go to New York to see my brother, his girlfriend, and their screaming kids face to face. I love New York. It’s a great place (193 täheruumi)

     

    Mäng tasapisi muutuva keelega pidevalt muutuva tehnoloogia abil ei pruugi olla mäng tulega, kui suudame tehnoloogia võimalusi pidevalt avardada. Eesti keele ja infotehnoloogia ühisosa avardamise eest ei seisa aga keegi peale kohalike asjatundjate. Sealt ka minu lähtetees: eesti keel säilib ning areneb infoühiskonnas vaid Eesti keeleinimeste koostöö tulemusena.

    Ootused selles osas on õigustatult suured: nii riikliku programmi “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi 2006 – 2010” kavad kui ka sellele eelnenud, kuid samadele tõdemustele toetuva “Eesti keele arendamise strateegia (2004 – 2010)” räägivad läbimurdest eesti keelt toetava keeletehnoloogia valdkonnas.

    Esmalt mainitud riikliku programmi arutelul teadus- ja arendusnõukogus (TAN) tuli aga ootamatult esile uus aspekt tehnoloogia ja keele ühises arengus ning siin on tegemist kindlasti mõtlemapaneva punktiga. Haridus- ja teadusministri esitatud riikliku programmi kavandiga käisid kaasas lisad ning esimene neist kandis pealkirja “Intellektuaalne omand” (vaata http://www.tan.ee, 22. VI 2005 istungi materjalid, päevakorra 10. punkt). Autoriõiguste vääramatust postuleerivatele üldistele tõdemustele järgnes konkreetsem jutt ning seisukoht: “Programmi projekti tulem ja selle intellektuaalomand kuulub taotlejale, kelle personal on selle tulemi loonud.”

    Kui selle programmiga finantseeritavate projektide tulemiks on muu hulgas näiteks keeletarkvara, kirjaliku keele korpused, suulise keele korpused, elektroonilised sõnastikud ja andmebaasid, formaalsed keelekirjeldused – mis veel siis loetelust välja jäi, mida avalikest allikatest finantseeritava programmi abil saaks “taotlejale” kuuluvaks intellektuaalomandiks vormida? Või on sellise tegevuse värdsõnaline nimetus eesti keeles eesti keele kantimine?

    TANi istungi protokoll (vaata http://www.tan.ee, 22. VI 2005 istungi otsused) rahustab ja kõlab selles päevakorrapunktis järgmiselt: “10. Kiita heaks riiklik programm “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006 – 2010)” koos järgmise parandusega: “10.1. Programmi Lisa 1. Intellektuaalne omand kaotatakse ära või täpsustatakse järgmiselt: tunnustatakse, et selle programmi tulemusena sünnib väga väärtuslik intellektuaalne omand ning loomise hetkest alates on see kuulutatud avalikuks omandiks.”

    Väide, et sellise sõnastuse tulemusel muutuks keeletehnoloogia riiklik programm ülikoolidele ja keeleteadlastele “vähemotiveerivaks”, on sama uskumatu kui see, et aruteluks pakutud versioon oli haridus- ja teadusministeeriumi nõustava teaduspoliitika komisjonilt heakskiidu saanud!

    Tulles tagasi lähteteesi juurde eesti keele püsimisest ja arengust infoühiskonnas, on sel juhul veel olulisem globaliseerumise mõjudest tähelepanu pööramine keeleinimeste loovale koostööle just Eesti sees. Eesti keelenõukogu on EKASe elluviimise seiret kajastavas brošüüris ““Eesti keele arendamise strateegia 2004 – 2010” elluviimine 2004 – 2006” teinud keeletehnoloogia osas järgmise ettepaneku: “luua Tartu Ülikooli, Eesti Keele Instituudi ja TTÜ Küberneetika Instituudi baasil keeletehnoloogia tippkeskus”. Koostöö edendamiseks peaks seda ettepanekut kindlasti tõsiselt võtma, kuid seejuures tõdema, et
    tippkeskusi ei looda, vaid tippkeskusteks saadakse. Eestis on hetkel seda nimetust väärinud kümme teaduskeskust, millest meie “rahvusteaduse tippkeskusena” võiks käsitleda vaid Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskust. Keelenõukogu poolt pakutud ja eesti keele arengule oluline keeletehnoloogia keskus peaks aga teaduse tippkeskuseks saamise võtma oma kindlaks eesmärgiks. Vastasel juhul tuleb nõustuda kaheksa-aastase Paulinega, kes äärmiselt elutervelt on tõdenud raamatus “Mää-mää, valge tall”: “Uskumatu, kui vähe võib korda saata, kui sa üldse ei pinguta”.

    Artikli aluseks on 9. I 2007 keelefoorumil peetud ettekanne.

  • Telliskivi Loomelinnakus avaneb Oona Tikkaoja installatsioon Nemad meie vastu

    Loov galerii

    Projekti ‘we LOOV exhibition Telliskivi Loomelinnakus’ teine Soomest pärit näitus toob Tallinnasse peamiselt installatsioonidele pühendunud visuaalkunstniku Oona Tikkaoja näitusega  Nemad meie vastu . 

    Kaks nädalat kestval näitusel saab näha inimkujulisi tekstiilskulptuure, mis nagu pealkiri reedab vastanduvad aga samas ka suhestuvad vaatajatega. Tingituna kunstniku kiirest kunstiprojektidega täidetud elutempost on ta installatsiooni kirjeldades napisõnaline. Öeldes vaid, et  Installatsioon on erinevatest inimestest, mõned neist üritavad sind kaitsta kuid tulemusena hakkavad hoopis piirama,  jättes seega vaatajale avastamise ja tõlegendamise ruumi. 

    Turkus elav Tikkaoja on õppinud kunsti erinevates koolides Turkus, Lapimaal, Prahas ja Helsingis ning hetkel omandab Aalto Ülikoolis doktorikraadi ja peab loenguid kultuurikorralduse teemadel. Viimastel aastatel peamiselt väljaspool galeriisid oma töid esitlenud kunstniku jaoks on see esimene isikunäitus üle kahe aasta ning esimene etteaste Eesti publiku ees. 

    Näitus avatakse 17.augustil kell 18:00 ja jääb avatuks 31.augustini. Telliskivi Loomelinnaku galeriidesse pääseb esmaspäevast reedeni kell 9-18.

  • Kuidas portreteerida legendi

    Igor Garšnek

    Nende muusikadokumentaalide ülesehituses on üht-teist sarnast: mõlemad on kokku pandud lauljale lähedaste inimeste ja kunagiste ansamblikaaslaste meenutustest ning muusikavideotest ning mõlemad omal moel ka deheroiseerivad oma kangelast. Mitte et murendataks otseselt müüti, vaid  müüdile on lisatud mingi inimlik-isiklik, tihtipeale üsnagi intiimne vaatenurk.

    Ilmneb, et teatud kokkulangevusi on ka Elvis Presley ja Freddie Mercury elukäigus, vaatamata sellele, et nad olid inimestena hästi erinevad natuurid (esimene naistekütist macho ja teine gay). Mõlemad olid jäägitult pühendunud oma muusikale, mõlemat iseloomustas hästi intensiivne ja laia joonega pillav eluviis, mõlema eraelu seilas armastatud naisega karile (mis Mercury puhul on mõistetav, Presley puhul ehk üllatavgi), mõlemad olid inimestena üsna haavatavad, mõlemat tituleeriti juba nende eluajal rock’i-kuningaks ning mõlemad lahkusid siitilmast noorelt. Tõsi, Mercury oma võimete tipul, Presley aga juba veidi väsinuna ja mahakäinuna.

    Presley filmi peategelasteks on (peale Elvise enda muidugi) tema lesk Priscilla Presley ja tütar Lisa Marie. Palju huvitavat on Elvisest kui inimesest rääkida ka tema kunagisel bändikaaslasel Jerry Schillingil ning Priscilla vanematel. Nende meenutustest kujuneb Elvisest pilt kui impulsiivsest inimesest, kellele meeldis kõik, mis oli vähegi ekstreemne. Olgu see siis auto või mootorrattaga kihutamine, ratsutamine või karate. Samas oli Elvis ääretult helde inimene, kes harrastas mitmel rindel heategevust ja võis oma sõpradele lihtsalt niisama, n-ö pulli pärast kalleid autosid vasakule ja paremale kinkida. Oma bändikaaslasele Jerry Schillingile ostis ta näiteks luksusliku eramu, kommenteerides ise napisõnaliselt: „Kuule, ega sul polegi ju korralikku maja varem olnud…”

    Naistekütist Elvis olnud Priscilla Presley sõnutsi ka paras meesšovinist, kes arvas, et abikaasa peamiseks ülesandeks on esindusüritustel tema kõrval vaid kaunilt naeratada ja kodus last kantseldada. Ei mingit oma elu või – hoidku jumal! – oma tutvuskonda. See viinudki üliromantilisest armastusloost (Elvis 24, Priscilla 14aastane!) välja kasvanud abielu lahutuseni, kuigi headeks sõpradeks olevat Presleyd jäänud Elvise elu lõpuni.

    Elvise kui muusiku kujunemisteest sai kõnealusest filmist teada paraku üsna vähe. Tõsi, veidi on küll juttu „Memphise maffiast”, s.t noore Elvise ümber koondunud muusikute sõpruskonnast ja tema Hollywoodi-perioodist, kui „kolonel” Parker püüdis Elvist odavate meelelahutus-filmikeste laviini alla matta. Korraks jookseb filmist läbi ka gospeli-temaatika, kuid Elvise kiindumus gospelisse jääbki sisuliselt avamata. See-eest näeme mitmeid unikaalseid kontserdikaadreid, mõned neist (viimastest esinemistest, kui Elvis oli juba raskelt ülekaaluline ja näost pundunud) jõuavad vaatajani esmakordselt.

    Teine muusikadokk „Rääkimata lugu: Freddie Mercury” on selles mõttes huvitavamalt komponeeritud, et annab parema ülevaate Sansibari saarelt pärit Farrokh Bulsara (Freddie Mercury õige nimi) käänulisest kunstnikuteest. Just nimelt kui kunstnikust, kuna noor Freddie õppis maali ja graafikat ning lõpetas kunstikooli moedisainerina (tema töid sai ka näha). Näha sai samuti haruldasi kaadreid Freddie’ varajasest ansamblist Smile, millest hiljem moodustus Queen.

    Ning ega Freddie Mercuryst ei rääkinud filmis vaid tema lähedased (ema Jer Bulsara, õde Kashmira Cooke, Freddie’ga kuus aastat koos elanud Mary Austin ja Freddie’ viimane armastatu Jim Hutton), vaid teda iseloomustasid värvikalt peale Queeni-kaaslaste veel sellised korüfeed nagu Montserrat Caballé, Elton John, Paul McCartney, Liza Minelli, Phil Collins jpt. Üldse on see Mercury film hästi dünaamilise montaažiplaaniga ning elavhõbedana (ingl k mercury elavhõbe) voolav, põhirõhuga läbivalt loomingul.

    Elvis Presley ja Freddie Mercury – selliseid legende on ekraanil raske klišeedesse kukkumata portreteerida, ent kumbki film stampidesse õnneks ei lamendunudki.

     

     

     

  • Karikatuur

    Strandberg 2007

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/260107/2.jpg” align=baseline border=0>

  • Loomemajanduskeskuse järgmise oksjoni teemaks on „Linn“

    Liina Raus

    4. oktoobril kell 17 toimub juba kuues Tartu noore kunsti näitus ja oksjon, mille teemaks on „Linn“. Loomemajanduskeskus ootab kunstnikke oma töid oksjonile esitama, tähtaeg on 10. september kell 18.

    Oksjoni korraldajad avavad seekordse oksjoni teemat nii: Linn ja kunstnikud on läbi aegade olnud tihedalt seotud. Linnas toimuvad näitused, luuakse kunsti, saadakse kokku ja minnakse lahku. Linn on keskkond elamiseks, suhtlemiseks ja töötamiseks. Ning samas on linn ka koht üksiolemiseks ja üksinduseks, eemaldumiseks ning otsinguteks. Missugune suhe on linnal ja noorel kunstnikul, kuidas võib linn inspireerida või segada loomise protsessi ning milline on looming, mis sünnib linnas või linnast inspireerituna?

    Oodatud on igas tehnikas ja igas suuruses teosed, mis on selle teemaga seotud.

    Osaleda võivad kõik kunstnikud, kes tunnevad sidet Tartuga. Üks kunstnik võib esitada rohkem kui ühe töö. Kõik näitusele ja oksjonile esitatavad tööd peavad olema korralikult vormistatud.

    Osalemiseks tuleb autoritel tuua oma teosed Tartu Loomemajanduskeskusesse (Kalevi 13), kus töid võetakse vastu reedel, 7. septembril ja esmaspäeval, 10. septembril kell 14–18. Tööd tuleb varustada autori nime ja kontaktide ning töö müügihinnaga. Koos tööga tuleb esitada ankeet, mille saab alla laadida aadressil http://www.lmk.ee/linn.

    Toodud tööde hulgast valib näituse- ja oksjonitööd välja komisjon, kuhu kuuluvad Tartu Loomemajanduskeskuse, Tartu Kunstnike Liidu, Tartu Ülikooli maaliosakonna ja Kaleidoskoop Kunstilaenutus esindajad ning kutsutud eksperdid..

    Täpsem info oksjoni kohta: Liina Raus, liina.raus@gmail.com,  5560 7971 või Külli Hansen,kylli@lmk.ee, 510 6865.

  • KÕLAKODA – muusika tekib imiteerimisest

    Tiit K?ler

    Hiljuti avaldati ajakirjas Nature artikkel, kus käsitletakse uurimust laululindude kui imitaatorite kohta. See, et laululinnud oskavad imiteerida peale oma liigi isendite ka teiste liikide laulu, pole mingi uudis. Eestist teame laulurästast, mujalt maailmast kas või kanaarilindu. Või papagoid. Kuid ses osas on ületamatu siiski ööbik: ta oskab imiteerida vähemalt 60 laulu, kui vaid on neid veidigi kuulnud. Ent kuidas see imiteerimine käib, sellele pole siiani jälile jõutud. Nüüd ehk on pilt selginemas. Üks laululinnu aju närvirakkude ehk neuronite klass omandab märkimisväärselt samasuguse aktiivsuse, kui lind mingit laulu laulab või kui ta sellesarnast laulu kuuleb.

     

    Peegelneuronite muusika

    Noor lind õpibki laulma oma liigikaaslasi imiteerides. Laulmine on talle eluliselt tähtis. Nõnda saab helipildiga märgistada oma reviiri, teatada uuele pretendendile oma kohalolust. See ehk on veel tähtsamgi kui emast oma lauluga ligi meelitada, nagu sageli arvatakse. Emaslinnu meelitamiseks on ka teisi võimalusi nagu sulgede värvus ja käitumisnipid. Sest ega siis iga lind pole ju laululind, kuid leiab ometi endale partneri. Hääl kostab ju metsas ikka kaugemale.

    Millised neuronid sellist imitatsioonivõimet ikkagi vahendavad? USA Duke’i ülikooli teadlane Jonathan F. Prather ja tema kolleegid on kindlaks määranud neuronid, mis on aktiivsed nii siis, kui lind laulab, kui ka siis, kui ta oma lauluga sarnast laulu kuuleb.

    Olemuselt on need neuronid samalaadsed nn peegelneuronitega, mis on avastatud inimahvi ajus. Need peegelneuronid reageerivad samalaadselt, olgu siis inimahvil parasjagu tegevus käsil või märkab ta hoopis mõne liigikaaslase samalaadset tegevust. Need rakud pakuvad suurt huvi, sest võivad pakkuda võtme selliste haruldaste võimete nagu imiteerimine ja empaatia mõistmiseks. Peegelneuronid aktiveeruvad siis, kui inimahv haarab näiteks mõne väikese eseme oma pöidla ja nimetissõrme vahele, aga ka siis, kui ta näeb, et teine inimahv või inimene teeb sedasama. Ent kui tegevust ei viida lõpule, s.t vaid teeseldakse eseme haaramist, siis need peegelneuronid ei aktiviseeru. Imiteerimist ei taheta või ei suudeta imiteerida.

    Peegelnärvide jaoks on teostatud ja nähtud tegevus üks ja sama, nii et nood võivad vahendada müstilisena tunduvat imiteerimisvõimet. Ameerika psühholoog William James oletas sajakonna aasta eest, et väikesed lapsed kooskõlastavad oma jäsemete juhuslikke liigutusi neid jälgides, mis võimaldab lapsel seostada motoorsed väljundid ja visuaalse sisendid. Ent kuidas siis sünnipärased pimedad kõndima ja lusikat haarama õpivad? Pole vaja istuda peegli ees, et teiste näoilmet imiteerida. Selle töö võivad ära teha peegelneuronid, mis seostavad meeleorganite kaudu tuleva info lihaste liigutustega, sealhulgas ka hääleorganite lihaste käitumisega.

    Kui õpite tantsima, võivad siingi tulla kasuks peegelneuronid. Mällu pole vaja salvestada üksikute tantsusammude tegemiseks vajalikke lihasliigutusi, piisab tantsusammude järgnevusest, muus osas aitavad peegelneuronid.

    Kas pole paljud tundnud, et kui auto kihutab filmis kuristiku poole, siis otsib jalg justkui omatahtsi pidurit. Nii et peegelneuronitele mängib nii mõnigi õudusfilm, aga miks mitte ka muusikateos.

     

    Laululind pole koorilaulja

    Laululindude peegelneuronid asuvad linnu aju laulu eest vastutavas tuumas, eesaju nn ülemvokaaltsentris. Nende elektrilist aktiivsust mõõtsid teadlased linnul, kelle ladinakeelne nimi on Melospiza georgiana, kuid kelle eestikeelne nimi vähemasti ornitoloogiühingu kodulehel puudub. Inglise keeles on see swamp sparrow. Tegu on värvulisega, kelle laul koosneb lühikestest silbikestest.

    Ülemvokaaltsentri neuronid vastutavad eri laulude eest, tekitades erinevate järjestuste mustritega närviimpulsse. Üllataval kombel on siis, kui lind laulab, need neuronid teiste laulu suhtes kurdid. Mis tähendab, et nad tegelevad laulu esituse toetamisega. Kui aga laul vaibub, lülituvad peegelneuronid samalaadse laulu kuulmisel jälle sisse. Ja närviimpulsside järjestus on sama nii siis, kui lind laulab, kui siis, mil ta kuulab. See ongi uudis, mille avastasid Prather ja ta kolleegid. Ülemvokaaltsentril on kaks väljundit: üks on ühenduses linnu vokaalorganiga ja teine eesaju piirkonnaga, mis vastutab laulu õppimise eest.

    Nii et laululind pole mingi koorilaulja, ikka pigem solist. Seda võib olla nautinud nii mõnigi, kel on olnud õnn kevadööl kuulda kahe ööbiku omavahelist laulupala. Kui üks laulab, on teine vakka. Siis alustab teine ja esimene jääb kuulatama. Nii nad seal puude otsas siis laulavad üksteise võidu, kuni üks neist väsib ja kaugemale kolib.

    Kuid peegelneuronite sünkroonse reageerimise tõttu saab lind oma laulu häälestada, oma vanemate laulu imiteerida ja ka avastada, et mõni teine lind laulab tema laulu. Ka ei asendu peegelneuronid, vaid nende kooslus on lauluoskuse edenedes ikka seesama. Mis kord õpitud, see linnul meelest ei lähe. Mida see kõik aga ütleb inimese lauluoskuse kohta?

    Peegelneuronid avastati alles möödunud sajandi lõpul, kui Parma ülikooli teadlased Giacomo Rizzolatti ja ta kolleegid uurisid makaakide aju. Nüüdseks on nende olemasolu kindlalt tõestatud inimahvide ja peaaegu kindlalt ka inimese puhul. Kasutatud on näiteks funktsionaalse magnetresonantskuvamise meetodit, mille abil saab aju piirkondade aktiivsust jälgida ka ilma pea külge elektroode kinnitamata.

    Kui mõtlete mõnele oma lemmikmuusikapalale, sellele, kuidas see algab, siis võite seda meloodiat oma peas kuulda, vilistada või koguni järele laulda. Isegi kui te pole muusikaliselt treenitud, võite viisi üsnagi lähedaselt järele ahvida. Ning mis veel hämmastavam, annate laulule isegi üsna õige hääle. Seda näitasid 1990. aastatel ameerika neuroteadlase, muusiku ja kirjaniku  Daniel Levitini ning ta kolleegide tehtud katsed.

    Kust ime pärast ometi tuleb see aju võime üles korjata viis ja helikõrgus, mis tähtsust on sel olnud meie arengus selleks, kes me praegu oleme? Ameerika neuroloog ja muusikakirjanik Oliver Sachs arvab, et kõlakoda meie peas stimuleerib meie närvisüsteemi üsna haruldasel moel ning sel on seega meie elus oluline osa. Ta kirjeldab oma raamatus „Musicophilia” näiteks välgunoolest tabatud meest, keda haaras vastupandamatu soov klaverit mängida, ja naist, kes saab rabanduse, kui kuuleb Napoli laulukesi.

    Need on muidugi äärmuslikud näited. Ja selliseid võib leida ka kuulsate inimeste eluloost: Galileo Galilei olevat näiteks ajastanud oma eksperimente ning mõõtnud ajavahemikke vaid endamisi lauluviise ümisedes, mitte pendli abil.

     

     

  • Karikatuur

    Strandberg 2007

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/020207/2.jpg” align=baseline border=0>

Sirp