Jaan Malin

8. VIII tegi debüüdi BBC Promsil Royal Albert Hallis Kristjan Järvi, juhatades BBC Walesi Rahvusorkestri ees ameerika XX sajandi muusikat: Torke’i „Javelin”, Bernsteini „3 Meditations from Mass”, Adamsi „Chairman Dances” ja Ellingtoni „Harlem”, solistiks Han-Na Chang. Kontserdilt tegi otseülekande BBC Radio 3 16. – 17. VIII juhatas Järvi MDR Leipzigi Raadio SOd, ette kanti samuti ameerika kava (Bernstein, Ginastera, Piazzolla, Schnyder), kontserdid Freyburgis ja Radebeulis. Seejärel tuleb tal kaks kontserti oma Tonkünstler-Orchesteriga (TKO on festivali resideeriv orkester) Grafeneggi festivalil Viinis, selle avaõhtul eile Berliozi „Fausti needmine” (nimipartii Kurt Streit koos Tšehhi Filharmoonia Kooriga Brnost). 30. VIII kõlab samas Debussy ja Respighi kõrval maailmaesiettekandes aga Peeter Vähi Kontsert taiko-ansamblile ja orkestrile „Call of Sacred Drums”.

Eri Klas juhatas taas Hollandis, nüüd Enschede Orkest van het Oosteni ees, kontserdid 19. ja 20. VI Zwolle teatris Odeon de Spiegel ja Enschede Muusikakeskuses: kavas Wagneri „Siegfried Idyll” ning Henk de Vliegeri sümfooniline seiklus „The Ring”.

Arvo Volmer dirigeeris oma Adelaide Symphony Orchestrat 27. ja 28. VI, kavas Adelaide’i Festivaliteatris Mahleri III sümfoonia, koos Adelaide Symphony Choruse ja Youth Chorusega oli solistiks Ning Liang. Kaks kava tõi ta välja veel sel kuul: 9. VIII oli Festivaliteatris Wagneri „Tannhäuseri”, „Lohengrini” ning „Tristani ja Isolde” aariates solistiks Lisa Gasteen, samas R. Straussi „Roosikavaleri” süit ja „Salome” lõpustseen. 15. ja 16. VIII kõlasid Adelaide’i Raesaalis Britteni „Neli mereinterluudiumi”, Hindemithi sümfoonia „Mathis der Mahler” ning Tšaikovski Viiulikontsert, solistiks James Ehnes.

Olari Elts juhatab Läti Rahvuslikku SOd Läänemere festivalil Stockholmi Berwaldi hallis 28. VIII: solistiks Mischa Maisky, kõlavad Vasksi „Cantabile per archi”, Tšaikovski IV sümfoonia ja Dvořáki Tšellokontsert.

Paavo Järvil on ees kaks kontserti oma Deutsche Kammerphilharmonie’ga: 28. VIII kodulinna Bremeni Die Glockes ja 29. VIII Beethovenfest’il Bonni Beethovenhalles. Mõlemal pool kavas Beethoveni avamäng „Leonore nr 3” ja IX sümfoonia koos Saksa Kammerkooriga ning solistide hulgas metsosopran Annely Peebo (veel Christiane Oelze, Steve Davislim ja Matthias Goerne). Bonnis kõlab ka Schönbergi „Ode an Napoleon Bonaparte”, viimases teeb retsiteerijana kaasa helilooja HK Gruber.

Arvo Pärdi „Kanon pokajanen” valiti Belgias Beveris Flaami „Musica Sacra” lõputeoseks, selle esitas Beveri kirikus 16. VIII kammerkoor Aquarius Marc Michael De Smeti juhatusel. 15. VIII oli Aquariuse kavas naabruses Lesseni Püha Peetruse kirikus veel mitu Pärdi väiksemat teost ja Belgia muusikateadlane Frans Lemaire kandis ette loengu „Arvo Pärt, keskaja komponist XXI sajandist”. „Fratres” keel- ja löökpillidele oli kavas 1. VIII Montepulciano festivali kammerorkestril, 7. VIII Kuninglikul Stockholmi FO-l Okko Kamu juhatusel ning 19. VIII Hageni FO-l Saksamaal. Eile tegi Lapi Kammerorkester Rovaniemis Juha Kangase juhatusel „Da pacem Domine” Soome esiettekande. Festival de Musique Chaise-Dieu Prantsusmaal Ülem-Loire’is tutvustab homme Pärdi teoseid „Magnificat” ning „7 Magnificat-Antiphonen”, esitajaks brittide kuulus The Tallis Scholars Peter Phillipsi juhatusel. Ülehomme esitab „Berliini missat” Jaapanis Toyamas Orchestra Ensemble Kanazawa, juhatab Masanori Mikawa.

Cheltenhami festivali heliloojat Veljo Tormist laulis seal menukaimana ETV tütarlastekoor 7. VII Aarne Saluveere juhatusel: „On hilissuvi”, „Üle taeva jooksevad pilved” ja „Kanarbik” („Sügismaastikud”); „Lauliku lapsepõli”; „Talvehommik”, „Tuisk” ja „Virmalised” („Talvemustrid”); „Laulusild”; „Käsikivimäng”; „Kitsas kiik”, „Kiigel kartlik” ja „Õunapuu” („Kiigelaulud”); „Pärismaalase lauluke”; „Ringmängulaul” („Ingerimaa õhtud”). Kavas oli ka Cyrillus Kreegi, Urmas Sisaski ja Arvo Pärdi teoseid.

Andres Uibol on augustis viis välisesinemist: 15. VIII Itaalias Arnadis koos Heiki Mätlikuga festivalil „Interari organistici valdostani”; ülehomme debüteerib ta Pariisi Notre Dame’i katedraalis, siis taas Itaalias koos viiuldaja Mari-Liis Uiboga – 26. VIII Ravenna katedraalis ja 27. VIII La Vernas ning mängib 31. VIII Monaco katedraalis Pariisiski esitatud soolokava. Bachi, Sibeliuse „Intrada” ja Mendelssohni sonaatide (nr 2 ja 6) kõrval on tal kaasas ka eesti muusikat: Arvo Pärdi „Trivium”, Ester Mäe „Kadents ja teema”, Artur Kapi „Aaria”, Uibo enda „Apocalypsis Symphony” osi ja „Bach im Spiegel”.

Juhan Tralla laulis 28. VI – 12. VII Šveitsis St. Moritzi Ooperi seitsmel etendusel Corviglia-Saalis Verdi „Othello” nimiosas (Desdemona rollis Violetta Radomirska), kus uuslavastuse tegi Joachim Rathke ning Budapesti SOd dirigeeris Jan Schultsz.

Alfia Kamalova esines Giesseni teatris kolmel õhtul (14. – 20. VI) Carlos Spiereri käe all Giordano ooperis „Andrea Chénier” mulatt Bersi osas.

Kristjan Randalu mängis Sloveenias Nove Mesto ja Ljubljana jazziklubides 13. ja 14. VIII Gasper Bertoncelj Groupis.

5. World Choir Games Austrias Grazis 9. – 19. VII võõrustas 93 riigist tulnud lauljate hulgas ka Eesti koore, kes olid edukad: Tartu neidudekoor Kurekell (dirigent Ave-Maria Sild) sai kuldmedali nii lastekooride kui vaimuliku muusika avatud kategoorias, Suisapäisa (dirigent Kaspar Schüts) Türilt ja tema ansambel Uisapäisa said vastavalt hõbe- ja kuldmedali segakammerkooride kategoorias ning kuldmedali segaansamblite kategoorias, Turba gümnaasiumi lastekoor (Iveta Jürisson) ja Narva Koorikooli mudilaskoor (Inna Fefilova) said eelvoorus hõbemedali vastavalt folkloori ja lastekooride kategoorias. Kavades kõlas mitmeid eesti muusika teoseid, festivali nõukogusse kuulus Aarne Saluveer.

ELLERHEINA PREEMIASADU

Tütarlastekoor Ellerhein võitis Tiia-Ester Loitme juhatusel rahvusvahelisel koorikonkursil „Kathaumixw” 1. – 5. VII Kanadas Powell Riveris 12 maa 31 koori hulgas grand prix’ ja tiitli „The Choir of the World at Kathaumixw”, samas I preemia noortekooride ning II preemia rahva- ja kultuuritraditsioonide kategoorias. Suurvõitu aitasid vormistada konkursikavades ka eesti teosed: Veljo Tormise kogu tsükkel Talvemustrid” ja „Lauliku lapsepõli”, Arvo Pärdi „Kaks palvetajat”, Cyrillus Kreegi „Sirisege, sirisege, sirbikesed” ja „Maga, maga, matsikene” ning Mart Saare „Lindude laul”. Lisaks konkursile esines Ellerhein Powell Riveris kahel festivalikontserdil. Sellele järgnes seitsmekontserdiline erakordselt menukas, täissaalidele läinud turnee Briti Columbias Vancouveri saarel, kus kavades olid veel ka Gustav Ernesaksa ja Riho Pätsi laulud.

Tiia-Ester Loitme käis jaapani dirigendi Ko Matsushita kutsel 6. – 11. VIII Jaapanis Karuizawa koorifestivalil, kus tutvustas meie kooriloomingut, valmistas koore ette eesti muusika ettekandeiks, korraldas töötoa koorilaulu ja dirigeerimise alal viiele jaapani noorele koorijuhile ning osales kammerkooride konkursi žüriis. Ta juhatas samas nais-, sega- ja ühendkoori ka festivali kontsertidel, kus tulid ettekandele Arvo Pärdi „Kaks palvetajat” ning „Magnificat”, Cyrillus Kreegi „Õnnis on inimene”, Gustav Ernesaksa „Sinu aknal tuvid” ja Olav Ehala „Päikeseratas”. „Eesti muusika sai suure tähelepanu osaliseks – meie laulude kuum menu äratas ellu linna taga asunud tulemäe,” ütleb Tiia-Ester Loitme.

Hakatuseks mõndagi Maria teatri orkestrist. 2005. aasta juunis külastati meid esmakordselt koos maestro Gergijeviga ja viimaseks jäänud festivalil „Eduard Tubin ja tema aeg” esitati Tubina Sümfoonia nr 8 ja Šostakovitši Kaheksas. Orkester on nende oma tekstide järgi üks vanemaid Venemaal ja vanust on rohkem kui kaks sajandit. Selle teatri orkestri ees on seisnud Hector Berlioz, Richard Wagner, Gustav Mahler ja Jean Sibelius. Kõige kauem on peadirigent olnud ilmselt Eduard Napravnik, kes oli puldis 53 (!) aastat (1863–1916). Juba meie mälu piirkonnas on Maria (Kirovi) teatrit ja tema orkestrit juhatanud peadirigentidena Boriss Haikin, Konstantin Simeonov, Juri Temirkanov ja 1988. aastast täieliku suveräänina Valeri Gergijev.

Maestro Gergijev on kahekümne aasta jooksul teatri sümfooniaorkestri laiendanud 237 (!)-liikmeliseks, ilma sinna juurde kuuluva noorte filharmoonilise orkestrita. See nimekiri sisaldab 16 (!!!) dirigenti, esimesi viiuleid 36, teisi viiuleid 23, altviiuleid 23, tšellosid 23, kontrabasse 14, flööte 11, 11 oboed, 11 klarnetit, 7 fagotti, 14 metsasarve, 9 trompetit, 9 trombooni, 12 löökpilli, 4 harfi, 2 klahvpilli ja 28-liikmelist lavaorkestrit. Loomulikult on see orkestrantide, mitte instrumentide loetelu. Juttude järgi sisaldab see orkester paindlikkuse ja regulatsiooni korral tegelikult kolme täismõõtu sümfooniaorkestrit ja veel räägitakse, et tööprotsessis neist keegi Valeri Abissalovitšiga ei kohtu, selle tarvis on neil need ülejäänud 15 dirigenti.

Suurimaks saavutuseks tuleb aga lugeda asjaolu, et direktor ja kunstiline juht ning peadirigent on artistidele võidelnud välja nn Putini grandile toetuva kümnekordse palgatõusu – selliseid orkestreid on Venemaal teatavasti viis. Tean ja usun, et esialgse kokkuleppe järgi pidi meid külastama orkestri esinduskoosseis ja teisiti poleks see peadirigendiga koos kõne alla tulnud. Kes meid nüüd hooaja algusega seoses külastasid, jäägu nende enda teada, aga see oli ca 65-liikmeline sümfooniaorkester – nii võis otsustada keelpillide järgi: esimesi viiuleid 12, teisi viiuleid 10, altviiuleid 8, tšellosid 8 ja 5 kontrabassi.

Muidugi oli suur rõõm näha dirigendipuldis Kristjan Järvit, kelle karjäär on võtnud päris kõrge tõusunurga suunaga maailma tipporkestrite ette. London Symphony Orchestra, mille peadirigent, muide, möödunud aastast on ka Valeri Gergijev, on kõrgelt hinnanud Kristjan Järvi debüüti orkestri ees 2007. aasta novembris ja 2008. aasta jaanuaris. Ning veebruaris on ta erinevate kavadega taas kutsutud orkestri ette, neist viimasel kavas Šostakovitši Viiulikontsert nr 1 ja Brahmsi IV sümfoonia.

Tallinnas oli kontserdikava mõnevõrra ebaharilikult „muinasjutuline”. Esimese kontserdipoole täitis tervikuna (pisut jäi ülegi), ca 50 minutiga Rimski-Korsakovi sümfooniline süit „Šeherezade” op. 35, kirjutatud aastal 1888. Keegi on selle teose kohta öelnud, et seal on minuti jooksul rohkem meeldejäävaid viise kui enamiku heliloojate puhul tunni sisse mahub. See asjaolu on muidugi üks suur ohuallikas, sest see üks minut tuleb ju korrutada 50ga ja isegi sultan ei jõudnud ju Šeherezade muinasjutte lõpuni kuulata. Helilooja on küll tempoliselt teose planeerinud päris vaheldusrikkaks, kuid domineerivad lüürilised largo, lento ja tranquillo meeleolud, mis esituses kuidagi nagu vedama ei saanud.

Maria teatri orkestrid on selle hea vana kooliga, kes reageerivad dirigendile neile omase väärika viivisega ning see valmistab ikka ja jälle probleeme kontserdiolukorras. Et aga orkestri artistide individuaalne meisterlikkus on väga kõrgel Peterburi tasemel, siis tuldi probleemide lahendamisega päris vapralt toime. Solistide arv teose partituuris on maksimaalne, kuid põhiraskus toetub ikka orkestri kontsertmeistrile ja see oli tase, mida kuuleb üpris harva (braavo!).

Kontserdi teine pool koosnes veel kahest orkestrisüidist, millest esimene oli Edvard Griegi „Peer Gynt” op. 46. Muide ka aastast 1888, nii et kergelt numbrimaagiat siitki – eriti kui veel meenub, et õues on aastanumber 2008. Süidi esimene osa „Hommikumeeleolu” oleks nagu jätkanud Rimski-Korsakovi laadis ning olulised meeleolumuutused said alguse osast pealkirjaga „Åse surm” ja eriti peen oli „Anitra tants”, kus Kristjan Järvi oli absoluutselt omas elemendis, rääkimata värvikast finaalist „Mäekuninga lossis”.

Kontserdi lõpunumber, Stravinski süit balletist „Tulilind” (1919) oli kui naasmine Rimski-Korsakovi juurde, kuid hoopis uues kvaliteedis, lähtudes nii autori loomingust kui sellest nakatunud esitajate energeetikast. Nii orkestril kui eriti Kristjan Järvil oli võimalus näidata oma erakordseid võimeid ja nad tegid seda maksimaalselt. Selle teose esitusega tõsteti publik saalis püsti ja lisaks tuli kordamisele veel Griegi „Mäekuninga lossis”. Selline oli siis see muinasjutt, mis algas 1001 ööga, kulges läbi Peeri rännakute ning jõudis surematu Kaštšeini. Ja mis selle viimasega siiski juhtus? Ikka tappa sai küll.

Peterburi orkestrid külastavad, tuleb välja, meid päris hea meelega. Vist on aeg juba tegelda ka Venemaa Föderatsiooni teenelise kollektiivi Dmitri Šostakovitši nimelise Peterburi Riikliku Filharmoonia akadeemilise sümfooniaorkestri küllakutsumisega ja ilmtingimata peadirigent Juri Temirkanovi juhatusel. Las alustavad ka mõnda hooaega.

Seekordse Põhjamaade Sümfooniaorkestri sarja pealkiri on „Kohtumispaik Eesti”. Osalt on see austusavaldus Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, osalt viitab maailmakogemusega dirigendile, kes oma musitseerimispartnerid Eestisse kokku toob. Iseenesest on selles haaret ja mõtet. Kuigi see, et kava on kokku pandud osaliste, mitte esitatava järgi, teeb kontseptsiooni oluliselt lõdvemaks. Ja ega esitatavad teosed sisulist kaart moodustanudki.

Sellise ülesehitusega kava plussiks on need, kelle kohtumispaigaks Eesti saab. Antud juhul oli Eesti publiku ette toodud oma poiss Kalev Kuljus, kes muidu tegutseb soolo-oboemängijana Põhja-Saksa Raadio, Birminghami ja Filharmonica Arturo Toscanini orkestris. Uskumatu tähelennuga mees, kes on koostööd teinud kõigi praeguse aja suuremate dirigentidega. Tema kõrval nooruke hispaanlane, oboesolist Ramon Ortego Quero, kelle senine tipptund oli võit ARD-konkursil Münchenis (kus musitseeris Anu Tali käe all) ja kellest on väga suure tõenäosusega  oodata tulevikukuulsust.

Vivaldi kontserdis paistis stiilitunde ja loo valdamisega silma kaks meest: solist Kalev Kuljus ja orkestri klavessiinimängija Reinut Tepp. Kontserdi kauneim ja täiuslikem osa oli kammerlik Largo, kus mängisid vaid kaks oboed, klavessiin ja tšello. Habras faktuur lasi neljal solistil end avada. Kalev Kuljuse puhul oli muidugi haruldane rõõm jälgida sädelevat tehnikat ja värvikat dünaamikat. See, et suurest sümfooniaorkestrist oli tehtud väike barokkorkester, oli vormiliselt õige, aga millegipärast kuidagi võõraks jäi too lugu neile.

Heino Elleri „Koit” jäi ka veidi vaeslapse ossa. Edasi läks aga tõusvas joones: Straussi kontsert pakkus elamuse harva esitatava teose ja lüürilise solisti tõttu ning lõplikult sai kõik paika Brahmsi ajal.

Straussi kontserdi esimeses osas pani kõrva teritama väike vastuolu soolopilli justkui klassikaliselt figuratiivse soolopartii ja orkestri hõrkude harmooniate vahel. Sellega oleks Strauss nagu öelnud, et vaat nii kirjutati soolokontserte enne mind. Osade arenedes tuli aga Straussile iseloomulikku aina juurde. Andante’s tekkis köitev kõlapilt viiulite ja soolopilli ühendusest. Nüüd sai selgeks, miks oli see teos kava võetud. Kauneid hetki tekkis soolo-oboe ja teiste puhkpillide ansamblites ja huvitavalt mahukas materjal oli kanda orkestril.

Kui tavaliselt on soolokontsertide esimene osa kõige eredam ja vaimukam, siis siin on vastupidi. Mida edasi, seda huvitavamaks helikeel läks. Neljanda osa peadpööritavates harmoonilistes järgnevustes tekkis lausa kaalutuse tunne. Siis äkki lahe meloodika, ja humoorikas repliik teose lõpus. Tõeliselt üllatav lugu ja sobis solisti-orkestri vahekorra poolest imehästi Quero leebe musitseerimisviisiga.

Brahmsi sümfoonia oli algusest lõpuni nauditav. Selle suured põimuvad jooned ja laiad liinid olid orkestri ning dirigendi tõeline ampluaa! Meisterlikkust kostis juba teose alguse puhkpillisoolodest – nende lahtiseks jäetud lõppudes oli millegi suure ootust. Ka tšellorühm (kontsertmeister Kristjan Saar) hämmastas väga nüansseeritud soololõiguga. Dirigendi puhul jäi esimeses osas silma väga täpne skeemi esitamine ja justkui vastukaaluks teose pinge kruvimise ning vormi kujundamise oskus. Selles oli suurt sisemist jõudu. Edasi läks dirigendi kehakeel vabamaks ja omaette nauditavaks, palju andsid juurde ka ilma taktikepita juhatatud, vaid vabade kätega modelleeritud osad.

Teine osa Allegretto oli tehniliselt väga vaikne, täpne, perfektne. Siin oli hunnitult nõtkeid, kuulama panevaid, ootust tekitavaid kohti. Publik oli neil käes. Hingas koos muusikaga… või õieti ei hinganud vahepeal üldse!

Finaal Con spirito (hingega) on vormiliselt kõige keerulisem, koosnedes paljudest eri lõikudest, mis peavad kokku moodustama terviku ja tekitama omavahelise rütmi. Siin näitas orkestri taset tihedalt ja ühtlaselt kõlanud piano.  Kui ka vahepeal ähvardas väike vaimse languse oht, siis lõpu ärevus, motoorika ja järk-järguline kasv olid võimsad. Mõistagi peab ütlema, et Brahmsi orkestratsioon on ikka ülimalt mitmeplaaniline. Kogu see pikkade teemade voogav mass on kontrolli all ja sel on sisemist potentsiaali, nii ei pea ju orkestrikõla lõhki pingutama – tõusud on orkestri faktuuri sisse kirjutatud. Dirigent valdas seda kõike, elas ja hingas muusikas ning inspireeris mängijaid. Üle suure orkestri suutis aga oma täpse, intensiivse esituse ning isegi üle orkestri haarava dünaamikaga köita löökpillimängija Madis Metsamardi roll.

Esietenduse eel EMTAs toimunud kohtumisel tudengitega andis helilooja lühiülevaate fääri muusika ajaloost ja oma kompositsioonitehnikast. Naljaga pooleks nentis ta, et kõik need kolmteist aastat, mis ta elas Taani madalikel, keerles tema muusika Fääri mägede, mere ja lindude ümber. Niipea aga, kui ta kodusaarele tagasi jõudis, sai temast lihtsalt moodne helilooja kõige üldisemas mõttes.

Rasmusseni muusikas on jooni fääri rahvuslikust pärandist, jazzist, elektroakustilisest ja spektraalmuusikast. Helilooja ei pea ennast fääri heliloojaks. Ta loob serialistliku ja spektralistliku meetodi najal materjali, mille põhjal komponeerida. Serialism ise ei ole tema sõnul veel helilooming. Ent nii heliloojad sageli tänapäeval teevadki: ehitavad selle peale, mis möödunud sajandi teisel poolel toimus, aga nad loovad rohkem, mitte ei kasuta vormelit ega lase sellel enda eest komponeerida.

Tegemist oli uuelaadse lavastusliku võttega, kus laval on kolm tegelast, aga seitse artisti. Nii Poissi kui Tüdrukut esitasid näitleja, laulja ja tantsija. Helipilt, kus orkester mängib, lauljad laulavad pikka nooti ja näitlejad räägivad, toimis hästi. Oli interaktsioon: näitleja ütleb sõna, laulja kordab sedasama. Oli hea ühendus teksti ja vokaalliini vahel. Helilooja ütles põhjenduseks: „On reegel: suurepärane laulja ei saa olla suurepärane näitleja – kas te olete näinud Plácido Domingot laval? Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.” Ei saa aga eitada, et lava oli väga elus, kogu aeg toimus midagi, nad kasutasid kogu lava. Kaks näitlejat laval võib vahel olla üsna väsitav. Lõpuni põhjendatud säärased kunstilised taotlused aga ometi pole. On kolm väga head esitust, aga ei ole Tegelast, kes elaks südames edasi, kui koju lähed. Vaataja näeb head kunsti, aga infot on liiga palju: ta ei samastu ei lastega ega noorte täiskasvanutega. Artistide vastutus on jagatud.

Oli väga tüüpiline, et muusika liikus üldiselt ringi, aga muutus taustaks, kui näitlejad rääkisid: hoidis tükk aega üht akordi, kuni nad vait jäid. Muusika mängiti läbi võimenduse ja kanti ette läbi kõlarite, kuna nad olid nii kaugel, lauljatega võrreldes oli orkester kohati liiga vaikne. Hääled peavad muidugi selged olema, need on kokkumängus loomulikult number üks, aga muusikat tahaks tajuda sügavamalt. Orkester mängis üldiselt hästi. Muidugi pole üks katlamaja heli jaoks ideaalne, aga kogu aeg ei peagi hirmus hea saund olema. Kaasaegse kunsti jaoks on Kultuurikatla atmosfäär seevastu nagu loodud.

Lavastaja Robert Annus ja kunstnik Samal Blak (Fääri saared) on teinud head koostööd: infantiilne lavakujundus tekitas sürrealistliku atmosfääri. Videograafikal on viimasel ajal etenduses suurem osakaal kui valgusel, isegi kontsertidel. Omal ajal oli see pigem avangard, praegu on aga lausa standard. Ta on silmale atraktiivsem kui lihtsalt valgus, silmal on rohkem vaadata, ta töötab looga paremini kaasa. Papist kalapead virnas, kust näidati valgust läbi orkestri kohale seinale, mõjus tontlikult. Orkester lava kohal oli etenduse osa, mitte nagu klassikalises ooperis, kus ta ära peidetakse.

Kristo Viiding ja Liis Proode on lavakunstikooli 24. lennu kursusekaaslased. Nad on värsked, liikuvad ja emotsionaalsed, poiss unistavam, tüdruk pragmaatilisem. Kristo Viidingu äärmiselt soojalt ja liigutavalt mängitud Marselius püüab tõestada endale ja vaatajale, et talle pole toda pirtsakat piigat vajagi, aga ta ei veena sellega kedagi. Lõpuks aitab just seesama vahetu, haavatav olek tal ligi pääseda suureks kasvanud mängukaaslasele, kes algul on punaste põskedega kraade, hiljem aga tumesinises kostüümis turritava kaelaräti ja ettekleebitud naeratusega stjuardess.

Hull mees ja tema aed on üksnes taustaks noorte suhte muundumisele – miski, mida nad väiksena kardavad, aga suurena meenutavad naerdes. Lugu sisaldab palju abstraktseid kujundeid ja varjatud kihte. Fäärlased olevat vanamoelised ja usklikud, sealt ehk ka palju piiblimotiive laste mängudes, mis loosse kuidagi ei puutunud.

Kuna olen lugenud libretot, mis on mõneti ekspressiivsem kui tulem, tundub, et lavastatud oli kuidagi turvaliselt ja ümber nurga, otsekui selleks, et anda tantsijatele tegevust, lasta neil öelda seda, mis näitlejatel jääb teineteisele ütlemata, mistõttu nende suhe ei saavuta päris seda sügavust, mis neil oleks siis, kui laval oleks vähem inimesi. Tantsijad olid väga head, aga nad jäid tegevusele paraku natuke jalgu. Noored lauljad Risto Joost ja Pirjo Püvi kõlasid omavahel nii hästi kokku, et ka helilooja imestas. Aare Kruusimäele käis tonaalsusevaba muusika intoneerimine küll pisut üle jõu – küsimus ei ole kõrvas, see tahab lihtsalt rohkem harjutamist. Et aga osatäitjaid ei valitud harjumuspäraste seast, on ainult tore.

Veronika Portsmuthi (kelle doktorietendusega oli tegemist) dirigeerimas näha oli omaette vaatemäng. Portsmuth on spetsialiseerunud skandinaavia nüüdismuusikale ja tutvustab seda Eestis jõuliselt. Ta on veetnud nädalaid Islandil ja Fääri saartel, sügissemestril aga õpib Stockholmis. Juba praegu on tal skandinaavia kunstnike võrk, kellega koos töötada, mis on nii noore dirigendi kohta muljetavaldav.

Lõpetuseks tahaks peatuda viimasel ajal levinud tendentsil nimetada kõiki muusikalisi lavastusi ooperiteks. Võib ju küll öelda, et žanripiirid laienevad. Uued lahendused on teretulnud ja konstruktsioon, kus näitlejad mängivad ja musta rõivastatud lauljad illustreerivad nende repliike pimedast lavaservast, on inspireeriv ning mõjub hästi, aga ooperi kogu mõte on, et laulu ja tegevuse kulgu ei anta esitada mitmetele artistidele. Kõnealune tükk aga on žanrilt pigem Griegi-Ibseni „Peer Gynt”: draamanäidend, mille muusika sai tagantjärele tuntumaks kui tükk ise. Ka kõnealuse teose muusikat oleks uhke koondatud vormis esitada kontsertettekandena.