innovatsioon

Mind on süüdistatud, et see või teine artist teeb muusikat vaid naiste ja raha pärast ja et ma imen sinna juurde tähendused välja. Mul pole aega olnud muusikutele helistada, aga arvan, et seda kõike ei peagi mulle osutama muusikud, vaid muusika ise. Muusika ütleb mulle minu ja maailma kohta asju, millega tegelemiseks on vaja käia ka helide eneste mõjusfäärist väljas. Popmuusikas kohatavad teemad on kultuuris juba sajandeid olemas olnud. Kõigil inimestel ei ole niisugust fooni vaja, aga ma püüan laiema maailma poole. Suur osa igapäevasest muusikaretseptsioonist on paraku tarbijajuhend. Mina tahan lugeda ja kirjutada midagi muud, leida ambitsioonikamaid seoseid. Kui mu raamatuski on viited Žižekile või  Barthes‘ile, siis ma väidan, et ma leidsin need seosed. Ja kui neid isegi varem ei olnud, siis nüüdsest on.

Millised mõttesuunad on sulle suuremat huvi pakkunud?

Popkultuurist arusaamise juures on kahtlemata oluline Freud ja tema teadvustamatuse idee. Inimesed ei väljenda ideid ja tähendusi selgekujuliselt. Ideed toimivad suuresti instinktiivselt ja inimeste eest varjatult, mitte nii, nagu arvas Descartes, kelle jaoks mina on selgekujuline. Kahtlemata on oluline Nietzsche. Kui räägime, et suur osa muusikast mõjub inimestele dionüüsiliselt, siis võiks ju ka teada, kellest niisugune arusaam lähtub.  Siis on mind huvitanud Darwini evolutsiooniteooria mõju XIX sajandi naturalismile ja selle paralleelid punkkultuuriga. Idee, et inimene on ebatäiuslik masin, looduse poolt kaasa antud tegurite ohver. Darwin kustutas suure osa romantilisi kujutelmi, sellele võib punkkultuuris analooge leida. Mind ei huvita niivõrd otsesed mõjutused, vaid just paralleelid. Deleuze’i ja Guattari ideede seosed moodsa reivikultuuriga on juba popkultuuriteoorias väga põhjalikult lahti harutatud. Samamoodi Roland Barthes’i kahtlus, et see, mida lastakse loomulikuna paista, on tegelikult teatavasuunaline konstruktsioon, aitas kummutada väidet, et ka rock ei ole mingi loomulikkuse idee kehastus, vaid konstruktsioon ja poos.

Otseselt muusika toimet on ju uurinud ka Bourdieu?

Bourdieu õpetab, kui oluline on esitada küsimusi omaenese maitse kohta. Tuleks uurida, mis moel see maitse on kokku pandud. Samuti õpetab Bourdieu, kuidas hõivatakse kultuuris ja mujal positsioone. Adorno üks tähendusi oli, et ta analüüsis klassikalist muusikat sotsioloogilist tausta silmas pidades, mitte ainult tekstoloogiliselt. Ja Bourdieu vaatab samuti, kuidas klassikaline muusika on hõivanud oma positsiooni ja saavutanud kõrge staatuse. 

Oled ka aastaid pidanud kõrgkoolides popmuusika loenguid. Mäletan, et 1990. aastate keskel ei olnud Tartu ülikooli peahoones su loengutele võimalik sisse pääseda. Inimesed olid troppis ukse ees. Mida need loengud konkreetsemalt on käsitlenud?

Need pole olnud ajaloo ülevaated, vaid mõne arhetüübi eritlemine, mis on popmuusikast lähtudes võimaldanud käsitleda ka filosoofiat ja muid paralleelseid maailmu ja foone. Kuid ma ei arva, et Nietzsche taust annaks minu kiindumusele näiteks heavy metal’i vastu mingi kõrgema väärtuse. Metal võib olla huvitavam kui Nietzsche. Ma lähtun ikka eeskätt sellest, mida muusika mulle ütleb.

Kas popmuusika pakub ühiskonnale vähem informatsiooni kui moodne kirjandus või kunst? Muudes valdkondades esineb meil ajakirjandusliku lähenemise kõrval ka akadeemilisem retseptsioon. Miks popmuusika ühiskonna- või humanitaarteadusele huvi ei paku?

Mingil algsel tasandil on see argumentatsioon ning viited ja seosed olemas. Ekspressis on olnud lühiarvustusi, kus mõni kriitik kirjutab läbinähtavalt bourdieulikus või freudilikus võtmes, kuigi ta otse seda ei kuuluta. Adornolt laenatud kõrge ja madala jaotus on muusikast kirjutajate seas samuti enesestmõistetav.

Viimane jaotus on suvalise venna jaoks tänaval ka enesestmõistetav.

Tõsise muusika puhul, mida uurib ka muusikateadus, väärtustatakse ja uuritakse teksti: helisid, tonaalsust, ülesehitust. Popi puhul pole fookuses mitte tekst, vaid muusika funktsioon. Massikultuurikriitika, millega algas popmuusika akadeemiline uurimine ja püüti näidata, et popmuusika on kahjulik, uuris ainult tema funktsiooni, mitte teksti. Tänapäeval uuritakse muidugi ka popmuusika teksti, kuid see jaotus on suures osas säilinud. Igapäevane muusikakriitika on mõlema suuna kombinatsioon ja suurel osal juhtumeist on nende suundumuste argumendid ka läbi põiminud.

Võib tõesti olla, et helid ise polegi popmuusikas kõige tähtsamad ja põnevamad. Inimene seal varjus – ja see, mida muusika tema kohta ütleb – loeb rohkem. Muusika loob ju suhteid inimeste vahel, mõnikord ühendab neid, teinekord lahutab. Nii et tekstilisest analüüsist ei piisa. Kui rääkida kitarrisaundist, tekib terve sotsioloogiliste teemade ja foonide ahel. See viib tagasi blues’ini, musta ja valge muusika suhteni, küsimuseni, miks valge inimene kuulab blues’i ja räppi jne.

Popmuusikat on tõsiselt tõepoolest tõesti vähe uuritud. Ikka uuritakse popkultuuri nime all pigem massimeediat. Maailmaski pole popmuusika akadeemiline uurimine nii väga levinud. Kui näiteks Madonnat lähemalt vaadatakse, käsitletakse ikka pigem tema imagoloogilist pilti. Eestis on inimesi muidugi üldse vähe, aga rõhuasetused võivad muutuda – ega keegi otseselt ju ei takista popmuusikat uurida.

Niisuguseid huvitavaid taustu ei tooda popmuusika üle mõeldes eriti selgelt esile. On mingid hüppelised assotsiatsioonid, mille kulminatsiooniks öeldakse, et rokib täiega või on cool või siis vastupidi, et it sucks.

Ehk sa tahad, et hinnang muusikale oleks lõpetatud ja objektiivne? Aga see ei pruugi nii olla. Kogu popmuusikaline protsess esitab ennast väga muutuva ja liikuvana. Siin on muidugi omad ohud. Akadeemilised uurimused aga soovivad seda protsessi tihti lõpetatuna, tardununa esitada. Ega neid akadeemilisi autoreid, keda ma popmuusikast lugeda viitsin, väga palju ei ole. Mitmed kriitikud, kes lihtsalt ajakirjanduses või ka oma blogides üles astuvad, pakuvad mulle rohkemgi kui paksud dissertatsioonid. On muidugi erandeid.

Kui teaduslikult või analüütiliselt midagi uuritakse, kaob tihti ära uurija ise, tema reaalne positsioon. Mina ei taha rääkida mingi objektiivse kõrvalseisja positsioonilt. Ma tegelen sellega, kuidas muusika toimib just mulle. Akadeemilise käsitluse mängureeglite juurde käib muu seas see, et järeldustes ei öelda või ei jõuta selle väljaütlemiseni, mis on halb või hea. Räägitakse Tammsaarest, kes on hea juba ette. Akadeemiline käsitlus lähtub kaanonist, mis on objektiivne, olemas enne meid. Minu raamatu puhul on eelduseks, et inimene kuulab lugu ja minu tekst annab võimaluse käsitleda seda teatud viisil. Ma loon situatsiooni, mis on kogu aeg olevikuline. Akadeemilise käsitluse puhul seda ei ole.

Kas ikkagi popmuusika protsess peab kriitiku jaoks nii kiiresti muutuma? Popmuusikast kõneldakse ja mõeldakse samasuguse ülelibiseva pealiskaudsusega, nagu vahelduvad kaadrid muusikakanaleis.  

Ehk on nii, et see protsessi kiirus ja dünaamika toovad popikriitikasse muusika endaga võrreldava hasardi ja ekstaasi? Mina tajun tihti küll ära konteksti, kuidas ühe või teise muusikakriitiku mõte liigub, ja näen selle hasardi varjus mingit teoreetilist skeemi, mis võib sageli olla küll mitte tema oma, vaid laenatud. On muidugi ka neid kriitikuid, kelle jaoks lahedus on viimane argument ja nad ei vaidlusta enda tundmusi. Mina siiski tahaksin, et kriitik küsiks ka, kust tema enda eelistused pärit on, ja ma tahan näha inimese enda sisekonflikti. Just sel põhjusel ei arva ma, et ta oma kirjutiste minavormi peaks salgama. See on mu arust vähem pretensioonikas kui ennasttäis püüd objektiivsuse poole.  

Meie põlvkond on näinud maailma palge muutumist kaks korda. Esiteks 1980ndate lõpul Nõukogude süsteemi kokku varisedes ja teiseks pärast 2001. aasta 11. septembrit. Praeguseks paistab nende sündmuste vaheline ligikaudu tosina-aastane periood, mida võiks lühiduse mõttes nimetada ka Clintoni ajastuks, juba kauge ja kummalise interluudiumina. Korraks lahvatasid kõrgele liberaalsed lootused ning paljastus ka nende odavavõitu loomus. Mõnda aega mängeldi isegi mõttega, et ajalugu sügavamas mõttes on lõppenud, sest liberaalsele demokraatiale pole usutavat alternatiivi, mis inimeste kujutlust ja tahet köita suudaks. Fukuyama meelest ei saanuks näiteks islam seda pakkuda, sest see ei taga võrdset tunnustust naistele. Ajaloo lõpp tähendas tal poliitilise korra vastavust inimloomusele ja inimloomuse määrab eeskätt mugavus- ja tunnustusvajadus. Järelejäänud poliitikaprobleemid paistsid pigem tehnilist, moraalset ja ennekõike keskkondlikku laadi: kuidas tuua mahajäänud maad sujuvalt liberaalse demokraatia sfääri, kuhu tõmmata flirdi ja ahistamise piirid, kuidas vältida ökokatastroofi jne. Spioonikirjanik John Le Carrél kippusid suurejoonelisemad romaaniteemad otsa saama ning ta pidi vahepeal rahulduma rahvusvahelise ravimitööstuse ja narkoäri kuritegelikkuse lahkamisega. Ajaloo lõpu forsseerimiseks tekkis liberaalse interventsionismi doktriin, mis õhutas lääneriike saatma sõjavägesid sinna, kus riigid ikka veel rikuvad oma alamate inimõigusi.

Clintoni ajastu peamine märksõna oli “globaliseerumine”, mis tähendas vabakaubandust ja riikide mõju langust majanduse üle. Selle suundumuse vastu korraldati küll tänavarahutusi, millest aga ei võrsunud tõsisemat poliitilist liikumist. Hiina ja India eeskuju näitas, et kaubandustõkete kaotamine kiirendab majanduskasvu ning võib kahandada vaesustki. Kolmas Maailm ei ole enam globaliseerumise vastu, vaid tahab pigem paremat ja õiglasemat globaliseerumist. Arvamusliidrid nagu Thomas Friedman kuulutasid maailma lamestumist, võistlusväljaku silenemist, mis lõppude lõpuks on lihtsalt veel üks kujund ajaloo lõpu tarvis. 

11. september muutis kõike, nagu ütles president George W. Bush kohe pärast seda päeva. Muutuse äratundmiseks läks küll pisut aega, eriti siin Ida-Euroopas, kus oli kombeks olnud igat parteikogunemist nimetada ajalooliseks ja epohhi loovaks. New Yorgi pilvelõhkujate suurejooneline purustamine ja ligi kolme tuhande inimese tapmine poliitilise programmita terroristide poolt sundis Ameerika Ühendriike ette pöörama oma vägivaldsema poole. Terrorismi eesmärgiks on ikka olnud ülekaalukas vastane endast välja viia. See saavutatigi. Kuid ilmselt oleks vale näha Valges Majas kõigest lihtsameelset, kes astus Osama bin Ladeni kavalasse lõksu. USAs oli juba ammu leidunud ringkondi, kes otsisid võimalust Iraagi ründamiseks ning Lähis-Ida ümberkujundamiseks Iisraeli julgeolekule soodsamaks. Nüüd leiti ettekääne. Väikest rolli mängisid ka Clintoni-aegsed liberaalsed interventsionistid, kes pärast Serbia natsionalismi mahasurumist olid õhutanud samamoodi kohtlema ka muid türanne. See on seadnud paljud liberaalid Iraagi sõja kritiseerimisel ebamugavasse olukorda.

Kunagine suur USA imetleja liberaalne mõtleja Jürgen Habermas ütleb oma viimases raamatus “Lõhenenud Lääs”: “Pole vähimatki kahtlust, et Ameerika normatiivne [s.t moraalne, eeskuju andev] autoriteet on varisenud põrmu.” Ta lisab: “Pool sajandit on Ühendriigid olnud sammuseadjaks teel kosmopoliitilise õigusvõimu poole. Kuid Iraagi sõjaga ei ole ta üksnes hävitanud oma maine ja loobunud rahvusvaheliste õiguste garanteerija rollist; rahvusvahelise õiguse rikkumine on loonud hukatusliku pretsedendi tulevastele ülivõimudele.”

Üks kummaline, pealtnäha täiesti tarbetu samm, mille USA on astunud, on süstemaatiliste piinamiste seadustamine ning rahvusvahelise ja isegi siseriikliku õiguse eiramine “vaenlase võitlejateks” peetavate inimeste kohtlemisel. Muidugi võidakse seepeale kosta (nagu Iivi Masso Eesti Päevalehes 11. XII 2006 on teinudki), et USA poolt toime pandud rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste rikkumised on köömes, võrreldes sellega, mida on kogu aeg tehtud Hiinas ja Venemaal, rääkimata Süüriast või Iraanist. Ja lõppude lõpuks, eks ole ka Eesti korravalvurid nii mõnigi kord nii mõnegi kinnipeetu surnuks või vigaseks peksnud ning karistusest pääsenud – ikka juhtub, mets ja laastud jne.

USA otsene panus universumis sündivasse riiklikku vägivalda võib ju olla suhteliselt tühine, kuid selle kaugemad konsekventsid on tõsisemad. Esiteks pole Hiina ega Egiptus ega isegi Venemaa viimasel ajal pretendeerinud inimkonna teenäitaja rolli. Teiseks valitseb Ameerika Ühendriikides siiani tugev legalistlik traditsioon, mis on sundinud USA valitsust piinamist mitmesuguste eufemismide varjus seadustama. See on umbes sama, nagu oleks Vatikan pärast pedofiiliaskandaale üllitanud bulla, mis õigustanuks ja reglementeerinuks pedofiiliat teatud olukordades mõne teise nime all. Valgustusajast saadik on vangide piinamine olnud läänes tabu (mis muidugi ei tähenda, et seda kunagi harrastatud poleks). Kuid näiteks Nõukogude Liit pidas vajalikuks seda ikka varjata ja salata.*

Ühesõnaga, järjest raskem on hoida ülal kujutlust healoomulisest üliriigist, kes on kogemata sattunud eksiteele või sunnitud enese- ja inimkonna kaitseks senisest vähem vahendeid valima. Üha kohatumana mõjuvad USA näpuviibutused Hiina või Venemaa suunas. Ja nõnda polegi imeks panna, et tänapäeva rahvusvahelise olukorra mõtestamiskatsetes on sõna “globaliseerumine” asendumas sõnaga “impeerium”. Ilmub järjest raamatuid, mille pealkirjas see sõna figureerib, ja tegu pole sugugi ajaloo-uurimustega Rooma, Briti või Nõukogude impeeriumist, vaid hoopis Ameerika Ühendriikide rollist tänases maailmas. Mõnikümmend aastat tagasi kuulusid fraasid USA impeeriumist või imperialismist kitsalt vasakpoolse retoorika repertuaari. Tänapäeval enam mitte, need on omandanud kirjeldava, hinnanguvaba värvingu. Eks ole ju impeeriumegi ajaloos mitmesuguseid olnud ning parimal juhul on nende kaitsev tiib toonud rahvahulkadele rahu ja jõukust.

Üks sääraseid, lõppkokkuvõttes küll pessimistlikke käsitlusi ilmus eelmisel aastal inglise ajaloolaselt Harold Jamesilt pealkirja all “Roomalik kimbatus. Kuidas rahvusvahelise korra reeglid on loonud impeeriumi poliitika”. James arutleb ligikaudu nii: kuni 11. septembrini eeldati, et globaliseerumine toob rahu ja stabiilsuse. Enam mitte, ja muutuse põhjused pole majanduslikku, vaid poliitilist laadi. Nende selgitamiseks läheb ta tagasi enam kui kahe sajandi tagusesse globaliseerumisaega, 1776. aastasse, kui ilmus kaks tähtteost: Adam Smithi “Riikide rikkus” ja Edward Gibboni “Rooma impeeriumi allakäik ja häving”. Mõlemad valgustajad käsitlesid nn Rooma dilemmat: rahumeelset kaubandust on sageli peetud stabiilse, jõuka ja lõimunud rahvusvahelise korra loojaks; samas viib see aga koduste ja rahvusvaheliste hõõrdumisteni, isegi sõdadeni, mis selle korra ja jõukuse hävitavad. Liberaalne kaubanduslik maailmakord võib end laostada, nagu Smith näitab oma suurteose lõpuosades (milleni vähesed lugejad viitsivad ennast puurida).

Nimelt on keeruka ühiskonna toimimiseks vaja reegleid niihästi riigi kui riikidevahelisel tasandil. Et neid aga alati vabatahtlikult ei järgita, siis vajavad need ka jõustamist (ning mõistagi ka formuleerimist). Siin tuleb mängu võimutegur ning võim jaotub alati ebavõrdselt ja koondub üksikutesse keskustesse. Isegi vabatahtlikult kokku lepitud reeglitel lasub võimuvari. Ning tunne, et reeglid on meelevaldsed, ebaõiglased ja peegeldavad kõigest kellegi erihuve, toob kaasa kiusatuse neist mööda hiilida, neid õõnestada või rikkuda. Võim võib küll kaitsta kaubandust ja rahu, aga ta pole kindlasti mingi hüve iseeneses. Pealegi kaldub võim paisuma ning pähe hakkama ja sõltuvust tekitama. Isegi kui võimukandja suudab korr
umpeerivatele kiusatustele vastu panna, langeb talle ikkagi kahtlustus sellele järeleandmises. Võim laostab ja/või äratab umbusku. Inimesed, kes usuvad üldkehtivatesse reeglitesse, ja inimesed, kes näevad nende reeglite taga meelevaldset võimu, elavad justkui eri maailmas.

Ja nõnda ongi juhtunud tänases maailmas. USA pretensioon inimkonna universaalsete ühishuvide kaitsja rollile, milles kahtlejaid on niikuinii alati leidunud, on nüüdseks murenenud. Ta võib küll veel pretendeerida üksnes kõikidest halbadest variantidest kõige aktsepteeritavama staatusele (mis esialgu ja nii paljude silmis ehk polegi nii vähe). Aga maailmapoliitika üldtoon muutub nüüd kindlasti kainemaks, jahedamaks, küünilisemaks. Clintoni ajastu kõrgelennuline idealism on õnneks või kahjuks möödas.

Selles olukorras võiks Adam Smithi äsja eesti keeles ilmunud suurteose kõrval olla asjakohane lektüür veel üks elegantne ja terane raamat, Iisraeli sõjanduseksperdi Martin van Creveldi illusioonivaba käsitlus “Sõja tulevik”. Selle originaal ilmus küll juba üleeile, 1991. aastal, veel enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kuid pärast 11. septembrit kõlavad raamatu seisukohad veelgi aktuaalsemalt. Autori tees on suhteliselt lihtne: tuumarelvad ühelt poolt ja nn väheintensiivsed konfliktid (sissisõjad) teiselt poolt on murendanud pärast Vestfaali rahu sajandeid valitsenud arusaama, et sõjad saavad käia ainult riikide vahel, poliitiliste vm huvide nimel ja et tuleb lahus hoida valitsuse, sõjaväe ja rahva rolli. Uues olukorras on praegused suured armeed, kallid relvad ja clausewitzlik strateegiline mõtlemine suurel määral kasutu. Oma lohutus tulevikunägemuses näib van Creveld astuvat uue keskaja kuulutajate pikka ja auväärsesse ritta, kuigi ta end konkreetsete ennustustega tulevikusõja reeglite ja meetodite kohta siduda ei riski. Raamatu tugevaks küljeks on tänapäeva poliitika põhimõistete (riik, rahvas, suveräänsus, valitsus, huvid jne) relativeerimine, nende asetamine ajaloolisse konteksti, kus ilmneb nende tinglikkus ja mööduvus. Samuti leidub seal intrigeerivaid sissevaateid sõduri psühholoogiasse (sõja mõte polevat tappa, vaid eluga riskida) ning sugudevahelistesse suhetesse. Häiriva joonena torkab aga silma see, kuidas katsed sõda mõista lähevad sujuvalt üle sõja kui inimese (või mehe) ürginstinkti õigeksmõistmiseks. Kuigi autor väljendab raamatu pühenduses lootust, et ta lastel ei tuleks iialgi vajadust sõdida, tekib lõpupeatükkide ekstaatilisi sõjaiseloomustusi lugedes küsimus: miks ka mitte, kui üks hea sõda on nii vaimustav, joovastav, erutav ja sellisena parem kui seks, pealegi olevat püsiv rahu seevastu kõigest asjatu unistus, mis pole isegi kuigi kaunis? Nõnda saab van Creveldi raamatut võtta Fukuyama ajaloo lõpu omamoodi paroodiana. Mõlemad autorid (nagu ka omakasu õigustav Adam Smith) rajavad oma käsitlused arusaamale inimloomusest. Fukuyama arvas, et läänelik liberaalne demokraatia on ainus poliitiline süsteem, mis rahuldab inimloomust, ning pärast kommunismi pole enam jäänud suuri poliitilisi ideid või kujutlusi paremast elust, mis võiksid sundida inimhulki oma elu kaalule panema. Van Creveld näitab, et inimloomus ei ihkagi rahuldust ning sõdimiseks pole ka tingimata ideed vaja, rääkimata veel poliitilisest ideest. Tarvis läheb esmajoones y-kromosoomi. Y-kromosoomi tuleviku kohta aga tasuks juba lugeda geneetik Bryan Sykesi populaarset raamatut “Adam’s Curse: A Future Without Men” (2005). Igatahes selle pealkirjas mainitud Adam ei ole Smith…

* Huvilised – kuigi neid on meil kahjuks vähevõitu –  saavad Internetist või Ameerika lehtedest pidevalt lugeda juhtumitest, kuidas mõni valel ajal ja vales kohas viibinud moslem on CIA “piinataksoga”, s. o erilennukiga, toimetatud eritöötlemisele Süüriasse, Egiptusesse või Guantánamosse. Toimuvale lisab kõhedust tõsiasi, et niimoodi väljapressitud informatsioon on enamasti täiesti kasutu – justkui olekski Orwelli loosung “Piinamise eesmärk on piinamine” tõeks saanud. Viitan mõnele juhtumile: Kanada-Süüria kodanik Maher Arar, kes toimetati piinamisele Süüriasse ja pääses viimaks tänu Kanada valitsuse sekkumisele: vt ülimahukat valitsusraportit (http://www.ararcommission.ca/eng/26.htm). Viimastel nädalatel on silma hakanud Egiptuses sündinud Austraalia kodaniku Mamdouh Habibu, pakistanlast Muhammad Saad Iqbali, Suurbritannia kodaniku Moazzam Beggi lood. Viimane on kirjutanud oma läbielamistest raamatu “Enemy Combatant: My Imprisonment at Guantánamo, Bagram, and Kandahar”. Kolme briti jorsi Asif Iqbali, Ruhel Ahmedi ja Shafiq Rasu seiklus- ja piinarikkast teekonnast Inglismaalt Afganistani ja sealt Guantánamosse on Michael Winterbottom ja Mat Whitecross vändanud filmi. Samuti soovitan lugeda ajakirjanik Joseph Lelyveldi artiklit sääraste juhtumite õigusliku tausta kohta (http://www.nybooks.com/articles/19853).

Kaarel Tarand: Platvormides torkab silma see, et ebaproportsionaalselt palju pööratakse tähelepanu rahale ja vähem sellele, mida saab võimul olles rohkem teha – luua uusi seadusi, paremat õigusruumi kultuuri vabaks arenguks. Kumab läbi soov rahajaotamise abil kogu eluvaldkonda kontrolli all hoida.

Jan Kaus: Mulle meeldib sotsiaaldemokraatide, kes lubavad ka uusi seadusi, kõigist kõige toekama programmi puhul konkreetne soov depolitiseerida kultuurkapital. See on laiema suundumuse märk. Ministeeriumi peaks igal juhul takistama rahajaotamist kuidagi mõjutada.

K.T.: Tava järgi tuleb kultuurkapitali tunnustada stiilis “hea, et meil seegi on”. Erakonnadki teevad seda ja lubavad olemasolevat toetada.

J.K.: Jah, aga näiteks Reformierakond teeb seda ainult raha võtmes. Iseenesest on disaini sihtkapitali loomine hea idee, aga kuidagi kitsendav lähenemine on see, et anname 50 miljonit ja korras. Kõik üksiklubadused on samas mõttes toredad. Näiteks, et tõstame Wiedemanni keelepreemia miljonile kroonile. Raha on juurde vaja, aga kultuuriavalikkusega ei tohiks rääkida nagu lastega. See on ju samasugune retoorika nagu see, et anname pensionäridele 500 krooni.

K.T.: Tõepoolest pole mingi eelarverea ühekordne suurendamine riigikogu põhitöö. Põhiline on, et inimesed tajuksid neid summasid, mida kultuurisfääris jaotatakse, enam-vähem õiges proportsioonis nendega, mida makstakse välja teistel elualadel.

Kultuurkapitali puhul ei ütle paraku keegi peale sotside, et kultuurkapital on pidanud täitma ministeeriumi ülesandeid, millest ta tuleks vabastada, et raha põhiliseks rohkem jääks. Teiseks, mis maksudest ja kui palju üldse  tuleb.

J.K.: See on paljusid kunstiinimesi sügavalt puudutav nähtus.

K.T.: Laekumiste alus on moraalselt kaheldav. Aga sõltuvus on riigi vaatevinklist äraspidine. Kui riiklike terviseprogrammide abil üritatakse alkoholi- ja tubakatarbimist vähendada ning ka võidelda hasartmängusõltuvusega, siis sellega ju lõigatakse kultuuri potentsiaalset maksubaasi. Praeguse korra järgi ei saa kultuurkapital arvestada tulude stabiilse kasvuga, kui riik on muudes sektorites efektiivne. Selle kohta, et kultuurkapitali tuluallikat võiks muuta, pole kellelgi silpigi öelda.

J.K.: See on kultuuriinimeste seisukohalt ohtlik teema ja initsiatiiv peakski tulema riigikogust. Meie meelest on kultuurkapital vajalik ja ta ei pea oma eksistentsi pidevalt õigustama. Kui me hakkaksime kooris laulma, et rahastamine põhineb valedel alustel, siis seda ma kardaksin. See annaks ehk ettekäände öelda, et polegi üldse vaja seda valel alusel asja.

K.T.: Kultuuriala moesõnadeks on saanud “kultuuritööstus” ja “loomemajandus”. Sellesuunalisi ideid liigutati juba Pätsi ajal. Sa ise kritiseerisid jaanuaris seda, et need mõisted on jäänud avamata, lubatakse toetada midagi sellist, mille sisu pole teada.

J.K.: Ka programmidest ei leia praegu vastust, mis on osa suuremast probleemist. Ma olen väsinud kritiseerimast/paljastamast poliitilist retoorikat. See on liiga lihtne ja mitte üldse tulutoov. Neid tekste pole mõtet paljastada. Pealegi, ma ei sea paljude parteide häid kavatsusi kahtluse alla. Olulisem on muu. Mainisin enne, et sotside programm on mulle sümpaatseim, aga ka siin on sees lause, et “eluliselt olulised on asutused ja vahendid, mis tagavad eesti kultuuri sisu (artefaktide) säilimise, kättesaadavuse ja levimise”. Välja on unustatud lihtne sõna – “inimesed”.

Kavades tungib alatihti esile ehitamine, mitte inimesed. Supernäide ses osas on Rahvaliit, kes lubab igasse maakonnalinna ujula, jäähalli ja tennisesaali ehitada. Keskendumine ehitistele ei jäta ruumi keskendumisele inimestele – kes seal ehitistes ikkagi käima hakkavad? Poliitiliste ja kultuuriliste ringkondade vahel puudub dialoog. Programmides öeldakse palju sümpaatseid asju, mille kohta mul tekib küsimus: kuidas? kellega koostöös? kes kaasatakse? Need asjad peaksid olema enne lubamist mingilgi määral läbi räägitud.

Ma olen teinud ettepaneku, et ministeeriumi juures hakkaks regulaarselt koos käima nõukogu, kus oleksid nii poliitikud, ametnikud kui ka kultuuriinimesed. Tekiks konkreetne foorum läbirääkimiseks. Ma ei tunne just tihti, et oleksin kuidagi kaasatud.

K.T.: See suhtlus peaks olema mitmekihilisem. Mitme erakonnaga parlamendi puhul on ministeeriumis esindatud ainult üks, poliitiline vähemus. Seega, seda sorti regulaarset nõuandmist tuleks harrastada otse erakondadega, riigikogus ja mujalgi. Neid nn sotsiaalpartnerluse formaate peaks olema võimalikult palju. Ent selge see, et tasuta asju pole olemas ja hea nõu on eriti kallis. Kogu see nõuandev-läbirääkiv suhtlemine peaks olema ka ausalt rahastatud. Sellel, et valitsemine oleks parem ja kvaliteetsem, on oma hind, mida, mulle tundub, ei ole veel lõpuni taibatud. Erakonnad ja ametkonnad konsulteerivad hea meelega, kutsutakse kokku töörühmi ja komisjone, ainult et mõned saavad seal tehtu eest palka, teised aga mitte. Ebavõrdne suhe, mis mõjub kokku kvaliteedile. Tasuta osalemine ei ole nii pühendunud kui vaja. Mõistlikult rahastatud partnerlusstruktuur toimiks, küllap, väga hästi.

J.K.: Praegu ei eksisteeri veel sedagi. Aga seal saaks arutada neid valupunkte, mis nüüd tabavad üllatusena. IRLi, sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna puhul on programmidest näha, et nad on teemale keskendunud, Keskerakonna ja Rahvaliidu puhul on teisiti. Keskerakond keskendub hoopis sellele, mis juba tehtud – teevad eilse ilma ilmateadet. Rahvaliidu tekst on üldse ülekäe visatud.

K.T.: Enne valimisi on erakonnad uutele ideedele üsna vastuvõtlikud ja mulle tundub, et esmakordselt huvigrupid seda olukorda ka aktiivselt kasutavad. Tööandjad, mittetulundussektor jt on teinud oma manifestid, soovitused. Programme vaadates aga näeme, et need on üsna selgelt mõjutatud avalikust arvamusest ja avalikust päevakorrast. Tänu sellele, et teema on meedias pidevalt mingi jamana esil, on näiteks planeerimine ja arhitektuur saanud väga suure tähelepanu osaliseks.

J.K.: Aga miks on jama? Sest arhitektidest ja seotud huvirühmadest on pikka aega lihtsalt mööda mindud. Teistes valdkondades tekib sama olukord, kui kolmanda sektori kaasamine ei muutu peaaegu et automaatseks.

K.T.: Kogenud poliitikud teavad tegelikult väga hästi seda, et kui asjassepuutuvate inimestega kõik algusest peale läbi räägid, siis jäävad pärast probleemid ära. Kuigi läheb natuke rohkem aega, jõuad sujuvalt lõpuni. Ja ometi – kui oled parasjagu võimul, siis ununeb see tegemata ja üllatavad hädad ongi käes ning kokkuvõttes saab kogu ühiskond räsida.

J.K.: Selge, et ka meie initsiatiiv peab olema suurem, tuleb ise ustele koputada ja küsida. Kuidas näiteks Reformierakond kavatseb jõuliselt kultuuri välismaal tutvustada. Mis see tähendab? Siinjuures ma ei arva, et neil oleks retoorika sisuga täitmata.

K.T.: Minagi näen, et IRL, SDE ja RE lubavad ambitsioonikalt, et eesti kultuuril on rahvusvahelist läbilöögivõimet ja et oma kapslist tuleb välja ronida. Nüüd tekib küsimus: kuidas? Ressursse on vähe ja pole selge, kas me peame eesmärke saavutama iseseisvate kultuuriinstituutide abil või suursaatkondade ja atašeede abiga. Või kasutades mõlemat. Piiratud ressursside puhul on see väga oluline valikukoht, et mitte jõude killustada. Peaasi, et valik tehtaks ja kultuuriinimesed saaksid seal toimuva sisu defineerimisel osaleda.

Veel üks häiriv joon programmides on liigne keskendumine ehitamisele. Oleks liigne rikutus arvata, et tegu on ehitusfirmade lobitööga. Et firmad tahavad avalikule sektorile kallilt ehitada. Siin on küsimus milleski muus, kujutluses, et ehitamine on valija silmis populaarne. Miks peaks ikka veel rääkima sellest, et ehitame Eesti Rahva Muuseumi? See on ju ammu otsustatud ja et see ehitatakse, on igale elanikule selge, kui protsess juba käib.

J.K.: Ma ei taha väga kritiseerida, vaid nii omade kui poliitikute
tähelepanu juhtida tihedama suhtluse vajadusele. Niipea kui mõni lubadus läheb konkreetsemaks, tundub, et asi on veel toores. Näiteks IRL lubab toetada Kaunite Kunstide Akadeemia asutamist. Aga kultuuriavalikkuses on selle poolt- ja vastuargumendid veel läbi kaalumata.

K.T.: Ütlematajätmisi on mujalgi. Kui on lubadus meie kultuuritekste teistele või teiste omi meile tõlkima hakata, siis peaks vältimatult olema öeldud, kust ja millal hakkame saama professionaalseid tõlkijaid. Kes koolitab, kes maksab?

J.K.: Hämaratest kohtadest tähtsaim on see, mis üldse programmides mahub kultuuri mõistesse. Kui RE ütleb, et televisiooni digitaliseerides teeb ta kvaliteetse kultuuri tarbimise mugavaks, siis mida ta silmas peab? Keskerakond lubab luua ühise kultuuri- ja spordikanali. Mul pole midagi spordi vastu, kuid tahaksin siiski, et kultuuri käsitletaks lahus spordist või religioonist. Et ei saaks viidata kultuuri toetamise kasvule, kui ehitatud on staadione ja kirikuid.

K.T.: Eriti kui praegu on ju ebavõrdsus kultuuri kahjuks ilmselge. Avalik-õiguslikus televisioonis on spordiuudised päeva peauudiste igapäevane lahutamatu osa, kultuuriuudiseid aga pole, mis sest, et kultuurisündmusi toimub iga päev vähemalt sama palju kui spordivõistlusi.

J.K.: Kui valdkonnad ja kogu tegevus kokku võtta, hõlmab kultuur tõenäoliselt rohkem inimesi kui sport. Uudistekanal televisioonis saab esiteks huvi suurust näidata ning teiseks seda huvi suurendada, see tähendab, kultuurivajadusi kasvatada. Riigivõim peab vajaduste tekitajana käituma ja tegutsema.

K.T.: Kui midagi tulevasteks koalitsioonikõnelusteks soovitada, siis seda, et ärge alahinnake, pigem ülehinnake inimeste kultuurilisi vajadusi ja ka võimeid. Need on olemas, rahvas ei ole juhm. Neid vajadusi ei saa katta ainult raha pakkudes ja uusi maju ehitades.

Programmidest on tegelikult näha, et kultuurivajaduste tekitamisele on mõeldud. Rõhuasetus on aga selline, et võrreldes rahvakultuuriga, isetegemisega, on kõrgkultuurile, professionaalidele pööratud tunduvalt vähem tähelepanu. See on aga vastuolus teistes peatükkides väljendatud murega ajude ja oskuste äravoolu pärast.

Kokkuvõttes lootust on. Kui riik on järjepidev ja igavikuline, siis on hea, kui on ka alaliseks kehtestatud mingid formaalsed, aga pidevat suhtlust ülal hoidvad reeglid. Et suheldakse isegi siis, kui tuju ei ole. Sellest oleks kõigile asjaosalistele palju kasu.

Aili Aarelaiu värske raamat “Kultuuritrauma ja elulood” on 15 aastat kestnud eluloouurimise vahekokkuvõte. See sisaldab kaheksat varem ilmunud artiklit ning mahuka iseseisva osana nendes (ja teistes, eestikeelsena avaldatud töödes) esitatud uurimistulemuste tõlgenduse kultuuritrauma mõiste kaudu. Seejuures pakub ta lugejale ka kompleksse käsitluse ühiskonna ajadimensiooni(de)st, eristades nn inimese aja (human time) piires eriti kultuurilist, poliitilist ja põlvkondlikku aega. Viimased on võtmemõisted kultuuritrauma kontseptualiseerimisel.

Kultuuritrauma (vrd ka kollektiivne trauma, ajalooline trauma, sügav kriis, šokk jne) on möödunud sajandi lõpul ja kestva algul kujunenud keskseks ideeks tõlgendamaks radikaalsete ajalooliste muutuste mõju rühmadele. Aarelaid kujundab oma vaatenurga Juri Lotmani kultuuriplahvatuse teooriast ja Piotr Sztompa kultuuritrauma teooriast lähtuvalt. Viimane seostab kultuuritrauma eelkõige kiire sotsiaalse muutuse negatiivsete tulemitega ning rõhutab indiviidi võimet kohaneda sotsiaalsete muutustega nende (kollektiivse) tunnustamise, vastavate kohanemisstrateegiate kujundamise ning lõpuks uute sotsiaalse praktika vormide loomise kaudu. Ühiskonda võivad eri aegadel vapustada mitmesugused traumad, kuid kultuuritraumat peab Sztompka kõige ohtlikumaks, kuivõrd see võib kollektiivses alateadvuses vastu pidada põlvkondi.

Näitlikustamaks, mis on kultuuritrauma, kasutab Aarelaid Pierre Bourdieu’ metroo, kui indiviidi elu seisukohast enesestmõistetavuse süsteemi kujundit, kusjuures seal orienteerumine, st oskus lugeda peatuste nimetusi, jälgida sõiduplaani ja valida õige rong ning teadmine, mis ootab ees metroost väljumisel,  on nii habitus’e kui argirutiini küsimus. Kultuuritrauma situatsioon tekib siis, kui kõik harjumuslik üleöö radikaalselt muutub: tänavanimed vahetatakse välja, muudetakse ootamatult ja ette teatamata rongide marsruuti, reisijad kategoriseeritakse uute marsruutide järgi ning nende üle kehtestatakse jäik kontroll. Esialgu tekitab uus olukord segadust, seejärel hakkab selguma, et see, millisesse rongi keegi “pääses”, lähtub mingist printsiibist. Nii avastavad kollasesse rongi sattunud, et nad kõik on kas õpetajad, üliõpilased, arstid või ametnikud… ja et rong ei peatugi linna keskväljakul nagu tavaliselt. Järele kuulates saavad nad teada, et paremate tingimustega punane rong veab sõjaväepersonali, parteifunktsionääre ja valitsusametnikke ja et see rong avab küll uksed keskväljakul, kõvade istmetega roheline rong aga jätab üldse peatusi vahele ning aktsent, millega vähestest peatustest teatatakse, on võõras ja arusaamatu. Selgub ka, et nii mõnigi rongitäis inimesi on jäänud kadunuks.

Viiskümmend aastat hiljem mäletavad eri rongides viibinud Suurt Muutust väga üksikasjalikult, kuigi kaunikesti erinevalt. Mäletatakse perioodi, kui vanade peatusenimede kasutamine oli keelatud, kuid uute kasutamine oli veel harjumatu. Sel perioodil kujundati välja viis kasutada ühes kontekstis vanu ja teises uusi peatusenimesid. Vältimaks ebameeldivat, väljumiskeeldude ja muude piirangutega rongisõitu otsiti uusi radu, et tööle jõuda, ning käidi pigem ka pikka teed jala. Inimesed mäletavad solidaarsustunnet, mis neid rongikaaslastega ühendas, ning vastikust piirava süsteemi vastu, kus neil tuli elada. Oma lastele püüdsid nad edasi anda oskust uues metroosüsteemis oma tee leida ning säästsid neid mälestustest elust enne seda. Seda “rongispetsiifilist” muutusekogemust on edasi antud ka järeltulijatele.

Tahtmatult hakkab rongimetafoor tähistama kindlaid sündmusi 1940. aastatel. See ongi minevikutrauma, mis elavdus nõukogudejärgses kontekstis ning millele Aarelaid ka kõige rohkem on keskendunud: nn nõukogude trauma nõukogudejärgses traumas. Viimases aktualiseerusid Aarelaiu arvates kolm põhilist kultuuritrauma diskursust: minevikutraumale ja selle ületamisele keskendunud kodu- ja väliseesti traumadiskursus ning alles kujunev nõukogudejärgne eestivenelaste traumadiskursus.

Traumaelulood ise ei käsitlegi niivõrd traumat ennast, kuivõrd sellega (mitte)toi­me­tulekut. Aarelaiu uurimishuvi ongi juba pikemat aega olnud suunatud kodueestlaste toimetulekustrateegiatele nõukogude ja väliseestlaste kohanemisele konkreetselt Rootsi ühiskonnas. Toimetulekut ja kohanemist määratleb ta rahvusliku identiteedi kui ühe võimaliku vaatepunkti keskselt kui “eestluse säilitamist ning rahvuslike ideede edasiandmist järeltulevatele põlvkondadele”. Ta teeb seda komplekssest põlvkondade perspektiivist, mille algne, kodueestlastele keskenduv versioon on eesti keeles kättesaadav raamatus “Ikka kultuurile mõeldes” (1998), kuid mis selles käsitluses on täiustatud ning viidud XX sajandi lõikes võrdlusesse väliseestlaste ning venelaste vastavate põlvkondadega. Mälukogukondade mõiste kaudu on tal õnnestunud oma põlvkonnakäsitlust kohati veelgi diferentseerida. Just raamatu põlvkondlikku kohanemist käsitlevad osad on kõige põnevamad! Põlvkondadeülese sotsiaalse kohanemispraktika hulgast analüüsib Aarelaid kolme põhilisemat: esiteks topeltstandardite kujundamist (teljel eesti-nõukogude), kus kõige selgemini avaldub ka trauma ja järeltrauma fenomen; teiseks elukäigu ümber-ritualiseerimist, milles eristab stabiilsemate elukäiguga seotud tähtpäevade (nn siirderiitused) ja muutumisaltimate kalendritähtpäevade tähistamise; kolmandaks see, mida nimetame tänapäeval kodanikualgatuseks. Viimase põhjalikum analüüs toimub (kahasse Anu Kannikesega) hilisemas, Laulva revolutsiooni järgse kultuuritrauma kontekstis.

Eestivenelaste 1990. aastate kultuuritrauma põhjalikum käsitlus on Aarelaiul loodetavasti veel plaanis. Ta märgib isegi mitmel puhul, et vastav kultuuritrauma diskursus on veel küpsemas. Uurimuse praeguses faasis on kaardistatud venelaste nõukogudejärgse kultuuritrauma piirjooned biograafiliste intervjuude põhjal.

Kogu teoses avaldub järk-järgult Aarelaiu küp­semine eluloouurijana viisis, kuidas ta sõ­­­nas­tab oma meetodi mitmetasandilisust üha täpsemini. Silma jäi, et Aarelaid täpsustab oma meetodi küsimustena, mida ta esitab juba transkribeeritud intervjuutekstidele, kuid tema küsimused intervjueerijana ei tule nii selgelt välja. Raamatu teoreetilisele osale lisatud transkriptsioonides on intervjueerija küsimused ära toodud vaid ühes, nii saab lugeja allikaloome protsessist teatud ülevaate ainult väliseestlastega läbi viidud vestluse põhjal.

Tunnistan, et leidsin end raamatu teoreetilist osa lugedes mõnigi kord imestamas, kui palju traumasid on ühekorraga aktuaalsed kohortide, mikrokohortide, põlvkondade jm kaupa, sees, vahel ja üleselt. Üks levinumaid etteheiteid ajaloolise trauma uuringutele ongi, et distsipliinide ja valdkondade piire ületav laustraumauurimine kipub normaalsust patologiseerima. Sest elu ongi täis üllatusi, kriise ja üleelamisi. See oli küsimus, millesse minagi Aarelaiu raamatut lugedes kohati takerdusin ja meenutasin neid loetud elulugusid, kus elu nn “täielise sotsialismi perioodil” meenutati kui “elu, milleks inimene on sün­dinud”. Üks asi on individuaalse trauma kohaldamine kollektiivsele tasandile, kus see – nagu Aarelaid näitab – avaldub kvalitatiivselt erineval viisil. Probleemi teine külg on kollektiivse trauma (taas)kohaldamine individuaalsele tasandile. Pean tunnistama, et ei saanud lõpuni aru, kas on võimalik, et inimese lugu on traumadiskursuse osa, ilma et ta oleks kogenud isiklikku traumat (kas siis Suures Muutuses endas või järeltraumana), või kas näiteks Eestis XX sajandil sündinud eestlane on igal juhul osaline (mineviku ja/või oleviku) kultuuritraumas? Kui me vaatame kultuuritrauma probleemi kultuurimälu aspektist, siis on vastus ilmselt jah. Kuidas see paistab aga individuaalse kogemuse aspektist? Kas on võimalik, et Aarelaiu salvestatud 148 loost mõni ei vastanud nn kultuuritrauma-eluloo kriteeriumidele? Või eeldasid traumat juba ini
mestele esitatud küsimused?

Muidugi on (järel)nõukogude kultuuritrauma küsimus ka väga poliitiline küsimus. Vastuargumendina eespool nimetatud kriitikale võiks väita, et “nõukogude elaviku” käsitlemine teatud normaalsusena oleks omakorda patoloogia normaliseerimine. Küsimus on mineviku võimust olevikus. Analoogia võiks tuua nostalgia ja nn areneva nõuka-diskursusega, millel samuti on selgesti eristuvad põlvkondlikud erijooned.

On võimalik aga, et selliste küsimuste esitaminegi on ise kultuuritrauma diskursuse osa, kuivõrd see diskursus aktualiseerub niipea, kui osa ühiskonnast on huvitatud asjaomaste negatiivsete sündmuste taasdramatiseerimisest, teine osa aga tahaks ebameeldiva mineviku unustada nii kiiresti kui võimalik.

Põhjusi, miks Aarelaiu tööd lugedes tekib mulje, et kultuuritraumast saab totaalsus, on mitmeid. Ühelt poolt võib see olla autori esitusmeetodist lähtuv lugeja (ekslik) järeldus. Aarelaid ei esita oma argumente enamasti nii, et lugejal oleks võimalik neid konkreetsete lugude põhjal jälgida. Ta annab võimaluse järgida eelkõige uurija mõttekäike. Olukord on seda komplitseeritum, et Aarelaid on kohati ka iseenda informant (st ka tema kuulub ühte “kohorti” ning tema kogemus on talle uurimisel info allikaks). Teine probleem kultuuritrauma totaalseks muutumisel on asjaolu, et Aarelaid toetub oma elulooteoreetilistes arendustes palju ka nendele autoritele, kes uurivad elulugusid teises võtmes kui traumateooria. Autori kaitseks võib siiski öelda, et äkki ongi kultuuritrauma XX sajandil ja XXI sajandi hakul nii totaalne fenomen (nt Bernhard Giesen on kirjeldanud holokausti trauma muutumist globaalseks metafüüsiliseks traumaks XX sajandi lõpuks), et juba traumafenomenile nime andmisega tundub kontseptsiooni analüütiline jõud nõrgenevat?

Vaieldamatult rikastavad Aarelaiu uurimused Eesti seni veel üsna kitsukest eluloouurimise maastikku. Raamatu lugemine oli väga inspireeriv kogemus! Arvan, et tema kultuuritraumakäsitlus võiks pakkuda ka võimaluse Eesti transetnilise ajaloo kirjutamiseks. Eesti XX sajandit on kogetud erinevalt ja vastakalt. Meil on  välja kujunenud oma ajalookogemuse lood, mida Aarelaid nimetab “kasutamiskõlblikeks minevikkudeks”. Eriti eestlaste ja venelaste lood välistavad paljuski teineteist. Aarelaid pakub välja kontsepti, kuidas uurida vastakaid kogemusi ja lugusid võrreldavatelt alustelt kui Eesti traumaajalugu. Kultuuritraumast saab mälumuster.

P.S. Oleks tore, kui Aili Aarelaid kasutaks Eesti teaduspoliitika kiuste võimalust avaldada oma käsitlus laiendatuna eestikeelse monograafiana.

Ivar Sakk  Tarmo Rajamets    Tarmo Rajamets   Uku Küttis

“Mina siiski tahaksin, et kriitik küsiks ka, kust tema enda eelistused pärit on, ja ma tahan näha inimese enda sisekonflikti.”

(Tõnis Kahu intervjuus Valle-Sten Maistele,

Sirp 2. II 2007.)

“Maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse.”

(Mihkel Raud oma 1990ndate lõpu

raadiosaadetes, korduvalt.)

Tõnis Kahu raamat “Viis + sõnad. 40 eesti parimat poplugu, isiklik” ei ole seni leidnud kuigi põhjalikku käsitlemist. Valle-Sten Maiste arvustus “Hedonistlik nagu pop isegi” 2. veebruari Sirbis on ses osas teretulnud ettevõtmine –tegu on tõesti olulise raamatuga, ja minu arvates isegi pigem sõnakunsti kui popmuusika seisukohalt. Pole ju kuigi rohkesti ka selliseid algupäraseid raamatuid, mis tunnistavad põlvnemist mitte teiste sõnadest ega enda ja teiste “elukogemusestki” (tavaliselt argitriviaalsuste tähenduses), vaid mõnest kunstikogemusest, mis saab suuremaks ja elulisemaks nii logosest kui lihast.

Aga nimeta vaid popmuusikat kunstiks – kohe nõutakse õigustusi, põhjendusi, ülendusi… Pettunud Maiste kirjutab: “Kui Kahu võttis aja maha, et kirjutada raamat popmuusikast, siis lootsin sellest midagi väga ambitsioonikat, õpetlikku ja distsiplineeritut.” Mul kui melo- ja logomaanil on kohe kaks küsimust. Esiteks, miks ikkagi peaks popmuusikast nii kirjutama? Teiseks, miks Maiste on nii veendunud, et see raamat ei vasta nendele tingimustele?

Vastan mõlemale küsimusele ise, sest intellektuaalsed debatid surevad Eestis seistes pärast kaht esimest käiku. Aga vastan hiljem. Kui ainult on kedagi, kes neid vastuseid vajab – sest Maistel tundub pilt (või heli) olevat niigi selge.

Tema enda jaoks selge – minu jaoks segane. Sestap kostan.

“Lodev ja hedonistlik nagu pop isegi,” ütleb Maiste Kahu raamatu kohta, olles ometi äsja mananud Sven Lõhmust, kes teismeliste tüdrukute vanemaid lüpsvat. Usun ent, et Lõhmus teeb ränka ja vist ka üsna rõõmutut tööd – lodev võib ta paista välimuselt, aga ma ei imestaks, kui ta õllekõht peidaks puntras närve nagu tavalisel eesti mehel ikka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

“Rauk on muutunud lapsemeelseks,” nendib Maiste Kahu impressioone vaagides; “popkultuuri lugemise klassikat tundmata ei saa lugeja Kahu raamatu sügavustest lihtsalt aru. Kahu raamat saab võimsaks lugeja jaoks, kellel see alfabeet on omandatud, lihtsamalt keerukamale liikudes, eriliste vahelejäteteta.” Ma ei raiska siin enam verbaalseid kuule hävimatule monströössusele nimega “lugeja”, kellest hullemat tümikat annab Eestis ikka leida, kui ta arvukaid eestkõnelejaid uskuda. Aga popmuusikakriitikat ja kultuuriteooriat vist ikkagi üle mõistuse palju lugenuna (ja selle põhjal nii mõnegi akadeemilise kraadi kaitsnuna) ei suuda ma ära mõistatada, mis on see “alfabeet”, millest Maiste nii innustunult vestab? Ma ei tea sellist.

Mõistagi on targemaid ja rumalamaid, igavamalt ja huvitavamalt kirjutavaid kriitikuid, kerglasemaid ja süvenemisvõimelisemaid väljaandeid. Q on mulle muutunud igavaks, NME ei huvita juba ammu; eelistan Mojot ja mõõdukais kogustes Wire’it. Ja ennekõike ikkagi raamatuid – Toopi, Reynoldsit jne. Ent ka kriitikute eliiti ei ole mõtet kujutleda mingiks popmuusikat ammendavalt ja krestomaatiliselt defineerivaks ja läbivalgustavaks akadeemiaks, kelle teostega tutvumata ei saa seda muusikat süvitsi tunnetada ja kommenteerida. Koolis popmuusikat õppinuist saavad enamasti muusikalitähekesed ja euroheliloojad. Avatud meeltega kuulaja leiab ise oma tee muusika südamesse – ja et see ka “lodevas” popis kummati olemas on, teab Maiste isegi.

Eks too kõnealune arvustus olegi mitte Kahu kirjatöö, vaid Maiste maitse lugu. “Ma ei taha vaielda konkreetse muusikalise maitse üle,” kirjutab Maiste, kuid suurema osa arvustusest kummati just täpselt seda teebki. Ta väidab, et ei olnud solvunud, kui Kahu kunagi ta lemmikuid Motörheadi ja Fishi põlastas – aga no on ikka küll. Muidu ei võtnuks tublit tükki sest käsitlusest enda alla ta haavunud kaitsekõne Singer Vingerile: kaitsekõne, milles Kahu hinnangud võrdsustatakse ignorandi omadega, kes pole selle bändi muusikat kunagi kuulanud. (A bit rich, ütleks Siim Nestor).

Tulemuseks on üpris kibedad järeldused: “Kuid kriitika ei aidanud seda bändi üldse ja nii tast joodikute tantsuansambel sai. Meil lihtsalt ei osata popkultuuri mõtestada, ei tulda selle pealegi, et selliseid asju ka mõtestada võiks.” Noo – kas britid või ameeriklased on siis in corpore suured pop-analüütikud, et neil on küllaga sääraseid artiste, keda pole mõtestatud ega aidatud, vaid aina kerglaseks pilgatud, kuid kes ikka on ajanud oma rida, muutumata “joodikute tantsuansambliks”? Muusikul endal peab selgroogu olema ja siis on kriitikud neid ka takkajärele “aitama” hakanud – või siis julgenud tunnistada, et Sparks või Gary Numan on meeldinud neile kogu aeg. Ehkki, jah, ingliskeelses maailmas on ka minoriteetpublikut ikka parajalt nii suure kriitilise massi jagu, et moest läinud artistegi nende endi liistude juures hoida.

Aga kogu see argumentatsioon on eksitav, kuna seab popmuusikale endiselt mingi kramplikult “waimlise” imperatiivi, mida isegi selle intellektuaalitsevad fännid sisimas ainukehtivaks ei tunnista ja see tuleb ka Valle-Sten Maiste pihtimuses välja. Ta tihkab põlastada praegust Singer Vingerit “joodikute tantsuansambliks” – aga küllap omajagu seetõttu, et nood “tantsijad” ei joo temaga ega tema nendega; ning veel enam seetõttu, et pole nendega millestki rääkida (ja joomine ei puutu seejuures ju enam asjasse või kuidas?). Samas meenutab Maiste nostalgiaga “räuskamist, J.M.K.E. huulil” – ja ma usun, et ükski veidi järele mõtlev punkar ei vaidleks vastu, kui ka J.M.K.Ed nimetataks “joodikute tantsuansambliks”. Sest on päris palju neid mõtlevaid inimesi, kellele rock’n’roll ongi kogum joodikute tantsuansambleid läbi aegade. (Lester Bangs võiks ju üks seda kinnitav “alfabeedimees” olla, keda Maiste lugeda võiks ja keda Kahu kindlasti lugenud on.)

Maiste ihkas Kahult teooriaid, tüpoloogiaid, üldistusi (justkui inimene oleks loomuldasa või sotsiaalse tellimuse korras sunnitud genereerima neid kõige sellegi suhtes, mida ta avalikult nimetab “isiklikuks”, nagu Kahu oma raamatut). Hästi, siit tuleb talle lohutuseks üks tüpoloogia.

Popmuusikaga võib isiklikult kokku puutuda neljal viisil. Esiteks juhutarbija kogemus: mölahommik autoraadios, hitikogumik söögikohas, kirvetöine DJ paaritumisrituaalidele keskendunud ööklubis. See on nagu liiklus, mis tundub vältimatuna ja mida ometi kõik tavatsevad põlastada; mida kõik põlastavad ja ometigi astuvad vähesed sellest täiesti kõrvale. Teiseks maitse-eelistustel põhinev kogemus: teadlik nostalgia, ainult meeldiva muusika kuulamine, lemmikartisti plaadi ostmine või tema kontserdi külastamine. Paljudele piisab sellekski poes/turul pakutavast valikust – nende agency ei vaja enesetõestuseks enamat. Teised hakkavad unustatud artistide plaate välja kaevama, võimalusel neile esinemisigi korraldama.

See viib kolmanda, analüütilise kogemuseni. Ei tahaks seda nimetada profikogemuseks, sest kutseline muusik (või ka muusikakriitik) võib edukalt kuuluda ka esimesse kahte gruppi. Ent kolmandasse rühma võivad siiski kuuluda nii muusikud, DJd, saatejuhid kui ka isepäisemad kriitikud. Üks võimalus sellisteks kogemusteks paistab olevat Valle-Sten Maiste ideaaliks: “distsiplineeritud” kriitika, mis Barthes’i, Žižeki, Bourdieu’ ja teiste “valgustatute”, väljaspool labast poptööstust seisvate kõrgintellektuaalide toel valgustab läbi ka popmuusikat. Ent see on vaid üks võimalus – andekas muusik või ka hea kõrvaga DJ
võib osutuda üllatavalt ebateoreetiliseks ja ometigi omal moel väga analüütiliseks mõtlejaks.

Neljandat tüüpi kogemus on müstiline – ei midagi vähemat. See toimib sageli totaalselt vastu maitseloogikat – korraga hakkab üks lugu kõrvus kummitama ning sa avastad jahmatuse ja vaimustusega, et see meeldib sulle ja sa tahad seda ikka-jälle kuulda. Lugu, mis ei tohtinuks üldse meeldida, sest sa ei kuula sellist muusikat, sa vihkad seda stiili, see on nõme ja lame ja mõttetu. Aga ta tuleb ja võtab su rajalt maha ja sa oled õnnelik. Seda ei saa isegi võrrelda seksiga, sest nii võib mõjuda nii nais- kui meeshääle lauldu kui isegi instrumentaal, sõltumata kuulaja sättumusest. Ja ehkki säilib ürginimlik ihk teada lummaja nime, ei pruugi sellega kaasneda soovi teada temast rohkem või kuulda ta teisi lugusid (selliste elamuste sagedane kogeja teab noid isegi vältida, et mitte pettuda). Kõige parem on lasta sel muusikal endas lõpmatuseni mängida – lõpmatuseni ja ometi kiire lõpuni; et siis mõni uus saaks selle tunde taastada.

Minu jaoks mõjusaimad hetked Kahu raamatus tõestavad, et ta on seda müstikat kogenud palju kordi. Aga ma ise kogesin seda tunnet ammu enne mingi “alfabeedi” läbimist – ei, Valle-Sten Maiste, selleks kogemuseks ei pea absoluutselt omama mingisugust varasemat popteoreetilist baasi ja eks just see olegi popmuusika kogu saladus. (Ka kogu popmuusikatööstust käitav vägi – ikka laulus, singlis, üksikus MP3s.)

“Ometi on kahju, et Kahu, kes meil väga ainulaadselt on võimeline mõistma poppi distsiplineeritult, esteetilises ja sotsioloogilises dimensioonis, seostes ja sügavuti, on kirjutanud siiski raamatu, millest paistab välja vaid juhusliku arvamisena mõjuv ja ebakriitiliselt esitatud, lakoonilisse formaati pressitud pealispind,” ei jäta Maiste jonni. Pole nõus. Kahju oleks siis, kui Kahu olekski võimeline mõistma poppi ainult distsiplineeritult – ega ta siis vist süldimuusikust erinekski. Kahu aga ütleb oma intervjuus: “Metal võib olla huvitavam kui Nietzsche.” Ja sellega nõustun (ehkki eelistan Nietzschet metal’ile). Kui inimeses tekitavad vaimustust, sügavamat inimene-olemist mõlemad, siis miks mitte rääkida ühest teise terminites. Aga selleks ei saa olla kohustust. Kui Adorno või Žižek tundub inimesele tüütuna ja ta eelistab neile Madonnat või Marju Kuuti, ei tähenda see ilmtingimata, nagu see inimene tunnetaks end ja ümbritsevat pealiskaudsemalt kui eespool nimetatud arvamusliidreid ülistav intellektuaal. Isegi mõlemast valija või kõigi nende väärtustaja ei pruugi olla keerulisem inimene.

Siiski ei tundu “Viis+sõnad” mulle läbinisti üli- ega imehea, tingimusteta hariv ja vabastav. See teos on vägagi probleemne – ja mitte ennekõike seepärast, et mu maitse paljuski Kahu omast lahkneb.

Olles üllatavalt sentimentaalne (ja oma sentimentaalsust tunnistades), on Kahu ses raamatus ka üllatavalt kramplik. Vähevõitu on sellist muusikat, mida võiks pidada tõeliselt kerglaseks ja maitsetuks, “lodevaks ja hedonistlikuks” (kas Kahul tõesti sellise muusikaga õrnu kogemusi pole? no ei usu!); ning paljuvõitu faktitsemist, aastaarvudes ja stiilides orienteerumise toonitamist; ka paljuvõitu endale ette manatud tontidega võitlemist (olgu need projitseeritud siis moodsale klubimuusikale, indie’le või Tõnis Mäele – eelarvamus on eelarvamus, selle tunneb kohe ära) ja… paljuvõitu misogüüniat. Ikka on Kahul vaja luua distants, kui meeldiva laulu esitajaks on naine. Marju Kuut, Kare Kauks (Mahavokis), Vanilla Ninja. Ikka on siis vaja rääkida mingist olemuslikust tühjusest, ükskõiksusest, külmusest. See hinnang tundub võlts, ei veena muus kui arguses iseenese suhtes. Aga eks ole inimlik kõik seegi.

Ometi, just tollest viimasest aspektist osutub Maiste hinnang raamatule kõige ekslikumaks: no ei ole hedonistlik ja dionüüsiline, nagu arvustaja väidab; on kohati nii ratsionalistlik ja apollooniline, et lausa krõbiseb. Ja sellest on küll kahju. Inimene olemises ja inimestevahelises sädemes (ka selles, mis muusikas kuulda) on mõnda, millesse Adornodel ja Žižekitel oma teooriatega lihtsalt asja ei ole ega hakka ealeski olema, ning ei ole patt seda tunnistada. Kuigi samas on Kahu raamatu vahest kõige kaunim ja kurvem tõdemus just see, et kuulaja armastus popmuusika vastu on ühepoolne armastus. Armasta üht poplaulu kui palju tahad, ega ta sind vastu ei armasta… Aga lauljad vaidleksid küllap sellelegi vastu.

Ja ometi me kuulame, ja ometi me armastame. Maiste: “Oleks võinud selle raamatu ka ise kirjutada, arvab küllap empaatiline lugeja.” Hää Valle-Sten, nõnda on hea kirjandusega ikka. Ja armastuskirjadega. Muidugi oleks võinud. Oleks, aga ei kirjutanud. Miks?