innovatsioon

Mõned tunnid hiljem kohtame Borispoli ringkonnakomisjoni ukse taga mitmete päeva jooksul külastatud valimispunktide juhte. Hääled on loetud, pikk päevatöö lõpusirgel ja meel hea. Ju?t?enko oodatust suurem edu teeb paljudele varjamatut rõõmu. Inimesed on hoidnud oma seisukoha vaka all ning nüüd ühtäkki nad taipavad, et neid, kes mõtlevad samamoodi, on siinkandis palju ? palju rohkem, kui veel hommikul loota osati.

Ukrainas on kokku umbes 33 000 valimisjaoskonda. Vaatleja jõuab päeva jooksul käia umbes kümnes ning olla häältelugemise juures vaid ühes. Vormilise vaatluskava täitmist saadavad vahetud kontaktid ja ehedad emotsioonid. Enamik külasid on pisikesed ja kõrvalised, aga ometi on tunda, et see maa ja rahvas seisab täna ristteel. Südaööl teab vaatleja vaid suure terviku imepisikest kildu. Tervikmosaiik lapitakse talle öösel ja hommikul kokku Ukraina riigitelevisioonis, mis on Janukovit?i-meelne ja Ju?t?enko edust selgelt kohkunud.

Kuna kõigepealt saabuvad hääled Janukovit?i kantsidest, siis jääb ta ette, kuni teleprogrammid ja silmalaud sulguvad. Aga vahe väheneb üha, jäädes esmaspäeva keskpäevaks, mil loetud on umbes 94 protsenti häältest, juba alla protsendi. Selle jõuvahekorra pealt kuulutatakse välja teise vooru toimumine 21. novembril. Terve järgneva nädala jooksul suudetakse kokku lugeda veel vaid kolm protsenti häältest. Kremli kandidaadi edu sulab nagu lumi Mustas meres. Paraku, lumi ja meri ei kohtu, sest viimaste häältega toimub midagi väga kahtlast. Tekib küsimus, kas kaks ja pool protsenti jäetakse lõpuni lugemata, et jätta valijate teadvusesse Janukovit?i õhkõrn ülekaal.

Isegi kui valimispäeval pole olnud väga ulatuslikke manipulatsioone, võib öelda, et enne valimisi on riigiaparaat ja mittevaba ajakirjandus teinud kõik selleks, et võidaks Kut?ma ja Putini ühiskandidaat. Rikkumistest kujuneb kõige olulisemaks segadus valijate nimekirjadega. Borispolis pole asi kõige hullem, aga mitte kaugel, Belaja Tserkovis kinnitavad kolleegid, et segadus on massiline. Kusagil otsustati, et kui valija nimes on kuni kaks viga, siis võib hääletada. Vaatlejad kahtlustavad, et vähemalt osa nimejamasid on nimme tehtud, et Ju?t?enko toetajad valimisurnide juurde ei pääseks.

Kõigele vaatamata on Janukovit?i positsioon oodatust palju, väga palju kehvem ning teine voor tõotab tulla ülipingeline.

Postsovetlik ruum tunneb mitmeid presidenditegemise meetodeid. Saab teha nii jõhkralt, nagu tegi Luka?enka Valgevenes. Saab demokraatia välisestki dekoorist loobuda, nagu on tehtud mõnedes Kesk-Aasia riikides. Ja saab teha n-ö Putini meetodiga, kus vaatlejatel ei ole valimispäeva protseduuridele suurt midagi ette heita, sest tulemus on riikliku ajupesuga enne kujundatud. Selle vormistamiseks pole vaja otsese võltsimistega vaeva näha.

Pole kahtlust, et Janukovit?i presidendiks tegemisel lähtuti eeskätt Putini meetodist. Kuna Janukovit? pole materjalina nii hea kui Putin ning eriti lääneukrainlased on ajupesu suhtes tõrksad, siis teati, et ülesanne on keeruline ning asi läheb teise vooru. Et teise vooru minnakse sisuliselt viigiseisust, oli ikkagi ootamatus. Seega on Janukovit?i meeskond keerulise valiku ees. Putini meetod töötab liiga halvasti, et anda Janukovit?i presidendiks saamisele kindel tagatis. Luka?enka meetodi rakendamisest ei tuleks midagi välja ? vähemalt praegu puuduvad Ukrainas eeldused nii suure jama läbiviimiseks. Vahepealse variandina võiks proovida n-ö Alijevite meetodit, mis lisaks Ju?t?enko boikoteerimisele meedias tähendaks ka ulatuslikke ja avalikke rikkumisi valimispäeval. See aga oleks üpris riskantne, sest seab riigi terava kriitika alla. Kummati mõlgub Ju?t?enko pooldajatel meeles hoopis Saaka?vili meetod: inimesed tulevad tänavatele ja nõuavad selgelt manipuleeritud valimistulemuste tühistamist.

Viimasel juhul tuleb siiski arvestada, et ei praegune president Kut?ma ega presidendiks pürgiv Janukovit? ei käituks nii vaoshoitult kui ?evardnadze Georgias (Gruusias). Vastupidi, juba esimese vooru eel räägiti ühe võimalusena sellest, et kui rikkumised on ulatuslikud, siis laseb Kut?ma valimised tühistada ja jätkab kõige kiuste ise Ukraina presidendina. See olukord võib tulla, kui võltsimised Janukovit?i kasuks liiale lähevad ning see võidakse esile kutsuda ka juhul, kui muude vahenditega pole võimalik Ju?t?enko võitu väärata. Juba esimese vooru ajal räägiti Lvovis kohe-kohe bussidega saabuvatest Donbassi kaevuritest, kes võivad tulla ja valimisjaoskondades suuremaid segadusi korraldada. Väidetavalt olnudki Donetski bussid kohal, kuid seekord märulit ei korraldatud.

Janukovit?i tugipunktideks on eeskätt Donetsk, Lugansk ja teised Ida-Ukraina tööstuslinnad, aga ka näiteks suure vene elanikkonnaga Sevastoopol ja Odessa lõunas. Lvovi kandis, Galiitsias ja Volõõnias toetatakse niisama võimsalt Ju?t?enkot, kuid tal on muljetavaldav ülekaal ka Kiievis ning paljudes Ukraina keskosa oblastites. Sulimovka batju?ka meenutab rahvalikku ütlemist, et Ukrainal peab olema kaks presidenti: üks Lääne-Ukraina ja teine Ida-Ukraina jaoks. Tema, batju?ka, loodab ja arvab, et on olemas ?kolmas tee?, mis rahva lepitab.

Kavalpea Moroz nuusutab tuult

Esimese vooru tulemuse järgi esindavad ?kolmandat teed? sotsialist Moroz ja kommunist Simonenko, kumbki veidi enama kui viieprotsendilise toetusega. Nende roll on teise vooru eel väga suur: selle järgi, kuhu kalduvad nende hääled, otsustatakse Ukraina saatus. Simonenko reageerib kiirelt ning soovitab hääletada mõlema kandidaadi vastu. Moroz, kavalpea ootab, alustades läbirääkimisi nii Ju?t?enko kui Janukovit?i poolega. Aga päris marginaale on veel paarkümmend presidendihakatist, kelle mikroskoopilised toetusprotsendid loosi lähevad. Nende seas on näiteks Kiievi linnapea, kes olevat kandideerinud lihtsalt sellepärast, et hoiduda avalikust toetusest ükskõik kumma kandidaadi kasuks. Nüüd ta vist enam ei pääse.

Morozi roll muutub aina põnevamaks. Vähem kui nädal pärast esimest vooru kostab läbi, et Janukovit?it kui sisuliselt kõrbenud kandidaati veendakse teisest voorust loobuma. See tooks teise raundi hoopis Morozi, kellel lõppkokkuvõttes arvatakse olevat rohkem võimalusi Ju?t?enkost jagu saada, liites kokku nii vasakpoolsed kui venemeelsed. Erinevalt Janukovit?ist pole tal probleeme ukraina keelega, kriminaalsest minevikust rääkimata. Kui Morozist mööda minnakse, siis kutsub ta oma valijad Ju?t?enkot toetama ning Kut?ma-Putini liini põrumine oleks väga tõenäoline. Neid uudiseid lugedes tunduvad Sulimovka batju?ka sõnad palju tõsisemad kui esmapilgul. Käib armutu kulissidetagune geopoliitiline heitlus Ida ja Lääne vahel, aga üks vanamees, Taat-Moroz kasutab olukorra ära ja kaupleb. Tõsi, esimese vooru viie protsendi pealt teises voorus viiekümne peale kasvada tundub enam kui uskumatu.

Ukraina kaotamine Ju?t?enkole oleks Putini Venemaale veel suurem löök kui Saaka?vili esiletõus Georgias. Mis sa teed ära ? just nüüd, mil nafta hind tõuseb ja on võimalusi SRÜ tihedamalt Venemaa külge lappida, algavad jamad. Kui Ukraina lakkab olemast Venemaa satelliit, tekib arenguvõimalus ka Moldoval ning Dnestri-äärne Vabariik langeb kaardimajana kokku. Ukrainas ei valita pelgalt Ju?t?enko, Janukovit?i või Morozi vahel. Hoopis rohkem valitakse, kus hakkab olema vaba Euroopa piir.

Mannerheimi kuju kandis sõjajärgsetes reparatsioonivaevades ja Karjala kaotusest kibestunud Soome mentaalset ahistust. Sellisena tekitas ta veel viiskümmend aastat hiljem nostalgilisi tõmblusi: 1993. aastal õnnestus Soome sõjaveteranidel Mannerheimi nimel peaaegu seisata Kiasma ehitus. Ameerika arhitekti Steven Halli kavandit, mis kavandas ?pühakuju? lähedusse moodsa kommunikatsioonitsooni, tabas vaenamislaine ? ?mis nad siis tulevad siia meie õue peale…?. Järgnenud sümbolväärtuste sõjas, mida refereerin Mika Hannula doktoritöö ?Self-understanding as a Process? vahendusel, suutsid sõjaveteranid erukindral Ernroothi juhtimisel ning gaide ja kodutütreid rakendades nelja päevaga koguda Kiasma ehituse vastu 23 000 allkirja. Ehitust neil peatada ei õnnestunud, küll aga sundida arhitekti muutma algseid plaane, mille kohaselt oleks kuju tulnud nihutada kümmekond meetrit Eduskuntatalo suunas. Lõpptulemus oli positiivne nii kujule, mis pääses suure valge maja taustal uuel leebemal viisil esile, kui ka ühiskonnale, mis vaidlustes poliitilist küpsust kogus. Lõpuks pole see Mannerheimi süü, et ta rakendati postuumselt vankri ette, mis oleks talle eluajal professionaalse sõjamehena ja maailmakultuurile avatud kosmopoliidina arvatavasti ebasobiv tundunud. Kuid milleks püstitada veel XXI sajandi alguses vabas Eestis ratsamonumente? Kui kindral Laidoneri mälestada soovitakse, miks mitte siis juba külastada tema majamuuseumi Viimsis? Seal on dokumente, mis lasevad ajaloolise isiku ja tema tegutsemismotiivide kohta aimu saada. Monument seda ei võimalda, mätsides kinni kõik selle, mis ajaloos on vastuoksset ja huvitavat. 

Mälu saab suunata

Monument, see on üks XIX sajandi populaarsemaid kollektiivse mälu tehnikaid, kuid ka unustamisviise, sest mälu saab suunata. Näiteks Mannerheimi, soomerootsi päritolu väejuhti, kelle soome keelgi oli konarlik ja kes veetis oma viimased eluaastad ?veitsis, esitasid Kiasma vastu võidelnud konservatiivid rahvuslasena, kes ta mitte ei olnud. Samuti salgab monument fakti, et kodusõda Soome valgete ja Soome punaste vahel oli üks XX sajandi verisemaid vennatapusõdu, mille juhtumisi võitsid valged. Kogu mälestusmärgi sümboolne taak on kantud Talve- ja Jätkusõjale, mille  missioon oli üheselt mõistetav: vastandumine Vene ekspansioonile. Monumendi-Laidoner on Vabadussõja-aegne kindralleitnant, mitte hilisem put?ist ega vägede ülemjuhataja, kes oli sunnitud 1939. aastal tunnistama, et poliitiline hetkeseis tegi relvastatud vastupanu ebaotstarbekaks. Monumendid toimivadki kui lapsikult selgete poliitiliste vastanduste tootjad. Käsitledes neis kristalliseerunud ajaloonägemusi, oleks eksitav mööda minna poliitilistest rituaalidest, mille ?lavalaudadeks? nad loodud on. Kujud ise on topised, käivitudes vaid osava voodoo-meistri käe all ? sageli on kõnekamad nende avamistseremooniad. Propagandana töötavadki nad pühitsemisrituaalide toimel, mis loovad pseudosakraalse omaruumi. Umbusk ajaloo ebakontekstuaalse heroiseerimise vastu on õigustatud, kuna see toidab ohtlikult must-valget maailmavaadet. Vastuseks sellele tuleb Walter Benjamini sõnutsi ?kiskuda igal ajastul traditsioonid konformsuse rüpest, mis nende üle võimust kipub võtma?.

Propaganda aitas Stalini Venemaal, Mussolini Itaalias ja Hitleri Saksamaal kaasa kollektiivsele autosugestioonile, mis vajalik totalitarismimasina õlitamiseks. See, et monumendid olid kaasosalised totalitarismi kuritegudes, teeb neist huvitavad nähtused, mida on põhjust säilitada hoiatavate näidetena tulevastele põlvedele. Uute monumentide püstitamine on aga kahtlane; nagu näitab XX sajandi ajalugu, saab seda kõige mugavamalt teha, kui vanad naeruväärseks muutunud kollid on silme alt koristatud. Otsustav sõna klassikalise monumendi marginaliseerumisel Lääne-Euroopas oli muide öelda Stalinil, kes jätkas Ida-Euroopas natsikunstiga sarnast esteetilist projekti ka pärast Teist maailmasõda. Läänes süvenes vajadus eristuda retoorikast, mida veenvaimalt kehastas hiigelmõõgaga lapsukest kandev vene sõdur Treptow pargis Ida-Berliinis. Takkajärgi, kui fa?ismist vabastamine juba vene vägede ahistavaks kohaloluks hakkas muutuma, hakati seda muide rahvasuus ilkumisi kutsuma ?mälestusmärgiks lapsepilastajale?. Peale Teist Maailmasõda oli Lääne-Euroopas selge, et liberaalselt meelestatud ühiskond ei võinud enam jätkata pseudo-realistlike monumentide traditsiooni ? on ju monumendid alati olnud pitsatiks ühiskondlikule leppele. Kui see nüüd tõlkida ?monumendisõja? väljale, pole probleem ainuüksi kurikuulsa Lihula sõduri natsimundris või Tõnismäe sõduri sovetivõimu regaalid, vaid selles, et keeldutakse mõistmast, et kogu see esteetiline traditsioon on end diskrediteerinud.

Uus ametlik riigikunst

Mikko Lagerspetz on käsitlenud Eesti Vabariigi taaskehtestamisega seotud mentaalseid konstruktsioone ? restitutsiooniideoloogia pärssivat mõju kodanikuühiskonna kujunemisele. Mitmete Eesti ajaloolaste nostalgilised tagasivaated autoritaarsetesse 1930. aastatesse, mis ehk sobisid Pälsoni ühika aegseks edvistamiseks, epateerivaks protestiks ENSV ametliku ajalookäsitluse vastu, osutusid riigi taasloomisel ummikteeks. Otseseks eeskujuks sobinuks ?vaikiva ajastu? poliitilise süsteemi asemel pigem vastasutatud demokraatlik vabariik. Kuldaja müüdi genereerimine on ka praeguse monumentide püstitamise kampaania taga. Tänu paranenud ressurssidele on see oma õige hoo sisse saanud alles nüüd, haakudes Ida- ja Kesk-Euroopa konservatismilainega. Paralleelselt traditsionalistlike ideede tugevnemisega neoliberalismi arvel, millest sotsiaalselt lõhenenud ühiskond on väsinud, tekib uus ametlik riigikunst. Käesoleva artikli jaoks materjali kogudes olin üllatunud, kui palju on Eestis viimase kahe aasta jooksul avatud kõikvõimalikke mälestusmärke, mille ümber toimetatakse poliitilise tagurluse ühismissasid, kus üksteisele sirutavad käe nõukogude ajal kollektiviseerimispoliitika läbiviijana oma parteipagunid välja teeninud President, vargsi riigikiriku staatusesse tõusnud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, tugigruppide otsinguil pingutavad poliitikud, Luftwaffe veteranid, NATO ametimehed ja poolkohustuslikus korras kohale aetud kollaste kaelarättidega kodutütred. Püstitatud puuslike põhiülesanne on mõista anda, kuidas olla ?õige eestlane?. Nende ideoloogia on selgelt suunatud ilustatud minevikule ja tõrjuv ebakindla tuleviku suhtes. Briti ajaloolane Eric Hobsbawm on Ida-Euroopa riikide Kleinstaaterei?d kritiseerides murelikult märkinud: ?Post-kommunistlikes ühiskondades on rahvuslikud identiteedid eelkõige kasutusel selleks, et piiritleda süütute kogukond ja osutada süüdlastele, kes on kogukonna hädade eest vastutavad.? Rahvuskangelaste panteon on üks olulisemaid kohti, kus toimub sikkude ja tallede lahutamine. Mitmuse esimene pööre ? meie ? usurpeeritakse mõtteviiside poolt, mis eelistavad pidulikku marssimist avalikule arutelule. Mandaat antakse huvigruppidele, mis kinnistunud rahvuslike väärtuste küsimustes ei salli erimeelsusi. Milleks sattuda XXI sajandi alguses tagasi kitsaisse rööpaisse, mis XX sajandi algupoole majanduskriisis viisid natsismi? Kas eestlust peab just tingimata siduma militaristlike väärtustega, kui tänane vabariik võideldi ikkagi välja pigem kõnekoosolekutel kui pussnugadega vehkides?

Kui Lääne-Euroopale on iseloomulik tõrjerefleks isikumonumentide vastu, siis Eestis pole kultuuri-inimestel selles asjas selgeid põhimõtteid. Loodame, et arutelu monumentide ümber tekitab viimaks ka skulptorites rahulolematust status quo ja konkursireglementidega. Kultuuriüldsusel oleks aeg hakata teadlikult tegelema avaliku ruumiga, mis tekibki ju vaid erinevate huvigruppide konfliktides. Piiratud väljendusspektri alusel, mis meil kommemoratiivse funktsiooniga avalikus ruumis toimiva kunsti puhul enamasti kasutada on, sünnib üha uusi kummitusi ajaloo kolikambrist.

Soome Talvesõda on üks neist haruldastest sündmustest, mis moodustab meilgi rahvusliku eneseteadvuse ühe ?mälupesa?. ?Soome poistest? rääkides kiputakse neid vahel Talvesõjaga siduma, kuigi selles sõjas osales vaid üksikuid eestlasi. Kuid identiteedi seisukohast see polegi nii oluline. Marie Underi luuletus ?sajast mehest?, kes astusid lumes ?ränka sammu? ja ei jõudnud enam kunagi koju, oli nii mõnelgi minu põlvkonnast peas. Need olid Talvesõja sangarid. Talvesõjaga seonduvad motiivid tabustasid Underi loomingu sovetiseeritud Eestis kindlamalt kui mõnegi muu pagulase loomingu.

Nõukogude ideoloogiatöötajatele oli Vene agressioon üks tülikamaid asju, mida püüti igal viisil pisendada mingiks ?Nõukogude-Soome konfliktiks? millest ?valitsevad ringkonnad tegid tohutu rahvusliku kangelasteo? (V. Pohjobkin, U. K. Kekkonen. Tallinn 1988, lk 104). (Kasutan teadlikult Nõukogude asemel Vene, sest tänane Venemaa ajalooteadus kasutab Nõukogude Liidust rääkides täna vaid sõna Venemaa.) ENEs räägitakse ?sõja puhkemisest?, kuid täiendus, et 1941 Soome ?astus taas sõtta? loob mulje, et sõjasüüdlane oli ikka Soome. Kuid Soomegi ametlik positsioon vastas ?Koostöö ja abiandmise leppe? (YAA) ahistavaile tingimustele. Neid, kes Stalini kuriteod soome natsionalistide kaela ajasid, jagus sealgi. Häbiväärsesse stalinliku Nõukogude Liidu ?rahuvõitluse? panegüürikasse andsid oma vabatahtliku panuse ka eestlased. (vt Herbert Vainu 1983. a kirjutatud ?Jääraku põhja?). Talvesõda kuulus teemade hulka (nagu ?rahvarevolutsioon? Eestis), millest ajaloolased ei kirjutanud, ilma et neist saanuks ideoloogiatöötajad.

Soome kui võrdluskoht

Soome saatusest Teises maailmasõjas ammutatakse meil püsivalt võrdlusainest nii kõigis võimalikes kui võimatutes vaatenurkades. Selles mõttes on raamatul oluline hariv väärtus. Soome erinev ajalugu, geograafiline asend, strateegiliste maavarade tähtsus sõjamajandusele jne annab teisi perspektiive. Samas on Max Jakobsoni hiilgavalt kirjutatud ?Talvesõja diplomaatia? eeskujuks igale uurijale ja meile ikka veel aktuaalne. Ühelt poolt kisub see lahti mineviku haavad ? meenutades jälle meie pidamata jäänud Talvesõda ?, kuid teiselt poolt ka tänast tegelikkust. Nagu selgub Jakobsoni raamatule kirjutatud eessõnast, on Venemaa-Soome suhetes saadud minevikuga enam-vähem ühele poole. Kui Gorbat?ov ei suutnud ei siinpool ega sealpool Soome lahte ajaloo kohta tõtt tunnistada, siis Jeltsin asetas pärja Helsingis Hietaniemi kangelaskalmule ja Putin koguni Mannerheimi hauale.

Meenutagem, et Pätsi regaalid on endiselt Moskvas. Vene välisministeeriumi avaldus, et eestlased upitavat mingit ?okupatsiooni teemat?, on lihtsalt jultunud katse meie suu kinni toppida. Oleme endiselt samas ajas kui Soome 1940. aastal, kui arupärivale USA esindajale vastas vaata et pommisajus seisev Vene saadik, et teated Helsingi pommitamise kohta on Soome-poolne laim! Kuid loodetavasti oleme Venemaaga suheldes õppinud ühte: rahvatarkus ?hoia suu kinni, seisab nahk terve? ei kehti. ?Rauda rajale? ? ütlesid soomlased 1939. aastal ja õigesti tegid. Molotovi vaim, moraalitus, küünilisus ja naabritega peamiselt jõu postioonilt suhtlemine, pole minevik

Ajaloo õppetund Eestile

Eestis armastatakse väitega, et nn tagantjärele tarkus ei maksa midagi, sulgeda 1939.-40. aasta valikute arutamine. Nähakse valesid alternatiive: kas relvastatud vastuhakk, mis oleks viinud kindlasti hävinguni, või siis hääletu ehk isegi takka kiitev alistumine. Kas see oli ainus valik? Vastuhaku mõttetuse tees õigustab tollaste riigijuhtide kollaboratsiooni Vene ja hiljem Saksa vallutajatega. Ajaloolane võib valida, kas ohverdada mõned müüdid, mida me enam kindlasti ei vaja, ja rääkida asjast nende õigete nimedega. Selgus 1939. aasta valikut osas on meie iseseisvuse üks võtmeid. Paraku ollakse müütide nimel valmis koguni loobuma mõnede võõrsõnade, näiteks ?kollaboratsioon? üldtuntud tähendusest.

Nii esitatakse ajalooõpetaja käsiraamatus kollaboratsionistidena tegelased nagu Karl Säre ja Hjamar Mäe! (vt Ajalugu ei ole ainult minevik. Minevik ei ole veel ajalugu. Ajalooõpetaja käsiraamat. Eesti Ajaloo Õpetajate Selts, Tallinn lk 73-74). Kollaboratsionist on aga teatavasti kodanik, kes aitab riigi hõlvamisel vaenlast! Kuid Säre oli ju NKVD kutseline luureohvitser ja NSV Liidu kodanik, kes Hiinas, USAs ja mujal luuramise järel saadeti lihtsalt 1938. aastal tööle Eestisse. Siin sai diversioonispetsialist oma uue ülesandega üldiselt hästi hakkama, (erinevalt Eesti kaitsepolitseist, kes ei saanud). 1939. aastal kodumaale Saksamaale tagasi pöördunud sakslasest Hjalmar Mäest sai Reichi kodanik ja 1942. aastal Suur-Saksamaa administratsiooni esindaja Eestis. Eesti riigi kodakondsusest ütles ta ?kodumaale? sõites lahti. Pealegi ei naasnud ta sõja käigus mitte Eesti riiki, vaid NSV Liidu provintsi. Nagu märgib Jakobson oma raamatus, väljendasid Churchill jt ?mõistvat? suhtumist NSV Liidu vägivalda ja tunnustaid sisuliselt anneksiooni. Kas Mäe siis kollaboreerus NSV Liidu legaalse kohaloleku vastu!

Muidugi pole asi võõrsõnade sisu mitte tundmises, vaid ajaloolises ideoloogias. Raske on teha olematuks tõika, et kollaboratsionistid, kes oma kätega tegid ENSVd, olid need Eesti Vabariigi kodanikud ja kõrged võimukandjad, kes murdsid pühalikku vannet, millega nad lubasid kaitsta põhiseaduslikku korda ja läksid omakasulisele koostööle vallutajaga. Itta saatmisest nad ei pääsenud, kuid erinevalt kollaboratsiooni ohvreist, kes võisid haarata vaid kohvri, said nad koduabilise ja vaguniga moose kaasa!

Mida tegid soomlased teisiti?

Tõsi, Soome oli suurem, ühendusteed Skandinaaviasse lahti, Põhjala solidaarsus mingigi tagala jne. Siiski on Jakobsoni raamat erakordselt tarvilik lugeda. Küsimus pole uutes faktides, mida tollased osalised ei teadnud ja meie teame, või mingites erilistes kombinatsioonides. Soomlaste toimetamine oli demokraatliku riigi vaprate juhtide normaalne, diplomaatia seisukohalt üsnagi rutiinne tegutsemine. Põhiline probleem oli just allaandmise häälestus: Eesti välisministri ummisjalu Moskvasse tormamine pakkumistega, mida polnud jõutud veel küsidagi.

Vähemalt tagantjärele väidab Jakobson, et soomlased said kohe aru, et asi pole mitte vähemas kui Soome iseseisvuses. Kuidas toimiti? Kõigepealt: vastusega ei rutatud. Aja võitmine on oluline, vähene teenistusvalmiduses on kah juba message. Ärritunud Vene saadikule öeldi seepeale, et nii nagu Baltikumis asju Soomes ajada ei saa? Teiseks: Venemaale ei rutanud mitte välisminister vaid sinna sõitis rongiga riiginõunik Paasikivi. ?Kui juba oli plaan läbi rääkida ja mitte alla anda, osutus välisministrile kõige otstarbekamaks jääda koju, et pidada ühendust muude pealinnadega, mille seisukohast võis oleneda, kuidas läbirääkimisi suunata.?  Selle tööga ka kohe alustati. Kolmandaks: Soome positsioonist anti teada ka muidu kui lihtsalt sõnadega. Piirivalveüksused seati kõrgendatud valmidusse päeval, kui Molotovi kutse jõudis Helsingisse! Paasikivi Moskvasse jõudmise ajal aga kutsuti reservväelased erakorralistele õppustele. Muidugi, ka Soome oli valmis järeleandmisteks, aga mitte allaandmiseks. Soome ei valmistunud sõdima, pigem loodeti, et ?läheb mööda? (Jakobson iseloomustab seda ?kollektiivse enesepettusena?.

Muidugi, ka Soome poolel oldi veel piisavalt naiivsed. Nõukogude luure residendil Helsingis Jelissei Sinitsõnil lasti sõja eel lihtsalt võtta auto ja ?inspekteerida? Karja maakitsuse kindlustusi, uurida relvastust, kohtuda pidevalt oma agentidega. Tähelepanekutest kandis ta isiklikult kohe ette Beriale ja Molotovile. (vt Elissei Sinitsõn. Rezident svidetelstvuejet. Moskva 1996, Geja). Ka agente oli tal piisavalt ? ja mitte ainult kommunistide seas. Sinitsõni mälestusteos on oluline Vene- poole mentaliteedi mõistmiseks. Üle kõige kõlavad kaeb
used, et on raske, kuna ?suur osa Soome rahvast? suhtuvat NSV Liitu vaenulikult ega usu selle rahuarmastavat poliitikat. Seistes 30. novembril Helsingit tabanud pommirahe all, jälgides põlevat Helsingi ülikooli, ei leia ta ühtegi kaastundesõna terroripommituses hukkunud naistele ja lastele. Tuhaks põlevad kultuurivarad jätavad ta külmaks, seda ka nüüd, viiskümmend aastat hiljem.

Molotovist on saanud sümbol, aga ta kehastab mentaliteeti, milles on atrofeeritud kõik need elemendid, mis võimaldavad seada geopoliitika kõigest kõrgemale ka täna. Keegi ei kavatse vabandada, inimeste elu ei maksa ikka veel midagi. Nii näiteks Krjut?kovi meenutustes 1991. aasta jaanuari Leedu veretööst leinatakse vaid omade kuulist hukkunud eriüksuslast. Jutud tankidega alla aetud leedulastest olevat aga provokaatorite vale, kes tassinud sinna surnukuuridest laipu!

Raamatu kirjutamise ajal ei olnud käepärast dokumente, mis kinnitavad Stalini re?iimi otsustavat osa II maailmasõja vallapäästmisel (natside relvastamine, tankivägede treenimine, sõttatõukamine lääneriikide vastu). Kuid selletagi on Max Jakobson kirjutanud uurimuse, mis ei vaja uues valguses korrigeerimist. Arvestades ka raamatu kirjutamise poliitilist tausta, YAA lepingu veskikivi soome rahva kaelas, on Jakobson taastanud ajaloo täies vastutuses oma rahva ja teaduse ees. Selles kontekstis pole ime, et Venemaa tegi kõik, et temast ei saaks ÜROs kõrget ametnikku. Ka see on õppetund. Katsed teha karjääri mõnes Euroopa Liidu ametis ja seda Moskva toel, kinnitavad, et me pole just palju õppinud. Mõnede riigijuhtide tragöödia algas palju vähemast ? kontsessioone saanud firma palgalevõtmisest.

Teadupoolest olid muistses Ateenas rahva võimu praktiliseks teostajaks agoraale kogunenud meessoost linnakodanikud. Kaasaegset terminit kasutades oli tegemist otsedemokraatiaga. Agoraale kutsutud ei moodustanud küll isegi linna kõigi elanike enamust, nende hulgas ei olnud naisi, orje ega neid vabu mehi, kes olid teistest linnadest pärit. Sellise piiranguga oli aga linnriigi valitsemine kõigi ühine asi ja selles osalemine oli ühtlasi iga linnakodanikust mehe moraalne kohus. Seda kohustust peab silmas Aristoteles, kui ta nimetab inimest ?poliitiliseks loomaks?, niisiis, polise ehk linnriigi liikmesus kuulub tema väitel inimese olemuse juurde. Rahvakoosolek sai siiski peamiselt vastu võtta või tagasi lükata juba välja töötatud seaduseelnõusid. Otsuseid valmistas ette viiesajameheline nõukogu, mille liikmed loositi iga aasta uuesti. Aristoteles väljendas toonast üldist seisukohta, öeldes, et esindajate valimine hääletusega oleks andnud tulemuseks aristokraatia ehk ?parimate võimu? ja tähendanud seega eemaldumist demokraatiast.

Mis on võimu legitiimne alus?

Juba ühe linna piires oli otsedemokraatia teostamine praktikas keeruline. Hiljem on aga demokraatia teostamise põhilahenduseks olnud esindusdemokraatia, mida Aristoteles niisiis üldse demokraatiaks ei tunnistanud. 1767. aastal kirjutab Rousseau ?Ühiskondlikus lepingus? järgnevat: ?Parlamendiliikmed ei ole ega saagi olla rahva esindajad, vaid ainult nende saadikud (commissaires): nad ei saa langetada siduvaid otsuseid. Iga seadus, mida inimesed ei ole isiklikult ratifitseerinud, on kehtetu: see pole seadus. Inglased arvavad, et nad on vabad; tegemist on suurelt jaolt enesepettusega: nad on vabad ainult parlamendivalimiste päeval. Siis, kui parlamendiliikmed on valitud, on rahvas jälle orjastatud, sellel sõnaõigus puudub.?

Näeme, et Rousseau suhtub tõsiselt arusaama ühiskondlikust lepingust vabariigi alusena ? see pole tema jaoks ainult metafoor. Kõik, kes peavad seadusele alluma, peavad olema ka osalenud selle loomisel ning peavad olema selle isiklikult heaks kiitnud ? tegemist on niisiis sama põhimõttega, mis ka üldiselt kehtib lepinguõiguses. Paljud võivad pidada sellist nõuet ebarealistlikuks. Sel juhul tekib aga küsimus: kust leida legitiimne alus sellele võimule, mis riigil on ühiskonnaliikmete üle? Kui selleks aluseks pole leping, jääb üle ainult toetuda jumalikule mandaadile (nagu tehti enne Prantsuse Suurt revolutsiooni) või selle mõnele kaasaegsele, sekulaarsele asendajale ? ideoloogiale, teadusele, ?rahvusele?. Teine võimalus on püüda ikkagi toetuda lepingu ideele ning oletada inimeste n-ö vaikimisi nõusolekut otsustega, mis on langetatud esindusdemokraatia tingimustes. Selline oletus eeldab siiski, et inimesed osalevad vähemalt esinduste valimisel, ning et neil on võimalusi avaldada arvamust oma valitud esindajate tegevuse kohta ja vajaduse korral ka oma rahulolematusest märku anda.

Et demokraatia ideaal ja praktika lähevad lahku, saab ilmsiks poliitiliste institutsioonide legitiimsuse kriisi korral. Tegemist on olukorraga, kus inimesed ei usalda ega võta tõsiselt oma poliitilisi esindajaid ning kus nad ei kiida heaks nende otsuseid; või kus nad on kogu huvi institutsionaalse poliitika vastu kaotanud. Tegemist on võimu ja rahva võõrandumisega. Selle sümptomite hulgas on valimistel osalejate arvu aeglane, aga pidev langus, kehtetute valimissedelite arvu tõus ning kogu senisele poliitikale vastanduvate protestiparteide teke, mille nii tõus kui langus on enamasti kiire. Neid sümptomeid on kogenud paljud demokraatlikud riigid.

Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, on demokraatia kriisi üheks põhjuseks mitmel puhul nimelt inimeste suurem, mitte väiksem valmidus ühiskonnaelus osaleda: tõusnud on haridustase ning informatsiooni kättesaadavus. Arvamus, et valimistel osalemise läbi poliitikat mõjutada on raske või võimatu, võib tegelikult olla sündinud kogemuse ja kaine kaalutluse tulemusena. Majandusstruktuuri muutus on vähendanud poliitika seotust selgelt defineeritavate ühiskonnaklassidega; selged ideoloogilised vastandused ja suurearvuliselt liikmeid kaasa tõmbavad parteid on asendunud küllalt konsensusliku poliitikaga, mis huvitab laiemat avalikkust ainult erilistel puhkudel. Seda näeme ka Eestis, kus ühistes koalitsioonides on jõudnud ühist poliitikat ajada ka sellised parteid, mis teistel aegadel on end sõnades kuulutanud suurteks ideoloogilisteks vastasteks. Kodanik, kes pole ühiskondlikult passiivne ja kes pole loobunud püüdest oma ühiskonnas toimuvat mõjutada, võib hakata otsima uusi ja eeldatavasti tõhusamaid mõjukanaleid.

Üks ühiskonna mõjutamise võimalus avaneb avaliku diskussiooni kaudu. Kui iga olulisema otsuse langetamisele eelneb kõiki puudutatud osapooli kaasa haarav diskussioon, võib loota sellele, et arvestatakse kogu tausta ning kõigi tagajärgedega, mis võivad otsusega kaasneda. Oluline on siinjuures, et otsustamine oleks avalik ja seda puudutav teave kõigile kättesaadav. Võib loota, et sellise diskussiooni tulemuseks on otsus, mis ühtib ühiskonnaliikmete arusaamaga õiglusest ja otstarbekusest.

Habermas ja teised eelkirjeldatud nn arutleva demokraatia pooldajad eeldavad, et poliitilistele otsustele eelnevates avalikes aruteludes saab otsustavaks esitatud argumentide sisu, mitte see, kes neid esitab. Diskussiooni kulgu ja selle lõppjäreldusi ei tohiks sellisel juhul mõjutada inimeste majanduslikud huvid, nende lähedus võimuga, ligipääs meediale jne. Ka sellise demokraatiamudeli puhul on tegemist pigem ideaali kui praktika kirjeldusega. Kaasaegses ühiskonnas pole poliitiline diskussioon kõigi osalemisest huvitatute jaoks ühteviisi võimalik. Isegi kui kogu Internetiga ühendatud rahvas saab tahtmise korral oma sõnumeid ?peldikuseinale? kraapida, jääb ka parim argument mõju poolest kaugelt alla sellele sõnumile, mis hõigatakse maha suure päevalehe esiküljelt ? ja mõnikord ka sellele, mis sosistatakse otsuste langetaja kõrva õigel hetkel, õige inimese poolt, õiges tagatoas.

On aga siiski olemas veel vähemalt üks viis, mille abiga tavainimesel on lootust oma arvamusele rohkem kaalu anda. Pean siin silmas organiseerumist. Tõhus osalemine otsuste langetamise protsessis nõuab teadagi aega, asjatundlikkust, kogemusi ja enda hoidmist pidevalt kursis kõige asjassepuutuvaga. See pole enamasti jõukohane üksikule kodanikule, kui ta on väljaspool poliitilisi institutsioone. Ressursside koondamine ja tõhusam kasutamine on saavutatav valitsusväliste organisatsioonide abil. Need saavad nõuda oma seisukohtadega arvestamist paremini, kui seda suudab üksikisik. Nende kaudu saavad poliitikud kaasata kodanike esindajaid otsuste langetamisel ja osalusdemokraatiat sellises vormis teostada. Vajadusele kodanikke erinevat laadi ühenduste kaudu kaasata viitab ka riigikogus 2002. aasta detsembris  vastu võetud ?Kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon? (EKAK). See suund on arenemas mitmel pool nii riigi kui kohalike omavalitsuste asutustes.

Kas me  ikka tahame demokraatiat?

Kas ei ole aga nii, et kaasamisest, partnerlusest ja osalusdemokraatiast räägitakse palju rohkem, kui seda tegelikult teostatakse? Paljudel puhkudel on ametkondade poolt kodanikeühendustele pakutav koostöö pigem näiline, piirdudes manipulatiivsete võtetega, millega ühendustele veeretatakse kaasvastutus otsuste puhul, mis on tegelikult langetatud ilma nendeta. Kui kaasamise aluseks pole poliitikute ja ametnike valmisolek oma varem kujundatud arvamusi muuta, on selle simuleerimine enamjaolt mõttetu. Seisukohtade ärakuulamise ja nendega arvestamise vahel on erinevus; samuti on vahet sellel, kas ühenduste kaasamine oleneb kellegi suvast ja heast tahtest või on selleks ka kohustus.

Teiseks on põhjust küsida, kas Eesti kodanikuühendused suudavad tegelikult igal elualal otsustusprotsessides kaasa lüüa. Võib pealegi arvata, et ressursipuudus iseloomustab nimelt ühiskonna kõige nõrg
emaid rühmasid, niisiis nimelt neid, kes vajaksid eestkostet kõige rohkem.

Ja lõpuks, kas me kõik ikka tahame demokraatiat? Või kas on meie arvates piisav see, et kodanikud ?on vabad ainult parlamendivalimiste päeval? ? kuni rahva esindajad on jälle valituks osutunud? On arusaadav, et avalik diskussioon, arvamuste ja argumentide paljusus, võib poliitikutele ja ametnikele olla paljudes küsimustes pigem tülikas. See on justkui liiv masinavärgis, mille ülesanne on töötada kiiresti ja tõhusalt. Iseloomulik on vastandumiste ja konfliktide kartus. Kardetakse, et demokraatia ja kodanike osalusega kaasnev komplekssus ja ennustamatus on raskesti ühendatavad tõhususe nõudega. Arvan aga, et peame üle vaatama oma arusaama tõhususest. Ükski seadus või poliitika ei toimi ju lõpuks vaakumis, vaid ühiskonnas. Kui nende kavandamisel pole arvestatud nende inimeste arusaamadega, keda seadus esmajoones puudutab, võib seadus tekitada rohkem kahju kui head. Lõppude lõpuks ei põhine seaduste jõud kaasaegses riigis mitte politseinike või kontrolöride paljususel, vaid sellel, et kodanikud peavad seadusi legitiimseks ja alluvad nendele enamasti vabatahtlikult. Tõhususe seisukohast on hinnatud seaduste ja regulatsioonide vastuvõtmise tempot, mitte niivõrd otsuste kvaliteeti, veelgi vähem nende sidustatust ühiskonnaga. Stabiilsemates ühiskondades arvestatakse pikema, aastate ja aastakümnete ajaperspektiiviga. Arvan, et ka Eesti jõuab varsti olukorrani, kus suudetakse vaadata kaugemale. Sellisel juhul saab seadusloome ja riigivalitsuse tõhususe olulisimaks kriteeriumiks mõju demokraatia tugevdamisele ? selle võimele vastu võtta üha uusi väljakutseid.

Üldiselt on kultuuri rahva sekka viimine ärkamisaegse või proletaarse mainega asi. EMIKi lastekontsertide sarja kõrval meenub üks samalaadne, kinoliidu Kinobuss. Kirjanike liidu avaliku kirjutamise üritus oli rohkem snobistlik pealinna-show. Rahvavalgustust peaksid asendama turg ja pakkumine, kultuurimajasid Coca-Cola Plazad, TV, Internet ja muusikakonservid. Meie Mees ja muusikal jõuavad kümnete tuhandeteni. Maakoolide algklassilaste sõna otseses mõttes ammuli vajunud suud, kui kuulatakse omavanust ?elusat? pianisti või noori ?t?ellokunstnikke?, on ometi üks märke (vahendatud) (meelelahutus)kultuuri võõrandumisest ja vaesusest.

Tänased kultuurikirjeldused tõotavad paradiisi. Hierarhiline, püramiidjas kultuurimudel professionaalse tipu ja ?üldrahvaliku? jalamiga on kõrvale jäetud kui kulukas, autoritaarne ja suletud. Räägitakse võrdväärsetest subkultuuridest. Metafüüsilisi väärtusi (professionaalsus, esteetika) ja hierarhiaid kandva ?püramiidiga? võrreldes on ?subkultuur? teoreetiliselt ju inimsõbralik. Selles on kultuuri ?aineks? või kandjaks kõik, millel inimese lõhn, või mida talle müüa annab ? kogu esemeline keskkond, elustiil tervikuna. (Sub)kultuur ? see on tuhandeid maksev anatoomiline voodi ja kvaliteetveinid. Või pime koht, kus saab klubimuusika taktis ja kanepiuimas vibreerida. Või seltskond, kes joob viina Meie Meest kuulates. Igal on oma aedik, keegi ei ahista kedagi ? valikuvabadus ja demokraatia?

Ometi tekitab just selline silmakirjalik vabadusekuulutus oma ?kultuuriaedikutega? isolatsionismi, vähendab kultuuridialoogi ja sidusust. Sõnades valikuvabadust austav kultuuridemokraatia ei välista majanduslikust kihistumisest tulenevaid hierarhiaid. Sinu aedik on sinu vaid sedavõrd, kui sa seda sisustada jaksad. Kultuurina esitatud tarbimiskarnevalgi jääb enamikust sama kaugele nagu pealinna jõuluvitriinid kolkaküla lapsest, tekitades unistusi ja ihasid, kuid pakkumata osasaamist. Selliselt ?totaliseeritud? kultuur paistab pealtnäha kaunis, sõbralik ja kõikjal viibiv, kuid on ometi inimese juurest ?ära?, vahendatud ja kloonitud olekus, subkultuursetesse ?aedikutesse? või meediastandarditesse maetud.

Mis tähtsaim, vahendatuna, aedikutesse suletuna ja ostukorvi asetatuna kipub hajuma ka loovkultuuri esmatähendus, see väga vahetu ja samas metafüüsiline ilu-, üllatus- ja osalustunne, mida kogetakse otseses kokkupuutes muusika, poeetilise sõna või visuaalsete kujundiga. ?Elusat? muusikat kuulates üllatusest ammuli sui jäänud (või mõned nihelenud) maalapsed oli kurb märk sellisest kultuuri ?äraolekust?, kuid samas ka hea märk sellest, et väikese inimese teadvus on kunstitegemise algmõttele alati avatud. Kui ei lähe kultuuripoliitika, siis inimesed saavad alati inimeste juurde minna.