innovatsioon

Teiseks: samalaadselt hiljem pinnale kerkinud nätsubändidega oli ka Herman’s Hermitsi muusikaline tase üsna tagasihoidlik. Seda iseloomustab tõsiasi, et paljudel plaatidel mängisid külalismuusikud. On teada, et vähemalt kitarrist Jimmy Page ja klahvpillimängija John Paul Jones, tulevased Led Zeppelini loojad, musitseerisid üsna mitmel Herman’s Hermitsi plaadistussessil.

Peter Blair Denis Bernard Noone on sündinud 1947. aastal Liverpoolis, kuid kodulinnaks talle siiski Manchester. Muusikat ja näitlemist õppis ta kohalikus muusika- ja draamakoolis, esinedes peagi lapsnäitlejana kuulsas TV-seebikas „Coronation Street”. Ühes noorteklubis tutvus Noone bändiga The Cyclones, kuhu talle pakuti laulusolisti kohta. The Animalsi ja The Nasville Teensi produtsendina tuntuks saanud Mickie Most sai 1963. aastal uuest bändist, nüüd juba nimega The Heartbeats, haisu ninna ja hakkas nende esinemisi külastama. 15aastase Peter Noone’i imago ja vallutav lavaesinemine mõjusid Mostile sedavõrd, et ta pakkus bändile plaadistuslepingut EMIga. Kuna Peter Noone meenutas kaaslastele ühe animaseriaali tegelaskuju Shermanit, otsustati pärast lepingu allkirjastamist ristida bänd ümber Herman’s Hermitsiks. Kuigi tegevusaja jooksul tuli ansamblis ette mitmeid meeskonnamuutusi, kuulusid vähemalt esikohale jõudnud singlite ajal selle koosseisu soolokitarrist Derek „Lek” Leckenby, rütmikitarrist Keith Hopwood, bassimängija Karl Anthony Green ja trummar Barry „Bean” Whitwam.

Mickie Most oli leidnud tõelise kullasoone. Produtsenti ei huvitanudki niivõrd bänd ise, kuivõrd solist. Vaatamata sellele, et Noone’il oli pisuke hääl ning raskusi puhtalt laulmisega, valis kaval Most kaalutletult tema jaoks välja muusikamaterjali, mis sobiks Noone’i võimetele, suurendaks tema „kaisukaru” kuvandit ja avasilmse süütuse aurat.

Hermanid, nagu neid kutsuma hakati, tabasid esimese pauguga kümnesse. Produtsent oli valinud bändi debüütsingliks The Cookiesi solisti Earl Jeansi 1964. aastal Billboardi TOP 40 hulka jõudnud pala „I’m Into Something Good”. Herman’s Hermitsi nobeda rütmiga kaver läks kuulajatele nii hästi peale, et tõusis 1964. aasta sügisel kaheks nädalaks Briti tabeli tippu ning müügiks läks ligi pool miljonit plaati. Pärast singli USA turgudele jõudmist ületati kiirelt ka miljoni piir. Kuid see oli alles algus.

Järgmisel kahel aastal oli Herman’s Hermits USA soosituim bänd ja „hermaaniast” sai seal sama tuntud mõiste kui „biitlimaania”. Kuidas aga sai üldse võimalikuks, et peamiselt vanu hitte üles soojendanud ja mänguoskuselt üsna keskpärase tasemega ansamblil õnnestus vallutada Ameerika? Seletus on lihtne: suurem osa USAsse maabunud Briti bändidest esindasid midagi, mis oli nii meediale kui teismeliste vanematele uus ja võõras. Britid mängisid agressiivset rütmibluusi või rock’n’roll’i, lärmakat, ärritavat ja isegi brutaalset muusikat, millest sealne publik olid just-just vabanenud. Brittidel olid pikad juuksed ja nende käitumises oli selgeid märke mässust sealsete lapsevanemate väärtusmaailma vastu.

Samas Herman’s Hermitsi heatujuline ja süütu muusika, rõõmus show-meelsus ja nii Noone’i kui bändiliikmete klanitud naabripoisi imago olid Rolling Stonesi, Animalsi, The Whod ja The Kinksi pelgavatele vanematele suureks kergenduseks. Selline bänd oli meelepärane ka kirjutavale pressile ning raadio- ja TV-toimetajatele, sest biitleid ei saanud pidada kergesti intervjueeritavateks, nende ettearvamatu käitumine võis telesaadete juhtide pähe tuua palju halle juukseid. Ent Herman’s Hermits oli rõõmuga valmis meediaga koostööks ning just selline bänd sai ajakirjanduses tohutu tähelepanu osaliseks ajal, mil oli vajadus kirjutada artikleid ja teha telesaateid just briti bändidest. Erinevalt teistest biitlite-järgsetest USAd vallutama läinud brittidest polnud Hermanitel (tegelikult juba show-bisnise olemusega tutvunud produtsent Mickie Mostil) üldsegi kiiret. Oli vaja vaid veidi kannatust, et ära oodata sealse biitlimaania hüsteeria raugemine ja alles siis rünnata juba uut iidolit vajavaid puberteetikuid hoopis teiste relvadega. Ja see toimis!

Hermanite populaarsus USAs oli nii suur, et bändi plaadid lausa kuhjusid edetabelisse. Singel „Can’t You Hear My Heartbeat”, mida Inglismaal ei avaldatudki, tõusis 1965. aasta kevadel teisele kohale. See üle miljoni küündiva müügiarvuga plaat püsis veel tabelis, kui sinna ilmus Herman’s Hermitsi kaver The Rays’ 1957. aasta hitist „Silhouettes”. Billboardis saavutati küll ainult 5. koht, kuid seda ilmselt põhjusel, et USA raadiojaamad hakkasid samaaegselt mängima bändi esikalbumilt pärit pala „Mrs. Brown You’ve Got A Lovely Daughter”. Selle loo oli 1963. aastal ühe TV-näidendi tarbeks salvestanud inglise näitleja Tom Courtenay. Herman’s Hermitsi kaver sai USAs nii kuulsaks, et sealne MGM plaadifirma oli sunnitud avaldama selle singlina. Oli ka põhjust, sest 600 000 ettetellimust teinud publik lausa tormas plaadipoodi. Singel vallutas kiirelt Billboardi tipu ja püsis seal kolm nädalat, saades krooniks veel kaks Grammyt. Miljoniline müügipiir polnud probleemiks, ent mingil seletamatul põhjusel ei avaldatud Inglismaal ka seda singlit. Herman’s Hermits oli nagu kahe näoga Janus: brittide jaoks üks paljudest, USAs aga ebajumal.

Samal ajal elati USAs täielikult Manchesterist pärit ansamblite kuldaega, sest enne Herman’s Hermitsi esikohahitti seisid Billboardi tipus samast Inglismaa linnast pärit Wayne Fontana & The Mindbendersi „Game Of Love” ja Freddie & The Dreamersi „I’m Telling You Now”.

Aasta 1965 oli Herman’s Hermitsi tippaeg, sest nende kogusse lisandusid veel kuldplaadid singlite eest „Just A Little Bit More”, „Wonderful Land” ja muidugi „I’m Henry VIII, I Am”. Lauluautorid Fred Murray ja R. P. Weston olid kirjutanud selle humoristliku pala juba 1911. aastal ja seda oli tutvustanud Briti music hall’i traditsioone järginud koomik Harry Champion. Seega on taas kummaline, et Inglismaal jäi Herman’s Hermitsi kaver täiesti märkamatuks. Seevastu USAs oli vastuvõtt hoopis teine ja „I’m Henry VIII” tõusis septembris Billboardi tippu. Hermanite meeletu menu Ameerikas jätkus.

Edasi läks aga nii, et 1966. aastal nähti Herman’s Hermitsit edetabelites selliste TOP 10 hittidega kui „A Must To Avoid”, „Listen People”, „Dandy” ja „No Milk Today”. Kümne parema hulka nii Inglismaal kui USAs jõudis järgmisel aastal veel „There’s A Kind Of Hush”, kuid siis läks mull lõhki ja tulema hakkasid vaid pisihitid. Ei oska öelda põhjust, kuid näib, et see „naabripoiss” Peter Noone, kes oli olnud paljude USA meediakanalite lemmik, hakkas kiiretele muutustele jalgu jääma.

Olgu näiteks või tema 1967. aastal antud intervjuu, mis puudutas tärkavat flower-power’i liikumist: „Mulle hipid ei meeldi. Mulle ei meeldi need valged, kes karjuvad tänavail vaid selleks, et tutvustada rinnamärkide ja lilleõitega oma kummalisi eluväärtusi.” Tagantjärele on raske öelda, oli see tark väljaütlemine või juba rikkurina elu nautiva staari hetkesähvatus, kuid peagi ei tähendanud noorte plaadiostjate jaoks nimi Herman’s Hermits enam midagi.

Herman’s Hermits, kelle arvele oli kogunenud 14 kuldset singlit ja albumit ning kelle plaate oli kokku müüdud üle 60 miljoni, läks 1971. aastal lõpuks laiali. Peter Noone jätkas sooloartistina, saavutades küll mitmeidki kordaminekuid, kuid jõudes lõpuks tagasi punkti, kust oma lavakarjääri alustas. 1983. aastal nähti teda näitlemas Londoni West Endis tükis „The Pirates Of Pencance”. Ring sai täis.

Võib arvata, et Palermost pärit Salvatore Sciarrino (1947) muusika, mis kõlas õhtu alguses, võis nii mõnelegi uue muusika huvilisele mõjuda vähemalt kummastavalt, kui mitte hämmastavalt. Nimelt kujunes tema teos „Shadow of Sound” („Heli vari”, 2005) tõepoolest heliks ja tema varjuks, kus puhkpillide piano’de kõrval (heli) varjuna keelpillide vaevukuuldavad sahinad ja pigem aimatavad tremolod. Kohati oli pinev (peaaegu) vaikus küll selline, et kui kellelgi kuulajaist oleks riidehoiu number põrandale kukkunud, oleks see mõjunud püssipauguna. Muusikas ei toimunud peale üksikute hõredate värvilaikude moodustumise tükk aega suurt midagi. Ajuti võis siiski aimata mingit kauget lindudehäälset loodusmaalingut. Ühesõnaga selline „nullpunkti muusika”. Hiljem aga hakkas kõrv neist värvilaikudest seostama ülilühikeste, paarinoodiliste n-ö mikroelementide mikrovariatsioone.

Attacca järgnenud Sciarrino „Heli ja vaikus” (2004) mõjus kõikide muusikaliste parameetrite poolest eelmise kaksikvennana. Sama ülinapp, praktiliselt ühehäälne (kuigi ajuti heterofooniline) muusikaline materjal. Mingi teistpidi atonaalne minimalism, kus noote nõnda vähe, et polegi õieti teisi. Tõsi, see teos sulas siiski oma vaikusetardumusest lõpuks üles ja muutus ka kulgemise tähenduses hoomatavaks. Ja vägagi hoomatavaks puhkpillide obertonaalse mängu ja teravate dissonantsidega.

Minule oli see Salvatore Sciarrino muusikaga esmatutvuseks. Pean tunnistama, et ühtki tema CDd ma osta ei julgeks. Pole ju suurt mõtet, kui kõlaritest kostab suure osa ajast vaid vaevukuuldavat sahinat.

Järgmisena sai kuulda kahte Arvo Pärdi (1935) teost. Neist ilus ja lühike, kuid mõttetihe „Mein Weg” (1989/1999) üllatas veidi ebakorrapäraste, justkui püsitute rütmimeetrumitega. Selline iseäralik pulseerimise illusioon tuleneb ilmselt osa keelpillide väikesest ajalisest nihkest rõhuliselt taktiosalt hilisemaks (midagi sarnast kohtame ka off-beat mängulaadis svingis).

„La Sindone” (2006/2007) puudutas aga märksa sügavamaid hingekeeli – nimelt viitab teose pealkiri mõistatuslikule Torino surilinale, millel on väidetavalt säilinud ristilöödud Kristuse keha- ja näojooned. Ehkki teose algus näitas Arvo Pärdi kui helilooja dramaatilist palet, viisid habraste minoorkõlade järgnevused ajaproovile nii hästi vastu pidanud tintinnabuli-radadele. Siiski on Pärdi XXI sajandi kellukeste stiil traagilisema varjundiga (nii tundus vähemalt selles teoses) ning lõpukulminatsiooni vaskpillide kõlas ka sisendusjõuliselt dramaatiline, lausa apokalüptiliselt võimas. Siinkohal peab ettekande mõjuvas kvaliteedis tunnustama nii Tõnu Kaljuste läbitunnetatud dirigendinägemust kui ERSO empaatiavõimet orkestrijuhi jälgimisel-mõistmisel.

Õhtu naelaks kujunes aga György Ligeti (1923–2006) Reekviem (1965) sopranile (Hannah Holgersson, Rootsi), metsosopranile (Annika Hudak, Rootsi), kahele segakoorile (Latvija kandis välja mõlema koori koormuse) ja orkestrile. See teos polegi teab kui pikk (umbes 20 minutit), kuid nii solistidele, koorile, orkestrile kui dirigendile ettekandeliselt ülimalt komplitseeritud oopus.

Aga vaatleme esituslikku tervikut osade kaupa: Introitus’e pianissimo’s häälekihtide mikropolüfoonia nii kooris kui orkestris tekitas kohe ajatuse, kosmiliselt hõlmamatu aegruumi illusiooni. Järgnevas Kyrie’s hakkasid need „galaktilised” udukogud moodustama pööraseid, „planetaarseid” helimasse, mida iseloomustasid üksteisest läbi sööstvad glissando’d ja efektsed kõlapöörised. Dies irae eksponeeris aga kahte artistlikku solisti, see osa mõjus üliekspressiivselt, traagilise viimsepäevahoiatusena. Tohutud dünaamikakontrastid, järsult hakitud koorifaktuur, generaalpausid ja jõulised kõlasööstud orkestris vaheldumisi – see lõi tõesti vapustava surmatantsu mulje. Solistid, muuseas, ei saanud piirduda ainult tavamõistes laulmisega; kuna Ligeti on nende partiisid käsitlenud instrumentaalselt, s.t orkestripillidega samadel alustel, siis tuli neil oma hääleaparaadist välja pigistada ka mitmesuguseid karjeid kõrgregistris.

Ning lõpetava, hästi lühikese Lacrimosa oli Tõnu Kaljuste lavastanud morbiidse tagasitõmbena surmatantsust teispoolsuse igavesse rahusse. Kokkuvõttes äärmiselt vägev ettekanne!

Erinevalt „Klassikalisest” sümfooniast kuuleb Prokofjevi Neljandat klaverikontserti B-duur op. 53 haruharva. Teose esitus nõuab pianistilt ainult vasaku käe kasutamist, mis on mõistagi suur väljakutse. Isegi Paul Wittgenstein, Esimeses maailmasõjas parema käe kaotanud pianist, keeldus 1931. aastal Prokofjevi just temale kirjutatud teose esitamisest. Oli siis põhjuseks tehnika puudulikkus või muusikaliste kujundite mittemõistmine, kes seda teab. Kontsert elas varjusurmas tegelikult veerand sajandit ning see esitati alles kolm aastat pärast helilooja surma.

Sajamovi isikupära ja oskused paistsid silma juba kontserdi esimestest taktidest. Esitus oli tehniliselt laitmatu ja sealjuures ka kujundite esiletoomise poolest väga veenev. Raske on midagi spetsiaalselt esile tõsta, kuna teos moodustas ühtse terviku ning oli otsast lõpuni huvitav ning sealjuures kergesti jälgitav. Klasi ja Sajamovi teineteisemõistmine toimis hästi ning orkestergi oli muusikalisse kulgemisse täielikult kaasa haaratud.

Sajamovi muusikalise hariduse juured ulatuvad sügavale kunsti traditsioonide ning väärt teadmiste pinnasesse. Tema õpetajaks Moskva konservatooriumis oli Vera Gornostajeva – legendaarse Heinrich Neuhausi õpilane. Sajamovit kuulates tekib pilt spontaansest muusikust, kelle tähtsaim ülesanne on luua erinevaid muusikalisi pilte, karaktereid ning kõlaatmosfääri. Tema mäng annab tunnistust sellest, millise mõjuga on noore muusiku jaoks kokkupuuted parima õpetuse ning suurte teadmistega. Ilma selleta võib jõuda suhteliselt osavale praktilise pillivaldamise tasemele, pidades seda ägedaid virtuoostükke üksteise järel vallutades koguni saavutuste laeks. Sajamov liigub aga teed mööda, mis ei vii ettemääratult tupikusse.

Rõõmustav oli ka see, et Mustpeade maja Valge saali mitte just parimate omadustega Estonia kontsertklaver oli asendatud korraliku Steinwayga, mille kvaliteet tuli kasuks eriti Chopini „Variatsioonidele Mozarti teemal” op. 2 ettekandel. Mozarti helikeel ja teadmised olid Chopinile eeskujuks ning 17aastase helilooja loodud variatsioonid põhinevad teemal „La ci darem” ooperist „Don Giovanni”. See on Chopini esimene teos orkestrile ja klaverile, mis tõi talle heliloojana kiire kuulsuse ja tunnustuse.

Sajamovi Chopini-tõlgendus oli kõrgetasemeline, sest harva kuuleb esitust, kus on ühendatud jõud, peenus ja mõõdutunne. Chopini muusika puhul on täiesti vastuvõetamatu ülikiire, efektitsev või lihtsalt sentimentaalne esitus. Teisisõnu siis mäng mängu pärast, milles puudub sisemine kultuursus ning muusika „areng” toimub üksteise otsa lükitud tehnilistes plokkides, mistõttu muusikaline mõte ja tervik hääbuvad. Ainuüksi sisemine taktitunne, teadmised ja hea maitse võivad esitajat aidata, võimaldades muusikal kõlada elitaarselt ja väärikalt. Seega siis nõuab Chopini loomingu ettekanne interpreedilt vaimset küpsust. Sajamovi esitus oli iga parameetri kohaselt suurepärane.

Keelpilliorkestri esituses kõlas ka kolmas teos, mida luues oli helilooja pilgu ilmselt minevikku pööranud: Griegi „Süit Holbergi aegadest” on kirjutatud algselt klaverile, hiljem aga seatud helilooja poolt keelpilliorkestrile. Teos on inspireeritud 1684. aastal Bergenis sündinud filosoofist ja näitekirjanikust Ludvig Holbergist, keda on nimetatud Põhjamaade Molière’iks. Tegemist on väga ilusa teosega, mis oli kõnealusel kontserdil ka hästi esitatud – vanade tantsude iseloomu ja romantilise helikeele vahel valitses kena tasakaal.