Toeta
Otsi

Inimvaatlused

  • Näitus „Elutee“ Narva Muuseumis

    Narva Muuseum

    29. juunil kell 16.00 toimub Narva Muuseumi kunstigaleriis Narva kunstnike rühmituse “Valge elevant“ näituse „Elutee“ avamine.

    Kagu-Aasias on elevant väga austusväärne, töökas ja intelligentne loom. Valged elevandid töötavad isegi Tai kuninga teenistuses. Seitse elevanti on traditsiooniliselt olnud jõukuse ja õnne sümboliks.

    Seitse kunstnikut rühmitusest “Valge elevant“ tutvustavad publikule oma erinevates stiilides tehtud uusi töid. Tööd ulatuvad realistlikest portreedest abstraktsete filosoofiliste eksperimentideni.

    Rühmituse “Valge elevant“ õpetaja ja innustaja on tuntud kunstnik ja kirjamees Vitali Kuznetsov. Kunstnikud Sabinita, Vladislav Gridnev, Vladimir Kurkov ja Sergei Soostar on omalaadse maailmatundmise ja –nägemusega loojad. Loodame, et noorte kunstnike Maria Samburenko ja Kira Kuznetsova tööd üllatavad teid meeldivalt.

    Näitus jääb avatuks kuni 30. juulini.

    Näituse kuraator on Vladimir Kurkov.

    INFO: Elena Sokhranova, Narva Muuseumi programmijuht, tel. 359 21 51, elena.sokhrannova@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1094&menu=menu_kula

  • Poliitiline korrektsus ja rahvuslik enesetapp

    Alvar Loog

     

    Kristjan Jagomägi. Rahvuslik avio-ornamentika, 2005. Ornamendi motiivide disanis on rakendatud kaasaaegsete reisilennukite tõepäraseid siluette.

     

    See artikkel ei ole kirjutatud üheselt rahvuse ja rahvusluse kaitseks; õigupoolest ei usu nende ridade autor üldse rahvuslikku essentsialismi. On raske, kui mitte võimatu objektiivselt näidata, et rahvus(lus) on hea ja tingimata vajalik ning praegune denatsionaliseerimine halb. Siinkirjutajat häirib lihtsalt praeguste protsesside hiiliv totaalsus, sajandite vältel kujunenud rahvuskehandi jaoks eluvajalike valikute avalik mahavaikimine. Mõte inimese hoogustuvast taandamisest identiteedi ning grupikuuluvuseta funktsiooniks meenutab järjest vähem paranoiliste humanistide kirjutatud ulmeromaane ning üha rohkem ühineva Euroopa tänast päeva.

    Poolteist sajandit tagasi ärganud eestlaste rahvuslik liikumine nägi algusest peale oma kõrgeima eesmärgina rahvusriigi loomist. Kui see utoopilisena tundunud soov täitus möödunud aastasaja teise kümnendi lõpupoolel, näis eestlaste poliitiline, majanduslik ning kultuuriline enesemääramine olevat igaveseks meie eneste kätes. 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist võib aga tõdeda, et praeguse põlvkonna vajadus sotsiaalsete ja julgeolekualaste garantiide järele on lühikese aja jooksul kujunemas eestlaste rahvuskehandile laastavamaks kui kogu vahepealne okupatsiooniperiood. Ehkki paljud rahvuslikult meelestatud eestlased oleksid vajadusel ilmselt ikka veel valmis minema esiisade eeskujul vabadussõtta, ei mõisteta sealjuures, et XXI sajandi Euroopas koloniseeritakse riike ning rahvaid mitte mõõga ja tule, vaid ideede toel. Väärtuskoodide vaikse väljavahetamisega võib luua uusi inimesi ning sootsiume.

     

    Venestamise asemel teadvustamatueuroopastamine

     

    Ühineva Euroopa mustast minevikust, antifašistlikust paranoiast ning ultraliberaalsest rahvastikupoliitikast aetud uue eetika hiiliv totalitaarsus töötab eestlaste puhul efektiivselt vastu rahvuslikule enesesäilitusinstinktile. Senise avaliku venestamine asemel toimub nüüd inimeste hiiliv euroopastamine; sedapuhku vabatahtlik, ent teadvustamatu. Õigupoolest astuti esimesed selged sammud eestlaste vastleitud rahvusliku identiteedi murendamiseks saja aasta eest. Tollase haritlaspõlvkonna nägemuses ei piisanud eestlaste rahvusliku kuvandi toestamiseks võrdluses kultuurilise Teisega üksnes negatiivsest identiteedist, s.o teadmisest, et me ei ole sakslased või venelased.

    Nii otsiti enestele ka positiivset eeskuju ja “tsiviliseeritumaid” sugulasi. Eestlaste rahvuslik alaväärsuskompleks leidis verbaalse väljundi ja näilise pääsetee Noor-Eesti manifestis. Sellest ajast kuni tänaseni kõlavad meie ajalooõpikuis ja alateadvuses ebamäärase sisu, ent selgete praktiliste tagajärgedega üleskutsed: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” ning “Enam kultuuri, enam euroopalist kultuuri!” Prantsusemeelne Johannes Semper nimetas Noor-Eesti aega 1915. aastal tagasivaates sõnaselgelt “lahtirahvustamise ajajärguks”, lisades, et “on tarvis igal silmapilgul end lahti koorida rahvuslikust kõntsast, nii pea kui see takistuseks saab kõrgemate, üleüldsinisilmsete väärtuste loomisel”. Viimaste all peab Semper silmas eelkõige kunstisaavutusi, mille kultiveerimisel ta Noor-Eesti juhtivat rolli ja loomingulist pärandit revolutsioonilisteks nimetab, öeldes: “Need on esimesed vaod, mis Euroopa sahaga küntud”.

    Noor-Eesti lennukad üleskutsed vaimsele euroopastumisele langesid otsekui sümboolselt samasse aega, mil suri Jakob Hurt – mees, kes võitles kogu elu eestlaste kultuurilise ümberrahvustamise vastu ning arvas surres end olevat võitja. Olgugi, et Hurt kippus etnilist ja kultuurilist ümberrahvustamist omavahel samastama, on esimene jäänud vastupidiselt teisele kuni viimase ajani toimumata.

    Kui 1991. aastal sai teoks Eesti Vabariigi taasasutamine, olid rahvuslikud prioriteedid veel enesestmõistetavalt päevakorral, ent 14 aastat hiljem Euroopa Liitu astudes enam mitte. Sajand varem esteetilistel põhjustel alanud enese vabatahtlik kultuuriline koloniseerimine sai sedapuhku tugeva tõuke hoopis majanduslikest ja poliitilistest kaalutlustest. Eestlased astusid Euroopa Liitu kui tarbijad ning kaitsealused, kes on unustanud, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Euroopa Liidu ühtsus põhineb justkui eetilis-kultuurilistel printsiipidel, olgugi et need on senini selgelt sõnastamata. Seda rahvaste kolhoosi hoiavad koos eelkõige majanduslikud ning julgeolekualased kaalutlused. Viimaste aastakümnete tendentsid osutavad Euroopa suurriikide immigratsiooni- ning tööjõupoliitika näitel, et kui majandus räägib, olgu kõik muu vait, sealhulgas ka põliselanike rahvustunne.

    Majanduslike mõõdupuude alusel elav massiühiskond ei vaja liigseid ühisnimetajaid ning neist põhjustatud ohtlikku separatismi, mida inimeste uinumast keelduv rahvustunne võib kõigi vahenditega sisemise harmoonia poole püüdlevas kombinaatsootsiumis põhjustada. See on Ameerika Ühendriikide kui mugavalt identiteeditu majandusliku koosluse mudel, kus sisuliselt puudub nii privilegeeritud rahvus kui rahvuskultuur. Kapitalistliku liberaaldemokraatia sünnitatud uue eetika kiiluvees käib Euroopas juba pikemat aega vaikselt rahvuste ja rahvusriikide hääbumine. XIX sajandi alguses käivitunud protsessid jõuavad lõpule, ring on täis saanud: üleeuroopalise rahvusrenessansi kunagised ideaalid kuhtuvad vanadussurmas. Vähemalt Õhtumaadel liigutakse pikkade sammudega tagasi Paabeli torni eelsesse aega.

    Majanduslikud põhjused tõrjuvad ajaloo näitelaval religiooni ja rahvustunde mängust peaaegu täiesti välja ning inimestel tuleb hakata otsast harjuma teisenenud arusaamadega inimõigustest ja demokraatiast. Ühes viimastega muudavad paratamatult oma sisu ka kodakondsuse ning rahvuse mõiste. Selles osas pakub Euroopa, mille majanduslikus ja kultuurilises mõjusfääris me juba pikemat aega parasiteerime, meile vanemliku protektsiooni kõrval ka kodanikuõpetuse tunde, tahame me seda või mitte.

    Uue Euroopa väärtuskoodeks, mis moodustab libeda segu majanduslikust liberalismist ja kristlikust kosmopolitismist, sunnib laieneva Euroopa Liidu uutele liikmesmaadele majandusliku ja poliitilise integratsiooni kõrval samaaegselt peale ka kultuurilise ning rahvusliku lõimumise. Paljude rahvusriikide, sealhulgas Eesti jaoks, tähendab see pikas perspektiivis ühe konkreetse tulemina ka kohustuslikku kakskeelsust.

    Kuna kristlike juurtega uushumanism ei salli natsionalismi ning sellest johtuvat separatismi, leiab rahvusvaheliste direktiivide ja meedia kaudu inimeste alateadvusse raiutavate käsulaudade toel vaikselt aset nii üksikindiviidide kui tervete rahvuste etniline tasalülitamine. Viimased 15 aastat toimub Eestis põliselanike senise ümberrahvustamise asemel nende märkamatu denatsionaliseerimine. Meist ei taheta teha enam sakslasi või venelasi, vaid eurooplasi – rahvuslikus, kultuurilises ja religioosses mõttes umbisikulisi kosmopoliite, kelle ajaloost johtuvad identiteediprobleemid ja etnilise sisuga kinniskujutelmad ei põhjusta meeleavaldusi, sõdu või tööseisakuid.

    XIX sajandil kulgesid inimese individuaalne ja rahvuslik vabanemine käsikäes, üksteist toetavalt. Nüüd on teine hakanud esimesele selgelt jalgu jääma. Nii üksikkodaniku kui inimgrupi vabaduste ja kohustuste hierarhias seisavad majanduslikud huvid selgelt eespool rahvuslikke. Sellest tulenevalt pole enam ühtegi privilegeeritut, ka mitte oma esiisade maal või koduse hoovi peal. Suvalisele sisserändajale seadusega määratud privileegid ei erine enam suurt millegi poolest põliselanike omadest. Varsti ei tohi kutsumata külalisi enam “diskrimineerida” ka rahvuskeele nõudega. Kõnealune arusaam inimõigustest ja demokraatiast peab ajaloolise õiguse mõistet muinasaegselt naiivseks ning ilukirjanduslikuks.

    Kaasaeg va
    jab rahvuslikus mõttes kompleksivabu inimesi ning tegeleb nende sünnitamise ja kasvatamisega. Kosmopolitism ja integratsioon ei ole tänases Euroopas vastavalt printsiibi ja praktikana enam soovituslikud, vaid peaaegu normatiivsed. Rahvusluse ideaal tundub etniliselt seguneva maailma perspektiivist provintsliku kapriisina ning rahvustunde avaldused peaksid ideaalis nüüd ja edaspidi piirduma eelkõige olümpiamängude ja Eurovisiooniga (olgugi et sinu riiki esindavad seal sageli hoopis teisest rassist inimesed).

     

    Rahvuslik idealism pole XXI sajandil enam poliitiliselt korrektne

     

    Muulaste ja välisvaatlejate silmis on eestlaste tõupuhtuse ideaal karjuvas vastuolus ajastu valitsevate väärtuskoodidega. Rahvuslik idealism pole XXI sajandil enam poliitiliselt korrektne. Õigupoolest lõhnavad meie etnilise tõupuhtuse kapriisid isegi kriminaalselt (siit ka korduvad hoiatused ja manitsused üha suureneva kodumaa kõrgeimast kantslist). Eesti ühiskond kõnnib õhukesel piiril rahvusromantilise natsionalismi ning üleeuroopaliselt hukka mõistetud natsismi vahel, mida uues Euroopas omavahel üha rohkem samastama kiputakse. Suure osa idanaabrite silmis on need olnud üks ja seesama viimased pool sajandit.

    Rahvuse mõiste on alati olnud pisut tinglik, nüüd aga kaotab see veel viimasegi sisu. Uues Euroopas on rahvus üha rohkem võrdsustatud kodakondsusega. Kodanikuks kõlbavad aga pärast mõneaastast katseaega kõik, kes tööd jõuavad teha ning näiliselt makse maksavad. Ka rahvusriigina loodud Eesti Vabariigist on saamas puhtalt majanduslik kooslus.

    Kui veel lähiminevikus oldi ennekõike rahvuslased ning alles seejärel poliitilised liberaalid, siis nüüd on see suhe pöördunud vastupidiseks. Eesti kontekstis on eriti tähenduslik Isamaaliidu kui senise rahvuspartei hiljutine ühinemine hoopis liberaalsemaid väärtusi populariseeriva Res Publicaga.

    Rahvust ning etnilist identiteeti puudutavate väärtuskoodide murdumine toob kaasa kasvava lõhe praeguste ning tulevaste põlvkondade vahel. Homsete inimeste jaoks saab rahvus olema anakronism ja relikt, nagu traadiga telefon või vanaema neiupõlvenimi. Senine ajalugu tuleb kardetavasti juba paari inimpõlve pärast mõistetavuse huvides täielikult ringi kirjutada. Geenipõlvkonna silmis muutuvad arusaamatuks või koguni päris mõttetuks meie esiisade võitlused Jüriööst kuni teletorni kaitsmiseni. Tõepoolest, mille nimel tõmmeldi? Euroopa, kuhu me nii pimesi oleme püüelnud, palub meilt vaikimisi lisaks poliitilisele kuulekusele ning emotsionaalsele leplikkusele ka unustust.

     

    Tuha all hiiliv fanatism

     

    Tuleviku perspektiivist vaadelduna provotseerib uue väärtuskoodi jätkuv võidukäik hilinenud fanatismi, sünnitades ajaloolise tajuga homsetes inimestes Herderi poolt kirjeldatud antiagressiivse rahvusluse asemel sõjakat ning soovimatut rahvusfundamentalismi. Just sellest leerist tulevad kastreeritud rahvusteadvusega ühtse Euroopa homsed sisevaenlased, diversandid ja “terroristid”, kes hakkavad kõigi poliitiliselt “korrektse” mõtlemisega inimeste nördimuseks rikkuma ajaloolise unustuse hinnaga saavutatud paradiisirahu.

    Või on rahvus pelgalt üks juhuslikke atribuute, mis liberaalse kapitalismi pöördumatus evolutsioonis teel ajaloo väidetava lõpu poole mingil hetkel reelt lihtsalt maha pudeneb, ilma et keegi hiljem tema puudumist märkaks või leinama jääks? Tänaseks oleme igatahes jõudmas olukorda, kus mõlemat korraga enam hästi ei saa: ole kas korralik (ehk tolerantne ning rahvusšovinistlike meeleoludeta) eurooplane või rahvusliku eneseteadvusega eestlane. Milline võiks olla kompromiss nende kahe üksteist üha enam välistava võimaluse vahel? Millised on alternatiivid, või kas neid üldse (enam) ongi?

    Lähiaegade selgeimaks lakmuspaberiks osutatud protsesside efektiivsuse kohta Eestis on Tõnismäel tänase päevani seisev pronkssõdur. See on euroopaliku uuseetika võit põliselanike rahvusliku eneseuhkuse üle, näilise kodurahu eelistamine ajaloolisele identiteedile. Iga päevaga, mil pronkssõdur veel oma kohal troonib, anname käest sümboolset kapitali ning õigusi, mille taastamine osutub hiljem ilmselt võimatuks. Eesti valitsuse jaoks on kätte jõudmas viimane aeg poliitiliselt “ebakorrektseteks” sõnadeks ja tegudeks. Nende kestev viibimine osutab üheselt, et rahvusriigi ideaalidest on hakatud lõplikult loobuma.

     

  • Tundmatu Skrjabin Tanel Joametsalt

    Ia Remmel

    TANEL JOAMETS (klaver) Tallinna raekojas 25. III, kavas Skrjabini sonaadid nr 1 – 4.

     

    Küllap on paljud mõelnud mõne oma lemmikraamatu järgi tehtud filmi vaadates: pole üldse selline, nagu mina seda ette kujutan või just selline, nagu lugedes ette kujutasin. Veelgi harvem tuleb mõnd muusikateost kuulates pähe: just nii esitatud, nagu ma seda ette kujutan! Aga nii ma mõtlesin Tanel Joametsa kontserdil raekojas 25. III Skrjabini esimest nelja sonaati kuulates. Aleksandr Skrjabin (1872 – 1915) on helilooja, kellel on ilmselt raske klassikuks saada. Selleks on tema looming liiga isepäine, liiga elus ja liiga vähe tuntud. Siin on sümbolistlikku stilisatsiooni ja juugendlikku joonte ilu. Siin on ahvatlevaid harmooniaid ja tuhandeid kõlavõimalusi. Ning kõike seda on tehniliselt väga raske mängida.

    Ühes varasemas vestluses ütleb Joamets Skrjabini sonaatide kohta nii: “Neil ei lasu veel mingit saavutuste koormat. Seetõttu on see üks väga põnev džungel, kus annab seigelda”.

    Tanel Joamets on selle kitsa ja kauni valdkonna tõeline spetsialist. Vahel koged kontserdil, et esineja teeb justkui kõik õigesti ja professionaalselt, täpselt ja musikaalselt, aga – imelik küll, see ei haara kaasa. Joametsa kontsert tol päeval oli küll täiesti “elav asi”. Kõik pulbitses, kogu aeg oli huvitav, tähelepanu oli pidevalt haaratud. Seekordse, eriti raske kava esituses õnnestus tal järsku kõik oma tugevad küljed ühendada täiuslikuks ja elavaks lõpptulemuseks. Esimese sonaadi ekstaatilised oktavipassaažid ja õrn piano moodustasid kirgliku ja hapra terviku. Teine sonaat oli tulvil kõlaleide ning paistis silma hea ajatunnetuse ja selge struktuuriga. Väga hästi õnnestus Joametsal ka Teise sonaadi etüüdlik osa. Kolmanda sonaadi dramatism oli läbini veenev ning Neljas sonaat mõjus kui ühe hingetõmbega esitatud poeem.

    See saavutus pole aga tulnud kiirustades. Joamets on Skrjabiniga süvitsi tegelenud juba üle kümne aasta. Sonaate on ta aastate vältel siin-seal esitanud, seista lasknud, uuesti kätte võtnud. Niiviisi tasapisi on nad kujunenud.

    Paraku on aga nii, et neid, kes oskavad seda kitsast ja kaunist ala hinnata, on Eestis vist vähevõitu. See mõte tekkis Tallinna kontserdi hõredaid kuulajate ridu vaadates, kohal oli üsna vähe otseselt muusikavaldkonna inimesi. Kahju küll, sest Joametsa plaan esitada kõik Skrjabini sonaadid on ideena võrdlemisi ainulaadne. Skrjabini sonaatide täielikke plaadistusigi on muusikamaailmas suhteliselt vähe. Küllaltki tundmatud teosed on Skrjabini Kuues, Seitsmes ja Kaheksas sonaat. Ükski teine eesti pianist pole neid kontsertkorras kunagi mänginud.

    Kuna Skrjabin on vene helilooja, võiks arvata, et tema loomingu suurimad mõistjad elavad Venemaal. Nii ongi. Tanel Joamets on olnud kahel järjestikusel Skrjabini konkursil Venemaal premeeritute hulgas ning saanud tunda publiku suurt poolehoidu. Kui kord küsisin Tanelilt, mida tema mängust seal arvati, ütles ta: “Nii esimese Skrjabini-nimelise konkursi võitja Mihhailov kui ka teise võitja Peeter Laul mängivad paljusid stiile tõeliselt hästi. Mind hinnati kui võib-olla isegi parimat skrjabinisti sel konkursil.” Poolehoidu on ta tundnud ka viimase nelja aasta jooksul tehtud kontsertturneedel Venemaa eri piirkondades.

    Kuidas küll Eestis huvi äratada selle suhteliselt veel avastamata muusika vastu? Tahan küll väga loota, et Tanel Joamets ei pea mängima Skrjabinit kurtidele kõrvadele ja puuduvale publikule, sest tema jonnakas pühendumine on ta väga kaugele viinud.

     

  • JÕUSAAL EKA INSTALLATSIOONI JA SKULPTUURI ÕPPETOOLIS

    Gregor Taul

    Teisipäeval, 19. juunil kell 19:00 avatakse Raja galeriis, s.o EKA Installatsiooni- ja skulptuuri õppetooli galeriis Augustas Serapinase näitus “Jõusaal”. Serapinas on Vilniuse Kunstiakadeemia III kursuse skulptuuritudeng.

    “Jõusaal” on noore kunstniku katse laiendada Raja galerii vaateväljas asetseva TTÜ staadioni jooksurajad galeriiruumidesse. Serapinas on (tervise)sportlaste galeriisse meelitamise tarbeks rajanud galerii ja staadioni vahele spetsiaalsed jooksukanalid ning täitnud galerii kõikvõimalike jõusaaliliste agregaatidega. Nii avaneb galeriikülastajatel võimalus ujuda viiemeetripikkuses basseinis või tõsta raskust kangiga, mille otsi ilmestavad büstid.

    Serapinas kirjutab oma näitusest järgnevalt: “Tegemist on kohaspetsiifilise näitusega, millega analüüsin galerii ja õppetooli hetkesituatsiooni. Installatsiooni ja skulptuuri õppetool on üsna mahajäetud koht, nii linna kui akadeemia mõttes. Kuid asukoht ise on muljetavaldavalt ilus. Minu peamiseks inspiratsiooniallikaks oli staadion, mida galeriiakendest välja vaadates esimesena nägin. Lisaks nägin ka palju sportivaid inimesi. Minu sooviks oli ühes keskkonnas asetsevad galerii, staadion ja inimesed kokku siduda. Näitusel pakun külastajate jaoks välja võimaluse mõtestada kunsti läbi raskuse mõiste – mõnikord on kunstiteosed väga kaalukad. Minu näitus on jõukohane nii nendele, kes pole enne Raja galeriis käinud, kuid ka piisavalt kaalukas nende jaoks, kes pole kunagi jõusaalis käinud. Tulge ja katsuge omavahel jõudu!”

    Serapinase näitus on osa töötoast, mis leiab aset Installatsiooni- ja skulptuuri õppetoolis 19. – 23. juunini. Töötoa raames kaardistatakse Raja galerii ümbrust, mõtestatakse lahti naabruskonna arhitektuuri, uuritakse koostöövõimalusi lähedal asetseva TTÜga, kuid pööratakse pilk ka õppetooli hoonele enesele, mis pooles mahus Kunstnike Liidule kuulub ning mis kätkeb eneses kümnete varju jäävate skulptorite ateljeesid. Töötoa mõte sündis tõsiasjast, et nii õppetool kui galerii on hädas inimeste (vastavalt tudengite ja näitusekülastajate) meelitamisega kesklinnast Nõmmele. Töötoa raames pakutakse välja, et Raja galerii ei peakski suhtlema kesklinna inimestega, vaid hoopis ümbritsevate Nõmme ja Vana-Mustamäe elanikega. Meie hüpotees on, et kui igat Raja galerii näitust külastaks tuhatkond kohalikku elanikku, oleks Raja galerii Tallinna kõige populaarsem galerii. Kuid kas Kunstiakadeemia õppetooli galerii sobib n-ö kogukonnagaleriiks? Mida see üldse tähendab? Millest üldse tuleneb see viimaste aastate õhinapõhine kogukonnaliikumine? Sellistele ja teistele sarnastele küsimustele nimetatud näitus ja töötuba vastuseid annavadki.

    NB! Näitus on avatud vaid viis päeva, s.t kuni jaanilaupäevani! 23. juunil kell 15:00 toimub näituse pidulik lõpetamine ning ühtlasi teevad töötoas osalenud tudengid kokkuvõtte töötoa uurimustulemustest.

    Näitus on osa EKA lõputööde festivalist TASE. Näituse kuraator on Gregor taul, töötoa läbiviijateks on Installatsiooni ja skulptuuri õppetooli vastsed bakalaureused Eva Järv, Hanna Piksarv ja näituse kuraator Gregor Taul.

  • Mürgisurma on lihtne vältida

    K?ud Kaarel Tarand

    TOOMAS TRAPIDO, Eestimaa Looduse Fondi suunajuht: Oht on õhus, sest nagu kolmapäeval lõpuks kuulsime, on laeva peal veel mürki küll ja küll ning kui see sealt välja lastakse ja see maale satub, on inimestele oht täpselt sama reaalne nagu Elevandiluurannikul.

     

    Tundub, et kogu probleem sadas Eestisse järjekordse üllatusena. Esialgu sai publik ainult rahustavaid sõnumeid: probleemi pole ja kõike on kontrollitud. Kas tõesti ei saa Eesti riik piisavalt aegsasti informatsiooni? Ja midagi ennetavat teha ei saa?

    See sõltub ainult initsiatiivist ja tahtest. See laev käis siin ka juba juulis ja otsis kohta, kuhu oma laadungit sokutada. Kui ta septembris tagasi tuli, oli kogu kohutav lugu juba ülemaailmselt teada, mistõttu on vähemalt kummaline, et Eestis kinnitavad ametnikud, justkui oleks kõik korras veel päev enne, kui käivitub ilmselt Eesti ajaloo seni suurim keskkonnaalane riiklik operatsioon. Väga hea, et see lõpuks käivitati ja laev kinni peeti. Aga kõik, mis toimus enne seda, jätab väga heitliku mulje.

     

    Kui Eesti riigile on teada, et kuskil kaugel on näiteks keskkonnaohtlik laev, siis kas oleks võimalik ja otstarbekas seda laeva riiki ja territoriaalvetesse üldse mitte lubada? Milline on õigem taktika: kas ligi meelitada ja kinni võtta või hoiduda ja tõrjuda probleem teistele, tugevamatele lahendada?

    Konkreetse laevaga seoses oli teada juba toimunud ja ilmselt mitme inimese surmaga lõppenud kuritegudest. Sel juhul ei saa käituda mingil muul moel kui rahvusvaheliste kurjategijatega ikka. Kui saab, tuleb kinni võtta. Aga need on ju üksikjuhtumid. Nagu meiegi saime ka jaanuarireostuse ajal kogeda, on kogu tegevus, mida rahvusvahelistes vetes harrastatakse, üks täielik Metsik Lääs mere peal, kus kehtivad väga vähesed seadused.

     

    Pisut vastuolulist hindamist on praeguse juhtumi puhul leidnud Greenpeace. Nemad teadsid juba õige kaugelt õigel ajal kohale tulla, Eesti riigi esialgne reaktsioon aga oli selline, et hoopis Greenpeace’i aktivistid on kurjategijad. Kas see on tavaline asi või teeme me taas midagi maailmas mõistetamatut, sedapuhku negatiivset?

    Selles osas Eesti riik õnneks väga silma ei paista. Kõige karmim juhus Greenpeace’i ajaloos on ligi 30 aasta tagant, kui ühes Austraalia sadamas nende laev põhja lasti. Praeguseks on teada, et selle korraldasid Prantsusmaa eriteenistused, kuna Greenpeace sõdis väga jõuliselt Prantsusmaa tuumakatsetuste vastu Vaikses ookeanis. Eestil on veel seega arenguruumi, kuigi ma loodan, et ei areneta siiski mitte selles suunas.

     

    Greenpeace on ka üldisemalt publiku silmis vastuoluline organisatsioon. Ta on kuulus oma aktsioonidega, aga Eestis nagu mujalgi on paljud hoiakuga stiilis “teadagi, nad on ju ainult suurte kompaniide rahastatud ja tegevuses ebasiirad tööriistad”. Netikommentaarides leidus meilgi nädala alguses küllalt kahjurõõmu, kui Eesti politsei Greenpeace’i aktiviste nuhtles. Et paras neile. Kuidas mõjub Greenpeace’i tegevus Eesti keskkonnaorganisatsioonide mainele ja tegevusele?

    Pigem positiivselt. Greenpeace’i tüüpi organisatsioonist on Eestis pidevalt puudust tuntud. Eestimaa Looduse Fond, kus mina olen aastaid töötanud, on aastaid esinenud ja esineb praegugi küllalt tugevate seisukohtadega, käib vajadusel kohut jne. ELFi, kes on sageli nähtav, peetakse juba selle jõuliste tõttu radikaalseks keskkonnaorganisatsiooniks. Tegelikult on ELF üsna keskmine või mõõdukas. Kuni ei teki radikaalsemaid liikumisi, seni on ka keskmistel või pehmematel keskkonnaorganisatsioonidel raskem tegutseda. Ses mõttes on Greenpeace’i tegevus siin meile väga oluline.

    Mis aga radikaalsusesse puutub, siis Greenpeace on omakorda väga pehme, kui võrrelda mõnede teistega. Greenpeace’ist on välja kasvanud organisatsioon Earth First, mille moodustasid Greenpeace’i liiga pehmeks pidavad inimesed. Nemad hakkasid end puude külge aheldama ja puude otsa ronima, et nende maharaiumist vältida. Aga nagu sellest veel vähe oleks, kasvas sealt omakorda välja kaks organisatsiooni, mille inimesed on juba väga konkreetselt süütamiste ja muu sellise peale välja läinud, kinnisvaraarenduse vastu, näiteks. Mitmed neist istuvad selle eest ka vangis ja kogu tegevus on viidud põranda alla.

     

    Kas Eestis on eeldusi või ka vajadust vähemalt Greenpeace’i tasemel tegutseva organisatsiooni tekkeks, et natukenegi piire nihutada?

    Selge see, et on vaja. Ma ei pea üldse silmas mingit kriminaalset tegevust, aga jõulisi enese äramärkimisi on vaja. Sest surve loodusele, olgu selleks siis mürgilaevad, kaevandused või metsaraied, on nii suur. Seda võetakse nii loomulikuna, et firmal või mingil inimgrupil on õigus oma kodukeskkond ära rikkuda. Sellele on vaja vastu seista sama enesestmõistetavalt, mis sest, et see palju pahameelt tekitab.

     

    Mismoodi mürgilaeva lugu Eestile kõige õnnelikuma, soovitava variandi järgi peaks lõppema?

    Näiteks nii, et laev peetakse kinni, siia saabuvad laeva lipu järgi Hollandi ja siis ka Elevandiluuranniku esindajad ja uurimine viiakse lõpuni. Mürk tuleb kuskil ohutult käidelda, mille eest maksab omanik. Lõpuks võetakse kogu seltskond ka vastutusele ja saab õiglase karistuse.

     

    Kas praegune juhtum on ka mingil moel signaali tähendusega? Et kui Eesti riik jääb lahendamisel hätta, siis kumu levib ja teised pätid saavad märgi siia randa sigatsema tulla?

    Mul ei ole küll mingeid kindlaid tõendeid, aga mul on arusaam naftareostuste kohta, et laevakaptenid teavad väga hästi, kus mida võib teha. Rootsi rannikul ei tasu reostamise risk end ära, kuna Rootsi riik reageerib kiirelt ja täpselt. Kohale sõidavad kiiresti lennukid ja laevad, tehakse kõik, mis vaja. Eesti riik pole siiamaani seda suutnud ja kui see info on kõigil kaptenitel ja laevaomanikel teada, siis – järeldused on igaühe enda teha.

    Seetõttu tahaks siiralt loota, et seekord tõesti suudetakse asi edukalt lõpule viia. Üks asi on Eesti-sisene avalik kemplus, millel suuremat tähendust pole, aga kui mõelda sellele, et tegu on reaalsete hukkunutega, siis ei tohi siin kuskilt järele anda.

     

  • Bravissimo, härra Vasks!

    Vahur Luhtsalu

     

    Sarjas “Bravissimo!” kontsert “Õnne sünnipäevaks, härra Vasks!”: TALLINNA KAMMERORKESTER ja John Storgårds (viiul, Soome) JUHA KANGASE (Soome) dirigeerimisel Mustpeade majas 9. IV, kavas Vasks, Mozart ja Tšaikovski.

     

    Eelmisel pühapäeval Mustpeade majas aset leidnud Tallinna Kammerorkestri kontserdil Juha Kangase juhatusel võis publik nautida traditsiooniliselt head musitseerimist. Tallinna Kammerorkestrit iseloomustab juba aastaid stabiilselt kõrge tase, hinnaalandust ei tehta kunagi. Seega võib kõnealust orkestrit kuulama minnes olla 99,99% kindel, et kontserdilt lahkutakse meeldejääva muusikalise elamusega.

    Esimese teosena kõlanud Wolfgang Amadeus Mozarti (1756 – 1791) hilise loomeperioodi “Adagio ja Fuuga” c-moll KV 546 on kui ukselävel seisva Beethoveni ajastu ettekuulutus oma kirgede ja paatoslike väljendusvahenditega. Tihe orkestratsioon ja faktuur annavad otsevihjeid sellele, millises suunas liikus toona austerlaste muusikaline maitse. Heade rõhuasetustega, väljamõõdetud rütmiga ning ülimalt selge kontseptsiooniga teos oli hästi viimistletud, mõjudes kohati isegi liiga konstrueerituna ning mõneti “ebamozartlikult”. Samas võib ja ilmselt peabki homofoonia ajastul elanud helilooja hilise polüfoonilise teose interpretatsioon erinema viisist, kuidas Mozartit enamasti tõlgendatakse.

    Sarnaselt Mozartile tähistab käesoleval aastal oma juubelit ka Pēteris Vasks (1946), kes on üks hinnatumaid läti nüüdismuusika heliloojaid. Seekordsel kontserdil kõlas tema viiulikontsert “Tālā gaisma” (“Kauge valgus”, 1997). Omal ajal Gidon Kremerile loodud teos kõlas nüüd John Storgårdsi (Soome) interpretatsioonis, kelle etteastet iseloomustas süvitsiminek, erinevate väljendusvahendite intensiivne kasutus ja emotsionaalsus. Vasksi viiulikontsert seab kõrgeid nõudeid interpreedile nii tehniliselt kui ka tunnetuslikult. Seda pole siinkirjutaja hinnangul võimalik esitada usutavalt, kui interpreet ei ela enda sees läbi teosesse kätketud meeleolusid. Nii publiku kui ka kohal viibinud helilooja enda reageeringust võis välja lugeda, et teose ettekandega jäädi igati rahule.

    Kontserdi viimane teos, Pjotr Tšaikovski (1840 – 1893) Serenaad keelpillidele C-duur op. 48 kõlas ehtvenelikult laia joonega. Meeldejäävaks muusikaliseks elamuseks kujunesid esimene “Pala sonatiini vormis” ja teine osa “Valss”, milles dirigent tõi oskuslikult esile sellele osale iseloomulikud itaalialikud meeleolud ja elegantsi. Ettekanne vaimustas publikut oma selgete kujundite ja küpse esitusviisiga.

    Juha Kangase dirigeerimist iseloomustab selge vormitunnetus, lai tunnete diapasoon ja energeetilisus. Ta suudab sütitada orkestrit ja väljendada muusikutele selgelt oma loomingulisi taotlusi. Kangase kiituseks peab ütlema, et tegemist on ka dirigendiga, kes ei juhata mitte ainult teost kui sellist, vaid ka publikut, luues helitöö alguse ja lõpu jaoks sobiva atmosfääri. Kangas valdab meisterlikult aega ja ruumi, tajudes intuitiivselt, kui palju vajab publik aega selleks, et häälestada end teost kuulama ning millal on lugu tegelikult lõppenud – pärast seda, kui on kõlanud partituuri viimane noot ja hajunud selle kaja.

     

  • Neeme Kulbok Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Neljapäeval 21. juunil kell 17.00 avatakse Eesti Kunstnike Liidu Vabaduse galeriis Neeme Kulboki maalinäitus “Langev valgus”. Näitus jääb avatuks 3. juulini.

    Neeme Kulboki maalikäsitlus interpreteerib tänapäevaselt 20. sajandi abstraktsionismi analüütilisemaid arengusuundi ja võimalusi. Ta liigub vabalt erinevaid maalitehnikaid  ja -laade rakendades minimalistlikust ornamentaalsest kujundlikkusest spontaanse maalilise ekspressionismini. Lai väljendusskaala võimaldab luua kõige erinevamais värvikooslustes struktuurmaale, ent autori sõnul areneb tema loomingu kujundlikkus peaaegu alati konkreetsetest loodusmotiividest.

    Kulboki maalipindade meditatiivsed struktuurid kasvavad välja soojades kumavates toonides permanentselt alusmaalilt. Spontaanne esmane värvile ja intensiivsusle rajanev tulemus võib areneda lõplikuks ajuti ka väga pika perioodi jooksul.

    Selgi näitusel liituvad autori tugeva eneseanalüüsiga äraatuntavalt tajutavad motiivid. Neeme Kulboki sõnul on loodusmotiive, mille juurde ta oma loomingus korduvalt pöördub. Üks neist on Kaali korrapärane kraaterjärv Saaremaal. Samuti on loomingut ja ellusuhtumist mõjutanud omaaegse õppejõu Kaljo Põllu paleoloogiline kujunditemaailm. Kulboki loomingus peegelduvad need olulised majakad eelkõige kaudsete mõjutajatena. Kaali järve korrapärane ellips on ilmunud kinnismotiivina mitmele viimastel aastatel valminud maalile.

    Neeme Kulbok (1957) on lõpetanud maali eriala Eesti Kunstiakadeemias 1991. aastal. Tema õppejõududeks on olnud Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Ando Keskküla, Lemming Nagel ning Uno Roosvalt. Ta on esinenud isiknäitustel alates 1991. aastast ning on olnud aastaid vabakunstnik. Viimastel aastatel annab ta Kunstiakadeenia õppejõuna maalitunde erinevate erialade üliõpilastele, muuhulgas ka algajatele maalijatele.

    Jaan Toomik: Neeme Kulboki poolabstraksed maalid paistavad silma tundliku värvitaju ja peene loodusetunnetusega. Tal on klassikaline maaliharidus, seetõttu on loomulik, et tema töödes võib näha süvenenud tegelemist maaliainesega. Tänapäeva kiires ja pealiskaudses maailmas on see haruldane, kuid omab järjest suuremat kaalu ning tähendust.

    Vano Allsalu: Ilmselgelt on Neeme Kulboki looming allutatud päris karmile maaliainese analüüsile ja see omakorda näib seostuvat tema kui kunstniku – ja inimese – enesekuvandiga. Ning eraku mainega, mis pole mitte laest võetud. Autor on neis töödes väga tugevalt kohal, ehkki motiivid pärinevad pea eranditult ümbritsevast loodusest. Sest vaatlus toimub siin selgelt ühest punktist – ja selles punktis asub maalija ise. /   / Huvitav on seejuures, et vaatamata ilmsele ratsionaalsuse kohalolule ning hoomatavale vaimsele pürgimusele ei ole tema tööd siiski emotsioonidest vaesed. Pigem on emotsionaalsus – ja mitte ainuüksi värvide emotsionaalsus – Kulboki töödes lausa ebatavaliselt tugevalt esil.

  • Karikatuur

    Strandberg 2006

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/061006/2.jpg” align=baseline border=0>

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Helsingi “Musica nova” järel sai teoks 5. – 9. IV juba teine kevadine soomlaste nüüdismuusikafestival. Soome uue muusika biennaali algatajaks Tamperes oli helilooja Usko Meriläinen. Uusteoste autoritest on tuntumad Pekka Kostiainen, Oliver Kohlenberg, Lotta Wennäkoski, Jyrki Linjama, Hannu Pohjannoro, samuti Minna Leinonen, Janne Tuomi, Herbert Lindholm, Arttu Takalo jt; kõlas ka juba lahkunud Meriläineni “Alasin”, samuti Leonid Basmakovi Sümfoonia nr 7. Lisaks vähemale elitaarsusele on biennaal ka välismaile enam avatud XX sajandi klassikani.

    Esinejate poolel kammerorkester Avanti! avakontserdil (dirigent Jan Söderblom), veel Uusi Helsinki-Kvartetti, Karuna II (löökpillid ja kannel), Markku Luolajan-Mikkola (viola da gamba) ning Aapo Häkkinen (klavessiin), Tampere Filharmooniaorkestri ees Rolf Gupta, külalisansambliks ungarlaste Amadinda. Atraktiivsed olid vabaõhuplatsil festivalipäeva alustanud biennaalifanfaarid Juha Leinoneni teosega “Fanfaari” (tromboon ja talking drum), biennaaliklubi mainekamaid tähti, ansambli Ampiaba mustanahaline lauljatar Judith Sodji, mitu kava lastele. Lõpupäeva ehtis “Musica nova” kunstilise juhi Kimmo Hakola rohkem kui tunnine orelioopus “Altar”, mille autor Aleksandri kirikus, esiettekandele tõi.

     

    Paul Sacheri mälestuseks

    Šveitsi teeneka muusikametseeni, dirigendi ja kirjastaja Paul Sacheri (1906 – 1996) sünnitähtpäeva märgib Baselis tähelepandavalt temanimeline fond. Pidustused avab täna Sacheri 1926. a asutatud Baseli Kammerorkester (dirigent Christopher Hogwood), esinevad ka Basel Sinfonietta (Christóbal Halffter) ja Sinfonieorchester Basel (Heinz Holliger), oma kavaga samuti Sacheri asutatud (1933) Schola Cantorum Basiliensis, pidukontserdil 28. IV esinevad viiuldaja Anne-Sophie Mutter ja Ensemble Intercontemporain Pierre Boulezi käe all, ajaloolist huvi pakub nn IGNM-kontsert Baseli Ensemble Phoenixilt, üles astub ka Baseli Löökpilliansambel. Kõlab rida tuntud teoseid, mis sündinud Sacheri tellituna, Siemensi Fond Münchenist on toetanud ettevõtmist viie uue teose tellimisega, kusjuures autorite hulgas on ka Heinz Holliger (“Untergang”) ja Thomas Adès (“Three Studies from Couperin”).

    Esmakordne “Ostertöne” Hamburgis

    Hamburgis värskelt Generalmusikdirektor’i ametisse asunud Simone Young on algatanud siin lihavõttefestivali “Ostertöne” (12. – 17. IV). Young selle kunstilise juhina soovib Hamburgi maailmale rohkem tutvustada ka Johannes Brahmsi sünnilinnana: kavades oligi Brahmsi sümfooniaid ning kammerteoseid, lisaks “Saksa reekviem”, kus solistiks ka läti sopran Inga Kalna; NDRi koori kavas oli P. Vasksi “Dona nobis pacem” ja veel Lätit esindamas organist Iveta Apkalna. Avakontserdil Musikhalles juhatas Adam Fischer Viini Sümfoonikuid, Simone Young ise Hamburgi Filharmooniaorkestri ees ning bariton Mathias Goerne klaveripartnerina. Hamburgi Sümfoonikud lõpetasid kogu festivali Arvo Pärdi teosega “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”.

     

    Eesti muusikatipud välismaal

    Maestro Veljo Tormis tegi läinud kuul koostööd USA Lääneranniku kooridega: Portlandi Ülikooli Kammerkooriga valmistati ette CDd ning koor esitas Tormise kava ka ACDA Looderegiooni kongressi lõppkontserdil, kus helilooja oli selle aukülalisi. Kongressil Portlandis tegi Tormis koorijuhtidele eriprogrammi eesti regilaulust ja selle rakendamisest enda loomingus. Ta käis veel Oregoni Ülikoolis Eugene’is, kus pidas oma loomingust ettekande ja andis konsultatsioone, viibis Oregon Repertory Singersi proovil tema lauludega. Oregon Citys andsid Clackamas Community kolledži kammerkoor ja Portlandi kammerkoor Unistus 13. III ühise kontserdi “A Bridge of Song – Laulusild II”, kava esipooles kuus Tormise teost, alustades “Laulusillaga” ning lõpetades “Meeste lauluga”. Kavas oli ka teisi eesti kooriautoreid. “Kõik laulud esitati perfektses eesti keeles. See oli ju tõeline laulupidu,” tõdeb Tormis. Kontsert korraldati kümneaastase koostöö tähistamiseks ja Veljo Tormise austamiseks.

    Homme tutvustab kammerkoor musica intima (12 kutselist lauljat dirigendita) Vancouveris Magic Flute’i saalis oma värsket CDd “Unustatud rahvastest” firmalt ATMA Classique, esitades samas valiku plaadi muusikast.

    Erkki-Sven Tüüri marimbakontserti “Ardor” on esitatud sel kuul kahel korral USAs Sacra-mentos (solist Ivana Bilić), seejärel ka Berliini  Konzerthausis (Alexei Bröse), David Geringas soleeris jälle Tšellokontserdis, nüüd Heilbronnis koos Württembergi Kammerorkestriga.

    Paavo Järvi esines taas USA tuntud orkestrite ees: Los Angelese FOga esitati Rahmaninovi kava, IV klaverikontserdi solistiks Hélène Grimaud. Seejärel neli õhtut Chicago SO ees 11. – 15. IV: Sibeliuse “Finlandia”, Brahmsi “Variatsioonid Haydni teemal”, Smetana “Moldau”. Cincinnatis juhatas ta märtsis ka Tüüri “Insula deserta’t”.

    Neeme Järvi dirigeeris London Philharmonic Orchestra külaliskontserte USAs, Mahleri “Ülestõusmissümfoonia” silmapaistev ühisesitus tehti 11. IV New Yorgi Riverside’i kirikus, kus koos Westminsteri kooriga esines orkestrante New Yorgi FOst, Philadelphia, Detroiti ja New Jersey SOdest.

    Vello Pähn tegi debüüdi Viini Riigiooperis, juhatades 8. IV John Cranko balleti “Onegin” esietendust, balletiõhtud Viinis veel aprillis ja mais, enne Viini dirigeeris Pähn ridamisi “Oneginit” ning “Madama Butterflyd” Berliini Riigiooperis. Head arvustused ja müügiedu on saatnud J. Grigorovitši balleti “Ivan Julm” (Prokofjevi näidendimuusikal) 2005. a lõpul ilmunud DVDd, mille salvestis pärit 2003. aastast Pariisi Rahvusooperi balletilt.

    Arvo Volmer juhatas Austraalias Adelaide’i SO peadirigendina siinse kunstide festivali lõppkontserti, kus esitati poolteatraliseeritud kujul koostöös videokunstnik Tim Gruchyga Šostakovitši VII, nn “Leningradi sümfoonia”. Tema teises kavas oli kaastegev sealmail debüteerinud Raschèr Saxophone Quartet.

    Olari Elts viibib rohkem kui poolteist kuud Okeaanias ja Austraalias. Antverpeni järel (kavas ka Tüüri “Exodus’e” Belgia esmaesitus, enne veel Tüüri “Aqua” Saarbrückenis) juhatas ta 31. III – 10. IV New Zealandi SO seitset kontserti, dirigeerib täna Tasmaania SOd Hobartis, järgneb kuus kontserti (kahe kavaga) 27. IV – 6. V Adelaide SOga, nii Tasmaanias kui Adelaide’is kaastegev pianist John Chen.

    Mihkel Kütson dirigeerib Hannoveri Riigiooperis ka sel kuul “Cosi fan tutte” etendust, veel on tal juhatada “Hansuke ja Greteke” ning Mozarti “Armastusaednik”. Märtsis kõlas orkestri kahel õhtul tema käe all Lepo Sumera VI sümfoonia, samas B. A. Zimmermanni “Canto di Speranza” ja Sibeliuse I sümfoonia.

    Indrek Laul mängis kahel korral Bostoni New Philharmonia Orchestraga Beethoveni V klaverikontserti (uuel kontsertklaveril Estonia, mis toodi muusikamessilt Los Angelesest), Beethoveniga esines ta ka Seattle’is (Classical Grandsi saalis), tutvustades seejärel meie klavereid neil esinedes 28. IV veel Houstonis ning teeb seda ka tuleval kuul Detroitis.

     

  • Ahti Seppeti näitus “Väikevorm kui ehe” Iida galeriis

    Ahti Seppet

    VÄIKEVORM KUI EHE – EHE KUI VÄIKEVORM – KUI EHE ON VÄIKEVORM – KUI EHE ON EHE?

    See sõnamängu moodi teemapüstitus on aeg-ajalt ikka jälle muude tegemiste hulgas kummitanud. Võimalik, et kunstlikult, ilmaasjata.

    Sellise väikevormi loomise põhiliseks innustajaks on ikkagi naine, kes annab esimese signaali.
    Kui tähtis või tähtsusetu on selle ehte, väikevormi kantavus?

    Kuidas timmida igakülgselt vormi nii, et see tunduks ehte kandjale intiimse, ihaldusväärse objektina – mõnikord märkamatu, kuid ülitähtsa kehaosana, mille puudumine paneks tähelepaneliku vaataja mõtlikult kulmu kergitama.

    Kuidas ehe leiab sobiva omaniku? Enamasti tundub see ilmvõimatuna, samas mõnedel on see õnnestunud. Harva, aga siiski.

    Seda ehtenäitust on võimalik vaadata 30. augustini  Iida galeriis, Tallinnas, Suur-Karja 2

Sirp