Enesearmastaja, kel on öelda midagi meie kõigi kohta
TÕNIS HALLASTE
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha saanud Hannes Parmo „Beeta“ on jäänud kahtlaselt varju. Kui lähtuda näiteks Goodreadsist, on Piret Jaaksu kolmanda koha romaan „Taeva tütred“ pälvinud 27. märtsi seisuga 131 hinnangut. Romaanivõistluse laureaatidest on Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani“ järel suurim arv Goodreadsi arvustusi Sven Mikseri „Varedal“, koguni 493, „Beetal“ tühisevõitu 12. Teost on kommenteeritud ka meedias, kus on oma muljeid edastanud Karl Martin Sinijärv, Jaan Martinson, Mart Juur, ent laias laastus on retseptsioon siiski jäänud küllaltki hajusaks.
Esiti tundus tagasiside nappus raamatut lugema hakates põhjendatud: esmamulje järgi on teos ootamatult rohmakas. Peategelase Udo lugu saab alguse kuidagi juhuslikust episoodist. Tema antikvariaati tuleb püsikundest vanamemm, kes ronib tabureti peale ja kukub – tundub, et eluohtlikult. Sellele järgneb (mitte põhjuslikult, vaid ajaliselt) punaste lühike koosolek, kus Udo määratakse hävituspataljoni. Kuigi ta jõuab kaugena näiva sõja alguse naiivsuses mõelda: „Tollal nägin tumedaima stsenaariumina oma elukorralduse mis tahes muutumist“ (lk 19), keeratakse kõik pea peale. Peategelane jõuab olla kommunist, metsavend ja nats, sealjuures on ta ühtviisi põlastusväärne kõigis neis rollides.
Võib-olla lähtun mingist kuiviklikust vinklist, armastades proosakirjanike seas poeete ja kirjeldajaid, belletriste kui ilusat kirjandust loovaid inimesi. Kui näiteks romaanivõistluse võidutöö „Vareda“ on ses vallas korrektne „viis“, siis „Beeta“ mõjub kui keskmise koolipoisi „kolm“. Sealjuures pole ma kindel, kas oskan oma arvamust põhjendada, jätmata muljet liigkitsast korraliku kirjanduse mõõdupuust. Pole ilusaid looduskirjeldusi – ja mis siis? Filosofeerimiskatsed on kitsapiirilised ja ebaveenvad, ent mis argument seegi, eriti kui tegemist on raamatu edenedes aina ilmselgema kavatsuslikkusega? Asja ei tee paremaks mõningad keeleapsakad: „hakkata“ (lk 120) või liiane koma „ega“ ees (lk 43).
Konarused häirisid mind (vähemalt ei lasknud teose veenvusel mõjule pääseda) umbes 30. leheküljeni, ent siis hakkas lugemisel midagi juhtuma. Kas läks süžee haaravamaks (peategelase elukorraldus oli selleks ajaks ehk piisavalt muutunud, esitine argpüksi naiivsus asendunud kalkari küünilisusega) või muutus jutustaja vaatevinkel kuidagi kirjanduslikult vastuvõetavamaks. Raamatu „vead“ taandusid pikapeale autori tahtlikuks manipulatsiooniks, kuivõrd jutustaja peabki olema üks läbini ebaoriginaalne, ebameeldiv ja nartsissistlik inimene. Teosel on ebausaldusväärne jutustaja kõigi oma mõtetega, aga ühtlasi ebamugav jutustaja oma kohmaka stiiliga – ja kui seda tõika aktsepteerida, võib ikkagi leppida loo sellise üleskirjutusega. Mingil tasandil jäi siiski lõpuni segama teatav kirjandusliku maitsetuse aimus, aga raamatus kujutatud maailmal on mingi oma tõde, autori öeldus oma iva, mis vaigistas mu kahtlused ja tegi teose köitvaks. Ehk isegi heaks …
Hannes Parmo 16. juunil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel.
Äärmuslik nartsissism, millesse autor on peategelase määranud, on ootamatult hea vahend sellise tundliku ajastu vaatlemiseks. Tegemist on siiski teise maailmasõja algusega, 1941. aastaga, mil maailm oli jaotatud suurte ideede vahel: kommunism, fašism, isamaalisus. Kangelaslikud sõjaaegsed lood oma aadete nimel võitlevatest inimestest on kõige lihtsamad, ent nende peategelased on enesestmõistetavalt kõige surelikumad („Ilus on surra isamaa pärast,“ kirjutas Tuglas kunagi). Häda sunnil ja ellujäämise nimel tuli sageli teha ebameeldiv valik. Normaalse ebakangelasliku inimese lugu võiks eelduspäraselt olla küllastatud enesehaletsusest, kibedusest, kõige rohkem ent kahetsusest tegematajätmiste või tegude pärast. Sellele vastukaaluks kirub „Beeta“ peategelane küll sõjaaegse elu ebamugavust ning oma otsuste näilist möödapääsmatust, aga ta ei paista kahetsevat ühtki oma tegu. Nagu ta ühel hetkel ütleb: „Ega ma olekski osanud Joosepile midagi öelda. Pigem midagi õigustavat. Kindlasti mitte vabandada“ (lk 139).
Panin tähele, et ma ei ole lugemismärkmetes enamasti välja kirjutanud peategelase nime, vaid nimetanud teda palju pikema sõnaga – „peategelaseks“. Küsimus pole üksnes selles, et Udo Estland on jabur nimi (jälle üks näiline maitsetus): märkasin, et peaaegu ükski tegelane ei taha seda välja öelda. Isegi üks peategelase väheseid sõpru Joosep ei ütle temaga vesteldes ta nime kordagi. Peategelase nimi selgub alles 22. leheküljel – võimalik, et autorgi ei taha seda välja öelda. Edaspidi kasutatakse hoopis hüüdnime: kommunistide seas on peategelane Uts, metsavendadele on ta Kilu, natsidele Udu.
Võib arvata, et teisedki tajuvad peategelase moraalse selgroo täielikku puudumist. Raamatu keskel leidub näiteks lause, mis võiks olla tema visiitkaardiks: „Vabanesin üleliigsest kandamist. Ainult nartsunud riided, mida võinuks kanda nii metsavend, omakaitseüksuslane kui ka honorarinäljas poeet“ (lk 65). Omal moel on peategelane eemaletõukavam kui mõni nats. Nendel on vähemalt utoopiline programm, mis mõeldud teenima kas ühe rahva või – kui tahes petlikult – kogu inimkonna huve. Tema ei loo aga endale illusioone, et kuulub ülemrassi, või kui, siis ainult sellisesse, kuhu kuulub tema üksinda. See ei ülene mingiks kõrgemaks ideeks. Tema päralt on vaid egoism ja argpükslikkus.
Mart Juur on raamatu kohta öelnud: „Ma pole nii ogarat raamatut eesti keeles ammu lugenud. Ta on väga naljakas. Täiesti pöörane, uskumatu teos.“* Ogaruse ja pöörasusega olen nõus, ent mind ehmatas mõte, et raamat on „väga naljakas“. Jutustaja edevus on tõesti kohati üsna koomiline, nagu ka teatavad koomilised jaburused. Näiteks ristitakse metsavendade hobune Soseloks, mis oli Stalini hüüdnimi. Teiseks saabub Leningradist spetsialist Eestisse kirjaoskamatust likvideerima, ent kohapeal selgub, et kirjaoskamatuid lihtsalt pole. Viimaks võib nimetada ühe tegelase ülestunnistust, et ta tundis Julius Kuperjanovi tapjat, millele sai vastuseks kõigi võitluskaaslaste ilkumise selle nende meelest ilmselge lora peale.
Näiteid peategelase kiretu ükskõiksuse kohta kaasmaalaste ja nende kannatuste suhtes leiab romaanist siiski rohkem kui muhedaid inimlikke hetki. Esiteks peategelase kergendustunne teadmisest, et kommunistide hävituspataljoni liikmena pidi ta esialgu jääma eemale rindest ja suurematest küladest ning sai järelikult rüüstata ja põletada kaitsetuid talusid. Teiseks osavõtmatu enesestmõistetavus, millega ta kirjeldab ebaõiglasi jõhkrusi (vanainimeste põhjuseta tapmine kommunistina, ühe kooliõpetaja kaevuheitmine metsavennana, juudi perelt säästude nõudmine pereisale suurema elulootuse andmise eest natsina). Kõige vastuvõetamatumad polegi ehk jõhkrused ise, vaid rõhutatud ebaõiglus, mille saatel need korda saadetakse. Üks koolmeister tapetakse, tema tütar vägistatakse lihtsalt süvenenud vere- ja saamahimu pärast, peretütre Hele saatus on enese teadmata abielluda oma isa tapjate (ja tema vägistajate) kaasvõitlejaga. Juuditüdruk Gita tapetakse samuti pöörase fantaasia pärast, et ta võib osutuda takistuseks ses romansis. Nalja sai vähe, palju enam tundsin vastikust sündmuste käigu pärast.
„Beeta“ puhul on ilmselt tegu kelmiromaaniga, ent tavaliselt olen seda žanri tajunud palju koomilisemana, vähemalt iroonilisemana. Vahest kuulsaima kelmiromaani „Tormese Lazarillo elukäigu“ järelsõnas ütleb aga tõlkija Jüri Talvet, et tegu on pigem tragöödiaga. Küllap ei riivanudki mind üksnes süütute kallal sooritatud ebaõiglased roimad, vaid rahvuse traagika ja asjaolu, et see kõik on kuidagi veel piisavalt lähedal, 80aastase distantsi kiuste. Sealjuures on roimade sooritajad kõik eestlased: hävituspataljonis on üksikud vene nimega, suhtluskeel on siiski eesti keel, metsavendade seas valitses eestlus niikuinii ja kuigi juudiküttide grupi mobiliseeris sakslane, koosnes see kohalikest (siinkohal küll esile toodud õigustusega: sakslased tahtsid lavastada kohaliku initsiatiivi). Seetõttu käivad romaani vahepealkirjad „Estland on kommunist“, „Estland on metsavend“ ja „Estland on nats“ ka teiste eestlaste kohta – eestlane oligi seda, teist ja kolmandat. Sealjuures meenutab korduv vormel lauset „Estland ist judenfrei“, 1942. aastal Wannsee konverentsil kõlanut, millega Eesti kuulutati esimeseks riigiks, kus natsid on saavutanud selle, mida soovisid. Seda ei teinud aga mingid väljastpoolt pärit „nemad“ üksinda, vaid need „meie“ seast, kes kinnitasid endale, et on üksnes ajaloo hammasrataste vahele jäänud mutrikesed.
Sina olid tulemas ja mina olin minemas, aga keegi seisis kõrval ja vaatas pealt
ELSBETH AARSALU
Kui palju on meis sisu? Kui kõva on me koorik? Kui suur on meie isu? Kui valmis on me toorik?
Urmas Alender (lk 340)
Tsiteeritud luuletuse pani Urmas Alender kirja 1980. aasta 20. novembril. Kohtasin seda luuletust esmalt 2007. aastal Karl Martin Sinijärve kokku pandud kogumikus „Truu nailonkuu“, millele on sooja ja südamliku järelsõna kirjutanud Jürgen Rooste. Nüüd on lugejal taas võimalus Alenderi luulesse süveneda ja ajatutele-aeglikele küsimustele vastust otsida. Yoko Alenderi koostatud kogumiku juhatab sisse Doris Kareva.
Esmalt meenub seoses Alenderiga loomulikult aastatel 1971–1988 tegutsenud bänd Ruja, mille kandev figuur ta oli. Sündinud peaaegu kaks põlvkonda hiljem vabas Eestis, ei oska ma Alenderi sõnadele kirjutatud laule eristada teiste luuletajate, nagu Juhan Viidingu, Hando Runneli, Ernst Enno jt tekstide viisistustest. Ühes olen siiski kindel: luule saatis peale Ruja ansamblites Varjud, Andromeeda, Teravik, Data, Propeller, Kaseke ja Vanemõde soleerinud meest sünnist surmani. Kõik ta tekstid ei saanud lauluks. Värskes kogumikus leidub neid palju: varasemad pärinevad 1968. aastast, viimased on dateerimata, aga tundub, et kirja pandud lõpu eel. Ma ei tea, kas meelevaldselt, aga lõpule näib vihjavat ka kogumiku pealkiri, mida nähes meenus Juhan Liivi luuletus „Sina ja mina“ (1896): „Mu ees on surm,/ ma tunnen ta vina/ ja säälpool on nurm,/ kus õitsed sina./ Küll ilus on nurm,/ kus õitsed sina!/ Mu ees aga on surm,/ ma tunnen ta vina“.1
Ajad on muutunud ja Alenderi luuletustele on esmalt ligi saada keeruline. Praeguste teismeliste (luule)eelistusi ei tea, aga noorem õde käis välja pakkumise, et äkki on neil omad „Alendrid“, kelle tekste lugeda? Minu põlvkond (sünd 1994) kasvas suureks veel nutirevolutsiooni eel ja kuidagi on tunne, et üks jalg on endises, teine praeguses ajas. Igatahes näis teismelisena loogiline, et Rujaga tuleb tutvust teha. Endise idabloki riikide sama kaliibriga koosseisudest võib esile tuua näiteks Ungari rokkbänd Omega, DDRi kollektiivi Die Puhdys ning mingi kurbloolise nurga alt Thomas Natschinski kosmose- ja robotilood šlaagri- ja lastemuusikažanrist.
Rõõm on näha, et Alenderi raamatu esimene tekst ongi kohe mu lemmik, ehkki kurb on ka – kollase kutsu lugu. Kolmekümnesed teavad küll, et keegi kuskil kellegagi käib ja doktor Noormann jagab igasugu sooje soovitusi. Ometi kuulen seda, et Ruja oli nähtusomaette, Alender legend ning tema suhe eesti keele ja meelega üks ja ainumas, ikka vanemalt põlvelt. Tõepoolest: paindlikkust on Alenderi keeles palju, tähendus viivitub nii mõnigi kord, nõnda, et „selgitus on üleliigne,/ selgima peab ise“ (lk 292), kordused ja sõnamängud loovad lüürilise ja igatsusliku fooni, milles autoriga kaasa öelda, et „ma ei räägi igavusest,/ räägin iseendast,/ see ei sünni igavusest,/ sünnib elust endast“ (lk 377).
Näib, et iseäranis eriline oli Alenderile 1980. aasta, millest pärineb hulk kogumiku luuletusi. Kas on põhjuseks ajalugu ja nõukogude õhustikku raputanud sündmused? 1980. aasta augustis peeti Moskvas suveolümpiamänge ja Tallinnas olümpiaregatti, mida paljud riigid NSV Liidu Afganistanis peetava sõja tõttu boikoteerisid. 22. septembril vallandusid Tallinnas pärast Kadrioru staadionil peetud jalgpallimatši ja ansambel Propelleri esinemist võimudevastased noorterahutused. Või on põhjuseks hoopis bändi enda ajalugu? 1980. aastal tuli Rein Rannap Rujasse tagasi ja algas Ruja nii-öelda popiperiood.
Kel huvi – ja nooremale lugejale –, soovitaksin kõrvale lugeda kollektiivis aastatel 1985–1988 klahvpille mänginud Igor Garšneki raamatut „Ruja: must ronk või valge vares“. Sealt leiab kinnitust, et 1980ndatel jõudis süsteemi absurd maksimumi. Harv polnud juhus, kus võis kuulda üht sõpra teiselt küsimast: „Kuidas saab lollist ühe suletõmbega kultuuriministri teha?“ – „Kirjuta paberilehele sõna „Loll“ ja siis kriipsuta ühe suletõmbega ülevalt läbi kaks viimast „l“-tähte.“2 Johannes Lott oli Eesti NSV kultuuriminister aastatel 1978–1988. Seda lõiku saaks jätkata. Kahtlemata leiab (teadja) lugeja ka Alenderi luuletustest ajastu mädapaisete ja üldise lootusetuse märke.
Järele mõeldes tundub, et Alender kirjutas kahe suure teemaringi ümber: inimese- ja isamaa-armastus. Kummitama jäid read 1980. aasta novembrikuisest luuletusest „Enne minevikku minekut“: „Üldine on ikka üksik, / üksik ikka üldine./ Omas ajas olla lapsik/ kas me üldse tohime“ (lk 323.) See on väga suur ja oluline küsimus. Alenderil sai ENSVs õhk otsa ja viimased aastad enne parvlaev Estonia hukku elas ta Stockholmis, kus võis sõnu ausamalt seada. Kurbust on nendeski tekstides, küsimus jääb samaks: kas midagi siin maailmas läheb üldse paremuse suunas või „on kahjuks nii et riik jääb ikka riigiks/ ja inimene see vaid indiviidiks“ (lk 459)? Ja mida tähendab isamaa-armastus? Taas pidin mõtlema Liivile. Tema 1908. aasta luuletuses „Helleenlane ja pärslane“ kästakse lüürilisel minal isamaa reeta või muidu ta sureb, ent kõneleja vastab: „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra,/ ma olen kreeklane– mind lase nõnda surra!“3 Võib-olla oleme me kõik kreeklased …
Üldise ja isikliku (nt vastutuse!) küsimus on igal ajal aktuaalne. Samamoodi isamaaküsimus. Niisuguste mõttekäikude variatsioone leiab lugeja Urmas Alenderi kogumikust veel. Traagilisust kõrvale jättes on vanematel lugejatel võimalus möödanikule mõelda ja Alenderi isikliku maailmataju ja/või kannatuse foonil üldisemaid, küllap filosoofilisemat laadi mõtteid mõlgutada. Noorematel huvilistel soovitan, veel kord, juurde lugeda Garšneki raamatut. Mõttes laulavad kaasa ehk nii üks kui ka teine.
1 Juhan Liiv, Lumi tuiskab, mina laulan. Koost Jüri Talvet. Tänapäev, 2013, lk 42.
2 Igor Garšnek, Ruja: must ronk või valge vares. Pegasus, 2010, lk 122.
3 Juhan Liiv, Sinuga ja sinuta. Koost Aarne Vinkel. Eesti Raamat, 1989, lk 97.
Sugude mitmekesisus aitab midagi olulist ära tunda
JUHAN RAUD
Vilniuse südames avati Mo-muuseumis märtsis suur näitus „Meil seda ei tehta. Intiimsus, normid ja ihad Balti riikide kunstis“, mis on toonud kokku soolisust ja seksuaalsust käsitlevad teosed 1960ndatest kuni tänapäevani. Näitus on avatud selle aasta 8. septembrini. Tegu on päris laiahaardelise koostööprojektiga: väljas on 130 kunstniku 300 teost, kusjuures Eesti autoreid on 39. Siinkohal saab sõna üks näituse kolmest kuraatorist, kunstiteadlane ja etnoloogiadoktor Rebeka Põldsam.
Näitusel on kolm kuraatorit, igast Balti riigist üks. Kuidas kõik alguse sai?
Leedu kunstiajaloolane ja kuraator Adomas Narkevičius kaitses 2020. aastal UCLis magistritöö, milles uuris kehalisuse käsitlusi Baltimaade kunstis Nõukogude ajal, ning pälvis uurimise eest kunstiteaduse ajakirja Oxford Art Journal auhinna. Uurimuses on ta analüüsinud teiste hulgas ka Anu Põdra loomingut. 2021. aastal kutsus Mo-muuseum Adomas Narkevičiuse kureerima näitust Leedu kunstiajaloos marginaalsetest narratiividest. Adomas leidis, et kui nii suures muuseumis näitus teha, võiks teha midagi ambitsioonikat. Niisiis kutsus ta seda näitust tegema minu kui Anu Põdra uurija ja feministliku kuraatori Eestist ning väga hea Ida-Euroopa moodsa kunsti ajaloo tundja ja kuraatori Inga Lāce Lätist.
2022. aastal alustas Venemaa Ukraina vastu täiemahulist sõda ja meile tundus, et abstraktsete vormide ja kontseptsioonide aeg on mõneks ajaks möödas. Praegu tuleb läbi mõelda Nõukogude korra mõjud tänapäevale. Kunstiajalugu sobib hiilgavalt avaliku arutelu pidamiseks ning viimase kümmekonna aastaga hoogsalt kasvanud soolisuse ja seksuaalsuse ajaloo uurimine Lätis, Eestis ja Leedus on andnud uusi võimalusi kunstiteoste tõlgendamiseks.
Millistel kontseptuaalsetel alustel te näituse kokku panite?
„Meil seda ei tehta. Intiimsus, normid ja ihad Balti riikide kunstis“ on üles ehitatud peatükkide kaupa, nii et iga neist avab igapäevase olukorra, kus soolisus ja seksuaalsus muutub nähtavaks või osutub mingis mõttes oluliseks. Selleks et soosuhted oleksid võimalikult hästi jälgitavad, valisime näitusele peaaegu eranditult figuratiivsed teosed, seega abstraktset kunsti sellelt näituselt ei leia. Kuna otsustasime uurimuse käigus keskenduda ainult figuratiivsetele teostele, hakkasime vaatama eriti just Nõukogude ajal tehtud teoseid, mida me varem ei teadnud ja vahel juhtus, et ka koguhoidjad avastasid need enda jaoks uuesti.
Kuraator ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam
Näitus algab portreedega, jätkub tänavaruumi, meditsiinilise ülevaatuse teemaga, töökeskkonna, vaba aja, vananemise, pidude ja pulmade, paaride ja perekondade, saunade, randade ja hipidega ning lõppeb Lätis ja Leedus 1990ndatel olulise moefestivali „Untamed Fashion Assembly“ dokumentatsiooniga. Näiteks Bruno Birmanis ja Sandra Straukaitė tegid seal kostüüme ja totaalseid performance’eid, mis ületasid soolisuse täiesti ühiskonnakriitiliste kommentaaride ja eksperimentaalsete vormimängudega.
Kolmas põhimõte, mis näitust kannab, on see, et peaaegu igas peatükis on nii naiste kui ka meeste, homo- ja heteroseksuaalsete kunstnike loomingut, mitmes peatükis on esindatud ka kväärid positsioonid, mittebinaarsed ja transsoolised kunstnikud. Selline sugude mitmekesisus aitab mõista soolisi norme ja nende ületamist.
Peatükkideks jaotamise tõttu sai panna kõrvuti teosed eri riikidest ja ajastutest, samuti eri meediumide kunstiteosed, mille autorid on saanud klassikuteks, olnud autsaiderid, põrandaalused, tsenseeritud, nii konformistid kui ka nonkonformistid.
Mis sind näitust ette valmistades kõige enam üllatas?
Ma ei teadnud varem, et pereelu oli Nõukogude-aegses kunstis niivõrd levinud motiiv. Pere- ja paarisuhteid on kujutatud kõigis meediumides: joonistustel, skulptuuris, pisiplastikas, maalidel, hiljem videokunstis, nüüd ka installatsioonikunstis. Ja kui näiteks tööelu kujutav kunst on tihti tööd või tööstust idealiseeriv või tööinimese standardi kujutis, siis perekonnapildid on valdavalt pigem dramaatilised, eri moodi õnnetud.
Milline on kõige levinum eksiarvamus, mille see näitus (loodetavasti) kummutab?
See näitus on Leedus oma publiku leidnud, millest annavad tunnistust üsna erilised lood. Esiteks tuli näituse pressipäeval juhuslikult kohale elav kunstiklassik Marina Abramovič, kellele väga meeldis näituse värskus ja julgus rääkida seksuaalsusest ning soolisusest nii, nagu näiteks USAs ei ole võimalik.
Umbes nädal aega pärast näituse avamist saatis üks leedu kunstnik kuraatoritele loo noormehest, kes ei olnud suhelnud oma vennaga, kuna too on gei. Sõbranna oli noormehe näitusele kutsunud ning see käis ruumid jalgu järele lohistades läbi ja oli pisut torssis. Järgmisel päeval helistas sõbranna noormehele, et küsida, kas ta on halvast tujust üle saanud. Noormees oli aga oma vennaga näitusele läinud ja heas tujus.
Ma ei oska öelda, mis näitusel inimesi kõige enam kõnetab – sõltub ikka vaatajast. Kindlasti kohtub publik piltidel kurbade, õnnelike, vihaste, naljakate ja uhkete inimestega ning vahest aitab see midagi olulist ära tunda.
Kärt Hammeri isikunäitus „Dirty White“. Tütar-galeriis kuni 7. IV 2024.
Noblessneri sadamalinnakus asuv Tütar-galerii on suhteliselt uus lisandus Tallinna kirevasse kunstipilti, olles seadnud eesmärgiks tutvustada eelkõige alla neljakümneste kunstnike loomingut. Veidi alla aastase tegutsemisperioodi vältel on siin eksponeeritud Katrin Piile, Anna Mari Liivranna, Kristina Õlleki, Urmas Lüüsi ja Maryliis Teinfeldt-Grīnsi loomingut. Kuskil kuklataguses teadmises olid nii galerii olemasolu kui mõni rohkem meediakajastust pälvinud näitus kohal, aga esmakordne otsene kokkupuude galeriiga sündis Kärt Hammeri näitust „Dirty White“ vaadates.
Määrdunudvalge ruum
Kärt Hammer on interdistsiplinaarne kunstnik, kes erinevalt paljudest oma kaasteelistest ei ole loovisikuks kujunenud Eesti Kunstiakadeemias või mõnes teises kunstiharidusinstitutsioonis: ta on õppinud hoopis filosoofiat ja kultuuriteooriat, keskendudes eksistentsialismile ja kunsti tõlgendamise küsimustele, ning tegutsenud selle kõrval ka kostüümikunstnikuna. Need taustakogemused tulevad esile käesoleva näituseprojekti puhul, kus põimuvad tekstiline, maaliline, teatraalne ja installatiivne eneseväljendus.
Monokroomsed valged abstraktsed maalid, pehmete skulptuuridena mõjuvad valged aluspüksid, räpased madratsid ruumi keskel, päevikuvormis joonistused-kritseldused ja ehted seintel on koondatud ühe värvi – määrdunud valge või räpase valge (mida kunstnik ise eelistab) ühisnimetaja all. Objektidest ja kujutistest, mis iseseisvalt võttes võivad olla vaid katkendid, tekib ometigi terviklikuna tajutav ruumiinstallatsioon.
Objektidest ja kujutistest, mis iseseisvalt võttes võivad olla vaid katkendid, tekib näitusel „Dirty White“ ometigi terviklikuna tajutav ruumiinstallatsioon.
Õhtumaises kultuuriruumis tähistab valge moraalset puhtust ja süütust, midagi, mis on kerge määrduma. Teoste pealkirjad, figuurivisanditele lisatud ingliskeelsed tekstid, kus muu hulgas leiame viited Nick Cave’i laulu sõnadele, ja korduv ristikujund vihjavad samuti kristliku kultuuri pärandile, kuid vaevalt et autor (suure algustähega) jumalat otsib. Pigem on tegemist kristliku kultuuri jäänukitega, märkidega, mida me kõik väga hästi teame ja tunneme, aga ei tea enam väga täpselt, mida nendega pihta hakata. Samal ajal on päevikulaadsed joonistused koos tekstiga tunnismärk sellest, et midagi autor siiski otsib. Sest et nii maalidel kui joonistustel kordub sõna „jumal“ – nii olevas kui olematus vormis.
Ehk siis, kunstnikul on vaja just sellisel tekstilis-visuaalsel moel pidevalt oma sisemist tunnet või sisekõnet jäädvustada. Osa teoseid võivad ju olla näitusetööd ehk näitamiseks loodud, aga osa on galeriisse pandud ekshibitsionistlikust tungist, mille sunnil sünnib otsus, et millestki väga isiklikust saab avalik.
Näitusele poeetilise kaasteksti kirjutanud kunstiteadlane Eero Epner märgib tabavalt, et „Hammeri teosed otsivad tähendusrikast madala ja kõrge, litrites trussikute ja nähtamatu jumala kokkupuutepunktist“. Tõepoolest, glamuursed püksikud, mida eksponeeritakse ripp-skulptuuridena, näivad viitavat tavaliselt sakraalsuse vastandiks peetavale profaansele ja ebapühale aspektile, mida paljudes kultuurides seostatakse omakorda ka naise keha ja seksuaalsusega. Peetakse ju kõigis suurtes religioonides naisekeha kas patuseks, takistuseks, puudujäägiks või lausa kehvemaks sünniks.
Abjekt ja pühadus
Teoreetilises plaanis võiks sedasorti pendeldamine sakraalse puhtuse ja profaanse ebapuhtuse tähistajate vahel viia meid eri tõlgendussuundadesse, aga mõeldes naise seksuaalsusest ja selle kohast õhtumaa kultuuris tuleb meelde eelkõige feministliku filosoofi ja semiootiku Julia Kristeva teos „Jäleduse jõud. Essee abjektsioonist“.
Kristeva peab abjektiks midagi, mis segab identiteeti, süsteemi ja korda. Abjekt ei tunnista piire, positsioone ega seadusi, jäädes vahepealseks ja määratlematuks. See tekitab vastikuse, ebameeldivuse tunnet ja soovi seda endast eemale tõugata; kultuuriliselt peetakse seda keelatud ja ebapuhtaks elemendiks või tabuks.
Abjekti klassikaliste näidetena on Kristeva esile toonud teatud tüüpi toiduained, kehavedelikud, juuksed jms, aga ka naisekeha füsioloogia ja naise seksuaalsuse. Naisekeha on patriarhaadi sotsiaalset korraldust ohustav kultuuriline abjekt, mis tuleb süsteemi või identiteedi puhastamise ja korrastamise eesmärgil eemale heita.
Julia Kristeva käsitlus, mis keskendub kirjandusele ja kultuuritraditsioonidele, on avaldanud mõju nii kunsti loomisele kui ka selle tõlgendusviisidele. Abjektsete materjalide kasutamine ja subjekti ebapüsivust esile toovad praktikad panid end maksma 1980. lõpu ja 1990. aastate postmodernistlikus kunstis, kuigi abjektsioon kui seisund oli juba varem huvitanud seda osa avangardkunstist, mis seadis eesmärgiks subjekti ja ühiskonna püsivate identiteetide häirimise.
Selle tõlgendustraditsiooni valguses võib eelkirjeldatud sädelevaid aluspükse, millel häbet markeerivad karvatükid, seostada hirmu ja vastikustundega, mida ihulik ja seksuaalne on mitmetes jumalaotsingutele pühendatud süsteemides tekitanud. Valged maalid, madratsid ja muud näituseobjektid, mis värvisümboolika kaudu võiksid tähistada puhast sakraalset, on ära määritud ja muudetud seega ebapuhtaks. Aga kas see tähistab tingimata seda, et need jäävad pühaduse sfäärist väljapoole?
Erinevalt paljudest varasematest abjektikunsti näidetest ei ole Hammeri „määrdunud“ teosed siiski nii käredad, kui seda on näiteks kehaolluste kasutamine kunstis. Tema lähenemine on hillitsetum: ta mängib värvisümboolika, kujundite kahetimõistmise, fragmentaarsete tekstide/pealkirjade kaudu antud vihjetega.
Hammeri kunstiline keel on eklektiline, aga püüdleb vihjamisi ütlemise poole, selle asemel et maksimaalset šokiefekti taotleda. Vaatajalt ei püüta tingimata kohe kätte saada eemaletõukuvat reaktsiooni, vaid pigem juhitakse ta autori isiklikku mõttelabürinti. Niidiotsi on palju, aga vastuseid ei anta, eriti veel lõplikke. Need ütlematajätmised ja vahepealsuse tunne, mida näitus endas kannab, peavadki mõjuma häirivalt.
Kristeva käsitlus abjektsioonist oli inspireeritud varasema XX sajandi prantsuse mõttetraditsiooni autori Georges Bataille’ kirjutistest, kus sedastatakse, et pühadusel on nii puhas kui ka ebapuhas, rüve aspekt. Igasugune piiriületus on alati osa seadusest, ebapuhas on lahutamatult seotud puhta ja sakraalsega. Abjektsed materjalid ja abjektsiooni kogemus võivad viia (ja viivadki) millegi püha kogemiseni, mitte ei ole pelgalt püha ja puhta vastand ega selle profaanseks muutmise katse.
Hammeri näitus näib vaatajat kõnetavat analoogsel viisil: selgeid piire tumeda ja heleda pooluse vahele tõmbamata ning lastes pühaduseotsingutes n-ö määrdunudvalgel, teistsugusel poolusel vabalt olemas olla.
Näitus „Elisarion. Elisar von Kupffer ja Jaanus Samma“, kuraatorid Kadi Polli, Andreas Kalkun ning Hannes Vinnal. Kumu 3. korruse B-tiivas 22. III 2024 – 8. IX 2024.
Palun külastajal, kes läheb Kumu teise korruse saali vaatama näitust „Elisarion. Elisar von Kupffer ja Jaanus Samma“ võtta samasugune hoiak, nagu Evelyn Waugh’ romaanis „Tagasi Bridesheadi“ (1945) võtab kangelane Charles Ryder 1920. aastail ülikooli saabumisel. Rebasele õpetust jagada võtnud vanem onupoeg käsib: „Hoidu anglokatoliiklastest, nad on kõik sodomiidid ja imeliku hääldamisega“ (tlk Henno Rajandi) ja lugejale tehakse kohe selgeks, et sihilikult ei võtnud Charles ühtegi nõo nõuannetest kuulda. Teadke siis, et teid on hoiatatud tõelise usu ja homoseksuaalsuse pahelisuse eest ning see ei veennud teid, vaid pani silmad särama!
Näituse on kureerinud kunstiloolane Kadi Polli, etnoloog Andreas Kalkun ning ajaloolane ja konservaator Hannes Vinnal. Lisaks von Kupfferile ning Sammale astub mahuka ruumiinstallatsiooniga üles ka Karl Joonas Alamaa, kelle nime näituse pealkirjas ei ole kajastatud.
Tunnistan oma esialgse võrdluse piiratust: katoliiklikus ja inglaslikkus on siinkohal aktsidentsid, mille rolli täidavad sakslus ja uususund klarism, homoseksuaalsus jääb seevastu võtmemõisteks, mis omakorda Waugh’ kangelase loo edenedes jääb vähemtähtsaks. Ma loodan, et näitust külastanutele ja romaani lugenutele kangastub kahe olukorra samalaadsus selgelt nagu mullegi.
Amblast pärit rantjee
Elisar von Kupffer (1872–1942) sündis Amblas aadlisugu tohtri pojana ning noormeheks sirgus Jootme mõisas. Noorepõlvefotodelt vaatab näitusekülastajale-kataloogisirvijale vastu peenete näojoonte ja keigarliku vuntsiga kõrgi silmavaatega noormees – saks nagu ennemuiste. Von Kupffer õppis üürikest aega Berliinis kunsti, pärast akadeemiat veetis ülejäänud elupäevad 1942. aastani Itaalias ja itaaliakeelses Šveitsis seltskondliku pidepunktina ning oli ühtlasi uususundi klarism (sks klar – ’selge’) looja. Viimasest tõukuvalt saatis ta oma päevi õhtusse ka maalikunstniku, helilooja, luuletaja ja kirjutajana, ning mis kõige tähtsam – avaliku homoseksuaalina. Klarismiga oli seotud ka von Kupfferi eluaegne partner, filosoofiks tituleeritud Eduard von Mayer (1873–1960), Ukrainas valdusi omanud saksa aadlipere võsuke.
Elisàr von Kupfferi 1937. aasta õlimaal „Hinged kohtumõistja ees“ ilmestab suurepäraselt, kuidas kunstniku välja mõeldud sünkretistlik usund idealiseeris korraga antiikset kargust ja varakristlikku härdust.
Kahe mehe ümber kerkis viimaks Minusios pühamu – Sanctum Artis Elisarion, mis tänapäevani toimib Šveitsis klarismi, von Mayeri ja von Kupfferi muuseumina – ja jüngrite koolkond, noored mehed, kes järgisid õpetajate sõnu ning nende sarnaselt idealiseerisid antiikset kargust ja ilu, varakristlikku härdust ning mida kõike veel üks Esimese maailmasõja järgne sünkretistlik religioon endasse haarata suutis. Klarismi keskne müsteerium seisnes näituse saatetekstide ning von Kupfferi maalide põhjal otsustades transtsendentaalses sooüleses armastuses.
See on maise armastuse pühitsus, mis saab täiuslikuks sugude ühinemises terviklikuks inimeseks (à la Platoni „Pidusöögis“ Aristophanese kõnes kirjeldatud täiuslikud kahesoolised ürginimesed) ja saavutab seeläbi õnnistuse ja taevase armastuse. Sellest, kuidas von Kupfferi enda maalid tema sõnumisse sisse kirjutatud kahepalgelisust reedavad, tuleb juttu allpool, aga olgu etteruttavalt öeldud, et see paljastus on suuresti Samma ja von Kupfferi vahelise dialoogi teene.
Siinkohal soovin tuua nii kväärajaloolise kõrvalepõikena kui ka üldisema võrdlusena esile isiku, keda tunti kui Public Universal Friendi (1752–1819). Sarnaselt von Kupfferiga oli tegemist uue usundi loojaga: Public Universal Friend oli kveekerlusest tõukunud lahkusuline Ameerika jutlustaja, kes õpetas kristlikus raamistuses naiste emantsipatsiooni, seksist hoidumist ning patsifismi. Temagi ümber kogunes kogudus ja kogukond – sel puhul siis perepeadena toimivatest (lesk)naistest, mis oli omal ajal sama veider kui von Kupfferi häbenemata geisuhe. Mõlemale suurkujule oli tähtis soodualismi ületamine, von Kupfferil müstilise armastuse, Public Universal Friendi puhul aga tema enda elu kaudu.
Tütarlapsena sündinud Friend heitis endalt oma soo ja naiseliku nime kaunis noorelt ning esitles end elu lõpuni sootuna. Mõlemat võib pidada hõbekeelseks šarlataniks, kväärpoliitiliseks teerajajaks või hoopiski nende usku pöörduda: mõlema puhul oleksid kõik kolm varianti arvatavasti ekslikud. Public Universal Friendi üldinimliku kveekerluse ning taotluslikult elitaristliku klarismi võrdlemine võiks olla üks kiht, mida vabama fantaasialennu puhul saaks kasutada Kumu näituse lahti muukimiseks. Sest muukimist näitus vajab, see ei anna end lihtsalt kätte ning sel korral on keerukus väga tänuväärne.
Baltisaksa aristokraadi autogünefiilia
Von Kupfferi naivistliku keele ja võib-olla koguni kohmaka pintslikäega loodud maalid kujutavad eranditult alasti meesterahvast, kelle prototüübiks on ta ise. Võiks arvata, et see ongi keha ja lihaliku armastuse vooruslikkust õpetava usujuhi puhul kohane, kuid praegusel juhul annab see tõik aimu ka tema õpetuse sisemistest vastuoludest. Von Kupfferi töödel näeme eneseteadlikke androgüünseid mehi – vastuolu, mida aitaks kujundlikult kirjeldada kaunis ohtlik termin autogünefiilia. Sõna pärineb Kanada-Ameerika seksuoloogilt Ray Blanchardilt, kes 1980.–90. aastatel kirjeldas transsoolisuse tüpoloogiat ning liigitas osa transnaisi autogünefiilideks – need on transinimesed, kelle seksuaalne tung on suunatud iseenda kui naise vastu. Sügavamalt seksuoloogiat tundmata on mulle jäänud kindel mulje, et seda terminit (nagu ka Blanchardi tüpoloogiat laiemalt) on kasutatud transinimeste vaenamiseks ja peaks tänapäeval pidama pseudoteaduseks.
Kuid kujundina (rõhutan, et kujundina, mitte tõsiseltvõetava seksuoloogilise kategooriana ei von Kupfferi ega kellegi teise kohta) passib autogünefiilia von Kupfferi tegevust maalikunstniku ja õpetajana kirjeldama – need kaks rolli olid tema elus lahutamatud, nagu nähtub ka maalidelt. Tema maalide figuurid, von Kupfferi enda blond ihu ja mõned brünetid analoogid, on üksteisega väga sarnased – maalide autor võiks olla ka Narkissos von Kupffer.
Idealiseeritud meesterahvad viitavad androgüünsusele ning sellisena heidavad kinda kriitilise pilgule – nad on äratuntavad nii androgüünide kui ka meestena. Von Kupfferi figuurid pole tõelised androgüünid, sootud või sooülesed olendid, vaid mehed, kes täiustuvad vastavalt klarismi müstilisele programmile. Me ei näe näitusel ühtegi naist või naiselikku alget, kes mehelikule rituaalsele jõule väljakutse esitaks või temaga võrdsel alusel seguneks. Klaristlik ideaalinimene (sest kõik von Kupfferi figuurid on veatuks ja muretuks idealiseeritud) on naise teinud kasutuks – vajadus naise järele on ületatud –, kasvatanud omaenda mehelikkuse kõikehõlmavaks. Sellega esitab von Kupffer sarnase soomudeli, nagu on seda anekdootlik lihtsustus Aristotelese sookäsitlusest, kus erinevalt kahe soo õpetusest võis rääkida erinevatest täiuslikkuse astmetest – mees on inimese parem versioon kui arengus teataval hetkel toppama jäänud naine.
Lõviosa klaristlikest teostest said lõuendile 1905. ja 1930. aasta vahel, kuid natsionaalsotsialismi kunagise populaarsuse taagast ei jäänud puutumata ka von Kupffer. Näituse seinalehel viidatud kargus ja rangus (miks mitte ka klaarus), mis 1930. aastatel maalidele ilmuvad, on kuraatorite järgi paralleelne muudeski saksakeelse maailma alternatiivsemate kogukondade samalaadsete natsilootustega – sellest ideoloogiast loodeti teatavat uue maailma toojat, vanade normide mahakiskujat. Kas natsiideoloogia ja preisi sõjaväelise kultuuriga peaks seostama von Kupfferi uudissõna „arafrodiit“, jääb mulle mõistatuseks. Arafrodiit loodi asendama hermafrodiiti, esimene on Arese ja Afrodite nimede süntees, teine tunduvalt vanem termin, Hermese ja Afrodite nime segu.
Matsirahvaga dialoogis
Nagu eespool sai lubatud, tuleb rääkida sellest, kuidas Samma ja Alamaa tööd kõnelevad von Kupfferiga. Samma tööd, mida lõviosas on ka varasematel näitustel nähtud, astuvad von Kupfferiga selgesse konflikti. Ainus uus töö, mille Samma sellele näitusele valmistas, on umbes 10 minuti pikkune videoinstallatsioon, kus von Kupfferi kirjutatud koorilaulu taustal kujutatakse elava õrnusega tema panoraamset maali „Õndsate selge ilm“. Seda ei tohiks lugeda negatiivse kriitikana, pealegi, kui ma ei eksi, pole teost „Kodavere välikäimla, 2016“ (2018) Tallinnas varem eksponeeritud.
Jaanus Samma skulptuur kunstniku seeriast „Antiigijäänuk“ otsekui ironiseeriks natuke Kupfferi maailmaloome üle.
Tugevaid kujundeid osavalt käsitlev Samma on heaks duellandiks sümbolistlikult viljakale von Kupfferile. Kahe autori vaheline dialoog ei ole ülearu sõjakas, vaid Samma nagu ironiseeriks von Kupfferi üle. Vanema kunstniku maalilt ei leia me ühtegi varjamata peenist, Samma pareerib oma klaasist ja kivist üledimensioneeritud nokudega („Antiigijäänuk“ 2019–2024). Von Kupfferi liblikalembust illustreerima toodud lapsepõlvenaabri liblikakogu vitriinkastid (enda omadest pidi von Kupffer loobuma Jootme mõisast lahkudes) on vastasseisus Samma „Loputuskasti keti käepidemete kollektsioonidega“ (2017-2018).
Maalidega on teistlaadi kontrastis ka Samma „Pulmavaipade“ seeria (2023) kus hõllanduslike erootiliste olendite asemel on meestevaheline armastus kujutatud rahvuslikus vormis ja emotsionaalses lihtsuses (kuid mitte lihtsameelsuses) kui tavaline armastus, mitte maailma muutev müstiline akt.
Kodavere kiriku XX sajandi alguse kemmergu detailid on näitusel punkt, mis markeerib kõige antielisarionlikumat momenti. Von Kupfferi hellitatud lootus saab põrmustatud seal, kus maarahvas pärast teenistust kempsus käis ning võluvaid roppusi seintele sodis („Kui sa situd, ära köhi…“ jne)
Alamaa takunöörist installatsioon on näitusekoosluse kõige enam küsimusi tekitav osa. Mitte et see halb oleks. Laest labürinte moodustavate kardinatena langevad nöörid on osaliselt kokku põimitud ja samas suunavad vaatajat tavapärast liikumisloogikat eirama. Installatsioon ühendab kaheks jaotatud saalis n-ö von Kupfferi poolt ja Samma poolt, käitub sillana, seda sama funktsiooni kannab ka materjali robustsus ja matslikkus.
Lõviosa Alamaa takunöörist jääb sümbolistlike ning usuliste maalide juurde. Võib-olla loen nöörkardinaist liialt palju välja, aga ehk viitab Alamaa nagu Sammagi oma kemmerguteostega mõnele seksuaalpraktikale, näiteks shibari’le? Sellele tõlgendusele annaks jõudu juurde mõni pühasebastianlik figuur, kes oleks nagu peksuks mõisatallis kinni seotud. Võib-olla jääb tundliku ja pehme käsitlusega Alamaa töö kahe vanema kunstniku jõulise märgilisuse varju just seepärast, et pole nii üheselt tõlgendatav. Afektiivselt lummav oli see töö igatahes ning mind hoidis end neisse nööridesse mässimast vaid kunstisaalietikett.
Väga mitmekihilisel näitusel tuleb vaatajal ära teha arvestatav seostamistöö, et märgata teoseid ja autoreid üle sajandi siduvaid niite. Sellest pole lugu, eriilmeliste autorite kätkimine on hea võte, kuidas von Kupfferi muidu naiivsete ja suvalistena näivate töödega sina peale saada.
Kristina Birk-Vellemaa nime ja sekspositiivsuse mõistet kohtab meedias (Müürilehest ja Eesti Ekspressist naisteajakirjade, televisiooni ja taskuhäälinguteni) päris tihti. Näib, et nendega seondub tõhus turundus ja teema läheb inimestele korda. Seksiga seonduv on inimesi ikka paelunud ja tundub, et praegu on ses vallas toimumas suurem kultuuriline murrang. Oma veebilehel www.sekspositiiv.ee kirjutab Birk-Vellemaa enda kohta nõnda: „Olen seksuoloog ja antropoloog, seks-coach, koolitaja ja nõustaja, seksuaalhariduse ekspert. Kõike seda kokku võttev lemmiktiitel oleks aga seksuaaljõustaja“.1
Olles lugenud just tema värsket raamatut „Sekspositiivseks“ kirjutan alla eelkõige viimasele. Raamatus pole antropoloogilist pilku peaaegu üldse, ei paista isegi mitte antropoloogilist tausta, küll aga on ohtralt juhiseid ja nõudeid, lausa tungivaid nõudeid ja imperatiive. Sedasi on see raamat ja fakt, et teema resoneerub, ise kõnekas antropoloogiline allikas, dokument ajavaimu ühest lõimest. Täpsustan: mõistan antropoloogi all kedagi, kes üritab võimalikult täpselt, objektiivselt ja hinnanguteta kirjeldada mingit kultuuri. Sellega Birk-Vellemaa selles raamatus ei tegele. Meie praegusele kultuurile viidatakse väga üldsõnaliselt, peamiselt feministlike stereotüüpide ja klišeedega, ikka, et see on patriarhaalne ja ahistavaid norme täis jne, ning siis esitatakse nõuded, kuidas tuleks hakata käituma ja mõtlema.
See pole antropoloogi positsioon. Hoiakult on Birk-Vellemaa radikaalne, et mitte öelda revolutsiooniline moralist, kuid mitte originaalne, pigem tüüpiline. Senine kultuur ei kõlba kuhugi, mistõttu tuleb leht puhtaks pühkida ja alustada tõeliselt autentse ja hea seksuaalkultuuri ehitamist – tuleb luua sekspositiivne ühiskond. „Kuna praegused täiskasvanud on seksuaal- ja turvalisuskasvatuse toest suuresti ilma jäänud, tuleb alustada peaaegu nullist“ (lk 38). Seda, mida tulebteha, räägitakse palju ja nõudlikul toonil.
Progressiivne uuspuritaanlus
Kolme aasta eest kirjutasin essee „Uuspuritaanlik mõtlemine“2 ja selle ebaoriginaalsuse kinnituseks ilmus kuu pärast nii prestiižselt autorilt nagu Anne Applebaum üsnagi kongeniaalne ja põhjalik käsitlus pealkirjaga „Uuspuritaanid“3 ,. Birk-Vellemaa on sõnastanud raamatus „Sekspositiivseks“ sama tunnetuse, mis hingestab uuspuritaanlikku liikumist. Küllap tundub selline väide vähemasti provotseeriv ja ärritav, sest mingil tasandil on sekspositiivsus rõhutatult kõikelubav. Mitte ükski seksuaalsus ja seksuaalpraktika pole halvem kui teine! Kui vaadata vagade vendade Varro ja Markuse programmi – hüveline on seks ainult heteroseksuaalse monogaamia korral, masturbatsioon on patt jne –, siis selle hoiaku suhtes on sekspositiivsus tõesti diametraalselt vastassuunda näitav. Sekspositiivsuse diskursuses on „heteronormatiivsus“ üheselt sõimusõna ja „sooloseks, eneserahuldamine, masturbeerimine – kuidas seda ka nimetada, on seks samavõrra, kui on seda seks partneriga“ (lk 107).
Puritaanlik normofoob4 on aga isegi üliettevaatlik sõnade „naine“ ja „mees“ kasutamisel, mistõttu leiab Birk-Vellemaa raamatust transsoolisi mittevälistavad konstruktsioonid nagu „peenisega inimesed“, „emakaga inimesed“ ja „kliitori omanikud“. Kaasamine (inclusion) on arendatud äärmusse: mitte ükski keha ei tohi! olla halvem kui teine, mitte ükski seksuaalne praktika ei tohi! olla halvem kui teine. Seksist peab! rääkima ja korduvalt leiab raamatust imperatiivse fraasi „seks on kogemus, mitte sooritus“. (Kas see on antropoloogiline tähelepanek? Ei. See on moraalset laadi ettekirjutus.) Ja mõistagi käib sellega kaasas entusiastliku nõusoleku väga range nõue: „Nõusolek ei ole seksi vürtsikas boonus, vaid partnerseksi vältimatu eeltingimus. Olenemata sellest, kas partnerid kohtuvad esimest korda või on see nende neljakümnenda kooseluaasta kuuekümnes seks. Punkt“ (lk 35). Ja siin läheb uuspuritaanlike kombetalituste üsna detailseks leiutamiseks ja juurutamiseks. Tuleb juurutada rääkimisharjumust, teadvelolekut ja pingsat kehakeele jälgimist kogu ja iga partnerseksi puhul.
Kokakoola paradoks seisnevat selles, et mida rohkem teda juua, seda enam piinab janu. Kas seksist rääkimine viib suurema rahuloluni?
Puritaanlik tunnetus tuleb hästi esile peatükis „Mõnus seksikommunikatsioon“. Kohe alguses naeruvääristatakse hoiakut, et „seksist rääkimine kaotab seksi salapära ja müstika“ (lk 132) ja siis rõhutatakse rääkimise tähtsust: „just oma mõtete, tunnete ja kogemuste sõnastamisel vajavad inimesed seksikommunikatsioonis enim tuge. Isegi seda tuge, mis ütleks algatuseks, et seksist rääkimine on päriselt ka normaalne ja käib elu juurde“ (lk 133, Birk-Vellemaa rõhutused – M. K.) Kuigi raamatus kinnitatakse, et kõik tunded on normaalsed ja head, siis vastumeelsus oma seksist detailselt rääkida (loe: pihtida) on midagi, mis tuleb murda.
Kõnealuse hoiaku puritaanlikku psühholoogiat on ehk kõige lihtsam edasi anda ilukirjanduslike vahenditega. Tantsupidu hakkab lõppema, käib viimane lugu, aeglane ja unelev ballaad, hämaruses võib aimata liibunud paarikesi … ja siis lastakse täistuled peale ja ruumi keskele kargab sekspositiivne tädi, kes peab valjuhäälse loengu konsensuskoolitusest, orgasmitüüpidest, iganenud penetratsiooninormatiivsusest ja vibraatoritest ning teatab ähvardav-nõudlikul pilgul kohmetuid armunuid põrnitsedes: „Täiskasvanute vahel on konsensuslikult kõik lubatud.“ Ta silmaterad ahenevad ja pilk puurib lähimat paarikest. „Kõik on lubatud! Kordan, kõik!“ Ja siis jätkab entusiastliku joviaalsusega: „Ja sellest peab rääkima! Detailselt ja palju! Peab, kuigi ei meeldi! See valehäbi tuleb lõpetada, sel pole kohta XXI sajandil! Nautige, kõik on normaalne!“
Lakkamatu käsk rääkida
Millisena paistab seks sõnade kodumaal, valgustusliikumise kirkal koduväljakul? „Mõnu üürike, asend naeruväärne, tagajärjed kohutavad.“ See lakooniline kokkuvõte kuulub suurele katoliiklikule filosoofile G. K. Chestertonile. Ja kui vaadata sekspositiivuse laialilaotumist avalikus diskursuses, siis meenub paratamatult Michel Foucault kirjeldus katoliikliku pihi rollist seksuaalsuse diskursuses. Ja kuidas see uusajal aina laienema hakkas, kuidas tekkis sund lakkamatult oma ihadest rääkida ja neid läbi valgustada, kui seksi represseerimiseks kasutati eelkirjeldatud võtteid, sisendati kohustust oma ihad eriti detailselt sõnastada. See on iha surmamine selle ülevalgustamise ja ülesõnastamisega.
Foucault analüüsib pihikohustuse laienemist uusajal: „Küllap oli see esimene kord, kui too uusaegsele läänemaailmale ainuomane sunnimeetod üldise kohustusena käibele läks. Ma ei pea silmas kohustust tunnistada üles eksimused seksi reeglite vastu, mida nõudis ka traditsiooniline patukahetsus, vaid peaaegu lakkamatut käsku rääkida, rääkida iseendale ja teistele võimalikult tihti kõigest, mis on kuidagi seotud loendamatute naudingute, aistingute ja mõtetega, millel on hinge ja keha kaudu side seksiga. Selline seksi „diskursuseks muutmine“ oli välja kujunenud tükk aega varem askeetlikus kloostritraditsioonis. XVII sajand tegi sellest kõigile kehtiva reegli.“5
Soovitan lugeda Foucault’ „Seksuaalsuse ajaloo“ peatükki „Diskursusele õhutamine“ ja kõrvutada seda Birk-Vellemaa raamatuga „Sekspositiivseks“. Või näiteks Jete-Ri Jõesaare looga „Jah, seksist rääkimine võib olla ebamugav. Aga me peame seda tegema“6, mis on kokku kirjutatud intervjueerides progressiivseid ja sekspositiivseid eksperte Kristina Birk-Vellemaad ja Annika Tamme usutledes. Tekst kubiseb igasuguste „igandite“ (heteronormatiivsus, paiksoolisus jne) võidukast hülgamisest, aga taustaks on kohustus, mille pealkiri täpselt kokku võtab. Jah, seksist rääkimine võib olla ebamugav. Aga me peame seda tegema. Peame!
Sa võid, võid vabalt!
Kuigi autor viitab korduvalt endale kui antropoloogile ja rõhutab tõenduspõhisuse tähtsust, lahkneb siin enesekirjeldus järsult praktikast. Nii antropoloogilisus kui ka teaduslikkus üldisemalt kipub tendeerima konservatismi, sest teadus ei tee ettekirjutusi ega anna moraalset nõu. Sestap kipub ta oma autoriteetse nentimise ja faktikuhilaga pigem põlistama olemasolevat. Tõsi, teadus võib kummutada müüte ja antropoloogia osutada üldkehtivaks peetavate kultuurinormide suhtelisusele, aga teadus ei moraliseeri ega loo kujutlusi ideaalmaailmast. Teadus on revolutsionäärile nagu revolutsionäär diktatuuriehitajale – pärast lammutustööd tuleb maha lasta.
Milline on Birk-Vellemaa lahendus sajale (psühholoogilisele) hädale, mis me liha pärib looduselt? Eks ikka olematuks deklareerimine. Peatükk „Sinu keha on täiega okei! Ausalt!“ on täpse peakirjaga ja musternäide. On häbi roojata ja menstrueerida? Pole vaja! Need on täiesti normaalsed toimingud. Kehakuvand tekitab ebakindlust? Pole vaja! Hea vorm on enesetunde, mitte väljanägemise küsimus! Suguelunditest rääkimine teeb kohmetuks? Pole vaja! „Käsi on käsi, jalg on jalg, küünarnukk on küünarnukk, varvas on varvas, tupp on tupp, peenis on peenis“ (lk 18). (Antropoloog võiks näiteks mõlgutada, miks vägisõnad on pahatihti just suguelundite nimetused ja millest räägib Kundera, kui ütleb, et tõeline rõvetsemine on võimalik vaid emakeeles). Korduvalt deklareeritakse, et seks on kogemus, mitte sooritus. Tõenduspõhisuse järele on siin imelik küsida, sest arusaadavalt pole tegu teadusliku avastuse, vaid deklaratsiooniga, ettepanekuga, üleskutsega, jõustamisega või muu selletaolisega. Empiirilise psühholoogia koha pealt on see lausa poolvale (pool-, sest sugupooled erinevad siin märkimisväärselt). Ei, Viagraga ülikasumeid teeninud Pfizer ei sooritanud sajandi pettust, väga paljudele meestele on just sooritus väga suureks naudingu allikaks, lausa sedavõrd, et pädevad paarisuhtespetsialistid selgitavad seda fenomeni naistele. Nimelt ei ole mehe kiindumismehhanism erinevalt naiste omast mitte niivõrd oksütotsiini-, vaid vasopressiinipõhine (dopamiini on mõlemal). Seepärast näeb ka kõige võimsamaid ja ekspressiivsemaid meeste ekstaasiväljendusi näiteks pärast võimast võidusooritust MMA-ringis, mitte aga voodis – kvalitatiivses uuringus on orgasmilõhe meeste kahjuks.7
Kes on mudellugeja?
Meestel ja poistel on siit raamatust enda kohta väga vähe teada saada, et mitte öelda üldse mitte. See tundub olevat eelkõige raamat tüdrukutele. Ja ikka ebakindlatele ja kohmetutele tüdrukutele, mitte väikestele Brigitte Susanne Huntidele või Anu Saagimitele, Epp Kärsinitest rääkimata. Just tüdruku raamat, sest ka täiskasvanud naisel on siit vähe leida. Kitsalt teadmist, seevastu kõnetavat (näiteks Nõukogude-aegse lapsepõlve traumasid puudutavat) võib olla omajagu. Eriti autori eakaaslastel, söandan oletada. Tüdrukule viitab ka raamatu lihtne keel, väike maht ja töövihikulik-päevikulik ülesehitus. Palju on tühje lehti, mille päises on vastama üles kutsuv küsimus. See raamat kutsub tüdrukut ennast avama, oma seksuaalsust avastama ja selle üle mõtlema. Ses mõttes tundub „seksjõustaja“ tiitlina kõige täpsem. Täpsustusega „tüdrukute seksuaaljõustaja“.
Raske on kujutleda täiskasvanud naist lugemas tõsisel ilmel (saati siis, et ta seda sisuliselt vajaks!) selliseid võimestavaid lauseid nagu „Sooloseksi nautimiseks ei pea kasutama seksilelusid, aga võib“ (lk 109) või „Ja võid leida täitsa oma viisi, kuidas seda raamatut kasutada. Sinu raamat, sinu reeglid!“ (lk 12).
Meessugu ei puudutata ometi isegi nii tüdrukulikest tahkudest nagu, kuidas meeldida poisile, kes mulle meeldib, või kuidas ära tunda libekeelset tõbrast, kes on ainult ühe asja peal väljas (vähemasti siis, kui mina noor olin, esitasid ajalehes Meie Meel ja ajakirjas Põhjanael tüdrukud aina selliseid küsimusi!).
Ja ma ei saa lahti tundest, et see raamat on kirjutatud tüdrukutele, kes ei ole enam ammu tüdrukud, et see on raamat, mis jäi omal ajal puudu tüdrukutel, kes on sündinud umbes aastatel 1980 + või – 5. Ses raamatus puudub nimelt täielikult kõik, mis tänapäeva tüdrukute (ja poiste) armu-, seksi- ja sotsiaalelus on absoluutselt keskne – kogu virtuaalmaailm ja ühismeedia, see maailm, millest räägib näiteks Katrin Tiidenberg, ja need ohud, mida kirjeldab näiteks Jonathan Haidt.
Lõpetuseks
Kulturoloogia mättalt vaadates (no vat, identifitseerin end praegu kulturoloogina) paistab see raamat ühe sümptomina laiemast ja sügavamast trendist, mida võib kirjeldada kui uuspuritaanlikku, tähendab „instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi intensiivistumine on jõudnud talumispiirini“8. Pehmenduseks olgu siin öeldud, et instinktilaadsete-intuitiivsete tundmuste sõnastamine kukub ikka välja kohmakalt (kui ei olda just nobelisti mõõtu romaanikunstnik). Ja eriti tuleb rõhutada, et probleemid, millele sekspositiivsus üritab reageerida, on täiesti reaalsed (ja lausa eksistentsiaalsed, kui vaadata üksildusepideemiat ja globaalset iibekrahhi, mis mõjub hävitavalt majandusele ja seega ka rohepöördeinvesteeringutele jne).
Kui rookida selt sekspositiivsuse diskursuselt kogu retooriline sõnavaht ja pseudoliberaalne loba ning vaadata ettepanekuid, mida tehakse (loe: mille täitmist tungivalt nõutakse), siis võib öelda, et toimub puritaanliku abielu ideaali (taas)leiutamine. Ühe väga olulise täpsustusega: mittepatriarhaalse puritaanliku abielu ideaali. Ideaali, sest ma ei näe küll mingit võimalust, kuidas see keskealise rahunenud mõistuse posttraumaatiline vandliluutorni leiutis teha valdavaks Tinderi, Onlyfansi, Red Pilli ja Andrew Tate’i noorsoo hulgas (kel on teismelistega kokkupuude, teab, et haidtilikud ettepanekud noortelt sotsiaalmeedia võtta ja nutitelefon käest väänata, eeldab toorest jõudu). Kui vaadata ka Birk-Vellemaa ettepanekuid, siis näeme, et kuigi pealispinnal valitseb täielik vabadus – kõik soo- ja orientatsioonipiirid tühistav Vabadus! –, kattuvad kesksed ettepanekud metatasandil vagade vendade Varro ja Markuse omadega: stiihiline seksuaalsus tuleb allutada valgustatud eetilise mõistuse range ülemvalitsuse alla.
Seksi müstilisus ja salapära naerdakse välja, rangelt kohustuslik on enda ja paarilise pidev jälgimine ja konsensuse alalhoidmine, seksi spontaansus tühistatakse (peatükid „Muinasjutt spontaansest seksist“ ja „Seks kalendrisse“) jne. Tõepoolest, see on vaga ja puritaanliku (mittepatriarhaalse) abielu leiutamine. Hämaras korteris (või ööklubis) end vabaks laskvad purjus teismelised paistavad siin mõlemale talumatu õudusena, sest, jah, ilma igasuguse irooniata, see on ohtlik, oli ka korgijoogi ja kättemaksupornot filmivate taskutelefonidetagi.
P. S. Sarnaste intuitsioonide autoparoodilisuseni robustsem väljendus, Laurie Penny „Seksuaalrevolutsioon. Tänapäeva fašism ja feministlik vastupanu“ (Rahva Raamat, 2022)9, läheb mõneti kaugemale. Ses mõttes, et näeb (isiklike kogemuste varal), et vaheetapid puritaanliku abielu (taasleiutamisel) jäävad lahjaks. Palju räägitud konsensusest ei piisa kaugeltki, sest „palju seksi, mis tehniliselt on konsensuslik, on sellest hoolimata kohutav ja pettumust valmistav. Eriti heteroseksuaalne seks. Eriti naistele“ (lk 94–95).
„Mida see teeb sinu seksuaalsusega, kui sa ei või ette teada, kas täiesti toredana näiva võõraga voodisse minek hõlmab endas loata alandamist või haiget tegemist?“ on kogemuslugusid jagav Laurie Penny pettunud ja vihane (lk 94), eriti pärast seda, kui on avastanud, et alati ei käituta oma sõnade järgi ja tuleb ette isegi valetamist. Üliliberaalne ja padusekspositiivne Laurie Penny avastab omal nahal õudusega, et meie ühiskonnas pole „meeste kõige kahjustavamad kalduvused – valetamine, petmine, süstemaatiline usalduse kuritarvitamine – üldse kuriteod“ (lk 159; näen siin vaimusilmas surmtõsiselt noogutavat Varrot ja Markust).
Küllap siit pole kaugel elutark oletus, et toredana näivate võõrastega voodisseminek ei saa kunagi olla lõpuni turvaline, mistõttu tuleb leiutada teise inimese põhjalikumaks tundmaõppimiseks näiteks midagi kihlusetaolist ja enne voodisseminekut midagi tõotuselaadset, kindluse mõttes tunnistajate juuresolekul ja kestvusmõõtmega ja … Ja omakorda võib ennustada, et kui järjekordsed seksrevolutsionäärid ja -positiivid oma leiutamistööga juurutamisfaasi jõuavad, on pealekasvav põlvkond juba faasis, kus nad mõtlevad oma peaga ja tõdevad nagu Birk-Vellemaa leheküljel 38: „Kuna praegused täiskasvanud on seksuaalkasvatuse ja turvalisuskasvatuse toest suuresti ilma jäänud, tuleb alustada peaaegu nullist“.
3 Anne Applebaum, The New Puritan. – The Atlantic 31. VIII 2021.
4 Uussõnaga „normofoobia” viitan „reaktsioonilise feministi” ja seksrealisti Mary Harringtoni 2024. aasta aprillis ilmunud artiklile „Normophobia” https://www.firstthings.com/article/2024/04/normophobia
7 Orgasmilõhele on pühendatud ka väike peatükk. Eks see ole sinna pookunud võrdõiguslikus heaoluühiskonnas töökaotusest sõgestunud femisnismiharude mõjul, sest ülejäänud teemadest jääb see üsna irdu. Autor saab sellest ise ka aru, sest põhjendav lause lõppeb argumentide pankrotti tajuvalt jonnaka „aga ikkagi” ja kolme punktiga. „Naised kogevad sageli lihtsalt vähem nauditavat partnerseksi. Mitte et orgasm naudingu ainus kriteerium on, aga ikkagi …” (lk 129). Jah, kuidas rääkida orgasmilõhest, kui on pikalt ja põhjalikult selgitatud, et kõik seksuaalsed toimingud ja kogemused on täiesti võrdsed ja igasugune sooritussurve on saatanast. Ega saagi. Ammugi veel, kui minna kvalitatiivseks ning loobuda orgasmide pelgast loendamisest.
8 Mihkel Kunnus, Uuspuritaanlik mõtlemine. – Postimees 7. IV 2021. https://www.postimees.ee/7213630/ak-mihkel-kunnuse-essee-uuspuritaanlik-motlemine
9 Mihkel Kunnus, Autor pole surnud, aga satiir koomas. – Postimees 19. VIII 2023. https://kultuur.postimees.ee/7836348/ak-autor-pole-surnud-aga-satiir-on-koomas
Ilmunud on ainulaadne monograafia, mis viib lugeja XVIII sajandi eestlasele ligemale kui ükski varem avaldatud raamat, n-ö otse tema magamistuppa. (Sellele tuleb küll kohe lisada, et „magamistuba“ on sobimatu sõna kasutamiseks modernismieelsel Liivimaal, kus ei olnud eraldi magamistube ega privaat- ja muu elu sellist eristamist, nagu on omane tänapäeva ühiskonnale.) Et ka autor on teadlik oma raamatu unikaalsest kohast senises historiograafias, nähtub nii sissejuhatusest kui ka kokkuvõttest. Mati Laur tõdeb uhkusega: „Teie käes olevas raamatus on 18. sajandil elanud eestlasi esitletud kaugelt rohkem kui meie senises ajalookirjutuses kokku“ (lk 8), ja „Talurahva seksuaalkäitumise uurimine võimaldab meil jõuda toonastele kaasmaalastele lähemale ning lisada 18. sajandi seni valdavalt anonüümseks jäänud ajalookäsitlusele inimnäolisema dimensiooni“ (lk 186).
Omalaadseks teeb raamatu senistes uurimustes kasutamata ja trükis ilmumata kohtumaterjalide hõlmamine. Selle raamatu jaoks läbi töötatud kohtuprotokollide hulk on muljetavaldav. Töömaht on olnud seda suurem, et enne nende XVIII sajandi saksa keelest eesti keelde tõlkimist oli tarvis ka gooti kirjas käekirjad dešifreerida. On tervitatav, et raamatus on illustratsioonidena toodud näiteid, kuidas need originaaldokumendid välja näevad.
Muidugi pole kohtumaterjalid ainus allikas, kust on võimalik XVIII sajandi liivimaalaste paarisuhete ja seksuaalajaloo kohta teavet saada. Meie käsutuses on ka ajaloolise demograafia andmed (mida on Nõukogude ajal põhjalikult uurinud Heldur Palli), olgugi et need on anonüümsed ja üldised. Lisaks saab andmeid kirikuõpetajatele koostatud käsiraamatutest, ent nendest pigem kiriku ettekirjutuste, mitte rahva käitumise kohta. Seksuaalteemalised regilaulud põhinevad küll talurahva väärtushinnangutel, ent nende puuduseks on nii dateerimisraskused kui ka asjaolu, et siin on raske eristada väljamõeldist reaalse elu kirjeldusest (vt Kalkun, Sarv 2014). Nimetatud allikaid on Laur vähemal või rohkemal määral kasutanud. Kohtumaterjalid annavad teistele materjalidele silmad ette, sest põhinevad tegelikel elujuhtumitel – inimesed olid tulnud kohtusse tunnistama, mida nad tegid ja mõtlesid. Muidugi tuleb ka sellesse ainesesse suhtuda reservatsioonidega, sest hoolimata vande andmise kohustusest tuli ikkagi ette valetamist.
Läbi kogu XVIII sajandi juhinduti Liivimaa kohtupraktikas Rootsi 1686. aasta kirikuseadusest. Ent see, mida see seadus ette kirjutas, ei läinud sageli kokku Liivimaa talurahva seas levinud harjumuste, kommete ja tavadega. Seda tüüpi vastuolud tulevad raamatus korduvalt esile ning nende kohta on põnev lugeda. Näiteks ei peetud rahva seas patuks pärast abikaasa surma tema lähisugulasega kokkuelamist, kirikuseadus aga kirjutas ette, et selliseid suhteid tuleb karistada surmanuhtlusega (lk 130). 1773. aastal olid Tartu maakohtus kohtu ees Rõngu kihelkonnast Aakre mõisast pärit Ann ja tema surnud abikaasa vend, kes olid koos elanud 17 aastat ja saanud kuus last, kusjuures esimese lapse sünni eest olid nad ka karistust kandnud. Ülemkonsistoorium pidas paari soovi abielluda skandaaliks (lk 136). Rahvas pidas loomulikuks ka seda, et kui kasuvanem ja -laps on enam-vähem üheealised (niisiis ei ole neil saanud tekkida sellist suhet, nagu saanuks sugeneda vanema ja lapse vahel), võivad nad pärast pärisvanema surma kokku elama hakata. Kirik pidas sedagi surmapatuks (lk 132).
Eelkirjeldatud juhtumitest tehakse raamatus juttu alapeatükis „Intsest“, olgugi et tegemist ei ole sugulaste vaheliste seksuaalsuhetega. Intsestiks nimetas neid kirik ja Lauri tuleb tunnustada selle eest, et ta eristab veresugulaste seksuaalvahekordi – nimetades neid verepilastuseks – ning kiriku poolt intsestiks nimetatud hõimlaste vahelisi suhteid. Ta kirjutab: „Kui Rootsis oli 17.-18. sajandi vahetusel intsestis süüdimõistetute hulgas veresugulasi väga vähe, siis 18. sajandi Liivimaal polnud neid üldse. Kõigi intsestiks kvalifitseeritud kohtuasjade hulgas leidub vaid üks, kus on tegemist verepilastusega“ (lk 130). Selgub, et selle ühegi kohtuasja puhul polnud täiesti kindel, et tegemist oli ikka lihase õe ja vennaga (lk 130).
Alapeatükiga „Bigaamia“ on samalaadne lugu nagu alapeatükiga „Intsest“ – kiriku suhtumine oli jäik ning bigaamseks peeti ka neid suhteid, mis olid rahva silmis igati normaalsed. Nii taunis kirik seda, kui naine hakkas ilma kõrgemate instantside poole pöördumata ja neilt luba saamata elama kokku uue mehega, kui eelmine mees oli jäänud teadmata kadunuks. Juhtumid, mil mees elaski ühtaegu kahe naisega, näivad olevat haruharvad. Raamatus välja toodud sedalaadi haruldane olukord, mida 1739. aasta kohtuprotokolli põhjal kirjeldatakse, ei olnud mehele kuigi soodne. Rätsep Christian Siegert oli lasknud kaks aastat nende juures teenistuses olnud talupoeg Peedi lahti, sest ei olnud enam välja kannatanud seda, et Peet tema naisele ligi kipub. Peet ja Christina Elisabeth olid olnud seksuaalvahekorras juba siis, kui mees rätsepa juures teenis ja nende suhe jätkus ka pärast seda. Peedi tunnistuse järgi pidi ta kahte naist pidama pigem naiste tahtel, mitte vabatahtlikult: „Kui ta mõnda aega rätsepa naise pool ei käinud, olla too meest süüdistanud, et ta teda enam ei armasta. Mees vastanud, et peab ümmardama nii oma kui ka rätsepa naist ega suuda sellist elu rohkem välja kannatada, ta olevat nagu põrgus“ (lk 148). Karistuseks määrati maakohtu poolt mõlemale abielurikkujale surmanuhtlus, mille õuekohus asendas kergemate karistustega: naisele lisaks uurimise ajal juba vangistuses istutud ajale veel kaks nädalat vee ja leiva peal ning mehele kolmel pühapäeval kokku 30 paari vitsu ning aasta sunnitööd (lk 148).
Raamatu pealkiri annab mõista, et selles on kesksel kohal talurahvas, (ala)-peatükkide pealkirjade hulgas aga on ka selliseid, mille kohta Mati Lauri käsitletud Liivimaa kohtumaterjalide hulgas, mis puudutavadki talurahvast, mitte mingisugust infot ei ole. Sellised on „Homoseksuaalsus“ ja „Prostitutsioon“. Hoolimata kohaliku materjali puudumisest kõlab selliste pealkirjade olemasolu kokku raamatu üldise suunitlusega tutvustada vaheldumisi Lääne-Euroopa seksuaalkäitumise ajalugu ja Lõuna-Eesti materjali.
Raamatu suurimaks puuduseks pean seda, et autor pole alati selgelt eristanud üldistest – valdavalt saksakeelsetest – Euroopa seksuaalajalugu puudutavatest käsitlustest loetut ja Liivimaale omast. See tekitab raamatus vastuolusid ja seda, et esitatakse eesti talurahva seksuaalajalooga kokkusobimatuid väiteid. Näiteks tõdeb Laur: „Varauusaja arusaama kohaselt oli abielunaine abikaasa omand. Seepärast polnud abielurikkumine mitte ainult komblus-, vaid ka omandivastane kuritegu“ (lk 140). Selline väide on toonase pärisorjusliku Liivimaa kohta kohatu. Üks pärisori ei saanud kuuluda teisele pärisorjale ning kui vaadata, kummale kuulus rohkem vara, võis meie esivanemate seas XVIII sajandil varakam olla hoopis naine, mitte mees. See, mis mehe käsutuses oli – taluga kaasa saadud raudvara (vajalikud põllumajandusloomad, tööriistad, külviseeme) – kuulus tegelikult mõisnikule ning mõisa omandit ei tohtinud müüa ega vahetada. Naise kaasavaraks saadud loomad ja hõbeehted aga olid kahtlusteta naise omand ja ta võis nendega teha, mida heaks arvas.
Mitmel pool toob Laur ise välja Liivimaa erijooned võrreldes Euroopaga: „Pulmapeole järgnes pulmaöö – abielu lõplik kinnitus. Eesti talurahva pulmakombestikus pole pulmaööle peaaegu mingit tähelepanu pööratud“ (lk 61, sama inglise keeles lk 194).
Kui pulmakombestikus pulmaööle erilist tähelepanu ei pöörata, siis oleks võinud selgemalt välja tuua, et esimene lause toetub teiste rahvaste uurimisele, ennekõike loetud saksakeelsele kirjandusele. Eestlastena peaksime käsitlema neid kohtumaterjale ennekõike omaenda rahvakultuuri lähtepunktist, isegi kui selle kohta on avaldatud vähem kui saksa keelt kõnelevate rahvaste kohta. Etnograafilistest allikatest on teada, et meil jäi juba kosjade käigus peigmees neiu juurde ööseks. Rahvaluules, etnograafilistes kirjeldustes ega ka käsitletud kohtumaterjalides ei leidu tõendeid, et seksuaalsuhete alustamine oleks pidanud toimuma pulmaööl. Teame ka, et üldiselt peeti pulmade tähtsaimaks riituseks ja üleminekukohaks hoopis tanutamist.
Selliseid näiteid leidub raamatus teisigi: „Kui pulmaööl selgus, et pruut on „kahjustatud“, lubas tavaõigus mehel pruudi tagasi oma vanematekoju saata. [—] Liivimaalt me selliseid lugusid ei leia“ (lk 63).
Kui neitsilikkus ei olnud oluline (vt lk 42-43) ning pulmaööd ei rõhutatud, eksitab lugejat lõigu alustamine eeltoodud moel. Kuna eestlaste modernismieelse seksuaalajaloo teemal on Lauri raamat esimene omataoline, millele järgmistes käsitlustes suure tõenäosusega viitama hakatakse, on täpne väljendusviis eriti tähtis.
Laur õnneks ei käsitle läbivalt Liivimaad ja teisi Euroopa piirkondi, tegemata selget vahet, millest parasjagu jutt käib. Omajagu leidub teistpidiseid näiteid, nagu: „Kui võrrelda vallasemade karistamist meil ja mujal, siis Liivimaal oli esikohal peksukaristus ning rahatrahv oli selle alternatiiviks, kuid Kesk-Euroopas võidi peksukaristust rakendada vaid erandkorras rahatrahvi asendusena süüdlase täieliku maksejõuetuse korral. Ka Liivimaal ei mõistetud peksukaristust vabale (saksa soost) inimesele“ (lk 87).
Ei saa salata, et Euroopa seksuaalajaloo käsitluste refereerimine ja uurimusse hõlmamine lisab põnevust. Kui Euroopa materjali poleks üldse kaasatud, jääks lugejal palju huvitavat teavet saamata. Ei jookse ju mööda külge maha kas või teadmine sellest, mille põhjal Euroopas – kuigi raamatust kahjuks ei selgu, kus täpselt ja millal – masturbatsiooni eest karistati:
„Masturbatsiooni kui patu olemus ja suurus sõltus sellest, kelle peale selle tegevuse käigus mõeldi: kui abielus naise peale, oli tegemist abielurikkumisega, kui neitsi peale, siis teotusega, kui sugulase peale, siis intsestiga, kui teise mehe peale, siis homoseksuaalsusega“ (lk 176).
XVIII sajandi teisel poolel vallandunud masturbatsioonivastase kampaaniaga seostab Laur koguni rahvaarvu plahvatuslikku kasvu tolle aja Euroopas (lk 177).
Mõnes kohas avaldab Laur oma isikliku arvamuse mõnes seni teaduslikult käsitlemata küsimuses. Näiteks kirjutab ta, et viljastamise kohta oli varauusajal käibel kaks antiikajast pärit seisukohta. Hippokratese järgi oli seeme nii mehel kui ka naisel ning viljastumine sai teoks, kui need ühinesid. Aristotelese järgi seevastu oli viljastumine võimalik ka ilma naise orgasmita (lk 26). Edasi nendib Laur, et kõrgemate seisuste seas oli varauusajal valdav Hippokratese seisukoht ning see jõudis ka lihtrahva sekka (nt Ungaris, lk 26-27). Eestlaste kohta väidab Laur: „On vaevalt usutav, et toonane talurahvas oleks sidunud käima peale jäämise ilmtingimata seksuaalvahekorras saadud vastastikuse orgasmiga“ (lk 28). Minule näib tõenäolisem vastupidine seisukoht.
Naise iseseisev otsustusõigus seksuaalelus ja küllaltki suur aktiivsus seksuaalvahekorra algatajana on nii meie kui ka teiste läänemeresoome rahvaste folklooris – erinevalt paljude Lääne-Euroopa rahvaste pärimusest – üsna tavalised.1 Seega võime eestlaste seksuaalajaloo uurimisel täie tõsidusega arvesse võtta ka soome talurahvast käsitlevaid uurimusi. Soome uurija Jan Löfström tõdeb, et soome talurahva seas peeti naise ejakulatsiooniga orgasmi viljastumise eeltingimuseks. Oma käsitluses tsiteerib ta muu hulgas teadet, milles talunaine väidab arstile, kes ta raseduse on tuvastanud, et ta ei saa rase olla, kuna hoidis suguühte ajal oma „tulekut“ tagasi (Löfström 1999: 186).2
Hoolimata väljendatud kriitikast on raamat ajaloolastele ja kultuuriuurijatele uue teabe allikas, mis pakub seni avaldamata infot mitte ainult talupoegade seksuaalelu üksikasjade, vaid ka nende väärtushinnangute kohta. Lauri suurtele teadmistele tuginevad võrdlused seavad meie piirkonna seksuaalajaloo laiemasse konteksti. Nii selgub näiteks, et kui Venemaa sisekubermangudes oli mõisnike omavoli talupoegade üle igapäevane ja jäi karistamata, siis meil leidus terve hulk juhtumeid, mil ka mõisnik pidi seksuaalse kuritarvitamise eest karistust kandma (lk 122–124).
Olgugi et tegemist on ennekõike esimese mahuka eesti talurahva seksuaalajaloo käsitlusega, sekkub Laur selles ka muudesse aja-, kultuuri- ja religiooniloo alastesse aruteludesse, tuues nii mõnessegi küsimusse uue lähenemisnurga. Nii näiteks pakub ta välja, et kui vanem ajalookirjutus jälgis talupoegade pagemisi sotsiaalse rõhumise ja mõisavastase võitluse vaatenurgast, siis vaatenurk, et pagemise ajendiks võis hoopis olla soov põgeneda abielust, on jäänud seni tähelepanuta (lk 146). Laur on võtnud seisukoha ka küsimuses, mille kohta on kirjutanud nii ajaloolased, religiooniuurijad kui ka etnoloogid ja folkloristid: milline on olnud hernhuutluse roll meie aja- ja kultuuriloos? Kuna Lauri mõttekäik toob senistesse aruteludesse värsket verd, tsiteerin üht lõiku tervikuna: „Paradoksaalsel kombel näitavad ka allpool esitatud äärmuslikud juhtumid, kus seksuaalsuhetele on antud religioosne tähendus, just ristiusuõpetuse kohalejõudmist, kuigi selle tõlgendus võis erineda kiriku omast nagu öö ja päev. Ajalookirjutuses esitatud teesi vennastekogude olulisusest eestlaste ristiusustamise lõpuleviimisel võiks selle põhjal pöörata vastupidiseks: kas vennastekogude liikumine ise ei andnud tunnistust sellest, et eesti ja läti talurahva ristiusustamine oli jõudnud tasemele, mis tegi selle liikumise võimalikuks ja andis sellele märkimisväärse ulatuse“ (lk 124)?
Rõõmustan koos lugejaga, et lõpuks ometi on ilmunud eesti esimene tõsiteaduslik seksuaalajaloo alane raamat. Mati Laur on tõestanud, et eesti talurahva seksuaalajaloo uurimiseks on allikad täiesti olemas, ja mitte lihtsalt olemas, vaid ka täis ääretult põnevat teavet, mis võimaldab etnoloogidel ja folkloristidel, sotsiaalajaloost ja paarisuhete ajaloost huvituvatel uurijatel laiendada uurimisfookust, täiendada oma teadmisi ja otsida uusi vaatenurki selle käsitlusega haakuvatel teemadel.
„Hooratrahvide“ (1 rubla ja 50 kopikat) sissekanne Hargla kirikumeetrikas. RA, EAA.1295.2.2, l. 34pPõltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli seletuskiri Pärnu maakohtule köster Renrothi teenijatüdruku Mari vägistamise kohta. RA, EAA.914.1.523, l. 10p
1 Andreas Kalkun, Mari Sarv, Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar 2014, nr 4-5, lk 91–108.
2 Jan Löfström, Sukupuoliero agraarikultuurissa. „Se nyt vaan on semmoinen“. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki 1999.
Eri kohtades ja aegadel sündinud inimeste elu pikkus varieerub üksjagu. Aga ka sama põlvkonna kaasteeliste eluiga võib tublisti erineda. Miks see nii on? Pikk elu ei ole loodusliku valiku esmane sihtmärk. Evolutsiooni vaatepunktist loeb vaid meie geneetiline esindatus järgnevates põlvkondades, teisisõnu – elu jooksul saadud sigimisvõimeliste järglaste (ning nende järglaste jne) arv, mida nimetatakse kohasuseks. Kui lapsed on üles kasvatatud, siis loodusliku valiku surve eluspüsimisele nõrgeneb. Veelgi enam, kui peaks leiduma selliseid geneetilisi variante, mis soosivad suuremat viljakust pika eluea arvelt, siis looduslikul valikul oleks neid väga keeruline kõrvaldada. Sigimise hinna hüpotees väidab, et iga organismi käsutuses on vaid piiratud hulk vahendeid, mis tuleks investeerida eelistatult sigimisse. Kokkuhoid sigimise arvelt, et kauem elus püsida, ei toeta geenide edasiandmist. Tõsi, ka sigimisjärgses vanuses on võimalik oma geenide levikule kaasa aidata lapselastesse või lähisugulaste lastesse panustades, kuid seegi ei tähenda, et eluea pikendamine sigimise arvelt oleks geneetiliselt kasulik.
Kuidas on lood sigimise hinnaga inimeste puhul? Kas inimeste eluea varieeruvus on seotud sigimisse tehtud investeeringutega? Mis vahendid need on, mida jaotatakse sigimise ja kõrge eani elus püsimise vahel? Millised füsioloogilised mehhanismid on seotud sigimise hinna maksmisega?
Eluea ja laste arvu seos
Neile küsimustele vastamine näib lihtne. Ei ole ju selleks tarvis muud kui mõõta ära inimeste eluead, lugeda kokku nende lapsed, ja kui õnnestub, siis teha kindlaks ka surma põhjused. Kui peaks selguma, et kuskil on paljulapseliste eluiga lühem kui väheste laste vanematel ja lastetutel, siis võiksime öelda: jah, uuritud kohas ja ajal maksti sigimise eest eluaastates.
Hästi on teada otsesed, sünnitusega seotud surmariskid. Nii näiteks suri Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel 2020. aastal sünnitusel arengumaades (kus leidis aset 95% sünnitusega kaasnevatest surmadest) keskmiselt 0,43% naistest, Lõuna-Sudaanis 1,22%. Arenenud riikides oli sünnitajate keskmine suremus siis 0,012%, XVIII ja XIX sajandil aga ühe protsendi lähedal.
Keerulisem lugu on küsimusega, kas viljakad ja vähem viljakad vanemad erinevad üksteisest ka keskmise eluea poolest. Selliseks uurimistööks sobilikud XVII–XIX sajandi andmestikud on andnud vastakaid tulemusi laste arvu ja naiste eluea seoste kohta ning üheski neist pole korralikult võrreldud erineva laste arvuga vanemate eluigasid. XX sajandist on küll paljude piirkondade kohta olemas sobilikud registriandmed, kuid elupikkuse mõõtmiseks sobivad neist vähesed, kuna suurem jagu uuritavatest on veel elus.
Siiski, ka möödunud sajandil sündinute puhul on võimalik sigimise hinna kohta midagi teada saada, uurides laste arvu ja vanemate surmariski vahelisi seoseid. 2017. aastal ilmunud, 37 arenenud riigis tehtud uuringul põhinev metaanalüüs1 näitas, et laste arvu ja vanemate suremuse vahel esineb J-kujuline seos. Kõige madalam suhteline suremusrisk2 oli kahe ja kolme lapse vanematel. Lastetute surmarisk oli sama kõrge kui seitsme lapse vanematel. Alates kaheksandast lapsest suurenes surmarisk veelgi. Seos laste arvu ja vanemate surmariski vahel oli meestel ja naistel enamasti sarnane.
Teadmine, et kahe ja kolme lapse vanematel on kõige väiksem suremusrisk, ei ennusta paraku seda, kui vanaks nad kunagi elavad. Selleks et järeldada midagi laste arvu ja vanemate eluea seoste kohta, on vaja sellist valimit, kus kõik või suurem osa inimesi on surnud. Esimesel juhul saame arvutada laste arvule vastavad keskmised vanemate eluead ning mõõta ka elu pikkusele rakenduvat looduslikku valikut. Teisel juhul saame võrrelda erinevate laste arvuga inimeste mediaaneluigasid, s.t. vanuseid, milleni on elanud pool valimist. Koos kolleeg Richard Meiterniga nii tegimegi, kasutades rahvastikuregistri andmeid 579 271 eestlase kohta, kes olid sündinud ajavahemikus 1905–1945.3,4
Leidsime, et vanemate mediaaneluea ja laste arvu vahelise seose muster kattub päris hästi varasemate uuringute surmariskide andmetega (joonis 1). Kõige lühem – 66 aastat – oli lastetute meeste mediaaneluiga. Neile järgnesid ühe lapsega mehed 71 aastaga, samal ajal kui kahe ja kolme lapsega meeste mediaaneluiga oli 73 aastat. Märkimisväärsest sigimise hinnast me meeste puhul rääkida ei saa, sest kõigi ülejäänud meeste mediaaneluiga jäi 72 aasta kanti ja isade eluiga oli lastetute meeste omast alati tublisti pikem. Naiste eluea seosed laste arvuga olid natuke teistsugused kui meestel. Kahe lapsega naised elasid kõikidest teistest kauem (83 aastat) ja lastetute naiste mediaaneluiga (79 aastat) oli võrdne naistega, kel oli kuus või rohkem last. Ühe ja kolme lapsega naised elasid võrdselt 82 aastani. Alates neljandast lapsest võime rääkida juba tõsisest sigimise hinnast – selliste emade mediaaneluiga oli kaks kuni neli aastat lühem kui kahe lapsega naistel.
Joonis 1. 1905–1945 sündinud eestlaste mediaaneluea seos laste arvuga. Kriipsud tähistavad 95% usalduspiire. Tumedaga on meeste, heledaga naiste andmed. X-telje läheduses olevad arvud näitavad valimi suurust.
Looduslik valik
Kas peaksime eelnevast järeldama, et looduslik valik soosib lühema elueaga naisi (sest neil on rohkem lapsi)? Sugugi mitte – selleks on vaja tähelepanu pöörata x-teljel valimi mahtusid kirjeldavatele arvudele. Näeme, et paljulapselisi vanemaid on suurusjärgu võrra vähem kui lastetuid, ühe- ja kahelapselisi. Paljulapseliste hulgas oli loodusliku valiku algmaterjali väga vähe, nt rohkem kui kaheksa lapsega naisi oli koguvalimis vaid 0,4%. Meie valimis määraski elueale rakenduva loodusliku valiku suuna ja tugevuse lühikese elueaga lastetute ja ühe lapse vanemate suur hulk, nii et tulemuseks oli nii naiste kui meeste puhul valik pikema eluea suunas. Loodusliku valiku surve eluea pikenemise suunas oli meestel 1,6 korda tugevam kui naistel. Selline valikusurve tugevuste vahe on ka jooniselt näha: lastetute meeste ja isade eluea erinevus oli palju suurem kui lastetute naiste ja emade eluea erinevus. (Loodusliku valiku mõõtmiseks kasutasime poolt valimist, aastatel 1905–1927 sündinuid, kus peaaegu kõigi eluead olid teada.)
Loodetavasti on lugejal praeguseks tekkinud juba küsimus selle kohta, kas eesti meeste eluiga evolutsioneerub nüüd pikemaks ja teeb seda naiste omast kiiremini. Põhimõtteliselt peaks see võimalik olema küll, sest kuni 40% inimeste eluea varieeruvusest on geneetiliselt määratud. Tegelikult me midagi sellist ei leidnud, kui võrdlesime meeste ja naiste eluea muutusi vanemas, 1905–1927 sündinute kohordis (kus mõõtsime valikut) ja nooremas, 1928–1945 sündinute kohordis. Pigem vastupidi – lastetute meeste mediaaneluiga langes nooremas kohordis 69-lt aastalt 64-le, eluea pikenemist (ühe kuni pooleteise aasta võrra) nägime vaid kahe kuni kuue lapse isadel.
Naistel oli mediaaneluea pikenemine tavalisem kui meestel. Kõigi, välja arvatud kuue- ja üheksalapseliste naiste mediaaneluiga, suurenes nooremas kohordis ühe kuni nelja aasta võrra. Teisisõnu, hoolimata sellest, et looduslik valik pikema eluea suunas oli meestel tugevam kui naistel, pikenes eluiga pärast 1927. aastat sündinud põlvkondades naistel rohkem kui meestel. Üks võimalik seletus on, et meeste pikaealisusega seostuvad geneetilised variandid materialiseerusid nende tütardes tugevamini kui poegades. See saab nii olla küll, sest Eesti meeste eluiga on välistele mõjutustele tundlikum kui naiste eluiga. Näiteks Gorbatšovi alkoholivastane kampaania vähendas meeste suremust ja turumajandusele ülemineku vapustused suurendasid meeste suremust rohkem kui naiste oma.
Sellist olukorda, kus näeme tugevat looduslikku valikut, kuid ei näe vastust valikule, s.t tunnuse evolutsiooni, tuleb mujalgi ette. Näiteks hoolimata sellest, et noorelt emaks saanud naised sünnitavad reeglina rohkem lapsi kui hilised esmassünnitajad, on Euroopas möödunud sajandi teisel poolel esmassünnitusiga nihkunud järjest hilisemaks. Sama lugu on naiste haridusega – hoolimata sellest, et vähemharitud naised saavad pea kõikjal rohkem lapsi kui haritumad, naiste keskmine haridustase aina kasvab. Eelkirjeldatud näited iseloomustavad situatsiooni, kus kultuurievolutsioon nügib tunnuste väärtust geneetilisele evolutsioonile vastassuunas.
Naastes sigimise hinna temaatika juurde tuleks veel tähelepanu pöörata paarile huvitavale momendile. Elumuskõveraid võrreldes torkab silma, et paljulapseliste naiste elusolemise tõenäosus võrreldes kahelapselistega hakkas langema alates 60. eluaastast (joonis 2A). See langus oli nii järsk, et 80. ja 95. eluaasta vahel oli üheksa lapse emade elus olemise tõenäosus isegi väiksem kui lastetutel naistel. See näitab, et sigimise eest lühenenud elueaga maksmine toimus naistel suhteliselt kõrges vanuses.
Meeste elumuskõverad (joonis 2B) pakuvad samuti huvitavat vaatepilti. Näeme, et 35. ja 55. eluaasta vahel oli paljulapseliste meeste elusolemise tõenäosus suurem kui mediaaneluea tšempionidel, s.t kahe lapse isadel. Paljulapseliste isade elumuskõver langeb kahelapseliste omast allapoole alles pärast 60. eluaastat ja jääb kahelapseliste omast madalamaks kuni lõpuni. Need ristuvad kõverad vihjavad, et paljude laste isaks olemise hinda hakatakse maksma alles pensionieas, kuid sellele eelneb 20 aasta pikkune periood, mil paljulapselised isad on kõikidest teistest elujõulisemad. Selline muster, mida teadaolevalt inimesel varem kirjeldatud ei ole, viib paratamatult mõtte sugulise valiku peale. Kas võib olla, et seda elujõudu tajusid ka paljulapseliste isade partnerid? Teisisõnu, kas neis meestes oli midagi sellist, mis motiveeris nende paarilisi keskmisest tublisti rohkem lapsi saama? Või olid seesugused mehed iseäranis sümpaatsed naistele, kel oli kalduvus palju lapsi saada? Või olid sellised mehed teistest edukamad mitme naisega lastesaamises? Teoreetilises plaanis on sellised ristuvad elumuskõverad samuti huvipakkuvad, kuna sellist ristumist ennustab antagonistliku pleiotroopia kontseptsioon. See väidab nimelt, et looduslik valik saab soosida kohasusele negatiivselt mõjuvaid geneetilisi variante juhul, kui see negatiivne mõju avaldub kõrges vanuses ja sellega kaasneb positiivne mõju kohasusele nooremas eas. Siinkohal on paslik tsiteerida sigimise hinna ja vananemise teooriate esmast arendajat, Ameerika evolutsioonibioloogi George Williamsit, kes juba 1957. aastal väitis, et keegi ei saa samaaegselt omada nooruslikku elujõudu ja pikka iga, ning ennustas, et ükski vanem kui saja-aastane inimolend pole nooruses olnud ebatavaliselt vitaalne.5
Joonis 2. 1905–1945 sündinud eesti naiste (A) ja meeste (B) elumuskõverate seos laste arvuga. Mõlemal juhul on 7 ja 8 lapse vanemate kõverad sarnased 9 ja enama lapsega vanemate kõveratega, mida on joonisel kujutatud. Ristikesed tähistavad tsenseeritud vaatluste (elus olevate inimeste) esinemist. Kõveraid ümbritsev värviline varjutus tähistab 95% usalduspiire (paremini märgatavad 9 ja enama lapsega vanemate puhul, enamasti on need nii kitsad, et ei paista välja). Mittekattuvate usalduspiiride paiknemise piirkondades võib elumuskõveraid lugeda üksteisest oluliselt erinevaks.
Võimalikud põhjused
Lõpetuseks mõni sõna ka võimalikest mehhanismidest, mis sigimise või ka lastetuse hinda põhjustavad. Lastetute ja ühe lapse vanemate teistest lühemat eluiga on kõige lihtsam seletada. Esiteks, lastetud (ja võib-olla ka ühe lapse vanemad) ei ole juhuslik väljavõte populatsioonist. Inimese sünnipäraselt halb tervis (või kogetud traumad) võivad samaaegselt vähendada nii laste saamise kui vanaks elamise tõenäosust. Teiseks, emaks (ja eriti isaks) saamine võib muuta vanemate elukombeid tervislikumaks, nt vähendada riskikäitumist ja muu tervistkahjustava harrastamist. Kolmandaks, on võimalik, et laste hoolitsus kõrges eas vanemate eest aitab neil kauem hea füüsilise ja vaimse tervise juures püsida. (Kuid siiski ei elanud paljulapselised vanemad, kellel võiks olla potentsiaalselt kõige rohkem nende eest vanas eas hoolt kandvaid lapsi, kauem kui kahe ja kolme lapse vanemad). Lisaks on naiste puhul leitud, et raseduste läbimine võib vähendada reproduktiivorganite kasvajatesse haigestumise riski. Pangem siinkohal siiski tähele ka seda, et lastetuse negatiivne seos elueaga oli meeste puhul palju tugevam kui naistel.
Millest tuleneb paljulapselisuse hind võrreldes kahe-kolme lapse saamisega? Raseduse ja iseäranis imetamisega kaasnevad märkimisväärsed energeetilised lisakulutused, kuid need kulutused ei paista, vähemalt tänapäeval, iseenesest surmariski suurendavat. Nagu jooniselt 1 näha, elavad ka paljulapselised naised keskmiselt kauem kui mehed, kes raseduse ja sünnitusega kaasnevate terviseriskidega kokku ei puutu.
Pigem võib paljulapseliste naiste lühema eluea põhjusi otsida loote ja ema vahelise konfliktiga seotud füsioloogilistest protsessidest. Üheks tähtsaks mehhanismiks paistab siin olevat insuliini kaudu toimuv veresuhkru taseme regulatsioon. Insuliin on kõhunäärme hormoon, mis aitab muuta toitu energiaks transportides veres ringlevat glükoosi maksa, lihastesse ja rasvarakkudesse. Vastuseks vere glükoosi taseme tõusule suurendab pankreas insuliinitoodangut, et glükoos rakkudesse transportida, misjärel insuliini tase veres taas langeb. Loote geneetilistes huvides on sellele protsessile vahele segada, et suurendada ema verest kättesaadava glükoosi hulka. Nii toodavadki (lootelise päritoluga) platsenta rakud hormooni nimetusega hPL (inimese platsenta laktogeen), mis seob ema veres insuliini, misjärel glükoosi tase ema veres tõuseb ja loode saab rohkem suhkrut. Viiel kuni kümnel protsendil naistest võib sellise ema ja loote vahelise konflikti tagajärjel välja areneda rasedusdiabeet, s.t seisund, kus veresuhkru tase raseduse ajal on ebanormaalselt kõrge. Riskiteguriteks on siin ülekaal, varasema rasedusdiabeedi või diabeedi esinemine ja vanus üle 40 aasta. Kuigi veresuhkur normaliseerub tavaliselt 2–7 päeva jooksul pärast sünnitust, haigestub umbes 40% rasedusdiabeeti põdenud naistest kümne aasta jooksul insuliinsõltumatusse diabeeti ehk II tüübi diabeeti, sealjuures võib ülekaalulistel naistel diabeedi esinemissagedus tõusta 50%-ni.
Sigimise hinna puhul on tähtis, et naiste diabeeti haigestumise risk suureneb iga sünnitusega.6 II tüüpi diabeet on krooniline haigus, mida sõltuvalt haigestumise vanusest seostatakse aastaid lühema eluaega. Pikaajaline kõrgenenud veresuhkru tase võib kahjustada veresooni ja närve, seetõttu kaasneb diabeediga kõrgenenud ainevahetussündroomi, südame-veresoonkonna haiguste, sealhulgas südame isheemiatõve ja insuldi risk. Sellised seosed laste arvu ja eluea vahel võivad olla osaliselt geneetilised. Näiteks värske ülegenoomne seoseuuring tuvastas, et geneetiline soodumus saada rohkem kui kahe lapse emaks suurendas mitme südame-veresoonkonna haiguse põdemise riski.7 Optimistliku noodiga lõpetades tuleks siiski märkida, et kõigi eelnimetatud tõbede raviviisid järjest tõhustuvad ning eluiga on võimalik pikendada tervislikke eluviise järgides.
Kirjutanud Peeter Hõrak, arvutanud ja joonistanud Richard Meitern.
1 Robin S. Högnäs, David J. Roelfs, Eran Shor, Christa Moore, Thomas Reece, J-Curve? A Meta-Analysis and Meta-Regression of Parity and Parental Mortality. – Population Research and Policy Review 2017, 36, lk 273–308.
2 Suhtelise suremusriski ehk surmariski all mõeldakse riskimäärade suhet (harazd ratio). Nt surmarisk 0,75 tähendab siin, et kolme lapse vanemal on mis tahes hetkel 0,75 korda ehk 25% väiksem risk surra kui lastetul (viidatud artiklis nii oligi).
3 Richard Meitern, Peeter Hõrak, Survival costs and benefits of reproduction: a register-based study in 20th century Estonia. – Annals of the New York Academy of Sciences, (trükis) 2024. https://nyaspubs.onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/nyas.15127
4 Kindlasti on need registriandmed ebatäielikud. Esiteks me ei tea, kas ja kuivõrd on seal kajastatud sõdades ja stalinlikes repressioonides hukkunud ning Teise maailmasõja ajal läände pagenud; viimati nimetatute arvuks on hinnatud 75 000–80 000. Teiseks, andmestikus on lastetuid mehi tublisti rohkem kui lastetuid naisi, mis on tingitud sellest, et rahvastikuregistris seotakse isa isik tema lastega vaid siis, kui ema seda soovib. See võib mõjutada ka meeste eluea ja nende laste arvu vahelise seose mõõtmise täpsust. Kui näiteks peaks olema nii, et lühiealiste meeste isadust on harvem registreeritud kui pikaealiste meeste isadust, siis hindavad meie arvutused meeste elueale rakenduvat looduslikku valikut tegelikust tugevamaks.
5 George Williams, Pleiotropy, natural selection and the evolution of senescence. – Evolution 1957, 11, lk 389–411. Täpne tsitaat: „An individual can not be exceptionally gifted with both youthful vigor and long life. I would predict that no human being who is over a hundred years old was unusually vigorous as a young adult.“
6 Grazyna Jasienska, Costs of reproduction and ageing in the human female. – Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences 2020, 375, 20190615.
7 Maddalena Ardissino et al., Sex-Specific Reproductive Factors Augment Cardiovascular Disease Risk in Women: A Mendelian Randomization Study. – Journal of the American Heart Association 2023, 12, e027933.
Müüt või reaalsus – kas tehnoloogiline innovatsioon päästab meid ja maailma?
JAANUS TERASMAA
Teadust ja tehnoloogilist innovatsiooni peab ühiskond nii praeguste kui ka tulevaste probleemide päästerõngaks. Areng on ju olnud tormiline. Kaugel pole ajad esimestest lendamiskatsetustest, aga vaadake meid nüüd. Maakera on ümbritsetud tuhandetest lennumasinatest, olgu need suurel kiirusel ja suurel hulgal puhkusele siirdujad või suhteliselt väikesed satelliidid, mis meile internetti annavad või asukohta tuvastavad. Ja neid tuleb üha juurde! Samal ajal on toasuurusest esimesest arvutist saanud taskusse mahtuv seade, mis on algusaegade omast kordi võimsam. Ka on tehnoloogiad üha efektiivsemad ja raiskavad vähem energiat. Mis iganes asja ühe ühiku tootmise keskkonna jalajälg on väiksem ja hind odavam kui kunagi varem. See kõik on aluseks intuitiivsele ootusele, et tehnoloogiline progress ongi see päästerõngas, mis meid kollapsist säästab ja planeedi päästab. Paraku võivad meist endist tulenevad eripärad sel helgel teel meile takistuseks osutuda.
Kuidas me mäletame minevikku ja tajume tulevikku?
Probleemi tuumani jõudmiseks peame alustama inimloomusest – meist endist, sellest, kuidas me maailma näeme, ning meie käitumise ja ootuste ajenditest. Peaküsimus on see, kuidas me tajume tulevikku – eesolevaid muutusi, millised on meie ootused ja baastase, mille suhtes me muutusi hindame. Vaatlen järgnevalt viit võimalikku veakohta, mis meid praegusesse olukorda on toonud.
Lineaarne mõtlemine
Eksperimendid ja uuringud on näidanud, et kaldutakse mõtlema lineaarselt. Me ei suuda intuitiivselt ette kujutada eksponentsiaalselt toimuvaid protsesse. 1975. aastal tehti teedrajav uuring,1 kus see mõne lihtsa eksperimendi abil kinnitust leidis. Katsealustele esitleti lühikest andmerida reostusindeksi muutusest aastatel 1970–1974, milles indeksi muutus oli 3, 7, 20, 55, 148 ja paluti selle põhjal ühel grupil ennustada, kui suur on reostusindeksi väärtus aastal 1979, ja teisel grupil ennustada, millal ületab reostusindeksi väärtus 25 000 piiri. Hea lugeja, proovi teha see ennustus ilma arvutuseta, lihtsalt kõhutunde põhjal. (Vastus mõne aja pärast.) Tolleaegse uuringu tulemuseks oli see, et esimesest grupist kaks kolmandikku vastajatest hindas 1979. aasta reostuskoormuse väärtuseks alla 10% tegelikust väärtusest. Teises grupis osalejatest pool pakkus, et 25 000 juurde jõuab reostusindeks 2000. aasta paiku. Kas arvasid õigesti, et sellise kasvu korral juhtus see juba 1979. aastal? See uuring tõestas veenvalt, et intuitiivselt eeldame järjekindlalt lineaarset kasvu isegi siis, kui oleme varustatud lähteandmetega ja tingimused nõuavad eksponentsiaalsel kasvul tuginevat põhjendust. Me paigutame info ikkagi peas olevasse lineaarsesse mudelisse ja teeme selle põhjal järeldusi.
Üks sellisest mõtlemisest tulenev probleem on seoses majanduskasvuga ja seeläbi ka meie tegevuse mõju tajumisega. Üldiselt ei saada aru, mida tähendab näiteks see, kui majandus kasvab aastas 5%. Kui paluda seda graafiliselt kõverana kujutada, siis seniste katsetuste põhjal väidan, et tubli 90% joonistab kena lineaarse tõusva joone.
Tegelikult tähendab 5%-line majanduskasv seda, et majanduse maht kahekordistub iga 14 aasta tagant ja kui selline majanduskasv oleks olnud alates 1970ndatest, siis oleks meie majandus juba 22 korda suurem. Kui majanduskasv oleks 10%, siis kahekordistuks see iga 7 aasta järel ja majandus oleks ligi 450 korda võimsam. Mis omakorda tähendab, et samas tempos oleks suurenenud ka meie majandustegevuse keskkonnamõju. Üldiselt saab ju öelda, et energia = raha = keskkonnamõju. Need kolm näitajat muutuvad käsikäes, ühest rääkides räägime ka ülejäänud kahest.
Kui keskkonnasaaste ja vaesuv ökosüsteem on saanud meie teekaaslasteks, ei pea me seda enam märkimisväärseks ega pane tähele.
Äkiliste muutuste eiramine
Teistsuguse vaate inimloomusele on lahti mõtestanud Nassim Taleb oma raamatus „Must luik“, („The Black Swan“)2, kus autor kirjeldab seda kalkunile osaks langeva tänupühaüllatuse kaudu.
Väga lihtne: kalkun saab iga päev üha rohkem süüa. Tema heaolu paraneb lineaarselt. Keskmiselt on see igal järgneval päeval parem kui eelmisel. On ka väikseid tagasilööke nagu elus ikka, aga üldiselt läheb kõik paremuse poole. Ilmselt juba mõistate, kuhu see mõistujutt välja viib. Saabub heaolukasvu 1001. päev, kirves langeb ja kalkuni pea võetakse maha. Temast saab praad. Kas kalkunil oli oma elukogemuse põhjal põhjust oodata sellist ootamatut ja murdelist elupööret? Mitte miski tema kogemustes ei lubanud ennustada sellist tulevikku. Ei toimunud heaolu lineaarset kahanemist, vaid järsk ja ootamatu lõppvaatus.
Sama puudutab ka meid, kui pikka aega ei ole toimunud mingeid kataklüsme – siis hakatakse arvama, et elu läheb lõpmatult ja lineaarselt paremaks. Kuid meie lineaarkasvulise õnnetunde aluseks on eksponentsiaalselt kasvav keskkonnamõju. Looduses nii ei toimu, protsessid on küll säilenõtked ja inertsist võtab mõne muutuse avaldumine aega, aga muutus võib toimuda ka järsult, sest pidevalt lisanduvatel väikestel häiringutel on kumulatiivne efekt. Nii leiavad looduses aeg-ajalt aset nihked ühest tasakaaluasendist teise, nn murdepunktide ületused, mis muudavad mõnd harjumuspärast süsteemi meie jaoks ootamatult ja väga kiiresti. Kliimamuutuste puhul leiti metauuringu tulemusena, et juba 1,5 °C globaalse keskmise temperatuuri tõusu tõttu suureneb oht ületada kuut klimaatilist murdepunkti.3 Murdepunktide kontseptsioon ulatub kahe aastakümne taha, kui valitsusvaheline kliimamuutuste paneel ehk IPCC selle kasutusele võttis. Murdepunktide ületamine toob kaasa märkimisväärsed muutused Maa süsteemides, nende mõju võib avalduda ookeanides, ilmastikus või ka aineringetes. Varem oldi arvamusel, et murdepunktide ületus toimub märgatavalt suurema temperatuuri tõusu korral, kuid uued tõendid viitavad süngemale tulevikule, mis jõuab kätte märksa varem. Esmajärjekorras on oodata Gröönimaa ja Lääne-Antarktika mandriliustike kokkuvarisemist, ookeaniringluse (Golfi hoovuse) peatumist Atlandi ookeani põhjaosas, Barentsi mere jääst vabanemist, igikeltsa sulamist ja korallrahude hukkumist. Temperatuuri edasise tõusu korral järgnevad veel uued murdepunktide ületused.
Kas ühiskond võtab sellist järskude muutuste perspektiivi oma otsuste, kasvuprognooside ja arenguplaanide koostamisel arvesse? Värsketes teadusuuringutes on leitud, et Golfi hoovus (mis on osa termohaliinsest tsirkulatsioonist ehk ookeanide suurest konveierist) nõrgeb ja võib peatuda juba lähiaastakümnetel.4 Seega peaksime Eestis tõsiselt valmistuma nii kliima oluliseks jahenemiseks kui ka soojenemiseks. Ometi ei valmistu me jahenemiseks ega soojenemiseks, sest seni on meil kõik hästi läinud, taastasime 1991. aastal iseseisvuse ja edasi on kulgenud võrdlemisi sujuv sõit parema tuleviku poole, viie rikkaima riigi suunas. Mis saab ometigi valesti minna?
Tulevikku pole olemas
Siit jõuamegi kolmanda mõttemalli juurde. Nimelt selleni, et meie jaoks ei ole tulevik reaalne, seda pole olemas. Tulevik on midagi abstraktset ja tabamatut. Sellise järelduseni on uurijad jõudnud mitmel juhul, Nathan John Hagens on neid tulemusi üksikasjalikult käsitlenud oma artiklis, mis ilmus mõned aastad tagasi.5 Ta jõuab järelduseni, et meil inimestena (ja ka ühiskonnana) on tuleviku osas suurepäraseid kavatsusi – kuni tulevikust saab tänane päev. Kõlab ju tuttavalt? „Järgmisel nädalal jätan mõne pahe maha ja lähen trenni“ või siis „vähendame süsinikuheidet 2035. aastaks 50% võrra“. Ühiskond on üksikisikute käitumise peegeldus.
Daniel Read jt korraldasid 1999. aastal huvitava eksperimendi selle fenomeni uurimiseks.6 Inimestel paluti planeerida järgmiseks nädalaks kerge vahepala, valikus olid nii tervislikum (puuvili jms) kui ka vähem tervislik (nt šokolaad). Tulemuseks oli, et 75% inimestest valis midagi tervislikumat. Seejärel lasti valida samaks päevaks midagi söödavat. 70% valis šokolaadi. Kuigi me võime tulevikku ette kujutada, jääme sageli emotsionaalselt pimedaks tulevikus peituvate pikaajaliste probleemide, nt keskkonnakriisid ja ressursside ammendumine, suhtes. Sest tulevikku pole olemas. On vaid lineaarselt läbi tänase päeva helge tuleviku poole pikenev minevik, mitte külluseaja lõppemine.
Kuhjuvad mõjud
Neljanda puudujäägina tuleb esile, et üldjuhul ei mõisteta kuigi hästi kumulatiivseid mõjusid. Ka selle tõestamiseks on tehtud katseid, kus inimesed peavad esitatud andmete alusel hindama mingi protsessi eri etappide mõju lõpptulemusele. Viga seisneb selles, et suudame tajuda üht protsessi etappi, kuid mõjude kuhjumine jääb meile abstraktseks. Sellest on hea ülevaate teinud Grete Arro ühes varasemas artiklis.7
Mõjude kuhjumise mõistmine on keskkonnamõjude tajumisel tähtis – iga hetk võime keskkonda paisata tühisena näiva saasteainete või kasvuhoonegaaside koguse. Kui teeme seda aastakümneid ja sadu aastaid järjest, siis saab neist tühistest kogustest kokku midagi väga suuremõjulist. Just see on tähtis lähtekoht inimtekkeliste kliimamuutuste mõistmisel.
Inimkond paiskas 2023. aastal atmosfääri 37 miljardit tonni CO2, rohkem kui kunagi varem. Et suuri arve oleks lihtsam mõista, teisendame selle gigatonnideks (Gt) ja saame globaalseks emissiooniks 37 gigatonni. Võrdluseks: fotosünteesi käigus seotakse aastas CO2 üle kolme korra rohkem, 120 gigatonni. Atmosfääris on CO2 sisaldus lausa 3210 gigatonni, ligi 90 korda rohkem kui meie heitkogused aastas. Mõjude kuhjumist ignoreerides võib kergesti järeldada, et inimtegevuse mõju on tühine ning märgatavaid kliimamuutusi see ei põhjusta. Tuttav kliimamüüt, millega ikka ja jälle välja tullakse. Kumulatiivset andmestikku vaadeldes selgub siiski, et fossiilkütuste põletamise algusest alates oleme paisanud atmosfääri 2400 gigatonni CO2, kusjuures enam kui pool sellest viimase 30 aasta jooksul. Kui nüüd võrrelda atmosfääri koostist meie panusega (3210 Gt vs. 2400 Gt), siis on vahe kahanenud olematuks. Meie õnneks nii halvad lood veel ei ole, sest inimese poolt aastas õhku paisatud CO2-st u 22% seovad ookeanid ja u 35% taimed ja pinnas. Seega jääb pikemaks ajaks atmosfääri umbes pool meie heitmetest, mille tagajärjel CO2 kontsentratsioon atmosfääris ongi tööstusrevolutsiooni eelse ajaga kasvanud umbes 50% võrra (280 ppm vs. 420 ppm). Mis iganes allikast atmosfääri sattunud CO2 molekulid võivad seal viibida väga kaua, isegi kui pool neist seotakse esimese mõnekümne aastaga ja järelejäänutest pool mõne sajandiga, siis viimane paarkümmend protsenti võib atmosfääris püsida tuhandeid aastaid. Piltlikult öeldes võib ka selle artikli lugemise ajal sisse hingatud õhus olla mõni CO2 molekul, mis sattus atmosfääri Jüriöö ülestõusuks süüdatud lõketest või isegi mõne veelgi ammusema sündmuse käigus.
Muutuv baastase ja harjumuste jõud
Viiendana väärib esiletoomist baastaseme nihkumise sündroom käsikäes sellega, et vaimse tervise kaitseks me harjume kõigega. Me ei märka muutusi, kui need toimuvad järk-järgult ja nii on iga põlvkonna jaoks baastase, millega võrrelda, üha kehvem. Need (loodus)-väärtused, mis meie vanavanematele olid loomulikud ja tavapärased, ei pruugi meie teadvusse jõudnud olla, sest oleme harjunud nende kahvatu varjuga. Selle sündroomi üle arutleb pikemalt Jaak-Kristjan Sutt oma hiljuti Sirbis ilmunud artiklis.8
Olemuselt on asi lihtne ja probleem tõsine: kui me ei taju muutust ja soovime elada sellises maailmas, millega oleme harjunud (või ainult veidi kehvemas, sest majanduskasvu nimel on mõnikord vaja natuke loodust ohverdada), siis on meie laste lähtepunkt juba märksa kehvem. Pealegi on evolutsiooni käigus meie aju välja arendanud võime lõpetada reageerimine nähtustele, mis muutuvad aeglaselt või on tavapärased.9 Selline kohanemine valmistab meid paremini ette järgmisteks tähtsateks ja ootamatult saabuvateks sündmusteks, kaitstes meid info ülekülluse ja sellega kaasneva halva enesetunde eest. Seega, kui keskkonnasaaste ja vaesuv ökosüsteem on saanud meie teekaaslasteks, ei pea me seda enam märkimisväärseks ega pane tähele. Oleme löödud prügipimedusega. Keda see fenomen rohkem huvitab, siis pikemalt on sel teemal arutlenud Mihkel Kangur Novaatoris.10
Kuidas tajume innovatsiooni ja selle mõju?
Kui võtta ette mõni arvamusartikkel kliimamuutuste, keskkonnaprobleemide või roheleppe kohta, siis üldjuhul jõutakse seal järelduseni, et meil on vaja uut tehnoloogiat, mis oleks veel parem, säästlikum, kiirem ja tublim kui praegune parim saadaolev tehnoloogia. Ka riigi investeeringuid planeerides vaadatakse peamiselt seda, et tehnoloogiline innovatsioon saaks kaetud. Mõte ei ole vale, küsimus on selles, mida me uuendame, miks ja mida me uute tehnoloogiatega peale hakkame. Lyann White on juba 1967. aastal pannud kirja mõtte: „Ma kahtlen, kas katastroofilist ökoloogilist tagasilööki saab vältida, kasutades probleemide lahendamiseks lihtsalt veel rohkem teadust ja tehnoloogiat.“11 Kuldsed sõnad, mis kehtivad ning on mõneti aktuaalsemadki, kuna kuuekümnendatel peeti teaduse ja tehnoloogia võidukäiku pigem looduse alistamise vahendiks kui sellega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Praegu on suur osa teadus- ja arendustegevusest suunatud otseselt keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate väljatöötamisele või ka majandustegevuse käigus õhku paisatud CO2 püüdmisele. Lihtsalt selleks, et me ei peaks energiatarvet ja heitkoguseid kärpima, vaid saaksime fossiilsete kütuste põletamist senisel kujul veel vähemalt veidigi aega jätkata. Me oleme väga optimistlikud, et selline tegevus on võimalik – kasv ja tarbimispidu saab jätkuda ning nüüd siis juba näiliselt „süsinikuvabalt“ ja „kliimasõbralikult“.
Milline on tehnoloogilise innovatsiooni mõju?
Juba üle 150 aasta tagasi, aastal 1865, täheldas Briti majandusteadlane William Stanley Jevons huvitavat fenomeni – söekasutuse suurenemist, mis kaasnes efektiivsemate aurumootorite kasutuselevõtuga. Intuitiivne ootus on ju selline, et kui mootor tarbib vähem kütust, hoiame ressurssi kokku. Tänapäeval tunneme seda Jevonsi paradoksina, millega kirjeldatakse olukorda, kus tehnoloogilised edusammud suurendavad ressursside kasutamise efektiivsust, kuid see ei too kaasa ressursside tarbimise vähenemist.12 Pole harvad ka juhud, kus uus leiutis ise aitab küll otsest keskkonnamõju varasemaga võrreldes vähendada, aga tegelikkuses nihkub see mõju lihtsalt tootmis- ja kasutusahelas kusagile teise kohta, toimub ressursside ümberjaotus. Ühe ressursi kokkuhoid võib suurendada mõne teise tarbimist, näiteks uudne vee kokkuhoiu tehnoloogia suurendab energiatarvet või siis vastupidi. Või kulutatakse säästetud raha millegi veelgi keskkonna jalajäljelt mahukamale, kas või soojamaapuhkusele. Jevonsi paradoksil on ka alamkategooriad, näiteks otsene ja kaudne tagasilöögiefekt (rebound effect).
Seda majandusteoorias tuntud paradoksi on eriti vajalik meeles pidada aruteludes keskkonnakaitse ja kestlikkuse üle ning ka rohepöörde puhul, kus tehnoloogilist innovatsiooni peetakse peamiseks ressursikriiside ja keskkonnaprobleemide lahenduseks. Paraku oleme ikka ja jälle tõestanud, et nii see ei ole, sest efektiivsem ressursikasutus tähendab üldjuhul ühikuhinna vähenemist ning see soodustab suuremat tarbimist. Tänapäeva näitena võib tuua sõiduauto. Mida säästlikumaks neid arendatakse, seda odavam on läbitud kilomeetri hind. Kokku tähendab see, et põletatud kütuse hulk hoopis suureneb, sest hakatakse rohkem sõitma. Teise näitena võib tuua leedtehnoloogia. Lõpuks ometi on meil valgustuseks midagi, mis on säästlik ja pikaealine ega ole keskkonnale mürgine. Kas valgustusele kuluv summaarne energiatarve maailmas on seeläbi kahanenud? Loomulikult mitte, sest leedlampe saab panna lihtsa vaevaga kõikjale, ehitada nendega kaetud maju või kinnitada neid rõivastele ja jalanõudesse. Väike ülesanne lugejatele: leidke mõni valdkond, kus efektiivsust taotlev tehnoloogiline areng ei ole kaasa toonud keskkonnamõju suurenemist. Jevonsi paradoks näitab, et tehnoloogilistest edusammudest üksi ei piisa ressursside säästmiseks ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Igasugune tehnoloogia areng toimub loodusressursside arvelt.
Kokkuvõte
Lühike vastus artikli pealkirjale on, et praeguse parima teadmise kohaselt on tegu müüdiga. Õnneks koos laiendusega – müüt on see juhul, kui tehnoloogiline innovatsioon toimub seetõttu, et me suudame ega küsi endalt, kas me ka peaksime. Kui tehnoloogiline innovatsioon ei käi käsikäes sotsiaalse innovatsiooni ja teadlikkuse kasvuga ühe või teise valiku tegelikust mõjust, s.t meie mõtlemise arenguga, on tagajärjeks veelgi suurem keskkonnamõju ja oleme jälle sammukese lähemal tsivilisatsiooni lõpule. Seega tuleb muudatust alustada iseendast, sest keskkonnamõju on summa 8 miljardist iga päev tehtud valikust. Tõe huvides tuleb öelda, et kõik need 8 miljardit valikut ei ole kaugeltki võrdse kaalu ega mõjuga. Meie siin Eestis oleme selle õnneliku 10% seas, kellele kuulub suurem osa maailma rikkusest, aga samamoodi kuulub meile ka pool keskkonnamõjust. Kas oleme valmis samas mahus ka vastutama?
Jaanus Terasmaa on Tallinna ülikooli LTI ökoloogia keskuse ökohüdroloogia professor.
1 William A. Wagenaar, Sabato D. Sagaria, Misperception of exponential growth. – Perception & 662 Psychophysics 1975, 18(6), lk 416–422.
2 Nassim N. Taleb, The Black Swan: The Impact of the Highly Improbable. Random House 2007.
3 David I. Armstrong McKay et al., Exceeding 1.5 °C global warming could trigger multiple climate tipping points. – Science 2022, 377.
4 René M. van Westen et al., Physics-based early warning signal shows that AMOC is on tipping course. – Science Advances 2024, 10(6).
5 Nathan John Hagens, Economics for the future – Beyond the superorganism. – Ecological Economics 2020, 169, 106520.
6 Daniel Read, George Loewenstein, Shobana Kalyanaraman, Mixing virtue and vice: combining the immediacy effect and the diversification heuristic. – Journal of Behavioral Decision Making 1999, 12(4), 257–273.
7 Grete Arro, Kliimamuutuse mõistmine käib üle jõu haridustasemest sõltumata. – Postimees 11. I 2023.
Tänavusse märtsikuu kontserdiellu mahtus eripalgelisi sündmusi, millest väisasin nelja. Kajastan neid retrospektiivses järjekorras, s.t vähikäigu meetodil.
31. märtsil, esimesel ülestõusmispühal leidis Viimsi Artiumi suures saalis koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga aset kontsert pealkirjaga „W. A. Mozart „Väike öömuusika““. Esines viiuldaja Triin Ruubeli ümber koondunud andekatest üliõpilastest ja kogenud professionaalidest koosnev 13-liikmeline keelpilliorkester. Kontserdi pealkiri pisut eksitas, sest peale suure Viini klassiku muusika kõlasid Vivaldi, Saariaho, Boccherini, Schumanni, Elleri ja Ysaÿe teosed. Seega, ega see öömuusika nüüd nii väike ka olnud. Kavavalik oli tehtud nokturni võtmes alustades õhtuhämaruse, hällilaulu, ööpimeduse tundevärvingust ja lõpetades vaimu vaevavate sundmõtetega. Sellesama kava esitas orkester 28. märtsil, vaiksel neljapäeval Tartu ülikooli aulas veel õnnelikult koos oma juhendajaga.
Kontserdi eel teatas Viimsi Artiumi muusikaürituste produtsent Villu Veski kahetsusega, et ettenägematutel asjaoludel tuleb orkestril sel õhtul esineda Triin Ruubeli osavõtuta. Teda asendas küll Mari Ruubel, kuid ilmselgelt mõjutas see iga orkestrandi lavaolekut. Ometi kõlas sel õhtul igati õnnestunud, nooruslikust sarmist kantud eri ajastute helindite tõlgendusi, näiteks viiuli sooloteosed: Saariaho nokturni C-duur (1994) esitas Anete Ainsaar, kaks osa – „Obsession“ ja „Malinconia“ – Ysaÿe sonaadist op. 27 nr 2 Triin Veissmann ning Elleri „Õhtulaulu“ ja „Berceuse’i“ Katariina Tammemägi. Suurepärase kantileense meloodiajoonisega kõlas tšellist Theodor Singi soolo orkestri saatel Schumanni teoses „Abendlied“. Boccherini tsüklis „La musica notturna delle strade di Madrid“ op. 30 nr 6 avaldus keelpilliansambli ilmselge koosmusitseerimise rõõm, seda ka Mozarti „Serenaadis“ nr 13 G-duur K 525 alapealkirjaga „Väike öömuusika“. Viiuldaja Madleen Kristen Alasi andis kaasmängijaile häid impulsse Vivaldi kontserdis g-moll RV 104 „La notte“.
30. märtsil astus EMTA orelisaalis kontserdisarja „Varajane muusika“raames klavessiiniõhtuga üles Lili Talimaa. EMTA II õppeaasta tudeng Talimaa (juhendaja prof Imbi Tarum) on tõsine, hea süvenemise ja stiilitajuga noor solist. Ta esitas eriilmelise kava alates prantsuse barokist ja inglise virginalistidest kuni suure Bachini välja. Nauditavalt kõlas Élisabeth Jaquet de la Guerre’i süit nr 1 d-moll, samuti Johann Sebastian Bachi „Inglise süit“ nr 4 F-duur BWV 809. Kava lõpulooks oli ta valinud François Couperini pala „La Ténébreuse“ 3. süidist,see tuli publiku soovil esitusele veel teistki korda. XVII sajandi helindites heliloojatelt William Byrd ja Girolamo Frescobaldi soovitan noorele talendile selgemat liigendamis- ja ajastamisoskust, intensiivsemat kõlateadlikkust ning ajaliselt rahulikumaid üleminekuid. Impulsiivsetes teostes võlus kuulajaid Talimaa mängustiili liinitunnetus ning hea rütmiselgus, niinimetatud sisemine vedru.
24. märtsil toodi Tallinna Kaarli kirikus Andres Mustoneni dirigeerimisel publiku ette Johann Sebastian Bachi „Johannese passioon“ BWV 245. Õhtumaade kultuuri tähtteost, 1724. aastal Leipzigis loodud liturgilise muusika suurvormi oli nii kuulama kui ka esitama kogunenud suur hulk rahvast. Solistid olid sopran Elina Netšajeva, metsosopran Iris Oja, tenor Anto Õnnis, bariton Tõnis Kaumann ja bass Alvar Tiisler. Laval oli õige mitu koori: Collegium Musicale ja Eesti Ühendatud Koraalikoor, kuhu kuulusid Kose ja Lehtse kammerkoor, Misjonikoor, segakoor Kalevala ning Tallinna Rotary klubi segakoor. Klaaspärlimäng Sinfonietta kõrval musitseeris organist Piret Aidulo.
See palju kuuldud, palju kaasa ja läbi elatud teos avab end ammendamatu allikana ikka ja jälle uuest, seni adumata küljest. Passiooni esimese poole temaatika on Kristuse reetmine (Juudas, Peetrus), teise oma Pilatuse kohtumõistmine Jeesuse üle. Bariton Tõnis Kaumanni Pilatus ja bassilaulja Alvar Tiisleri Jeesus olid sisult kandvad ja vokaaltehniliselt laitmatud.
Tenor Anto Õnnis demonstreeris lüürilise evangelisti rollis suurt vokaalset meisterlikkust, minnes retsitatiivi tehnikalt mängleva kergusega üle kantileensetele aariatele. Kiriku akustikas läksid pisut kaotsi kiirema ja sünkopeeritud liikumisega aldi ja soprani aariad, näiteks „Von den Stricken meiner Sünden“ ja „Ich folge dir gleichfalls“. Viimane kirjeldab muusikaliselt Peetruse lubadust oma Õnnistegijale rõõmsal sammul järgneda, aga ta ei suuda seda pidada. Hilisemates koori repliikides („Sei gegrüsset, lieber Judenkönig“ ja „Schreibe nicht: der Juden König“), kus reeturlik rahvas nõuab irvitades Kristuse ristisurma, kasutab Bach just selle aaria motiivikat. Aariad „Es ist vollbracht“ ja „Zerfliesse, mein Herze“ kõlasid kiriku suures akustikas suure väljendusjõuga. Enne lõpukoraali kärgatas ühtäkki kirikulöövi all suure oreli massiivne akordika ning koraali lõpusõnad „Ma tahan ikka kiita Sind!“ saavutasid täiusliku pidulikkuse.
Johann Köleri 1879. aastal Kaarli kiriku apsiidivõlvile maalitud Kristuse, esimese eesti monumentaalmaali kohal ilutseb arhailine piiblitekst Matteuse evangeeliumist (11, 28–30): „Tulge minu juurde kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete ja mina tahan teile hingamist saata.“
See lause haakub erilisel viisil ansambli Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve) 19. märtsil Niguliste muuseum-kontserdisaalis antud kontserdile „Da pacem“ järgneva kajastusega. Täissaali publiku ette oli ansambel toonud sisult tervikliku, ühtse vaimse süvenemisega kava gregoriaani antifoonide ja introitus’te, katoliku liturgia osade ning mitmehäälsete vokaalteostega Maurice Duruflélt, Anton Brucknerilt, Helena Tulvelt ja Arvo Pärdilt.
Lauljad kasutasid Niguliste kiriku erilist akustikat nõnda, et ava-antifoon „Ubi caritas“ kõlas mees- ja näishäälte vahelduvas esituses, kostes algul kusagilt kaugusest ning suubus seejärel kuulajate selja tagant, kiriku läänetiivast otsekui rahvast kahelt poolt emmates altari poole. Järgmisena tuli esitusele prantsuse helilooja Duruflé 1960. aastal loodud mitmehäälne „Ubi caritas“ tsüklist „Quatre motets sur des thèmes grégoriens“.
Ansambli rahupalve paastuaegne introvertsus kajastus nii Arvo Pärdi „Missa syllabica“ (1977/1996) „Gloria’s“ kui ka Helena Tulve „Gloria’s“, mille väljenduslik raskuskese langes missaosa algussõnade teisele poolele: „et in terra pax hominibus bonae voluntatis“ („ja rahu maa peal hea tahtega inimestele“).
Helena Tulve „Gloria“ esiettekanne leidis aset 2023. aastal Tallinna toomkirikus kõrvuti XIV sajandi Tournai missaga. Ladinakeelse liturgilise teksti viisistuse alguses lõid kõrges tessituuris sopranite hääled igavikulise kirkuse värvingu, osa lõpus heljusid haprad heliväädid konsonantside-dissonantside piirimail, mis ei tahtnud ka lõpu-aamenis veel raugeda, kajastades (minu tunnetuse järgi) meie kõigi püüdlusi vaevalisel teekonnal läbi segaduste ja konfliktide vaimse kirgastumise ja rahu poole.
Kontserdi viimane teos, Arvo Pärdi „Ja ma kuulsin hääle …“ segakoorile a cappella (2017), ühtlasi õhtuainus eestikeelse tekstiga muusikaline palve kõlas maagiliselt, otsekui kergendusohkena sõnadega „nad hingavad oma vaevadest“. See korduv sõna „hingavad“ saavutas siin lausa barokiaegse retoorikakujundi sugestiivsuse, olles ühtaegu lihtne ja lohutav. Kokkuvõttes kujunes see muusikaline mõtlus pelgalt esteetilist naudingut pakkuva kontserdi asemel tõeliseks jumalateenistuseks.
