info visualiseerimine

Maailma suuruselt viienda riigi Brasiilia kohta on kaks nädalat tõesti kokku surutud aeg. Kuid tundes oma võimeid pigem jäljekütina kultuurmaastikul kui rajaleidjana madudest ja insektidest kubisevas ürgmetsas, jätsin kõrvale tungivalt soovitatud Iguasso joad Uruguai ja Argentiina vahele jäävas Brasiilia lõunakiilus, Amasooniast ja kaugetest põhjapoolsetest kolgastest rääkimata. Piirdusin suurlinnade São Paulo ja Rio de Janeiroga, põigates ühel pealelõunal ka Rio lähedal mägedes asuvasse Petrópolisse. Just selles linnas oli Karl Ast elanud oma viimaseil Brasiilia aastail ja siin lahkus 1942. aasta 22. veebruaril vabatahtlikult elust kirjanik Stefan Zweig koos oma noore abikaasa Charlottega. Alles pimeduse hakul leidsin piki orupõhja veninud linnas üles õige tänava, maja ja kalmistu – suuresti tänu kohalikule vanaraamatukaupmehele ja mind ainukesena sel reisil tüssanud taksojuhile. Viimane seik ei tumestanud aga päevavalgel avardunud hunnituid vaateid orgudesse ja banaaniistandustele mäenõlvadel ega teadmist, et viibin Brasiilia esimeste imperaatorite suveresidentsis. Linn ongi oma nime saanud riigi esimese monarhi Pedro I ehk täisnimega Pedro de Alcântara Francisco Antônio João Carlos Xavier de Paula Miguel Rafael Joaquim José Gonzaga Pascoal Cipriano Serafim de Bragança e Bourboni (1798–1832) järgi. Just tema kuulutas São Paulos 7. septembril 1822. aastal välja sõltumatuse emamaast Portugalist.

Ehkki indiaani verd inimest võib Brasiilia suurlinnade tänavail kohata tõenäolisemalt kui Põhja-Ameerikas, on ka Brasiilia ennekõike immigrantide maa. Eurooplaste suurte maadevallutuste pahupoolt ilmestab kohalike pärismaalaste tõrjumise ja hävitamise kõrval tõik, et just Brasiiliasse veeti XVI – XIX sajandil ligi 35% kõigist Aafrikast püütud orjadest. See teeb ligi 5 miljonit neist 12 miljonist, kes Uude Maailma jõudsid ja siin tekkinud riikide majandusele aluse panid. São Paulo afroameerika muuseumi ekspositsioon annab selge pildi siin toimunud rasside segunemisest, religioonist, olmest ja kultuurist. Hiljem, kui orjapidamine 1880. aastail lõpetati, aga kohvimõisates vajati töökäsi endiselt, tuli maad ja teenistust otsima jaapanlasi, itaallasi, ukrainlasi, soomlasi, lätlasi… Eestlaste tulekust siia maale annab hea pildi Erika Aland-Verniku memuaarne romaan “Kohvipõllu leib” (1990) ja suurest sisserändest kõneleb São Paulo Immigratsiooni Memoriaal, mille ühes saalis rippus paljude lippude hulgas ka sinimustvalge. 

Muuseas, üks mu esimesi põgusaid tutvusi kongressi avamise õhtul oli XIX sajandil Brasiiliasse asunud sakslaste järeltulija Brunilda Reichmann, kes tunnistas mu nimesedelit uurides siira hämminguga, et olen esimene eest­lane, keda ta oma ihusilmaga näeb. Pakkusin talle võimaluse seda elamust kahekordistada ja viipasin lähemale parajasti maracuja-kooki hammustanud Tartu ülikooli dotsendi Arne Merilai. Aga see oli kongressil ettekandega mulle tundmatu autori loomingust rääkinud daamile ilmselt juba liigne annus eksootikat. Meie asemel keskendus ta järgmisele troopikaöös läidetud sigaretile.

Kuigi kuuepäevane ülimahuka kavaga kongress oli kokku toonud kireva seltskonna kirjandusteadlasi igast maailma nurgast ja töökeeli oli mitu, oli valdavaks portugali keel, minu üllatuseks ka sektsioonides, kus pealkirjadki olid antud inglise keeles. Kehakinnitust pakkunud kohvipauside ajal olid saalid tulvil, kuid mõnedki istungid jäid ära publiku või esinejate puudumise tõttu. Meie ei saanud selle üle õnneks kurta, kuid Arnel tekkis probleeme tehniliste vidinatega. Et soodsa hinnaga Interneti-kohti tänavanurkadel jagub rohkem kui Eestis ja mõni hotell pakub wifit tasuta, ei tähenda see veel, et arvuti kasutamine auditooriumis oleks enesestmõistetav. Vanamoelisemale jutuvestjale näis aga olulise märgina hoopis see, et mu ettekande ajal paistis läbi avatud akna Eestist kaasa toodud Rumori “Krutsifiksi” esmatrükile päikeseloojangus kõrguv Rio üks sümboleid – Corcovado Kristuse kuju.

Selle, linna kohale 710 meetri kõrgusele Corcovadole ehk Küüraka mäele 1920. aastail rajatud Lunastaja Kristuse monumendi kuulutas mingi seltskond hiljuti maailmaimeks. Kuju kahtlemata imponeerib, aga on ka natuke tontlik. Selle taustal on tuhanded turistid ajanud käed õieli ja lasknud end jäädvustada Kristuse poosis. Muidugi on see kuju üks tuntumaid Rio magneteid Suhkrupea mäe, favela’de, Copacabana ja Ipanema liivarandade, sambakarnevali ja Selaroni trepi kõrval.

Magnetid ometi tõmbavad! Kavatseme parajasti võtta ripptrammi Suhkrupea otsa tõusuks, kui leiame oma teenuseid pakkuva Sandra. Statistika andmeil vohava kuritegevuse ja legaalse prostitutsiooni maal alluda riskile ja lasta end sõidutada vähem või rohkem legaalset giiditeenust pakkuval Sandral on aga tõeline vedamine! Ta pakib meid oma autosse ja sõidutab kõigepealt linna teise otsa Corcovado jalamile, kust edasi ülespoole tiirutavad vaid osavad juhid mikrobussidega. Mäge ümbritseb Tijuca rahvuspark, mida reklaamitakse kui vihmametsa suurlinna südames. Tagasiteel viib Sandra meid H. Sterni juveeliärisse, kuhu ei lubata brasiillasi ega hiinlasi. Brasiillasi ei peeta piisavalt ostujõulisteks ja hiinlaste jaoks on kuskil teine ruum. Nende tavad pidavat olema liiga erinevad teiste kultuurrahvaste omadest.

Nii seletab meile siin ametis eestlanna Laine Andreoni, ja mul on hetkeks pisut piinlik. Istume riiulite ja laudadega liigendatud saalis, kus vahetavad omanikku suured rahad. Seljatunne ütleb, et keegi jälgib meid, sest me oleme “kahtlasemad” mustakuuelistest valgekraedest, kellest saal kubiseb. Kuid see on noor neiu, kelle eesmärgiks on lugeda žestidest ja silmadest meie soove. Tal on hea koolitus: tassid täituvad hõrgu kohviga ja lauale ilmub tuhatoos.

Siia, vääriskivide juurde, meid toodi. Aga mis puutub kurikuulsatesse favela’desse, linnaosadesse, kus vohavad viletsus ja vägivald ning kuhu ka politseil pole asja, siis sinna ma ei lähe. Kongressi kavas on küll seegi võimalus välja pakutud. Mulle jääb arusaamatuks, miks peab inimeste vaesust vaatama turvatud džiibist ja raha eest? Rios väidetakse olevat umbes 400 favela’t, ühes sellises on vändatud film “Jumala linn”. Favela’d ei ole Rios sugugi selgepiirilised agulid kusagil linna serval, vaid paiknevad segiläbi rikkamate linnaosadega. Kõrgustest avaneva vaate järgi saab neid üsna hõlpsalt muust linnast eristada, üks säärane ronib mäenõlva mööda ülespoole ka mõnesaja meetri kaugusel meie peaaegu mererannas asuvast hotellist. Tõeliselt aus tegevus favela’des kõneldakse olevat prügisorteerimine, kuid elanikele tõotab väljamurret sellest kehvusest vaid narkoäri. Selle äri põhiturg on aga “korralike” linnaosade hästi turvatud villades ja lisaks metallvõrele ka fuajees istuva valvuriga kaitstud kortermajades… 

Mis on parem – magamisase linnatänaval lageda taeva all või elu favela’des, kus on küll olemas elekter ja seebiooperit näitav telekas, mis meenutab vaatajale teistsuguse, “hea elu” võimalikkust sellessamas linnas? 

Mu Brasiiliasse saabumise ja ka sealt lahkumise linn on São Paulo. Päikeseloojangu eel maandudes näen veel selgesti mägedevahelise tasandiku nukras troopikatalves külmetavaid palme. Teisel korral saabun bussiga Riost kesköö paiku.

Mõlemal korral on mu esimene emotsioon: siit tahaks kohe ära! Pealegi olen Euroopast saabudes siin linnas ja selles maailma nurgas ihuüksi. Ent ka hoomamatus suurlinnas on võimalik üksindusängi ja pelgu urbaanse monstrumi ees muuta iseäralikuks naudinguks. Lohutu mulje getostuvatest kvartalitest, millest sööbib mällu pilt tänava ääres lõkke paistel end ja oma koera soojendavast neegrist, kahaneb kohe, kui lennujaama buss peatub Praça da Repúblical baari ees, kus õlut või õhtust cachaça’t – suhkrurooviina – rüüpavad vanamehed tervitavad iga saabujat kui kallist külalist. Väärikalt, kerjamata vähimatki sentaavot! Lõplik leppimine selle
linnaga toimub mõlemal korral aga alles järgmisel päeval, kui meid võõrustavad siin 1940. aastal Eesti konsuli pojana sündinud Olev Saukas ja tema lellepoeg Leiger.

Ja ikkagi jääb küsimus – kas see linn ongi  s e l l i n e ? Milline?

Päikesepaistes ja ülaltvaates ei saa salata selle linna ülendavat jumet. Me oleme mingi Itaalia korporatsiooni kõrghoone katusel, umbes 43. korrusel, mis on piiriks, kus peatub umbes 18 miljoni elaniku koduks oleva São Paulo pürg pilvedesse. Ilm on haruldaselt selge ja kõikjal ümberkaudu laiub linn. Siin näib kokku olevat 4-5 Manhattanit ja lõunapoolkera Manhattaniks ongi seda linna nimetatud. Ainult et siin näib puuduvat igasugune plaan ja kese, puudub ka saar kui New Yorgi linnakujundust soosiv element. Ehkki mõnes suunas kerkib silmapiiril mäeahelik, siis selle taga linn veel ei lõpe. Kusagil läbi linna voolav Ipiranga jõgi jääb nähtamatuks. Detsembris oma 100. sünnipäeva tähistava Oscar Niemeyeri autoriteedist hoolimata moodustavad selle linna, kui erandid välja arvata, valdavalt isikupäratud kõrghooned.

Allpool ja eriti õhtupimeduses on pilt teistsugune. Tänavatele on kogunenud tonnide viisi saasta, rahvarohketes kohtades särisevad lahtisel tulel lihavardad, lehvib popkorni ja veel mingi terav hapukas lehk, sealsamas asutavad end öö saabumisel magama kodutud, kõrvaltänavatel liiguvad tumedad varjud. Paljude hoonete tühjad aknaavad mustavad mahajäetult. Mind hämmastab, kui kõrgele nende seintele on küündinud erilise andeta grafitijoonistajate käed.

Jääb mulje, nagu erinevalt Riost roniksid siinsed favela’d mahajäetud hoonetes kõrgustesse. Äärelinnades ulatuvad nad sillaaluste pugerikena otse maantee äärde ja kihutavasse autosse avaneb läbilõige majapidamistest.

See on küll vaid põgus ja poeetilise paisutusega mulje. Tänu meie võõrustajatele käime katedraalis ja paigas, kust linn sai kunagi alguse. Muidugi on siin hubaseid kohvikutega raamatupoode, väljakuid, parke ja haljaid oaase, mille leiab mõningase uitamise ja metroosõidu järel ka ise üles. Kuid ma saan suurepäraselt aru Ibirapuera pargi muuseumide kompleksi (muidugi Niemeyer!) betoonil jalgratastega trikitavatest poistest, kes uurivad Euroopasse pääsemise võimalusi.

Neil oleks seal läbilööki, sest nad on vinged jalgpallurid, arvavad nad ise.

Nii rahvarohkeis paigus nagu siin ei jagu kõigile soovitud võimalusi. Ometi imbub õnneotsijaid põhjapoolsetest provintsidest siia järjest juurde. Meie riik kasvab siis, kui valitsus magab, ütles üks brasiillane. Ja lisas: aga õigupoolest sellel riigil ei olegi valitsust.

Need mõrkjad laused samastavad riigi ainult suurlinnadega. Kuid oleksin ometi jõhkralt ülekohtune, jättes mainimata osakese looduslikust eksootikast. Kongressi reisibüroo korraldatud turnee troopilistele saartele pakkus kultuuriprogrammi kõrval piisavalt ajuvaba lõdvestust, võimaldades suurürituse raames süümepiinadeta loksuda rannikulähedases saarestikus mootorjahi pardal, imeda caipirinha’t ja paaris ankrukohas palmisaartele ujuda. Delfiine ei näinud küll keegi ja ahvikari sõelus meie üllatuseks ringi hoopis Rio keskel Suhkrupea otsas kasvavas tihnikus.

Kuid nende turistidele pakendatud elamuste kõrval oli kohalikust publikust täitunud ja ehedat elavat muusikat pakkunud sambaklubi Carioca da Gema külastamine Rio de Janeiros juba nii ilmselge kultuuriline tegevus, et seda tuli harrastada mitmel ööl järgemööda. 

Teiseks, selles käimasolevas uurimisprotsessis on ka Eesti sees: ka meie pole veel suutnud rahulikult raamistada  sõjajärgset/nõukogude perioodi. Kas meiegi võime kasutada võlusõna “modernism”: mis oli nõukogude modernism, sotsialistlik modernism, Hruštšovi modernism jne? Kuidas hinnata oma sõjajärgset kunstilugu, millised kriteeriumid peaksid olema selle perioodi ajaloolise uurimise aluseks? Võib tunduda, et jälle keerutatakse nn metodoloogia ümber nagu nõukogude ajal, kus avameelset analüüsi tihtipeale asendas metodoloogiliste küsimuste arutamine, uurimisviisi enda pisidetailidesse süvenemine, mis päästis vastutusest tegeliku ajaloo faktidega silmitsi seismise eest. Siiski see pole nii: praegune teoreetiliste raamide otsimine on elementaarne kohustus, enne kui hakata tõsimeeli kirjutama sõjajärgse eesti kunsti ajalugu.

Kolmas põhjus on institutsioonisisene ja puudutab Kumu kunstimuuseumi teadusstrateegiat. Eesti Kunstimuuseum, sealhulgas Kumu, pole ametlik teadusasutus, kuid pole mõeldav, et nii suurte kogudega muuseumis ei tehta teadustööd. Meie kogude eripärasem osa on praegu uute hinnangute valgusel suuresti läbi uurimata nõukogude periood, ja muuseumi kohustus on teha kõik, et see periood saaks endale teaduspõhise raamistuse. Just see on ka põhjus, miks muuseum teeb koostööd teiste uurimisasutustega ja seda ka valdkondadeüleselt, nagu eeloleva filmikonverentsi puhul näha.

Sarja “Koht ja paik” jätkukonverents “Via transversa. Endise idabloki kadunud filmikunst” korraldatakse koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühmaga. See üritus toob 5. ja 6. X Kumu kunstimuuseumi auditooriumisse kümmekond tunnustatud Ida-Euroopa filmipärandit uurivat filmiteadlast Põhja-Atlandi, Kesk- ja Ida-Euroopa ning Skandinaavia ülikoolidest ja rea tuntud spetsialiste ning noori uurijaid Eestist. Konverentsil käsitletakse endise idabloki riikide ja Nõukogude Liidu filmikunsti 1940. aastate teisest poolest kuni sotsialismileeri kollapsini 1990. aastate alguses. Kuna pilk XX sajandi filmikäsitlustele annab tunnistust sellest, et Ida-Euroopa filmipärand on läinud ajalookirjutuse hammasrataste vahel “kaduma”, keskendutakse konverentsil neile teemadele, mis on peamiselt nn. suurte meistrite teostele panustanud uurimisväljal seni kas marginaliseeritud või üldse puudunud: Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa meelelahutuslikud žanri- ja lastefilmid, põhivoolu populaarne filmiloome, vabariiklike väikestuudiote, eriti aga Baltikumi toodang. Nii püüab konverents muu hulgas problematiseerida senist harjumuspärast filmiajaloolist väärtusskaalat. Eraldi sessioon on pühendatud ruumi- ja arhitektuurirepresentatsioonidele, mis ühelt poolt avavad karmide ideoloogiliste piirangute raames toiminud filmikunstis teataval määral avaramaid võimalusi põlu all olnud teemade käsitlemisel, teiselt poolt aga demonstreerivad hästi toonast ühiskondlikku, poliitilist ja kultuurilist mentaliteeti. Samuti olulise teemana kerkib dissidentluse probleem, nimelt dissidentluse võimalikkus toonases filmikunstis kui rangele riiklikule kontrollile allutatud kultuurivaldkonnas. Konverentsi eesmärk on ka Baltimaade filmipärandi toomine rahvusvahelisele uurimisareenile ning regioonisisese dialoogi ja diskussiooni tekitamine, sest kuigi jagame ühist ajalugu ja kogemusi, on vähemalt filmiteaduses puudus omavahelistest kontaktidest. Seetõttu on Baltikumi kinoajaloole ette nähtud eraldi ettekannete plokk. Konverentsidest lähemalt saab lugeda aadressil www.ekm.ee/kumu/sygiskonverents

“Eesti naiskirjanikud”, osalevad Doris Kareva, Eeva Park, Maarja Talgre.

“Eesti ja Euroopa”, Toomas Hendrik Ilves, Tunne Kelam, Gunnar Hökmark.

“Autori hääl”, Märt Väljataga, Rein Raud, Krista Kaer, Boel Unnerstad.

“Kaasaegne eesti luule”, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Jonas Ellerström.

“Poliitika, proosa ja emotsioonid”, Piret Viires, Berk Vaher, Helga Nõu, Enn Nõu.

“Ilmar Laaban, omaenda häälega poeet”, Andres Ehin, Aase Berg, Jonas Ellerström.

“Eesti lasteraamatud”, Jaanika Palm, Viive Noor, Ilon Wikland, Helga Nõu.

“Eesti – Põhja- või Baltimaa?”, Jaan Kaplinski, Lennart Limberg, Maarja Talgre.

“Soome-ugri hing”, Anzori Barkalaja, Hasso Krull.

“Eesti XX sajandi ajaloo pea- ja kõrvalteed”, Mart Laar, Hain Rebas, Lennart Limberg.

“Estonia and Sweden – We´re Friends Forever!”, Kalli Klement, Johanna Ulrika Söderholm.

“Eesti kirjandus Rootsis, rootsi kirjandus Eestis”, Anu Saluäär, Ülev Aaloe, Johan Nilsson, Annika Bladh, Hanna Axen.

Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe. Ühest küljest oluline erutab liigselt, teisest küljest – see erutus on viljatu, lihtsalt väsitab. Erakordsetes intellektuaalsetes sündmustes on midagi kohustavat, mis võib võtta hingerahu, mingi vaimne hierarhia, mida ei saa kuidagi enam ära kaotada. On parem, kui võimsad fenomenid elavad rahulikult omas mõõtmes. On ainult hea, et viimaste aegade kõige olulisemad allikapublikatsioonid ei ole kultuurimeedias saanud peaaegu mingit vastukaja. Näiteks “sajandi editsioon” – O. W. Masingu ja H. Rosenplänteri kirjavahetus, suurejoonelised Kelchi kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika tõlked, Kristiina Rossi kirjakeele ajaloo allikate väljaanded, viimati täiesti erakordne saavutus A. T. Helle “Lühike sissejuhatus eesti keelde” (1732). Et J. Chr. Brotze “Estonica” ilmumist kergelt tervitati, oli isegi pisut ootamatu. Allikapublikatsioonid mõjutavad teaduse arengut niivõrd palju laiemas ja sügavamas perspektiivis, et seda lihtsalt ei näe, kui samasse mõõtkavasse ei sisene, ja ehk on paremgi. Kas jõudis 2000. aastal üldse kusagile ajalehte rahutukstegev uudis Ene Jaansoni filigraanse kataloogi “Tartu ülikooli trükikoda 1632–1710” ilmumisest, mille pinnal on lühikese ajaga võrsunud juba terved teadusharud ja koolkonnad ja see on alles algus?

Kohane oleks vaikida ka P. Cornelius Tacituse “Germaania” (aastast 98 p Kr) kommenteeritud eesti tõlke ilmumisest. Iseenesest väga lühike teos on kahe tuhande aastaga kasvanud mõtteliseks hiiglaseks, sest selle käsitlused ja tõlked moodustavad juba ise raamatukogu. Isegi tõlkimata seisundis on see olnud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse alustalasid üle sajandi, sest Tacitus on mäletatavasti esimene, kes mainib aesti hõime “Germaania” 45. peatükis, kirjeldades neid piisavalt umbmääraselt ja samas piisavalt unelmlikult. Erialakirjanduses jäetakse unelmlikkus kõrvale, fakti üle arutletakse kainelt ühtpidi ja teistpidi, aga alles terviktõlkest näeb, et kavatsetult või mitte, aga aestide kirjeldus on tuntav teose poeetilise kulminatsioonina. Rahulikult kulgeva asjaliku kirjelduse sees ilmub järsku uus peatükk, mis mõjub täiesti eepose algusena: “Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …” (lk 23). Siit kohaselt jätkata suudaks ainult Vanemuine. Tacitus ise takerdub hetke pärast ja kirjeldab siis pisut järsu ja raskepärase lõpetusena värvikalt fennide loomalikku, kuid ikkagi õnnelikku elu.

Kirjeldatakse suurel määral Eesti tänapäevaTacituse “Germaania” on ainus teadaolev etnograafiline monograafia ladina kirjanduses ja omas žanris vaikimisväärselt täiuslik. Kahtlemata võivad sakslased uhked olla, et see käsitleb just nende esivanemaid. Germaani hõimude hulk ja eripära, mis lugejale avaneb, on tõesti uskumatu. Ent maa, kus nad elavad, on “maastikult inetu, kliimalt karm, elamiseks ja vaatamiseks sünge”, kuhu keegi ei hakkaks Aasiast, Aafrikast või Itaaliast minema, kui see ei oleks ta kodumaa (lk 5). Seda katavad üldiselt “kohutavad metsad või eemaletõukavad sood” (lk 6) ning “isegi veistel puudub seal tavapärane auväärsus ja lauba uhkus” (lk 7). Seal elavad inimesed, kellel on “suured ja ainult rünnakuks sobivad kehad” (lk 6). Edasi lugedes tekib aga ilmutuslik äratundmine, et tegelikult kirjeldatakse algusest saadik suurel määral Eesti tänapäeva: “arg ja lausa saamatugi näib muretseda higiga seda, mida võid hankida verega” (lk 11), “see on imestamisväärt loomuvastuolu, et ühed ja samad inimesed armastavad niimoodi laisklemist ja vihkavad rahuaega” (samas), “kirjatähe saladused on ühtmoodi tundmata nii meestele kui ka naistele” (lk 13), “kellelgi pole häbi päevad ja ööd läbi juua” (lk 14), “täringuid mängivad nad kaine peaga tõsiste asjade keskel sellises võidu- ja kaotusehulluses, et olles kõik maha mänginud, heidavad nad viimse lõpuviske omaenda vabaduse ja keha peale” (lk 15), “tavaliselt ei tapa nad [orja] mitte karmi korra tõttu, vaid äkkvihast” (samas) jne. Tacituse kirjeldusi võrreldes võiks tõdeda, et Eesti tänapäeva probleemid ei tulene mitte okupatsiooniajast, vaid sellest, et eestlasi on suudetud hoopis germaniseerida. Eestlase praeguse mentaliteedi võiks rahulikult paigutada I sajandisse, ja nimelt Germaaniasse, mitte õilsate aestide alale, kes korjavad vabatahtlikult merevaigu ise kokku, annavad ära ja võtavad tasu vastu imestunult (lk 24).  

Just Tacituse aktuaalsus on see, mis paneb vaikimisnõuet rikkuma. Kuigi see aktuaalsus ilmneks selgemalt, kui oleks võimalik eesti keeles lugeda ka tema “Ajalugu” ja “Annaale”. Kui piirduda ainult “Germaaniaga”, võib tõesti jääda arusaam, nagu uurijad väidavad, et Tacituse tsivilisatsiooni-mõistmist valitseb printsiip climax ad peius ‘kasv halvema suunas’: mida kaugemal Roomast, seda metsikumad, uskmatumad ja ebademokraatlikumad on rahvad. Seda võiks õigeks pidada ainult mööndustega, pigem ühe allprintsiibina ajalookäsituses, mis ilmneb kogu tema pärandis: ajaloos valitseb mõistatuslik püüdlus või kalduvus tühise ja absurdse poole. Seda püüdlust võib näha iga päev. Inimene vajab sotsiaalse olendina kogukonda, aga ta muutub, kui ta sellesse siseneb, sattudes gruppide ja kollektiivsete reaktsioonide pingealasse. Kollektiivis areneb servitus ‘orjus, orjalikkus’, seepärast nõuab virtus ‘voorus’ isiksuse vabadust. Lisaks massipsühholoogia tundlikule kirjeldamisele on Tacitus rooma ajalookirjanduses vist küll kõige nüansseeritumalt kujutanud poliitika patoloogiat: kuidas võim määndab valitsejaid ja laostab alamaid, kes harjuvad tegevusetusega ja hakkavad eelistama eestkostet, ning kuidas üks väärastunumaid tulemusi on sõnade tähenduse muut(u)mine: vabadus tähendab ‘võimu’ või ‘anarhiat’, humanitas ‘alistamist’; sõna pietas kasutatakse emamõrvaja Nero kohta jne. Sellises kontekstis saaks tõde otsida pigem inimese sisemuses – see on psühholoogiline nähtus. Tacitusel saab ajaloolises põhjuslikkuses tähtsaks irratsionaalsus – meelsus, nagu ilmneb siin-seal ka “Germaanias”: “igas lahingus saadakse esimene võit silmade kaudu” (lk 23). “Ajaloo” ja “Annaalide” taustal võiks “Germaaniat” näha pigem positiivsena, sest seal selletaolist mädanemist, näivelu ja valet ei ole.

Teadusfond eelistab maniküüri ja nahahooldust

Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.

Seda enam on nauditav, et ka Kristi Viidingu tõlge, mida on lihvinud Kaspar Kolk, on väga elegantne välja tulnud. Ülesannet ei ole endale kergemaks tehtud, Tacitust ei ole lihtsamaks tehtud. Erakordne vastutus sellise kaaluga allika avaldamisel on professionaalselt ära talutud. Kui raske võis olla juba ainuüksi hõimunimede korrastamine ja vastete leidmine, seda teavad ainult nemad.

Kommentaarid on suudetud jätta opti­maalsesse mahtu, järelsõna kirjutatud tacitus­likult – napilt, aga väga tuumakalt ja hoolikalt. Ei pea kahetsema, et eesti tõlge ilmub soome tõlkest (1865) ligi 150 aastat hiljem, vaid tuleb rõõmu tunda, et varasematele Tacituse tõlgetele Ülo Torpatsilt (“Cn. Julius Agric
ola elulugu”) ja Richard Kleisilt (“Annaalide” katkendid) “Rooma kirjanduse antoloogias” (1971) on lõpuks tulnud vääriline jätk. Ja tuleb õnnitleda ka Loomingu Raamatukogu, et üks piinlikumaid tühikuid eestikeelses trükisõnas on rahumeeli täidetud.

Akadeemilised allikapublikatsioonid ja teaduslikult kommenteeritud tõlked on humanitaarteaduste süda ja südametunnistus. Vastutus nende puhul on kõige suurem ja nende mõju on kõige sügavam ja kestvam, sest tuleb mõelda vähemalt 50 aastat ette ja ometi ei saa kuigivõrd ette mõtelda. Eesti Teadusfond aga näiteks sellise töö finantseerimisest enamasti huvitatud ei ole, eelistades pindmisi projekte, maniküüri ja nahahooldust, sest südant ei ole ju näha.

Kõige olulisem valdkond on jäetud justkui üksikute inimeste eralõbuks, sest enamasti seda ka ei osata väärtustada – ETF-i aruandes puudub õieti selletaoliste tervikväljaannete jaoks kirjeldus. Loomingu Raamatukogu entusiasm niisuguse allika avaldamisel on seetõttu vabastav ja tervistav, väga inspireeriv ja samas tasakaalustav: kui osta Tacituse-vihk värskel suvehommikul tänavakioskist, näib, nagu oleks see kirjutatud eile, ja Eesti tundub olevat piiritute vaimsete võimaluste maa.  

Kuidas suhtud ideesse, et iga maja numbrisildil on kirjas ka maja projekteerinud arhitekti nimi (tüüpprojekti puhul selle projekteerija nimi)? Kas see võiks tõsta arhitekti vastutust ning arhitektuuri kvaliteeti?

(Vt Kaarel Tarand, „Looja nimi igale majale”, Sirp, nr 36, lk 2.)

Arhitektid on läbi aegade maju oma nimega sidunud heal meelel nii uhkusest, edevusest kui ka meistriallkirjana. Kindlasti aitaks see kvaliteedile kaasa. Praegu näeb Eesti Arhitektide Liit  vaeva palju reaalsemate muredega nagu see, et maja arhitektuurse projekti võib koostada ainult arhitekti eriala õppinu jms. Samuti ootame, et projekti vastuvõtmisel oleks nõutav arhitekti allkiri. Vastasel juhul võib protsessi käigus ehitaja või arendaja muudatusi teha vastavalt oma soovile arhitekti kaasamata. Nii kahjuks ka pidevalt tehakse. Mõistuspärane oleks ikka selline jada: erialane diplom kätte, allkiri projektile, allkiri valmismaja vastuvõtu dokumentidele ja siis silt seinale kui väljateenitud au.