Toeta

In memoriam

  • Eestist oled sa võetud ja Eestiks pead sa saama?

    KÄRT KELDER

    Istusin suvel Berliinis bussis, kui järsku kõnetas kõrval seisnud naisterahvas mind eesti keeles – olime tuttavaks saanud viis aastat tagasi, kui temaga samas linnas elasin. Rääkisime tühjast-tähjast, aga ka sellest, miks tema Eestisse naasta ei tahaks. Peamine, mis kõlama jäi, oli see, et eestlased ei oska elada. Nagu oleks A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ meile sündides verre süstitud, et peame kogu aeg töötama ega võta aega puhkamiseks ja elu nautimiseks. Kuulanud kaas(välis)maalast, pidin selle koha pealt nõustuma. Berliinis elades oli rohkem riiklikke pühi ja vabu päevi ning raha jäi rohkem kätte kui Eestis, kuigi üür oli kõrgem. Olles tagasi kodumaal, tunnen, et ütlemine „puhkan hauas“ on üha aktuaalsem.

    Rändest on mõnikord räägitud kui rahvust ja kultuuri ohustavast tendentsist: kes lahkub, ei pruugi naasta või jääb oma sünnimaale kaugeks. Väikesearvuline rahvus võib hääbuda. Mida aga siis teha? Sel aastal avaldati välisministeeriumi tellitud uuring „Noored eestlased välismaal: lahkumise põhjused, suhted Eestiga ja tagasipöördumine“, mille viisid läbi Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi teadlased Terje Toomistu, Aet Annist ja Rein Murakas. Selle eesmärk oli teha ettepanekuid diasporaapoliitika kujundamiseks. Peale küsitluse 20–35aastaste eestlaste seas, kes olid viimase kümne aasta jooksul väljamaal õppinud või töötanud, kasutasid Toomistu, Annist ja Murakas andmeid Balti Uuringute Instituudi tunamullusest tööst „Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal“.1

    Rändeteemat käsitletakse uuringus kuues peatükis: lahkujate taust, minekumotiivid, suhe Eestiga, kogukondlikkus, tagasipöördumise põhjused ja COVIDi-pandeemia mõju. Seitsmes peatükk sisaldab ettepanekuid diasporaapoliitika kujundamiseks. Arutletakse, kuidas tagada lahkujatele võimalus olla Eestiga kontaktis ja siinses elus kaasa rääkida, ning räägitakse kaugtöö võimaluste üle. Samuti rõhutatakse ühiskonna hoiakute muutmise vajadust. Uuringus ei leidu iseenesest palju üllatusi, kuid loetu pani mõtlema, kas Eestisse jäämine sobib igaühele.

    Artiklit kirjutades mõtlesin vestluste peale välismaalaste ja eestlastega, kes olid Eestist lahkumas või juba lahkunud. Peamised faktorid, mis ajendavad ära minema, on rahulolematus ühiskonnaga või kliima, viimane domineerib välismaalaste puhul. Uuringu põhjal on aga peamine Eestist lahkumise põhjus soov maailma näha. Sellise tulemuse võis muidugi tingida vastajate vanus. Samas, kuna olen ka ise elanud välismaal, pean tõdema, et teises kultuuriruumis elamine laiendas kindlasti minu teadmisi ja avardas maailmapilti. Naasnuna näen, et kogetu annab võimaluse muuta seda, mis on Eestis minu jaoks puudu. Ärakäimine on seega positiivne, sest selle tõttu tajub inimene, mis osas ühiskonnas kaasa rääkida. Eks ole siit tulnud ka tõdemus, et lihtsam on kolida ja jääda sobilikumasse keskkonda, keerulisem on keskkonda sobilikuks muuta.

    Kui rääkida keskkonnast, siis suhtumine kaaskodanikesse on ja jääb Eestis proovikiviks. Uuringus peegeldub vastajate poolehoid näiteks kodumaa loodusele, kuid eestlaste hoiakud kutsuvad vastanuis esile vastakaid tunded: „…see õhk on kuidagi puhtam või nagu teistsugune […] Ja siis sa nagu kuidagi jah, paar päeva läheb aega, aga siis sa sulandud kuidagi tagasi. Ja sa hakkad märkama kõiki asju, aah, et kõik on nii kurjad … kogu aeg ja nagu kõik siuksed asjad“ või: „Tunnen, et Eestit varjutab nõukogude mentaliteet, taak. Hästi pigem ei öelda, kui paistad silma, astutakse kanna peale. Välismaal tunnen, et meelestatus on teine – ollakse üksteisele rohkem toeks. Kui sul läheb hästi, läheb ka mul hästi.“

    Oluline tagasipöördumist takistav tegur on ka hirm palgavaesuse ees ja kartus, et ei saada majanduslikult hakkama: „Tuleks tagasi ehk siis kui meie majandus, Eesti majandus oleks nagu … vähe parem, et seal nagu ikkagi ära elada saaks.“ Ka 2023. aasta Eesti inimarengu aruandest loeme: „Eluga rahulolu Eestis sõltub inimese vanusest, sissetulekust, tervisest, tööalasest staatusest [—] Tööstaatus ja sissetulek koos mõjutavad eluga rahulolu enam kui demograafilised tegurid.“

    Statistikaameti andmetel on Eestis nii suhtelist kui ka absoluutset vaesust varasemast rohkem. Isegi kui räägitakse palgatõusust, ei tunne paljud, sealhulgas ka mina kõrgharidusega kultuuritöötajana, et elukvaliteet on paranenud. Hinnatõus astub sissetuleku tasasele paranemisele korralikult kanna peale. Väidet kinnitab välismaal elavatelt tuttavatelt ja sõpradelt kuuldu. Eestis käies ehmatab neid siinne hinnakasv koduriigi hindadega võrreldes, sest suuremate ja suurenevate palkade juures on seal hinnad samal tasemel või isegi langevad.

    Nagu ütles uuringus üks välismaale elama läinud naine: „Olen pärit vaesest ühe vanemaga perest väikesest maakohast. Ülikooli ei oleks ma sisse saanud oma lõputunnistuse tulemustega ja nagunii ei oleks olnud suuteline majanduslikult hakkama saama, kui oleks edasi õppima läinud. Tundus, et Eestis oli tulevikku ainult kas majanduslikult kindlustatud kodudest tulnud ja/või väga helgete peadega noortel. Kuna ma ei kuulunud (või nii pani koolisüsteem mind tundma) kumbagi gruppi, siis tundsin, et minu tulevik Eestis oli ainult mingit vähe oskusi nõudvat madalapalgalist tööd teha.“

    Aina enam näib, et Eesti liigub niširiigi poole: majanduslikult pole väikeriigis lihtne hakkama saada inimesel, kellel pole piisavalt tegutsemisjõudu ja/või sotsiaalset kapitali. Lihtne pole isegi neil, kel on hulganisti kultuurilist kapitali, võtkem või näiteks hiljuti esile kerkinud näitlejate palgamure. Toimetulekuraskused on ka inimestel, keda teatrilembeses Eestis peetakse tihtilugu (kultuuri) koorekihiks. Pingutama peab, kuid nagu artikli alguses kirjutatud – kas elu peab olema pidev pingutamine? Samuti tasub mõelda vormeli „tublimad saavutavad edu“ asemel mõnikord ka tugevamatele tugistruktuuridele, mis võiksid aidata tagasihoidlikumatel inimestel väljamaale kolimise asemel väljapääsu leida.

    Ühelt poolt on arusaadav, et kutsutakse majandust ergutavaid talente koju, et edendada ühiskonda. See on vajalik ning seetõttu on ka oluline pidevalt leida tippjuhtidele ja -spetsialistidele väljundit. Küll aga on küsimus, kuivõrd oodatakse koju neid n-ö tavainimesi, kes on Eestist lahkunud pöördvõrdelise põhjuse tõttu: nendel pole niinimetatud ühiskondlikult kasulikku talenti, ei sotsiaalset ega majanduslikku kapitali. Või neid, kelle identiteet nõuab siinses kultuurikliimas liiga palju selgitamist.

    Eestis on alatine mure, kas ja kui kauaks jääb püsima meie kultuur ja väikesearvuline rahvas. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Aga kas see viimne muld peab olema kodumaa oma? Kui Ernest Hemingwayd õigesti tsiteerida, siis on ta kirjutanud, et „ükski Lõunavete korralik jahisadam pole täielik ilma vähemalt kahe eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tšekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga“2 ning seda Eesti aja­lehtedele.

    Maailma nägemine annab võimaluse olla ka osa sellest, samuti informeerib, mida võiksime lisaks olemasolevale tahta. Võib isegi öelda, et eestlus on vahepeal paremini peidus mujal kui Eestis. Olles sobilikus kultuuri- ja majandusruumis endale sobilikul viisil, võib tekkida suurem sümpaatia oma juurte vastu, soov hoida seda kultuuri, mille säilimise pärast südant valutatakse. Eestit on mõnikord parem vaadata kaugelt.

    1 https://www.ibs.ee/publikatsioonid/eesti-valiskogukonnad-identiteet-hoiakud-ja-ootused-eesti-riigi-suunal/

    2 Vt Lea Larin, Kaks eestlast igas sadamas. – EPL 6. III 2004.

     

  • Kui eist ei piisa

    ANDREI LIIMETS

    Tallinna Linnateatri „Nõusolek“, autor Nina Raine, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Kristjan Suits, helilooja Vootele Ruusmaa, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Kaspar Velberg, Sandra Uusberg, Tõnn Lamp, Hele Kõrve, Märt Pius, Maiken Pius ja Külli Teetamm. Esietendus 4. XI 2023 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

    Hiljuti teatrite rahastusotsuseid langetanud kultuuriministeeriumi komisjon kirjutas Tallinna Linnateatri repertuaari kohta, et selle ambitsioon on keskmine, loomingulise teostuse ja ajakohasuse tase kõrge ja keskmise vahel, tänapäevaga suhestutakse pigem kaudselt. Novembris lavale jõudnud „Nõusolek“ on kahtlemata näide just nüüdisaegsusest.

    Nõusolekust – kokkuleppest seksuaalseks tegevuseks teise inimesega, mida väljendatakse ja mõistetakse vastastikku – räägitakse praegu meedias, poliitkoridorides ja sõpruskondades. Lehe ilmumise päeval saab avalikuks kampaania ahistamise märkamiseks ööelus. Kumu näitusel „Kui keha ütleb Jah+“ räägitakse piiride seadmisest ja rõhutatakse õigust oma keha üle. Ettevalmistamisel on nn nõusolekuseadus, mis muudaks seksuaalse vägivalla määratlust.

    Teadlikkus seksuaalse vägivalla olemusest on viimaste aastatega järjepanu tõusnud, settib ka arusaam selle mõõtmetest: statistikaameti mulluse uuringu kohaselt on kogenud seksuaalset vägivalda kümnendik naistest. Füüsilise ja vaimse vägivalla näitajad on veel kõrgemad. Kokku ulatub lähisuhtes vägivalda kogenud naiste – jah, paraku on toimepanija peaaegu alati mees – osakaal 41 protsendini.

    Ometi tähendavad seksuaalsusega seotud tabud, lähisuhtevägivalla varjatud iseloom ja ohvrirolliga kaasnev süütunne, et avalikkuse ette jõuab vaid väike osa koduseinte vahel toimuvast ning paljudele on tegemist kauge abstraktse teemaga. „Ja kui vägivalda kannatanud inimene julgeb viimaks ometi küsida abi, siis teda naeruvääristatakse, või mis veel hullem, talle visatakse näkku, et meie isiklikult pole küll kohanud mitte ühtegi naist, kes oleks kodus kolki saanud,“ nagu laulab Kaisa Ling äsja Pärnu naiste tugikeskuselt vägivallaennetuse auhinna Okas pälvinud ansambli Sibyl Vane loos „Hertsoginna“.

    Need on ühiskonna ülikarmid raamid lavastuse „Nõusolek“ ümber, kus on kokku seotud kaks väidetava seksuaalse vägivalla juhtumit. Esimeses vaatuses on ohvriks Gayle (Külli Teetamm), kelle esitatud vägistamissüüdistus on parajasti kohtusse jõudmas. Laval pälvib küll peamise aja ja tähelepanu juristidest sõpruskond, kelle seast satub üks mees ühele, teine teisele poole juhtumi rindejoont – vastavalt riigipoolse süüdistuse esitaja ning süüdistatava advokaadina.

    Pidu enne pakast. Jan – Tõnn Lamp, Edi – Kaspar Velberg.

    Kui Gayle’i puhul on tegemist vaimset ja füüsilist tervist laastava traumakogemuse, heitlusega elu ja surma peale, siis peategelastele, küünilisele Edile (Kaspar Velberg), tema jõulisele abikaasale Kittyle (Sandra Uusberg), Edi varjus kannatavale Timile (Märt Pius) ning omavahel jagelevatele Janile (Tõnn Lamp) ja Rahelile (Hele Kõrve) on tegemist ennekõike intellektuaalse, para­grahvide sõnastuse ja retooriliste argumentide vahel sõeluva vehklemisega. Mängu ilu ja võidu saavutamine kerkib selles performatiivses sõnakunstis moraalsetest kaalutlustest olulisemaks.

    Kuigi Gayle’i lugu jääb rohkem taustal pulbitseva katalüsaatori rolli, ilmestab see hästi ohvri õigussüsteemi hammasrataste vahele jäämist, talle esitatud ootusi ja nõudmisi, millele on traumaseisundis raske, kui mitte võimatu, vastata. Mida süüdistuse esitamine ja seejärel nii juriidilise kui ka avaliku ristküsitluse keskele jäämine tähendab, tasub lugeda näiteks Chanel Milleri 2019. aasta raputavast autobiograafilisest raamatust „Tea minu nime“ („Know My Name“).

    Kannatuste mängustamine tähendab peategelastele ka pidevat emotsionaalset distantsi, mis ilmestab levinud suutmatust mõista toimepanija või ohvri rolli, veelgi vähem iseennast ühes neist teadvustada. Teine vaatus toob aga valu otse koju kätte, kui Edi ja Kitty vahel leiab aset tüli ning sellele järgnev füüsiline kokkupuude, mille täpsest iseloomust esitab kumbki hiljem oma versiooni.

    Ühtäkki satub kõike omaenda tugevale ja rangele loogikale allutav Edi süüdistatava rolli, Kitty aga vastamisi juriidiliste nüanssidega, mis puudutavad õiglust ja laste hooldusõigust. „Võite minna kohtusse,“ sõnab talle perelepitaja. „Aga paraku jätaks see vägagi sellise kättemaksuks lajatamise mulje. Ja tekib ka küsimus, miks te õigel ajal ei teatanud.“

    „Nõusoleku“ tekst on tihe ja särtsakas. Selle autoriks on hinnatud inglise dramaturg Nina Raine (kes on vene kirjaniku Boriss Pasternaki õetütre tütar). Muide, Suurbritannias jõustus nõusolekuseadus juba 2003. aastal. Esmakordselt 2017. aastal Ühendkuningriigi Rahvusteatris lavalaudadele jõudnud „Nõusolek“ torkab mitmeid õiguslikke ja ühiskondlikke valupunkte, vaheldab traagikat mõningase musta huumoriga ning kulgeb suuresti klassikalise agatha­christieliku krimiloona.

    Pealkiri võib isegi pisut eksitada, sest nõusoleku problemaatikaga ei minda kuigi sügavale ka Taago Tubina käe all Tallinna Linnateatris. Kuigi mõlema juhtumi näitel illustreeritakse õiguslikke hallalasid, areneb teine vaatus ennekõike lahinguks tõe suhtelisuse üle. Vaatajale antakse infot kild killu haaval, kõnealust sündmust ennast näitamata, mis teeb keerulisemaks ka hinnangute andmise. Empaatia kannatanu suhtes kohtub siin empaatiaga õigussüsteemi vastu, mis peab osalise, suusõnalise ja sageli äärmiselt vastukäiva info põhjal otsuseid langetama.

    Kuigi peategelased moodustavad alguses lähedase sõpruskonna, avanevad lavastuse käigus nendevahelised üha julmemad konfliktid – olgu peresisene kiuslikkus, petmised ja valetamine, meeste omavaheline sõrgade ristamine professionaalse ego paitamiseks. Nii tõuseb seksuaalse vägivalla kõrval esile veelgi peidetum vägivalla vorm – vaimne vägivald.

    Parim kaasus on Edi – omaenda õigsuses pealaest jalatallani veendunud, peaaegu nartsissistlike kalduvustega mees, kelle terav keel ja esmaklassilised retoorilised oskused teevad ta võimeliseks musta valgeks rääkima. Kerge on meenuma Eesti Noorsooteatri suurepärane koduvägivallateemaline „Teises toas“, kus üha jõhkramaid tegusid toime pannud tegelane Brent mõjus laval Sander Roosimäe esituses end õigustades kõhedust tekitavalt rahulikult, argumenteeritult, veenvalt.

    Tugevam argument peakski reeglina võitma, ent lähisuhe pole heitlus võidu pärast. Edi seevastu elab pidevas lahinguseisundis, kus peaaegu iga suhtlus koosneb õigest ja valest, tõesest ja väärast, võitjast ja kaotajast. Suh(e)tesse lisab see aga pea märkamatult piisk piisa haaval mürki, mida teises vaatuses lavalt juba pangega vaatajale vastu vahtimist heidetakse. „Ega teie, tibud, ei paista ka väga õnnelikud, seda ma võin teile täitsa ilma rahata ütelda,“ sisiseb Gayle esimese vaatuse lõpus ettenägelikult.

    Kaspar Velberg on laval Edina suurepärases hoos, teiste sooritustes ja õigupoolest kogu lavastuses näib formaalne korrektsus jäävat tõelist emotsionaalset toorust piirama. Teemad on elulised ja olulised, ent mingi ehedus läheb laval ometi kaduma – enim ilmub seda teise vaatuse stseenidesse, kus tegelased endasse kogunenud mäda kogu täiega välja lasevad.

    Vaadata tasub aga juba ainuüksi teemade ajakohasuse ja olulisuse tõttu. Kui kogu tõe suhtelisuse juures midagi kaasa võtta, võiks selleks igal juhul olla empaatia kannatanu suhtes ja arusaam, milline erinevus on tänapäevaseski õiguspraktikas rakendatava „ei on ei“ ja nõusolekuseaduse pooldajate rõhutatud „jaa on jaa“ vahel. Esimene seab vastutuse ohvrile. Teine eeldab aga entusiastlikku nõusolekut, mida saab soovi korral tagasi võtta. Vaimne vägivald on ja jääb veelgi keerulisemaks teemaks, mille vastu aitab vaid varane tundekasvatus, enesejuhtimisvõime ning alandlikkus ja empaatia teineteise suhtes.

     

  • Aukartustäratava tiitlite nimistuga helilooja ja dirigent

    ÄLI-ANN KLOOREN

    ERRi aasta muusiku tiitli pidulik üleandmine ja kontsert 12. I ERRi uudistemaja 1. stuudios. Kammerkoor Head Ööd, Vend ja Johan Randvere (klaver), dirigent Pärt Uusberg. Kavas Pärt Uusbergi teosed.

    Eesti Rahvusringhäälingu (varasema nimega Eesti Raadio) aasta muusiku tiitlit on välja antud 1982. aastast ja esimesena omistati see Kalle Randalule. 2023. aastal lisandus aasta muusiku väärikasse nimekirja helilooja ja dirigent Pärt Uusberg [lause veebis täpsustatud – toim].

    Hoolimata noorest east on Uusbergi auhindade, stipendiumide ja tiitlite nimistu aukartustäratav. 2011. aastast on teda peaaegu igal aastal mingil moel tunnustatud: Veljo Tormise fondi stipendium, kahel korral aasta koorihelilooja, aasta kooriplaat, aasta dirigent, noore kultuuritegelase preemia, Marje ja Kuldar Singi noore muusiku preemia, Tõnu Kaljuste stipendium, stipendium „Ela ja sära“. 2023 oli aga Uusbergile eriliselt helde: lisaks aasta muusiku tiitlile jäävad siia ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi Gustav Ernesaksa allfondi peastipendium ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Kõigi nende preemiate andmisel toodi peapõhjusena välja tema tegevus XIII noorte laulupeo „Püha on maa“ kunstilise juhina. Uusbergi kunstilise juhi rolli asumine oli loogiline jätk tema senisele tegevusele laulupeohelilooja ja -dirigendina: esimest korda kõlas tema teos laulu­kaare all 2011. aastal ja 2019. aastal tegi ta laulupeodirigendi debüüdi.

    2022. aastal toimuma pidanud, kuid pandeemia tõttu aasta võrra edasi lükatud laulupidu jääb eredana meelde veel aastateks. Esimesena meenub loomulikult meeletu vihmavaling – nii läbivettinud kuulajaid ei mäletagi kunagi näinud olevat. Sadanud on pidude ajal ju varemgi, aga et suurem osa kuulajaid nii vapralt äärmuslikke olusid trotsis ja lõpuni kohale jäi, annab tunnistust millestki erilisest. Pärt Uusberg on mitmel pool rõhutanud, et laulupeo korraldamine on meeskonnatöö, ometigi on kõige aluseks siiski kunstilise juhi idee ja kujutlus kavast ja peo ülesehitusest, mis sel korral olid erakordselt õnnestunud. Uusbergi sõnul oli tema eesmärk korraldada laulupidu, mis ei oleks meele­lahutuse, vaid rohkem kultuuri osa, ning teda tõukas laulupeo kunstiliseks juhiks kandideerima see, et noorte laulupeod pürivad sageli üleliia püüdlikult olla noortepärased. Olen täiesti nõus Uusbergi arvamusega, „et noori tuleks võtta vaimses mõttes tõsiselt ja et nad on igati süvenemisvõimelised. Ühtlasi on oluline noori harida, vaimselt rikastada, mitte pakkuda neile vaid kergelt kätte tulevat, meelelahutuslikku rõõmu.“* Laulupidude „veteranina“ on mind alati häirinud – nii ammustel aegadel noore lauljana kui ka hiljem küpse kuulajana – võltsilt rõõmsad popilike rütmidega laulud, mis tegelikult ei paku kellelegi midagi. See ei tähenda, et ei võiks noorte­päraseid lugusid kirjutada, aga noored ei ole rumalad – nad saavad kohe aru, kui lugu on tehtud n-ö poolehoiu võitmiseks, aga mitte südamest. Pealegi häbenevad lapsed ja noored sageli oma sügavamaid tundeid: no kuidas sa ikka poetad sõprade ees pisara isamaa või muu tundliku teema pärast. Aga laulupeol on kõik lubatud ning seetõttu lähevadki lõpuks kõige rohkem hinge lood, mis puudutavad midagi kuskil sügavamal.

    2023. aasta oli Pärt Uusbergile eriliselt helde: lisaks aasta muusiku tiitlile jäävad sinna ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi Gustav Ernesaksa allfondi peastipendium ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.

    Arvata võib, et Uusbergi toetas laulupeo kontseptsioonini jõudmisel aastakümnete pikkune kogemus dirigendi ja heliloojana. Uusberg on tihedalt seotud oma asutatud kooriga Head ööd, Vend, kellel täitus eelmisel aastal 15. tegevusaasta. Koori ja dirigendi tasemest annab tunnistust fakt, et 2021. aastal saadi aasta koori ja aasta dirigendi auhind. 2019. aastal võitis Uusberg VII Eesti noorte koorijuhtide konkursi, tänu millele avanes tal võimalus teha tööd Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, peale selle on ta juhatanud koori Voces Tallinn, Eesti Koolinoorte Segakoori ning Riinimanda Kooristuudio laste- ja noortekoori.

    Heliloojana teatakse Pärt Uusbergi peamiselt kooriheliloojana. Kuigi tema teoseid on laulnud paljud koorid nii Eestis kui ka kaugemal, on oma koori olemasolu kindlasti hea loomelaboratoorium. Uusbergi looming ei piirdu siiski vaid koori­muusikaga: siin on ka arvestatav hulk instrumentaalmuusikat ja tema teoste üldarv annab tunnistust, et tegemist on erakordselt viljaka heliloojaga. Kui iseloomustada Uusbergi helikeelt, tuleb esimese sõnana meelde heakõlalisus, mis on ometigi petlik ja ühekülgne, sest talle ei ole võõrad ka dissonantsid ja klastrid, hea sellekohase näitena võib tuua „Missa brevis’e“ Kyrie ja Sanctus’e. Veel iseloomustab tema teoseid sõna „endassesüüvinud“ – see tuleneb nii Uusbergi muusika meditatiivsest loomusest kui ka valitud (peamiselt eestikeelsetest) tekstidest, mis räägivad eluväärtustest, loodusest, unistustest, aga on ka valusamaid teemasid. Hoolimata tekstide raskusest on ta muusika siiski peaaegu alati helge ja lootustandev, pigem duuris kui mollis – seda nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Ülipopulaarsete koorilaulude „Muusika“ ja „Mis on inimene“ kõrval võib tema suurimateks õnnestumisteks pidada pikemaid tsükleid, nagu „Taaveti laulud“ segakoorile ning „Õhtu ilu“ ja „Regiväli“ segakoorile ja orkestrile. Neis kahes viimases avaldub veel üks Uusbergi armastus – regilaul, aga ka laiem huvi rahvaluule vastu, mida ta kasutab sageli oma teoste tekstidena.

    Uusbergil on välja kujunenud peaaegu ilmeksimatult ära tuntav muusikaline käekiri, mis on ühtaegu tema tugevus ja nõrkus. Aeg-ajalt võib tema teoste meditatiivsus üle minna ka monotoonsuseks, mõnikord mõjub väheke kulunult regilaulu ühesugune kasutamine. Just eestikeelsete tekstidega lauludes tuleb aeg-ajalt ette muusika „korduvkasutust“ – kuigi uus lugu, kõlab üht-teist justkui mõnest varasemast teostest. Minu maitsele on tema muusika mõnikord ka liiga ilutsev, millest on aga priid tema liturgilistele tekstidele loodud teosed: head näited on siin responsooriumid meeskoorile, „Missa brevis“ ja „Taaveti laulud“ segakoorile. Aga see on siiski maitseküsimus ning mingil juhul ei saa eitada tema muusika väge, mis tuleneb just ilust, meditatiivsest meeleolust ja tekstide sügavusest.

    Aasta muusiku tiitel anti Pärt Uusbergile üle ERRi 1. stuudios ja pärast seda leidis tiitlisaaja loomingust aset lühike kontsert: kõlasid koorimuusika ja klaveripalad. Koorilaule oli kavas viis ning valiku oli teinud Uusberg endale hingelähedasemate lugude hulgast: „Muusika“, „Et kiitke Jumalat, kes on nii helde“, „Mis on inimene?“, „Valgusele“ ja „Õhtu ilu“. Esitas loomulikult Head ööd, Vend, kes võlus taas kuulajaid puhta intonatsiooni, hea vokaalkultuuri ja ka kooskõlaga ning suurepärasele tulemusele andis lõpliku lihvi Uusbergi äärmiselt tundlik ja filigraanne dirigenditöö. „Muusika“ esitus oli üks kaunimaid, mida kunagi kuulnud olen, kooskõlad lausa särisesid oma puhtuses.

    Üllatusmomendina kandis Johan Randvere ette klaveripalad, mis on Uusbergi sõnul 2004. aastal sahtlisse kirjutatud ning mida keegi eriti kuulnud ei olegi. Need noore algaja helilooja üllatavalt küpsed katsetused võib stiililt asetada rubriiki relaxing music à la Ludovico Einaudi. See ei ole aga sugugi öeldud halvustavalt, vaid vastupidi. Olemuselt meditatiivsetes palades on teatud annus rahutust ja isegi ärevust, mis hoidis ära lugude liiga ühekülgseks muutumise. Samuti on neis huvitavaid harmoonilisi leide ja keni kaunistavaid motiive, nii et need teosed on kindlasti väärinud sahtlist väljavõtmist. Peale nende kolme tundmatu pala kõlas veel filmist „Tõde ja õigus“ tuntuse saavutanud klaveripala „Paradiis“, mis on valminud konkursi „Momentary Plea­s­ures“ jaoks, kuhu oodati heliloojatelt vaid ühe päevaga komponeeritud teoseid. 2010. aastal valiti „Paradiis“ Sydneys toimunud ülemaailmse nüüdismuusika­organisatsiooni ISCM maailma uue muusika päevade programmi. „Paradiis“ on veelgi napima muusikalise materjaliga kui ülejäänud kolm kõlanud teost ja usutavalt kõlas Johan Randvere soovitus kuulata seda pala mitte vaikuses, vaid igapäevahelidest ümbritsetuna. Oma kogemusest oskas ta öelda, et sümbioos kaubanduskeskuse helide või loodushäältega on ühtviisi mõjus.

    * Margus Mikomägi, Dialoog. Pärt Uusberg: Laulupeo kunstiliseks juhiks kandideerides mul ei olnud ambitsiooni, oli missioon. – Teatritasku 20. II 2023.

     

  • Muusikute enesehävituslikust elustiilist empaatiaga

    VAMBOLA KRIGUL

    „Jaa, Männik kuuleb …“

    „Tere. Mina olen Vambola Krigul, löökpillimängija. Sain teie numbri Tõnu käest. Ma ei saa hästi seista praegu, jalad läksid poole proovi pealt alt ära ja …“

    „Kas sa saad kohe siia tulla?“

    „Kohe? Jaa, muidugi.“

    Umbes sellise telefonikõne ja sellele järgnenud esmakohtumisega algas kümmekond aastat tagasi minu tutvus dr Männikuga – nüüdseks lihtsalt Gunnariga.

    Möödunud aasta detsembrikuus esitleti Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis raamatut, mis oleks ideaalses maailmas võinud juba ammu olemas olla. Elukutselise muusiku ja muusikaõpetajana näen pidevalt enda ümber füüsiliselt katkisi inimesi, kes on oma kutsumuse nimel tervisest hoolimise väga kaugele tagaplaanile lükanud. Mis seal salata – ei ole ma ka ise sellest patust puhas. Päeva, kui kusagilt ei kisu ega valuta, nagu ei mäletagi enam.

    Nüüdseks ei vaja dr Gunnar Männik Eesti muusikute hulgas enam mõnda aega pikemat tutvustamist. Kuna muusikute tööspetsiifika on vaatamata teadlikkuse tõusule ikka paraku ühesugune – palju tunde päevas möödub sundasendites –, siis on alatasa kuulda, et keegi on just Gunnari juurest tulemas või sinna minemas. Tema mõistmine ja arusaam sellest, miks muusikud on just sellised, nagu nad on, tuleneb vahest kõige rohkem tema enese loomingulisusest. Vähem sellest, et ta on tunnustatud spordimeditsiini spetsialist, teatakse, et dr Männik on ise õppinud klaverit, komponeerib nii klaveripalu kui ka laule ning kirjutab luulet. See kõik kokku teeb temast arsti, kes suhtub muusikute enesehävituslikku elustiili empaatiaga. Õnneks siiski teatud piirini („Sul on kõht ette tulnud, mis juhtus?“).

    Tänapäeval on õnneks jõutud arusaamani, et terves kehas ei ole mitte ainult terve vaim, vaid ka suurem teadlikkus oma füüsisest on pillimängu juures määrava tähtsusega.

    Õpingute ajast on paljudel muusikutel kindlasti selgelt meeles, mitu tundi päevas oli eri vanuses tungivalt soovitatud pilli harjutada. Olen pärit veel sellest muusikute põlvkonnast, kus kooli kehalise kasvatuse tundi peeti justkui ekstreemspordi valdkonda kuuluvaks („Su sõrmed võivad ju põrutada saada ja siis ei saa sa mitu päeva pilli mängida!“) ning seal käimise asemel mindi sageli ikkagi harjutama. Märksa vähem räägiti, kuidas või kas üldse peaks harjutamise ajal jälgima ja kuulama oma keha. Harvad polnud korrad, kui juba keskkooli lõpuks oli keegi ennast nii üle mänginud, et vajas tugevat spetsialisti sekkumist või halvemal juhul temast enam asja ei saanudki. Tänapäeval on õnneks jõutud arusaamani, et terves kehas ei ole mitte ainult terve vaim, vaid ka suurem teadlikkus oma füüsisest on pillimängu juures määrava tähtsusega.

    Omavahelises vestluses on dr Männik spordimeditsiini spetsialistina võrrelnud muusikute harjutamist tippsportlaste treeninguga: üht ja sedasama tehnilist liigutust tuleb piinliku täpsusega harjutada täiuslikkuseni välja. Ainult sel moel on võimalik jõuda rahuldava tulemuseni. Kuid sel viisil, enese küllalt ühekülgse liigutamisega, on võimalik ennast kiiresti väga haigeks treenida. Gunnar kirjutab oma raamatus selle kohta väga konkreetselt: „Et ära hoida lihaspingeid, ei tohiks muusikud oma instrumendil järjest harjutada rohkem kui 45–60 minutit.“ Noorte muusikute seas kiideldakse aga paraku sageli, kui mitu tundi – õpingute ajal sageli kolm kuni viis – järjest keegi ilma puhkepausita harjutas, andmata endale aru, et hilisemas elus tuleb selle eest tugevasti lõivu maksta. On äärmiselt vajalik, et see raamat jõuaks kõigi muusikute, kuid kõige olulisemana pilliõpetajate raamatukogudesse, et juba muusikutee alguses oldaks teadlik ülekoormusvigastuste ohtlikkusest.

    Eesti muusikud on õnnega koos, et leidub üks suure südamega arst, kes on meie mured oma mikroskoobi alla võtnud. Ilmunud raamat on terves maailmas ainulaadne: nii spetsiifilist, kitsalt muusikute ülekoormusvigastustele spetsialiseerunud raamatut ei ole eri andmetel veel üheski teises keeles kirjutatud. Loodan väga, et see ülioluline raamat jõuab varsti ka ingliskeelse välja­andeni ja suurema auditooriumi ette.

    Raamatu on dr Männik üles ehitanud nii, et alguses kirjeldab ta lühidalt, millised terviseriskid muusikuid nende elustiili puhul üleüldse kõige rohkem varitsevad alates südame-veresoonkonnaprobleemidest ja verevarustuse häiretest kuni spetsiifiliste vähivormideni. Seejärel keskendub ta oma erialast lähtudes juba kitsamalt lülisambale ja kerelihastele. Kuna tean Gunnarit juba mõnda aega, on see raamat minu meelest väga tema nägu: konkreetne, aus, põhjalik ja äärmiselt hooliv. Sageli on niivõrd spetsiifilistest kirjutistest raske aru saada: palju on kasutatud võõrapäraseid termineid ning tekstis võib esineda informatsiooni, mis teeb oma keerukuse tõttu mõistmise vaevarikkaks. Gunnar Männiku raamatu puhul on vastupidi: asjalikult selge sõnastuse ja rohkete illustratsioonidega kirjeldab ta lülisamba ja lihaskondade problemaatikat ning nende probleemide tekkemehhanisme. Seejärel ulatab ta kohe abikäe, andes nende murede ennetamiseks ja muidugi ka tagajärgedega tegelemiseks suure valiku harjutusi, mis võiksid kuuluda iga tegevmuusiku, õieti kelle tahes tervisliku päevakava hulka.

    Teine pool raamatust on pühendatud väga otseselt muusikutele. Täpselt sama arusaadavas keeles kirjeldab dr Männik siin muusikutele väga tuttavaid olukordi ning seletab lahti probleeme, mis saadavad meid, muusikuid, päevast päeva. Eriti rõõmustab mind, et mahukas eraldi peatükis on välja toodud eri pillide mängimisel varitsevad ohud, nende vältimine ja tagajärgedega tegelemine. Arstis, kes teeb vahet mitte lihtsalt keel- ja puhkpillimängijal, vaid juba väga kitsalt oboe- ja klarnetimängijal, on midagi väga erilist.

    Meile on see suur õnn ja privileeg, et dr Männiku suureks kireks on juhtunud olema just muusika. Tänu asjaolude soodsale kokkulangemisele on Eesti muusikutel hindamatu väärtusega spetsialist ja ka sõber-mõttekaaslane. Aitäh, Gunnar!

     

  • Lapsed päästavad (ooperi)maailma

    ANNE AAVIK

    Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio kogupereooper „Väike korstnapühkija“ 11. I Vanemuise väikeses majas (esietendus 14. XII 2023 EMTA suures saalis). Muusika Benjamin Britten, libreto Eric Crozier, eestikeelse teksti autorid Ellen Niit ja Liis Kolle, lavastaja Liis Kolle, muusikajuht ja dirigent Hirvo Surva, kunstnik Hannabel Saareli, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Anu Ruusmaa, pianistid Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Osades Jakob Tomson, Stanislav Šeljahhovski või Kuno Kerge (Black Bob, Tom), Joosep Vall või Andreas Lahesalu (Clem, Alfred), Merilin Taul või Mari Roos (miss Baggott), Mirell Jakobson või Laura-Retti Laos (Rowan), Marta Ojasoo või Melissa Purason (Juliet Brook), Tobias Tark või Uku-Sander Leisalu (Sam), Alfons Väljamäe või Joosep Ots (Gay Brook), Carola Vilba või Lauren Kliimask (Sophie Brook), Mihkel Normak või Raimond Vuks (Jonny Crome), Aleksander Maclean või Peeter Piirsalu (Hughie Crome), Amelia Larionova või Rosanna Kontus (Tina Crome), Regina Karise, Hedi Pärtna või Kadi-Triin Terve (korstnapühkijad, linnud, Iken Halli majakondsed).

    Väike orkester: Arvo Leibur (I viiul), Ingel Mättas (II viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello), Heigo Rosin (löökpillid), Sven-Sander Šestakov (klaver) ja Ivari Ilja (klaver).

    Kui sageli mahub ooperimajade repertuaari püha kolmainsuse „Carmen“, „Traviata“ ja „Võluflööt“ kõrvale laste­ooper?* Muidugi kirjutatakse lastele muusikalisi lavateoseid ikka ja jälle, aga näiteks Vinteri-Raudmäe muusikaliga „Pipi Pikksukk“ võrreldavale ajaproovile peavad vastu vähesed. Kõigepealt tuleb aga selgeks teha, mida üldse mõista laste­ooperina: kas lapsed peaksid olema pigem laval või saalis? Eelnimetatud, maailma ooperimajades kõige rohkem mängitud kolme ooperi seast kaks klassifitseeritakse kummalisel kombel sageli lasteooperiks: sümbolistlik, sügava alltekstiga „Võluflööt“ sobib selleks fantastilise sisu ja lapsemeelselt värvikate tegelaste tõttu, verise lõpuga kirglik „Carmen“ aga laval marssivate ja laulvate laste pärast. Kuni XIX sajandi lõpuni käsitletigi lapsi enamjaolt väikeste täiskasvanutena, kes pidid suurte maailmaga adapteeruma, et hakkama saada. Osalt just sellest räägibki Britteni „Väike korstnapühkija“, mille tegevus toimub XIX sajandi alguse Inglismaal, ajal, kui nõgise ameti pidajatest oli alatasa puudus ja kitsastesse käänulistesse lõõridesse jättis kasinate šillingite eest oma elu ja tervise loendamatu hulk lapsi.

    Üldistades võib siiski öelda, et ooper, mille kirjutamisel on nii sisulises kui ka muusikalises mõttes peetud silmas lapsi kui sihtgruppi, on pigem XX sajandi nähtus, kuigi üks lasteooperiklassika tippteoseid, sünge Grimmide muinasjutu põhjal sündinud Engelbert Humperdincki „Hansuke ja Greteke“ jõudis maailma esiettekandeni juba 1893. aastal. Peaaegu sama palju mängitakse Maurice Raveli muinasjutulist ooperit „Laps ja nõidus“ (1925), kus rikka fantaasiaga (loe: sõnakuulmatu) laps leiab omale õppimise asemel palju huvitavat tegevust, Leoš Janáčeki seikluslikku „Kavalat rebasekest“ ja ka maailma esimest tele­visiooni­ooperit, Gian Carlo Menotti Hieronymus Boschi maalist inspireeritud teost „Amahl ja öised külalised“ (1951). XX sajandi keskel saab üheks mõjukamaks lasteooperi autoriks inglise ooperi maailmakuulsaks teinud Benjamin Britten, kelle 1949. aastal esietendunud „How to Make an Opera“ ehk „Kuidas teha ooperit“ võis vabalt olla maailmas ka esimene planeeritud muusikaline publiku osalusega lavateos. Britteni nägemuses oli õhtu esimene osa näidend, mille käigus kirjutatakse, õpitakse selgeks ja lavastatakse publikuga koos ooper, ning teises vaatuses näebki juba valmisprodukti, milleks on „Väike korstnapühkija“.

    Kõnealune, detsembris EMTA ooperi­stuudios esietendunud lavastus jõudis publikuni lühendatud versioonis, ühes vaatuses: ooperi kirjutamine ja lavastamine oli välja jäetud. Siiski oli lavastusse alles jäetud Britteni idee publik kaasata: enne ooperi algust pööras dirigent Hirvo Surva end publiku poole, jaotas vaatajad neljaks hääleks ja harjutas iga koori osaga nende „rolle“. Öökullid, haigrud, turteltuvid ja metsvindid ei hoidnud oma talenti vaka all ja südamlik side publikuga oli hetkega loodud. „Vaat kui hea võimalus ooperikoori arvelt raha kokku hoida!“ teatas Surva, teenides ära naerupahvakud.

    Kõigepealt tuleks selgeks teha, mida üldse mõista lasteooperina: kas lapsed peaksid olema pigem laval või saalis? „Väike korstnapühkija“ puhul on nad nii laval kui ka saalis.

    Praegu mõjub see hea naljana, aga võimalik, et ooperi kirjutamise ajal oli tegu praktilise vajadusega. Toimus ju teose esiettekanne helilooja Benjamin Britteni, libretist Eric Crozier ja laulja Peter Pearsi koostöös toona suhteliselt tundmatul, alles teisel – tänapäeval küll maailmakuulsal – Aldeburghi festivalil Suffolkis. Isegi toona, kui muusikaline kirjaoskus kuulus elementaarse hariduse juurde, panid Britteni ootused publiku võimete osas ooperigurmaanid kulmu kergitama: taktimõõt neli viiendikku ja vähendatud oktavid (kas keegi veel üldse teab, mis need on?). Tänapäeva publik pääses küll hulga lihtsamalt: kui originaalis jääb vaatajate kanda neli laulu, siis seekord aeti läbi linnuhäältega kuus kaheksandikku taktimõõdus, öökullid pidid hakkama saama kvindihüppele järgnevate laskuvate tertsidega, haigrud intoneerima väikese sekundi, tuvid kudrutama tooni piires ja metsvint toksima staccato’s. Sümpaatsesse kavva oli muuhulgas trükitud ka publiku osalusel esitatava „Öö laulu“ noot: kellel etendusel haigru­kriisked ebaõnnestusid, sai hiljem kodus naabreid rõõmustada.

    Britteni algideed andis edasi ka lauljate lavaletulek: publiku ette ei tulnud nad rollis, vaid tutvustasid end ja oma mängitavat tegelast, markeerides ümberkehastumise iseloomuliku kostüümidetaili lisamisega.

    Kuigi lavastus oli mõeldud kuueaastastele ja vanematele, oli saalis ka palju nooremaid lapsi, kes käitusid üllatavalt kogenud ooperipublikuna – ei kisa ega lärmavaid telefone. Ka minu kaaslasteks olnud kolme- ja nelja-aastasel teatrisõbral ei olnud tähelepanu hoidmisega mingeid raskusi, pigem vastupidi. „Kas juba hakkabki lõppema?“ küsis kolmeaastane Erik murelikult, kui algas kaunilt meloodiline „Öö laul“. See polnudki vist juhuslik küsimus, sest tüki muusikaline dramaturgia on ka oma ehedas brittenlikkuses piisavalt klassikaline ja hõlpsalt hoomatav.

    Loo sisu seostub tänapäevaga: jah, igapäevaelus ei näe me küll enda ümber nälginud, pekstud ja tööd rügavaid lapsi, aga maailmast pole nad kahjuks kuhugi kadunud. Eestiski leidub õnneks piisavalt palju inimesi, kes teevad oma tarbimisotsused eetilistest tõekspidamistest lähtuvalt, püüavad vältida näiteks lapstöötajate kasvatatud toorainest tehtud šokolaadi või tervist kahjustaval viisil toodetud kiirmoebrändide rõivaid ning selgitavad valiku põhjust ka oma järeltulijatele. (Minagi hakkasin end sel alal harima alles pärast seda, kui varateismeline poeg keeldus Nestlé kakaojoogipulbrit tarbimast.) Tähenduslik näib, et ka ooperis päästavad korstnapühkijaks müüdud üheksa-aastase poisi Sami just pipilikult hakkajad lapsed. Nende täiskasvanud lapsehoidja Rowan jääb pigem passiivseks, kuid läheb siiski laste initsiatiiviga kaasa.

    Britteni (täiskasvanutele kirjutatud) kummituslike ooperite sisu on sageli sõnastamatult jube. Kui seda ka näha pole, aimub pealispinna alt taltsutamatut inimlikku kurjust, mustvalgeid lõpplahendusi asendab sageli ähmane ambivalentsus. „Väike korstnapühkija“ oleks otsekui teise inimese kirjutatud: selles väljenduvad helilooja sügav õiglustunne ja empaatia. Väikeste vaatajate ette jõuab selgelt jutustatud ja helgelt lõppev lugu, mis laseb kogeda kaastunnet, mitte hirmu. Täiskasvanu osaks jääb tunda rõõmu väikeste kaaslaste põnevil nägudest.

    EMTA ooperistuudio lavastuse õnnestumise üks võtmeisikuid oli kahtlemata muusikajuht Hirvo Surva, kes tunneb end publikuga suheldes kui kala vees. Tema käe all tuli teos välja ka 20 aasta eest Estonias – ajal, kui suur osa praegustest osatäitjatest polnud veel sündinudki. „Korstnapühkija“ ajalugu Eestis ulatub 1977. aastasse.

    Originaalis on ooper kirjutatud viiele täiskasvanud solistile ja kuuele lapsele: täisealisi laulsid EMTA tudengid ja vilistlased, lapsed saadi Eesti Raadio laulustuudiost ja rahvusooperi Estonia poiste­koorist (juhendajad Külli Kiivet, Kaie Tanner, Sara Corriga ja Anu Aimla). Britteni partiid on teadagi modernistlikult nõudlikud ja vähese kogemusega solistidele on nende seljatamine küllaltki töömahukas. Muidugi arenevad laste vokaalsed võimed koos hormonaalsete ja füsioloogiliste muutustega ning seega on nooremate puhul ühe etenduse põhjal raske midagi arvata – nad on lihtsalt nunnud! Laulnud on paljud neist pisikesest peale, aga rolliloomine on siiski midagi muud – ka Eesti hõivatumaid ooperilavastajaid Liis Kolle ei tööta just sageli lastega. Siiski oli näha, missuguse püüdlikkusega olid sisse harjutatud sünkroonsed liikumised, ja ebakindluse all lavategevus kindlasti ei kannatanud.

    Kolle näis olevat valinud traditsioonilise lähenemisviisi, oli jälginud küllaltki kiivalt autorite märkusi, ja see võimaldas lool sujuvalt lahti rulluda. Ka kunstnik Hannabel Saareli valikus polnud märgata liigset otsingulisust ega üllatusi, aga sellega ei lõhkunud ta ka hea maitse piire. Päästetud ja puhtaks pestud väikese korstnapühkija mähkimine valgesse kampsunisse ja pehmetesse sussidesse mõjus leidliku kujundina – nõgisest koldest valge vati sisse.

    Potentsiaali on kindlasti enamikul lauljatel, kellest jäid eredamalt meelde särava pearegistriga Mirell Jakobson, siiras ja ehe Melissa Purason ja karismaatiline Jakob Tomson. Karakteerselt koomilise majasokuna naerutas publikut kulbiga relvastunud Merilin Taul, kuigi hääle omadusi silmas pidades ei olnud roll kaugeltki tema ampluaa. „Miss Bagott isegi kummardas, kulp rinnal – see oli nii naljakas. Aga kõige ägedam oli ikkagi Sam!“ kinnitas nelja-aastane Elle Mai.

    Väikestel teatrikülastajatel oli siiski varuks ka üks kriitikanool: „Kahju, et vaheaega polnud. Oleks saanud kohvikusse minna!“

    * 10 most played titles. – Operabase statistics. https://www.operabase.com/statistics/en

     

  • Eesti vaatajad Euroopa kontekstis

    STEN KAUBER

    Möödunud aastal ilmus Euroopa elanike audiovisuaalsisu eelistuste ja vaatamisharjumuste kohta mahukas ülevaade1. Viieteistkümnes Euroopa riigis läbi viidud ja üle 15 000 vastajaga uuringus oli riikide seas ka Eesti. Küsitlus tehti 2022. aasta suvel.

    Uuringu tellis Euroopa Komisjon oma edasise tegevuse planeerimiseks ja selle eesmärk oli käsitleda vaatajate harjumusi ja eelistusi teoste vaatamiskoha (lineaartelevisioon, voogedastus, kino jne), žanri ja päritolu alusel ning uurida, kuidas vaatajad leiavad ja valivad filme ning telesarju. Eesmärk oli analüüsida voogedastusteenuse mõju muud tüüpi filmitarbimisele. Mitmeid küsimusi on käsitletud mõnevõrra problemaatiliselt, kuna võrdluspunktiks on voogedastusteenused. Eesti kesksete tulemuste puhul toob see sisse eriti olulise erinevuse.

    Laias laastus tuli uuringus välja, et peamine filmide ja telesarjade vaatamisviis on endiselt üle Euroopa traditsiooniline televisioon. 71% Euroopa Liidu vaatajatest kasutab seda kas kord päevas, kord nädalas või vähemalt kord kuus. Sellele järgnevad SVOD ehk tellimuspõhine voogedastusteenus (nt Net­flix, Disney+, Viaplay) 60%-ga ning BVOD ehk „tasuta“ voogedastusteenus (nt Jupiter, Telia, Elisa) 50%-ga. 24% eurooplastest aga käib vähemalt kord kuus kinos, kolme kuu jooksul teeb seda korra 14%.

    Üldiste tulemuste puhul on märkimisväärne, et 2022. aastal kasutati võrdluses 2021. aastaga SVOD-teenuseid 39%, AVODit ehk reklaamipõhist voogedastust 19% ning BVODit 14% rohkem. Samal ajal oli vastajate hinnangute põhjal vähenenud kinoskäimine 15%. Kuigi selliste tulemuste taga võib veel näha COVIDi järelmõju, näitavad uuringu tulemused ka seda, et 29% SVODi, 19% AVODi ja 14% BVODi kasutajatest prognoosib, et kasutab teenuseid järgmisel aastal (2023) pigem rohkem. Eesti tulemused erinevad aga üleeuroopalise voogedastuslembuse taustal teistest selgelt.

    Teenuste kasutamine

    Eesti on tasuliste voogedastusteenuste kasutamise osas riikide võrdluses nimelt eelviimane (37% on kasutanud viimase aasta jooksul), samal ajal kui 15 Euroopa Liidu riigi keskmine on 55% ning eesotsas on Hispaania (70%), Iirimaa (69%) ja Rootsi (68%). Traditsiooniliste telekanalitega seotud tasuta voog­edastusteenuste arvestuses on Eesti (60%) aga Soome (79%) järel teisel kohal. Loomulikult mõjutavad tulemusi peale tarbijaeelistuste (ja majanduslike võimaluste ning keele- ja kultuurispetsiifiliste aspektide) ka kohapealne suhe rahvusringhäälingu, eratelekanalite ning saadaval voogedastusteenuste vahel.

    Tasuliste voogedastusteenuste valik oli 2022. aasta seisuga Eestis küllaltki lai, kuid leiguse taga võib peale kinnistunud telekavaatamise harjumuse olla ka omakeelse (või subtitreeritud) sisu vähesus rahvusvahelistes voogedastusteenustes. Näiteks Netflixil ja Viaplayl on majanduslikult otstarbekam toota lokaliseeritumaid audiovisuaalteoseid suurematele turgudele (vt mõne keele arvukama kasutajaskonnaga riigid, Põhjamaad jne), mis on omakorda mõjutanud positsiooni, mille rahvusvahelised teenused on kohalikul turul omandanud suhtes teiste teenusepakkujatega (telekommunikatsiooniettevõtete „tasuta“ järelvaatamisteenused, rahvusringhäälingu teenused, telekanalid jne).

    Audiovisuaalsisu vaataja Eestis on Euroopa keskmisest avatum eri tüüpi ja päritolu teostele, kui sisu neid kõnetab ja teosed on kergesti ja lisatasuta kättesaadavad.

    Tulevikus aitavad ehk aga tehisarupõhised tõlke- ja dublaaživõimalused suurematel teenusepakkujatel püüda ka väiksematel, Eesti-laadsetel turgudel neid vaatajaid, kellele on eestikeelsete subtiitrite puudumine olnud suureks takistuseks. Samas on uuringu järgi 53% Eesti tarbijate voogedastusteenuste kasutamata jätmise põhjuseks see, et nad lihtsalt ei vaja rohkem filme või sarju, kui neil on muude teenustena (tasuta VOD, televisioon, kino) kättesaadav. Subtiitreid või dublaaži puudutavat muutujat uuring kahjuks ei sisaldanud.

    Niisiis väljendub leigus tasuliste voogedastusteenuste vastu Eestis muu hulgas selles, et kui 42% rumeenlastest, 41% ungarlastest ja 41% hispaanlastest arvas aastal 2022, et kasutab järgmisel aastal tasulisi voogedastusteenuseid palju või pisut rohkem, siis eestlaste puhul oli vastav arv 21%, mis andis võrdluses ka viimase koha. Eestis on riikide võrdluses ka kõige rohkem neid, kes leiavad, et pigem ei kasuta tulevikus SVODi rohkem kui traditsioonilist televisiooni (68%), vaatavad pigem traditsioonilistest telekanalitest kui SVODist kassa­hitte (41% vs. Rootsi 16% ja Taani 20%), arthouse-filme (48% vs. Holland 23%, Iirimaa 24%) ja vanu filme-sarju (52% vs. Holland 30% ja Rootsi 33%). Sama trend jätkub peaaegu igas uuringu kategoorias (kodumaine, USA, Suurbritannia, Euroopa filmid jne). Selle statistika järgi on märkimisväärne seegi, et vaid 7% eesti vastajatest tõi välja, et ei valiks arthouse-filme vaatamiseks ükskõik, millisest keskkonnast. Nende vastajate osakaal oli Hollandis 33%, Rootsis 27% ning 15 Euroopa Liidu riigi keskmine oli 17%.

    Kinoskäimise eelistused

    Eesti vaatajate vähene huvi SVODi vastu avaldus uuringus ka kino ja tasuliste SVOD-teenuste võrdluses. Nimelt eelistab 37% vaadata arthouse-filme pigem kinos kui SVODi vahendusel, samal ajal kui 12% ei valiks selles võrdluses arthouse-filme mitte kunagi. Kinos arthouse-filme vaadata eelistavate inimeste Euroopa Liidu keskmine oli 22% ning riike, mille vastajatest üle 30% ei vaataks üldse arthouse-filme, oli koguni viis. Määratluse poolest ebamäärases „kvaliteetfilmide“ kategoorias oli kinoeelistuse puhul samuti Eesti kolme esimese hulgas 41%-ga ning kodumaiste (44%) ja auhinnatud (40%) filmide võrdluses oli Eestis taas kino eelistajaid kõige rohkem. Riikide keskmine kodumaiste filmide kinos vaatamise eelistuse puhul oli märkimisväärselt vaid 26%.

    Kuigi statistika peegeldab nii saadaval teenuste omavahelist dünaamikat kui ka vähest huvi tasuliste voogedastusteenuste vastu, on see ka jätkuvalt märk Euroopa kontekstis eristuvast suuremast kinoskäimise huvist Eestis. Olen sellest ka varem kirjutanud.2 Avaldatud3 ja käimas4 uurimistööde põhjal seostan lisaks põhilistele kinoskäimise väärtustele (sotsiaalsus, elamuslikkus, parimad tingimused filmivaatamiseks, fookuse ja argipäevast eraldatuse tagamine) eelistuse vaadata kodumaiseid filme kinos ka sooviga toetada kodumaist filmiloomingut. Motiiv on korduvalt esile tõusnud minu tehtud individuaalsetes ja fookusgrupi intervjuudes seoses just kinoskäimisega. Kinos filmi vaadates tekkinud kollektiivsuse ja koos kogemise tunne võib omandada kodumaiste filmide puhul erilisema tähenduse, kuna Eesti filmide puhul täheldatakse ühtsust ja kogukondlikkust loovat efekti5. See avaldub ehk kõige efektsemalt just kinos, tänu ühisvaatamise kogemusele ja atmosfäärile.

    Lisaks nähtub üleeuroopalisest uuringust, et 15 riigi keskmisest (51%) suurem hulk Eesti vaatajaid (68%) hindab kinoskäimise juures selle kõikehõlmavat ja kaasahaaravat kogemuslikkust (suur ekraan, pildikvaliteet, ruumiline heli), millele järgneb elamuslikkus ja sündmuslikkus (55%) ning filmi kiirelt kättesaamine (34%). Ka selle statistika raames avaldub suurem huvi arthouse-filmide vastu, kuna Euroopa keskmisest (8%) suurem hulk Eesti inimesi (16%) tahab kinos käies vaadata arthouse-filme.

    Žanri- ja päritolueelistused

    Uuringu järgi on kolm kõige populaarsemat žanri Eesti vaatajate seas komöödia (46%, ELi keskmine 34%) krimi/müsteerium/triller (40%, keskmine 37%) ning draama (30%, keskmine 20%). Siin muidugi mängib suurt rolli see, millised žanrid vastajatele ette antakse ning kuidas nad neid tõlgendavad. Statistikaameti6 2020. aasta andmete järgi järgnevad kategooriale „muu film“ (74%) populaarsuselt komöödia (60%), draama (50%) ja põnevik (48%). Üleeuroopalises võrdluses on Eestis pisut rohkem ka neid, kellele meeldivad dokumentaal- ja biograafilised filmid (26%, keskmine 16%) ning sõja- ja ajaloolised filmid (23%, keskmine 15%).

    Filmi või telesarja päritolu osas on 75% eesti vastajatest arvamusel, et sisu päritolu ei loe, kui see huvi pakub. Küll aga pole Eesti vaataja valmis panustama erinevatest riikidest pärit audiovisuaalteoste otsimisse. Kui Rumeenia ja Iirimaa vastajatest 56% ja 55% ning riikide keskmisest 47% väljendasid valmisolekut pingutada selliste teoste leidmisel, siis vastav protsent Eestis oli 29%. Küll aga on Eesti vaataja kõige agaramalt valmis vaatama eri päritolu teoseid, kui see ei nõua neilt erilist pingutust (64%, keskmine 51%). Eesti vaatajate teenuste eelistuse kontekstis on seega oluline roll traditsioonilistel telekanalitel ning tasuta voogedastuskeskkondadel päritolu poolest mitmekesise sisu pakkumisel, sest nende kaudu jõuavad teosed vaatajateni kõige „pingutusevabamalt“. Need on ka Eesti vastajate seas peamine kanal (71%, ELi keskmine 47%), kust Euroopa filme ja telesarju (v.a Ühendkuningriik ja oma riik) avastatakse. Märkimisväärselt on siinsete vaatajate puhul teisel kohal kino (29%, ELi keskmine 20%) ning seejärel alles tasuline voogedastusteenus (26%, ELi keskmine 47%). Eestis on keskmisest (28%) rohkem ka neid (42%), kes sooviksid näha rohkem teiste Euroopa riikide filme ja telesarju.

    Uuringu põhjal võib seega järeldada, et AV-sisu vaataja Eestis on Euroopa keskmisest avatum eri tüüpi ja päritolu teostele, kui sisu neid kõnetab ja teosed on kergesti ja lisatasuta kättesaadavad. Oluline on seejuures eriti Euroopa filmide puhul nähtavus ja pildil olemine, sest peapõhjuseks, miks selliseid AV-teoseid ei vaadata, on just see, et ei teata nende olemasolust.

    1 European Commission, Directorate-General for Communications Networks, Content and Technology, (2023). Consumer survey on consumer behaviour and preferences related to the consumption of audiovisual entertainment content: final report, Publications Office of the European Union. https://data.europa.eu/doi/10.2759/55576

    2 Sten Kauber, Pandeemiajärgsest kinokultuurist. – Sirp 20. V 2022.

    3 Sten Kauber, The imagined affordances of cinema-going and national cinema. Participations (Journal of Audience and Reception Studies) 2022, nr 19 (1), lk 1–25.

    4 https://www.crescine.eu/

    5 Sten Kauber, The imagined affordances ..

    6 Eesti Statistikaamet. KUT029: Vähemalt 15-aastased viimase 12 kuu jooksul kinoskäimise, filmieelistuse ja elukoha / isikute rühma järgi. https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__kultuur__kultuurielus-osalemine/KUT029

     

  • Libatõed ja näljamängud

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Jessica Hausner on juba mõnda aega teinud väga omanäolisi, ent raskesti haaratavaid või kummaliselt võõristavaid filme. Mõne aasta eest näitas ta filmis „Väike Joe“1 taimeriigi vaikset invasiooni, oma uues filmis „Nulliklubi“2 kõneleb ta aga meediaruumi mõjust ja toitumisteemalisest fanatismist ning neid kaht ühendades sellest, kui lihtne on tänapäeval võltsideoloogiatega inimesi endale järgnema panna.

    Intervjuu ajal tegutseb taamal koristaja, kelle mehaaniline puhastusmasin matab meie vestluse kohati enda alla, luues koomilise dialoogi jutu sisu ja oma tegevuse vahel.

    Kust „Nulliklubi“ alguse sai?

    Ma arvan, et esimeseks mõjutajaks oli „Hamelini vilepillimängija“ muinasjutt, kus vilepilli mängiv rotipüüdja viib endaga kaasa kõik küla lapsed karistuseks vanematele selle eest, et talle tehtud töö eest ei makstud. „Nulliklubi“ on selle muinasjutuga seotud, sest küsitakse, kas vanemad oleks ehk pidanud võtma suurema vastutuse või üritama noorema põlvkonnaga paremat kontakti saada, neid varem või paremini ära kuulama. Nad näivad pisut pimedad, et ei näe, mis nende lastega toimub.

    Teie filmi põhjal võib jääda mulje, et vanemad peaksid kannatama rohkem kui lapsed.

    Vanemad peaksid hoolikalt kuulama, mida nooremal põlvkonnal öelda on. See on üks osa loost. Teine on see, et täiskasvanutel või vanematel on keeruline oma laste eest õigesti hoolt kanda. Keegi meist pole täiuslik ja me kõik teeme vigu. Üldiselt aga, kui vaadata, kuidas need asjad on ühiskonnas korraldatud, siis tuleb öelda, et see on väga kummaline ja vale, et me ei tea, kes meie laste eest hoolt kannab. Lapsed on meie kõige kallim vara, aga inimesed, kes meie lastega tegelevad – õpetajad ja kasvatajad – ei ole just kõige paremini tasustatud tööjõud ja ega neid ka väga hinnata, ning see on täiesti väär, mis moel me ühiskonnas kedagi väärtustame. Ühiskonnana oleme me väga keerulises olukorras. Loomulikult peavad lapsevanemad päevad läbi tööl olema, aga mida see kõik lastele tähendab? Minu arvates pole laste eest hoolitsemise süsteem hästi korraldatud. Mõned on austatud ja rikkad, kuna tegelevad rahaga, ja teisi, kes töötavad õppeasutustes, haiglates või hoolekandesüsteemis, ei väärtustata üldse. Minu arvates hindame valesid inimesi. Pankurid on au sees, aga õpetajad ja medõed mitte. Palun selgitage mulle, kuidas on see võimalik. See on kummaline. Tulnukana arvaksin, et siinsed asukad on peast segi.

    Minu lugu näitab, et olukord on ohtlik, sest lapsed on haavatavad ja kui neid ei juhatata ega aidata, nende eest hoolt ei kanta, võib keegi seda olukorda nendega manipuleerimiseks ära kasutada.

    Jessica Hausner: „„Nullikubi“ toon on traagilise ja koomilise segu, aga mitte viisil, mis mõjuks naljana või kutsuks esile laia naeru, vaid põhjustaks ebamugavat naeru, mis tuleneb teatud absurdsusest.“

    „Nulliklubi“ on ka film kahtlemise tähtsusest. Missugune koht on kahtlemisel tänapäeva maailmas? Kas tahame kahtlused kaotada?

    „Nulliklubi“ üks teema on kindlasti radikaliseerumine ja radikaliseerumise üks tunnuseid on igasuguse kahtluse puudumine. See on loomulikult ohtlik. Tahaksin öelda, et „Nulliklubi“ lapsed alustavad väga healt positsioonilt: nad tahavad teha head, parandada meie planeeti ning oma tervist, päästa maailm. Nad otsustavad selle saavutamiseks valida radikaalse tee, mis lõpuks loomulikult neid endid kahjustab. Igasugune radikaliseerumine toob kaasa ka agressiivsuse. Nüüd, kui mainida kahtlust, siis kahtlemine on väga tervislik. On oluline iseennast küsitavaks pidada.

    „Nulliklubis“ ei ole noorte radikaliseerumise ühe põhjusena näidatud ühismeedia mõju, kuigi elus mängib see suurt osa. Oli see teadlik kinematograafiline valik? On seda igav näidata?

    Me näeme tagajärgi ning seda, et noortega manipuleeritakse, neid mõjutatakse. Neidsamu tagajärgi võib üle kanda ka neile noortele, kes veedavad kogu vaba aja internetis ja lasevad end sealsest sisust mõjutada. Minu arvates on „Nulliklubis“ see element olemas: libatõed tapavad meie lapsi. See sõnum on filmis sees, kuigi me ei näe neid otseselt telefonis istumas. Filmi ettevalmistusperioodil külastasin mitut internaatkooli, mis on väga kallid asutused, mõeldud jõukate vanemate lastele. Need vanemad üritavad oma lastele tagada võimalikult hea hariduse, et kuuluda teatud eliiti. Ja selle praktika osa on telefonide vähene kasutamine, nii et paljud seda tüüpi koolid ei lubagi üldse telefone, sest nad teavad – nagu me kõik –, et päev otsa telefoniekraani vaatamine teeb rumalaks. Aega tuleks kasutada õppimiseks, oma võimete arendamiseks. Huvitav, et vanemad, kes endale kallist koolitust lubada saavad, ei luba oma lastel päev otsa internetis olla.

    Kas räägiksite filmi väga spetsiifilisest, kuiva ja mõru huumoriga toonist ning omanäolisest värvipaletist?

    Toon on mulle väga oluline. Kui hakkan uuest filmist mõtlema, püüan leida õige tooni ning „Nullilkubi“ toon on traagilise ja koomilise segu, aga mitte viisil, mis mõjuks naljana või kutsuks esile laia naeru, vaid põhjustaks ebamugavat naeru, mis tuleneb teatud absurdsusest, inimeksistentsi absurdsusest üldse. Arusaamisest, et me kõik oleme mingil viisil naeruväärsed. Võtame end väga tõsiselt, aga ühel päeval lihtsalt sureme.

    Uks avaneb ja põrandat nühkiv põrgumasin sõuab lähemale, muutes edasise jutu võimatuks ja põhjustades naerupahvaku.

    See siin on ka absurdne olukord.

    Mulle see meeldib. Meile antakse mõista, et me ennast liiga tõsiselt ei võtaks. Tema on mingis teistsuguses maailmas ja tal on meie intervjuust täiesti ükskõik. Minul on siin praegu väga tähtis hetk ja ma püüan öelda midagi sellist, mida olen alati tahtnud väljendada, aga temal on sellest ükskõik, kui ta tegeleb oma koristustööga. See muudab olukorra naljakaks ja just selline ongi „Nulliklubi“ huumor.

    Te võiksite seda oma järgmises filmis kasutada.

    Teengi seda. Kirjutasin selle peas juba valmis. (Naer)

    Tahtsin küsida õpetajate kohta, kes on filmis samuti esil. Ütlesite, et õpetajatöö pole meie ühiskonnas piisavalt hinnatud.

    Kindlasti ei ole. Ühiskonnana oleme väga keerulises olukorras: lapsevanemad peavad loomulikult päevad läbi tööl olema, aga mida see kõik lastele tähendab? Minu arvates pole laste eest hoolitsemise süsteem hästi korraldatud. Õpetajate ja kasvatajate palgad pole kuigi head ja me ei hinda neid piisavalt.

    Nii „Väikeses Joes“ kui „Nulliklubis“ kasutate mingit teaduslikku distsipliini, et ühiskonna probleeme esile tõsta. Kõigepealt geneetika ja nüüd toitumisteadus.

    Võib-olla teen sel viisil mõtte arusaadavamaks. „Nulliklubis“ on preili Novaki lähtepunkt üsna normaalne ning tema õpetus põhineb teaduslikult tõestatud kasulikul toitumisalastel nõuannetel – aeglane ja teadvustatud söömine ja muu selline, mis on kehale kahtlemata hea. Seejärel liigub ta sammhaaval edasi ja õpetus kõlab küll sarnaselt, aga pole enam mitte mingil juhul normaalne. Mind huvitas, kuidas ta kasutab teaduslikku alust millegi uue loomiseks.

    Filmis on ka palju kaadritagust mütoloogiat. Emakese maa kummardamine, Nulliklubi usk sellesse, et on võimalik elada tarbides null kalorit. Kas see ideoloogiline pool on teil endal taustaloona välja mõeldud, kuigi te seda nähtaval kujul filmis kasutanud ei ole?

    Ei ole enda välja mõeldud. Mulle taustalood eriti ei meeldi. Tegelaskujude juures ei keskendu ma nende enda lugudele või isikuomadustele, vaid üldisematele aspektidele. Kirjeldan rolle, mis kellelgi ühiskonnas on, nii et mu filmides ei käitu või näitle keegi väga loomulikult või autentselt, sest ma ei püüa seda näidata. Näitan, kuivõrd keegi meist teeb seda, mida temalt oodatakse. Kuidas me ühiskonnas meile määratud rolli täidame. Seetõttu ongi mu filmidel see kummaline teatraalne olek, sest püüan näidata meid ühe suure teatrietenduse osana, milles me kõik teame oma dialoogiridu hästi peast, ja need, kes ei tea, visatakse ühiskonnast välja.

    Oleksite võinud valida ükskõik millise kultuse selle loo aluseks, aga olete valinud toitumise. Miks? Kuidas me oleme jõudnud toitumisega olukorda, et seda valitsevad sotsiaalsed stigmad, oma kehaga seotud kinnis­mõtted ja muu selline?

    Söömine on meie kultuuri osa ja sellel on seltskondlik aspekt. Me tuleme kokku, sööme koos õhtust, aga kas kujutate ette olukorda, kui õhtusöögil keegi ühtäkki keeldub söömisest. Me tunneksime kõik ebamugavust, võib-olla solvuksimegi. Minu meelest on söömine tähtis ja ka väga isiklik asi, sest me paneme toitu oma kehasse. Ka toidu piiramine on kuulunud paljudesse religioonidesse ja paastumine on ühtlasi spirituaalne kogemus. Tütarlaps Elsa teeb filmis oma kõnes ka poliitilise pöördumise, kuidas toiduainetööstus hävitab nii meie keha kui ka planeedi. Minu arvates on tal õigus. Ja siis lisab ta sõnadele oma radikaalse teo. Neile noortele on söömise piiramine ka poliitilise loomuga, sedagi on igal pool maailmas juhtunud näljastreikide kujul. Nii et Elsa ideoloogiline positsioon on poliitiline.

    Teil pole filmis ühtki modelli tüüpi anorektikust tegelast, keda kannustaks nälgima mure oma välimuse pärast. Eks see oleks ka pisut klišeelik. Kas jätsite selle võimaliku liini meelega välja?

    Jah, mul vist oli üks selline tegelane käsikirja esimeses versioonis, aga kõik muutus. Ka seetõttu, et ma tegin koolides palju taustatööd, rääkisin suure hulga koolinoortega ja otsustasin sellest liinist lahti lasta vahest just liigse klišeelikkuse tõttu. Ometi on see teema loos olemas kehakaalupõhise häbistamise ja kaaluga seotud kinnismõtete kujul. See stereotüüp on peas samuti alati olemas.

    Me elame radikaalse tegutsemise ajal. „Nulliklubi“ õpilased rakendavad radikaalsust söömise või toidutööstuse vastu, aga on ka organisatsioonid nagu Fridays for Future jne. Mil määral on „Nulliklubi“ kriitika liigse käremeelsuse vastu ja kus on piir?

    Meil on tänapäeval palju väljakutseid ja mu film ei püüa sellesse selgust tuua. Ma näitangi väga paljude probleemide kooseksisteerimist. Nooremal põlvkonnal on täielik õigus võidelda oma tuleviku eest ja ma olen kindel, et kliimamuutusel on väga suur mõju meie elukeskkonnale. Aeg saab otsa ja ma mõistan, miks noored meelt avaldavad ja radikaalsete tegudeni jõuavad. Teisalt on minu meelest kohutav, kuidas radikaliseerumine põhjustab vägivaldsust ja konflikte. Ja kuidas inimesed pannakse uskuma hullumeelseid asju. Need eksisteerivad kõik korraga ja teevad maailma keerukaks. Seda ma püüangi näidata: pole midagi üheselt mõistetavat, lihtsat, head ega halba. Kõik on läbi põimunud.

    Kas teid võtsid vanemad, täis­kasvanud, õpetajad kuulda, kui te olite lapse- või noores eas?

    Sel ajal, kui mina laps olin, ei olnud kliimakriis nii tugevalt meie mõtetes ega ühiskondliku debati keskmes, kuigi oli ilmselt juba alanud. Siis räägiti valdavalt tuumaenergiast. 1980. aastatel olid teemaks Super-GAU ja Tšornobõl, mina näiteks avaldasin meelt tuumajaamade vastu. Võitlesin alati meeste ja naiste võrdsuse eest, sest naisena tunnetasin, et maailmas on mind täiesti kõrvale jäetud. Kui olin neliteist, andsid vanemad mulle raamatu selle maailma suurvaimudest. Tegin raamatu lahti ja vaatasin sisukorda: seal oli sada meest ja vaid üks naine, Marie Curie, keda ma sellest ajast peale väga hindan, sest ta oli selles raamatus ainus. Mõtlesin siis küll, et kas ma pean nüüd minema ja enese ära tapma, sest mul pole mingit võimalustki. Arvasin tõesti, et mul pole häält, mida kuulda võetaks. Sellest ajast alates on muutus aeglaselt toimuma hakanud.

    Nüüd on mõned aastad festivalide võistlusprogrammides loendatud naisautorite filme ja arutletud protsentide üle. Kas teie arvates on selline praktika tõelise muudatuse algus või see mull lõhkeb, sest tingimused on olnud kunstlikud?

    Ükski selline muutus ei toimu loomulikult. Patriarhaatki ei ole minu meelest loomulik. See on samuti kunstlikult tekitatud ja loodud olukord, kus naistel tuleb oma suu kinni hoida. Nii et see muutus ei pruugi praegu olla loomulik, aga olen kindel, et see on hädavajalik meile kõigile. Võrdsusest võidab kogu ühiskond – mehed ja naised.

    Kas teie arvates inspireeriks „Nullikubi“ järgijaid?

    Loodan, et mitte. Usun, et söömise lõpetamine on liiga räige viis, kirjanduslik liialdus, selle praktiseerija sureb. Minnakse liiga kaugele.

    Oma taustauuringute käigus olen küll näinud klippi naisest, kes väitis, et ta pole kaks aastat söönud. Ta nägi üsna hästi toidetud välja, aga rääkis väga veenvalt sellest, kuidas tal õnnestus söömine maha jätta. Pooletunnise selgituse järel hakkasin isegi mõtlema, et äkki ta räägib õigust. Isegi kui teda vaadates ütles mõistus, et see kõik peab olema väljamõeldis. Päris hull kohe, kuidas tõe tabamine on nii keeruline. Püüan ka ise näidata, et lõpliku tõe välja selgitamine on tihti võimatu. Kui arvad, et tead tõde, oledki juba eksiteel. Palju keerulisem on aktsepteerida, et me ei tea tõde. Kaos ja vasturääkivused tuleb omaks võtta.

    1 „Little Joe“, Jessica Hausner, 2019.

    2 „Club Zero“, Jessica Hausner, 2023.

     

  • Loodusetunnetus tuleb õppimisega

    RAHEL AERIN ESLAS

    Näitus „Kohanemise kunst“, kuraatorid Madli Ehasalu, Triin Metsla. Kadrioru Kunstimuuseumis 15. IX 2023 – 3. III 2024.

    Kui Elo-Reet Järve nahkskulptuur „Tahab minna liblikaks“ (1996) Kadriorgu kunstimuuseumi jõudis, pulbitses skulptuuri sisemuses elu. Skulptuuri siduv jänesekäpaliim oli ligi meelitanud koloonia koiliblikaid, kes panid liblikaks saada tahtva teose sumisema ja vibreerima – too ootas justkui kookonist vabanemist. Teose soov läkski täide tänu koiliblikate uskumatule kohanemisvõimele.

    Koiliblikaid peetakse kahjuriteks, kes teevad inimeste loodud keskkonnale halba. Kui paljud mõtlevad aga selle peale, kui võimas ja äge on see vihatud koiliblikas? Osaliselt tänu inimtegevusele on nad õppinud seedima peale villa, naha jms ka raskemetalle. Seda on tähele pannud üks Bostoni ülikooli doktorant ja otsustanud näidata, et koiliblikas on kasulik nii ökosüsteemile kui ka inimesele.1 Keskmine inimene peab koisid vaid liblikate inetuteks ja kahjulikeks sugulasteks, kuid teineteiselt on meil õppida nii mõndagi.

    Näitusel „Kohanemise kunst“ näidataksegi, kuidas inimene ja loodus on aja jooksul teineteisega kohanenud. Olulise küsimusena tuuakse välja, kuidas ja mille alusel inimene loodust väärtustab ja hindab, ning millised on olnud nende väärtushinnangute tagajärjed. Kuigi hindamise lähtekohti on palju, domineerib rahaline või personaalne kasu tänapäeval rohkem kui kunagi varem. Näitusel eksponeeritud teosed demonstreerivad aga, kuidas väärtustada loodust nii, et sellest on kasu nii loodusel kui ka inimesel.

    Tundmatu kunstniku sajanditetaguse elevandiluust skulptuuri väärtus seisneb selle karmis hinnas: keegi (teine) pidi selle materjali saamiseks tapma süütu looma.

    Näitusel on kombineeritud loodust käsitlevad teosed ja objektid uuemast ning ka sajanditetagusest ajast, et näidata inimese suhtumise ja prioriteetide muutlikkust. Kui XIX sajandi maastikku kujutav teos on romantiline, harmooniline, subliimsuse poole püüdlev, (kujutatud on päikeseloojangus mägesid), siis tänapäevast on selle kõrvale toodud Paco Ulmani fotosari „Heitmaa“ (2018). Selles on kujutatud juhuslikke tühje linnamaastikke, kuhu on eksinud üksik rehv või kilekott. Sari toimib hästi kommentaarina inimeste negatiivse mõju kohta keskkonnale, aga ka sellises looduses on midagi väga kaunist.

    Leida ilu kohast, kus suurem osa inimesi seda ei näe, on erakordne oskus, mida demonstreerivad peaaegu kõik näitusele kaasatud kunstnikud. Olen juba aastaid imetlenud Sandra Kosorotova teost „Rohujuuretasand. Kuidas umbrohu moodi vastu pidada?“ (2021), mida eksponeeriti esmakordselt Tallinna Kunstihoones. Kosorotova toob selles teoses poeetilisel viisil välja inimeste väljamõeldud hierarhia, kuhu nad looduse erinevad osad sobitavad, sidudes omavahel enda korjatud umbrohuks tembeldatud taimed ning siidile kirjutatud tsitaadid nende olemuse kohta. Hierarhia ei ole aga tihti loogiline. Miks on näiteks umbrohu staatusest pääsenud kiirelt leviv ja aedu üle võttev münt, aga mitte kõrvenõges, mis on hea loomasöödaks, kiu ja värvaine saamiseks ning toidu ja tee valmistamiseks?

    Inimestele tuleks kasuks ammutada loodusest mitte ainult ilu, aga ka tundlikkust, emotsiooni ja empaatiat teiste elusolendite vastu. Sellist nägemise viisi saab õppida, harjutada ja pidevalt täiendada, seesugune elukestev õpe hoiab meid looduse lähedal. Loodusest võõrandumine on tänapäeval saanud väga suureks probleemiks. Loomulikult on üks selle põhjustest tehnoloogia kiire areng ja selle pidev kohalolu meie igapäevaelus, aga sellest veel ohtlikumaks võib pidada oskamatust loodust õigete kategooriate abil hinnata.

    Looduse estetiseerimine

    Nüüdseks on teada, et meie eluviis ja selle kvaliteet peab läbi tegema suurema muutuse ökosüsteemi heaolu nimel. See tekitab suuri pingeid inimeste ja institutsioonide vahel, kes peavad selle saavutamise eest vastutama. Kuigi ühelt poolt soosivad institutsioonid looduse väärtustamist, luuakse sellega tugevam struktuur loodusest võõrandumise pooldajatele, kes leiavad aina rohkem ettekäändeid senise mugava eluviisi säilitamiseks.

    Seega peaks leidma veidi õrnema lähenemisviisi neile, kes on looduse politiseerimise tulemusel sellest väga kaugele liikunud. Kuraatorid viitavad oma tekstides ökofilosoof Timothy Mortonile, kelle arvates peaks täielikult eemalduma antropotsentrilisest vaatest loodusele ning püüdlema sügavama ökoloogilise arusaama poole. Tuleb mõista, et kõik (inimesed, putukad, taimed jne) on võrdsed osad ühes suures tervikus (ökosüsteem).2

    Selline vaade peaks kindlasti olema üks lõppeesmärkidest, aga kuidas veenda selle vajalikkuses inimest, kelle mõtted on püsivalt sellel, et rohepööre tahab ära võtta tema kodu, töökoha ja tuleviku. Loodusest ollakse nii võõrandunud, et kannapööre mõtteviisis on võimatu väljakutse. Siin tuleb appi võtta õrnemad meetodid looduse taastutvustamiseks, kaasates iga inimese igapäeva­sõnavarra kuuluva „ilu“, ja taasleitud „esteetika“ mõiste.

    Tänapäeval populaarseks distsipliiniks saanud keskkonnaeetika (environmental ethics) puudutab ka ühe otsaga keskkonnaesteetikat (environmental aesthetics), mille juured ulatuvad XVIII ja XIX sajandi loodusfilosoofiasse. Teadlaskond jaguneb üldiselt kaheks: ühed arvavad, et XVIII sajandil valitsenud loodusfilosoofia on liiga antropotsentriline ning keskendatud liialt inimese subjektiivsele arvamusele, teised aga usuvad just, et keskkonnaesteetika tulevik peitub selle juurtes.3

    Looduse esteetika tugines kaks sajandit tagasi peamiselt sellistele üldistavatele mõistetele nagu „ilu“ (loomulik ilu), „subliimsus“ ja „maalilisus“ (picturesque), mille definitsioonide üle lõputult vaieldi. Näitusel illustreerivad seda vaadet hästi XVIII ja XIX sajandi maastikumaalid. Tänapäeval osatakse oletada, et millegi ilusaks nimetamine ütleb rohkem nimetaja tunnete, mõtete ja väärtuste kui „ilusa“ asja objektiivse kauniduse kohta. Üks XVII sajandist pärit meremaaling on näiteks asetatud dialoogi Kristina Õlleku teostega „Tunnetades veetarrendit“ (2020) ja „Nad hingavad vett“ (2019), milles on selgelt näha, et kunstnik näeb austreid ja millimallikaid esteetilistena, ent suhtub neisse ka suure empaatia ja tundelisusega, rõhutades nende kannatustele läbi inimtegevuse.

    Näitust tutvustavas tekstis toovad kuraatorid välja, et ökoesteetikast ja ökofeminismist kasvas välja soov loodus deestetiseerida, keskendudes rohkem seesugustele väärtustele nagu hingelisus, emotsionaalsus jms. Estetiseerimine ei tähenda tingimata aga nende omaduste puudumist. Tihti arvatakse, et inimesed ei väärtusta looduse seda osa, mida nad ei pea „ilusaks“.4

    Teiselt poolt, kas inimestele ei peaks mitte õpetama just esteetilist vaadet loodusele? Loodusfilosoofia esirinnas J. Baird Callicott arvab näiteks, et parandada tuleb inimeste „esteetilist maitset“ looduskeskkonna suhtes.5 Näitusel Elo-Reet Järve nahkskulptuuride ümber asetatud Johann Elias Ridingeri XVIII sajandist pärit ofortidel on kujutatud väärarenditega hirvi – näide kunstniku oskuse kohta näha looduse anomaaliates esteetilist väärtust.

    Inimene ei märka looduses üksnes selle ilu. Loodust hinnates võib kogeda tundeid, mida polegi võimalik kirjeldada. Seega on looduse eri aspektide ilusana esitamine kindlasti kohati eksitav tegevus, aga selle kaudu on lihtsam looduse teistmoodi hindamist õpetada. Kuraatorid on toonud aga vastuargumendina välja olulise mõtte: antropo­tsentriline ja estetiseeriv vaade loodusele on kahe teraga mõõk, kuna soodustab empaatia ja lugupidamise kasvu, aga süvendab ühtlasi inimese domineerimist looduse üle.

    Looduse üle domineerimine

    Loodusest üleolemine on pikka aega voolitud ja kinnistatud sotsiaalne konstruktsioon, mille üle on vaieldud läbi ajaloo. Laiema levikuga Euroopa religioonid on tihti osaliselt üles ehitatud just arusaamale inimese iseseisvusest looduses. Euroopa koloniaalajaloos kasutati üleolekut loodusest ettekäändena tõsta end moraalselt ja sotsiaalselt kõrgemale „metsikutest“ ja „loomalikest“ põliselanikest, kelle religioon põhines enamasti just inimese ja looduse kokkukuuluvusel.6

    Näituse kuraatorid toovad välja, et looduse väärtustamine ja sellega kooskõlas toimimine oli suurem prioriteet just naiste juhitud agraarühiskonnas. See seob looduse ja naise ühe emantsipeerumise eesmärgi alla. Ökofeminism ei karda tunnistada, et ollakse vastastikku sõltuvad. Sophie Durand näitab oma installatsioonis „Stseen. Kogutud pesa(d)“ (2023), kuidas teda ümbritsev keskkond on mõjutanud nii teda kui ka tema isiklikku ruumi, pannes loodusest leitust kokku oma isikliku pesa. Durandi teose kõrval paikneb Eesti avangardse tekstiilikunsti rajaja Leesi Ermi kolmkümmend aastat varem valminud vaip „Tsivilisatsioon“ (1976). See toimib püüdena siduda omavahel loodus ja kultuur NSV-ühiskonnas, mis oli progressiusku ja kus valitses soov allutada loodus täielikult inimesele. Uku Sepsivart osaleb näitusel muu hulgas videoteosega „Michel­angelo ülesanne“ (2017): ülesvõttega lindude „loomingust“ teeb ta lindudest kunstnikud nende loomulikus keskkonnas. Sepsivart demonstreerib teosega, et linnud ja inimesed saavad harmooniliselt koos eksisteerida, pakkudes teineteisele kas esteetilist naudingut või vajalikku materjali.

    Sophie Durand näitab, kuidas teda ümbritsev keskkond on mõjutanud nii teda kui ka tema isiklikku ruumi, pannes loodusest leitust kokku oma isikliku pesa.

    Sepsivardi videoteose vastas seisab aga tundmatu kunstniku sajanditetagune elevandiluust skulptuur, kunagine suure rikkuse sümbol ning praegugi eksklusiivne luksuskaup mustal turul. Selle skulptuuri väärtus seisneb selle karmis hinnas: keegi (teine) pidi selle materjali saamiseks tapma süütu looma. Ebapraktilises hävitamises saab alati süüdistada vaid raha ja ahnust – tänapäevalgi kritiseerime ju miljardäride kahjulikku teguviisi. Mis on aga sellise looduse üle domineerimise tagajärg? Mis saab pärast?

    Inimene on alati tahtnud looduse üle domineerida, aga pöördumatut kahju nii keskkonnale kui ka inimeste mõttemaailmale teinud tööstusrevolutsioon on jätnud keskkonda sadu miljoneid tonne füüsilist saastet, millega keegi ei taha või ei oska midagi peale hakata. Eestis on loodusesse ladestatud umbes 600 miljonit tonni põlevkivituhka, millega on päriselt tegelema hakatud alles viimastel aastatel. 2005. aastal kirjutatud artiklis tuleb välja, et kuigi Eestis on põlevkivi kaevandatud üle 80 aasta, ei teata siiani, millest sellest tekkinud jäätmed päriselt koosnevad või mida nendega teha.7 2021. aastal avastati, et tuhamägesid saab kasutada toormena põrandakattematerjalide valmistamiseks.8 Tore, et jäätmeid on lõpuks õpitud ära kasutama, aga kui mõelda ökoloogilise ühtsuse peale, on selge, et tähelepanuta on jäänud üks samamoodi oluline ja kannatada saanud looduse osa – inimene.

    Kärt Ojavee näitab oma seeriaga „Tuhamäed“ (2021/2023), et põlevkivi kaevandamine Ida-Virumaal on jätnud sügava haava loodusesse ja ka inimeste ellu. Tuhamägede valvur Igor seisab nende poolkoksimägede ees nagu Caspar David Friedrichi rändaja udumere kohal. Tuhamägedest on moodustunud kogu tema identiteet. Neist vändatud dokumentaalfilmi „Tuhamäed“ (2017) režissööri Ivar Murru sõnul on nendest linnadest saanud „surma ja laostumise sünonüüm“: võideldakse pideva elanikkonna vähenemise ja ülejäänud riigist võõrandumisega.

    Kooseksistentsist pole pääsu

    Materjaliteadlikud kuraatorid on kõik käsitletud küsimused võtnud kaasa oma igapäevatöösse: näituse materjalid on taaskasutatud, uut prügi juurde ei tule. Iseseisvate kuraatoritena on sellist projekti seda keerulisem ette võtta, et inim- ja ajaressursi puudus jääb tihti heale taotlusele ette. Küll ei tohiks ühelgi suuremal kunstiinstitutsioonil olla ühtegi vabandust, et sama praktikat mitte üle võtta. Sel viisil näitust tehes tunnistame oma sõltuvust ümbritsevast keskkonnast – seda ei tasu karta.

    Kindlasti on kiiduväärt, et selline näitus on saanud platvormi kunstimuuseumis, aga tegelikult peaks mingi vorm sellest olema eksponeeritud ka linnaruumis, kus selle üle oleks võimalik mõtiskleda ka inimesel, kes muuseumides ei käi. Ühiskonna püüde tõttu keskkonda päästa kannatavad paratamatult kõige rohkem halvemas majanduslikus olukorras ning kohati ka kultuurivõõrad inimesed, kellel ei tohi lasta loodusteadlikkusest ja selle hindamise oskusest liiga kaugele triivida. Samamoodi toimib näitus hädavajaliku meeldetuletusena neile, kes näevad alles jäänud looduses vaid realiseerimata tulu.

    1 Sophie Yarin, Elevating the Clothes-Eating Moth from Pest to Evolutionary Marvel. – The Brink 3. V 2023, https://www.bu.edu/articles/2023/how-clothes-eating-moths-could-benefit-the-environment/.

    2 Timothy Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistance. Columbia University Press, New York 2016.

    3 Andrew Brennan, Norva Y. S. Lo, Environmental Ethics. – The Stanford Encyclopedia of Philosophy 2022 (Summer), https://plato.stanford.edu/archives/sum2022/entries/ethics-environmental/.

    4 Duncan C. Stewart, Taylor N. Johnson, Complicating Aesthetic Environmentalism: Four Criticisms of Aesthetic Motivations for Environmental Action. – The Journal of Aesthetics and Art Criticism 2018, kd 76, nr 4, lk 442.

    5 Maria José Varandas, The Land Aesthetic, Holmes Rolston’s Insight. – Environmental Values 2015, kd 24, nr 2, lk 214.

    6 Thomas Beery, Anton Stahl Olafsson et al., Disconnection from Nature: Expanding our understanding of human-nature relations. – People and Nature 2023, British Ecological Society, lk 472.

    7 Ida-Virumaa tuhamäed neelavad kuni kolm miljardit. – Eesti Päevaleht 4. III 2005, https://epl.delfi.ee/artikkel/51005280/ida-virumaa-tuhamaed-neelavad-kuni-kolm-miljardit.

    8 Kristina Kostap, Eesti tuhamägedest saavad Prantsusmaa suurtootja abil põrandakattematerjalid. – Postimees 12. X 2021, https://kodu.postimees.ee/7359295/eesti-tuhamagedest-saavad-prantsusmaa-suurtootja-abil-porandakattematerjalid.

     

  • Armukadeduse pimedad silmad

    TRIINU SOIKMETS, MAARJA HINDOALLA

    Ajalooline draama „Talupojad“ („Chłopi“, Poola, Serbia, Leedu, 2023, 114 min), režissöörid-stsenaristid DK Welchman, Hugh Welchman. Osades Kamila Urzędowska, Robert Gulaczyk, Sonia Mietielica, Mirosław Baka, Ewa Kasprzyk.

    Maali- ja filmikunst. Sandro Botticelli merikarbist sündiv Venus ja Terry Gilliami „Parun Münchhauseni seiklused“. Leonardo da Vinci külluslik püha õhtusöömaaeg ja Paul Thomas Andersoni „Loomupärane pahe“. Benjamin Robert Haydoni Saint Helena saarele mõtisklema pagendatud Napoleon ja Ridley Scotti „Duellistid“. John Everett Millais’ Ophelia enne uppumist viimast korda laulmas ja Lars von Trieri „Melanhoolia“. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas kultuslikud kunstiteosed on olnud aastasadu hiljem inspiratsiooniks filmi­stseenidele ja nende esteetikale, kuid tähelepanelik silm märkab, et neist moodustub puhtjuhuslikult ka paljutähenduslik narratiiv, mis läbi (kunsti)ajaloo kulgedes ulatub filmiparalleelidest kaugemalegi.

    Leidub ka vastupidiseid näiteid, kus film või selle staar on inspireerinud kujutavat kunsti, valdavalt popkunsti. Pildile püütud tegelased pärinevad peamiselt sellisest filmiklassikast nagu George Lucase „Tähtede sõjad“, Alfred Hitchcocki „Psühho“, Martin Scorsese „Taksojuht“, Stanley Kubricku „Kellavärgiga apelsin“, David Fincheri „Kaklusklubi“, Francis Ford Coppola „Ristiisa“ ning muidugi Quentin Tarantino kurikuulus „Pulp Fiction“. Viimase interpreteerijaks on teiste seas olnud ka meie oma kodukootud Banksy ehk Edward von Lõngus. Miks valivad kujutavad kunstnikud oma kangelased välja pigem vägivaldsetest filmidest, ütleb kindlasti rohkem nende endi kui portreteeritavate kohta, kes lihtsalt mängivad mingit rolli.

    Pintslikarva nahk

    Poola lavastajapaari Dorota Kobiela (DK) ja Hugh Welchmani kahasse valminud „Talupojad“ ei kuulu esimesse ega teise kategooriasse, see pole inspireeritud mõnest maalist ega inspireerinud kedagi maalima. See on ise maal, mille kallal töötas 125 Poola, Leedu, Ukraina ja Serbia maalikunstnikku, sättides lihast ja luust näitlejatele selga pintslikarva naha. 40 000 käsitsi maalitud õlimaali ja 200 000 töötunni abil on animeerimisel eeskujuks võetud ülemöödunud sajandi­vahetuse kunstiliikumise Noor Poola autorite Józef Chełmoński, Ferdynand Ruszczyci ja Leon Wyczółkowski stiil.

    Iga filmitud kaader on käsitsi õlivärvidega üle maalitud.

    Aastaaegade kulgemise järgi neljaks osaks jaotatud eepilise teose kese keerleb ümber kirgede tormi väikeses Poola külas, kus on au sees rahvalaulud ja -tantsud, mida esitatakse hoogsa ja kaasahaarava muusikalise kujunduse saatel (autoriks räppari ja produtsendi Łukasz Rostkowski ehk L.U.C juhitud Rebel Babel Film Orchestra). Ent erutavam meelelahutus näikse seal olevat ussitamine-pussitamine, mis pisut etteaimatavalt lõpeb kollektiivse nõiajahiga, sest keegi tuleb ju risti lüüa, kui ise elada ei julge. „Armukadeduse suured silmad“, on pealkirjastanud oma arvustuse Raiko Puust1 ja saanud seeläbi pihta mitte üksnes filmi tuumale, vaid ka inimlooma kalduvusele näha tonti seal, kus seda pole, ning eirata ebamugavate või keelatud tunnete pimestavat mõju.

    Filmi (anti)kangelanna Jagna on ju tõepoolest pisut „liiga lahke“, kuid pole selge, kas see tuleneb tema loomusest või sundabielust. Mingi sügavus ja usutavus jääb saavutamata. Igal juhul on ta kogu seltskonnas kõige omakasupüüdmatum ning just see külarahvast ärritabki, sest sunnib neid silmitsi seisma omaenda pattudega. Just siis, kui saab läbi peksusadu, saabub vihmasadu ja filmi puänt – vesi peseb Jagna alasti kistud kehalt maha mitte ainult muda, millesse ta oli tõugatud, vaid ükshaaval ka kõik pintslitõmbed ehk näitleja animeeritud kesta.

    Kui Hendrik Höfgeni prototüüp Gustaf Gründgens maalis omal ajal endale pähe sümboolse maski, et süsteemiga kohaneda ja teatris edasi mängida (sest midagi muud ta nagunii teha ei osanud), siis maalitud Jagnat kehastav Kamila Urzędowska saab vihmasajus inimnäo tagasi. Ta hindab oma tegelaskuju juures kõige enam tolle vabadustunnet, truudust iseendale, järeleandmatust. „Ta kukub ja tõuseb püsti. Ta ei ole ohver.“ Ärritavaks peab ta aga Jagna liigset kannatlikkust, mida samal ajal ka imetleb. „Sõltumata sellest, mis temaga juhtub, näeb ta inimestes ja maailmas ikkagi ilu.“2

    Rõlguse esteetika

    „Talupoegade“ puhul ongi kõige huvitavam aspekt dissonants kauni rahvusromantilise maalikunstistiili ning väga sünge ja misogüünse loo vahel. Film põhineb Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Władysław Reymonti sama pealkirjaga neljaosalisel romaanil, mis annab kindlasti toonasest Poola kultuuriloost põhjalikuma ülevaate kui siinsele leheküljele mahuks. Mõningaid paralleele võib tõmmata nii William Shakespeare’i „Tõrksa taltsutuse“ kui ka August Kitzbergi „Libahundiga“, mille kummagi ideed, süžeed ja karaktereid lehelugejale ilmselt puust ja punaseks tegema ei pea.

    Siinkohal on huvitav mõelda, kui animeeritaks „Libahundi“ Tiina lugu näiteks Johann Köleri stiilis, siis milliseid tähendusi võiks sellest välja lugeda. „Talupoegades“ seisab sooküsimusega kõrvuti ka rahvusküsimus, sest visuaali kaudu romantiseeritakse külaidülli, mis oma olemuselt on aga võikalt väiklane ja vägivaldne. Poola kinokunstis tavatsetakse identiteediküsimusi lahata süsimusta, sageli vastuolulise huumori kaudu, „Talupoegades“ pole huumorit karvavõrdki, rõlgusele vastukaaluks on vaid esteetika. Pisut ehk sarnaselt eestlastega, aga kas ajaloolistel põhjustel või suurema rahvaarvu tõttu on poolakatel rahvusliku identiteedi dissonants veelgi suurem. Ühest küljest suur uhkus, teisest küljest suur häbi.

    Paraku ei küüni „Talupojad“ filmina siiski suurepärase meistriteoseni, sest lugu kipub visuaalile alla jääma. Rahvuslik sisekaemus põllumajanduse aastaringi kestel kulgevas melodraamas kipub võõrama rahva külmaks jätma ning ka tehniliselt meisterlik teostus ei köida enam nii palju kui maailma esimene tervenisti ülemaalitud mängufilm, Vincent van Goghi elulugu käsitlev krimipõnevik „Armastusega Vincent“ (2017) samadelt autoritelt. Viimaseid päevi siinses kinolevis linastuv „Talupojad“ oli ka nende teine katse Oscar koju tuua, mis paraku kuldmehikese lühinimekirjade selgumisel luhtus (esimene katse „Armastusega Vincent“ jõudis nominatsioonini). Poolakatele oli aga tegemist kodumaise filmi möödunud aasta parima avanädalavahetuse kassatulemusega.

    1 Raiko Puust, Armukadeduse suured silmad. Poola ajalooline kunstiteos „Talupojad“ võtab hingetuks – Õhtuleht 12. XII 2023.

    2 Anna Kempys, Kamila Urzędowska o roli Jagny w “Chłopach”: Upada i się podnosi. Nie jest ofiarą – Interia FILM 14. X 2023.

     

  • Hõikereostus ehk Kuidas kasvav tähelepanujanu loodust hävitab

    ENELI KINDSIKO

    Ühismeedia kasutajatele võib postitamine paista küll ohutu tegevus, kuid kahjuks ei salvestata postitusi süsinik­neutraalselt. Ükski Instagrami- või Facebooki-hõige ei tundu suure asjana, kuigi alates veebi laadimise hetkest see kusagil serverites talletatakse. Levides teiste kasutajate uudisvoogudesse nõuab see märkimisväärselt ka energiat. Üle maailma lisandub muuhulgas just sääraste hõigete säilitamiseks aina uusi andmekeskusi, mis omakorda tarbivad suures koguses energiat. Süsinikujalajälje võrdluses on kümme selfit samaväärsed ühe kilomeetri autosõiduga.1 Kui Instagramis laetakse üles ja jagatakse ühe päevaga üle maailma umbes 95 miljonit postitust, siis „sõidavad“ Instagrami kasutajad iga päev maha u 9,5 miljonit kilomeetrit. Meil on ainest rääkimaks suurenevast hõikereostusest.

    Sõnaveeb

    Hõike …

    Ühismeedial on kahtlemata väga häid külgi, nt võimalus hoida kontakti palju suurema hulga inimestega, sealhulgas lähedastega, eriti kui vahemaa ei võimalda silmast silma kohtumist. Rääkimata igavuse peletamisest, meelelahutamisest või isikubrändi loomisest. Ent tekib küsimus, kui paljudel oleks ilma ühismeediata 500, 1000, 1500 sõpra või kontakti. Samuti tuleb küsida, kas kõik need „sõbrad“ on tõesti sõbrad ja kui paljudega neist aasta jooksul suheldakse? Briti antropoloog Robin Dunbar on Facebooki-sõprust analüüsides jõudnud järelduseni, et inimesel on Facebooki sõbralistis heal juhul maksimaalselt viis sõpra, keda ta võib väga lähedaseks sõbraks pidada ja umbes 15 sõpra on sellised, kellega tihedamalt suheldakse.

    Ilmselt on tänu tehnoloogia, sh ühismeedia, ulatuslikule levikule teisenenud ka see, keda me sõbraks nimetame. Siiski, isegi kui ehtsate sõprade arvuks ei ole viis või viisteist, vaid 50 või 100, millist funktsiooni täidavad kõik need ülejäänud „sõbrad“? Ilmselt suurem osa on kunagi kusagil kohatud tegelased, kes on sildistatud märksõnadega „kasulik kontakt“ või „olen unustanud, kes ta on ja kuidas teda tunnen“. Eks omamoodi toimib Facebooki jm ühismeedia saitide sõprade ja jälgijate nimekiri ka sotsiaalse kapitalina, signaalina sellest, kui suur ja uhke on minu sotsiaalne kapital.

    Ühismeedia ei ole oma olemuselt ei hea ega halb. Iga leiutis on neutraalne ja selle kasulikkus või kahjulikkus sõltub ikkagi sellest, kuidas seda kasutatakse. Põhiprobleem ei seisne mitte selles, et ühismeedia võimaldab piiramatut suhtlust, vaid selles, et ühismeedias keskendutakse sageli esinemisele, kus mõtestatud argumentatsiooni asendavad emotsionaalsed väljaütlemised ja/või puhas individuaalne tähelepanuvajadus. Mihkel Mutt2 on taolised muutused inimese inimhinges ja psühhofüüsilises käitumises tabavalt kokku võtnud:

    „Teadete tekitamise põhimuster suhtlusvõrgustikes – kui vaadata indiviidi poolt – on pidev iseendast raporteerimine, oma olekutest teada andmine. (Kuidas saakski see teisiti olla – Facebookis vaatab sulle vastu küsimus: „Mihkel, millest mõtled?”) Inimesele antakse lahkesti nõu end avalikustada. Ja ta asubki seda tegema, omandades kiiresti uue harjumuse. „Olen praegu seal… Siin pildi peal olen ma juba seal… Näete, täna ma tegin seda… Siin on veel natuke minu tegemist… See on minu sõber ja see on minu kass. Täna ma olen mõelnud nõnda…” Jne. /…/ Sealgi saadetakse sageli avalikkuse ette seda, mis esimese hooga pähe tuleb. Inimene peatub hetkeks, nuusutab, teeb sirtsu peale ja marsib edasi.“

    Keskmine Tiktoki kasutaja toodab ühes aastas 185 km autosõidu jagu CO2. Kui aga lisaks Tiktokile on harjumus ette võtta ka Youtube, Instagram, Facebook jne, võib aastane kilometraaž juba 1000 kilomeetrini küündida.

    Mihkel Muti viidatud tänase täis­kasvanu neoinfantiilsus tähistab lapsikust, kus tuhandetele (suuresti) tundmatutele digisõpradele ja jälgijatele raporteeritakse oma päevasest olme-elust hõigete teel.

    Piirid veebikeskkonna ja elutruu käitumise vahel üha hägustuvad ning ühe reaalsuse normid ja käitumismustrid kipuvad kanduma üle teisele. Kujundlikult väljendudes on inimesel, kellel on ühismeedias 1500 sõpra või jälgijat, suhteliselt lihtne postitada isegi halvustavat kommentaari, sest ta ei taju otsest ohtu. Tavalistes olukordades, kui kohtutakse näost näkku, aktiveerub meie ajus „võitle või põgene“ reaktsioon, mis sunnib meid enne mõtlema sõnade võimalike tagajärgede ja ohtude üle. Mis kõige huvitavam, kadunud on piinlikkustunne.

    Hüpoteetiliselt – kui peaks sellesama halvustava lause välja ütlema Alexela kontserdisaalis 1500 Facebooki-sõbra ees, kui paljud seda teeksid? Eriti siis, kui halvustamise adressaadid on saalis kohal – olgu need kolleegid, tööandja või kasulik kontakt sõbralistis. Võib-olla ongi ühismeedia postituse hea lakmuspaber see, kui julged väljendada sama mõtte ka kõikide nende inimeste ees seistes? Kas sul oleks piinlik avalikustada oma olmehetki (näiteks seda, mida just sõid või jõid) ja seda Alexela kontserdisaalis 1500 sõbrale näidata?

    Miks me eeldame, et kõikidel sellistel avaldustel on uudisväärtus, mis ületab meie hetkeemotsiooni siin ja praegu? Paneb mõtlema, kuidas ollakse valmis jagama privaatseid hetki oma eraelust enam kui tuhande sõbraga, kellest võib-olla 80-90%-ga ei suhelda ega tunta neid üldse, mõtlemata, millised võivad olla tagajärjed ja kuidas see mõjutab elulisi suhteid. Kõik need hõiked jäävad igaveseks digiruumi.

    2010. aastal avaldas Nicholas Carr teose „Triiv madalikule. Mida Internet meie ajuga teeb“ („The Shallows: What the Internet Is Doing to Our Brains“), kus ta tõi esile pinnapealsuse hüpoteesi (shallowing hypothesis).3 Hüpotees, mis on kiiresti jõudnud ka teadusuuringutesse, väidab, et ühismeedias levinud ülinapp suhtlusviis ning sõnumi- ja argumentatsioonivaesus toob kaasa kognitiivse ja moraalse pinnapealsuse leviku.4,5 Lühidalt öeldes on ühismeedia­platvormide järjest aktiivsem kasutamine viinud üleüldise refleksioonivõimekuse vähenemiseni. Väga ühismeediakesksetel inimestel on tugev kalduvus seada esikohale enesekuva, ohverdades sisu ja vaagimata postituste võimalikke tagajärgi.6 Teadlaste hinnangul on põhjus, miks just endast ühismeediasse rohkelt postitusi tehakse, strateegiline kontroll selle üle, kuidas teised mind nägema peaksid – teistele soovitud minapildi mahamüümine.7 Mida söön ja joon, mida loen ja vaatan, kus käin, kellena töötan – teisisõnu, iga hinnaga enda olemasolust märku andmine. Eks omaette küsimus on see, kas ühismeedia muudab inimesed pinnapealsemaks või tõmbab ühismeedia oma olemuse tõttu pinnapealsemaid inimesi?

    Saksamaa andmete kogumisele ja visualiseerimisele spetsialiseerunud veebiplatvormi Statista kohaselt veetsid inimesed 2023. aastal päevas keskmiselt 151 minutit ühismeedias, 2012. aastal 90 minutit.8 Kui võtta keskmiseks elueaks näiteks 75 aastat ja ühismeedia kasutamine algaks tagasihoidliku prognoosi kohaselt 10. eluaastast, veedaks inimene elu jooksul ühismeedias ligemale 50 000 tundi, see teeb 5-6 aastat oma elust. Eks igaüks võib mõttes arvutada, kui mitu selfit sellesse aega mahub ja kui mitu kilomeetrit see autosõiduks arvutatuna teeks.

    Leonard Coheni laul „Anthem“ settis tema peas ja märkmepaberitel terve kümnendi, enne kui avalikkuse ette jõudis. Ja kui jõudis, sõnad kannavad. Oh, kuidas kannavad! Ületades põlvkondi ja geograafilisi piire. Tsiteerides Cohenit: „Selles [laulus] ei ole ühtegi katteta rida!“ („There’s not a line in it that I couldn’t defend“).9 Sõnad, mis küpsesid koos nende loojaga, kannavad.

    Ent ka meile palju lähemalt on näiteid, kuidas sõnadele tuleb anda aega – kõigel on oma õige aeg ja koht. Urmas Vadi kirjutas teost „Neverland“ viis aastat.10 2019. aasta dokumentaalfilmis Marju Lepajõest „Päevade sõnad“, avaldab Lepajõe sügavat austust kirja pandud sõnadele: „Kõigepealt tuleb panna iga raamat tõmbama, sest kohe lugeda on primitiivne. Sa pead vähemalt aasta otsa talitsema ennast. Ta peab tõmbama nagu hea tee või kohv. Ta peab seisma. Ta peab harjuma teiste raamatutega astuda sellesse kontakti. Ja siis ühel hetkel … see võib toimuda kümne aasta pärast, ma võtan ta ja erutus on meeletu. Tõesti!“ 11

    Tarbimisühiskond on kõige enam kahju teinud just sõnadele, muutes suure osa neist tühjadeks, pelgalt olme-emotsionaalsusest kantud hõigeteks. Verbaalseks kiirtoiduks. Kui palju paisatakse iga päev ühismeediasse talletamiseks nii sõnas, pildis kui videos emotsiooni ajel tehtud hõikeid, mis ei oma isegi selle postitajale pärast ära hõikamist tähtsust ja vajuvad unustusse. Ometigi võtab see kõik ruumi ja kurnab nii vaimu kui loodusressursse. Oma kodu koristatakse usinalt ja sorteeritakse prügi, ent unustatakse koristada aastate jooksul veebi ladestatud hõikereostust. Kujundlikult võiks valimatut digihõigete mahajätmist ühismeediasse käsitleda metsas prügi maha loopimisena – kuna oma digiprügi ei nähta, siis kerge on seda sinna kuhjuma unustada. Üks parimaid eeskujusid mulle on akadeemiline kolleeg, kes leiutas enda jaoks 10 pildi reegli, kui teeb reisil pilte, siis maksimaalselt kümme. Kui tahab juurde teha, tuleb mõni varasem ära kustutada. Iseenesest pole halb mõte, kui ka ühismeedias oleks inimestel X-s (endine Twitter) 3000 või 10 000 säutsu asemel 10 säutsu – et uut teha, kustuta mõni varasem ära.

     

    Tiktok Reddit Youtube Instagram Pinterest Snapchat Facebook X (Twitter) Twitch LinkedIn
    Süsinikujalajälg: mitu km autosõitu ühes aastas keskmise kasutaja kohta 185 178 168 168 127 126 122 100 98 91

    Tabel. Ühismeediaplatvormide aastane süsinikujalajälg keskmise kasutaja kohta      Allikas: Greenspector 2023

    … reostus

    Ilmselt pole väär väide, et inimkonna kasvav tähelepanuvajadus hävitab loodust. Milline on inimese tähelepanu­vajaduse hind loodusele? Statista prognoosi kohaselt on 2027. aastaks maailmas üle 5 miljardi ühismeedia kasutaja.12 Sotsiaalse süsinikujalajälje tekitamisse annavad panuse nii asjaolu, et kõik meie seadmed vajavad elektrit ja laadimist, ent veel enam tõik, et kõik meie veebi üles laetud postitused, pildid ja videod vajavad säilitamist. 2023. aasta detsembri seisuga on maailmas ligi 11 000 andmekeskust, neist umbes pool paikneb USAs.13 Kasvav nõudlus andmekeskuste järele kasvatab seega ka digisõltuvusest tekkivat sotsiaalset süsinikujalajälge.

    Tarkvaraettevõte Greenspector (vt tabelit) on välja arvutanud, et keskmine Tiktoki kasutaja toodab ühes aastas 185 km autosõidu jagu CO2.14 Kui aga kodanikul on lisaks Tiktokile veel harjumus ette võtta Youtube, Instagram, Facebook jne, võib aastane kilometraaž juba 1000 kilomeetrini küündida.

    Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum, WEF) andmetel on 65 e-kirja saatmine süsinikujälje poolest samaväärne ligi ühekilomeetrise autosõiduga.15 Väidetavalt neelab üksainus Portugali vutistaari Ronaldo Instagrami-postitus oma 240 miljonile jälgijale sama palju energiat kui kümme Suurbritannia majapidamist terve aasta jooksul.16 Seega, mida enam jälgijaid sul ühismeedias on, seda suurema sotsiaalse süsiniku­jalajälje sa ka tekitad.

    Kestlikkusest ja keskkonnahoiust rääkides võib sagedasti kohata vastandusi stiilis „meie oleme head, teie olete halvad“. Kuid kliimakriisis on vaja märgata ka ühismeedia panust kliimakriisi süvendamisse. Täpsemalt, milline on hõikereostuse hind loodusele. Tasub kuvada suurt pilti – kõrvuti tossavate korstnate ja autodega teeb vaikselt kahju „nähtamatut tossu“ ajav hõikereostus.

    Põnev on jälgida, kuidas viimastel aastatel on nii üksikisikud kui ka institutsioonid võtnud endale eesmärgi saada kestlikumaks, suunates rohkem tähelepanu energiatõhususele ja taaskasutusele. Samal ajal suureneb aasta-aastalt sotsiaalne süsinikujalajälg – paradoksaalselt ka nende postituste tõttu, kus rõhutatakse looduse hoidmist. Vähem postitades teeme loodusele tõelise teene. Kõige suurem kingitus loodusele on oskus vaikida, kui meil pole midagi tähtsat öelda. Oskus täita tähelepanuvajadust ja peletada igavust muul viisil kui sotsiaalse süsinikujalajälje suurendamisega. Raamatute lugemine, jalutuskäigud või aeg-ajalt ka vajaliku sisemonoloogi pidamine on loodusele hindamatu kingitus.

    1 Matteo Salis, Francesco Cinquegrani, Michele Colace, The environmental cost of being selfiesh. – www.core-econ.org/blog 15. VII 2019.

    2 Mihkel Mutt, Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest. – Looming 2015, 11.

    3 Nicholas Carr, The Shallows: What the Internet is Doing to Our Brains. W. W. Norton, New York 2010.

    Nicholas Carr, Triiv madalikule. Mida Internet meie ajuga teeb. Tlk Tiina Randus, toim Triin Olvet. Äripäev, Tallinn 2012.

    4 Logan E. Annisette, Kathryn D. Lafreniere, Social media, texting, and personality: A test of the shallowing hypothesis. – Personality and Individual Differences, 2017, 115, 154–158.

    5 Paul Trapnell, Lisa Sinclair, Texting frequency and the moral shallowing hypothesis. Poster presented at the annual meeting of the Society for Personality and Social Psychology, New Orleans, LA 2013.

    6 Logan E. Annisette, Kathryn D. Lafreniere, Social media, texting, and personality: A test of the shallowing hypothesis. – Personality and Individual Differences, 2017, 115, 154–158.

    7 Logan E. Annisette, Kathryn D. Lafreniere, Social media, texting, and personality: A test of the shallowing hypothesis. – Personality and Individual Differences, 2017, 115, 154–158.

    8 Daily time spent on social networking by internet users worldwide from 2012 to 2023. Statista 2024.

    9 Brad Wheeler, A touchstone for troubled times, Leonard Cohen’s Anthem took its own sweet time to happen. – Globe and Mail 30. VI 2020.

    10 Mari Klein, Siim Lõvi, Kirjanduspreemia nominent Urmas Vadi: kirjutasin „Neverlandi“ kokku viis aastat. – ERR 13. II 2018.

    11 Vallo Toomla, Marju Lepajõe. Päevade sõnad. 2019.

    12 Number of social media users worldwide from 2017 to 2027. Statista 2023.

    13 John Minnix, 105 Data Center Stats You Should Know In 2024. – Brightlio Blog 18. XII 2023.

    14 Yosr Ben Ammar, What is the environmental footprint of social networking applications? – Greenspector 21. VI 2023.

    15 A guide to your digital carbon footprint – and how to lower it. World Economic Forum 2021.

    16 Lara Schreurs, Laura Vandenbosch, Should I post my very best self? The within-person reciprocal associations between social media literacy, positivity-biased behaviors and adolescents’ self-esteem. – Telematics and Informatics 2022, 73.

Sirp