Mikael Raihhelgauzile tõi kriitikaauhinna Rein Raua romaani „Päikesekiri“ arvustus „Spontaanne tants või juhuslik ekslemine?“ ajakirjas Looming (2021, nr 10).
See, kelle nime ei tohi nimetada (pean silmas Kaur Kenderit), ütles kunagi, et tema konkureerib Quentin Tarantino, mitte Jaan Krossiga. Kenderi mõtet võiks laiendada. Kindlasti peame avaldama kaastunnet luuletajatele, kes peavad võistlema räpparite Kendrick Lamari, Lupe Fiasco või Oxxxymironiga. Aga kellega konkureerivad kriitikud? Meie olukord on vahest kõige nirum, sest meie ei heitle isegi inimeste, vaid Goodreadsi ja Amazoni soovitusalgoritmidega. Kui statistilise masinõppe kursus on mulle midagi õpetanud, siis just seda, et suurte andmemahtude korral ei ole nende andmete sisuline mõistmine ennustuste tegemiseks enam kuigi tähtis.
Vahest ongi tõdemus, et varsti oskavad arvutid ka kõige laiema silmaringiga erudiitidest paremini kontekstuaalseid seoseid tuvastada, parim lähtepunkt kriitika nüüdisseisu ja tuleviku üle arutlemiseks? Meil tuleb küsida: mida oskab inimene – kõike eelnevat arvesse võttes – masinast paremini? Milles on ta asendamatu? Slavoj Žižek, kaootiline ja viimasel ajal ka korralikult lahmiv mõtleja, on vastanud sellele küsimusele väga teravmeelse looga. Mees tuleb kohvikusse ja esitab tellimuse: „Palun üks kohv ilma kooreta!“ Minuti pärast tuleb ettekandja taas tema juurde ja hakkab vabandama: „Andke andeks, härra. Meil on koor otsas. Saan pakkuda teile ainult kohvi ilma piimata.“ Kooreta kohvil ja piimata kohvil ei ole päris maailmas mingit vahet, ent inimese peas ei ole need kaks eitust identsed. Niikaua, kuni suudame neid lahus hoida, väidab Žižek, oleme robotitest võimsamad.
Lugedes Maarja Helena Meriste kriitikaülevaadet ajakirja Keel ja Kirjandus märtsinumbris, hakkas tunduma, et eesti kriitikud on viimasel ajal seda tähelepanekut päris tõsiselt võtnud. Külma analüüsi ja subjektiivset emotsiooni rõhutavate arvustuste kõrval on tõstnud pead tõsine arutelu lugemisviiside üle. Kas mõista Hvostovi, Õnnepalu ja Ehini autobiograafilisi tekste dokumentalistika või fiktsioonina? Milliste järelduste ja hinnanguteni me kumbagi teed pidi jõuame? Kas see, mida teeb Eda Ahi, on anakronistlik kummardus meie lüürilise traditsiooni suunas või on ta ise selle traditsiooni täisväärtuslik esindaja ja edendaja? Kuidas muudavad need vaatenurgad tema luule lugeja kogemust? Need on tõesti päriselt huvitavad küsimused!
Arvutid teavad palju fakte ja arendavad oma keele analüüsimise võimekust päevast päeva, kuid nad ei oska tekstiga mängida. Traditsiooniline lugemine on see, mis neil veel välja ei tule. Traditsioonilisuse all ei pea ma silmas aga konservatiivsust või vanamoodsust, vaid võimekust lugeda teksti mingile traditsioonile toetudes. See tähendab tajuda teost elavana, tunnetada selle sisemist dünaamikat, jõuda tõlgendamisel pelgast eksegeesist ja autori intentsioonist kaugemale, mõtestada kirjasõna dialoogis seni kirjutatuga, aga ka loovalt aimata selle suhet nende tuleviku tekstidega, mis pole veel ilmavalgust näinud. Ükski algoritm ei suuda rakendada erinevaid lugemisviise, tundes huvi selle vastu, kuhu need välja viivad. Meie suudame!
Fotoaparaadi leiutamisega kadus vajadus realistliku maali järele, märksa väärtuslikumaks sai kubisti või impressionisti ekstsentriline silm. Kas infost üleküllastumise, lõpmatute arvustuste ja hinnangute ajastul ei seisa me samalaadse murrangu piiril?
Ants Oras on oma manifestis „Arvustajaist ja arvustusest“ nentinud, et loominguline kogemus on ideaalsuse poole pürgivale kriitikule tarvilik. „Loova vaimu vormiandev tegevus on elu põnevamaid vaatepilte, kuid selle jälgimiseks on kasulik samuti omada pisut loovat annet ja tunda teid, mida mööda see liigub,“ kirjutab ta. Järsku just see mõte on tänapäeva kontekstis enim rõhutamist väärt? Ehk säilitab kriitika relevantsuse just see, kui mõistame kirjanduskriitikat ennekõike loomingulise tegevusena, mille põhivooruseks on kujutlusvõime? Mulle näib, et just see ongi meie trump!
Fausto Romitelli „Professor Bad Trip“ 3. XII ERRi 1. stuudios. Defunensemble: Mikko Raasakka (klarnet), Hanna Kinnunen (flööt), Markus Hohti (tšello), Emil Holmström (klaver), Timo Kurkikangas (toonmeister); Jukka Kääriäinen (elektrikitarr); Tallinna Uue Muusika Ansambel: Nina Kawaguchi (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Paul-Gunnar Loorand (basskitarr), Arash Yazdani (dirigent); Indrek Vau (trompet), Manuel Alcaraz Clemente (löökpillid).
Reedel, 3. detsembril oli Eesti publikul võimalus kuulda elavas ettekandes Eesti Rahvusringhäälingu Uudistemaja 1. stuudios ühte sajandivahetuse mõjuvamatest nüüdismuusika suurteostest, Fausto Romitelli tsüklit „Professor Bad Trip“ (1998–2000). Selle esitas ühendatud koosseis Tallinna Uue Muusika Ansamblist ja Defunensemble’ist (Soome), dirigeeris Arash Yazdani.
„Sünnist saadik on mind ümbritsenud digitaalsed kujundid, sünteetilised helid, artefaktid. Kunstlik, moonutatud, filtreeritud – see on tänapäeva inimese olemus,“ ütles Fausto Romitelli (1963–2004), vaid 41aastaselt surnud äärmiselt isikupärase ja mõjusa helikeelega helilooja. Tema üks eripärasid on oskus ühendada „karvane“, jõuline, rokkmuusikast pärinev kõlamaailm filigraansete komponeerimisvõtete ja ülimalt tundliku kõlakäsitlusega.
Romitelli õppis Milano konservatooriumis, täiendas end mitmel meistrikursusel, aastatel 1993–1995 kujunes väga oluliseks tema töö Pariisis akustika ja muusika uurimise ja koordineerimise instituudis (IRCAM), kus ta tutvus uute helitöötluse tehnoloogiatega. Tema loomingule on tugevat mõju avaldanud György Ligeti ja Giacinto Scelsi muusika, eriti aga prantsuse spektraalmuusika, iseäranis Hugues Dufourt’i ja Gerard Grisey’ looming. Teiselt poolt olid tema suured eeskujud mitmed proge- ja psühhedeelse roki ning teknomuusikud ja DJd. Näiteks oli ta väga heal arvamusel Jimi Hendrixi, Brian Eno, Aphex Twini ja Christian Fenneszi muusikast. Romitellit köitis selle muusika fantaasia, elujõud, spontaansus, kaasakiskuvus ja mõju tugevus.
Need kaks poolt olid väga tugevalt esindatud ka kahe ansambli sümbioosis: Tallinna Uue Muusika Ansambel on palju esitanud teoseid spektraalmuusika ja mikrotonaalse muusika vallast, Defunensemble’i visiitkaart on teosed elektroonikaga, suurepärane helitiim ning samuti vilunud ja pühendunud mängijad.
Fausto Romitelli „Professor Bad Trip“ tuli ettekandele kahe nüüdismuusikaansambli koostöös. Tallinna Uue Muusika Ansambel on palju esitanud teoseid spektraalmuusika ja mikrotonaalse muusika vallast, Defunensemble’i visiitkaart on teosed elektroonikaga, suurepärane helitiim ning samuti vilunud ja pühendunud mängijad.
„Professor Bad Trip“ on kolmest osast, nn õppetunnist („Lesson I“ kaheksale pillile ja elektroonikale 1998, „Lesson II“ kümnele pillile ja elektroonikale 1999, „Lesson III“ kümnele pillile ja elektroonikale 2000) koosnev umbes 50 minutit kestev tsükkel. Helilooja on selle loomiseks inspiratsiooni saanud prantsuse poeedi Henri Michaux’ hallutsinogeenide mõjul kirjutatud teosest „Connaissance par les gouffres“ ehk „Teadmine läbi sügavike“ (1961), millest Romitelli on lisanud partituuri lõppu Micheaux’ tsitaadi: „Toimub määratu tundlikkuse ümberjaotumine, kõik muutub imelikuks, veidraks. On pidev, kompleksne meelte ümberhäälestumine. Sa tunnetad rohkem siin, vähem seal. Siin ja seal – kus? – Need on kümned uued „siin“ ja „seal“, mida sa varem ei teadnud, mida sa varem ära ei tundnud.“
Romitelli ütleb sissejuhatuseks oma viimasele suurteosele, multimeediaooperile „Index of Metlas“: „Minu teosed lähtuvad ideest, et kõla on materjal, mida saab töödelda. Teralisus, paksus, poorsus, tihedus, säravus ja elastsus on nende heliskulptuuride põhilised aspektid, mis tekivad nii võimendamisel ja elektroakustilisel töötlemisel kui ka puhtinstrumentaalsest komponeerimisest. Pärast teost „Professor Bad Trip“, kus pillide harmooniaid tajutakse otsekui läbi küllastunud, moonutatud, häiritud, väänatud ja poolsulanud loori, tundsin, et olen sunnitud neile eksperimentidele järgnema, tungides läbi taju piiridest ning projitseerides muusikat, nagu oleks see valgus, jõudma äärmusliku hallutsinatsioonini, kus kõla on nähtav.“
Sama mõttejoon läbib ka teost „Professor Bad Trip“. „Armastan rafineerimata, vägivaldset, moonutatud, nägemuslikku kõla, mida rahvamuusikud on ikka osanud eneseväljendamiseks kasutada. Püüan seda integreerida ka enda muusikasse,“ ütleb Romitelli ühes teises intervjuus. Ta räägib palju jõust ja vägivallast (it violenza, ingl violence), samal ajal ei tähenda vägivald tema puhul hävitamist, purustamist ega jalge alla tallamist, vaid ta püüab päästa valla selles sõnas peituva jõu, väe, kaudses mõttes just loova ja vabastava hoovuse.
Väändunud, muundunud maailm, ometi kütkestav ja lummav – see kõik on ilmselge teose „Professor Bad Trip“ puhul. Esmalt instrumentatsioon: ansamblis on mõjukal kohal elektrikitarr (Jukka Käärinen) ja basskitarr (Paul-Gunnar Loorand), helindus ja elektroonika (kontserdi toonmeister Timo Kurkikangas), mis kõik kokku annavad helipildile mahlase põhja ja rikkalikult täituva spektri. Samuti kasutab Romitelli mitmetel mängijatel kazuu’sid, väikseid suupille jm ebatavalisi puhkpille, mis mõjuvad omal moel veidralt, tavapärasest ansamblikõlast nihkes, ent toimivad ühtlasi spektraalse mõtlemise ja rokiliku helikeele sillana. Otseses mõttes moonutatud, väändunud kõla on eriliselt fookuses „Lesson II“ keskosas, kus tšellol (Markkus Hohti) on ulatuslik, ülimalt virtuoosne soolo läbi distortion-efektiploki, mis kõlab nagu hullunud elektrikitarr ja ometi nagu ei ole ka …
Jõuliste kõlaliste liinidega põimuvad kordamööda flöödi, klarneti (Hanna Kinnunen, Mikko Raasakka) ning viiuli ja vioola (Nina Gawaguchi, Talvi Nurgamaa) virtuoossed, eksalteeritud passaažid. Romitelli ei anna armu ka trompetile (Indrek Vau), löökpillidele (Manuel Alcaraz Clemente) ega klaveri- ja sämplerimängijale (Emil Holmström), kelle kõigi meisterlik mäng tõstis laetuse ja energiataseme väga kõrgele.
Teiselt poolt esineb teoses uskumatult õrnu ja läbipaistvaid, nägemuslikke kõlasid, kus pillid põimuvad fonogrammiga ja sulanduvad ülimalt eripärasteks kõladeks, mille kohta ilmselt ükski orkestreerimisõpik ei oska nõuandeid anda. Kõige mõjusamalt toimis vahest kolmas osa („Lesson III“), kus on korraga tajutavad paratamatus, saatuslikkus, häving, aga samal ajal ka ilu, tundlikkus ja inimlikkus. Sügav ja mitmekihiline, kohati vastupandamatult otsene, ometi üheselt määratlematu – tegemist on tõesti meisterliku kunstiteosega.
Esitus oli suurepärane – jõuline, kuid mitte üle piiri, kompaktne, meisterlik, kõlaliselt kütkestav. Mina kuulajana olen väga tänulik Tallinna Uue Muusika Ansamblile ja Defunensemble’ile, et oli võimalik seda teost elus esituses kuulda. Seda kogemust ei asenda kunagi ükski CD. Loodame, et Eesti kuulajateni jõuab ka Romitelli „Index of Metals“.
Eesti Draamateatri „Igatsuse rapsoodia“, autor Brian Friel, tõlkija Krista Kaer, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann ja Mari Lill. Esietendus 4.IX Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Priit Pedajase Kõivu ja Frieli lavastused on pannud vahel kurtma, et lavastaja ei toonita piisavalt autorite eripära, ei rõhu neile ainuomasele. Friel ja Kõiv on mõttetihedad kirjanikud, kelle loodu on täis tähenduskihte ja tõlgendamisahvatlusi. Kõrvalekalded on kerged tekkima. Näiteks Frieli „Tõlkijate“ (Pedajas lavastas selle näidendi 1984. aastal Endlas) interpretatsioonis nivelleeris (post)-kolonialismi teema iirlasest „piirialade kirjaniku“ vaimu-, keele- ja ühiskonnakäsitluse mitmetahulisuse.1 1980. aastate Eestis, okupatsiooni ja venestamise oludes, oli see paratamatu ja mõistetav.
Ehkki Pedajas on rohkem atmosfäärilooja kui range kontseptualist, on ta Frieli lavastades liikunud autoritruu lähenemise poole. Avaramaid tõlgendusvõimalusi soovivad sedapuhku näha arvustajad, avameelitsedes, et „Igatsuse rapsoodias“ huvitanuks neid sotsiaalprobleemidele pühendumine.2 Friel on aga keskendunud muust rohkem fantaasia ja kujutluste rollile inimese elus. Kui seda mitte silmas pidada ja soovida, et käsitletaks ka vananemist, joomist jm taustaks olevat, võib see viia lepitamatu dissonantsini. Kondiitriäri pole ju mõtet süüdistada torusiili defitsiidis, vaid ikka selles, et koogid pole head.
Andrei Hvostov spekuleerib ent tabavalt, et ehk on Friel laenanud lisaks Tšehhovile, kelle tegelaste äraspidist unistamislaadi on ta püüdnud oma loomingus elujaatavamaks korrigeerida, ka Ken Keseylt, muutes „Igatsuse rapsoodias“ „Lendas üle käopesa“ legendaarse mässaja McMurphy naiseks. Frieli tegelasi iseloomustab sotsiaalse ümbruse ja ajastu eelarvamuste trotsimine, mis võtab sageli performatiivse, teatraalselt mängulise vormi. Ning Frieli näidendite keskmes on silmatorkavalt tihti naised, palju enam kui meestekeskses maailmas ja draamakirjanduses keskeltläbi.
Luuserina puritaanide seas. „Igatsuse rapsoodia“ kangelanna Cass võitleb kontrolli all hoidmise, allutatuse ja rõhumisega. See kõik pole seondunud Põhja-Iiri religioossel ja kultuurilisel piirialal elanud Frielile vaid koloniaalpärandiga. Iiri „800aastase orjapõlve“ foonil tajus Friel katoliiklaste ja protestantide kauastest konfliktidest ning oma kogukonna kitsarinnalisusest lähtuvat ebainimlikkust, mida ta on oma 1960. aastate näidendites ka kujutanud. Ühiskond oli küll majanduslikult tõusuteel, avatud ja muutumas, kultuuriliselt ja elulaadi vallas oli aga kiriku ja konservatiivsete natsionalistide mõju endiselt suur.
Naise roll ses raamistikus oli eeskätt kodu ja traditsioonide hoidmine. Sellega kaasnesid seksuaalsust reguleerivad eelhoiakud. Lisaks valitses materialistlik aplus, edukultus, positsiooni ja karjääri nimel trügimine.3 Neile standarditele vastamist eeldati iseäranis (Ameerikasse) väljarännanuilt. Kolonialismist, vaesusest ja mahajäämusest laastatud rahvuslikku eneseteadvust kompenseeriti 1980. aastateni välismaiste edulugudega. Ajalehed kajastasid iirlaste läbilööki võõrsil innukalt ja ülevõimendatult.4
Sel taustal on New Yorgi luuseritebaari ettekandjana kahtlast (armu)elu elanud Cass Iirimaale naasnuna häbiväärne läbikukkuja ning oma laaberdava, liiderdama kalduva elulaadiga ka koduste edasipüüdlikku puritanismi ohustav kontrollimatu ja ohtlik, stigmatiseerimist esile kutsuv keha. Nagu Cass vennapojale sedastab: „Mida vähem sa oma vana tädi näed, seda parem, sest tal ei ole raha, ja me kahtlustame, et ta ei käi kirikus, ning me pole üldse liiga kindlad, et ta on ikka neitsilikult vallaline tädi.“
Cassi vend (Ain Lutsepp) ja vennanaine (Laine Mägi) on vaoshoitud puritaanid, Cassi (Ülle Kaljuste) on aga mängitud veetlevaks, pannes uskuma, et kõigele vaatamata saab elus hoida mõistlikku meeleolu, soojust ja inimesi enda ümber.
„Igatsuse rapsoodias“ vaadeldakse, kuis on niisugusel hõreda saatusega äratõugatud figuuril võimalik endaga vanaduspäevil vaimselt toime tulla. Kaaslaste ja kogukonna eelhoiakute surve, vaimne vägivald ja välistamine on aga hädad, mis võivad kerkida mis tahes kultuuri ja väärtuste valitsedes. Lastevanemate seltskonnas välistatakse lastejuttudega lastetud, ettevõtlike ringis vabalt võtjad. Puritaan tunneb end napsu ja naljameeste keskel samuti tõrjutuna nagu aus hipi asiseid mehikesi täis Milano neljatärnihotellis. Frieli vabastamisviis lähtub selle paratamatuse tajumisest.
Ehkki ta oli nagu Ken Keseygi range päritolukeskkonna vastu mässaja ja friike puudutavate eelarvamuste murdja, polnud ta esmajoones väliste piiride lõhkuja. Ta ei raiu kirvega akent ideaalsesse maailma, vaid aitab puudulikuga toime tulla. Friel on tunnetuse ja taju muutja, ent tema psühhedeelikumideks pole LSD ja meskaliin. Rääkides luuseritest, ei romantiseeri ta vaimuhaiglaid ja underground’i. Nagu Lynch usub ta, et hädade põhjus on inimese peas, kogemustes, mis on õigesti, s.t nauditavalt või talutavalt häälestamata. Tšehhovile ja Keseyle omase äraigatsuse või väljarabelemise asemel tekivad Frieli leevendavad sünesteesiad oma mullis ja fantaasiailmas rahul olles.
Frieli iseloomustab skolastilisest realismist psühhoanalüüsini ulatuv nägemus, et kujutluslikul, abstraktsel ja illusoorsel on oma toime. Ta on lacanlike maksiimide „fantaasia on reaalsuse tugi“ ning „mis tahes arusaamal on religioosne iseloom“ toetaja. Kõik subsideerivad oma minapilti ettekujutuslike substituutidega. Kesey asemel on Frieli hingesugulasteks pigem Sartre, Lynch ja Kundera, kelle tegelased tunnevad end hästi kujuteldava teise pilgu all mingis illusoorses rollis tegutsemas. Sartre nautles, kujutledes end rüütellikes situatsioonides daame päästmas. Lynchi tohlemid meelisklevad, et on mõne staari sõbrad või kompromissitud rusikakangelased.
Ka Frieli karakterid vajavad illusioone ja fetišeid, toestavad minapilti tehes teatrit iseendale ja teistele. Casimir näidendis „Aristokraadid“ pühendub manduvate tegelike suhete asemel eemalolevale või väljamõeldud kaaslasele, umbes nagu keskajal kompenseerisid maist ebatäiuslikkust illusioonid ja kurtuaasne armastus, kujutlustes figureerivad armukesed. „Molly Sweeney“ pime kangelanna on nägijaks saades segaduses nagu Chaplini „Suurlinna tulede“ lilleneiu ning kaotab kujutluste asemel reaalsust nähes sootuks pinna jalge alt. Illusioonimullita reaalsus on nii trööstitu.
„Igatsuse rapsoodia“ Cassi ema (Ester Pajusoo) elab aristokraatlike sidemete ja maneeride säilimise ja nende keskel säramise ulmas, olles kõige muu suhtes valikulise kuulmisega või kurt. Väikekodanlik-tõusiklike väärtuste pankrotti aduv Cassi vennapoeg (Märten Metsaviir) uneleb liiderlike vabaduste ja perverssuste radadel. Frieli puised realismijanused tegelasedki ripuvad illusioonide küljes. Cassi venna eneseuhkust hoiab ülal teadmine tublist Ameerika õest. Vennanaine unistab ühtehoidvast perest ja teeskleb, et see on olemas, ehkki McGuire’de kalk pragmatism on inimliku läheduse ja pereliikmete elu lõhkunud.
Üldiselt on „Igatsuse rapsoodia“ fantasmagooriad aga omakasupüüdmatud, rõõmsad ja ilusad. Näeme friikide väikesi vusserdusi, ekstravagantset, ent teistelegi kaasamängimiseks avatud fetišismi. „Igatsuse rapsoodia“ unistustele annab helistiku ja tooni Tristani ja Isolde müüt kujutlusliku armastuse vitaalsest, elu kandvast jõust. Iseenesest mitte läbinisti veatud ja hullemadki suhted ja eluseigad mõeldakse tagantjärele lähedust, hoolivust, soojust ja armastust täis – kõik veidi luulelisemaks, suurelisemaks ja ilusamaks, et oleks hea olla.
Isegi meie asises maailmas pole selline kujutluse paistest ammutamine ju midagi erilist, võib-olla vaid poeetilisuse lati oleme pisut allapoole lasknud. Žižeki ütluse kohaselt põhineb suletusest jm tingitud kujutluslikkusel kogu moodsa eraelu psühholoogia. PÖFFil näeme lademetes filme, kuis orgasmid on erilisemad, kui taju või kujutelm kellegi kuulde- või vaateulatuses olemisest läbi pea voolab. Sellised enesehinnangut kergitada aitavad müüdid nagu „oleme tubli suusarahvas ja usume Veerpalu“ ergastavad isegi akadeemikutest teadusnõukoja liikmeid, mis tundub keldi legendidest innustust saavate luulude kõrval tõesti pisut ebaterve värk.
Arusaam, et rahvused, kogukonnad, perekonnad ja üksikisikud toetuvad suures osas imaginaarsele, nende elu on n-ö kujutletud, on meie ajal lausa moes. Postmodernismi vaimus kasvanud humanitaarid ei mõista selle teadmisega aga sageli peale hakata muud kui teha kujutluslikul pinnal selle ebapädevust kuulutades lageraiet. Friel õpetab vastupidi, et hoidkem illusioone, sest muud meil siin elus sageli võib olla võtta polegi.
Frieli tegelased on pealetükkimatud ja süütud, neis pole Lynchi protagonistidele omast ambitsioonikat edevust ja nahaalsust, Sartre’i transtsendentsete tegelaste upsakust ja Kundera fantasmides nautlejate eneseimetlust. Läinud sajandi kuulsatest fantaasiakäsitlejaist on just Brian Friel mõistnud ja kujutanud illusioonide rolli inimese elus kõige sündantsoojendavamalt ja sümpaatsemalt.
Mäluvõitlused ja ajaloo ümberkirjutamine. Kui illusioonid ähvardavad puruneda, tuleb pidada soodsate kujutluste külge klammerdudes identiteedi- ja mäluvõitlusi. Ajalookujutelmade valikulisuse ja mälukultuuri teemale on viimase pooleteise sajandi jooksul pühendatud ju hulk populaarseid köiteid. Teadvustatakse XIX sajandi progressivastustajate Emersoni ja Nietzsche arusaamu mälu selektiivsusest, sellest, et mälu pole pretsiisne salvesti, vaid plastiline kohandumisorgan. Toimetulemine ja vitaalsus on tihti rajatud unustamisele.
Mäluvõitlusi saab viljeleda teadagi mitmesugusel moel ja erisuguste motiividega. On olemas Putini ja Aaviksoo laadne kivinäoline ajaloo ümberkirjutamine, oma vastikust, vägivaldsust ja teistele tehtud kurja maha salgav „psühholoogiline kaitse ja emotsionaalne enesemääratlemine“. Seda esindab „Igatsuse rapsoodias“ Cassi vend. Kui õde ei täida talle pandud ootusi eduka Ameerika väljarändajana, tuleb temaga juhtunu lugeda õnnetuseks ja haigus eemaldada hoolekandemajja.
Mälupoliitika omandab pahatihti ka postmodernse väänamise kuju. Mao ja Stalini ülistajaist dekonstrueerijate jm teoreetikute eeskujul on sellest saanud moraalitute võimuahnurite arsenali pärisosa. Uudsusejanus ajaloolasedki ponnistavad teinekord avantüristlike kunstnike kombel, lõhkudes süüdimatult toimivaid identiteete ja hoolitsedes, et kuuldavale toodud saaks viimane kui üks hääl ning mõistmise leiaksid ka kolonialist, okupant jt. Kõlavad ettepanekud, et äkki peaks maareformi pärast Merkeli ees vabandama ning uurima, mida tundis sovett eestlase korterisse kolides? Ime siis, et mälukultuur mõjub kohati eemaletõukava sofistikana.
Kui Frieli tegelased võtavad oma elu vähetõotavad lõngad ja koovad neist endale midagi talutavat, sarnaneb seegi mõneti politikaanide „emotsionaalse kaitse ja enesemääratlemisega“. Näiteks sellega, kuidas Rein Lang mäletab oma poliitikast väljalangemist kui võitlevate kultuurigrupeeringute omavahelise konflikti ohvriks sattumist. Või kuidas Trump fantaseeris omale meelepäraseks mitte ainult teda ebapiisavalt armastanud rahva, vaid ka looduse kapriisid, mäletades oma vihmaseid hõredaid toetuskoosolekuidki kui hordide kogunemist päikesesäras.
Tegelased, keda Friel empaatiaga kohtleb, ei viljele aga kujutlus- ja mälupoliitikat võimu või enese huvitavaks tegemise, vaid väga isikliku, eksistentsiaalse hakkamasaamise nimel. Nad ei kujutle nagu postmodernsed vaimuteadlased selleks, et piirid muudkui variseksid ja jube palju aina huvitavamaid visioone saaks õitseda. Nad ei mäleta selle nimel, et kellegagi maid jagada. Frieli näidendite pirandellolikkus ja tagasivaatelisus, reaalsuse ja ajalooga vusserdamine, selle enese kontrolli alla saamise püüd või hädapärane ümberkirjutamine pole neile enese tõestamise või kellegagi võitlemise, vaid endale veidigi talutava illusioonimulli loomise ja tuju ülalhoidmise küsimus.
Cass ja ta hoolekandeasutuse kaaslased Trilbe ja Ingram võtavad pähe, et „meie ulmad ongi meie tõde“ ning etendavad enda ja teiste tarvis idealiseeritud ja müütilist nägemust oma minevikust, suhetest ja elust. Erinevus politikaanidest on selles, et elatud elu ilusana näha soovides luuakse üks väike, vähenõudlik, veidi poeetiliselt liialdades üles vuntsitud mälestuste paradiis enda tarvis maailma juurde, mitte ei sõideta robustsete valedega paljude teiste ilma sisse. Cassil pole rohkem ambitsioone, kui vaid see, et ta ei luba kellelgi panna teda uskuma, et ta mäletab, mõistab või esitab omaenda elu valesti.
Kiirustav kriitika. „Igatsuse rapsoodia“ on ülekohtuselt sakutada saanud. Lavastuste puhul, mis pole silmanähtavalt meelelahutuslikud, peaks enne hävitava hinnanguga väljatulemist võtma siiski aega: tutvuma kirjaniku ideestiku ja kohaga kultuuriloos, lugema läbi näidendi, külastama küpset või kahte etendust, süvenema rohkem kui vaatamiseks vajalik õhtu ja kiirarvustusele kuluv hommik. Kiirustava atmosfääri on muidugi kujundanud kõik asjaosalised koos. Teatrid eelistavad, et kriitikud oleksid kohal esietendustel ja arvustused ilmuksid ruttu. Ajakirjandusele pole mitu kuud vana lavastus enam päevakajaline. Žüriikohustused ning paisuvast teatripildist ülevaate omamise soov suruvad ka kriitikuile peale vajaduse külastada sadu etendusi aastas ja arutu rutu.
„Igatsuse rapsoodia“ näib olevat mängukordadega küpsenud. Ka Frieli hästi tundev ning näitlejatöö tajumises ülitundlik ja -kogenud Pille-Riin Purje on kirjutanud esietenduse järel: „Ülle Kaljuste jõuline, jultunud, ulakas grotesksus muutub liigagi valdavaks, kuni hakkab väsitama“ ja „Cassi pere viisakas hillitsetus nagu hägustaks ansamblitunnetust“.5 Mõni kuu hiljem nägi Eesti Draamateatri väikesel laval aga grotesksete tegelastega suurepärast muhedat ansambliteatrit, mille publik soojalt vastu võttis.
Frieli näidenditele on ju omane vastandada neid, kes tajuvad fantaasiamängu ja oskavad seda nautida, ning neid, kes keelduvad illusioonide tähtsust tunnistamast. „Igatsuse rapsoodia“ Cassi pereliikmed kuuluvad viimaste sekka ning nii on teatav hillitsetus nende puhul paratamatu ja nõutav. Cassi vend ja vennanaine ongi vaoshoitud puritaanid, kelle najal pole põhjust ka erilist pulli teha, nagu „Tõlkijate“ ja „Aristokraatide“ kogukonda sattunud kohtlaste võõrastega.
Ain Lutsepa kehastatud Cassi vend on vankumatult „asise sära“ janus pehkiv tragikoomiline tegelane. Pideva plahvatamise ja seesmise rebenemisohu piiril ometi vaoshoituks jäädes pidi ta aina kogema, kuis inimesed kesk teda ümbritsevat kaledust kannatavad, luulutavad ja põgenevad. Lutsepp mängib delikaatselt ja mõjuvalt. Cassi vennanaine, üle linna kuulsa meesšovinisti tütar, on ambitsioonitu ja rõõmutu sissepoole kannatav hiireke. „Ta on kallilt, kuid mitte paeluvalt rõivastatud,“ ütleb Alice’i kohta autori remark. Laine Mägi kehastab seda karakterit nüansitäpselt.
Ülejäänud tegelaste rollijoonises leidub rohkem lõbusaid toone. Mari Lille kehastatud hoolekandeasutuse uustulnuka trotslik „illusoorsetest lollustest“ keeldumine toimis omaette sketšina. Tõnu Ojagi mängitud parandusmajakaaslase enesekindlusetus mõjus etteastena iseeneses, peegeldas hästi auklikkust, mis võib ilmneda, kui inimene ei tugine kandvalt millelegi, isegi mitte illusioonidele. Amanda Hermiine Künnapase teenijanna arenes loo vältel ninaka vingupunnina esildunud plikast kujutluslikust armastusest jm rõõmu tunda oskavaks tegelaseks.
Illusioonides elamise näitlikustamisel ja propageerimisel oli kandev osa Trilbe (Viire Valdma) ja Ingrami (Martin Veinmann) esteeditseval umbluuteatril. Tuleb nõustuda Pille-Riin Purjega, et „Trilbe ja Ingram hoolitsesid märkimisväärseimalt terviku musikaalsuse eest, tunnetasid ja hoidsid koomika ja luulelisuse, tõe ja ulmade piiri“. Nende kujutluslikele rollimängudele rajatud käojaaniajamise meistriklass oli luululisusele ja kohatisele kohtlusele vaatamata Tristani ja Isolde legendi vaimust kantult poeetiline ja omamoodi peen. See mäng tõmbas Cassi ja Künnapase mängitud teenijanna kaasa.
Väikeste imeliste kõrvalosade galerii keskel säras kelmikalt, ent mitte partneritest üle sõites Ülle Kaljuste, muutes vanadekodu paradiisiks, nagu üks tubli Pipi ülielustab vaese vanemateta lapse staatuse. Selja taga hõre elu võõrsil, kus „suurt armastust küll polnud, aga suheldi ikka“, saab Cass kodus päris ära tõugatud. Kaljuste mängib selle bravuurikalt lõugu laksutava figuuri („olen voodimärgaja vaid, kui vägistamist ootan“) veetlevaks, pannes uskuma, et kõigele vaatamata on võimalik elus hoida mõistlikku meeleolu, soojust ja inimesi enda ümber. Frieli illusioonidele rajatud humanism on olelusvõitlusest ja enesetõestamisvaevast umbses maailmas tore ja hädavajalik ilmanägemisviis.
1 Priit Pedajas, Tõlkijate lavastusest. Rmt: Teatrielu 1984, lk 69-70.
2 Gerda Kordemets, Iiri unistus. Intervjuu Priit Pedajasega Eesti Draamateatri kodulehel; Andrei Hvostov, Komberdas üle käopesa. – Eesti Ekspress 8. IX 2021; Heili Sibrits, Igatsus, mis purunes kildudeks. – Postimees 14. X 2021.
3 Anna McMullan, Performativity, unruly bodies and gender in Brian Friel’s drama. Rmt: The Cambridge Companion to Brian Friel, Toim Anthony Roche. Cambridge University Press, 2006, lk 143.
„Kord elas üleni läbipaistev kuningas. Hämaras troonisaalis seisis tihedalt üksteise kõrval sadandeid laipu, kelle kõdunevaisse kehisse termiidid olid ehitand uued selgrood. Kuningas troonil oli vaevalt nähtav, üksnes temas murduvad kuukiired, mis valgustasid tagaseisvat paazhi kõigis spektrivärves, reetsid teda. Paazh hoidis käes ummistund oboed, millest rajasid läbipääsu üksteise järele plahvatavad dünamiidilaengud…“
Nii on kirjutanud luuletaja, esseist, tõlkija ja kultuurikriitik Ilmar Laaban 1940.aastate algul helilooja Kaljo Raidile pühendatud proosapalas „Puhkpillide kvintett“, kus iga kvinteti pilli kirjeldab fantaasiarikas lõiguke. Pealkiri ja pühendus ei jäta kahtlust, et sürreaalne tekst on inspireeritud konkreetsest heliteosest ning ilmselt selle elavast ettekandest.1 Kaks lehekülge pikk „Puhkpillide kvintett“ ning sellele eelnev veelgi lühem miniatuur „Arnold Schönberg“ Ilmar Laabani luulekogust „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (Stockholm 1946) moodustavad paeluvas ja maagilises2 raamatus justkui omaette saarekese– proosasaar keset luuleraba. Mere ja maa vastandus on võrdlusena ehk liiga suur kontrast, kuna kõnealused palad mõjuvad enamasti lugejaile pigem proosaluulena. Ja sürreaalsuse tasandki ei muutu: nagu rabasaarel hingad ikka sisse müstilisi rabaaure, nii kannab ka neid väikesi muusikast inspireeritud miniatuure unenäolisus ja erutav teadmatus– mis hakkab juhtuma järgmises värsis või lauses?
Karin Lutsu akvarell „Ilmar Laaban“. Tartu Kunstimuuseum.
Mulle kui muusikule ja muusikakriitikule mõjusid „Puhkpillide kvintett“ ja „Arnold Schönberg“ luulekogu esmakordsel lugemisel nii fakti- kuika filosoofilisel tasandil lausa valgustavalt. See, et Ilmar Laaban on seotud muusikavaldkonnaga, oli mul meeles tema häälutuste kaudu, kuid nähes ühtäkki luuletuste vahel pealkirjadena selliseid spetsiifilisi süvamuusikast pärit nimesid ja mõisteid, tärkas suurem huvi Laabani haridustee vastu. Selgub, et aastatel 1941–1943 õppis ta Tallinna konservatooriumis Heino Elleri juures kompositsiooni. Enne Eestist lahkumist oli Laaban tegev ka džässmuusikuna. Teda huvitas väga dodekafoonia ja kindlasti ka selle ühe pioneeri Arnold Schönbergi looming. Lõik miniatuurist „Arnold Schönberg“: „Töövaheaeg; üks tööline nõjatub vastu planku ja sööb võileiba, millele on riputet tumedat, hõõguvat meresoola. Soolaterad krigisevad hammaste all, aga krigin ise kostab sügavamalt, just nagu vahetaksid maakamara kihid pikkamööda järjekorda“. Ja veel sama miniatuuri lõpust: „Pole enam karta öö tulekut, sest loojuda üritav päike ei mahuks läbi ühestki võrgusilmast; kuu ja tähed lebavad maapinnal vastutustundetute laikudena ja on küsitav, kas nad kunagi mõtlevad loobuda sellest veidrana näivast, kuid enam kui küllaldaselt põhjendet eksistentsivormist“.
Kui „Puhkpillide kvintetis“ on iga pilli nimetatud vähemalt korra, siis siin ei ole kasutatud peaaegu üldse sõnu, mis võiksid viidata muusikatemaatikale. Miks avas see siis filosoofilises mõttes mu silmad? Eks seisa iga muusikast kirjutaja/kriitik ju probleemi ees, millist võtet kasutada, et heliteos nii endale kui ka lugejale dekodeerida. Esimene koodi lugeja on kindlasti interpreet või esitajate kooslus ansamblist orkestrini. Helilooja on koostanud detailse partituuri/ teose koodi ning interpreet „muugib selle lahti“ kuulajate ees. Muidugi on ta seda teinud juba teost õppides ja harjutades, avalikkuse eest salajas, kuid kontserdil lisandub teose kõlalisele realisatsioonile veel parameetreid: akustika, klahvpillide puhul klaveri kõlakvaliteet jne. Muusikakriitiku rolliks on kujunenud pigem interpretatsioonikriitika, mingil määral püütakse avada ka teoste olemust ja tausta heliloojate tutvustamise teel. Muusikateadlased analüüsivad vormi, harmooniat, faktuuri. Selline teoreetiline lähenemine võib ajakirjandusväljaande lugeja seisukohalt jääda pahatihti liiga tsunftisiseseks. Tihti (pigem juhul, kui tegu pole teoreetikuga) kaldutakse aga liiga poeetilistesse stampkirjeldustesse, võrdlustesse ning metafooridesse. Nii võidakse teost lamestada või hoopis kodeerimisel liiale minna.
Muidugi on võimalik, et muusikateadlane kirjutab heas populaarteaduslikus stiilis ja huvitavalt ning kindlasti on omal kohal interpreetidele hinnangu andmine, et publik orienteeruks pakutavate muusikasündmuste maastikul. Milles siis õigupoolest asi on? Kui kunsti- või kirjanduskriitikas on võimalik oma väiteid näitlikustada fotode/reprodega või tsitaatidega arvustatavast tekstist, siis kontserdiarvustaja on kehvemas seisus. Otse teksti saab praegu lisada kuulamislinke vaid netikeskkonnas, kontserdiülesvõtteid on aga võimalik kasutada vaid harvadel juhtudel. Niisiis on muusikakriitik teose teistkordse tõlkija/tõlgendaja rollis (esimene on interpreet, kes tõlgib partituuri helideks). Ta võib tegutseda üpris meelevaldselt ning õigupoolest ei pea vastutama iga oma sõna või väite eest, kuna kirjeldab nähtust, mida tegelikult ei ole võimalik adekvaatselt sõnadega edasi anda.
Võib-olla ei olegi muusikakriitik, kellel on poeetilise kirjeldamise obsessioon („nagu rabasaarel hingad ikka sisse müstilisi rabaaure“), põhimõtteliselt valel teel. Kirjutada muusikast nii, et anda mingilgi määral edasi selle olemust või (pigem) mõju, on ehk (ainu)võimalik just loominguliselt. See on ühtlasi justkui muusika kui kunstiliigi erilisuse ja inspireerimispotentsiaali tõestus. Ometi ei taha ma julgustada poeetilist stiili arutult viljelema. Soovitan kõigil muusikakriitikutel lugeda Laabani tekste, et kogeda originaalset ja meisterlikku poeesiat. Just sürrealistlik kirjutamisstiil võiks haakuda muusika olemusega kõige paremini.
Kui „Ankruketist …“ leitud proosavormis tekstid on ülepea muusikaarvustused, siis on need kirjutatud ainuvõimalikus laadis: piirideta ja poeetilised nagu muusika tihti ka ise, kuid ilma osutavate võrdluste ning külgepoogitud tähendusteta. Laaban on loonud muusikale tõlke, mis on täiesti meelevaldne ja samal ajal adekvaatne. Ta on tõestanud oma tekstidega, et muusikast „ei saab“ kõnelda. Tema sürreaalsed narratiivid on hõrgud tervikud, mis on nauditavad ka algmaterjalist eraldi. Kindlasti on tegu liigutavalt meeldiva üllatusega heliloojatele, ehkki ilmselt Schönbergini see peegeldus kahjuks ei jõudnud.
Eesti keeles on ilmunud Ilmar Laabani publitsistikat ja esseistikat väga vähe. Valiku kriitilisi ja teoreetilisi artikleid leiab kogumikust „Marsyase nahk“ (1997), kuid mitmed tema rootsikeelsed artiklikogud, sh muusikateemaliste esseede ja kontserdiarvustuste kogumik „Muusikast“ („Ommusik“, 1988), on siiani eesti keeles välja andmata. Tuleb tegutseda.
1 Ilmar Laaban ja Kaljo Raid õppisid ühel ajal Heino Elleri juures kompositsiooni. Raid on kirjutanud 1940. aastal „Kaks minoorset skertsot“ puhkpillikvintetile. Mõlemad viis elutee pagulusse: Laaban põgenes 1943. aastal Rootsi ja Raid 1944. aastal Rootsi kaudu USAsse ja sealt Kanadasse.
2 Andres Ehin rõhutab „Ankruketi lõpust“ kirjutades, et Laabani luule pole müstiline, vaid maagiline: „Oma teoreetilistes sõnavõttudes ja ettekannetes on Laaban tavatsenud rõhutada teesi, mille kohaselt sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seega vastuolus müstikaga, mis tahab täit maailma tühjendada. Seega on sürrealism maagiline, aga mitte müstiline“ (Looming 1996, nr 12, lk 1682). Ehin seostab Laabani loomingu otseselt André Bretoni sürrealistlike ideedega.
IV Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss 25.XI– 3.XII EMTA suures saalis. 31 osalejat (13 Eestist, teised Jaapanist, Taanist, Koreast, Prantsusmaalt, Hiinast, Hispaaniast, Poolast, Indoneesiast, Soomest, Lätist ja Leedust).
Konkursi kolmevooruline ulatus, igati nõudlik kava, suure kaliibriga žürii ja muljetavaldav preemiafond meelitasid kohale väga kõrge tasemega osavõtjaskonna ning lubavad toimunu lugeda rahvusvaheliselt tunnustatavate, tõsiseltvõetavate konkursside sekka. Kui lennuühenduste poolest võib meid pidada provintsiks, siis pianismimaailma ambitsioonikatel ja võimekatel noortel on põhjust Tallinna teada. Samuti oli uhke tunnistada, et nii paljud kodumaised noored pianistid leidsid endas motivatsiooni osaleda: nõuab sellise mastaapse kava ettevalmistus ju kõrget tehnilist ja vaimset taset, mis ei ole kaugeltki igaühele saavutatav.
Ka korraldusliku poole pealt särati tippkonkursile kohaselt: peale kauni ja hiilgava akustikaga EMTA uue saali, väga heade klaverite ja harjutusklasside sai pianistidele osaks ka korraldustoimkonna usaldusväärne suhtlus ning väga nauditav sõnaseadmine ingliskeelses avalikus kommunikatsioonis. IV Tallinna konkurss andis Eesti kõrgkultuuri mainekujundusse kindlasti pikaajalise järelmõjuga panuse.
I ja II vooru ajal saalis olnud arvukas publik jäi enamasti nähtamatuks. Kiiduväärselt kõrgel tasemel live-videoülekanne tõi ekraanide ette vaatajaid igast maailma otsast, kuid jättis kahjuks ka kodumaisest publikust enamuse konkurssi jälgima koju kuvari ette. Aeg-ajalt materialiseerusid saalis mõned esinejate sõbrad ja sugulased, isegi mõni õppejõud. Proovisin ka ise võimalust kodus kuulata ja pean tõdema, et sedakaudu saab küll teada, kes on parem pianist, kuid vaid saalis saab tundma interpreedi kõlamüstika DNAd. Sellegipoolest, huvi konkursi vastu oli suur ja asjaomased ringkonnad toimuvaga kursis, kuluaarides käis elav arutelu. Hiilgava esituse pakkunud pianistidest, kes jäid nende pakutuga vastavuses aplausist ilma, oli muidugi kahju. Konkursi finaali jõudis aga kuulajaid nii palju, et aplausist sai juba ülistav torm.
Polüfoonia, klassikud ja sportlik element
I vooru kavas tuli mängida polüfooniline teos, Viini klassikute suurvorm ja kaks etüüdi, kusjuures üks Chopini või Liszti oma. Polüfooniana esitati enamasti Bachi teoseid, paar korda sai kuulda Šostakovitši ning korra Štšedrini muusikat. Bachi esituste hulgas meenub esmajoones Genki Takai (Jaapan) Bachi prelüüdi ja fuuga b-moll BWV 891 tõlgendus. Tal on ilmselt Bachi muusika vastu suur kirg – II vooru vaba kava alustas ja lõpetas ta Bachi „Fuugakunstiga“. Takai kasutab Bachis ohtralt pedaali, täpsemalt igal noodil, teeb seda väga meisterlikult ja loob seeläbi kõlapildi, mis võiks tekkida kõrgete võlvidega kirikus. Prelüüdis kõlas see lihtsalt jumalikult. Täiesti omapärane ja vahva oli ka Viola Asoskova (Eesti) mängitud fuuga (kõik staccato). Veel olid nauditavad Bachi esitused Mihhail Kriival (väga stiilne), David Munk-Nielsenil (vaoshoitud, filosoofiline), Misora Ozakil (pulseeriv, elujaatav), Myra Karlina Pranajayal (svingilik), Mantas Šerniusel (filigraanne prelüüd ja dramaatiline fuuga) ja Sven-Sander Šestakovil (hea artikulatsioon, laulvus). Šostakovitši polüfoonia esitajatest jõudis tõele kõige lähemale Tony Nguyen.
Kui keegi mängib Brahmsi klaverikontserti nr 2 nii, et kõik tuleb välja, pianist ilmutab küpset kõlameelt ja näitab paindlikku musitseerimist, ei jäägi üle muud kui anda talle I preemia. Niisiis sai selle Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil David Munk-Nielsen Taanist.
Klassikaliseks suurvormiks oli enamik valinud Beethoveni sonaadi. Üks täiuslikumaid oli Ozaki esitus. Ta perfektsus mõjus juba vaata et hirmutavalt. Väga veenvad olid ka Sven-Sander Šestakov, Shih-Yu Tang ja Théotime Gillot.
Šernius mängis Haydni sonaati talle omase vaimukusega. Muljet avaldas ka Nguyeni Haydni sonaat, mille esitus oli väga peen, tundlik ja nüansirohke. Mozarti muusika interpreteerijate hulgas jäi kõige eredamana meelde Edwin Swajkowski, kes oskas oma täiesti veatule mängule lisada veidi iroonilise nüansi.
Etüüdid on konkurssidel kujunenud selliseks sportlikuks elemendiks, mille puhul domineerivad kuulikindla virtuoossusega ülekaalukalt Aasia päritolu interpreedid. Eesti noorte pianistide võimekus mängida etüüde „korralikult“ on kasvanud ning kahe võistleja etüüdid olid meeldejäävad – ja mitte ainult sportliku saavutusena, vaid ka kunstilise naudinguna: Tähe-Lee Liivi Liszti „Tuisu“ ja Šestakovi Saint-Saënsi „Etüüdi valsi vormis“ interpretatsioon.
II vooru pääses 14 osalejat, sh neli Eesti pianisti (tinglikult peaaegu viis, sest EMTA doktorant Šernius on Eestis juba mõnda aega õppinuna meile üsna omaks saanud). Kahju, et II vooru ei pääsenud Tony Nguyen (Taani), keda oleksin hea meelega veel kuulanud. Eesti pianistidest jäid teisest voorust kõrvale, kuid tegid I voorus soliidse etteaste Viola Asoskova, Arina Makarenko, Piret Mikalai, Marianne Liis Oissar ja Lea Valiulina.
Vaba kava
II voor sisaldas vaba kava, sealhulgas eesti muusikat, ja see on konkurssidel alati huvitavaim: muusik saab mängida just seda, mis talle kõige paremini sobib ja tema tugevamad küljed esile toob. Eesti muusika kavasse lülitamine andis välismaistele osalejatele võimaluse avastada midagi eesti helikunstist ja ehk ka koju kaasa võtta. Esindatud olid heliloojad Artur Lembast Pärt Uusbergini ning eriti populaarsed tundusid seekord olevat Eduard Tubina ja Urmas Sisaski teosed. Parimaks eesti muusika esitajaks arvati Shinyoung Lee (Korea), aga tegelikult oleks selle preemia vabalt võinud anda peaaegu kõigile II voorus osalenutele, sest mängiti hästi ja suure pühendumisega.
II vooru pääsenud Eesti pianistidest esitas Evita Lohu oma kava kindluse, sugestiivsuse ja põhjamaise kargusega. Väga usutav ja nauditav oli tema Debussy tõlgendus, muljetavaldavat pinget hoidis ta Sisaski palas tähistaeva tsüklist nr 2 „Lõunataevas“. Mihhail Kriiva on samuti väga stabiilne ja hea närviga esineja, kel on suurepärane tehniline pagas ja hea kõlameel. Mängus iseloomustab teda tahtekindlus ja selge pea. Sven-Sander Šestakov jättis I voorus väga hea mulje. Temas on seda salapärast kunstnikuhinge ning oskuste pagas kasvab ja areneb. II vooru kavavalik polnud tal võib-olla kõige õnnestunum. Tähe-Lee Liiv oli konkursi noorim osavõtja. II voorus õnnestus tal eriti hästi Raveli „Peegeldused“, aga usutavad olid ka Pärdi sonatiin ja Chopini „Andante spianato et grande polonaise brillante“ op. 22. Pisut avansimaiguga ta III vooru pääsemine ehk tundus, kuid Liiv on kahtlemata väga võimekas ja suure potentsiaaliga pianist.
Välismaalased olid kõik objektiivselt suurepärased mängijad – räägin siis taas subjektiivsest. Minu II vooru lemmik oli Edwin Szwajkowski (Leedu/Poola), keda kuulates mõtlesin, miks selline inimene osaleb üldse konkursil: ta on väljakujunenud ja isikupärane kunstnik, kes peaks olema hõivatud kontserdireisidega. Ta oli üks vähestest, kes suutis jätta mulje, et loob kohapeal, mitte ei mängi nii nagu eile, üleeile ja ka homme. Ja see tema aristokraatlik elegants! Jah, tal juhtus imepisikesi näpukaid, aga ta retušeeris need ülima osavusega ja muusikaline mõte ei katkenud hetkekski. Szwajkowski kontserdile läheksin küll hommepäev.
Finaal ja pingerida
III voorus esitasid finalistid klaverikontserdi Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Arvo Volmeri juhatusel. I preemia saanud David Munk-Nielsen (Taani) esitas finaalis legendaarse Brahmsi klaverikontserdi nr 2. Olen žüriiga nõus: kui keegi mängib seda teost nii, et kõik tuleb välja, pianist ilmutab küpset kõlameelt ja näitab paindlikku musitseerimist, ei jäägi üle muud kui anda talle I preemia. Noore inimesena jäid talle ehk veel mõned Brahmsi muusika sügavamad allhoovused kättesaamatuks.
Noorele pianistile on märksa loomulikum element Prokofjevi klaverikontsert nr 3 – hiilgav konkursilugu temperamentsele noorele –, mida esitas uusi kihte avava nõtkuse, raputava energia ja vapustava karakteripaletiga II preemia pälvinud Théotime Gillot (Prantsusmaa). Ta võinuks vabalt kvalifitseeruda ka esimesele preemiale, kui seal juba üht ees polnuks või kui esimene koht oleks jagamisele läinud.
III preemia ja ERSO eripreemia pälvis Misora Ozaki (Jaapan), kes esitas Rahmaninovi kontserdi nr 2 talle omase perfektsusega. Tal on Rahmaninovi mängimiseks just vajalik pagas – terasest sõrmed ja kullast süda.
Diplomi pälvisid Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi esitanud Genki Takai (Jaapan), Rahmaninovi teise klaverikontserdi esitanud Jyoung Kim (Korea) ja meie armas Tähe-Lee Liiv, kes säras samuti Rahmaninovi teises klaverikontserdis.
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester püsis kahe õhtu vältel asja kallal hinge ja energiaga. Kvaliteete leiti, jagus jaksu ka nautida. Võrratu dirigent Arvo Volmer juhtis saalis meisterlikult aega ja energiat.
Osalejate hindamise ja pingeritta seadmise patu võttis vapralt oma hingele žürii koosseisus Eteri Andžaparidze (Gruusia/USA), Igor Cognolato (Itaalia), Juris Kalnciems (Läti), Antti Siirala (Soome) ja Ivari Ilja (Eesti).
Nii kõrge tasemega konkurssi pole Eestis varem olnud, ei osavõtjate taseme ega korralduse poolest. Loodetavasti annab konkursi tase meie praegustele pianistihakatistele indu, et juba viie aasta pärast näidata, kes on peremees.
Lühimängufilm „Mia ja Liki“ (Eesti 2021, 15 min), režissöör-stsenarist Katrin Tegova, operaator Mart Raun, helilooja Janek Murd, produtsent Maario Maasing. Osades Miriam Mia Maimik, Liisa Lotta Vahemets, Maria Peterson ja Andri Luup.
„Mia ja Liki“ on ülilihtne, primitiivsuseni. Kuigi, ega lapsi pole lihtne mängima panna. Venemaal ehk leiab suure näitlejaotsinguga koloriitseid kujusid, Eestis on keerulisem. Filmi teema on aga oluline ja puudutab paljusid.
Kui lähevad lahku vanemad, peavad vahel minema lahku ka lapsed. Elu pööratakse pea peale. Tõed, mida on usutud, millele toetutud, enam ei kehti. Mis kehtib, seda laps ei tea. Teadmatuses hoidmine on kindel viis, kuidas inimesel juhe kokku ajada. Vanemad ehk ei tahagi lapsi teadmatuses hoida, ent paraku ei tea nad isegi, mis täpselt toimub ja mis saab edasi.
Usun, et filmi, kus Miriam Mia Maimik mängib sellises loos, mis toimus ta oma elus, näidatakse tulevikus televisioonis korduvalt. Film on meeldetuletus meile kõigile: mõtle enne, kui otsustad.
Näitleja Miriami ema ja filmi lavastaja Katrin Tegova ütleb, et ega korralik ema nii ei teeks, ei paneks oma tütart sellisesse olukorda. Aga Miriam luges stsenaariumi ja ise tahtis. Ja talle sai korralikult selgeks tehtud, et ta on rollis ega mängi ennast, kuigi, jah, teema on tuttav.
Mis lugu siis on? Õed Mia (Miriam Mia Maimik) ja Liki (Liisa Lotta Vahemets) on lähedased, sõbrad. Kodus on paraku olukord, et isa on kolinud eraldi tuppa ega võta pereelust osa: ei pane lapsi magama, ei loe unejuttu. Isa lapsed ei näegi. Elatakse ühes korteris, aga lahus.
Õed Liki (Liisa Lotta Vahemets) ja Mia (Miriam Mia Maimik) soovide kaevu kive viskamas.
Filmis ei näe me ka ema. Ja küllap see on hea lahendus. Tähelepanu keskendub tüdrukutele. Väikesed plikad, kes paljust aru ei saa, siiski paljust ilmselt sõnatult ja omal moel saavad ning peegeldavad oma nõutusega vanemate kriisi.
Vanematelt kostab vaid nägelusi esikust. Tülidega ei dramatiseerita üle, sõneldes jäädakse tsiviliseerituks, pole kisa ega vägivalda. Ometi on selge, et leppimine on muutunud võimatuks. Võib küll olla, et see liidab omal moel õdesid ja hoiab ära nende omavahelised tülid. Nad teavad, mis tüli on ja et see kuhugi ei vii. Tüdrukud saavad varatargaks. Paraku röövib see ilmselt osa lapsepõlvest või vähemalt pereidüllist.
Ei ole erilist põhjust rääkida filmi kunstilisest poolest: kunstiga ollakse pretensioonitud ja minimaalsed. On õhus sihitult laperdava salvrätiku kujund ja soovide kaev, kuhu võib kivi sisse visata, lootes, et vanemad korraldavad koos pikniku ja et õde tuleks ometi tagasi. Ometi teab kivi viskav Mia isegi, et vaevalt küll. Aga ei oska ta teha muud kui kive kaevu muudkui juurde visata. Laps on oma hea tahte juures asja parandada võimetu olukorda muutma.
Kirjanduses öeldakse vahel, et tuleb kirjutada teemal, mida tunned ja tead. Katrin Tegova ongi kirjutanud lihtsa, ometi valusa filmikese teemal, mida tajub ja mille on läbi elanud. Ehk on see üks põhjusi, miks on tal õnnestunud jääda lihtsaks ja vältida suuri sõnu või kistud kujundeid. Teema niigi nukker, mis seal praalida.
Puudutav on episood, kus korraga on korterist kadunud ema. See on tüdrukute kõigi tõdede kokkukukkumine. Aga teha ei oska muud kui varuvõtme abil trepikotta joosta ja karjuda: „Emme, emme!“ Tuttav situatsioon. Ja ehk paljudele.
Filmi vooruseks ongi arhetüüpsete situatsioonide läbimängimine. Vaeslapse rahvajuttegi on meil ridamisi. Laste üksijäämine pole midagi moodsat – küllap istub alateadvuses.
Napilt ja delikaatselt esitatud episoode on veel. Kui selgub, et õde on isaga lahkunud (ilma et keegi oleks midagi seletanud, aga Mia mõistab olukorda niigi), istub Mia üksi köögis hommikusöögilaua taga ja võtab kapist kaks kommi nagu igal hommikul, endale ja õele, ning paneb Liki kommi sinna, kus Liki tavaliselt istus. Sööb oma kommi nahka, vaatab nukralt Liki kommi ja sööb loomulikult kadunud õe kommi ära. Kurvalt. Sest mida kommiga ikka teha, kui teist sööjat pole. Ei pane ju head kommi kappi tagasi. Valus, lapselik ja armas.
Katrin Tegova esimene lühike soolofilm on hea algus oma lihtsuses, täpsuses ja pretensioonituses. Varem on ta teinud filme koos Andres Maimikuga. Võimalik, et tolle perioodi tööd on keerukamate süžeearendustega, rohkemate karakteritega igatahes, aga ehk oli vähem isiklikkust. Kui mõelda maailma suurte tegijate peale, siis on nad tihti üsna eneselähedased ja teavad, et omaeluline asi võib osutuda kellegi teise eluks, paljudele äratuntavaks.
Täpselt selline tunne mul Tegova lihtsa filmi puhul tekib. Ühest küljest pole dramaatilist muusikat, keerukat operaatoritööd, üllatavaid rakursse, pingestavaid arenguliine, pinget loovat salapära ja valgust, samas on ehe lugu. Kõik näeb välja üsna odav.
Film on vägagi eestilik ja võinuks olla tehtud juba mitukümmend aastat tagasi, aga mis siis. Seda, kes vaatab Ameerika põnevikke, film ilmselt ei puuduta, ta kehitab õlgu ja ütleb: „Eesti film, mis siit tahta.“ Aga kuulge, „Kevade“ on ka lihtne eesti raamat, mis tast ikka tahta. Ja ega kumbki kuhugi maailma püünele ilmselt reisigi. Miks peakski, meie hinge võivad puudutada küll.
Teadus on oma olemuselt loodud piire kompama ja neid nihutama. Eriti meie teadmiste horisonti – seda kujuteldavat piirjoont, mis lahutab meile omaseks ja selle kaudu mugavaks saanud asju nendest, mida me veel ei tea. Märksa sagedamini on sõna „piir“ aga kategooria, mis lahutab mitte ainult teadmist teadmatusest, vaid ka eri kultuure, väärtusi, hõime, rahvaid ja riike.
Sama oluline on piiri ühendav funktsioon. Piirjoon ühendab neid osi, mis sellest seespool on. Vahel isegi seob üheks tervikuks, mis on suurem kui osade summa. Piirpinnal on veel suurem roll, olgu see siis raku membraan, jalgpalli kest või inimese nahk. Nendeta ei saaks me üldse eksisteerida. Miski peab olema seespool ja oma. Aga see ei tähenda, et väljaspool on ainult vaenulik keskkond.
Osad ja tervik. Teadlased on alati püüdnud maailma osadeks lahti võtta põhjendusega, et on vaja kirjeldada selle eri aspekte, eristada detaile või mõista funktsioone. Nagu on arutlenud, pigem kurtnud Alvin Toffler: enamasti unustanud terviku jälle kokku panna. Või siis pannud kokku hoopis mingi muu terviku. Vahel sellise, mille peale üldse ei mõelnud. Näiteks tahtsid Pygmalioni kivikujule hinge, aga said Frankensteini.
Inimest saab osadeks lahti võtta vaid piiratud määral. Jalad ja käed käivad lihtsalt küljest ära. Nii on sõjad ja õnnetused näidanud. Edasi on keerulisem. Mõne pisema osa saab veel ära võtta. Näiteks pimesoole või tarkusehambad. Kui aga juppide eemaldamisega aina edasi minna, siis ühel hetkel lakkab inimene olemast. Nii nagu pulkadest torni ehitamise mängus pudeneb konstruktsioon äkitselt laiali.
Metsa või kivikuhjaga on natuke teisiti. Kui sealt puid või kive ära võtta, siis mingil hetkel, ammu enne seda, kui näpud viimase järele ulatuvad, ei ole see enam mets või kuhi. Mis jääb alles, on mõned puud või natuke kive. Teadus enesealalhoiu huvides sellistel puhkudel täpseid piire ei tõmba. Kuidas ikkagi seletada, et meetrikõrgune noorendik ei ole mets, aga jalutama viidud lasteaiarühm koosneb kindlasti inimestest? Kas kolme meetri kõrgune salu juba on mets? Julgen arvata, et need piirid on rohkem kinni me peas. Raske on tabada, mis hetkel saab võsastunud karjamaast mets. Tavaliselt aitavad välja väärtused. Nende abil saab ikka seal, kus see on (meile) oluline, varmalt piirid tõmmata, aga seal, mis silmist, las olla, nagu juhtub või nagu kasulikum on.
Piirivalvuri keeruline elu. Piiride tõmbamine meie maailmas on sageli julge tegevus. Suurimetajate maailmas on see suhteliselt lihtne. Üleminekuvariante ei ole väga palju, kuigi näiteks koeri on taskusse mahtuvatest sellisteni, kes inimesestki suuremad. Teiste liikide maailmas on asjad keerulisemad. Raske on olla piirivalvur seal, kus välimus on sarnane, näiteks seente ja samblike puhul. Siis tuleb minna DNA kallale. Keemiliste elementide puhul on lihtne: kõik sõltub peamiselt sellest, kui mitu prootonit on aatomi tuumas. Liikide DNA puhul nii selget vastust ei ole. Mõni julgeb kuhugi piiri tõmmata, teine jälle mitte. Mõlemal on teatavas mõttes õigus.
Unistuses hägustub reaalsuse ja virtuaalsuse piir. Inimese piire kombatakse ja inimene ise kompab piire pea igas valdkonnas.
Isegi elusa ja eluta vahele on keerukas piiri tõmmata. Tehniliselt viirused ei ole ju elus. Aga kui nad sobiva eluga kokku puutuvad, oskavad nad kellegi teise end paljundama panna. Võib öelda, et nad on mitte lihtsalt elus, vaid äärmiselt nutikad. Veel keerulisem on teadustulemuste esitlemisega. Väga vähesed on suutelised läbi käima kogu tõestuse ahela algprintsiipidest üle tohutu hulga katsete kuni sädelevate järeldusteni. Et neid ühiskonnale selgitada, tuleb midagi sellest ahelast välja jätta. Kui teeme sõnumit järjest kompaktsemaks ja jätame järjest rohkem detaile ütlemata, siis jõuame vastamisi selle piiriga, kus informatsioon muutub valeks.
Kombates kaine mõistuse ja unistuste piire. Inimese piire kombatakse ja inimene ise kompab piire pea igas teadusvaldkonnas. Matemaatika on neist vist kõige halastamatum. Nii näiteks unistavad paljud ideaalsest seaduste kogust, mille alusel tark kohtunik saaks alati öelda, mis õige ja mis vale. Kui selline olemas oleks, jääks ilmselt palju halba üldse sündimata.
Matemaatika ütleb kahjuks, et sellist seaduste kogu pole olemas. Vastava teoreemi tõestas Austria matemaatik Kurt Gödel juba ligi saja aasta eest. Veidi lihtsustades on selle sisu: pole oluline, kui palju on reegleid ja kui head need on, alati saab leida väite, mille kohta ei saa öelda, kas see on õige või vale.
Nii mõnigi matemaatika reegel on meie maailma loodud vist ainult selleks, et meid kiusata. Sellega, et ilma ei saa prognoosida rohkem kui kaks nädalat ette, oleme juba harjunud. Aga seda, et kliimat sellegipoolest saab, ei julge paljud uskuda. Kuigi teame juba ligi 50 aastat, et päris kindlasti saab. Sel aastal pärjati see teadmine ka Nobeli füüsikaauhinnaga.
Päris uskumatu on aga, et isegi vee voolamist jões, järves või meres ei ole võimalik pika aja peale täpselt ette näha. Seda kirjeldavatel võrranditel eksisteerib ühene lahend vaid teatava kindla ajavahemiku vältel. Edasi ei saa me põhimõtteliselt voolamise detaile ette näha. See inimesele seatud piir paistab olevat fundamentaalne ja praeguste teadmiste alusel vääramatu. Ometi maailma käiku ei muuda see kuidagi. Kui vihm mäeküljel maha sajab, voolab vesi ookeani tagasi, kuigi võib vahepeal veel mitu tiiru ümber Maa teha või kuskil peidus olla.
Kiusakas universum. Mõned reeglid kiusavad õige hullusti. Samuti ligi sada aastat tagasi tõestasid kaks suurepärast matemaatikut, Stefan Banach ja Alfred Tsarski, ühe eriti hämmastava teoreemi. Nimelt õnnestub oskajatel lõigata näiteks kera viieks või rohkemaks tükiks nii, et neist tükkidest saab kokku panna kaks algse keraga identset kera. See tundub uskumatu, kummalise ja vastuolulisena. Võime ette kujutada ka sellist maailma, kus see pole tõsi. Sellise maailma matemaatika oleks haledalt vaene ja suur osa meie kaasaegseid vidinaid ei saaks tööle hakata.
Ometi ei ole selles teoreemis midagi üleloomulikku. Lihtsalt meie universumi struktuur on nii keeruline ja ruumala mõiste nii rikas, et ulatub tavamõistuse seatud piiridest kaugele välja. Need tükid, millele viitavad Banach ja Tsarski, pole üldse Exceli tordilõikude moodi. Need on äärmiselt keerulise struktuuriga punktide hulgad, mille kirjeldamine omaette kunsttükk.
Mis siis veel rääkida sellistest joontest, mille saab mis tahes ristküliku sisse nii joonistada, et see joon ristküliku igast punktist vähemalt korra läbi läheb. Selle kaudu on Eukleidese arusaam, et joon ja pind on kaks eri asja, pandud hoopis teise konteksti. Piiri seab siin meie mõistus, mis kipub arvama, et joonel on vähem punkte kui ruudu sees. Kummaline küll, aga mingis mõttes on neis punkte ühepalju. Mis siis, et kainele mõistusele tundub teisiti. See on üks neist piiridest, kust edasi oma peaga mõtlemine võib viia katastroofini.
Inimese nahast planeedi kasukani.
Ümmargusel planeedil kipuvad piire tõmbama nii inimesed kui ka geograafilised tingimused. Mõned neist on inimesele sama hästi kui ületamatud. Nii vee all kui ka kõrgeimates mäetippudes on meil väga raske hakkama saada. Muud piirid oleme suutnud ületada. Kuigi oleme disainitud paradiisliku ca 27kraadise soojuse jaoks, saame abivahendite toel hakkama nii 40kraadises palavuses kui ka veel kangemas külmas.
Praegu mõnusana tajutava kliima on loonud ja parajana hoidnud loodus, nüüdisväljenduses: Maa kui terviku ökosüsteem. Mõneti sarnaselt püsisoojaste olevustega loob nii mõnigi kohalik ökosüsteem oma mikrokliima. Nii näiteks on metsas temperatuur sageli madalam kui võsas või rohumaal.
Selline erinevus pakub pelgupaika paljudele, kes ühekaupa hakkama ei saa. Nii ka terve Maa. Selle atmosfääris olevatest kasvuhoonegaasidest „kasukas“ hoiab keskmist temperatuuri ligikaudu 33 kraadi jagu kõrgemal, kui see oleks ilma nende gaasideta. Kui Maa keskmine temperatuur oleks mitte praegune +15, vaid –18 kraadi, leiduks vedelat vett vähestes kohtades ja ökosüsteem oleks arvatavasti vaene.
Ökosüsteem hoiab „oma“ mikrokliimat seni, kuni suudab. Inimene kipub mitmest küljest kompama Maa kui terviku ökosüsteemi võimete piire. Väikese torkimise neelab ökosüsteem muidugi alla. Sest muidu oleks ta juba ammu hävinud. Suuremat sorti kompamised võivad olla ohtlikumad. Suured süsteemid pealtnäha ei pane väikesi torkeid tähelegi, aga reageerivad valuliselt siis, kui surve üle mingi piiri läheb. Näiteks kui spagetti painutada, siis mõnda aega käitub see paindlikult, aga mingil hetkel praksatab mitmeks tükiks. Neist ei saa enam algset varrast kokku liimida. Saame vaid ära keeta ja nahka pista.
Tüüpiline lävelise protsessi näide on see, kuidas käituvad liivarannad veetaseme tõusu puhul. Mõnda aega ei juhtu pealtnäha midagi. Aga siis, kui luidetes varuks olev liiv otsa saab või kui inimene valesse kohta kivise või raudse rannakaitse ehitab, kaob kiiresti kogu liivarand. Rannal peab olema hingamise ruumi ja võimalust veetaseme muutumisega kohaneda. Muidu viib meri selle kuhugi mujale ära. Seetõttu vaatavad rannaspetsialistid alati, kui palju on veel liiva eelluidetes ja luidetes varuks, aga ka seda, et keegi meeletu ole hakanud randa kammitsema. Sama lugu veetõusuga. Millalgi tuleb vesi sisemaale ja võib teha mõnes kohas elamise võimatuks sellega, et viib randa moodustava pinnase ära kuhugi väga kaugele. Nii tekkis mitusada aastat tagasi Hollandi suur sisemeri Ijsselmeer.
Planeedi piiridele püüdes. Planeedi piiride kompamine on julgustükk ja olemuselt küllaltki ohtlik tegevus. Inimene liigina on arenenud praegustes oludes ja nendega ka kohanenud. Tal on olnud võimas liitlane – Maa loodus tervikuna. See on meile aastatuhandeid pakkunud hapnikku ja toitu. Metsad neelavad süsihappegaasi. Ookean stabiliseerib temperatuuri tõusu. Elu ookeanis toodab hapnikku. Mikroorganismid, taimed ja putukad töötavad ümber meie elutegevuse jäägid.
Me ei tea ja võib-olla sarnaselt ülal toodud näidetele ei tohigi teada, kus on see piir, mille ületamisel muutub loodus liitlasest vaenlaseks. Pole ju välistatud, et looduse edasine toimimine paneb hoopis inimkonna surve alla. Selliseid märke juba on. Polaarpiirkondade soojenemine on viinud selleni, et igikeltsas akumuleerunud kasvuhoonegaasid vabanevad. Parasvöötme metsi kahjustavad uued haigused ja kahjurid. Need liiguvad ja muteeruvad puudest palju kiiremini. Mõned neist on tekkinud Eestis ja levivad siit mujale, on leidnud metsapatoloogia professor Rein Drenkhan. Kui Arktika ei jäätu, ei jõua hapnik enam ookeanide põhja. Soojenedes hakkab ookean hoopis süsihappegaasi vabastama.
Tulevik kui vandenõu. Uus-Meremaa kirjaniku Bernard Becketti elegantses sõnastuses on nii vandenõuteooriate kui ka tulevikuprognooside häda selles, et eeldatakse, nagu oleks inimene võimeline keerukaid sündmusi kontrollima. See lootus on kehvadel savijalgadel ja saab vististi täituda vaid siis, kui inimesed on juba asendatud tehisintellektiga. Sest lootus inimkonna enda intelligentsuse kasvule on mõranemas.
Huvitaval moel on teatriinimesed sõnastanud selle valge laeva, mille saabumine võimaldaks julgemini tulevikku vaadata. Veidi utreeritult on see intellekti või intelligentsuse plahvatus. See on üks sündmustest, mida Rooma Klubi ettekuulutuste ja mitmesuguste maailmalõpu lähedust kuulutavate hiiobisõnumite valguses peaksime ootama ja mille nimel tööd tegema. Mikk Mikiver arvas, et intelligentsus on inimese omadus vähem ruumi võtta. Tarkus võtab järjest vähem ruumi ja kasutab järjest vähem ressursse. Intelligentseid inimesi mahutab emake Maa palju rohkem kui kraaklevaid ja ennast tõestavaid tegelasi. Endale, oma rassile või mõttekaaslastele suurema eluruumi nõudmine ei ole seega intelligentsuse tunnus, maailma vallutamise püüdlustest rääkimata.
Longates marsisammul. Ühiskonnas valitsevad pinged ja piirid on vahel palju kontrastsemad kui mis tahes piirid, mille on seadnud täppis- või loodusteadused. Sageli paiknevad need rohkem inimeste peades ja seostuvad sellega, mis on tavaline, harjumuspärane ja selle kaudu omane ja mugav – või siis sellega, mis on võõras ja juba seetõttu häirib. Vahel ei saagi aru, kumma peas on see piir kinni: kas selle omas, kes piire tõmbab, või selle omas, kelle jaoks tõmmatakse. Tuletame meelde Blaise Pascali mõtisklust, miks meid ei häiri lonkav inimene, küll aga häirib lonkav vaim. Pascal seletas nõnda: lonkav inimene saab ise aru, et ta lonkab, aga lonkav vaim ei saa.
Kui juba jõudsime vaimu juurde, siis on kohe taustal ka küsimus: kus on see piir, mis eristab inimest masinast? Selle üle arutelu piirab see, et meil on kasutada ainult need sõnad, mis praegu inimesi ja masinaid iseloomustavad. Need on sündinud iseloomustama üht või teist, aga mitte mõlemat. Seetõttu on neil oma elu, minevik ja nüansid igaühe mõtlemises.
Pigem iseloomustab neid sõnu täpsete definitsioonide puudumine. Klassikalises näites küsitakse: mida tähendab, et inimene mõtleb ja masin mitte? Laialt levinud paradoksi kirjelduses manatakse meie vaimusilma üks kaasteeline, näiteks eestlane, kes detailsete eestikeelsete juhiste järgi joonistab paberile hiina hieroglüüfe. Et teha asi veel keerulisemaks, võiksid need olla vastused hiinakeelsetele küsimustele, mille sisustki joonistaja aru ei saa. Väline vaatleja ei suuda aga kuidagi kindlaks teha, kas kirjutaja saab sisust aru või mitte.
Nii mõnigi raamist välja sirutuv kommentaator ütleks, et küsimus ei ole üldse mitte selles, kas meil, inimestel, on teadvus. Ameerika psühholoog Burrhus Frederic Skinner märkis sarkastiliselt: tõeline küsimus pole selles, kas masinad mõtlevad, vaid selles, kas inimesed seda teevad. Üks kvantfüüsika alusepanijaid Louis de Broglie lisas, et tähtsaim probleem ei ole tehisintellekt, vaid kas inimene suudab oma leiutised üle elada. Need on hoopis teist sorti piirid, mida võib pidada eksistentsiaalsemaks kui looduse seatud või ümmarguse planeedi piire.
Sünnipärased piirid. Piire saab ühiskonna sees tõmmata hulgaliselt. Teame head ja lihtsat piiride valemit: need, kes jagavad inimesed kahte rühma, ja need, kes seda ei tee. Praegusel polariseerunud arvamusväljal on teised selges vähemuses – või siis palju vähem nähtavad. Teine klassikaline näide on piirid generatsioonide vahel. Lihtne võimalus on vaadata eri vanuses inimeste suhtumist igasugustesse vingetesse elektroonilistesse vidinatesse. Jätame kõrvale selle, mida eri põlvkondade esindajad oskavad. Uurime, mida nad küsivad. Nutitelefoni looja, kadunud Steve Jobs tegi selgeks: vanemad inimesed küsivad, mis see on, aga nooremad uurivad, mida ma sellega teha saan. Juba märksa varem mõistis Antoine de Saint-Exupéry seda vahet väga sügavalt, rõhutades, et lapsed peavad suurte inimestega hirmus kannatlikud olema.
Aeg seab meile omad piirid. Mõistlik oleks meenutada, et aeg ei ole kellegi oma, vaid käib omasoodu. Aeg on ka ainus dimensioon, mis on inimese kontrolli alt väljas. Saame seda küll moonutada hästi kiiresti või võimsalt kiirenevalt liikudes, aga sündmuste järjestuse näppimise on universum on meil vist keelanud. See ei sega meid siiski tulevikku muutmast. Näiteks seal elamist väärivaks teeme tulevikku praegu kõik koos rohepöörde egiidi all.
Nii aastas, kuus kui ka nädalas on kaks päeva, kui me ei saa midagi teha, teadis Mahatma Gandhi. Need on eile ja homme. Piirid on siin ülimalt ranged. Eilsega ei saa enam midagi pihta hakata ja homsega veel mitte. Natuke saame homset siiski mõjutada, tehes ära need toimetused, mida saame teha täna. Homsest saame ka teisiti mõelda, projitseerides enese mõne toreda visiooni abil helgesse homsesse, kus realiseeruvad unistused.
Piiritud unistused. Unistuses hägustub reaalsuse ja virtuaalsuse piir. Seda piiri kompab ka tippteadus. Selle piiri ületas omal ajal Archimedese vanniskäik ja veidi lähemas minevikus kuulus õun, millega Newton pihta sai. Pessimistid ütlevad, et õunal ei ole nüüd enam eesmärki. Võib-olla just sellepärast reklaamitakse mullivanne. Neis on nii palju loksumist, et isegi Archimedes kaotaks järje.
Kunagi mõtisklesin selle üle, kui kerge on hägustada reaalse ja virtuaalsuse piiri. Mõnus on mõtelda, et tulevikus on iga häda vastu olemas superintellekt, mis avitab. Kui igav hakkab, siis paneb meid naerma või ennast mõnusalt tundma. Isegi kui see peaks tähendama sobivate elektroodide ajju istutamist. Šveitsi kirjanik Max Frisch on selle kohta öelnud, et tehnoloogia on võte korraldada maailm ümber selliselt, et me ei peaks seda üldse kogema.
Kuna maailma mittekogemine võib olla ajusurma üks definitsioone, siis korralik tehisintellekt kompab elu ja surma piire. Kui see meie maailma kohale jõuab, tuleb tõenäoliselt elu ise ja elus olemine ümber defineerida. Prooviks harjutada seda muutust ühe elulise näite najal. Kenadest masinatest on saamas armsad koduloomad, mida videosalvestises enam tõelisest koduloomast ei eristagi. Kui armas kiisu, mis võib, aga ei pruugi olla küberneetiline, hommikul voodisse hüppab, paar korda teie põske patsutab, aga seejärel jalad sirgu ajab ja ära kustub, siis ei piisa enam klassikalistest definitsioonidest. Sellisel juhul võib kuulus füüsikute Schrödingeri kass saada äkitselt normiks. Vanamoeliste seisundite „elus“ ja „surnud“ kõrvale on tekkinud uued nagu „rikkis“ või „vajab patareide vahetust“.
Ega seegi ole nii kohutavalt uus kontseptsioon. Juba sküüdi maailmarändur ja leiutaja, klassikalise kaheharulise ankru leiutaja Anacharsis teadis, et maailmas on rohkem võimalusi kui kaks. Temagi tõmbas aga selged piirid. Tema meelest võis inimene olla kas elus, surnud või merel.
Eesti kultuuri koja aastakonverentsil 19. XI 2021 peetud ettekande alusel.
Eesti keeles on ilmunud inimkeskset ja inimmõõtmeliset linnaplaneerimist tutvustav raamat „Pehme linn“. Raamatu autor on šoti päritolu David Sim, kes on kaua töötanud koos taani urbanismiguru Jan Gehliga. Raamatu on tõlkinud Aino Kuntsel ja Yoko Alender ning koostöös välja andnud Yoko Alender, arhitektuurikeskus ja kunstiakadeemia.
Teatud mõttes on „Pehme linn“ jätk Gehli 2015. aastal ilmunud raamatule „Linnad inimestele“, on samuti rohkelt illustreeritud ning kirjutatud igaühele arusaadavalt. Kuigi raamatut on põhjust sirvida ka arhitektidel ja planeerijatel, on see hea sissejuhatus neile, kes on puutunud linnaloomega kokku libamisi või soovivad paremini mõista ruumilise keskkonna ja ühiskonna sidususe seoseid. Uurisingi David Similt, mida on tal öelda inimkeskse linna ja ruumiliste muutuste kohta.
Olete pehme linna saadik. Kuidas näeb sellises linnas välja üks tavaline päev?
Kuna öö läbi oli mul aken lahti, tõusen värskes õhus ja linnulauluga. Raamatu tagakaanel on sellekohane illustratsioon: teen lühikeste pükstega rõdul venitusharjutusi. Usun, et päeva algus on seal rahulik ja sundimatu. 45 sekundiga jõuan trepist alla ja tänavale. Poolteise minutiga olen poes või pagariäris, haaran kohvi ja saiakese ning hüppan rattale. Kui veab, leian ka eraldatud rattaraja. Võib-olla lähen vahelduseks bussipeatusse, kus on reaalajas väljumiste tabloo ehk esimene n-ö targa linna lahendus. Saan teada, kui palju täpselt on järgmise bussini aega ja jõuan osta kioskist ajalehe. On oluline, et linnas liigutakse maa peal, mitte metroos, nagu läänes tavaline. Nii näen linna silmade kõrguselt. Kui peaksin märkama mõnda tuttavat või midagi huvitavat, saan maha hüpata ja edasi minna jalgsi. Hommiku juhtkiri on „spontaanse suhtlemise võimalikkus tänaval“. Nii olen tööle minnes jõudnud kogeda juba midagi huvitavat.
Lõuna on ülioluline eriti põhjamaadel, kus valgust on talvel vähe. Kui vähegi saan, proovin süüa vabas õhus. Kodukontoris võin istuda rõdul või maja ees trepimademel ja jälgida, mis tänaval toimub – nautida selliseid elukoha ja avaliku ruumi vahepeale jäävaid kohti. Lõunaaeg võiks tähendada enamat kui lihtsalt söömist: hea oleks end toita ka ideede ja inspiratsiooniga, näha veidi elu.
Koduteel on mul rohkem aega. Usun, et millegi uue kogemisel või nägemisel on tohutu väärtus, nii et astun läbi mõnest söögikohast või poest. Eriti hea on pärast tööpäeva käia ujumas, näiteks meres või jões. Kui osa korteri akendest, rõdu või aed avaneb läände, saan õhtupäikese käes tunda end korraks nagu puhkusel. Sellised kümneminutised hetked annavad kokku suure muutuse.
Kuidas linn selliseks kujundada?
Paljud lahendused on äärmiselt lihtsad. Kesk- ja Lääne-Euroopas on linnade vanemates osades tihti olemas sisehoovid, rahulikumad taskud tegusas keskkonnas. Kui paigutada hooned kvartali äärtesse, on lisamaht keskel justkui tasuta käes. Ka tänavate iseloom ja funktsioon avaliku ruumina on oluline. Eraldatud rattarajad on mõjuva, kuid odava sekkumise hea näide, samuti kõnniteede laiendamine, mis annab äridele või eluhoonetele võimaluse tänavale valguda. Suur mõju on kas või istutatud puudelgi, mis pakuvad suvel varju päikese ja talvel tuule eest. Selle kohta on Jan Gehl öelnud, et inimeste vastu kena olla ei lähe sugugi kalliks.
David Sim: „Just igapäevaelu iseväärtusena on see, mille võiks Põhjamaadelt eeskujuks võtta. Eestlased tunnevad küll rõõmu oma maamajast või suvilast, kuid jätkusuutlikum oleks tuua osa sellest n-ö lihtsast elust linnalisse keskkonda.“
Ka erasektor võib mõnikord kaasa aidata, näiteks avada bussipeatuse kõrval kohviku ja tekitada sünergia. Transpordiametnikud ja -planeerijad arvestavad selliste võimalustega aga harva, sest neid huvitab vaid ühenduste kiirus ja tänavate läbilaskevõime. Planeeringutes võiks rohkem tähelepanu pöörata just teekonna kvaliteedile. Tiheda graafikuga ühissõidukite puhul pole kiirusel erilist tähtsust, sest ooteaja tõttu kestab teekond sama kaua. Tegime Norras uuringu, kui palju mõjutab teekonna pikkuse tajumist ootekeskkonna kvaliteet. Seesuguste lihtsate lahendustega tegeletakse linnaplaneerimises siiski üllatavalt vähe.
Eluhoonete puhul toon näiteks tänavapoolsed korterid. Üsna tihti väidavad arendajad, et alumist korrust on väga raske müüa, sest kliendid eelistavad elada kõrgemal. Kui lisada alumisele korruse korteritele eraldi sissepääsud, oma postkast, trepiastmed või eesaed, kus taimi kasvatada, saavad neist justkui eramajad. Taani kogemus on näidanud, et kliendid on selliste korterite eest valmis tasuma 25 protsenti rohkem. Loomulikult eelistab arendaja sama korterikasti paljundada kogu hoones, kuid kui selgitada väikestest muudatustest kerkivat lisaväärtust, on paljud valmis kaasa mõtlema. Probleem seisneb aga tegelikult selles, et arendajad ei ela ise sellistes korterites, mida nad ehitavad. Neil lihtsalt pole aega ega huvi koha elukvaliteeti investeerida.
Üks raamatu põhiteese on, et paikne eluviis on väärtus omaette. Kuidas edendada seesugust mõtteviisi maailmas, kus üle kõige hinnatakse kiirust ja liikumist? Kas pandeemiaaegne elumuutus jääb kestma?
Ingliskeelne raamat ilmus kuus kuud enne pandeemiat. Kui hakkasid levima uudised ühiskonna sulgemisest, ütlesid paljud, et nüüd on läbi kogu see lõbus linnaelu, millest ma oma hygge-raamatus räägin. Arvati, et edaspidi tahavad kõik elada äärelinnas, sõita autoga ja osta maamaja. Olin korraks tõesti mures, kuid sain siis aru, et paiksus muutub hoopiski olulisemaks, sest äkitselt elasid kõik oma linnajaos, mitte üle ilma laiali. Majadest ja korteritest said mikrokosmosed ning see, kus ja kuidas elatakse, tõusis väga teravalt teemaks.
Oluliseks sai näiteks see, kas koju jõudmiseks peab kasutama lifti või kui kaugele jääb elukohast esmatarvete kauplus. Kuna paljud vältisid ühissõidukeid, muutusid jalgsikäimine ja rattasõit ootamatult aktuaalseks. Sel ajal oli ka hea jalgrattasõitu harjutada, sest autosid oli vähe. Paljud taipasid, et vahemaad linnas on lühemad, kui tundub autoroolis või ühissõidukis.
Kas ja kuidas need muutused jäädavaks pöörata, on linnaplaneerimise võtmeküsimus. Lootust annab, et paiksuse ja aeglasema tempo eelistamise märke oli näha ka varem. Greta Thunbergi tegevus tekitas Rootsis sellised nähtused nagu flygskam, ehk lennuhäbi ja tagskryt ehk rongisõidu-uhkus. Soojamaa lennureiside asemel hakati ühismeedias jagama hoopis öösel rongiga sõitmise pilte. Viimastel aastatel väärtustatakse järjest enam ka kohalikke ärisid ja toorainet. Võib-olla on selle tähistamiseks peatselt olemas ka uus termin?
Mainiste juba moesõna hygge. Mõnes mõttes on inimkeskne linn spetsiifilises ja pikka aega sotsiaaldemokraatliku heaoluühiskonna kontekstis arenenud Skandinaavia eksporturbanism. Mida olete õppinud nende printsiipide rakendamisel väljaspool Põhjamaid?
Saan sellest kriitikast väga hästi aru. Kogu see hygge-trend sai ilmselt alguse Tyler Brûlé’i* kirjutistest. Nüüd on iga lennujaama raamatupood sellistest raamatutest pungil. Tegelikult oli see Ameerika kirjastaja, kes soovis, et mainiksin sissejuhatuses hygge’t, kuna see on trend.
Hygge on pärit Taanist, kuid on ka palju teisi sobilikke skandinaavia väljendeid. Rootsis on käibel lagom, mis tähistab õiglast, mõõdukat ja tagasihoidlikku elu. Soomes on levinud sisu, mille juurde käib see, et istud jalgratta selga ka lumesajus. Katja Lindroos kirjutab ka momo’st ehk tagasihoidlikust modernismist. Minu lähenemine linnale on kõigi nende põhjamaiste elujuhiste kombinatsioon. Suur rõhk on sellel, kuidas elada mingis kliimavööndis. Raamatus ja oma loengutel toon ka palju Põhjamaade näiteid, et linnaelu kvaliteedi parandamine ei pea tähendama midagi keerulist või mahukat, nagu seda on targa linna lahendused. Just igapäevaelu iseväärtusena on see, mille võiks Põhjamaadelt eeskujuks võtta. Eestlased tunnevad küll rõõmu oma maamajast või suvilast, kuid jätkusuutlikum oleks tuua osa sellest n-ö lihtsast elust linnalisse keskkonda.
Muidugi pole kliima, kultuur, poliitika ja majandus üle ilma ühesugused. Sellest tulenevalt erinevad ka inimeste ootused linnaruumile. Siiski väidan, et mitmed meie erisused on vaid pinnapealsed. See, kuidas toimime vastavalt oma tajudele, kogeme maailma silmakõrguselt, soovime oma lastele luua turvalise keskkonna, ei erine poliitilistele või majanduslikele erinevustele vaatamata sugugi. Samuti on üsna universaalne soov kohata igasuguseid inimesi. Ka aeg on äärmiselt demokraatlik nähtus: kõigil on päevas 24 tundi. Enamasti kestab tööpäev kaheksa tundi ja heal juhul saame sama palju ka magada. Nii jääb kõigeks muuks üle kaheksa tundi, mida vähendab iga liikluses veedetud minut. Loomulikult on läbiv teema ka kasvav elukallidus ja keskkondlik ning sotsiaalne jätkusuutlikkus.
Kõige kiiremini segregeeruv linn Euroopas on praegu Tallinn, kus elavad järjest individualistlikumad kaubanduskeskuste, autode ja äärelinna usku inimesed. Veidi üle 30 aasta tagasi seisti aga solidaarselt käsikäes Tallinnast Vilniuseni välja. Kui osa sellest meelelaadist on kuskile kadunud, siis kas saab selle taasluua?
Eestis on mindud ühest äärmusest teise. NSVLi lagunemise ajaks oli siin keskmiselt 25 autot 1000 elaniku kohta, praegu on see näitaja 500. See, kuidas kogetakse maailma autos, on tohutult teistsugune kogemusest trammis. Lääne-Euroopas on oldud samade murede küüsis. Glasgow’s oli näiteks kunagi maailma suurim trammivõrk. Peaaegu igas Suurbritannia linnas olid trammid, samuti Rootsis. Kopenhaagenis õnnestus trammivõrk lammutada pool aastat enne 1973. aasta ülemaailmset naftakriisi. Mitmetel Ida-Euroopa linnadel on seega kõvasti potentsiaali, sest seal on toimiv trammivõrk enamasti alles. Häda seisneb aga selles, et erinevalt Saksamaast, Austriast või Šveitsist ei osata olemasolevat taristut väärtustada.
Inimesi on palju keerulisem mõjutada kui keskkonda. Ameerikast on teada, et naabrite lähedus kujundab inimeste poliitilist eelistust: mida tihedam asustus, seda tõenäolisemalt valitakse demokraate. Paistab, et läheduse tõttu kasvab usaldus ja teineteisemõistmine. Võiks ju arvata vastupidi, et üksteise otsas elades saab toitu just sallimatus. Siiski hääletavad äärmuslike parempoolsete vaadete esindajate poolt peamiselt hajaasustuse valijad, kes ei puutu kokku välismaalastega. Ääremaalt ei kolita linna ju selleks, et maksta rohkem üüri või istuda pidevalt liiklusummikus, vaid ikka selleks, et olla lähemal teistele inimestele ja huvitavatele võimalustele. Nii jõuame ringiga tagasi linnaplaneerijate vastutuseni luua ruum, kus saab üheskoos elada.
Jan Gehl taipas, et inimestele meeldib väljas istuda, kuid enamasti soovivad nad seejuures ka midagi huvitavat näha. Loomulikult on kõige huvitavam jälgida teisi inimesi. Seega peaks näiteks uhke kohviku ees olema ka avalik pink. Kopenhaageni Nyhavn on üks selline koht, kus meeldib käia turistidele, kuid kanali ääres istuvad tavaliselt kohalikud, kes on nurgapoest ostnud õlle kuuspaki. Nii toimetavad samas aegruumis täiesti erinevad sotsiaalmajanduslikud grupid.
Ma ei saa jätta toomata paralleeli Tallinnast. Noblessneri restode ja mere vahel seisavad just sellised pingid. Selle asemel aga, et väärtustada juhukasutust ja mitmekesisust, aeti sealt oma jookidega istujad minema.
See oli suur viga. Nyhavnis kaotati hoopis autoparkla, sest saadi aru, et inimeste jälgimine on palju huvitavam. See, mida sa kirjeldad, on päris uskumatu.
Oma raamatus räägite edu mõõdupuude puhul ka kvaliteedist. Kui poliitikud, planeerijad või arendajad ei oska rahast ja läbilaskevõimest kaugemale mõelda, mida saavad linnaelanikud ise keskkonna parandamiseks ette võtta?
Üks suuremaid muutusi, mida olen oma karjääri jooksul linnaloomes täheldanud, on taktikalise urbanismi edukäik. Üks tuntumaid näiteid on parking day, ettevõtmine, mille puhul paigaldatakse lühiajaliselt tänavaäärsetele parkimiskohtadele linnamööbel või taimed, et ruumi elavdada. Tōkyōs peetakse näiteks piknikuklubi. Jaapanlastele ei meeldi protestida, selle asemel peavad nad piknikut linna eri kohtades, kus linnaruum võiks olla inimsõbralikum. Sealt saab ka häid pilte, mis aitavad nende sõnumil levida. Usun, et sõbralikul protestil ja viisakal linnaloomel on oluline roll. Helsingi kohvikute päevad või ülelinnaline vanakraamiturg kujundavad samuti seltsielu ja avardavad avaliku ruumi kasutusvõimalusi. Ka Kopenhaageni jalakäijatänav sai alguse ettevõtmistest. Alustuseks suleti tänav vaid jõuluturuks, siis pikendati olukorda kõigi pühakute päevani. Seejärel hakati seal pidama lõikuspidu, suvelõpu festivali jne, kuni terve aasta sai sündmusi täis. Säärased üritused on osa linna n-ö tarkvarast, mis aitab programmeerida inimesi muutustega harjuma.
Võin tuua veel ühe näite Tōkyōst. Meid palgati keskjaama ümbritsevat ruumi parendama. Sealne maa kuulub suuresti Mitsubishile ja projekti kontekst on äärmiselt konservatiivne. Alustasime seega tasapisi ja pakkusime, et ühe tänava võiks sulgeda autoliiklusele kella 12 ja 13 vahel, sest siis tulevad paljud välja lõunatama. Kutsusime mõned toiduautod ja paigaldasime toolid ning lauad. Peatselt hakati varakult järjekordades seisma ja pikendasime toidutänavat 10st hommikul 16ni õhtul. Ajapikenduse saavutasime seega poolvargsi. Ei ole mõtet äärmustesse langeda, et tähtsad on ainult autod või ainult jalakäijad. Olulisem on näidata, kuidas muutused ellu viia. Mu raamatus on palju näiteid hübriidlahendustest, mis annavad ka kriitikuile kindluse, et keegi ei võta neilt autot ära. Asi ei ole kogu maailmast Kopenhaageni tegemises, vaid näidetes, et inimesed oma keskkonda märkaksid ja seda mõistma hakkaksid. Seetõttu olen ka oma raamatu kirjutanud kõigile arusaadavalt.
Raamatu üks väärtusi on linnaloome demüstifitseerimine. Arhitektidel ja planeerijatel on kombeks korrata mantrat, et linn on keeruline süsteem, millest igaüks aru ei saa. Miks suhtuvad mõned erialaspetsialistid teie raamatusse ja Jan Gehli töödesse kriitiliselt?
Kõigi ametitega kaasneb preesterlikkust, et luua saladusloor oma tegevuse ümber ja kindlustada elatis. Probleem seisneb selles, et arhitektuurimaailm on sissepoole suunatud: tahetakse meeldida eelkõige teistele arhitektidele. Tahame saada auhindu, mida annavad kaasprofessionaalid. Mõistlikum oleks, kui parima koolimaja valiksid õpetajad ning arstid ja õed otsustaksid, kes on projekteerinud sobivaima haigla. Oluline pole arhitektuur, vaid see, kas hoone toimib. Meie valdkond võiks avatum olla, sest arst, õde või patsient annavad mulle palju parema sisendi uue haigla kujundamiseks kui mõni teine arhitekt. Selle asemel et üksteisele meele järele olla, peaksid arhitektid rohkem suhtlema erialaüleselt kasutajate, arendajate ja kontekstiga.
* Elustiiliajakirjade Wallpaper ja Monocle asutaja.
Holland on osalenud oma väljapanekuga Veneetsia biennaalil juba 110 aastat, esimest korda 1912. aastal. Ikka biennaali keskpunktis – Giardinis. 1953. aastal rekonstrueeris vana paviljoni arhitekt Gerrit Thomas Rietvald. 1956. aastal esindasid Hollandit seal modernismi suurkujud Constant Anton Nieuwenhuys, Bart van der Leck, Piet Mondriaan jaAndré Volten. 1995. aastast peale vastutab Veneetsia biennaali Hollandi väljapaneku eest Mondriaani fond.
Järgmise aasta aprillis avataval LIX Veneetsia biennaalil on Giardinis Rietvaldi paviljonis aga hoopis Eesti väljapanek, Holland on leidnud paiga Veneetsia põhjaosas, Misericordias ühes vanas kirikus. See on ühekordne vahetus, sest nii näeb ette biennaali kodukord. Mondriaani fondi juhataja Eelco van der Lingen on kindel, et see pole pelgalt korraks enda proovilepanek, see on uus algus.
Milline on Veneetsia biennaali tähendus Hollandi kunstielus?
Nii palju, kui mina mäletan, on Rietvaldi paviljon ja Veneetsia biennaal tähistanud Hollandi kunstielu kõrghetki. Seal esinemine on alati olnud kohutavalt tähtis sündmus. Eelkõige oma riigi esindamise pärast.
Kas see tähendus on ka ajas vahetunud? Keda Hollandi kunstnik biennaalil esindab? Oma maad või eelkõige ennast? Kui mõelda tagasi 1950ndate ja 1960ndate peale, siis ainult rahvuspaviljonid moodustasidki biennaali. 1970ndatest asi muutus, seda eelkõige tänu Bonito Oliva ja ka Harald Szeemanni otsustavatele sammudele avada biennaal kõigele uuele, mis kunstimaailmas tollal toimus. Rahvuspaviljonide kõrval omandas suure tähenduse kuraatoriprojekt.
Hollandi kunstnik esindab oma maad, biennaali tähendus ja tähtsus ei ole meie kunstielus muutunud. Kui rääkida erinevusest, siis see ei ole seotud mitte niivõrd Veneetsia ja biennaaliga, kuivõrd sellega, kuidas mõistame ja hindame oma rahvust ja riiki. See ei ole ainult Hollandi küsimus, ka kõikjal maailmas ollakse rahvuse mõiste suhtes kriitilised. Millist rahvust ja riiki esindatakse? Kellele see riik on mõeldud?
Kui vaadata Hollandi paviljoni viimase kümne aasta väljapanekuid, siis neist tuleb selgelt esile viis, kuidas oma ajalukku suhtutakse. Hollandi ajaloost räägitakse märksa vähem positiivses valguses, kui seda varem tehti. See osutab ka kunsti ja kunstnike teadlikkusele: mineviku taagast ei saa vaadata mööda ka kunstnikud. Hollandi esindamine on aga endiselt tähtis. Siin ei ole midagi teisiti.
Hollandi paviljoni pidulik üleandmine algas vestlusringiga „Kes esindab keda Veneetsia biennaalil?“. Vestlusringi juhtis The Calvert Journali peatoimetaja Nadia Beard, osalesid Mondriaani Fondi juht ja Hollandi paviljoni komissar Eelco van der Lingen, Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 loovjuht ja kuraator Kati Ilves, Stockholmi Moderna Museeti kuraator Hendrik Folkerts ning KKEKi Keskuse juht ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo.
Kui mõelda praeguse aja väga kireva rahvusvahelise kunstielu – suurejooneliste kuraatoriprojektide ja uute biennaalide-triennaalide peale, kas võib ikka väita, et iga endale juba nime teinud Hollandi kunstniku unistus on esindada Veneetsia biennaalil Hollandit? Või ahvatleb biennaali kuraatoriprojekt kunstnikke hoopis rohkem?
Üks ei ole tähtsam kui teine, rahvuspaviljonid ja kuraatoriprojekt moodustavad hästi toimiva terviku, need on dialoogis. Rahvuspaviljonideta ei oleks Veneetsia biennaali.
Väikestele, suhteliselt hiljaaegu biennaaliga liitunud maadele on see tõesti võimalus ennast näidata ja anda oma kunstnikule võimalus nähtavaks saada. Kui mõelda kas või Eesti peale, siis Veneetsia biennaalil oleme osalenud 1997. aastast peale, kuraatoriprojektis on osalenud vaid kaks kunstnikku. Kuraator on (ja peabki olema) vaba nii rõhuasetustes kui ka kunstnike valikus. Kas märksa pikema rahvusvahelise kunstielu kogemusega Holland vajab ikka rahvuspaviljoni?
Veneetsia biennaal, nagu paljuski ka teised Euroopat ühendavad organisatsioonid, koosnevad riikide esindustest. Erinevalt teistest biennaalidest on Veneetsia biennaal just see koht, kus saab näha iga osaleva maa kunsti erilist kvaliteeti. Kunstis ei armastata võistlusmomenti ja ka riikide või rahvuste järgi jagunemist. Kunstnik on vaba ja esindab iseennast. Aga me siiski mängime seda mängu kaasa: Soome on seekord huvitavam kui Šveits, mulle meeldib hoopis Austria jne. Punktide panemise peale pole küll mindud, aga mõneti võib Veneetsiat võrrelda Eurovisioniga.
Rahvusvahelisel lauluvõistlusel on küll miljonid vaatajad ja tuhanded fännid, kuid ega seda ikka tõsise muusikasündmusena võeta. Eurovision pakub rohkem seltskondlikku muusikaelamust. Veneetsia biennaal on aga tõsine kunstisündmus.
Jalgpalli suurvõistlustele minnakse parimaid mängijaid vaatama. Veneetsia biennaalile eelkõige rahvuspaviljonide pärast. Mida Brasiilia seekord näitab? Mida on Koreal meile öelda? Mis toimub Korea kunstis? See on biennaali problemaatiline külg, aga midagi pole teha, see toimib.
Kui mõelda Rietvaldi paviljoni kuuekümneaastase ajaloo peale, siis see algas selgelt modernismi manifestatsiooniga. Kuhu see on suundunud? Kas Hollandi väljapanekud räägivad rohkem sellest, mis toimub kodus või mis toimub rahvusvahelisel areenil?
Veneetsia biennaalile oma esinduse valimisel oleme lähtunud eelkõige sellest, millised on parajasti meie ühiskonna kõige kuumemad teemad. Oleme need toonud Veneetsia biennaalile, et need leiaksid seal rahvusvahelisel foorumil vastu peegeldamist ja edasi arutlemist. Kuid teema ei saa olla ainuke kriteerium, esindaja peab kõnelema rahvusvahelisel tasandil, olema arusaadav rahvusvahelisele publikule. Vastasel juhul on õigem tema kunsti näidata Hollandis meie oma publikule. Hollandi esindaja peab esile tooma selle, mis on Hollandis tähtis, ning välja paistma ka biennaali pakutavas kontekstis. Varem oli lihtne: žüriil tuli valida kõige huvitavam hollandi kunstnik.
Ikkagi, mida tähendab esindada Hollandit?
Hollandlased on väga kriitilised selliste mõistete nagu „rahvus“ või „rahvuslus“ suhtes. See käib ka euroopluse ja ka europotsentrismi kohta. Praeguses kunstis tuleb kriitiline suhtumine ajalukku ja ka rahvuse väljakujunemisse teravamalt esile kui mõnes teises valdkonnas. Kriitiline suhtumine on üldisemalt omane kogu meie sootsiumile.
Kas Hollandi kunsti kuulsusrikas minevik alates Pieter Brueghelist või Hieronymos Boschist, Rembrandtist rääkimata, ja lõpetades modernismi suurkuju Piet Mondriaaniga mõjutab ka praegust kunstipilti? Või see on pelgalt möödanik?
Väga raske on siin üldistust teha. Oleme kasvanud üles Rembrandti, van Dycki ja Halsiga. Nad kuuluvad loomulikult meie kultuuri ja meie enda juurde. Mäletan, et esimest korda Viinis olles nägin sealses muuseumis van Dycki portreed aukohal. Uhke tunne oli küll. Aga need nn suured Madalmaade meistrid ei ole need, kes praegusi kunstnikke huvitavad. Mondriaaniga on lood teisiti. Kui mõelda hiljutiste Veneetsia biennaalide peale, siis Hollandi paviljoni kujunduses on peegeldunud tema kunst. Aga mitte ainult: modernism ei kuulu ainult meie minevikku, kust oleme tulnud, vaid modernism on olnud ka valikuküsimus. Kui oleksime teinud teistsuguse valiku ja andnud sõna ka neile, kes ei ole olnud ühiskonnas kesksel positsioonil? Modernismis peegeldub suuresti valge inimese privileeg.
Kuidas on käinud Hollandi esindaja valimine?
Kui ajas tagasi minna, siis Hollandi suuremad kunstimuuseumid nimetasid kuraatori ja kuraator valis kunstniku või kunstnikud, kellega ta tööle hakkas. Ühel korral nimetas Amsterdami Stedelijki muuseum, kaks aastat hiljem Rotterdami Boijmans Van Benuingeni muuseum jne. Kuid 1990ndatel ei olnud Hollandi valitsus enam sellise valimisviisiga rahul ja otsustati moodustada fond, kes hakkaks tegelema Veneetsia biennaali Hollandi esindatusega. Fondi juhataja nimetas kuraatori, kes siis hakkas Hollandi väljapanekut ette valmistama. Kõik käis väga lihtsalt. Kui aga moodustati Mondriaani fond, siis läks Veneetsia biennaali korraldamine sinna ja otsustati avatud võistluse kasuks. Avatud võistlus ärgitab võimalikult paljusid kuraatoreid läbi mõtlema, millega võiks Hollandit nii suurel rahvusvahelisel kunstifoorumil esindada. See ärgitab suurelt mõtlema. Žürii ülesanne on leida esitatute seast parim projekt.
Kui aktiivselt avatud võistlusel on osaletud?
Väga aktiivselt. Iga kord on osalenud 18-19 kuraatorit, mis Hollandi kohta ei ole üldse vähe. Selle tugev külg on, et järjest enam hakati mõtlema selle peale, mida tähendab riigi esindamine. See on täiesti midagi muud, kui teha näitust oma institutsioonis.
Avatud võistluse nõrk külg on, et rahvusvahelisel areenil ennast maksma pannud kuraatorid ei ole enam huvitatud seal osalemisest. Nad tahavad, et neid kutsutaks. Nende staatus ei luba neil osaleda, sest pole kindel, kas just nemad osutuvad valituks.
Mis kõige tähtsam – ka iga toimiv süsteem vajab värskendamist. Seetõttu oleme avatud võistluse seekord kõrvale jätnud ja võtnud kõik kuraatorid ja kunstnikud, kes on osalenud kahel viimasel korral avatud võistluses, ning palunud žüriiliikmetel see nimestik üle vaadata ja teha oma valik, kes neist võiksid esindada järgmisel korral Hollandit. Žürii valis välja neli kuraatorit või kunstnikku ja neil paluti täiesti anonüümselt esitada oma idee. Žüriid paluti mitte mõelda niivõrd selle peale, kes väärib kõige rohkem esindama Hollandit, vaid kes on Veneetsias parim variant. Žürii on rahvusvaheline, aga kõik žüriiliikmed tunnevad väga hästi Hollandi kunstipilti. Näiteks Liverpooli biennaali juht oli töötanud aastaid Hollandis jne. Hollandi kunstiväljal tegutseb väga rahvusvaheline seltskond.
Kas rahvusvahelisus on hea või halb?
Ma olen sellega väga rahul. Hollandi kunst on heal järjel. Oleme küll väike riik, aga meie asukoht on just selline, et siia on hõlbus sisse põigata ja anda meile tagasisidet.
Kas uus valimisviis on ennast õigustanud?
Oleksin halb direktor, kui tunnistaksin, et ei ole rahul. Aga kui tõsiselt vastata, siis žürii oskas esitada õigeid küsimusi ja valik sai suurepärane. Võib-olla oleksime ka avatud võistlusega jõudnud sama tulemuseni, aga uuendatud valimiskord tõi esile teistsuguse energia. See on omaette väärtus. Žüriiliikmed tundsid, et nad on protsessi rohkem kaasatud. Seekord on Hollandi väljapanek Veneetsia põhjaosas Misericordias ühes vanas kirikus. See jääb turistimöllust väljapoole.
Kuidas Hollandi paviljoni rahastatakse?
Mondriaani fond on iseseisev institutsioon, aga toimime riigi rahastatuna. Oleme eelarveline asutus ja Veneetsia biennaaliks on ette nähtud kindel summa.
Kas seda on küllalt, et ennast kõige paremini esitleda? Üks asi on briljantne idee, teine aga selle väljatoomine. Nüüdiskunsti ideaalne esitlus eeldab suuri summasid.
Kui võrrelda kas või Saksa- ja Prantsusmaa paviljoniga, siis on selge, et me ei saa endale kõike seda lubada, mida nemad. Peame oskama töötada selle eelarve piires, mis meil on. Kui tulla taas jalgpalli juurde, siis ega kõige parem rahastatus taga alati kõige edukamat mängu. See on ka üks põhjusi, miks andsime Eestile võimaluse esineda seekord Giardinis Rietvaldi paviljonis. Te olete väikese eelarvega väga hästi hakkama saanud. Sisu on tähtis. Kui otsustasime ennast esitleda väljaspool Giardinit, siis esimene küsimus oli, mis meiega juhtub, kui jätame oma paviljoni maha. Teine küsimus oli, mis saab meie paviljonist.
Kui suured kulutused kaasnevad Giardini paviljoniga?
Märgatavalt väiksemad, kui üürida pind linna peal. Kui mõelda kas või kommunikatsiooni ja turundamise peale. Nii et meile läheb järgmise aasta Veneetsia väljapanek märksa rohkem maksma, aga me oleme sellega arvestanud.
Kui mõelda Leedu peale, siis nende üks tugev külg on olnud väljapaneku üllatav paik: oli see siis spordisaal või Arsenale seni suletud territoorium. Mine tea, ehk kujuneb ka teie turvatsoonist loobumisest hoopis eelis.
Professionaalid ja ka pühendunud biennaalikülastajad on piisavalt uudishimulikud, et näha, kuidas mujal hakkama saame, mida oleme vahetusega võitnud. Sellest pole midagi, kui kaotame turismisektori külastajaid. See ei ole investeering ainult selleks korraks, see on investeering tulevikku. Kuidas oskame mõelda ja tegutseda teisiti. See on uus algus.
Kas kavatsete seda edaspidi korrata?
Veneetsia biennaal on lubanud meil seda teha ainult korra.
Ehk avab see üks kord tee millekski suuremaks. Kui rahvuspaviljonide osas tuleb kogu aeg ümber mõelda, mida ja kuidas näidata, siis ehk tingib selline vahetus vajaduse midagi ümber teha biennaali korralduses. Või vähemalt teha korrektiive.
