Eesti Rahva Muuseumis avatakse rahvusvaheline rändnäitus “Rännak Lotmani semiosfääris”
Selle aasta 28. veebruaril möödub sada aastat semiootiku, kirjandus- ja kultuuriteadlase Juri Lotmani sünnist. Juubeliaastat tähistatakse nii Eestis kui välismaal erinevate konverentside, publikatsioonide ning muude ettevõtmistega. Üks tähelepanuväärsemaid neist on Lotmani kodulinnas Tartus asuvas Eesti Rahva Muuseumis avatav rahvusvaheline rändnäitus “Rännak Lotmani semiosfääris”.
Näitus valmib Eesti Semiootika Seltsi, filmikunstnik Katrin Sipelga, režissöör Jaak Kilmi, Tartu Ülikooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Tallinna Ülikooli Juri Lotmani semiootikavaramu koostööna. Ekspositsiooni keskmeks on Juri Lotmani kauaaegne korter Tartus Burdenko (Veski) tänaval. Näitus portreteerib Lotmanit kui andekat teadlast, säravat õppejõudu, avatud intellektuaali ja hoolivat vanaisa. Puudu ei jää ka Lotmani omapärasest vaimukusest ja mängulisusest. Kodu peegeldab seal elavat inimest ning läbi selle kujundi saab näituse külastaja põneva visuaalse ja kogemuspõhise viisi Lotmaniga tutvumiseks. Kuraator Katrin Sipelgas: „Tuginedes proffessori kaasaaegsete, kolleegide ja lastelaste mälestustele töötasime Jaak Kilmiga välja tingliku ruumi kontseptsiooni, tinglike koduste objektidega, mis aitavad heita pilgu akadeemikule kui inimesele. “
Ühe kuulsaima Eestis tegutsenud humanitaarteadlase teeneks on mõjuka Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajamine, maailma esimese semiootikaajakirja algatamine ning mõiste „semiosfäär“ väljapakkumine. Lotmani poolt tehtud töö laiendas semiootika ulatust inimkultuuri kui keeruka, iseennast piiritleva ja loova terviku mõistmisel.
Koos näitusega toimub Eesti Rahva Muuseumis mitmekesine kultuuri ja teadusprogramm. Kavas on etendus „Lotman“ (21. ja 22. märtsil), kuraatori- ja giidituurid.
Lotmani sajas sünniaastapäev on valitud UNESCO poolt UNESCO 2022. aasta juubelite programmi. Näitus rändab hiljem Peterburi, Pariisi, Thessalonikisse ja teistesse rahvusvahelistesse sihtkohtadesse. Eesti Rahva Muuseumis on näitus avatud 4. veebruarist 20. aprillini 2022, paiknedes osalussaalis püsinäitusel „Kohtumised“. Sissepääs püsinäituse piletiga.
Avatud on kandideerimine Adamson-Ericu stipendiumile, mida annavad välja Adamson-Ericu muuseum ja Data Plate OÜ. Stipendiumi suurus on 3600 eurot ja seda võivad taotleda kõik Eesti kõrgkoolides ja väljaspool Eestit kujutava kunsti ning ka disaini magistri- või doktorikraadi omandavad Eesti kodakondsusega kunstiüliõpilased.
Varasemalt on stipendiumi pälvinud Maryliis Teinfeldt-Grins (2021), Johannes Luik (2020), Ruudu Ulas (2019), Darja Popolitova (2018), Anna Kaarma (2017), Juss Heinsalu (2016), noorte kunstnike kollektiiv Rundum (2015), Ats Nukki (2014), Ulla Juske (2013) ja Sylvia-Johanna Annus (2012). Stipendiumi algatas muuseum koostöös MTÜ Lions Club Tallinn Hansaga, kes rahastas stipendiumi väljaandmist kümme aastat.
Koos stipendiumitaotlusega tuleb esitada kunstniku elulookirjeldus, portfoolio ja stipendiumi kasutamise eesmärk e-posti aadressil adamson-eric@ekm.ee. Stipendiumi taotluse tähtaeg on 30. aprill 2022. Stipendiumi statuudi ja täpsemate kandideerimistingimustega saab tutvuda muuseumi kodulehel.
Stipendiumisaaja kuulutatakse välja kunstnik Adamson-Ericu 120. sünniaastapäeval, mis on kolmapäeval, 18. augustil 2022.
Kas džäss ja klassikaline muusika on ikka veel eraldi?
GREGOR KULLA
Sarja „Autoritund“ avakontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“ 22. I Mustpeade majas. Helilooja ja pianist Kristjan Randalu, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Lodewijk van der Ree. Kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
Bruce Johnson, kelle essee on üles ehitatud džäss- ja „kunstmuusika“ ületamatu erisuse tajumisele, lammutas džässi eurotsentristliku mudeli, milles „muusikalise väärtuse kasvatamine [—] põhineb muusikalise teksti stabiilsusel“.1 Johnson kirjutab: „Kultuurilise kapitali suurendamisel on džäss kunstmuusikaga võrreldes ebasoodsas olukorras“ ja „püüd omistada džässile kunstmuusika staatus [—] viib džässi ebavõrdsesse konkurentsi kunstmuusikaga, mille jaoks on loodud reeglid ja kriteeriumid“. Vaatamata sellele, et 1930. aastate bepop ja 1950. aastate džässi „progressiivsed“ koolkonnad leidsid Euroopa-keskse kõrgkultuuri satelliidina heakskiidu, väidab ta, et „esteetilise väärtuse domineerivad diskursused“ ja „valgustusajastu episteem“, mis neid raamib (viimistletud partituur, kus kirjeldatakse helilooja, esineja ja kuulaja suhet, intellektuaalsele kontrollile allutatus, korraloomine, intellektifookus, universaalistatud kodanlik rituaal), ei sobi kokku „tavapärase džässiga“ (pigem kõrva kui mõistuse juhitud improvisatsioon, kontrolli puudumine, juhuslikkus, fikseeritud hierarhiliste mudelite mind-body ja figure-ground olulisus).
Johnsoni väited on veenvad, kuid need on üles ehitatud klassikalise muusika esteetika mõnevõrra redutseerivale kujutamisele, mis piirdub peamiselt austria-saksa XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi mudelitega, kus juurutati teksti stabiilsust ja autorikultust. Samamoodi on eksitav, et džäss seisneb kontrollimatu, lühiajalise, „tekstivälise“, psühholoogiliselt transgressiivse ja kõrvaga tuletatud tõrksa struktuuriga esituses. Improvisatsioon nõuab juba oma olemuselt muusikalist kanaldamist (ja isegi planeerimist), meenutamist, helilist ja visuaalset reageerimist ning meloodia-, harmoonia- ja vormitehnikate omandamist ja teadlikkust.2 Teisisõnu on improvisatsioon ekspressiivne reageerimine teatud parameetrite piires. Ka tekstipõhise klassikalise muusika esitus on seotud emotsionaalse investeeringu ja raamiületusega, seotuna valdavalt küll kirjaliku noodikirjaga, mida on ajas tõlgendatud eri intensiivsuse ja vabadusega. Samuti on klassikalise muusika salvestamata esitus täpselt sama lühiajaline kui dzässi puhul ning on alust väita, et muusikaline „tekst“ vormub kirjaliku, planeeritud materjali ja selle salvestatud esituse kombinatsioonis. Vastupidiselt juhuslikkuse esteetikale, mida Johnson džässist kirjutades propageerib, viitab ta ka ise, et salvestis – fikseeritud, muutumatu võrdluspunkt, mis on saadaval korduvaks kasutamiseks – on džässi määratlemisel mänginud olulist rolli. Džässi koolis õpetamise kõrval täidavad salvestised üha enam sama funktsiooni kui „stabiilne tekst“ klassikalise muusika pedagoogikas.
Kristjan Randalu „Autoritunnis“ ilmnes tema loominguline, aga ka stilistiline ning žanriline kulg.
Professionaalse džässi kultuur, mille kese on improvisatsiooni kõrge tase, kujunes välja juba 1930. aastatel, mil džäss toimis „autonoomse kultuuriruumina [—], kus professionaalsed muusikud arendasid kommertslikust popmuusikast eraldiseisva improvisatsioonilise džässi eetose“. Paul Lopes, kes ei piiranud end n-ö antiklassikalise, antikõrgkultuuri esteetikaga, aga arvab, et džäss ja selle väljakujunenud „kunstmaailm“ pani muusika identiteedi ja sotsiaalse staatuse proovile just nimelt seepärast, et selle „„tähendused ja praktika“ [—] nihestasid ajas mitmeid kultuurilise erinevuse piire“. See juhtus, kuna „džässimaailm oli klassi, rassi ja hariduse poolest sotsiaalselt heterogeenne“ ning „seesugune sotsiaalne heterogeensus õnnestas kõrgkunsti ja populaarse kunsti põhikonventsioone ja -eeldusi“. Lawrence Levine on aga väitnud, et „varsti on kõik lihtsalt muusika: keegi ei pea enam ütlema, kas see on džäss või mitte, vaid ainult, kas meeldib või ei“.3 Kas Levine’i ennustus peab vett?
„Autoritund“ on Tõnu Kaljuste juhitud uus kontserdisari, kus teevad kaasa Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kristjan Randalu muusikaga kontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“ sai pealkirja tema uue teose järgi. Kaljuste on kavas kirjutanud, et Kristjan Randalu teosed on teda sageli võlunud just nn žanriüleste ilmingute tõttu. Tema loodustunnetus ja selle tähtsuse tajumine tõukaski Tõnu Kaljuste temalt kontserdi nimeteost tellima.
Kontserti alustas teos „Emigrane“ (2015, pealkiri on sõnade „emigratsioon“ ja „migreen“ kombinatsioon). Autori sõnul räägib see enese kaotamise pingest ja valulikust rahutusest. „Emigrane“ on selge ja läbipaistva vormiga ning kuulajale jälgitav. Olulisel kohal on kordused ja motiivitöötlused ning tänu napi materjali ulatuslikule arendamisele on teos vormiliselt ühtne ja terviklik. Harmoonias oleksin ehk kohati oodanud midagi enamat. Teose „Emigrane“ motoorika sarnaneb Jaan Räätsa kammerorkestrikontserdiga ning otsekui kaugusest lähenevad pizzicato-motiivid Tõnu Kõrvitsa muusika haprusega. Temaatilised viiuli- ja kontrabassisoolod suhtlevad bipolaarselt – justkui ühe mõtte eri mõju. Üldiselt on teos polaarne ning omavahel vastanduvad peamiselt kaks kontrastset teemat, millest teose lõpuks meloodilisem randub ning harmooniline lõikab tungivalt kerre. Sellega annab see justkui märku, millena eneseületus ja kaotus helilooja arvates summeerub või millega päädib.
Neljaosalises süidis „Nach dem Anfang vom Ende“ ehk „Pärast lõpu algust“ (2003) on Randalu kombineerinud džässi ja klassikalise muusika väljendusvahendeid. Immo Mihkelson märgib kavas, et Kristjan Randalu tegevuse fookus on džässilavadel ning orkestrimuusika komponeerimist n-ö klassikalises võtmes võib pidada tema kõrvaltegevuseks. Sel aastatuhandel üles kasvanuna on mulle selgemalt tarvis kätte näidata ots, millest lähtutakse džässi ja klassikalist muusikat eristades. Selge see, et kõla poolest võime end harjutada žanre eristama, kuid need on ju üksnes hetkeavaldused – hägustuvad kähku. Segaseks jääb aga see, missugust „klassikalise muusika“ ajastut silmas peetakse. Samalaadne segadus on ka džässiga. Kas džässist teeb džässi (vrd aleatoorika) üksnes improvisatsioonilisus? Ning millised piirjooned eristavad tänapäeval džässi ja klassikalist muusikat peale nende rõhuasetuslike erinevuste: klassikalise muusika esitus põhineb sageli eelkomponeeritud materjalil, džäss on iga esitusega n-ö värske ning muusikud loovad improvisatsiooni abil reaalajas, hetke ajel.
„Pärast lõpu algust“ on kohati kui klaverikontsert: keelpillid moodustavad tihti unisoonse harmoonilise saate. Neile oli lähenetud klaverlikult ja „džässilikult“: teose esitus oli masinlikult meetrumis ning keelpillipartii strihhides monoliitne. Samuti on teos üles ehitatud kordustele, mis on mõistetav, sest teatepulk on klaveri käes ning improvisatsioonidega on tarvis järge pidada. Küll aga oleks võinud keelpillidel olla märksa enam tegemist, sest praegu oli neid tükati hale vaadata minuteid järjest virtuoosse soolo taustal ühte ja sama motiivi kordamas. Impressionistlik viimaneosa jäi oma stilistilise ja tundmusliku iseloomu tõttu kõigist osadest enim kõrva. Vikerkaart on selles maaliliselt kujutatud kui lahendust ning varasemate osade summat. Kristjan Randalu improvisatsioonid olid loovad ja ettearvamatud, meeldivalt ärksad ja neurootilised, poosetamisvabad. Materjali ühekülgsusest hoolimata – ma ehk isegi imetlen seda – ei hakka tema teoseid kuulates kunagi igav.
Kontserdi nimiteos erineb varasematest kukesammu võrra. Koori ja keelpilliorkestri teoses „The Moment of Thy Dawn“ ehk „Sinu hommikuvalguse hetk“ (2021) on Randalu avastanud nii koori kui ka orkestri väljendusrikkuse, minetamata sealjuures kompositsioonilist läbipaistvust ja selgust. Tekstile on pandud suurt rõhku ning iga sõna oli pihus oleva kavatagi klaarilt kuulda. Kasutusel on nüüdisaegsemad võtted ning teose viimast osa täidavad spektraalsed liikumised ja akordika, kust iivab teose ainestikku intensiivset tagasihoidlikkust – Kristjan Randalu käekiri on siinkohal kontuurselt mõjus. Transtsendentalistliku looduslüürika kasutamine on romantiline ning olemuslikult viirastus Beethoveni kuues sümfoonia. Inimese kogemuse kaudu loodusele lähenemine on silmakirjalikult inimkeskne, kuid põhjendatud. Ökomusikoloogial on looduse omaväärtuse tajumise kõrval heliloomingus aina suurem osatähtsus. See valmistab heameelt, sest üha otsitakse võimalusi loodust portreerida või loomingusse kaasata. „Sinu hommikuvalguse hetk“ ei karju kordagi, vaid jutustab lugu nii tekstina kui ka muusikas. Kokku on liidetud kolme luuletaja looming, loodusvaadet kujutatakse meloodilise ja harmoonilise (kohati ka tämbraalse) palistusega selge rakursiga. Nagu eelmiseski teoses leiab muusikaline pingestatus lõpu eel lahenduse, seekordki impressionistliku. Tegemist pole funktsionaalse lahendusega, vaid pinge kasvab kõiksusse: värvid liituvad üheks, spektraalseks tervikuks.
Õigupoolest peaks ja võikski interpreet ja helilooja olla üks komplekt. Džässmuusiku perspektiivist on see mõistetav, sest arenenuma hargneva mõtlemisega on tal oma praktikas loominguga rohkem tegemist kui klassikalisel muusikul.4 Sestap oli ka Kristjan Randalu autoriõhtu õnnestumine: kuulda sai helilooja ja pianisti loomingulist kulgu, avanes tema eripalgelisus ja kujunemislugu. Ilmne on, et helilooja on inspiratsiooni saanud kodumaisest loomingust. See teeb üksnes pai, sest kosmopoliidina on tal võimalik innustust ammutada ükskõik kust. Kui kommenteerida veel Levine’i ennustust, siis minu silmis peab see tänavu kindlalt vett. Kristjan Randalu „Autoritunnis“ ilmnes tema loominguline, aga ka stilistiline ning žanriline kulg: eksponeeritud kaks meelisžanri liitusid kontserdi vältel üheks – muusikaks.
1 Bruce Johnson, Jazz as Cultural Practice. Rmt: The Cambridge Companion to Jazz. Toim Mervyn Cooke, David Horn. Cambridge University Press 2002, lk 96–112.
2 Jeremy Barham, Rhizomes and plateaus: Rethinking jazz historiography and the jazz-‘classical’ relationship. – Jazz Research Journal 3. X 2010.1558/jazz.v3i2.171.
3 Lawrence W. Levine, Jazz and American Culture. – Journal of American Folklore 1989, 102(403) (jaanuar–märts): 6–22. doi:10.2307/540078, lk 18.
4 Mathias Benedek, Barbara Borovnjak, Aljoscha C. Neubauer, Silke Kruse-Weber, Creativity and personality in classical, jazz and folk musicians. – Personality and Individual Differences 2014, kd 63, lk 117–121.
Suur Vene-Ukraina sõda paistab ära jäävat sel lamedal põhjusel, et algatusel puudub selgete volitustega juht ning suuremas kambas ei suudeta sõja alguskuupäeva kokku leppida. Jumala eest, Bill Gatesi leiutised on ju igaühe kontoriarvuti töölaual olemas ja kas tõesti ei suuda keegi relvastatud koosoleku täpset algusaega panna autlukki, et teised saaksid aktseptida? Omal ajal oleks sellise käpardlikkuse juures ära jäänud nii Normandia dessant kuika operatsioon „Kõrbetorm“ Kuveidis.
Kuupäev peab olema varakult teada, sest ennustatavalt globaalset huvi pakkuva vaatemänguga on ju seotud suur rahvusvaheline äri, eriti meedia, reaalajas ülekandeõiguste müük, peasponsorid – ja pisiasjadeni, nagu rindekorrespondentide akrediteerimine, majutus ja koroonapassid. Kui üldse, siis suur slaavi vendade militaarolümpia peaks toimuma nii ja ainult nii, et selle toel kasvaks kogu maailmamajandus (mitte ainult pommimüük) ning kliimaeesmärkide saavutamine muutuks jõukohasemaks.
Tõsisemas registris vist mitte üllatuslikuna väärib märkimist, et kõigi oma naabritega ühtmoodi ei soovi ka Venemaa elanikkond innukalt sõtta marssida. Venemaa järjepidevamaid ja usaldusväärsemaid arvamusuuringuid läbi viiva Levada keskuse andmete järgi on Venemaa elanikud küll sõjaks valmis, kuid soovivad pingete maandamist ja läbirääkimisi, mitte konflikti. Kuigi veel novembris pidas üle poole elanikkonnast halbades suhetes välismaaga, sh Ukrainaga süüdlaseks USAd, on viimastel nädalatel suhtumine USAsse (ja Euroopa Liitu) paranenud – saldo kisub plussi. Stabiilselt soovib 80% Venemaa elanikest juba aastaid läbirääkimisi ja suhete silumist, mitte vastasseisu.
Hinnangus lõppenud 2021. aastale arvab 61% venemaalastest, et suhted USA ja NATOga halvenesid, kuid näitaja jääb tunduvalt alla 2014. aasta omale (78%). USAd võib peavaenlaseks (70%) ja sõjaõhutajaks Donbassis (61%) pidada enamus Venemaa elanikest, kuid neid, kes arvavad, et USAd ja lääneilma laiemalt peakski vaenlase või vastasena kohtlema, on vastavalt 3% ja 16%. Venemaa elanike vastus küsimusele, kuidas peaks Venemaa lääneriike käsitlema, on ülekaalukalt positiivne: sõbraks soovib läänt pidada 11% ja partneriks 67%.
Läbirääkimised on tugevate, tankid nõrkade jaoks.
Kuna soovid ja tegelikkus ei kattu, on tagajärjeks hirm. Kolmanda maailmasõja puhkemise hirm (56%) on Venemaal tähtsuselt teine lähedaste ja laste haigestumise (82%) järel ja edestab hirmu seadusetuse ja võimu omavoli ees (53%). Hirm teeb jõuetuks, sunnib ehk ka leppima juhi otsuste kui paratamatusega. Levada keskuse analüütik Deniss Volkov osutab pikkadele andmeridadele toetudes, et vähemasti kahtlema peaks väites, justkui oleks Venemaa välispoliitika vaid sisepoliitika pikendus, mida kujundatakse vastavalt sellele, kuidas mõjub üks või teine välisavantüür juhi reitingule.1 Kui praegu ei ole märgata meedia abil rahva sõjavalmiduse aktiivset ülespumpamist, siis võib-olla põhjusel, et leplik valmisolek kannatada ja veel kord kannatada on juba piisav. Reitingu kasvatamiseks on lihtsamaid nõkse, näiteks rahajagamine vaesematele, mida president Putin viimati tegi läinud sügisel, saavutades kohe hüppe populaarsuses. Tõsi, rahakülvamisel on lühiajaline mõju ja ega polegi teist õieti, et rahuldada aina rohkem ja kangemat vajavate sõltlaste iha.
See kõik moodustab osa taustast, kuidas Eestis peaks mõtlema ja rääkima riigi julgeolekust, aga midagi sellist ei olnud kuulda, kui läinud nädalal esines peaminister Kaja Kallas riigikogus murest kantud („Mul on Eesti patrioodi, peaministri ja ka emana suur mure!“) poliitilise avaldusega, mis sisu poolest oli vaid kaitseministeeriumi järjekordse ootele jäänud ja soodsal hetkel sahtlist tõmmatud ostunimekirja umbmäärane tutvustamine, sest ega valitsuse ja sõjaväe pommisaladusi ometi rahvaesindajatele reeta tohi.
Hoolimata sellest, et meediapilt on tänu asjatundjate rahulikus toonis seletustele aasta algusega võrreldes pisut tasakaalustatum, jätkab riigi poliitiline kiht emotsionaalsel kõrglainel, luues avalikkusele kaks miraaži. Rahvas rahvaks, halvim on, kui valitsus ise oma meelepetteid ajaloo vältimatust kordumisest, Venemaa vägevusest ning lääne nõrkusest ja reetlikkusest uskuma jääb, nagu ka seda, et ainus pääsetee kehvast olukorrast on retooriline agressiivsus liitlaste suunal ning et võidurelvastumiseks ei saa raha kunagi otsa.
Üks eksiväide on, et „Euroopas on viimase 30 aasta suurim julgeolekukriis“. Kui mõõta kriisi suurust ohvrite arvuga, siis ei saa Ukraina konflikt oma kuni 14 000 hukkunuga veel ligilähedalegi 1990ndate Balkani sõdade 140 000 ohvrile. Kriisi eksliku paisutamise tõttu levib Eestis usk, et läänemaade vastus ei ole piisav, mistõttu peab Eesti oma sõnumiga kõigi laudade taha trügima, kuhu me oma riiakuse pärast alati oodatud ei ole.
Küsimus ei ole ju Putini jõu ees kummardamises, vaid tema nõrkuse ärakasutamises. Asjaolu, et Moskva otsustas kirjalikke ultimaatumeid esitama hakata, oli USA-le ja NATO-le suurepärane kingitus. Pingelõdvendus käib alati läbirääkimiste, mitte relvade täristamise abil. Tahtmatult on Venemaa ise algatanud läbirääkimised, mis näitab Moskvast vaadates ikka nõrkust. Tugev Moskva oleks võinud ilma vähimagi kirjavahetuseta Ukraina peale minna, nüüd on aga käed seotud ja küllap saadakse aru, et Venemaa on läbirääkimistel väikevend, mõõdetagu relvi, rahakotti või elavjõudu. Lääne juhid peavad alati arvestama oma maksumaksjate vähese valmisolekuga lõputult militaarkulusid paisutada, mistõttu pikaajaline strateegia suhetes Venemaaga on ja saabki olla ainult relvastuskontroll, pingelõdvendus ja desarmeerimine, mis on paraku ja osaliselt ka USA süül viimastel aastatel päevakorrast välja kukkunud ja peaaegu olematuks kadunud valdkond.2 Sellistele läbirääkimistele (selle juurde kuuluvad ka infooperatsioonid, vastaspoole eksitamine ja segadusseajamine, milles lääs vaevalt Venemaast saamatum on) ei ole Eestil suuremat asja ja nende edenemisele ei aita Eesti teade ennaktempos relvastumise kohta grammivõrragi kaasa. Eriti seetõttu, et jutt 380 miljoni euro leidmisest on veel pikka aega ainult sõna, aga mitte tegu.
Ei peaministril ega valitsusel ole voli langetada iseseisvalt riigi kuluotsuseid aastate peale ette. Kaitsejõudude lisaraha on vaid mull, kuni vastavad kuluread ei ole jõudnud riigieelarvesse ja saanud parlamendi heakskiitu, mida antakse aasta kaupa. Seega on võimalik, et valitsus isegi kirjutab riigikaitse lisasumma 2023. aasta eelarvesse, kuid edasine on juba järgmiste koalitsioonide otsustada. Kuid ka sel sügisel peab valitsus lisaraha kulutamiseks riigikaitsele leidma palju parema põhjenduse, kui seni on esitatud. Praegu on öeldud, et kulutame, sügisel peab saama selgeks, kust selleks raha tuleb.
Esimese ja peamise võimaluse on valitsuskoalitsioon juba kinni müürinud. Napist majanduskasvust sõjakulusid finantseerida pole võimalik ja vaevalt küll Reformierakond on valmis oma suhtumises riigimaksudesse kannapööret tegema ning minema valijatelt maksutõusuks luba küsima. Teine variant on olemasoleva ümberjaotamine. Hiljemalt riigieelarve strateegia koostamise käigus seisab valitsus silmitsi küsimusega, kellelt mitte ainult planeeritud ja vältimatu kasv maha tõmmata, vaid riigikaitse eelisarendamise tõttu raha ka vähemaks võtta. Nagu ikka, on menüüs haridus, tervis, taristu, hoolekanne, kultuur. Mis tahes kärpejutuga on kiirenenud inflatsiooni ja hinnakasvu tingimustes valija lemmikuks võimatu saada.
Veel ei ole teada, kas valitsuse kavatsus (meeleheite läbi analüüsimata üksikakt) enne parlamendi informeerimist ka liitlastele teatavaks tehti ja mida nood selle kasulikkusest ka arvata võisid. Kas ehk keegi mainis, et asi paistab välja kui teismelise eneselõikumine tähelepanu ja tunnustuse puudumise pärast? Või osutas, et kergemeelne lubamine võib kaasa tuua sõnamurdmise või ebamugava taandumise, kui välised asjaolud muutuvad ehk Venemaa maha rahustatakse või läbirääkimistel sõlme keeratakse? Kas valitsus on valmis sügisel tunnistama, et ta ohuhinnang oli ekslik ning paanikahoog põhjendamatu?
Kasvasin musketäriliku kamraadlikkuse ja romantilise armastuse ilusaimate ideaalide vaimus. Võimalik, et see on seotud sovettide okupatsiooniga. On ju arvukad idaeurooplased rääkinud isiklike ja romantiliste suhete erilisest rollist totalitaarselt kammitsetud ühiskonnas. Loen härdusega lugusid elupõlisest kiindumusest. Ning tunnen veidrat nukrust vastupidiste näidete pärast. Näiteks mõeldes Jüri Vlassovi tunnistusele, et sõbrad olid nad Mihkel Smeljanskiga, kellega koos 40 aastat Kuldses Trios lavalaudu tallati, vaid nõukaaja lõpuni, misjärel olevat neist saanud „tülitsevad partnerid“.
Eva Illouz avaldas mõne aasta eest paeluva mentaliteediajalugu, filosoofiat ja „dr Noormanni kirju“ põimiva suhtesotsioloogia „Armastuse lõpp“. Meie „hüperühendavat“ (ainuüksi Tinder uhkeldab, et on aluse pannud kümnetele miljarditele suhetele), tutvumist mitte-eeldavast „lukuta kepist“ küllastunud hookup-kultuuri kirjeldab Iisraeli professor neoliberalismi tungimisena eraellu, mis nagu ikka, kui vabadus tuleb enne moraali ja õiglust, tähendab vaid veelgi rohkem vabadust ja võimu niigi võimukatele ja tugevatele. Tundsin end Illouzi kujutatud Tinderi-karusselliga tutvudes kui abitu laps tormisel väljal.
Illouzi respondendid kinnitavad, et juhusuhete virvarris keerlemine pärsib enesehinnangut. Mitte ainult püsisuhtes olijad, vaid ka üldse elus partnerita kulgejad tundvat end seiklejaist paremini. Iseäranis saavat juhusuhete vohades pügada naised, kes varem seksi vastu midagigi noolisid, ent nüüd jaotavat seda „niisama“ (pisut veider mõttekäik turusuhete kriitikult muidugi). Võimalik, et Illouz liialdab. Nii hookup-kultuuri osatähtsuse kui selle laastava mõjuga. Kaasnes ju seksirevolutsiooniga eraeluliselt allasurutud vähemuste õiglaselt paljukiidetud võidukäik.
Ometi tunnen ahermaist kõledust, kui Illouz annab mõista, et kohmakatel Mark Darcydel poleks täna Bridget Jonesi juures mingit võimalust, sest ajastul, kus „naistegi näpud sügelevad kohtinguil juba uuejanuselt Tinderi libedal ekraanil“, on välistatud, et keegi heidaks sulle „säästva teise või kolmanda pilgu“. Elukestvalt pilsneris leos olnud onklil pole küll enam Tinderiga asja, mis tekitab kergendust. Modernsest paindumatusest ja postmodernsest irooniast eemaldunud noor põlvkond on ju sümpaatne, kuid uue aja eraelulised trendid panevad siiski pea huugama.
Privaatkanaleis levitatav nokupildiseeria on ju iseenesest süütu, kõrvutades nt väidetavalt kellegi keskreformierakondlase Kloogarannas hõljuva tilbendisega, millesarnastega tema Parteigenosse’d nüüd kogu kodumaa ranniku tahavad katta. Ometi kui kuri vaim sellise pildi mõttegi omal ajal oleks pähe pannud, oleksin vist kohe kuuli pähe lasknud, enne kui haigemajast jõudnuks abi paluda. Uuemal ajal räägivad imetoredad inimesed nokupiltidest Sirbiski kui flirdileksika baasvarast.
Niisugused trikid jäävad siinkirjutajale ületamatuks ja õnneks pole ka vaja. Muret teeb muu. Progressiivne meedia lausa kutsub üles lähisuhteid kaubastama. Guardianist oleme aastaid lugenud tasulistest õhtusöögi-, sünnipäeva- ja matkakaaslastest, taksomeetri alusel töötavatest vestlus- ja puudutuspartneritest jne. Küllap on neid vaja. Nüüd on lisandunud reportaažid paaridest, kelle mõne kuuga karile jooksnud suhe on saanud uue hingamise kooseluterapeudi juures. Tervitatakse põlvkonda, kes ei pelga abi küsida.
Ja abipakkujaist pole puudust. Halvimas Christopher Laschi kirjeldatud vaimus saavad arvukatest iseõppinuist, läbipõlenuist või suhtega puntrasse jõudnutest tasulised nõustajad ja terapeudid. Ammuste peretuttavategi külalislahkes kodus toimuvad nüüd maksulised väeseansid ning üürike jõuluaegki oli välja müüdud. Esiotsa leitakse siiski sullegi külla tulemiseks aeg ja ega vanad sõbrad pea ju kohe maksma (v.a hallalad nagu vahendikulu jms), ent ikka hakkab kuidagi imelik … Seda siis tahtsimegi või?
Skulptoril on mõistlik jääkamakad tellida Lätist. Tehases valmivad ilusad kuubikud, mis on läbipaistvad ja puhtad. Muidugi võib ka ise mõnel veekogul jääd kasvatada, aga see on rist ja viletsus. Kapsaussid kimbutavad peenramaal, aga siingi tuleb oma lapi eest hoolt kanda, lumi ära pühkida ja loota, et ühtlast külma peab. Muidu on tulemus liiga vöödiline, mitte klaasi meenutav kuup. Selliseid helkivaid kujusid tahab rikas oma sünnipäevale või pulma, firma uhkele peole ning samuti miljardini jõudnud eelarvega Tallinn new age’i vaimust kantud hiina stiilis nääripittu. Tänavu tellis pealinn veebruariks taas jääskulptuure. Mullu olid Tuvi pargis LED-tuledes loomad. Nii verd immitsevate kaladega pingviin kui ka võimalus mööda jäätunud teed jääkujudeni roomata olid ikka rõvedalt naljakad.
Jää on täiuslik materjal, luues tugevuse, kirkuse, läbipaistvuse ja -kumavusega tavapärasest teistsuguseid võimalusi. Jää tõttu on võimalik jumalapoja kombel otse üle vee minna. Jääteed on tõesti justkui võlunähtus, lühendavad vahemaid ja lubavad kogeda midagi igapäevast erinevat. Kui pakane peab, saab lõpuks ometi kiiresti saartele: Kihnu, Piirissaarde, Vormsile. Pikalt veniva praami tõttu nutetakse taga kiirjääteed Hiiumaale …
Mida võiks tähendada jäätee kultuuris? Kui kõik kinni külmub, siis peaks ju tekkima midagi teistsugust? Vahest pole selleks nüüd juba seitsmeks osaks tükeldatud Eurovisioni lauluvõistluse kohalik eelvoor, „Eesti laulu“ maarahva sõel? Praegused piirangud, kulukas küte ja elekter, aga ka kallim kartul ning nutvad rikkad demonstreerivad, et ei nullenergia ega mikromajad ole sugugi naeruväärsed.
Olukord sunnib tegema julgeid korrektiive. Nii tõi uus viirushaigus uute koolimajade juurde sisukamad õued. Näiteks Kärdlas (Arhitekt Must) on ette nähtud suur katusega ala, kus saab nii lustida kui ka tunde pidada. Jõudu on juurde saanud ka biomaterjalide arendus, mis enam ei tundu tobe. Nii on ka „Index 2021“ auhinnatute seas Biohm, mis kujutab endast seeneniidistikust isolatsioonipaneeli.
Kultuuriinimesed loodavad muidugi ses jaheduses millelegi ambitsioonikale, näiteks loomeliitudesse kuuluvate professionaalide ravikindlustusele. Sa võid olla vabakutseline, aga elu pole ometigi projektipõhine! Jõukamates, ent veelgi suuremate lõhedega USAs katsetas San Francisco 1000dollarist 18kuulist garanteeritud sissetulekuga programmi. 2500 kandidaadi seast valiti 130 kesise sissetulekuga loomeinimest. Nagu Tallinn, on just see linn USAs kalleim. San Franciscosse tullakse loomingulise atmosfääri, kunsti ja kultuuri pärast, kuid järjest raskem on linnas endale lubada eluaset, ateljeed-stuudiot ning ennast elatada. Praeguste raskuste juures võiksid ka meie linnade ja omavalitsuste võimud aduda, et tänu loomingule on paljud paigad unikaalsed ja just sellised, mida armastame.
Enam kui küsitava koostöö asemel Pekingi kultuuribürooga ehk hiina uusaastakitši ja Lätist hangitud jääskulptuuride kõrval tuleks julgelt panustada kohalike autorite uudsesse loomingusse, olgu selleks kas või midagi kasumlikku, nagu talvine identiteet, pink või prügikast. See tähendab, et tuleb pakkuda kohalikele inimestele erialast tööd. Tallinn katsetas eelmises kriisis bussisaatjatega, kes kippusid sageli oma jutuga hoopis reisijaid segama. Sel korral võiks minna otse asja juurde ning pakkuda erialaseid ülesandeid, olgu selleks siis tarbegraafika eakate õnnitlemiseks, installatsioon tulevases Euroopa kultuuripealinnas või esinemine aleviku laululaval.
Tugevad tsivilisatsioonid teeb tuumakaks kõrgkultuur. Kriis pole nagu jäägi jääv, igavene, vaid jäägitusest hoolimata kaduv. Jää ei jää, see sulab. Oluline on, et meie kultuur kevadise ojakesena ära ei voola.
Veebruaris 1946. aastal saatis George Kennan (1904–2005), Ameerika ajutine asjur Nõukogude Liidus, välisministeeriumile nn pika telegrammi, märgukirja, millest sai külma sõja päevil punaimpeeriumi heidutusdoktriini alus.1 Kennani märgukiri tähistab muutust: võitjate koalitsioonist eraldus stalinlik Nõukogudemaa, mille juhtkond interpreteeris äsja lõppenud suurt sõda ja selle tulemeid maailmarevolutsiooni kontekstis. Edaspidi oli kogu maailm jagunenud kaheks antagonistlikuks leeriks, kus sotsialistlik ja kapitalistlik pool pidasid omavahel lepitamatut võitlust. Külm sõda kestis kuni 1991. aastani, mil leidsid aset uued geopoliitilised vapustused, mis ei jäänud mastaabilt alla Teise maailmasõja tulemustele.
Kennani teksti nüüd lugedes tabas mind mingilaadne äratundmine, sest põhiprobleemistik läänemaailma ja eelkõige Ameerika Ühendriikide läbikäimisel Venemaaga on jäänud külma sõja perioodiga võrreldes suhteliselt samaks. Terved lõigud ses märgukirjas on kirjutatud nagu praegust seisu silmas pidades. Kuigi ei ole enam Nõukogude Liitu, mida juhtivad bolševikud kavandasid võimuvõtmist kogu maailmas, ei ole enam NLKP KK poliitbürood ega KGBd ning Kommunistlikku Internatsionaali ja paljusid muid tolleaegseid kurjakuulutavaid organisatsioone-institutsioone, on need rudimendina või väliselt muundunud kujul kõik olemas ja tegevad. Läänemaailmast vaadatuna on Venemaa endiselt „mõistatus, mis on mähitud teadmatusse“2 ehk, parafraseerides Cliffort Geertzi, läänes püütakse siiani aru saada „mida paganat nad enda arvates õieti teevad?“.3
Läänes puudub tänapäevani arusaam, mida tuleks ette võtta Venemaa ohtlike ambitsioonide taltsutamiseks, sest suurim väljakutse läbikäimisel selle riigiga on eelkõige mentaalset laadi. Alustuseks peaks aktsepteerima tõsiasja, et venelastel on omad väärtused ja uskumused, mis ei lange kokku läänemaailma omadega. Venemaa muutmine millekski muuks ei saa mingil juhul olla läänemaailma eesmärk, pealegi pole see ka jõukohane. Põhja-Atlandi bloki liitlaste kaitsmine ja julgeoleku kindlustamine on aga kindlasti lääne eluline huvi, sõltumata sellest, mida arvab asjast Venemaa või mis juhtub Venemaa endaga.4 Tähtis on ka läänemaailmal oma väärtustele ja põhimõtetele kindlaks jääda.
Putini üle 20 aasta kestnud valitsusajal jõudu kogunud võimuideoloogiline doktriin ei tugine objektiivsele analüüsile olukorra kohta Venemaal ja väljaspool seda, vaid lähtub peamiselt Venemaa valitsemisega seotud traditsioonilistest vajadustest. Propagandas ja infosõjas on käibele lastud hulk väärdogmasid, mida oma inimestele pähe tambitakse ja milles püütakse veenda kogu maailma.
Venemaad on kogu ajaloo vältel rõhutud, ohustatud ja solvatud. Selle sedastuse juurde kuulub väide, nagu tuleneks Vene valitsejate väljapoole suunatud usaldamatus ja mure oma riigi pärast objektiivsetest asjaoludest (põhjuseks olla tohutul avatud tasandikul ägedaloomuliste rändrahvaste naabruses elanud rahumeelsete põllupidajate ebakindlus). Tänapäevane versioon kõlab: lääs on kõiges süüdi, ta ise on tekitanud ohu, millele Venemaa on kohustatud vastama. Lääs püüab nõrgestada Venemaad ja on juba alustanud rünnakut Venemaa vastu.
Putini üle 20 aasta kestnud valitsusajal jõudu kogunud võimuideoloogiline doktriin ei tugine objektiivsele analüüsile olukorra kohta Venemaal ja väljaspool seda, vaid lähtub peamiselt Venemaa valitsemisega seotud traditsioonilistest vajadustest. Pildil Putini aastakõne ülekanne Peterburis 21. aprillil 2021.
Tegemist on muinasjutuga, sest Venemaa on olnud Moskoovia aegadest peale imperiaalne riik. Riigi ülesehitamise praktiline pool võeti üle mongolite-tatarlaste Kuldhordilt, permanentselt sõdivalt militaarriigilt, senistelt rõhujatelt. Imperiaalsus on nõnda sisse kirjutatud Vene riigi nn geneetilisse koodi, mistõttu püüavad sealsed valitsejad võimaluste avanedes oma piire üha edasi nihutada.
Kuna impeerium saab üksnes kasvada või kokku tõmbuda, puudub Vene impeeriumi sajandeid kestnud uutele aladele laienemise tõttu Venemaa loomulikest piiridest ühene arusaam, mistõttu Venemaa naabrus hirmutab teisi riike ja rahvaid. Kuna peaaegu kõigi naabritega on sel riigil olnud ajaloo kestel territoriaalseid vaidlusi ja konflikte ning sõdadevahelisel ajal hoiab Venemaa piirialadel pinget (islami razzia kombel), siis suhete niisugune iseloom ei üllata.
Venemaa valitsejad jagunevad kaheks: tugevateks ja nõrkadeks sõltuvalt sellest, kas nende ajal on Venemaa territoorium suurenenud (Vene maade kokkukogujad) või vähenenud (Vene maade laialijagajad). Ivan Julm, Peeter Suur ja Stalin kuuluvad kindlalt esimeste hulka ja küllap tahab ka Putin just selle seltskonnaga liituda.
Venemaa pidev mure oma julgeoleku pärast on õigustatud. Venemaa juhtide vaenulikud suhted teiste riikide ja rahvastega pole määratletud poliitiliselt, vaid neil on sügavad juured, mis ulatuvad religioossete arusaamadeni. Domineeriv asiaatlik, manihheistlik hoiak väljendub skepsises kestva ja rahumeelse eksistentsi võimalikkuse suhtes võistlevate jõududega, mistõttu peab Venemaa olema tugev, võimas kindlus selles äärmiselt ohtlikus ja ennustamatus maailmas. Geopoliitiline diskursus, mis iseloomustab imperiaalseid militaarriike, ei võimaldagi õigupoolest sõlmida ühegi välispartneriga pikemaajalisi vastastikuseid kasulikke suhteid, sest militaarriigi kõrval saab olla ainult kas konfliktis, vasall või allaneelatu.
Maailmas käib pidev jõukatsumine, kes on tugevam ja kes nõrgem, kes peab kellele alluma ja kes võtab juhtrolli. Kaotajast saab võitjale õigustatud saak: „me olime nõrgad, aga nõrk saab peksa“.5 Sestap on Venemaa õppinud taotlema julgeolekut vaid kannatlikus, aga elu ja surma peale käivas võitluses iga konkureeriva jõu täieliku hävitamise nimel, mõtlemata kordagi kokkuleppele jõuda või kompromissi leida.
Venemaa on rahuarmastav riik. Venemaa militaarriiklik traditsioon paneb paika selle, et riigis käib pidev ettevalmistus järgmiseks sõjaks. Sellesse komplekti kuulub riigivõimu tsentraliseerimine, jäik võimuvertikaal ning elanikkonna kui taastuva ressursi mobilisatsioon. Samuti viimase võiduka sõja mõõdutundetu üleskiitmine, mis tähendab ühtlasi püüdu muuta olematuks (whitewashing) stalinismi perioodil toime pandud inimsusvastased kuriteod (Memoriaali juhtum). Venemaal ei ole kunagi peetud Nürnbergi stiilis kohtuistungeid, Stalini isikukultust täielikult hukka mõistetud ega läbitud Lõuna-Aafrika tüüpi tõe- ja lepitusprotsessi.
Militaarriikliku doktriini järgi on iga Venemaa sõda õiglane, sest seda on peetud venelaste ja nende eluliste huvide kaitseks. Venemaa esindab alati headuse ja valguse poolt, vaenlased alati kurjust ja pimedust. Eriliselt püha on sõda usuvaenlastega: „püha sõda“, „klassisõda“ ja „hübriidsõda“ on ususõjale eri aegadel antud nimetused. Tänasel päeval peab Venemaad juhtiv kollektiivne Putin lääne vastu ususõda, mille võiks määratleda tsivilisatsioonisõjana.
Domineeriv ususõja diskursus välistab põhimõttelised kompromissid vaenlastega ja annab õigustuse Vene riigi sõjalise potentsiaali ja politseivõimu suurendamisele, Venemaa elanikkonna isoleerimisele välismaailmast ning pidevale survele laiendada Venemaa piire. Militaarriigile saab alati saatuslikuks pikk rahuaeg, sest sõjavägi ja militaarvajaduste tarbeks seatud tööstus hävitavad ajapikku arenguks vajalikud ressursid.
Venemaa on majanduslikult maailma tugevaim riik. Vene propaganda ülistab viimastel aastatel järjepidevalt riigi majandusolukorda, mille hea seis avalduvat eeskätt riigi reservide tohutus kasvus. Nii on korduvalt nimetatud valuutareservina summat 600–620 miljardit dollarit, mis lubavat Venemaal üle elada igasugused lääne kehtestatud sanktsioonid. Vene riigi valuutavarusid hoitavat põhiliselt eurodes ja kullas, mitte dollarites, mis võimaldaks vajadusel (relvakonflikti korral) Venemaal iseseisvalt hakkama saada. Paraku pole niisuguseid andmeid kuidagi võimalik kontrollida ja tõenäoliselt on tegemist järjekordse blufiga. Veel 2016. aastal prognoositi Venemaa riigireservi ammendumist 2018. aasta lõpuks.
Rääkida lääne interventsioonist Venemaa suunal on mõttetus, sest läänemaailmal pole selle laokil riigi territooriumi hõivamise ja teise tsivilisatsiooni kuuluva elanikkonna allutamise vastu vähimatki objektiivset huvi, vajadust ega võimekust. Pildil vaade bussipeatusele Donetskis.
Nõukogude Liidu aegne autarkia majanduses on nüüdseks minevik ning Venemaal isegi ei üritata enam arendada originaalset kodumaist auto-, arvuti- või masinatööstust ja teisi strateegilisi tootmisvaldkondi. Kõik tehnilised uuendused tuuakse enamasti kas legaalsel või illegaalsel viisil sisse välisriikidest. Isegi esimene ja siiani viimane Nõukogude Liidu järgne kodumaine reisilennuk Suhhoi Superjet koosneb suuremas osas lääneriikides toodetud osadest ja sõlmedest.
Vene propaganda väitel on Venemaal välja arendatud kodumaine infotehnoloogia, kus Venemaa olevat kindlalt esirinnas. Näiteks venemaine geopositsioneerimise süsteem (GLONASS), venemaine finantsteadete edastamise süsteem (SPFS), venemaine otsingumootor (Yandex), venemaine maksekaart Mir, mida haldab Venemaa riiklik kaardimaksesüsteem (RNCPS). Kõigi nende meetmete ja alternatiivse tehnoloogia tegelikku töövõimet seni toimiva läänes loodud ja kontrollitud tehnoloogia asendamisel pole siiani kontrollitud.
Venemaa majandus on 2013. aastast peale kasvanud aastas keskmiselt 0,8 protsendi võrra, maailmamajandus kolm protsenti. Moskva piirab sotsiaalkulutusi ja investeeringuid infrastruktuuri. Venemaa majanduslik stabiilsus tähendab postsovetlikus stiilis stabiilsust, mille nimel ohverdatakse majanduskasv. Majandus sõltub väidetavalt üha vähem välisinvestoritest, kuid sõltuvus energiaekspordist teeb Venemaa majanduse ülimalt haavatavaks. Riigi sissetulekute struktuuri ja mahu järgi on Venemaa tehnoloogiliselt maha jäänud riik ehk n-ö bensiinijaam, kuna selle vahendid pärinevad peamiselt nafta ja maagaasi müügist majanduslikult arenenumatele riikidele. Ligi pool riigieelarve laekumistest ja 70% eksporditulust on siiani saadud nafta ja maagaasi müügist.
Venemaa sõjaline võimekus on tohutu. Vene praeguse valitsuse hinnangul on USA ja lääs nüüdseks kaotanud Venemaale oma sõjalise üleoleku positsiooni, mistõttu on kogu maailm vabanenud kolmsada aastat kestnud lääne ikkest.6 Sõjalisel vundamendil on seisnud lääne ülemvõim ka poliitikas, majanduses ja kultuuris.7 Venemaa annab nüüd rahvastele ja maadele võimaluse vabalt valida oma tee ning saada õiglane osa maailma majanduse kogutoodangust.
2018. aasta 1. märtsil tutvustas president Vladimir Putin kõnes föderatsiooninõukogule kuut uut strateegilist relva: aeroballistilist raketti Kinžal, laserkompleksi Peresvet, tuumajõul töötavat torpeedot Poseidon, kontinentidevahelist ballistilist raketti Sarmat, tuumajõul töötavat tiibraketti Burevestnik ning relvasüsteemi Avangard ülihelikiirusel liikuvat lõhkepead. Need relvad peaksid Venemaa relvajõudude käsutusse jõudma kunagi tulevikus. Lisaks on Kreml väitnud, et Moskval on imerelv (Wunderwaffe), mida teistel ei ole: Selle gigantse saavutusega olevat Venemaa kindlustanud endale haavamatuse ning välistanud absoluutselt ükskõik kelle surve relvastuse võidujooksuks nende tingimustel.
Venemaa panustab oma sõjalise võimekuse demonstreerimisel reageerimiskiirusele, ähvardamisele ja bluffimisele. Tegelikult jäävad Venemaa investeeringud kaitsetööstusse mitmeid kordi alla Ameerika Ühendriikide ja Hiina vastavatele näitajatele. Vene meedias laialt reklaamitud Armata, Kurganetsi ja Bumerangi tüüpi soomustehnika (nagu ka Taifuni soomukid) on ikka alles katsetuste faasis ja pole ametlikult relvastusse võetud. Venemaa militaar-tehnoloogilistest edusammudest räägivad eelkõige arvutisimulatsioonid, kus võimsate nimedega imeasjad ümber Maakera kihutavad, ja näitustel demonstreeritavad viimase põlvkonna sõjalennukite prototüübid.
Vene valitsejad on sügavalt religioossed ja jumalakartlikud. Venelaste psühholoogia juurde kuulub intensiivne usutunne, vajadus usulise innustuse järele, mis on realiseerunud nii traditsioonilises kui ka ebatraditsioonilises vormis. Kirik institutsioonina on aastasadu olnud Venemaal riigivõimu teenistuses, kinnitanud alamatele riigi ja võimu jumalikku päritolu. Polnud juhus, et marksism, sisuliselt ateistlik religiooni vorm, mis hõõgus toimetult pool sajandit Lääne-Euroopas, leidis pinnase ja lõi esimest korda lõkkele Venemaal. Nõukogude Liidu algusaegade nomenklatuuri kuulusid kommunistid, kes uskusid kommunismi kui ideaalse ühiskonnakorra tulekusse – tegemist oli usklike ateistidega.
Praegune Vene misjonilaadne riiklik propaganda on küllastunud oma inimestele suunatud üleskutsetest, mis peavad neid mobiliseerima ja suurendama riigivõimu legitiimsust nende silmis. Vene õigeusu kirik on praegugi riigivõimu instrument, mida kasutatakse Kremli huvide edendamiseks. Venemaa juhtkonna tuumiku moodustavad nn õigeusklikud tšekistid, kes varem olid eranditult kommunistid. On tähelepanuväärne, et Putinist on saanud, vaatamata tema KGB-taustale ehk teenistusele Nõukogude-aegses organisatsioonist, mis tegeles aktiivselt religioosse aktiivsuse mahasurumisega, veendunud jumalamees ja ortodoksse religioossuse kaitsja.
Venelased on võitjarahvas, kellega on Jumal. Läbi ajaloo on Vene riik valitsemisviisilt kaldunud ideokraatiasse, mis väljendub püüdes leida algupäraseid, jõulisi ja mõjukaid ideid, mida kollektiivselt ellu viia. Just ideede tähtsuse ehe näide on Venemaal üha mõjukam eurasianism. Selle mõttesuuna mõistmise võti on Venemaa „oma arengutee“ (самобытность) käsitlus ja sellega seotud Venemaa erilisse ülemaailmsesse missiooni uskumine (Moskva kui kolmas Rooma, Euraasia Liit). Katsed Venemaa tegevust kritiseerida pareerib Kreml russofoobiasüüdistusega, mis õigustab välisvaenlaste vastu koondumist, aga sobib ka vastase häbimärgistamiseks rahvusvahelistes suhetes.
Marksismi ajaloolisest materialismist võtsid bolševikud üle ühiskondlik-majanduslike formatsioonide vahetumise mõtte, mille järgi Nõukogude Liit esindas eesrindlikku, modernset tulevikumaailma, läänemaailma manduv kapitalism pidi aga ajalooseaduste järgi teed andma uuele. Praegu leiab sellesama dogma eurasianismi tööriistakastist: vana, kaduv läänemaailm kannab endas halvava haiguse seemet ning tema saatus on krampides kokku langeda.
Kremli ideoloogide leiutatud suveräänse demokraatia kontseptsiooni8 pole kavandatud üksnes venemaise valitsemise mehhanismina, vaid ka mudelina teiste riikide jaoks. Mida enam Venemaa suveräänse demokraatia mudel leiab tunnustamist ja kordamist mujal maailmas kui „valitsemisstiil, mis vastab valitseva eliidi vajadustele ja huvidele“, seda paremini suudab Venemaa luua vastukaalu neile demokraatlikele printsiipidele, mida on siiani edendanud lääs eesotsas Ameerika Ühendriikidega.9 Selle mudeli veetlevus seisneb ideoloogia puudumises, see lubab võimu ilma vastutuseta, mis on ka organiseeritud kuritegevuse alus.
Kui Nõukogude Liitu juhiti jõhkra jõu ja totalitaarse ideoloogia abil, siis uue ajastu Venemaad valitsetakse postmodernistlike manipulatsioonide ja ajupesuga.10 Nõukogude Liidu aegadel kogu maailmale pakutud kommunistlik ideaal on asendunud tõejärgsete poliitiliste aktsioonidega, kus faktid on suhtelised, ning lõputu hulga alternatiivsete tõdede hüpoteetilise maailmaga, kuhu jõudmise esimene samm on liberaalfundamentalistlikust süvariigist ja peavoolumeediast vabanemine. Ehkki tegemist on ebaadekvaatse soovmõtlemisega, usuga võimalusse luua eimillestki midagi, korratakse seda mantrana eri vormis üha uuesti ja uuesti, justkui uskudes, et sel viisil saab kujundada uue reaalsuse. Oma roll on siin religioossel arusaamal, mille järgi valitseja võimuses ongi luua sõnaga vastavalt oma tahtele uus reaalsus.
Tänapäeva Venemaa põhiolemus. Näib, et Venemaa on oma elementaarsetes reaktsioonides võimetu arvestama tegelikkusega. Venemaal ei ole suur kogus fakte inimühiskonna kohta mitte mõõt, mille järgi pidevalt hinnata ja kohandada oma maailmavaadet, nagu teeme meie, vaid lihtsalt kott, millest suvaliselt ja tendentslikult valida elemente oma juba valmis maailmavaate kindlustamiseks. Kõige selle taga on põhjapanev erinevus suhtumises tõesse, mis vastab läänemaailma arvates põhimõtteliselt objektiivsele reaalsusele. Vene tsivilisatsioonis on tõde ajaloolise traditsiooni järgi olnud pigem selline, nagu valitseja ütleb selle olevat.
Venemaa riigivõimu on aastasadu läbinud nn opritšniklik komponent, alge, mis tähendab valitseja monopoli tugeva jõuametkonna kasutamisel, käsutamisel vastavalt oma tahtele. Nii kestis see Ivan Julmast kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Lenin kohandas tsaariaegse Ohranka meetodeid, kui asutas Tšekaa (Erakorraline Komisjon), mis oli Stalini NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaat) eelkäija. Sellest sai omakorda KGB (Riikliku Julgeoleku Komitee), mille praegune inkarnatsioon on FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus).
Alates bolševike loodud Erakorralisest Komisjonist kuni küpse sotsialismi aegse KGBni jälgis poliitiline võim, et jõuametkonnad ei muutuks liiga iseseisvaks ja juhitamatuks. Julgeolekuorganid jäid ustava relvastatud väesalgana kommunistide käsutusse NSVLi lõpuni.
Nüüdseks on Venemaal seis muutunud ja varasem partei relvastatud väesalk juhib riiki vastavalt oma tahtele, oportunistlikul viisil, ilma et teda ennast käsutaks mingi poliitiline võim. Nagu omaaegne kompartei käsutab see ka majandust, mille on pannud tööle iseenda rikastumise ja oma „firma“ tugevdamise huvides. Nii Putini enda kui ka tema lähiringi kuuluvate isikute valdavalt jõuametkondlik taust räägib üheselt sellest, kelle käes on tegelik võim. Niisugust olukorda pole Venemaa ajaloos varem olnud, et n-ö opritšnikud (siloviki) peavad ennast uueks aadliks, sest on haaranud endale riigi, mida nad tegelikult „ei valitse, vaid omavad“.11
Venemaa praegusel riigivõimul puudub piisavalt tugev ja teda legitimeeriv side üliinimlikuga, sealpoolsuse, transtsendentsusega, mis on olemuselt alati religioosne. Seetõttu on Kremli valitsejate võimuideoloogia eklektiline ja paradoksaalne. Kuigi Venemaa ja vene hinge mõistatuslikkust, allumatust ratsionaalsele analüüsile on püütud serveerida erilaadse tugevusena, kohtab liialt tihti vastuolulisust nii valitseja(te) sõnades kui ka tegudes, igal juhul palju rohkem, kui oli seda Stalini-aegses Nõukogude Liidus ja hiljemgi. Komplekti kuulub ka võimu tippu ulatuv põimitus vene organiseeritud kuritegevusega,12 mis oli bolševike valitsemise ajal ning veel 1990. aastate Jeltsini-aegsel Venemaal mõeldamatu.
Tegelikult valis Nõukogude-aegne nomenklatuur 1980. aastate lõpul rikastumise, mitte demokraatliku turumajanduse suuna. Nad loobusid kommunistlikust ideoloogiast, ilma et oleksid olnud valmis loobuma võimust. Eurasianism on ilma marksistliku rüüta vene natsionalism, mille juurde kuulub ports vandenõuteooriaid maailma toimimise kohta. Venemaa võimuideoloogia toitub suuresti minevikust, kuhu jäävad ka viimased kuulsusrikkad sõjalised edusammud. Suurim saavutus oli võit aastatel 1941–1945 toimunud Suures isamaasõjas. Punaarmee ja nõukogude rahva juhtivas rollis kahtlemine toob täna Venemaal kaasa süüdistuse kuritegelikus ajaloo moonutamises.
Kokku moodustubki nii alaväärsuse ja suurushullustuse (rahvusliku uhkuse) segu, mentaalne topeltlõks, mull, milles elavad Kremli valitsejad ning mille olemasolu püütakse väsimatult sisendada alamatele. Selles pole midagi naljakat, see on väga tõsine asi, millega lääneriikide, eeskätt aga Ameerika riigijuhid ja diplomaadid Venemaaga asju ajades peavad arvestama. Venemaa tagasipöördumine suurriikliku paradigma juurde algas juba enne Vladimir Putini valitsusaega, kuid tema võimuletulekuga hajusid viimasedki lootused, et Venemaast saab normaalne riik, ning uus poliitiline jõud võttis sisse traditsioonilise läänevastase positsiooni.
Läänemaailma adekvaatne reaktsioon. Ei tohi unustada, et sel poliitilisel jõul on täielik meelevald suure rahva potentsiaali ning maailma ressurssiderikkaima riigi territooriumi üle ning sellele annavad energiat vene natsionalismi sügavad ja võimsad voolud. Selle käsutuses on oma mõju teostamiseks teistes riikides ka paljuharuline ja laiaulatuslik institutsionaalne aparaat, mis on hämmastavalt paindlik ja sitke ning mida juhivad inimesed, kelle illegaalse tegevuse kogemused ja oskused on pretsedenditud.
Läänemaailm eesotsas Ameerika Ühendriikidega elas veel 1990. aastatel illusioonis, et Nõukogude Liidu järgsel Venemaal jätkub ühiskonna demokratiseerumise protsess ning omaaegsetest vaenlastest on saamas sõbrad. Loodeti, et Venemaast saab kui mitte läänemaailma osa, siis vähemalt hea ja usaldusväärne partner. Loodi Venemaa ja NATO koostööplatvormid (Pariisi harta, Venemaa-NATO nõukogu), Euroopa Liiduga sõlmiti partnerlus- ja koostööleping, Venemaa võeti vastu Euroopa Nõukogusse, kehtestati talle majanduslik enamsoodustusrežiim ning anti koht elitaarse suure kaheksa hulgas. Praegune Venemaa on paraku läänemaailma ohtlik vaenlane.
Kuidas selle jõuga toime tulla? See on suur ülesanne, mida tuleb käsitleda samasuguse põhjalikkuse ja hoolega nagu suurte strateegiliste probleemide lahendamist sõjas – ja kui vaja, kulutada plaanimisele sama palju energiat. Probleemi lahendamine on meie võimuses ja seda saab teha ilma sõjalise konfliktita. Eesmärk ei ole Venemaa võitmine, purustamine, vaid selle tõestamine, et Venemaa strateegia ei päde, et isegi lühike lokaalne sõda läänega toob Venemaale kaasa erakordselt rasked tagajärjed ning liidab sõjaliselt veelgi tihedamalt Põhja-Ameerika ja Euroopa jõud, mida Venemaa ei saa võita.
Läänemaailma efektiivse poliitika Venemaa suunal saab kokku võtta kahe mõistega: ohjeldamine ja dialoog. Rahvusvahelises poliitikas ei tohi kunagi silmist lasta läänemaailma ja Ameerika Ühendriikide sihti – rahu kestmist. Selle eesmärgi nimel tuleb teha väsimatult tööd leidmaks formaate ja Venemaaga läbikäimise kohti. Rahu Venemaaga kestab senikaua, kuni läänemaailm on piisavalt tugev ja monoliitne, kusjuures põhiline ei ole mitte ükskõik millise hinnaga sõda vältida, vaid kindlustada oma julgeolek. Agressori jätkuv rahustamine (appeasement) ilma jõuliste vastusammudeta ei oleks üksnes häbiväärne, vaid ka äärmiselt ebaefektiivne reaktsioon.
Rääkida lääne interventsioonist Venemaa suunal on mõttetus, sest läänemaailmal pole selle laokil riigi territooriumi hõivamise ja teise tsivilisatsiooni kuuluva elanikkonna allutamise vastu vähimatki objektiivset huvi, vajadust ega võimekust. Läänes domineeriv imperialismivastane põhihoiak välistab uute territooriumide elanikkonna heaolu eest vastutuse võtmise. Kui sõjalist konflikti ei provotseeri just sallimatuse ja õõnestustegevuse jõud, suudab tänapäeva läänemaailm vabalt elada rahus iseenda ja Venemaaga.
Lääne otsustajate seas on siiani Venemaa keerulise hingeelu ja „murede“ mõistjaid (Russland’s Versteher), kes vastanduvad jõupositsioonilt tegutsemise eelistajatele. Kasulikud idioodid on samuti jätkuvalt areenil, samuti need, kes loodavad Kremli asukatega teha hea diili. Isegi Ameerika eelmine president tahtis ehitada Moskvasse järjekordset tower’it, põlgas oma riigi eriteenistusi ja eelistas pidada Putiniga iseenese tarkusest privaatkõnelusi. Praegust olukorda hinnates ei tohi unustada tema panust euroatlantilise sideme lõhkumisse, nõrgestamisse, mida oleks tehtud justnagu Moskva tellimusel.
Nüüdseks on asjad Washingtonis hakanud liikuma paranemise poole, mis on hea kogu läänemaailmale. Põhja-Ameerikal ja Euroopal tuleb koos pingutada, et taastada vastastikune pühendumus ja usaldus omavahelistes suhetes. Riigisekretär Antony Blinkeni kõne Berliinis 2022. aasta jaanuaris 13 meenutab Churchilli 1946. aasta märtsis Fultonis peetud ajaloolist kõnet raudse eesriide teemal.14
Venemaa ja lääne suhteid võib seega vaadata väljakutsena, millega hakkama saamine teeb vaid tugevamaks. Võib-olla jõuab ka Venemaa ühel hetkel punkti, mil seal ei tajuta maailma enam kiskjatest tulvil džunglina. Eriti meeldiv oleks, kui see tooks muu hulgas kaasa eeltoodud väärdogmadest loobumise. Siis võiks Venemaast saada rahvusvahelise üldsuse väärikas liige, kelle suhted teiste riikidega rajanevad normaalsetel tsiviliseeritud, vastastikuse kasu põhimõtetel. Paraku saavad seda laadi valikuid ja väärtuselisi pöördeid teha üksnes venelased ise, muidugi juhul, kui nad seda tahavad.
1 George F. Kennani pikk telegramm. – Diplomaatia, nr 134, oktoober 2014. 1947. aastal avaldas Kennan pseudonüümi Mr. X all samateemalise artikli pealkirjaga „Nõukogude käitumise allikad“ (Mr. X, The Sources of Soviet Conduct. – Foreign Affairs 1. VII 1947.
2 Winston Churchill. (A riddle wrapped up in an enigma). BBC Broadcast, in English), London, okt 1939.
4 James Sherr, Kollektiivne Putin ja kollektiivne Lääs. – ERR 10. I 2022. https://www.err.ee/1608460931/james-sherr-kollektiivne-putin-ja-kollektiivne-laas
5 Vladimir Putin, Проявили слабость. А слабых – бьют. https://lenta.ru/news/2004/09/04/putin/
6 Владислав Сурков, Долгое государство Путина. – Независимая Газета 11. II 2019.
7 Intervjuu Sergei Karaganoviga. – Expert 1. III 2021. https://expert.ru/expert/2021/10/v-etom-mire-rossiya-dolzhna-byt-krepostyu/
8 Masha Lipman, Putin’s „Suvereign Democracy“. – The Washington Post 15. VII 2006. https://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2006/07/14/AR2006071401534.html
9 David Clark, Putin Is Exporting „Sovereign Democracy“ To New EM Allies. – The Financial Times 20. XII 2016.
10 Charles Clover, Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Tänapäev, 2017, lk 349.
11 Andrei Soldatov, Irina Borogan, Uus aadel. Julgeolekuriigi taasloomine Venemaal ja KGB pärandi edasikestmine. Tänapäev, 2011.
12 Mark Galeotti, Crimintern: How the Kremlin Uses Russia’s Criminal Networks in Europe, European Council on Foreign Relations, at 1 (Apr. 2017).
13 Antony Blinken, The Stakes of Russian Aggression for Ukraine and Beyond. Speech, Berlin 20. I 2022. https://www.state.gov/the-stakes-of-russian-aggression-for-ukraine-and-beyond/
14 Address given by Winston Churchill (Fulton, 5. III 1946). https://www.cvce.eu/en/obj/address_given_by_winston_churchill_fulton_5_march_1946-en-5bd9a782-e0ee-4ab9-9a8a-2a8cace3cfb8.html
Me ilmselt ei mõtle eriti selle peale, et peale otsese keskkonnasaaste toodame ka mentaalset ehk vaimset prügi. Kurjad sõnad, vaen, ärritus – see on prügi, mida me pillume sageli ja hooletult end ümbritsevasse ruumi. Oma kodu põrandale me ei sülita, ei loobi sinna plastpudeleid ega biojäätmeid, käime kenasti WCs ja peseme pärast vetsupoti puhtaks. Aga psühholoogilise ruumi puhtusele me väga ei mõtle. Ükskord peame ilmselt endale otsa vaatama ja olukorda hindama. Kui puhas on meie vaimne ruum? Kas pole sellest kogemata saanud jäätmehoidla, kus me oleme pidevalt ärritunud ega oska oma vihahooge enam taltsutada?! Kas me suudame selle ruumi jälle puhtaks küürida nagu oma füüsilise kodu? Kas me tahame? Kesk kõiki neid kriise, mis meid piitsutavad.
Kriis nimetusega energiavaesus
Kõige viimasena meile saabunud kriisi võtab hästi kokku energiavaesuse mõiste. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on defineerinud energiavaesuse nähtusena, kus eluaseme energiakulud ületavad teatud piirmäära (enamasti 10%) leibkonna sissetulekust. Selline osakaal toob kaasa piisava mugavuse tagamise raskused, mille põhjuseks on kõige sagedamini väike sissetulek, halb eluaseme kvaliteet ja suured energiakulud. Kütusevaesusega, nagu osutab IEA, kaasnevad tõsised füüsilise ja vaimse tervise probleemid.1
Energiavaesuse mõiste on kasutusel ka Euroopa Liidu energiatõhususpoliitika dokumentides. Selle poliitika eesmärk on suurendada elamispindade energiasäästlikkust ja need vastavalt ümber ehitada, et mugavuste eest maksmine püsiks taskukohane. Energiatõhusus on omakorda vajalik selleks, et tarbida energiat vähem, võtta kasutusele keskkonnasäästlikumaid energiatootmise viise ja sellega vähendada kasvuhoonegaase.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel valminud uuringu autorid osutavad European Energy Poverty Observatory statistikale tuginedes, et Eestis oli energiakulude osakaal leibkonna sissetulekust juba enne energiakriisi veidi üle 16%, mis küll ei ületa Euroopa Liidu keskmist, kuid jääb alla soovitavale 10%-le. Tuuakse välja, et kütmise tagamisel oli probleem 2,9%-l Eesti majapidamistest (ELis keskmiselt 7,9%-l), võlgnevusi energiaarvete tasumisel 6,3%-l (ELis keskmiselt 7%-l), eluruumide jahutamisega 23,3%-l (ELi keskmine 19,2%). Autorid tõdevad kokkuvõttes, et Eesti ei paista energiaostuvõimetuse poolest probleemsena silma, kuivõrd Eesti seis on ELi keskmisest natuke parem.2
Need on kriisieelsed andmed. Nüüd, kui elektri hind on võrreldes eelneva aastaga mitmekordistunud, asetub energiavaesuse mõiste uude konteksti, kus see ei ole enam abstraktne mõõdik eluruumide energiatõhususe saavutamiseks, vaid nüüd on see juba tegelikkus, kuhu on jõudnud suur osa elanikkonnast. Me ei räägi enam mugavuste vajakajäämisest, vaid olukorrast, kus inimesed sõna otseses mõttes oma eluruumides külmetavad, sest elektri hind käib üle jõu. Räägime ka sellega kaasnevast stressist ja terviseprobleemidest.
COVID, allakäigu mootor
COVID ja sellega kaasnevad meetmed tapavad nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Selle võiks kokku võtta sotsiaalse vaesuse mõistega. See on pärssinud rahva sotsiaalseid vajadusi, ennekõike vajadust teistega suhelda ja olla oma käitumises vaba; pärssinud sellisel määral, et me räägime juba ühiskonna kui terviku stressist, võib-olla ka globaalsest stressist. Me oleme pannud kaalukausile tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse ja kogu ühiskonna vaimse tervise. Lisaks ka majanduse tervise. See on paljuski sundvalik, sest kui tervishoiusüsteem koormatakse üle või see kaotab teovõime, halveneb ühiskonna tervislik seisund veelgi. See on ühiskonna balansseerimine köiel, kus valitseb suur risk, et köielkõndija kukub ja vigastab end tõsiselt. Ja kukkuja pole mitte abstraktne mõiste, vaid ongi ühiskond kui tervik, mis vajab haiglaravi.
Ärge kasutage internetti ja ärge konutage teleka ees. Ärge laske negatiivsel uudisruumil enda üle võimust võtta. Pigem elage looduses ja tehke sporti.
Meil ei ole päevakohast uuringut, kuidas suhtlemisvaegus, eneseisolatsioon või kodukontoris konutamine on inimeste vaimset tervist mõjutanud. Kas näiteks meediast loetud lähisuhtevägivald aina kasvab või kirjeldatakse olukorda liialdustega?
Justiitsministeeriumi hallatav kuritegevuse baromeeter osutab, et kui 2019. aastal esitati politseile 8689 perevägivalla teadet, siis 2020. aasta esimese üheksa kuuga 8948 ehk oluliselt rohkem. Aasta lõpu seisuga ületab see näitaja ilmselt ka vaadeldud aastaist kõrgeima, 2017. aasta taseme, kui esitati 9122 perevägivalla teadet.3 Kas seda on vähe või palju, selle üle ei sobigi arutleda. Et rahvas on hädas, sellele osutab kriisiabi portaal kriis.ee, mille on koostanud valitsuse kommunikatsioonibüroo, et anda nõu ja lohutust, kuidas oma vaimset tervist kriisi ajal hoida. Näiteks öeldakse seal, et „kriisi ajal on loomulik olla kurb, segaduses, hirmunud ja stressis“ ja jagatakse näpunäiteid, kuidas ärevuse või pealetükkivate mõtetega toime tulla.4
Vaimse tervisega ei olnud meie näitajaid kuigi head juba enne kriisi. Tervise arengu instituudi andmetel5 diagnoosisid psühhiaatrid 2019. aastal kokku 23 640 uut ambulatoorset psühhiaatrilist haigusjuhtu ja 2020. aastal 21 045 uut haigusjuhtu, millest 34% (7000–8000 juhtumit) moodustasid mõlemal aastal neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired. Viimaste puhul on tegemist häiretega, mida iseloomustavad somaatiliste haiguste tunnused, ent mida kliinilised uuringud ei kinnita. Inimene tunneb võib-olla kõhu või neeruvalu, aga valu põhjust ei leita. Ehk teisisõnu, inimene mõtleb või muretseb end haigeks. WHO andmeil hõlmas depressioon 2017. aasta seisuga 5,9% Eesti elanikkonnast, mis on enam kui 75 000 registreeritud juhtumit.6 Neile lisanduvad igal aastal viidatud 7000–8000 uut neurootilise, stressiga seotud ja somatoformse häire juhtumit. Tasub märkida, et need on registreeritud juhtumid, kus inimene on abi saamiseks kuhugi pöördunud. Torkab silma, et 2020. aastal, mis oli juba selgelt COVIDi aasta, oli pöördujate arv kokku väiksem, kuid küsimus on ehk selles, kas kehtivate piirangute tõttu oli abi ikka kõigile kättesaadav. Missugune on olukord nüüd, selle kohta täpne statistika puudub.
Internetineedus
See on vana teema, kuid tasub ülerääkimist. Internet on avalik ruum ja paraku just see koht, kus ilmneb ja kuhu koguneb kõige rohkem mentaalset prügi – vihaseid kommentaare, sildistamist, solvanguid, laimu, koolikiusu … Pean tunnistama, et olen paljude oma Facebooki sõprade, aga ka mitme nn uudiskanali jälgimise lõpetanud, sest pidevalt kellegi sildistamine, millegi halvustamine või laussõim ületab taluvuse piiri. Olen küll üsna salliv teistsuguste vaadete suhtes, aga neid tuleks esitada argumenteeritult, vältides teadlikku moonutamist ja demagoogiat. Järeldus on lõpuks see, et kui seda kõike internetti kuhjatakse, siis tuleb selle keskel ka elada. Mõne Facebooki sõbra väljalülitamine üldist olukorda siiski ei päästa. Minu silmad, kõrvad ja hing ehk puhkab mõnest tegelasest, kuid vaimne prügistumine jätkub ja vaimurämps voolab internetti edasi.
Internet on prügila selleski mõttes, et mis sinna kord satub, see sinna ka jääb – kõik inimeste halvad teod ja teiste arvamused nende kohta. Jäi ta vahele avalikus kohas pissimisega, on ta kogu edasise elu nurkapissija, istus rooli vindisena, on roolijoodik, viis koju ministeeriumi kohvimasina, on igavesti korruptant jne. Kõik negatiivne materjal, isegi kui see on juba aastaid unustuses olnud, otsitakse internetiavarustest esile otsemaid, kui keegi peaks nina kas poliitikasse toppima, mõnda avalikku ametisse pürgima või mingil muul põhjusel avalikkuse tähelepanu alla sattuma. Internetiprügila on ammendamatu.
Prügilainimene
Vaimses mõttes elame niisiis täiesti uues, stressist koormatud maailmas, keset vaimset prügi. Kui see ka teile nii tundub ja te otsite lahendust, siis lihtne nõuanne sellest vabanemiseks on: ärge kasutage internetti ja ärge konutage teleka ees. Ärge laske negatiivsel uudisruumil enda üle võimust võtta. Pigem käige looduses ja tehke sporti. Koguge enda ümber häid inimesi ja suhelge nendega.
Paraku tänapäeva maailm seda enam väga ei võimalda. Inimene ilma internetita nagu ei oskagi enam olemas olla, seal asub tema kodukontor, toimub äritegevus ja e-kaubandus, tema suhtlus teiste inimestega. Pimedad talveõhtud ilma televiisori ja arvutita paneksid küsima, mida siis oma ajaga peale hakata. Kuidas peletada pealetükkivat igavust? Pole ju enam see aeg, kui pere istub peeruvalgel koos, laulab ja jutustab lugusid, koob ja vestab puulusikaid.
Valitsuse kriisiabi portaalgi pakub kompromissi, mis sobiks meile paremini – näiteks soovitab portaal www.kriis.ee leida väike rõõm iseendale ja oma perele igasse päeva: kuulata head muusikat, vaadata lemmikfilme, teha koos trenni, otsida põnevaid retsepte ja valmistada koos head toitu, mängida lauamänge jne. Seal pakutakse lahendusi ka nutiseadmete ja televiisori kasutamiseks soovitusega vaatamisest hoiduda vaid vahetult enne uinumist. Iseküsimus on, kas keegi need nõuanded ka üles leiab, ja isegi kui leiab, kas ta siis ikka neisse ka süveneb ja neid järgib. Kui negatiivne uudisruum haarab inimese endasse justkui iseenesest, siis usaldusväärset nõu oodatakse ennekõike oma lähikondsetelt. Sõpradelt, sõbrannadelt, ühismeedia sõpruskonnalt, kuhu kasutaja on filtreerinud endaga ühtemoodi mõtlevad inimesed. Antivakser kuulab teisi antivaksereid, maskivastane teisi maskivastaseid, kodanikuallumatuse kuulutaja teisi mõttekaaslasi, erakondlased oma erakonnakaaslasi jne, samal ajal kui valitsuse portaal ja isegi sealne kriisinõu on osa riigibürokraatiast, mida võetakse kui midagi pealesunnitut või formaalset, mis eluprobleeme ei lahenda.
Ühismeedia mõttekaaslased on kui tugigrupid, mis aitavad selle liikmel leida oma veendumustele kinnitust, kogunenud pinged maha laadida ja sel viisil endas ehk ka tasakaal leida. Mine tea, võib-olla on see praeguses prügilareaalsuses ainus võimalus. Kuidagi tuleb ju kohaneda. See eeldab ilmselt ka tolerantsust, mis tähendab, et me peame üksteise prügitootmist taluma ja selle keskel endas tasakaalu leidma.
Kunstiajaloo problematiseerimine lähtuvalt praeguse aja vaatenurgast võib ohtlikult külgneda kõrkusega, kus aja jooksul kogunenud teadmiste mäetipult võetakse mineviku suhtes mitte ainult kriitiline, vaid ka üleolev hoiak. See on kolonialismi teatud invariant, kus kunstiajaloolased ajavad oma tõlgenduste aedikusse primitiivsed minevikuinimesed ja koondavad nad oma patroneeriva vihmavarju alla, neid korraga mõista püüdes, kuid nende algelisi impulsse nähes siiski ka nukralt pead vangutades. (Midagi sellesarnast teeb ka alljärgnev.)
Samal ajal ei ole suurem saladus, et maailm on hukas. Kuna võimalik on vähe teha, siis jääb üle võtta ette kunstilooline detektiivitöö ning püüda leida ajaloost neid punkte, kust on alguse saanud kujutlused ja fantaasiad, mis on mõeldud ehk heatahtlikena, kuid aja nurjatute väändumiste tõttu osutunud hoopis murettekitavateks. Seda enam, kui need kujutlused raamivad endiselt – isegi kui vaid osaliselt – meie praegust mõttemaailma.
Antropotseen paneb säärasele detektiivitööle uued perspektiivid ning muu hulgas kutsub üles vaatama, millised on olnud need looduse kogemise ja vaatamise viisid, mis on meid loodusest võõrandanud. Millised kujutlused ja seeläbi pildilised kujutised loodusest ei ole viinud meid loodusele lähemale, vaid juhatanud eemale? Säärane küsimusetõstatus on eriti kohane eesti modernistlikus maalikunstis, mis oli vägagi looduskeskne ning mida on näiteks Konrad Mäe näitel ka välisretseptsioonis vaadeldud kui eriti intiimset ja looduslähedast, erinedes nõnda Lääne-Euroopa urbaniseerunud kunstnike distantseerunud vaatest.
Tõsi, problemaatiline on juba väide, et maalikunst võib meid üldse loodusele lähemale viia. Säärases kontekstis näib maalikunsti potentsiaal olevat olemuslikult ainult negatiivne, kuna juba maalimise akt ise võõrandab meid looduskogemusest. Korraga ei ole loodus enam antus, millega suhtleme ja suhestume orgaaniliselt, tema sisemist loogikat kuulates ja esile tõstes, vaid esimese pintslilöögi langedes on ta juba estetiseeritud, tsiviliseeritud, kultiveeritud ja nii edasi. Looduse maalimine, aga ka sellest kõnelemine, eriti natukenegi lüürilises keeles, tähendab alati looduse poetiseerimist ja seda isegi entsüklopeediliste taotlustega botaaniliste jooniste korral. Kõige ilusa kõrval on poetiseerimine ühtlasi vägivaldne akt, kuna raamistab looduse millenagi, mida loodus ei ole – kunstiteosena. Ja seal ei domineeri enam putuka igavene ringkäik, vaid inimlik subjektiivne kogemus.
Võib aga väita, et loodusmaali eesmärk on siiski maalikunsti positiivse potentsiaali rakendamine ehk meile kujutluste loomine, mis avavad looduse loogikat, teevad selle meile emotsionaalselt külgetõmbavaks või intellektuaalselt paeluvaks, tekitavad maastiku või floora suhtes tunge ja ihasid. Ja isegi kui maalikunst seda alati ei suuda, on selle võimuses rakendada pildi kui säärase ajaloos järjest kasvanud tähtsust, mis lubab lisaks esteetilise ja kontseptuaalse kogemuse pakkumisele rääkida ka hierarhiseerimisest ning mnemotehnilisest funktsioonist. Teisisõnu, nähes pilti loodusest, tuletatakse meile loodust meelde – ja muudetakse ta seeläbi oluliseks.
Konrad Mägi. Merikapsad. Õli, lõuend, 1913-1914.
Seetõttu ei tohiks ka modernistliku loodusmaali kriitiline käsitlemine tähendada tingimata hinnangulisust. Üle Eesti ripuvad muuseumides ja kodudes tuhanded sulnist mereranda või rütmilist kuppelmaastikku kujutavad teosed, olles omalaadsed moodsa inimese ekraanid loodusesse. Neid silmitsedes ollakse üheaegselt loodusest võõrandunud – sest vaadatakse ekraani – ja samas võib nii mõnigi tunda ebamäärast tungi minna loodusesse, avastada selle lõputut potentsiaali ning võib-olla keegi teeb pärast lummava maastikumaali vaatamist teoks ammuse impulsi ning astub kohaliku looduskaitseringi liikmeks.
Ent kuidas on loodust vaadeldud, milline vaatenurk on valitud ja millised on selle tagajärjed meie loodustajule?
Märka märkamatut. 1972. aastal hakkas Elmar Kitsest kopsuvähk lõplikult võitu saama. Ta oli viidud juba haiglasse ning lebas seal voodis, mida võiks nimetada tema surivoodiks. Siis astus tema juurde huvitatud kunstiloolane ning lindistas mõned mõtted kunsti kohta. Muu seas ütleb Kits järgmist: „Mina leidsin, et edaspidi mitte mingil juhul valida motiivi, võimalikult nii vähe valida, kui valida saab. Sest kui juba kuskile minna, istu lihtsalt maha, muidugi vaata, et see on hea ja varjus koht, et päike sinna peale ei paista, et on mugav koht, et sa saad tööd teha. Ja usu – alati tuleb sest palju toredam töö välja kui [siis, kui] ma valin motiivi. Sest motiivi valikust tuleb huvitav asi välja: me valime seda, mida me oleme juba kindlasti näinud ja mida me oleme teinud. [—] Näiteks väga vähesed tahavad maalida maastikku, mis otseselt midagi konkreetset ei ole, näiteks kasvõi lepa võsa. [—] Aga see on nii hämune, segane, et ta lihtsalt vaatab – hakkan mina seda tegema, kas see üldse tasub, kes seda tahab? Mina soovitaksin alati võtta just neid motiive maalida, mida ma ei ole kunagi teinud, vaatamata sellele, et alguses mitte ei meeldi.“*
Elmar Kits kutsus kunstnikke seega üles muutma oma senist tajukogemust ning ta tegi ettepaneku, et vaaterežiimi valimisel peaks väljuma senistest – muu hulgas ka maalikunstis juba disainitud – vaatamismudelitest. Mitte otsida loodusest seda, mis on meile juba vahetu kogemuse tõttu tuttav või siis teiste piltide ja kujutluste kaudu tuttavaks tehtud, vaid tuleb leida rakursse, kus domineerib üllatav. „Üllatav“ aga tähendab mitte ainult visuaalset ahhaad!, vaid teadlikku katset minna kuhugi, kus oleks potentsiaali pageda natukenegi inimlikku vaatepunkti fetišeerivast looduskäsitlusest. (Kuigi tegemist on illusiooniga, sest iga inimese tehtud maal lähtub siiski inimesest.)
Kitse äärmiselt rikkalikus maalipagasis oli väga palju erinevaid teoseid, kuid nii mõnedki Teise maailmasõja ajal paos valminud maalid on tõesti valinud endale motiiviks midagi ootamatut. Hästi on teada, kuidas Kits tahtis Valgemetsas ja Suislepas hakata maalima vastu valgust, kuid see oli üllatav ennekõike maalikunsti iseväärtuste kontekstis. Hoopis silmatorkavam on siinkohal tema toonaste maalide literatuursete süžeede valik, kus vaatemängulise asemele astub igav. Ei näe suurejoonelist, vaid tühist. Mitte põlislaant, vaid võsa. Mitte afekte tekitavaid, ülevuse poole pürgivaid ja emotsionaalselt manipuleerivaid ning meid lummusesse köitvaid visuaalseid narratiive, vaid banaalseid nurgataguseid, tähendustest tühjaks voolanud maastikku, mis sageli asub isegi väljaspool nimetamist. Ei saa aru, kas maalitud on põndakut, metsa või jõekääru, sest vaataja ees laotub maastikulõiguke, mis oma ilmetuses meenutab pigem ukseliistu või kolmapäeva ennelõunat kui midagi meeldejäävat ja olulist.
Ma ei ole kindel, kas säärane rakursivahetus suunab eemale inimlikust vaatenurgast ja lähemale looduse sisemise dünaamika mõistmisele. Lõppkokkuvõttes vahetatakse ju ainult üks rakurss teise vastu, liigutakse inimliku vaatamisrežiimi sees – sest milline muu võimalus meile olekski antud? –, kuid siin võib siiski näha ka muutunud suhet loodusega. Kits ei lähtu metropolikunstnike selgelt võõrandunud suhtumisest loodusesse, aga ta ei kipu ka looduskogemust romantiseerima, üleliia poetiseerima, mis juhtub sageli, kui moderniseerumise tõttu tajume millegi, mida nimetame autentseks, kadumist. Isegi kui ta autentne ei ole. Kitse lühike sõjapao maaliseeria näitab meile loodusmaali motiivi tasandil võimalust ehitada süžee üles sel moel, et me ei pakenda loodust hierarhiseerivatesse suhtevõrgustikesse (näiteks ilus-inetu, huvitav-igav, paeluv-ilmetu). Õnnestumise korral võib see kahandada ka objektistamisest sündivaid õudusi. Me ei vaata ega kategoriseeri enam tingimata loodust hinnangulisest aspektist ja vabaneme ehk kriipsukese võrra ka looduse inimesele allutamisest, mida paratamatult kutsub esile isegi sedavõrd süütu inimelu juurde kuuluv looduse imetlemine. Sest me imetleme ainult teatud osa loodusest, jättes kõlbmatuna kõrvale kõik muu, ja sageli on meile seda õpetanud maalikunst.
Panoraamsuse ohud. Konrad Mäe Vilsandi saarel ja Kihelkonnal valminud maastikke on nimetatud esimesteks modernistlikeks loodusmaalideks ning kunstniku kõige õnnelikumaks perioodiks. Selles viimases võib ka veidi kahelda, kuna saarele sügavas depressioonis ja füüsilises lagunemises ning kõverdumises saabunud kunstnik ei pruukinud siin tingimata leida head tuju, vaid masendus võis jätkuda. Äkitselt saabunud elujaatust on loetud välja tema maalide heledatest toonidest, õhu- ja valgusrikkusest ning ka maalide rohkusest, seda enam et vahetult Saaremaale eelnenud perioodil maalis Mägi mitmeid ebaõnnestunud maale, omalaadseid kriisidokumente. Kuid Mäe Saaremaa perioodile tihti iseloomulikku intensiivsust – tihe pintslikiri, väga erksad toonid, päikese maalimine otsevaates, nägemuslike aspektide rõhutamine ja emotsioonide võimendamine eksistentsiaalsete draamadeni – võib tõlgendada ka pingul närvide ülitundliku reageerimisena ümbritsevale. See ei pruukinud olla tingimata tusatuju ületamine ja optimismi leidmine, mis neis teostes vastu kajab, vaid (vähemalt vahel) ärritunud meele ekspressiivselt väljapursanud reaktsioon argistele impulssidele (näiteks päikesepaistele või päikeseloojangule), kantud lõuendile (või papile) obsessiivse intensiivsusega, kuid väljendamas autori sisemist pingeseisundit, närvide haprust, tundemaailma nahatut seisundit.
Säärase ülitundlikkuse sekka võib lugeda ka maalipaariku „Merikapsad“ (Eesti Kunstimuuseum) ja „Saaremaa. Etüüd“ (Enn Kunila kollektsioon) motiivivaliku. Teosed on valminud Vilsandi tuletornist mõnesaja meetri kaugusel madala taimestikuga kaetud kiviklibul. Sealsamas avaneb suur merepanoraam, kuid Mäe on jätnud see külmaks: mere on ta lõuendilt peaaegu minema lükanud, jättes sellele ainult kitsa riba maalide ülaservas. Nii legitimeerib ta mere vaid tänu selle sinakale toonile, mis lisab maalile uue koloriidinüansi.
Mäe fookus on taimestikul. Teda ei huvita selle botaaniline detailsus, kuigi ta vaatas silma mitmele haruldasele taimele (müür-raunjalg, läikiv kurereha, valgete õitega Taani merisalat, mida kogu Eestis võibki leida suuresti ainult Vilsandi tuletorni ümbrusest). Mäge huvitab taimestiku värvirikkus, aga ka stiihilisus ja afektiivsus, sest nende taimede värviintensiivsus sünnitas temas hädavajaliku šokiseisundi. On keeruline väita, et Mägi jõudis siin lähemale looduse enese sisemiste mehhanismide näitamisele, sest laias laastus ta siiski endiselt estetiseerib nähtut. Kuid intiimne rakurss loodusele, vaatemänguliste maastikuvormide (nt merepanoraam) hülgamine, makroskoopilise asemel mikroskoopilise nägemisnurga valimine ning seejärel intiimsusest tuleneva emotsionaalse seisundi võimendamine lähendas Mäge kahtlemata loodusele sel määral, et võib rääkida uuest vaaterežiimist, mis lähtub vähem inimesest ja tibake rohkem loodusest.
Ent kõigest mõned aastad hiljem hülgab Mägi selle režiimi täielikult ning asub seriaalselt viljelema panoraamset maastikuvaadet. Juba ka Saaremaal ning isegi Norras aeg-ajalt katsetatud panoraamsus hakkab domineerima tema Lõuna-Eesti perioodil, mil ta töötab peamiselt Võru-lähedastel kuppelmaastikel, aga ka Otepääl ning Pühajärve lähedal.
Säärane lähenemine on ühelt poolt justkui tingitud loodusest enesest. Toona palju metsatuma Võrumaa maastik avanes maaliliselt (!) kaugustesse, moodustades horisontaalseid üksteise taga lahti rulluvaid vööndeid, mida Mägi on püüdnud ka edasi anda. Teiselt poolt on aga rakursi muutumises tajutavad kunstniku programmilised seisukohad. Tema morbiidsus oli Võrumaal süvenenud, teated halvenevast tervisest olid jõudnud ajalehtedesse ja selle üpris sirgjoonelisi peegeldusi võime näha ka tema toonastes maalides: taevas kaanetatakse kinni, koloriit tumeneb, panoraamsusest hoolimata muutuvad maaliruumid klaustrofoobiliseks, silmapiir suletakse metsatuka või mõne künkaga. Veelgi silmatorkavam on aga fantaasia osakaalu suurenemine.
Pilveteadlased on teinud kindlaks, et kui veel Saaremaal olid pilved Mäe maalidel realistlikud ja vastasid enam-vähem meteoroloogilisele andmestikule, siis Lõuna-Eestis midagi säärast enam ei ole. Nüüd kihutavad ja väänlevad taevas teatraliseeritud pilved, mis ei lähtu enam vahetust looduskogemusest, vaid kunstniku eksistentsiaalsetest hoiakutest, aga ka maalilistest eelistustest. Eesmärgist on veelgi selgemalt saanud vahend – tööriist, kuidas edasi anda Mäele üha olulisemat pingestatud ülevustaotlust ja surmatungi. Üheks tööriistaks sel teel sai ka panoraamne vaatenurk.
Pidulik ja dramaatiline panoraamne vaade on väga inimlik vaade maastikule. Selle eesmärk on näha ja näidata maastikku sellisena, mis tekitab vaatajas sakraalseid tundeid või katarsist. Panoraamsus mitte ainult ei estetiseeri maastikku, vaid annab talle ka funktsiooni: looduse eesmärgiks on olla inimlike emotsioonide tekitamise teenistuses. Meile õpetatakse panoraamsuse kaudu mitte ainult eristama ilusat loodust inetust, paeluvat igavast, vaid kehtestatakse ka normatiivne maastiku nägemise viis, kus segunevad ilukogemus ja afekt. Kahtlemata õpetab säärane maal meid loodust mingil moel armastama, kuid ühtlasi õpetab ta meid kiindumisobjekti ka valima. Me ei armasta loodust enam ükskõik missugusel kujul, vaid ainult teatud formaatides: määravaks saab formaadi valimisel nii vormide vastamine visuaalsetele ideaalidele kui ka nende vormide emotsionaalne laetus. See, mis looduses on hindamisväärne, on emotsionaalne, mis emotsionaalsust ei tekita, selle võib ka kõrvale jätta.
Seega võõrandab panoraamne maastikuvaade meid looduskogemusest. Glamuurne pilguheit jätab kõrvale selle, mis võib looduse seisukohalt olla palju olulisem. Kommunikeeriva seeneniidistiku, elurikkust tagava allikate võrgustiku või õigel ajal tehtud hooldusraide asemel õpetatakse meile emotsionaalse ja estetiseeritud maastiku võlusid. Mägi liidab maastikule metafüüsilise ja kvaasireligioosse kogemuse otsingud, ta sakraliseerib loodusruumi, kuid ühtlasi kehtestab ka nartsissistliku doktriini: looduse olulisim element on vaatemänguline maastik, mis omakorda peab teenindama (ehk väljendama) inimlikku igatsust, hirme, ihasid ja tunge.
Igasugune loodusmaal on praegu ja tulevikus ühtlasi loodusest võõrandumise tunnistaja. Ent näeme, kuidas eesti maalikunstis on olnud ka tunge liikuda väljapoole looduse eksortseerimisest ning leida uusi viise, kuidas asendada turisti pilk – sest looduses oleme kõik turistid – kohalolija omaga. Pelgalt tundlikust pintslikirjast ja kaunitest kujunditest siin ei piisa, sest need jäävad samasugusteks reeturlikeks agentideks nagu pealiskaudne loodusluule, mis lubab meid viia loodusele lähemale, kuid viib meid iga kord sealt sammukese kaugemale. Kas üldse saavad kiri, faktuur, kõne, keel, pintsel ja muud inimlikud kommunikatsioonikanalid liikuda loodusele lähemale, seda samaaegselt meile vahendades? Ma ei tea. Võib-olla pole säärane topeltliikumine võimalik ja peamegi leppima kummalise tõmblusega, kus maastikumaali vaatajana saame justkui maastikule rohkem hõlma alla, kuid samal ajal paisatakse meid maastikust kaugemale. Võib-olla saab maastikku vaadata samamoodi nagu sotsiaalset Teist – eelistada detaili üldistusele, Teise häält iseenda häälele – ja uskuda, et kellelegi pole vaja anda keelt, vaid see keel on juba olemas.
* Elmar Kitse mälestusi ja mõtteid kunstist. Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Kogude teatmik. Tartu 1988. Lk 155-173, lk 164.
Konverents „Baltic Musics After the Post-Soviet“ ehk „Baltimaade muusika pärast Nõukogude Liitu“ 21. – 23. I veebis. Korraldajad Jeffers L. Engelhardt ja Katherine A. Pukinskis (Amhersti Kolledž). Ettekandeid pidasid Kevin C. Karnes (Emory Ülikool, USA), Rūta Stanevičiūtė (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia), Laura Jēkabsone (Läti), Živilė Arnašiūtė (Chicago Ülikool), Ilze Cepurniece (Jāzeps Vītolsi nimeline Läti Muusikaakadeemia), Brigitta Davidjants (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Rūta Gaidamavičiūtė (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia), Sofia Joons Gylling (Eesti/Rootsi), Heather MacLaughlin Garbes (Washingtoni Ülikool), Sophia Kirsanova (Läti), Magdalena Nowicka-Ciecierska (Adam Mickiewiczi Ülikool, Poola), Zane Šmite (Jāzeps Vītolsi nimeline Läti Muusikaakadeemia) ja Johann Van Niekerk (Centre’i Kolledž).
Paradoksaalsel kombel algas kolm päeva väldanud konverents tõdemusest, et keegi ei oska päris täpselt seletada, mis oli sovetlik, mis oli või on postsovetlik või post-postsovetlik muusika. Märkimisväärne on ka asjaolu, et mitu korda toodi Baltimaade hulgast esile just Eesti, mis on Nõukogude ajast justkui üle saanud ning kvalifitseerub seeläbi omal moel suisa kategooriaväliseks. Kuigi siin on nii vaidlemis- kui ka tõlgendamisruumi, võib ehk teatava ettevaatlikkusega tõesti nentida, et eesti muusikast on saanud võrdlemisi iseseisev nähtus, mille jõudsat ja hoogsat arengut pole enam niivõrd sageli kombeks seostada ei Nõukogude aja ega ka laiemalt ning põhjapanevamalt Balti riikidega. Pigem on juurdunud arusaam (või siis vähemalt veenev kuvand) meie muusikast kui millestki omapäraselt eestlaslikust ning seega ka rahvuslikust. Seejuures ei tohiks aga juba eos sõnale „rahvuslik“ külge pookida väliseid ega poliitilisi tunnuseid, sest praegusel juhul on tegu eelkõige dahlhausiliku rahvusliku ideega, mis ei ole siinkohal kõigi rahvuslike nähtuste koondmõiste. See Carl Dahlhausi rahvuslikkuse idee sekkub reaalsusse ja kujundab seda (mitte pelgalt ei tõlgenda) ning seeläbi ongi rahva kollektiivne vaim ajaloo sügavaim liikuma panev energia.1 Teisisõnu võiks seda ideed selles kontekstis näha kui mingit eesti muusikale omast rahvuslikku tunnust, mis annab muusikutele inspiratsiooni, ent ei sea neile liialt konkreetseid esteetilisi kriteeriume.
Just neist võimalikest esteetilistest kriteeriumidest võrsusid ka kõik konverentsi ettekanded, mille keskmes oli uurimisküsimus sovetliku ja postsovetliku ajastu mõjust Balti riikide muusikale. Ettekannete ampluaa oli tõesti lai ning ulatus võrdlemisi spetsiifilistest muusikateaduslikest analüüsidest rahvalaulude kasutamise, punkmuusika, liturgia, kollektiivse mälu ja traumaturismini. Iseäranis põnevaks tegid konverentsi ka markantsed muusikanäited, mille hulgas sai kuulda nii Arvo Pärti, J.M.K.E.-d, Pēteris Vasksi kui ka ansamblit Latvian Voices. Peale muusika toodi illustratiivseid näiteid ka kaasaegsest kunstist, filmimaailmast ning subkultuuridest. Juba konverentsi avanud Kevin C. Karnesi ettekanne „After What? Afterlives and Aftersounds in Post-Post-Soviet Baltic Europe“ ehk „Pärast mida? Post-postsovetliku Balti Euroopa järelelud ja järelhelid“ üllatas ajastu esteetikat täpselt märki tabavate näidetega, mis suutsid taasluua möödunud aegadel valitsenud mentaliteedi nii muusikas kui ka kujutavas kunstis. Kusjuures siinkohal on juba etteruttavalt põhjust skeptilisusest üle olla ning hoopis tänada teadlasi (sh Karnesi), kes ei ole Baltimaadest pärit, ent on meie muusikakultuuri ja -ajaloo uurimise võtnud oma südameasjaks. Kuigi USA ja Baltimaade teadlaste lähenemisviis konverentsil käsitletud teemadele oli iseenesestmõistetavalt tõesti erisugune, oli see ometi rikastav ning andis kohalikele omal moel eelise.
Kuna igasugune identiteet on võrdlemisi isiklik ja seega habras teema, ei pruugi kõik eestlased (ka lätlased ja leedulased) aktsepteerida mujalt pärit inimeste (kommertslikku) huvi näiteks laulupidude või laulva revolutsiooni vastu. Fotol filmi „Kuidas me revolutsiooni mängisime“ kaader.9 Filmikaader
Enne kui liikuda ettekannete juurde, vajab lisamärkust konverentsi õnnestunud korraldus ning eelkõige selle ülesehitus. Hoolimata tõsiasjast, et muusikateadlasi on niikuinii kahetsusväärselt vähe (iseäranis neid, kes tegelevad Baltimaade muusikaloo uurimisega), olid konverentsil esindatud eri valdkondade viljelejad teadlastest tegevmuusikuteni. Peaesinejad olid sedapuhku Emory ülikooli muusikaloolane Kevin C. Karnes, ansambli Latvian Voices laulja ja helilooja Laura Jēkabsone (ettekandega „Latvian Folksong: the Cornerstone of my Creative Work“ ehk „Läti rahvaviis: minu loometöö nurgakivi“) ning Leedu muusika- ja teatriakadeemia muusikateaduse professor Rūta Stanevičiūtė (ettekandega „Lithuanian Music after 1990: From Post-Soviet Condition to the Regime of Presentism“ ehk „Leedu muusika pärast 1990. aastat. Postsovetlikust seisukorrast presentistliku režiimini“). Ülejäänud ettekanded jagunesid neljaks teemaplokiks, mis moodustasid sujuva kronoloogilise narratiivi: „Vanad traditsioonid uutes ruumides“, „Muundumine ja ülekanne“, „Koorilaul, festivalid ja „revolutsioon““ ning „Sugu ja identiteet“.
Juba ennist välja toodud Karnesi tõesti põhjalikust ettekandest jäi kõlama veel mitu mõtet, mis tõusid kõigi kolme päeva vältel taas pinnale. Neist esimene ning ehk isegi kõige tähtsam on postsovetliku ajastu ja kultuuri vahekord, mille puhul on sageli kombeks üht teisega põhjendada. Ka hilisemates ettekannetes toodi sageli välja, et muusika, mida Nõukogude ajal Baltimaades viljeleti, ei ole alati implitsiitselt sellest režiimist mõjutatud, sest hoolimata raudsest eesriidest jõudis näiteks Eestisse raadio ja välismaal elavate sugulaste kaudu piisavalt palju läänelikku. Pealegi on keeruline üheselt mõistetavalt määratleda, milline on sovetlik muusika, sest nagu ka rahvusliku alatooniga muusika puhul ei ilmne sageli selle tunnused konkreetsete meloodiate või sõnade, vaid intuitiivse tunnetuse kaudu.
Kuigi mõlemal juhul võib tuua näiteid, kuidas ajastud ja ideed väljenduvad muusikas väga selgelt, jääb ikkagi domineerima aja- ja rahvavaimust kantud intuitiivsus. Seda sobib illustreerima ettekande pidanud Laura Jēkabsone, kes kasutab oma loomingus väga palju läti rahvaviise, ent ka tema originaallooming on sellest nii tugevalt mõjutatud, et sageli ei ole tema kuulajad teose algupäras veendunud. Seeläbi nimetabki ta oma loomingu nurgakiviks läti rahvalaulu, mis on kindel koht, kust alustada ning millest oma loominguga edasi minna. Ka kodumaast distantseerumine on tema arvates võimaldanud mõista tema koduriigi unikaalsust ja muusikakultuuri rikkust – ning selleks andis just Nõukogude aeg kurioossel kombel hea võimaluse. Ka ettekande pidanud läti viiuldaja Sophia Kirsanova vastas küsimusele, mis teeb muusikapala tema arvates rahvuslikult laetuks või mis üldse äratab rahvuslikke tundeid, et eriti interpreedile on see mingi intuitiivne tunnetus. Temal väljendub see esmajoones küll pisikestes rahvaviiside fragmentides, ent ometi ka loodushäältes ja loodust imiteerivates elementides, sest loodus on tema meelest rahvuslikkuse ja selle tunnetamise tähtis komponent.
Teine idee, mis Karnesi ettekandest võrsununa hetkekski ei kadunud, on rahvusliku identiteedi küsimus ning selle edasiarendusena ka sotsiaalne identiteet ja kultuuriidentiteet. Kuigi esinejad jagunesid põlvkonniti laias laastus kaheks (esimesed on ligikaudu poole oma elust elanud Nõukogude ajal ning teised on sündinud alles selle lõpul või vahetult pärast Nõukogude aja lõppu), juhindusid mõlemad oma ettekannetes selgelt oma rahvusest ja riigist, hoolimata tõsiasjast, et sageli käsitleti aega, mil nende riiki sellisel kujul ei olnud. Eelkõige muusika puhul jäi kõlama põhimõte: selle asemel et olla üle sovetlikust kultuurist ja kombestikust, keskenduti ka Nõukogude ajal eelkõige sellele, kuidas olla eurooplane, aga jääda samal ajal eestlaseks, lätlaseks või leedulaseks. Teisisõnu oli kõigis ettekannetes omal kohal ettekandja rahvuslik identiteet (v.a USAst pärit teadlaste puhul, kes esindasid niivõrd-kuivõrd objektiivse kõrvaltvaataja pilku), mis andis lisaväärtusena juurde suurema emotsionaalse seotuse käsitletava teemaga.
Identiteedi teemat hoopiski teise nurga alt käsitles ka eesti muusikateadlane Brigitta Davidjants ettekandes „Womens’ experience in Estonian punk scenes during the transition from Soviet to post-Soviet society“ ehk „Naiste kogemus Eesti pungiskeenedes Nõukogude ajast postsoveti ühiskonda liikudes“, kus ta andis suurepärase ülevaate punkmuusika kujunemisest ja arenguloost Eestis.2 Kui valdavalt toodi konverentsil näiteid instrumentaal- ja kirikumuusikast ning rahvalauludest, siis Davidjantsi ettekande keskmes olev punk illustreeris kõige paremini kõnealuse ajastu subkultuure ning noorte mentaliteeti. Tuleb tunnistada, et pungi fenomeni Eesti subkultuurides ei saa Nõukogude ajal kindlasti üle hinnata: kui läänes oli punk kapitalismi vastu, siis Eestis sotsialismi vastu.3 Eestis kaua ning jõudsalt levinud „pungi-herpes“4 oli ja on eelkõige elustiililiikumine, millest sai 1980. aastate lõpuks Eesti kõige levinum subkultuur. Samal ajal tuleb tähele panna, et eriti Nõukogude ajal ei käinud punkelustiiliga tingimata kaasas ainult punkmuusika, sest kuulati kõike seda, mida toona kätte saadi (sh ka roki eri vorme). Just seetõttu oligi Davidjantsi ettekande keskmes sama palju ajastu üldine vaimsus ja mõttelaad, mis võimaldas astuda sammu muusikast kaugemale ning seeläbi aduda paremini tervikpilti.
Subkultuuridest võrsuva muusika kohta tõi näiteid ka leedu päritolu USA muusikateadlane Živilė Arnašiūtė ettekandes „Mythologizing Independence: Lithuania’s Reverberating Singing Revolution“ ehk „Iseseisvuse müüdistamine: Leedu helisev laulev revolutsioon“. Kui Eestis sai pungist omamoodi vabaduse sümbol, siis Leedus oli laulva revolutsiooni alustala hoopiski rokkmuusika, milles väljendusid rahvusliku iseseisvuse püüdlus, isikliku vabaduse ihalus ja ka loominguline väljendusvabadus.5 Arnašiūtė tegi ettekandes põhjaliku sissevaate Leedu rokkmuusika arengusse ja ühtlasi ka selle olukorda tänapäeval, käsitledes ka selle tähtsat rolli laulva revolutsiooni ajal ja selle järelmõju. Olulise tendentsina tõi ta välja tänapäeval üha kasvava huvi nõukogude muusika ja esteetika vastu pärast iseseisvumist sündinud põlvkondade hulgas. Hoolimata vanemate räägitust ja koolitunnis õpitust asetavad noored tema sõnul Nõukogude aega vaadeldes selle keskmesse esteetilise väärtuse, mitte traumaatilise kogemuse.
Niisiis, Nõukogude aja retrospektiiv võib lähtuvalt generatsioonist olla vägagi isesugune. Kui nooremad põlvkonnad avastavad epateerivaid subkultuure ning leiavad ajastu võlu ka toona kantud riietes, siis vanemate generatsioonide nostalgia on sageli tunduvalt mõrkjama maiguga. Ometi on tähtis, et nostalgia kui kultuuriressurss ja strateegia kerkib sageli esile kiirenenud elurütmiga perioodidel ning ajaloo pöördehetkedel, toimides seega omamoodi kaitsemehhanismina.6 See kehtib ka postsovetliku Eesti kohta, kus „nostalgiat kui transideoloogilist nähtust kasutavad riik, poliitilised ning kommertsinstitutsioonid tarbitava identiteedi loomiseks ja levitamiseks“.7 Praegu on küll raske öelda, kas ja kui suurt kaitsemehhanismi rolli mängib Nõukogude või postsovetliku aja meenutamisel nostalgia, ent kindlasti on sellel oma koht ka muusikakultuuris. Näiteks muusikateadlane Johann Van Niekerk vaatles nostalgiat nii seest- kui ka väljastpoolt oma ettekandes „Trauma Tourism and the Singing Revolution: A Choral Case Study“ ehk „Traumaturism ja laulev revolutsioon. Koorimuusika juhtumiuuring“, kus ta analüüsis laulva revolutsiooni kohta kollektiivses kultuurimälus, lähtudes Baltimaade traumaturismi nähtusest. Ettekande keskmes oli idee, mille kohaselt Maureen Castle Tusty ja James Tusty filmi „Laulev revolutsioon“8 ilmumisega sai alguse laulva revolutsiooni pärandil põhinev kooriturism, mis on teatavatest aspektidest vaadeldav ka traumaturismina.
Kui tulla tagasi identiteedi juurde, ei saa aga mööda tõsiasjast, et eestlaste rahvusliku identiteedi üks komponente on muusika, sealhulgas laulupeod. Van Niekerk tõi välja, et kuna igasugune identiteet on võrdlemisi isiklik ja seega habras teema, ei pruugi kõik eestlased (ka lätlased ja leedulased) tingimata aktsepteerida mujalt pärit inimeste (kommertslikku) huvi näiteks laulupidude või laulva revolutsiooni vastu. Teisisõnu, kuna paljudele baltimaalastele seostuvad need sündmused valusate mälestustega, on see, et laulupeole tulevad välismaalased, justkui traumaturismi ilming. See kõik jääb muidugi vaieldavaks ning kindlasti ka individuaalseks, ent sellegipoolest oli Van Niekerki vaade muusikale kui mälupaigale põnev ja omapärane.
Kuigi paljudes ettekannetes käsitleti erisuguseid identiteedi vorme, jäi konverentsi lõpus kõlama mõte (rahvusliku) kollektiivse- või rühmaidentiteedi järkjärgulisest kadumisest. Eelkõige räägiti sellest muusika kontekstis ning tingitud on see üleilmastumisest ja subkultuuride mitmekesisusest. Teatud mõttes on see õigustatud, kui mõelda näiteks aja- või rahvavaimule, mis on mingil määral tõesti hääbumas, sest (vähemalt Baltimaades) pole enam põhjust nii tugevalt muusika kaudu oma vabadusiha väljendada ega rahvuslikku kuuluvustunnet süvendada. Ka muusikat ennast on järjest keerulisem määratleda, sest on järjest segasem, kust ja milliste impulsside ajel on mingi stiil või liikumine alguse saanud. Seepärast on kindlasti ajastu- ja asjakohane lähemalt uurida, kuidas on nõukogude ning postsovetlik kultuuripärand mõjutanud ning senimaani mõjutab Baltimaades viljeletavat muusikat. Kuigi kõnealune konverents oli sel teekonnal üks esimesi samme, väärib ja vajab see uurimissuund kindlasti edasiarendamist.
1 Carl Dahlhaus, Rahvuslikkuse idee muusikas. – TMK 1999 nr 3, lk 62.
4 Airi-Liina Allaste, Subkultuurid: elustiilide uurimused. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013, lk 79.
5 Põhjalikum ülevaade filmis „How We Played the Revolution“, Giedrė Žickytė, 2012.
6 Anu Kannike, Aja kodustamine: nostalgia privaatsfääris. – Nullindate kultuur I: teise laine tulemine. Koost Aili Aarelaid-Tart. Tartu Ülikooli Kirjastus 2012, lk 124.
7 Samas.
8 „The Singing Revolution“, Maureen Castle Tusty ja James Tusty, 2006.
9 „Kaip mes žaidėme revoliuciją“ / „How We Played the Revolution“, Giedrė Žickytė, 2012.
