Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi näitus „Naisteta küla“
Debüüdiauhinnaga pärjati Sanna Kartau
Sanna Kartau luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“
Joonas Veelmaa luulekogu „Alaska“
laste ja noorte muusikafestival „Big Bang“
autorikontsert „Avasta! Helilooja Valentõn Sõlvestrov 85“
Tallinna Linnateatri „Regina madre“
Kunstiteadlane Mai Levin (1942) on truu inimene: tema koduelu on kulgenud Nõmmel, tööelu 1961. aastast pensionile jäämiseni Eesti kunstimuuseumis, teaduri, graafikaosakonna juhataja, teadusdirektori, peaspetsialistina. Ta on läbinisti pühendunud eesti kunstile – suurtele klassikutele Eduard Wiiraltile ja Kristjan Rauale, aga on uurinud ka suurest kunstiajaloost välja jäänud teemasid ja autoreid. Levin pälvis tänavu Kristjan Raua kunstipreemia Kristjan Raua monograafia eest. See on tal teine Kristjan Raua preemia: esimese sai 1999. aastal Eduard Wiiralti monograafia eest. 2007. aastal autasustati teda riigi kultuuripreemiaga näituste „Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud“ ja „Vene valitsejad. Valitsejaportreed Eesti kunstikogudest“ ning näitusekataloogide eest. Kristjan Raua preemia ei olnud Mai Levinil tänavu ainuke kolleegide tunnustus: talle anti ka kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu aastaauhind. Mai Levin ei tööta küll enam kunstimuuseumis, kuid ta on professionaalselt tegus endiselt. Äsja valmis tal Nikolai Kormašovi monograafia käsikiri ning ta kirjutab siiani kunstikriitikat, tutvustab kunstnikke ja kunsti ajakirjanduses.
Raamatute hinnad küll kerkivad, kuid buum jätkub. Ka kunstiraamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem, nende seas on tähtis koht monograafiatel. Tõsi, mõned on artiklikogumikud – monograafiale pinda ette valmistavad väljaanded, kuid kunstnikust ja tema loomingust saab neistki ülevaate. Milline on meie kunstimonograafiate, kunstniku elu ja loomingu süvauuringute seis? Kas neid on piisavalt? Või juba liiga palju?
Üks asi on soovunelmad, teine aga tegelikkus ja materiaalsed võimalused. Väga lahe see olukord ei ole. Napib ka kirjutajaid, sest häid kunstnikke on palju.
Monumentide puhul on kõne all olnud ka valikuküsimus: ei ole vaja huupi monumente püstitada, vaid mõelda läbi, kes sellist esiletõstmist väärivad. Kas peaks ka monograafiate puhul selle peale mõtlema? Iseäranis, kui kirjutajaid on vähe ja vahendeid napib. Millest lähtuda? Valdkonnast – näiteks graafikutel on olukord hea, skulptorite puhul aga napib? Või soolisest tasakaalust? Või kunstniku mõtteviisist – avangardistid on kaetud, traditsionalistid vaeslapse osas? Või vastupidi?
Kui mõelda näiteks skulptuuri peale, siis Anton Starkopf vajab hädasti monograafiat. Tema mõju on eesti skulptuuri arengule võimas olnud, kunstnikuna on ta väga huvitav, mulle imponeerib tema kujundliku mõtlemise kultuur. Ei saa öelda, et Starkopfist ei ole midagi ilmunud: Tartu kunstimuuseumis anti omal ajal välja kataloog, on Moskva kunstiajaloolase Tšervonnaja raamatuke. Kuid ühes korralikus kunstniku monograafias peab olema kvaliteetseid pilte, kunstnikuteose repro peab mõjuma. Tekst on küll tähtis, aga visuaal, kunstiteos peab olema esile tõstetud.
Näiteks Ants Viidalepp on kirjutanud raamatu Johannes Võerahansust, ega see ju halb ole, midagi sai sellega praavitatud, aga praegu oleks hädasti uut vaja. Tartu kunstimuuseumi kogus leidub tema sümbolistlikke joonistusi, Mart Lepa kogus Pallase-aegseid portreesid. Need lõid mu lausa pahviks.
Ega Lehti Viiroja Kristjan Raua käsitlus kaota oma tähtsust, kui nüüd ilmus Rauast uus monograafia. Aeg läheb edasi, vaatepunktid muutuvad, töid tuleb tänu kunstiturule erakogudest välja. Kui faktilist materjali koguneb, siis tekib vajadus see uuesti läbi mõelda. Et kunstnikud ka ise oma monograafia väljaandmise taga on, on ainult hea. Pisitasa tuleb monograafiaid juurde teha. Ka kunstnikele, kellel see juba on.
Sa oled üksjagu monograafiaid kirjutanud, iseäranis viimasel ajal. Ikka ja jälle on tulnud välja mõni uus meeskunstniku käsitlus. Kuidas oled uurimisainese valinud?
Töötasin pikka aega Eesti kunstimuuseumis, ka graafikakogu hoidjana. Wiiralti ja Kristjan Rauaga olen paratamatult tegelenud juba 1960ndatest saati. 1965. aastal oli vendade Kristjan ja Paul Raua 100. sünniaastapäeva näitus, mina tegin Kristjan Raua osa. Enne seda oli tema suur Lehti Viiroja koostatud väljapanek. 100. sünniaastapäeva puhul ilmus ka kataloog, küll mõni aeg hiljem, sest Lehti tahtis kõike üle kontrollida. See, et need kaks meest on hästi tähtsad, on mul juba veres. Nad on minuga algusest peale olnud.
Su huvi kaldus Eduard Wiiralti poole. Miks? Oled naljaga pooleks ennast Wiiralti pruudiks nimetanud.
Olen kaevunud tema kirjadesse ja märkmikesse juba nii palju, et mulle tundub, et ta elab siiani, mulle on klaar, kuidas ta on ühte või teise asja suhtunud. Wiiralt on mulle ka isikuna väga sümpaatne, looming meeldib tervikuna. Kuid ta kaebas terviseprobleemide üle juba 1940ndate algul Eestis, hiljem eksiilis väsis. Seda peab arvestama ka loomingu käsitlemisel. Wiiralt tundis oma väärtust ja hoidis kunstilippu kõrgel. Ta oli Andres Tali tüüpi mees. Tellimustöid ei teinud just erilise rõõmuga. Wiiralti meisterlikkus on väga suur, see ei ole aga külm tehnika. Tema tööd on ka kujundlikult väga läbi mõeldud.
Wiiraltiga oled hästi pikalt tegutsenud, sinu põhjalik monograafia ilmus 1998. aastal. Monograafia koostamine on suur töö ja ega sellele ei saa kogu aeg pühenduda, iseäranis, kui on muu töö ka olemas. Kui palju su arusaam ja sellest tingituna ka kirjutamisviis näiteks Wiiraltist monograafia koostamise ajal muutus? Kui palju mõtled ette, kuidas just sellest kunstnikust kirjutada tuleb?
Muuseumis töötades tuleb aastas teha mitu näitust, need nõuavad aega ja energiat. Kunstnikke, kellest olen kataloogi teinud, on poolesaja ümber. Mõtlesin Wiiraltist väitekirja kaitsta. Käisin Aliide Rõude juures ja vaatasin tema Wiiralti kogu üksipulgi läbi. Aga puudu oli kunstniku Rootsis valminud hilislooming ja sealne arhiiv. Ei saa ju tema loomingu käsitlust lõpetada 1940ndate algusega.
Väitekirja saab, iseäranis kui võtta kunstniku loomingust mõni aspekt ja panna see avaramasse konteksti.
Seda küll, aga mulle tundus, et see pole õige ja nii jäigi väitekiri pidama. 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul pääses Wiiralti materjalide juurde Rootsi. Tema pärandustombus ei olnud ainult sõjajärgsed, vaid ka varasemad tööd.
On selge, et iga uus teos annab midagi juurde, aga kui palju muutis pärand Wiiraltist teada olevat pilti?
Seal oli joonistusi, mida kunstnik oli endaga toonud või ka erakogudest tagasi ostnud. Need olid tööd, mida ta ise hindas. Arhiiv, iseäranis märkmikud on üliväärtuslikud.
Kui võtad ette järgmise monograafia, siis kui palju oled mõjutatud sellest, kuidas ajalugu, eeskätt kunstiajalugu, kirjutatakse? Ajaloo, selle sees ka kunstiajaloo kirjutamisviis on viimase paari aastakümne jooksul üksjagu muutunud.
Kui hakata monograafiat kirjutama, siis on selge, et ei saa kunstnikku tema ajast ja ühiskonnast välja lõigata. Tuleb vaadata kõiki seoseid ajas ja ruumis, et kunstnik aegade ahelas kuhugi paigutada. Ühiskonnata hakkama ei saa ja olen püüdnud seda ka avada. Kuid looming tuleb esiplaanil hoida, sest kunst ei ole ainult oma aja illustratsioon. Kunst on subjektiivne, isiksuse spetsiifiline eneseväljendus. Isiksus peab tekstist välja kooruma. Wiiralti 1998. aasta monograafia pole kaugeltki ideaalne. Püüdsin sinna nii palju informatsiooni sisse toppida, kui vähegi sain. Seetõttu jääb see skemaatiliseks. Lahti kirjutamise võimalusi on palju.
Kas sa ise võtaksid veel Wiiralti ette?
Pean kunstnikest lugu, Eesti kunstis ja kunstiajaloos on palju neid, keda tõesti hindan. Teosed on aga nagu lapsed, kes lähevad maailma ja hakkavad elama iseseisvat elu. Teoste tõlgendamine sõltub tõlgendajast. Püüan olla kunstniku suhtes nii empaatiline, kui vähegi võimalik. Kunstisfääris on empaatia väga tähtis. Tunnen, et kunstnik, kellest kirjutama hakkan, seisab minust kõrgemal.
Kui oled monograafia kirjutamise ette võtnud, kas tunned siis iga kunstniku puhul ühtemoodi aukartust ja austust? Kas tuleb ka vahe sisse, et Wiiralt ja Raud on rahvuslik uhkus, aga näiteks Uutmaa mitte-veel-nii-väga?
Mitte niiviisi. Wiiralt muutus vanemas eas virisejaks ja temalgi on oma naljakad küljed. Ta ei olnud näiteks vastuvõtlik moodsale kunstile, oli ka kunstielu suhtes kriitiline.
Richard Uutmaal on palju austajaid. Tema monograafia kirjutamiseks tegi ettepaneku kunstniku tütar Tiina Uutmaa, tema käes on suur isa pärand. Kunstnik ei peagi algul väga sümpaatne olema, aga kui hakata pealispinda kraapima ja õppida loomingut sügavamalt tundma, siis tekib selle vastu suurem huvi. Ikka tahaks objektiivset pilti edasi anda.
Kas monograafiat kirjutades saad kunstniku suhtes kriitiline olla? Kas see on vajalik?
Mul võib olla kriitiline suhe, kuid monograafia kirjutamisel püüan leida positiivseid noote. See tuleb mul vist muuseumitööst, sest olen harjunud kunsti populariseerima, publikule lähemale tooma. Olen veendunud, et ka „väiksemaid“ tegijaid tuleb uurida, nemadki on monograafia ära teeninud. Võtame või XX sajandi alguse kunstnikud, kes noorelt surid. Nende looming on vähene, aga see oli omas ajas ja on ka praegu huvitav. Näiteks Uurits, Lukk, Mülber. Nendeta oleks XX sajandi alguse kunst meil hoopis vaesem olnud.
Kuidas on sul Ants Laikmaaga suhe? Kas sa temast ei ole tahtnud raamatut kirjutada?
Olen temaga isegi tegelenud. Ta oli väga hea pastellimaalija, õpetas ka oma õpilased selles tehnikas välja. Pastell sobis tema loomingule ja see oli 1920ndatel ja 1930ndatel väga populaarne. Õli- ja temperatehnikat peetakse maaliks, pastelli aga mitte.
Kui palju sa kunstnikust kirjutades mõtled väljendusvahendite ja tehniliste nüansside peale?
Tehnikatest ei tohi mööda minna, kuid tänapäeval on piirid ähmasemad, kõige tähtsam on sõnum ja idee, žanr ja väljendusvahendid, esteetika on kõrvale jäetud või pole enam nii oluline. Praegu kiputakse mõnda tööd esile tõstma ja teise kohta ütlema „jama“. Selles pole midagi ebatavalist, see on normaalne protsess. Eks me kaota kogu aeg ka midagi head, näiteks suhetes loodusega, vahest ka perekonnas, aga teiselt poolt läheb midagi ka paremaks. (Naerab selle peale.)
Kuidas sul on raamatute juures kujundajatega koostöö sujunud? Kas oled ise saanud kujundaja valida?
Wiiralti, nagu ka Kristjan Raua monograafia puhul tahtsin kujundajaks Andres Tali. Usaldan teda. Meil Taliga probleeme ei tekkinud, tema vahelehtedest olin lausa vaimustuses. Külli Kaatsiga oli meil Köleri monograafia puhul väga hea koostöö, vaatasime kujunduse koos lehekülg lehekülje haaval läbi. Tiit Jürnaga istusime koos Kristjan ja Paul Raua kataloogi juures. Minu meelest kukkus see hästi välja. Vanasti kujundas Heino Kersna paljusid Tallinna kunstimuuseumi väljaandeid. Kirjutajal peab olema ettekujutus, mida ta tahab raamatusse panna ja kuhu milline pilt peaks tulema, üldine väljanägemine, proportsioonid ja muu selline on kunstniku otsustada. Mul on kujundajatega vedanud.
Sinu professionaalne elu kulges suuresti Eesti kunstimuuseumis. Kas muuseumis töötamine aitab kaasa kunstiajaloolase arengule, potentsiaali väljatulemisele või surub liialt raamidesse?
Kui 1960ndatel hakati ajaloo instituudi kunstiajaloo sektoris koostama Eesti kunsti ajalugu, siis kunstimuuseumides – nii Tallinnas kui ka Tartus – korraldati hästi tihedalt kunstnike isikunäitusi. Need olid nende kunstnike esimesed monograafilised väljapanekud. Sellest oli kunstiajaloo kirjutamisel hästi palju kasu. Eks ka praegu tehakse sedalaadi näitusi. Polegi tähtis, kas need on hiiglasuured ja põhjalikud, ka väikestest on kunstiajaloost selgema pildi saamisel palju abi. Võtame või Juta Kivimäe koostatud Endel Kübarsepa ja Linda Sõbra näituse. Ka uues kunstiajaloos kajastub muuseumide monograafiline näitusetegevus.
Kui nüüd tagasi vaadata, kas oleksid tahtnud valida teistsuguse karjääri? Pühenduda teaduslikus uurimisasutuses kunstiteadusele? Õpetada kõrgkoolis?
Muuseum oli mulle õige koht. Ma polegi teadlasetüüp: ei viitsi teooriatesse süveneda. Mul on neist aimus, kunagi Euroülikoolis tuli neist ka rääkida, püüdsin teha seda lihtsalt ja oma sõnadega, just nii, nagu neist aru sain. Mul on tunne, et suured filosoofid ja esteetikud on ühel ajal tõusulainel ja siis nad õnnelikult unustatakse. Tulevad järgmised ja nendegi käsi käib samuti. Kui vaadata näiteks Juri Lotmani pärandit, siis ta oli erakordselt erudeeritud. Eriti, mis puudutab vene kirjanduse kuldaega, Puškinit tagasi- ja edasivaates koos ühiskondliku tausta, vaimse atmosfääri ja väliskontaktidega. Kui tahta luua üldistusi, siis peab vähemalt üks ajastu olema peensusteni käpas. Alles siis tekivad seosed ja üldistused on pädevad. Ei saa minna materjali kallale teooriast lähtudes, vaid materjal peab dikteerima teooria. Kuigi ka praeguse aja teooriaid tuleb tunda.
Kui palju on muuseumitööd mõjutanud selle juht? Tallinna kunstimuuseumi puhul räägiti Inge Tedrest ja tema ajast, Tartu puhul Vaike Tiigist.
Kindlasti mõjutab juht muuseumi tööd, aga ka valitsev atmosfäär. 1950ndate algul ei oleks Teder üldse löögile pääsenud. Inge Teder oli igas mõttes tubli, 1960ndate lõpul ja iseäranis 1970ndatel hakkas muuseumi tulema ka Tartu ülikoolist uusi häid tegijaid: Jüri Kuuskemaa, Eha Komissarov, Tiina Abel. Olen ka ise Tartu ülikooli taustaga, kunstiajaloo õpetus oli seal, nagu oli, ma ei ütle midagi halba professor Voldemar Vaga kohta. Ta oli imponeeriv isiksus. Suuremal määral tuli aga ise õppida. Arvan, et humanitaarias ongi iseõppimine väga tähtis. Kui mõelda Evi Pihlaku, Helena Ristheina või Anu Liivaku peale, kellel on Peterburi haridus, siis sealne olukord oli ideaalsem: Ermitaaž oli käepärast, 1970ndatel hakkas tulema ka huvitavaid välisnäitusi, eri epohhe õpetasid erinevad õppejõud, kellest nii mõnigi oli seotud Ermitaaži kogudega, ei tohi unustada ka Ermitaaži suurepärast raamatukogu. Sellest üksinda jääb aga väheks, palju loeb üldine õhustik. Nii ei saa ka muuseumi direktor üksi midagi teha, töötajad on sama tähtsad. Inge Tedre õlgadele langes filiaalide loomine: Niguliste, tarbekunstimuuseum, Adamson-Ericu muuseum, ka Kristjan Raua majamuuseum. 1990ndateks ta lihtsalt väsis ära. Ajavaim ja -ootused olid teised. Siis tuli Marika Valk ja oli sellal direktorina väga õige inimene. See oli dünaamiline aeg. Ka praegused noored on väga tublid. Kui mõelda kas või Elnara Taidre või Liisa Kaljula peale. Greta Koppeli Michel Sittowi näitus oli sajandi tegu. Mul on huvitav seda kõike jälgida.
Kas muuseumis oli huvitav töötada?
Muidugi oli. Koormus oli paras, vahel kolleegid küll nurisesid, et jälle tuleb tuld kustutada, aga mis seal siis ikka, lõbusam oligi. Muuseum on elav koht. Kui mõelda kunstiharidustöö peale, siis meid visati nagu kassipoegi vette, aga välja ujusime. Mul tekkisid head sidemed Saaremaaga, iseäranis Kuressaare kunstiklubiga. Graafikakogu hoidjana hakkasin nõudma uusi ruume, ega Inge Teder vaadanud algul just hea pilguga selle peale. Koos tollase peavarahoidja Milvi Kuldnaga tassisime raamid alla keldrisse, et ruumi juurde saada. Restauraator Erik Põld oli selle peale väga pahane. Aga ega midagi, kogule tehti uued aknad, sest Kadrioru lossi aknad olid veel 1930ndatest, Pätsu ajast. Aknaraamid olid täiesti mädanenud.
Sa oled praegugi veel seotud kahe eraalgatusliku kunstiinstitutsiooniga – Haapsalu Evald Okka muuseumi ja Pärnu uue kunsti muuseumiga. Oled seal kureerinud näitusi, aidanud programmi kokku panna.
Pärnu muuseumi toetan igati: Pärnus käib palju turiste, Mark Soosaar on erakordselt hakkaja mees. Teist temasugust entusiasti on raske leida.
Okka muuseum on Haapsalus omal kohal, tore, et perekond, eelkõige noor põlvkond on selle taga. Nad on ise hakkajad, ideedega inimesed, minu roll ei ole kuigi suur. Tore, et seal inimesi käib, sest eks külastajate probleem ole igal pool.
Kuivõrd jälgid praegust kunstielu? Kui palju väljaspool Eestit näitustele jõuad?
Muidugi huvitab, aga ei jõua igale poole minna, arvuti taga tuleb istuda ja üsna kõvasti tööd teha. Igas vallas toimub midagi huvitavat. Kui Köleri monograafiat kirjutasin (ilmus 2019. aastal – R. V.), siis tilkusin palju Peterburis, istusin seal palju raamatukogudes, hoidlates, arhiivides. 2018. aastal käisin Pariisis, kui seal oli Baltimaade sümbolismi näitus. Riia börsi kunstimuuseumi olen külastanud. Ega ma viimasel ajal väga palju ringi tõmmanud ole. Alati on midagi pooleli olnud.
Kas ka praegu on midagi pooleli?
Nikolai Kormašovi monograafia, tekst on enam-vähem valmis, tõlked olemas, kujundus ka, nüüd on silumise aeg. Just rääkisin kujundaja Andrei Kormašoviga, et ülevaatamiseks kokku saada. Palju on uudset materjali, kõigele, mis on Venemaal, ei saanudki jälile. Venemaal on tekkinud palju uusi asutusi, kus korraldatakse küll vana, küll nüüdiskunsti näitusi. Omaaegne kunstifondi kogu on laiali pillutud, andmeid praegu kätte ei saa.
Kui sa nüüd kirjutasid Nikolai Kormašovist, kas pidid tema kunsti käsitlemisel otsima ka uut sõnavara? Tema on ju üks neist, keda on selgelt lahterdatud 1960ndate alguse karmi stiili, siis tulid eksistentsiaalsed teemad, küll nõukogude moodi jne. Suured mõisted, näiteks universum, religioossus jms.
Kormašovil on suhe religiooniga olemas: ta hakkas ikoone koguma, neist tulenev maailmavaade hakkas kindlasti külge. Kormašov oli väga intelligentne, laiade teoreetiliste teadmiste ja suure suhtevõrguga kunstnik. Kuid kunstniku suhe religiooniga on läbi aegade olnud isesugune, isegi ajal, kui kaanon oli selgelt paigas, püüdsid kunstnikud subjektiivsed olla. See tuleb hästi välja näiteks Theophanes Kreeklase puhul. Mul oli kunagi võimalus Novgorodis vaadata tema seinamaali tellingute pealt. Ta trumpab kõik ekspressionistid üle – pintslilöögid on nii vägevad, värvide kooskõla haruldane, lakoonilisus eriline.
Tänavu on meil, kunstiteadlastel-kunstiajaloolastel, eriline aasta: sada aasta tagasi loodi Tartu ülikoolis kunstiajaloo õppetool, sellest peale saab rääkida meie oma kunstiajaloo kirjutamisest, kunstiteadusest. Kuidas hindad kunstiteaduse praegust seisu?
Kunstiteadus on eriline teadus, subjektilt tuleb ja subjektile läheb. Seal on palju subjektiivset, ei saa kehtestada täppisteadusele omaseid reegleid. Sellega tuleb arvestada. Meil on küll mitu nüüdiskunstikeskust, kus saab teavet näituste ja kunstnike kohta, aga kuna on tekkinud suurepärased info salvestamisvõimalused jne, siis peaks kunsti kohta käivat teavet palju rohkem ja kergemini kätte saama. Faktoloogiat saab alati üle kontrollida.
Kunstis vajavad kõik alad uurimist, ka need, mida parasjagu marginaalseks peetakse. Hiljem annavad lüngad ennast tunda. Alati on hea, kui ka peensustest on ülevaade. Lähtuda tuleb põhimõttest, et ükski ajastu ei ole läbinisti hea ega halb või valdkond tähtsusetu. Lai (kunsti)väli laieneb veelgi. Retseptsiooni ei ole küll küllaldaselt, kuid õnneks jääb internetti jälg.
Iga kord, kui statistikaamet avaldab järjekordse jao mulluse rahvaloenduse tulemusi, üllatab see, kui vähe need kõneainet pakuvad. Ajakirjandus vahendab statistikute andmeid ja pressitekste küll tõrgeteta, kuid need kukuvad pärast avaldamist järelkaja tekitamata surnult maha. Näiteks ERRi portaal leiab otsingusõna „rahvaloendus“ 606st tekstist, kuid nende hulgas on tänavusi ainult mõnikümmend ja nii mõneski on rahvaloendust mainitud vaid möödaminnes. Pikemaid hinnangulisi mõtteavaldusi peaaegu ei leidu ja eriti targalt on vagusi need, kelle tegevusel peaks tulemustele oletatavalt mingi mõju olema.
Statistikutele on andmed neutraalse loomuga, poliitikutele aga ei tohiks need seda olla, kui lähtuda põhiseadusse kirja pandud eeldusest, et kodanike valitud esinduskogudes langetatakse otsuseid, millel on tagajärjed. Seega peaks igaüks, kes riigikogus või valitsuses on mõne otsuse langetamisel osalenud, andnud oma hääle mõne seaduse poolt või vastu, endalt rahvaloenduse andmeid vaadates küsima, kas pilt meeldib või ei meeldi. Mõlemal puhul peaks ka mõtisklema selle üle, kas mõõdetud tulemus, võrdlus varasemate loendustega ja suundumused on mingi poliitika rakendamise tagajärg või on tegu kõigi inimeste vaba valiku summaga, mida otsustajad suunata ei saa.
Mõistagi peaksid otsustajad olema kursis ka kiirstatistikaga vähemasti valdkonnas, millele nad on spetsialiseerunud, kuid korra kümne aasta tagant saadud rahvaloendusandmed kannavad endas palju põhjapanevamaid sõnumeid.
Statistikaameti viimastes avaldatud andmetes kajastub Eesti elanike siseränne. Samas maakonnas, kus kümne aasta eest, elab kolmveerand Eesti elanikest. Ülejäänud neljandik ei olnud eelmise rahvaloenduse ajal veel sündinud või on praegusesse elupaika rännanud mõnest teisest maakonnast või välismaalt. Omavalitsuste arvestuses on paikseid umbes 2/3. Selgema pildi rahvastiku liikumisest saab, kui võtta arvesse ainult need 1,12 miljonit elanikku, kes olid kümne aasta eest olemas ja toona ära loendati. Sel juhul saame tulemuseks, et üle maakonna piiri on liikunud ehk vahetanud registreeritud elukohta kümnendik elanikest.
Kas seda on palju või vähe ja kas see on hea või halb? Ei ole mingi üllatus, et siserändest on absoluutarvudes enim võitnud Harjumaa ja kõige rohkem kaotanud Ida-Virumaa. Riigikogu valimiste keeles öeldes on Harjumaa (koos Tallinnaga) võitnud juurde kaks mandaati, mis võib mõjutada otsuste veelgi pealinnakesksemaks muutumist. Ida-Virumaa elanikud ja eriti sealsetes linnades – need, kes alles – on aga maakondade võrdluses kõige paiksemad. See fakt omakorda sunnib küsima, kas nad on oma elukohaga rahul või ei ole lihtsalt suutelised paremasse paika kolima.
Värvi lisamiseks tsiteerin statistikaameti teksti: „Kõige rohkem on samaks jäänud Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanikkond. See tähendab, et nendesse omavalitsustesse sünnib keskmisest vähem inimesi ja nendesse ka rändab keskmisest vähem inimesi. Nii moodustubki Narva elanikkond 82% ulatuses inimestest, kes elasid seal juba 2011. aastal. Teiselt poolt vaatab vastu aga Rae vald, kus 2011. aastal elas vaid 45% seal praegu elavast elanikkonnast. Arvestades Rae valla sisserännet soodustavat asukohta Tallinna külje all ja riigi üht suurimat noorte perede osakaalu rahvastikus, tundub selline asetus pingereas täiesti loogiline.“
Loogiline tagajärg loomulikult, kuid asukoht ise ei tee midagi. Inimesed paneb liikuma soov elada paremini ning selle, kus on parem olgu eluaseme, töökoha ja sissetuleku või avalike teenuste kättesaadavuse poolest, kujundab suurel määral riigi keskvõim oma poliitika ja otsustega. Või siis otsustamatusega, mis laseb rahvastikuga seotul isevoolu minna.
Juba paar nädalat on ühiskonna tähelepanu keskmes need mõnikümmend Nursipalu kandi inimest, keda tahetakse riigikaitse huvides ehk kaitseväe harjutusala ulatusliku laiendamise kava tõttu sunniviisiliselt ümber asustada. Neile, kellelt nende senine elukoht, maad ja majad ära võetakse, on lubatud õiglast tasu turuhinnas, millele lisandub hüvitis emotsionaalsete kannatuste eest. Nursipalus tegutseb riik väga sirgjooneliselt ja otsusekindlalt, küll pehmete sõnade, aga seda toorema jõuga. Kui ilmnevad riigikaitse vajadused, kui kaalul on julgeolek, siis kõigepealt otsustatakse ning seejärel võib soovi korral ka arutada, kuid otsust see ei muuda.
Nursipalus tekitatud sundrändajad on siiski ainult komakoht kogu riigi siserändes. Kas saab kindla peale väita, et kõigil muudel siserände juhtudel on tegu olnud inimeste vabatahtliku otsusega? Või on elukoha vahetajad olnud samasuguses valikuta sundseisus, mille on, olgugi ehk kaude, põhjustanud seesama riigivõim? Kas ei peaks kohtlema võrdselt kõiki, sest kallist kodust kaugele minnakse pea alati kurvalt? Mitte et riigikaitse raha eest peaks kõigilt kinnisvara ära ostma, mis oleks vähemasti ääremaadel, kus kinnisvaral niikuinii mõistlikku hinda ei ole, isegi suhteliselt odav ettevõtmine. Las see omand jääb, aga emotsionaalse kahju peaks ikka hüvitama, kui selline kahju õnnestub kohtukindlalt tuvastada. Siin on ainet universaalteenuse loomiseks, sest siserändes osaleb igal aastal terve protsent rahvastikust. Parlament peaks mõistagi otsustama, kas igaühe emotsioonidel on võrdne hind või tuletatakse see protsendina kinnisvara hinnast. Ja selgi juhul: miks just 20%, nagu kaitseministeerium praegu Nursipalu rahvale pakub?
Absurd absurdiks, kuid siserände põhjused peaksid otsustajatele ikkagi selged olema. Nagu ka see, millist rolli mängib riigivõim siserände põhjustajana. Eeskätt peaksid oma arusaamu tehtust ja tegemata jäetust selgitama valimisteks valmistuvad erakonnad. Lihtsaimast ja meeldivaimast alustades oleks kena kuulda, kas riigikogu liikmete ja fraktsioonide nn regionaalinvesteeringuna üle maa laiali puistatav pisku, mis saab riigieelarvest kõige enam tähelepanu, on mingis tuvastatavas põhjuslikus seoses siserände näitajatega. Kui see harjutus tehtud, peab käsile võtma kõik riigieelarve read, olgu need pealegi ebaselgust täis ja suure tõlgendamisruumiga.
Näiteks, kas elanikele tasuta ühistransport (õigupoolest rahastatakse seda küll riigi ühiskassast) ikka soodustab hajaasustust ja elu ääremaadel? Või puudub sel kulutusel mõju? Või kui siseränne näitab, et iga tasuta buss toob maalt rohkem inimesi ära, kui sinna tagasi viib, siis kas ei peaks sellest maaelu laastavast poliitikast päevapealt loobuma? Sama kehtib riigieelarve iga kulurea kohta üldpõhimõttel, et viljatut kulu ei tohi kanda üheski avaliku võimu kätte usaldatud valdkonnas, olgu jutt haridusest, maanteedest, põllumajandusest või ka kultuuriasutustest. Sotsiaalteadustes peetakse seost tugevaks, kui korrelatsioonikordaja absoluutväärtus on 0,5 või enam. Mitu riigieelarve rida (rahastus ja põhjendus) selle lati ületaks?
Erakondadel ei pruugi olla jõudu ja oskusi kõige läbiarvutamiseks. Kuid seegi ei ole valimisedu hävitav ületamatu takistus, sest võib ka deklareerida, et siseränne ehk inimeste vaba liikumine ning elu- ja töökoha valik ei ole üldse riigi asi. Sel juhul on valitsus mõne maakonna inimtühjaks jooksmise vaatemängus ainult kalli pileti lunastanud pealtvaataja, kelle ülesanne on huilata ja plaksutada, mitte rahastada. Mõni erakond, kelle põhivalijaskond elab linnades või vähemasti unistab linlaseks saamisest, võiks ka kuulutada, et siserände trendid ongi meeldivad ja õige suuna (linnastumise) toetamist peab kasvavas tempos jätkama. Oleks hulga selgem jutt kui praeguste valimisloosungite summa: kindlates kätes Eesti julgelt inimeste heaks päästmine aateliselt, muutusi tuues ja kindlustunnet tekitavalt.
Minu armas Lõuna-Eesti vanaema, kellel on alati varnast võtta tuhandeid lugusid ja võrokeelseid vanasõnu, vastab mu küsimusele selle kohta, milline on elu, joonistades käega õhku rästiku siksakki. Üles-alla. Vanaema selgitab, et elus tuleb ette tõusu- ja mõõnaperioode, mil tuleb olla kannatlik, sest iga tõus pöörab varsti languseks ja iga langus jälle tõusuks. Vanaema on veendunud, et heal ajal ei tasu kunagi liiga uhkeks minna või raskel ajal juba ette raskustele alla anda. Kõik muutub. Tuleb ainult vastu pidada. Vanaema teab, et raskel ajal tuleb mõelda headele asjadele, mitte mineviku ebaõnnestumistele. Ta itsitab kelmikalt: „Kui sinno visatass ussest vällä, siis tulõ aknast sisse.“* Eks ole!
Elu keerdkäigud tekitavad aeg-ajalt inimeste plaanides pause. See on paratamatu. Pauside ajal tasub olla kannatlik ja oodata. Pause võib veeta lõbusalt ja seltskondlikult, eraklikult ja endasse pööratult või keskendunult midagi uut ehitades. Paus vastandub argirutiinile, milles ollakse harjunud elama, enne kui oma ellu on paus võetud või mõni ootamatu paus on kuidagi ise ellu sisse murdnud.
Mõnel melanhoolsemal inimesel on pealesunnitud pausi ajal tervislik värskendada end tähenduslike inimsuhetega, koos naermise ja koos tegemisega. Eriti mustas augus istudes on aga vaja abi küsida ja see on täiesti okei. Üksinda ei pea elus jaksama kõiki koormaid vedada. Tasub võtta aega puhata, et jaksaks jälle raskustega rinda pista. Õigel ajal lahendamata mured kipuvad venitades üle pea kasvama. Keegi ei pea tundma end üksi ja kurvana.
Mõnel inimesel, kes upub pealiskaudse, tiheda suhtlemise ja koormavate kohustuste sisse, on aga vaja teha paus ja veeta see omaette. Sõita maale metsa või mere vaikusse või lausa välismaale, et olla lõpuks iseendaga ja ilmakärast puhata. Kuulda oma mõtteid ja unistusi, koguda jõudu. Pausid võivad olla ka lühiajalised. Võib teha pausi õues jalutamiseks, et vaadata taevast, jälgida linde, loomi või teisi inimesi, või kosutava kohvi- või sirutamispausi tööl. Pausi on mõnikord vaja ka ühismeediast ja ülemäärasest uudiste lugemisest.
Kuna raskete aegadega hakkamasaamisel on vanavanemad oma elutarkusega asendamatud, siis on üks mõnus pausi veetmise viis nendega juttu rääkida. Eesti vanaemad ja vanaisad on tehtud tugevast puust ja pikka aega raskustest läbi murdnud. Sõjad, Nõukogude okupatsioon, iseseisvuse taastanud Eesti vabariik oma sünnivaludes ja majanduskriisid ei ole Eestis vanematele põlvkondadele võimaldanud kuigi stabiilset ja rahulikku elu. Kui ma kunagi imestasin, miks mu vanaemad on õpetanud mulle lapsepõlves nagu muuseas säästlikkust, asjade taaskasutamist, looduse hoidmist ja looduses liikumist ning ellujäämise põhitõdesid, siis nüüd saan aru. Kõiki elutarkusi ei saagi õppida ülikoolis, vaid neid saab teada lapsest peale vanavanemate juttudest ja tegemistest. Mõned käivad vanavanemate salakohtades marju ja seeni korjamas. Mõned teavad aga oma saarlastest vanavanemate kalapüüginippe. Mõni oskab valmistada süüa vanaema vana retsepti järgi ja mõni käib vanaisaga jahil. On ka ooperivanaemad ja autoparandajad vanaisad või ooperivanaisad ja autoparandajad vanaemad.
Neid vanavanemaid ühendab tihti tõik, et nad ei taha eriti minevikust rääkida, või kui räägivad, siis ei räägi nad kunagi kõike. Nad ei räägi tihti oma armulugudest, pettumustest ega okupatsiooniaja jubedustest. Ent kui nad hakkavad kord rääkima, siis tasub neid väga teraselt kuulata. Võib julgelt oletada, et paljudel vanainimestel on sõja- ja okupatsioonitraumad selle raju sõja-aastaga ellu ärganud. Ja paljudel vanainimestel meenuvad ehk ka ilusamad mälestused noorusaja armumistest ja õnnelikest hetkedest. Mõned vanavanemad räägivad oma elu ilusaid ja vahel ka koledaid lugusid, aga teised viivad paraku oma saladused endaga hauda.
Aasta lõpus venivad ööd pikaks, päevad on lühikesed ja hämarad. Üksteist aidata ning pimedal ajal vanaema või vanaisaga juttu puhuda on õige hea mõte.
* „Kui sind visatakse uksest välja, siis ronid aknast tagasi!“
Näib, et Kataris toimub korraga mitu MMi. Üks, kus ulmana kõrbesse kerkinud pilvelõhkujaid katavad hiiglaslikud staarmängijatega plakatid, kus pallurid võidu nimel veel värvi järgi lõhnavatel uhiuutel staadionitel üleinimlikult lihaseid pingutades imesid korda saadavad, fännide joovastus ei tunne piire ja tribüünid rõkkavad. Selline on MM, mida võim, olgu selleks siis FIFA või Katar soovivad maailmale näidata lootuses, et kogu see glamuur sunnib unustama ja kära vaigistab jalgpalliturniiri saatva tumeda varju, kurjakuulutavalt tapahimulise palge, mida iga hinna eest üritatakse varjata.
Sest on veel teinegi MM, kus inimesed nähtamatult orjatööd teevad. Turvamehed, koristajad, müüjad jne, kes mõnekümnesendise tunnipalga eest päevast päeva kaksteist tundi tööd rügavad. Juhtub, et ka söömata-joomata. Sellel MMil tapeti staadionite ja taristu ehitusel ohtlikes ja ebaturvalistes tingimustes umbes 6500 vaestest riikidest pärit väljaõppe ja turvavarustuseta töölist. Neid kasutati Katari ehitustel õigusetute orjadena ja nende surma eest peredele kompensatsiooni ei makstud, kuna Katari võimude väitel surid nad „loomulikku surma“. Katar on omaks võtnud vaid kolm oma hiiglasliku edevusprojektiga seotud surma.
Paradoksaalsel kombel on see vastuolulisus „inimõiguste MMil“ probleemid hästi nähtavale toonud. Tolerantsete ja demokraatlike lääneriikide kodanikud on sattunud vahetult ja silmast silma kokkupuutesse hoopis teistsuguse režiimiga, kus paljud vabadused, mida endastmõistetavaks peetakse, puuduvad.
Ja see on hoopis midagi muud, kui ajalehest lugeda, et inimõiguste ja sõnavabadusega pole sealmail kiita. Nii toobki iga päev Katarist vastikuid uudiseid. Juba enne turniiri avapauku püüti takistada kohale sõitnud ajakirjanike tööd. Walesi koondise taustaliikmetelt ja fännidelt konfiskeeriti staadioniväravas vikerkaarevärvides sümboolika, sama saatus tabas ka vikerkaarevärvides särki kandnud ameerika ajakirjanikku ja sedagi jalkafänni, kes vikerkaarelipuga metroosse püüdis siseneda.
Seitsme Euroopa riigi jalgpallikoondise kaptenil keelati diskrimineerimise vastase ja LGBTQ+ inimeste õigusi toetava „OneLove“ käepaela kandmine. Kõige valusamalt võttis seda Saksamaa, kes kavatseb FIFA keelu spordikohtus vaidlustada ja Saksamaa jalgpallurid katsid enne matši Jaapaniga protesti märgiks käega suu.
Muidugi on eelnev lapsemäng, suhteliselt süütu ja ohutu võimu suunas pika nina näitamine võrreldes Iraani meeskonna võimaliku saatusega, kelle liikmed keeldusid enne mängu Inglismaaga hambad ristis oma hümni laulmisest ja kelle kapten Ehsan Hajsafi lisaks veel ütles, et mängijad on oma rahva poolt. Mis kahtlemata nõuab palju rohkem julgust kui kanda käe peal paela „OneLove“. See on Iraani valitsevad mullad loomulikult marru ajanud. Arvatakse, et Iraani võimud on protestide mahasurumiseks juba mõrvanud 450 ja vangistanud enam kui 15 000 inimest. Tegelik pilt võib hullem olla.
Muidugi on õhus veel ka jalgpalli küsimus. Pole eriline saladus, et jalgpallikultuuri kiht on Kataris õhuke, seda näitas juba avamäng, kui pärast Katari kaotusseisu jäämist tribüünid tühjenesid. Mis saab siis, kui korraldajamaa alagrupist edasi ei pääse? Hoolimata sellest, et Katari palgal olevad nn MMi jalgpallisaadikud on neile maalinud lootusrikka tulevikupildi, kuidas Katar läheb veerandfinaalis kokku Inglismaaga ja võidab. Kui ei lööda ühtegi väravat ega saada turniiritabelisse kirja ainsatki punkti?
Katari kogunenud fännid teavad valusalt omast käest, et kui võim tahab, taganeb ta senistest lubadustest.
Seminar „Üle mere – yli meren. Eesti ja Soome kunstisidemete loomine pikal keskajal“ Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi saalis 14. X, korraldajad Merike Kurisoo (Eesti Kunstimuuseum) ja Elina Räsänen (Helsingi ülikool).
Alustasin kunstiajalooõpinguid 2013. aastal Tartu ülikoolis ja kui jätkasin neid viie aasta pärast Helsingi ülikoolis, pidin tõdema, et minu teadmised Soome keskajast ja keskaegsest kunstist on pinnapealsed, õigupoolest puudulikud. Olin uurinud peamiselt Eesti keskaegset kirikuarhitektuuri ning stiili poolest olid tuttavad Skandinaavia (eelkõige Rootsi ja Gotland) ning Saksa alade kirikud. Samuti on meie keskaja kunsti käsitlevas kirjanduses alati figureerinud Riia toomkirik, ent põhjanaabrite võrdlusmaterjal on olnud harv või lausa olematu. Ka turistina ei hakka Helsingit külastades silma keskaegset või vanemat hoonestust kui 1757. aastal ehitatud kaupmees Sederholmi elamu Senati väljaku ääres. Kui hing ihkab näha midagi varasemat, tuleb sõita ida poole Porvoosse või läände, kus Espoo toomkirikust Turu linnani (ja sealt edasigi) leiab keskaegseid läänetornideta maakivist ja tõrvatud katusega maakirikuid. Tundub, et Eesti ja Soome keskaja kirikute sarnasusest õigupoolest rääkida ei saa.
Seminari eestvedajad
Asi pole siiski pelgalt minu vähestes teadmistes, sest Eesti ja Soome keskaegsetest kunstikontaktidest on räägitud üllatavalt vähe. Viimase aja põnevate uurimisprojektidega seoses on üha enam tähelepanu all olnud Tallinna tähtsus Läänemere piirkonna hiliskeskaegse kunstikeskusena. On hakatud ka uurima, kuidas on Soome lõuna- ja läänekaldal kasutatud Tallinna meistrite teenuseid. Ühepäevasel seminaril „Üle mere – yli meren. Eesti ja Soome kunstisidemete loomine pikal keskajal“ võetigi kokku Eesti ja Soome kunstiajaloolaste viimaste aastate töö ja tõestati, et ka tulevikus on, millest koos rääkida ja mida uurida.1
Eesti ja Soome varajastele kunstikontaktidele pühendatud seminari üks organiseerija oli Eesti Kunstimuuseum eesotsas Merike Kurisoo ja teiste uurijatega, kes on seotud projektiga „Michel Sittow Põhjamaadel? Altarid dialoogis“ („Michel Sittow in the North? Altarpieces in Dialogue“, 2021–2024)2. Selle projekti keskmes on kaks keskaegset retaablit: Tallinna kannatusaltar, mis asub Niguliste muuseumis, ning Bollnäsi püha hõimkonna kappaltar Rootsis. Tallinna kannatusaltari väliste tiibade maalingud on omistatud Michel Sittowile, kes on kahtlemata tuntuim Tallinnas sündinud ja tegutsenud maalikunstnik. Bollnäsi retaabel on tõenäoliselt valminud Tallinnas Sittowi töökojas. Projektis uuritakse ka Tallinna meistrite kunstitöid ning linna rolli kunstikeskusena Läänemere piirkonnas hiliskeskajal.
Seminaripäeva Soome eestvedajaks oli Helsingi ülikooli kunstiajaloodotsent Elina Räsänen, kes juhib ka projekti „Keskaegsed ning uusaja alguse ikonoklasmi jälgedega esemed ja nende fragmendid“ („Kuvakalske.Fragmentation and Iconoclash in Medieval and Early Modern Objects“)3. Projekti raames uuritakse keskaegseid religioosseid esemeid: puuskulptuure, retaableid ja relikviaare, mis on aja jooksul osaliselt kannatada saanud või on neist alles ainult fragmendid. Peamine eesmärk on uurida, kuidas on ajas muutunud pühade esemete tähendus ja funktsioon. Kuigi uuritavad esemed paiknevad peamiselt Soomes, siis on mõnigi neist ilmselt valmistatud Tallinnas. Kummagi projekti puhul ei uurita otseselt Eesti-Soome keskaja kunstisuhteid, ent see teema on teadlaste põhiküsimuste taustal tugevalt esile tulnud. Soome tihedad kontaktid Tallinnaga ja Tallinn kui tähtis hiliskeskaja kunstikeskus, mis mõjutas ka teisel pool Soome lahte asuvaid piirkondi, on senisest teadmisväljast välja jäänud ja üllatavalt uus teemapüstitus.
Siiski on Soome ja Eesti keskaja kunstist kirjutatud. Kõige värskem kirjatöö pärineb ajakirja Tuna selle aasta teisest numbrist, kus Anu Mänd kirjutab lähemalt paarist põnevast näitest, mis annavad tunnistust Eesti-Soome hiliskeskaegsetest kunstikontaktidest.4 Varem on teemat puudutanud Armin Tuulse5 ja Markus Hiekkanen6. Viimane on keskendunud oma artiklis eelkõige keskaegsele kirikuarhitektuurile ning Soome ja Eesti sellekohastele erinevustele. Soome kunstiajaloolane Visa Immonen on 2010. aastal Kunstiteaduslikes Uurimustes ilmunud artiklis muu hulgas välja toonud põhjused, miks on Eesti ja Soome keskajakirjutuses pikka aega teineteisest mööda vaadatud.7 Nimelt jäid Eesti ja Soome kunstiajaloolaste kontaktid Teise maailmasõja eel harvaks ning Nõukogude perioodil olid need väga põgusad. Tähtis on ka meeles pidada, et Soome jagab ühist ajalugu Rootsiga, mistõttu on Soome keskaja kunsti uurijad otsinud võrdlusmaterjali eelkõige Rootsist ja mujalt Skandinaaviast. Eesti varajane kunstiajalugu on aga välja kasvanud baltisakslastest uurijate panusest ning mõistagi toetusid nood eelkõige Saksa kultuuriruumi traditsioonidele. Tartu ülikooli esimesed kunstiajaloo professorid olid rootslased Helge Kjellin ja Sten Karling, kes lähtusid Skandinaavia ja Saksa piirkonnast ja kunstisuhetest.
Kunstiajaloolane kui detektiiv
Teemat kõige värskemalt lahanud Anu Mänd pidas ettekande ka seminaripäeval. Detektiivitöö hõnguga esitluses tõestas ta arhiiviallikate põhjal, et XIV ja XV sajandist peale telliti Soome lahe põhjakalda kirikutesse kunstiteoseid sageli just Tallinna meistritelt. Tallinn oli palju lähemal ja tõenäoliselt ka taskukohasem kui näiteks Lübeck, Visby või mõni teine tuntud läänepoolne kunstikeskus. Peale geograafilise läheduse võib selliste tellimuste taga aimata perekondlikke suhteid ja isiklikke tutvusi: nii mõnegi Soome perekonna liige oli emigreerunud Tallinna või abiellunud sealse meistriga. Kõige põnevam ettekandes esitatud seik puudutab aga Turu toomkiriku vanu kirikukelli, millest üks on tallel Soome rahvusmuuseumi kogus. Mänd on Tallinna arhiivides säilinud kirjavahetuse põhjal välja selgitanud kellade meistri ning osutab, et säilinud kellal kujutatud vapikilp kujutab Tallinna, mitte Turu piiskopkonna vappi, nagu on seni arvatud.
Väga köitev oli ka päeva viimases plokis esinenud Helsingi ülikooli doktorandi Saila Leskineni ettekanne. Tema käsitles Lõuna-Soome Siuntio kiriku puuskulptuure, mida on vaadeldud Michel Sittowi töökoja töödena. Arhiiviallikatest on selge, et Michel Sittow teostas enne 1515. aastat Siuntio kirikule skulptuurid või pildid, ent Siuntio kiriku ja Soome rahvusmuuseumi fondi skulptuurid ei ole siiski Sittowiga seotud. Need algselt altariseina osad pärinevad XVII sajandil Tallinnas tegutsenud meister Tobias Heintze töökojast, Sittowilt tellitud teosed hävisid aga tõenäoliselt kirikut laastanud tulekahjus. Kui lugeja nüüd küsib selle peale „Ja mis siis?“, siis tõepoolest, ega see fakt üksi paljut muudagi. Kahjuks ei suuda ma taasesitada kogu haaravat arutluskäiku, mille osaks said seminaril osalejad. Eelkõige oligi põnev jälgida, kuidas asetuvad õigele kohale pisikesed infokillud, mis on kogutud arhiiviallikatest, kohaajaloost ja teost stiilikriitiliselt analüüsides, ning toovad selgust kogu loosse.
Seega on konkreetseid tõendeid selle kohta, et Soome keskaegsetes kirikutes on olnud Tallinnas valmistatud skulptuure, maale, kirikuhõbedat, retaableid ja ka kirikukelli. Keskajal ja varauusajal oli Tallinna kõige olulisemaks tooraineks paekivi, mida murti Lasnamäel. Tallinna paekivist tehtud ristimiskive, hauaplaate ja isegi portaale (näiteks Turu toomkiriku põhjaportaal) võib leida üle kogu Läänemere piirkonna.
Juba seminaripäeva teisel poolel jõudsin hakata põhjanaabritele kaasa tundma. Meil oli keskajal võimas kunstikeskus Tallinn, aga mis oli soomlastel? Ent minu mure oli ennatlik, sest Helsingi ülikooli doktorandi Katri Vuola ettekandest selgus muu hulgas tõik, et kui Soomes on säilinud keskaegseid puuskulptuure 800–900, siis Eestis on neid kõigest kaheksa. Vuola ettekande eesmärk ei olnud siiski rõhutada Soome skulptuuride arvukust, vaid arutleda selle üle, milliseid puuliike eelistati ning kuidas muutusid traditsioonid keskaegsete kunstikontaktide valguses. Ka mõjus kainestavalt tähelepanek, et Oleviste kiriku tähtvõlvlagi, mis on Eestis harukordne, on Soome kirikuarhitektuuris võrdlemisi tavaline nähtus (näiteks Pernaja, Taivassalo, Sipoo kirik). Panu Savolainen kirjeldaski oma ettekandes esimeste uurimistulemuste põhjal ning tähtvõlvi näitel, kuidas liikusid ehitusuuendused ja ehitusmeistrid siin- ja sealpool lahte.
Soome laht – kas ühendaja või eraldaja?
Riigipiirid, lähiminevik ning muutused ühiskonnas on määratlenud ka kunstiajaloo uurimisvaldkondi ning lähenemisi. On mõistetav, et varasematel kümnenditel on kunstiajaloolased piiritlenud uurimisteemad riigipiiride või mõjupiirkondadega. Kusagile on vaja tõmmata kriips, sest kõike ei ole võimalik uurida. Naabrite ajaloo tundmine avab aga ka meie uurimisteemade puhul nii mõnegi uue ja huvitava konteksti ning vaatenurga.
Arheoloog Tuuli Heinonen tõestas oma ettekandes, et vastupidiselt viimastele kümnenditele oli inimeste tööränne Soome lahe kahe kalda vahel kesk- ja varauusajal teisesuunaline. Arhiiviallikad ja arheoloogilised leiud räägivad Soome talupoegadest, kes tulid Tallinna oma saadustega kauplema ja tööd tegema ning viisid Tallinnast hangitud kaupu koju kaasa. Mitmetele Soome rannikul elavatele talupoegadele oli see peamine sissetulekuallikas.
Praegu saab üle Soome lahe lihtsalt ja mugavalt ning ülemerekontaktid on eestlaste ja soomlaste argielu osa. Viimastel aastatel on taas hoogustunud arutelu Helsingit ja Tallinna ühendava tunneli ning sellega kaasnevate võimaluste teemal. Kui ühest linnast teise jõuaks rongiga umbes poole tunniga, ei oleks enam vahet, kummal pool Soome lahte elada. Siis võiks vabalt elada näiteks Kalamajas ja käia iga päev tööl Espoos või tulla igal teisel pühapäeval Helsingist Tallinna kohvikusse ja loomaeda. Sellest kõigest võib küll alles fantaseerida, ent mõtted on selles suunas mõlgutatud juba aastakümneid.
Keskajal ei olnud tunnelit ja laevareis üle lahe kestis kauem kui kaks tundi. Seminari ettekannetest saadud mulje põhjal võib siiski öelda, et hiliskeskaegne mentaliteet oli tänapäeva omaga sarnane või siis selline, mis hakkab siin kandis valitsema pärast tunneli valmimist. Hiliskeskaegset Läänemere idakallast saab vaadelda üsnagi ühtse alana, mille südames tuksus olulise kunsti- ja majanduskeskusena Tallinn. Keskajal veel rahvuslikust eneseteadvusest kõnelda ei saa. Kuna Tallinnas elas ja töötas palju igasuguseid inimesi ja seal kõneldi mitmeid keeli, ulatus linna mõju kaugemalegi, näiteks teisele poole Soome lahte.
Päeva lõpetavast arutelust jäi kõige selgemini kõlama professor Krista Kodrese mõte, et võiks hoiduda kasutamast sõna „mõju“, sest see tähendab hierarhiat. Kodres pakkus välja sellised sõnad nagu „suhted“, „sidemed“ ja „kontaktid“ ning tema soovitust seminaripäeva ettekannetes ning tutvustavates tekstides ka intuitiivselt või teadlikult ka järgiti. Kuigi Soome kirikutes leidub palju kunstiteoseid, mida saab seostada hiliskeskaegse Tallinna meistritega, ei oleks olnud hiliskeskaegsel Tallinnal kunstikeskusena Soome talupoegade ja jõukate kunstitellijateta sellist kaalu. Samamoodi on ka praegu oluline mõlema riigi kunstiajaloolaste koostöö. Eesti-Soome keskaegsed kunstisidemed võiks uurimisteemana pakkuda ainest veel paljudele seminaridele ja konverentsidele.
1 https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/seminar-ule-mere-yli-meren/
2 https://kunstimuuseum.ekm.ee/teadustegevus/teadusprojektid/michel-sittow-pohjas-altariretaablid-kahekones/
3 https://blogs.helsinki.fi/kuvakalske/
4 Anu Mänd, Eesti-Soome kunstisidemetest keskajal. – Tuna 2022, nr 2.
5 Armin Tuulse, Om konstförbindelserna Estland-Finland under medeltiden. – Suomen Museo 1953.
6 Markus Hiekkanen, Near but far: Finnish and Estonian church architecture in the Middle Ages.– Suomen Museo 1991.
7 Visa Immonen, Medievalisms with a Difference: Estonia and the Finnish Pre-War Tradition of Antiquarian Art History. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2010, nr 3-4.
Hiljuti Tallinna südalinna püstitatud Konstantin Pätsi ausammas on tekitanud laialdast vastukaja. Enamasti on juttu visuaalsest küljest, sellest, kas kuju on ilus või kole, moodne või vanamoodne. Ainest pakub taiese omapärane esteetiline lahendus ja taustal mängib oma osa ilmselt ka Jaak Joala mälestusmärgi saaga. Välisele on keskendutud võib-olla ka seepärast, et Pätsi vastuoluline pärand pole Eestis veel korralikult lahti mõtestatud.
Mõnes artiklis on siiski lähenetud monumendile ka sellest vaatepunktist: Pätsi on kirjeldatud „demokraatia tapjana“, aga väidetud ka vastupidist, et tema tegevust on tagantjärele hinnatud ebaõiglaselt karmilt. Tegelikult vajaks suuremat tähelepanu küsimus, milline õieti oli see poliitiline süsteem, mida hakati looma pärast 1934. aasta 12. märtsi. Räägitakse küll Pätsi-aegsest nn vaikivast ajastust ja autoritaarsest korrast, ent mida see täpsemalt tähendab. Vastus sellele küsimusele aitaks hinnata, kas Pätsi mälestusmärgi avamine sellises vormis ja asukohas on õigustatud või mitte.
Kui 12. märtsi riigipööre oli läbi viidud, ootas Päts riigikogult oma sammudele toetust. 15. märtsist pärineb kuulus „haige rahva“ kõne, kus Päts selgitab riigikogule, et rahvast on tabanud „psüühiline haigus“, mistõttu rahvas vajab rahu. Poliitikaelu või demokraatia „haigusest“ oli tegelikult hakatud kõnelema juba 1930. aastate alguses. Näiteks arst, eugeenik ja poliitik Juhan Vilms, Jüri Vilmsi vend, sedastas juba tol ajal, et demokraatia on haige: „Kui rahvas tahab vabadust, õiglust ja seaduslikkust, siis on praegune demokraatia mõnel pool tühi kott, mis ei taha püsti seista.“ Sarnaste, paljusid kõnetanud mõtete tõttu olid edukad ka vabadussõjalased: uute tegijatena poliitilisel maastikul esitlesid nad ennast mittepoliitilise liikumisena, lipukirjaks populistlik „rahvuslik tervik“ ja mingi uut tüüpi „tõeline“ demokraatia.
Päts oli olnud 1920. aasta liberaalse põhiseaduse häälekamaid kriitikuid juba selle loomisest peale, kuna tema meelest andis see parlamendile liiga palju võimu ja seal puudus parlamendi tasakaalustajana presidendi institutsioon. Pärast mitut luhtunud katset 1920. aasta põhiseadust muuta oli aga just vabadussõjalaste põhiseadusmuudatuse projekt see, mis 1933. aasta oktoobri rahvahääletuse tulemusel vastu võeti ja järgmise aasta jaanuaris kehtima hakkas. Kevadel ootasid ees riigikogu ja riigivanema valimised, enne aga tuli 12. märtsi pööre.
Pätsi riigipööre, selle järel välja kuulutatud üleriigiline kaitseseisukord ja vabadussõjalaste liikumise likvideerimine pälvis esialgu poliitilise eliidi toetuse, kuna vabadussõjalased olid olnud vastumeelsed konkurendid teistelegi parteidele. Kuid kohe alustati ka demokraatlike vabaduste piiramisega.
Ehkki Päts kuulutas kaitseseisukorra ametlikult välja vabadussõjalaste riigipöördekatse ärahoidmiseks ja demokraatia kaitseks, ei ole ajaloolased leidnud tõendeid, et sellist riigipööret oleks 1934. aasta kevadel kavandatud. See on ka loogiline, kuna populaarseid vabadussõjalasi oleks valimistel tõenäoliselt saatnud edu. Ja kuigi 12. märtsile olid eelnenud majandusliku ja põhiseadusliku kriisi aastad ning olukord oli tavapärasest pinevam, ei ole mingit põhjust rääkida Eesti liberaalse demokraatliku süsteemi loomulikust kokkukukkumisest, nagu see ametlikus retoorikas müüdina kinnistus.
Laiendatud kaitseseisukord kuulutati esialgu välja kuueks kuuks ning sellega seoses lükati edasi ka valimised. Kui sügisel kaitseseisukorda taas pikendati, muutusid nii Pätsi varasemad vastased kui ka mõned erakonnakaaslased murelikumaks. Sel ajal, kui riigikogu 28. septembril ja 2. oktoobril kaheks erakorraliseks koosolekuks kokku kutsuti, kritiseerisid mitmed selle liikmed valitsust otsekoheselt. Teravaima sõnavõtuga esines riigikogu liige Mihkel Juhkam, kes teatas: „Ka kaitseseisukord läheb pikapeale nüriks, sest liiga terav nuga ei kõlba igapäevaseks kartulikoorimiseks.“
Küllap taktikalistel põhjustel otsustas Päts erakorralistest koosolekutest ise eemale hoida, andes Eenpalule volituse istungjärk vajadusel lõpetada. Eenpalu seda võimalust tõepoolest kasutas, tuues ametlikuks põhjenduseks, et parlament ei soovi valitsusega koostööd teha. Ta esines ajakirjanikele selgitustega: parlamenti ei saadeta vormiliselt laiali, kuid see jääb „vaikivasse olekusse“ uue parlamendi koosseisu valimiseni. Ühtlasi andis ta teada, et parteide tegevus peatatakse (lõplikult keelati erakondade tegevus ja poliitiliste koosolekute pidamine 1935. aasta märtsis siseministri sundmäärusega nr 21): „See ei tähenda aga mitte seda, et kogu poliitiline tegevus rahva keskel jääb seisma. Kõik organisatsioonid ja isikud, kes pooldavad valitsuse suunda ja ta uuendusi, omavad tegevusvabaduse ka poliitilisel alal, kuna need, kes tahaksid asuda vastasrinda valitsuse üldise riikliku suunaga, peavad vaikima.“ Valitsusringkondade sõnum oli selge: poliitilises sfääris saab tegutseda vaid valitsusmeelses suunas. Samamoodi asuti piirama ajakirjanduse tegevust.
Näiteks siseministri sundmäärus nr 19 nägi ette, et perioodiline trükitoode (ajaleht, ajakiri) „oma sisult, toonilt ja väljendusviisilt peab olema rahva elu ülesehitav ja kasvatav“ ja selles avaldatud pealkirjad valitsuse tegevuse suhtes „koostatud võimalikult jaatavas vormis“. Selliste sisekaitseülema sundmääruste ja kaitseseisukorra seaduse alusel hakati tõepoolest karistusi määrama. Näiteks võis mõnel juhul einelauas peetud eravestlus või perekondlikul õhtul tõstetud toost, kus kritiseeriti valitsust ja kiideti vapse, kaasa tuua isegi paarikuise vanglakaristuse.
Pätsi plaani muuta riigipöörde järel nii põhiseadust kui ka kehtivat poliitilist süsteemi hakati valitsussõbralikus meedias kirjeldama kui suurt riigireformi, mille käigus kogu poliitiline elu tuli „organiseerida“ või „korraldada“ ümber uutel alustel. Seda, milles uus süsteem seisneb, selgitas Päts korduvalt. Näiteks andis ta 1935. aasta 17. jaanuaril Estonia kontsertsaalis peetud programmilises kõnes teada, et Eesti poliitika võiks rajaneda kutseesindustel, mitte poliitilistel erakondadel. Samas kõnes lausus Päts: „Meie ei ole valitsuses mitte võimuhaarajad, vaid meie oleme võimu hooldajad.“
Endale võetud õigus olla riigi või rahva „hooldaja“ tulenes suuresti ilmselt Pätsi riigipeakogemusest Eesti riigi algusaegadel, mil tema juhitud ajutisel valitsusel oli suur võimutäius. Sarnase rolli võttis endale ka Pätsi üks eeskujusid, Poola riigimees Józef Piłsudski, kes oli nooruses kodanikuvabaduste ja demokraatia eest võidelnud, kuid kellest 1926. aastal sai autoritaarse riigipöörde teostaja. Nagu Päts, pettus ka Piłsudski parlamentaarses demokraatias ja erakondades. Temagi retoorikas said keskseks poliitilise elu „tervendamise“ küsimused.
Neile, kes valitsuse tegevust ei toetanud, jäid tegelikult väga ahtad tegevuspiirid. Ka mitmed valitsuse pealtnäha demokraatlikud sammud olid mõeldud vaid ebademokraatliku süsteemi legitimeerimiseks. Näiteks korraldati 1936. aasta veebruaris rahvahääletus saamaks teada, kas rahvas toetab rahvuskogu kokkukutsumist eesmärgiga „vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral töötada välja ja vastu võtta uus Põhiseadus“. Rahvahääletuse tulemus oli positiivne, kuid demokraatliku sammuga oli tegemist siiski vaid näiliselt. Esiteks näitab seda Pätsi äärmiselt kriitiline reaktsioon Tartust saadud negatiivse tulemuse peale: seda, et valitsust ei toetatud just ülikoolilinnas, pidas Päts eriti kahjulikuks ning arvas, et „tuleb leida abinõusid, et Tartu meeleolud terveneksid“. Teiseks oli töö uue põhiseadusega kinniste uste taga alanud juba enne rahvahääletuse läbiviimist. Seega polnud esitatud küsimuses leiduv viide eelmise põhiseaduse võimalikule parandamisele tegelikult enam soositud valikute hulgas, kuigi endine riigivanem Ants Piip seda võimalust veel 1937. aastal rahvuskogus püüdis tõstatada.
Eesti uue põhiseaduse otsene eeskuju oli 1935. aastal vastu võetud Poola n-ö aprillikonstitutsioon. Sellekohaselt koondus jagamatu riigivõim presidendi kätte, kes oli vastutav „jumala ja ajaloo“ ees. Indiviidi põhiõigused olid piiratud „üldise hüvega“ ning indiviidi võimalus mõjutada ühiskondlikku elu tulenes tema panusest üldhüvesse. Poola õigusteadlased propageerisid uue põhiseaduse alusena „ühiselulise solidariteedi“ põhimõtet ja sotsiaalset riiki, mis pidid olema alternatiiviks „läbikukkunud“ liberaaldemokraatiale, mis oli loonud „nõrga“ riigi. Ent see lähenemine vastandus seejuures Saksa või Itaalia stiilis diktatuurile ja „totaalsele“ riigile, mis ei jätnud indiviidile mingit tegevusvabadust. Sunni asemel tuli kasvatada justkui rahvas solidaarsust, kuid tegelikult ehitati solidarismi ja üldise hüve retoorika varjus siiski autoritaarset süsteemi.
Autoritaarse režiimi kriitikute seas on kõige paremini tuntud Tartu opositsiooni, eriti Jaan Tõnissoni tegevus. 1937. ja 1938. aasta põhiseaduse koostamisest kõnelevad ajalooallikad aga näitavad, et vastumeelsust ebademokraatlike tendentside suhtes leidus ka vaikiva ajastu eliidi seas. Komisjoni, mis tegeles uue põhiseaduse eelnõu koostamisega, kuulusid ainult Pätsi valitud või heakskiidetud isikud. Nende seas olid ka Eduard Laaman ja Ado Anderkopp, kes kritiseerisid nii väiksemates ringides kui ka hiljem rahvuskogu ees Poola jäljendamist ning soovitasid võtta eeskuju pigem Soomest ja Tšehhoslovakkiast. Need olid küll „tugevad“ riigid ja Eesti saatusekaaslased, kuid erinevalt Poolast endiselt demokraatlikud. Laaman küsis kriitiliselt Poola põhiseadusele osutades: kes tõlgendab üldist hüve?
1938. aasta alguses kehtima hakanud põhiseadusele, mille lõppvariandis oli Poola eeskujust mõnevõrra kaugenetud, ja uuele kahekojalisele parlamendile vaatamata ei kujunenud 1930. aastate Eestist siiski enam demokraatlikku riiki – seda isegi mitte oma aja arusaamade kohaselt. 1938. aasta poliitilised suundumused olid kõnekad. Demokraatliku opositsiooni kandidaatidel oli küll põhimõtteliselt võimalik kandideerida ja valituks osutuda, kuid nende kampaaniatöö võimalused olid valitsusmeelsete kandidaatidega võrreldes piiratud. 1938. aasta aprillis sündis siseministeeriumi algatusel rida kodanike põhiõigusi piiravaid eriseadusi, nende seas riigihoidja dekreedina välja antud trükiseadus. Sellega keelati nt „perioodilises trükitootes avaldada [—] kirjutisi või kujutisi, mis oma ässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega võivad õhutada vaenu või tekitada lahkhelisid üksikute rahvakihtide, poliitiliste voolude või muude ühiskondlike rühmitiste vahel või muul viisil on kahjulikud ühiselulisele solidariteedile ja rahva ühtlusele“. Selline ebamäärane sõnastus lubas keelustada põhimõtteliselt mis tahes valitsusvastase kriitika. Samuti on siin näha, et Poola päritolu solidarismiretoorika oli jõudnud Eesti poliitilisse ellu.
Sama aasta sügisel pidas Eenpalu Isamaaliidu keskkomitee koosolekul palju vastukaja pälvinud kõne juhitavast demokraatiast. Mitmeid mitteliberaalse demokraatia vorme olid valitsusmeelsed ringkonnad propageerinud varemgi, kõneledes näiteks distsiplineeritud või korrastatud demokraatiast. Eenpalu kõnes sai juhitavast demokraatiast aga tõeline lipukiri. Kõnes avaldas ta ka uuesti tugevat kahtlust, et parteid on parim ühiskonna organiseerimise vorm.
Mis aga olulisim: vahepeal kogunenud parlamendile ja uuele põhiseadusele vaatamata otsustati 1938. aasta sügisel kaitseseisukorda taas pikendada. Seda tehti nüüd juba uue, riigihoidja dekreedina vastu võetud seaduse alusel. Ei Päts ega ka peaministriks valitud Eenpalu teinud katset liikuda edaspidi mingisugusele demokraatlikumale alusele. Ja kuigi väike, ent aktiivne demokraatlik opositsioon võttis riigivolikogus teravalt sõna, siis leheveergudel sellest ei kirjutatud. Veelgi enam, opositsiooni poliitilise tegevuse käsitlemisel võisid olla negatiivsed tagajärjed. Näiteks Päevalehe toimetaja Oskar Mänd sai 1939. aasta algul valida tuhandekroonise trahvi või 60-päevase vanglakaristuse vahel ajakirjas Akadeemia avaldatud artikli „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“ eest. Sõnavabaduse piiramise juriidilise alusena kehtisid endiselt siseministri sundmäärused ja riigipea dekreedid.
Selle kõige valguses võiks küsida: miks otsustati Estonia ette panna monument just vaikiva ajastu aegsele vanale Pätsile, kes oli pidanud samas Estonia saalis kõnesid oma ebademokraatlike sammude õigustuseks? Kui tuua paralleel Jaak Joalale Viljandis püstitatud mälestusmärgiga, mis „laulis“, siis millised oleksid kõned, mida Pätsi pea võiks valjuhääldist kuuldavale tuua? Kas nende sõnum vääriks tänapäeval austust? Leidub seisukohti, nagu olnuks monumendi näol tegu viimaks täidetud tänuvõlaga Pätsile tema teenete eest. Tuleks aga meeles pidada, et ajaloo suurkujude pärand võib olla pahatihti äärmiselt vastuoluline. Ka noorema, Eesti riigi rajamise aegse Pätsi kuju võiks tekitada tema hilisema poliitilise tegevuse valguses lahkarvamusi, kuid seda oleks siiski lihtsam mõista. Ausamba praegune lahendus on problemaatiline ja vajab paremat selgitust.
Diskussioon on aga igal juhul tänuväärne ja seda peaks veelgi julgustama. Tänavaküsitlustes on mõned inimesed uut mälestusmärki kommenteerides öelnud, et tegelikult teavad nad 1930. aastatest liiga vähe, et seisukohta võtta. Ajaloolastel on seega põhjust kirjutada neil teemadel rohkem, sealhulgas avalikkusele. Ühtlasi kutsun üles uutesse sambaprojektidesse kaasama tegevajaloolasi, kellest võib olla ajaloo suurkujude pärandi mõtestamisel abi.
Leo Luksi artiklikogumik „Filosoofia kui looming“ on Luksi enese loodud ja koordineeritava sarja „Vabamõtlejad“ viies raamat. Paraku olen jõudnud peale Luksi kogumiku lähemalt vaadata ainult sarja esimest raamatut, Hasso Krulli „Imelihtsat tulevikku“ (2020), kuid nende kahe põhjal tundub küll, et kui kõrvale jätta mõned mingis mõttes arusaadavadki, eelkõige vormistuslik-formaalsed sünnivaevused, on sarja näol tegemist vägagi tänuväärse ja tarviliku täiendusega Eesti raamatu- ja mõttemaastikul ning muidugi kogu kultuurielus.
Sõna „vabamõtleja“ viitab üldjuhul mõtlejale, kes mõtleb teisiti, kui on parajasti harjumuspärane, kes ei korda juurdunud dogmasid või traditsioonilisi mõttemalle ega ole mõistagi ka mingi (valitseva) ideoloogia hääletoru. Traditsiooniliselt on ateiste peetud kõige suuremateks vabamõtlejateks, tänapäeval on kristlane tihtipeale see, kes peab õigustama oma olemasolu. Dogmad muutuvad, nii et XX sajandi teise poole vabamõtleja võib kergesti olla praegu dogmaatik ja vastupidi. Oma parimal kujul võiks vaba mõtlemine (muidugi sel määral, nagu see on võimalik) olla siiski enamat kui pelgalt reaktsioon, reaktiivne mõtlemine. Kindlasti on see kaugel nüüd valitsevast, kui tahes vabamõtlejalikku nägu tegevast moralismi- ja ideoloogiahüpertroofiast, mis, kui sellesse nakatuda, paneb igaühe kõõritama. Mulle tundub, et Leo Luksi mõtlemine, nii nagu see avaldub vaadeldava kogumiku artikleis, on aktiivne, suhteliselt suveräänne ja moralismist vaba.
Kogumik sisaldab kirjutisi, sealhulgas ka paar vestlust, filosoofiast, kirjandusest ja ühiskonnast. Need on avaldatud ajavahemikul 2003–2020, suurem osa siiski pärast 2010. aastat. Väljaanded, kus artiklid on ilmunud (Delfist ja Eesti Ekspressist kuni Sirbi, Keele ja Kirjanduse ning Akadeemiani), on muidugi nii suunitluse kui ka lugejaskonna poolest võrdlemisi erinevad, mistõttu varieerub ka kogumiku kirjutiste sisuline haare, sügavus, tase ja pikkuski. Kogumik on jaotatud viieks osaks ning iga osa sisaldab viis artiklit: „Filosoofia kui looming“ hõlmab artiklid filosoofia eesmärgi ja olemuse kohta, samuti Luksi nihilismimõtlemise esituse; osas „Tõejärgsusest tõsiselt“ jätkuvad esimese osa teemad, kuid rõhuasetusega lahkarvamuse ja tõejärgsuse mõistel; „Otsustamatuse poliitika“ artikleis on autor keskendunud peamiselt päevapoliitilistele küsimustele, näiteks rahvustele või Eesti riigi mõttele; „Kogumuses“ on esitatud viie raamatu viis arvustust; osas „Ta ilmub siiski“ on puudutatud eelkõige publitseerimise ja akadeemilise kirjutamisega seotud raskusi ning jagatud selles osas mitmeid kasulikke näpunäiteid. Kogumiku lõpetab Leo Luksi luulekogu „Vaene maa“ ilmumise puhul 2018. aastal toimunud põnev vestlus „Vaese maa loomemajanduslaps“ Jaak Urmetiga, andes mõningast aimu ka tema luuleloomingust. Toon siin näiteks üheainsa stroofi, kus väljendub poeedi varjamatu maailmavalu: „Türa, türa, türademaa, / türademaa, siin peab / elama“.
Kogumiku artiklid ei moodusta muidugi ühemõttelist sisulist tervikut, selleks on vaadeldavad teemad liiga mitmekülgsed, kuid ometi on kõikide artiklite puhul selgelt tajutav üks ja sama signatuur – Leo Luks kogu oma mitmetisuses. Mis iseloomustab seda signatuuri? Ma ei süüvi siin Luksi nihilismimõtlemisse ja selle ühte põhipostulaati, kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise käsitusse. Selles osas on mul omad (filosoofilised) kahtlused, mida olen aastaid tagasi juba väljendanud tema „Nihilismi ja kirjanduse“ arvustuses (vt Sirp 20. XI 2015, „Ei-b või ei ei“). Sellegipoolest on tõsi, et Luks on Eestis üks väheseid, kes on nihilismi, tõetuse, tõejärgsuse probleemi (veel enne, kui see viimane sai üleilmselt populaarseks), päris sügavuti lahanud ja teinud vivisektsioonist omad järeldused.
Siin polegi nii oluline, kas nende järelduste ja järeldusmehhanismidega nõustuda või mitte, kuid probleemidele, s.t ühiskonna, kultuuri süvakihtidele, on tarvis pihta saada. See on ikka kõige raskem ja õnnestub kõige harvemini. Selline lähenemine paistab olevat ka üks osa Luksi filosoofiakäsitusest: filosoofia esitab küsimusi, püstitab probleeme, lahendused (lahenduskatsed siiski mitte) on teatud mõttes sekundaarsed (vt nt artiklit „Kas filosoofia suudab meid paremini elama õpetada?“, kus Luksi vastus lühidalt on, et ei – ei suuda.). Kogumiku filosoofiliselt kõige tuumakamad artiklid kindlasti ongi teises alajaotuses „Tõejärgsusest tõsiselt“ paiknevad „Lahkarvamuste staatus tõetus maailmas“ (ilmunud Akadeemias) ja „Tõejärgsusest tõsiselt – tõetus kui nihilismi ajastule vastav intellektuaalne hoiak“ (ilmunud varem Studia Philosophica Estonicas ehk SPEs).
Põnevusega lugesin artiklit „Konstruktiivne tüli“, mis on õigupoolest paar aastat tagasi Sirbis ilmunud arvustus, kus vaatluse alla Rein Raua koostatud raamat „Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid“ (ilmunud 2019). Üksnes pistelise meediajälgijana oli mul nii see debatt, arvustus kui ka raamat ise kahe silma vahele jäänud. Ekskursina tasub märkida, et vähemalt osaliselt võib Luksi kogumikku lugeda ajastu dokumendina: siit saab päris hea ülevaate, millised on olnud eelkõige viimasel kümnel aastal ühiskonnas aktuaalsed küsimused (vt nt artiklit „Palk ilma tööta?“, mis puudutab Õnnepalu ja kirjanikupalka etc.). Kuid tagasi konstruktiivse tüli juurde, sest teema on aktuaalne: sotsiaalkonstruktivism. Raua koostatud kogumikus astuvad esile kaks leeri: sotsiaalkonstruktivismi pooldajad (Raud ise, Aet Annist, Mikko Lagerspetz) ja selle vastased, objektivistid või realistid, nagu Luks neid nimetab (nt Lauri Vahtre, Peeter Espak, Maarja Vaino jne). Luks tunnistab üsna alguses, et lähtuvalt oma filosoofilistest alususkumustest on konstruktivism talle palju hingelähedasem, kuid ometi, tundub, on ta esitanud ka vastasleeri argumendid ja seisukohad suhteliselt neutraalselt, suhteliselt „objektiivselt“, suhteliselt erapooletult ja konstruktiivselt. Polariseerunud ühiskonnas tundub see lausa võlutrikina. Ja seejuures on teinud seda mõtleja, kes on meil kõige teravamalt õõnestanud tõe ja objektiivsuse mõiste. Igatahes võiks see debatt jätkuda. Essentsialismil on ilmselged nõrkused, mida on õigusega armutult rünnatud juba viimased 150 aastat ja kauemgi. Kuid sotsiaalkonstruktivismi, vähemasti selle tugeva vormi nõrkused ei ole väiksemad, kuigi neid on võib-olla vähem teadvustatud. Igatahes tuleks antropotseeni ajal sotsiaalkonstruktivism uuesti mõtestada (kui selline ajastik on meil üldse praegu või on seegi konstruktsioon?). Tundub ju praegu, et loodus (mis asi see on?) maksab nüüd inimesele, inimese konstruktsioonidele, kätte. Muidugi, kõige suuremad kliimaaktivistid on enamasti ka kõige suuremad konstruktivistid – on see paradoks?
Huvitav oli ka lugeda jällegi üht päevakajalist artiklit „Kirjandus ja/või propaganda“. Selle keskmes on (:)kivisildniku „Armuloo prügikast“, mille EKLi Tartu sektsiooni juht Berk Vaher sildistas propagandaks ja seega sobimatuks Tartu Kirjanike Maja luuleõhtul ettekandmiseks. Luks analüüsib suhtelise põhjalikkusega küsimust, kas antud juhul on ikka tõepoolest tegemist propagandaga, ja jõuab järeldusele, et pigem siiski mitte. Seejuures kunstiline tase teosel justkui oleks, vähemasti mitte viletsam kui tema varasematel teostel. (Mainin igaks juhuks, et ei ole ise seda luuleraamatut lugenud.) Pealegi, kui pidada „Armuloo prügikasti“ propagandaks, tuleks Luksi sõnul sama silt palju põhjendatumalt omistada üsna suurele osale loomingust, kaasa arvatud Hasso Krulli „Imelihtsale tulevikule“.
Luks kahtlustab, et propaganda sildi taga varjub siiski veel midagi muud, teatud välistamistaotlus, mida tänapäeval nimetatakse tühistamiskultuuriks: „tema jaoks [s.t Berk Vaheri] pole vististi taunitav mistahes maailmavaateline propaganda, vaid just sedasorti propaganda, mida tavatsetakse nimetada paremäärmuslikuks“ (lk 225). Veidi hiljem Luks lisab: „Paistab, et üleüldine polariseerumine on jõudnud sotsiaalmeediast kirjandusväljale, nii et tekib kiusatus mulle sobimatud tüütud räusklejad ühe käeliigutusega blokeerida“ (lk 227). Lõpetuseks soovitab ta kaunis mõistlikult maailmavaatelised kemplused kirjanduselu administreerivates rollides kõrvale jätta. Seejuures on ehk oluline või vähemasti huvitav märkida, et Luksi enda maailmavaatelised sümpaatiad kalduvad ilmselgelt pigem vasakule, see peaks ilmnema juba tema filosoofilistest alususkumustest.
Igatahes on osutanud Luks päris suurele kitsaskohale meie ühiskonnas. Lõpuks jõutakse muidugi tagasi sõnavabaduse teema juurde, mille arutamine on ühiskonnas veel suuresti ees. Meil ei ole just palju filosoofe, kes võtaksid akadeemiliste uurimuste kõrvalt sõna ka olulistel päevakajalistel teemadel, iseäranis muidugi neid, kes teeksid seda vabalt – ka vimmavabalt – ja suveräänselt. Leo Luks on kahtlemata üks neist. Mõnel võivad mõnede Luksi kirjutistega tekkida võib-olla maitsesobivuslikud raskused, kuid loodan, et need suudetakse ületada – asi on seda väärt!
Leo Luksi kureeritava „Vabamõtlejate“ sarja neljas raamat õigustab sarja pealkirja vahest kõige enam. Seekord on tegemist tõelise vabaduseihalejaga, kelle kõrval kahvatuvad nii Hasso Krulli kaalutletud triksterirünnakud pehkinud monoteismimaailma pihta kui ka Luksi enda pendeldamine fekaalinaljadest nietzscheaanlikesse kõrgustesse. Aarne Ruben kirjutas: „Kui Jüri Eintalu oleks prantslane, siis oleks tal oma koolkond, austajad kõnniksid tal järel ja jäljendaksid teda, isegi kui ta paneks kivi kaela ja hüppaks vette. Austajad hüppaksid siis vette ilma kivita. Teda tsiteeritaks rituaalselt nagu Roland Barthes’i. Paraku on Jüri Eintalu eestlane. Juba viisteist aastat on ta ülikoolidest välja tõrjutud.“2
Teos koondab endas ajavahemikus 1993–2020 perioodikas ilmunut, sekka esimest korda ilmuvaid tekste, Leo Luksi intervjuud autoriga ning mõningaid uusi joonealuseid märkusi.3 Raamatu nelja ossa jagatud tekstid on juba pealkirjade kaudu kantud mõnusast nihilismituulest: „Psühhopaatilise filosoofia manifest“, „Vihkamise metafüüsika“, „Okultism filosoofiale probleemiks“, „Teaduse institutsionaalne mandumine“ jne.
Tunne iseennast – totalitarismi antitees
Eintalu tekstidest kumab läbi äärmuslik tõetahe, mida saab välja lugeda juba teose pealkirjast: kas tõde või eimiski! Muidugi on selle tõega alati nii nagu ikka. Kelle tõeihalus on tõesem? Kust jookseb piir teaduse ja filosoofia vahel? Ja millised vahendid tõeni jõudmiseks valida? Vahest hoopis müstiku omad: „Igaveste sõltumatute tõdede tunnetamisel oleks küll kohatu väita, et tunnetaja füüsiline keha ei tohi olla selles või teises olekus“ (lk 33).
Raamatu esimesed kaks osa („Milleks filosoofia“ ja „Pöörane metafüüsika“) sisaldavad mõningaid n-ö kultustekste, mis panevad paika üldised mängureeglid. „Kahtlemata on just metafüüsika permanentne võitlus – erinevalt teadusest, sest vähemalt teoreetiliselt võib viimane saavutada oma eesmärgi, milleks on loodusseaduste lõplik tundmine“ (lk 55). See igikestev võitlus on mitmeplaaniline ja üheselt defineerimatu. Kitsas teadusmaailmas ei ole ruumi avatud loomingulisele filosoofiale, mis Leo Luksi sõnutsi „kasvab sageli muust elust suuremaks, tõrjub ülejäänu kõrvale“, nõnda vahel lausa filosoofi elu ohustades.4 Valitseb too Jüri Lippingu poolt kusagil samas raamatusarjas riigifilosoofiaks nimetatu, mis peab olema üheselt mõistetav, normaliseeritav. Sellele vastandub sokraatiline vastuvool, mille esimeseks eelduseks on vabadus: „Üldised filosofeerimised on küll taustaks head teada, ent minu üheks teemaks on ikkagi olnud see, kuidas sellises ühiskonnas, kus näiliselt on demokraatia, liberalism, sõnavabadus ja ajakirjandusvabadus, tegelikult seda vabadust ei ole“ (lk 264-265).
Eintalu eeskujudeks on suured anarhistid ja vabaduseihalejad, süsteemi sobimatud: Sokrates ja Giordano Bruno. Ent sokraatiline meetod on maniaki meetod: „Filosoofia on psühhopaatiline, kuna ta on „mina“ vastu agressiivne. Sisuliselt järelemõtlemine on järeleminemine, teiseks saamine“ (lk 73). Eintalu tekstide olemus on kinnistunud minamustrite lõhkumine, pidev küsimine, autoriteetidega vaidlemine, kohati meelega nihilismi ja hullusesse suubuv. Nõnda lõpeb arutelu Giordano Bruno üle tõdemusega, et Bruno, kes otsis maavälist elu, oli ise maavälist päritolu: „Käesolevat uurimust ei mõista keegi. Ülejäänud lähevad hulluks. Need, kes veel üle jäävad, saavad aru“ (lk 111).
Iseendasse süvenemine on pidev protsess ja võitlus oma mugavustsooni piiri nihutamisega. Eintalu tekstidest kumab läbi filosoof, kelle kohta Nietzsche kirjutab: „Filosoof: see on inimene, kes pidevalt kogeb, silmab, kuuleb, kahtlustab, loodab, näeb unes erakordseid asju; keda tabavad tema oma mõtted otsekui väljastpoolt, otsekui ülevalt ja alt; tema laadi sündmuste ja pikselöökidena; kes on ise võib-olla äikesetorm, mis kannab endas uusi piksenooli; saatuslik inimene, kelle ümber alati kõmiseb ja müriseb ja rebeneb ja kummastub. Filosoof: ah, olevus, kes sageli enda juurest ära jookseb, sageli enda eest hirmu tunneb, – aga kes on selleks liiga uudishimulik, et mitte alati taas „enda juurde tagasi pöörduda“…“5
Irratsionaalsuse paradoksid
Vastukaaluks peavoolu mõtlemisele ütleb Eintalu, et tõde ei pruugi olla hea. „Tõde teades pole me enam inimesed“ (lk 69). Raamatu kahes viimases osas („Intellektuaalsest imperialismist“ ja „Tõde või eimiski“) tegeldakse küsimustega, mille puhul filosoofid tavaliselt sõna ei võta. Küsimus eetika kohta suubub okultistlikesse hämartsoonidesse ja argipäeva eluollu. Autori sõnadest võib välja lugeda, et üldise korruptsiooni ning jäikade autoriteetsete ja propagandistlike struktuuride maasse tampimise tulemuseks on nii mõtlemisvõime kui ka kõlbluse langus, suutmatus tegeleda eetiliste küsimustega, millega ilmselgelt tegeleda tuleb. Neid, kes põhjuseid ja sümptomeid märgata oskaksid, aga ei soosita: „Aga selle establishment’i režiimi mehhanism on tõepoolest selline, et need, kes ideoloogilisele kontrollile ei allu, langevad süsteemist välja ja kogu masin on nõnda konstrueeritud, et iseseisvatel mõtlejatel oleks võimalikult raske oma häält kuuldavaks teha“ (lk 269).
Kõige selle taga on suutmatus märgata, et meie enda piiratud haarde taga võib olla veel maailmu. Selle probleemiga põrkume kõikjal: teleskoobiga lääne tsivilisatsiooni üldjooni puurides, selle üksikosi mikroskoobi alla pannes.6 Eintalu tekstid kompavad piire, kuhu üks endast lugupidav reaakadeemik ei trügiks. Samal ajal pööratakse kõik pea peale: filosoofia võib olla kantud hoopiski kuratlikust irratsionaalsusevaimust, sellal kui tavaliselt irratsionaalseks peetud müstilis-okultsed distsipliinid võivad kätkeda endas tegelikkuse selgemat tajumist.
Autori seni avaldamata tekstid, üks värske ajakirjandustekst ja intervjuu, on kohati kantud liigsest kompamisihast, piiripealsest mängust. Mõned näited: „Samasooliste abielud on lubatud Rootsis, ent kas pole see mitte moslemite diskrimineerimine, kui neil ei võimaldata seaduslikult abielluda haaremi raames?“ (lk 229). „Lääne peavoolumeedia on praeguseks nagu goebbelslik propagandamasin“ (lk 252). „Mõnede arvates on lihtsalt tegemist Sorose rahade mõjuga, ma nii täpselt ei tea seda“ (lk 267). Fašismi ja irratsionaalsuse mõisted on siinkirjutajale liiga hägused. Võrdlused võivad nõnda moonduda lööklauseteks. Eeskujuks võetud Umberto Eco fašismidefinitsioonis on nii mõndagi mäda.7
Lõputult on juttu akadeemia viletsusest, teadusmaailma korrumpeerumisest ja tühikäigust, parimate ajute väljavoolust ja allasurumisest. Ometigi on autor oma keskkonna kütkes. Dialoog toimub Aristotelese, Descartes’i, Heideggeri, Kanti ja Wittgensteini, mitte delfiinide, vaimolendite ja Yanomami indiaanlastega. Autor arvab küll, et „sobivad tunnetusmeetodid ja teaduslikkuse kriteeriumid võivad erinevates ontoloogilistes struktuurides olla erinevad“ (lk 159) ja et „vaidlus teaduse ja ebateaduse üle näib taanduvat ärplemiseks, kes on „õige“ ja kes „vale““ (ibid.), aga paratamatult ja paradoksaalselt kipub seesama vastandumine autori oma haardesse tõmbama. „Küll aga tahaksin juhtmed seinast välja tõmmata kaasaegsel akadeemilisel filosoofial, mida pean mõistust eiravaks kollektiivseks intellektuaalseks unenäoks (lk 121). Jah, Giordano Bruno oli tulnukas, Sokrates psühhopaat, Heideggeri metafüüsika pole paljut väärt, aga mida teha autori enda tõsikindluse koomilisusega? Eesti kirjanduseliidi keskmise tase on nõnda nõrk, et autori luuletus „Lapsnaine / kips-kõps / naine / muinasjutt.“ (lk 261) on selle üle kõrgumas.
Aga vahest on tegu meie üle irvitava, mitte kergelt kibestunud autoriga? Eintalu avaliolekus seisneb raamatu tugevus. Me näeme teda lihast ja luust inimesena, kes püüdleb tõe poole, süües Sartre’i üle mõtisklemise kõrvale omletti; kes ei taha saada sildistatud teisitimõtlejaks, vaid kelle pärisosa on panna kahtluse alla see, mida me pelgalt inertsist iseenesestmõistetavana võtame.
Jüri Eintalu tekstid on heaks abiliseks filosoofilistest stampmustritest väljaastumiseks. „Meid ei ähvarda ainult kliimasoojenemine ja jäämägede sulamine. Finantsmull puhuti õhku täis kuni see lõpuks finantskriisina lõhkes. Teadusmull võib lõhki minna“ (lk 258). Oleks viimane aeg see bürokraatiahelgiga mull puruks lüüa, maha tampida naeruväärsed struktuurid ja jõuda tagasi arusaamani, et lõppeks on ju kõik üks mäng, mille reeglid on meie enda teha. Et mänguilu ja -rõõmu kadudes pole sel kõigel mõtet. Tõstkem ka meie vasarad, seltsimehed!
1 J.M.K.E. tõe ja valega tegeleva laulu pealkiri.
2 Aarne Ruben, Metafüüsilise viha manifest. – Postimees 7. I 2022. https://kultuur.postimees.ee/7425237/ak-metafuusilise-viha-manifest
3 Neist lustakaim on autori värske kommentaar tema 2002. aastal ilmunud lausele: „Pole kahtlustki, et teaduskogukond on maskuliinne ja et teadusmaailmas suhtutakse naisteadlastesse diskrimineerivalt. Feministidel on selles suhtes õigus.“ Ta kommenteerib napilt: „Enam ei ole“ (lk 49). Minu arvuti annab mulle punase lainetava joonega teada, et naisteadlane ei pruugi olla sõna!
4 Leo Luks, Filosoofia kui looming. Vabamõtleja, 2021, lk 18.
5 Friedrich Nietzsche, Sealpool head ja kurja. Tlk Jaanus Sooväli. Ilmamaa, 2017, lk 234-235.
6 Näiteks kirjutab Philip Descola: „[M]aailma asukate interaktsioone ei saa enam suruda inimlike asutuste raamidesse, tehes näo, nagu oleks kõik väljaspoolseks kuulutatu üksnes anoomiliste objektide lasu, mis ootab kasutamist ja mõtlemist.“ (Philip Descola, Sealpool loodust ja kultuuri. Tlk Hasso Krull. EKSA, 2022, lk 17.)
Või kui vaadata kitsamalt näiteks meditsiinivaldkonda, kus lööb kõige selgemini välja meie materialistliku maailmavaate piiratus: „See uus distsipliin [psühhoneuroendokrinoimmunoloogia] eeldab kõikide meid moodustavate osade ühtsust: meel, aju, närvi- ja immuunsüsteemid ning hormonaalaparaat [—]. Neid osasid saab uurida eraldi, aga me ei suuda neid mõista haaramata tervikpilti.“ (Gabor Maté, Daniel Maté, The Myth of Normal. Vermillion, 2022, lk 45.)
7 Vt nt Hans T. Hakl, Occultism Is the Metaphysic of Dunces: The Conflation of Esotericism, Irrationalism, and Facism in Postwar Germany. – Esotericism, Religion, and Politics. Toim Artur Versluis et al. Minneapolis, 2012, lk 1–40.
Leo Luks, „Vabamõtleja“ raamatusarja eestvedaja, mis viis sarja loomiseni?
Pidasin vähemalt kümme aastat plaani hobi korras kirjastama hakata, sh filosoofilise kallakuga esseistikat avaldada. Miskipärast on just eesti filosoofid raamatute väljaandmisel kaunis passiivsed, nõnda valitseb oht, et terve rida huvitavaid mõtteid kaante vahele ei jõua, vajuvad unustusse. Harva kui tekst üksnes ajakirjanduses ilmudes pikemaks ajaks käibele jääb.
Mul mõlkusid meeles mõned autorid, keda kindlasti tahtsin kirjastada, eesotsas Jüri Eintaluga, kelle 1990ndatel ilmunud vabamõtlejalikud esseed avaldasid algajale filosoofiatudengile sügavat muljet. Kui mul turgatas lisaks pähe idee parafraseerida kujunduse poolest nõukaaegset filosoofide elulugude sarja „Suuri mõtlejaid“, oligi sari „Vabamõtlejad“ sündinud.
Mis on sarja eripära? Mis eristab sarja raamatuid „Eesti mõtteloo“ sarjas välja antud jm eesti autorite esseistikaraamatutest?
Küllap ilmub üksikväljaannetena nii mõndagi, mis ka meie sarja sobiks. Esseistikasarju hakkab meie kultuurimaastikul silma küllaltki vähe. Tallinna ülikooli rohelise kujundusega raamatud on küll jagatud seeriatesse, kuid nende fookuste erinevust on raske mõista. „Eesti mõtteloo“ sari aga avaldab vähemalt elavate autorite puhul üksnes nn elavaid klassikuid, mitte kahtlasema renomeega vabamõtlejaid. Kaugemast ajaloost on nad avaldanud küll nii mõndagi autorit, kes hästi ka „Vabamõtleja“ sarja sobiksid, nt Masing, Grenzstein, Hackenschmidt. Pole muide välistatud, et kunagi ilmub mõni sajandi eest kirjutanud autor ka „Vabamõtleja“ sarjas, kui idee turgatab ja koostamisjaksu jagub.
Kes on vabamõtleja, mille poolest ta erineb teistest filosoofiaga tegelejatest või mõtlejatest?
Vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm, nii et kirjastamisotsuseid teen ikkagi intuitiivselt. Põgusalt kirjeldada on siiski võimalik. Vabamõtleja kirjutisi iseloomustab eriomane stiil, isegi kui ta kirjutab mingi kitsama mõttevoolu raames, nt Margo Laasberg. Vabamõtleja mõtleb avaralt, ta ei piirdu akadeemiliste kirjatöödega, kuigi võib ka neid edukalt luua, nt Rein Raud, keda olen korduvalt edutult oma sarja meelitada üritanud. Samuti iseloomustab vabamõtleja ütlusi julgus ja teravus, mis eristab teda poliitkorrektsest, alati ette teada viisakaid fraase poetavast õilishingest. Vähemalt mõnikord satub ta oma teravat sulge rakendama ka ühiskonna valupunktidel. Mõnikord kaldub ta teispoole teadusliku maailmapildi poolt sobivaks tunnistatud diskursusi, kuid säilitab ka seal kriitikameele, muutumata uhuu-diskursuse jüngriks – kuigi liialdusi-vääratusi võib siin esineda, sest vabamõtleja liigub edasi riskivalt ja ekslevalt, mitte sisse tallatud diskursuste kiirteid pidi. Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.
Lähiajaloos on püütud mitu korda küsida, mis on eesti filosoofia. Milline on „Vabamõtleja“ sarja suhe selle küsimusega?
Suhe on olnud seni lõtv, leidub mõningaid sellesuunalisi tekste minu enda ja Eintalu raamatutes ning põgusaid mõttekäike Jüri Lippingu raamatus. Mulle näib, et kunagine pinge on lahtunud, omaks on võetud avar käsitus eesti filosoofiast, kuhu mahub nii Eesti pinnal tehtud eri keeltes filosoofia kui ka eestlaste tehtav võõrkeelne akadeemiline filosoofia. See probleem paistab olevat surnud koos Madis Kõivu, Tõnu Luige ja Jaan Kaplinskiga.
Miks ei ole sarja autorite seas naisi?
Nii on lihtsalt juhtunud, et järg pole nendeni veel jõudnud, muidugi pole ma ka poliitkorrektse tasakaalustatuse nimel nahast välja pugenud. Nii mõnigi terane naismõtleja, nt Kadri Tüür, on mulle sellesama kriitilise küsimuse esitanud ja olen küsimusele vastanud kutsega, aga vedu pole võetud. Kutset ei pea ootama jääma, pakutagu aga julgelt käsikirju!
Väikese intriigi korras püstitaksin hüpoteesi, et ka filosoofias, nagu Eestis üldse, on naised meestest keskeltläbi tublimad, töökamad ja alalhoidlikumad. Meil on terve rida hästi tublisid akadeemilisi naisfilosoofe, kes kirjutavad hunnikute viisi rahvusvahelisi teadusartikleid, hoiavad grante jms, löömata meie kultuuriväljal kuigivõrd kaasa laia haardega diskussioonides. Nii et akadeemilise elu piiril sündiv vabamõtlus jääb vähem edukate meeste pärisosaks, nt Andres Luure, Margus Ott, Enn Kasak, Linnar Priimägi, Jüri Lipping, Jüri Eintalu, mina ise jt.
Kuidas on sarja kureerimine ja väljaandmine sujunud, millised on peamised mured?
On sujunud üle kivide ja kändude. Siinkohal ei saa paraku vabamõtlejalikult originaalitseda, mured on needsamad, mis kirjastamise puhul üldiselt. Peamine on muidugi rahamure ehk sõltumine kulka armust. Senisest kuuest raamatust kolm – Lipping, Laasberg, Eintalu – ei pälvinud toetust ning kaks neist küllap jäävadki rahaliselt miinusesse, Laasbergi mälestusteos jõudis nulli tänu perekonna ja sõprade annetustele. Struktuurne probleem on selles, et esseistikagi saab toetusi kirjanduse sihtkapitalist ning kui kaugele sobilik käsikiri võib kirjandusteemadest kaugeneda, see sõltub komisjoni arvamusest. Muidugi olen ka ise laisk olnud otsimas sarjale metseeni, kes kulka eitusi kompenseeriks.
Muret teeb ka müük, ja seda mitte ainult rahalises plaanis. Kui enamikku hoolikalt koostatud ja mõistlikult hinnastatud raamatutest ei müüda isegi mitte 200 eksemplari, võib hakata kahtlema, kas vabamõtlus üldse läheb kellelegi korda, ainut arhiivi tarbeks koostada ka ei viitsi. Siin mängib küllap mõningast rolli ka eesti filosoofia retseptsiooni töötempo eripära, näiteks kas või selles Sirbis retsenseeritavad „Vabamõtleja“ sarja teosed ilmusid juba üle aasta tagasi ja on müügil veel üksikutes ketipoodides. Aga kirjastaja käest saab ikka. Natuke kahju on ka sellest, et nii mõnedki säravad vabamõtlejad on sarjas avaldamisest keeldunud või kõhklevad seni.
Millisena näed sarja tulevikku?
Lähitulevikku näen läbi roosade prillide – detsembris ilmub tuntud ja armastatud kirjaniku Jan Kausi esseekogu, mis võiks ometi laiemat tähelepanu pälvida. Edasi võtan vabalt, ühtki uut käsikirja praegu töös ei ole ning akadeemilis-loomingulises elus on käsil kiired ja viljakad ajad. Kuid küllap millalgi jälle hakkavad näpud sügelema ja uus raamat läheb töösse, sest põnevaid vabamõtlejaid on Eestis sedavõrd palju.