Reedel, 16. detsembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimajas traditsiooniline Tartu kunsti aastanäitus, mille kujundajaks on Enn Tegova.Näituse žürii koosseisu kuulusid Enn Tegova (esimees), Indrek Grigor, Tõnis Kriisa, Meiu Münt, Hando Tamm, Anita Trink ja Martin Urb. Valikuga aastanäitusel esitletud töödest saab tutvuda kunstikeskkonnas NOBA.ac, kust neid saab soovi korral ka osta.Kokku kandideeris näitusele 225 autorit ning lõplikus valikus on 117 kunstnikku:Indrek Aavik, Urmas Aavik, Marina Aleksejeva, Piibe Arrak, Helen Bunder, Jaanus Eensalu, Eve Eesmaa, Viktor Fjodorov (1947–2022), Evi Gailit, Albert Gulk, Lemme Haldre, Mirjam Hinn, Õie Holm, Eero Ijavoinen, Sergei Inkatov, Edgar Juhkov, Ingmar Järve, Piret Jürgenson, Kairo, Maik Kalberg, Kalli Kalde, Kadri Kalve, Paavo Kangur, Markus Kasemaa, Epp Katus, Jaak Kikas, Veiko Klemmer, Natalia Kondratenko, Peeter Krosmann, Ilmar Kruusamäe, Eve Kruuse, Liisa Kruusmägi, Inge Kudisiim, Piret Kullerkupp, Lauri Kulpsoo, Artur Kuus, Toomas Kuusing, Timo Kähara, Heiki Kähr, Martin Laiapea, Olger Lehtsaar, Heikki Leis, Tea Lemberpuu, Mati Leppik, Jane Liiv, Margus Lokk, Eve Luik, Jaan Luik, Elina Madal, Ove Maidla, Jaan Malin, Epp Mardi, Margus Meinart, Lilian Mosolainen, Jane Muts, Maarit Mälgi, Müra 2000, Marge Nelk, Tõnu Noorits, Kristel Oja, Eva Elise Oll, Aet Ollisaar, Rainer Palu, Priit Pangsepp, Per William Petersen, Sirje Petersen, Ingrid Ploom, Vassa Ponomarjova, Aleks Poolak, Andrus Raag, Mari-Ann Remmel, Ingmar Roomets, Martti Ruus, Teodor Ruus, Kaia Rähn, Lotta Karoliina Räsänen, Triin Sagen, Hanna Samoson, Ahti Seppet, Virve Serglov, Kristel Sergo, Regina-Mareta Soonsein, Karin Strohm, Robert Suvi, Ardo Sägi, Anna-Liisa Sääsk, Hando Tamm, Pille Tammela, Edgar Tedresaar, Urmo Teekivi, Erik Teemägi, Enn Tegova, Maryliis Teinfeldt-Grins, Liisi Toom, Imbi Traat, Anita Trink, Mart Trummal, Andreas Tukmann, Triinu Tuul, Maris Tuuling, Evi Tuvikene, Mati Uprus, Martin Urb, Martin Vaher, Silver Vahtre, Märt Vaidla, Jürgen Vainola, Eneli Valge, Üllar Varik, Riina Varol, Ellen Vene, Kristina Viin, Luisa Greta Vilo, Miina Vilo, Liisi Örd, Danel Ülper Tuurid näitusel toimuvad: 21. detsembril kell 17.30 5. jaanuaril kell 17.30Ekskursioonid viib läbi näituse kujundaja Enn Tegova.Näitus on avatud 15. jaanuarini.Tartu Kunstimaja lahtiolek pühade ajal:Reede, 23. detsember – avatud 12.00–15.00Laupäev, 24. detsember – suletudPühapäev, 25. detsember – suletudEsmaspäev, 26. detsember – suletudLaupäev, 31. detsember – avatud 12.00–15.00Pühapäev, 1. jaanuar – suletudwww.kunstimaja.eefacebook.com/kunstimajaTartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
In memoriam
-
Tartu kunsti aastanäitus Tartu Kunstimajas
-
Erinn M. Cox ja Pilvi Tammoja näitus “Too tüdruk” Hop galeriis
Erinn M. Cox ja Pilvi Tammoja
TOO TÜDRUK
16.12.2022 – 09.01.2023Neljapäeval, 15. detsembril kell 18.00 avavad HOP galeriis oma näituse kunstnikud Erinn M. Cox ja Pilvi Tammoja.
“Ma olin varem nii habras… Aga nüüd olen nii metsik.
Hull tüdruk, keeruta!
Nüüd tunnen end palju paremini.”
Erinn M. Cox sõrmus “Someday you won`t recognize me” Nende Michelle Gurevichi laulu „Party Girl“ sõnade taustal esitlevad Tammoja ja Cox kaasaegseid ehteid, mis kujutavad, eitavad, defineerivad ja moonutavad kujutluspilte, mida me endast naistena kanname: meie haavatavusest, tugevustest, hirmudest ja soovidest – tõelised või kujutletud. Sellest tüdrukust, keda sa võid tunda, kes sa võid olla. Pimedas on see kõik trikk. Ja keegi ei tea. Oleme hetkes, hetkedes. Meie silmad heidavad pilgu, ajame teid naerma, oleme provokatiivsed, tantsime, joome. Teeskleme, et meil on lõbus. Murrame omaenda südameid. Ja me teeme seda ikka ja jälle.
Erinn M. Cox (s.1976) on Ameerika Ühendriikidest pärit ehtekunstnik, kes on hetkel omandamas doktorikraadi Ühendkuningriigis. Tal on BFA ja MFA kraad skulptuuris ning magistrikraad ehtekunstis. Erinn on oma töid eksponeerinud USA-s ning mujal maailmas. Tema tööd on valitud näitustele: Schmuck 2018 ja 2020, SOFA CHICAGO, 21grammise rändnäitus, NYCJW 2022. Ta pälvis Galerie Marzee Graduate Prize’i ja Wallpaper*
Magazine nimetas ta tulevaseks disainitäheks. Samuti on Erinn USA kaunite kunstide ja kunstiajaloo dotsent ning Eesti Kunstiakadeemia külalisõppejõud. Ta on avaldanud artikleid kaasaegse kunsti, disaini, ehete ja filosoofia teemadel ning on veebiajakirja Louise & Maurice (www.louiseandmaurice.com) asutaja ja autor.
Pilvi Tammoja kaelaehe “ Spare parts” Pilvi Tammoja (s.1991) on Eestist pärit interdistsiplinaarne kunstnik, kes elab Tallinnas. Tal on moedisaini bakalaureusekraad ja ehtekunsti magistrikraad, mis annab talle ainulaadse arusaama vormidest ja kehast, mille tulemuseks on mitmekesised tööd, mis on valmistatud pidevalt muutuvatest materjalidest alates siidniidist kuni malmini. Ta on eksponeerinud oma töid grupinäitustel ja moeetendustel. Kujundanud vaateaknaid ning fotolavastusi, disaininud ja valmistanud rekvisiite.
Tänu: Eesti Kunstnike Liit, Platform Schmunkkunst, Artsmart OÜ.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee -
Arhitektuurifotograaf Martin Siplane avab näituse “Talling”
15. detsembrist 2022 näeb Rotermanni soolalao galeriikorrusel arhitektuurifotograafi Martin Siplase personaalnäitust „Talling“. Selle uudissõnaga kutsub ta nägema tuttavaid linnavaateid ja ehitisi, kus peamotiiviks on linnaruumiline ajutisus: majad oma nõrkusmomentidel, tellinguisse pakituina ja pooleli, hetkedel, mil linlane neile kuigi palju tähelepanu ei pööra.
Fotograafi enda sõnul on tellingute ajutine monumentaalsus ja betoonpostide skulpturaalne vorm ning seda kõike peegeldav sentimeetrine veekiht paljal betoonpõrandal, millel ehitaja silkab nagu Jeesus üle vee, ülimalt paeluv ja fotogeeniline vaatepilt.
Tellingutes linna ehk Tallingi seeria on valminud viimase paari aasta jooksul ning tegeleb rütmide ja mustrite, ootamatute vormide, ruumilise sügavuse ning autori omapoolsete täienduste abil ka (absurdi)huumori ja metafüüsikaga. See on omamoodi kriitiline kommentaar pealinna uue arhitektuuri üheülbalisusele, üleskutse märgata linnaruumi kaduvust ning ühtlasi ood ajaloole.
Pildivalikust valikut näeb siit.2. aprillini 2023 avatud näitus on Siplase teine isikunäitus. Tallinna ehituspärandit temale omaselt optimistlikus meeleolus dekonstrueerinud debüütnäitus “Abstract City” toimus tänavu kevadel Tallinnas fotogaleriis Positiiv.
Martin Siplane (1985) on fotograaf, kelle põhitöö Eesti Vabaõhumuuseumi Ennistuskoja Kanut fotograafina on jäädvustada eri ajastute hävinemisohus arhitektuuri. Ta on arhitektuurifotograafia üks otsingulisemaid esindajaid Eestis, kelle jaoks meid ümbritsev linnaruum ja traditsiooniline arhitektuurifoto on üha enam muutumas hüppelauaks millelegi enamale. Arhitektuuriteadlase Triin Ojari sõnul on Siplane ka viljakas hoonete jäädvustaja, kelle fotosid arhitektuurijalooliselt olulistest objektidest leiab arvukalt nii erialaväljaannetest kui ka arhitektuurimuuseumi fotokogust.
Martin Siplane tutvustab oma näitust muuseumikülastajaile ise kahel laupäeval – 17. detsembril 2022 ja 4. veebruaril 2023 algusega kell 13.
Näituse graafiline kujundaja on Kristo Kooskora, näitust saatva essee kirjutas Kaarel Künnap. Näitust toetas Kultuurkapital.
-
Kunstiteadlased esitlevad Eesti kunstiteaduse audio- ja videoarhiivi
Tiina Alver. Eesti televisiooni kunstnike näitus. 1985. Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing esitleb Marika Agu koostatud Eesti kunstiteaduse audio- ja videoarhiivi. Mahukat tööd ja koostatud nimestikku tutvustatakse reedel, 16. detsembril kell 17 Eesti Kunstiakadeemias. Eesti kunstiteaduse aastasaja aastal ellu kutsutud ettevõtmine toimub koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafilises Leksikoniga.
Eesti kunstiteaduse audio- ja videoarhiivi nimestik sisaldab infot Eesti Rahvusringhäälingu audio- ja videoarhiivis leiduvate kunstialaste saadete kohta ning videoid Eesti suuremate kunstiinstitutsioonide Youtube’i kanalitelt. Nimestik kajastab saateid perioodist 1955–2022, kuid peamine raskus on alates 1990. aastatest valminud materjalidel. Koostatud arhiiv võimaldab teha otsinguid läbi erinevate seoste (väljaandja, kuupäev, isikunimed, pikkus, märksõnad, institutsioonid ning näitused). Kirjetele on lisatud lühiannotatsioonid motiveeritud mahus ning lingid algallikatele. Esitlusele tulev nimestik on avatud täiendustele ning plaanis on selle koostamise jätkamine.
Arhiivinimestik on kättesaadav ja rakendatav kolmes kohas: Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kodulehtedel ning internetiandmebaasis Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafilises Leksikon (EKABL), mida koostab omaalgatuslikult Peeter Talvistu.
https://cca.ee/arhiiv/eesti-kunstiteaduse-audio-ja-videoarhiiv
-
Müürileht #124: SÕLTUVUS
Moraliseerimise asemel mõistapüüd. Tabude asemel abikäsi. Nendest põhimõtetest lähtuvalt sai koostatud Müürilehe sõltuvusteemaline detsembrinumber, mille persooniks on sõltuvuspsühholoog Lauri Pihkva, kellega vestleb Maia Tammjärv.
Kätlin Konstabel kirjutab kaas- ja Rasmus Sinivee digisõltuvusest, Aljona Kurbatova narkopoliitikast, Sanna Kartau heroin chic’i kuvandi taastulekust. Ringa Raudla küsib, kui suur oht on Eestil sattuda sõltuvusse riigilaenudest. Fookuses on Piret Põldveri alkoholismi käsitlev kogumik “Hoog”.
Arvamusrubriigis vaatab Hent Kalmo otsa Pätsi peale. Keskkonnakülgedelt leiab Susanna Veevo kriitilise pilguheidu kliimareparatsioonide temaatikasse. Aastalõpu numbrile omaselt teeme ülevaate tänavusest aastast nüüdiskultuuris. Liisbeth Horn ja Sanna Kartau toovad lugejateni aga sõnumeid vastavalt Manifestalt ja Baltic Circle’ilt.
Pakume poodiumi muusikutele muusikakriitikast kõnelemiseks. Numbri lõpuloos kirjeldavad Laura Linsi ja Ronald Reemaa, kuidas kogukonnaaia mõiste võib ruumiprofessionaalide käes lihtsasti devalveeruda.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee
-
Narva Kunstiresidentuuris avanev näitus väljendab piiripealsete kogemuste lummust ja intensiivsust
Laupäeval, 10. detsembril avaneb Narva Kunstiresidentuuris grupinäitus “Teisel pool suure unustuse mõõgalööki”, kus antakse maalide ja installatsioonidega tõlgendus kogemustele, mida põhjustavad suured muutused ning liikumine ühest elu faasist järgmisesse. Kaasatud kunstnikud Eike Eplik ja Urmas Lüüs loovad näituseruumis igapäevaste esemete ja skulptuuridega lavastuslikke olukordi. Manfred Dubov ja Angela Maasalu väljendavad aga jõulisi emotsionaalseid seisundeid maalilõuendil.
Kuraator Maria Helen Kändi sõnul võimaldavad kunstike loodud taiesed tajuda, et oleme inimestena pidevas poolelioleku seisundis – mineviku ja tuleviku lävel. Meis on stsenaariumid, mis ootavad teostamist ja lubavad endaga mängida, kuniks nad üle pea kasvavad, lahti rulluvad ning siis teisenema, kahanema, kõverduma hakkavad. Näitusele valitud teosed, milles leidub nii kummastavust, sümbolismi kui ka mängulist absurdi, löövad teadvusesse kiilu. Terav mõõgatera selja taga langemas, satume näitusel aegruumide vahele – suure jõu, unustuse, leppimise ja unistuste käeulatusse.
Projekti pealkiri ja kontseptsioon on inspireeritud Jaan Kaplinski luuletusest tema kogumikus “Raske on kergeks saada” (1982), milles antakse edasi müstilist kirgastumise kogemust kahe vaimuseisundi ja aegruumi vahel. Kaplinski luulemina jaoks ei ole see lävepealne olek ning sellega kaasnev teadmatus vilets või hirmutav, vaid vabastav ja avastamisväärt. Nii kutsub näitus “Teisel pool suure unustuse mõõgalööki” leppima piiripealse ja meelesegase ajaga, leides selle müstilisem ja maagilisem olemus.
Näituse avamine kuraatorituuriga toimub 10. detsembril kell 16.00 Narva Kunstiresidentuuris (Joala 18) ning näitus jääb lahti 5. veebruarini 2023.
Publikuprogrammi raames toimub pühapäeval, 18. detsembril giidituur näitusel ühes Jaan Kaplinski loomingule pühendatud venekeelse üritusega “Kaplinski vaimus”, kus näitleja Kirill Havanski kannab ette kirjaniku luulet ning kirjandusteadlane ja tõlkija Aare Pilv avab Kaplinski tähtsust ning rolli kirjandusloos.
-
Loe Sirpi!
-
Ilmar Raagi kahevahelmaailm
Kohtusime Ilmar Raagiga oktoobris, kui Poolas oli just esilinastunud tema uus lastefilm „Erik Kivisüda“ ja läbi saanud Ukraina sõduritele talveks kvaliteetse sõjavarustuse soetamise kampaania. Raagi puhul on tegemist ühe Eesti ühiskondlikult kõige aktiivsema filmitegijaga, kes seisab hea nii kunstiliselt julgete taotluste eest filmimaailmas kui ka eetilise perspektiivi eest päriselus. Nüüd on „Erik Kivisüdame“ kinolevisse jõudmas, Ukrainas kestab aga endiselt sõda.
„Erik Kivisüda“ on praeguseks esilinastunud kolme riigi laste ees: Poolas „Ale Kino!“ festivalil Poznańis septembris, oktoobris Luksemburgis ja nüüdsama ka koduse „Just filmi“ programmis. Kuidas on filmi eri maade publik vastu võtnud?
Seda on raske öelda, sest lastefilmide festivalid on üpris omapärased, eriti kui lapsed räägivad teises keeles kui filmis. Täiskasvanutele paistis meie õudusfilmistilistika ja tõsiste teemade puudutamine väga meeldivat, aga Poola lastelt ei ole ma tagasisidet tegelikult saanud.
Kui montaaž oli pooleli ja tegime Eesti lastele katselinastusi, oli tagasiside julgustav. Üks kümneaastane poiss tegi ilmselt kõige kõvema komplimendi, mis ma eales saanud olen, kui ütles, et „Erik Kivisüda“ läheb tema kõigi aegade lemmikfilmide nimekirjas teisele kohale „Terminaator 2“* järel.
Kes on filmi noored peategelased Erik ja Maria, keda kehastavad Herman Avandi ja Florin Gussak?
Erik on kümneaastane introvertne poiss, kes ei julge ega oska oma tunnetest rääkida, ehk tavaline eesti poisslaps. Nagu hea žanrifilm nõuab, on Maria täieliku ekstraverdina vastupidi väga aktiivne ja temperamentne. Maria üritab oma ema üles leida ja nad satuvad kogemata koos reisile, mis viib Kahevahelmaailma. See on paik elavate ja surnute maailma vahel.
Loodud fantaasiamaailm on väga muljetavaldav. Mis sind selle teema puhul inspireeris?
Peamiselt steampunk-anime esteetika, aga ka näiteks Harry Potteri lood. Selle maailma loomisel oli kaks võtmefiguuri, kellele ütlesin, et kui teile üldse elus antakse vabad käed kogu oma fantaasia rakendamiseks, siis just selle filmi juures. Need olid meie soomlasest peakunstnik Kari Kankaanpää ja eesti kostüümikunstnik Anu Lensment. Nad vajutasid oma töös pedaali täiesti põhja ja mulle see väga sobis.
Lisaks kunstnikele vastutavad filmi visuaalse maailma eest ka kaks operaatorit Tuomo Hutri ja Ivar Taim, kes aitasid kogu loodud keskkonna läbi komponeerida ja valgusega rõhuasetused paika sättida.
Ilmar Raag: „„Erik Kivisüdame“ puhul oli meil olemas selge nägemus, millist filmi me tegema tahame hakata, aga puudus kogemus, kuidas sellist fantaasiafilmi korralikult eelarvestada.“ Kahe peaoperaatori kasutamine pole väga tavapärane.
See on natuke omapärane tõesti, aga nad õppisid omavahel väga hästi koos töötama. Filmis on eriefektidel päris suur osakaal, nii et arvutiefektidega tuli arvestada juba platsi peal, et järeltootmises mitte liiga palju raha kulutada. Ivar Taime taust on selline, et ta tunneb eriti hästi uusi tehnoloogisi võtteid ja ta võetigi meile operaatoriks, kes oskab efekte üles võtta, aga töö käigus selgus, et tema panus on palju suurem. Üldiselt oligi nii, et Tuomo Hutri istus monitori taga, pani paika üldpildi ja suunas valgust ning Ivar Taim hoidis kaameraga kompositsiooni.
See on su esimene lastefilm režissöörina. Sinu tausta juures võiks arvata, et teed millalgi sõjafilmi. Kuidas jõudsid lastefilmini?
Stampvastus oleks, et väike poiss on minus alati olemas olnud, mis on selles suhtes ka tõsi, et vähemalt veerand filmidest või raamatutest mu koduses kollektsioonis on kas Jaapani anime, fantaasialood või lastefilmid. Olen näiteks suur „Harry Potteri“ fänn ja ostsin esimese raamatu juba 1999. aastal. Vist kolmanda osa puhul käisin Cannes’is filmifestivali ajal prantsuskeelset raamatut otsimas, sest see tõlgiti prantsuse keelde varem kui eesti keelde.
Mäletan, et kümneaastase poisina ei meeldinud mulle üldse lihtsakoeliselt moraliseerivad filmid, mis olid tehtud nii, et hoiduda igal juhul laste haavamisest ja hoida nad täpselt neis piirides, kus täiskasvanud arvavad, et lapsed peaksid olema. Täielikult arvesse võtmata, et lapsed on tegelikult nendest raamidest juba ammu välja astunud.
See kõlab küll reklaamlausena, aga „Erik Kivisüda“ on üsna selline film, mida ma ise oleksin tahtnud lapsena vaadata.
„Erik Kivisüda“ on mitme riigi koostöös tehtud mitmemiljonise eelarvega film, mida on pressiteates nimetatud ka Eesti kõigi aegade kalleimaks mängufilmiks. Kuidas mõjutas selline koostöö loomingulist protsessi?
„Erik Kivisüdame“ puhul oli meil olemas selge nägemus, millist filmi me tegema tahame hakata, aga puudus kogemus, kuidas sellist fantaasiafilmi korralikult eelarvestada. Oli väga palju tehnilisi eripärasid, millele lahenduse leidmisel aitas rahvusvaheline koostöö kaasa. Meile anti kõigist riikidest ka n-ö carte blanche, ehk saime töötada parimate professionaalidega, kes võtta olid. Ja kõik need inimesed, kes tulid meie võttegruppi teistest maadest juurde, lisasid mingit unikaalset kogemust, mis tuli filmile kahtlemata kasuks.
Film on väga tugevalt meie soome operaatori Tuomo ja peakunstniku Kari nägu. Meie helirežissöör on peamiselt Sergei Loznitsaga koostööd tegev vana kooli tegija Vladimir Golovnitski, kes on valgevenelane, aga töötab poliitilistel põhjustel Leedus. Luksemburgist tuli meile sakslasest monteerija Felix Sorger, kes pani juba esimese montaažirea kokku peaaegu nii, nagu film lõpuks jäigi. Ja tegi seda ilma subtiitriteta ja eesti keelt oskamata. Ning siis veel Ukrainast tulnud arvutivõlurid.
Kokkuvõttes tähendab see loomulikult seda, et planeerimisprotsess on pikem, sest kõik asjaosalised peavad samas inforuumis olema ja tuleb järgida üsna tööstuslikku tootmisformaati. Aga ma arvan, et heade Euroopa koostööfilmide tootjad on õppinud seda enda kasuks pöörama ja võtma igast panustavast riigist maksimumi.
On sul selle koostöö kohta mõni hea näide ka tuua?
Kui Luksemburg annab meile tootmiseks eelarvesse miljoni, siis kaasneb sellega nõudmine, et vähemalt pool võttepäevadest peab filmima seal. Kõik laeva siseruumide võtted ongi tehtud Luksemburgis ja sealse kunstimeeskonna ehitatud keskkonnas. Nende professionaalne standard oli nii kõva, et kui mõistsime, milline hakkab olema meie filmikunstnikutöö norm, millest keegi ei tohi enam allapoole laskuda, saime aru, et kogu meie filmi aura on täiesti maailmatasemel.
Varem kirjutasid alati ise oma filmide stsenaariumi, aga kaks viimast filmi oled lavastanud kellegi teise kirjutatud materjali põhjal. Kuidas on režissöörina kellegi teise lugu lavastada ja kas see erineb oma stsenaariumi ülesvõtmisest?
Mulle sobib kellegagi mõttepalli põrgatada, seetõttu on stsenaristide töö oluline. Aga olen ka näinud, et reaalselt loksub stsenaarium paika alles näitlejatega proove tehes. Tihtipeale on nii, et mõne stseeni funktsioon ei tööta, kui näitlejad seda mängima hakkavad, ja siis tuleb nendega koos leida lahendus, mis nõuab mõnikord ka stseeni ümberkirjutamist. Siis teeme seda näitlejatega koostöös. Eriti tähtis on see töös lastega, sest mina ei oska panna neid igasugust teksti usutavalt rääkima. Kui välja ei tule, siis hakkame koos otsima, kuidas nad ise loomulikult käituksid või mida mõnda olukorda sattudes ütleksid. Nii võivad need stseenid lõpuks päris palju muutuda, aga algne inspiratsioon tuli ikkagi Livia Ulmani ja Andris Feldmanise kirjutatud stsenaariumist. Loodan, et nad ei pane pahaks seda tõlgendust, mille me koos näitlejatega sinna lisanud oleme.
Minu nägemuses ei ole režissöör üksnes teostaja, kelle asi on performance ette antud rööbastel ära teha, vaid ikkagi oma nägemusega autor, kes peab protsessi käigus üles leidma selle, mis talle endale huvitav tundub.
Kas noored näitlejad tulid sinu nägemusega kaasa?
Lastega tuleb nii kaua proove teha, kuni nad unustavad ära, et nad kellegi teise teksti räägivad. Ja mul vedas tohutult, et need olid selle filmi jaoks täpselt õiged lapsed, sest nad jõudsid lõpuks tulemuseni, mida ma näitlejate puhul kõige enam hindan. Selleni, et räägime mingist stseeniga seotud ülesandest ning nad teevad seejärel veel midagi lisaks, mida ma pole öelnud. Siis on tunne, et oled leidnud kuldmuna.
Kuidas hoida tasakaalus filmitegija väga intensiivset loomingulist maailma ja vähemalt sama intensiivset ühiskondlikku tegevust?
Ega ma väga seda suudagi. See käib lainetena, et kord tundub üks tähtsam ja siis teine. Aga ma ei arva, et kunst kunsti pärast on tähtis. See on alati vahend millegi ütlemiseks ja kui tegelen praegu Ukrainat abistava mittetulundusühingu või vabasektori organisatsiooni tööga, siis ajan tegelikult ikka sama asja. Minu puhul on ühest küljest tegemist idealismiga, aga tahan näha selles idealismis ka paradokse ja võib-olla isegi negatiivseid jooni, mis ärgitaksid astuma debatti iseendaga.
Samasugune vastuolu peegeldub sinu tegevuses strateegilise kommunikatsiooni eksperdi ja filmitegijana. Strateegilise kommunikatsiooni puhul peab sõnum olema hästi selge ja üheselt arusaadav, aga üheselt mõistetav film on midagi meeletult igavat. Kuidas selle vastuolu ületad?
On üks filmitüüp, mida ma nimetan Ameerika ajakirjanduslikuks filmiks. Sel juhul käsitletakse teemasid nii, nagu ajakirjandusstandard nõuab, see on mõlemale osapoolele sõna andes või siis brechtlikku võõristusefekti appi võttes inimest mõtlema sundides. „Klass“ (2007) on minu filmidest sellise lähenemise kõige selgem näide, kus ohvrid muutuvad mõrvariteks ja tekib võrrand ohvrist-mõrvarist ühes isikus. Ma soovin, et film jätaks koha iga inimese mõttetööle, sest kui kasutada hästi selget sõnumit lõpuni välja, siis ununeb film kiiresti. Psühholoogias on ka tuntud Zeigarniku efekt, et kõige paremini jäävad meelde pooleli jäänud asjad. Kui võimalik, jätaks ma filme tehes mõned asjad natuke lahtiseks.
Aga tahaksin tuua välja ka teistsuguse eristuse Platoni ja Aristotelese esteetika vahel. Platon ütleb, et vaadake maailma ja leidke tõde sealt ise üles. Kõik, mida me näeme, on ju kui varjud koopaseinal, aga tegelikult huvitab meid ikka päike ehk tõde. Kõlab natuke nagu modernne kunst või arthouse-film, mis paneb peaaegu kogu vastutuse vaatajale, kes peab aru saama, kuhu tõde peidetud on. Aristoteles ütleb jälle teistpidi, et tragöödia mõte on pakkuda ülevate tegudega inimestele eeskuju ja mul on tunne, et on teemasid, mille puhul ma hea meelega väljendan oma eeskuju ega häbene moralisti hoiakut. Näiteks „Klassi“ puhul tundus mulle, et neutraalselt vägivalda näidata on vale. Moraalne on aga näidata vägivalla mehhanismi, et see siis hukka mõista.
Lastefilmi tehes on vist piir lahtise lõpu ja moralistliku lähenemise vahel eriti õrn. Tihtipeale läheb ühe ja ainsa üheselt mõistetava eetika pealesurumine lausa nämmutamiseks.
„Erik Kivisüdames“ peaks see piir peategelaste jaoks tekkima tagasiteel Kahevahelmaailmast koju, sest sealt äratuleku tingimus filosoofilises mõttes eeldabki näitamist, et oled elus. Ja me esitamegi küsimuse, milline on see kriitiline tingimus, mis näitab, et sa oled elus. Vastus ei ole, et elusolemise tunnuseks on käte ja jalgade liigutamine või südame tuksumine. „Erik Kivisüdame“ moraalne kese peitub lauses, mille Erik ütleb filmi lõpus. Päriselt oled elus siis, kui saad kellelgi käest kinni hoida.
Filmis suudavad lapsed peeglisse vaadata, sest nad on siirad ja pole ennast veel elule alla andnud, täiskasvanud aga seda ei suuda, sest on oma tegemistesse ära lahustunud. Mida sina näed, kui peeglisse vaatad?
Oscar Wilde ütles kunagi midagi sellist, et talle meeldivad naised, kellel on minevikku, ja mehed, kellel on tulevikku. Mina näen üha rohkem seda, mida ma näha ei taha, ja praegu pigem kõike muud kui iseennast. Aga saab mõelda ka nii, nagu paljud filmirežissöörid on mingil hetkel öelnud: film on teatud mõttes enese psühhoanalüüsi vorm ning kui sellest kuskil kõmuajakirjas rääkida, siis see muudab kõik ilusad tunded banaalseks, sest see ongi selle meediumi eripära. Aga ka targemates intervjuudes, kus tuleb oma intellektuaalne võimekus tööle panna, ratsionaliseeritakse tunded kirjeldavate põhjendustega. Nii et peaaegu ainuke vorm päriselt tunnete avaldamiseks on minu puhul filmitegemine.
Sinu eluloo puhul on jäänud silma, et enam-vähem samal ajal, kui hakkasid tõsisemalt filme tegema, tärkas sinus ka huvi riigikaitse vastu.
Tõsi, niimoodi oli jah. Enne seda oli töö televisioonis nii kõikehõlmav, et ei filmi ega riigikaitse aega ei jäänudki. Inimeste omavahelised konfliktid on mind aga alati huvitanud. See on võib-olla seotud sellega, et stsenaristika või dramaturgia teooria on praegu valdavalt konfliktide teooria: meid huvitab eelkõige ebatavaline või see, mis väljub argiloogikast. Niipea kui hakata vaatama ühiskonna konflikte filmi kaudu, hakkab neid ka päriselt ühiskonnas paremini nägema. Nii et võib-olla viisid minu filmide teemad mind ka ühiskondlikult teravama konfliktitajuni.
Milline võiks olla kultuuri koht riigi julgeolekus?
Mina mõistan kultuuri eelkõige antropoloogilises mõttes. Nagu ütles kunagi professor Tulviste oma loengus Tartu ülikoolis, on kultuur viis lahendada oma probleeme. Ma võib-olla laiendaksin kultuuri veel identiteedile ning sellele, et vaimne heaolu on seotud teadmisega, kes me oleme. Arvan, et väga suur osa probleeme sünnib siis, kui kellegi identiteet pannakse mingil viisil kahtluse alla, sest olemuslikult tahab inimene olla lihtsalt tema ise ja muutuda siis, kui ta muutuda tahab, mitte mingi välise sunni ajel. Kultuur ongi selline loomulikult kulgev kese ja julgeoleku ülesanne on tagada inimesele vabadus muutuda iseenese otsuse põhjal.
Tänavusest Ukraina sõjast alates on Eesti kultuuriinimesed olnud väga aktiivsed seisukohavõtjad julgeolekuküsimustes erinevate algatuste käivitajana. Mulle tundub, et aktiivsemad kui muud valdkonnad.
Ma räägiksin kultuuriinimeste asemel pigem loominguinimestest, sest kultuuris oleme kõik võrdselt osalised. Eks loominguinimese olemuslik ülesanne ongi ju maailmale reageerida. Marko Mäetamm ütles hiljuti Pariisis ühel konverentsil toredasti: „Niipea kui algab sõda, hakkavad kunstnikud lilli joonistama.“ See on päris tore mõte, ja tõsi ka, sest loominguga tegelevad inimesed üldiselt sõja peale ei hõiska ega tõsta pjedestaalile hävingut ja vägivalda. Valdav osa meie tehtavast loomingust on suunatud ikkagi elu ülistamisele. Ja maailmas on pandud praegu elu headus, hoolivus ja nõrgema aitamine kahtluse alla ning see, mis toimub, ahistab rängalt keskkonda, kus loomeinimesed on seni töötanud.
Sul on film levisse jõudmas, aga käid üliaktiivselt Ukrainas sealset võitlust igal võimalikul viisil toetamas. Kuidas mahub Ukraina vabaduse eest seismise kõrvale see, mida peab tegema üks režissöör, kelle film on valmis publiku ette minema?
Kui tegemist oleks mingi teistsuguse filmiga, siis oleks tunduvalt keerulisem, aga teatud viisil leian siin praegu ühisosa. Mäletan tunnet aprillist või maist, kus teadsin, et peaksin järgmise stsenaariumi või raamatu ette võtma ja vaikselt kirjutama hakkama, sest ettevalmistused olid tehtud. Ühtäkki sain aga aru, et ma pole selleks võimeline, sest iga natukese aja tagant läksin jälle lugema uudiseid Ukrainast. Proovisin, kuni mõistsin, et mingi osa minu identiteedist, mida ma seni polnud eales nii tugevalt tundnud, on niivõrd ärevil, et ma ei saagi järgmist filmi tegema asuda. Ühest küljest olengi nüüd endale öelnud, et kuni Ukrainas kestab sõda, üritan igati anda oma panuse, et see lõpetada. Mis puutub „Erik Kivisüdamesse“, siis tuli mul meelde, et Tolkien lõpetas „Sõrmuste isanda“ samuti Teise maailmasõja ajal. Näengi oma filmi sellisena, mis räägib sel keerulisel ajal maailmast loodetavasti viisil, mis annab lootust ega sunni meid ninapidi porri, vaid lubab sammu võrra tagasi astuda.
Intervjuu on avaldatud lühemal kujul esmakordselt inglise keeles ajakirjas Estonian Film.
* „Terminator 2: Judgment Day“, James Cameron, 1991.
-
Toimetulek = parteilase toimetulek
Ühiskonnas on atmosfäär mornivõitu. Pole ka ime, sest juba kevadest saadik domineerib uudisvoos asjatundjate majanduspoliitiline tõdemus, et Eesti elanike vähenenud ostujõud taastub alles 2026. aastaks. Palgad kasvavad, kuid töövõtjate meelest ebapiisavalt, ettevõtjate arvates aga nende konkurentsivõimet laastavalt ehk liiga kiiresti. Statistikaameti andmetel on mingil kujul töösuhtes rekordiliselt 768 000 inimest. Seda on 21 000 võrra enam kui mullu ja ka enne pandeemiat. Tööd rabatakse rohkem, aga majanduskasvus see ei peegeldu. Suur tööhõive on siiski ka märk, et ettevõtluses veel väga halvasti ei lähe, kuigi koondamise ja pankrotiohu uudiseid kuuleb sagedamini.
Tarbijahinnaindeks kasvas aastataguse näitajaga võrreldes novembris 21,6%. See suhtarv on võrdlusbaasi tõttu viimastel kuudel tasahilju kahanema hakanud, kuigi mõnes majandussektoris ei ole tootmise kallinemine väidetavalt veel lõpphindadesse jõudnud. Näiteks elektri kuu keskmine kilovatt-tunni hind oli novembris vaid paari sendi ehk mõne protsendi võrra kallim kui mullu detsembris (tõsi, alanud detsembri esimesed päevad on börsil taas kallipoolsed olnud).
Tarbijad on analüütikute hinnangul andnud oma parima, et kaubandus ja teenindus püsti püsiks, kohati kangelaslikkuseni ulatuvas mahus. Statistikaameti andmete järgi vähenes jaekaubanduse ettevõtete müügitulu püsihindades aastaga kõigest 4%. Aga see siiski vähenes ja heroiliselt saab tegutseda vaid ajutiselt, mitte püsivalt, sest peale töötasu on käiku läinud säästud ja need iseenesest pangakontole tagasi ei teki.
Konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeeter näitab madalrõhkkonna püsimist ja süvenemist. Kindlustunde indikaator on juba pool aastat madalseisus: nii halb kui tänavu ei olnud inimeste hinnang oma pere ja riigi majandusolukorrale ei pandeemia ega ka globaalmajandust vapustanud viimase finantskriisi ajal. Praeguse kindlustunde puudumisest tähtsamgi on fakt, et ka ettevaates järgmisele aastale jääb indikaator suurde miinusesse. Olude paranemist 12 kuu jooksul ei loodeta, mis vähendab omakorda majanduse tervenemise väljavaateid. Seega pidurdub tarbimine (ja riigi maksutulu kasv), ahelreaktsioonina käivitub kõik negatiivne üle kogu vabaturumajanduse välja ning allamäge sööstavad ka teised, seni suhteliselt head ehitus-, teenindus-, tööstus- ja kaubandusbaromeetri näidud.
Kõigi kindlustunnet mõõtvate baromeetrite näidud on aastaga tusatuju tsooni kukkunud. Majandus ei ole ainult tarbijate tuju peegeldus, aga miks on meeleolu ikka must, kui kaks peamist tegurit, millele kui välisele paratamatusele majandusraskuste põhjendusena ikka viidatakse, on lahjenenud või sootuks kadumas? Hirmu ja õuduse jutud igikestvast pandeemiast ei ole osutunud tõeks. Katsetades, seejuures ka eksides ja tühja kulutades, tulid riigid koroonaviirusega toime maailma ajaloos seninägematu kiirusega. Ukraina sõdurite ja lääneilma juhtide meelekindlus peaks aga ka kõige hirmunumat pessimisti veenma, et Venemaa kaotab õige pea selle sõja täielikult ning et ühestki tema hübriid-, info- või energiarelvast ei piisa Ukraina jätkuva ja kasvava sõjalise edu tagasipööramiseks ning jõukate riikide majanduse hävitamiseks. Fossiilkütuste turud on muutunud oludega tasapisi kohanenud ja hinnalae ära proovinud. Elektrimajanduses võtab pakkumise puudujäägi likvideerimine ehk uue tootmisvõimsuse ehitamine küll aega, kuid perspektiiv on siingi selge. Kõigi nende asjaolude tõttu peaks tarbijate meeleolu ju paranema hakkama.
Aga ei hakka, sest kui praegused seletused lõpuni ebausutavaks kuluvad, on oma tegevusetust õigustavatel otsustajatel ju riiulilt võtta seal tolmuv vana hea jutt Eesti väikesest avatud majandusest, mille tõusu ja languse kirjutab meile ette globaalne majanduskeskkond, mida me mõjutada ei saa ja kus Eesti rolliks on vaid Ameerika mägedel teistest kiiremini ja järsematel nõlvadel kaasa kihutada.
Kui riigikogu valimisteks valmistuvatelt erakonnajuhtidelt küsitakse, millised on seekord parteide võistluse põhiteemad, on julgeoleku kõrval kõige sagedasem vastus elanikkonna toimetulek. Kuna julgeoleku alal valitseb konsensus, jääbki ainsaks teemaks inimeste toimetulek. Kolm viimast valitsust – ja valitsusvõimu teostada on saanud kõik riigikogus esindatud erakonnad – on tegudega kinnitanud, et nende arusaama järgi tähendab elanike toimetuleku parandamine nende aina sügavamale riigi kaitsva hõlma alla võtmist, toimetulijast ülalpeetavaks moondamist. Aina uute toetusliikide nimekiri muudkui pikeneb, summad kasvavad, aga mida edasi, seda enam n-ö auru pealt, sest koos hinnakasvu pidurdumise ning tarbimise kahanemisega jääb valitsustel pillutavat raha vähemaks, kuni jäigalt välditakse mis tahes muutusi riigi maksupoliitikas.
Kui majandusnäitajad riigikorralduse keelde tõlkida, siis ütlevad negatiivselt meelestatud ja kindlustunde kaotanud valijad, et riigikogu valimistel ei ole mingit mõtet. Ükskõik, kes mida lubab, valimistel võidab ja kellega koalitsiooni moodustab, majandusolude paranemist see kaasa ei too. Erakondade populaarsusküsitluste tulemused viivad võimulepürgijad alatihti eksiteele, panevad uskuma, et suur hulk valijaid toetab nende loosunglikke plaane. Võib-olla toetabki, aga parema puudusel ja teadmises, et lubadused ei maksa midagi ja poliitilisel juhtimisel majandusoludele mõju ei ole ega tule.
Viisakad poliitikavaatlejad tavatsevad ikka kinnitada, et usuvad riigikokku pürgijate siirast soovi midagi Eesti elus paremaks muuta ja ei vastavat tõele, et „nad on seal kõik ühesugused“. Kui nii, siis miks neid soove täita ei õnnestu? Mis juhtub haritud ja motiveeritud riigikogu liikmega Toompea kõrgmäestiku hõredas õhus, et temast saab kiiresti ja talle endale võib-olla märkamatultki kõigest tööriist riigielu tegelikult juhtiva omakasupüüdliku intrigaanide käputäie käes? Iga aasta kaunistab poliitikaelu järjekordse korruptsioonijuhtumiga, kuid need jäävad isoleerituks ega ole parandanud poliitikakultuuri, mis teeb riigikogus ja valitsuses igaühe vaikivaks kaasosaliseks korruptiivse käitumise elujõu tagamisel.
Lõppev nädal tõmbas katte juba aastaid viljeldud praktikalt jagada raha meelevaldselt ehk parteiliste eelistuste järgi suurusjärgu võrra suuremas summas, kui seni avalikult tunnistatud. Jutt ei ole enam riigikogu liikmete aastaid avalikkuse hambus olnud nn regionaalinvesteeringute mõnest, vaid mõnekümnest miljonist eurost aastas, mida jagatakse mitte ausa võistluse ja põhjendatud vajaduse, vaid võimuparteide eelistuste järgi. Kuna koalitsioonid vahetuvad, on iga parlamendierakond saanud suuri summasid meelevaldselt omadele suunata (veel ei ole selgust, kas ja milliseid vastuteeneid on saadud). Seetõttu on valitsenud Toompeal ka konsensus sellise pahelise käitumise paratamatuse osas. Peidetud teod ei tulnud ilmsiks mitte järelevalve ja ajakirjanduse uurimistöö, vaid parteilise ärapanemislusti tõttu. Positsioonilise edu saavutamise ihas Isamaa ja sotsiaaldemokraadid tegid seda ise soovimata ühiskonnale suure heateo, kui lobisesid välja, et erakondliku omakasupüüdlikkuse aastahinda maksumaksjatele mõõdetakse kaheksakohalise summaga.
Aga kas see, mis nüüd teada, on ikka kõik või jäi midagi veel varjule? Vastuse saamiseks peaks pea peale pöörama kaheksa aasta eest valitud suuna, kui kõigepealt mindi riigis üle tekkepõhisele ja siis tegevuspõhisele eelarvestamisele, mille põhilise tagajärjena on aina vähemaks jäänud inimesi, kes suudavad riigieelarve tekkeprotsessi jälgida ja sisust aru saada. Seega on see, millele ja kui palju maksumaksjate raha kulub, vajunud aina sügavamale pimedusse. Isegi rahanduse asjatundjad riigikogus kaebavad, et on riigieelarve menetlemisest sisuliselt välja lülitatud. Mida vähem teadjaid ja otsustajaid, seda ahvatlevam on sohitegemine ja otsuste meelevaldsus.
Kui kord nii, siis tuleks erakondadel alanud valimiskampaania sissejuhatuseks ka ausalt öelda, et hoolitsus inimeste toimetuleku eest tähendab seda, et iga erakond hoolitseb ainult omade toimetuleku eest. Raha saavad need, kelle omad on võimul, ning ülejäänud peavad kannatlikult oma korda ootama, kuni nende omad jämeda otsa enda kätte saavad. On ütlematagi selge, et elanikkonna parteitu enamus jääb selles mudelis kõigest ilma. Oma hooletus, mis muud!
-
Toetusallkirjast üksi on vähe
15. VIII alustas Eesti Kunstnike Liit tähtajatut meeldetuletuskampaaniat „Ravikindlustus kõigile!“, 31. VIII ühinesid sellega Eesti Arhitektide Liit, Eesti Balletiliit, Eesti Disainerite Liit, Eesti Esitajate Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Interpreetide Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit, Eesti Lavastuskunstnike Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit ja Eesti Teatriliit. Igati esinduslik loomeühenduste foorum.
Meeldetuletuskampaania ei ole jäänud pelgalt atraktiivselt kujundatud plakati (kampaania kujunduse autor disainer Margus Tamm) levitamiseks linnaruumis ja meedias, teavitustööd on usinasti tehtud ka erakondades. „Et valimisplatvormide jõulisematest seisukohtadest jõuab valim tulevasse koalitsioonilepingusse, on oluline Eestis tegutsevatele erakondadele taas meelde tuletada, kui hapras ja haavatavas olukorras on kogu Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal olnud loovisikud, ning et olukord halveneb mitte päevade, vaid tundidega,“ on kunstnike liidu president Elin Kard veendunud ka praegu, peaaegu neli kuud pärast kampaania käivitamist. Erakondade poole pöördumisele kirjutas alla loominguliste liitude aktiivgrupp: kampaania algataja, kunstnike liidu president Elin Kard, teatriliidu esimees Gert Raudsep, kinoliidu tegevjuht Kadri Vaas ja vabakutseliste loovisikute huvikaitse ekspert, kunstitöötaja ja kuraator Airi Triisberg. Sama algatusrühm on kohtunud ka erakondade esindajatega: 12. X Isamaa riigikogu fraktsiooni, 20. X Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, 25. X Keskerakonna fraktsiooni (neist osales kohtumisel kõige rohkem inimesi), 9. XI Reformierakonna fraktsiooni esindajatega, erakonna Eesti 200 esimehe ja paari liikmega ning Noor Eesti 200 esindajaga. Ka siin on tegemist esindusliku foorumiga, kes pidas vajalikuks kohtuda loomeliitude esindajatega töises, mõneti ebamugavas õhkkonnas, mitte esietendusel, näituse avamisel või kunstimeistrite autasustamisel. Toetust kampaaniale on avaldanud ka erakond Eestimaa Rohelised. Elin Kard on kohtunud kultuuriministri, tervise- ja tööministri ning nende nõunikega. „Mitmed kohtumised seisavad loodetavalt veel ees enne märtsikuiseid parlamendivalimisi ja muidugi ka pärast valimisi. Praeguseks on „Ravikindlustus kõigile!“ Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimiskampaania üks märksõnadest,“ on Kard optimistlik. Ka Keskerakond näikse seda tõsiselt võtvat, vähemalt valimiskampaanias.
Meeldetuletuskampaania tugevaim külg on selle sihitus kogu rahvale, mitte ainult loomeliitude liikmetele. Viimaste aegade uuringud osutavad üheselt töösuhete muutumisele – vabakutselisus ei ole ainult loominguliste liitude liikmete õnn ja õnnetus, vaid iseloomustab ka väga paljude teiste elualade esindajate tööelu ja -suhteid. 2018. aasta sotsiaalministeeriumi tellitud Praxise uuringu „Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?“ järgi oli vaid 86% tööealistel elanikel püsiv ravikindlustus, s.t ravikindlustuseta oli rohkem kui 100 000 tööealist elanikku. Uuringust on möödas neli aastat, olukord ei ole läinud paremaks, pigem hullemaks. Ravikindlustuseta elanike ravikulude katmine nõuab suurt summat, aga rohkem kui eelarve pingelisus – rahapuudus – on selle taga poliitiline tahe.
Timo Maran kirjutab 17. XI Postimehes tasaarengust, radikaalsest alternatiivist majanduskasvule orienteeritud ühiskonnamudelile. Priit-Kalev Parts eelistab parasmajanduse mõistet. Asi polegi niivõrd mõistes ja sellest tulenevates detailides, selge on see, et senine ühiskonna toimimissüsteem ei ole jätkusuutlik. Jason Hickeli, kellele ka Maran osutab, põhitees on, et mida võrdsem ühiskond, seda stabiilsem see ka on. Ühiskonna ümberkorraldamine sõltub ühisest poliitilist tahtest, iseäranis demokraatlikus riigis. Tervise- ja tööminister Peep Peterson pani ette maksusüsteemi redigeerimist, just nii, nagu see toimib Taanis.
Riigikogu valimisteni ei ole väga palju aega jäänud, valimisnimekirjad on kokku pandud, kuid platvormidega veel töötatakse. Kunstnike liidu algatatud kampaania ei lõpe nende valimistega. On selge, et mida ühtsem on kampaania platvorm, seda suurem ka õnnestumise võimalus. Kui vaadata aga loomeliitude veebisaite, siis kirjanike, arhitektide, maastikuarhitektide, disainerite, sisearhitektide, heliloojate, interpreetide, tantsukunsti ja tantsuhariduse ja näitlejate liidu ning kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu leheküljel ei ole tervisekindlustamise kampaaniast mingit märget. Toetusallkiri on poolehoiu märk, aga sellest ei aita. Raske on loota erakondade kaasatulekule, kui ise oleme ükskõiksed.
