TAAVI HARK: Puhta muusika ideaal Keremi loomingus Mihkel Keremi viiulikontserti võib pidada omas žanris üheks mõjusamaks helitööks. Selles nõudlikus žanris oma sõna ütlemiseks ootas Kerem kaua, et kirja saaks midagi väärtuslikku ja veenvat. Mihkel Keremi autorikontsert 28. I Pärnu kontserdimajas. Triin Ruubel (viiul) ja Willem Stam (tšello, Ühendkuningriik), Pärnu Linnaorkester, dirigent Mikk Murdvee. Kavas Mihkel Keremi viiulikontsert ja tšellokontsert ning sümfoonia nr 6.
Helilooja Mihkel Keremi loomingu hulka kuulub kena kolmekohaline arv teoseid, mistap võib teda pidada oma põlvkonna üheks viljakamaks komponistiks. Enim leiame Keremi teoste hulgast kammermuusikat, kus kesksel kohal keelpillid. Sümfoonilise muusika ja instrumentaalkontsertide kõrval sisaldub Keremi kataloogis koguni kümme keelpillikvartetti, oluliste orkestriteoste korpuse moodustavad kaheksa sümfooniat ning viiuli- ja tšellokontsert. Sellest kõigest on põhjust juttu teha, sest jaanuari viimasel laupäeval tõi Pärnu Linnaorkester Mikk Murdvee dirigeerimisel kuulajateni Mihkel Keremi autoriõhtu kolme suurteosega, neist nüüd järgemööda lähemalt.
ELIN KARD, KADI-ELL TÄHISTE: Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti Mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole edasiminekut loota.
Kultuuri rahastamisele on juba aastakümneid omane olnud vaesuse pidev ümberjagamine, kus võidavad need, kel paremad suhted ja kõvem hääl. Oleme kunstivaldkonnas selle kurva tegelikkuse liigagi omaks võtnud. Kui ümberjagamises taas kaotajaks jääme, siis püüame mõista ja vaikselt edasi kannatada, et mõne aja möödudes taas tagasihoidlikult probleemidele osutada. Kuid probleemid üha süvenevad. Näiliselt toimib kõik ideaalilähedaselt: valdkond on inimeste arvult üks suuremaid, kunstinäitused toimuvad, kunstnikud esinevad rahvusvahelistel suursündmustel, neid tunnustatakse lähemal ja kaugemal ning ka publikuarvud on kunstiüritustel igati soliidsed.
JAAK ALLIK: Eesti teatrite rahastamine – eile, täna, homme Et viia riiklike sihtasutuste ja erateatrite rahastamine kaua oodatud võrdsele alusele, tuleks paratamatult pöörduda riikliku tellimuse juurde.
Tihti küsitakse, kuidas on Eesti teater tulnud viimasel kolmekümnel aastal ühiskonnas ja kultuuripoliitikas toimunud muutustest välja nii puhtalt ja suuremate kadudeta. Seda eriti riigi toetuste mõttes, võrreldes teiste kultuurivaldkondadega. Selle mõistmiseks peab minema tagasi aastatesse 1992–1995, sest just seal ongi kunstivaldkondade riikliku rahastamise erinevuse juured, mida tihtipeale kultuuriministeeriumile ette heidetakse.
RAIVO SOOSAAR: Miks toetame rikkaid rohkem? Miks toetame kahjulikku? Maksusüsteemi kaudu toetamine kipub olema regressiivne. Vaestel ei ole piisavalt tulusid, millest maksuvabastust või -vähendust saada.
Energiahindade suur hüpe ja inflatsiooni paisu tagant väljapääsemine on pannud valitsusi nii meil kui mujal tegelema leevendusmeetmetega. Kahjuks pahatihti ei ole astutud sammudi kuigivõrd õnnestunud ei majanduslike stiimulite (energiasäästu) ega jaotuslike mõjude poolest. Jaotamise puhul on põhiküsimused, kui adekvaatsed ja kättesaadavad on meetmed kõige rohkem abi vajavatele ning millised tulurühmad kõige rohkem võidavad. Toetusmeetmed võib orienteerituse järgi jagada kolmeks: toetused madalama sissetulekuga majapidamistele (või indiviididele), toetused kõrgema sissetulekuga majapidamistele (või indiviididele) ning universaaltoetused, mille puhul kõik saavad võrdselt ühepalju.
JAN KAUS: Tubane ümbermaailmareis kaheksa reisikaaslasega Matk „Hieronymuse“ sarja 2022. aastal ilmunud raamatute seltsis liigitub vaimseks luksusreisiks.
Nagu teada, oli teoloog püha Hieronymus ka tõlkija. Temalt pärineb piibli ladinakeelne versioon vulgata, kusjuures vana testamendi vahendamisel olevat ta eelistanud algupärast, heebreakeelset versiooni, mitte kreekakeelset septuaginta’t. Seega oleks olnud ülimalt raske leida paremat isikut nimetamaks maailmakirjanduse klassika kvaliteetset eestindamist ja kommenteerimist praktiseerivat tõlkeprogrammi ja sarja, mille taga on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon.
EPP ALATALU: Maja hinge insener August Komendandi elu ja loomingut peegeldavad insener ja arhitekt, õed Maari Idnurm ja Siiri Vallner.
Eesti arhitektuurimuuseumi „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ ja selle ingliskeelne sõsarraamat pälvisid hiljuti teadustrükise auhinna ehk muuseumiroti. Carl-Dag Lige koostatud ja Marje Eelma kujundatud suurteos oli ka arhitektuuripreemia nominent.
Loe ka, mida kirjutab Robert Treufeldt Carl-Dag Lige raamatust „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“!
„Luksemburg – kas mitmekeelsuse realiseerunud utoopia?“ küsitakse TLÜ E2 keskuses Milline võiks olla paindlikum suhtumine keeltesse, nii et sellest oleks Eestis kõigil kasu?
Eestis on viimasel ajal eri tasanditel tervendavalt palju räägitud eesti keele tulevikust, olgu siis eestikeelse hariduse või keeleseaduse muutmisega seoses. Vestlusi vürtsitab ka hirm ja frustratsioon: pipraterad teevad mõttevahetuse vahel päris tuliseks, nagu oleks arutluse all eesti keele elu ja surma küsimus. Pisikesed riigid ja vähese kõnelejaskonnaga keeled – mis meist saab?
JAAK PROZES: Uurali rahvad ja Venemaa 2020. aasta rahvaloendus
Eelmise aasta lõpus avaldas Venemaa Föderatsiooni statistikaamet 2020. aasta rahvaloenduse rahvusi ja rahvuskeelte valdamist puudutavad andmed, mida COVID-19 tõttu oli kogutud põhiliselt 2021. aasta oktoobrist novembrini. Tulemused on juba praeguseks põhjustanud palju poleemikat ja tõstatanud küsimuse, kui tõsiselt võib uue rahvaloenduse tulemustesse suhtuda. Arvukalt on inimesi, keda väidetavalt ei loendatud või ei saadud neid kätte, rahvaloendajad aga räägivad suletud ustest. Samuti leitakse, et saadud andmete usaldusväärsust kahandab asjaolu, et 16,6 miljonit inimest jättis oma rahvuse ja emakeele märkimata.
MADIS RAUKAS: Rakendusuuringute keskus täidab tühimiku teadus- ja arendustegevuses
Riik on otsustanud luua rakendusuuringute keskuse, mille eesmärk on pakkuda ettevõtetele tugiteenuseid teadmusmahukas tootearenduses. Keskuse loomisega lisandub ASi Metrosert tegevusaladele viis valdkonda: biorafineerimine, droonitehnoloogiad, autonoomsed sõidukid, vesinikutehnoloogiad ja terviseandmed. Miks meil seda vaja on?
RAGNE KÕUTS-KLEMM: Ajakirjanduse rajasõltuvusest
Väheste avalikkusele pakutavate ajakirjanduskriitika formaatide kõrval peaks akadeemiline uurimus olema rikkalikum, süsteemsem ja diakroonilisem.
Ühiskonnaanalüüsis on kasutusel mõiste „rajasõltuvus“. Selle all peetakse silmas seda, et toimunud sündmused ja kujunenud institutsioonid, huvide konstellatsioonid ja toimimise praktikad selgitavad suurel määral, kuhupoole ühiskond areneb. Iga valik võib teha mõne valiku edaspidi võimatuks. Maakeeli öelduna tähendab rajasõltuvus seda, et üle oma varju ei hüppa.
Arvustamisel
Janika Läänemetsa „Vihma ja kurbuse maja“
Kaur Riismaa „Aknad avanevad taevasse“
„Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandist“
„Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“
Giuseppe Verdi „Giovanna d’Arco“ rahvusooperis Estonia
Eesti Kooriühingu aastapreemiagala
Eesti Kontserdi „Mustonenfest“
näitused „Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost“, Inta Ruka „Minu kallid kaasmaalased“ ja Peeter Linnapi „Taevatrepp“
teatri Kelm „Küünik“
mängufilmid „Inisherini hinged“, „Lähestikku“ ja „Valge müra“
8. veebruaril anti Viimsi Artiumis pidulikult üle Kultuurkapitali 2022. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad ning kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad. Preemiate üleandmist saab järelvaadata ETV2st.
9. veebruari õhtul kell 20 saab ETVs vaadata erisaadet elutöö- ja peapreemia laureaatidest, “Kultuurkapitali aastapreemiad 2022”, kus avatakse pikemalt Eesti kultuurielu säravamate inimeste mõttemaailma ja tegude tagamaid.
PEAPREEMIAD 2022
Arhitektuuri valdkond
Kristel Jakobson, Joel Kopli – Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskuse eest
Audiovisuaalse kunsti valdkond
Jaak Kilmi – mängufilmi „Tagurpidi torn“ loojale
Helikunsti valdkond
Andres Mustonen – kõrgetasemeline ja silmapaistev muusikutegevus solisti ja dirigendina
Kehakultuuri ja spordi valdkond
Ants Nurmekivi – staažikas sporditeadlane, töötanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas alates 1974. aastast ning avaldanud uurimusi kesk- ja pikamaajooksu treeningumetoodika, treeninguvahendite toime hindamise ning treeningu teooria ja metodoloogia valdkonnast. Eesti Olümpiaakadeemia asutajaliige ning akadeemilise teadusnõukogu sekretär ja tippspordiuuringute toimkonna liige. Tegelenud pikka aega treenerite koolitamisega ning on olnud tunnustatud teaduskonsultant mitme spordiala rahvusvõistkondade liikmetele.
Kirjanduse valdkond
Mehis Heinsaar – käesoleva sajandi eesti kirjanduses üks hinnatumaid prosaiste ja luuletajaid, kelle fantaasialennukas ja kujundiküllane looming keskendub inimese süvaolemuse otsingutele. „Kadunud hõim“ on tema teretulnud naasmine romaanižanri.
Kujutava ja rakenduskunsti valdkond
Erik Alalooga – Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis korraldatud isikunäituse „Vabastatud masinad“ ja kohaliku helikunsti edendamise eest, millest viimasena olulisim 2022 suvel Tartus Ajuokse Avangaaris tehtud festival Mäo Rist.
Näitekunsti valdkond
Liis Vares – missioonitunde ja julguse eest kasutada (etendus)kunsti kurja vastu võitlemisel ning nõrgemate eest seismisel. Preemia isetu humaanse tegevuse eest – nii sõjavastaste kui suitsiidiennetuslike aktsioonide korraldamise, erivajadustega inimeste juhendamise ja kaasamise, kui ka kunstiliselt kõrgetasemelise koreograafilise ruumi „Kus sa oled?“ loomise eest festivalil Baltoscandal.
Rahvakultuuri valdkond
Ants Taul – imemees, kes suudab puhuda torpillile hinge sisse ning mõnusad meloodiad välja – Eesti torupillitraditsiooni taastamise ja edendamise eest
ELUTÖÖPREEMIAD 2022
Kersti Lootus – arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia – jätkuvalt aktiivselt ruumi ja keskkonnaga tegelevale maastikuarhitektile, kelle looming on läbi aja olnud tundlikult kohaspetsiifiline, sekkumised läbimõeldud ja julged
Ly Pulk – audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia – hindamatu panuse eest Eesti filmimaastikul
Ene Üleoja – helikunsti sihtkapitali elutööpreemia – pikaajalise väljapaistva loomingulise ja pedagoogilise tegevuse eest
René Meimer – kehakultuuri ja spordi valdkonna elutööpreemia – kahevõistluse olümpiahõbeda Allar Levandi esimene treener, Tallinna Pedagoogilise Instituudi suusaspordi õppejõud ning sealse uue eriala, rekreatsioonikorralduse looja. Viimased kümmekond aastat on ta pühendunud kepikõnni kui liikumisharrastuse arendamisele Eestis, täites praegugi Eesti Kepikõnni Liidu asepresidendi kohustusi. Aastate jooksul on temalt ilmunud erinevates väljaannetes artikleid nii suusahüpetest, triatlonist, kepikõnnist kui ka laiemalt liikumisharrastusest.
Peeter Torop – kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia – Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor ja kauaaegne semiootika osakonna ning filosoofia ja semiootika instituudi juhataja, rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud semiootik, kultuuriteoreetik ja kirjandusteadlane, kirjanduse, tõlkimise ja tõlketeooria mõtestaja, ühtlasi tõlkija ja toimetaja. Õppejõud, kes kogu oma isiku, teadmiste ja tegevusega on olnud väga paljude üliõpilaste ja kolleegide sügavalt haritud ning eetiliseks innustajaks ja toetajaks.
Tamara Luuk – kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia – pikaajalise särava panuse eest kunstielu haaravamaks ja mitmekesisemaks muutmisel. Tema roll Eesti kultuuri esindajana Euroopa Liidu juures, kunstist kirjutaja ja selle mõtestajana on saanud vaimustava jätku Tallinna Kunstihoone kuraatorina. Tuues näitustele kokku erineva põlvkonna ning lähenemisviisidega kunstnikke, nähes seoseid, haakumisi ja viljakaid põrkumisi seal, kus need esmapilgul kätte ei paista, on suur oskus, mis eeldab tundlikku vaatamis- ja vaatlemisoskust. Olles kunstnikele dialoogipartneriks palju laiemalt kui käesoleva näituse produtseerimine, olles kunsti- ja maailmavaateliselt ideede peegeldajaks ja kaasamõtlejaks, on tema mõju olnud peenekoeline ja järjepidev.
Tiit Härm – näitekunsti valdkonna elutööpreemia – karismaatilisele ning järjekindlalt pühendunud balletikorüfeele ja legendile, kes põleb ereda leegiga juba pool sajandit. Tantsija, pedagoog ja ballettmeister! 2022. aastal maailmaesietendunud ballett „Õhtused majad“ kannab looja kompromissitud ideaalid uute põlvkondadeni.
Maie Orav – rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia – teenekas rahvatantsujuht ja tantsupedagoog, tantsupeo üldjuht ning meeste tantsupeo mõtte algataja.
SIHTKAPITALIDE AASTAPREEMIAD
Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemiad 2022
Aidi Vallik – mängufilmi „Tagurpidi torn“ sotsiaalselt erksa stsenaariumi eest
Ove Musting – aasta debüüt: mängufilm „Kalev“
Rein Kotov – filmide „Kalev“ ja „2 tundi õnneni“ operaatoritöö ning filmi „Kalev“ monteerimise eest
Rainer Sarnet – stiilse režii eest dokumentaalfilmis „Vaino Vahingu päevaraamat“
Mait Malmsten – Jaak Salumetsa rolli eest mängufilmis „Kalev“
Kaupo Kruusiauk, Maria Faust – vahetu ekraanikeemia eest dokumentaalfilmis „Machina Faust“
Priit Tender – aasta animafilm „Koerkorter“
Maria Avdjuško – tundlike kultuurilooliste portreefilmide „Kadunud isa“, „Koma“ ja „Unditund“ loomise eest
Mait Mäekivi – filmioperaatorite järelkasvu kujundamise eest
Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiad 2022
Kaili Kask, Raul Oreškin – Peipsi veeres asuva Voronja galerii ellukutsumise ja käimashoidmisega on nad tõestanud oma võimekust erinevate kogukondadega töötada. 2022. aasta mais, täpselt kolm kuud pärast Ukraina sõja algust Tartu poes avatud Ukraina ja Eesti kunstnikke ühendava näitusega „Trigger“ tõestasid nad taas, kui oluline roll on institutsioonide kõrval kogukondadel.
Jaanus Samma – laiahaardelise loomeuurimusliku näituse „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ koostamise eest Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Uurides ja tõlgendades rahvuslike mustrite ja kujundite kasutamist Eesti tarbekunstis ja graafikas 1930.–1950. aastatel, loob Samma tähelepanuväärse ja mitmekihilise terviku, kus ajalooline materjal astub kõnekasse dialoogi kaasaegse kunsti ja tänase päevaga.
Taavi Talve – kolm terviklikku ning autorile omaselt kompromissitut isikunäitust, mis puurisid pilgu sügavale inimkonna moraali küsimustesse. Kes Talve esmapilgul mõistatuslikuna mõjuvate põnevike stsenaariumitega kaasa mõtlema on nõustunud, ei ole pidanud pettuma: „Ma olin Timbuktus“ Tallinna Linnagaleriis, „(re)konstrueeritud vaatepunktid“ Draakoni galeriis, „Dokumenteeritud vaatepunktid“ EKA galeriis.
Sigrid Viir, Cloe Jancis – karantiinis sündinud dialoog, mis 2022. aastal taasmaterialiseerus, seekord Tartu Kunstimajas näitusel „Teine vaatus. Tõlkes leitud“, on tõenäoliselt parim, mis koroona Eesti kunstile andnud on. Näha, kuidas kahe kunstniku käekirjad seninägematuks kolmandaks sulanduvad, on alati põnev ja kui tulemus veel ka nii lummav on kui Cloe Jancise ja Sigrid Viire kahekõne, ei oska enamat tahtagi.
Flo Kasearu – mastaapse isikunäituse „Flo retrospektiiv“ eest Recklinghauseni Kunsthalles Saksamaal. Iseenda retrospektiivi lavastades võtab Kasearu talle omasel teravmeelsel ja totaalsel moel üle terve Kunsthalle hoone. Kombineerides varasemaid töid uute installatsioonidega, loob ta haarava ruumilise koreograafia, mis suunab külastaja läbi sotsiaalselt kriitiliste ja poliitiliselt aktuaalsete teemade korruselt korrusele ja ringiga tagasi linnaruumi.
Alice Kask, Neeme Külm – peenetundeline ning tehniliselt kõrgetasemeline näitus „Edevuses üksi“ Tallinna Linnagaleriis, mis 2022. aasta alguses kutsus vaataja jälgima kahe teostuslikult eriilmelise, kuid ühtselt poeetilise kunstniku haruldast koostööprojekti. Külm ja Kask on kumbki aastate jooksul paistnud silma väga eriliste kunstnikunatuuridena ja seda enam suudavad nad igas näitusekülastajas tekitada ootust sarnaste koostööprojektide osas ka edaspidi!
Kadri Toom – aktiivse loomingulise aasta eest nii kunstniku kui graafikavaldkonna eestvedajana. Näitus „Nägemisviise perifeeriast“ Draakoni galeriis tõi publiku ette tema otsingulise tööviisi, kus maastikud, kohad ja mitte-kohad läbisid kunstniku käe all mitmekihilise protsessi, pakkudes vaatajatele äratundmist, rafineeritud visuaalset naudingut ning süstisid värvivitamiine. Samuti väärib tunnustamist Toomi tegutsemine lisaks oma kunstnikupraktikale ka graafika kui kunstiliigi edendajana, panustades pika ajalooga kunstiliigi jätkuvasse aktuaalsusesse kaasaegse kunsti väljal.
Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad 2022
Asta Õim – folkloori aastapreemia Eesti rahvapärase kujundkeele ja väljendivara uurimise ja populariseerimise eest
Anu Raud, Tuuli Tubin McGinley – säästliku ja alalhoidliku elustiili populariseerimise ning püksipaikamise konkursi ja näituse korraldamise eest
Ave Anslan – Eesti naiste tantsupeo „Pere lugu“ pealavastajale
Tartu Folklooriklubi Maatasa – pärimusmuusika populariseerimise ning Tartu Folk-Offi eduka ja meeleoluka eestvedamise eest
Marika Kuusik – pikaajalise ja tulemusliku poiste- ja meestelaulu edendamise eest
Teater KaRakTer – Eesti teatrimaastiku rikastamise ning kõrgtasemeliste lavastuste eest
Agnes Aljas – pühendunud ja innovaatilisele museoloogile EMYA sündmuse korraldamise eest
Auhindade üleandmist juhtis Mari-Liis Lill, gala lavastaja oli Jaak Prints, kunstnik Kristel Zimmer ning režissöör Eva Katariina Taimre. Galal esinesid saksofonikvartett Quattro Quarti, vokaalkammeransambel Vox pUNT ning dirigent Patrik Sebastian Unt, kõlas eesti heliloojate looming. Erisaate „Kultuurkapitali aastapreemiad 2022“ režissöör on Margit Mutso, operaatorid Meelis Kadastik ja Tarvo Tammeoks ning produtsent Eros Brambat.
Kultuurkapitali aastapreemiaid antakse välja alates 1995. aastast ning need on rahalised.
Martin Garci Rivera. Peadpööritav tantsu seeria puulõige 1996.
Pool sajandit tagasi astus mu jalg esimest korda Ladina-Ameerika punasele mullale. Taevas rippusid raisakullid. Sümbol sobis Castro Puna-Kuubale, kus Suur Vanker on kummuli musta silmapiiri kohal. Hiljem teistes Lõuna-Ameerika riikides filmides sain teada, et need kaunilt taevas liuglejad on hoopis kondorid. Brasiilias, Peruus, Argentiinas pole enam öötaevas ei Suurt Karu ega Põhjanaela. Allpool ekvaatorit keerleb must tähistekk ümber Lõunaristi ning Päike tõuseb õhtukaarest, et loojuda idataevas. Inimesed on Lõuna-Ameerikas päikselisemad kui meie siin Euroopas, mida on räsinud maailmasõjad…
Kondoreid nägin nii Guatemaala iidset pealinna Antiguat valvavate vulkaanide kohal kui ka Riot õnnistava Kristuse kuju kohal Brasiilias. Ladina-Ameerika rahvaid ühendavad kaks meloodiat. Need on „Glory-Glory Hallelujah“ ning „Kondori lend“. Viimast mängib iga pillipuhuja, esimest laulavad nii mudilased kui vanurid meie Kalle-Kusta viisi peal.
Kõigil käesoleva näituse kunstiteostel on oma lugu. Vaibad olen toonud oma reisidelt Lõuna-Ameerikasse, maalid on aktinäitusel MEES JA NAINE osalenud kunstnikelt, kes ise Pärnus kohal käinud. Puertoriikolase Martin Garcia Rivera puulõiked on kunstniku kingitus Uue Kunsti Muuseumile pärast teoste esitamist 1996. aastal toimunud aktinäitusel. Saime Martiniga tuttavaks Sao Paolo biennaalil 1994. aastal ning meie sõprus üle Atlandi on kestnud pea 30 aastat. Loodame, et kunstnik saabub Pärnusse oma uute teostega eeloleval suvel. Keda siis veel kui mitte meie kunstikogule nurgakivi panijat kutsuda XXX aktinäitusele MEES JA NAINE! Mark Soosaar
Näitus avatud Uue Kunsti Muuseumis kuni 26.02.2023
Uue Kunsti Muuseum
Rüütli 40a, Pärnu www.mona.ee
avatud K-P 11-18.00
Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus “Kooskõlad”
Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus “Kooskõlad” 11.02.-02.04.2023 Avamine 11.veebruaril kell 14.00
Mari Roosvalt. Merelähedus.
Näitusel osalevad Eesti Akvarellistide Ühenduse liikmed ja mõned kutsutud kunstnikud väljastpoolt ühendust.
Näitusel “Kooskõlad” osalevate kunstnike eesmärk on otsida ja märgata kooskõlasid, et neid akvarellmaalis jäädvustada.
Kas kooskõlas olemise poole püüdlemine on inimese loomulik instinkt? Kas kooskõla võib märgata, otsida ja leida kõiges, kõigis? Kuidas tekib kooskõla või on see juba olemas?
Hetkel on maailmas palju ebakõla, mis paneb kahtlema tänapäeva inimese võimes, oskuses ja tahtes elada kooskõlas nii enda, teiste elusolendite kui ümbritseva keskkonnaga. Et mitte kutsuda kunstnikke üles kõike seda negatiivset esile tooma, siis selle näituse eesmärk on märgata ja leida seda, kus me oskame, tahame, saame olla kooskõlas. Ja kindlasti ka mõtestada enda jaoks, mis on kooskõla. Vahel võib ka olla nii, et ühe kooskõla võib olla teise ebakõla? Näitusel osalevad: Agne Kuusing-Soome, Airi Aas, Aleks Kase, Anneliis Vabul, Eleny Kasemets, Elize Hiiop, Enno Ootsing, Erki Kannus, Eve Ermann, Illimar Paul, Kadri Bormeister, Kairi Orgusaar, Kelli Valk, Kerstin Rei, Maria-Kristiina Ulas, Kärt Karjatse, Külli Tael, Lii Pähkel, Liisi Tani, Mari Roosvalt, Mariann Hakk-Eve, Marje Üksine, Marju Bormeister, Merje Rääbis, Naima Neidre, Rein Mägar, Rete Jallai, Saima Randjärv, Sergei Minin, Zhanna Toht, Tiina Tammetalu,
Marje Üksine. Tuulispask 2023.
Tiina Tarve, Tuuliki Tolli, Veera Stanishevskaja, Virve Albri, Ülle Kuldkepp.
Näituse korraldus: Mari Roosvalt ja Kerstin Rei
Näitust toetavadEesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus ja Kultuuriministeerium
Uue Kunsti Muuseum
Rüütli 40a, Pärnu
avatud K-P 11-18.00
Mariann Hakk-Eve. Mahajäetud maja.Eleny Kasemets. Suve igatsus.
Eesti Kultuuri Koda kuulutab välja konkursi auhinnale Kultuuri Tegu 2022, mille eesmärgiks on tunnustada Eesti ühiskonnas tegutsevaid inimesi, kelle ettevõtmised on inspireerivad, tulevikku vaatavad ja avalikku tähelepanu väärivad.
Auhinda antakse välja aastast 2014 koostöös Kultuuriministeeriumiga, kes toetab auhinnafondi 5000 euroga. Aastal 2023 jagatakse Kultuuri Teo auhindu kolmes kategoorias: * Aasta Kultuuri Tegu peaauhind * Peeter Alliku nimeline kunstiauhind * Tuleviku Tegija
Aasta Kultuuri Tegu peaauhinna kandidaadiks sobib tegu mistahes kunsti– või kultuurivaldkonnast, mis kõnetab ühiskonda, on kantud vabast, sõltumatust ja sotsiaal-kriitilisest vaimsusest.
Peeter Alliku nimelise kunstiauhinna eesmärgiks on mälestada varalahkunud graafikut, maalikunstnikku ja kunstipedagoogi Peeter Allikut (1966-2019) ning ühtlasi elavdada Eesti kunstivälja – tunnustades igal aastal ühte maalikunstnikku, graafikut ja/või pühendunud kunstiõpetajat.
Tuleviku tegija auhinna eesmärgiks on tunnustada noort (vanuses 7-26) – loovisikut või kultuuritöötajat, kelle ettevõtmised on inspireerivad, tähendusrikkad ja tulevikku vaatavad ning avalikku tähelepanu väärivad.
Ootame kõikidesse kategooriatesse kandidaate aadressil tegevjuht@kultuurikoda.eu märksõnaga «Kultuuri Tegu“ 20. aprilliks 2023. Vaata lähemalt kriteeriume Kultuuri Tegu | (kultuurikoda.eu) Hinnatakse 2022. aasta jooksul tehtud kultuuri- või kunstitegu. Eelmiste aastate nominentidega saab tutvuda Eesti Kultuuri Koja kodulehel (www.kultuurikoda.eu).
“Kultuuri Tegu 2022” auhinnad antakse üle Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsil 19. mail Haapsalu Kultuurikeskuses.
Registreerimine konverentsile avatakse 1. märtsil 2023 kodulehel www.kultuurikoda.eu.
Sünnipäeva puhul suundub Müürilehe toimetus metsa, et pidada isekeskis maha üks nostalgiaradadel ekslev jutuajamine. Laseme fotograafidel ja illustraatoritel meenutada parimad palasid Müürilehe arhiivist. Samuti teeme lähemat tutvust Müürilehe sünnipäevafestivali peaesineja Andri Snær Magnasoni vaadete ja loominguga.
Fänluse teemaosas peab Brigitta Davidjants kaitsekõne noortele tüdrukutele (ja nende lemmikutele). Joosep Ehasalu kirjutab problemaatilistest lemmikutest, Mari Laaniste toksilisest fänlusest, Merilin Mandel parasotsiaalsetest suhetest. Tristan Czar Aasmäe kirjeldab halbade haifilmide fännide kogukonda. Palusime superfännidel jagada oma lugusid ning panime omalt poolt kokku lühikese fandom-sõnastiku.
Keskkonnakülgedele kirjutavad Maris Pedaja ja Johanna Kuld rohekrabamisest ning Aet Annist kliimasüüdimatusest Eesti ajakirjanduses. Kultuuriosas tutvustab Barbara Lehtna, mida tähendab butch. Zody Burke analüüsib tehisintellekti loodud kunstiteoste ümber tärganud poleemikat.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee
Kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Eik Hermann pälvis kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia arhitektuurimõtte edendamise ja vahendamise eest. Kuidas filosoofia ja arhitektuur üksteist aidata saavad, sellest räägib Hermann järgnevalt lähemalt.
Sa oled öelnud, et kui alguses oli ehk kellelgi lootus, et tood arhitektuuri rohkem filosoofiat, siis ise tunned, et pigem oled filosoofiasse toonud arhitektuuri.
Eks ma meelega liialdasin, kui nii ütlesin, provokatsiooni mõttes. Kohati minult tõesti oodatakse arhitektuuri- või ruumifilosoofiat. Ilmselt oodatakse seda ka mu doktoritöölt, mida ma parajasti lõpetan. Aga olen arhitektuuribüroodega võistlusi tehes tundnud, et mu senine, koolist kaasa antud tööriistakast aitab filosoofina õieti väga vähe. Olen kohe sellist abitust tundnud. Ja sellepärast olen tasapisi nokitsenud uue mõistetööriistade komplekti kallal, mis tõepoolest ruumiloomet toetaks.
Filosoofia häda on, et see on suuresti üritanud rääkida seaduspäradest, mis on ruumist ja ajast sõltumatud. Selliselt see ei saa aidata arhitektuuri, mis ei ole kummastki neist sõltumatu. See ei saa aidata ka n-ö uue kliimarežiimiga toimetulemisel, sest ka see ei ole kummastki neist sõltumatu. Mulle hakkaski tunduma, et koostöö arhitektidega on salamisi õpetanud mind selliseid asju märkama, üldse õpetanud teistmoodi mõtlema. Aidanud näha nähtuste ruumilisust, meid ümbritsevat ja pidevalt liikuvat tausta, mis meid kaudselt ja sageli märkamatult mõjutab.
Seda tausta ilmselt teisiti hoomata ei saa, kui kaarte tehes. Filosoofia loob ka kaarte, näiteks selle kohta, kuhu me selles suures muutuste virvarris paigutume ja kuhu tahame end paigutada. Aga iga kaart moonutab. Samamoodi ka filosoofiline kaart. Lahendus ei saa olla ühes ideaalses kaardis, vaid kaartide vaheldamises, mis kõik tabavad heal juhul reaalsuse üksikuid aspekte.
Arhitektide juures ongi huvitav see, kuidas nad pidevalt žongleerivad erinevate mõõtkavadega kaartide vahel. See on aidanud mul märgata, et paljud teadmisedki kehtivad kindlas mõõtkavas ja ei pruugi teises kehtida. Nii et tõesti, sellised märkamised on mind põrandaaluselt mõjutanud ja saanud mu filosoofiliste tegemiste pärisosaks, ilma milleta ma enam ei oskagi mõtelda.
Kirjutamine. Mina olen nimetanud seda sõnadega projekteerimiseks. Kirjutan objektist artikli juba ette valmis. Sa ütlesid kuskil, et vahel oled mõne bürooga võistlust tehes kirjutanud esialgsete arutluste põhjal valmis mustandliku seletuskirja. See aitab kollektiivil ideesid edasi vormida ja hoiab nende mõtted sünkroonis. Teksti kaudu ideede edasiandmist õpetatakse koolis pigem vähe. Lugema peab küll palju, aga projektid on ennekõike visuaalsed.
See on tõsi. Sama lugu on ka praktikas. Kui mõelda sellele, millal arhitektuuriprojektide juurde seletuskirju kirjutatakse, siis enamasti liiga hilja, viimasel õhtul. Selliste kiirustades tehtud tekstide lugemist keegi ei naudi, sest need pole mõnuga kirjutatud. Seetõttu nad ka ei mõjuta midagi, kuigi võiks.
Eik Hermann on Eesti arhitektuurile nagu lotovõit. Ta nokitseb uue mõistetööriistade komplekti kallal, et ruumiloomele kaasa aidata. „Filosoofia häda on see, et see on suuresti üritanud rääkida seaduspäradest, mis on ruumist ja ajast sõltumatud. Sellisena see ei saa aidata arhitektuuri, mis ei ole kummastki neist sõltumatu,“ ütleb ta.
Neid hakatakse lugema siis, kui tekivad vaidlused, joonisest ei saada aru ja viimases hädas pöördutakse seletuskirja juurde. Detailplaneeringute puhul ei tahetagi mõnikord analüüsi või kontsepti osa kehtestada, muidu saab see normeerimata jutt õigusaktiks.
Eks sõnade ja teooria roll ruumiloomes ongi ebaselge. Vahel on teooriat peetud ikka ülitähtsaks. Just sellisel hetkel – ja tänu sellele – ma EKA arhitektuuriosakonda sattusingi. Just siis oli teooria, eriti just filosoofiline teooria, arhitektidele hästi oluline. Aga minu meelest on see suhe olnud üldiselt õnnetu. Enamasti võeti mõni valmis filosoofiline süsteem, mis oli tehtud hoopis teistsuguste probleemide lahendamiseks, ja üritati seda ruumikeelde tõlkida. Ühesõnaga, kasutati väga pinnapealselt.
Minu veendumus on, et filosoofia võiks arhitektuurile ja paljudele teistelegi erialadele olla küll tähtis, aga mitte valmis produktina, vaid poolvalmis kujul. Enamasti on mustandlikkust põlastatud, eriti kui see tähendab lihtsalt kiirustavat ja vigast teksti. Aga kiirustav ja vigane tekst pole õige mustand. Hästi tehtud mustandil on olulisi eeliseid, eriti kui töö on pooleli. Siis mõjub ju inspireerivalt pigem see, kui kujundid ja mõtted juba kuskilt kumavad, aga veel ei suru end peale. Mulle meeldibki aina enam selline tekst ja mõte, mida ei anna kehtestada, aga mis annab siiski jõudu ja liidab.
Üks võimalus seda teha on toimida raketisena. Kui vana struktuur enam ei toimi ja on vaja uut, siis enamasti ju uueni otse ei jõua. On vaja mingit vaheastet, raketise moodi ajutist struktuuri, mis aitab lõpliku struktuurini jõudmisel. Just see vahekonstruktsioon on minu meelest huvitav. Lõpuks ta eemaldatakse, paljud teda ei näegi ja siis saabki teha näo, et seda ei ole kunagi olnud ja pole vajagi. Aga raketis võib sageli olla otsustava tähtsusega.
Sellise raketisena on filosoofia alati olnud elavam, tähtsam ja mõjusam kui valmis nägemusena. Keegi ei taha, et talle ette öeldaks, mida ta mõtlema peab. Aga raketislikku mõtet saab igaüks edasi arendada ja sellele oma elus või loomingus ise mõtet juurde anda.
Hannah Arendtil on huvitav mõttekäik, miks on poliitiline filosoofia Euroopas alguses peale tuksis olnud. Tema meelest on häda olnud selles, et filosoofid on oma ettekujutuse tegelikkuse muutmisest võtnud käsitöölistelt. Arendti arvates on käsitöölistel alati kavand ees, mille nad siis reaalsusele peale suruvad. Käsitöölisest ta kahjuks aru ei saa: sellist kavandit neil kõigil küll ei ole. Aga filosoofias on tõesti arvatud, et on hea mõte välja mõelda mõni puhtandlik poliitiline kavand – näiteks ettekujutus ideaalsest riigist –, mille saaks elanikkonnale peale suruda. See on aga Arendti arvates retsept totalitaarse riigi sünniks.
Olen temaga nõus. See ei tähenda muidugi, et ei peakski kavandama. Aga seda tuleks teha mustandlikult. Minu meelest filosoofia ongi kõige võimsam siis, kui ta ei mõtle midagi ette valmis, vaid mõtleb kaasa, mõtleb vahele, võimestab ja valmistab, aga ei ütle ette.
Arhitektuuri ümber on väliruum. See võiks ka olla nagu poolik tekst. Poolik ruum, mis jätab võimaluse iseorganiseerumiseks. Seda muidugi kiputakse ehmunult pidama totaalseks korraldamatuseks. Aga pigem on see suundade andmine ja laskmine minna. Piiri tajumine, et mida lõpuks inimene tahab.
Maastikuarhitektina on sinul eelis, et sa oled harjunud mõtlema kasvuprotsessides. Taimede kasvatamine on pigem ju nende iseomase kasvuvõime soodustamine ja hell juhtimine. Võib-olla mõned teised ka kasvatavad asju, aga kasvatavad nii, et nad tahavad tulemuse kindlustada. See eeldab taimemürke ja väetisi, nii otseses kui ka kaudses mõttes, puhtandlikku kavandit, mida tuleb kõrvalekalleteta realiseerida. Mõni kasvatab isegi lapsi selliselt. Neile ilmneb ootamatult, et loodusel ja lastel on ka omad soovid ja plaanid. Pigem võikski õppida neid protsesse nügima ja suunama, jätma otsustus- ja valikuruumi, mis ühtlasi on ju otsustus- ja valikurõõm.
Doktoritöös räägid keskkondade asemel ümbruskondadest.
Jah, ühel hetkel tundus huvitav mõte teha selline poeetiline eristus. Kui sõna „keskkond“ täht-tähelt võtta, siis see on ju trobikond keskmeid või keskusi. Samas võtmes võiks sõnas „ümbruskond“ näha trobikonda ümbrusi. Miks on see eristus oluline? Jällegi ilmselt arhitektuuri mõjul märkasin ühel hetkel, et on kaks põhjalikult erinevat nähtuste tajumise režiimi: n-ö asjastav ja ruumistuv. Esimest olen nimetanud ka peopealseks. Musternäide: hoiad mõnda väikest asja või olendit enda peo peal, keerutad seda siia-sinna nagu arhitektid hoonemudelit arvutis. Kontroll on üleni sinu käes. Teisel juhul – seda olen nimetanud ka okeaaniliseks olukorraks – oled sa ise ümbritsetud. Siin jääb midagi alati selja taha, haaramatuks. Oma äärmuses tähendab see üldse täielikku kontrolli kaotamist. Mulle on hakanud tunduma, et kogu Euroopa filosoofia on üdini üles ehitatud asjakesksele tajurežiimile. Siin tekib jälle paralleel puhtanditega. Mõni pealesurutav puhtandlik kavand on ju ka kontrollivahend: ta taandab ümbruse asjaks või leiab sellest mingi keskme, mille abil Archimedese kombel kogu maakera paigast nihutada. Sama mõtteviis ilmneb sageli ka loodusest mõtlemisel: see on taandatud mõõdetavate asjade summaks. Kui tahta selle vastu protestida, siis saabki öelda, et maailm koosneb ennekõike ümbruskondadest. Ma räägin neist meelega mitmuses, valesti, et rõhutada selle elava ümbruse paljusid kihte ja taandamatust üheks kaardiks.
Häda on muidugi selles, et ümbrust kui ruumilist nähtust on raske hoomata ja eriti raske on seda teha planetaarses mõõtkavas. Seetõttu on sellest ka raske hoolida. Kunagi tegime koos arhitektide Mihkel Tüüri ja Rene Valneriga näituse nimega „Liginull“, mis uuris, kuidas peaks arhitektuuris kliima kuumendamisega päriselt tegelema. Alustasin sellega kaasnenud vestlusringe alati palvega paigutada kliima kuumendamine kümnepalliskaalale. Esimesel korral ütlesin, et kümme on tuumakatastroof ja üks on varbavalu. Siis juhtis arhitekt Raul Kalvo õigusega tähelepanu sellele, et see on halb vastandus: probleem on hoopis see, kuidas muuta kliima kuumendamine sama kehalähedaseks kui varbavalu, millest igaüks ju paratamatult hoolib.
Olen mõelnud nii, et globaalsed muutused on saanud alguse paljudest kohalikest paralleelsetest tegudest ja otsustest. Ka tagasi pööramine peaks toimuma samamoodi – kohalikult.
Ümbrused saavad olla igas mõõtkavas. Mingis mõttes on ka planeet üks kohalikkus. Paljud elavad just selles kohalikkuses ja oma vahetut ümbrust hoomavad vähem. Me ei saagi kõiki mõõtkavasid hoomata ja peame paratamatult valima. Planetaarne kohalikkus on selles mõttes küll vahetust ümbrusest erinev, et me ei taju oma mõju sellele. Kui kütid-korilased oma metsa tuksi keeravad, siis varsti tunnevad nad seda omal nahal. Planetaarse kohalikkuse puhul seda mõju ei hooma. Bruno Latour ongi küsinud, kuidas saaksime oma mõju planeedile muuta sama vahetult tajutavaks nagu seda on varbavalu. Ta väidab, et siin on oma roll kunstnikel ja loojutustajatel, kes oskavad tõlkida raskesti hoomatavaid nähtuseid tähenduslikuks inimkogemuseks.
Muidu on mõjuahel nii pikk, et inimene ei oska midagi olukorra muutmiseks teha. Siin võiks pakkuda välja samme, mida igaüks teha saab. Selle asemel kiputakse ütlema, et üksikisikust ei sõltu midagi.
Ka mina olen vahel nii öelnud. Sest vahel minnakse siin teise äärmusse ja luuakse mulje, nagu piisakski üksikisikute panustest. Kui me „Liginulli“ näitust ette valmistades võrdlesime üksikisikute ja riigi süsinikujalajälgi, siis oli selge, et üksiksikud võivad ennast sodiks säästa, aga kui jätkatakse põlevkivienergiaga, mis on riigi otsus, siis on muutused üksnes kosmeetilised.
See ei tähenda, et üksikisiku tegudel ei oleks mõju. Muidu saaks ka rääkida, et väiksest Eestist ei sõltu midagi, väiksest Euroopast ei sõltu midagi, sest on Hiina jne. Muidugi sõltub. Kärdlas toimunud vestlusringis ütles Toomas Saal ilusasti, et iga oma teo mõju võiks kujutluses korrutada kaheksa miljardiga.
Seda kõike ongi raske hoomata: nii probleemi kui ka kogu mõjuahelat või võrgustikku. Veelgi raskem on siin hakata looma mustandlikku plaani või isegi raketist sellele. Praegu olemegi inimkonnana ülesande ees luua uus mustand. Sellises olukorras on riigil oma seniste protseduuridega raske toimetada, sest eeldatakse mõõdetavaid tulemusi, tahetakse aina kehtestada, garanteerida, kontrollida ja sertifitseerida. Aga kui tegelda selliste laiapõhjaliste nähtustega nagu kliima kuumendamine, siis tänaste tegude mõju võib avalduda alles mitmekümne aasta pärast. Siin ei saa olla mingit puhtandlikku terviklahendust, vaid rida võimalikke raketisi ja komplekt paljutõotavaid ideealgeid, mille abil ja kallal tuleb järk-järgult edasi töötada, ilma et soodne lõpptulemus oleks kaugeltki ette garanteeritud.
Kuidas käib mustandilik lähenemine kokku nõuetega teadustekstidele, mille kirjutamist oodatakse ka kunstiakadeemias?
Eriti ei käi kokku. Õieti, siin tuleks olla täpsem. Eks täppisteaduste tekstides on samuti mustandlikkust: seni, kuni mõni küsimus ei ole saanud (ajutiselt) rahuldavat vastust, on kõik tekstid mõeldud panusena jätkuvasse uurimisse. Aga isegi see ajutine panus on sageli sõnastatud kujule, mis muudab nähtused ruumist ja ajast sõltumatuks. Arhitekti (tegelikult ka tegevinseneri) projektid seevastu on paratamatult nendest sõltuvad. Eriti arhitekti puhul on kogu teadmine just selle sõltuvuse kohta. Kuigi paljud asjad arvutatakse siin insenere appi võttes ette ära, et õnnetusi vältida, ei ole lõpptulemus iial päris selline, nagu plaaniti, sest ümbruskonnad on selleks liiga keerulised ja mitmekesised.
Minu eelis võrreldes arhitektidega on, et mind õpetati humanitaarteaduste traditsioonis ja oskan üsna hästi selle traditsiooni teadustekste kirjutada. Suhe ümbruskondadesse on humanitaarteadustes tihti olemas, kuigi seda nimetatakse enamasti teisiti, näiteks kontekstiks või taustaks. Siiski, humanitaar ei pea, erinevalt arhitektist, ise midagi valmis tegema. Just selline valmistuslikkuse mõttes mustandlik seos ümbruskondadesse on see, mis mind aina enam huvitab ja millest tunnen teadmismaastikul puudust. Tahaksingi leiutada mõistestiku selle jaoks, et taolisest mustandlikkusest saaks argumenteeritult rääkida ja selle kasuks otsustada mõnikord, kui see tundub õige. Kõike ei ole võimalik ette arvutada. Et jõuda praeguses olukorras üldse kuhugi, peaks sündima palju vahemustandeid, raketislikumaid ja ka muidu otsingulisemaid tekste, üldse projekte, mis kukuvad mõtestatud viisil läbi. Ma oma ettekujutuses teengi uurimistööd selle nimel, et edaspidi saaks kirjutada palju mustandlikumaid töid.
Ma olen sellega seoses hõivanud enda tarvis ühe Arne Merilai sõna, nimelt pragmapoeetika. Temal tähendas see pragmaatika (st keelefilosoofia ühe haru) meetodite rakendamist poeetika peal. Mina tahaks sellest mõtelda hoopis teisiti: pragmapoeetika on selline tegevus, milles pragmaatilised kaalutlused on viljakas tasakaalus poeetilistega (või lausa nendest eraldamatud). Pragmaatika selles tähenduses viitab igasugusele pingekohtade lahendamisele, poeetika aga pingekohtade intrigeerivale võimendamisele. Pinge ei ole ju alati negatiivne: mängu võib ju ka määratleda kõige sellena, mis pakub pinget.
Mõned erialad on pigem ühe või teise pooluse poole kaldu. Aga arhitektuur ja veel terve rida muid erialasid vajavad head tasakaalu nende vahel. Niipea kui arhitektuuriprojekti puhul pragmaatika kannatab, algavad jamad. Aga jamad algavad ka siis, kui kannatab poeetika. Arhitektuur ongi pikka aega olnud skisofreenilises seisus, kus justkui peaks otsustama lõplikult ühe või teise kasuks. Pidevalt vaieldakse, kas teda peaks õpetama tehnikaülikoolis või kunstiakadeemias, ilma et endalt küsitaks, kas see pole ehk võltsvalik.
Kunagi oli meil selline partei nagu Mõõdukad, kahjuks enam ei ole. Mõõdukus võib tähendada tagasihoidlikkust, mis on meie ületarbivas ja -karjuvas maailmas samuti aina asjakohasemaks muutuv iseloomujoon. Aga see võiks viidata ka mõõdutundele. Ühelt poolt tähendab see oskust ära tunda seda, kui ollakse mingist olulisest piirist üle minemas. Teisalt on see oskus leida head mõõtu erinevate nähtuste ühendamisel. Pragmapoeetilised erialad, sealhulgas arhitektuur, ongi üdini sellise mõõdutundega seotud, alates juba otsusest, millal olla pragmaatilisem ja millal poeetilisem.
Taastamisökoloogia professor Aveliina Helm on rääkinud füüsikutest ja lüürikutest. Bioloogiat tulevad lisaks füüsikutele õppima ka need, kellel on loodusega armastussuhe, kes vaatlevad seda läbi lüürika. Reaalainete koorma all aga need lüürikud murduvad ja lähevad koolist ära. Nii vaadeldaksegi loodust pigem läbi füüsika, samas kui praegusel ajal on aina suurem tarvidus lüürikute järele. Selles võtmes võiks pragmapoeetika kõrval rääkida ka füsiolüürikast.
Tõepoolest, jällegi küsimus mõõdutundest. Mis puutub arhitektuuri, siis seda ei tehta ju pea kunagi üksi. Kui arhitektuur on pragmapoeetiline või füsiolüüriline või lürofüüsikaline, siis heas kollektiivis võivadki kokku saada ühelt poolt lüürikud ja füüsikud, nii et lürofüüsika sünnib koostöös, omavahelises mõõduotsimises. Need poolused ei pea olema ühes isikus koos. Siiski, mulle tundub, et minus on need poolused üsna eraldamatud. Näengi enda rolli just sellise puhastverd segaverelisena. See võimaldab mul teha nende pooluste vahel tõlketööd: sättida nii, et asjad oleks piisavalt poeetilised, et olla mõistetavad poeetikutele, ja piisavalt pragmaatilised, et olla mõistetavad pragmaatikutele. Ühtlasi unistan sellest, et Eestis oleks ka haridusmaastikul kasvukohti minusugustele puhastverd segaverelistele. Ühesõnaga, vaja oleks krantside kooli. Näiteks kunstiakadeemialgi on siiani see võimalus veel olemas, vaja ainult järjekindlalt õiges suunas nügima hakata.
Trahv tühistati ja õiglus võitis. Justkui. Eesti Ekspressi ajakirjanikud Sulev Vedler ja Tarmo Vahter jäid riigikohtu otsuse alusel karistuseta teos, mida nad ei olnud toime pannud. Asi seegi, kuid riigikohtu seletus, miks jäid ajakirjanikud seekord nuhtlemata, on ühekordne ega anna alamatele kohtutele väga tõenäoliselt edaspidigi ette tulevate samalaadsete juhtumite lahendamiseks kindlat juhtnööri. Selmet riigiprokuratuurile selge sõnaga öelda, et võimuliialdus oli lubamatu ega tohi iial korduda, läks riigikohus paljusõnalisuse ja vingerdamise teed. Kohtumääruse avalik sõnum ajakirjandusele on pigem, et seekord pääsesite ära, kuid ainuüksi seetõttu, et prokuratuur oli kaebamisel pisut lohakas ega põhjendanud oma karistussoovi piisavalt. Küllap prokurörid loevad kohtumäärust hoolikalt ja viimistlevad järgmisel korral oma vaba ajakirjandusega võitlemise dokumendid kohtus võidukõlblikumaks.
Riigikohus viitab määruses korduvalt Euroopa inimõiguste kohtu praktikale ning selgitab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud sõnavabaduse tagamise sisu, kuid ei näita juhtumi seost Eesti põhiseaduse § 45 sätestatud väljendusvabaduse kaitsega. Jah, kohtupraktika ei anna ajakirjanikele alati õigust. Jah, nagu põhiseaduses kirjas, võib väljendusvabadust seadusega piirata, sealhulgas võib erilist kaitset väärida uurimissaladus. Jah, nagu riigikohus viitab, on uurimissaladuse avaldamise eest võimalik trahve või muid karistusi määrata Euroopa Nõukogu kolmekümnes liikmesriigis ja mitte ainult ajakirjanikele. Kuid asjaolu, et muudes riikides, sealjuures meile õiguskorralt sarnastes mingi seadus kehtib, ei tähenda tingimata, et see peab kehtima ka Eestis. Ilmestava juhuvõrdlusena: kõigis Euroopa Liidu riikides on kehtestatud automaks, aga Eestis ei ole. Hea või halb, aga saab ka nii elada, kui seadusandja on tahtnud.
Omaette teema on, kas kõik, mis parlamendilt heakskiidu on saanud ja seaduses sätestatud, on ikka õige ja mõistlik. Kas uurimissaladuse kaitse ja karistus selle rikkumise eest kriminaalmenetluse seaduses on vajalik ja vältimatu või võib viia ka soovimatute tagajärgedeni? Ajakirjanik ja tema palganud kirjastus kui äriühing ei ole prokuratuuri kui riigi võimuorganiga võrdne võistleja ning erilist kaitset väärib pigem nõrgem, mitte tugevam pool. Kui ajakirjaniku kätte on sattunud põhjusega salastatud teave, siis ei ole ega saagi ajakirjanikul kui saajal olla mingisugust süüd – keelust on üle astunud ju teabe andja.
Sokratese päevist saadik ei ole sõnavabaduse eestkõnelejate osaks elada kõrge vanaduseni ja surra loomulikku surma. Jacques-Louis Davidi maal „Sokratese surm“ (1787).
Ajakirjanike lõpuks trahvimata jätmine on küll kõigest detail, kuid sõna- või väljendusvabaduse põhiõigus kipub kannatada saama alatasa ja võimukandjate himu seda kitsendada on kustumatu. Siseminister Lauri Läänemets näiteks ähvardab regulaarselt Moskva patriarhaadile alluva kiriku siinset juhti metropoliit Eugenit elamisloa tühistamise ja riigist väljasaatmisega, kui meelepäraselt võimule ka vaene pühamees ei püüaks käituda. Kui seadusandja tahab, võib ta ju selle kiriku tegevuse Eestis sootuks keelata, kuid kuni organisatsioon on legaalne, ei tohi täitevvõim seal töötavat üksikisikut meelsuse pärast ja seadusliku aluseta taga kiusata.
ERRis vahendatu järgi ütles siseminister, et on „kategooriliselt vastu mõne kiriku, usuühenduse või religioosse liidri igasugusele sekkumisele ilmalikku poliitikasse, kuna see on oma aluspõhimõtetelt amoraalne“. Kes või mis täpselt on amoraalne, jääb pisut segaseks, aga on põhimõtteliselt väär piirata Eestis seaduslikult tegutseva inimese põhiõigusi ning kuskil ametkondlikus kabinetis ei tohi ükski minister ega asekantsler kedagi menetleda ega tema väljendusvabaduse ümber mingeid „punaseid jooni“ tõmmata ning teda vabandust paluma sundida. Kas on üldse mingit põhjust arvata, et metropoliidi, põhikohaga impeeriumi nuhi patukahetsus on siiras? Ja millist kasu saab Eesti Vabariik sellest, et poliitiline palvus Toompea lossi ees ära jääb? Kumb on kodanikele parem: kas teada, mis näo ja nimega inimesed siin meie riigi huvide vastu tegutsevad ning mis juttu ajavad, või anda ametivõimule piiramatu voli need tegelased maa alla ja salajasele tegevusele sundida? Kui sündmus oleks toimunud, saanuks kaitsepolitsei värskete fotode ja videote kujul väärtuslikku lisa oma toimikute kollektsiooni ning Venemaa propagandamasinal jäänuks teema saamata.
Pisiasjad, aga suur häda saab pahatihti alguse just neist. Kopenhaagenis tegutseva mõttekoja Justitia juht Jacob Mchangama võtab oma mullu ilmunud mahukas käsitluses „Maailma sõnavabaduse ajalugu Sokratesest ühismeediani“ selle põhiõiguse arenguloo kokku tõdemusega, et kahe ja poole aastatuhande vältel ei ole üheski sõjas olnud suremuse protsent nii suur kui sõnavabaduse kaitsjate ja eestkõnelejate väikesearvulises väesalgas1. Võimul/eliidil on riigikorrast sõltumata alati ja peaaegu eranditeta olnud soovi ja võimalusi kui tahes otsitud ettekäändel sõnavabadust piirata. Ja kuigi näiliselt elame viimase tehnoloogilise revolutsiooni järel väljendusvabaduse kuldajal, ei ole see himu kuskile kadunud. „Oli naiivne arvata, et radikaalsed muutused kommunikatsioonitehnoloogias suunavad eliidi ja väravavahid oma privileegidest vabatahtlikult loobuma ning võtma ilma hambaid kiristamata seni hääleta inimrühmad vastu avalikku ruumi. [—] Eliidi paanika iseloomustab ka moodsat demokraatiat. Mõnikord põhjusega, kuid sageli toob see kaasa küsitavad meetodid ja soovitule vastupidised tagajärjed, nagu näiteks Saksamaa NetzDG seadus, mis on inspireerinud autoritaarseid režiime üle maailma,“ kirjutab Mchangama.
Kõik, mida saab paigutada väljendusvabaduse alla, sinna tingimata siiski ei kuulu, nagu näitab hiljutine episood Rootsi-Türgi suhetes. Näiteks koraani põletamine ei ole sõnavabaduse akt, sest raamatute/kirjasõna hävitamine on alati kuulunud sõnavabaduse vastaste relvastusse. Ühe eksemplari põletamine ei likvideeri pealegi küllap kümnetes miljonites tiražeeritud teksti ennast. Rootsis teatakse aga paremini kui Soomes või meil, et väljendusvabadus peab olema absoluutne, et üldse olemas olla. Isegi kui raamatu põletamine on barbaarsus ja isegi kui seda teeb Venemaa palgaline käsilane, peab õigus seda teha olema lõpuni kaitstud. Ja halvim, mida teha, on püüda seadustega inimeste veidrat ja võib-olla ka sündsusetut käitumist piirata.
Konkreetselt põletamise, olgu tegu raamatu, mõne riigi lipu või mõne riigijuhi näoga nukuga, ohjeldamiseks piisab märksa tagasihoidlikumatest vahenditest kui seaduse jõud. Lahtise tulega mängimist avalikus ruumis piiratakse heakorra eeskirjaga, sest tuletõrjuja seisukohast ei ole mingit vahet, kas pistetakse põlema prügikast, pühakiri või läidetakse hulk tõrvikuid. Keskaegses linnas ei oleks tulega laamendamine mingil juhul läbi läinud ka pärast seda, kui oli jõustatud keeld ehitada maja katus tuleohtlikust materjalist.
Steven Pinker kirjutab Mchangama raamatu tagakaanel: „Sõnavabadusest on saanud sel kümnendil suur teema, kuid põhiosa diskussioonist moodustavad nördimusavaldused sõna vaba kasutamise või selle allasurumise pärast. Intellektuaalne taust puudub: mida sõnavabadus üldse tähendab? Milline on selle ajalugu? Mil moel see on maailmas sündinut mõjutanud? Miks peame seda kaitsma?“
Head küsimused, millele pidevalt vastuse otsimine on hädavajalik ka Eestis. Erakondade valimisprogrammidest üleni julgeolekustatud atmosfääris õhkub võimu kaudset valmisolekut inimeste väljendusvabadust piirata, juhtida ühiskonda keeldude ja karistuste, mitte kirjutamata kultuurinormide abil. Eesti Ekspressi ajakirjanike pääsemine kohtu küüsist on seega vaid ajutine tilluke tagasilöök, mis ei vähenda prokuratuuri kaebeiha ega siseministri valmisolekut rajada Pagari tänavale aina uusi vestluskabinette, kus väljendusvabaduse kuritarvitajad saaksid asjatundlike juhendajate töötluses pattu kahetseda.
* Jacob Mchangama, Free Speech: A Global History from Socrates to Social Media“. Basic Books London, 2022.
Ajakirjanikutöö kehv külg on see, et aeg-ajalt tuleb kiusatus mõelda ennast lollimaks kui tegelikult oled. Ega otseselt mingit sundi ole, ent vastu vaatav valge lehepind või kõrvulukustav vaikus eetris tahavad ju täitmist. Siis seisabki segaduses ajakirjanik eetiliste valikute ristteel ja peab otsustama, kas teha sel teemal lugu või mitte. Olukorra teeb raskeks see, et elu ei ole enamasti nii must-valge, täis konflikte ja vastandumist, nagu hoogsa loo sünniks tarvis oleks. Tihtipeale pole käsitletavas teemas midagi kriminaalset ega isegi pahatahtlikku, vahel pole üldse midagi, millest tasub kirjutada ja rääkida.
Siis peabki ajakirjanik otsustama. Kui otsus langeb sinnapoole, et lugu tuleb, hambad ristis, ikkagi ära teha, mis sellest, et probleemi ei olegi, siis käib sellega kaasas kobar ebameeldivat. Arvatavasti tunneb ajakirjanik ennast loo ilmumise pärast kehvasti, sest kahju on sündinud, ehkki asjaosalised ei pruukinud süüdi olla. Kehvad tunded valdavad küllap ka lugejat, kuulajat või vaatajat, vähemasti nende arukamat osa, sest olude sunnil end rumalamaks sundinud ajakirjanik on eeldanud mõningast juhmust ka oma auditooriumilt, ja see pole tore tunne, kui sind lihtsameelseks peetakse. Takkapihta ei mõju see trall hästi ka ajakirjanduse tõsiseltvõetavusele. Muidugi ei saa kunagi kõrvale heita võimalust, et mõnel ajakirjanikul ei olegi tarvis selliste juhtumite käigus oma arukust vaigistada, vaid kõik sünnib loomulikult, ande pealt ning mingeid kahtlusi-kõhklusi ei teki.
Illustratsiooniks üks õpetlik näide, mille puhul ma tõesti ei tea, kumma variandiga on tegemist. EKRE propagandaportaal Uued Uudised ilmutas hiljuti artikli pealkirjaga „Eesti 200 ridades kandideeriva Ukraina-abistaja MTÜs ulatuvad kuupalgad 4600 euroni“ (20. I). Jutt käis Ukrainale Eestist humanitaarabi korraldava MTÜ Slava Ukraini juhatuse liikmest ja eestvedajast Johanna-Maria Lehtmest, keda siseminister tunnustas mullu aasta kodaniku tiitliga, ajaleht Postimees valis aasta inimeseks ja Eesti Euroopa Liikumine aasta eurooplaseks. Uute Uudiste rehkendus põhines infoportaalis www.teatmik.ee olnud andmetel. MTÜ Slava Ukraini nõukogu liige Ilmar Raag (kes erinevalt Lehtmest kandideerib hoopiski Parempoolsete seas) lükkas oma Facebooki-postituses jutu suurtest palkadest ümber: segadus sündinud sellest, et www.teatmik.ee andmetes olid palgafondi suurus ja töötajate arv valed, mistõttu andis tehe vale vastuse – ning kinnitas, et Lehtme (kelle vastu see rünnak oli ennekõike suunatud) netopalk jääb alla 2000 euro. „MTÜ Slava Ukraini on koostöös paljude toetajatega kogunud 2022. aastal 6 525 488 eurot. [—] Kui palju on Eestis kuuemiljonilise käibega organisatsiooni juhte, kellele iga kuu laekub kontole alla 2000 euro?“ küsib Raag.
Sellega võinuks lugeda loo lõppenuks. Kogu põlguse juures nende vastu pole mul Uutele Uudistele seekord suurt midagi ette heita, vähemalt mitte selle teema esimese artikli osas, sest tegemist pole ju ajakirjandusväljaandega, vaid propagandanuiaga, mida EKRE tarvitab ühiskonna meelsuse suunamiseks ja niisama kära tekitamiseks. Kui Lehtme võttis nõuks riigikokku kandideerida, siis pidi ta ju arvestama, et konkurentidel on ämbrid virtsaga juba valmis pandud. Küll aga jääb arusaamatuks, eriti enne valimisi, miks oli Õhtulehe toimetajal Laur Uudamil vaja teha EKRE taatidel meel rõõmsaks ja kirjutada arvamusartikkel „Kuidas Ukraina abistajad omaenda suu seks said“ (Õhtuleht 26. I), kus ta väidab, et ka MTÜ Slava Ukraini tegelikud palgad on ikkagi liiga suured ja üldse peaks heategevus sündima tasuta. „Abistamine peaks olema ikkagi altruistlik tegevus, kus enda huvid jäetakse tagaplaanile. Kui abistaja hakkab annetustest aga iseendale palka maksma, tuleb asjale tahes-tahtmata halb mekk man,“ arvab Uudam. Selle peale ei oska muud soovitada, kui seda, et ajakirjanik võiks eksperimendi korras kolme kuu jooksul annetada kogu oma palga (mis eeldatavasti on enam-vähem samas suurusjärgus kui MTÜ Slava Ukraini töötajatel) heategevuse korras Ukraina hüvanguks – põhitöölt ennast lahti võtma ei pea, eluga riskides rindelähedastes piirkondades abi jagamas käima ka ei pea, ainult kogu palgaraha tuleb ära anda (tõsi, koduste arvete maksmisega võib tülinat tulla). Usun, et kolm kuud on piisav katseaeg, et mõistus pähe tagasi tuleks.
TAAVI HARK: Puhta muusika ideaal Keremi loomingus
