Toeta
Otsi

In memoriam

  • Need rosinad leidku erilist tähelepanu!

    MARIN LAAK

    Rosinad – just selle toreda metafooriga iseloomustas 23. märtsil ERRi kultuuriportaalis Novaator Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist väliseesti kirjanduse keskust oma raamatukogus pärast selle rekonstrueerimist.1 Aprillis pidin andma kiirvastuse ajakirjaniku liigutavalt lihtsale küsimusele: „Mis siis saaks, kui väliseesti kirjandust enam ei oleks?“ Muidugi, mis siis ikka saab. Või kuhu ta siis kaoks, sest kindlasti on Eesti mäluasutustes kõik hästi hoitud ja seda sõnumit püüdsingi avalikkusele edasi anda. Kuid kas tõesti peab hakkama nüüd, XXI sajandi teisel kümnendil selgitama, kuidas pool eesti kultuurist elas Nõukogude okupatsiooni ajal edasi võõrsil? Kuidas meie pagulased ja nende järeltulijad kandsid oma tegevusega edasi nii kultuurilist kui ka poliitilist järjepidevust, identiteeti ja vabadustahet ning Eesti kodanikena aitasid nad 1991. aastal kaasa riigi iseseisvuse taastamisele?

    Pagulaste kogemuse mõtestamiseks on vaja nii füüsilist kui ka digitaalset ligipääsu andmetele ja allikatele. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuses asub eestlaste üle ilma välja antud raamatute, perioodika, teaduslike väljaannete ja väiketrükiste kõige täielikum kogu, kuid selle töös on nüüd katkestus. Pildile mahtus keskuse varasalvest vaid killuke.

    Unikaalse kogu taga on usaldus

    Kui ERRi portaalis ilmus 4. aprillil Torontos asuva väliseesti muusemi VEMU peaarhivaari Piret Noorhane appihüüd „Väliseesti kirjanduse keskuse kaitseks“,2 äratas teema mõneks päevaks Eesti meedias tähelepanu. TLÜ akadeemilises raamatukogus 2008. aastal allüksusena avatud väliseesti keskus oli ka Novaatori ajakirjaniku arvates „globaalne majakas“, maailmas unikaalne: siin leidub kõikjal maailmas eestlaste välja antud raamatute, perioodika, teaduslike väljaannete ja väiketrükiste kõige täielikum kogu.

    Kõik meist ehk ei mõtlegi selle peale, et juttu ei ole ainult „väliseesti kirjandusest“, vaid – kõikidest väljaspool Eestit välja antud trükistest kõikides valdkondades, kodumaa-ainelistest albumitest loodusteaduste ja keemia-füüsikani. Ja teiseks, mitte ainult pärast Teist maailmasõda, vaid ka enne seda.

    Tänu meediakärale toodi välja ka terve rida arve: „2019. aasta seisuga leidus kogudes 38 297 eksemplari teavikuid, nendest 25 291 raamatuid ja 9607 aastakäiku ajalehti ning ajakirju, lisaks jätkväljaanded, kaardid, noodid, teadusseparaadid jne“.3 Akadeemilise raamatukogu usaldusreiting on olnud nii kõrge, et siia on saadetud ka eesti teadlaste unikaalne separaatide kogu, mida Eesti Arhiivis Austraalias (EAA) oli 37 aasta vältel kogunud Hugo Salasoo, selle arhiivi hing ja legend juba eluajal.

    Kõrvutuseks väliseesti kirjanduse keskuse sulgemisele TLÜ raamatukogus võib tuua Rahvusarhiivi tegevuse: EAAst 2021. aasta algusest rahvusarhiivi jõudnud heli- ja videosalvestised on digiteeritud, kõigile kättesaadavad ja jõudnud UNESCO Austraalia Maailmapärandi registrisse osana suulise ajaloo kollektsioonist „Migration Voices: Estonian Oral Histories 1952–2020“.4

    Eelmise aasta lõpul ilmus Sirje Oleski monograafia „Aegade lugu“ kirjanike loomeliidu tegevusest ENSVs. Raamat tuletas meelde, kuidas kodumaale jäänud kirjanikel tuli ellujäämiseks laveerida Moskva ideoloogiliste hammasrataste vahel, ent tõi välja ka selle, kui tähtsaks pidasid sel ajal Eestis kirjandust mitte ainult võimukandjad, vaid ka lugejad. Kirjandus kandis sõnumit ja lootust, aitas eestlastel aja ja olude kiuste vastu pidada nii kodumaal kui ka väljaspool Eestit – Rootsis, Kanadas, Austraalias, Ameerikas; aga ka Suurbritannias, Argentinas, Saksamaal ja teistes riikides. Kahtlemata oli postimüügi teel üle maailma levitatud eestikeelne ilukirjandus rahvusliku eneseteadvuse turgutaja.

    Anne Valmase bibliograafiast lugesin kokku, et võõrsil on avaldatud 831 romaani, 585 luulekogu, 193 lühi­proosa­kogu, 213 lasteraamatut, 423 mälestus­raamatut ja 244 reisikirja, 60 näidendit. Sugugi mitte kõik need ei ilmunud suurtes kirjastuses nagu Orto Torontos või Eesti Kirjanike Kooperatiiv Lundis: oma teoseid andsid pisikestes tiraažides välja ka väiksemad kirjastused ja autorid ise või levisid teosed, eriti näidendid, paljundusena. Need on just niisugused trükised, mida on raske või isegi võimatu otsida andmebaasidest ja need peaksid olema nähtavad lugeja silme ees riiulitel, juhatajaks asjatundlik raamatukogutöötaja.

    Uurimiseks vajame andmeid ja allikaid

    Olles tegelenud aastaid väliseesti kirjandusega, tajun praeguse ülemaailmse pagulaskriisi, eriti valusalt aga Ukrainas sõja tõttu kodumaast kaugele paisatud põgenike saatuse taustal üha teravamalt, kuidas eesti pagulaste ja diasporaa kultuuriline kogemus omandab uue tähenduse. Eesti pagulaskultuuri uurimine vajab jätkuvat süvendatud tähelepanu meie etnilise diasporaa ja emakeele säilimise vaatepunktist – aasta pärast täitub eesti sõjapagulastel ja nende järeltulijatel võõrsil 90 aastat. Okupatsioonivõimude eest põgenes läände enam kui 80 000 kaasmaalast, kellest väga suur osa olid haritlased, teadlased, kirjanikud jpt, näiteks oli 1944. aasta 22. septembriks lahkunud üks kolmandik kirjanike liidu liikmetest.

    Valmistudes Tartu ülikoolis 1986. aastal väliseesti kirjanduse eksamiks, sain nende raamatutega tutvuda vaid kirjandusmuuseumi arhiivraamatu­kogu kitsukeses erifondis. Akadeemilise raamatukogu väliseesti keskus moodustati samuti keelatud raamatute erihoiu osakonna baasil ja oletan, et suur osa sellest kogust komplekteerus isiklikest postisaadetistest konfiskeeritud trükistest. Ei maksa arvata, et kui ametlikult oli läbikäimine „emigrantidega“ keelatud, siis suhtlus Kodu- ja Välis-Eesti vahel puudus, see toimus tihtilugu lihtsalt erakanalites. Kirjandusmuuseumi arhiiviallikatele tuginevates uurimisprojektides oleme selgitanud, et läbikäimine kodumaa ja pagulaste vahel ei leidnud aset ainult perekonnaringis, seda kahtlemata ka, kuid alates 1960. aastatest kujunesid laiemad loovisikute suhtlusvõrgustikud, mida oleme nimetanud „kultuurikirjavahetusteks“. Mida see tähendab, saate aimu, kui loete Hellar Grabbi, Washingtonis elanud kultuuriajakirja Mana toimetaja tihedaid kirjavahetusi Jaan Kaplinski ja Andres Ehiniga. Kohe hakkab nendes silma ka toonastele kirjavahetustele iseloomulik diskursiivne mall: kõik need kirjad algavad saadetud raamatute loetlemisega: kas kõik need ikka olid adressaadini jõudnud?5 Varasematest väliseesti projektidest on välja kasvanud uued uurimisküsimused, mis võivad huvi pakkuda juba kultuurivaldkondade vaheliselt. Näiteks, kuidas mõjutasid läänest alates 1960. aastatest pidevalt saadetud raamatud, sh kunstialbumid, Eestis 1960ndatel plahvatuslikult alanud avangardseid muutusi nii kirjanduses kui ka teistel kunstialadel? Kurdetakse, et meil ei ole väliseesti kultuuri uurijaid. Kuid kogu eesti pagulaskultuuri uurimisele on pandud alus just sealsamas TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuses eesotsas legendaarse Anne Valmase ja tema kolleegidega. Väliseesti raamatute bibliograafia koostamine oli dr Anne Valmase elutöö: 2003. aastal valminud väitekiri sisaldas sõjajärgsetel aastatel välismaal välja antud trükiste kirjeid kuni aastani 2000, järgmine väljaanne „Eesti raamat välismaal 1944–2010“ koondas andmeid ka teadustööde kohta. Tegu on kahes köites ilmunud monumentaalväljaandega, kokku 1235 lk – exegi monumentum! Raamat sisaldab 9272 väliseesti trükise kirjet, lisaks põhjalik saateartikkel ja nimeregister. Valmase bibliograafia näitab mustvalgelt, kui suur oli kirjasõna roll kultuuri püsimisel võõrsil ja kui suur oli eesti teadlaste tegevuse rahvusvaheline ulatus. Näeme, kuidas eesti pagulaskonnast, laiali mitmel kontinendil, kujunes „ülemaailmne emakeelne keelekogukond“, nagu on diasporaakultuuri iseloomustanud kultuurifilosoof Benedict Anderson (1983).

    Spetsialisti töö, tehistaibu abi

    Väliseesti pärandiga töötavad raamatukoguhoidjad ei saa olla asendatavad „klienditeenindajad“, vaid nad on oma ala spetsialistid. Akadeemilises raamatukogus on just nende käe all juba 20 aastat tagasi valminud väliseesti isikute andmebaas VEPER, perioodika andmebaas VEART ning võõrkeeltes ilmunud teoste andmebaas VEILU. Kahjuks ei ole need mahukat tööd ja teadmisi nõudnud andmebaasid raamatukogu veebisaidil nähtavad, arendamisest rääkimata. Lehte avades ilmub kiri „Sellele lehele ei pääse kahjuks juurde“.6 Kahju tõesti, sest just niisugused sisupõhised andmebaasid on uurijatele suureks abiks. Palju käsitööd ja erialateadmisi nõudnud andmebaaside ülal hoidmine ja arendamine võiks olla eesti kultuuri uurimise terviklikkust silmas pidades prioriteet, pakkumaks põnevaid arvutianalüüsi võimalusi ka üliõpilastöödeks.

    Tänapäeva maailm on hargmaine, liikumist ühest riigist teise saab jälgida mobiiltelefonide positsioneerimisega, töötatakse võõrsil ja elatakse kodumaal või vastupidi. Nende protsesside uurimisega tegelevad geograafid ja majandusteadlased. Ent humanitaarteaduslike meetoditega saame jõuda eesti pagulaste kultuurilise, aga ka inimliku kogemuse mõtestamisele lähemale kui üksnes rändeuuringute suurandmete analüüsiga. Selleks on aga vaja nii füüsilist kui ka digitaalset ligipääsu andmetele ja allikatele. Väliseesti raamatute kollektsioonid koos rahvusarhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Eesti kirjandusmuuseumi arhiividega on allikate ja andmekogudena asendamatud, jagamaks uurimuste kaudu meie väikese eesti rahva lugu – etnilise kultuuri hoidmise kogemusi võõrsil. Nüüdisaegne teadusmaailm on avatud uutele tekstipõhistele arvutianalüüsi meetoditele, miks mitte võtta ka väliseesti andmebaaside analüüsimiseks appi tehistaip? S.t võimalusi väliseesti kirjakultuuri uurimise vastu huvi tekitamiseks leiduks hea tahtmise juures küllaga.

    TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse viimase osakoormusega töötaja viimane tööpäev oli 31. mail. Loodame siiski, et direktor peab sõna ja ka pärast raamatukogu rekonstrueerimist on kõik väärtuslikud „rosinad“ arvel, väliseesti kirjanduse keskus taasavatud ja andmebaase arendatakse. Pärast äsjaseid teateid sellest, kuidas Eesti Kirjanike Liit on MTÜna majandusliku kokkuvarisemise äärel7 ja kuidas Karl Ristikivi Selts, mis oli üheks Tartus asuvatest väliseesti kirjanduse kantsidest, ei suuda ennast iseseisvalt, s.t äriliselt (!) ära majandada,8 hakkab TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse saatus paistma aga hoopis teises valguses. Tundub, et riiklik kultuuripoliitika on eestikeelse kirjasõna väärtustamise ja uurimise jätnud kirjandusinimeste eraasjaks. Kirjanduskultuuri riiklik toetamine ei näi võrreldes teiste valdkondadega (teater, muusika, kino, kehakultuur) olevat tasakaalus, vaid jääb aina väiksemaks.

    Oleme uhked, et suutsime oma riigi taastada õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti raamatu 500. juubeli eel peame aga mõtlema ka sellele, et meie rahva kultuurilise iseolemise ja kestmise allikas on eestikeelne kirjasõna ning seda on hoitud au sees nii kodumaal kui ka paguluses.

    1 Maarja Merivoo-Parro, Suurkoondamine viib väliseesti kirjanduse keskusest viimased töötajad. – ERRi teadusportaal Novaator 23. III 2023. https://novaator.err.ee/1608923453/suurkoondamine-viib-valiseesti-kirjanduse-keskusest-viimased-tootajad

    2 Piret Noorhani, Väliseesti kirjanduse keskuse kaitseks. – ERRi kultuuriportaal 5. IV 2023. https://kultuur.err.ee/1608938648/piret-noorhani-valiseesti-kirjanduse-keskuse-kaitseks

    3 Samas.

    4 Paavo Annus, Rahvusarhiiv säilitab UNESCO Austraalia Maailmapärandi registrisse kantud Austraalia eestlaste mälestusi. – Rahvusarhiivi ajaveeb 26. V 2022. https://blog.ra.ee/rahvusarhiiv-sailitab-unesco-austraalia-maailmaparandi-registrisse-kantud-austraalia-eestlaste-malestusi/

    5 Vt Sirje Oleski koostatud „Litteraria“ sarjas ilmunud „Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus“ (Tartu, 2013) ja Arne Merilai koostatud Andres Ehini artiklite „Studia litteraria Estonica“ sarjas ilmunud kogumik „Täiskui“ (Tartu 2012).

    6 http://digi.ear.ee/isik/index

    7 Miikael Raun, Tiina Kruus, Eesti kirjanike liidu rahahädad. „Kogu liit on paraku vaestemaja“. – Eesti Päevaleht 7. VI 2023.

    8 Pille-Riin Larm, Väliseesti kirjanduse hingede öö. – Sirp 2. VI 2023.

  • Vestmann ja Piibeleht on surnud ehk Kuidas rääkida spordist?

    TAUNO VAHTER

    Esimest korda hakkasin pikemalt mõtlema, kas on olemas õiget spordist rääkimise viisi, pärast üht pisut kummalist kommentaari. Tuntud ajakirjanik oli aastaid rääkinud, et tahab kirjutada elulooraamatu endisest sportlasest, kuid praegu seda teha ei saa, sest raamatul ei ole sobivat narratiivi, mis oli viisakam väljendus selle kohta, et sportlane oli elus alla käinud.

    Oma äraspidine loogika on selles olemas, aga kas sport on siis lugu, mis kulgeb kindla skeemi järgi? Kas on kindlad reeglid, kuidas spordist tuleb rääkida? Kas Eestis on selles plaanis mingid omapärad ja kas need on head või halvad?

    Pisut ootamatult on Eestis üks enim kirjandusest mõjutatud spordialasid judo, kus pärast Lotte filme hakkasid lapsed palju rohkem judotrennis käima.

    Ilmselt enamik meist on lugenud mõnda spordibiograafiat või näinud sporditeemalisi filme. Nii nagu muinasjutte jagatakse tüüpsüžee järgi kategooriatesse, saab teha ka nendega. Teistest lühem, paksem, vaesem või vaiksem poiss või tüdruk, kes jäi pärast trenni veel tunnikeseks vabaviskeid, servi või tsenderdusi harjutama. Raskused ja visa töö, mida kroonib Meistrite Liiga võit või vähemalt lühiraja pronks või paariks hooajaks välismaa klubisse pingile jõudmine. Visa tööga enam-vähem tippu on maailma kõige igavam spordibiograafia tüüp, võin ma öelda nii lugeja kui kirjastajana. Lugejate huvi on näidanud, et tavalisest rohkem tuntakse huvi triksterite tüpaaži vastu, need on sportlased, kelle lugu lugedes oodatakse, et seal sama moodi laia lehte mängitakse nagu eluski, võtame näiteks raamatud Andre Agassist, Zlatan Ibrahimovićist või Kimi Räikkösest. Triksterilt oodatakse jõhkramaid ja jaburamaid tegusid ja ütlemisi, kuigi ilma sportlike saavutusteta neid ilmselt väga tähele ei pandaks. Kolmanda omapärase kategooria moodustavad paljastuslood – miks ja kuidas panin dopingut, sain kellegi käest peksa või andsin ise, leidsin uue treeneri, uimastid ja jumala, mul on jummala äge kutsikas, lapsed on mul nüüd kalleim vara, räägin teile nüüd, kuis telgitagustes asjad käivad.

    Mida ühist on Andre Agassil, Nike firma ühel loojal Phil Knightil ja prints Harryl? Kuigi tema nime kaanel pole, siis kõigi nende menukad raamatud on kirjutanud Pulitzeri preemia pälvinud Ameerika kirjanik Joe Moehringer. Kui siia lisada viimase aja menukatest spordibiograafiatest David Lagercrantzi kirjutatud Zlatan Ibrahimovići elulugu ning soome ühe populaarseima romaanikirjaniku Kari Hotakaise kirjutatud Kimi Räikköse raamat, siis siit hakkab midagi välja joonistuma.

    Probleemipüstituse mõte ei ole see, et kellegi eluloo kirjutab variautor või ajakirjanik – seda kõike on tehtud juba ammustest aegadest. Kas asi on selles, et sportlane ise ei oska või ei suuda raamatut kirjutada? Kui mõelda meie kodumaisele kogemusele, siis on vaid üksikuid näiteid, kus loo on kirja pannud sportlane ise. Ilukirjandusliku taotluse poolest jääb Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“ peaaegu ainsaks.

    Farss

    Ameerika kirjanik ja kirglik spordihuviline David Foster Wallace on oma jumitu pealkirjaga essees „Tennisist Michael Joyce’i professionaalne esteetika kui teatud valikute, vabaduse, piiratuse, rõõmu, groteski ja inimtäiuse paradigma“ selle kokku võtnud märksa jõhkramalt: „Me ei kiida heaks neid ohverdusi, mida profitaseme sportlased on pidanud tegema, et ühel konkreetsel alal nii heaks saada. Jah, suuga teeme nende ohverduste suhtes küll suure linna: kasutame lopsakaid klišeesid olümpiasportlaste üksildasest kangelaslikkusest, jalgpalli valust ja valuvaigistusest, varajastest ärkamistest ja treeningtundidest ja toitumispiirangutest, eneseohverdustest, matšieelsest tsölibaadist jne. Kuid nende ohverduste tegelikud faktid mõjuvad meile lähemalt vaadates eemaletõukavalt: meil on korvpalligeeniused, kes sisuliselt ei oska lugeda, sprinterid, kes võtavad dopingut, ameerika jalgpallurid, kes süstivad enesele veistele mõeldud hormoone, kuni nad kokku varisevad või lihased plahvatavad. Me eelistame mitte mõelda nende šokeerivalt arulagedate ja primitiivsete kommentaaride üle võistlusjärgsetes intervjuudes, ega kujutle, kui vaesunud peab küll olema inimese vaim, et nii lihtsameelseid mõtteid mõelda, nagu suured sportlased pealtnäha mõtlevad. Pange tähele, kuidas profisportlaste „isiklike ja avameelsete kirjelduste“ lugemisel peab kõvasti pingutama, et sealt leida mingeidki tõendeid täisväärtuslikust elust. Me eirame ilmset tõsiasja – enamik sellest pingutusest on farss. See on farss sellepärast, et reaalsus nõuab tippsportlastelt tänapäeval võimalikult varajast ja täielikku pühendumist ainult ühele eesmärgile. Peaaegu askeetlikku keskendumist. Nad rakendavad peaaegu kõik muud inimeluks vajalikud ressursid ühe väljavalitud ande ja eesmärgi vankri ette. Nad soostuvad elama nagu lapse maailmas, mis on väga tõsine ja väga väike.“

    Jah, muidugi võib öelda, et David Foster Wallace oli parandamatu küünik, kes enese 46aastaselt maja taha verandale üles poos. Võib öelda seda, et ka sportlase vaimuvaesena kujutamine on stereotüüp. Võib öelda seda, et ka presidentide mälestusraamatud on kirjutanud keegi teine, ka presidentide elulood on võimalus suunata lugu endale meelepäraselt ja natuke raha teenida, aga peaaegu kunagi ei ole seal midagi pistmist kirjandusega. Sama pädeb ka teistes valdkondades. Näiteks armastas kirjanik Umberto Eco rääkida lugu, kuidas talle pakuti USAs võimalust kohtuda ühe oma lemmikkirjaniku Jorge Luis Borgesega. Eco keeldus, sest leidis, et kangelasega kohtumine saab lõppeda üksnes pettumusega.

    Wallace mainib oma raamatus „Võrguteooria“, et: „sportlaste „minu lood“ on pea kõik ühtemoodi viletsad, ometi müüvad tihti kohutavalt hästi; sellepärast neid nii palju ongi. Ja müüvad need hästi just sellepärast, et sportlaste lood tunduvad lubavat enamat kui tavalised kuulsuste nimedest tulvil prominentide autobiograafiad. Tippsportlased on põnevad, sest neis kehastub see saavutuspõhine võrdlus, mida meie, ameeriklased, lausa jumaldame – kiireim, tugevaim – ja sellepärast, et see kõik on täiesti ühemõtteline. Küsimust, kes on parim torumees või parim pearaamatupidaja, on keeruline sõnadesse panna, samas kui parimat pesapallurit, korvpalli vabaviskajat või naistennisisti on igal ajahetkel võimalik avalikust statistikast vaadata. Tippsportlaste võlu seisneb selles, et nad rahuldavad korraga meie kaht kirge, nii võistlusliku ülimuslikkuse kui ka himu konkreetsete andmete järele. Me tahame sellest tuumakusest osa saada. Me tahame nende sisse pääseda, me tahame nende Lugu. Tahame kuulda tagasihoidlikust päritolust, puudusekannatamisest, varaküpsusest, karmist otsusekindlusest, heitumistest, järeleandmatusest, meeskonnavaimust, ohverdustest, tapjainstinktist, spordigeelidest ja valust. Me tahame teada, kuidas nad seda tegid ja loodame, et saame kuulda mingit Suurt Lugu.“

    Saladust polegi

    Aga enamasti seda suurt tõde või suurt saladust ei olegi. Me otsime vahel piibellikult lohutavat kinnitust, et kui piisavalt vaeva näha, siis on kõik võimalik. Iga spordi või trenniga kokku puutunud inimene teab, et see on vale või vähemasti ainult väike osa tõest. Mäletan, kuidas kunagi kuulsin Tamme staadionil treenerit umbes kaheksa-aastaste laste peale karjumas: „Liigutage, kurat, kiiremini, muidu lõpetate nagu mina siin mingite lollidega!“ Aga kui paljud suudavad menukiks kirjutada raamatu, mis räägib noorsportlasest, kes käib kaheksa korda nädalas trennis, kuni lõpetab pärast saadud ülekoormusvigastust või mingit spetsiifilist häda? Või vigastust ei saanud, aga nagu öeldakse, „täiskasvanute klassi siirdumine oli vaevaline“. Üks selline juunioride maailmameister on minu kodu lähedal toidupoe juhataja. Miks ei võikski olla, aus töö, aga kas tema lugu rahuldaks inimeste soovi ootuspärase narratiivi järele? Kas oodatakse narratiivi, et ta oleks pidanud tulema olümpiavõitjaks ja pärast istuma aastaid riigikogus?

    Spordiraamatud ei pea olema muinasjutud, kuid nad ei pea olema ka ilukirjanduslikud, see on lihtsalt üks võimalus paljudest. Küsimuse all on ka üldine tonaalsus, millises helistikus me räägime spordist, ükskõik, kas see on raamat või juttu on meediast üldisemalt. Nagu me teame, siis spordist saab rääkida väga erineva tooniga, sõltuvalt inimesest ja ka ajastust. Kui võtame Eesti spordiajaloo, siis seal on umbes kolm tüüpilist spordist rääkimise viisi. Kõige lihtsam loojutustamise viis on kangelaseepos. Tuli tugev mees (naised tulid hiljem), kes sõi ainult maatoitu (loomulikult maapiima, mitte mingit hipsterite kaeravärki) ja kägistas kõik ära. Selle alla sobivad väga hästi näiteks nii Lurich, Palusalu kui ka teised Teise maailmasõja eelsed sportlased. Palu­salu puhul räägime muidugi ainult sellest, kuidas ta võitis olümpiakullad või kuidas põgenes Punaarmee eest, selle jätame mainimata, kuidas õlg tuli sama moodi liigesest välja nagu Magnus Kirdil ja pisut enam kui aasta pärast olümpiat oli karjäär läbi.

    Kangelaseeposega tugevalt seotud teema on rahvusliku paatose koolkond, mida alles viimastel aastatel on jäänud natuke vähemaks. Sõdadevahelises Eestis rõhutati väikeriigi saavutusi ning Nõukogude ajal elati välja seda, et oma lippu ei saadud lehvitada. Tunnistan ausalt, et paatoslik lähenemine on mulle isiklikult kõige kohutavam ja olen selle pärast kõige sagedamini kanalit vahetanud. Vanasti oli Põhja-Eestis tuntud lahendus „pane Soome peale“, aga nüüd on suudetud teha seda, mida Karl Vaino ei suutnud – rahvusvaheliste lepingute tõttu on spordiülekanded Eestis nähtavatel Soome kanalitel välja lülitatud. Seega pigem vaikus kui et keegi hakkab jälle rääkima midagi „kalevite kangest rahvast“, midagi „Vestmannist ja Piibelehest“ või „oo, kaunis hetk, sa viibi veel“. Kanalivahetuse põhjus ei olnud see, et välismaa asi on parem ja peenem, vaid soov oli kuulata asjalikku ning elavat kommentaari, mitte paatoslikku mula.

    Vastus küsimusele, kuidas spordist rääkida, peegeldab inimese hoiakuid, miks ta üldse sporti jälgib. Kas oluline on võistlusmomendi põnevus, rahvuskaaslase saavutus, soov kuuluda gruppi ja hirm jääda ilma teiste elamusest või on tegu kõigesööjaga, kes kugistab kõike – nii nagu ühel mängib köögis hommikust õhtuni Vikerraadio ja teine kuulab spordisaateid? Ilmselt võib olla mitu põhjust korraga ning ajaga see ka muutub.

    Mina ei jälgi kõiki spordialasid, mul on kõigest mõned lemmikud. Jah, ma olen näiteks kunagi lapsega moodustanud umbes kuuendiku kogu publikust Tallinna võistkondade Kuressaare ja Paide omavahelisel mängul, kuid ma tean, et jalgpalli vaatamine ei maitse enam kunagi sama moodi kui näiteks lapsena nägin imekombel Soome televisiooni laupäevaste mängude otseülekannet Mart Poomi debüüdist Manchester Unitedi vastu. Hiljem tema elulugu lugedes paistis küll kogu profikarjääri osa uskumatult igav statistikajada ning ainus huvitav osa noorus, lausa kohutav vajadus isale midagi tõestada ja lõputud vigastused, mis ei lähe kokku muinasjutuga, et töö toob tulemuse. Tee tööd, näe vaeva, küll tulevad ka vigastused.

    Ma olen ka mingitel raskesti seletatavatel asjaoludel korra juhtunud vaatama Eesti meistrivõistlusi naiste käimises, kuid minu pühendumus pole kaugeltki jäägitu, sest näiteks kui Erki Nool tuli Euroopa meistriks, käisin ma tõkkejooksu ja kettaheite ajal suurest igavusest linna vaatamas ja kui tagasi tulles uurisin, kuidas siis vahepeal ka läinud on, sain mingilt fänniklubi asjapulgalt sõimata, et miks ma ei pühendu ja mööda linna jõlgun. Niisiis, eelistused võivad ajas muutuda.

    Riigi esindamine on sporti sisse kirjutatud ja paljude olümpiavõitude puhul eestlased mäletavad täpselt, kus nad tol hetkel olid. Tean inimesi, kellel oli kombeks istutada olümpiavõidu puhul aeda tammepuu. Omaette käsitlemist vääriks, miks istutati tammed näiteks Tarmakule, Taltsile ja Uudmäele, aga mitte Riismannile ja Tširkovale, aga tol ajal oli selline pidulikkus tavalisem, tänapäeva „post-usun-veerpalu“ maailmas ei ole asjadel enam sama kaal. Ja nii nagu pole Soome televisioon tänapäeval meile enam oluline, on ka muutunud paljude teiste asjade tähendus. Aeg-ajalt vaieldakse, kas spordiuudised peaksid üldse keskenduma saavutustele või peaks rohkem kajastama rahvasporti ja propageerima liikumist. Võib-olla, on ju inimene loodud liikuma, mitte sündinud tippspordi jaoks. Aga ometi on imelik vaadata, kui peauudis on Keenia 400. numbri võidetud rahvajooks ning suure slämmi turniiri finaali võitjat mainitakse saate lõpus.

    Põlvkonnad on vahetunud ja kuigi lippe lehvitatakse ka tänapäeval, on selgelt tunda, et sport on üldisema meelelahutuse osa, selle rahvusliku sümboli kaal on väiksem kui varem. Need hiljuti hokipronksi peale Riias kokku tulnud lätlased võiksid vastu vaielda, kuid tegu on pigem erandliku sündmusega. See ei pruugi olla hea ega halb, see lihtsalt on nii. Kui me võtame näiteks Inglismaa, siis seal on meelelahutuse poolest teater ja jalgpall teineteisele palju lähemal kui meil – ma ei mõtle niivõrd etendust publiku ees, aga inimeste hoiakut. Eestis on teatrisse minek olnud palju pidulikum, natuke ülespuhutud, etteplaanitud pidulik sündmus, Inglismaal aga minnakse samade riietega nii teatrisse kui ka kinno ja jalgpalli vaatama. Olen Londonis teatris näinud, kuidas keset etendust süüakse jäätist ja ämbrist kananagitsaid –see küll ei pea ilmselt olema otsene eeskuju, kuid näitab hoiakuid. Omamoodi naljakas on ka see, et kui meil on teatripiletid jalgpallipiletitest kallimad, siis Inglismaal on sageli vastupidi – kui te just ei lähe näiteks neljandas liigas Accrington Stanley mängule. Kui tähtsamaks saab meelelahutuslikkus, siis tõuseb faktide asemel esiplaanile isuäratav kirjeldus või kommentaatoritöö. Vanasti oli raskem fakte kontrollida ja paljud kogusid olümpiaraamatuid, aga interneti ajal on see argument vähetähtis ning näeme ka olümpiaraamatute kui nähtuse vaikset kadu, ja seda märksa kiiremal kujul kui üldine tiraažide vähenemine.

    Peale selle, et muutub, kuidas me asjadest kirjutame, muutub ka see, millest me kirjutame. Eesti spordile on iseloomulik tsüklite lainetamine, sest peale mõne püsivama ja natukenegi suurema kandepinnaga ala kipub pidevalt juhtuma, et mõnel alal saavad sportlased otsa. Kas teate, kui palju on praeguse seisuga Eestis hooaja parimad tulemused meile varem edukatel aladel nagu odavise ja kettaheide? Õige vastus on 65,65 m ja 56,82 m. Võib-olla peaksin täpsustama, et see 65 on odaviske tulemus. Riigi suurust arvestades pole sellises vaheldumises midagi imelikku. Maailmas ringi vaadates on näha, et väiksed või keskmise suurusega riigid saavad sellega võidelda raha abil (kas siis Norra või naftariikide kallil meetodil) või siis süsteemse fanatismiga – aga küsimus on, kas me tahame elada samasuguse vaimsusega keskkonnas nagu Balkani ülimalt spordikesksed riigid ja kas see on meile sama tähtis. Samasugused väheviljakad vaidlused käivad ju ka näiteks Eurovisioni üle, kuid küsimus on, mida me õieti tahame. Kas me tahame edu mingil kindlal alal või kas me tahame suvalist medalit? Uudiste klikimeetrid näitavad, et päris ükskõik milline medal siiski sama kaaluga ei ole. Nii kaua, kui kuskilt tuleb kuld, võib eestlane vahel lugeda kas või vigursuusatamise või, jumal hoidku, breiktantsu segapaaride võistluse kohta, kui aga tegu on pronksiga, siis ei mäleta seda suurt keegi.

    Spordist võibki rääkida mitut moodi, mingit ainuõiget võimalust ei ole olemas. Ma ise tunnen puudust kõige rohkem teatud üllatuslikkusest või isegi kergest hullumeelsusest, nagu näiteks üks kunagine Inglise telekanali eksperiment panna Vormel 1 võistlust kommenteerima kõrges eas vanaproua, kes ei olnud seda ala kunagi näinud. Kõige tähtsam on mitmekesisus.

    Tunnen puudust sellest, et rohkem oleks ausaid ja klišeedeta käsitlusi. Olen pidanud aastate jooksul korduvalt kuulma inimestelt, kes on lubanud raamatu kirjutada, et nad siiski ei saa seda teha, sest a) sel pole mõtet, kui ausalt ei saa rääkida või b) ma ei julge rääkida, sest pärast lükatakse mind igaveseks ringist välja. Olen natuke üllatunud, et näiteks ikka veel ei ole meil ilmunud korralikku käsitlust meie dopinguskandaalidest, kuid usun, et millalgi tuleb ka see.

    Kõik head spordikajastused ei pea olema kõmulised või skandaalsed, kõigest hoolimata suudab sport vahel ka inspireerida, näiteks pisut ootamatult on Eestis üks enim kirjandusest mõjutatud spordialasid judo, kus pärast Lotte filme hakkasid lapsed palju rohkem judotrennis käima. Huvitaval kombel pole küll juba 20 aastat olümpialt judos medalit võidetud, nii et mine tea, mis filmis metoodiliselt valesti oli kujutatud – naljaga pooleks võiks öelda, et ehk peaks treenerite nõukogu filmitegijatega rääkima, et sisse kirjutada rohkem tapjamentaliteeti. Igatahes suutis see mingi hulga lapsi telefoni asemel trenni vedada ja seegi on märkimisväärne saavutus. Ütle veel, et kirjandus ei muuda elu!

    Teksti aluseks on Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi 60. aastapäeva konverentsil peetud ettekanne.

  • Renditõukeratas – kas sõber või vaenlane?

    RIHO PARAMONOV

    Liikumisajaloolasele on kõige huvitavamad ajad need, kui liikumisviisis leiavad aset suured üleminekud või isegi hüpped ehk transpordirevolutsioonid (see termin ei ole küll puudustest vaba). Kõige parem sellise ülemineku näide on muidugi XX sajandi algus, kui võeti kasutusele auto. Sellega kaasnes hiiglaslik komplekt muutusi, mida meil, autoajastu inimestel, on tagantjärele üsna raske aduda ja mõtestada, sest keskkonnasfääri kõrval hõlmavad need ka indiviidi psühhofüüsilist toimimist. See tähendab, et auto muutis nii inimese keha kui ka vaimu, mis viis omakorda uute arusaamade ja suhestumisteni maailmaga. Teisisõnu vormus tehnoloogilise hüppe käigus uus inimene.

    Elame õndsas teadmises, et tõuksiga sõites hoiame keskkonda. Keskkonda hoida saab siiski vaid lihasjõul liikudes.

    Tänapäeva maailm on liikumisajaloolasele justkui katseväli, sest liikumises on aset leidmas kaalukad muutused, mis juhatavad sisse järgmise tasemevahetuse. Nende muutuste mõju saab liikumisuurija nüüd tunnetada omal nahal. Võib ju ka küsida, kas on ülepea võimalik tõmmata piiri normaalarengu ja kiirenenud arengu vahel. Millal omandavad nihked, sööstud ja hüpped revolutsioonilise värvingu?

    Minu arvates on sellekohane esimene märk see, kui oma igapäevases eluilmas hakatakse tajuma, et midagi on märkimisväärselt teisiti. Seda taju saadab alati segadus, pingestatus ja aktiivne arutelu innovatsiooni käekäigu üle. Ühelt poolt kerkivad esile värskes rüüs progressimüüdid ja diskursusesse imbub „uus aeg“ kõigi oma praeguste ja tulevaste võimalustega, teiselt poolt on aga tunda nostalgiat ja resigneerumist. Kujundlikult saab revolutsioonist rääkida kui uue ja vana kokkupõrkest, plahvatuse epitsentrist. Kui muutus on kehtestunud, teiseneb ka domineeriv väärtussüsteem.

    Ent tuleb tähele panna, et kuigi revolutsiooniline olukord tähendab kontsentreeritud muutust, kaasneb iga muutusega, olgu see kui tahes suur või väike, alati rida eelnevusi, sissejuhatusi, üleminekuid, kattuvusi, järgnevusi jms, mistõttu ei saa sellele näpuga näidata ja öelda tõsikindlalt, et siin on algus, siin lõpp jne. Need on alati konstrueeritud, alati tõlgendatavad.

    Mikromobiilsus

    Kui peaksin määratlema, milles seisneb muutus meie ajal, tooksin esile neli asjaolu. Alustame sellest, mis on nähtav. Ühiskonna ja tehnoloogia arenguga kaasnevad uued liikumisvahendid ja -viisid. Keskne märksõna on praegu „mikromobiilsus“. Kergete ja võimekate, peaasjalikult elektriliste individuaalliikurite variatiivsus ja levik on märkimisväärselt suurenenud, mistõttu iseloomustab mobiilsus nüüd peaaegu kõiki ühiskonnakihte (varem oli näiteks alaealiste liikumisvõimalus üsnagi piiratud).

    Teiseks on eri põhjustel suuresti teisenenud suhtumine autosse. Üha rohkem on inimesi, kes isegi ei mõtle isikliku auto peale. Põhjus ei pruugi seisneda rahas: autos ei nähta enam kasulikku majanduslikku, sotsiaalset või eneseteostuslikku tööriista. Teatud ringkonnas võib kasvatada sotsiaalset kapitali hoopis autota inimene. Kindla pinna sellistele mudelitele loob eelmainitud mikromobiilsuse vohamine.

    Kuna riigid ja nende liidud on hakanud autokasutust laialdaselt ja otsustavalt reglementeerima (kütuseaktsiis, automaksud, teemaksud, kasutuspiirangud linnades, uute autode ja elektriautode poliitiline eelistamine), teeb see lisatakistusi neile, kellele on auto endiselt arvestatav väärtus. Emotsioonid pressitakse autokasutusest välja ja autokultuur kui selline teeb vähikäiku.

    Kolmandaks on muutunud tehnoloogia kasutuselevõtu mehhanismid. See, kas uus tehnoloogia leiab vastuvõtu ja suudab kehtestuda, sõltub loendamatutest faktoritest ega pruugi olla ennustatav. Teisisõnu ei määra seadme käekäiku üksnes selle omadused, kuigi omadused on siiski olulised, sest toote headus ja kasulikkus on ka turundus­tegevuse vundament jm. Praegu on iduettevõtetega kaasnev majandusloogika vanad innovatsiooni leviku printsiibid pea peale pööranud. Osasse nendest ettevõtetest pumbatakse sedavõrd kiiresti nii palju ressurssi, et mis tahes muutused on võimalik jõuga läbi suruda kiiremini ja ulatuslikumalt kui kunagi varem. Nii on olnud näiteks Teslaga, aga see iseloomustab ka Bolti. Varem oleksid mõlemad ettevõtted, kui nad üldse oleksid sellisel kujul sündinud, lõpetanud pankrotiga, nüüd on nad aga võtnud enda haardesse suure osa maailmast.

    Viimaks tõstan esile tehnoloogilise maailma täielikult võrgustunud palge: tehnoloogiad sulavad kokku. Selleks et olla moodsas linnas eeskujulikult mobiilne, on kindlasti vaja mingit tehnilist seadet, ennekõike nutitelefoni. Nutiseadmed teevad mobiilsusteenuste kasutamise mugavalt personaalseks ja ülilihtsaks. Kui sõidukid ja nutiseadmed lõpuks kokku sulavad, muutub veel enam ka auto.

    Praegune olulisim trend liikumises on mikromobiilsus. Kuna suuresti tugineb see elektrilistele renditõukeratastele, vaatlen põgusalt just sel näitel, milliste ülesannetega seisab silmitsi liikumissüsteem ja ühiskond selle taga.

    Renditõukeratas on põhjustanud kõvasti pingeid nii Eestis kui ka mujal, sest tema tulek ja levik oli väga-väga kiire (koroona kannustas seda veelgi). Enne kui muutusele jõuti adekvaatselt reageerida, oli pahandus juba majas. Nüüd peab linnades ja riikides otsustama, mida tõukeratastega peale hakata. Ühed on asunud tõukeratta kasutamist igati soodustama ja loodavad, et puudujäägid on ületatavad eeskirjade, teavitustöö ja muude abinõudega, teised aga valinud keelustamise tee. Ilmselt ei ole teine tee mõistlik, sest tõukeratas on juba ennast kehtestanud ja tuleb varem või hiljem ikkagi tagasi.

    Huvitavam on jälgida, kuidas on reageerinud tõukerataste invasioonile elanikkond. Pahameelt on need tekitanud kõikjal, kuid mitte igas linnas, sh Tallinnas, ei loobita neid jõkke ja merre (me ei tea, mis juhtub akudega, kui need jäävad pikaks ajaks vette), ei panda põlema, ei sõideta neist üle autoga jne. Kohanemisraskused kuuluvad innovatsiooni levikuprotsessi. Selleks et olukord rahuneks, on vaja aega.

    Ideaalolustikus lahendab innovatsioon mingi probleemi. Tõukerataste tulekut põhjendatakse enamasti keskkonnahoiuga: need vähendavad autostumist, hoiavad kokku parkimisruumi ning kuna töötavad elektriga, ei saasta õhku. Mil määral niisugune argument pädeb, ei ole paraku võimalik üheselt määrata, sest puuduvad lähteandmed. Tegelikult ei teata, kui koormav on keskkonnale tõukerataste tootmine ja kasutamine. On läbi viidud üksikuid uuringuid, mis näivad osutavat, et ühistransport on keskkonnahoiu seisukohalt kindlalt eelisseisus.1

    Tõukerattad ja keskkond

    Kuigi tõukeratta materjalikulu ei ole võrreldav auto omaga, kaasneb alumiiniumraamide tootmisega vägagi arvestatav süsinikujalajälg (tõsi, alumiinium on taaskasutatav). Tõukerattaid on vaja pidevalt varustada akudega, mille tootmise ja kasutamise probleemistik on saanud nii palju tähelepanu, et siinkohal ei ole otstarbekas sellesse kaevuda. Igal õhtul tuleb tõukerattad akude laadimiseks kokku koguda ja hommikuks oma kohale tagasi viia. Selleks on operaatoritel sisepõlemismootoriga sõidukid. Kuni elektrit toodetakse põlevkivist, kaasneb iga viimase kui elektrisõidukiga keskkonnasaaste. Ühe tõukeratta heitenäit on küll väike, kuid linnas liikuvate tõukside kogusaaste võib olla üpris suur. 2020. aastal Pariisis läbi viidud uuringu järgi „rikastasid“ renditõuksid linna süsinikujalajälge aastas 13 000 tonni kasvuhoonegaasiga (sama suur on ühe väikelinna aastane heitekogus). Niisugusest varjatud koormusest keskkonnale poliitikud ei räägi, aga veel vähem tahavad sellest rääkida tõukerataste tootjad ja operaatorid. Nii elame õndsas teadmises, et hoiame tõuksiga sõites keskkonda. Keskkonda saab siiski hoida vaid lihasjõul liikudes või siis ühissõidukeid kasutades.

    Praegu ei teata, miks ja kuidas tõukse kasutatakse. Kas neid tarvitatakse rohkem töö- või vabaaja(/mugavus)sõitudeks? Kas neid on vaja turistidele? Mil määral ja millistel tingimustel vähendavad need soovimatu autokasutuse osakaalu? Milline on tõukside mõju ühistranspordile? Võrgustunud maailm soosib ristkasutust. See tähendab, et kui kasutad täna renditõuksi, siis homme (täisealisena, halva ilmaga, talvel, perega) rendiautot (kasutajal võib olla olemas ka oma auto). Kas mugav võimalus võtta ukse eest tõuks vähendab või suurendab indiviidi sõidumahtu? Aga liikumist lihasjõul? On tema sõidud, isegi kui neid on nüüd mõnevõrra rohkem, keskkonnasäästlikumad?

    Isegi kui tõuksid on vähendanud autostumist, ei paista pilt olevat linnades parem kui varem. Nüüd koormavad teid ja parkimiskohti mis tahes kellaajal rendiautod ja toidukullerite sõidukid. Just viimased võiksid tõukeratastele üle minna. Mis puutub autostumisse, siis tuleb uurida ka selle tegelikku mõõdet. Mikk Salu on näiteks väitnud, et autostumine on hoopis Eesti edulugu.2 Probleem tekib, kui autod koonduvad ühte linna või piirkonda.

    Võib ju ette kujutada, et kui ostetakse vähem autosid ja tarvitatakse rohkem ühiskasutavaid sõidukeid, siis on elu ilus, kuid kas ei osutanud ühiskasutuse varjuküljele juba sotsialismikogemus. Teadupärast seisneb Eesti rahva ja riigi mõte kultuuris. Eestlaste avatus kultuurile ja teadmistele on olnud silmapaistev, aga mõnel juhul ei ole vaimuväärtusi hinnatud üksnes nende enda pärast, vaid neid on vajatud materiaalsete struktuuride tekitamiseks: et ehitada rehielamu asemel taluhäärber, et osta hobusõiduki kõrvale mootorsõiduk, et hankida lennukeid, rajada sildu, maanteid, kõrghooneid, et koguda kõige üldisemas mõttes rikkust ja tuua seeläbi kasu perele, kogukonnale, riigile jne. Pärisorise ja peaaegu varatu minevikuga eestlasele on omand olnud ikka identiteedi ja puhuti ka olemise mõtte kaalukas tugitala. On huvitav jälgida, kuidas ühiskasutatavad sõidukid seda mudelit ümber kujundavad. Ilmselt ei aita need kaasa vastutustunde, osavõtlikkuse, peremehelikkuse, aga ka näiteks praktilise tehnotaibu ja käelise osavuse (kõik ajaloos relevantsed auto puhul) arengule. Keegi toob tõuksid kohale, laeb akud ja remondib, endal tarvitseb vaid ekraani mudida ja lenksust hoida.

    Hoolimatus ja õnnetused

    Praegune kogemus näitab üsna selgelt, et mõisa köit lohistatakse mööda maad igal pool. Ükskõikne ja hoolimatu ümberkäimine jagatavate sõidukitega ongi ilmselt nende suurim puudus, sest muu kõrval tõukuvad sellest osalt ka keskkonnaprobleemid. Mida lühem on ühe sõiduki eluiga, seda suurem on koormus keskkonnale. Tuleb ju jagatavaid tõukerattaid regulaarselt uute vastu vahetada (nõrgim lüli on aku). Kui päris algul pidasid need vastu mõne kuu, siis kuuldavasti veab praegu keskmine renditõuks korraliku tänavavõrguga lääne linnas välja kuni 18 kuud. Seda pole just palju, aga on loota, et arendustegevus võimaldab sõiduki eluiga tulevikus veelgi pikendada.

    Suur teema on õnnetused. On välja toodud, et renditõukeratastega satutakse õnnetusse kolm kuni viis korda sagedamini kui jalg- ja mootorratastega (mõnedel andmetel on tõuksid jalgratastest isegi kuni sada korda ohtlikumad). Tõukerattad kujutavad endast ohtu, sest nende kasutamise kontrollimine on piiratud. Sõitjate hulka satub vähese liiklusteadlikkusega ja alkoholijoobes isikuid, turvavarustus puudub, sõita eelistatakse kõnniteedel (uuringud kinnitavad seda), trikitatakse ja pannakse end või sõiduk proovile, kiirus on suur ning sõidetakse pimedas ja mitmekesi. Heal teekattel liigutakse peaaegu hääletult, mistõttu on ootuspärane, et tõuksiga teeruumi jagavate inimeste ja loomade reaktsioon ohule võib osutuda napiks või suisa puudulikuks (nii oli kunagi ka hobusõidukite ja autodega). Mõned uuringud on osutanud, et kõige enam kasutavad tõukse nooremad mehed ehk inimesed, kes on tõenäoliselt ka riskialtimad.3

    Isegi suure osa oma elust virtuaalruumis veetev inimene ei või jääda ükskõikseks esteetiliselt kõrgväärtusliku keskkonna vastu. Linnapilt on tõukerataste tõttu kannatanud märkimisväärselt, eriti vanades miljööväärtuslikes ja kitsaste kõnniteedega linnaosades, kus nad mõjuvad sageli prügina. Renditõukeratas ei hiilga iluga, eriti siis, kui see on pikali. Kuna viimast tuleb ette ikka ja jälle, tekib kahtlus, et sõitjad ei oska kasutada tugijalga. Käiguteesid või majade juures sõidukeid blokeerivaid tõukse on vaja pidevalt ümber paigutada. Neid võib kohata isegi treppidel.

    XX sajandil on räägitud ühistranspordist kui ühiskonda demokratiseerivast võimalusest. Tõukeratas viib seda protsessi edasi. Kuna teenus näib olevat jõukohane, kasutavad seda igas vanuses inimesed, olenemata soost ja sotsiaalsest kihist. Mitte mingisugust vahetegemist pole. Ilusa ilmaga on tõukeratas tore valik: ei ole vaja oodata, tuul sasib juukseid ja kiirus erutab meeli. Aga sõitjana oleme passiivsed nagu ka teiste moodsate teenuste puhul, mida sageli pakuvad samad ettevõtted: toitki tuuakse kätte nii, et pole vaja teha üle kümne sammu. Niisuguseid teenuseid kasutades ei muutu me kardetavasti osavamaks ega paremaks. Kalorid ei kao, nagu ütleb Mart Kalm.4

    Mida peaks siis tegema? Esiteks tuleb teadvustada, et kuigi tõuksi serveeritakse puhta ja kasuliku liikumisvahendina, ei ole see päris tõsi. Nagu paljud uued seadmed, aitavad need täita mingit auku (osalt näiliselt), kuid tekitavad asemele uue. Tõuks ei ole kindlasti mõttetu (tekitab vähe müra, ei koorma teid, ei võta ruumi), kuid ilmselt on selle kasulikkust mõneti üle hinnatud. Kasu saavad tootjad ja operaatorid, linnavalitsus ja teised riiklikud instantsid peavad aga leidma lahendused murekohtadele (lisandunud halduskoormus).

    Kui inimesed ei otsusta üksmeelselt, et tõuksidel pole nende linnas kohta, ei ole mõtet innovatsiooni ära keelata, ent piirangud on hädavajalikud. Alustama peab aga põhjalikest kasutusuuringutest, et luua tõukerataste kasutamiseks reeglid. Seejärel tuleb saavutada, et ka operaatorid vastutaksid selle eest, et neid reegleid järgitaks (tehnoloogia loob selleks mõningad võimalused). Lahendust ootab ka kindlustusküsimus. Keskkonna seisukohalt on hädatarvilik, et tõukerataste tootjad ja operaatorid hoiaksid tuld all arendustegevusel.

    Ei ole kindel, kas tõukse peab leiduma igal viimasel kui tänaval. Võib osutuda otstarbekaks piirata ringluses tõukside arvu linna kohta, määrata piirkonnad, kus neid võib olla palju, vähe, üldse mitte, seada öine kasutuspiirang, vanusepiirang, kiirusepiirang vms. Oluline on, et väheneks tõukside kasutamine alkoholijoobes, mis leevendab koormust meditsiinisüsteemile. Mööda­pääsmatu on noorte ja kogenematute liiklejate liiklusteadlikkuse tõstmine ja uute sõiduvahenditega kaasnevate ohtude selgitamine (palju saavad ära teha lapsevanemad). Kui olukord ei parane, on põhjust väärparkimist ja liiklusreeglite rikkumist aktiivsemalt silmas pidada.

    1 Cyril Fourneris, E-scooters may be all the rage but are they good for the planet? – Euronews.green 16. IX 2022.

    2 Mikk Salu, Autostumine on Eesti edulugu. Miks uus valitsus seda kärpida tahab? – Postimees 15. IV 2023.

    3 Vt nt M. Pazzini jt, New Micromobility Means of Transport: An Analysis of E-Scooter Users’ Behaviour in Trondheim.

    4 Kaspar Viilup, Mart Kalm: Tallinn on ebaratsionaalselt hõre ja sisuliselt välja ehitamata. – ERR 7. V 2023.

  • Kas maailm on väsinud armastamast?

    ÜLO MATTHEUS

    Mahatma Gandhi „Maailm on väsinud vihkamast“ ilmus 1969. aastal Loomingu Raamatukogus, nüüd juba enam kui pool sajandit tagasi. Sellise pealkirja pani vihiku mõõtu raamatule selle tõlkija Linnart Mäll, kusjuures teosed, millest Gandhi mõtted pärit, kannavad pealkirju „Kõik inimesed on vennad“ („All Men are Brothers“, 1958) ja „Tõde on Jumal“ („Truth is God“, 1957).

    See raamatuke on ikka kuskil mu käeulatuses olnud justkui ajastu märk –ajast, kui Teise maailmasõja õudustest raputatud maailm võttis suuna riikide vabale enesemääramisele ja demokraatiale. See oli aeg, mil India raputas endalt koloniaalikke, järgides Gandhi sõnastatud vägivallatuse ja võimudele allumatuse poliitikat. See oli aeg, mil sõjast räsitud Euroopa võttis suuna ühiste väärtuste ja koostöö poole, millest on välja kasvanud 27 liikmesriigiga Euroopa Liit. Kuid mitte veel sõdadeta Euroopa, kui silmas pidada seda, mis toimub praegu Ukrainas.

    Hipide eksperiment näitas, et heaolu kui eesmärk võib devalveeruda ka inimühiskonnas ja elu mõte libiseb käest. Miks hipiliikumist seiras ebaõnn? Kas heaolu on tappev?

    Raamat, mille kaanel on palja ülakehaga ja käed tervituseks tõstnud Gandhi hägune foto, on nüüd juba üksjagu koltunud, plekiline ja hiirekõrvul, nagu kipuvad olema ka selle põhimõisted, millel lasub aja väsinud vari – tõde, Jumal, vaimne vabanemine (skr mokṣa) ja vägivaldsusetus (skr ahiṃsā). Aja väsinud vari ennekõike poliitikategemisele ja ühiskonnaelule, kuhu Gandhi üritas need mõisted lootusrikkalt integreerida. Kuigi Gandhi põhisõnum näis omas ajas vägagi utoopiline, on seda siiski püütud teatud piirini järgida. „Inimkond võib vägivallast jagu saada üksnes vägivallatusega. Vihkamist saab võita üksnes armastus,“ kirjutas Gandhi enam kui kuuskümmend aastat tagasi, uskudes headuse võitu kurjuse üle.1 Ja midagi ongi ju ka paremuse poole nihkunud.

    Hiirte paradiisist ja hipikommuunist

    Pool sajandit on möödas teisestki teetähisest, etoloog John Bumpass Calhouni kuulsast eksperimendist hiirtega „Universum 25“ aastail 1968–1973. Eksperiment näitas, mis juhtub hiirte kogukonnaga, kui teda hästi toita ja varustada kõige eluks vajalikuga. Selle eksperimendi tulemusi, mille üle arutletakse siiani, on püütud võrrelda arengutega inimeste maailmas, et leida vastus küsimusele, kas probleemideta heaoluühiskond ehk see, mille poole me kogu aeg oleme püüelnud, sõdu vältides ja oma heaolu kujundades, saab üldse püsima jääda või järgneb sellelegi paratamatu hääbumine ja lõpp, nagu see juhtus hiirte paradiisiga?

    Paralleelselt Calhouni hiirte eksperimendiga arenes möödunud sajandi 60-70ndatel teinegi eksperiment inimühiskonnas, kui protestivad noored otsustasid nende arvates stagneerunud heaolumaailmale selja pöörata ja hakkasid moodustama nn hipikommuune, kus usk mateeriasse asendus usuga armastusse. „All You Need Is Love“, sõnastasid biitlid selle liikumise moto. Hipiliikumine otsis oma tõde nii hinduismist kui ka budismist, kuid põhimõtteliselt tugines seegi headuse, armastuse ja vaimse vabaduse ideedele, millele toetus Gandhi.

    Nii hiirte paradiisi kui ka hipide eksperiment jõudsid oma loogilise lõpuni, kuid inimkonna eksperiment heaoluühiskonnana kestab edasi. Inimese orienteeritus naudinguile ja mugavusele on osutunud tugevamaks kui mis tahes protestiliikumised. Nüüd, enam kui pool sajandit hiljem, on õige hetk, et püüda aru saada, kui edukas see heaoluühiskonna eksperiment siis ikkagi olnud on. Kas on maailm seda kujundades muutunud paremaks? On ta väsinud vihkamast? Kas tänu kasvavale heaolule on seal rohkem armastust ehk kõike seda, mis vihale ja vihkamisele vastandub – sallivust, heatahtlikkust, hoolivust, sõbralikkust, südamlikkust? Või vastupidi – on seda ehk hoopis vähem? Miks algselt elust ja heaolust pulbitsev hiirte paradiis ikkagi välja suri? Miks hipiliikumist seiras ebaõnn? Kas heaolu on tappev?

    Kriisi märgid

    Kui 1927. aastal elas maakeral 2 miljardit inimest, siis ligi 100 aastat hiljem, 2022. aastaks oli see arv neljakordistunud ja ületas 8 miljardi piiri. Maailmas sünnib iga päev umbes 350 000 last, mis annab tulemuseks 80 miljonit last aastas. Prognoosi kohaselt peaks maailma elanikkond lähema 20 aastaga kasvama veel 1,5 miljardi võrra ja jõudma 2045. aastaks 9,5 miljardi piirini, nagu näitab portaali Worldometers mõõdik.2 Kui sündimus ja armastus käiksid käsikäes, oleks armastust palju, kuid protsess liigub hoopis vastupidises suunas.

    Portaali Worldometers andmeil kannatab praegu maailmas enam kui 870 miljonit inimest alatoitluse all, ainuüksi sel aastal (artikli kirjutamise seisuga) on nälga surnud ligi 5 miljonit inimest, 773 miljonil puudub ligipääs puhtale veele ja saastunud vee tõttu on surnud rohkem kui 365 000 inimest. Kuni viieaastasi lapsi on paljudel põhjustel sel aastal elust lahkunud üle 3 miljoni. UNICEF toob lisaks välja, et tõsise kurnatuse tõttu viibis 2022. aastal surmaohus 8 miljonit alla viieaastast last kriisist tabatud 15 riigis.3

    Viidatud arvud näitavad, et suur osa inimkonnast on hädas ja inimkonna võimekus neid aidata on piiratud. Kasvab ka kriisiühiskondade surve heaolumaailmale. Kliimamuutuse ja prognoositava kliimapõgenike arvu hüppelise kasvu tingimustes jõuab inimkond peatselt olukorda, kus globaalsed rahvastikuprotsessid tuleb ümber mõtestada. Kas avada põgenikele uksed või valmistuda neid tagasi tõrjuma? 2015.-2016. aasta rändekriis Euroopas ja piirimüüride kerkimine USAs Donald Trumpi valitsemise ajal (2017–2021) näitas, et heaolumaailm on valmis end barrikadeerima ja kaitsma oma piire okastraadiga.

    Hiirte paradiis

    Calhouni eksperiment hiirtega jõudis lõpptulemuseni viie aastaga ja päädis hiirte kogukonna väljasuremise ehk käitumusliku kokkuvarisemisega (ingl behavioral sink), nagu Calhoun seda on nimetanud. Inimeste eksperiment heaoluühiskondade arendamisel on kestnud üle kümne korra kauem, kuid mingist kollapsist rääkida on ilmselt ennatlik. Teatud paralleele on püütud Calhouni eksperimendiga siiski tõmmata. Järgnevalt väga visandlikult olulisemad etapid Calhouni hiirte paradiisi arengus ja käitumismustrites.

    1) Toiduküllasuse ja heade elutingimuste juures lakkab hiirtele looduslikes tingimustes omane suur suremus, populatsioon kasvab kiiresti ja sealjuures suureneb noorte isendite arv.

    2) Peatselt hakkab hiirte heaolumaailm tootma sotsiaalseid hierarhiaid, kus domineerivad alfaisased kontrollivad emaste haaremeid. Alfaisased ei käitu alati reeglipäraselt, vaid rahuldavad oma seksuaalseid vajadusi valimatult kõigi teiste ettesattuvate hiirtega soost olenemata.

    3) Kuna noored isased ründavad pidevalt alfaisaste pesakondi, tuleb viimastel pidada oma positsiooni kaitseks veriseid heitlusi, et noori isaseid kõrvale tõrjuda.

    3) Tõrjututest tekivad eksperimendi ala keskele suured hordid, kes veriseks puretuna ja heitununa kaklevad ka omavahel. Vohab üldine vägivald.

    4) Kuna noori isaseid on palju ja alfaisased ei suuda oma pesasid ühel hetkel enam kaitsta, hakkavad nad sellest olukorrast väsima ja mõne aja pärast loobuvad kaitsetegevusest. Emased üritavad oma poegi sissetungijate eest ise kaitsta ja muutuvad samuti agressiivseks. Nad hakkavad poegi nende kaitsmiseks pesast välja viima või hülgavad nad ja sellega kasvab hüppeliselt poegade suremus.

    5) Sotsiaalsed sidemed pesast välja viidud ja valesti kasvatatud hiirtel hälbivad ning nad hakkavad käituma mitte normikohaselt. Osa isaseid keskendub välimusele end pidevalt lakkudes. Need „ilusad isased“ ei tunne emaste vastu mingit huvi. Emased eralduvad tühjaks jäänud pesadesse, loobuvad paaritumisest ja oma emase rolli täitmast.

    6) Kuna ühelt poolt kahaneb sündimus ja teiselt poolt tõuseb suremus, siis viie aasta möödudes alates eksperimendi algusest sureb hiirte kogukond välja.4

    Vahetult inimühiskonnale tulemusi siiski projitseerida ei saa. Kui hiirtele tagati kõik eluks vajalik, ilma et nad ise oleksid pidanud selleks midagi tegema, siis inimühiskonnad toimivad põhimõttel, et selle liikmed peavad ka ise oma heaoluks pingutama, olgu siis iga päev tööd tehes, karjääri edendades või oma vara hallates. Ka ei saa inimühiskondi võrrelda hiirte karjaühiskonnaga, kus isased peavad oma paaritumisõiguse jõuga välja võitlema.

    Erinevustest hoolimata toodab heaolu ka teatud sarnasust, kuigi põhjused selleks võivad olla erinevad. Lääne heaoluühiskondade areng näitab, et neiski kahaneb naiste järglaste saamise soov ja sündimus väheneb. Sellega kaasneb suure arvu üksiklaste teke, huvi vähenemine seksi vastu ja hälbimus ühiskonnaliikmete seksuaalses käitumises ja orientatsioonis, mis hiirte puhul ilmutas end faasis, kus nn traditsiooniline pereelu oli lakanud toimimast. Ka tõrjutus on inimeste heaoluühiskondades täiesti olemas, põhjuseks tihe konkurents ühiskonna hierarhias ja tööturul, kus läbipõlemise korral ootab ees allakäik ka paarisuhetes.

    Tagasi peremudeli juurde?

    Oma eksperimendi tulemusi inimkonnale projitseerides järeldab Calhoun, et olukorras, kus indiviidil puudub töötegemise vajadus, tal puuduvad väljakutsed ja temast ei sõltu midagi, kaob tema elust ka eesmärk ja ta sureb hingeliselt.5

    Hipide eksperiment näitas omalt poolt, et heaolu kui eesmärk võib devalveeruda ka inimühiskonnas ja elu mõte libiseb käest. Ajalugu on näidanud, et rahvad leiavad endale eesmärgi lihtsamini ühiskondades, mis on murdelises arengufaasis. Ka hipide liikumise kõrgaeg oli seotud Vietnami sõja vastase protestiliikumistega. Pöördelised sündmused mõjutavad otseselt ka sündimust. Eestis saavutas sündimus seni kõrgeima taseme laulva revolutsiooni ajal 1987–1988, kui aastane elussündide arv ületas statistikaameti andmeil 25 000 piiri. Nii kõrge ei ole see näitaja ei varem ega hiljem olnud. 2022. aastaks oli elussündide arv kahanenud rohkem kui kaks korda, langedes alla 12 000.

    Mingis osas olid Calhouni hiire­kogukonna ja hipikogukondade areng sarnased. Mõlemad kestsid teatud ajaperioodi, kuni saabusid kriisid, ideeline ja vaimne väsimus ning kogukonnad lakkasid toimimast. On palju kõneldud sellest, et suuremast osast hipidest, kelle üheks juhtmotiiviks olid vabad armastussuhted, said hiljem korralikud väikekodanlased ja pereinimesed. Vaid väheseid neist jäid oma elulaadile kindlaks. Mõnda neist, enamasti sorgus juustega vanu mehi, olen hiljem kohanud Indias ja Nepalis, kus nad tõenäoliselt ikka veel uitavad, jäädes kindlaks oma otsingutele ja elulaadile. Kui nad muidugi juba surnud pole, nagu muinasjutu lõppedes tavatsetakse öelda.

    Vabades seksuaalsuhetes elanud hipikogukondade areng näitas, et piirideta seksuaalsuhted ei sobitu inimese psüühikaga kuigi hästi kokku ja oma suhetes eelistatakse kindlaid piire ja stabiilsust, milleks sobib paremini materiaalselt kindlustatud pere mudel. Mõistete „pere“ ja „abielu“ liberaliseerumine on teinud selle mudeli võimalikuks ja vastuvõetavaks neilegi, kes sinna ühiskonna enamuse arvates varem ei sobitunud. Kas see on ühiskondade kohanemine või hälbimus, vajab Calhouni eksperimendi taustal ilmselt veel analüüsi, kuid see, kui järjekindlalt taotlevad õigust abielule ja laste kasvatamisele ka samasoolised paarid, kõneleb ikkagi vaid sellest, kui tähtis on inimesele kindlus paarisuhetes, soost sõltumata.

    Mis see armastus siis on?

    Võib arvata, et biokeemilised protsessid hiire ajus ei erine väga palju protsessidest inimajus. Ühteviisi sunnib aju biokeemia neid otsima paarilist, et kogeda paaritumisega seotud naudingut. Inimest eristab teistest imetajatest võime seda protsessi ja sellega kaasnevat tunnet kirjeldada ja romantiseerida. Ja vormida see näiteks kauniteks kunstideks –luuletusteks, lauludeks jne.

    Kindel on see, et kui poleks paarisuhteid ja looduse trikitamist inimese ajukeemiaga, et tagada liigi jätkumine, poleks ka seda nähtust, mida inimene nimetab armastuseks. Olgu siis kitsamas või laiemas üldinimlikus tähenduses. Armunul võib kergesti tekkida tunne, et tema armastus on midagi enamat kui vaid tunne ühe inimese vastu. Armunud inimene vaatab maailma armastaja silmadega, ta on valmis oma rõõmu ja helget meelt jagama ka teistega. Armunu võib olla lausa jaburalt heatahtlik. Küllap sellest nii inimlikust ja ülevoolavast armastuse tundest on saanud inspiratsiooni ka religiooniõpetused. Ent kuigi religioon kasutab samuti armastuse mõistet, sisaldab religioosne armastus endas ka hingepuhastuslikke ja katartilisi tasandeid, mis on võrreldavad kaunite kunstide kaudu saavutatavate elamustega. Armastus, kunst ja religioon, need kõik võivad viia ekstaatiliste elamusteni, mida põhjustavad samalaadsed reaktsioonid ajukeemias ja hormoontalitluses.

    Õnnelikud on need inimesed, kes on neid tasandeid kogenud. Olnud armunud ja armastanud, saanud tunda kunsti katartilist ilu või religioosset armastust. Peamine on tõsiasi, et see saab sündida vaid koostoimes teise inimese või inimestega. Teised annavad võimaluse armastada ja olla armastatud. Perekonda luues ja lapsi maailma tuues loob inimene endale seejuures ise selle võimaluse – (kedagi) armastada ja olla (kellegi poolt) armastatud. Kui kõik selles protsessis õnnestub, annab armastus elule mõtte.

    Kogukonnast üksikluseni

    Vaadates inimkonna arengut võib selle joondada teljele kogukond–sugukond–perekond–üksiklased. Kogukonnad olid olemas juba inimühiskonna kõige varasemates arengufaasides, kus elatusvahendina domineerisid korilus ja küttimine, kuna koos hangiti rohkem toitu ja kaitsti end paremini. Põlluharimise, varaliste suhete ja omandi tekkimisel võttis keskse koha perekond, sest omandatud vara tuli ühiselt arendada, kaitsta ja kellelgi pärandada. Ka vajas põllupidamine rohkesti töökäsi, mille tootmiseks sobis perekond kõige paremini.

    Algselt ei muutnud seda olukorda ka tööstusrevolutsioon ja peresuhted jäid kesksele kohale, kuni vormusid protsessid, mida võib nimetada libertaalseks revolutsiooniks. Sellega asetusid kaalukausile üksikisiku vabadused ning lõpuks ka tarbimisele ja elu nautimisele suunatud hedonism kui vabaduse üks väljendusi. See tähendab õigust ja vabadust elu ka lihtalt niisama nautida, ilma endale järglastega seotud kohustusi võtmata.

    Järelmina näeme, et see revolutsioon on kaasa toonud suure hulga üksikuid inimesi. On omaette teema, kui palju neist seda tegelikult soovib ja kui paljudele on see väljakujunenud paratamatus. Eurostati andmed näitavad, et 2021. aasta seisuga elas Euroopa Liidus üksikuna 70,7 miljonit inimest. Märgiline on seegi, et lastetuid paare oli võrreldes lastega paaridega rohkem, vastavalt 48,2 ja 30,7 miljonit.6 Märgiline selles mõttes, et lastetus on osa sellest teest, mille lõpus asetub inimene leibkondade statistikas üksiklaste hulka.

    Kui varajastes ühiskondades tähendanuks üksijäämine kindlat surma, siis linnaühiskondades tähendab ennekõike vaimset üksildust (armastuse puudumist!), mille tagajärg võib samuti olla fataalne, kui lähtuda enesetappude suurest arvust, sealjuures kõrges vanuses inimeste hulgas. Eesti oli Euroopa riikide seas (Eurostati 2020. aasta andmetel) enesetappude arvult vanuses 15–19 aastat esimesel, 50–54aastaste hulgas seitsmendal ja 85aastate ja vanemate hulgas viiendal kohal (vastavalt 18,86; 18,90 ja 39,39 enesetappu 100 000 elaniku kohta).7

    Ebamugavad küsimused

    Lõpetuseks võib esitada mitu küsimust, millele me veel ei oska või ei tahagi vastata. Kas ka inimeste heaoluühiskonnad surevad välja? Kui palju meil on aega, kuni see juhtub? Kas meie lapsed ikka saavad oma elu heaolu tingimustes ära elada?

    Milliseid muutusi toob kaasa kliimapõgenike arvu järsk kasv? Kas järgnevad uued konfliktid ja sõjad? Või päästavad põgenikud meie heaoluühiskonnad madala sündimuse ja hääbumise käest? Kas me suudame sellega kohaneda?

    Ajalugu on näidanud, et globaalsed rahvastikuprotsessid on vältimatud. Rahvad on rännanud, riigid on tekkinud ja lagunenud. Inimeste häda ja viletsust on olnud läbi aegade rohkem kui sellest jagusaamise oskust. Kuid hea on see, et jagusaamise soov ei ole kadunud. Nii võib siinse mõttearenduse lõpetada lohutava sõnumiga: maailm on küll probleemidest koormatud, kuid armastus pole kuhugi kadunud. Isegi kõige mustemast pimedusest sünnib see ikka ja jälle uuesti. Või just seetõttu, sest headuse väärtus ilmutab end läbi raskuste.

    1 Mahatma Gandhi, Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu 1969, nr 41, lk 33.

    2 Vt https://www.worldometers.info/

    3 „UNICEF: 8 million kids at risk of dying from malnutrition“. https://www.dw.com/en/unicef-malnutrition-puts-8-million-children-at-risk-of-death/a-62226745. 23. VI. 2022.

    4 Sam Kean, Mouse Heaven or Mouse Hell?. Science History Institute 17. V 2022. https://www.sciencehistory.org/distillations/mouse-heaven-or-mouse-hell

    5 Lawrence W. Reed, John B. Calhoun’s Mouse Utopia Experiment and Reflections on the Welfare State. Foundation for Economic Education, 11. X 2020. https://fee.org/articles/john-b-calhoun-s-mouse-utopia-experiment-and-reflections-on-the-welfare-state/

    6 Household composition statistics. Eurostat, May 2022. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Household_composition_statistics

    7 Suicide death rate by age group. Eurostat, 13. IV 2023. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tps00202/default/table?lang=en

  • Venemaa polevat rahvaste sulatusahi nagu USA

    JAAK PROZES

    Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini juhtimisel toimus 19. mail rahvussuhete nõukogu istung, kus arutati riikliku rahvuspoliitika uut strateegiat ning okupeeritud regioonide integratsiooni Venemaa sotsiaalkultuurilisse ruumi, kusjuures rahvuspoliitika muutmine johtuvat välistest ohtudest ja ähvardustest. Istungist võtsid osa Venemaa rahvuspoliitika asjatundjad, duumasaadikud, senaatorid ja rahvuskultuuriautonoomiate juhid.

    Kalmõkid ja Georgi lint – kuidas see kokku sobib?

    Mis on siis föderatsiooni rahvussuhetega lahti? Kas tõesti koguneti arutama, miks on venelaste arv aastail 2010–2021 vähenenud viie miljoni võrra? Või teeb äkki muret, et peaaegu kõiki rahvaid, rääkimata rahvuskeele kõnelejaist, on Venemaal järjest vähem.* Või koguneti ehk selleks, et arutada, kuidas kaitsta põliskeelte kümnendil põlisrahvaid paremini ja tõsta rahvuskeelte prestiiži?

    Ei midagi sellist. Vladimir Putin ütles kohe istungi alguses välja peamure: lääs tahab lõhkuda Venemaa rahvaste ühtsust, seal luuakse alternatiivseid organisatsioone, räägitakse Venemaa dekoloniseerimisest ja föderatsiooni jaotamisest kümneteks riiklikeks moodustisteks. Lääs jagavat rahvad esimese, teise, kolmanda ja neljanda järgu rahvasteks ning tegelikult tahetakse neid ekspluateerida. Lääs arvavat, et Venemaa paljurahvuselisus on nõrkus, aga see on jõud. Tegelikult osalevat kõik Venemaa rahvad sõjalises erioperatsioonis ja olevat konsolideerunud: kui 2017. aastal määratles end eelkõige venemaalasena 63% elanikkonnast, siis 2023. aastal 94%, nii et kuuluda ühe või teise rahvuse hulka eelistab vaid tühine protsent.

    Teiseks teeb peavalu migratsioon, kuid erinevalt läänest on Venemaa migrantidest huvitatud ja riik teeb nende päritolumaaga koostööd, sest endistes NSV Liidu vabariikides suhtutakse vene keele õppesse austusega. Kolmandaks on häda Venemaaga ühinenud territooriumidega, sest sealsed rahvad on elanud 2014. aastast Ukraina natsionalismi ja antisemitismi all. Need rahvad tuleb integreerida Venemaaga.

    Venemaa pole kolonisaator, vaid päästja. Venemaa TA ajalooinstituudi direktori Juri Petrovi arvates nähakse Venemaas okupanti, kolonisaatorit, kes on ekspluateerinud impeeriumi huvides regioonide ressursse ja pole lubanud sealsetel rahvastel riiklust arendada. See ei kannatavat kriitikat, sest need alad ühendati Venemaaga kaitseks vaenlaste eest. Venemaa polnud koloniaalimpeerium (kolooniaid üle mere ei olnud), sest venelastel polnud mingeid erilisi õigusi teiste rahvaste ees, riigi poliitikat iseloomustanud aga rahvuslik ja religioosne kannatlikus. Venelane on paindlik ega ole teiste rahvuste suhtes üleolev, mis on iseloomulik läänele. Kasahstan, Väike-Vene (Malorossija) ja Gruusia liitunud impeeriumiga täiesti vabatahtlikult, sest neid kiusati, näiteks poolakad, ja nad päästeti. Ühegi rahva arv Venemaaga ühinemisel ei vähenenud, vastupidi, järgnes nende rahvaste õitseng. Venemaa olla eduka rahvuspoliitika näidis, eeskujuks kogu maailmale, mitte USA rahvaste sulatusahi, mis hävitab rahvuste unikaalsuse. Seega tuleb kaitsta oma unikaalsust, vene maailma väärtusi, ega tohi lubada erioperatsiooni ajal alanud ajaloo võltsimist, et lõhkuda Venemaa, ütles Petrov.

    Praegu on ajalugu Venemaal kui kasvatusteadus, et kasvatada patriotismi –riik ütleb, milline on õige ajalugu. Ukrainas sõdivate venelaste kasarmud on kaetud plakatitega, kus peal Venemaa valitsejad Ivan III, Peeter I ja Katarina II, need, kes laiendasid Venemaa territooriumi. Venemaa rahvussuhete agentuuri juhi Igor Barinovi sõnul tuleb uued föderatsiooniga ühinenud subjektid vabastada natsismist (tema käsituses on see natsionalismi kangem versioon, natsionalism aga venelaste sundimine paikkonna keelt õppima jms), propageerida vene ja ukraina rahva ajaloolist, etnilist ja kultuurilist ühtsust. Ukrainlus tuleb välja rookida just lastest alustades, sest nemad on propagandale kõige vastuvõtlikumad.

    Petrovile sekundeeris Tšetšeenia TA president Džambulat Umarov: lääne eesmärk on olnud alati vallutada Venemaa, organiseeritakse „tagakiusatud“ rahvaste kongresse ja moodustatakse rahvuslikke pataljone. Venemaa rahvus­poliitika olla aga suurepärane, sest rahvaarv kasvab, kuigi mujal globaliseerumise tõttu väheneb. Tõsi, rea Põhja-Kaukaasia rahvaste (avaarid, lesgid, tšetšeenid) arv kasvas aastatel 2002–2010, soomeugrilaste oma seevastu vähenes 2,4-lt 1,6 miljonile (suurima, mordva rahva arv kahanes nt 260 000 võrra).

    Venemaalt lahkunud organiseeruvad. Sellel ümarlaua ühel põhilisemal murel peatus ka Venemaa föderatsiooninõukogu senaator Konstantin Kossa­tšov, kes kandis ette, et Prahas kogunesid vabade rahvaste II foorumile need, kes peavad end koloniseeritud territooriumide ja põlisrahvaste esindajateks. Ukraina on tunnistanud Tšetšeenia iseseisvust, viidanud mobilisatsiooni genotsiidsele mõjule ja räägib rahvaste enesemääramisõigusest. Kossatšov kutsus üles seda laadi informatsiooni blokeerima ja leidis, et peab kaitsma ajaloolist tõde. Putin reageeris Kossatšovi kõnele uulitsapoisi kombel: „Praha, seal on õlu ja peekon. Neile makstakse piisavalt, et nad saaksid õlut ja peekonit nautida. Ekspertide sõnul on õlles suur hulk naissuguhormoone. See sobib meile suurepäraselt. Kui neil raha otsa saab, võite neile juurde anda.“

    Kaitskem rahvuste harmooniat ja ühtsust. Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni mokšast president Pjotr Tultajev märkis nagu paljud eelkõnelnudki, et kui USA ja tema liitlased räägivad avalikult rahvuslikult pinnalt Venemaa lammutamisest, on täiesti põhjendatud riigi kõige olulisema väärtuse, rahvuste harmoonia ja ühtsuse kaitsmine. Näiteks näeb soome-ugri rahvaste puhul sihipärast tegevust Venemaa riikliku rahvuspoliitika diskrediteerimiseks, rahvuslike meeleolude õhutamiseks. Euroopas luuakse demokraatia sildi all radikaalseid rahvusorganisatsioone, mis tegutsevad soome-ugri rahvaste nimel ning väidavad, et Venemaal rikutakse soome-ugri rahvaste õigusi ja eiratakse rahvuslikku faktorit nende regioonide kaadripoliitikas. USA ja teised lääneriigid olla välja töötanud projekti „Vaba Idel-Uural“, mille kohaselt tuleb luua iseseisvad rahvusriigid: Ersa-Mokša liitriik, Tšuvaššia, Mari El, Tatarstan, Baškortostan ja Udmurtia. Ei lõppevat ka konfessionaalsete faktorite kasutamine rahvaste eraldamiseks, sajandeid kestnud vene ja soome-ugri rahvaste vaimse ühtsuse lõhestamine.

    Pjotr Tultajev ei esitanud Venemaa presidendile ühtki palvet soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuri kaitsmiseks, rääkimata nende arendamisest. Tegelikult ei rääkinud peaaegu ükski esindaja Venemaa teistest rahvastest, nende keele- ja kultuurimuredest. Venemaa juhtiv etnoloog akadeemik Valeri Tiškov mainis, et uues strateegias oleks vaja monitoorida põlisrahvaste keelte säilitamist ja arengut, samuti täiendada põlisrahvaste nimekirja karaiimide ja krõmtšakkidega (elavad 2014. aastal okupeeritud Krimmis). Temagi rõõmustas, et 2021. aasta rahvaloenduse järgi on venelasi nagu eelmisegi puhul 80% Venemaa rahvastikust, ent siiski tuleks tähelepanu pöörata vene keele ja kultuuri toetamisele, eriti rahvusvabariikides ja Arktikas. Ühe rahvuse muredest rääkis ainult etnoloog ja romade uurija Nadežda Demeter: nende halvustamine Venemaa meedias õhutab vaenu. Näiteks „infomustlane“ pole mustlane, vaid see, kes korraldab online-võltskursusi, „lennumustlane“ aga lennujaamas kerjav mustlane. Demeter palus Putinil keelata selliste solvavate sõnade kasutamine.

    Kõik sõnavõtnud olid ülimalt tänulikud Vladimir Putinile, kes on väga palju teinud, kiideti tema tarku otsuseid ja esitati palveid, mille täitmist presidendilt alandlikult paluti.

    Milline tuleb uus rahvuspoliitika strateegia? On ilmselge, et jätkub Venemaa rahvaste venestamise ja rahvuskeelte tõrjumise kurss. Suuremat tähelepanu hakatakse pöörama võitlemisele „ajaloovõltsijatega“, samuti igati blokeerima ja naeruvääristama välismaale põgenenud eri rahvusest inimeste ning nende organisatsioonide tegevust. Uue suunana lisandub uute regioonide integreerimine, ukraina keele ja ajaloo mahakriipsutamine. Kuna Venemaa demograafiline olukord on halb, siis on oluline migrantide meelitamine ja nende integreerimine vene ühiskonda. Kümne aastaga täienes Venemaa rahvastik 2,4 miljoni migrandiga.

    * Vt nt Jaak Prozes, Uurali rahvad ja Venemaa 2020. aasta rahvaloendus. – Sirp 10. II 2023.

  • Sünnis ruum, sünnitusruum, ideaalne sünni(tus)keskkond

    LOVIISE TALVARU

    Eestis on sünnitusabi kõrgel tasemel, kuid ruumid, kus sünnitatakse, sarnanevad tavaliste palatitega. XX sajandi esimesel poolel sünnitati suuresti veel kodus, kuid paljud tunnustust otsivad arstid hakkasid sünnitust käsitlema kui haigust, millest ainult vähesed pääsevad komplikatsioonideta1, ning arusaam sünnitusest kui loomulikust ja iseenesestmõistetavast nähtusest hakkas taanduma.

    Ida-Tallinna keskhaigla sünnitustoa praegune ja ümber kujundatud ruumilahendus.

    Sünnituskultuur Eestis

    Eestis on võimalik sünnitada nii haiglas kui ka kodus, kuid 2021. aastal toimus 99 protsenti sünnitustest haiglas ja vaid üks protsent kodus. Sünnitusabi on koondunud Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Intervjuudest suurhaiglate ämmaemandatega selgus, et kuna personal on ülekoormatud, võetakse sünnitajate soove harva kuulda.

    Tihti määrab esimene sünnitus naise edaspidise suhtumise ja ootused. Naised, kes on kaalunud esimesel korral kodus sünnitamist, kuid otsustanud eri asjaoludel ikkagi haigla kasuks, ei julge tõenäoliselt teisel korral kodusünnitust valida. Kui korduvsünnitajal on aimu, mis teda sünnitusmajas ees võib oodata ja ta oskab end selleks emotsionaalselt ja füüsiliselt ette valmistada, siis esmasünnitajatega on teisiti. Nende puhul on väga oluline tagada võimalikult positiivne kogemus, sest sellest jääb naisele mälestus terveks eluks ning see võib mõjutada tulevasi pereplaneerimise ja sünnituskoha valiku otsuseid.

    Sünnitustoas torkavad esmalt silma meditsiiniaparatuur ning ruumi keskpunktina kõrge sünnitusvoodi. See on teatraalne keskkond. Naiselt võetakse enamasti valikuvabadus ning ta juhatatakse ruumi, kust väljuda pole luba. Vastupidiselt haiglale ei piirata kodusünnitusel liikumisvabadust. Haiglas saab loomulikust sünnitusest tehislik olukord: naine asetatakse ruumi keskele, kõrgele voodisse, kuigi paljudele on vannituba haigla sünnitustoas parim koht, kuhu omaette olemiseks tõmbuda.

    Suurhaiglas töötavad ja kodusünnituse korral abi pakkuvad ämmaemandad tunnevad haiglasüsteemis end kammitsetult, kuid on sunnitud seal valiku vähesuse tõttu töötama. Sünnitajaga kontakti loomine, personaalsus, turvalisus ning positiivse kogemuse tagamine peaksid olema iseenesestmõistetavad. Kui aga haiglakeskkond seda ei toeta, on ka ämmaemandatel keeruline üksinda seda koormat kanda.

    Kui mujal maailmas on lisaks haiglate sünnitusosakondadele ja kodus sünnitamise võimalusele rajatud veel eraldi vaid selleks mõeldud sünnituskeskused ja -kodud, siis Eestis sellist keskust pole. Seevastu suletakse väiksemate kohtade sünnitusosakondi (näiteks Põlva ja Valga haiglas) ning erakliinikuid (Tartus Elite kliinik), millega süvendatakse suurhaiglate masinlikkust veelgi. Eesti ämmaemandate ühingu eestvedajad on teinud ettepaneku luua Eestisse vähemalt üks sünnituskodu, kuid poliitilise tahte puudumise tõttu on seesuguse hoone loomine ilma erarahastuseta ülimalt keeruline ja aeganõudev ning lähimate aastate jooksul see tõenäoliselt teoks ei saa.

    2019. aastal kaitsti Tallinna tervishoiu kõrgkoolis lõputöö sünnituskodude rajamise strateegia kohta, millele toetudes oleks võimalik sünnituskodu avada ka Eestis. Arendusprojekti koostamisel selgus, et sünnituskodu loomisega ei kaasne lisasurvet riigieelarvele ning sellel oleks positiivne mõju: paraneks sünnitusabi kättesaadavus ja säiliksid töökohad maapiirkondades.2

    Viimastel aastatel on päevakorral uute haiglate rajamine, kuid sünnitustubade planeering ja põhimõtted pole muutunud. Sünnitustubade projekteerimine pole rangelt reglementeeritud, seega võiks teha ka eriilmelisemaid ruume, kuid sünnitustubade ja -osakondade puhul kas ei osata näha probleemi, valikuvõimalusi või puudub projekteerijatel piisav kokkupuude sünnitustubade spetsiifikaga. Uute haiglate planeerimisel arendatakse näiteks laste või vastsündinute keskkonda, kuid ruumid, kus kõik ehk sünd alguse saab, on jäetud unarusse.

    Sünnitusruumide reeglid ning probleemid

    Eestis kehtib kaks õigusakti, kus on välja toodud sünnitustubadele ja -osakondadele ning ämmaemanda ruumidele esitatavad nõuded.3 Need on vananenud ja puudulikud: mainitakse vaid meditsiiniseadmete olemasolu, vähesel määral materjalide omadusi, sünnitustoa pindala ning ruumi funktsionaalsust ämmaemanda vaatepunktist. 19ruutmeetrises toas on aga kõigil sünnitusel viibivatel inimestelgi keeruline vabalt liikuda ning sinna ei mahu isegi põhilised sünnitusel tarvilikud abivahendid ega meditsiiniaparatuur. Määruses on pikk nimekiri seadmetest ja vahendist, mis peavad ühes sünnitusosakonnas või -toas olema, kuid osakondadel puuduvad nende tarvis hoiustamisvõimalused ning aparatuur on paigutatud koridoridesse ja parajasti tühjadesse (sünnitus)tubadesse. Rõhutatakse ka, et sünnitustubades peab olema tehisvalgustus, mis hõlbustab meditsiiniliste protseduuride tegemist, kuid nõuded ei puudutata loomulikku valgust. Näiteks pole loomulikku valgust Tartu ülikooli kliinikumis üle poole sünnitustubadest, hämarat keskkonda eelistavale sünnitajale paistab terve sünnituse vältel laest näkku ere valgus. On küll nimetatud, et ruumid peavad vastama ämmaemanda vajadustele, kuid on unustatud, et ruumi kasutavad sama palju sünnitaja ja tema tugiisik. Praegu on viimasele sünnitustoas mõeldud vaid üks tugitool. Peale puuduliku seadmete ja isiklike esemete hoiustamisruumi, tugiisiku vähese heaolu ning kaasatuse on muidki kitsaskohti. Kõigis meie sünnitustubades ei ole isegi sünnitusvanni või eraldatud vannituba, kus naine saaks sünnitusvalusid privaatselt leevendada. Näiteks Pelgulinna sünnitusmaja kahte sünnitustuppa on selleks ehitatud tumehallist plastist klassikalised WC-kabiinid, kuid see on ebakvaliteetne ning ajutine lahendus. Ainuke erand Pelgulinna sünnitusmajas on Germundi sünnitustuba, mis rajati 2018. aastal kingitusena Germundi ja Eestimaa sünnitusmajade toetusfondi poolt. See on Eestis ainus ja esmakordne sünnitusruumiga seonduv projekt, mille teostusse oli kaasatud erialase haridusega ruumilooja.

    Haigla ja koduse keskkonna sümbioos

    Kõik pered ei saa valida sünnituseks kodu, olgu tervisliku seisundi, asukoha või võimaluste puudumise tõttu. Seda olulisem on, et haiglaruum pakuks koduga samaväärset tuge. Alustada tuleks praeguste sünnitustubade võimalikult heaks muutmisest.

    Sünnitusruumi loomisel tuleks läheneda igale naisele ja tugiisikule personaalselt, kuid vestluste käigus selgus, et kogemustele, vanusele ja taustale vaatamata on suur osa naiste hirme, soove, väärtusi ja ootusi samad. Tugiisiku olemise saab meeldivamaks ja spetsialisti töö mugavamaks teha juba väikeste muudatuste ja detailidega.

    Tähele tuleks panna mitmeid aspekte: ruumi pindala, ruumikasutuse võimalusi, liigutatava ja kohakindla meditsiinivarustuse ning sünnituseks vajalike abivahendite paigutust, sünnitustoa kohandamisvõimalust vastavalt vajadustele, privaatsema keskkonna olemasolu, hubasust ja kodusust loovaid detaile, väliruumi ning materjalide teadlikumat valikut.

    Tihti pruugitakse haiglates juba aastakümneid kasutusel materjale, mis teevad keskkonna veelgi külmemaks, steriilsemaks ja tõrjuvamaks. Praegu on välja töötatud juba piisavalt alternatiive, mis on haiglakeskkonnas vastupidavad ning mida saab kasutada näiteks PVC, puidu või naha asemel.

    Sünni(tu)s ruum

    Uue sünnitusruumi kavandamisel peaks lahendama esmased probleemkohad ja lisama eriotstarbelised ruumid. Olulised on abivahendite hoiuruum, privaatne vannituba, suurem liikumis- ja otsustusvabadus, loomulik valgus, visuaalsed stiimulid ning õuemineku võimalus sünnituse vältel. Sünnitusruum peaks toetama kõiki aktiivsünnituse põhimõtteid, sünnitaja peaks saama abivahendite hulgast endale sobiva valida ning seda vabalt ruumis kasutada.

    Sünnitusvoodi taga võiksid asuda sisseehitatud kapid, kuhu paigutatakse meditsiiniseadmed ja tarvikud. Oluline on kavandada kohakindel mööbel nii, et see mahutaks kõik sünnitusel vajalikud meditsiini- ja hügieenitarvikud ning ka tavapärasemad vahendid, kuid oleks personalile hõlbus kasutada. Sünnitusvoodi võiks olla teisaldatav näiteks hoiuruumi, et saaks paigutada sisustuse ümber sünnitaja perele sobivalt. Peale vooditaguse kapi, vannitoa ja abivahendite hoiuruumi mõõtmete on olulised detailid.

    Ideaalne sünnitusruum koosneb elementide kõrval sünnitaja, tugiisiku ja personali vajadustest lähtuvatest aladest: koos- või üksiolemise ruum (kõikidele sünnituse juures viibivatele isikutele), hubane/kodune ruum (sünnitajale ja tugiisikule), väliruum (aed või rõdu) ja sünnitusvoodiga meditsiiniruum.

    Negatiivset sünnituskogemust on võimalik ruumi toel ennetada ja positiivset kogemust suurendada. Jääb arusaamatuks, miks on Eesti selles osas ülejäänud Euroopast niivõrd maha jäänud. Eesti sünnitustubade parendamine eeldab esmalt teadlikkuse tõstmist, lahendustele suunatud arutelu algatamist, ressursi suunamist sünnitustubade ajakohastamisse ning ruumide projekteerimise ja renoveerimise täpsemate juhiste koostamist. Eeskuju tuleks võtta mujal Euroopas ja maailmas rajatud sünnituskodudest või -keskustest, kus keskkond ei ole kodusem ainuüksi materjali- või sisustuse valiku tõttu, vaid oma osa on kodusünnituse põhimõtete järgimisel ja sünnitajale vabaduse andmisel.

    Artikkel põhineb autori EKA sisearhitektuuri osakonna sel kevadel kaitstud magistritööl „Sünni(tu)s ruum – ideaalse sünnituskogemuse poole“, juhendajad Mariann Drell, Jüri Kermik ja Gregor Taul.

    1 Linda J. Cole, Melissa D. Avery, Freestanding Birth Centers: Innovation, evidence, optimal outcomes. Springer Publishing, New York 2017, lk 19.

    2 Anneli Kärema, Marek Seer, Ämmaemandusabiteenust osutava sünnituskodu loomise strateegia. Arendusprojekt. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 2019.

    3 Haigla liikide nõuded. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122020048. Nõuded ämmaemandusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele. https://www.riigiteataja.ee/akt/13289785

  • Elu juhused ja valikud

    MARGIT MUTSO

    Kui saan pakkumise teha intervjuu tänavuse Kreisi preemia laureaadi Raoul Kurvitzaga, olen hetke kahtlev: Raoul on küll arhitekti haridusega, aga tegutseb kunstivaldkonnas. Kunstist rääkimist ma pisut pelgan – oht, et teose lahtiharutamisel kaob ära see salapära, mis tast kunsti teeb, on suur. Siis aga meenub Kreisi fondi pressiteade: „Perekond Kreisi kümnenda arhitektuuripreemia laureaat on Raoul Kurvitz, kes läbi aegade on tähtsaimaks pidanud kunsti. Fond tunnustab teda uhkete eluvalikute eest!“ Uhked eluvalikud – see kõlab filmilikult, tekitab uudishimu.

    Kuna sa oled selline zen-budisti moodi mees, siis võib sult küsida esimese eluvaliku kohta: kuhu ja kelle juurde otsustasid sündida?

    Oletame, et see oli tõesti minu valik … igatahes üks kuradima imelik valik – tüüp valib endale sündimiseks sellise koha nagu Eesti ja veel Nõukogude Eesti, nagu oleks ette teadnud, et ega seda Nõukogude Liitu kauaks enam olegi. Ja see meie perekond … Andsin välja raamatu popkultuurist ja ainuke pilt, mis seal on, on mu isast ja emast. Ema näeb seal välja nagu Marilyn Monroe, blondide lokkide ja peenikese pihaga, isa jälle oleks nagu Elvis Presley vend, tumeda tukaga. Ema oli medõde, samal ajal tulihingeline kunsti ja kirjanduse huviline, luges tohutult palju. Tema ideaal oli muidugi kuskil seal nälgivate impressionistide juures. Isa on elukutseline leiutaja, töötas masinaehituse tehases ja kolm tema leiutatud propellerit on patenteeritud. Vastupidi emale on ta elu jooksul läbi lugenud ehk kolm raamatut, millest kaks on mingid populaarteaduslikud tehnikaüllitised ja üks Adolf Hitleri elulugu. Need kaks inimest ei oleks kunagi tohtinud kokku saada! Nad lahutasid, kui ma olin neljane. See oli väga traumeeriv.

    Isapoolne Kurvitsate suguvõsa pärineb Põlvast, see on läbi põimunud Hurtadega, vanaisa sündis kuulsas Hurtade talus, sealsamas kus Jakob Hurt. Z-tähega kirjapilt oli ametlikult kasutusel enne 1923. aastat.

    Millal tegid esimese valiku kunsti suunal?

    Minu pinginaaber oli Hans H. Luik ja juba esimeses-teises klassis sai arutatud, et mis meist suurena saab. Hansu isa oli kirjanik, käisin neil tihti külas ja see, kuidas elab üks kirjanik, oli väga muljetavaldav. Tahtsin ka saada kirjanikuks, aga Hans ütles esimesena, et temast tuleb kirjanik ja mul ei kõlvanud ju sama tahta. Otsustasin käigupealt, et minust saab kunstnik. Ema pani mu ka VII keskkooli tasulisse kunstiklassi, aga ma olin niisugune pätt, et esimene aasta käisin, teine aasta panin selle raha kõrvale ja kohale ei läinud. See tuli muidugi välja.

    Raoul Kurvitzat tunnustati Kreisi fondi preemiaga uhkete eluvalikute eest.

    VII keskkool oli toona eliitkool, igaüks sinna ei pääsenud.

    Pärast vanemate lahutust kolisime Roosikrantsi tänavale, et emal oleks lähedal Tõnismäe polikliinikus tööl käia. Samas kvartalis oli ka VII keskkool, kuhu pääsemine ei sõltunud sellest, kus elad, seal olid sisseastumiskatsed. Vist ühed tähtsamad eksamid mu elus. Kool oli täis kommunistliku nomenklatuuri võsukesi. Sihukesi nagu mina, lihtsa üksikema poeg, seal palju polnud. Katsed õnnestusid suurepäraselt, aga koolis käia oli päris õudne. See, mille kohta öeldakse koolivägivald – seal oli koolikius kuubis! Õpetajad kiusasid, õpilased kiusasid, kaitset ei leidnud kuskilt. Ma olin vaesest perest pärit, raha ei olnud isegi koolisusside ostmiseks ja vanaema õmbles mulle riidest sussid. „Näe, surnu sussid!“ narriti. Vaimne, aga ka füüsiline terror oli igapäevane, kambakad, lõuga sõitmine jne. Mul oli hinges musketäride aukoodeks, koju kituma ka ei läinud.

    See jättis jälje?

    Jah, see jättis jälje. Siiamaani mõtlen vahel sellele. Lapsed on julmad. Aga keskkoolis asi muutus, siis olime klassiga üksmeelne pätikamp. Oleme siiani suured sõbrad kõigi klassivendadega. Peale ühe.

    Edasi on kunstiinstituut loogiline valik, aga miks just arhitektuur?

    Teada oli, et kunstiinstituudis need päris kunsti erialad – graafika ja maalikunst – kui sa mingi tähtsa tegelase võsuke ei ole, siis unusta ära võimalus esimesel korral sinna sisse saada. Maali ja graafika erialale astuti viis-kuus korda. Kuulsin kuskilt, et arhitektuuri on kõige lihtsam sisse saada ja tekkis plaan, et astun sinna ning niipea kui võimalik lähen üle graafikasse. Käisin graafikaringis usinasti ja näitasin oma töid graafika kateedri juhatajale, professor Paul Luhteinale. Ta vaatas ja ütles, et detaili tuleb veel harjutada, joonista veel vanalinna laternaid ja ornamente, no siis ma lõin käega. Maali­kunstini juhatas mind hiljem Vilen Künnapu, aga siis olin ma juba viimasel kursusel ja arhitektuur hakkas mind ka huvitama. Tuli postmodernism ja see oli üks igavesti äge värk.

    Õppejõududest oli meie absoluutne lemmik Rein Murula, noor arhitekt, väge täis. Ta oli õppinud Krakówis ja mõjus nagu värske sõõm õhku. Tema smugeldas tagauksest ka Vilen Künnapu ja Avo-Himm Looveere meile arhitektuurist rääkima.

    Kuidas sa tugevusõpetuse ja teoreetilise mehaanikaga hakkama said?

    Kolmandal katsel sain alati tehtud!

    Kaks nädalat tagasi saadeti Kaarli kirikus ära Henry Laks. Rääkisin seal ühest täitsa omaette episoodist ERKI ajast, kuidas me tegime Laksiga bändi, aga mitte lihtsalt bändi, vaid meil oli salaordu! Me ei olnud tavalised kristlased, vaid radikaalkristlased, uurisime põhjalikult pühakirja ja mina olin n-ö ordumeister. Võiks arvata, et lastemäng, aga me olime kahekümnesed, võtsime seda täie tõsidusega, kujundasime oma ristigi. Kord teoreetilise mehaanika tunni ajal lugesime Laksiga piiblit. Olime mõlemad süvenenud ja korraga seisis õppejõud Jaan Rohusaar me kõrval: „Nii, poisid, millega teie siis tegelete?“ Mõtlesin, et nüüd on läbi, koolist väljaviskamine, täielik jama. Aga Rohusaar kogus ennast ja ütles kergelt muiates, et nüüd siis paneme selle raamatu ilusasti kõrvale, eks. Ei mingit pahandust. See oli sügav Nõukogude aeg, kui usk ja usklikud olid riigis taga kiusatud. Tõeline džentelmen! Hiljem, aastaid pärast kooli lõppu selgus, et üks meie õppejõud oli kõrge auastmega KGB ohvitser ja teine, üks meie lemmik­õppejõud, vaimne eeskuju lausa, oli kogu selle kooli n-ö ideoloogiline haldur. Aga ERKI tudengite „eksimustele“ vaadati läbi sõrmede.

    Ütlesid, et kunsti juurde juhatas su arhitekt Vilen Künnapu? Kus teie teed ristusid?

    Henry Laksi isa oli EKE Projektis insener ja tema võttis mu viimasel kursusel EKEsse. Pool aastat oli mu ainukene ülesanne teha Jaan Laksi projekteeritud eramule värvilahendus, valida välja kolm värvi. Lõpuks valis ta need ise. Ma olin Vilen Künnapu ja Ain Padrikuga ühes toas, seal nad mind koolitasid. Neil parajasti mingit konkreetset tööd ei olnudki, olid lõpetanud just Rovaniemi Arktika keskuse konkursi ja ootasid tulemusi – ühesõnaga tegime seal kolmekesi aega parajaks. Rääkisime filosoofiast ja kunstist. Nad käisid seoses selle võistlusega Soomes, aasta oli 1983, kui toimus kuulus „Ars 83 Helsinki“ näitus ja seal oli esindatud täiskomplekt transavangardiste ja neoekspressioniste. Nii kui ma selle kataloogi, see on mul siiamaani nagu püha piibel, avasin, sain ilmutuse. Nägin seal Francesco Clemente hiiglasuuri akvarelle – figuratiivsed maalilised pildid – ja teadsin täpselt, mida ma tegema hakkan! Eestis ei olnud keegi midagi sellist veel uneski näinud, siin oli moes peen maneristlik nokitsemine. Teha seesugused suuri maale, valede proportsioonidega, koledasti, täie hooletusega, aga siiski õrna tundlikkusega – see oli täpselt see, mis mulle sobis nagu rusikas silmaauku. Ja oligi mu eluvalik tehtud.

    Sa lõpetasid siiski arhitektuuri erialal, mis sa diplomitööks tegid

    Lõputööks valisin ilmselgelt üle jõu käiva ülesande: Estonia puiestee, Tatari ja Sakala tänava vahelise kvartali, kuhu plaanisin Pariisi La Défense’i eeskujul kommunikatsioonikeskuse. Viimased kaks kuud diplomitöö tegemise ajal elasime koolimajas, ei läinud üldse koju. Mu toonane naine Lilian Mosolainen oli kuuendat kuud lapseootel ja see oli suur tragöödia. Meil oli selline tuumikpunt –mina, Urmas Muru ja Kalle Kadalipp – ning meil kujunes traditsioon, et kui keegi midagi valmis sai, fassaadi kompositsioon näiteks, siis tuli kolleegium kokku kritiseerima, et see siin logiseb ja see võiks olla parem. See käis väga metoodiliselt ja me arenesime palju, suur osa sellest, mida praegu Tallinna tehnikaülikooli kompositsiooniloengus õpetan, pärineb just sellest ajast. Mu diplomitöö jäi aga sisuliselt lõpetamata. Avo-Himm Looveer, mu retsensent, võitles, ma arvan, puhtalt heatahtlikkusest mulle nelja välja.

    Neli oli ju hea hinne.

    See ei olnud nelja väärt.

     

    Abiellumissoov tuli väga noorelt?

    Lilian oli tulnud kahe sõbrannaga Tartu kunstikoolist Tallinna, neil oli selline oma salaselts, neid kutsuti kolmeks Moiraks: kõik piltilusad, kõrvuni andekad ja sellest ise väga teadlikud. Kutsusin Liliani oma ateljeesse graafikat vaatama ja muusikat kuulama. Lilian vaatas ja ütles, et kui see on nüüd kunst, siis on see ikka üks väga halb kunst. Ma võtsin seda väga tõsiselt. Meil tekkis tugev vaimne suhe ja aprillis 1984 abiellusime. Robert sündis sügisel.

    Pärast kooli tuli kohustuslik tööle suunamine. Kas sa said töökoha ise valida?

    Ma olin kindel, et ma lähen tööle EKE Projekti. Aga ma sain seal hakkama nii suure käkiga, et mind sinna enam ei tahetud. Kui Reval laiali läks, hakkasin uut bändi tegema ja mulle pakuti lahkelt prooviruumiks EKE parkettpõrandaga koosolekute saali. Selleks et trummid parketil ei libiseks, keerasin need kruviga põrandasse kinni – sellest tuli ikka väga suur pahandus!

    Sain suunamise Tööstusprojekti, kuhu keegi minna ei tahtnud. Seal tutvusin Peeter Perega, kellest sai suur sõber ja mõttekaaslane. Künnapu ja Padrik, kes olid endiselt mulle väga suureks eeskujuks, utsitasid kohe konkurssidest osa võtma ja arhitektuur tuli ootamatult väga hästi välja.

    Võitsime 1985. aastal Urmas Muruga kergetööstusministeeriumi ja moemaja konkursi, mis pidi tulema praeguse Radissoni hotelli koha peale. Tänu sellele tööle tõsteti meie palk Tööstusprojektis mitmekordseks. Elasime ikka väga laialt, raha ei lugenud, sõitsime taksoga. Paari aasta pärast oli aga näha, et Nõu­kogude Liit hakkab lagunema ja Moskvast enam ehitamiseks raha ei tule. Võtsin Tööstusprojektist veel mõnda aega head palka, aga tegelikult oli selge, et see maja jääb ehitamata ja mind kutsub rohkem kunsti poole. Olin Rühm T-ga tuntust kogunud, mitmel pool välismaal tunti mu teoste vastu huvi ja ma valisin vabakutselise elu. Sain oma teoste eest väga head hinda, elu oli metsik ja kirev.

    Rühm T oli taas sinu teadlik valik. Kuidas ühe kunstirühmituse tegemine käib?

    1985. aastal toimusid arhitektide rühmituse Tallinna Kooli korraldatud arhitektuurijoonistuste näitused ja meie Urmas Muruga olime alati selle kujundajad. Tegime selliseid postmodernistlikke, väga hullumeelseid kujundusi. Kujundus oli alati omaette teos, installatsioon, sealt saime sellise koolituse, et julgesime oma kunstirühmituse teha. Mul mõlkusid rühmitust komplekteerides meeles sellised nimed nagu Toomas Vint, Sirje Runge, Vilen Künnapu ja paljud teised toonased tegijad, aga kui Künnapule esimesena selle austava ettepaneku tegin, siis ta muigas ja ütles, et otsi ikka omasuguseid. Õigesti ütles, ja nii ma tegingi.

    Rühm T arenes tormilise kiirusega, 1985. aasta kevadel käivitasime selle Urmas Muruga. Algkoosseisu kuulusid peale minu Urmas ja Lilian. Künnapu pärandas meile veel linnavalitsuse arhitekti, hilisema linna peakunstniku Urmas Miku.

    Kirjutasime oma manifesti, igaüks pidi selle tarvis tegema ettepaneku. Me oleme olemas! Me oleme olemas siin ja praegu! Urmas Mikk pani ette: meie ideaal on üllas ametnik-kunstnik. Selgitasime siis, et Urmas, jah, tore, aga vaat meie ei saa sellele alla kirjutada. See ei läinud manifesti. Meil olid suured plaanid, see pidi olema kardinaalselt innovatiivne kultuuriliikumine. Meie formaat oli kunstinäitus, aga oli ka muusika, arhitektuur ja poeesia. Hasso Krullil, minu koolivennal, oli ilmunud just esikluulekogu „Mustvalge“. Selline karmi futu-punk kiiksuga. Ta esines siis Max Harnooni nime all, temast sai meie viies liige. Hiljem liitusid veel paljud teised.

    Kuivõrd arhitektiharidus kunsti tegemisel eeliseid annab?

    Suur osa minu loomingust on installatsioonikunst, see on otseselt seotud ruumi ja arhitektuuriga, ehkki hoopis puhtalt kontseptuaalsel tasandil. Lisaks oskus oma teoseid projekteerida, teha mis tahes jooniseid ning juhendada ehitusprotsessi. Ka oskus ning orgaaniline vajadus mõelda suurelt, seda mitte ainult installatsioonide puhul, vaid näiteks maali formaati valides ja ka kõige abstraktsemalt mõelda suurelt.

    Su vend oli luuletaja, kas olite lähedased?

    Vennaga olime väga erinevad, meil oli neli ja pool aastat vanusevahe, ta sündis vanemate lahutuse ajal ja kui ema uuesti abiellus, siis kasuisa lapsendas ta. Seepärast on meil erinev perekonnanimi. Vanusevahe mängis suurt rolli. Meil ei olnud pikka aega tihedat läbikäimist. Mingi aeg, siis kui orduga Kadriorus isa korteris luuleõhtuid pidasime, käis ta aeg-ajalt läbi. Meil olid karmid üritused, rist käes karjuti: „Mis on hing?!“ Kuulas meid ja üks hetk tuli, et näe, ma siin ka olen teinud väikseid luulekatsetusi. Mis sa arvad? Lugesin ja mul hakkas oma kirjutatud jura pärast häbi. Põletasin ära kõik oma luuletused, lõpetasin päeva­pealt luuletamise ning keskendusin kunstile. Igaüks tegelegu ikka sellega, mis tal kõige paremini välja tuleb.

    Esimeses Rühm T koosseisus Andres Allanit ei olnud, kutsusime ta teise koosseisu.

    Andres õppis teoloogiat ja oli poole kohaga toomkirikus öövaht. Käisime tal hilistel öötundidel külas, ta hakkas käigupealt seal oma mantrat lugema –avanen ja sulgun, avanen ja sulgun … ja nii me käisime ta järel seal rituaalselt läbi ruumide kuni torni välja, siis taas alla ja altari ette, seal ta tegi mingid oma rituaalid.

    Kohtusime sisuliselt viimast korda 1988. aasta kolmandal veebruaril, minu sünnipäeval. See oli mu elu üks ägedamaid sünnipäevi, kogu linn oli koos! Andres oli hästi lahe, rääkisime kõiksugu asjadest, aga edasi läks ta elu allamäge. Andres Allan suri 1988. aasta juulis 22aastasena, kümmekond päeva pärast tütre sündi. See oli tema valik. Nüüd, kui Mamma on surnud, võib sellest rääkida. Ema oli kindel, et seal oli KGB käsi mängus, aga oli hoopis teistmoodi. See toimus meie Roosikrantsi maja katusel, kutid mängisid hoovis, nägid pealt – ta võttis jooksuga hoogu ja … Käisin surnukeha tuvastamas.

    Mina mäletan sind koos Maria Avdjuško, Ene-Liis Semperi ja teistega performance’id tegemas. Kust see armastus alguse sai?

    Sellessamas kataloogis, millest ennist rääkisin – „ARS 83 Helsinki“– oli kaks osa, teine oli performance’te osa, väike vihik Marina Abramovići ja Joseph Beuysi asjadega, see jäi meelde. 1986. aastal, kui Joseph Beuys suri, tõi Sirje Helme mulle neli tema raamatut, et loe läbi ja kirjuta Beuysist lugu. Kohtusime Sirjega, oli kevadine ilus ilm, ta oli punase mantliga, hallikas tukk laubal, hästi ilus! Lugesin raamatud läbi, sain teada, mis värk see performance on. Rühm T teise näituse avamisel luges Andres Allan oma avamise ja sulgumise mantrat ning mina jooksin peaga vastu seina. Seda võib pidada meie esimeseks performance’iks, me küll nimetasime seda tookord kontserdiks.

    Maria Avdjuškoga olime seitse aastat romantiline paar. Üheksakümnendate algul läks maailm lahti, tegime koos performance’eid Eestis, Soomes ja Rootsis. Ene-Liis Semper … mina olin tema valik. Abiellusime, tegime koos kunsti ja see oli väga lõbus aeg! Aga üks hetk sai see otsa. Ene-Liis rääkis, et Raoul läheb ju ära USAsse, mis abielu … see ei olnud päris nii.

    Kes sind USAs ootas?

    USAs ei oodanud mind keegi. Mul oli üks telefoninumber, mis ei vastanud, ja korterimüügist saadud raha, millest piisas New Yorgis elamiseks umbes kaheks kuuks. Otsisin kõige odavama öömaja, seal lubati korraga elada kaks nädalat kuskil nari peal. Leidsin kiirelt tuttavad, kes aitasid, sain kohe töökoha arvuti­disainerina, korraliku palga ning hakkasin otsima võimalust kunstnikuna läbi lüüa. Võtsin ühendust mitme galeriiga, neist üks tundis huvi. Selleks et USAs läbi lüüa on vaja aega, galerii peab saama tutvustada, promoda, see võtab umbes seitse aastat. Töötasin seal, tegin mitu seeriat, mõned tööd sain ka müüdud ja abiellusin taas – Moskvast pärit kunstniku-poetessiga. Elasime koos seitse aastat.

    Sa ei jõudnud Ühendriikides vajalikku seitset aastat ära oodata, tulid juba paari aasta pärast tagasi.

    Kaksiktornide rünnak 2001. aastal muutis USAd. Inimesed muutusid närviliseks, halvas mõttes patriootlikuks. Varemalt väga mõistlikud inimesed hakkasid rääkima, et ühe ameeriklase hind on sada moslemit, tekkis võõraviha, mind visati ateljeest välja, üks naine peksis heast peast mu arvuti sodiks. Inimesed läksid täitsa hulluks! See ei olnud enam see koht, kuhu olin läinud. Jagasin kunsti­teosed laiali, suur hulk jäi Keith Siilatsi korterisse, ta müüs korteri ilmselt koos nendega maha, igatahes need on praeguseks minu jaoks kadunud. Terve sari jäi sinna.

    Sa olid kaksiktornide langemise ajal New Yorgis?

    Olin New York Citys ja nägin tornide kukkumist oma ihusilmaga. Tornid olid täpselt minu tänava sihis, umbes kolme-nelja kilomeetri kaugusel. Astusin koridori ja naaber ütles, et vaata aknast välja. Vaatasin, tornid olid nagu kaks suitsevat sigaretti, mõtlesin, et ilutulestik, aga siis hakkas vasakpoolne võdisema ja sõna otseses mõttes vajus umbes kuue sekundi jooksul maa sisse. Tillukesed mustad täpid lendasid külgedelt välja. Kell näitas täpselt 10.00. Mõtlesin, et see on täistunnile ajastatud lõhkeaine plahvatus, lennukitest ei teadnud ma midagi. Edasi käis peast läbi, et see on mingi suurema tundmatu jama algus. Olin nagu katastroofifilmis.

    Nüüd oled tagasi, teed kunsti ja õpetad arhitektuuritudengeid joonistama. On sul ka arhitektuurihuvi alles?

    Arhitektuuri ma juba ammu enam tegema ei kipu, aga teiste tegemisi vaatan huviga. Omaaegse partneri Urmas Muru looming on ikka superelegantne, samuti pean väga lugu tehnikaülikooli kolleegide loomingust: Emil Urbel, Jaan Kuusemets, Üllar Amos, Ignar Fjuk.

    Päris pöörane on vaadata neid ultra­moodsaid pilvelõhkujate linnu, mis viimased 20 aastat üksteise võidu järjest kerkivad – kes oleks võinud arvata, et asjalood niimoodi kujunevad. Muidugi erutavad mind kõige uuemad trendid. Tohutu põnevusega mõtlen omaaegse lemmiku Zaha Hadidi büroo projekteeritavale Rail Balticu Tallinna terminalile.

    Aga näiteks see „miljöösõbralik“ nüüdisaegne aguliarhitektuur Kalamajas, Kassisabas ja mujal linnaosades jääb mulle mõistatuseks – sõredate puitrestide abil hubaseks plangutatud, tegelikult aga üpris tuimad majakarbid. Kujutan elavalt ette, kuidas need välja näevad, kui neilt need restikesed maha koorida, varem või hiljem see paratamatult juhtub. Kõrghoonete monotoonsetele klaaspindadele tahaksin ka näha värskemaid, alternatiivsemaid lahendusi.

    Viimati tekkis mul arhitektuurituhin 2004. aastal, kui oli konkurss Linnateatri juurdeehitisele. Sai igati äge ning ka piisavalt originaalne lahendus tehtud, aga tööd konkursile esitada ei õnnestunud. Vahepeal olid tulnud uued nõudmised: pidi olema mingi Retteri registreering, maksuameti tõend ja jumal teab mis veel. Muidugi mul polnud neid. Olen kindel, et mingi preemia oleks sealt tulnud. Arhitektuur on paraku aga niisugune tegevusvaldkond, et kui oled juba ree pealt maas, ega siis naljalt enam sinna tagasi sikutada ei anna.

    Oled sa mõnikord oma eluvalikuid kahetsenud ka?

    Ei ole! Ei ühtegi! Mitte ühtegi!

    Mis sa preemiarahaga teed?

    Esimese hooga lähen Nepali! Mul tekkis seal üks tore tuttav, väga ilus, tantsijanna-lauljanna, primadonna, 33 aastat vana. Võib-olla võtan ta naiseks.

  • EKA lõpetajad on vallutanud Tallinna Kunstihoone

    MIA MARIA ROHUMAA

    EKA lõputööde festival „Tase“ Tallinnas Vabaduse väljak 8 Tallinna Kunstihoones ja galeriis, kunstnike liidu ateljeedes, Vent Space’is, graafikakojas, Grafodroomis, baari- ja poeruumides, EKAs ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi hoovis* kuni 17. VI.

    Eraldi tuleb välja tuua sepakunsti magistriõppe lõpetaja Taavi Teeveti töö „Ridadevahelisel teelahkmel“ …

    Kaks kuud enne EKA lõputööde festivali „Tase“ avamist Vabaduse väljakul toimus Tallinna Kunstihoone galeriis sümpoosion kuni 26aastastele kunstnikele. Stseno­graafia magistrant Riin Maide avas õhtu sõnadega: „Suuri pole!“ ja toatäis (noori) naeris.

    Nüüd varasuvel Tallinna Kunstihoone peauksest sisse astudes näib esialgu kõik nii, nagu on Tallinna Kunsti­hoones alati olnud. Et kuskilt algab näitus ja … aga juba trepist üles jõudes tuleb arusaamine, et suured on tõesti välja kolinud: uksed, mis on tavaliselt külastajatele suletud, on pärani lahti, seintelt ja lagedelt vaatavad vastu suured krohvisondaažid, lambid veel põlevad, aga tualetid enam ei tööta – kõik oleks nagu endine, aga maja on maha jäetud. Ja tudengid on selle vallutanud! Mida nad siin teevad?

    Oma kooli tunne

    „Tase“ on Eesti Kunstiakadeemia iga­kevadine lõputööde festival, mille keskmeks on lõputööde näitus. Näitusel osalevad kõik arhitektuuri-, disaini-, kunstikultuuri ja vabade kunstide teaduskonna magistri- ja bakalaureuseõppe lõpetajad. Arhitektuuriteaduskonna lõpetajate töid näeb EKA hoones, teised teaduskonnad on hõivanud Tallinna Kunstihoone kõik ruumid. „Tase“ on ülevaatenäitus selle sõna kõige täpsemas tähenduses: ainus nimetaja, mis ühendab kõiki välja pandud töid, on kokkusattumus, et nende autorid lõpetavad tänavu kevadel kooli. Seega võiks arvata, et kunsti on igale maitsele ja kaetud on kõikmõeldavad teemad. Osalt see nii ongi. Ei üllata, et mõned teemad ja ideemustrid korduvad ja tõusevad teiste hulgast esile: autoreid liidab kool ja kevad, paljud liiguvad samas keskkonnas ja kultuuriruumis. Siiski on tegemist eklektilise ja mahuka näitusega. Selge see, et disaini ja tehnoloogia tuleviku magistrante ja graafika bakalaureuseõppe lõpetajaid on üsna võimatu sujuvalt suhestuma saada.

    … ning kaasaegse kunsti magistriõppe lõpetaja Marleen Suvi „18:25“. Mõlemad annavad välja näituse mõõdu, nii sisult kui ka vormilt.

    Seetõttu juhin esiteks tähelepanu näituse korraldajatele ja kujundajatele, kes on remondieelse Tallinna Kunsti­hoone kõik võimalused maksimaalselt ära kasutanud. Sellele järeldusele jõudsin, kui olin kümmekond minutit seisnud ja natuke tantsinud kottpimedas tillukeses reiviklubis, kus ruumi algsest funktsioonist ehk liftist on alles ainult lõhn … Olles läbi käinud Tallinna Kunstihoone kõik ruumid, võin kinnitada, et ühelegi tööle ei ole paigutusega kahju tehtud. Küllap oleks ühele või teisele teosele leidunud veelgi täpsem ruum või nurgake, aga suuremale osale töödest pakub ruum tuge. Näiteks kunsti­eriala lõpetaja Lauri Lesta installatsioon nelja kodumasinaga, mis esitavad spetsiaalselt neile loodud muusikapala, mõjuks sümpaatselt ka klassikalises galeriis või mõnes EKA klassiruumis, aga mahajäetud ateljees töötavad katkised ahjud-pesumasinad kindlasti võimsamalt. Teine näide kujundusest, mida pole võimalik teadlikult tekitada, aga mida saab märgata ja kasutada, on kaasaegse kunsti magistrandi Jonathan Stavleu arheoloogiat ja uusvaremeid uuriv lõputöö. See on leidnud koha Ri­chard Uutmaa korteri elutoas, kust tütar võttis mõni kuu tagasi välja kolides maha aastakümneid seina kaunistanud pildid. Nende tugevad jäljed on seinale pleekunud ning jääb mulje, et seegi on Stavleu teose osa. Kust ma teadsin, et see oli perekond Uutmaa elutuba? Ka see on näituse kujundajate suurepärane leid: ateljeede, korterite ja teiste tööruumide seintele on kirjutatud seal elanud ja töötanud kunstnike nimed. See annab näitusele lisakihi, haarates omal moel kaasa suure osa kunstnikkonnast: tekib koolilõpetajate, nende õpetajate-kolleegide ja kõikide kunagi siin olnute ilus ja uhke sild. Oma kooli tunnet tajusin ka, kui jälitasin näitusel kolme vanemat kunstnikku – väga stiilsed ja väga punase peaga – ning kuulasin, mida neil noorte kohta öelda on. Ärgu tuldagu rääkima põlvkondlikest erinevustest: nad arvasid täpselt samamoodi kui mina.

    Vaimse tervise probleemid

    Üks, mis tudengite töid saatvaid tekste lugedes teravalt silma torkas, oli tervisega seotud teoste hulk. See, kas sel põlvkonnal on rohkem tervisemuresid kui varem või lihtsalt tegeldakse nendega teadlikumalt, on iseküsimus, aga kahtlemata on see mõtlemapanev, kui igas ruumis on vähemalt üks lõputöö, mis on ajendatud terviseprobleemist või ebapiisavast professionaalsest abist selle lahendamisel. Muresid, mille vahel valida, jagub: ehte- ja sepakunsti magistrandi Erle Nemvaltsi „Ärevuse anatoomia“, aksessuaaridisaini bakalaureusetaseme lõpetaja Rita Volkovi uurimus unehäiretest, Merilin Põldsami skulptuuri bakalaureusetöö ülitundlikkusest ning maali bakalaureuseõppe lõpetaja Tea Lemberpuu maaliseeria ajast, mil kunstnik kaotas järk-järgult nägemise, on vaid mõned näited. Kõige mõjusam vaimse tervisega tegelev teos asub keldris Grafodroomi ruumides. Mats Johan Soosaare graafika bakalaureusetöö kogemine algab keldrisse viival trepil, mis on paksult lavatossu täis. Tegemist on kahtlemata kehalisema kogemusega, kui graafika tavaliselt pakub. Selles mõttes võiks lõputöö vabalt kuuluda hoopis installatsiooni või miks mitte ka stsenograafia valda. Hämar kelder haiseb räigelt kopituse järele ja kui lisada veel lavatoss, muutub hingamine vaat et võimatuks. Sellesse keskkonda on asetatud Soosaare joonistused, millega dokumenteeritakse teekonda ühe arsti juurest teise juurde, et depressiooniga kuidagi toime tulla. Nagu sellest veel vähe oleks, kostub kõlaritest monotoonselt sisse loetud päevikutekst, kuidas psühholoogi juurde aega ei saa, ei saa, ei saa … Trepil tuli mulle vastu üks ilusas ülikonnas kultuuriasutuse juht ja ütles (mulle, võhivõõrale) naeratades, et nooled näitavad küll, kuidas keldrisse saada, aga välja ei saa. See tundus olevat sisuline kommentaar.

    Ehte- ja sepakunsti magistrandi Erle Nemvaltsi „Ärevuse anatoomia“

    Haavatavus ja turvalisus

    „Isiklikkus“ ja „haavatavus“ on kindlasti märksõnad, mida tuleb lõpetajate teostest rääkides kasutada ning mitte ainult tervisemurede teemade puhul: arvestatavas hulgas töödes tegeletakse kodu ja kodususe ning turvalise ruumiga. Graafikaosakonna lõpetaja Johanna Rannu teos „Kuidas rääkida kohast, kus olen elanud ainult kolm aastat?“ on päevikuvormis joonistuste seeria uue ruumiga kohanemisest. Pilt on liigutav, naljakas ja väga tuttav. Rannu on seinale ladunud õrnad vaated kõige argisematele ja korduvatele asjadele – naabritele, hoidisepurkidele pingi all, inimeste hingele – ja Õismäe kortermaja trepikoja tuttav lõhn hõljub õhus. Graafika eriala lõpetanud Kärt Heinvere ja Raahel Rüütel on läinud kodu-uurimuses sammu võrra kaugemale ning muutnud rekvisiitide ning uksesiltide abiga ühe Tallinna Kunstihoone ateljeedest oma päriskodu sarnaseks. Ning kuigi keegi vist pole lõpuni siiras, kui kaamera tööle pannakse, on siiski tore istuda võõraste näitusekülastajatega võõraste tüdrukute diivanil ja vaadata filmi nende elust. Kui kunstnikud-tegelased hommikul üles ärkavad ja voodis Laura laulu „2020“ laulavad, naeravad kõik näitusekülastajad ja korraks on tunne, et meid on millelegi väga lähedale lastud. Tekstiilidisaini lõpetaja Laura-Maria Vahimets aga on algeliste tehnikatega ja toorest materjalist loonud hüti, et sümboliseerida oma nomaadlikku elu ning omaenda ruumi otsinguid. Tekstiilitudeng Liisbet Karjel on kirjutanud oma teose saatetekstis, et tööle andis tõuke linnatüdruku igatsus looduse järele. See igatsus on samuti midagi, mis tuleb mitmeski teoses selgelt välja.

    Teos kui näitus

    Muidugi on nende ühiste nimetajate ja teemade juures siiski oluline märkida, et iga teos on omaette ja iseseisev ning mingit suuremat tervikut pole seekord vaja otsida. Kõikide tervikute hulgast tahan siiski eraldi välja tuua sepakunsti magistriõppe lõpetaja Taavi Teeveti töö „Ridadevahelisel teelahkmel“ ning kaasaegse kunsti magistriõppe lõpetaja Marleen Suvi „18:25“, mis mõlemad annavad välja näituse mõõdu, nii sisult kui ka vormilt. Mõlemad tööd on suure(joonelise)d, detailsed ja sõnastavad väga täpselt sõnastamatu. Suvi on põiminud oma töös lõuendmaalid, vitraažid, tikitud haikud, õhulise tekstiili ja toeka puitraamistuse, et „pakkuda kogejale äratundmist, segadust ja armastust“. Kunstnikul on õnnestunud luua ruum, mis mõjubki nii, nagu võiks see kohe silmist kaduda, nagu oleksin unustanud midagi tähtsat … Taavi Teevet seevastu on Tallinna Kunstihoone suure saali alkoovis kehtestanud vägagi selge omailma. Publik suunatakse ekslema kiriku­pinkide vahele, kus on eksponeeritud kullatud ja hekseldatud lauluraamatud, mida algsel moel enam lugeda ei saa, aga mingil uuel viisil küll. Alkoovi tagumisele seinale on aga kinnitatud „Kadunud olemise käsulauad“, mis on täpselt nii informatiivsed, nagu nimi lubab.

    Täiesti omaette näitus on graafilise disaini osakonna bakalaureusetööde väljapanek endises Lugemiku raamatupoes. Näitusel oli eraldi avamine, on omaette pealkiri, kavaleht ja visuaalne identiteet. EKA graafilise disaini osakond on kool koolis, see on selge. Graafiliste disainerite lõputöödes leiab luulet, poliitikat, ehtekunsti, videoinstallatsioone, linnaplaneerimise kommenteerimist, väga ilusaid makette ja tekstiili­installatsiooni – mõne teose puhul ei taba kõrvaltvaataja pilk ehk alati seost graafilise disainiga, aga oleks ka kohutavalt igav ja nukker, kui kunstitudengite lõputööd oleksid ootuspärased. Karl Kevade „Karažaavia Demokraatlik Rahvavabariik“ oli muuseas üks väheseid otseselt poliitilisi töid kogu näitusel.

    Installatsiooni mõju

    Kui graafilise disaini osakond paistis silma omaette näitusega, siis kunstikultuuri teaduskond eristub vastupidi –näituse puudumisega. Muinsuskaitse ja konserveerimise lõpetajate tööd on küll Vent Space’is planšettidena esitatud, aga teades, kui põnev on tegelikult nende õpe ja töö, tahaksin, et ka näitusekülastajad saaksid sellest rohkem aimu. Siiri-Liis Huttuneni „Prügi või varandus: ehitusmaterjali taaskasutamine ja väärtustamine Eestis“ oli seekord ainus töö, mille planšetti saadab installatsioon nähtavasti objektidelt kogutud leidmaterjalidest. See väike sekkumine muudab ruumi elavamaks ning arvatavasti loeb Huttuneni tööd nii mõnigi, kes pole siiani ehitusprügi vastu huvi tunda taibanud. Kunstiteaduse bakalaureustelt oleks võib-olla keeruline näitust välja nõuda, aga värskelt magistriks saanud kuraator Brigit Arop oleks saanud kastanid tulest välja tuua ja näiteks mõnd oma varasemat näitust esitleda. Seda teed on läinud väga edukalt näiteks stsenograafia osakonna lõpetaja Joel Väli, kes on taastanud Tallinna Kunstihoones oma lavastuse „In memoriam Bellingshausen“ stsenograafia. Üks näitusekülastaja, kellele Väli lavastus oli meeldinud, ütles, et galeriisse istutatult mõjub lava pareminigi – olgu see näide teatrikunstist ülekutseks kunstikultuuri teaduskonna järgmise aasta lõpetajatele.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et EKA tudengid, juhendajad ja lõputööde festivali korraldajad on tasemel.

    Üks asi selle kõige juures siiski kripeldab. Nagu alguses mainitud, on EKA tudengid Tallinna Kunstihoones skvottinud märtsist saati. Tudengite vaatest on see suurepärane võimalus. Tallinna Kunstihoone suur saal, ateljeed ja galeriid – kuhu mujale veel tahtagi – on nende päralt. Ka EKA seisukohast on see suurepärane: võib arvata, et külastajaid on tänavusel „Taseme“ näitusel rohkem kui tavaliselt, sest Vabaduse väljakule ikka satutakse. Ajalooline järjepidevus, mis tekib vanemate kolleegide ja eelkäijate ateljeesid üle võttes, võiks tudengeile mõjuda võimestavalt ning pidulikultki. Tore on mõelda, et Aino Bachile meeldiks, kui ehte- ja sepaosakonna lõpetaja Liisbeth Kirss möllab oma sõbrannadega ja üle võlli hambakaunistustega lugupeetud graafiku magamistoas. Aga miks ikkagi tudengid tuppa lasti? Sest Tallinna Kunstihoone remont lükkub edasi rahapuuduse tõttu. Vaadates, millise energia, hoole ja pühendumusega EKA lõpetajad tööd teevad, võiks osa teatriraha ehk Vabaduse väljaku sellele küljele suunata.

    * Graafilise disaini magistritööde näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumi hoovis oli avatud 1. – 11. VI.

  • 10 000 eurot ja merekonteiner. Viis aastat IDA Raadiot

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Telliskivi loomelinnakus asuv ja veebis leviv IDA Raadio tähistas tänavu viiendat aastapäeva, mida ei ole üldse vähe. Järelikult on IDA Raadiot vaja. Raadio algatajad Natalie Mets, Robert Nikolajev ja Ats Luik meenutavad, kuidas kõik alguse sai.

    Kust tuli mõte hakata tegema IDA Raadiot?

    Natalie Mets: See idee tuli Robertil …

    Robert Nikolajev: See ei ole tegelikult üldse originaalne ja on igal pool Euroopas ja mujal maailmas juba esinenud. Avastasin, et siin ei ole sellist asja ning peavooluraadio ei paku piisavat platvormi uuele ja huvitavale muusikale. Siis oli ühe sünnipäeva after party …

    Mets: Robert hakkas seda juttu rääkima ja siis oligi järgmine pidu, kui ma juba küsisin Atsilt, sest meil ei olnud millestki rääkida: „Kas sa tead, et me hakkame Robertiga raadiot tegema?“ – „Ei tea, aga ma hakkan ka seda teiega koos tegema!“

    Ma astun siit seepeale sammukese tagasi. Mis raadiot te enne seda kuulasite?

    Mets: Me vist oleme ühel või teisel moel kõik olnud seotud Raadio 2ga ja meil kõigil on olnud seal mingi saade. Mõnel on siiamaani.

    Ats Luik: Pluss loomulikult kõiki neid väikseid ja suuri internetiraadioid: Red Light Radio, NTS, midagi BBCst. Mulle ei meeldi uued asjad, nii et siis ma ei võtnud kohe vedu, sest arvasin, et mul on tagumik soojas Raadio 2s. Ja sealne õhtune vöönd tundus suht okei. Aga Natalie ja Robert olid piisavalt veenvad ja mõistsin, et nendega on tore asju koos teha. Peale selle, et Nataliel on head ideed, on ta ka väga asjalik asjur. Igasugu ideid võib olla, aga peab olema keegi, kes neid tagant tõukab.

    Kuidas teil rollid alguses jaotusid?

    Natalie Mets: „Kõige parem meediakampaania oli möödunud novembris, kui meile sisse murti. Oli südantsoojendav ja isegi uskumatu, et inimesed olid nende pättide tegevusest nii nördinud. Sealt algas IDA Raadio 2.0 – saime tuppa. Fotol IDA Raadio algatajad Ats Luik, Robert Nikolajev ja Natalie Mets Telliskivi loomelinnakus.

    Luik: Minule joonistas Natalie väga lihtsa pildi sellest, kuidas seda kõike on võimalik rahaliselt teha. Mina ei taha rahaga üldse tegeleda, sest ma ei oska ega taha kelleltki küsida, aga nemad nägid Robiga kohe, kuidas kõik tabelid jooksevad kokku ja kõik on võimalik.

    Mets: Minu arust Robert ütles: „Mis asja, meil on vaja lihtsalt konteinerit ja 10 000 eurot.“ Ma panin selle PowerPointi, mida ma näitasin ka Robertile. Ja kui olime Atsi ära veennud, olgugi et ta mängis raskesti kättesaadavat, siis meil algasidki töökoosolekud, millest üks osa oli kõigi muusikažanride kopeerimine Vikipeediast Exceli tabelisse ning nende taha nimede märkimine, kes võiks saateid teha. Siis tegime väikese kirjakese ja jagasime omavahel ära, kes kellele kirjutab. Paralleelselt liitusid meiega meie disainer Jaan Sarapuu ja arendaja Sven Raju. Ja siis oli meil kohtumine Jaanus Jussiga, kes on Telliskivi loomelinnaku juht.

    Nikolajev: Meil oli konteinerit vaja ja üks sinine konteiner seisis tühjana Telliskivis. See andiski mõtte, et võiks Jaanus Jussile kirjutada ja küsida, kas saame selle endale kasutada.

    Mets: Saime temaga kokku: „Tere, me hakkasime raadiot tegema!“ – Tema: „Okei, mida vaja on?“ – „Konteinerit ja kümmet tuhandet eurot.“ – „Okei!“ – „Kas tahad presentatsiooni ka näha?“ –„Ei, ma ei taha presentatsiooni näha. Kui Rasmus Rask ütles mulle, et hakkab jäätist tegema, siis ma uskusin. Kui teie tulete ja ütlete, et hakkate raadiot tegema, siis ma usun. Kas see konteiner sobib?“ Ja nii oligi. Edasi tegime juba MTÜ põhikirja.

    Nikolajev: See vestlus oli märtsi lõpus või aprilli alguses ning 1. mail me avasime.

    Kas tuli ka mõni suurem ootamatu takistus?

    Mets: Kui me alustasime, siis meil ei olnud raha. Võtsime oma raha eest laenu ja ostsime tehnikat. Tuli natuke siit, natuke sealt. Mäletan skeptikuid, kes ütlesid, et ei nad usu, et me vastu peame –nii keeruline oli sellise asja jaoks raha saada.

    Nikolajev: Ikka oli alguses keeruline. Ma olin mitu kuud produtsent.

    Luik: Idee saatekavast, saatejuhtidest ja stuudiost on iseenesest ju nunnu. Aga kui nad järgmine kuu kõik tulid tagasi saadet tegema, siis oli see kõik ka reaalne.

    Mets: Üks oluline asi selle alguse juures oli minu külaskäik Vilniusesse. Seal elas meie hommikuprogrammi juht Kaarel Valter, kellega me kuskil õlletoobi taga tegime diili, et ta hakkab tegema hommikusaadet.

    Luik: Jah, oli päris hull mõte usaldada ühele inimesele selline vastutus ja ma olin väga skeptiline. Mitte Karla võimekuse pärast, vaid kuna see tähendab väga palju tööd – palju muusikat ja vähe palka.

    Mets: See hüüdlause on IDA Raadiot alati saatnud: „Karmid nõudmised, sitad tingimused“.

    Kuidas te end inimesteni viisite? Et siin on uus asi – kuulake!

    Mets: Kui meil oli 200 saatejuhti, siis olid need inimesed raadio tulekust nii elevil, et promo tekkis seetõttu ka ise. Aga me tegime IDA Raadio alguse kohta kõik postitused Facebookis. Meil olid kujundatud kõikide saadete nimede ja piltidega põhjad, mida kõik said jagada. Aga minu mäletamist mööda meedia seda väga ei kajastanud.

    Luik: Me ei ole ka ise seda tagant tõuganud. Kui meil on mingit sisu, siis küll, aga me ei ole tahtnud sellist tavalist promokampaaniat teha. Loomulikult mingis ringkonnas meid teatakse, aga väljaspool on see täiesti tundmatu maa.

    Mets: Kõige parem meediakampaania oli möödunud novembris, kui meile sisse murti. See on täiesti irooniliselt, ma arvan, üks paremaid asju, mis on IDA Raadioga juhtunud. Esiteks ikka mingit kultuuriprojekti tehes mõtled, kas seda on vaja ja kas keegi kuulab. Ja siis kui tuhanded inimesed lihtsalt kommenteerisid, jagasid ja reageerisid sissemurdmisele ühismeedias, siis vähemalt mulle oli see südantsoojendav ja isegi uskumatu, et oldi nende pättide tegevusest nii nördinud. Meile annetati umbes 6000 eurot. Saime Valgelt Klaarilt tasuta uue arvuti, Telliskivilt siseruumi, kus me nüüd oleme: sealt algas IDA Raadio 2.0 – saime tuppa.

    Kui palju olite raadiot algatades kursis teiste Eesti veebiraadiotega? Kas tunnete ka mingit jätkuvust või seost varasemate tegijatega?

    Nikolajev: Ma olin neist teadlik, aga ei olnud väga palju kuulanud.

    Luik: Ma arvan ka, et ikka on olnud neid pisikesi raadioid, kus keegi on oma korteris voogedastust teinud. Hannes Praksi ja Estrada Kohviraadio ei olnud ju ka tegelikult raadio, vaid mikside jaoks. Nad salvestasid ja panid need siis üles, mis omal moel oli mõnusalt kaootiline. Minu arust IDAs on sedasama vaibi, et ta ei ole nii organiseeritud ega kuigi loogilise programmiga.

    Mets: Kohviraadio brändi mäletan hästi ja minu arust oli see mingitele inimestele oluline. Aga kuna infomüra oli palju väiksem, oli mingitel ettevõtmistel palju suurem võimalus esile kerkida, sest inimestel oli ajumahtu neile asjadele tähelepanu pöörata. Aga seda me vist küll kunagi ei mõelnud, et jätkame kellegi alustatud asja. Ei olnud nii kontseptuaalne.

    Aga kui raske on praeguses info­müras välja paista? Kas saate tähelepanu saateid tegevate kogukondade abil?

    Mets: Vaatasime just eelmisel või üle-eelmisel nädalal kuulajaarve, mis olid üle ootuste suured. Raadio relevantsuse hoidmine on suur ülesanne. Okei, kõige rohkem kuulajaid oli meil loomulikult esimesel raadiopäeval, sest kogu Eesti underground oli arvuti taga ja kuulas. Siis oli 50protsendiline langus, mis on enesestmõistetav: avamisel on ju ikka rohkem külastajaid kui pärast näitusel. Aga ma arvan, et kogukondade või skeenede asi on õige. Meil on ju ka hästi palju jutusaateid, oleme püüdnud ära katta kõikvõimalikud teemad ja nurgad. Ja on ju ka näha, et vähemuste saateid kuulatakse palju ja need teemad on inimestele olulised.

    Nikolajev: IDA Raadio katuse all on nii palju väikeste skeenede esindajaid. Nad kõik reklaamivad saateid oma gruppides ja ei saa öelda, et me liiga palju müra tekitame. Aga me pakume inimestele platvormi.

    Luik: Hiljuti oligi mõnus, et me ei olnud vaadanud kuulajaarve ma ei tea mis ajast saati – et sellega ei ole mingit stressi. Loomulikult saatejuhid vahel küsivad, kui palju nende saadet kuulatakse. Siis anname talle vastukaja, aga mingis mõttes ratas veereb juba ise. Vahepeal peab natuke dirigeerima ja aitama ja see lükkab veel hoogu juurde.

    Natalie mainis sõna underground. Kuhu te oma tegevuse paigutate ja milline suhe on IDA Raadiol peavooluga?

    Luik: Mingis mõttes on osa saateid, mis on meie kanalil n-ö underground’ist alustanud, jõudnud peavoolu, mille üle on meil hea meel. Neid on mitmeid. Ma ei tea, kui underground’id nad tegelikult on, aga samm väiksest arvutiraadiost rahvusringhäälingusse on päris võimas.

    Kui raske on olnud leida rahastajaid?

    Mets: Enam ei ole nii raske. Alguses tõime tuhande euro kaupa siit ja sealt eratoetajatelt, kes sai kuidagi ära räägitud. Inimesed, kes võib-olla on muusikataustaga, on jõudnud elus paremasse kohta. Pikalt võttis aega, et saada kultuurkapitalilt raha. Paar vooru me ei saanud, kuigi see oli väga põhjalik taotlus. Ma ei ole kunagi kirjutanud nii põhjalikku taotlust kui sinna. Ma tegin väga järjepidevat tööd ja käisin komisjonide liikmetega kohtumas, PowerPoint taskus, ei lubanud neil toast ära minna, kuni viimane slaid on vaadatud. Kulka toetus on nüüd olnud aastaid stabiilne ja eriti irooniline on see, et helikunsti sihtkapitalist saame vahel kõige vähem ja näiteks arhitektuuri sihtkapital, kus mõistetakse, et oleme linnaruumis oluline nähtus, annab kõige rohkem. Muidugi on seal ka rohkem raha. Ja Tallinna linnalt oleme ka paar aastat saanud.

    Soovitan alati ka kõikidele teistele, kes uut asja alustavad, et kutsu inimesed endale külla. Selgita, mida sa teed. Ära ole üleolev, et „sa ei saa aru või?“. Ei peagi saama. Hästi palju probleeme on ühiskonnas hirmudest: me kardame kõike, mida me ei tea. Ja siis meil on olnud mitmesuguseid projektirahastusi, väliskoostöid. Ja meil on annetajaid. Kui meil oli IDA Raadio esimene majanduskriis, siis tegime Hooandja kampaania ja see oli südantsoojendav, et 12 000 eurot oli eesmärk ja päev enne tähtaja kukkumist kandis keegi üle 3000 eurot, nii et lõpuks kanti paar tuhat rohkem.

    Kuidas teil programm kokku saab? On teil seda koostades mingid põhimõtted?

    Luik: Alguses ei olnudki filtrit, viskasime lihtsalt nimesid paberile. Mul on endal hea meel kõikide jutusaadete üle, sest IDAst oleks võinud väga lihtsalt kujuneda DJde tantsumuusikasaadete raadio.

    Mets: See oli põhimõtteline otsus, et peab olema jutusaateid. Tegime teemadest ülevaate: kaasaegne kunst, linnaruum, võrdsed õigused …

    Nikolajev: Me kuulame kõik väga erisugust muusikat. Meil Atsiga on tantsu­muusika taust, aga väga igav oleks kuulata ainult tümakat. Ainuke filter oli, et solki ei taha. Valter Kliimand oli esimene, kellele kirjutasin. Ta ei ole varem DJ ega raadiosaate juht olnud, aga tal on suur armastus kantrimuusika vastu. Alati mängis tema Nõmme maja juures bensiini lõkkesse visates kantri – hillbilly piknik, nagu ta ise seda kutsus.

    Luik: Tahtsime inimesi, kellel on kodus hea plaadikogu, aga kel pole olnud võimalust kusagil mängida.

    Aga mis on praegu algusajaga võrreldes teistmoodi?

    Mets: IDA Raadio saatejuhtide keskmine vanus on kõvasti alla läinud. Alguses meil päris noori nagu ei olnudki.

    Kas teil on ka mingi piir, mida te eetrisse ei laseks?

    Nikolajev: Vihakõnet kindlasti ei laseks.

    Mets: On olnud saatejuhte, kes ei saanud mõnda aega saateid teha, sest meil küsiti ukse peal vaktsiinipassi.

    Kuidas te žanrilist mitmekesisust suunate?

    Nikolajev: Väga paljudel, kes meil mängivad, on seinast seina muusikamaitse. Mina tunnen puudust saadetest, mis on keskendunud ühele albumile või žanrile.

    Äkki noorte teema? Nad vist kuulavad rohkem playlist’e kui tervik­albumeid?

    Mets: Siin tulevadki noored mängu. Kuna muusika on tänu internetile ja ühismeediale muutunud nii kättesaadavaks, siis on inimestel endilgi žanrimääratlused kadunud. Noored võtavadki siit, sealt ja kolmandast kohast. Ma ei ole nii kursis, millised on tänapäeval muusika kuulamise harjumused just albumi otsast lõpuni kuulamise poolest, aga näib, et seda tehakse varasemast palju vähem.

    Kas te ise ka oma raadiot kuulate?

    Mets: Algul kuulasime kogu aeg.

    Luik: Natalie kuulas kõige rohkem.

    Mets: No kuule, kui me kuskil sinuga ringi jalutasime, siis sul oli telefon kogu aeg kõrva ääres, et kas ikka tuleb läbi – nagu beebimonitor.

    Luik: Algul me kuulasime kõik nagu beebimonitoriga, sest tehnilisi probleeme oli nii palju, igalt poolt kurdeti. Küll oli mikker liiga vaikne, küll liiga kõva. Pluss meil katkesid saated ära, tehniline algus oli üsna õudne. Ma ikka kuulan mingeid konkreetseid saateid või vajutan päeval paar korda play-nuppu – aga mitte hullunult.

    Kas on ebaeetiline küsida teie lemmiksaadete kohta?

    Luik: Mina olen suur Martin Jõela fänn.

    Mets: Mul on „Bandit & Misha Panfilov“.

    Nikolajev: Mul on ka eelnimetatud ja siis loomulikult Valter Kliimandi „Hillbilly Picnic“, sest see on lihtsalt nii teine maailm. Ta räägib ka nii huvitavalt ajalugu.

    Mets: Ma kuulasin tõesti ka kõiki Karla [Kaarel Valteri – toim] saateid, ka järele, kui ei saanud otse kuulata.

    Mis te sellest arvate, kui teie raadiojuhid Raadio 2 on kolinud?

    Mets: Alguses oli vist küll tunne, et need tüübid on kogu aeg olemas olnud ja neid on võinud kogu aeg ka ise kutsuda. Aga sellest tuleb üle saada – mõelda, et vot seepärast me IDA Raadiot teemegi – ning leida üles see järgmine tüüp.

  • Oaas keset tööstusmaastikku

    TÕNU KARJATSE

    Paavli kultuuritehase avamisfestival 9. – 11. VI Tallinnas.

    Paavli 7a on seni olnud koht tara taga, nagu neid Põhja-Tallinnas võib leida veel ja veel. Kes on käinud Paavli Kaltsukas, on ehk oma sõiduvahendi parkinud just selle värava ette, mille taga avati 9. – 11. juuni nädalavahetusel kolmepäevase festivaliga uus kultuurikeskus. Paavli Kinnisvaralt 3000 ruutmeetri suuruse krundi rentinud Roman Demtšenko nimetas uue kohtumispaiga Paavli kultuurivabrikuks. Avafestival polnud seal esimene sündmus: aprillis alternatiivkultuuri festival „Aprillikivi“, maikuus tähistas samas oma sünnipäeva IDA Raadio ja juba juuni esimestel päevadel toimusid seal kontserdid (Jaakko Eino Kalevi, Ewert & The Two Dragons).

    Ukraina artisti Luna esinemine pani Paavli kultuurivabriku avafestivali publiku tantsima ja kaasa laulma, kinnitades, et me oleme olemas vaatamata Vene sõjardite katsetele see maailm tühistada ja tülli ajada.

    Seniste ettevõtmistega, mis endise kalatöötlusettevõtte alal on toimunud, on kultuurivabrik näidanud, miks teda vajatakse. Esiteks, hästi töötavaid ja kliendisõbralikke esinemiskohti pole sellises väikelinnas nagu Tallinn kunagi liiga palju, kui Tallinn soovib end kehtestada võrdselt teiste Balti- ja miks mitte ka Põhjamaade pealinnadega areneva ning avatud keskkonnana. Muusika- ja kultuurihuvilise seisukoht ühtib siin linnaga soovis saada vaheldusrikkust ning võimalusi uue muusika avastamiseks ja maailmapildi laiendamiseks. Hoolimata sellest, et Paavli kultuurivabrik on koduks eelkõige asutajate kontserdi­korraldusettevõttele Damn Loud, kes on rikastanud siinset muusikaelu selliste maailmanimedega nagu Boris, The Soft Moon, A Place To Bury Strangers, Ministry, Molchat Doma, Sun O))) jt, on Demtšenko lubanud teha koostööd ka teiste kontserdikorraldajatega.* Pealegi on Damn Loudi kodubaas oluline ka seepärast, et Balti riikides kontserte korraldav ettevõte Eesti turult ei kaoks ega eelistaks Tallinnale näiteks Riiat, kus on rohkem rahvast, suurem majandus ja seega ka maksujõulisem publik.

    Mitmesuguste kontserdipaikade olemasolu ja neis pakutava vaheldusrikkus on otseses seoses ka muusikakultuuri arenguga. Mida rohkem on esinemas näha uusi ja peavoolust erinevaid artiste, seda kiiremini areneb ka kohalik muusikakultuur. Enamgi veel, olukorras, kus muusikat on vabalt (tasuta) saadaval rohkem kui kunagi varem ja netikeskkonnad nagu Spotify, Soundcloud või Bandcamp võimaldavad muusikasõbral rahulikult ära elada ka plaadikogu omamata, muutub elav esitus üha olulisemaks. Artist, kes võib lõppematult pealetuleva uue muusika voos jääda tähelepanuta, võib kontserdil võita kuulaja tähelepanu vähemalt viieks minutiks. See võib küllastunud muusikasõbras tekitada muutuse, mis kallutab ta selle artistiga ka lähemalt tutvuma, väljendugu see kas või tema jälgima hakkamises ühismeedias või mõnel muusikajagamisplatvormil. Võib juhtuda, et artist hakkab meeldima niivõrd, et kuulaja läheb ostab ka tema albumi, kas või särgi, väljendades seeläbi oma teadlikkust ja toetades seeläbi esinejat – kontserdil saab seda teha pealegi vahendustasuta.

    Ka Paavli kultuurivabriku avamisfestival töötas sellise tutvumisplatvormina, ehkki see oli kvantiteedilt piiritletum kui omaette kaubamärgiks kasvanud Tallinn Music Week. Kokku olid tulnud selliste artistide austajad nagu Kannabinõid, Kitty Florentine, The Lunacy of Flowers, Genka, Orelipoiss ja Luna (Ukraina). Kõik need esinejad väljendavad eri lähenemisviise ja subkultuure stoner rock’ist õrna autorilauluni. Tuled kuulama üht artisti, avastad teise. Avamisfestival määratles sellise valikuga ka uue kultuurivabriku muusikalise skaala selle mitmekesisuses, hoolimata žanrilisest ja rahvuslikust enesemääratlusest.

    Telliskivi keskusele ja eelkõige seal tegutsevale Sveta baarile on Paavli kultuurivabrik vajalik alternatiiv ning täiendus: ühelt poolt annab Paavli Svetale võimaluse tegutseda väiksema publiku­arvuga, teisalt saab kultuuri­vabrik korraldada ühel ajal Svetaga hoopis teist­sugusele publikule mõeldud kontserte või ettevõtmisi, millest kokkuvõttes võidab kogu linna kultuurielu. Linn muutub elavamaks, kultuurivabriku­taolised oaasid viivad elu ka sinna, kus seda enne ei olnud. See on oluline, seda enam et linna arengu seisukohalt on suur osa pealinnast ikka veel üpris välja surnud, korrusmajadega magalates pole muud teha kui magada, vanalinna pole tavalisel linlasel õhtuti peaaegu üldse asja ning kunagiste tööstushoonetega hõivatud alad ootavadki, kes ja millal neile elu sisse puhub.

    Paavli kultuurivabriku puhul langeb kokku mitu soodsat tegurit: asukoht, hoonestus ja selge idee, mida selle alaga ette võtta. Jalutustee kaugus Telliskivist on ilmselge pluss, kuna ei tähenda suurt ajakulu ega väljaminekut transpordile. Territoorium, kus enne Ukraina sõja algust tegutses peamiselt Vene ekspordiga tegelev kalatöötlus-väikeettevõte, sobib kontserdi- ja ürituskorraldusse nagu valatult: U-kujuline hoonestus mahutab mitu baari ja olemisala, ligi 500 vaatajakohaga kontserdisaali, lisaks veel linnaaia ning helistuudio, mis on praegu veel arendamisel. Võib vaid arvata, mida sellise kontserdipaiga lisandumine tähendab Tallinna kui turismi sihtkoha arengusse – Tallinna elanikud saavad näidata, et ka meil toimub midagi, et Tallinn pole kehvem Riiast või Helsingist ja kas või USAst tulnud külaline leiab siit ka muud peale vanalinna päevade.

    2000 inimesele, kes avafestivali nädalavahetusel Paavli kultuurioaasi külastasid, pidas uus kohtumispaik vastu: tualetid säilitasid puhtuse, prügi­mägesid ei tekkinud ja muusika ümbruskonna tavalist elurütmi ei häirinud. Arendamist vajab saali ventilatsioon, kuid omanikud juba tegelevad sellega. Ukraina artisti Luna esinemine panigi 500 kohaga saali piirid proovile: vaevalt mahtus uksest sisse, sise- ja välisõhu temperatuuri vahe muutus kiiresti tuntavaks, aga õhupuudusest keegi kokku ei langenud, seda enam et Luna andis Paavlis peaaegu täiskontserdi. Alla selle poleks Luna fännid ka ilmselt andestanud. Ukraina päritolu endine modell ja laulukirjutaja Krõstõna Viktorivna Bardaš (Luna) pani Paavli publiku tantsima ja kaasa laulma, kinnitades, et me oleme olemas vaatamata Vene sõjardite katsetele see maailm tühistada ja tülli ajada. Luna lihtsad poplood rääkisid noorusest ning armastusest ja selle karidest, kuid olid kantud ühtekuuluvustundest kuulajatega ja lootusest paremale maailmale.

    Teises esinemiskohas, osaliselt soojatorudele ehitatud Pipeline’il üles astunud artiste suures saalis toimuv ei seganud, mis näitab läbimõeldud heli­isolatsiooni. Pipeline’ile mahtus kõige enam sadakond kuulajat-vaatajat ning see toimis omamoodi avatud chill out room’ina DJdele või siis valitud intiimsema lähenemisviisiga artistidele. Mart Avile jäi aga presentkatusega lava ilmselgelt väikeseks: ta kontserdid on üha intrigeerivamad, Avi katsetab lava-show’s esinemisala piiridega nagu ka ta muusika, mis ei rahuldu žanrimääratlusega.

    Avi hektiliselt nurklik space soul ja rahutu esinemisviis oleks võib-olla sobitunud paremini kultuurivabriku kolmandasse esinemiskohta Garage, mille konteinerlik laad võimaldab valgusmänge ja helieksperimente. Garage’i võimalusi kasutas mõjuvalt ära aga teine ühemehebänd The Lunacy of Flowers, siinses muusikaavalikkuses suhteliselt vähe tuntud tumeelektroonikat ja postpunki ristav esineja. David Hedges ehk The Lunacy of Flowers elab ja tegutseb Tallinnas, kuid on pärit Londonist ning sealsest elavast muusikaskeenest läbi imbunud. Tallinnas mõjub ta värskendavalt, näidates populaarse wave-voolu suundumusi.

    Pipeline’i ruumilisi piire oskas ehk kõige paremini ära kasutada avangardpoppi esitluskunstiga ilmestav Kitty Florentine. Oma lugusid esitas ta kuulajate keskel, luues silmast silma otsekontakti, kuid säilitades samal ajal distantsi ja tema esinejanatuurile iseloomuliku mõistatuslikkuse. Kitty Florentine mõjus nagu füüsiline glitch – võõristust tekitav, kuid oma ja sõbralik. Eesti oma neo soul’i tõusev täht Yasmyn, kes esines päev varem samas kohas, oli esinemislaadilt traditsioonilisem ning lasi särada eelkõige oma maheda tämbri ja nauditava ulatusega vokaalil.

    Iga vabrik annab ka toodangut. Kultuurivabrik annab mõtteid, tekitab seoseid ja laiendab maailma. Paavli kultuuri­vabriku suvised kontserdi­plaanid on juba peaaegu paigas: oodata on näiteks Boy Harsherit.

    * Tõnu Karjatse, Roman Demtšenko: kontserdi­korraldajatel on kõrge käibemaksu tõttu juba ammu häda käes. – ERRi kultuuriportaal 14. V 2023.

Sirp