Toeta
Otsi

In memoriam

  • Linnahallist kasvuhooneni

    STELLA MÕTTUS

    Jaan Luige isikunäitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 8. X, kuraatorid Johannes Luik ja Laura De Jaeger.

    Grupinäitus „Minu lugu on minu lugu on minu lugu on …“ Ag47 fotogaleriis 2. VIII – 17. IX. Kuraator Kaisa Eiche, kunstnikud Agnes Müürsepp, Andra Rahe, Birgit Kaleva, Greete Altrof, Kaimar Tauri Tamm, Karmen Nugiseks, Lauri Trolla, Luisa Greta Vilo ja Triin Sagen.

    Andra Rahe isikunäitus „Valu puhang“ Aparaaditehase kasvuhoones 25. VIII – 30. IX.

    Grupinäitus „Kaduvik“ Tallinna Linnahallis 4. VIII – 10. IX, kuraatorid Kristina Grigorjeva ja Margit Säde.

    September toob endaga kaasa uusi algusi (näiteks järjekordse nohu-köha hooaja alguse), natuke asjakohast ärevust ning järjest pimenevaid õhtupoolikuid. Järjest rohkem tegemisi, aga aina lühemaid päevi.

    Esteetiline Sahara-rännak. Tihtipeale ma ei vaata enne külastamist Tartu Kunstimaja näitusekava üle (erinevalt näiteks Tallinna sõidust), sest kaheksal korral kümnest on seal midagi uut. Sellega osutan liiga kiiretele näitusevahetustele. Aga nii jääb alati ruumi ootamatuks üllatuseks.

    Jaan Luige retrospektiiv ei piirdu ainult Tartu Kunstimaja suure saaliga, vaatajale on avatud ka kunstniku ateljee.

    Jaan Luige näitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ Tartu Kunstimaja suures saalis on esteetiline Sahara-rännak. Hele, tühi ja liivane. Kindlasti väga tugevalt äratuntav Jaani poja, Johannes Luige kujundus, sest prussid on Johannese loomingus läbiv materjal ja aines. Jaan Luige näitusel on prussidest valmistatud skulptuuride alused, postamendid ja platvormid, mida katab liiv ja millel omakorda on eksponeeritud väike valik Jaan Luige eri materjalidest figuure, mis on pärit aastatest 1976–2023 ja asuvad Tartu kunsti­muuseumi kogus. Mingil ajal hakkasid Johannes Luige postamendid liialt silma paistma, lausa domineerima, aga et näitus on südamlik, siis arvan, et see on andestatav.

    Retrospektiiv ei piirdu ainult Tartu Kunstimaja suure saaliga, minu üllatuseks peitub nurga taga selle projekti tõeline pärl. Umbes 20 sammu mööda koridori edasi avaneb vaade Jaan Luige stuudiosse. Huvitavalt on lahendatud võimalus kunstnikuga samas ajakapslis viibida. Pisike vaateväli ja äärmiselt täis topitud ateljee tekitas „Kus on Volli?“ otsimisraamatu tunde. Seal võiks mitukümmend minutit „kõõluda“, et saada aru lookas riiuleid ja skulptuure täis ruumist.

    Latt kõrgel. Eriliselt üllatas aususega Ag47 fotogalerii Pallase fototudengite ja vilistlaste näitus „Minu lugu on minu lugu on minu lugu on …“, mille oskuslik kuraatoritöö (Kaisa Eiche) oli toonud kokku eri vanuses Pallase fotokunstnikke. Mulle meeldis, nii nagu kuraatori­tekstiski öeldud, et näitus ei ole lihtsustatud vaade meie ühiskonnale, vaid sellega on võetud vaatluse alla äärmiselt isiklikud narratiivid, kogemused, traumad, osalejate lood sellistest asjadest, mis on nende elu mõjutanud. Seekord oli keskendutud oma perekonna fotograafiale. Mõni lugu rääkis ka kellestki teisest (näiteks Andra Rahe teos „Allar ja Ave“, kus oli kujutatud erivajadustega abielupaari). Kõik kokku puudutas mind nii sügavalt, et ei osanud arvata, et järgmise loo puhul oli latti tõstetud. Nii tore, et sellistele lugudele on leitud viis, kuidas need saavad üheskoos eksisteerida. Umbes nagu ühine psühholoogi vastuvõtt, kus kõik oma kaardid lauale panevad. Absoluutselt kõigi tööd olid tugevad, natuke uskumatud ja erakordse lähenemisega. Näiteks autoportreed ja sisekaemuslikud päevikuleheküljed närvidele käiva ema kohta, kellega mitte mingil juhul sarnaneda ei taha (Birgit Kaleva teos „Emasse“), või oma kolme ema kohta, kes alles hiljuti perekonna­seaduse järgi ei olnud seaduslikult aktsepteeritavad (Agnes Müürisepa „Liblikate kollektsioon“). Midagi polnud siin häbeneda. Eriliselt meeldis Greete Altrofi teos „Kui läheb inimene kaduva teed, siis mingu fotod ka“, kus külastaja pidi tegema valiku, milline foto läheb paberhunti. Kas valida see vanast foto­albumist? Kas südametunnistus lubab? Ja kui lubab, siis milline foto valida? Nõukogudeaegne koolifoto vanaemast ja tema esimestest sõbrannadest või kellegi pere esimesest koerast?

    Piiritu ausus. Sama liini jätkas üle hoovi Aparaaditehases avatud kultuuriplatvormi konkursi võitnud Andra Rahe näitus „Valu puhang“. Kui Ag47s käsitles autor teisi erivajadustega inimesi, siis siin oli ta võtnud tähelepanu alla enda puude. Andra Rahe on sündinud raske luustiku- ja ainevahetushäirega, mis on tähendanud mitmeid operatsioone, luumurde, mõrasid ja kroonilist valu. Sellele lisaks veel kõik muu välispidine ehk uudishimulikud võõrad pilgud, valehäbi enda keha ees, ebavajalik põhjendamine ja paljud muud, mis nõuab vaimset ja füüsilist energiat. Ma pole kindel, kas olen üldse midagi sellist varem näituse kujul näinud. Et ennast nii paljaks võtta, peab olema julgust ja selgust, mille üle on ainult hea meel. Röntgenipildid, autoportreed armidega ja fotod vanadest postkaartidest lõid kokku tugeva terviku, mis ei jäta kedagi külmaks.

    Andra Rahe oli võtnud näitusel „Valu puhang“ tähelepanu alla enda puude.

    Kuidas kunstiga raha teenida? Vaieldamatult kõige populaarsem koht, millest ei saanud üle ega ümber, oli Tallinna Linnahall. Sealne näitus kindlasti ka, mis näitas ette, kuidas kunstiga päriselt raha teenida. Esialgu polnud ma kindel, kas hakkan seda retke ette võtma, kuna mul puudub Tallinna Linnahalliga isiklik side ja pole sellest mälestusi. Varajasel kellaajal jõudsin sellesse niiskesse hoonesse ilma järjekorrata. Ringi kõndides märkasin päris mitut fotosessiooni, mille taustale kindlasti jäin, kui üritasin hiiglaslikku trükist pimedas lugeda ning ruumiplaanist aru saada. Ühel hetkel tundsin ennast nii segaduses, et laotasin oma ajalehe vanale baariletile laiali ja jäin näpuga järge ajama, sest ei tundunud, et ma üldse kellegi käest näitusega seoses abi võiksin saada. Tegelikult polnud asi nii hull, sest iga töö, eriti videote juurde oli rahvast kogunenud. Ingel Vaikla teos („Majavalvur“) oligi väga hea, kuid ma ei soovinud 26 minutit külmal ja mustal betoontrepil istuda. Aga teised istusid ja vaatasid. Ägedad teosed ja seosed ning huvitav, kuidas kõik kokku mängis! Kuhu järgmiseks?

    Kuigi september oli mulle isiklikel põhjustel tavapärasest kultuurivaesem, siis nende väheste külastustega olen väga rahul. Need olid leidlikud lahendused ja julged etteasted. Hoiame ka talvisel perioodil kõiki kunstiasutusi elus ja loodame, et Tallinna Linnahalli publik jõuab ka mujale.

  • Lugu sellest, kuidas ma hiilisin oma kodumaal

    TRIINU SOIKMETS

    Gruusia dokumentaalfotograafia festival „On the Edge Fest. Fookus Gruusia“ Balti jaama kunstitänaval kuni 1. III 2024, Telliskivi loomelinnaku väligaleriis 24. VIII – 4. X ning Okapi galeriis 25. VIII – 30. IX.

    Teist aastat toimuv festival „On the Edge“ (tlk piiri peal, ääre peal) purjetas mullu Venemaa–Ukraina sõja kiiluvees, tänavu peegeldab aga samasugust okupatsiooniolukorda Gruusias. Püha üritus tegeleb nimele kohaselt probleemse poliitikaga piirialadel, mis on ühtlasi ka sümboolsed äärealad. Need alad mitte üksnes ei piirne julma naaberriigiga, vaid paistavad fotodel tõesti nagu jumalast hüljatud ja üle ääre tõugatud. Selle kiuste või hoopis selle tõttu pulbitseb aga elu neis rammusalt, justkui elataks seal iga päeva nagu oma viimast.

    Hariv uurimistöö. „Vanaema on väga haige. Mõnikord koolivaheajal, kui valvureid ei ole läheduses, hiilin ma Venemaa okupeeritud alale ja hüppan üle okastraadi, et tema eest hoolitseda. Lähen teda vaatama surmahirmust hoolimata.“ Nii alustab Gruusia koolipoiss Dato kirja oma 8 kilomeetri pikkusest teekonnast Khurvaleti külani. Selle jooksul peidab ta end piirivalve eest, roomab maisipõldudel ning kasutab keelutsooni sisenemiseks okastraadi madalama koha peale asetatud lauajuppi. „Kartsin nii kohutavalt, kuid armastus tapab hirmu,“ selgitab ta oma adrenaliiniseguseid motiive järjekordsel retkel, mille kulminatsioonina leiab eest talvekülmast kangestunud memme põrandal pikali.

    Poiss on kirjutanud selle kirja, et anda maailmale teada, kuidas okupatsioon lahutab üksteisest perekondi ja inimesi viisil, mis võib neile saatuslikuks saada isegi siis, kui kuulid otseselt kedagi ei taba. Gruusia fotoajakirjanik Daro Sulakauri on see, kes on tema kirjale andnud kõla, liites selle oma fotosarjaga „Poolitatud maja. Nihutatud piirid“. Nii nagu üks võtab ette riskantse teekonna vanaema juurde, võtab teine ette teekonna elanike juurde okupeeritud aladel. „Mis tunne on elada piiri peal teadmises, et võid kaotada osa oma kodust või et ühel päeval võib elutuba paikneda sinu enda riigis ja köök vaenlase okupeeritud territooriumil?“ küsib Sulakauri mitte retooriliselt ega kujundlikult, vaid sõnasõnalises tähenduses.

    Nii mitmelegi tema fotole on illustratsiooniks peale veetud illegaalset piiri markeeriv punktiirjoon, mis kulgeb tõepoolest otse läbi elumaja, järvedest ja põldudest rääkimata. Taustaks tühermaad ja taevas, modellideks okastraadi taga ahastav eideke või melanhoolne tütarlaps, aga ka kalmistul viina võtvad vanamehed või ojas suplevad poisikesed. Aksessuaarideks Gruusia kaart ja lehvivad riigilipud. Sulakauri projekti võib võtta mitte niivõrd fotosarjana, vaid referatiivse uurimistööna, mille hariv aspekt on kunstilisest väärtusest kahtlemata kaalukam. Ühendades käsi­kirjalise teksti, graafilise illustratsiooni ja rahvusliku sümboolika dokumentaalse pildimaterjaliga ei valluta ta ilmselt tippfotolavasid, kuid näitlikustab tänuväärse selgusega kogu festivali piiripealsuse idee.

    Daro Sulakauri on andnud Gruusia koolipoisi kirjale kõla, liites selle oma fotosarjaga „Poolitatud maja. Nihutatud piirid“.

    Reegli- ja ambitsioonivaba foto. Hoopis teine perspektiiv sellest ideest avaneb iseõppinud fotograafi Hitori Ni sarjas „Reivid ja protestid Thbilisis“. Tegu on vormi poolest samuti suhteliselt klassikalise ja keskpärase dokumentaalfotoga, kuid piiripealsus väljendub siin põrandaalususes, mässamises traditsiooniliste sotsiaalsete rollide ja ootuste vastu keset pealinna ööelu, mis mõne silmis võib olla olemuselt räpasem kui tapatalgud päevavalgel. Siin segunevad reivi- ja geikultuur klubi- ja parlamendi­hoonetega, hedonism ja erotomaania poliitilise olukorra ja politseihaarangutega. Pidutsejad ja poseerijad, kes on tihti maskistatud, kehastuvad omal kombel kodumaa vabastajateks, peavad sümboolset sissisõda ning toituvad keelatud vilja magususest.

    Silme ette tuleb meie oma analoogina ehk Tõnu Trubetsky koostatud „Eesti punk 1976–1990. Anarhia ENSVs“, mida Siim Nestor nimetas ilmumise ajal mitte läbikirjutatud ajalooks, vaid mustaks materjaliks ja märkmete kogumiks. Aga ega punk ei olekski ju enam punk, kui see ennast žanrireeglitest häirida laseks. Sama näib kehtivat Hitori Ni ambitsioonivaba dokumentalistika kohta – elamust ei maksa siitki oodata, sest see ei olegi eesmärk.

    Sisepoliitika. Mäss leiab aset ka vabakutselise fotograafi ja kirjaniku Tbel Abuseridze „Gavrilovi öös“, mille nimitegelase ja antikangelase ehk Gruusia-vastaselt meelestatud Vene riigiduuma saadiku Sergei Gavrilovi visiit käivitas Thbilisi tänavatel protestilaine ja politsei vastulöögi. Selles sarjas ei pralletata enam põranda all, nüüd saadakse päriselt viga, ükski kostüüm ega mask selle vastu ei kaitse. Juhtum oli järjekordne näide sellest, kuidas Gruusia Unistus paljastas end erakonnana, kust suunatakse riigi arengut pisitasa läänest Moskva poole. Autor osutab sellele, kuidas vaenlane ei varitse ainult piiri taga ega tungi sellest lihtsalt üle, vaid imbub sisse ka sisepoliitika peenhäälestatud mängumaale. Võib-olla on see Abuseridze õigusteaduse taust, mis kannustab teda kajastama olukorda just sellisest perspektiivist.

    Dokumentaalfotograaf Dina Oganova innustub samuti õigustest, täpsemalt naiste ja tütarlaste omadest. Tema kollaažisari „MeToo“ koosneb kraabitud portreedest, kangatükkidest ja arhitektuurifotodest, mis kõik kehastuvad valusate mälestuste ja sotsiaalsete tabude fragmentideks. Nimelt tegeleb sari seksuaalse ahistamise ja kodu­vägivalla, selle avaliku teadvustamise ja mustri murdmisega. Autor palus naistel viia end kohtadesse, kus ahistamis- või vägivallaakt juhtus, ning näidata riideid, mida nad sel ajal kandsid, säilitades naiste anonüümsuse, millel on omaette märgiline tähendus. Kuna ohvreid valdab tihti kahtlus- ja häbitunne, siis vaikivad nad juhtunu kollektiivselt maha ja pisendavad seda ka iseenda ees ning just seetõttu ei saada autori hinnangul aru, kui suure probleemiga on tegelikult tegemist. Kuigi Oganova nendib, et ta saab rääkida vaid Gruusias toimuvast, usub ta, et nii on ilmselt ka mujal. Maailma mõistes murrab ta muidugi lahtisest uksest sisse ja tema avastus mõjub veidi naiivselt, kuid eks seegi ole omamoodi märk ääremaalisusest.

    Kontseptuaalsem suund. Festivali kontseptuaalsemat ja ambitsioonikamat poolt esindab Gruusia kaasaegse kunsti väljapaistvamaid esindajaid Guram Tsibakhašvili. Tema kõige tuntuma sarja üks osi, samuti kollaaživõtmes „Definitsioonid“ hõlmab fotosid ja ilmutamata fotopaberit, joonistusi ja sõnaraamatuselgitusi ning nendevahelisi semiootilisi seoseid. Kuigi punased fragmendid viitavad Gruusia minevikule ja seeläbi autori enda lapsepõlvele, jäetakse nõudlikumale vaatajale vabad käed isikliku tunnetuse tekkimiseks ning mõtisklemiseks argiste ja esmapilgul neutraalsete sõnade tähenduse üle – olgu selleks siis suudlus, tühjus või kas või Kaukasus. Gruusiakeelsed sõnad ja nende definitsioonid on, tõsi küll, arusaadavad vaid selle keele valdajatele, nii nagu ka teoste tehniline lahendus on ilmselt efektsem originaalkujul kui võrkjale vinüülile trükituna. Kuid seda enam ruumi jääb kunsti­gurmaanile sarja lahtikodeerimiseks.

    Nii-öelda vana kooli fotograaf, kunstnik ja õpetaja Juri Metšitov, kelle festivali kuraator Temuri Khvingija asetab samale skaalale meie oma Kalju Suurega, pakub aga vaimu- ja hingetoitu nostalgiagurmaanile. „Tunnistaja“ sarja kaudu heidab autor valgust dramaatilistele sündmustele, mis on viimase 30 aasta jooksul Gruusias aset leidnud ja sealset olukorda kujundanud. Ühtlasi peegeldab see erinevate kümnendite aurat ja olustikku, linnapilti ja rõivamoodi. Nagu ta ise ütleb, siis ei pretendeeri tema pildid absoluutsele tõele, kuid ta usub, et ajaloolased saavad tulevikus neile siiski toetuda. Must-valge fotosari on muu hulgas osa Gruusia autorite fotolugusid koondavast raamatust „Tamar, kus sa oled?“, mille pealkiri viitab XII sajandi lõpus valitsenud kuningannale, kes viis riigi õitsengule. Nüüd, pärast sajandeid kestnud okupatsioone ja relvastatud konflikte esitleb Gruusia end taas edasipüüdleva vabariigina.

    Võõrandumine. Kunstiliselt kõige kõrgemal ja huvitavamal tasemel on festivalil kindlasti vabakutselise fotograafi Giorgi Šengelia sisekaemuslik sari „Tundmatu linn“, mis räägib autori ümberasumisest Thbilisist Firenzesse ja vastupidi ehk piiri peal pendeldamisest. Esmapilgul oli uue linnaga harjumine talle lihtne, kuid mida rohkem aega ta Firenzes veetis, seda rohkem tundis ta nostalgiat Thbilisi suhtes, aga ka eksistentsiaalset segadust ja sisemist ärevust. Elades ühes linnas, mõtles ta teise peale, kuid sinna naastes tundis end senisest veelgi enam võõrandununa. See kõik on tajutav ka tema kaootilistes ja nihestatud kompositsioonides, kust puudub igasugune valgus ja värv või üldse aimus sellest. Kui küsida Šengelialt, kas on siis muru mujal rohelisem ja taevas sinisem, vastaks ta ilmselt eitavalt. Uduvinesed, unenäolised, suisa kummituslikud kaadrid tekitavad rahutust ja ebamugavustunnet, aga siiski ka tungi ja lootust tunneli lõpust terendava lahenduse ja vastuse järele.

    Võrreldes mulluse väljapanekuga on seekordne festival taseme poolest ehk ebaühtlasem, kuid lähenemisnurkade ja tõlgenduskihtide poolest kindlasti rikkalikum. Gruusia haav ei ole nii värske, kui on Ukraina oma, kuigi Ukrainaski algas okupatsioon ju sisuliselt kümmekond aastat tagasi. Gruusia haav on armistunum, laagerdunud, kuid ei ole kinni kasvanud. Lugu, mida räägib iga autor eraldi ning kuraatorid nende peale kokku, ei keerle tulekolde ümber, vaid moodustab laiema vaatega terviku dokumentaal- ja tänavafotožanris, mille eksponeerimiseks on välialad ainuõige valik.

    „Ta oli kukkunud, jumal teab, kui kaua aega tagasi, ei saanud üles ega ulatunud voodini. Ta ei saanud aru, kes ma olen, kuid lõpuks tundis mu ära ja rõõmustas. Me kallistasime teineteist. Ta oli väga näljane, sest tal polnud jõudu endale toitu valmistada, nii et keetsin talle teed ja pakkusin leiba võiga,“ jätkab Gruusia koolipoiss kirjeldust külas­käigust vanaema juurde, mis sedapuhku venis suisa nädalapikkuseks. „See oli üks minu „Venemaale“ hiilimise lugudest, kuigi tegelikult hiilisin ma omaenda riigis, omaenda kodumaal.“

  • Eesti arhitektuuripreemiate nominendid

    Arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liidu ning kultuurkapitali preemiate laureaadid kuulutatakse välja 2023. aasta 8. detsembril.

    EESTI MAASTIKUARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID

    Žürii: maastikuarhitektid Ilze Rukšāne, Kersti Lootus, Laura Männamaa, Rutt Piir ja Kristiina Kupper.

    Tallinna Raekoja platsi ajutine park

    Tallinna Raekoja platsi ajutine park – Ann Kristiin Entson, Hannes Aava.

    Uus-Veerenni park – Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Karin Bachmann, Katariina Lepiku, Kristjan Talistu, Liina-Kai Raivet (Kino Maastiku­arhitektid).

    Tallinna loomaaia ekspositsiooniala „Pilvemets“ siseosa maastikuarhitektuurilahendus – Eneli Niinepuu, Ragne Sauman, Jaan Mettik.

    Raamat „Vältimatu väliruum / Indispensable outdoor space“ – Karin Bachmann, Mirko Traks, Juhan Teppart, Kristjan Talistu (Kino Maastikuarhitektid).

     

    Putukaväila installatsioonivõistluse „Kohasumin“ võidutööd

    Installatsioon „Põhukabel“ – Eneli Kleemann, Katariina Mustasaar, Lill Volmer, Mia Martina Peil, Marie Anette Veesaar.

    Installatsioon „Roo“ – Triin Vallner, Ko Ai.

    Installatsioon „Liikide ristmik“ – Nabeel Imtiaz, Paulina Schröder, Augustas Lapinskas, Christian Hörner.

    Kärdla keskväljak

    Kärdla keskväljak – Martin Allik, Erik-Hugo Pajos, David Gough, Oskar Ivarsson, Laura-Kristine Bergman (Mareld landskapsarkitekter AB), Andreas Lyckefors, Johan Olsson (Olsson Lyckefors Arkitektur).

     

    EESTI SISEARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID

    Žürii: arhitekt Heleri Nõmmik (Norra), sisearhitektid Aulo Padar ja Liina Langemets, arhitekt Andres Ojari ja kunstiteadlane Eik Hermann.

     

    Paide riigigümnaasium – sisearhitektid Birgit Palk, Raul Tiitus, Tarmo Piirmets (Pink), Salto Arhitektuuribüroo arhitektid, Maarja Gustavsoni haljastuslahendus.

     

    Mulgi elamuskeskus

    Mulgi elamuskeskuse häärberi ja ekspositsioonihoone sisearhitektuur – Helen Rebane, Tanel Teder, Elo Liina Kaivo (Nüüd Arhitektid).

     

    Niguliste kiriku torn ja väike kabel – sisearhitektid Liis Lindvere, Indrek Mikk, Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar (Koko Arhitektid).

     

    Pelgulinna riigigümnaasium – sisearhitektid Tarmo Piirmets, Anni Leo (Pink). Arhitekt Musta arhitekt, Kino Maastikuarhitektide maastikulahendus.

     

    Bestwine Studio – sisearhitekt Hanna Karits, Lumia arhitektuurilahendus.

     

    Nordecon Betooni büroo – sisearhitektid Kärt Tähema (KT Design), Riina Harik (Saha In), Arhitektuuribüroo Plussi arhitektuurilahendus.

     

    Wiigi maja – sisearhitekt Hanna Karits.

     

    Rakvere riigigümnaasium

    Rakvere riigigümnaasium – sisearhitektid Marja Abe, Liisa Põime, Ainiki Niinelaid (Salto Arhitektuuribüroo), Salto Arhitektuuribüroo arhitektuurilahendus, Maarja Gustavsoni haljastuslahendus.

     

    Mustjala pansionaat – sisearhitektid Annika Lill, Karli Luik, Johan Tali, Heleri Koltsin, Molumba arhitektuurilahendus, Maarja Gustavsoni haljastuslahendus.

     

    A. Weizenbergi 23 hoone sisearhitektuuriprojekt – sisearhitektid Reio Raudsepp, Rene Safin, Rasmus Tamme (ARS Projekt), ARS Projekti arhitektuurilahendus, Tajuruumi maastikuarhitektuurilahendus.

     

    Eesti Vabariigi suursaatkond Soulis – sisearhitektid Kadri Tamme, Harri Kaplan, Mia Tamme, Marleen Stokkeby.

    Põro maja – sisearhitektid ja arhitektid Hanna Karits ja Mari Hunt.

     

    EESTI ARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIATE NOMINENDID

    Arhitekti aastapreemia

    Žürii rollis Heike Hanada (Saksamaa)

     

    Kloogaranna maamaja

    Kloogaranna maamaja – Peeter Pere (Peeter Pere Arhitektid).

    Minimaja Minikin Hunt Laulasmaal – arhitekt Mari Hunt, sisearhitektid Mari Hunt ja Ines Haak.

    Minikin Hunt minimaja Laulasmaal

     

    Paide gümnaasium – arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean (Salto Arhitektuuribüroo), Pingi sisearhitektuurilahendus, Maarja Gustavsoni haljastuslahendus.

     

    Pelgulinna riigigümnaasium – arhitektid Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Kaire Koidu, Jõnn Sooniste, Katrin Vilberg, Lisett Eist, Karoliine Kuus (Arhitekt Must), Pingi sisearhitektuurilahendus, Kino Maastikuarhitektide maastikulahendus.

     

    Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon – Maarja Kask, Ralf Lõoke, Margus Tamm (Salto Arhitektuuribüroo).

     

    Elamu 2023

    Žürii: arhitektid Joel Kopli ja Madis Eek, sisearhitekt Kadi Karmann ning välisekspert Linda Krūmiņa (Läti).

     

    Kloogaranna maamaja – Peeter Pere (Peeter Pere Arhitektid).

     

    Mustjala pansionaat

    Mustjala pansionaat – arhitektid Karli Luik, Johan Tali (Molumba), sisearhitektid Annika Lill, Karli Luik, Johan Tali, Heleri Koltšin, Maarja Gustavsoni haljastuslahendus.

     

    Põro maja – arhitektid ja sisearhitektid Mari Hunt ja Hanna Karits.

     

    Riia kvartal Tartus – arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Margus Tamm, Ragnar Põllukivi (Salto Arhitektuuribüroo). AB Artes Terrae ning Polka maastikuarhitektuurilahendus ja haljastus.

     

    KULTUURKAPITALI ARHITEKTUURI SIHTKAPITALI AASTAPREEMIA NOMINENDID

    Žürii: arhitektid Emil Urbel ja Kai Süda, disainerid Eva Liisa Kubinõi, Kristjan Mändmaa ja Marit Ilison ning arhitektuuriteadlane Epp Lankots ja arhitektuuriajaloolane Mait Väljas.

    Kloogaranna maamaja – Peeter Pere (Peeter Pere Arhitektid).

     

    Mulgi elamuskeskus – Helen Rebane, Tanel Teder, Kaie Kuldkepp, Elo Liina Kaivo (Nüüd Arhitektid).

     

    Mustjala pansionaat – arhitektid Karli Luik, Johan Tali (Molumba).

     

    Näitus „Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel“ – Andres Kurg ja Mari Laanemets.

     

    Paide gümnaasium – arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean (Salto Arhitektuuribüroo), sisearhitektid Birgit Palk, Raul Tiitus, Tarmo Piirmets.

     

    Pelgulinna riigigümnaasium – arhitektid Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Kaire Koidu, Jõnn Sooniste, Katrin Vilberg, Lisett Eist, Karoliine Kuus (Arhitekt Must), sisearhitektid Tarmo Piirmets, Anni Leon.

     

    Põltsamaa lossikompleks – Margit Argus, Eliise Harjak, Elo Liina Kaivo, Birte Böer, Margit Aule.

     

    Põro maja – arhitektid ja sisearhitektid Mari Hunt ning Hanna Karits.

    Rakvere riigigümnaasium – arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, sisearhitektid Marja Abe, Liisa Põime, Ainiki Niinelaid (Salto Arhitektuuribüroo).

     

    Ruumiinstallatsioon „Linnamaardla“ – kuraatorid Laura Linsi ja Roland Reemaa, kaaskuraator Maria Helena Luiga.

     

    Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon – Maarja Kask, Ralf Lõoke, Margus Tamm (Salto Arhitektuuribüroo).

     

    Toomas Paaveri arhitektuurialane tegevus.

  • Mõlemal pool rinnet: baltisakslaste vaatenurki Vabadussõjale

    HEIDI RIFK

    Eesti ajalookirjanduses on tekkinud viimastel aastatel tendents vaadata siinse maa minevikku mitmest vaatenurgast. Üks selle väljendusi on ka kirjastuse Argo baltisaksa ajaloo sari, kus on ilmunud ka mälestustekstide kogumikke. Sarja vahest siiani üks tähtsamaid teoseid on eesti keelde tõlgitud Henning von Wistinghauseni koostatud „Revali ja Peterburi vahel“.1 Hiljuti ilmunud mälestuste kogumik aitab ühest küljest laiemalt tutvustada baltisaksa ajalugu, teisest küljest mõtestada Vabadussõja sündmusi. Kogumiku kolmest tekstist kaks on varem saksa keeles ilmunud, kuid eestikeelse lugeja ette jõuavad nad esmakordselt.

    Mõni aasta tagasi möödus Vabadussõjast sada aastat ning tollaseid sündmusi mõtestatakse nüüd lahti uues valguses ja laiema haardega – nii sõjalisi, diplomaatilisi kui ka laiemalt ühiskondlikke-majanduslikke aspekte arvestades.2 Ka nüüdne kogumik pakub kaks uut perspektiivi Eesti iseseisvussõjale: nii kaasvõitlejate ehk Eesti armee koosseisu kuulunud Balti rügemendi (pataljoni) kui ka Võnnu lahingus teisel pool rinnet võidelnud Landeswehri sõduri vaatenurgast.

    Raamatusse on koondatud mitme baltisaksa sõduri mälestused Vabadussõja sündmustest. Kuigi tõlkija Agur Benno kirjutab saatesõnas: „Ehkki kõik kolm teksti on täiesti eripalgelised, ei vähenda see nende lugemisväärsust…“, on just see ja autorite eri vaatepunktid kogu teose suurim väärtus.

    Esimene ja kõige mahukam tekst on nüüd trükis ilmunud esimest korda ja selle on kirjutanud Balti pataljonis teeninud staabirittmeister Heinrich von Dehn. Ta andis 1920. aastal kirjutatud mälestusteksti üle Vabadussõja Ajaloo Komiteele vahetult enne Saksamaale ümberasumist 1939. aasta novembris.3 Raamatu tutvustusest jääb mulje, et tegemist on ühe mehe kirjutatuga, kuid Dehn tsiteerib mitmel korral ka teisi Balti pataljoni liikmeid (Sten von Stackelbergi, Walter von Wahli, A. von Mühledahli jt). Näibki, et autor on kogunud oma lähimate kaasvõitlejate mälestused ja päevikusissekanded kokku, seega kõlavad kogumikus rohkem kui kolme baltisaksa sõduri hääled. Meeste kirjeldused on kohati üsna lakoonilised (lausa raportlikud), samas detailsed, mainides aega ja kohta, kust kuhu liiguti, millised olid ilmastikuolud, meeleolu, varustus jne. Kuna kirjeldatud sündmuste ja nende kirjapaneku vahel pole pikka ajavahet, on mälestused väga ehedad ja siirad, neis puuduvad tagantjärele antud hinnangud ja kirjanduslikud ilustused.

    Teine mälestustekst tuleb Eesti lugejale juba tuntud baltisaksa publitsistilt Oswald Hartgelt, kelle pikemad mälestused ilmusid paar aastat tagasi Reet Benderi tõlkes.4 Hiljem Saksa Kultuuroma­valitsuses tegev olnud Hartge avaldas 1919. aasta jooksul kirjutatud sõjakirjeldused ja kirjad üheksa aastat pärast sõda, ilma et oleks neid „tahtlikult muutnud, et vahetu elamuse muljet stiliseerimisega mitte ähmastada“. Nagu autor isegi kirjutab, on tekstilõigud (olukirjeldused vaheldumisi rindelt saadetud kirjadega) üksteisest stiili poolest erinevad, kuid siiski ladus ja nauditav lugemine.

    Kolmanda mälestuse on kirjutanud Riiast pärit Alexander Stenbock-Fermor, kes astus 16aastase koolipoisina vabatahtlikult Balti Landeswehri. Oma mälestused pani ta kirja kümmekond aastat hiljem, 1929. aastal. Võrreldes teistega on see kogumiku kõige viimistletum ja läbimõeldum tekst. Autor analüüsib tollaseid sündmusi ning püüab mõista kümmet aastat noorema mina tookordseid reaktsioone ja otsuseid: „Me ei diskuteerinud Vene revolutsiooni sügavamate põhjuste üle. Me ei mõelnud sellele, et bolševism oli reaktsioon vana režiimi ebaõiglusele ja sõjale. Me ei mõistnud rõhutute vihkamist, mis oli sügav nagu kuristik. Tegelikkus oli liiga ühene ja julm. Riias, Miitavis, Tuckumis ja Vindavis istusid meie lähedased pantvangidena kinni. Iga päev toimusid hukkamised. Me pidime nad päästma. See oli lihtne ja selge.“

    Selles lõigus peegeldub ka Stenbocki hilisem kannapööre: kuigi Läti Vabadussõjas võitles ta kirglikult bolševike vastu, kujunes temast hiljem veendunud kommunist, mistõttu ta sai endale Punase Krahvi hüüdnime.5

    Kogumiku üks väärtusi on ka varustatus baltisaksa ajaloo ja kirjanduse asjatundjate eessõnade ja sissejuhatustega. Olev Liivik on kirjutanud teosele teemat laiemalt tutvustava eessõna, lisaks juhatavad Agur Benno, Reet Bender ja Peeter Helme iga mälestusteksti sisse selle autori lühitutvustusega. Millest ma aga puudust tundsin, eriti kui lugesin rinde nihkumisest ja üksuste liikumisest, olid ajaloolised kaardid. Kas või raamatu sisekaanele paigutatuna oleksid need kergendanud sündmuste arenguga sammu pidamist ja näidanud, kui kaugel kirjeldatavad külad või asulad näiteks Narvast või Riiast asusid.

    Kogumiku koostajate eesmärk ei näi olevat tutvustada ainult teiste bolševikevastaste vaatenurki (peale baltisakslaste sõdis koos eestlastega ka muid rahvusi: ingerlased, soomlased, venelased jt), siht on olnud ka aidata eesti lugejal kitsast rahvusajaloo käsitlusest välja murda ja mõista eestlaste (ja lätlaste) vastu sõdinud Landeswehri vabatahtliku motiive. Peeter Helme kirjutab tabavalt: „See on üks lugu. Lihtsalt üks lugu. Meie lugu. Sest selle jutustaja on meie mees, peaaegu kaasmaalane ja meie ajaloo ühe võtmesündmuse osaline, kes näitab, et meie lugu on pisut keerulisem, kui me oleme harjunud. Ja see on ju ainult hea.“

    Tänapäevalgi tähistame Võnnu lahingu võitu kui oma kodumaa sünni jaoks tähtsaimat, küsimata endalt, kust jooksis tegelikult Vabadussõja olulisim rinne. Pildil Eesti suurtükipatarei Landeswehri sõja ajal.

    Millest siis ikkagi need baltisaksa sõdurid oma mälestustes kirjutavad? Siit mõned aspektid, mis mind kõnetasid.

    XX sajandi algul ei koosnenud saksa rahvusrühm Eestis ja Lätis vaid aadlikest, haritlastest ja suurkaupmeestest, vaid see oli ühiskondlikult väga mitmepalgeline seltskond. Sotsiaalseid suhteid baltlaste üksuste sees kirjeldavad ka Dehn ratsaeskadronis ja Stenbock Landeswehris. Mõisnikust Dehn kirjutab, et kuigi ratsarühmadesse kuulusid haritud seisuste liikmed, enamasti mõisaomanikud ja nende pojad, pidasid ratsanikud end ülal üsna erinevalt, mistõttu ühtesid „majoraadihärrade rühmaks“ ja teisi „hallideks kangelasteks“ kutsuti. Ka noor krahv Stenbock kirjeldab Landeswehri kui väga elitaarset sõjaväge, mida lätlased „parunite väeks“ kutsusid. Tema meenutustes on Kuramaa saksa põllumehed-kolonistid läbivalt lihtsalt „kolonistid“, neid ta enamasti nimepidi ei maini. Samuti teeb ta, nagu baltisaksa seltskondades tollal kombeks, selget vahet baltlastel ja riigisakslastel.

    Väeteenistuses aga lisandusid olemasolevatele sotsiaalsetele ja rahvuslikele suhetele uued kihistused, mis määrasid sõjas osaleja koha hierarhias, näiteks kuhu keegi majutati. „Haritud seisusesse“ kuuluvate saksa sõdurite mälestustest kajavad vastu ka ambi­valentsed suhted eestlastega. Mõisniku pojana kirjeldab Dehn korduvalt rüüstatud mõisaid, millest nad möödusid või kus öömaja leidsid. Seejuures polnud need alati kommunistide, vaid ka eesti sõdurite ja kohalike elanike hävitustöös kannatada saanud. Neid trööstituid kirjeldusi lugedes tuleb mulle meelde, et ka minu Vabadussõjas osalenud vanavanaisa olevat kusagilt Läti mõisast ühe klaaskarika sõjatrofeeks kaasa võtnud. Ei tea, kas on see saatuse iroonia, et neid ridu siin kirjutan just mina.

    On teada, et suur osa eesti elanikkonnast suhtus Balti pataljonlastesse tugeva umbusuga, eriti seetõttu, et eestlased pidasid neid vene valgeteks (Loodearmee alluvuses nad teatud ajal ka olid), mitte Eesti armee koosseisu kuuluvaks. Samas kirjeldavad kõik autorid ka sooje ja sõbralikke vastuvõtte taluperede juures, kes saksa sõdureid lahkelt kostitasid. Piirkondades, mis punaste terrori all olid kannatanud, võeti igast rahvusest vabastajaid seda sõbralikumalt vastu.

    Loomulikult leiab kajastamist ka „õnnetu võitlus“ eestlaste ja Landeswehri vahel ning sellega kaasnenud Balti pataljoni võitlejate tagakiusamine. Landeswehri ridades võidelnud Stenbockile oli eestlaste vaenulik hoiak täiesti arusaamatu, võideldi ju ühiselt bolševikest mõrtsukate vastu. Tema kirjeldustes läksid Liivimaa sakslased eestlaste vastu sõtta väga vastumeelselt: neid noori eesti talupoisse nähti kui vapraid sõdureid, mitte kui vihatud vaenlasi. Ohvreid, mis selles kodusõjalaadses konfliktis toodi, pidas ta rumalaks ja mõttetuks. Teisel pool rinnet oli aga suhtumine oluliselt erinev.

    Meeste sõjakirjeldustes avanevad ka naiste mitmesugused rollid sõjas, mõned ootuspärased, mõned päris üllatuslikud. On ju hästi teada, et naised on sõjas tavaliselt kannatajad, ohvrid, sõdurite meelelahutajad ja abistajad. Dehn kirjutab tunnustavalt Balti pataljoni ülema Constantin von Weissi naisest Annast ehk „proua von Weissist“, kes töötas pataljonis sanitarina ja kui vaja, nõelus sõdurite katkisi riideid. Ta tegutses sõna otseses mõttes ennastohverdavalt, sest varsti pärast sõda, 1920. aastal suri ta tüüfusesse, mille vene põgenikud kaasa tõid. Hoopis ootamatum oli kohata sõjakirjeldustes bolševikest naisi, kes tegutsesid spiooni, rindesõduri või verejanulise timukana, viimaseid kutsuti püssinaisteks.

    Eesti lugejal võib lõpuks tekkida küsimus, mis üldse motiveeris baltisaksa kurnatud ja nälginud sõdureid ajal, mil nende väljavaated uue vabariigi valitsemisest osa saada olid pea olematud ning Tallinnas ja Riias vaidlesid rahvasaadikud mõisate võõrandamise üle. Hartge annab oma sõjameenutustes üsna kõrgelennulise vastuse: „Meid hoidis tollal nähtavasti püsti üksnes teadmine, et esimest korda mitme sajandi vältel võisime taas saatuse omaenda kätesse võtta.“ Ja veel: „Germaani kuulekustruudusest ärkas tingimusteta usaldus meie juhtide suhtes ja tunne, et selles võitluses seistakse ida vastu igivana traditsiooni kandjana.“ Stenbock nii paatoslikult asjadele ei vaadanud: „Ma ei võidelnud kodumaa eest, nagu seda nimetatakse, vaid oma vanemate ja õdede-vendade eest. Kui Riia oli vabastatud, näis edasine sõda mulle mõttetu ja julm.“

    Sõja lõpu ja üksuste laialisaatmisega ei lõppenud baltisakslaste võitlused, vaid algas uus – olelusvõitlus, kohanemine uue riigikorraga, uue staatusega ühiskonnas, uute elatusvahenditega ja nii mõnelgi juhul uuel kodumaal.

    Tänapäevalgi tähistame Võnnu lahingu võitu kui oma kodumaa sünni jaoks tähtsaimat, küsimata endalt, kes olid noorele Eesti Vabariigile tegelikult kõige ohtlikumad vaenlased ja kust jooksis Vabadussõja olulisim rinne. Ma ei kutsu üles (ja vaevalt seda ka teose koostajad silmas pidasid) eestlaste ja sakslaste ühist minevikku kriitikavabalt tõlgendama või keerulisi koloniaalsuhteid eirama, vaid suurema empaatiaga suhtuma kaasmaalaste teistsugustesse kogemustesse ja vaatenurkadesse.

    1 Revali ja Peterburi vahel: eestimaalaste mälestusi kahest sajandist. Toim Henning von Wistinghausen. Argo, 2022.

    2 Vt näiteks Vabadussõja mitu palet. Toim Tõnu Tannberg. Rahvusarhiivi toimetised 2020, 3 (34).

    3 Heinrich von Dehn, „Dehn, H., Stabrittmeister – mälestusi Vabadussõja sündmustest Balti Pataljoni osavõtul“ (3. november 1939), ERA.2124.3.95, Rahvusarhiiv.

    4 Oswald Hartge, Lapsepõlvest ühe ajastu lõpuni: mälestused 1895–1939. Toim Toomas Hiio, tlk Reet Bender. Tartu Linnamuuseum, 2021.

    5 Vt näiteks Detlef Kühn, „Alexander Graf Stenbock-Fermor und Berndt von Kügelgen: Zwei deutschbaltische ‘Linke’“. – Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich, 2 (Köln Weimar Wien: Böhlau, 2008), 227–43.

  • Välispilk Eesti riigi ja Vene valgete saatusele aastatel 1918–1920

    TOIVO KIKKAS

    Karsten Brüggemann on saksa teadlane, kes elab Eestis ja on Tallinna ülikooli professor, arvukate teadusartiklite, mitme raamatu kaasautor ning paljude teadusajakirjade kolleegiumide liige.1 2002. aastal saksakeelsena publitseeritud tema doktoritööl2 põhinev raamat on nüüd Eestis ometigi kättesaadav. Mõnevõrra teise kultuuritaustaga kirjutaja vaatenurk siinsete elanike seisukohast ühele Eesti ajaloo tähtsündmusele – Vabadussõjale (Brüggemann kasutab oma käsitluses kohati paralleelmõistet „Eesti iseseisvussõda“) – väärib kahtlemata laiemale lugejaskonnale vahendamist. Seda enam et see on avaramasse konteksti asetatud uurimus ja seetõttu vaba võimalikest kammitsatest, mis eestlastest ajaloolasi võivad, kuigi ei pruugi piirata. Nüüd on see „võlg“ tänu teose tõlkijale, ajaloolasele Agur Bennole silutud.

    Brüggemann alustab tõdemusega, et „tõlkes oluliselt lühendatud ja hoolikalt läbitöötatud teksti polnud võimalik täielikult ajakohastada“ (lk 11). Nii toob ta esile, et värskeimat käsitlust Vabadussõjast, kaheköitelist koguteost „Eesti Vabadussõja ajalugu“ oli tal „vaid osaliselt võimalik eestikeelse versiooni jaoks ära kasutada“ (lk 11). Miks aeg autorile nii peale surus, väärinuks lugejale veidi põhjalikumat selgitust – kaotati ju seeläbi suurepärane võimalus diskussiooniks teiste autoritega. Historiograafias eesti ajaloolaste hulgas esile tõstetud, kuid pärast sissejuhatust siiski unustatud Reigo Rosenthali teostest jäi mainimata tema uusim, Eesti sõjaväe juhtkonna rolli sisepoliitikas käsitlev monograafia.3 Täielikult on kõrvale jäetud Taavi Minniku uurimused punase ja valge terrori kohta Vabadussõjas (tõsi, Minniku ühe artikli leiab kasutatud kirjanduse loetelust), kuigi mainitud tööd võimaldanuksid siin arvustatavas teoses veidi enam vihjata probleemistiku sotsiaalajaloolistele aspektidele. Mööda on mindud ka rahvusarhiivi toimetiste Vabadussõja erinumbrist.4 Brüggemann küll vabandab eessõnas, et mitmete autorite uurimusi ei suutnud ta „väärivas mahus kasutada. Fundamentaalseid muutusi minu töös polnud aga vaja teha …“ (lk 12). Kui siinsetele ajaloolastele võiks soovi korral ette heita Eesti-kesksust, siis õigupoolest on viimastel aastatel ilmunud veel mitmeid ning sugugi mitte pinnapealseid töid „Eesti riigi saamisest“ ja Petrogradi rindest ka idanaabri ajaloolastelt.5

    Töö allikaline baas on kahtlemata muljetavaldav: Eesti riigiarhiivi ja ajalooarhiivi (tänapäeval ühtne rahvus­arhiiv) kõrval on kasutust leidnud materjalid Saksa mäluasutustest. Eesti ja vene arhiivi­materjale kui oma uurimistöö vundamenti tõstab Brüggeman saksakeelse väljaande eessõnas ka ise esile.6 1990ndate põlvkonna ajaloolasena kasutas Brüggemann võimalust külastada Vene arhiive ja leitut oma doktoritöös rakendada – praegustes oludes on see enamikule uurijatele keerukas, kui mitte võimatu ülesanne. Autor on tänuväärselt jätnud kärpimata probleemistiku ja võimalike uurimisperspektiivide tutvustamise. Laiema lugejaskonna tarvis võinuks ehk selgemalt sõnastada Brüggemanni meetodi „dekompositoorne topeltperspektiiv“ (lk 21, saksakeelses välja­andes „dekompositorischen Verfahrens mit einer doppelten Perspektive“, lk 25). Tõsi küll, meetodi sisu ei jäta autor lugejatele saladuseks.

    Tulenevalt uurimismeetodist on raamat pärast sissejuhatust jaotatud kaheks suuremaks osaks. Ühes on käsitletud kahe peatüki raames Eesti Vabariigi iseseisvusvõitlust 1918. aasta novembrist 1919. aasta juulini ja teises (see on sadakond lehekülge mahukam) Vene kodusõja Petrogradi rinnet sama aasta maist 1920. aasta veebruarini. Töö mahukaimas viiendas peatükis on vaatluse all Petrogradi nimel peetud võitlus. Seitse peatükki (sh järeldusi pakkuv „Lõppvaatlusi“) on liigendatud alapeatükkideks, et lugeja saaks küllaltki kompleksses temaatikas paremini orienteeruda. Kogu teoses on siiski läbivalt kajastatud sõjalis-poliitilise ja diplomaatilise „mängu“ eri poolte tegevust: ühed (Eesti Vabariik ja enamlased) tegutsevad oma verivärske riigi hingeshoidmise, teised (Vene valged) lagunenud impeeriumi kokkulappimise või Antanti puhul oma mõjuvõimu teostamise nimel. Millised käigud olid nutikad ja millised läbi­kukkumisele määratud (näiteks Loode­valitsuse asutamine lk 253–273), saab lugeja juba ise raamatut sirvides täpsemalt järele vaadata.

    1990ndate põlvkonna ajaloolasena kasutas Brüggemann võimalust külastada Vene arhiive ja leitut oma doktoritöös rakendada – praegustes oludes on see enamikule uurijatele keerukas, kui mitte võimatu ülesanne.

    Pisiasjade kallal võiks ju norida, kuid ühe või teise aspekti mainimine on rohkem maitseasi. Nii võib küsida, kas 1919. aasta jaanuari alguses peetud murdelahinguid võinuks siis vähemalt ühe lausega mainida või algas puna­vägede Eesti pinnalt väljasurumine vaid ülem­juhataja Laidoneri taktikepi viibutuse järel (lk 75). Kõike ei jõua paraku ka mahukaimas teoses käsitleda, kuid mõned võtmekohad tekitavad küsimusi. Õigupoolest olid Eesti Vabariigi sise­poliitilised ja Vene valgete suhete telgi­tagused veelgi keerukamad, kui aimdub kõnealusest teosest. Brüggemann peatub Asutava Kogu esimesel töö­istungil 1919. aasta 24. aprillil, mil oli päevakorras rahu sõlmimine Nõukogude Venemaaga. Kui sotsiaaldemokraatide nimel kõnelenud Karl Ast ei soovinud rahu iga hinnaga, siis sotsiaalrevolutsionääride (esseeride) nimel rääkinud Hans Kruus oli teisel seisukohal. Tööerakonda esindanud Julius Seljamaa hinnangul läinuks ühepoolne rahu Eestile kalliks maksma (lk 97). Olukord oli veelgi keeru­kam. Kui enamlased oleksid soovinud tol hetkel tõsisemalt rahu propageerida – selleni jõudsid nad süvendatult alles sama aasta suvel –, siis sattunuksid nad esseeridega tõsisesse konkurentsi. Sotsiaaldemokraadid olid ka Vene valgete abistamise vastu ja soovisid võimaluse korral nii rahu kui ka neutraliteeti.

    Samuti oleksin tahtnud raamatust lugeda märksa enam Vene valgete seoste kohta Saksamaaga. Brüggemann avab küll põhjalikult nn Neidhardti afääri (lk 232–238), kuid suhted Eesti Vabariigi, selle sõjalise juhtkonna ja Vene valgete vahel halvenesid 1919. aasta juunist veelgi. Eestlaste luure oli teadlik Vene valgete salajasest suhtlusest Saksa ringkondadega ja suhted läksid nii teravaks, et 2. juulil peeti kinni Loodearmee juhataja kindral Aleksandr Rodzjanko isiklik käskjalg, augusti alguseks paljastati Loodearmee vastuluureaparaat jne. Küsimusi tekitavad samuti mõned Brüggemanni lõppjäreldused, näiteks hinnang, et „1919. aasta kevadel saabus veendumus, et Veebruarirevolutsiooni ideaale suudetakse teostada ka rahvusriiklikes raamides“ (lk 426). Kas Veebruarirevolutsiooni ideaalideks polnud mitte demokraatlikud vabadused – nende hulgas on esikohal võrdne kohtlemine rahvusest ja poliitilisest ilmavaatest hoolimata ning samuti kodanikuvabadused –, mis sõja oludes ka verinoores Eesti Vabariigis paratamatult ohvriks toodi? Või siis Brüggemanni seisukoht, et Eesti sõjavägi oli Tartu rahukõneluste ajal „kõrgelt motiveeritud“ (lk 428). Kas ikka oli? Sõjatüdimus (või sõjaväsimus) polnud selleks ajaks kuhugi kadunud, vaid vastupidi – hoopis kasvanud. Võib-olla oli sõjavägi ühel või teisel põhjusel hoopis hästi distsiplineeritud?

    Tavainimese perspektiivi see raamat ei paku ja nagu Brüggemann ise osutab, ootab ta jätkuvalt uurijatelt Vabadussõja sotsiaalajaloo kirjutamist (lk 22) – ülesanne, mida on kergem püstitada, kui viia soovitatud kujul ellu. Üldmuljelt on raamat põhjalikkusega koostatud ja paneb lugeja kaasa mõtlema, olles kõrvalseisja pilgu tõttu seda enam põnev. Mahukas teos on varustatud registriga, mis on alati tänuväärne lisandus. Raamat on kirjutatud ladusas ja isegi nauditavas stiilis. Kuna algne tekst on doktoritöö, ei esita autor ainuüksi tõsikindlaid seisu­kohti, vaid julgeb pidevalt õhku jätta mitmeid küsimusi. On kena, et seda ei ole eestindatud versioonist välja toimetatud.

    1 Vt Ralph Tuchtenhagen, Karsten Brüggemann, Tallinna ajalugu. Varrak, 2013; Norbert Angermann, Karsten Brüggemann, Baltimaade ajalugu. Varrak, 2020.

    2 Karsten Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des „Einen und Unteilbaren Russland“. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920). Juhendajad Norbert Angermann ja Nikolaus Katzeri. Hamburgi ülikool, 1999.

    3 Reigo Rosenthal, Kord ja kohus. Eesti sõjaväe juhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas. Argo, 2019.

    4 Vabadussõja mitu palet: sõda ja ühiskond aastatel 1918–1920. Rahvusarhiivi toimetised, nr  3 (34). Rahvusarhiiv, 2019.

    5 Vt Сергей Кочегаров, Военно-политические аспекты становления независимого Эстонского государства (1917-1920 годы). Диссертация. Научный руководитель профессор В. В. Михайлов. Санкт-Петербург 2018, Федеральное государственное автономное образовательное учреждение высшего образования «Санкт-Петербургский государственный университет аэрокосмического приборостроения».

    6 Karsten Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des „Einen und Unteilbaren Russland“. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920. Harrassowitz Verlag, Wiesbaden 2002, lk 13.

  • Tehisliha teenib tehnokapitalismi, mitte loomade huve

    KADRI AAVIK, KADRI TAPERSON

    Olles põhjustanud kliimakriisi ja seistes silmitsi selle tagajärgedega otsib inimkond nüüd kiireid ja efektiivseid lahendusi, mis aitaksid liikuda jätku­suutlikuma eluviisi poole. On teada, et loomakasvatus põhjustab 14,5%1 kuni koguni 51%2 kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest ja aastaks 2050 ennustatakse selle kahekordistumist.3

    Ühe populaarse lahendusena loomade tarbimisega seotud eetilistele ja keskkonnaprobleemidele nähakse üleminekut tehislihale. Tehisliha (kasutusel on ka nimetused kunstliha, labori­liha, kultiveeritud liha) all peetakse silmas eelkõige liha, mis on toodetud loomsetest rakkudest.4 Seega ei ole tehisliha näol tegu juba ammu kaubandusvõrgus saadaolevate taimsete liha alternatiividega.

    Esmapilgul tundub tehisliha atraktiivse võimalusena, kuna lubab jätkata loomade tarbimist, aga ilma sellega kaasnevate eetiliste ja ökoloogiliste tagajärgedeta. Ka Eestis on tehisliha hiljuti riiklikul tasandil toetust leidnud: riigikogu juures asuv sõltumatu mõttekoda Arenguseire Keskus näeb selle tootmist Eestile tähtsa majandusliku võimalusena.5

    Tehisliha idee ja arengud selles vallas ütlevad nii mõndagi selle kohta, kes me inimestena oleme, millised on meie tulevikuvisioonid ning mida teised loomad ja nendega kooseksisteerimine meie jaoks tähendavad. Vastukaaluks valdavalt tehnooptimistlikele tehisliha käsitlustele peavoolumeedias, vaatleme järgnevalt tehisliha küsimust ja selle hiljutisi arenguid kriitiliselt, lähtudes peamiselt loomaõiguslikust ja sotsiaalse õigluse perspektiividest.

    Pidurdunud revolutsioon?

    Maailma esimene tehislihast (täpsemalt, lehma rakkudest) burger valmis juba kümme aastat tagasi 2013. aastal ja maksis 325 000 dollarit. Tol ajal domineerisid (tehno)optimistlikud hinnangud, mille kohaselt saab tehisliha peagi laialdaselt ja taskukohaselt kättesaadavaks ning asendab järk-järgult „päris“ liha, kaotades seeläbi vajaduse loomade ekspluateerimiseks ja tapmiseks inimese toiduks.6 Paraku ei ole 2023. aastaks selles vallas oodatud revolutsiooni toimunud: laboriliha on jäänud tarbijatele kättesaamatuks, kuna ei ole välja arendatud tehnoloogiat ja infrastruktuuri, mis võimaldaks seda laialdaselt ja tapetud loomade lihaga sarnase või odavama hinna eest toota.7 Ometigi on sellesse tehnoloogiasse nüüdseks tehtud juba üle kolme miljardi dollari ulatuses investeeringuid, kuid loodetud paradigmamuutus toidutootmises ja tarbimisharjumustes on jäänud toimumata.8 Seega ei saa seniste arengute valguses loota, et laboriliha asendab konventsionaalse lihatootmise või vähemalt mitte kliimamuutuse leevendamiseks vajaliku kiirusega.

    Tehisliha masstootmisest

    Selleks, et toota laboriliha hulgal, mis rahuldab inimkonna praegusi soove ja vajadusi, on vajalik tehnoloogia ja tootmiskomplekside massiline skaleerimine. Praegu puuduvad veenvad tõendid selle kohta, kas laboriliha on võimalik massiliselt ja odavalt toota. Pigem osutavad senised kogemused, et see on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu ülesanne.9

    Vaatamata näilisele progressikuvandile on tehisliha utoopia kantud piiratud kujutlusvõimest. See lähtub eeldusest ja ka edendab arusaama, et inimene peaks jätkama loomade tarbimist, kui mitte enam tapetud tundevõimeliste indiviidide kehasid, siis vähemalt nende rakke ja kudesid.

    Kuigi laboriliha tootmist ja lõpp-produkti peetakse tavapärasest lihatootmisest ja lihast tervislikumaks (tehislihas on võimalik reguleerida rasvaprotsenti jne), ei tähenda see, et tehisliha on haigustekitajatest puutumata.10 Kuna rakukultuuril pole immuunsüsteemi, tähendab see, et viirused ja bakterid võivad rakke nakatada ning rakukultuuri sattunud bakterid kasvavad kiiremini kui tehisliha rakud. Seega on tarvis äärmiselt steriilset kasvukeskkonda, mis muudab tehisliha tootmise kulukaks. Keeruline või isegi võimatu on ehitada suuri tootmiskomplekse ja hoida neid täiesti steriilsena.11

    Masstootmise edukuse määrab ka see, kas tehisliha osutub tarbijate seas populaarseks, mis on aga kaheldav. Paratamatult võrdlevad tarbijad tehisliha saadaolevate lihatoodetega, mida on väga palju ja erinevaid, nii tekstuurilt kui maitseomadustelt jne, kuna need on valmistatud eri liiki loomade erinevatest kehaosadest.12 Seejuures on fookus olnud laborilihal kui päris liha asendusel, kuid tähelepanuta on jäänud muna ja lehmapiima asendamine – loomsed võetused, mille järgi on endiselt suur nõudlus. On vähetõenäoline, et lähitulevikus suudetakse neid tehistingimustes arendada.

    Tehisliha eetilisusest

    Pealtnäha lähtub tehisliha idee loomaõiguslikest kaalutlustest või vähemalt toetab neid. Paljude tehisliha pooldajate meelest lahendab tehisliha loomade tarbimisega seotud eetilised probleemid, kuna enam ei vangistata ega tapeta tundevõimelisi olendeid. Seetõttu on seda ka nimetatud „puhtaks“ lihaks. Siiski ei saa seda vähemalt praegu tehisliha kohta väita, kuna endiselt pole leitud taimset alternatiivi tapetud vasikalootest tehtud seerumile, mida tehisliha kasvuvedeliku tootmiseks kasutatakse. Seega hõlmab tehisliha tootmine praegu veel loomade ekspluateerimist, ehkki vähenenud mahus.

    Ka sümboolsel tasandil ei eemaldu tehisliha kuidagi loomadest, kesksele kohale jääb loom, kelle rakkudest liha laboris toodetakse. Arendatakse ju spetsiifilisi loomalihaliike, millega tarbijad harjunud on. Kui küsimus oleks ainult kannatuste ja tapmise elimineerimises, võiksime ju laboris ka „eetilist“ inimliha toota, kuna ka see ei põhjustaks inimestele füüsilisi kannatusi. Ebamugavustunne, mida see mõte paljudes meist tõenäoliselt tekitab, osutabki probleemi tuumale – ka tehislihale üle minnes jääksid loomad inimeste tarbimisobjektideks.

    Eelkõige eetilistel põhjustel ei ole tehisliha tootmise pooldajatel oodata ka suuremat toetust ülemaailmselt loomaõigusliikumiselt, kuigi mõned eelkõige efektiivsest altruismist ja utilitaristlikest ideedest kantud loomade eestkoste organisatsioonid pooldavad tehisliha arendamist.13 Tähelepanuta on jäänud fakt, et inimesed kasutavad loomi ka paljudel muudel otstarvetel peale toidu, mida tehisliha arendamine ei peata. Tehisliha tootmine ei mõjuta neid loomi, keda kasvatatakse karusloomafarmides, nahatootmiseks või keda kasutatakse meelelahutustööstuses. Ehkki on juttu olnud ka kultiveeritud liha kasutamisest laborites loomkatseteks, siis seisab sellele suurele muutusele vastu hiigelkasumeid teeniv katseloomatööstus, mis naljalt leiba käest ära ei anna. Teiste sotsiaalse õigusluse liikumistega juba lahutamatult seotud loomaõigusliikumine ei saa toetada üldse kellegi ärakasutamist, eriti kui alternatiivid on olemas.

    Kas tehisliha on keskkonnasõbralik?

    Laboriliha arendajad ja pooldajad reklaamivad seda kui keskkonnasõbralikku alternatiivi. Kuigi laboriliha tootmiseks kulub vähem vett ja maad kui traditsioonilises loomakasvatuses, on endiselt ebaselge, kas ja kui palju energiatõhusam ja kliimasõbralikum tehisliha tootmine on. Kriitikud on märkinud, et selle ökoloogiline jalajälg võib olla isegi suurem kui tavapärasel lihatootmisel.14

    Laboris kasvatatud liharakud toituvad aminohapetest. Selleks, et tagada piisav hulk laboriliha, tuleb aminohapete tootmist maailmas märkimisväärselt suurendada ja ühe allikana võidakse toetuda sojavalgule, mida toodetakse maailmas juba praegu enamasti farmiloomade söödaks ning see toob kaasa suure keskkonnakahju ja tõukab tagant kliima muutumist.10

    Kelle huve tehisliha arendamine toetab?

    Tehisliha ja selle potentsiaali hindamisel on oluline küsida: kui tehisliha ei toeta loomade huve, siis kelle omi? Arvestades laboriliha tehnoloogia ja -tööstuse seniseid arenguid, sobitub tehisliha nagu valatult tehnokapitalistlikku süsteemi15 ja edendab seda.

    Tehisliha arendamise valdkonnas liigub erakordselt palju raha.8 Senised investeeringud sellesse tööstusse on eelkõige rikastanud väheseid biotehnoloogia idufirmade eestvedajaid ja riskikapitaliste.6 Seejuures koondub kõrgtehnoloogiline laboriliha tootmine suurkorporatsioonide kätte ja toidutootmine eemaldub eelkõige vaesematest kogukondadest, kellel pole juurdepääsu nendele tehnoloogiatele16 ega ka toodetele. Samal ajal on tehisliha arendamisel juba mõeldud ka jõukate tarbijate nišimaitse rahuldamisele, juba praegu on tootevalikus või arendamisel „eksootilised“ tiigriliha­steigid ja mammuti­lihapallid.17

    Laboriliha idee ja katsed seda teostada on soolistatud. Täpsemalt, tehisliha arendamine on lääne elitaarsete ärimeeste pärusmaa ja teenib eelkõige nende huve. Laboriliha tööstust veavad eest ja investeerivad peamiselt privilegeeritud valged lääne mehed ning nende tegevus laboriliha arendamisel peegeldab ja taasloob problemaatilisi maskuliinsuse ideaale. Rahvusvahelist ettevõtlus- ja ärieliiti veavad mehed, kes esindavad ökomodernse maskuliinsuse ideaale.18 Kuigi näiliselt püüeldakse keskkonnasäästlike tehnoloogiliste lahenduste poole, on need kantud tehnooptimismist ja maskuliinsest ratsionaalsusest ning pakuvad vaid pinnapealseid kõrgtehnoloogilisi lahendusi (technofixes) peamistele probleemidele, heaks näiteks on Elon Musk ja tema tegevus. Tehno- ja ärimaskuliinsuse keskmes on maskuliinse kangelaslikkuse ülistamine, hüperindividualism ja riskide võtmine.19 Laboriliha arendamine hõlmab märkimisväärset riskide võtmist, nii riskantsete investeeringute tegemise kui tehnoloogia ja infrastruktuuri arendamise näol, mille edukus on kõike muud kui garanteeritud.10

    Ökomodernne tehnomaskuliinsus vastandub loomaõiguslikule ja ökofeministlikule mõtteviisile ning feministlikust hoolivuseetikast kantud lahendustele, mis püüavad esile tõsta rõhutud olendite ja kogukondade vaatepunke, kollektiivset ja rohujuuretasandi tegutsemist, kapitalismikriitikat, ekspluateerimise lõpetamist ning probleemide juurpõhjustega tegelemist, milleks on näiteks sotsiaalsed hierarhiad ja ebavõrdsus ning looduse ja loomade üle domineerimine.

    Eetilisemate ja jätku­suutlikumate alternatiivide poole­

    Ülalpool käsitletud probleemid tõstatavad eetilisi ja praktilisi küsimusi selle kohta, kas ja kui palju inimkonna rahalisi vahendeid, energiat ja aega peaks kulutama tehisliha arendamiseks, selle asemel et näiteks suunata vahendid veganaktivismi edendamisse, mis püüab loomsete toodete tarbimise täielikult lõpetada ja suunata inimesed tarbima olemasolevaid taimseid valke.6

    Vaatamata näilisele progressikuvandile on tehisliha utoopia kantud piiratud kujutlusvõimest. See lähtub eeldusest ja ka edendab arusaama, et inimene peaks jätkama loomade tarbimist, kui mitte enam tapetud tundevõimeliste indiviidide kehasid, siis vähemalt nende rakke ja kudesid. Seega, tehisliha ei paku alternatiivi praegusele inimeste ja loomade vahelisele ekspluateerivale suhtele ega aita lahendada toidu tootmises ja tarbimises peituvaid sotsiaalse ebavõrdsuse probleeme, vaid vastupidi, hoopis süvendab neid.

    Tehisliha asemel võiksime arendada juba olemasolevaid lahendusi, mis arvestaksid nii keskkondlike, eetiliste kui ka sotsiaalse võrdsusega seotud aspektidega. Kõiki vajalikke aminohappeid sisaldavad taimsed valgud on inimese toidulaual juba ammu olemas. Näiteks võiks edendada lihtsate ja odavate taimsete valguallikate (sh herned, läätsed) kohalikku mahetootmist, lähtuvalt sellest, millistel on kõige väiksem ökoloogiline jalajälg ja mis sobiksid kohalikku kliimasse. Jätkusuutlik toit peab ühendama vähemalt järgmisi aspekte: olema võimalikult loomaeetiline, keskkonnasõbralik, tervislik, taskukohane kõigile tarbijatele ja edendama õiglasi töösuhteid toidutootmises.

    1 Henning Steinfeld, Pierre Gerber, Tom Wassenaar, Vincent Castel, Mauricio Rosales, Cees de Haan, Livestock’s long shadow: Environmental issues and options. Food and Agriculture Organization 2006.

    2 Robert Goodland, Jeff Anhang, Livestock and climate change: What if the key actors in climate change are cows, pigs, and chicken? World Watch 2009.

    3 Danielle Nierenberg, Gowri Koneswaran, Global farm animal production and global warming: Impacting and mitigating climate change. – Environmental Health Perspectives 2008, 116(5), lk 578–582.

    4 Vt ka Kadri Aavik, Kas laboriliha on mõistlik ja eetiline lahendus inimkonna toitmisele tulevikus? – Sirp 26. X 2018.

    5 Kunstliha ja muud liha alternatiivid: hetkeseis ja väljavaated. Arenguseire Keskus 2023.

    6 Elan Abrell, The Empty Promises of Cultured Meat. Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good It Promises, the Harm it Does. Critical Essays on Effective Altruism. Oxford University Press 2023, lk 149–159.

    7 Samas.

    8 Samas. Vt ka Matt Reynolds, Joe Fassler, Insiders Reveal Major Problems at Lab-Grown-Meat Startup Upside Foods. – Wired 15. IX 2023.

    9 Samas.

    10 Joe Fassler, Lab-Grown Meat Is Supposed to Be Inevitable. The Science Tells a Different Story. – Counter 22. IX 2021.

    11 Samas.

    12 Sghaier Chriki, Jean-François Hocquette, The myth of cultured meat: a review. – Frontiers in nutrition 2020, 7, 7.

    13 Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good It Promises, the Harm it Does. Critical Essays on Effective Altruism. Oxford University Press 2023.

    14 Derrick Risner, Yoonbin Kim, Cuong Nguyen, Justin B. Siegel, Edward S. Spang, Environmental impacts of cultured meat: A cradle-to-gate life cycle assessment. – bioRxiv 2023. Preprint.

    15 Luiz Suarez-Villa, Technocapitalism: A critical perspective on technological innovation and corporatism. Temple University Press 2012.

    16 John Miller, In Vitro Meat: Power, Authenticity and Vegetarianism. – Journal for Critical Animal Studies 2012 10(4), lk 41–63.

    17 Jude Whiley, The bizarre new frontier for cell-cultivated meat: Lion burgers, tiger steaks, and mammoth meatballs. – Vox 24. IX 2023.

    18 Martin Hultman, Paul M. Pulé, Ecological masculinities: Theoretical foundations and practical guidance. Routledge 2018.

    19 Ulf Mellström, Dag Balkmar, Anne-Charlott Callerstig, Tracing the superheroes of our time. Contemporary and emergent masculinities in tech entrepreneurship. Jeff Hearn, Kadri Aavik, David L. Collinson, Anika Thym (toim), Routledge Handbook on Men, Masculinities and Organizations Theories, Practices and Futures of Organizing. Routledge 2023, lk 417–429.

  • Andmelühiskond. Tähelepanuoreoolid hariduses

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

    Mõelge oma viimasele mälestusele koolist, klassiruumist ja toolidel nihelevatest rüblikutest. Kes seab laual asju korda, kes vaatab veel enne koolitunni algust igatsevalt aknast välja, sest õuest kõlavad klassi ikkest ajutiselt vabastatud kaaslaste kilked. Ainetundi segavaid faktoreid, sealhulgas nii hääli, objekte, inimesi kui ka uitmõtteid, on kahtlemata palju.

    Nüüd kujutage ette sama olukorda, kuid lisage iga õpilase laubale, kuhugi silmade ja pealae vahele, ulmefilmi sobiv peavõru. Võib-olla lihtsustab ettekujutamist mõni hiljutine isiklik või vahendatud kokkupuude virtuaalreaalsusprillide või -peakomplektidega. Jutuks tuleva tehnoloogilise peavõru puhul on tegemist märksa elegantsema ja tagasihoidlikuma seadmega. Kujutluspilt ette manatud, tekib paratamatult küsimus, milleks õpilaste küljes selline atribuutika. Vastus on lihtne: elektroentsefalograafia (EEG) anduritel töötavad peavõrud võeti ühes Hiina Rahvavabariigi põhikoolis eksperimentaalkorras kasutusele õpetajate töö hõlbustamiseks, kuna need aitavad mõõta õpilaste tunnis kaasatöötamist ja keskendumist.1

    Elektroentsefalograafia anduritel töötavad keskendumist mõõtvad peavõrud võeti eksperimentaalkorras kasutusele ühes Hiina Rahvavabariigi põhikoolis õpetajate töö hõlbustamiseks.

    Õpilaste ajulaineid lugevad tehispeavõrud toimisid valgusfoori põhimõttel: kui peavõru keskosas paiknev indikaatortuluke oli punane, näitas see, et õpilane on õppimisele keskendunud ja töötab pingsalt kaasa; kui tuluke oli kollane, siis jättis õpilase keskendumine soovida, ning kui põles sinine tuli, võis eeldada, et kaasatöötamist ei toimu, õpilase aju on lõõgastusseisundis. Peavõrude toimimisloogikat teades võiks seega eeldada, et punane tuli peavõrul põleb juhul, kui õpilane maadleb võimatuna näiva matemaatikaülesandega, ning sinine hetkel, mil aju­gümnastika vaibub ja mõtted lemmikjuutuuberi viimases postituses nähtule eksivad. Ometi võivad inimesed pingsalt keskenduda väga mitmesugustele tegevustele ja mõtteobjektidele, seega pole üheselt kindel, kas näiliselt matemaatikaülesannet seediv õpilane ka tegelikult oma peas arve kokku lööb, sest sama hästi võib ta mõelda, kuidas koju pääsedes pooleli jäänud arvutimängus järgimise tasemeni jõuda. Seega on juba eos kaheldav, milleks või millise tõhususega neid tähelepanuoreoole üldse kasutada kõlbab.

    Jälgimisühiskonnas on riik ka vannitoas kaasas

    Olgugi et paljudes riikides on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud huvi neuro­tehnoloogiate kasutamise vastu haridussektoris, on eelnimetatud juhtum laiema avalikkuse huviorbiiti jõudnutest üks märkimisväärsemaid. Ilmselt ei imesta enamik lugejaist selle üle, et õpilaste ajulaineid seiravad peavõrud võeti kasutusele just jälgimisühis­konnana kurikuulsaks saanud Hiina Rahvavabariigis, sest eks ole ju Hiina üksikisiku eraelu täielikult läbistav tehno­loogiataristu hästi tuntud.

    Üks jälgimisühiskonna näiteid on ka Hiinas kehtiv nn ühiskondliku usaldusväärsuse süsteem, mis annab kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil isikutele hinnanguid nende (veebi)käitumise järgi. Teadupärast toimib Hiinas näo­tuvastuskaamerate võrgustik, mis jälgib isikute tegutsemist avalikus ruumis, ning tugev veebitsensuur, mille eesmärk on leida ja valdavast diskursusest eemaldada valitsuse ideoloogiaga vastuolus olevaid väljaütlemisi. Mida rohkem teab valitsus oma kodanike tegevuse kohta, seda paremini on võimalik kehtestada sotsiaalset kontrolli. Inimeste jälgimist võimaldavad tehnoloogiad on vesi autoritaarse riigikorra ametnike veskile. Teisi­sõnu, sina elad riigis sama palju, kui riik sinus. Seejuures ei ole siin tegemist poeetilise sõnakõlksuga riigi „südames kandmisest“ – silmas on peetud seda, et riik võib soovi korral sinuga ka vannitoas kaasas käia.

    Teiseks, Hiina laste ja noorte puhul on välja kujunenud müüt, mille kohaselt on Hiinast pärit õpilased vähem loovad kui „vabas Lääne keskkonnas“ üles kasvanud inimesed. Arvestades Hiina karmi eksamisüsteemi ja erakordset pinget, millega õpilastel pere ja ühiskonna pahameele vältimiseks silmitsi tuleb seista, pole ebamõistlik eeldada, et esmapilgul masinlikuma mõtlemise tagant paistavad just autoritaarse ühiskonnakorralduse kõrvad. Lenora Chu on oma raamatus „Väiksed sõdurid. Ameerika poiss, Hiina kool ja üleilmne võidujooks“ („Little soldiers: An American boy, a Chinese school, and the global race to achieve“, Harper, 2017) tabavalt kirjeldanud sotsiaalset šokki, mille osaliseks saavad Lääne elukorraldusega harjunud inimesed esmasel elulisel kokkupuutel Hiina haridussüsteemiga. Kuigi esialgu ei tundu range distsipliini nõue üldse negatiivsena, ilmnevad selle kõrval totalitaarse süsteemi aspektid, näiteks kogupereharidus, mille kehastuseks ja ideoloogiliseks juhtfiguuriks on algklassiõpilane, kes tulihingeliselt koolipingis tublidust üles näitab ja võib distsiplinaarmärkusi teha ka oma vanematele.

    Vabamasse – ehk ajuti liiga vabasse? – Lääne keskkonda maandudes taolised erisused aga taanduvad ja inimese loovam külg pääseb esile. Viimati nimetatust koorubki Lääne demokraatliku ja Hiina autoritaarse haridussüsteemi paradoksaalne vastuolu. Ühest küljest siunatakse Läänes siin lokkavat üle­määrast vabadust, distsipliini puudumist ning loov- ja vabamõtlemise rõhutamist viisil, millega kaasneb tulemustele keskendumise ja teadmiste kontrolli hääbumine – sest on ju PISA testi tulemused pühad ning Hiina õpilastel läheb neis silmapaistvalt hästi. Teisest küljest vaevab Hiina süsteemi loovuse toetamise puudumine ning uuendusliku mõtlemisviisi vähesus, mille tagajärjeks on puudujäägid teadmusmajandusele liikumises ja konkurentsieelise kaotamine Läänega peetavas igaveses võitluses. Keeruline on ette kujutada, kuidas saab ühe käega suurendada loovuse ja vabamõtlemise osakaalu, mis võib kokkuvõttes viia majandust rikastavate uuenduslike ideedeni, ning teisega tagada jätkuv, kõikehõlmav kontroll riigis elavate inimeste ideoloogiliste veendumuste üle. Seega määrab areneva inimese käitumise ja teadmistepagasi just süsteem, milles nad võrsuvad, mitte aga ühes või teises maailma paigas sündimise fakt.

    Viimase tõigana, enne kui naaseme tähelepanupeavõrude ühiskondliku tähenduse juurde ja püüame avada andmestunud ühiskonna tehnoloogilise krabikäigu tuumprobleemi, tuleb mainida asjaolu, et Lääne demokraatias tekkinud furoor ajulaineid mõõtvate peavõrude eksperimendile vett peale ei tõmmanud. Pahameeletorm sai alguse hoopis Hiina lapsevanematest, kes leidsid resoluutselt, et nende „lapsed on inimesed, mitte loomad, keda taolisel viisil „aretama“ peab“.2

    Topeltmoraal ja jubejälgimine

    Wall Street Journali juhtumikajastusele jäetud YouTube’i kommentaaride (N = 10 796) analüüsist nähtus, et neurotehnoloogiate kasutust hariduses iseloomustab vänge topeltmoraal: kui sellist laadi juhtumid leiavad aset Hiinas või mõnes muus autoritaarses keskkonnas, võib mürki võtta, et Lääne rahvas peab taolist teguviisi vaimse vangla kehtestamiseks ja robotite koolitamiseks. Kui samalaadseid tehnoloogilisi lahendusi hakatakse rakendama mõnes demokraatlikus riigis, leitakse, et tegemist on haridusinnovatsiooniga.

    Eeltoodud juhtumi õpetlik moment seisneb selles, et nii hariduse kui ka muude eluvaldkondade süvenevas andmenäljas tuleb äärmise kriitilisusega suhtuda „innovatsiooni“ eestvedajate ja toetajate sõnavõttudesse ning märkimisväärselt enam tähelepanu pöörata tegevuste olemusele. Vastasel juhul liigume kõik, ka Eesti õpilased ja elanikud, kiidusõnade saatel nn jubejälgimise (ingl doom-monitoring) rüppe. Jubejälgimiseks võib nimetada inimtegevuse suuresti sihitut ja eraelu puutumatust riivavat jälgimist, mille patoloogiliselt kehvasti määratletud eesmärgiks on mõne „peatselt saabuva, kuid konkreetselt täpsustamata“ halva sündmuse ennetamine.3 Näiteks painav laste jälgimine selleks, et teada saada, kas nad ikka keskenduvad koolitunnis „millelegi“ või mõtlevad hetkeks aknast välja kiigates omi – ja matemaatikaülesande lahendamisega võrreldes mitte kuidagi vähemtähtsaid mõtteid. Kuigi poleks teada, millele laps täpselt keskendus, kui tuluke punasena püsis, oleks vähemalt teada, et keskenduti. Ja kui meile on üksikasjalikult teada nii iga keskendumisjuhtum kui ka uitmõtte hetk, siis on võimalik ehk midagi halba ära hoida. Mis see halb täpsemini on, seda ei tea – aga kindlasti tuleb seda ennetada.

    Kristjan Kikerpill on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoõiguse ja digisotsioloogia lektor.

    Andra Siibak on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor.

    1 Crystal Tai, How China Is Using Artificial Intelligence in Classrooms. – Wall Street Journal 1. X 2019.

    Wall Street Journali videolugu hariduseksperimendist 

    2 Jane Li, A “brain-reading” headband for students is too much even for Chinese parents. – Quartz 5. XI 2019.

    3 Kristjan Kikerpill, Andra Siibak, Schools engaged in doom-monitoring students’ online interactions and content creation: An analysis of dominant media discourses. – Child and Adolescent Mental Health 2023, 28 (1), lk 76–82.

  • Nutiga või nutita

    KARIN TÄHT

    Viimasel aastakümnel on nutitelefon saanud elu lahutamatuks osaks. Oleme harjunud, et ninapidi nutitelefonis on nii lapsed, nende vanemad kui ka vanavanemad. Me ei imesta, kui vastu sõidab jalgrattur, kes samal ajal sõrmitseb telefoni. Me oleme harjunud, et sõbrad kontrollivad telefonis toimuvat ka siis, kui meiega vestlevad, et õpilased suhtlevad omavahel erinevate rakenduste abil ka õppetöö ajal, et elu rõõmsamad ja kurvemad sündmused võivad saada ühismeedia sisuks vahetult toimumise hetkel.

    Kas ja kuivõrd võib nutitelefoni, interneti ja ühismeedia liigne tarbimine kahjulik olla? Miks on nii raske pilku tõsta telefonilt, miks lapsi ja noori nii väga ekraani taha tõmbab? Millised on kriteeriumid, mille põhjal saab väita, et inimene on nutitelefonist sõltuvuses?

    Kui palju on liiga palju?

    Nutisõltuvusest räägitakse tihti ja sellega peetakse silmas asjaolu, et inimene kasutab nutitelefoni ülemäära palju. Ta ei suuda nutivahendist eemal olla ka reaaleluliste toimingute ajal, teisteks tegevusteks mõeldud aeg kulub tihtipeale nutitelefoni sõrmitsemisele jne. Iseäranis märkame liigset nutitelefoni kasutamist laste ja noorukite puhul. Põlvkonnal, kes ei mäleta aega, mil nutitelefone veel polnud, on justkui möödapääsmatu vajadus ikka ja jälle midagi internetist otsida, eri suhtluskanalitest saabunud sõnumitele vastata või lihtsalt ühismeedia lehekülgi kerida.

    Millal saab öelda, et tegu on sõltuvusega? Kliiniliste psühholoogide ja psühhiaatrite jaoks on sõltuvus konkreetne termin: selleks et öelda, et (noorel) inimesel on nutisõltuvus ehk sõltuvus oma nutitelefonist, peaksid diagnostilistes käsiraamatutes olema paigas kriteeriumid, mille põhjal saaks otsustada, kui tõsise probleemiga on tegu. Nutisõltuvust diagnostilistes käsiraamatutes seni defineeritud ei ole.

    Nutisõltuvusele võib-olla kõige lähem sõltuvuse vorm käsiraamatutes on internetimängurlus. Selle sõltuvuse diagnostiliste kriteeriumide hulgas on näiteks kinnisidee interneti mängudest ja võõrutusnähud, kui inimene ei saa mängida. Nagu muudegi sõltuvuste puhul kulutab inimene üha rohkem aega oma sõltuvusega tegelemisele kuni selleni, et võib kaotada nii suhted kui ka töö. Kliiniline sõltuvuse diagnoos on tõsine ja sellega kaasneb üldiselt inimese igapäevaelu häiritus.

    Üks teooria, mis seletab nutitelefoni ülemäärase kasutamise võimalikke kahjulikke mõjusid, toob välja, et kui tähtsateks tegevusteks, nagu õppimine, raamatute lugemine, füüsiline aktiivsus jne, kuluv aeg pühendatakse nutitelefonile, jäetakse end ilma võimalusest arendada oma teadmisi, loovust, suhtlemisoskust ja kehalist osavust.

    Sõltuvuse mõiste on enamasti seotud eri ainete (näiteks alkohol, narkootikumid) kuritarvitamisega. On mingi substants, keemiline aine, millest isik on sõltuvuses. Mõnel juhul võib sõltuvus olla ka käitumuslik, nagu internetis mängimine, hasartmängude mängimine, aga räägitakse ka näiteks treeningu­sõltuvusest.

    Mis substants või tegevus tekitab sõltuvust aga nutitelefoni kasutamisel? Või siis pehmemalt väljendudes: mis meid paneb oma nutitelefoni liigselt kasutama? Natuke mõeldes saame aru, et nutitelefoni kasutamine on suuresti seotud interneti olemasoluga. Ilma internetita jäävad nutitelefonile alles vaid vähesed funktsioonid, mis võimaldavad siiski ennastunustavalt telefonis olevaid võrguvabu mänge mängida.

    Tasapisi on diagnostilistes käsi­raamatutes hakatud interneti kasutamisest sõltuvuses olemist defineerima. Nimelt on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) väljaantava vaimse tervise probleemide käsiraamatus juba ära toodud interneti ülemäärase tarbimise häire. Määratluse kohaselt on tegu interneti tarbimisega, millega kaasnevad füüsilised probleemid, näiteks kaela- ja peavalud, ning ka ärajäämanähud, näiteks depressiivsus ja ärevus, kui pole võimalik internetti kasutada.

    Internet tähendab juurdepääsu lõputule hulgale informatsioonile, piltidele, videotele. Suur kogus infot ja põnevad pildid, lisaks veel ühismeedias kogetav tähelepanu, need võivad vabalt olla substants, mis paneb ikka ja jälle nutitelefoni haarama. Need äratavad ajus motivatsioonikeskuse, mis töötab eelkõige dopamiinil. Dopamiin on aine, mida ajus juurde tekib, kui kogetakse midagi meeldivat ja rahuldust pakkuvat.

    Üks dopamiini toimetest sunnib meid meeldivana tundunud tegevust kordama (inimese kui liigi ellujäämise seisukohalt on oluline nii seksimine kui ka söömine, mõlemad soodustavad samuti ajus dopamiini teket). Kui tavapäraste tervislike tegevuste (nagu jalutamine looduses) toimel tekib dopamiini väikeses, kuid piisavalt stimuleerivas koguses, siis sõltuvuse tekkimisel mängib rolli olukord, kus dopamiini tulv ajju mingi aine või tegevuse toimel on palju suurem, mistõttu tahame seda kogeda veel ja veel. See on küll lihtsustav kokkuvõte sõltuvuse tekkimise mehhanismist, aga tähtis on mõelda nii, et ajus on olemas loomulikud mehhanismid selleks, et me rahuldust pakkuvaid tegevusi ikka ja jälle kordaksime. Mõnikord nii palju, et kahjustatud saavad teised vajalikud tegevused.

    Kui palju on liiga palju nutitelefoni kasutamist? Nutisõltuvuse kriteeriume ei ole ja ei ole ka ühest teadmist, kui palju on liiga palju. Tähtis kriteerium on see, kui inimene ise märkab, et nutitelefoni kasutamine võtab tema elust liiga palju aega, et kõikjal ja alati kättesaadav olla on väsitav ning et teised vajalikud asjad elus jäävad tegemata. Kui räägime lastest ja noortest, siis kindlasti on ohumärgid ärevus ja meeleolumuutused, kui puudub võimalus nutitelefoni kasutada. Samuti on ohumärk huvi puudumine reaalse suhtluse või õppetöö vastu, aga ka füüsilised kaebused, näiteks pea- ja kaelavalu, peaksid täiskasvanuid tähele­panelikuks tegema.

    Muidugi ei tohi unustada, et nutitelefoni kasutamine on kasulik ja mõneti isegi möödapääsmatu tegevus, nagu ka interneti kasutamine. Kui mõtleme sõltuvuse põhjustajatele, nagu alkohol või internetimängud, siis nendeta saab tavaelus suurepäraselt hakkama. Üks võimalus tegevuse kahjulikust mõjust pääseda on sellest lihtsalt loobuda. Nutitelefoni ja interneti kasutamisega on mõnevõrra teistsugused lood: nende kasutamine on eluliselt oluline.

    Mida toob kaasa liigne kasutamine?

    Teadusuuringutes on nutitelefoni ja interneti liigne kasutamine vaatluse all juba nende käitumiste tekkest alates. Üks uurimissuund on pühendatud arusaamisele, kas ja miks võiks see probleeme valmistada. Näiteks üks teooria, mis seletab nutitelefoni ülemäärase kasutamise võimalikke kahjulikke mõjusid, toob välja, et kui tähtsateks tegevusteks, nagu õppimine, raamatute lugemine, füüsiline aktiivsus jne, kuluv aeg pühendatakse nutitelefonile, jäetakse end ilma võimalusest arendada oma teadmisi, loovust, suhtlemisoskust ja kehalist osavust. Nii mõeldes on lihtne aru saada, et nutitelefoni ülemäärase kasutamine võib tuua ebasoovitavaid tagajärgi.

    Teadlased juhivad tähelepanu ka asjaolule, et laste ja noorte laialdasem nutitelefoni kasutamine on toimunud samaaegselt nende vaimse tervise halvenemisega, seega on uuritud, kuivõrd need kaks nähtust on omavahel seotud. Näiteks 2019. aastal avaldati uuring, mis võttis kokku 41 varasema teadusuuringu tulemused.1 Selle uuringu tegijad leidsid, et nutitelefoni liigne kasutamine on kasvav rahvatervise probleem. Nad järeldasid õpilaste ja üliõpilaste valimitel läbiviidud uuringute põhjal, et kõrgem tulemus problemaatilise nutitelefoni kasutamise skaalal oli seotud suurema riskiga depressiooni, ärevuse, stressi ja kehvema unekvaliteedi tekkimiseks. Siinkohal peab rõhutama, et uuring põhines enamasti läbilõikeuuringutel, mistõttu pole tegelikult võimalik öelda, kumba pidi õieti leitud seos kehtib. Kas need, kel on vaimse tervise probleeme, kasutavad rohkem nutiseadmeid või vastupidi, rohkem seadmeid kasutavad inimesed tunnevad end vaimse tervise mõttes ka halvemini?

    Teadusuuringutes on omaette koha leidnud ühismeedia tarbimise uurimine. Ka selles vallas on leitud, et need ühismeedia kasutajad, kes enda sõnul kasutavad seda meediumi rohkem kui teised, on suurema tõenäosusega ka haavatavamad vaimse tervise probleemidest. Ka need uuringud on olnud korrelatiivsed ega lahenda küsimust, kumb on enne, kas vaimse tervise probleem või ülemäärane ühismeedia tarbimine, vaid näitavad neid kahte nähtust seotuna. On ka uuritud, kas mõnel inimesel on ühismeedia ületarbimine lihtsam tekkima kui teistel. Näiteks on leitud, et inimesed, kes kipuvad eri situatsioonides rohkem muretsema (on neurootilisemad), võivad olla just need, kes kasutavad ühismeediat liiga palju. Paraku on neurootilisus ka vaimse tervise häirete riskifaktor, nii et tegu on omamoodi suletud ringiga.

    Isiksuse omadusi, nagu neurootilisus, uurivad psühholoogid arvavad, et inimese isiksuse omadused muutuvad elu jooksul vähe. Teisisõnu: inimesel endal on raske muuta seda, kui palju ta eri olukordades muretseb. Küll aga on vähemalt teoreetiliselt inimese enda valik, kui palju ja kas üldse ühismeediat tarbida.

    Ülemäärase interneti ja ühismeedia tarbimise riskirühmi on veelgi – noored, kel on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire, või noored, kes on teistest impulsiivsemad, võivad lihtsamini kaotada kontrolli oma käitumise üle ka digimaailmas. Teisalt on psühholoog Pärtel Poopuu oma artiklis välja toonud, et infost küllastunud nutiajastul elamine võib noorte keskendumisraskusi süvendada. 2

    Parajusprintsiip

    Kogu eelnev jutt ei ole kindlasti mõeldud nuti- ja internetikasutusest tondi maalimiseks. Arusaadavalt on kasulik nii töö, õppimise kui ka vaba aja veetmise mõttes olla erinevate digimaailma pakutavate võimalustega kursis ja neid oma hüvanguks kasutada. Ülemäärase kasutamise väljakujunemisel on suur roll ka nn kasulike tegevuste sagedasel kordamisel ning seeläbi kasutusharjumuse väljakujunemisel. Seega tuleb nutitelefoni kasutamisel püüda leida tasakaalu kasu ja kahju vahel.

    Mida see täpsemalt tähendab? Nutitelefonide ja ühismeedia kasutuse ning vaimse ja füüsilise tervise seoste uurimisel on leitud, et kehtib nn Kuldkihara printsiip. Mäletate seda tüdrukut, kes kolmest karust rääkivas muinasjutus maitses putru kolmest kausist? Ei soovinud ta liiga kuuma ega liiga külma putru, vaid valis selle kausi, kus puder oli parasjagu soe. See lähenemine näib kehtivat paljudes valdkondades paljude tegevuste puhul. Näiteks kognitiivses psühholoogias räägitakse ülesannetest, mis on lapse arengule parajad, mitte liiga rasked ega mitte liiga lihtsad. Ka nutitelefoni ja interneti kasutuse puhul võib rääkida parajast kasutusajast. Mitte liiga vähesest ega mitte liiga pikast ajast.

    Mõni aasta tagasi näitasime kolleegidega, et õpilased, kes kasutasid 15aastaselt koolipäeva jooksul ja ka pärast koolipäeva kodus internetti keskmiselt, said paremaid õpitulemusi kui need, kes kasutasid internetti väga vähe või ei kasutanud üldse, samuti olid keskmiste kasutajate tulemused paremad kui neil, kes kasutasid internetti liiga palju.3

    Kokkuvõttes võib öelda, et kalduvus kasutada oma nutitelefonis (ja muidugi ka teistes seadmetes) internetti liiga palju, on teadlaste jätkuv uurimisobjekt ning kliiniliste psühholoogide mureteema eriti laste ja noorte puhul. Põhjust selleks annavad tähelepanekud laste ja noorte nutitelefoni kasutusaja pikenemisest ning tõsiasi, et nende vaimse tervise halvenemine on toimunud samal ajal. Kui täiskasvanul on mure, et noor inimene ei saa enam oma nutiaja piiramisega hakkama, tasub mõelda, kas saadakse hakkama omal jõul või tuleks otsida abi spetsialistilt. Tähtis on mõista, et nutitelefoniga internetis surfamine on käitumine, mis võib tekitada sõltuvuselaadseid probleeme. Kindlasti on neid lihtsam ennetada kui hiljem tagajärgedega tegeleda.

    Nutitelefon on mõnevõrra erinev teistest digivahenditest, kuna see võimaldab väga privaatset kasutamist, sealhulgas ka uneajal või muude tähtsate tegevustega samaaegselt. Eraldi tähelepanu all on ühismeedia üle­määrane kasutamine, mille tingib ühismeedia ülesehitus: üks nende keskkondade arendajate eesmärke ongi, et seal veedetaks võimalikult palju aega. Öeldakse, et aeg on raha. Seda ütlust siinsele teemale kohandades võiks hoopis öelda, et aeg on energia, võimalus tegutseda ja hea enesetunne. Seega on tähtis jälgida, millele oma aega kulutame. Kas need tegevused tagavad meile hea enesetunde ja energia?

    Karin Täht on Tartu ülikooli psühhomeetria ja matemaatikahariduse kaasprofessor.

    1 Sei Yon Sohn, Philippa Rees, Bethany Wildridge, Nicola J. Kalk, Ben Carter, Prevalence of problematic smartphone usage and associated mental health outcomes amongst children and young people: a systematic review, meta-analysis and GRADE of the evidence. – BMC psychiatry 2019, 19 (1), lk 1–10.

    2 Psühholoog Pärtel Poopuu: keskendumisraskused ei ole ainult ATH-le iseloomulik probleem. – Tervisegeenius 29. IX 2023.

    3 Dmitri Rozgonjuk, Karin Täht, Kristjan Vassil, Internet use at and outside of school in relation to low-and high-stakes mathematics test scores across 3 years. – International Journal of STEM Education 2021, 8(1), lk 1–14.

  • ,

    Suvi

    MART KIVASTIK

    Unistus Hiiumaast sai lõpu juba enne suve algust, kuigi sinna oleks väga tahtnud minna, kuna samal ajal toimusid nii „Sõru jazz“ kui ka Tobiase festival. Mõlemad on mulle armsad. Tobias veel sellepärast, et tema tütar Silvi oli miskipärast mu vanatädi sõbratar, kes umbes viiskümmend aastat tagasi õpetas mind ja mu venda kada tegema. Ta oli väga lõbus tädi, kes alatasa kukkus kõnniteel, kuna Estonia harf rikkus ta jalad ära. Tollel harfil oli olnud väga raske pedaal, mis keeraski Silvi jalad tuksi. Aga see pidev kukkumine ta tuju ei rikkunud, ta tõusis püsti ja me läksime edasi, Elvasse ujuma ja mujale. Päike muudkui paistis. Hiiumaal lootsin ma mingit moodi tädi Silviga uuesti kohtuda, kuigi ta suri juba väga ammu kusagil New Yorgis. Inimene võib kaduda, aga ta on ju tegelikult alles.

    Hiiumaa jäi kahjuks ära, sest Sõru festival on nii popp, et piletid müüdi nädal enne üritust välja ja ega seal ei ole kuskil magada ka. Jahid on Sõrus väga populaarsed, veidi nagu Cannes’is või Nizzas. Neid on küll vähem ja nad on väiksemad, aga eks nad võtavad aastatega juurde. Eesti muusikasõprade võimalused ju aina kasvavad. Endal läheb jahiga keeruliseks, hoolimata äsjasest raamatukogude laenutustasude tõusust, nii palju nad ka ei tõuse. Vähemalt need jahid, mis mulle meeldiksid, käivad selgelt üle jõu. Üritan siis järgmisel juunil uuesti, Tobiast vist enam kohata ei õnnestu, aga „Sõru jazz“ jääb. Ja kogun jõudu.

    Sõru on suhteliselt suve alguse üritus, enne jaanipäeva, siis on tükk aega tühja maad, ja siis on Elva rokipäevad. Need magasin ma lihtsalt maha. Elvas esinesid seitsmekümnendate bändid, nagu Fix, Suuk, Ivo Linna ja teised, kes veel vähegi olemas on. Rosenfeld olla kohal olnud. Väga mage tunne on, et Elva festival vahele jäi, rokk hakkab välja surema, diidžeid teevad ilma, need mind ei huvita. Tahaks niipalju kui võimalik veel traati kuulata, kuni viimane vanamees alles on. Pärast seda jääb vaid Rolling Stones, kes äsja andis uue singli välja. Miski on igavene ka.

    „Augustibluus“ on (mulle) Eesti suveüritus number üks. Tollel on mitu head omadust. Piletid on mõistliku hinnaga ja nende eest saab mitu päeva erinevat muusikat, lossis, tänavatel, kohvikutes ja raudteejaamas, Eestist Mehhikoni. Haapsalu bluusi ainus häda on sama mis Hiiumaal, hotelli pole mõtet üritadagi. Ei tahaks kogu aeg rahast rääkida, aga toa hind algab kahesajast eurost. Alla ei anta, pigem seisavad tühjalt, selline eesti jonn. Õnneks on mu sõbra Indreku vahmiilil vaba pööning küllalt lossi lähedal, seal saab magada. Seal on ka pisike aed otse tänavanurgal, saab lippide vahelt möödujaid vahtida, näeb tuttavaid, ilusaid naisi liigub, mõnus. Haapsalu ongi mõnus, nii bluus kui ka linn. Sel korral olid kontserdid kõik head. Põhiesinejad jäid seekord isegi hätta, kuigi nad olid „nagu alati“ head. Headus võib teinekord tüütuks minna, vead on teinekord ilusamad, justkui rohkem elus. Seekord olid nn soojendusbändid väga põnevad, nagu David Rotundo & Emiliano Juares. See bänd oli Kanadast, Mehhikost ja Eestist kokku pandud, tänapäeval saab nii ka. Rahvas ei tahtnud neid lavalt ära lasta. Ja see veider soomlane Faarao Pirttikangas oli lahe, no kõik oli lahe! Peaasi et Haapsalu püsiks, siis on, kuhu tagasi minna. Kui kogu rahvas oleks selline nagu „Augustibluusi“ publik, olekski Eesti paradiis. Nii kaugele, kui silm ulatub, näed hallipäised mehi ja naisi valgustatud ilmel musa kuulamas, veini joomas, tuttavatega juttu ajamas. Kui hämardub, langeb lavavalgus publikule, hall hakkab pimeduses kuidagi eriliselt helkima. Pärast kobid linna peale, käid Tõnu Kõrvitsa diskol, kolmeks-neljaks jõuad tagasi, kohe und ei tule, võtad aias ühe veini veel, hommikul hüppad merre, hommikusöögiks jood vahukat, pohmell kaob, algab uus päev. Sellises rütmis võib paar päeva elada küll, rohkem mina ei jaksaks, ei ole ju enam malevaajad.

    Aga mis Haapsalus veel ilus oli, et luiged sättisid end otse Väikse viigi ujumiskohta, tatsasid liivale, lastega koos, ma mõtlen luigelastega, üsna keeruline oli neist mööda saada. Ilus! On elu koos luikedega. Kui meil kogu mets on koos karude ja huntidega maha raiutud, siis mõni luik Haapsallu ikka jääb. Kunagi ammu pärast Robert Planti kontserti levis kõlakas, et Robert oli tahtnud Haapsalus maja osta. Ma ei imestaks üldse. Ehk ta ikka redutab seal kuskil?

    Veidi nn tumeparadiisi ka. Suve lõpul meelitas üks sõber mu Tallinna merepäevadele Noblessneris. Ta oli kuulnud, et seal ostetakse raamatuid. Kirjanik vaid istub ja võtab lugejate raha vastu. Sellist imet ei saanud ma mööda lasta: mul on kelder raamatuid täis, mitte moosi. Igaks juhuks saabusime noile merepäevadele varahommikul, et ostjaid maha ei magaks. Mitte ühtegi raamatut ma ausal teel ära ei müünud. Üks hõbedamüüja meie lähedalt ostis lõpuks ühe „Vietnami retsepti“. Vist haletsusest. Ta nägi pealt, kuidas ma olin päev otsa tühjalt passinud. Publiku mõttes olid Tallinna merepäevad „Augustibluusi“ vastand. Suurem osa rahvast ei saanud ühestki eestikeelest sõnast aru. Hea meelega oleks küsinud, et miks nad meie keelt ei räägi, kui nad siin elavad. Tõepoolest, miks nad siin on? Aga toosama hõbedamüüja müüs kogu oma kauba maha, vene keeles. Kõik nad müüsid vene keeles. Lastele korraldati jalkavõistlus inglise keeles. Meie omas ei piuksugi. Nii et kuhu põrutad, Tallinn? – Kуда прёшь, Tallinn? Eesti see linn küll ei ole, ja kuhu ma oma raamatutega peaks minema? On mõtet minna ainult Tartust lõuna ja lääne poole, meie armas Eesti kodumaa on tillukeseks jäänud. Eesti keele hääbumine ja kliima soojenemine käivad käsikäes, lõpuks on soe Eesti riik ilma keeleta ja keegi ei mäleta, miks selline veider nimi Eesti. Ega me ise ka ei mäleta.

    Sellel kurval noodil oleksin ma juba lõpetanud, aga täiesti kogemata tuli üllatus, nagu lapsepõlves. Ja eriti üllatav oli, et see saabus Tallinnast, Kadrioru kirjandustänavalt. Isegi suvi oleks pidanud juba läbi olema, aga kestis ikka edasi, oli kirjanduse poolt. Ma läksin juba õhtul sõprade poole valmis ja kui ma hommikul ärkasin, ei uskunud oma silmi, kogu Haapsalu publik oli Koidula tänavale üle kolinud! Fännid piirasid Õnnepalu, Theatrum luges luuletusi, Hargla müüs Melchiori ja ulmet, „Tartu 2024“ korraldas linnakirjanike (Matsin, Kivastik, Carolina Pihelgas) vaidluse keerulisel teemal, Mehisel oli oma tunneliga telk, õhtul esinesid veel Sööt ja Vennaskond. Presidenti miskipärast ei näinud, tal oleks olnud ju lähedalt tulla, aga värske kultuuriminister oli kohal, isegi koos ämmaga. Kirjandustänav parandas tublisti Tallinna mainet mu silmis, ravis veidigi haavu, mis ta oli saanud merepäevadelt.

    Ja suve lõpukontsert toimus Võsul Ukuleles. Võsu on ju tegelikult Eesti olulisemaid kultuurikantse, kust on pärit Kiisk, Viiding, Hussar, Mikiver, härra Valeri Kirss, Anett, Vilbre, mõlemad Künnapud ja isegi 5Miinust. Georg Otsa asendab Võsul nüüd Tapa tüdrukute­ansambel Triangel. Jätke see nimi meelde.

  • Elus maja

    KADRI TAPERSON, kirjutaja ja loomaõiguslane
    Kadri Taperson

    Keset elu sain üllatunult aru, et mul polegi oma kohta. Tagasi minna ei saa, edasi ei oska ja kuskil nagu ei meeldi eriti.

    Leidsin Hiiumaal metsatuka, milles peituvast talust väga palju järel ei olnud. Ei olnud minustki. Ütlesin igasse ilmakaarde loitsu, et mina välja ja keegi sisse ei saaks; et oleks nagu piiritsoon ja raamid ka. Et laiali ei valguks. Hakkasime majaga koos elama: kuhu vaja, sai pandud plaaster või tugi alla või värv peale. Majapidamine sai sõpradelt kokku korjatud, kes andis tšellomängija tooli, kes põlenud maja ukse, kes õunapuuistiku. Metsamehed ütlesid, et see maja seisab ainult harjumusest püsti ja nii vist ongi. Sellepärast tean, et pärast mind ei ela selles majas enam ükski teine inimene. Maja teab seda kindlasti ka.

    Ülerahvastatud maailmas on 1,3 hektaril üksinda elamine isekas privileeg, millest ma loobuda ei suuda, ja sestap üritan süüd heaks teha, kauplen hea ja halvaga. Maja on hästi elus, sest 125 aastat tagasi ehitatud voodri vahel elavad linnud ja loomad ja putukad. Nemad annavadki sooja ja nende kodu ma lõhkuma ei hakka.

    Kui ma väike olin, siis kujutasin ette, kuidas vannitoa lakke raamaturiiulid ehitada ja uks lukku keerata ja siis elaksin seal nii, et keegi ei segaks. Peaaegu nii ju läkski, ehkki ma kujutasin juurte alla kasvatamist tollal natuke teistmoodi ette.

     

     

Sirp