Filmimuuseumis on alates 13. oktoobrist avatud näitus „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“
Näitus on sündinud Rahvusarhiivi filmiarhiivi ja Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi koostöös.
Eesti filmi suurkju Leida Laiuse 100. sünniaasta tähistamine jätkub Filmimuuseumis, kus on juubeliaasta lõpuni avatud Rahvusarhiivi filmiarhiivi ja Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi ühistööna valminud Laiusele pühendatud näitus.
Näitus annab ülevaate eesti filmilugu erakordselt tervikliku loomepärandiga rikastanud Laiuse loomingulisest eluteest, töödest ja saavutustest. Rahvusarhiivi filmiarhiivi kogudel põhinev näitus toob esmakordselt vaatajateni Laiuse isiku ja loominguga seotud materjale ja esemeid, mida pole seni avalikult eksponeeritud. Välja on pandud dokumente ja materjale Laiuse filmide ettevalmistuse protsessist (lavastusprojektid, kunstinõukogu protokollid, režissööri nägemused) kuni teostamise (kaadritagused võttefotod), tutvustamise (plakatid, publikatsioonid, reklaammaterjalid) ja vastukajani (aumärgid, diplomid ja muu).
Näitus tähistab meestekeskses Tallinnfilmis ja toonasel filmimaastikul kunstiliselt tugeva, temaatiliselt sidusa ja laialdaselt tunnustatud filmograafia loonud režissööri panust eesti filmipärandisse, võimaldades rännata ta loomingulisel teekonnal, jälgida tema filmide valmimisprotsessi ja peegeldada tähendusi, mida need on loonud läbi aegade.
Kuraatorid: Kati Vuks ja Maarja Hindoalla (Rahvusarhiivi filmiarhiiv), Sten Kauber (Eesti Ajaloomuuseum)
Graafiline disain: Kätlin Tischler-Süld (Eesti Ajaloomuuseum)
Kunstnik: Aime Andresson (Eesti Ajaloomuuseum)
Projektijuhid: Marje Jürgenson ja Kristi Leps (Eesti Ajaloomuuseum)
Nälg parema ruumikultuuri järele. Merle Karro-Kalberg vestles Karin Paulusega Karin Paulus: „Asjad võiksid olla paremini ja selle nimel tuleb ise panustada. Väikese ühiskonna suhtes on aus, kui on missioonitunnet.“
Kunstiteadlane ja vabakutseline kriitik Karin Paulus on Sirbi lugejaid juba pikka aega kostitanud artiklitega, kus jutuks Tallinna avalik ruum, puuduv identiteediloome ning moodne arhitektuur. Perioodiliselt on saanud siitsamast lugeda ka tema sotsiaalselt tundlikke ja vaimukaid arvamusartikleid. Praegu on avatud kaks tema kureeritud näitust, aasta alguses ilmus rahvamajade kohta raamat, mille kaasautor ta on. Siinkohal räägib ta oma tõekspidamistest ja tegemistest lähemalt.
Loe ka Karin Pauluse kureeritud näituse „Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid“ arvustust Tüüne-Kristin Vaikla sulest!
SIGRID TOOMING: Salapärane Fosse, värske nobelist Jon Fosse ei kasuta punkti, tema lause jätkub lõpmatuseni. Selles lauses on kõike: lapsepõlve, noorust, armastust ja selle kaotust, inimelu nõrkust ja kahetsust, mälupilte, kunstnikukutsumust, usulohutust ja üksindust …
Norra senised kirjandusnobelistid on Bjørnstjerne Bjørnson (1903), Knut Hamsun (1920) ja Sigrid Undset, kes pälvis auhinna pea 100 aastat tagasi (1928). Ja nüüd Fosse, kes ei kirjuta isegi bokmål’is, vaid nynorsk’is! Nobeliga pärjati seega esimest korda murdekeelt nynorsk’i!
Rootsi kultuuriajakirjandus pahvatas kohe pärast auhinna väljakuulutamist: Nobel läks valele norralasele! Õige norralane oleks olnud Dag Solstad, ammune favoriit.
TARMO SOOMERE: Teadustöö eetikakoodeksi rakendamine teadlase kaitseks Erinevuste ilmnemine ja suurenemine Euroopa teaduse eetikakoodeksi ja Eesti hea teadustava vahel ei ole kindlasti hea. Vajame rohkem koostööd ja üksteise mõistmist.
Kui uskuda Sigmund Freudi, siis eetika on sama vana kui tsivilisatsioon. Nimelt arvas ta, et tsivilisatsiooni looja oli esimene inimene, kes kivi asemel sõimusõna tarvitas. Teisisõnu see, kes asendas sirgjoonelise ja avaliku vaenuakti palju peenema solvanguga. Käitus ebaeetiliselt. Nii ulatub eetika ajajoon palju kaugemale antiikühiskonna taha, lausa tsivilisatsiooni hälli juurde.
OLIVER TOMINGAS: Mees tööpostil: turvamees ja õpetaja Neile, kes salaja unistavad, et õpetajale tasustatakse kogu tema töötatud aeg, on ikka mõista antud: unistage edasi! Ega te mingid advokaadid ole!
Olles viimase paari kuu jooksul jälginud meedias tekkinud arutelu õpetajate puuduse teemal, torkab sõnavõttudes silma üks ühine joon. Palju armastatakse rõhutada, et palk ei ole ainus õpetajaameti populaarsust mõjutav tegur. Seejuures jäetakse aga enamasti täpsustamata, millised on teised tegurid. Liigne palgaprobleemile keskendumine on ohtlik tendents, kuna kultiveerib ühiskonnas suhtumist, mida peegeldab hästi ühe netikommentaatori küsimus: „Kas need õpetajad on mingid erilised inimesed, et nende palk peab kogu aeg tõusma?“
ENELI KINDSIKO: Liiga suur? Probleem! Liiga väike? Probleem! Kuidas mõjutab kooli ja klassi suurus õpetajate järelkasvu siin ja sealpool Tallinna? Tallinna suurkoolid on ülerahvastatud ja õpetajad ülekoormatud, maakoolide õpetajad pooltühjades majades aga alarakendatud.
Nagu looduses, ei ole ekstreemtingimused ka sotsiaalsfääris jätkusuutlikud. Ökosüsteemid vajavad ellujäämiseks tasakaalu ehk parameetrite hoidmist teatud piiratud vahemikus, selleks et süsteem suudaks pikas plaanis toimida. Paraku ei saa ka sotsiaalsed süsteemid sellest looduse eeldusest pikalt kõrvale kalduda. Näiteks võib hariduse, täpsemalt koolide kohta küsida, milline on tasakaalutu olukorra mõju õpetajate järelkasvule.
MARGIT LANGEMETS, LYDIA RISBERG: Mis on ÕSi sõna? EKI ühendsõnastikku lisatud sõnadest uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt saavad seeläbi ÕSi sõnad, mis leiavad koha „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.
>Mida on ühist sõnadel korgitser, autsaider, tüss, ilusti, šikaneerima, burks, nupsusai, käkerdis, e-post, velkima ja etteheide? Esmapilgul ehk ei midagi muud, kui et need on eesti keele sõnad, on nad ju muus mõttes niivõrd erinevad. Midagi on neil aga sellegipoolest veel ühist: nimelt on need kõik õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) sõnad. Samma ritta sobivad uuemast ajast uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt, mis on lisatud EKI ühendsõnastikku keeleportaalis Sõnaveeb. Seeläbi saavad nendest samuti ÕSi sõnad, mis ilmuvad järgmises ÕSis, „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.
SAARA MILDEBERG: Gruusia dokumentaalfilmid mitme maailma vahel
Gruusia filmitööstuses mässab praegu torm, nagu võib järeldada dokumentaalfilmifestivali „Cinédoc“ programmi toel. Tbilisi rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival „Cinédoc“ Gruusias Batumis 17. – 24. septembrini.
Kunst on surematu. Sandra Jõgeva vestles Ene Jakobiga
Tallinnas kunstiakadeemias stsenograafia lõpetanud Ene Jakobi elab juba enam kui kakskümmend aastat Prantsusmaal. Ta kuulub sealsesse kunstnike ühendusse La Maison des Artistes. Praegu on tal näitus Kadrioru galeriis.
LIIS KOLLE: Kas katusel on tuvi või varblane? Rahvusooperi peadirektor rõhutab küll juurdeehituse vajalikkust, kuid mitte seetõttu, et oldaks täiesti uue hoone vastu või soovitaks tingimata ehitada bastionivööndisse.
Praegusest tuntuimast juurdeehitusest kuuleb lähinädalatel kindlasti veel mitme kandi pealt, seega esitan siinkohal Estonias töötanud ooperilavastaja ning seal hea hulga etendusi jälginu vaate ning lisan võrdluseks pisut mujal nähtut.
CAROLINA PIHELGAS: Millest mõtled? Nähtamatud elud
„Millist supervõimet sa endale tahaksid?“ küsis laps ühel õhtul enne magamaminekut. Arutlesime, mis need supervõimed üldse on, no näiteks ajas rändamine, lasersilmad, lendamine, teleporteerumine, nähtamatuks muutumine. Ma ei mäleta enam, mida kumbki meist lõpuks valis, aga tean, et kohe kindlasti ei tahaks ma olla nähtamatu.
Arvustamisel
Andrus Kasemaa „Au kolhoosikorrale!“
Maarja-Liis Möldri „Miks teisi ei lööda“ ja „Meesinine“
Jaak Panksepa ja Lucy Biveni „Vaimu arheoloogia“
festival „ORF Musikprotokoll“
sügistuur „Hilissuvi“
pärimusmuusika lõikuspidu
Collegium Musicale 13. sünnipäeva kontsert
näitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“
VAT-teatri „Kabaree. Põrgu“
Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri „Varamiehet/Varumehed“
Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“
dokumentaalfilm „Päikeseaeg“
Reedel, 13. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Taavi Rekkaro isikunäitus „aitäh kõige eest“.
Näituse tööd on sündinud kunstniku lahkuminekust, sellest tekkinud ängistusest ning annavad vaatajale võimaluse elada läbi tema hirme, valu ja katseid edasi liikuda. Näituse esimene osa toimus 2022. aasta detsembris Tallinnas Draakoni Galeriis.
Kui pikk suhe ootamatult lõpeb, avastab autor end täielikus tühjuses. Elukaaslane võtab kaasa kõik oma asjad ja temaga koos kaob ka kogu tähendus. Ainult peeglile jäetud napp hüvastijätuteade „aitäh kõige eest“ meenutab, et mingi maailm on kunagi ja kusagil ka varem eksisteerinud. Peeglist vaatab aga vastu elu, mis näib pöördumatult ebaõnnestunud. Õpitud eriala on lihtsalt diplom, mitte kutsumus. Pikaaegne armastatu on leidnud endale kellegi parema. Tuba on tühi.
Millest haaraksid sina kinni, kui kõik on läinud?
Algab uppuja teekond, kus kunst ei ole eneseväljendus, vaid viimane tugipunkt. Päästerõngas, mille külge klammerduda. Enesehaletsuse, leppimatuse, rabelemise ja kasvamise jäädvustamine on tee, mida saab läbida ainult üksinda.
Mida näeb uppuja?
Endise armastatu raamatutel peegelduvat talve.
Tegemata voodit, mis mäletab veel lahkunud kaaslase soojust.
Tagurpidi pööratud raame, mis on seinalt eemaldatud, kuid mitte ruumist lahkunud.
Seosetut valu, mis tahab saada sõnadeks.
Aga ka taimede kasvamise ja ellujäämistungi õpikumaterjali.
See on lahtilaskmine ja lahtilaskmise salvestamine. Uuesti sündimine sooviga vana elu endaga kaasa võtta. Liikumine mööda ringjoont lootuses, et tegemist on spiraaliga. Ehk ongi?
aitäh et jätsid mind pimedusse
aitäh et õpetasid mind hingama
aitäh et võtsid ja andsid ja võtsid kõik
endaga kaasa
ma olen vihane õnnelik
ma ei lepi kunagi ja olen
juba andestanud
aitäh kõige eest
Taavi Rekkaro (s 1988) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat. Loomingu kõrvalt tegeleb kunstnike projektidega Artproofis ning ei tea, mis pärast seda näitust edasi saab.
Näituse saatetekst: Joonas Veelmaa
Graafiline disain: Kert Viiart
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Artproof.
Autor tänab kõiki, kes kolme aasta jooksul toetasid, nii seda näitust kui üldse.
Näitus on avatud 12. novembrini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
14. oktoobril algusega kell 10.30 toimub “The Diversity of (Post-)Formalism(s)” (ehk (“Post)formalismi(de) mitmekesisus”) seminari teine sessioon Tallinna Ülikooli ruumis M-648.
Seminar on osa ETAG-i toetatud projektist PRG319 “Ümber maailma ja tagasi: Eesti semiootika retseptsiooni tüpoloogia maailmas” ning see korraldatakse koostöös Burgundia ülikooliga, mis asub Dijonis Prantsusmaal. Projekti eesmärk on uurida, kuidas Eesti semiootikat, selle eelkäijaid ja teisi sarnaseid liikumisi tajutakse ja rakendatakse eri kultuurikontekstides. Eeskätt on teise sessiooni fookuses Ukraina formalismi teoreetiline pärand. Rahvusvaheliselt tunnustatud õpetlased Ühendkuningriikidest, USA-st, Tšehhist ja Eestist peavad ettekandeid ja osalevad diskussioonidel.
Sessiooni põhiettekanne on professor Galin Tihanovilt, kes on võrdleva kirjandusteaduse George Steineri professor Queen Mary Ülikoolis Londonis. Professor Tihanovi uurimistööl on palju eri suundi võrdleva kirjandusteaduse ja intellektuaalajaloo vallas; ta keskendub kultuurilistele ja intellektuaalsetele arengutele Venemaa, Saksa, Kesk ja Ida-Euroopa piirkonnas 19.-20. sajandil. Tema viimane teos, “The Birth and Death of Literary Theory: Regimes of Relevance in Russia and Beyond” (ehk “Kirjandusteooria sünd ja surm: relevantsusrežiimid Venemaal ja mujal”; Stanford University Press, 2019) pälvis prestiižse 2020. AATSEELi authinna parima raamatu eest kirjandusteaduses. Tänu professor Tihanovi uurimistööde suurele hulgale ja kõrgele tasemele valiti ta Briti Akadeemia ja Academia Europaea liikmeks.
Kristi Paap, Ketli Tiitsar ja Siiri Nõva Tartu Kunstimajas
Reedel, 13. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Kristi Paabi, Ketli Tiitsari ja Siiri Nõva ühisnäitus „Asjad on lähemal kui nad paistavad“.
Näitus toob vaataja vahetusse lähedusse argised tuttavlikud nähtused, uurides materjalide kaudu kätega ehitatud elukeskkonda, sealsete esemete ladestust, aiamaa taimekooslust, selle kestmist, tänast kasutamist ja teadvustamist.
Viimaste aastate erakorralisus mõtestas ümber isiklikku aega ja ruumi, kujunesid ootamatud viisid ja võimalused piirangute ja piiratusega hakkama saada ning inspiratsiooni leida. Arutelud argielu, tänapäeva tarbekunsti, käsitöö, kunsti ja arhitektuuri ühisosadest – materjalidest, töövõtetest ja nende ümbermõtestamisest – andsid näitusel osalevatele kunstnikele mõtte luua ühine tajuruum.
„Meid ühendab kiindumus teadlikult aeganõudva tööprotsessi vastu ja kahekõned materjaliga. See aga ei tähenda, et me oleksime tavades kinni, pigem otsime tavapärase ja ajakohase ühenduspunkte,“ selgitavad kunstnikud.
Kristi Paap (s 1973) on lõpetanud EKA metallikunsti osakonna 1996. aastal. Kuulunud rühmitusse F.F.F.F. (Fun For Five Female, 1996–2005). Tema töid on eksponeeritud alates 1994. aastast Eestile lisaks Euroopas, USAs, Hiinas, Lõuna-Koreas. Paabu tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ning mitmetesse avalikku ja erakogudesse nii Eestis kui mujal. Alates 2002 Eesti Kunstnike Liidu liige.
Ketli Tiitsar (s 1972) on EKA metallikunsti õpingutele lisaks täiendanud end Norra rahvuslikus kunsti- ja disainikolledžis ning Hollandis Gerrit Rietveldi akadeemias. Kuulunud rühmitusse F.F.F.F. (Fun For Five Female, 1996–2005). Näitustel osalenud alates 1994. aastast. Tema töid on eksponeeritud näitustel paljudes Euroopa riikides ning Mehhikos, USAs ja Hiinas. Need on jõudnud lisaks Eesti Kunstimuuseumi, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ka avalikesse ja erakogudesse välismaal. Alates 2002 on Ketli Eesti Kunstnike Liidu liige.
Siiri Nõva (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna 1999. aastal. Ta on töötanud arhitektina, suunates tähelepanu ka traditsioonilistele materjalidele ning nende kasutamisele nüüdisaegses arhitektuuris, loonud sisearhitektuuri, kujundanud näituseid Eesti Arhitektuurimuuseumis, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Eesti Vabaõhumuuseumis.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Eesti teaduste akadeemia juhatus kinnitas 12 kandidaati kolmele uuele akadeemikukohale.
Biomeditsiini valdkonnas kandideerib viis teadlast: Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi professor Toivo Maimets, Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi professor Pärt Peterson, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Tanel Tenson, Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi täisprofessor tenuuris Tõnis Timmusk ning Tallinna tehnikaülikooli tervisetehnoloogiate instituudi täisprofessor tenuuris Margus Viigimaa.
Etnoloogia ja folkloristika valdkonna neli kandidaati on Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi professor Kristin Kuutma, Eesti kirjandusmuuseumi juhtivteadur, folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva, Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudi vanemteadur Marju Kõivupuu ning Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi professor Art Leete.
Tehnikateaduste valdkonna kolm kandidaati on Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Alvo Aabloo, Tallinna tehnikaülikooli täisprofessor tenuuris Ivo Fridolin ning Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnateaduste instituudi direktor, täisprofessor tenuuris Maarja Grossberg-Kuusk.
„Akadeemia on vaid nii tugev, kui head teadlased on selle liikmed ja kui hästi nad kõik koos katavad maailmas tehtava tippteaduse ja Eesti vajadused. Eesti teaduste akadeemia ühendab lisaks klassikalistele loodusteadustele ka tehnikateadusi, arstiteadust, põllumajandusteadust, sotsiaal- ja humanitaarteadusi ning väljapaistvaid loomeisikuid. Sel aastal avatud erialade valik peegeldab just seda liiki mitmekülgsust,“ ütles akadeemia president Tarmo Soomere.
Üles seatud kandidaadid tutvustavad end 24. oktoobril toimuval konverentsil, mis kantakse otse üle akadeemia veebilehel.
Uute akadeemikute valimised kuulutati välja juunis. Konkursi tähtajaks, 2. oktoobriks laekus akadeemiasse 14 nõuetele vastavat avaldust 12 kandidaadile. Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 6. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest.
Akadeemikukandidaatide esitamise õigus on Eesti ülikoolidel, teadusasutustel ja -seltsidel ning loomeliitudel ja -ühendustel, samuti akadeemia liikmetel.
Kandidaatide nimekirja ja tutvustava info leiab teaduste akadeemia veebilehelt.
Eesti Loodusmuuseumi uus näitus „Puudega linn“. Russalka tomatist noorte teadlaste klubi avastatud punnsilmani
Eesti Loodusmuuseumis on avatud linnnalooduse mitmekesisusest jutustav näitus “Puudega linn”. Värskel näitusel ootab külastajat rännak, mille käigus saab tutvuda nii argiste kui ka šokeerivate ja üllatavate linnalooduse tegelastega, olgu see Russalka rannas kasvanud tomatitaim või muruniitmise käigus langenud putukad.
„Meie uus näitus “Puudega linn” jutustab loo linnaloodusest kui lõputult suurest suhete võrgustikust ja kooselu kunstist. Kivine koht, mida oleme harjunud pidama vaid parkide ja puiesteedega kaunistatud inimese koduks, peidab endas tegelikult lugematul arvul asukaid ja omavahel põimunud suhteid. Inimene on üks linnaloomadest ning ainult elurikkas linnas on hea elada meil kõigil,“ avab näituse sisu Eesti Loodusmuuseumi direktor Heidi Jõks.
„Seni oleme oma näitustel keskendunud pigem kitsamalt mõne loomarühma või nii-öelda „metsikuma“ looduse tutvustamisele. Nüüd astume edasi suure ambitsioonika sammu ja räägime loodusest kui läbipõimunud süsteemist ning inimesest selle osana. Linnaloodusest kui erinevate tegelaste, huvide ja suhete kohtumispaigast,“ lisab Jõks.
Näitusel saab tutvuda linnalooduse 250 erineva liigiga, nende seas on Russalka rannast leitud tomatitaim ja Eesti Loodusmuuseumi noorte teadlaste klubi lastega Stroomi rannast avastatud Eestile uudne mardikaliik – punnsilm Stenus melanopus, millele ei ole isegi veel eestikeelset nime.
„Näituse külalise jaoks oleme ette valmistanud rännaku, mille käigus kohtutakse kõiksugu suleliste-karvaste, kuid ka taimede ja seentega, kes on linnas meie igapäevased naabrid,“ räägib näituse üks kuraatoreid, Eesti Loodusmuuseumi kogude osakonna juhataja Lennart Lennuk. „Lisaks saab kaasahaaravate tegevuste käigus selgeks, kuidas me inimestena oleme looduse osa, millised on linna ja looduse kokkupuutekohad ja kuidas on võimalik selle paremaks toimimiseks ise panustada. Näituselt saab külastaja kaasa teadmised ja „tööriistad“, mida ta saab kasutada oma enda elukeskkonna paremaks muutmisel.“
Avatavale linnalooduse näitusele andis hoogu Euroopa roheline pealinn Tallinn. „Puudega linn“ on üks viimaseid suuremaid näituseid Eesti Loodusmuuseumi praeguses, vanalinna hoones. Uus Eesti Loodusmuuseum peaks külalisi ootama juba 2026. aastal.
Müürilehe oktoobrinumbris kohtuvad sõprus ja DJ-kultuur
Sõprusest on kirjutatud traktaate ja tehtud laule, nüüd on sõprusest valminud ka Müürilehe erinumber, kust võib näiteks leida Katrin Kullasepa teadusliku käsitluse sõpruse vajalikkusest või Brigit Aropi ajaloolise ülevaate sõprusideaalide soolisusest.
Loominguliselt võib sõprus olla võimestav, nagu kirjeldab Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni näitel Maiken Tiits, kuid kriitikuna tekitada ka ebalust, nagu selgitab Johanna Rannik sõprade arvustamist jutuks võttes. Helena Aadli kirjutab sotsiaalmeediasõprusest, Maia Tammjärv grupivestlustest, Greta Roosaar sõpruse purunemisest, Jürgen Rooste sõbrameeste saladustest, Gregor Kulla kallitest tuttavatest.
Numbri kõige tummisemas tekstis annavad Aleksander Tsapov ja Mariliis Mõttus panoraamse ülevaate Eesti DJ-kultuuri minevikust ja olevikust. Paarikümne intervjuu põhjal valminud lugu toob välja trende, murekohti ja väljakutseid, mida pidev öötöö endas hõlmab. Mida teha, et DJna Eestist välja pääseda? Kas klubikultuur on poliitiline? Kas tänapäeval on kõik DJd? See lugu pakub vastuseid ja annab öistele kangelastele hääle!
Arvustamisele tulevad Triin Ruumeti “Tume paradiis”, Virginie Despentes’i “King Kongi teooria” ning näitus “Dräägime ära”. Lisaks vahetavad muusikakülgedel produtsenditöö üle mõtteid Merit Maarits ja Karl Killing.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
et vältida kellegi teise sõda, enne kui saabub sinu oma, joonista inimeste rinnale vanad head märklauad veel kunagi pole me sattunud maailma lõpule nii lähedale hoides üksteisel käest [—] harju pimedusega, puhasta oma relvad säästa laskemoona
Need read pärinevad ukraina kirjaniku Halõna Kruki luuletusest „Inimkonna ajalugu“. Kruki luuletuse eestindus tõi Maarja Kangrole 30.septembril August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna. Eestindus on ilmunud märtsikuu Loomingus.
Palju õnne luuletõlkeauhinna puhul. Auhinnaga on tõstetud esile vaid ühe luuletuse tõlge, kuid tõtt-öelda oled andnud märgatava panuse ukraina luule vahendamisse. Sama näib kehtivat vastupidi: näiteks leidub mu postkastis ühel 2014.aasta maikuuööl „verisest Odessast“ saadetud e-kiri, kus kirjutad, et käisid Lvivi ülikoolis rääkimas praegusest eesti luulest. Kuidas sai sinust eesti-ukraina kultuurimisjonär?
Aitäh õnnesoovide eest! Mis ukraina kultuuri vahendamisse puutub, siis on meil ses vallas ikka palju teenekamaid ja kogenumaid tegijaid. Mina sattusin Ukrainasse esimest korda alles 2014.aasta kevadel, vahetult Maidani sündmuste järel, ja juhtusin tõesti ka Odessa kokkupõrgete ajal kohal olema– tuld ja verd oli tänavatel küll. Lvivi ülikooli kutsus mind eesti luulest rääkima Riina Roasto, kes seal tollal eesti keelt õpetas. Riina oli väga entusiastlik õppejõud, pani tudengid eesti kirjandust tõlkima. Eriti andekas õpilane Orõsja Fedunjak tõlkis minu luuletusi ukraina keelde ja ma käisin mitu aastat järjest Ukrainas kirjandusfestivalidel, Lvivis ja Lutskis. Ukrainlastega tekkis hea kontakt. Luuletaja Ostap Slõvõnskõiga, kelle luuletusi olen samuti mitu portsu tõlkinud, kohtusin aga esimest korda hoopis Riias, 2014.aasta luulepäevadel (Dzejas dienas). Kui täiemahuline sõda algas, tundsin, et pean minema vaatama, mis neist inimestest on saanud. See oli mulle esmakordne kogemus: tunda isiklikult inimesi, kes elavad riigis, millele agressor on kallale tunginud.
Tõlkima hakkasin põhiliselt ikka Vikerkaare ja Loomingu tellimusel– inimesena, kes ukraina keelt pole õppinud, poleks ma vist omaalgatuslikult söandanud luulet purema hakata. Ei ole nii, et piisab, kui oled õppinud vene keelt, sõnavaraline lahknevus on päris suur. Mäletan, et olin esimesel Ukraina reisil pettunud, kui hakkasin telekast innukalt poliitdiskussiooni jälgima ja sain ühel hetkel aru, et kaduma ei pruugi minna mitte ainult nüansid, vaid mõnikord ka jutu iva. Aga mul on hea meel, et tõlkeid telliti, nüüdseks olen juba tõlkinud kümne autori luuletusi. Ja see ei ole mitte ainult missioon, tänapäeva ukraina luule ongi väga huvitav.
Kogumikku „Varietee“ Sirbis arvustades on Hasso Krull toonud su luuletõlgete puhul esile, et sind iseloomustab õigluseiha. Mille järgi valid vahendatavad tekstid?
Maarja Kangro valib tõlkijana tekstid ja autorid sümpaatia alusel. „Vaatan, kas on natuke ka nõnda, et oleksin tahtnud niisuguse teksti ise kirjutada,“ selgitab ta. „Kas mul oleks hea meel, kui oleksin sellise teksti autor?“
Hasso ütleb ilusti: mulle tõesti meeldiks olla õiglane tõlkija. Kompromissitult õiglane tõlkija peaks vist püüdma vahendada selliseid autoreid, kes on teenimatult püünelt kõrvale jäetud, aga neid ei pruugi ma ju osata üles leida. Valin tekste ja autoreid ikka sümpaatia alusel. Luuletõlge on selline nišitegevus, et siin saabki sellest lähtuda. Vaatan, kas on natuke ka nõnda, et oleksin tahtnud niisuguse teksti ise kirjutada. Kas mul oleks hea meel, kui oleksin sellise teksti autor?
Olen küll luulet tõlkinud ka tellimuse peale, aga mingit finantsiliselt stimuleerivat tellimust või survet väljastpoolt ei ole, üüratud summad ja meeletu kuulsus siin mängu ei tule. Ka seda pole veel juhtunud, et mõne tõlgitava autori pärast oleks kähmlus tekkinud: „Ta on minu autor!“– „Ei, minu!“
Kui juba suuremat tekstikogust tõlkida, siis valin autori, kellega olen vähemalt mingil määral samal vaimsel lainepikkusel. Ka poliitiliselt, olen sihuke moralistlik tüüp, kes näiteks „andekat natsi“ ei tõlgiks kunagi (kui just ei osutu, et mõni kunagi tõlgitud autor oleks ära pööranud). Seda ei tohiks segi ajada (mõõduka) poliitilise ebakorrektsusega; ebakorrektseid autoreid olen tõlkinud küll, näiteks Philip Larkinit, kes on selline paindlik küünik, mitte täiesti erinev minust enesest.
Tõlgid nõtkelt vähemalt kaheksast keelest. Kas ukraina keel on kuidagi eripärane teiste keeltega võrreldes? Missuguste raskustega tuleb ukraina keelest eesti keelde tõlkides rinda pista?
Ukraina keelest tõlkimine ongi eripärane kõigepealt selle poolest, et ma ju hästi ei oska seda keelt, nõtkusest pole siin juttugi. Luuletuse üksikasjad ilmuvad tõlkides ikkagi kuidagi salapärasest hämarusest välja, ei ole nii, et vaatad tekstile peale ja ongi tõlgitud. Mõned erinevused võivad tuleneda ka kultuurikontekstist, aga see, et olen mitmeid kordi Ukrainas käinud, annab juba mingi väikese kindlustunde. Õnneks tõlgin enam-vähem oma põlvkonna autoreid, kellega ma olen kontaktis, nii et saan järele küsida, kui miski jääb arusaamatuks.
Muidu on ukraina keelega nagu ikka indoeuroopa keeltega: on grammatilisi, morfoloogilisi, süntaktilisi erinevusi. No näiteks genitiivatribuut käib sageli põhisõna järel, „Inimkonna ajalugu“ on „Історіялюдства“.
Mitmekülgselt andeka autorina ei ole tõlkimine sugugi su ainus tegevusala. Kas oled nõus kõnelema parasjagu käsil töödest?
Räägin siiski kõigepealt veel luuletõlgetest: kohe varsti peaks ilmuma tänapäeva itaalia luuletaja Valerio Magrelli kakskeelne kogu „Jää vait, müra!“, mille tekstid ma valisin ja tõlkisin. Ma tõlgete kohta ei oska öelda, aga originaalid on megahead, annavad võimaluse samastuda ja hingeliigutust tunda ka kõige tuimemale elukale.
Juba ammu on enam-vähem valmis austerlase Ernst Jandli valikkogu, mille avaldamine seisab natuke asjaajamise taga: pean Suhrkampilt saama õigused. Ja otsustama, kas teha samuti kakskeelne kogu, mis oleks eksperimentaalluule puhul õigustatud, lugeja saaks võimaluse aktiivsemalt kaasa mõelda. Näiteks, kuidas tema oleks tõlkinud „Otto mopsi“. Aga kakskeelsus ajab köite väga paksuks.
Muidu on elu harali, palju on väikesi ja keskmise mahuga ettevõtmisi, nii et ei leidu justkui seda ajanatukest, et epohhi loova suurteose kallal töötada. Püüan kokku kaapida ka omaenda uut luulekogu, et see aasta lõpus või järgmise algul välja anda.
Reedel, 13. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Taavi Rekkaro isikunäitus „aitäh kõige eest“.
Reedel, 13. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Kristi Paabi, Ketli Tiitsari ja Siiri Nõva ühisnäitus „Asjad on lähemal kui nad paistavad“.