ERR avaldas 7. jaanuari hilisõhtul oma veebis uudislaadse teate pealkirjaga „Allikad: USA on valmis arutama vägede kohaloleku vähendamist Ida-Euroopas“.*
Lugu tugineb varem samal päeval veebikanalil NBC News avaldatud pikemale tekstile, milles samuti tehakse uudis sündmusest, mida ei ole toimunud. Esmalt tsiteeritakse anonüümseid allikaid, kellest üks kuulub väidetavalt president Bideni administratsiooni ja kaks pidavat olema riikliku julgeoleku endised ametnikud. Väidetavalt on need allikad USA ametlikule infole väga lähedal ja edastavad selle kuuldusena meediale. Samas loos lükkavad ametlikud allikad kõik esitatud kuuldused kui valeväited ümber.
ERR tegi NBC Newsi eeskujul loo, mõtlemata kriitiliselt info päritolule ning uurimata, kas siin on üldse millestki lugu teha. Pealkiri ise on valeväide, mis jääb pealkirjadieedil lugeja teadvusesse ja mida ei suuda suure tõenäosusega ümber lükata ka sajad teised vastupidist väitvad uudised.
Selgub aga, et sellel lool on kõnekas eellugu. Seda märkasid kindlasti need, kes jälgivad regulaarselt Venemaa meediat.
Ligilähedase sisuga kuulujutte levitasid uue aasta esimestel päevadel mitmed Venemaa ametlikke seisukohti võimendavad meediakanalid. Infot esitati näiteks selliste pealkirjade all: „USA võib Baltikumi NATOst välja jätta, et Venemaaga leppida“ (2. I Gazeta.ru) või „USA tegi ettepaneku jätta Balti riigid NATOst välja Venemaaga sõlmitava tehingu nimel“ (2. I VZ.ru) või „USA hoiatas Balti riike võimaliku NATOst väljajätmise eest Venemaaga sõlmitava tehingu nimel“ (3. I RuBaltic.ru). Infot tiražeeriti kahe päeva jooksul lisaks mainitutele paljudes teistes Venemaa meediakanalites. Mitmed neist viitasid info algallikana väljaandele National Interest, kus autor nimega David T. Pyne teeb oma arvamusloos ettepaneku järgida USA-l kitsalt ainult enda riiklikke huve ja mitte kujutada ette, et USA suudab olla maailma politseinik. Väidetavalt on autoril militaarne taust ning see võimaldab Venemaa propagandal teda presenteerida kui analüütikut ja kui USA ametliku seisukoha esitajat. Seega on Venemaa meedia kasutanud oma tavapärast võtet info moonutamisel – teinud suvalises blogipostituses väljahõigatud ideest enda käsitluses USA ametliku seisukoha, mis esitatakse kindlas kõneviisis.
Mõtleme korraks hoolikalt. Kuidas me suhtuksime sellesse, kui Mari Maasikas, kes on läbinud kaitseväe teenistuse, kirjutaks oma blogis, et Eesti peaks naaberriigile homme sõja kuulutama? Kas me võtame seda tõsiselt ja usume, et Mari Maasikas esindabki riigi ametlikku seisukohta ja sõjakuulutamise plaan on töös? See minu poolt karikatuursena pakutud olukord ei erine oma olemuselt palju sellest, mida tegid praegu koostöös NBC News ja ERR.
Avalik-õiguslikult meedialt poolt on vastutustundetu levitada kuulujutte, mis külvavad auditooriumis ebakindlust, sest nad aktualiseerivad taas ajaloo narratiivi väikeste riikide ärakasutamisest suurte poolt. ERR aitab selle looga kaasa hirmu ja ebakindluse õhkkonna kujundamisele.
Ei ole võimalik tuvastada, milline oli info liikumise trajektoor nende kahe kuulujutu paketi vahel. Antud juhtum on üpris tavapärane valeuudise legitimeerimine – professionaalne ajakirjandus korjab mingist marginaalsest kanalist vale üles, vajutab sellele infot kontrollimata tõepärase uudise pitseri ja viib paljude jälgijateni. Inforuumis tekitatakse sellega korratust ja umbusku.
Kas tehtut annab heastada? Kui tekstile on juba veebipesa tehtud, siis praegu oleks vähim, mida teha annab, tähistada tekst suure punase pitseriga „VALE“ või veel parem – kustutada ja allesjäänud veebitühimikku kirjutada vabandus auditooriumi eksitamise pärast. Järgmiste juhtumite ärahoidmiseks oleks profülaktiliselt tervislik teatava regulaarsusega jälgida võimeka veebitööriista Propamon abiga vähemalt seda, mida Venemaa meedia Eesti kohta kirjutab, et olla ligikaudugi kursis sellega, kust tuuled puhuvad.
* Merili Nael, Allikad: USA on valmis arutama vägede kohaloleku vähendamist Ida-Euroopas. – ERR 7. I 2022.
Mina olen mina. Selge see. Mul on need-ja-need omadused, tunnused, iseloom, keha. Ma olen sellest-ja-sellest rahvusest, soost, eagrupist, ajastust, ühiskonnagrupist. Mul on need-ja-need vanemad. Mul on need-ja-need mälestused, unistused, tajud, mõtted. Ma olen paigas. Mul on see kõik – teisisõnu, ma oman end.
Kui ma olen teatud soost või ühiskonnagrupist, määravad mu need teised inimesed – nii oma soo ja grupi sees kui ka need, kellest see sugu ja grupp on eristatud. Nendest lahus poleks mingit tähendust lausel, et ma olen naine, nõbu või narvalane.
Ma ei ole üleni enda teha, vaid mind suuresti teevad teised inimesed. Need suhted võivad mu väga kiiresti ümber kujundada. Näiteks kuulus Stanfordi eksperiment: vabatahtlikud jagati suvaliselt „vangideks“ ja „valvuriteks“, ja õige pea hakkasid esimesed teisi kiusama. Positsioon ajendas sellist käitumist. Katsed on näidanud, et isegi tillukesed ümbruse stiimulid võivad märkimisväärselt meie käitumist mõjutada. Ühes katses lasti inimestel leida taksofoni avast münt (ajal, mil veel olid ühiskondlikud telefoniautomaadid). Pärast seda olid nad kaasinimese vastu märkimisväärselt lahkemad. Veel ühes katses lasti inimestel mängida eksperimentaatorite poolt salaja kallutatud mängu; eelistatu oli ülbem, ahnem ning omistas oma (tegelikult teenimatut) edu enda võimekusele.
Niisiis, kui me tahame anda enda täismääratlust, siis me peame sellesse sisse haarama teised inimesed, oma suhestatuse nendega. Ma pole ainult eraldivõetud „mina“, vaid ka „mina-suhtes-sinuga“. Sinusuhe on osa minust endast, sina oled osa minust. Kuidas sa minuga suhestud või millised sinad minuga suhestuvad – see ei ole üleni minu kontrolli all. Olen loonud endale ilusa mina – teinud trenni, pidanud dieeti, käinud kultuuriüritustel. Aga siis ajab keegi mu veoautoga alla. Või tuleb heast peast sõimama. Või vastupidi, mu mina on kujunenud jälestusväärseks – aga siis tuleb keegi ja ootamatult aitab mind, ütleb hea sõna. Just säärasest ülemäärasusest (ükskõik kummas suunas) võib koguni avaneda uus eksistentsiaalne mõõde (nagu avastas Jean Valjean „Hüljatutes“ või Jules „Pulp Fictionis“). See mõõde polegi midagi muud kui see, et ma olen alati midagi muud. Et mu teadmine ja enda omamine on vaid üks osa minust. Et ma sisaldan omaenda määratluses „eimiskit“, enda eitust kui seda, mis ületab mind ja paneb mind end ületama, üle minema teiseks. Paneb mind muutuma, üle saama muuks.
See minu teistele-olemine on samavõrd „mina“ kui minu „endale-olemine“. Ma ei saaks olla endale, kui ma poleks teistele (ja ka ümberpöördult). Tavamõtlemine armastab tõmmata selget piiri enda ja teise vahele. Mina olen positiivne ja teine on negatiivne tähenduses „mitte-mina“. Kui piir jääb väliseks, siis me laguneme laiali. Õigupoolest lagunevad laiali minu enda kaks aspekti, endale-olu ja teisele-olu. Aga ometi nad kuuluvad minus kokku. Teine inimene on minus endas. Ei ole nii, et ma esmalt oleksin endas ja seejärel suhestuksin teise inimesega. Ma juba algusest peale olen teistega koos, iseendas. Teisiti ei saaks ma elada.
Nagu see ikka on olnud, said ka möödunud aasta lõpul mitmed kunstnikud kolleegide tunnustuse osaliseks. Mõni neist tunnustusest, näiteks vabagraafikute ühenduse auhinnad – Kadri Toomi nimetamine aasta graafikuks ja Anna Mari Liivranna aasta uueks tulijaks – pälvisid rohkem tähelepanu. Neist ei kirjutatud mitte ainult ERRi kultuuriportaalis, vaid tehti juttu ka aastalõpu uudistes. Teised uudised – näiteks see, et metallikunstnike Ede Kurreli preemia läks seekordHeigo Jellele ja nahakunstnike liidu Frölich Preisi laureaadid olid Rutt Maantoa ja Külli Grünbach-Sein või G-galerii kunstipreemia pälvis maalikunstnik Liina Kalvik – jooksid läbi küll kunstnike liidu nädalakirjast ja Ede Kurreli preemia laureaat jõudis Postimehe kultuuriuudistesse, aga see oli ka kõik.
Eks see ole paras juhuse asi, milline kunstisündmus meedias, eelkõige televisioonis, üles nopitakse, sest kõik sõltub vaatevinklist ning kaameraga igale poole ei jõuta. Seda iseäranis praegusel ajal, kus suured kogunemised, ka aastalõpupeod, ei ole kõige mõistlikum kokkusaamise variant ning eelistatakse kohtuda virtuaalselt. Eks see on ka autasude avalikkuse ette jõudmist kahandanud: kui G-galerii kunstipreemia tavatseti üle anda kunstnike liidu rahvarohkel aastalõpupeol, siis kahel viimasel aastal on teave sellest ka kunstnikkonnani jõudnud ainult kunstnike liidu nädalakirja vahendusel. Võib ju küsida, kas kõiki neid auhindu, mida kunstnike liidu alaliidud või mõned teised institutsioonid järjekindlalt välja annavad, on ikka vaja. Või jääda suurte ja tõesti mõjukate juurde, et neid ja laureaate ka vääriliselt avalikkusele esitleda?
Auhindu on tõesti palju, kuid häid ja väga häid tegijaid, kellele tähelepanu ja auhinnagalade prožektorivalgust ei jagu, veelgi rohkem. Seda enam et alaliitude tunnustus ei ole ainult kolleegide poolt esiletõstmine ja õlale patsutamine, vaid suunab kas või korrakski valdkonnale tähelepanu. Tuleb meelde, kuidas 1990ndate keskpaiku, kui kunstielu tollane tsunami mõõtu uuenduslaine tõi kaasa kriitikavalangu vaat et kõigi ja kõige olemasoleva vastu, õhutas kunstiteadlane Heie Treier talle omaselt malbel, kuid kirglikul moel märkama seda väärtuslikku, mida teevad ka need, kes ei ole parajasti keskse suundumuse harjal. Mitte ainult märkama, vaid ka seda avalikult tunnustama. Auhinnarohkusest hoolimata ei ole olukord ka praegu väga teistsugune.
Tunnustuse kõrval kaasneb auhinnaga rahaline preemia, sest igasugustele toetusmeetmetele vaatamata ei ole kunstnike majanduslik olukord ka praegu või iseäranis praegu kiita. Auhinnafond või rahalise toetamise võimalused alaliitudel peaaegu puuduvad. Aasta graafikut ja aasta uut tulijat tunnustati eelneva aasta laureaadi tehtud diplomiga, mis võiks olla iga kunstniku oma kunstikogu uhkus, ning ka Vunderi kunstitarvete firma sajaeurose kinkekaardi ja Skizze firmalt sponsorluse korras annetatud kunstivahenditega. See on küll sümboolne akt ja Vunderi kinkekaartide eest maksab vabagraafikute ühendus oma nappidest vahenditest, kuid žestina väga ilus. Seda enam et vabagraafikute ühendus ei tunnusta ainult oma tsunfti liikmeid, vaid ka sellesse valdkonda panustanud väljastpoolt tulijaid, näiteks seekord skulptor Anna Mari Liivranda.
Metallikunstnike liit on jäänud tsunftikeskseks ja auhinna rahalise katte – 500 eurot – leidnud oma vahenditest. Rändavale auhinnale, Ede Kurreli vaskvormile lisab laureaat omapoolse detaili ja nii on sellest saanud kollektiivne looming, mille väärtus kasvab aastatega.
Nahakunstnike liidu auhinna taga on Saksamaal Stuttgardi lähistel elava köitekunstikorüfee ja estofiili Hans Peter Frölichi rahaline annetus. Auhinda hakati välja andma 2018. aastal ja seda otsustab juba žürii, kas seda antakse ühele või kahele kunstnikule, aga ühel korral ei ole preemia suurem kui 1000 eurot.
Ka G-galerii preemia on eratoetus. Seda hakati välja andma 1993. aastal koos Soome koostööpartneri Tempera OYga, 2006. aastast koos Hollandi firmaga Royal Talens, et laureaat saaks 500 euro eest vajalikke kunstitarbeid soetada.
Nahakunstnike liit paistab küll paremas olukorras olevat, kuid ega üksiku metseeni annetus ei suuda tagada järjekindlust. Üldiselt on alaliidud auhinna statuudi väga põhjalikult läbi mõelnud ja žüriisse haaranud eksperte ka väljastpoolt oma liitu. Väga hea näide on tekstiilikunstnike liit. Auhinnaraha leidmisega on nemadki hädas. Kultuurkapitali peale ei tasu loota, sest nagu kinnitavad ühest suust kujutava ja tarbekunsti sihtkapitali nõukogu esimees Maarin Ektermann ja aseesimees Kaire Rannik, ei saa nemad lisakohustust endale võtta, sest niigi küsitakse kolm korda rohkem raha, kui jagada on. Ja ega see ei kuulugi kultuurkapitali kohustuste hulka. Ainuke preemia, mida kultuurkapital rahastab, on Konrad Mäe maalikunstnikele mõeldud auhind. 1979. aastast välja antav auhind on kunstnike liidu, maalikunstnike liidu ja kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali ühisauhind. Kunstnike liit katab medali valmistamise ning korralduskulud, sealhulgas ka piduliku vastuvõtu omad. Ega need auhinnale (3200 eurot) väga palju alla jää. Maalikunstnike liit osaleb valimises ja on õnnelik, et maalikunst on taas avalikkuse tähelepanu all.
Paistab, et ainus viis, kuidas väikesi kunstiauhindu, sealhulgas alaliitude omi, elus hoida, on erakapitali kaasamine. Kui alaliit (või muu loominguline kooslus, kes arvab, et tema liikmed vajavad tunnustust) on leidnud endale heategija, on see siiski pool võitu. Erakapitalil põhineva ühisfondi moodustamine lahendaks probleemi. Seda on kerge öelda, aga raske korraldada. Tunnustamist vajavad kõik head ja südamega oma asja ajavad loojad.
Kontsert „Maestra Ester Mägi 100“ 10. I Estonia kontserdisaalis. Tuuri Dede (metsosopran), Mirjam Avango (klarnet), Hans Christian Aavik (viiul), Arvo Leibur (viiul), Terje Terasmaa (vibrafon), Heiki Mätlik (kitarr), Tähe-Lee Liiv (klaver), Kadri-Ann Sumera (klaver), Ene Salumäe (orel), Tallinna Kammerorkester, Eesti Rahvusmeeskoor, segakoor HUIK!, dirigendid Andres Kaljuste, Mikk Üleoja ja Ode Pürg.
Ester Mägiga käib ikka kaasas lugu tema lapsepõlvest, kus esimesse klassi astunud tulevaselt heliloojalt küsiti, kelleks ta tahab saada ja vastus oli kindel: „Miina Härmaks.“ Miina Härma julgus ja pealehakkamine on veel tänapäevalgi uskumatud ning ega Ester Mägi õppima asumise ajaks olukord palju ei olnud muutunud: Eesti heliloomingumaailm oli tollal täielikult meeste valitseda. Eesti Vabariigi varasemast ajast võib nimetada vaid üht naisheliloojat – vene päritolu Vera Vinogradova-Bieki, kes oli viljakas klaveriteoste, sh klaverikontserdi, autor. Tollast mõtlemist iseloomustab hästi Artur Lemba arvustus Vinogradova-Bieki klaverikontserdi kohta: „Naistel puudub üldse fantaasia, kuna aga loomine ilma fantaasiata on võimata, siis on ka arusaadav, mispärast muusika-ajaloos pole mitte ühtegi tähtsamat naisheliloojat leida. Pr. Vinogradova helitöö puhul võiks Lessingi sõnu tarvitada: [—] siin on palju head ja uut. Kahju ainult, et see mis on uus, pole mitte hea, ja see mis hea, pole mitte uus. [—] veel nõrgem [on] finaal, kus mingisugust muusikat ei ole, vaid jazz bandi järele aimamine foxtroti viisidel. Klaveripartii tuletab meele igalpool trummilöömist.“* Ilmselgelt ei õhutanud selline hoiak naisi heliloominguga tegelema ja järgmised diplomeeritud naisheliloojad olid alles Els Aarne, kes lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi 1946. aastal, ning Venemaalt naasnud Lydia Auster.
Ja siis oligi kord Ester Mägi käes. 1946. aastast Mart Saare kompositsiooniõpilaseks olnud Mägile ulatati lõpudiplom 1951. aastal ning seejärel täiendas ta end veel Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalini käe all. Ester Mägi ei jõudnud komponeerimise juurde siiski otseteed pidi: kuigi lapsepõlvesoov oli saada Miina Härmaks, langes esimene valik hoopis klaverile ning alles probleemid kätega sundisid teda eriala vahetama. See oli n-ö vetteviskamine, sest heliloominguga ei olnud Ester Mägi varem tegelenud. Üleminek osutus õnnestunuks: ühe armastatuma eesti helilooja aktiivne loomeperiood kestis peaaegu pool sajandit, varasemate teoste uusversioonid valmisid veel lausa 2016. aastal.
2020. aastal tulid Eesti Kontserdi produtsent Heili Vaus-Tamm, rahvusmeeskoori direktor Indrek Umberg ja toimetaja Anu Huntsaar mõttele korraldada Ester Mägi 99. sünnipäeva puhul kontsert, millega oli helilooja ka kohe päri. Samuti oli ta nõus osalema proovides – vaid kontserti ei tahtnud ta kuulama tulla, sest Heili Vaus-Tamme sõnul ei soovinud ta, et teda sellises vanuses nähakse. Siiski oli ta kavalehe andmetel lisanud, et „no nüüd on mul ometi põhjust nii kaua elada“. Ester Mägi vitaalsusest annab tunnistust ka huvi, mida ta tundis kavandatava kontserdi vastu: ta soovitas korraldajatele nii teoseid kui ka esitajaid. Kahjuks pöörati kõik plaanid pandeemiast tingitud piirangute tõttu pea peale ning idee teostumine jäi ootama paremaid aegu. Uus võimalus avanes aasta hiljem – nüüd aga juba heliloojata, kes lahkus meie hulgast 2021. aasta maikuus.
Kontsert „Maestra Ester Mägi 100“ kujutas endast helilooja loomingu läbilõiget ja kava koostamises osales ta veel aktiivselt. Näiteks Mägi laule kuulates oli huvitav jälgida helilooja helikeele arengut ja Tuuri Dede esitus (klaveril Kadri-Ann Sumera) oli võrratu.
Kontsert „Maestra Ester Mägi 100“ kujutas endast helilooja loomingu läbilõiget. Kontsert algas pimedas saalis kõlanud teosega „Kadents ja teema“ (1984), mille oli sooloviiulile seadnud loo esitaja Hans Christian Aavik. „Kadents“ on mängutehniliselt üsna virtuooslik, kuid seejuures oma nukruses sügavuti minev ning hingekriipiv. Sama meeleolu kannab ka tunduvalt lihtsakoelisem „teema“, mis põhineb soome rahvalaulul „Roosike orus“. Algselt on teos kirjutatud viiulile ja orelile (või klaverile) ning sellisel kujul on soome muusikal põhinev osa romantiline, soolopillil esitatuna aga eriliselt karge ja põhjamaine. Hans Christian Aaviku esitus oli äärmiselt sugestiivne ja kõlavärvidelt rikas, eriti läks hinge teose lummavalt lihtne n-ö soome pool.
Ester Mägi soololaule esitasid Tuuri Dede ja Kadri-Ann Sumera. Kavas olid kolm osa tsüklist „Viis romanssi“ (1963) ja „Laulud Betti Alveri luulega“ (1981). Neid laule kuulates oli huvitav jälgida helilooja helikeele arengut. Hämmastav on see, kui palju Mägi oma loometeel arenes, võttis vastu uute suundade mõjutusi – ja jäi äratuntavalt iseendaks. Tema romansid on üsna traditsioonilised, kirjutatud ajastule omaselt, Betti Alveri tekstiga laulud on aga uudsema helikeelega. Eriti oli seda kuulda klaveripartiis, mis oli varasemas tsüklis veel puhtalt saaterollis, hilisemas aga vokaalpartiiga dialoogis, hoopis iseseisvam, mitmekülgsem ja värvikam. Eriti efektne oli laulu „Linnud naersid“ klaverisaade. Tuuri Dede esitus oli võrratu, ka tehniliselt. Eriti mõjus oli tema väga madal register, mis ei võimalda enam „ooperilaulja häält“ tekitada. Seal tuli rohkem esile laulja jõuline, samal ajal soe ja sügav loomulik hääl ning ka tekst kandus paremini kuulajateni.
Rikkalikust instrumentaal-kammermuusika valikust oli helilooja soovil kavas „Huiked“ viiulile, vibrafonile ja kitarrile (1995/2001), selle esitasid Arvo Leibur, Terje Terasmaa ja Heiki Mätlik. Teos on väga estermägilik: siin on rahvaviisilähedasi motiive, mis ostinaatselt pillidel korduvad, palju on loodushäälte jäljendusi ja huikeid. Seekordse esituse juures jäi kõrvu kitarri äärmiselt kuiv kõla, mis läks viiuli ja eriti vibrafoni värvika ja heliseva tooniga vastuollu ning jäi kaotajaks. Tallinna Kammerorkestri esituses (dirigent Andres Kaljuste, solistid Mirjam Avango ja Tähe-Lee Liiv) kõlasid variatsioonid klarnetile, klaverile ja keelpilliorkestrile (1972). Seda teost pidas Ester Mägi üheks tähtsamaks ning ka see jõudis kavva just helilooja soovil. Põhimeeleolu annavad siin vastandlikud soolopillid: suhteliselt heatahtlikule klaverile vastandub ärev, kohati lausa tige klarnetipartii. Mõlemad noored solistid olid oma ülesande kõrgusel, eriti värvikad olid Mirjam Avango loodud kurjad karakterid.
Ester Mägi koorilooming on leidnud tee kooride püsirepertuaari, kuigi tema teosed ei ole sugugi kergete killast. Sellest oli hästi aru saada ka kontserdil, kuulates A. H. Tammsaare tekstidele loodud kooritsüklit „Mõtisklused“ (1978), mille esitas segakoor HUIK! (dirigent Ode Pürg). Eriti riukalik on tsükli esimene osa „Armastus on pärl“, mille algus on valatud lihtsasse muusikalisse keelde ja loob petliku illusiooni kergest õhulisest miniatuurist. Kohe järgneb aga keeruline dissonantne lõik, mis viib sopranid lauljate võimete piiripealsesse kõrgusse. Ilmselt ei ole palju neid koore, kes suudavad sellist muusikat eksimatult ja kunstiliselt sisukalt ette kanda, ning väga hästi ei õnnestunud see ka HUIK!-il. Tsükli ülejäänud osad sujusid kooril juba tunduvalt paremini. HUIK! on väga võimekas koor, kauni kõla ja hea vokaaltehnikaga, vaid kohati oleksin oodanud suuremat kandvust – toon jäi natuke õhukeseks.
Kandvusest ei jäänud aga puudu Eesti Rahvusmeeskooril, kelle esituses kõlas neli pala: „Kerkokell“ (1989), „Üks hetk“ (1979), „Jõuluõhtul“ (1988) ja „Tuule tuba“ (1981). Meeskoori tase on viimastel aastatel olnud selline, et hakkab ununema, et ka nemad on inimesed, niisiis ebatäiuslikud. Sel korral oli „Kerkokella“ algus ebalev, ebaveenev ja lugu läks käima alles teose keskel. Edasi oli koor juba oma tuntud tasemel. Vastandlikke tundeid tekitas „Jõuluõhtul“. Lugu on imeilus, aga jaanuarikuus vahest liigagi ilus – jõuluõhtul oleks meeleolu selle loo kuulamiseks ilmselt sootuks teine. Teose esitus oli aga imeline: ülim kõlaline ühtlus, kaunis tämber ja äärmiselt puhas intonatsioon. Kus saaks see kõik veel paremini esile tulla kui ühes klassikalise harmoonia ja ülesehitusega laulus? Mart Saarele pühendatud koorilaulu „Tuule tuba“ ettekanne oli samuti äärmiselt mõjuv ja nautida sai meeste forte’t, omapära lisas esitusele digiorel, mida ollakse sunnitud kasutama ajal, kui Estonia oma orel on remondis. Ene Salumäe mängitud digipilli heli tuli saali paigutatud kõlaritest ning kohati tekkis mulje, et tegu on elektroonilise muusika, mitte orelisaatega, aga omamoodi põnev oli seegi.
* Artur Lemba. Vaba Maa 12. IX 1925. Küll aga hindas Vinogradova-Bieki teoseid kõrgelt vene pianist Maria Judina.
Vene teatri „Delhi tants“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Filipp Loss, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, koreograaf Olga Privis, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov. Mängivad Anastassia Tsubina, Jelena Jakovleva, Aleksandr Žilenko, Tatjana Jegoruškina, Tatjana Kosmõnina ja Natalia Murina. Esietendus 26. XI 2021 Vene teatri väikeses saalis.
„Me ju kõik mõtleme tihti, et millal see košmaar lõpeb, milles kogu maailm elab. Miks langeb meile XXI sajandil ikka veel kaela Ebola epideemia, sõda Ukrainas, putinliku Venemaa totalitarism, islami terroristid – millal see kõik küll lõpeb? Aga asi on selles, et selle kohta on kaks uudist – hea ja halb. Halb uudis on, et see ei lõpe mitte kunagi. Aga hea uudis on, et see kõik on lihtsalt universumi tants.“ Need Ivan Võrõpajevi sõnad ei ole Vene teatri lavastuse kavalehelt, vaid seitse aastat tagasi Theatrumis etendunud „Delhi tantsu“ kavalt. Tõepoolest, Ebola oli 2015. aastal liialdus, aga praegu elame kolmandat aastat pandeemia tingimustes, sõda Ukrainas on jälle päevakorras ning uudis kellegi surmast pole enam uudis.
Surmauudis pole „Delhi tantsuski“ õieti uudis: lõpuks võib selgusetuks jääda, kes suri, millal ja millesse. Lavastus koosneb seitsmest etüüdist, millest igaüks algab teatega kellegi surmast. Võrõpajevi näidendi ilu seisneb selles, et etüüdides tekst suurt ei muutu: laused on sageli sõna-sõnalt samad, muutub kontekst, kuhu laused langevad. Tegelased on omavahel kas armu- või sugulussuhetes, nii on kõhe kuulda sama lauset, mille oli öelnud abielu lõhkiajaja, lõpuks petetud naise suust. Aga kui palju me üldse erisuguseid lauseid kasutame? Muidugi on inimesel vabadus öelda täiesti ainulaadseid lauseid – „Armastan sind nagu vinkelduu mollib engelteri!“ –, ent me ju ei ütle. Enamasti ütleme „Tere!“, „Nägemist!“, „Palju õnne!“ või „Kas tahad veel leiba?“.
Näidendi ja lavastuse tekst on lihtne. Keegi sureb, tuuakse teade surmast, tegelane ütleb: „Ma ei oska reageerida.“ Ja mismoodi sa ikka surmale reageerid, ei saa ju enam midagi teha. Siis räägitakse. Suhetest. Vaikitakse. Tantsitakse mõni samm. Ja tekst kordub järgmises etüüdis. Oluline pole siin mitte tekst ise, lause, vaid selle vorm: milliseid sõnu oleme harjunud ütlema? Usun, et meie harilikud laused otsivad endale sündmust, millesse kinnituda, niimoodi vabaks saada. Ja lõpus on vaikus.
Me ütleme „Tere hommikust, kallis!“ oma abikaasale niikaua, kui ta sureb, ja siis ei saa me enam mitte kellelegi oma elus samamoodi „Tere hommikust, kallis!“ ütelda. See lause on kinnitunud selle sündmuse külge. „Kas soovid veel leiba?“ on meie igapäeva hulkuv lause niikaua, kuni keegi vastab sellele: „Ma ei armasta sind enam.“
„Delhi tantsu“ tekst on totaalne selles tähenduses, et see juhib näitlejaid (fotol esiplaanil Aleksandr Žilenko), nende rolle piirini, kuni tundub, et näitlejad ei mängi.
Kellegi surm ei ole ainult ühe elu lõpp, vaid ka hulga selle inimesega seotud lausete lõpp. Aga ainult surm ei kinnista lauseid, seda teevad kõik tähenduslikud sündmused. Mida rohkem on inimese elus sündmusi, seda vähem ta räägib, olete ehk tähele pannud, ja nende inimeste elus, kes vahetpidamata räägivad, ei juhtu suurt midagi. Nende laused ei ole saanud endale sündmust. Võib-olla on ilus surra, kui kõik on öeldud, ära antud, jääb ainult naeratada. Võib-olla. Ma ei tea, ma pole kunagi surnud.
Surm ise on küll konkreetne, aga üksi võetuna laialivalguv mõiste. Surm pole surnu asi, sest tema ei saa enam hoolida, vaid siia jäänute asi. On kangelassurmasid. Loobumissurmasid. Kuhtumisi. Surm on banaalne nagu lõhutud vaasi killud põrandal.
Joseph Campbell, ameerika kirjandus- ja usundiloolane, on pakkunud oma raamatus „Tuhandenäoline kangelane“ välja monomüüdi mudeli erisuguste lugude uurimiseks ja kõrvutamiseks. Campbelli meelest on kõigil maailma lugudel sarnane struktuur ning tema teooriat kasutatakse laialdaselt näiteks stsenaristikas. Punamütsikese, Bilbo Bagginsi, Harry Potteri või Jeesuse (jpt) lugu algab argiilmas, millest tegelane peab kas mingi kutse või probleemi tõttu välja teele minema. Tal on tavaliselt mentor: Gandalf, Morpheus, Hagrid või keegi nendesarnane. Tegelane teeb läbi hulga katsumusi ja jõuab hinge pimedas öös meeleheite kõige sügavamate kambriteni – tema mina langeb kokku. Tagasi argiilma jõuab tegelane muutununa, ta on teadlik endast, oma võimetest.
On psühholooge, kes kasutavad Campbelli monomüüdi struktuuri, et patsiendi kannatusele tähendus anda: sa ei ole üksi mõtteta maailmas, vaid sinu trauma on osa teekonnast. Lugu annab perspektiivi. Võrõpajevi tegelastel pole klassikalises mõttes tegelase arengukaart, tekstist on välja nopitud kõik, mis parajasti tähtis ei ole – me kohtume nendega in media res, sügaval mõttetuses, killud on põrandal.
Kõigi etüüdide tegevus toimub haigla ooteruumis ja haigla on paik, kuhu tullakse ära minema: kas tagasi koju või mulla alla. Tegelaste argiilm, mis on neist maha jäänud ja ootab ees – sest lõppude lõpuks peab tagasi minema –, antakse lühikeste ja võrdlemisi eksalteeritud monoloogidega. Näiteks Andrei, kelle Aleksandr Žilenko mängib reserveerituks, kinniseks, „usaldusväärseks“ nagu Jekaterina (Anastassia Tsubina) ütleb, räägib, mismoodi ta müüs maha auto ja sõidab nüüd metroos – näeb maailma, reklaame, inimesi. Õde (Tatjana Jegoruškina) kirjeldab, missuguste tunnetega vaatab ta surnud patsiente kanderaamil. Valeria (Jelena Jakovleva) räägib teatrikriitiku elust.
Aga me ei saa päriselt teada, kas need monoloogid on sissevaated muutunud, katsumuse läbi teinud tegelasse, või tagasi: Delhi tants käib ringiratast ja viimase etüüdi järel võiks alata ka esimene. Mitte tegelaste järkjärgulises suremises pole Võrõpajevi teksti õudus, vaid monoloogides: tegelased oleksid nagu kiirelt ringi käival karussellil, nad tahavad maha, sirutavad oma käe kellelegi, kes paistab seisvat kindlal pinnal, aga aina libiseb tema käsi mööda. Silme ees läheb aina hägusamaks, lootus millestki üldse kunagi pääseda järjest aheneb. Ega pääsegi. Lõpus on kõik surnud. Tants algab otsast peale – „see ei lõppe mitte kunagi … see kõik on lihtsalt universumi tants“.
„Delhi tantsu“ tekst on totaalne selles tähenduses, et see juhib näitlejaid, nende rolle piirini, kuni tundub, et näitlejad ei mängi. Laused on nukumängija nöörid – mida teeb lause, seda teeb ka näitleja. Iga teise teksti ja lavastuse puhul kriibiks see peenendunud maitsega teatrikülastaja silma ja kõrva – näitlejast, karakterist peaks tekst lähtuma, mitte vastupidi. Muidu oleks tegemist lihtsalt sõnu ütleva inimesega. Ent „Delhi tantsu“ puhul on õigustatud, et tegelaste sõnailm on lavastatud peaaegu must-valgeks ja muutub värviliseks ainult monoloogides.
Üks korduvaid repliike näidendis on: „Räägi minuga, ära mine ära!“ Teine tegelane siis räägibki, kas mõnest mälestusest või Delhi tantsust, mida Jekaterina aasta (või mitu) tagasi Kiievis tantsis. Teine tegelane ei saa sellest midagi aru: kõik on hägune. Mida see tähendab: kannatus? Mida see tähendab: tants? Kuidas on sellega seotud juudid ja Auschwitz?
Asi on selles, et tegelane ei kõnele kaastundest, vaid ütleb teksti, nagu me sageli arusaamatus olukorras ütleme. Sõnu. Mõtlemata. Lauset komponeerimata. Selline kõnelemine on kaastundeta, kaasa tundmata kõnelemine, me üritame sündmusele oma teksti peale suruda ja tagajärjeks on arusaamatus. Teadlikult kaasa tundes muutub sündmus lohuks maapinnas, kuhu meie sõnade klaaskuulid kõrinal sisse veerevad – sunnita, tahteta. Rõõmuga. Kaasa tundes ei kontsentreeri me oma tähelepanu ühele inimesele, vaid avame end maailmale, milles pole head ega kurja. Sellepärast on õõnes ka tänapäeva lääne social justice warrior’ite õiglusjanu. See ei lähtu sündmusest, kogemusest, ei johtu inimese hingest, vaid ideoloogiast, ning ideoloogia jagab maailma mustaks ja valgeks, heaks ja kurjaks. Õudsevõitu on elada ajal, mil õnnestunud „Delhi tantsu“ lavastus annab end lahkelt ühiskonna mitmekülgseks analüüsiks.
Kogu lavastuses on üks klassikalises mõttes roll, Olga, ja Natalia Murina mängib selle lavastuse finaalis nauditava lihtsusega. Tema tegelane tõuseb publikust ja ongi nagu päris inimene: kontrast näiteks ülevoolavalt loomingulise tantsija Jekaterinaga on nii tugev, et kui näitlejad tulevad etenduse lõpus kummardama, siis ei oska publik reageerida. On see veel mäng? Keegi ei plaksuta. Näitlejad seisavad, silmad kinni. Kostavad üksikud mahasurutud naerupuksatused. Siis katkevad ahelad ja saabub aplaus. Vene teatri „Delhi tants“ on kohustuslik neile, kes on Theatrumi varianti näinud. Kontekst on muutunud, tekst on sama, nagu näidendiski.
Loone Otsa romaani, 2021. aasta romaanivõistluse ühte võidutööd, kannavad ajaloolised tegelaskujud: kolmest vahelduvast vaatepunktist jutustatakse, kuidas 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal aitavad Uku Masing ja Salme Niilend päästa Isidor Levinit. Too juudi päritolu üliõpilane ootab keset külma talve Salme kodutalu lambalaudas, kuni naine võtab ette riskantse reisi Tartusse, et hankida talle võltsitud isikutunnistus. Vahele meenutatakse tutvumist ja ühist ülikoolielu.
Kohe püüab pilku Uku Masingu nimi – selle legendaarse õpetlase ja kirjaniku elu on mitut puhku fiktsionaliseeritud. Vahest enim tuntud on Jaan Kaplinski romaan „Seesama jõgi“, kus Masing esineb vanemaealise Õpetaja rollis; ligilähedane tegelane on Tark Jaan Toominga märkmikromaanis „Teekond mäe südamesse“ (mõlemad 2007). Lauri Sommeri novell „Hilised lemmelehed“ (samuti 2007) kujutab hilises eas Masingu kiindumust noorde Leena Kiivitisse. Episoodiline roll on Masingul Jaan Krossi romaanis „Väljakaevamised“ (1990), kus ta ei esine veel päris guruna, kuid siiski tunnustatud erakõpetlasena, lähikonna parima vanade keelte tundjana. Võimalik, et neid kujutisi on veel.
Kuidas paigutub sellesse traditsiooni Otsa Masing? Kujutusviisi poolest on siin enim sarnasust Sommeriga: mõlemad autorid on teise põlvkonna masingiaanid, kes ei kirjuta isiklike mälestuste põhjal, vaid püüavad kaudsetele allikatele tuginedes tabada tegelaskuju siseilma. Seda sümboliseerib muuhulgas igrek ü-tähe asemel (tõsi, Sommer on selle üle võtnud ka oma teistes tekstides). Fiktsionaalsete Masingute hulgas on Otsa oma kõige noorem, pealt kolmekümnene, mõne aasta eest abiellunud. Ehk seetõttu näeme teda väga malbe ja leplikuna, hõljumas vaheldumisi armuuimas ja teoloogilistes mõtisklustes, silmitsemas oma kaunist kaasat, meditatiivselt ahju kütmas, puhast särki selga seadmas ja tušiga kirjamärke maalimas. Alles raamatu lõpupoole aimub õige veidi tumedamaid tunge, armukadedust, viha.
Kas selline mahe kujutis on tõetruu? Võib-olla. Peale ilukirjanduslike kujutiste ja mälestuste on lugeja Masingu isiklikku ellu saanud pilku heita arvukate publitseeritud kirjavahetuste kaudu. Selle kõige alusel aimub tema isikust ka kohatine riiakus ja virilus, enese- ja teisepõlgus. Noores põlves Alide Klemetsiga korrespondeerides1 on Masing vähemasti alguses samuti õrn ja armunud, vahest ongi tundetoon laenatud sealt. Seevastu sõber Jaan Kiivitiga elu arutades on ta näiteks naiste peale vihaseks saanud ja kirub alalõpmata seda tuima, arusaamatut sugupoolt.2 Eakat Masingut on kuuldavasti ajuti vaevanud kibestumus elu keerdkäikude tõttu. „Armastuses“ kujutatud aeg jääb aga kuhugi vahepeale ja muidugi võib inimene mesinädalate ajal vähemasti ajutiselt leebuda. Ots on küll oma tegelase sisemonoloogis kasutanud näiteks Masingu tigedat esseed „Naistest“, aga teinud seda nii osavalt, et weiningerilik frustratsioon ei jää kõlama.
(Nais)ajalooromaan
Igal juhul on selline karakterikujundus romaani struktuuri teenistuses. Otsa paistab olevat huvitanud ennekõike Niilend, kellest ta on varem kirjutanud ka näidendi („Üksainus Araabia öö. Salme Niilendi näidend“) ja kelle kohta öelnud: „Eesti kultuurilool on selle naise ees küll suur võlg tasuda, kui keegi teda ei mäleta.“3 Salme Niilend, 1950. aastast Leetmaa (1915–2007), õppis toona Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas ja tegutses üliõpilasseltsis Veljesto. Hiljem emigreerus ta Kanadasse, kus õppis Montréalis McGilli ülikoolis ja kaitses sotsiaaltöö alal magistrikraadi rühmauurimusega töötavatest abielunaistest. Palju rohkem internet tema elust ei teagi, nii et kui seal veel midagi kultuurilooliselt olulist leidub, tuleb alles tulevastel uurijatel seda infot populariseerida. Raamatu vahelduva vaatepunktiga osades joonistub igatahes selgelt välja, kuidas naine, Salme, tegutseb, sellal kui mehed passiivselt ootavad, Uku oma Tartu korteris, Isidor laudas kahe kasuka all. Lk 222 öeldakse see ehk isegi liiga otse välja: „Salme, õnnetu tydruk. Saa aru, et sa lõhud myydi ära. Virutad nagu puuhaluga puruks naise aastatuhandeid kehtinud kohustuse olla passiivne.“ Sellises koosluses sulavad Levin ja Masing väheke ka kokku – jõuetud peene kondiga mehed keset ainelist kitsikust mõtisklemas kõrgemate asjade üle, kasutades erudeeritud unarsõnu nagu „lüüme“. (Muidugi, miks mitte, eks ühise ringkonna sõprade keelekasutus kipubki ühtlustuma.)
Veljestolased, sh mõned Loone Otsa romaani „Armastus“ tegelaste prototüübid, 1930. aastal Elvas Aleksander Kaelasel külas. Istuvad Eevi Lassen, Aino Saar ja Kersti Merilaas. Seisavad Salme Niilend, Aleksander Kaelas, August Sang ja I. Lepassaar.
Põhiosa tegevusest toimub niisiis Salme osade ajal: konfrontatsioonid eri auastmes sakslastega, talvisel maastikul rübelemine, limusiinisõidud, käigud ametiasutustesse ja tuttavate palvele. Siin on tunda vanas heas Jaan Krossi traditsioonis ajalooromaani: taustaks pöördeline aeg Eesti ajaloos, rullub suure ettemääratuse taustal lahti pisike põnevaks instseneeritud sündmusliin, tegelased seisavad tõsiste eetiliste valikute ees, kaalul on elu ja surm. Enim tükkis see paralleel esile stseenis, kus sõprade seltskond läheb kirikuõpetaja Jaak Tauli palvele ning Masing üritab argumenteerimiseks ära kasutada kavalaid viiteid Tauli enese venia legendi’le. Krossi käega kirjutatud süžees olekski selline käik väga tõenäoliselt soovitud mõju avaldanud – aga Otsal mitte, siin mõjub ainult armastus, Eha palve.
Eks „Armastus“ olegi ju ülendatud romaani pealkirjaks. Esmajoones tuleb seda minu meelest mõista ligimesearmastusena, kuna ühe põhitegelase Isidori romantiline kiindumus teise, Salmesse, jääb ühepoolseks. Selle romaani kontekstis osutub armastus jõuks, mis tõukab inimesi püüule ilma igasuguse vastutasuta head teha. Enamasti on see vastamata armastus, aga paistab, et ka rahuldatud armastus nagu Ukul Eha vastu võib muuta leebeks ja heasoovlikuks ülejäänud maailmagi vastu.
Ajalooromaani põhiline sõnum öeldakse käivat kirjutamise aja kohta. Mingeid väga labaseid paralleele päevapoliitika ja XXI sajandi olukorraga Ots ei tõmba, kuigi küllap on ta veidi lustinud näiteks anakronistlikult kõlava deklaratsiooniga: „Rass on konstruktsioon. Nii leppisime juba tüki aja eest Werneri laua taga kokku“ (lk 43). Aga missuguselt tänapäevaselt positsioonilt vaatleb ta ajalugu, kuidas töötab läbi minevikku?
Salme Niilendit fookusse tuues kirjutab Ots muidugi naisajalugu, toob nähtavale unustatud naisi. Niilendit on kujutatud kui tormakat, sageli (viisakus)reeglite vastu eksivat, aga ometi sümpaatset tütarlast, kes võib seltskonnas välja pursata sobimatu repliigi või sündmatult oma rõivaid kohendada. Just niisugune hoogne mõtlematus tõukab teda ka suurematele tegudele – see on kangelasele sobilik tüpaaž. Reaaleluline Isidor Levin, hiljem tuntud folklorist, pidas oma päästjaks ennekõike Uku ja Eha Masingut, kellele laskis Jeruusalemma holokaustimuuseumi paigutada ka vastava mälestusplaadi.4 Siin ongi autor kasutanud ilukirjanduse võimalust näidata juhtunut kuidagi teise nurga alt, pakkuda välja alternatiivseid lugusid, olgu puhtalt mängu ilu pärast või tõsimeeli oletatavat õiglust jalule seades.
Kummastamise asemel kinnistamine
Seevastu Saksa okupatsiooni perioodi Eestis on kujutatud vastavalt levinud rahvuslikule narratiivile ja selles mõttes pigem konventsionaalselt kui alternatiivselt. Rõhutatakse Eesti positsiooni mängukannina kahe suurrahva käes, võimude kiiret vaheldumist ja justkui sümmeetriat – polegi suurt vahet, kes parasjagu pukis. (Kui aga terrorirežiime on siiski vaja mingisse pingeritta panna, on Natsi-Saksamaa lipud ülikooli peahoone ees natuke veel ähvardavamad kui Nõukogude omad, vt lk 157.) Kui Salme purjakil vend esitab romantilisi klišeid eestlastest kui tublist väikerahvast, kes on ikka ja alati pea püsti hoidnud, ei tule seda ehk võtta läbinisti tõsiselt. Ometi on autor siinkohal ka juudi kõrvaltpilku julgelt sisse kirjutanud aukartliku imestuse: oh seda lihtsate eestlaste filosoofilist talupojatarkust (lk 244)!
Suuresti just holokausti uurimisest välja kasvanud nüüdisaegsetes mälu-uuringutes on parasjagu populaarseks kerkinud kaassüü teema. Michael Rothberg on välja pakkunud termini implicated subject (samanimeline raamat 2019), mis tähendab umbkaudu „asjaga seotud isikut“. See võimaldab rääkida inimestest, kes ei ole otseselt ei ohvrid ega vägivallatsejad, aga keda ei taheta nimetada ka kõrvalseisjateks, kuna mingil kaudsel moel on nad vägivaldse režiimi toimimisest ikkagi osa võtnud – kui mitte ise kedagi maha lasknud, siis tagaaetu peidukoha välja andnud; kui mitte välja andnud, siis keeldunud teda peitmast; kui mitte keeldunud peitmast, siis vähemasti aktsepteerinud süsteemi, kus sedasorti inimesed end peitma peavad, ja nii edasi. Selles võib näha järjekordset katset kellelegi mingit kollektiivset süüd kaela määrida, aga ka siirast püüet minna kaugemale mustvalgest jaotusest „headeks“ ja „halbadeks“.
Otsa romaan niisugust püüet ei ilmuta, seda tüüpi „asjaga seotud olemist“ kuidagi ei tematiseeri, samuti mitte muud mitmemõttelisust. Jah, tema tegelased murravad pead, kuidas keerulistes olukordades toimida, kuid üldiselt teevad (armastuse mõjul) ikkagi õige valiku ja osutuvad üheselt „headeks“. Isegi kohalik omakaitsemees, vastik Uudu, on lõpuks armastatud neiu heaks valmis päästma ka juuti. Kollaboratsionismi motiiviga mängitakse tõlkija Rein Sepa puhul, aga temagi ei saa plekki lõplikult külge. Loomulikult ei saa öelda, et ajalooromaanis ilmtingimata peaks endale tuhka pähe raputama ja kujutama eestlasi paadunud kollaboratsionistidena. Kuid mingitegi variatsioonide esile toomine tuntud motiivi juures eestlastest kui kollektiivselt haamri ja alasi vahel olijaist võiks meie endi rahvuslikku minapilti mitmekesistada. Otsa romaan seda minu meelest ei tee – kummastamise asemel autor kinnistab.
Muljet rõhutab see, et kohati kasutab autor õige konventsionaliseerunud kujundikeelt. Eriti oma tõupuhtas sootuses kaunis ja samal ajal õõvastav blond saksa bestia (lk 146 jj) on laialdaselt mõistetav hitlerliku režiimi sümbol. Seda, kui ajalugu jutustatakse niisuguste laialt tuntud kujundite kaudu, millesse on justkui juba sisse kirjutatud apelleerimine rahvusvahelisele publikule, on Eneken Laanes nimetanud „tõlgitud mäluks“. Tihti passib see hästi kinolinale. Vikipeedia andmetel pälviski „Armastus“ romaanivõistlusel peale üldarvestuse esikoha ka eripreemia käsikirja tõlkimiseks inglise keelde ja samahästi võiks sellest saada järjekordse maalilise ajaloofilmi kaunite lumiste kaadritega Eestimaa loodusest – nüüdisaegset natsifilmi meie rahvusajalugu läbi töötavas filmograafias vist veel ei ole.
Tõsi on aga ka see, et hüpoteetilistel filmitegijatel oleks soovi korral valida teistsugustegi, nüansirohkemate võtmete seast. Näiteks pöörab Ots terast tähelepanu aistilistele detailidele, nagu käe tunne lumest klompi külmunud kindas või teetassist kerkiv aur. Mõnigi selline kirjeldus on nauditav raamatulehekülgedel ja oleks ilus ka filmistseenina.
Läksin kord Peeter Lauritsale külla, et ühe artikli tarbeks juttu puhuda. Tema kodu sarnanes jaapani aiaga: kõik oli küll loomulik, kuid vääramatult oma kohale määratud. Põlvekõrguselt seina kruvitud sahtlid väikeste peos hoitavate kujukestega, mis olid maailma pealt kokku korjatud. Arvutiekraanil lebav kivikirves. Elegantselt õhku joonistuv niisutusauruti juga. Sõprade teosed paigutatud, pigem kureeritud, nii, et taieste sõnumid emotsionaalselt ruumiga kokku kõlaksid.
Peeter ise nimetab seda rituaalseks kujunduseks. Tunnetustöötajana osaleb ta protsessides, mille puhul hommikul pole teada, milleni õhtuks välja võib jõuda. Loomingulises ebakindluses toimetamine vajab välist tuge. Rituaalne aspekt valmistab ette tööks või puhkuseks. Millisest tassist jood teed, millised lõhnad ja tekstuurid teed valmistades ümbritsevad. Keskkond omakorda häälestab teejoomisejärgsetele tegudele. „On äärmiselt tähtis, et see, kus sa elad ja töötad, toetaks ruumiliselt ja energeetiliselt. Ma pole küll feng shui’ga tegelenud, kuid tajun intuitiivselt, et aistitav, valgus ja lõhnad oleksid paigas,“ on Peeter sõnanud.1
Olen aeg-ajalt näidanud EKAs oma tudengitele võrdlemiseks sisustusajakirjast lõigatud klantspilti Skandinaavia stiilis maakodust ja fotot tegelikult sügaval metsade vahel asuvast elumajast, kus emailpotid pole dekoratiivobjektidena seinale kinnitatud, vaid seisavad Pisa tornidena pliidi peal kuhjas. Need klantspildid ei ole lavastatud miljööväärtusliku keskkonnana, vaid on mõeldud kindla rakursi alt vaatamiseks nagu „ilusa vaatega“ turismiobjekt, kus puud on maha raiutud, et need kaunist loodusvaadet ei varjaks. Nii kuninglikes aedades, parkides, linnaväljakutel kui ka paleesaalides on esimeseks tajuvõtmeks seal avanev vaade ehk pidev janu lääne inimese silmale allutatud jumaliku tsentraalperspektiivi järgi.
Samasuguse ihageneraatorina mõjuvad poodide vaateaknad. Soovitan üht mõttemängu: jääge mõne aknakujunduse ette seisma ja vaadelge seda nagu nukuteatri sirmilavastust. Millised oleksid need nukud, kes seal laval tegutseksid? Millest nad räägiksid ja mida teeksid? Kes oleksid kardinate varju hoidvad näitlejad? Milline lugu lahti rulluks? Sellised sirmilavastused loovad elustandardeid, kus butafooria eest hoolt kandes üritatakse rolli sobituda.
Presidendi ametifotol on igal butafoorsel detailil sümbolistlik sõnum. Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni salapärasest naeratusest ja nõtkest nõjatumisest õhkub, et tegemist on moodsa ja easy-going-juhiga, mitte toolil lösutava hallis pintsakus vana morni peeruga.
Tahes-tahtmata täidab igaüks omaks võetud sotsiaalset rolli ja kannab selle väljendamiseks vastavat kostüümi. On need, kes sobituvad tõrkumatult oma rolli, kandes ärikana bränditeksade ja helesinise triiksärgi peal sportliku lõikega Hugo Bossi pintsakut ning ametnikuna vormirõivastust. Aga on ka need, kes seistes väljaspool tavapärast, väljendavad stereotüüpidele allumatust hipi, hipsteri, hiphoppari, punkari või rokkari ametivormiga.
Või võtame ette ühe kõige potjomkinlikuma stiililavastusena presidendi ametifoto, kus on absoluutselt igal butafoorsel detailil sümbolistlik sõnum. Valisin tagumikuga töölauale toetuva disaineriülikonnas Emmanuel Macroni, kelle salapärasest naeratusest ja nõtkest nõjatumisest õhkub, et tegu on moodsa ja easy-going-juhiga, mitte toolil istuva hallis pintsakus vana morni peeruga.2 Aga Macron hoiab rusikasse pigistatud kätega kinni lauaservast, et anda mõista, kelle käes on võim ja kontroll. Kohe kõige ees, parema käe juures lebavad teineteise peal kaks nutitelefoni. Tegu on ajaga kaasas käiva ja tehnoloogiameelse juhiga. Ajaga on seotud ka vasaku küünarnuki tagant paistev antiikne lauakell. Tegu on oma aja valitsejaga. De Gaulle’i avatud sõjamälestuste raamat annab aimu noore liidri traditsioone austavast suhtumisest ja kuldne kujuke viitab patriotismile. Prantsusmaa ja Euroopa Liidu lipu ühine eksponeerimine õlgade taga keerab peegelpilti kuulsa Gustav Suitsu lause ja võiks kõlada „olgem eurooplased, aga jäägem ka prantslasteks“. Élysée palee aeda avanevad pärani aknad lasevad sisse uue poliitika värskeid õhuvoole.
Argibutafooria mitte ainult ei suuna meie ihasid, vaid määrab ka lavastuse dramaturgia. Nii nagu öeldakse, et iga kiri on armastuskiri ja iga tegu on poliitiline, siseneb ruumipaigutuse ja esemete poliitika kaudu turvakapsli illusioon kodukambrisse. Veel praegugi vankumatult püsivates hruštšovkades jätkus ideoloogiline võitlusväli. Nõukogude inimene oli esmalt tööinimene ja seejärel inimene. Enamik ajast möödus tööl, kus söödi ja joodi, sotsialiseeruti, lahutati meelt. Kodu oli see, mis inimlike vajadustena tehase poolt rahuldamata jäi. Tibatilluke köök sobis heal juhul vaid hommikuse ja õhtuse võileiva tegemiseks, sest tõeline nõukogude inimene sõi koos seltsimeestega sööklas. Planeering, mööbel, kujundus ja argiesemed defineerisid selle, kuidas režiimisobilik inimene oma elu elama peab.3
Veel teravamalt on lavastatud meie tegutsemine avalikus ruumis. Näiteks kaubanduskeskused monitoorivad inimeste käitumist suure hoolega ja koostöös psühholoogidega töötatakse välja dramaturgilisi kurve, mis painutaks külastajate ihasid. Kui enamasti mõjuvad toidupoed kaootiliste riiulilabürintidena, siis tegelikult järgivad need väga täpseid narratiiviliine. Üldreegel on see, et poodi sisenedes tuleb esimesena põrgata vastu puu- ja juurviljaletti. Pannes korvi mõned porgandid, šampinjonid, avokaadod ja mahlaka õuna, tekib kliendis hea tunne, et ta on teinud enda ja lähedaste tervisest hooliva „õiget elu“ järgiva otsuse. Seejärel on ära kaardistatud kõige rohkem ostetavad tooted: vorstid-juustud, leivad-saiad, piimatooted, alkohol jne. Need letid paigutatakse üksteisest kõige kaugematesse nurkadesse. Nüüd pikitakse tühjad alad risti-rästi igasugu nodiriiuleid täis ja selleks et singivõileiva materjal kokku saada, tuleb läbi kõndida ka kohvi, tee, kommide, küpsiste, jäätise, gurmeetoodete, hoidiste, krõpsude, jaapani- ja mehhikopäraste kastmetega riiulivahed. Olles tervislikust juurviljavalikust õndsusesse ülendatud, paisatakse tarbija kuulimängukerana värvikirevasse labürinti. Võidab see, kellel on lahkudes kõige rohkem asju.
Samal põhjusel ei planeerita kaubanduskeskustesse kõrvuti mitu korrust järjest üles või alla viivaid eskalaatoreid. Selleks et taseme võrra kõrgemale tõusta, tuleb teha ring ümber aatriumi, mis on pärlikaelakeena ümbritsetud kiirmoebrändide, kulinakauplejate, jalatsiparseldajate, kosmeetikapakkujate ja vidinaärikatega. Asjad ja ruumid suunavad koreograafina meie liikumistrajektoore. Lavastajana dikteerivad need narratiive, ihasid ja käitumismustreid. Ei tahaks küll lõpetada klišeega, aga mõnikord on klišee lihtsalt seetõttu klišee, et selles peitub tõde. Elu on näitemäng ja meie laval tegutsevad näitlejad.
Tartu loodusmaja, 2013. Tartu aasta parim uusehitis 2013
Eesti nukuteatri juurdeehitis, 2016
Ministeeriumide ühishoone, 2017
Kuressaare Pargi lasteaed, 2019
„EV 100“ programmi „Hea avalik ruum“ projektina Rakvere pika tänava rekonstrueerimine, 2020 (2020. aasta muinsuskaitse aastapreemia laureaat)
EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse kirik, valmimisel
Türi põhikool ja spordihoone, 2020
Saaremaa riigigümnaasium, 2021
Kadrioru pargi aednikumaja, valmimisel
2008. aastal loodud büroo Karisma Arhitektid on ruumiloomega tegelenud pigem vaikselt, kuid see-eest kindlalt. Nende viimaste aastate loomingus tõusevad kirkalt esile riigigümnaasiumide ja teiste haridusasutuste projektid: 2020. aastal avati Türi põhikool ja spordihoone, 2021. aasta sügisel Saaremaa gümnaasiumi hoone. Arhitektid on nutikalt ja mänguliselt loonud inspireeriva õpperuumi, kus on hea ja mugav olla.
Arhitektuurist, ruumist ja oma loomingust räägivad lähemalt büroo Karisma ühed asutajad Kai Süda ja Risto Parve.
Teie arhitektuuribüroo on kavandanud mitmeid arhitektuurikonkurssidel edukaid ja avalikkuses hea vastukaja saanud õppehooneid. Mis teid koolihoonete kavandamise juures köidab?
Karisma arhitektid Risto Parve ja Kai Süda.
Kai Süda: Olen isegi selle peale mõelnud, miks me nii entusiastlikult koolihoonete arhitektuurikonkurssidest osa võtame. Niipea kui uus välja kuulutatakse, oleme kohe huvitatud, vaatamata sellele, kas jõuame võistlustöö kokku panna või ei. Arvan, et huvi taga on suuresti 2013. aastal avatud Tartu loodusmaja.
See on üks esimesi Karisma suurprojekte, huvihariduse kodu, meile nii südamelähedane ja eriline kogemus, et pani põhja haridusruumidega tegelemiseks. Ilmselt ei kipuks me nii agaralt koolihoonete arhitektuurivõistlusel osalema, kui esimene kogemus oleks olnud negatiivne.
Oleme kolleegidega arutanud, et neil, kes polnud loodusmaja projektiga seotud, on päris raske riigigümnaasiume kavandada: keda häirib oma kooliaja ruumikogemus, keda pelutab stagneerunud haridussüsteem.
Risto Parve: Loodusmaja polnud ju ka tüüpiline kool, lastele ruumi teha oli põnev.
Süda: Me õppisime palju: tuli kavandada ruum jänestele ja lindudele, palmidele ja sidrunitele. Kuna ruumiprogramm oli eriline, saime aru, et haridus on palju rohkemat kui füüsika ja matemaatika. Loodusmajas ei ole õppimine eraldi kastidesse – ruumidesse – seatud, kõik on omavahel seotud.
Parve: Tavalises koolimajas püütakse ruumi vaheldust tuua, luua paiku, kus vahetunnil puhata, koguda uusi mõtteid ja energiat. Loodusmajas on selline ruum näiteks kasvuhoone. Lisaks saime sealt kogemuse, kuidas luua õpetajatele oma ruum nii, et see oleks ühtlasi kuidagi ka laste osaga seotud.
Kooliruum on aastakümnetega palju muutnud. Pikad koridorid ja tüüplahendused on asendunud avatud aatriumi, mänguliste treppide ja kohandatavate klassiruumidega. Millistest põhimõtetest peaks nüüdisaegse kooliruumi puhul lähtuma?
Süda: Nõuded on ikkagi olemas. See, millest meie meelest võiks kool koosneda, ei vasta praegu veel kõiges haridus- ja teadusministeeriumi ruuminõuetele. Ära on määratud, kui palju peab olema vaba ruumi, puhke- ja iseseiva õppimise ruumi, rangelt on paigas klassiruumi suurus.
Näha on, et julgemalt ollakse nõus klassiruume ühendama või neid koridoriga liitma, kuid päris avatud selles osas siiski veel ei olda. Arhitektuurivõistlusel pakume alati välja paar klassi, millest saab koos koridoriga suurema ruumi teha, et luua õpipesad. Projekteerimise käigus pannakse need aga jälle kinni. RKAS (Riigi Kinnisvara AS) ja ministeerium alles kompavad piire.
Väga julgelt ei taheta ka õpetajaskonda ja õpilasi siduda. Oleme mitmel konkursil proovinud, kas õpetajate tuba oleks võimalik natuke rohkem maja südamesse nihutada, et õpetajad ei oleks eraldi omas tiivas. Õpetajate koridori oleme tahtnud vältida. See on muidugi kahe otsaga asi: eks õpetajad taha lihtsalt müravaba, vaikset töökeskkonda.
Küsimus on, kuidas õpetajad ja õpilased ruumi kaudu omavahel siduda, luua kompleksivaba keskkond: õpilastel ei peaks tekkima tunnet, et õpetajate tuba on pühamu, kuhu minna ei tohi. Vastupidi, sinna just tahetakse minna, et abi ja nõu saada.
Parve: Saaremaa riigigümnaasiumis tegime nii, et õpetajate toa klaas kumab läbi, õpetajad ei ole päris tumma seina taga.
Süda: Õpilaskeskuse paigutasime ka sinna.
Parve: Just, õpilasesindus on õpetajate toa vastas ja nad jagavad sama vaheruumi.
Süda: Väga julged siiski ka ei oldud, sest alguses oli õpetajate tuba plaanitud maja südamesse, nii et kõik, kes vähegi liiguvad, kõnnivad sealt mööda. Nii see siiski ei jäänud.
Parve: Peamine on praegu projekteerimisel ikkagi n-ö vahetunniruum, sest klassi kui ruumi mõtestamine võtab veel aega. Mõelda võiks näiteks kas või seinale klassiruumi ja vahetunniruumi vahel: milline see on, kas seda saab liigutada? Just vahetunniala liigendatus, maastikulisus, ja teiste ruumidega ühendamine on oluline, et tekiks juurde lihtsalt olemise ruumi. Praegu kehtivate normide järgi ei saa suurt vaba ala kavandada. Kuidagi kavaldades tuleb see saavutada, õpilastele vahetunniks ruumi juurde näpsata.
Süda: Teine äärmus on koduklassid. Klassiruum võiks olla sisustatud nii, et õpilasel on seal mugav, kodune ja turvaline. Praegu tuleb igaks tunniks klassiruumi vahetada: liigutakse ühises ruumis ja minnakse aineklassi. Kui ei olda valmis avatavaks ruumiks, siis tuleks ehk luua hoopis kodused kapslid.
Parve: See tähendab ühtlasi, et klassiruum peab olema suurem. Praegu mahuvad vaevu toolid ja lauad klassi ära. Soositakse seda, et kõik on ristkasutuses. Sellevõrra saab ilmselt klassiruumide arvu vähendada.
Süda: Üks asi, millele peab tähelepanu pöörama, on müra – ja aina enam, sest noored on müra osas tundlikuks muutunud. Kui alguses oli riigigümnaasiumides moes just avatud ruum – raamatukogu ja trepid –, siis nüüd, näiteks Türil, sattusid maja kolmnurkade tippudesse kaks valgustatud ja hästi vaikset pesa. Need on just sellised kohad, kus korraks vaikust nautida, ja need paigad on õpilaste lemmikud.
Probleeme ja küsimusi on seega mitmeid, alates mürast ja lõpetades koduklassiga. Mis on nüüdisaegsete õppehoonete kavandamisel kõige keerulisem?
Süda: Ruumide kombineerimine nii, et jääks võimalikult palju vaba pinda. Koolis peavad olema näiteks söökla ja auditoorium, mille nüüd tohib kavandada avatud ruumina. Kuidas ristata need koridoridega nii, et tekiks võimalikult palju soppe ja kogunemisruume, et oleks paik klassiruumivälisele tegevusele, mis on ju tegelikult sama hariv kui klassis toimuv?
Meie toimetame ruumiprogrammi tabeli järgi, kus on antud konkreetne hulk ruutmeetreid, palju läheb koridoride, tehnoruumide ja muu ruumi alla. Mõelda tuleb, kuidas sealt maksimum välja võtta.
Parve: Ka Saaremaa gümnaasiumis on koridor peaaegu sama lai kui klass. Kooli avamispeol esinesid näiteks rahvatantsijad ühes koridoris. See on nagu plats, tavalises koridoris tantsida ei saa.
Süda: Teine küsimus, millega rinda pistame, on see, et koolid on suured, kuid neid kavandatakse linnaehituslikult üsna väikestesse kohtadesse. Kuidas teha seda niimoodi, et uus kool ei domineeriks keskkonna või keskuse üle, vaid lisaks ruumiliselt asulale väärtust? Ümberringi on väikesed 1960. aastate eramud oma tänavavõrgustikuga – ja nüüd järsku maandub sinna ligi 100meetrine hoone. Võib öelda, et see on päris radikaalne muutus. Kuidas paigatundlikult otsustada, kui suur see maht tegelikult olla võib, et tore ja väärtuslik keskkond traumeeritud ei saaks?
Parve: Uusi riigigümnaasiume ei tarastata, nende ümber pole aeda. Kui selle juurde tehakse spordiplats, siis on see kõigile kasutamiseks ja annab keskkonnale väärtust juurde. Saaremaal ühendasime majaga kaks paralleelset tänavat, mis enne olid ühendamata. Selle tulemusel tekitas linnaehituslikult uus ühendus uue diagonaalse liikumissuuna.
Süda: Kuressaarele oli see väga suur otsus, sest linn on muinsuskaitse osas väga tähelepanelik ja tahetakse, et linna kude jääks võimalikult puutumata. Kuidas teha uus hoone niimoodi, et ta sobitub ajaloolisse miljöösse?
Parve: Tundub, et see liikumissuund on nüüdseks omaks võetud: kooli kaudu saab minna külla või poodi ning peale õpilaste kasutavad seda ka linlased.
Kas haridusasutuste kavandamisse on kaasatud kõikvõimalikud asjaosalised, nagu koolipere ja elanikkond, ehk veel teisedki spetsialistid?
Süda: Türil taheti kohalikke väga kaasata. Alguses see küll hästi välja ei tulnud, sest Türi elanikele oli kavandatav muutus päris suur: vana koolimaja lammutati ära ja selle asemele ehitati uus. Paljudel oli mälestus vanast majast. Eeldati, et uus on midagi moodsat ja sobimatut.
Meil oli kohalikega omajagu mõtte- ja kirjavahetust, arutasime, kas tulevased ruumid on ehk liiga suured või liiga väiksed. Näiteks muretseti, et kuna uus hoone tuleb kiriku ja pargi kõrvale, kas on seda kavandades ikka suhtutud neisse aupaklikult. Kooli arhitektuurilahenduses on kiriku peateljega arvestatud ja seega veenduti, et ei pea muretsema. Niipea kui ehitama hakati, siis olukord ka klaarus, sest saadi aru, et uus hoone on kavandatud pieteediga ja sobib Türi mõõtkavva.
Enne vana maja lammutamist kõndisime läbi kõik ruumid. Vaatasime üle koridoride ja garderoobide süsteemi, millisest koridorist tullakse ja kuhu joped pannakse. Direktorilt ja õpetajatelt saime palju näpunäiteid.
Saaremaal oli meie tugi pigem haridus- ja teadusministeerium, sest neil oli selja taga juba mitu edukat riigigümnaasiumi projekteerimist. Direktor valiti Saaremaa gümnaasiumile alles hoone kavandamise käigus, kuid meid aitas see väga palju, kui ta meeskonnaga liitus. Just tema hakkab ju seda ruumi päriselt kasutama. Näiteks projekti lõpufaasis muutsime saali paigutust, sest tema arvates sobis ta õpetamise ja õppimise põhimõtetega teistsugune lahendus rohkem.
Parve: Tegelikult on laiem kaasamine koolimaja puhul loogiline. Direktor võib asenduda ja kui arutada projekt läbi vaid ühe inimesega, on tulemus väga tema nägu. Viie aasta pärast tuleb uus inimene, kes arvab ehk teisiti.
Hea koolihoone tarvis on RKASil kõik lähteandmed olemas ja konkreetne direktor polegi ehk alguses nii oluline. Ta liitubki lõpufaasis, kus saab mööbli osas otsustada. Saaremaa riigigümnaasiumi direktor Ivo Visak andis koolile visuaalse identiteedi, valis selle õige viisi, kuidas luua oma nägu.
Kuressaares on veel kaks teie tehtud õppehoonet: üks on ametikool ja teine lasteaed.
Süda: Kuressaare lasteaed on väga omanäoline projekt. Selle arhitektuurivormi ja funktsionaalsuse peale tulime kiiresti.
Parve: Pargi lasteaia logol on liblikas. Alles pärast nägime, et maja näebki välja nagu liblikas, nii plaanilt kui ka mahult.
Süda: Valgusega mängimine on läbiv joon. Lasteaia puhul üllatas kasutajaid kõige rohkem kõrgetest akendest tulev valgus. Türi põhikoolis on täpselt samamoodi kõrged aknad.
Parve: Meie kliimas ei ole valgusega priisata. Talvel on kell kaks juba peaaegu pime.
Avalikke hooneid on teil teisigi. Põnev projekt on Mustamäe kirik. Milline on tänapäevane kirik?
Süda: Kohati on tunne, et tänapäeva kirik on kompleksne maailm. Kiriku funktsioon on üks: see on püha ruum. Kirikus on peasaal ja abifunktsiooniga ruumid, mis peavad tagama kiriku traditsioonilise toimimise. On ka terve teine osa, mis tuleb ruumiliselt läbi mõelda: heategevus, kantselei, kontor. Mustamäe kiriku osa on ka lasteaed. Lisaks ööbimis- ja majutusplokk, et hädalistele või palveränduritele saaks öömaja pakkuda. Kui hakkasime seda kavandama, siis arvasime, et rõhuasetus on altari valgusel ja pulmaliste rongkäigu teel sisehoovi. Tegelikult jõudsime hoopiski lasteaia ruumikasutuse, kogukonna huvisaalide ja palju muuni.
Parve: Maiste ruumideni, nagu näiteks supiköök. Tuli läbi mõelda, kuidas sinna tullakse, et kõigil oleks mõnus ja mugav.
Süda: Ka heategevuse ja ühiskonnale tagasiandmise osani, rõõmuni, mis selles kirikus valitseb. Kuidas seda peegeldada? Tiina Klement, kes juhib seda kirikut, on väga laia haardega. Temaga on nii põnev rääkida arenguplaanidest ja sellest, kuidas kirik kogukonna ja Mustamäe eluolusse panustada saab.
Olime ikka omajagu stressis, kui kiriku välisilmet välja mõtlesime, meil oli nii palju variante. Kehtis kõrguspiirang, aga sooviti kellatorni. Kõrguspiiranguga saledat ja elegantset kellatorni lubada ei saa. Küll me siis väänlesime selle kallal, kuidas teha välimuselt silmatorkav kirik klišeedesse laskumata või nii, et see ei meenutaks bürood või kortermaja või midagi muud.
Parve: Asukoht tegi asja veelgi keerulisemaks: vasakul on toidukauplus ja paremal paneelelamud.
Süda: Kirik maandus nende vahele tühermaale. Arhitektuurivõistlus oli vahva, aga me olime vahepeal ikka väga hädas. Töötasime läbi kümneid ja kümneid mahuettepanekuid, mõtlesime, milline valida ja kuidas seda nii- ja naapidi veel väänata, aga järsku tuli elegantne lahendus – kellatorn on mahu sees. Kõik loksus kuidagi paika.
Parve: Lahendus on rahulik, tagasihoidlik: loob illusiooni, et majal on torn, aga tegelikult ei ole. Hoone siseruumid on veel lõpetamata. Viimased aastad on elatud valmimise ootuses ning loodetavasti juhtub see lähiajal ja kirik saab täielikult valmis.
Arhitektid saavad luua ja ümber kujundada inimese elukeskkonda, sealhulgas mõjutada harjumusi, liikumis- ja käitumismustreid. Millisena tajute enda rolli? Milliseks võiks see kujuneda aastakümnete pärast?
Süda: Ma ei julge öelda, kas arhitekti roll muutub. Kui midagi kavandame, siis peab see vastama tellija ootusele, aga sellele tuleb midagi lisada. Võtame näiteks bussijaama ümberehituse. Meie ülesanne oli projekteerida bussijaamale uus fassaad, aga üllatuslikult hakati pärast valmimist küsima, kas tõesti on bussijaam alati olnud nii läbipaistev. Avanesid täiesti uued liikumisteed. Arhitektil on kogu aeg kuklas mõte, et tuleb minna kaugemale, kui lähteülesanne eeldab. Ma usun, et see ei muutu ajas.
Parve: Kitsaskohti tuleb märgata, sest need on tegelikult võimalus. Tallinna bussijaama probleem oli, et hoones sees olid kõik vaated suletud ja seetõttu oli palju veidraid nurki ja nurgataguseid.
Maja struktuuri tõttu andis probleemid väga lihtsalt lahendada. See, kui aknaavad maani lõhkusime, kandekonstruktsiooni ei muutnud. Ka ehituslikult ei olnud selles midagi keerulist. Väikese lükkega muutus maja selliseks, nagu terminal olema peab: paviljoniks, mis peab olema pigem läbipaistev, mitte tupik, kuhu minna ei taha, sest seal on pime ja must.
Süda: Kui mõelda, kuhu edasi liigume, siis pöörame üha rohkem tähelepanu kasutajale ja tema mugavusele. Enne rääkisime mürast, teine oluline teema on ligipääsetavus. Arhitekt haakub aina enam sotsiaalsete teemadega, tahab, et ühiskonna iga liige tunneks ennast ruumis hästi, olgu ta väike laps või eakas.
Parve: Tuleb leida kompromiss mugavuse ja disaini vahel. Need, kellega oleme neis asjus konsulteerinud ja projekte kooskõlastanud, on olnud väga koostööaltid ja saavad sellest kõigest aru.
Süda: Ühisministeeriumi hoone projekteerimisel saime päris hea koolituse, igipääsetavus oli seal kõrgendatud tähelepanu all. Selle kõrghoone puhul tuli mõelda invatualettidele, ligipääsetavuse nõudeid oli üldse hästi palju. Mulle meeldis, kui juhiti tähelepanu ja öeldi, et ärge tooge erivajadust nii demonstratiivselt esile. Ratastoolis inimene on samasugune nagu kõik teised.
Parve: Erivajadusega inimesele mõeldud ruum tuleb teha natuke suurem ja laiem, aga see ei vaja mingisugust erilist sildistamist.
Süda: Invanõuetele vastav ruum tuleks kavandada tegelikult mugavaks kõigile, see erilahendus ei peaks ruumis vastu röökima ja endale tähelepanu tõmbama.
Millise praegu töös projekti valmimist põnevusega ootate?
Süda: See on Kadrioruoranžerii ehk talveaed, eriline aednike maja, Kadrioru pargi haldushoone. Peale Kumu pole Kardiorgu uusi avalikke hooneid ehitatud. See maja on paik, kus ladustada pargi korrashoiuks vajalikke vahendeid, kasvatada istikuid, hoida vanu istikuid ja arhivaale. Oleme ehitushanke korraldamise lävel. Meie kliimasse sellist kasvuhoonet ehitada on paras pähkel, lausa uskumatu.
Parve: Nägime projekteerimise ajal kurja vaeva, sest tegelik lähteülesanne erines oluliselt arhitektuurivõistlusest. Konkursiga oli ette nähtud kohvik, õpitoad ja avalik raamatukogu. Tegelikult on vaja ka argisemaid ruume, sest seal töötavad inimesed hoiavad korras Kadrioru parki, teisi Tallinna parke ja Reidi teed. Praegu ei ole neil aednike majas ei sooja vett, kütet ega häid töötingimusi.
Süda: Meie esialgne idealistlik pilt talveaiast muutus järsku üsna drastiliselt. Ühtäkki sai sellest hoone, mille hoovis survevoolikuga diiselautosid pesta ja reka üles lae alla tõmmata, et seda remontida – ning talla all on muda ja veel muda.
Parve: See on enesestmõistetav, sest aednik tuleb ju sealtsamast Kadrioru pargist käru ära panema ja siis ongi mudarada järel. Sinna tuleb aedniku töömaja ja avaliku hoone huvitav kombinatsioon.
Süda: See täidab ka esindusfunktsiooni.
Parve: Talveaeda tulevad ka näiteks liblika- ja taimekollektsioonid, mida täiskasvanud ja koolilapsed uudistama saavad minna. Natuke on see hoone näiteks Tartu loodusmaja moodi.
Koolimajade kavandamisel kerkib tihti küsimus, kuidas paigutada suur hoone väiksesse asulasse nii, et see ei domineeriks keskkonnas, vaid lisaks ruumile väärtust. Pildil Saaremaa gümnaasium, mille abil ühendati paralleeltänavad ning loodi sellega uus liikumissuund.Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku lahendus on rahulik, tagasihoidlik: loodud on illusioon, et majal on torn, kuigi tegelikult seda ei ole.
Grigori Kromanovi „Hukkunud Alpinisti hotellil“ on 1991. aasta eelses Eesti filmikunstiajaloos eriline koht. Paljudes filmides, mis leidsid tollal koha eestlaste kollektiivses teadvuses, on mängitud rahvusliku uhkusega, mille oli alla surunud Nõukogude võim (näiteks „Kevade“ ja Kromanovi enda „Viimne reliikvia“1), ja need on üles võetud klassikalises sirgjoonelises stiilis. „Hukkunud Alpinisti hotell“ erineb neist märkimisväärselt. Suuresti seetõttu, et see on žanrifilm, siiamaani ainus puhas täispikk eesti ulmefilm, aga ka muidu on selle esteetika paljude ajastukaaslastega teravas vastuolus. Neli kümnendit pärast sündi elab „Hukkunud Alpinisti hotell“ edasi ajaloo hämaral piirialal, nii jumaldatu kui ka kergelt marginaliseerituna. Kodumaal on filmist Tristan Priimäe sõnul saanud „subkultuurse boheemlaskonna kultustekst“2. Rahvusvaheliselt on „Hukkunud Alpinisti hotell“ küll võrdlemisi tundmatu väljaspool ringkonda, kes tegeleb spetsiaalselt Nõukogude ja Ida-Euroopa filmikunstiga. Seda on käsitletud siiralt, selliste filmide nagu näiteks Tarkovski „Stalker“3 eakaaslasena, aga ka iroonilisemalt kui nõukogude kitši näidet. Seoses filmi hiljutise väljalaskega Blurayl (film restaureeriti digitaalselt 2009. aastal) on huvitav sellega taas tutvuda, nii žanriambitsioonide pärast kui selleks, et vaadata, kas Kromanovi film on ajale vastu pidanud.
Üks kõige põrutavamaid asju, mis filmi taasvaatamisega ilmseks saab, on see, kui vähe on toetutud üldtuntud ulmeklišeedele, kuigi „Hukkunud Alpinisti hotelli“ koha filmiajaloos on taganud suuresti just selle kuulumine ulmežanrisse. Käsikirjas, nõukogude autorite Boriss ja Arkadi Strugatski adaptsioonis oma 1970. aasta romaanist, on detektiivfilmi žanrielemendid märksa ilmsemad. Selle alguspunkt – politseiuurija külastab üksildast paika ja avastab mõrva, mida tal tuleb maailmast äralõigatuna uurima hakata – meenutab Agatha Christie ja temataoliste autorite jutte, esteetika on aga laenatud otse film noir’ist.
Nagu on kirjas ka Bluray brošüüri Eva Näripea essees, kus ta tutvustab filmi saamisloo tagamaid ja valgustab välja ka mõned olulisemad filmi teemad, mõjutasid Strugatskeid tugevalt sellised autorid nagu Dashiell Hammett – ja see tuleb suurema osa filmi vältel ka välja. Pimedad interjöörid, hiilivad varjud ja klaustrofoobilised lähiplaanid paigutavad „Hukkunud Alpinisti hotelli“ kindlalt karmi detektiivfilmi ridadesse. Ja kui mõned vihjed välja arvata, paljastab „Hukkunud Alpinisti hotell“ end ulmefilmina alles viimases viiendikus. Sinnamaani on kõige avalikum žanriviide mängurobot, millel inspektor Glebsky (Uldis Pūcītis) laseb laualt kukkuda (nutikas viide ees ootavatele sündmustele).
Aga „Hukkunud Alpinisti hotell“ tundub ulmefilmina isegi ilma ilmsete žanritunnusteta, noir-elementide esiletõstmiseta – filmi kannab ebamaisuse tunne. Reaalsus tundub olevat kuidagi paigast ära. Rikkalik ja käegakatsutav kummalisus, mis filmi saadab, on suuresti saavutatud tänu Tõnu Virve kunstnikutööle. Eesti tollast kunsti täis film (Virve oli lootnud, et Eesti kunst jõuab koos filmiga rahvusvahelise tuntuseni) mõjus ilmselt oma ajas revolutsiooniliselt. Isegi praegusele treenitud silmale on siin riskijulgust ja provokatiivsust.
Dublaaž võib tihti mõjuda häirivalt võltsina, kuid siin tekitab heliriba teatud kummalisus veel ühe kunstlikkuse kihi. Pildil leedu päritolu proua Moses (Irena Kriauzaitė).
Oleks vale jätta mainimata Sven Grünbergi filmimuusika, kuigi see on ilmselt „Hukkunud Alpinisti hotelli“ üks tuntumaid ja analüüsitumaid elemente. Grünbergi elektrooniline muusika nii rahustab kui ka üllatab, liikudes vaiksete meloodiate ja ebaharmooniliste kõlade vahel. Palas „Ball“, mille saatel hotellikülalised meeldejäävalt tantsivad, on samuti mängitud ebakõladega. Lugu on enesekindel progerokk, sõnad tunduvad tuttavlikud, ent neid on ärritavalt raske tuvastada. Mõistmine, kui kaugel oleme tegelikult arusaamisest, tuleb eelteadmisest, et Grünberg laulis need ise sisse väljamõeldud keeles.
Üks keskne vaenlase kuju on filmis ka hotell. Virve disain käsikäes Jüri Sillarti operaatoritööga annavad hotelli fuajeele M. C. Escheri graafikast tuttava tunde: uksed ja koridorid sirutumas pimedusse. Õhus on pideva muutumise ja ohu tunnet, kõikuvat reaalsust. Ja just siis, kui oleme pimedaga harjunud ja on tunne, et võib isegi õige tee leida, minnakse välja, kus taevas on eresinine ja päike sädeleb lumelt vastu. Kontrast on vaimustav ja ilus, ent ajab segadusse. Vaataja lükatakse pidevalt tasakaalust välja ja tal nagu Glebskylgi on keeruline aru saada, mis hotellis päriselt aset leiab.
Isegi filmikunsti vältimatud praktilised aspektid on andnud kunstilisse tulemusse oma panuse. Dublaaž võib tihti mõjuda häirivalt võltsina, kuid siin tekitab heliriba teatud kummalisus (osalt tingituna sellest, et lätlase Pūcītise asemel luges teksti sisse Aarne Üksküla) veel ühe kunstlikkuse kihi. Nagu ka näitlejad, kes ei ole suhtunud materjali sugugi üleolevalt, aga kelle esituslaadis on ometigi omajagu teatraalsust.
Omal ajal võis „Hukkunud Alpinisti hotell“ tõepoolest šokeerida ja üllatada. Vaatajaskonnale, kellel polnud just tihti võimalust saada osa läänes pead tõstnud ulmebuumi mõnudest, oli siin kombineeritud ühte kirjanduslik tõsiseltvõetavus, mis oli nõukogude aja nõue, ja žanrifilmide põnevus. Filmis tõstatatud seadusele allumise ja ise mõtlemise ning oma moraalikoodeksi järgmise vastasseis võis tollal kõnetada paljusid. Kuigi mõnd filmi elementi võib praegu kahtlemata kirjeldada sõnadega „vanamoeline“ või „retro“, on „Hukkunud Alpinisti hotell“ endiselt värskendavalt julge ja avardab kohati isegi piire. Filmivaataja võib leida, et muutuva identideedi ja tagajärgede kiuste endale truuksjäämise teemad on väga aktuaalsed ka praegusel ajal.
Uues Bluray-formaadis on „Hukkunud Alpinisti hotell“ hea kvaliteediga, 2009. aastal restaureeritud versioon mõjub puhta ja selgena. Välistseenide teravus ja interjööride tekitatav eksistentsiaalne paine kinnitavad, et film on sellisena oma parimas vormis. Ja kuigi plaadile pole peale nimetatud bukleti suurt midagi tänapäevast lisatud, leiab siiski paar huvitavat asja. 2010. aastast pärit ERRi saatest „Kaadris“ leiab valgustavat infot näitlejaansambli mõnelt seniajani elus liikmelt, Tallinnfilmi promofilm teeb aga lühisissevaate filmi saamisloosse. Lisatud on ka filmi treiler.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.
2 Tristan Priimägi, 101 Eesti filmi. Varrak, 2020.
„Geograafia on faktid, mitte saatus,“ ütleb Tim Marshall oma raamatu lõpus. Jätkem see siinkohal õhku. Alustada tuleb ühest teisest eristusest fakti ja fiktsiooni vahel. Fakti ja fiktsiooni suhe on alati olnud lahtine. Ühes äärmuses pole fakt midagi enamat kui piisavalt tihti ülekorratud fiktsioon. „Meie oleme[gi] Lääs,“ säutsus jõulude ajal üks Eesti suursaadik. Ilmselt igasuguse irooniata ja täiesti kogemata defineeris ta hybris’e, mis on iseloomustanud Eesti välispoliitikat viimased 30 aastat. (Vähemalt tagasivaates näib, et esimese vabariigi 20 aastat välispoliitikat olid kantud süütumast kui ka lihtsameelsemast tahtmisest olla nagu kõik teised.) Peaasjalikult punub ja müütab Eesti establishment fiktsiooni, seda esmajoones iseenesele ning seejärel kõigile, kes kuulama vaevuvad, lootuses, et lõpuks saab fiktsioonist fakt. Eesti julgeolekupoliitiline diskursus on näidend, mis otsib näitlejaid.
Sellesse žanrisse kuulub varasemast ajast luul, mille kohaselt kuuludes NATOsse koosnebki Eesti kaitsevägi automaatselt NATO sõduritest ja loob sellega Venemaa jaoks fakti, milles Eesti sõdur on heidutusjõult samaväärne USA sõduriga. Samasse kohta kuulub kunagise peaministri jutupunkt esimese Ukraina sõja paiku sellest, et NATO kaitsvat iga Narva ruutsentimeetrit sama kindlameelselt kui iga Manhattani ruutsentimeetrit. Kõige hiljutisemaks näiteks oli Toomas Hendrik Ilvese hädakisa eelmisel kuul Brüsseli Politicos: kui USA ei otsi maksimaalse – ja Lääne-Euroopa riike meie lavaseadest eemaldava – resoluutsusega Venemaaga konflikti, siis võtab Putin kõigepealt ära Ukraina ja seejärel kogu vaba maailma.1 Eesti välispoliitika on autofiktsiooni poliitika, mida iseloomustab absoluutne idasuunaline kurtus. Ühe käega püütakse ajada kärbseid pähe läänele ja teisega vabastada fiktsiooni spinnijad ise igasugusest vastutusest rahva ja ajaloo ees.
Teises äärmuses faktide ja fiktsiooni omavahelises suhtes asub seisund, mida inglise keeli kutsutakse facts on the ground – jõuga kehtestatud faktid. Siin on fiktsiooni funktsioon teise-, kui mitte kolmandajärguline. Piisava jõu ja nõuga loob piisavalt tugev riik talle sobiva asjade seisu, mida fiktsioon üksi reeglina muuta ei suuda. Selliste faktide muutmiseks läheb tarvis vastasjõudu ja valmisolekut riskida, konflikt tekitada ja selles osaleda. Nii tegutseb Venemaa oma naabruses, annekteerides virtuaalselt tükke riikidest nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina. Sama on teinud Iisrael palestiinlaste aladel.
Fiktsioonide konkurents
Lõviosa riikidevahelisest suhtlusest jääb kirjeldatud kahe äärmuse – õhulosside ehitamise ja toore jõu rakendamise – vahele. Piirdudes siinkohal Eesti (ja laiemalt Ida-Euroopa) jaoks relevantsega, on meie regiooni mõnda aega iseloomustanud fiktsioonide konkurents. Täpsemalt põrkuvad meie ümber ja kohal kaks fiktsiooni – või arusaama – riigist. Äärmuseni lihtsustatult ütleb üks, et rahvusvaheliselt tunnustatud riigil on suveräänne õigus valida ise oma liitlased ja (piiratum) õigus otsustada oma piiride sees toimuva üle. Teine, konkureeriv fiktsioon ütleb, et Nõukogude Liidu ja (Nõukogude bloki) pärilusriigid kujutavad endast üleminekuajastu anomaaliat.
Nad on „peremeheta“, orvuks jäänud, kui kasutada Venemaa välisministri Sergei Lavrovi hiljutist määratlust. Kui mitte Venemaa omand, peab neist saama ala, mis ei ohusta märkimisväärselt Venemaa elulisi huve. See fiktsioon on sisuliselt Moskva versioon Monroe doktriinist. Tegemist on ühtlasi väljakutsega fiktsioonile, mille sünnitised arvatakse Moskvas olevat Ukraina ja Balti riigid (ja ehk ka Poola). Teisisõnu, esitatakse küsimus, kas mainitud riigid jääksid püsima siis, kui USA Euroopast lahkuks. Kui need riigid eksisteerivad USA ja tolle toetatud fiktsiooni armust, siis on nende saatusest mõtet rääkida üksnes USAga.
Paradoksaalne on siin see, et samamoodi nagu Venemaa elimineerib võrrandist Euroopa riigid, teevad sama Ida-Euroopa pistrikud: Saksamaa, Prantsusmaa, Soome kantakse kasututena maha, lahendus saab tulla vaid USA-lt, deus ex machina. Sellega võetakse agentsus nendelt maailmajao riikidelt, kes on riikluse ajalooliselt ise välja teeninud ja seda hoida suutnud. Nende riikide ajalooline kogemus välistab eos vägivalla poliitika instrumendina.
Kehastub see kogemus näiteks Soome presidendi Sauli Niinistö aastavahetuskõnes: kannatlikkus, vastutus(tunne) ja dialoog on ainsad teed, mis viivad edasi. Kõik muu, kaasa arvatud Soome võimalik astumine NATOsse, kujutaks endast enam kui sajandipikkuse traditsiooniga poliitika läbikukkumist. Seda mõistmata pigistatakse Ida-Euroopas ühtlasi silm kinni ainsa võimaluse ees Venemaa kõrval pikemalt eksisteerima jääda – Soome moodi. Seda, mida selleks vaja on, võime nimetada milleks tahes – respektiks näiteks. Soomel (ja Saksamaal) on Venemaa silmis respekt olemas, Eestil (ja Poolal) ta puudub.
Fiktsioon loob geograafia
Geograafia ei muuda siin midagi. Geograafia võib endast kujutada fakte, aga faktid täidab sisuga – annab neile mõtte, loob neist väärtused, ärgitab väärtusi kaitsma – ikkagi fiktsioon. Fiktsioon loob oma geograafia. Ühelt tasandil läheks Venemaa (ilmselt) ühtmoodi sõtta nelja Kuriili saare kui Ukraina pärast. Teiselt poolt laseks ta (võib-olla) minema Kasahstani, mis pole strateegiliselt vähem oluline Ukrainast. Küsimus on suurimas fiktsioonis – või „loos“ – üldse: identiteedis. Küsimus on selles, kes ollakse, kust ollakse pärit ja milleks olemas.
Eesti välispoliitika on autofiktsiooni poliitika, mida iseloomustab absoluutne idasuunaline kurtus. Ühe käega püütakse ajada kärbseid pähe läänele ja teisega vabastada fiktsiooni spinnijad ise igasugusest vastutusest rahva ja ajaloo ees.
Tim Marshalli raamatus „Geograafia vangid“ moodustavad fiktsioonid rangelt võetuna erandi. Samas hea jutuvestjana ei saa Marshall neist üle ega ümber. Erandeid saab kokku nii palju, et nad reeglit – geograafia olla faktid – sugugi ei kinnita. Geograafiale lisanduvad riikide käitumise determinantidena ka „mentaliteet ja poliitika“ (lk 49) ja demograafia (lk 54). Kuid mingil põhjusel – ilmselt originaalsusetaotlusest, võib-olla lootusest vastuoksa ideega müügitulu tõsta – võtavad Marshalli raamatu peatükid vormi, milles esmajärjekorras loetakse üles iga ilmajao suuremate riikide a priori looduslikud eelised ning sellele ehitatakse üles kõik muu.
Nii peab lugeja välja kannatama grotesksed, paremal juhul anakronistlikud targutused sellest, kuidas USAd vallutada üritav jõud peaks oma varustusliinid viima läbi Mehhikost ja/või Kanadast (lk 70), Venemaa vallutatakse läänest läbi koridori, mis läbib Poola ja Valgevene (lk 20) – kusjuures tuumaheidutust ei puudutata siin sõnagagi – või kuidas Taiwan läheb Hiinale peaasjalikult korda strateegilise punktina väljapääsu tagamiseks maailmamerele (lk 82). Enam kui natuke läheb Marshalli argumendi põhjuse-tagajärje järjepidamine sassi Itaalia ja Kreeka puhul – Euroopa kahe suurema varase tsivilisatsiooni geograafilist asukohta kirjeldatakse „nuhtlusena“ (lk 95).
Raamatut, mis pärineb 2015. aastast, on uuendatud materjaliga, mis jõuab välja aastasse 2019, kuid ambitsioon maailmapoliitika mehaanikat kaasahaaravalt kirjeldada on ühtlasi sedalaadi kirjanduse suur komistuskivi. Nii on USA presidendiks endiselt Donald Trump; COVID-19 on saabunud, aga viirusele omistatakse peamiselt majanduslik tähendus; Euroopa Liit vaevleb rahanduskriisis.
Marshalli raamat meenutab ka vähemalt selle arvustuse autorile vajadust leida eestikeelne vaste väljendile potted history – ajalookonserv? –, milleks selliseid kokkuvõtlikke, kuid sageli ka pealiskaudseid linnulennu-kokkuvõtteid inglise keeles kutsutakse. Tegemist on üha vikipeedialikuma žanriga ning Marshall on oma faktoloogias Wikipediast üsna lineaarselt sõltuv (toksige näiteks Google’isse „Bessarabia and Russia“ ja saate enam-vähem sama teksti, mis raamatus – selle vahega, et Wikipedia kannet pole Marshall lõpuni lugenud).
Ülejalalaskmisi on päris palju: Kaukaasia mäestik olevat Venemaad kaitsnud mongolite eest (lk 22), Kosovo sõja ajal olevat regioonis tegutsenud „NATO maaväed“ (lk 11), 2013 valitud Gruusiale „Moskva suhtes märksa leplikum“ president (lk 36) — Ivanišvilist pole sõnagi, Ukrainast tahtvat Venemaa gaasitorusid mööda viia 2005–2010 hinnavaidluste tõttu (lk 37), tanguutidest saavad mongolid (pro: tiibeti-birma hõim) (lk 47). Näiteid oleks veel, kuid Marshalli argumendi sisu vaatepunktist on nad õnneks suuresti kõrvalised.
„Relvitukstegev“ kasutatud kirjandus
Raamatu ambitsioonist annab teatud aimu relvitukstegev kasutatud kirjanduse loetelu. Venemaa-peatükil on kolm allikat: USA Aasia-uuringute keskuse National Bureau of Asian Research kirjastatud 2010. aasta ülevaade Venemaa rahuaegsest demograafilisest kriisist (autor Nicholas Eberstadt); George F. Kennani artikkel „NSVLi tegevuse lähtekohad“ („Sources of Soviet Conduct“) 1947. aasta ajakirjas Foreign Affairs ning NATO fact sheet aprillis 2014 pealkirjaga „Venemaa süüdistused“. Hiina puhul lisandub õnneks Robert Kaplan, USA kohta käivas materjalis Robert Kagan.
Raamatule annab samas analüütilise väärtuse see, mille üle autor ise ei paista erilist uhkust tundvat: tema ajakirjanikuvaist. Staažika välisajakirjanikuna orienteerub Marshall üllatavalt realistlikult ja nüansseeritult tänapäeva oluliste konfliktide juurpõhjustes. Nii jääb Balti riikide ja Ukraina saatus sõltuma nende vene vähemusest; Venemaa-Gruusia 2008. aasta sõja „provotseeris“ Saakašvili (lk 36); Ukrainas mängis 2014. aasta sündmustes rolli USA (lk 79) ning Saksamaa oli seotud Janukovõtši kukutanud „mahhinatsioonidega“ (lk 102).
Kokkuvõttes tuleb nentida, et geograafia pole Marshallilegi tingimata ainutähtis faktor maailmapoliitikas, kuid selle primaarseks tegemine aitab kahtlemata tema jutustatud lugu vürtsikamaks teha ja piltlikustada. Sellisena sobib Marshalli raamat suurepäraselt näiteks TED-konverentsi ettekandeks valmistujatele, väitlusklubide liikmetele ja neile, kes hindavad Stratfori geopoliitiliste teadmiste allikana.
Raamatu huvitavaim lause kõlab järgmiselt: „[V]ägivaldse sissetungi korral näeks USA iga Folsum, Fairfax ja Farmerville peagi välja nagu Fallujah“ (lk 70). Marshall komistab siin möödaminnes küsimusele, kuidas indiviidi (või kogukonna) autonoomia mängib rolli riigi tugevuses – ja heidab selle kohe kõrvale. Kuid on ilmselge, et vastusel pole mingit otsest pistmist geograafiaga (USA ja Iraak on väga erinevad kohad), kuid samas väga palju pistmist identiteedi ja institutsioonidega.
Need, keda viimased huvitavad, peaksid lugema otse Kaplanit, Kaganit ja nende Euroopa kommentaatoreid. Veel parema sissevaate maailma asjadesse saaksid need, kes jõuavad välja näiteks Paul Kennedy või Michael Manni raamatuteni.2 Ühel või teisel moel uurivad kõik nimetatud autorid – ja teised, kes nende huve jagavad – institutsioone. Sest institutsioonid on need, mis läbi ajaloo fiktsioone ja fakte loovad. Institutsioonid on rahvaste saatus.
