immuunsüsteem

Barthes’i loeng inspireeris Umberto Ecot, keda fašismiteema erutab sedavõrd, et ta pakkus läinud kümnendi keskpaigas New York Review of Booksis välja neliteist põlisfašismi tunnusjoont, mille Vikerkaar ka kohe eesti lugejale vahendas. Andrei Hvostov osutas mõni aeg hiljem õigustatult, et Eco manuaali alusel saab fašismitempli kergesti kõigile ja kõigele otsa ette lüüa.  Ent olgugi et kõiges ei pea nägema fašismi ega ka kellegi võimupüüdlusi, väärib Eco Barthes’ist inspireeritud essee “Keel, võim ja jõud” (e k raamatus „Reis hüperreaalsusse”) huvi, kuna piltlikustab, kuidas inimlikult kalgid ja ebameeldivad vahekorrad ja suhted võetakse omaks juba esmapilgul süütute sümboolsete süsteemide ja keelepruugi aktsepteerimise toel.

Kuigi kommunismiehituse ajad on möödas, võib näiteks inimmaterjaliga endiselt instrumentaalselt ja vahendlikult ümber käia. Turumajanduslik-liberalistlik retoorika räigusega tagasi ei hoia. Veendumused à la „kümneprotsendine töötus on turumajanduse seisukohalt paratamatu” kuuluvad neoliberalistliku mõtlemise klassikasse. Klassika ent kahvatub, kui Andres Arrak seda  populariseerib. Arraku lapsesuu lausub teinekord nii uskumatuid asju, et tekib kahtlus, et tegu on Kuuba agendiga, kelle missiooniks on liberalismi tõdesid Švejkile või Brechtile omases võtmes võõritada. „Ratsionalism on ülim kriteerium kellegi käitumise hindamiseks. Abielu on ettevõte. Oluliseks abielustiimuliks on mastaabi säästuefekt,” kutsub Arrak kaaskodanikke peeglisse vaatama ja asju õigete nimedega nimetama. Et veelgi säästlikum oleks vegeteerida koos vanaema ja kirju kanaga laudas, sel Arrak ei peatu. Asjad, millest Friedmani onupoja raamat ei kirjuta, ei mahu ta horisonti.

Arrak on valinud endale enfant terrible’i rolli, mille juurde on ikka kuulunud annus eputust ja klounaadi. Ta täidab seda meisterlikult ja vaimukalt. Ebameeldivaks teeb rolli see, et Arrak samastab end domineeriva riigi- ja rahavõimuga ning pilkealuseks on inimmaterjal, kes jäägitult viimaste järgi vormuma ei soostu. Võimalik siiski, et erakõrgkooles ärieliidi kasvatamisele pühendunud Arrak tajub õigesti ajastu paratamatust, kujundades hoolealuseid hoolimatuks ja küüniliseks, nagu kasvatati gladiaatoreid ja spartalasi. Võimalik, et Eestil on oht muutuda rahvusvahelises plaanis marginaalseks, kui niisuguseid inimesi meie hulgas ei oleks.

Ehk tuleb müügikoolituste klippidest tuttavaid brutaalpopulistlikke noorsande ja Maimiku dokkidest meenuvaid edasipüüdlikke tütarlapsi käsitleda kui teatavaid meie heaolu tagavaid eriüksuslasi ümbritsevas külmas ja kaubitsevas maailmas. Ei saa ju Eestis vastastikku solidaarsete hellitajate oaasi luua, kui globaalne trend on staatusedefitsiit ja teisel tooli alt äratõmbamine. Küllap võib ülaltoodud põhjustel mõista ka rahvusvahelisel turul läbi lüüa püüdvate ettevõtjate eest seisvat Tarmo Kriisi, kes kinnitab suure sisemise veendumusega, et töötajate seadusandlik kaitsmine on tegelikult töötajate kiusamine.

Kurvem on, et ka meie konservatiivid on pigem neoliberaalsed küünilised ratsionalistid kui kogukonna ning traditsiooniliste väärtuste eest seisjad. Nii kasutas Taavi Veskimägi hiljaaegu diagnoosi “tööhõive tõus üle täistööhõive taseme”. Ehmatavad sõnad mehe suus, kes ministrina tuli välja plaaniga tõsta pensioniiga kõrgemaks elueast ja hakata töötama ka laupäeviti. Ometi on Veskimägi meie väheseid pigem sümpaatseid poliitikuid, kelle arukuses ja soovis püüelda tõsise mõttevahetuse poole pole põhjust kahelda. Võib-olla pole ta ka nii masinlikult kalk. Lihtsalt majandusinimestele antud õpetus näeb ette, et edu ja õnn saabuvad, kui instrumentaalselt ja ainiti oma terminoloogiast kammitsetult mõelda.

Ainult matsirahvas, kohalik tohlakas inimmaterjal, ei soostu turuparadiisi ideaali järgi vormuma, raisk.

On hea, et Gandhil ei tekkinud mõtet kahe maailmasõja vahelisel perioodil külastada Eestit, sest tõenäoliselt oleks Eesti kui Briti-sõbralik maa Gandhi vastvõtmisest keeldunud. Sestap pole meil täna õnneks põhjust ka sellepärast häbi tunda. Küll on põhjust tulevikus häbeneda tänastel poliitikutel, kes on söandanud dalai-laamat piiluda vaid ukseprao vahelt.  

Samas võiks Tiibeti toetamine ometi vastata igati Eesti sisimale loomusele, sest Nõukogude Liidu poolt okupeerituna olime me täpselt samas seisus, kus täna on Hiina hõivatud Tiibet. Üpris närune tunne oli meil toona kuulata maailma juhtivate riikide seisukohti, et Nõukogude Liit on ühtne ja jagamatu ning ärgu me mõelgugi mingisugusele iseseisvusele. Täna oleme me ise võtnud niisuguse hoiaku Tiibeti suhtes. Veelgi enam, me võtame Eestis vastu ja kuulame tõsimeeli Hiina ajupestud kodanikke, kes kinnitavad, et Hiina Rahvavabariik on vabastanud Tiibeti orjusest ja toonud neile kultuuri ning tõelise vabaduse. Kuidagi piinlik on. Meenub jutt sellest, kuidas meid „vabastati kodanliku natsionalismi ikkest” ja kuidas idanaabrid tõid meile kultuuri.

Niisama imelik on asjaolu, et Tiibeti probleemi ja selle liidri dalai-laama boikoteerimine käib kommunistliku Hiina Rahvavabariigi taktikepi järgi. Ehk siis diktatuuririik Hiina dikteerib demokraatlikele riikidele, kuidas need peavad käituma. Ent kas nood sellisel juhul ikka on demokraatlikud ja vabad riigid? Või pigem marionetid?  Siin jääb üle vaid tõdeda, et selline poliitika ei ole ei aus ega ka kohane tõeliselt vabadele ja sõltumatutele riikidele. Viimaseid on täna maailmakaardil vähe: viimastel aegadel on dalai-laamaga riigijuhtidest kohtunud Austraalia peaminister John Howard, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Austria kantsler Alfred Gusenbauer ja USA president George Bush.

Julgeolek ja majandusdiplomaatia

Kõik need kohtumised on toimunud Hiina lakkamatute protestide saatel. Ent on siis põhjust neid proteste tõsiselt võtta? Selle hädakisa tulemuseks võib ju olla suhete ajutine jahenemine ühe või teise riigiga – mõne visiidi ärajätmine, mõnede kõneluste peatamine. Kuid on ilmselge, et Hiina ei saa suhetes teiste riikidega jätta end isolatsiooni, ja seetõttu on selline hädakisa pigem profülaktiline, kui et sel oleks kaugeleulatuvaid tagajärgi. Ja seda mõistetamatum on see lumm või nõidus, mis maailma riike Hiina diktaadi all hoiab ja sunnib juhinduma nn ühe Hiina poliitikast, mille sisu on pealegi juba ammu väärdunud.

Kuni 1970ndate alguseni mõisteti „ühe Hiina” poliitika all Hiina Vabariigi ehk Taiwani toetamist. Taiwan kuulus kuni 1971. aastani ÜRO julgeolekunõukokku, kuid vahetati siis ÜRO sellekohasele resolutsioonile tuginedes kogu ÜROs Hiina RV poolt välja.  See tähendab, et ÜRO tunnustas Hiina Vabariigi  õigusjärglasena Hiina Rahvavabariiki ja tõrjus sellest rollist välja Taiwani. Hiljem on Hiina RV andnud „ühe Hiina” poliitikale juba täiesti uue sisu, käsitledes seda kui nõuet tunnistada Hiina RV terviklikkust, sealhulgas Tiibeti okupeerimist.

„Ühe Hiina” poliitika lummust Lääne silmis  toidavad mitmed müüdid, millesse süvenemine osutab, et õige mitmel neist ei ole tõepõhja all või need mõjuvad pentsikult. Maailma Hiina-suunalises poliitikas saab osutada kahele põhilisele suunale: need on Hiina kaasamine julgeoleku tagamisse Aasias  ja nn majandusdiplomaatia.

Esimene suund võib ju olla mõistetav ja aktsepteeritav, kuid ikkagi jääb õhku küsimus, kui moraalne on teha koostööd riigiga, kus rikutakse elementaarseid inimõigusi. Kuidagi absurdne on sundida inimõigusi rikkuvat Hiinat avaldama survet näiteks Birmale, et seal ei rikutaks inimõigusi. Kuid selline on tänase toimimise loogika.

Vahel tundub, et kui poleks „tülikaid” Amnesty Internationali raporteid, siis vaikiksid maailma riigid jõhkra inimõiguste rikkumise Hiinas lihtsalt maha. Või õigemini, nad vaikivad selle suuresti maha ka praegu, piirdudes vaid viljatu poliitilise retoorikaga, millest on juba ette teada, et sellel pole mingit mõju. Ka uudisekünnise ületab inimõiguste rikkumine alles siis, kui künism ületab juba ka kõige tuimema inimese taluvuspiiri. Üks niisuguseid juhtumeid oli maailma uudistesse pääsenud lõik sellest, kuidas Hiina piirivalve nottis Tiibeti põgenikke lagedal väljal maha nagu jahiloomi.

„Ühe Hiina” poliitika järgimine ja inimõiguste rikkumise ees silma kinnipigistamine tugineb Hiina piiritu turu müüdile, mis omakorda toidab nn majandusdiplomaatiat. Selle müüdi purustab aga tõsiasi, et Hiinas on tööjõud palju kordi odavam ja kui miski Hiinasse liigub, siis on need läänes paiknevad tehased ja tootmine, ning mitte lääne kaubad.

Eesti puhul on hea näide Nokia, mis on laiendanud oma tegevust Hiinas ja tõmmanud otsad kokku Eestis. Aasiasse suundub ka Eesti trikotaaži lipulaev Marat. Samas tõrjuvad odavamad Hiina ja teiste Aasia riikide tooted Eesti oma kaubad turult välja  ja sunnivad siinsed ettevõtted oma uksed sulgema ka sel põhjusel. Näiteks Narva Kreenholmi tänaste raskuste taga on tõsiasi, et Eesti ei suuda toota tekstiilitooteid nii odavalt kui Aasia riigid.

Eesti-Hiina suhted uuele alusele

Kui keegi Hiinast kasu lõikab, siis on need rahvusvahelised suurettevõtted, mis viivad tootmise Hiinasse, pigistades omakorda silmad kinni tõsiasja ees, et ka Hiina tööturul rikutakse inimõigusi ja odavam tootmine tuleneb orjastavatest töötingimustest ning ülimadalatest palkadest.

Eesti kõige levinum Hiina müüt on lugu nn  transiidikoridorist läbi Venemaa ja Eestis paiknevast Hiina kaupade jaotuskeskusest, kust Hiina kaubad liiguvad edasi Euroopasse. See müüt on tänaseks juba kümme aastat vana, aga mingeid märke transiidikoridori loomisest ei ole. Pigem vastupidi, seninegi Venemaalt tulev transiit on drastiliselt kokku kuivanud, ka on Venemaa infrastruktuur vananenud ja vähese läbilaskevõimega.

Siit nähtub, et Eesti väliskaubanduspoliitika võtmeküsimus on Venemaa. Ja alles kuskil seal Venemaa taga on Hiina.

Kui Eesti oleks väga pragmaatiline, tõeliselt talupojamõistusest lähtuv riik, siis hoiaks ta häid suhteid eelkõige oma lähinaabri Venemaaga. Tülitseva üleaedsega ei ole ju kuigi mugav koos elada. On iseküsimus, kas Eestil üleüldse on mingit lootust Venemaaga häid suhteid arendada, kuna seda takistavad viimase hegemooniapüüdlused ja poliitiline doktriin, kuid talupojamõistus ütleb ka seda, et kui miski sind ähvardab, siis parem ära torgi. Aga meie torgime Venemaad just nimelt. Iseenesest on see ju üllas ja vajalik, et me toetama soome-ugri rahvaid või oma saatusekaaslasi Gruusiat ja Moldovat, ja et me varem toetasime ka Tšetšeeniat, aga jah, see ei ole päris hästi kooskõlas talupojamõistusega, sest neid riike toetades viskame õli tulle suhetes Venemaaga. Küllap siit lähtub ka Soome endise peaministri Paavo Lipponeni loogika, et häid suhteid tuleks hoida eelkõige oma lähinaabriga.

Me ei saa ju loota, et Hiina meile tülis Venemaaga appi tuleb. Venemaa on üks suuremaid toornafta ja ka relvastuse tarnijaid Hiinasse. Ja kui Hiinal on tõeliselt kuskil oma huvid mängus, siis on need Venemaal ja mitte Eestis.

Üks koht, kus me just nagu võiks Hiina toetusega arvestada, on ÜRO julgeolekunõukogu. Aga on ju avalik saladus, et ÜRO on stagneerunud ja vajab reforme – ja seda eelkõige nimelt julgeolekunõukogu küsimuses. Meie suurim sõber USA tundub ÜROd selle stagneerumise tõttu suisa ignoreerivat. Ja kui me küsime, kes siis meie iseseisvuse taastamisele rohkem kaasa aitas, kas ÜRO või USA, kes ühena vähestest riikidest ei tunnustanud Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, siis vastust teab vist igaüks isegi.

Ma ei taha, et seda artiklit mõistetaks valesti. Eesti ja Hiina suhted on head ja need võiksid seda olla ka tulevikus, ainult et need peaksid tuginema hoopis teistele alustele. Päris kindlasti
ei tohiks need rajaneda küünilisel ja samas täiesti mõttetul pragmatismil, nii nagu see on praegu. Kui meie siin Eestis soovime, et Venemaa tunnistaks seda ülekohut, mida tema eellane NSV Liit on teinud meile, siis peaks see põhimõte kehtima ka suhetes Hiinaga. Peaksime eeldama ka Hiina puhul, et viimane tunnistab Tiibetile tehtud ülekohut, s.o Tiibeti okupeerimist, tema  vägivaldset hiinastamist ja Tiibeti kultuuri hävitamist,  ning astub dialoogi Tiibeti õigusjärgse valitsusega, et leida olukorrale lahendus. Me ei tohiks siin kehtestada topeltstandardeid. Seda tehes oleme lihtsalt variserid, kes on unustanud iseenda ajaloo ja maha salanud selle vabaduse vaimu, mis valitses siin Laulva revolutsiooni ajal.

Ja veel. Vaatamata meie pingelistele suhetele Venemaaga, on need ju endiselt olemas. Suhteid pole katkestatud. Nõnda juhtuks ilmselt ka Hiinaga. Kui Eesti käituks ausa riigina ega pelgaks tunnistada tõsiasja, et Hiinas rikutakse inimõigusi; et Tiibet on Hiina poolt okupeeritud; et taga kiusatakse ka uiguure ja teisi rahvusi, siis järgneks sellele küll suhete jahenemine, kuid ei midagi tõsisemat. Kui Venemaa puhul on vähemasti majanduslikud tagajärjed tuntavad, siis Hiina puhul poleks sedagi mõju. Ma julgen ennustada, et väljaspool poliitilist ja diplomaatilist tasandit poleks sel üleüldse mitte mingisugust mõju.

Kuid just nõnda leiaks Eesti võib-olla oma kadunud märgi. See märk oleks ülekohtu all kannatavate rahvaste toetamine – ausalt ja ühtesid teistele eelistamata. Meie riik võiks olla riik, kus aetakse ausat poliitikat ja kus omakasupüüdlik majandusdiplomaatia on võõras nähtus, kus asju ei aeta silmakirjalikult ja mingite poliitiliste doktriinide alusel, mille kohaselt ühed rahvad ja riigid on meie toetust väärt, teised mitte.  Mine tea, äkki mõjutab selline ausus kogu maailma. Ükskord me ju suutsime seda oma Laulva revolutsiooniga.

Selliseid konstruktsioone võib ehitada lõputult ja seda iga inimesega seoses. Mis siis veel rääkida üleüldisest ajaloost, mille kujundajateks on üksikute suurte isiksuste kõrval miljonite elu. Kas selles kaootilises, summaarses ajaloos saabki olla mingeid seaduspärasusi või on kõik üks lõpmatute juhuste jada? Ning, kuidas lahendada fataalse ettemääratuse ja vabaduse dilemma? Teades näiteks, et muistse Mesopotaamia inimeste saatuse olid jumalad juba enne sündi kindlaks määranud ja saatuste raamatusse kantud. Kuid mida siis muud kui mitte paremat saatust on inimesed enestele jumalatega suheldes kogu elu kaubelnud? On nad ju ikka palunud „saada vihma”, mõeldes seejuures paremale saagile, suuremale müügitulule ja muretumale elule ehk teistsugusele saatusele. Aga on sellel mõtet, kui kõik on ettemääratud?

Kuid lõppude lõpuks on teada ainult see, mis tegelikult on toimunud, kõik muu on vaid oletus. Ning sellest, mis tegelikult ikkagi juhtus, ei pääse ükski asjaarmastajast ega professionaalist ajaloolane. Ta võib lõputult arutleda probleemistiku üle, kas Päts ja Laidoner toimisid 1939. aastal õigesti, kuid tema mõtisklused on paratamatult mõjutatud järgnenu teadmisest. Päts ja Laidoner said vaid oletada, ebamääraselt ette aimata, nende tegevust analüüsivad ajaloolased aga on varustatud tagantjärele tarkusega. Nad on võrreldamatult paremas olukorras.

Et pääseda igasugustest spekulatsioonidest, võiks äärmuslikus variandis esitada ajalugu kuiva kronoloogilise reana ning jätta kõik arutlused ja küsimused kõrvale. Nii saame esmapilgul objektiivne ajaloo kulgemise loo, mis oleks nagu maailmaajaloo CV. Kuid, kes sellist CVd (kui jätta kõrvale küsimus, mis alusel neid fakte valida) lugeda tahab? Kuivadele faktidele lisaks sooviks ju lugu, „olekseid, mikse, ja agasid.  Need on lõputud ajaloo kõrvalteed, mille otsad jõuavad peamagistraalile välja. Iga ajalookirjeldaja näeb neid, kuid enamasti hoidub kramplikult nendele astumast, sest muidu võib ta kaotada oma rännaku lõppsihi – tänase päeva reaalsuse.

Robert Cowley koostatud kaheköiteline „Läinuks ajalugu teisiti” aga kutsub teadlikult astuma kõrvalrajale, et uurida, kuhu see oleks võinud välja viia. Kas mööda seda teed liikudes oleksime olnud täna hoopis teises lõpp-punktis? Miks seda matka üldse sooritada? Miks lasta ennast kõrvalteele meelitada? Miks anda ahvatlusele järele? On ju ka peamagistraali ääres arvukalt vaatamisväärsusi ja lahendamata saladusi ning tuhandeid suurepäraseid raamatuid, kus kirjas, kuidas ajalugu tegelikult läks. Kõigepealt sellepärast, et pole vaja midagi karta, sest parimaid teejuhte on raske leida. Need on oma valdkonna tõelised profid, kellele ajaloorägastik on läbitunnetatud maastik. Nad teavad, kuhu lähevad ja millest räägivad, ning koos nendega ei kao hetkekski kindlustunne, et varem või hiljem jõutakse peateele tagasi. Selle raamatu puhul pole tegemist juhuslikult eksiteele sattunutega ja oma kirjutisi millegipärast süvateaduseks pidavate autoritega. Siin on teadlik ja nauditav esseistika, mis rajatud mineviku eri aspektide sügavale tundmisele, ehk suurepärased näited sellest, mida nimetatakse kontrafaktiliseks ajalookäsitluseks.

Robert Cowley kutsub oma kaasmõtlejaid vastama vaid ühele intrigeerivale küsimusele: mis oleks juhtunud siis, kui oleks juhtunud teisiti? Mis oleks võinud sellele järgneda? Ning sellele küsimusele vastust otsides on valik tehtud nimme nendest sündmustest, mille lahendite kaalukausside raskused oli enam-vähem ühesugune. Need lood pole lahinguväljal kokku läinud ebavõrdsetest vastastest, kus lõpp oli sisuliselt ette määratud ja tegelikult poleks miski seda vääranud. Tegu on ajaloo sõlmpunktidega, kus tulemus võis vaid väikesest tõukest tulenevalt osutuda diametraalselt vastupidiseks. Ja selleks tõukeks võis olla ka suur juhus. Näiteks, Aleksander Suure variandis.  

Juba aastakümneid tagasi kirjutas Arnold Toynbee klassikaliseks saanud loo Aleksandri ootamatust paranemisest ja sellele järgnenud teguderohkest elust, mille tulemusena sündis maailma läänepoolkeral ühtne ja võitmatu riik. Sellest raamatust saab aga lugeda mitte vähem fantaasiat ergutavat Josiah Oberi vastupidist käsitlust Aleksander Suure enneaegse surma kohta. Et mis oleks juhtunud siis, kui noor Makedoonia kuningas oleks saanud surma Granikose jõel esimeses suuremas kokkupõrkes pärslastega? Kusjuures see fataalse lõpuga võimalus oli, vaid üheainsa sõjakirvehoobi kaugusel. Kuid see jäigi tulemata, sest juba õhku tõusnud käe peatas Aleksandri kõrvale juhtunud kaaslase Kleitose oda. Veel üks sekund ja Aleksander poleks kunagi Suureks saanud ning ajaloojõgi oleks leidnud tõenäoliselt enesele teise voolusängi.

Selle loo varal on näha, kuidas saab konstrueerida teoreetiliselt võimaliku ajalookäigu, lähtudes üldtuntud ajaloolisest suurkujust. Kuid analoogilise kirjelduse aluseks võiks vabalt valida ka suhteliselt tundmatu Kleitose elukäigu ning leida kas või tema lapsepõlvest sadu momendikesi, mis lõpptulemusena oleksid viinud ta 334. aastal eKr tuhandete kilomeetrite kaugusele lahingupaigast Anatoolia loodeosas. Ja siis poleks tema oda teadaolevat ajalookulgu mõjutanud.

„Läinuks ajalugu teisiti” algab William H. McNeilli esseega „Nakkavad alternatiivid”, mis viib meid väga ammuste sündmuste juurde. Nimelt on juttu taudist, mis päästis 701 aastal eKr tillukese Juuda kuningriigi pealinna Jeruusalemma Assüüria kuninga Sanheribi hävitavast piiramisrõngast. Vastupidisel, taudita juhul, nagu leiab autor, „oleks judaism lakanud üldse olemast ja selle kaks tütarreligiooni, kristlus ja islam, poleks arvatavasti saanud tekkida”. Mis oleks aga sel juhul juhtunud, on ka suurima fantaasiavõime korral võimatu ette kujutada. Sellise sündmuste arengu puhul pole isegi välistatud, et Eesti peaministriks poleks tänasel päeval Andrus Ansip. Seda muidugi siis, kui Eesti ja peaministri institutsioon oleksid üldse veel olemas. Nii tulebki välja, et inimkonna ajalugu on nagu suur ämblikuvõrk, kus kõik niidikesed jooksevad keskele kokku. Küsimus on vaid selles, kas seal istub mõni teadlik niiditõmbaja või võnklevad niidikesed vaid juhuslikust tuuleiilist jõudu ammutades.

R. Cowley koostatud kogumik ei piirdu üksnes kauge minevikunäidetega, sisaldab ka  mõtisklusi, mis on ajendatud XX sajandi pöördelistest sündmustest. Tänase päeva aspektist pole ka tegelikult oluline, millal ajalugu „oleks võinud” oma teisesuunalise siksaki sooritada. Kuigi enamasti on raamatusse valitud sõjaajalooga seotud küsimusi kirjeldavad lood, ei puudu seal ka väiksemad „miksid”. Nii, näiteks, võib koos juba mainitud William McNeilliga arutleda selle üle, mis oleks saanud siis, kui Pizarro poleks leidnud Peruust kartuleid.

Kaks köidet tänapäeva juhtivate ajaloolaste esseid teemal, mis oleks saanud siis, kui ajalugu oleks läinud teisiti, on nauditav lektüür, mida võib soovitada nii ajalooasjatundjatele kui ajaloohuvilistele. Esimestele sellepärast, et nautida kammitsatevaba ajalookirjeldust, ja teistele, kuna on lihtsalt huvitav lugeda. Need raamatud on nagu lend ajaloo kohal. Ning sellest pole midagi, et vahel hakkab pea kõrguse pärast ringi käima. Kokkuvõttes on tunne vägev.