Toeta
Otsi

immuunsüsteem

  • Konkurss kingakarbis ehk Kui seda seina ees ei oleks

    MARGE-LY ROOKÄÄR

    XVI Eesti kammerkooride festival 24. IV Tamsalu kultuurimajas.

    Imeilus hiljuti renoveeritud Tamsalu kultuurimaja on nii asukoha kui ka tehniliste võimaluste poolest kooridele suure­pärane koht koos laulmiseks. Äsjasel konkursil said siiski sellele vaatamata paraja õppetunni publik, koorid ja loodetavasti ka korraldajad.

    Kammerkooride festival on pika traditsiooniga ja määrab oma võidupunktide tabeliga järgmiseks paariks aastaks nii kooride kategooriad kui ka edasised loomesihid. Tänavust festivali jäävad ilmestama naiskooride rohkus ja minu arvates ka ettelaulmiseks valesti valitud saal.

    Kammerkoorid olid veel mõne aasta eest väga heas toonuses. Suurte segakooride hiilgeaeg jääb peaaegu poole sajandi ja veel kaugemagi aja taha, kammerkooridel oli aga alles äsja kuldne põli: väljundeid jagus, repertuaari sündis, toetusteks kirjutati sadu projektitaotlusi ja naksakaid koosseise tekkis üsna kenakesti. Koroonaaja vintsutused on aga jätnud kogu kooriliikumisele suured armid ja kammerkooridki pole siin mingi erand. Kõige keerulisem on pärast viirusepelgust ja Zoomi-vaimustust saada lauljad (eriti meeslauljad) uuesti lauluproovi. Ju siis on naised härjal sarvist kinni hakates olnud söakamad ja tulnud pandeemia pandud põntsuga kabedamalt toime. Tõesti, naislauluseltsil on ka väga menukad konkursid, ent kammerkooride festivalil osalenud kümnest koorist olid suisa seitse naiskoorid.

    A-kategoorias laulis võidu neli koori ja B-kategoorias esines kuus kollektiivi. Kohe peab ütlema, et kõik koorid olid erakordselt südid ja muusikakunstile pühendunud. Peale konkursipinge tõi ju festival võimaluse üle pika aja esineda. Esineda, mõistate! Ainuke, millega minu meelest alt mindi, oli saalivalik ja väga mitmed probleemid, mis konkursitulle astunuid kimbutasid, olidki seotud just ruumiga. Jah, lauldi ju ära ja tehti muusikat ja kõik nagu vaja, aga olematu akustika ja kasvav õhupuudus kraapisid pagunid maha nii mõnegi esineja kuuelt.

    1970ndate keskpaigas nurgakivi saanud Tamsalu kultuurimajas on pärast renoveerimist suisa luksuslikud võimalused: väiksemaid saalikesi on mitu, peale selle lükandustega poolitatav saal (seal toimus ka konkurss) ning pidulik (teatri)saal, kus 173ruutmeetrisel laval toimuvat saab saalist jälgida 310-lt istekohalt. Eesti Filharmoonia Kammerkoor on teatavasti laulnud nii suures saalis (koos kammerorkestriga) kui ka väiksemas, avatud lükandustega saalis. Seekord olid lükanduksed millegipärast suletud. Julgen oletada, et avatud lükand­ustega saalis oleksid koorid kõlanud paremini, õhupuudust poleks tekkinud ja ehk oleks moodustunud mingigi akustiline tugi. Väikese saali laval anti enne konkurssi küll prooviminutid, kuid kui saal tuli publikut täis, oli esinemisolukord sootuks teine. Loomulikult saab alati öelda, et kõigile kehtisid ühesugused tingimused ja konkursisituatsioon ongi selline, aga ikkagi jääb mõte – mis oleks, kui … Las see mõte jääda siis edaspidi mõtlemiseks.

    Laulmist jagus terveks päevaks. „Oli ilusaid hetki,“ tahaksin öelda nagu mu õpetaja Silvia Mellik. Jaa, oli ilusaid hetki. Oli lummavaid sooritusi, oli terviku­tunnetust, oli väga maitsekalt koostatud kontserdikavu, oli üllatajaid – kõike oli.

    Konkurss oli pühendatud Mart Saare 140. sünniaastapäevale ning tema teoste hulgast oli mõlemal kategoorial esitada vabalt valitud a cappella teos. A-kategooria kohustuslik laul oli Thomas Tallise „If ye love me“, B-kategooria kooride tarvis oli kammerkooride liidu juhatus otsustanud ettelaulmiseks valida Karin Tuule (Kuulpak) Kihnu rahvaviisi ainetel loodud „Unelaulu“. Sellest alustamegi.

    Karin Tuule muusika on koorilauljale väga kohane. Koorilauluga rohkem kui sina peal noorema põlvkonna helilooja loomelabor on peagi viiendat hooaega lõpetav kammerkoor Encore. „Unelaul“ tundub peale vaadates lihtne, kuid laulus on karisid, mille ületamiseks on vaja nii päästepaati kui ka purjenööri. Pealegi on laulul väga selge karakter (hällutamise laul), millest sai nii mõnegi esituse puhul kogemata sõjamarss. Jah, sõda mõjutab meid kõiki. Ka kooride kavad olid sel korral tõsisema sisuga ja pigem sissepoole suunatud repertuaariga – suurt hõiskamist ega pralletamist ei võtnud üles keegi.

    B-kategooria võitja Rae Kammerkoor (loodud 2008. aastal, dirigent Ingrid Orumaa) viis koju ka parima noore dirigendi preemia. Koori tugevus on meesrühm: mehed on ühtlase vokaaliga ja annavad kogu koorile toeka mahlase vundamendi. Mõned kummalised komistused (näiteks naisrühm läheb kogu rühmaga laulu rütmist omaette tempos loksuma või Saare laulu teksti lubamatult pehme artikulatsioon) kuhtuvad koori üldist voogavat ja sümpaatset vokaalikäsitlust kuulates. Lauljad olid ise ka laval nii õnneliku olemisega.

    B-kategoorias teiseks tulnud kammer­naiskoor Lu (loodud 2013. aastal, dirigent Reeda Toots) oli selle konkursi üks meeldivamaid üllatajaid. Sisukas kava esitas lauljatele ka krõbedaid nõudmisi ja nii tekkisid kuulates küsimused: mis värvi peaks ikkagi olema Kodály vokaliis ja kas see värv võiks olla veel ühtlasem? Kui suunurgad on allapoole, kipub ka vokaal jääma tuhmiks. Aga see on ju köömes. Kohustuslik laul oli vaat et lavastatud, koori diktsioon loomulik ja kadudeta, Mart Saare „Lindude laul“ (pälvis eripreemia) tasub korra noodist üle laulda, et harmooniad oleksid väga täpsed. Panin tähele, et selle koori lauljatest ei naeratanud mitte keegi – konkurss on ikkagi tõsine asi.

    B-kategoorias kolmanda koha pälvinud Nõmme kultuurikeskuse noorte naiste koor Kevad (asutatud 2006. aastal, dirigent Õnne-Ann Roosvee) tuli lavale ebahariliku (ent miks mitte!) avateosega (Rahmaninovi „Bogoroditse Devo“) ja nende Mart Saare „Lindude laul“ oli ilusa tiivasirutusega. Kohustuslikus laulus oleksin oodanud natukene pehmemat sopranit ja pikemad klastrid karjusid õhupuuduse tõttu. Esituse üldpilt oli veenev ja lisapunktid annan dirigendile delikaatse hääleandmise eest: hinnatud kontsertmeistrina andis Roosvee klaveril koorile häält tundega, mis tegi juba hääleandmise omamoodi teose eelmänguks. Pealegi ei kolistanud dirigent siis kontsade plõksides koori ette, vaid liikus hääletult.

    B-kategoorias esines veel kammerkoor Crede (loodud 1987. aastal, dirigent Kristina Sildos), mis nuuksus juba esimestest akordidest hääleseade järele, sellest omakorda olid põhjustatud intonatsiooniprobleemid ja ähmased fraaside lõpud-algused. Selle koori juures äratas mu tähelepanu aeg-ajalt tekkiv vinüülplaadi efekt, kui nende helipilt viirastuslikult lainetas.

    Tallinna ülikooli kammer-vilistlas­naiskoor Helia (loodud 2014. aastal, dirigent Linda Kardna) joondus teeneka dirigendi käe all konkursi esimeseks esinejaks ja see on alati väga raske ülesanne (eriti hommikul!). Vahest siis sellest ka pisut rabe ja krampis olek ning vokaalne ebaühtlus? Seevastu Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoor (asutatud 1992. aastal, dirigent Ülle Sakarias) tundis end laval kindalt. Nende puhul võis tajuda, kui teraselt kauaaegse laulmis­kogemusega daamid üksteist kuulavad. Ent ka siin jäin ootama naeratust – ei ühtegi!

    A-kategooria esikoha pälvis segakoor Vox Populi (asutatud 2006. aastal, konkursi parimaks nimetatud dirigent Janne Fridolin), kes alustas väljapeetud vanamuusika interpretatsiooniga ja näitas seejärel koori eri võimeid, samuti väga häid soliste ja koori häälerühmade timmitud tasakaalu. Õnnestunud Mart Saare laulu „Jaan läheb jaanitulele“ kõrval tundus viimane teos küll liiga korduva materjaliga, aga mis sellest. Koori ja dirigendi koostöö oli väga klaar ja nauditav: nappide vahenditega suutis Fridolin välja tuua kõik maius­palad, mis tuleb sellises olukorras ette näidata.

    A-kategooria teist kohta jäid jagama kaks koori: Elleri tütarlastekoor (asutatud 2010. aastal, dirigent Külli Lokko) ja kammernaiskoor Musamari (asutatud 2019. aastal, dirigent Ode Pürg), mõlema osas tundsin teatud raskust. Külli Lokko on mind alati heas mõttes jahmatanud timmitud kontserdikavadega, kuid sel korral oli liiga suur panus pandud piano-nüansis laulmisele ja akustikale – oodatud lotovõitu ei tulnud. Musamari koori noor ambitsioonikas dirigent püüdis aga kõike liiga innukalt oma kontrolli all hoida, mistõttu Mart Saare „Lindude laulu“ ajal tuli kevadiste värvukeste asemel silme ette hästi toidetud koduhani ning Saare „Meie elu“ oleks ehk eeldanud pisut loomulikumat vokaali. Mine võta kinni, mis see õige on. Mõlemad koorid pakkusid ka naiskoorile seatud segakoorilaulu, mis minu kõrvale jäid siiski võõraks.

    A-kategooria kolmandaks platseerunud kammernaiskoor Sireen (asutatud 2011. aastal, dirigent Lodewijk van der Ree) piinles Arvo Pärdi teost esitades tõelises õhupuuduses, selle kõrval laabus veeraneluslikke oskusi nõudev Mart Saare komplitseeritud „Sa ise läksid kaugele“ hingestatud ettekanne. Kohustusliku laulu (pälviti eripreemia) ebamaise kergusega esituse järel tuli Tormise tsükkel, mille osade vahel oleks ehk võinud hääli anda mõni laulja, mitte meesdirigent.

    Kammerkooride festivalil peeti ka kaks loengut, millest üks katkes kahjuks läbimõtlemata päevakava tõttu väga huvitava koha peal. Festivali lõppkontsert, seevastu, anti suures saalis, kus žürii esimees Jaan-Eik Tulve õhtu lõpuks ütles, et armastusjanus maa­ilmas möödus päev täis armastust muusika vastu.

    Nii ootamatult see otsa saigi. Tamsalu kultuurimajast lahkujaid saatsid jäised vihmapiisad ja vastikult külm tuul, justkui puhutaks hingamiseks tagasi kogu õhk, mida konkursisaalis nappis. Põsel sulav vihmapiisk kinnitas, et kooslaulmine teeb hinge soojaks.

  • See oligi see

    ERKKI TERO

    Meie hulgast hiljuti lahkunud muusiku Marju-Marynel Kuudi (12. II 1946 – 10. IV 2022) elu ja looming oli erakordne ja vastuoluline nagu ta nimigi. Talle omases filtriteta kõnemaneeris seostas ta varjamata irooniaga oma sünnipärast nime Marju Länikuga, kuigi hiljem kinnistunud Marynel oli tema algne teine eesnimi, mis nõukogude nimepoliitika tõttu ameerikapärasena hüljati. Nimede Marynel, Maryn E. Coote ja DJ MEK taga on aga kordumatu eesti muusika ikoon, kelleta siinne muusikapilt oleks mitte grammide, vaid tonnide võrra vaesem.

    Ennast pelgalt lauljaks nimetamist pidas ta alahindavaks ja pealiskaudseks. Ta määratles end laulukirjutaja, arranžeerija ja produtsendina, kelle ekstsentriline vaim ei mahtunud teiste ettemääratud piiridesse. Tema vaba ja kompromissitu loojahing vaat et ei puudutanudki maapinda ja nii jäi ta tabamatuks nii Eesti kui ka Rootsi ja USA muusikaringkondadele, kus ta kergelt kanda kinnitas. Meile jääb ta aga igihaljaks Marju Kuudiks, küll paljuski 1960–1970ndate muusikapärandi tõttu, aga ka julgeks muusikastiilide ja kontinentide ületajaks.

    Tallinna Muusikakoolis flöödi­õpingutega alustanud Kuut debüteeris lauljana 1963. aastal Tallinna 4. keskkoolis peetud džässifestivalil ansambliga ETKVL. Tema talent ei jäänud märkamata ja järgnesid esinemised NSVLi avarustes. Džässientusiastide kirjavahetuse tulemusena välismaaga kirjutati temast kui Nõukogude Liidu parimast džässlauljast ka maailma mainekamas džässiajakirjas Down Beat. Tema annet kinnistas 1966. aastal pälvitud peaauhind Kaunase džässifestivalil koos Ants Meristo bigbändiga Rütm. Tema suur eeskuju oli Ella Fitzgerald ning 1970. aastal seadis Aleksander Rjabov talle ja Eesti Raadio kergemuusika­orkestrile Julie Londoni albumilt „Calendar Girl“ (1956) palad, millest koostati album „Aastaajad“. Juba järgmisel aastal ilmus Marju Kuudi ja Uno Loobi ühisalbum, mille paladega ta paljuski ongi kinnistunud rahva muusikamällu. Enamgi veel on legendina jäädvustunud duetid Jaak Joalaga („Ma joobun õnnest“, „Õnne hoidma peab“, „Ma tulen ka“), Uno Naissoo ja Arne Oidi palad („Kui tahad olla hea“, „Iial ei muutu võõraks me“, „Kaks kuukiirt mu toas“, „Mind veel ei ole“) ning kõige märgilisemana eesti muusika kuldvaramusse kirjutatud Valter Ojakääru ja Lilli Prometi „See pole see“. Rein Rannapi ja Peeter Ilusa lugu „Raagus sõnad“ teatakse vahest kõige paremini, kuigi aastail 1971–1975 toimunud lauluvõistluse „Tippmeloodia“ eelvoorus jäi keerulise koega lugu liiga võõrapärase, ameerikaliku esitluslaadi tõttu viimasele kohale.

    Marju-Marynel Kuut ehk Maryn E. Coote

    Laialt levinud legendi järgi ei hinnanud ei Marju Kuut ega ka siinne kuulajaskond eriti tema nõukogudeaegset muusikat. Seda on räägitud peamiselt põhjusel, et kui ta 1980. aastal Rootsi emigreeris, siis sarnaselt Arvo Pärdi, Neeme Järvi ja Raivo Tammiku loominguga rändas tema peaaegu 500 Eesti Raadiole ja ETV-le tehtud helisalvestist aastakümneks arhiivi ning jäi eetrist ja publiku teadvusest eemale. Keelatud linte küll ei hävitatud, enamik tema osalusel salvestatud paladest on fonoteegis säilinud. Rootsis jätkas ta tegevust raadioprodutsendina ja eestikeelsete programmide mänedžerina rahvusvahelises ringhäälinguassotsiatsioonis IBRA. 1988. aastal siirdus Kuut koos poja Ukuga Los Angelesse, kus nad algatasid ühiselt projekti Microwave Music ning lõid bändi Zuke. 1991. aastal naasis ta Eestisse juba Marynelina. Ta esines uue aja tuultes laevadel ja kogus kuulsust DJna eksklusiivsust hindavatel alternatiivsetel klubipidudel.

    Rahutu ja alati otsiva hingena ei kinnistunud uuenenud Kuut ei taasiseseisvunud Eesti ega ka muu maailma pöördumatult muutunud muusikapilti. Tema rõhutatult ameerikapärane muusika- ja vokaalstiil leidis kodu souli, R’n’B, electro funk’i ja house’i sfäärides ning saavutas kultusliku staatuse pigem underground-muusika ringkondades. Obskuursele 1970–1980ndate muusikale keskendunud USA plaadifirma PPU avaldas Maryni nime all aastail 2016–2018 albumid „Maskeraad“ ja „Welcome to My World“, levima hakkasid isepäise stilistika ja valikuga koostatud plaadid peamiselt CDRil ja interneti avardudes ka Soundcloudi kontodel.

    2017. aastal raske haiguse tagajärjel lahkunud poja ja lahutamatu muusikapartneri Uku surm jättis Marju Kuudi elupööretesse sügava jälje. Viimased kümme aastat elas ta lavalt tagasitõmbununa eraklikku elu Rootsis, suheldes lähikondsetega peamiselt meili teel ja kogudes-korrastades poja muusikapärandit. Muusika oli tema elu ja valu. Tundliku natuurina said talle saatuslikuks vähene koostöövalmidus ja usaldusväärse tugigrupi puudumine – ehkki ta oli maailma avatuim inimene ja suhtleja, jäi ta siiski kõigile tabamatuks. Kuudi isepäist loomust näitab seegi, et mitmed temast loodud dokumentaalfilmid on artisti nõusoleku puudumise tõttu jäänud avaldamata, ainsa erandina 2021. aastal valminud Ivar Murru dokk „u.Q.“. Märgiline on ka see, kuidas Kuut samal aastal riikliku Valgetähe V klassi teenetemärgi tagasi lükkas, kuna selgituses oli keskendutud tema retro­loomingule.

    Korduvalt on mainitud, et Marju Kuut oli oma ajast ees, kuigi mustrina ollakse märkamata ja seetõttu lõplikult tärkamata unistuste tõttu oma ajas kinni. Sarnaselt Jaak Joala, Uno Loobi ja Tõnu Aare lahkumisega märgatakse liiga hilja, mida oleks saanud legendaarse muusiku hääbumise vältimiseks teha, et toetada väärikust juba eluajal. Ajal, mil artistide individuaalne eripära on ümardunud kõigile meeldida püüdvasse meelelahutaja-seisusse, tuleb mantrana korrata ehtmarjulikke väärtusi: ärgem olgem mugavad, selgroota, sihita ja visioonita, töötagem lõpuni selle nimel, et parim aeg olekski praegu. Meie üks ja ainus Marju-Marynel Kuut lendaski kõrgelt, ikka pilvede peal ja sealt me tema ka tabame, kui oskame pilvealusest hallist läbi vaadata. Sinna laseb loodetavasti juba peagi piiluda plaadifirma Funk Embassy Records avaldatav duubel­kogumik ja samalaadse väljahõike on välja käinud ka plaadifirma Vaiguviiul. Kuutide looming saab seega veel väärilise lõppakordi.

  • Kuidas Vladimir Putin TV3 reitingu ohvriks sattus 

    VEIKO MÄRKA 
    Veiko Märka

    Euroopa pakub ereda kontrasti kahest riigijuhist, kellest üks on kohanemisvõime supernäide, teine aga kohanematuse võrdkuju. Volodõmõr Zelenskõi karjääri seni säravaim etapp oli poliitilise komöödiaseriaali „Rahva teener“ produtseerimine ning selles peaosa mängimine. Tema tegelaskuju pürib Ukraina presidendiks ning nagu ime läbi sai tõsielus selleks hoopis osatäitja. Elu tõestas seekord, et ta on suurem kui kunst. Ning mees on 100% oma ootamatult raskeks kujunenud ametit väärt. Kõik Zelenskõi teleesinemised maailma avalikkusele, mida ta sõja esimesest päevast peale on teinud, on säravad, täpsed, kujundlikud ning iga kord on tal välja tulla millegi uue ja hingeminevaga. Ta rabab avalikkust nii lühiduse kui löövusega. 

    Putin seevastu on oma margi nii täis teinud, et seda puhtaks pesta on juba võimatu. Igast tema meediasse jõudnud etteastest õhkub ühevõrra nii kurjust kui idiootsust ning mingit narratiivi arengut pole võimalik täheldada. Meediasõja on Venemaa juba algusest peale kaotanud. Vaevalt tuli Putin sõda alustades selle peale, millise ahelreaktsiooni ta Ukrainas agressiooni alustades põhjustab. Näiteks TV3 kasutab teda küüniliselt oma reitingu tõstmiseks, tuues ekraanile tollesama „Rahva teenri“, mida sõjata ilmapealgi juhtunud poleks. Isegi ebasõbraliku naaberriigi juhi rakendamine Eesti meediakarusselli kaudseks tööjõuks on kuidagi alandav. Aga mis teha, elu on julm. 

    Mida on meie rahval sellest õppida? Natuke ikka. Tagantjärele on mõttetu näägutada Alar Karist selle eest, et ta mõnes poliitilises seriaalis kandvat osa ei ole mänginud. Aga vaatame tulevikku, järgmiste kandidaatide poole. Eestis juhtub harva, et mõne saate produtsent selles ise ka keskses rollis üles astuks, s.t otsustaja ja täideviija on üks ja sama isik. Kõige pikemat aega on seda topeltametit pidanud Teet Margna koos Kristjan Jõekaldaga. Kahjuks on Eestile juba pikemat aega kombeks üks president korraga. Kahe kange, Margna ja Jõekalda vahel on võimatu valida. Ebaõigluse maik jääks sellisele valimistulemusele paratamatult külge. Nii jääb ainsaks tõsiseltvõetavaks presidendikandidaadiks, kelle professionaalsus ja edu põhinevad telekarjääril, hoopis Anu Välba. Ma ei arva, et tal uue rolliga kohanemine keeruline võiks olla. 

     

  • Sirgjooneline lugu abordist

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Mängufilm „Katsumus“ („L’événement“, Prantsusmaa 2021, 100 min), režissöör Audrey Diwan, stsenaristid Marcia Romano ja Audrey Diwan, operaator Laurent Tangy. Põhineb Annie Ernaux’ samanimelisel romaanil. Osades Anamaria Vartolomei, Luàna Bajrami, Sandrine Bonnaire, Kacey Mottet Klein jt.

    Režissöör Audrey Diwani „Katsumus“ noore andeka kirjandustudengi Anne’i (Anamaria Vartolomei) püüdlustest teha 1960. aastate Prantsusmaal aborti on üsna sirgjooneline lugu. Siin ei rullu erilisi kõrvalliine ning kõik, mis ekraanil toimub, on allutatud põhisüžee teenistusse. Ent vahel tuleb selline sirgjoonelisus vaid kasuks.

    Filmi aluseks olnud romaani autori, prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ loomingut iseloomustab autobiograafilisus ning oma ajastu halastamatu peegeldamine. Halastamatult mõjub ka „Katsumus“, näidates, mida tähendas naise soov oma keha üle otsustada ajastul, mil Prantsusmaa oli end sõja järel taas üles ehitanud, riiki oli juhtima asunud Charles de Gaulle ning muusikas möllas rock’n’roll. Niisiis ajastul, mis annab põhjust nii mütologiseerimiseks kui ka romantiseerimiseks. Mida tähendas neis tingimustes noortele prantslannadele ootamatu rasedus?

    Seksuaalsus võiks justkui olla iga inimese eraasi, aga ometi on see asunud alati selgete keeldude ja käskude piirimaal, peegeldades ühtlasi ühiskondlikke protsesse. Ja on seda isegi tänapäeval, saati siis 60 aastat tagasi. Kontratseptsioon lubati seadusega Prantsusmaal 1967. aastal. Ka siis ei muutunud hoiakud üleöö, sest lisaks irratsionaalsetele hirmudele leidus palju neid, kes olid põhimõtteliselt vastu naiste võimalusele hoida seksuaalsust lapsesaamisest lahus. Eks ole – küll põrkus see ühiskondlike väärtustega, küll jumala tahtega. Abordi legaliseerimiseni 1975. aastal läks veel hulk aega ning tabletiabordist ei julgenud ilmselt keegi veel oma kümme aastat unistadagi (see lubati Prantsusmaal 1988. aastal). Nagu filmist selgub, siis 15 aastat varem kuldsetel kuuekümnendatel ei tähendanud abort kõigest ohtlikuvõitu ebaseaduslikku protseduuri, vaid võis asjaosalised, s.t rasestunud naise ja aborditegija, koguni vangi saata.

    „Katsumus“ võitis viimasel Veneetsia filmifestivalil peaauhinna, parima filmi Kuldlõvi. Pildil peaosaline Anne (Anamaria Vartolomei).

    Filmis tõstatatakse naise keha autonoomsuse kohta universaalseid küsimusi, mis on kummalisel kombel ikka veel aktuaalsed. „Haigus, mis tabab ainult naisi ja muudab nad koduperenaisteks,“ sõnastab Anne ise filmi jooksul oma seisundi, pidades samal ajal võidujooksu ajaga. Sest eks ta ole, kust leida informatsiooni infovaesel ajastul teema kohta, mis on nii tabu (raamatukogust, näeme ekraanil). Ja tabu on abort lausa sel määral, et selle kohta puudub isegi sõnavara. Rasedust ei nimetata, sellest räägitakse märksõnade keeles ja riivamisi – umbes nagu väikesed lapsed, kes vahel pelgavad öelda mõnda koledat sõna.

    Lapseootusega ei seostu ainult tabud, vaid ka puhas, toores hirm. Kardavad need, kes ootamatult rasestuvad, aga ka sõbrad ja sõbrannad, keda see otseselt isegi ei puuduta. Ja kardavad ka meditsiinitöötajad, kelle kõne mandub „kaotamisest“ kuuldes poolenisti sosinaks. Ajastule omast hirmu annab edasi ka asjaolu, et empaatia on häbiasi, seda väljendatakse salaja. Avalikult tegutsetakse aga üksteise suhtes moraalipolitseinikena. Abordi ühiskondlikku hukkamõistu antakse edasi igal tasandil – alates meesarstist, kes halvemal juhul töötab silmakirjalikult naisele vastu, kuni tüdrukuni, kes kibeleb oma seksuaalsust avastama, jäädes samal ajal internaliseeritult misogüünseks (mis on ju omane ka meie kaasajale). Solidaarne saab olla vargsi, sest hirm ise häbiga nakatuda on lihtsalt nii suur ja reaalne. Ning intiimsuse asemel jääb valitsema üksildus.

    Paralleelselt näitab film, kuidas sellises ühiskonnas jääb soovimatu rasedus puhtalt naise õlule. Isani jõutakse alles poole filmi pealt. Alles siis saab mees viimaks ka nime, sest seni on ta olnud näo ja nimeta varjukuju. Võimalik, et pilti tuuakse isa vaid selleks, et näidata tema täielikku emotsionaalset ja sotsiaalset ebaküpsust. Nimelt pole mehel midagi naise vastu, küll aga lapse, tuues veelgi selgemalt välja, kuidas laps on naise probleem.

    Muide, Nõukogude Eestis said naised teha aborti juba 1955. aastast, mida nii mõnigi tuttav naine on meenutanud kui pereplaneerimisvahendit. Seda, et aborti tehti palju, teavad ilmselt kõik. Meenub kunagi loetud statistika selle kohta, kui vähe oli eesti mees teadlik oma naise katkestatud rasedustest. Nii et ilmselgelt puuduliku seksuaalhariduse tõttu tähendas soovimatu rasedus ka siinsete naiste jaoks omaenda personaalset vastutust.

    Anamaria Vartolomei on peaosalise rolli hea valik oma lapselikult pehme lõuajoone ning iseteadliku silmavaatega, näoilme peegeldamas nüansirikkalt emotsioone, mida masendav kogemus kaasa toob. Film ise on aeglane ja pigem introspektiivne, mida rõhutab sedavõrd napp muusika, et helid omandavad mitmetähenduslikkuse. Stseenid seatakse ritta selliselt, et seksuaalsus seostub ohuga, paiguti talumatult graafiliselt. Katsed ise lootest vabaneda jooksevad tühja, tee abordini viib läbi piinlike uudishimulike vestluste, saatjaks loomulikult tihti slutshaming e litsiks häbistamine. Ebaseaduslik abort ei ole mitte ainult ohtlik, vaid ka kallis ja seda kõike näidatakse detailselt. Näiteks stseenis, kus peategelane müüb oma ehteid ja Sartre’i raamatuid, et vajalik summa kokku saada. Teistpidi antakse edasi, kui erudeeritud, moodne ja paljulubav on kirjutamisambitsiooniga Anne ise.

    Perspektiivi (üksik)emana ilmestatakse pisikestes stseenides, kui Anne vaatab ema käsitsi köögis pesu pesemas ja seda kuivama riputamas. Ka peategelase suhet muutuva kehaga antakse edasi sama tillukeste detailidega, keskendudes söögile, tähendusrikastele žestidele, puudutustele, pilkudele ja mõõtmistele peegli ees. Kahtlustan, et ilmselt tulevad need tuttavad paljudele naistele, kes on sünnitanud või olnud rasedushirmus. Nagu eespool öeldud, on film üpris sirgjooneline, teenides vaid ühte eesmärki – peategelase teekonda raseduse katkestamiseni. Võiks ju nuriseda, miks on vaja film nii lihtsakoeliselt üles ehitada. Ent võib-olla on just see kulgemine põhjuseks, miks film vaataja endasse tõmbab. See tekitab tunde, nagu ei jälgikski mängu, vaid püüad ise põletavale probleemile lahenduse leida. Seda toetab ka kaameratöö, mis annab subjektsuse selgelt peategelasele.

    Film tõstab esile, kui ohtlik on abordiõigusega mängimine. Kuidas abordi keelamine (diskussioon, mis kummastaval kombel ka Eestis aeg-ajalt päevakorrale kerkib) ei lahenda probleeme. See asetab vastutuse puhtalt naise õlule ning seab ta elu ja tervise mitmekordselt ohtu. Annaks jumal, et keegi meie tüdrukutest eales enam selliste katsumustega rinda ei peaks pistma.

  • Pichtendahl ja Emumägi

    LUISE BIRKENFELD

    Silvi Lepparu näitus „Maaljakivi“ Jaani kiriku galeriis kuni 7. V ja Piret Smagari graafikanäitus Kaja kultuurikeskuses kuni 30. IV.

    Silvi Lepparu üllatab kunstimaailma sellega, et kujutab piiblitemaatikat, ja ka usklikke, kellele näitab, et usu teemal võib teha nüüdisaegseid pilte. Tundlikult maalitud Maarja kohtub ootamatult ingliga, kes annab teada, et ta on armu leidnud. Kahe figuuriga kompositsiooni keskmes avaneb pildisügavusse renessansipärane nišš, tõstes esile Püha Vaimu valge tuvi. Silvi Lepparu on sündinud kolorist. Soe hõõgumine, mis kuldab üllatunud Maarja kontuure, paneb südame põksuma.

    Kui kogenud kunstnik tahab rääkida tõsistest asjadest, siis ta teab, et sissejuhatuseks on mõistlik pakkuda midagi südamlikku, nagu on Kristuse eostamise teema. Rohkem on näitusel aga juttu sellest, mis kõigil sel kevadel südamel on. Kunstnik on nimetanud aastat 1986 ja kohe mõeldakse Tšornobõli katastroofi peale ning aimamisi ehk ka sellele, et tollest sündmusest sai justkui alguse Ukraina rahva kannatuste rada.

    Silvi Lepparu õppis tookord kunstiinstituudis ja maalis kooliülesandena Kristuse ristilöömist. „1986“ on üles ehitatud ikoonisarnaselt: kesksele osale – Ristilöödule – on lisatud väiksemad pildid, ristikandmine ja Kristuse piinamine. Ristipuu kujutist katab läbikumavana viimse õhtusöömaaja teema: maastiku taustal on markeeritud Kristus, kes istub laua ääres ning õnnistab leiba ja veini. Tumedal pildil eraldab silm vaevalt jüngreid, kes sulavad ühte vasakul kasvavate puudega. Piiblilegendide sisu kipub teadvuses hägustuma lugematute süžeede taustal, mida pakuvad kirjandus ja filmikunst.

    35 aastat hiljem maalitud „Neljapäevas“ on kunstnik jätkanud viimse õhtusöömaaja teemat kõneka kujundi – valge linaga kaetud lauaga. Üks pool pildist on tavaline: lihtne, ilus ja puhas, teine aga on kuldne. Kui leib ja vein pühitsetud, täitub ruum särava, väreleva valgusega: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille Sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks.“ (Johannese 17:22)

    Silvi Lepparu. Neljapäev, 2021.

    Piltidel „1986“, „Karikas“ ja „Pichtendahl I“ esineb kummulikeeratud ehk viimase tilgani tühjendatud karika motiiv, kannatuse sõõm, mille Jeesus võttis enda peale suurel reedel.

    Tegelikult on see karikas Pihtla mõisa vaas, mis seisis veel kümmekond aastat tagasi ühe Saaremaa vanima mõisa juures, kuid mida kahjuks enam ei ole. See hävis koos tiibhoonetega, nagu ka ümberkaudsed aastasadade vanused tammemetsad. Kuigi see pole siinse artikli eesmärk – nagu „kõik teed viivad Rooma“ –, on praegusel ajal oht isegi kunstist kirjutades Eesti metsade ja muinsuste kurva saatuse juurde jõuda. Kunagi oli talupoegadel ütlus: mõisa köis, las lohiseb! Eestlaste sidet oma minevikuga väljendab mõnikord hoolimatus mõisaarhitektuuri vastu.

    Näituse nimiteos „Maaljakivi“ kujutab looduslikku ohvrialtarit maa-aldjatele, maa-alustele ehk maahaldjatele, kelle heakskiitu loodusrahvad igal sammul taotlesid. Ohvrikivid asusid kodu juures või hiies. Nende peale toodi kõike, mida tarbiti: putru, leiba, käkki, liha, kala, kohupiima, vilja, jahu, piima, kalja, õlut, viina, villa, ka näputööd.

    „Maaljakivi“ (ehk maalikunstniku kivi) on abstraktne pilt, aga selles mõttes tõetruu, et kivid paistavadki maastikul kehvasti kätte, sest on ju heina sisse kasvanud. Unustatud, iseenda hoolde jäetud kivide juures ei käida enam ohverdamas ega haldjatelt nõu või abi küsimas. Sinine laik pildil näitab siiski, et on ohvrikivi, sest „iga kivi, millele vihmavesi koguneb, on ravikivi“. Selgel veepinnal peegeldub taevas, mis on suvisel ajal äratuntavalt helesinine.

    Silvi Lepparu tööde põhikoloriit, pruuni ja tumesinise omapärane kooskõla, mõjub korraga hellalt ja nukralt. Pildid nagu näiteks „Pesapäevad“, „Seitse päeva“, „101 vaatajat“ on seisundimaalid, mis väljendavad tunnete järkjärgulist settimist, korrastumist, aeglast vajumist armastavale maapinnale, mis lõpuks oma rahustava energiaga kõike tasakaalustab.

    Piret Smagari väljapanek metsotinto- ja kuivnõelatehnikas töödest käsitleb inimest ja loodust. Graafik on veetnud palju aega Väike-Maarja kandis metsade rüpes, kus võib linnulaulu kuulata ja aknast välja vaadates näha metssigu, karu ja teisi metsaelanikke.

    Sigu võib vaadata suure tamme all, mis laiutab toekalt selle näituse kõige suuremal tööl. Kunstnik on kasutanud metsotintot, vahel ka värvidega. Siis on tegemist puhaste, erksate toonidega, mis mõjuvad nagu pildile langenud päikeselaigud. Selles raskes tehnikas tehtud tihkeid kujundeid teoste südames ümbritsevad raamina kerge käega graveeritud heledad kuivnõelapinnad.

    Illustratsioonid Merike Õimu luulekogule „Kõiksuse jälg“ arendavad sümbolistlikult edasi luuletaja leitud unenäolisi kujundeid. Toreda fantaasiaga leitud nägemus on raamatu kaanel: õrn profiil, põsele teeb keegi pai. Endasse süvenenud jumalannalikud tegelased on ametis harfimänguga; nad tantsivad või suunavad otsustavalt kusagile oma vibu täpse noole. Looriga mõrsja ohverdab jõevoogudele neitsipärja.

    Peale graafika on Piret Smagaril veel üks võrdlemisi töömahukas hobi: skulptuur, kuid mitte tavaline. Põhja-Eesti kõige kõrgema tipu, Emumäe jalamil seisab puujuurtest tehtud skulptuuride allee, milles juures ta on abilise, aga ka autorina, olnud ametis koos Hando Kuntroga. Kändudest hobune meenutab esimesel pilgul futuristide töid, kelle maalidel algosadeks analüüsitud kehaosad tekitavad kiire liikumise illusiooni. Selline assotsiatsioon on siiski juhuslik – loodus ise on oma materjaliga neid vorme inspireerinud. Vana hea loodus, kes kingib meile kõike – tema on ka nende skulptorite õpetaja.

  • Heli Kohk 21. V 1934 – 3. IV 2022

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Moekunstnike Ühenduse liige, omanäoline loojanatuur ja andekas moeillustraator Heli Kohk.

    Võime tänulikud olla, et Heli Kohki parimate loomeaastate joonistused on talletatud ajakirja Siluett õitseaegade kaante vahele, kus need ilmeksimatult eristuvad teistest figuuride pildile paigutuse, tavapärasest julgemate pooside ja ka oma aja iluideaalide stiliseeritud, kuid äratuntavate näoilmetega. Sihvakatele amatsoonidele sarnanevad moefiguurid on seda üllatavamad, et nende autor ise oli väikesekasvuline, habras ja loomult vaikne inimene.

    Kunstiõpinguid alustas Heli Kohk Tartu Kunstikoolis teatridekoratsiooni erialal, mille lõpetas 1959. aastal. Samal aastal jätkas ta kunstiinstituudis moeerialal. Pärast ERKI lõpetamist 1965. aastal suunati ta tööle trikotaažikoondisse Marat, kust ta poole aasta pärast kutsuti kunstnikuks Tallinna Moemajja.

    Heli Kohki loomingus paistis silma rahvuslik temaatika, selleaineliste kollektsioonidega noppis ta 1970. aastate teisel poolel rohkelt tunnustust näitustel Londonis, Plovdivis, Poznańis, Helsingis ja Leipzigis. 1979. aastal pälvis seto kuue aineline kollektsioon „Punane ja must“ Brno Intermoda kevadmessil Kuldse Lindi auhinna ja diplomi. Selle tunnustuse tegi eriliseks asjaolu, et auhind anti kogu kollektsioonile, mitte üksikmudelile, nagu tavaliselt.

    1981. aastast oli Heli Kohk Eesti Kunstnike Liidu liige, moekunstnike ühenduse asutamisest peale 1993. aastal kuulus eriala alaliitu. Pärast Tallinna moemaja tegutsemise lõppu kolis Heli Kohk oma isakoju Võrumaale Kaika külla ja hakkas täisajaga talupidajaks. Ta astus ka Võrumaa Talupidajate Liitu. Talu kõrgaegadel oli tema hoole all kolm lehma, üle neljakümne lamba, kitsed, kassipere ja kaks koera, kellega eraklikuks tõmbunud kunstnik sõbrustas enamgi kui inimestega. Heli Kohk oli elu lõpuni terane ja vapper naine, kes mitte ainult ei unistanud suurelt, vaid sai kõigega hakkama: ta remontis taluhooneid, ehitas sauna ja kogus lambavilla, millest kavatses hakata kangaid kuduma.

    Heli Kohki tuhastatud põrm puistatakse tema talu õuele tema sünniaastapäeval 21. mail.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Moekunstnike Ühendus

    Kultuuriministeerium

  • Ninell Tugi 28. II 1936 – 16. IV 2022

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik Ninell Tugi.

    Ninell Tugi omandas hariduse aastatel 1952–1957 Tartu Kujutava Kunsti Koolis kunstipedagoogika teaduskonnas joonistuse ja joonestuse erialal. Aastatel 1957–1965 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ja lõpetas instituudi maali­kunstniku diplomiga. Tugi töötas aastatel 1965–1971 Tallinna Kultuuriülikooli Ants Laikmaa nimelises kunsti­stuudios maaliringi juhendajana. Aastatel 1966–1971 oli Ninell Tugi Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise ja maalimise ettevalmistus­kursuste juhendaja. 1971. aastast tegutses Tugi vabakutselise kunstnikuna.

    Osalemist näitusetegevuses alustas Ninell Tugi 1965. aastal. Aastate jooksul osales Tugi paljudel isiku-, grupi- ja ülevaatenäitustel. Kunstnikuna oli Tugi nõudlik ja vilunud portretist ja maastikumaalija. Tugi maastiku­maale iseloomustab maalitava vahetu tunnetamine, hingestatud ja minimalistlik ning väljapeetud värvigammas käekiri.

     

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kultuuriministeerium

  • ,

    Maikuus avaneb Rotermanni soolalaos kaks uut näitust

    Mais avab Eesti Arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalao suures saalis Aare Olanderi näituse „Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad“ ja galeriikorrusel näituse „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“. Mõlemad näitused on avatud 21. augustini 2022.

    10. mail avatav näitus Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavatest toob vaatajani kolme Eesti linna kesksete tänavate ja väljakute muutumise viimase pooleteise sajandi jooksul – alates ajast, kui fotograafid jäädvustasid esimesed meieni jõudnud linnavaated. Nii Tartus kui ka Pärnus (vähem ka Tallinnas) muutsid 1941. ja eriti 1944. aasta sõjapurustused näitusega hõlmatavaid piirkondi pea tundmatuseni. Seega peaks näitus külastajatele pakkuma tublisti avastamisrõõmu.
    Näituse koostab fotokollektsionäär ja fotoraamatute autor Aare Olander, ruumikujundaja on Karin Tõugu (b210) ja graafiline kujundaja Robi Jõeleht (Polaar Studio).

    Mai teisel poolel lisandub näitus muuseumi galeriikorrusel „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“ arhitektide Andres Siimu, Hanno Kreisi ja Kristel Ausingu loomingust. Arhitektuuristuudio Siim & Kreis sai kiirelt edukaks ning noortest arhitektidest oma põlvkonna legendid. Tänaseks meie seast lahkunud Hanno Kreis ja Andres Siim kuulusid 1980. aastatel karjääri alustanud eesti arhitektide põnevamate esindajate hulka – neil oli siinse arhitektuurikultuuri uuendajatena suur roll.
    Kollektiivi tuntumad tööd on Paul Kerese monument, Nissani keskus, Jõelähtme golfiklubi ja Tallinna kohtumaja. Neist Nissani keskus ja Jõelähtme golfiklubi pälvisid Kultuurkapitali aastapreemia. Näituse jaoks valmib arhitektide loomingu paremikku koondav kataloog.
    Kuraator Triin Ojari, kataloogi koostajad Karin Paulus, Triin Ojari. Ruumikujundaja on Raul Kalvo ja graafiline kujundaja Jan Tomson.

    11. mail kell 18 kõneleb loengusarjas Elav Ruum kunstnik Paul Kuimet, kes töötab fotograafia ja 16-mm filmiga ruumiinstallatiivses võtmes.
    18. mail tähistatava rahvusvahelise muuseumipäeva lähimal laupäeval, 21. mail on Muuseumiöö „Öös on unistusi“ ja võõrustame külastajaid kella 23ni. Tänavu maksab muuseumiööl muuseumissepääs ühe euro.

    Praegu ootavad külastajaid muuseumi püsinäitused „Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri“ ja igas vanuses uudishimulikele mõeldud avastusnäitus „Uuri ruumi“. Avatud on parima arhitektuurikirjanduse valikuga muuseumipood. Muuseumis kehtib kõigile piletiga külastajaile 8. maini soodushind.

  • Sel reedel Sirbis

    Kuhu edasi? Airi Triisberg intervueeris kunstnike liidu vastset presidenti Elin Karda
    Elin Kard: „Kunstivaldkonna arengukava koostades mõistsime, et oleme üheskoos tegutsedes efektiivsemad. Koroonakriis andis paradoksaalselt võimaluse institutsioonide koostööd edendada.“
    26. aprillil valiti Eesti Kunstnike Liidu suurkogul loomeliidu juhatus ja volikogu. Kunstnike liidu presidendiks valiti järgmiseks ametiajaks Elin Kard ja asepresidendiks Vano Allsalu. Elin Kard on kunstnike liidu president olnud aastast 2019, aastatel 2013–2019 oli ta liidu asepresident.

    ÜLO MATTHEUS: Sõda Ukrainas. Kelle sõda see on?
    Putin võib sõnastada oma võiduna, mida tahes tahab võiduna näidata, ja Putinit pimesi uskuv Vene rahvas neelab selle alla.
    Sõda Ukrainas meenutab gladiaatorite võitlust areenile lastud karudega (oh, andku päris karud mulle andeks!). Tsiviliseeritud istuvad tribüünidel, jälgivad vaatemängu ja annavad gladiaatoritele jaopärast relvi: esilagu vaid näpuotsaga ja neid, mida on vaja lähivõitluses, kuid nüüd juba aina tõsisemaid, et karud areenilt välja ei pääseks. Lavastatud vaatemängu ja elu vahe on see, et me ei ela sellele võitlusele kaasa, vaid me tunneme kaasa. Vähemasti inimlikumad meist. Me ei karju „olé!, olé!“ ega määra pöidlaasendiga võitlejate saatust, me vaatame toimuvat valu ja õudusega.

    MERLE KARRO-KALBERG: Lasnamäe valss
    Käesolev Lasnamäe elukeskkonda puudutav vestlusring on kantud kahest ajendist. Esiteks on Lasnamäe – Tallinna suurim linnaosa, elanike arvult suurem, kui Tartu – rambivalgusesse tõstnud Tallinna Arhitektuuribiennaali visioonivõistlus. Teiseks, kui räägitakse pealinna segregeerumisest – ja sellest räägitakse viimasel ajal palju – tõstetakse negatiivse näitena esile just Lasnamäed. Sellest, millised müüdid Lasnamäed saadavad ja kuidas asjad tegelikult on räägivad Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse juhataja, arhitekt Kaidi Põldoja ja abilinnapea, endine Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet.

    EVE ARPO: Arhitekt kui süsteemidisainer
    Iheartblob loob sügiseseks Tallinna arhitektuuribiennaaliks NFT-platvormi, kus soovijad saavad disainida ja osta tüki arhitektuurimuuseumi ette kerkivast installatsioonist.
    Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) installatsioonivõistluse võitjad Shaun McCallum, Aleksandra Belitskaja ja Ben James (arhitektuuristuudio Iheartblob) ehitavad septembriks Tallinna arhitektuurimuuseumi ette maailma esimese plokiahela abil rahastatud arhitektuuriobjekti. Ainulaadse installatsiooni disainer ja omanik võib olla igaüks, kes projektiga liitub. Rääkisime installatsiooni idee autoritega kaasamisest arhitektuuri rahastamisse ning ka disaini ja plokiahela väljavaadetest selles valdkonnas.

    TEET TEINEMAA: Akadeemilised filmimängud
    Eelmisel nädalal ilmus Sirbis pikk usutlus Elen Lotmaniga, kes kaitses filmiteaduse doktoritöö. Sellega seoses tegin lähemalt juttu Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) doktoriprogrammi juhi professor Indrek Ibrusega, et uurida lähemalt doktoriõppe võimaluste ja perspektiivi kohta.

    TARMO SOOMERE: Heitlusest kroonviirusega suure sõja lävepakuni
    Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu.
    Teaduste akadeemia missioon, mitmetele mõneti ootamatult, on panustamine riigi ees seisvate suurte probleemide lahendamisse. Möödunud aasta (2021) oli juba teine, mil kogu maailma toimimist varjutas kroonviiruse pandeemia. Ühiskonda toetasid sel raskel ajal teadlased üle kogu maailma, kes muu töö kõrval tegid valmis mitu vaktsiini. Aasta algul käis võidujooks, kes saab esimesena õla alla panna. Ühiskond reageeris sellele uue sõnaga: eliitvaktsineeritu. Vaid pool aastat hiljem kadus hoog ja paljud pidasid õigeks vaktsineerimisest loobuda või vaktsiinide vastu sõna võtta. Ei puudunud ka need, kes arvasid, et see kõik on üldse üks suur pettus ja vandenõu.

    MAAJA VADI, ANNE REINO, GRETE HELENA ROOSE, HELENE LAINEMÄE: Kas tippspetsialisti rollil on soorolli nägu?
    Traditsiooniline soorollidest lähtuv vaatenurk ametitele on ajale jalgu jäänud, vähendab sünergiat ning tõmbab seeläbi pidurit organisatsioonide arengule.
    Pea igaüks on kuulnud nn meeste ja naiste ametitest. Teadmisega, et on olemas naiste tööd ja meeste tööd, on üles kasvanud mitu põlvkonda ning seda arusaama on toetanud nii kodune kasvatus ja rollijaotus kui ka haridussüsteem ning tööturg. Ametite kokkuleppeline jaotus meeste- ja naistetöödeks on sobitunud tööellu ja ühiskonna korraldusse. Aga nüüd on töö ja sellega seotud töökäitumine muutunud, palju on teadmismahukaid organisatsioone, mille väärtusest peamise osa moodustab professionaalne tööjõud, milles pole suurt erinevust selles, kas teadmised on naiste või meeste valduses. Aga ka traditsioonilistes organisatsioonides on üha enam survet kohelda töötajaid võrdsetena ning pakkuda arengu- ja karjäärivõimalusi sõltumata töötaja soost. Traditsiooniline soorollidest lähtuv vaatenurk ametitele on ajale jalgu jäänud, vähendab sünergiat ning tõmbab seeläbi pidurit organisatsioonide arengule.

    Millest mõtled, kirjanik?
    VIIVI LUIK: Kogemuse vääramatus
    Mul on kaks sõjakogemust. Sain nad ammu enne praegust Ukraina sõda. Üks kogemus on pärit kevadest 1999, kui ÜRO andis loa pommitada Jugoslaavia sõjalisi objekte – selleks, et kukutada Miloševići režiim. Miloševićil pärast seda enam pikka pidu ei olnud. Tema, nagu te tõenäoliselt teate, läks Haagi kohtu alla.

    Arvustamisel
    Serhi Žadani romaan „Depeche Mode“
    Venda Sõelsepa kogumik „Kolõma – kole maa“
    Rita Dahli luulekogu „Aja süda“
    Andrei Anissimovi romaan „Euroopa tango“
    David Lindéni raamat „Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt“
    Eesti muusika päevad
    Eesti muusika- ja teatriakadeemia festival „Commute“
    XVI Eesti kammerkooride festival
    Urmas Lüüsi installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“
    Silvi Lepparu näitus „Maaljakivi“
    Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Melanhoolia“
    Eesti Draamateatri „Solist“
    Riina Maidre ja Andri Luubi „Yokoonomatopoeemid“
    mängufilm „Apteeker Melchior“
    BFMi lühifilmide kassett „Kaunid kannatused“
    mängufilm „Katsumus“

  • ,

    Maarjamäe lossis avaneb pop-up näitus “Killuke Ukrainat Eesti Ajaloomuuseumi kogudest”

    Alates kolmapäevast on Maarjamäe lossi fuajees avatud väljapanek, millega tuuakse vaatajateni valik Ukraina-teemalisi museaale Eesti Ajaloomuuseumi kogudest.

    Eksponeeritud on eriilmelisi esemeid, näiteks president Lennart Merile Ukraina delegatsiooni poolt kingitud kristallist skepter ehk valitsuskepp – bulava. Värvikirevas tikandis vest, põll ja lintidega lillepärg kuuluvad 1974. aastal Ukraina kirjanduse ja kunsti päevadel Tallinnas Eestile üle antud rahvariidekomplekti. Muuseumikogust on päevavalgele toodud ka iseseisva Ukraina esimesed rahatähed aastatest 1917-1922.

    Kõige erilisem ese on aga kindlasti Tallinna raeapteeker Burcharti kollektsiooni kuulunud hetman Mazepa väike laegas arvelaua ja peegliga, mis legendi järgi leiti Mazepa telgist pärast Poltaava lagingut. Ukraina ajalukku kuuluvad lood vabadest kasakatest, hetman Bogdan Hmelnõtskõist, Zaporižžja kasakaväest ja Hetmanaadist 17. sajandil, mida loetakse Ukraina identiteedi ja riikluse algusajaks. Ukraina iseseisvuse eest võitlejana on tuntud ka hetman Ivan Mazepa, kes valitses kasakate autonoomset riiki Zaporižžja Sitši aastatel 1687–1708. Poltaava lahingus 1709. aastal oli Mazepa Rootsi kuninga Karl XII liitlane.

    Näitus „Killuke Ukrainat“ jääb avatuks mai lõpuni.

    Näituse koostasid Ene Hiio ja Ivar Leimus.

    Foto: 

Sirp