immuunsüsteem

Riigikogus hiljuti inimarengu aruande üle käinud debatt üllatas paljusid selle institutsiooni endagi liikmeid. Ivi Eenmaa pealkirjas toodud Marju Lauristinile suunatud tänusõnadele* järgnenud aplaus riigikogu saalis oli mitmetähenduslik. Lisaks tuntud ühiskonnateadlase tänamisele sisuka ettekande eest aplodeerisid ju saadikud justkui selle peale, et nende enda esinemisi täiskogu ees pehmelt öeldes „mitte tõsiselt targaks” nimetati. Lauristini ettekande asjaliku vastuvõtu üle riigikogus üldiselt avaldatud imestus (eesotsas Lauristini endaga) on kahjuks üks järjekordne kinnitus levinud arusaamale, et meie parlament on nõrk ja ebaoluline institutsioon. Miks muidu kiita riigikogu asjaliku arutelu üle, see peaks ju pigem loomulik asjakäik olema.

Riigikogu kritiseerimine on moes

Riigikogu kritiseerimine on moes, kuid kogu seda kriitikat iseloomustab tihti vastuolu ülepaisutatud ootuste ja selle vahel, mida meie praegune parlament pakkuda suudab. Silmanähtavaid vastuolusid on mitmeid. Keeruline on oodata parlamendilt valitsuse tegevuse üle põhjalikku järelevalvet ja ulatuslikku omaalgatust seadusloomes, kui me ei anna riigikogule selleks võimalust riigikogu kantseleis töötavate ekspertide arvu suurendamise või saadikutele isiklike büroode loomise näol. Samuti on kummaline nõuda saadikutelt igakülgset korruptsioonist hoidumist, ilma et oldaks selle eest valmis maksma. Me ei eelda, et inimene on loomu poolest korruptiivne, kuid kõrge palk vähendab kiusatust musta raha eest oma teeneid müües lisa teenida. Me ostame kõrge palgaga saadikute majandusliku sõltumatuse. Väites, et liiga kõrge palk käib rahva õiglustunde vastu, unustame, et korruptsioon teeb seda samamoodi ja põhjustab seejuures ka majanduslikku kahju. Lisaks silmanähtavatele vastuoludele eksisteerivad aga ka parlamendi kui institutsiooni iseloomust tulenevad osaliselt varjatud vastuolud, mille mittemõistmine painab Eesti avalikkuse suhtumist parlamenti. Gerhard Loewenberg nimetab neid parlamentarismi paradoksideks1 ja leiab, et sellega saab seletada vähest parlamentide usaldamist demokraatlikes riikides. See, et demokraatial on oma puudused, on ilmselt meile kõigile selge, demokraatia juurde kuuluvate institutsioonide ebatäiuslikkusega leppimine on kohati aga palju problemaatilisem. Loewenbergi paradokside tutvustamine aitab ehk olukorda objektiivsemalt näha.

I paradoks

Seadusandlik võim kuulub küll parlamendile, kuid suurema osa seadustest esitab täidesaatev võim. Järeldada siit, et valitsuse esitatud eelnõude domineerimine seadusloomes tähendab riigikogu võimu usurpeerimist ja selle degradeerimist vaid jututoaks, on kahe institutsiooni ülesannete segiajamine. Parlament tuleneb prantsuskeelsest sõnast parler ja tähendab „rääkima”. Just sellist funktsiooni meie tänapäevaste parlamentide eelkäijad, feodaalsed esinduskogud keskaegses Euroopas, ka täitsid. Need ei olnud pidevalt tegutsevad institutsioonid, vaid kogud, mis said aeg-ajalt kokku ja kus arutati olulisi küsimusi. Juba sellise kooskäimise viisi tõttu ei saanud eeldada, et tegemist on valitsemisega. Nii on see jäänud ka tänapäevase esindusdemokraatia puhul: parlament arutleb (parler) , valitsus valitseb (gouverner). Valitsus kui institutsioon vastutab oma tegude eest ja me ei saa eeldada, et ta võtab endale vastutuse parlamendi algatatud poliitika üle, küll aga sõltub valitsuse püsimine parlamendi toetusest. Parlamendil on oluline osa valitsuse poliitika kaasformuleerimise ja valitsuse vajadusel vastutuselevõtmise näol, seega, arutades valitsuse ettepanekuid on parlamendil tegelikult tähtsa filtri roll lõpliku poliitika kujunemisel ja sellele toetuse kogumisel.

II paradoks

Parlamendisaadikud on valitud võrdsete vaba mandaadi kandjatena, kuid parlamentides valitseb hierarhia ja parteidistsipliin. Meil on 101 riigikogu liiget, mis on kriitikute arvates liiga palju, sama töö teeks paljude arvates ära ka näiteks 70 saadikut ehk teatud osa on lihtsalt ebavajalikud parteisõdurid. Kõik me oleme kuulunud suurematesse kollektiividesse, kus küsimusi arutatud on. Olgu see kooliklass, seminar ülikoolis, lastevanemate või korteriühistu koosolek, me kõik teame, kuivõrd raske on jõuda suures kollektiivis mingile otsusele. Meie riigikogu on suuremate riikide parlamentidega võrreldes väga väike, kuid juba 101 liiget on küllalt, et teha kollektiivse otsuseni jõudmine võimatuks. Parlament peab sealjuures tegema otsuse ühiskonna probleemide kohta, mille keerulisusest igaüks aru saab. Otsuselejõudmine nõuab tööjaotust mis on olemas komisjonide ja fraktsioonide kujul. Alles need struktuurid teevad võimalikuks, et 101 inimest suudavad siduvad otsuseid langetada. Ilma hierarhiata oleks parlament otsustusvõimetu. See aga ei tähenda, et neil, kes ei ole osa ametlikust hierarhiast, ei ole mingit funktsiooni. Tõmmates kokku saadikute arvu, ei pääse me kuhugi hierarhiast ja see jätab alati mulje, et mõned kollektiivi liikmed on vähem vajalikud kui teised.

III paradoks

Parlament on rahva esinduskoda, kuid selle tegevus on tihti läbipaistmatu. Avalikkus näeb, et täiskogu istungitel midagi olulist ei otsustata, sinna jõuavad juba valmis kompromissid, mis pärast paari küsimuse esitamist hääletusele pannakse. Riigikogu võiks ennast rohkem avada, kuid selle tulemus võiks olla veelgi hävitavam hukkamõist. Suure tõenäosusega oleks muu seas näha ka see, kuidas pealtnäha lihtsate otsuste pärast käivad pikad ja vaevalised vaidlused; kuidas sõlmitakse kokkulepped, mis on parteide ideoloogiliste seisukohtadega karjuvas vastuolus; kuidas peetakse ebasiiraid sõnavõtte, mille taga on aga lootus valitsevaid erimeelsusi siluda, või kuidas käib formaalne diskussioon, kuigi kõigile on juba vaikimisi teada, mis tegelikult otsustatakse. See on aga demokraatliku protsessi üks osa, poliitika kui kompromisside kunst. Parlamendis saavad ühiskonnas valitsevad erimeelsused kokku ja need lepitatakse rahumeelselt, kuigi esteetiliselt see ilus ei pruugi olla.

IV paradoks

Parlamendid peegeldavad oma ühiskonda, kuid on ajalooliselt laenamise tulemus. Eesti riigikogul kui institutsioonil on väga lühike ja katkendlik ajalugu, kuid ta ei erine millegi olulise poolest teistest maailma demokraatlikest parlamentidest. Parlamendi institutsioon on demokraatlikes riikides oma toimimises ja ülesehituses väga sarnane. Läbi ajaloo on üksteiselt palju üle võetud, eriti ilmne oli see koloniaalimpeeriumide lagunemise järel, kui paljudes endistes Briti kolooniates loodi parlament Westminsteri eeskujul. Ka USA kongress on parlamendi tüüp, mida on eriti Ladina-Ameerikas ulatuslikult kopeeritud. Parlamentides on palju sellist, mis ei ole otseselt välja kasvanud sellest ühiskonnast, kuhu see institutsioon kohati lausa istutati; on loomulik, et sellisel juhul ei tule parlamentaarse korra omaksvõtmine kiirelt. Parlamenditraditsioonid viivad seepärast olla kohati arusaamatud ja võõrad mõnele ühiskonnale, kuigi neid järgitakse parlamentides üle kogu maailma.

Ilmselt on ka Eesti ühiskonnal vaja pikka stabiilsuse perioodi, et see institutsioon kui omaette väärtus omaks võtta. Esindusdemokraatia on kallis ja ebaefektiivne valitsemise vorm. Nii mõnigi teine poliitiline kord on näidanud, et on efektiivsem, kuid pahatihti ka repressiivsem. Arusaam, et demokraatias ja selle institutsioonides on teatud olemuslikud vastuolud, millest me ei pääse, aitab ilmselt ka ootusi selle korra suhtes rohkem reaalsusega vastavusse viia. Loewenberg leiab, et universaalselt madal hinnang parlamentidele maailma demokraatlike riikide kodanike seas on põhjendatav sellega, et parlamentarismi paradoksidest ei saada aru. See ei tähenda, et nendest ei olda võimeline aru saama, vaid et neid ei seostata igapäevase reaalsusega.

Eesti elanikele on eriti nüüdse majandussurutisega selgeks saanud, et me ei saa oodata riigilt palju ja hea kvaliteediga avalikke teenuseid ning sot
siaaltoetusi, kui ise kõrgeid makse ei maksa. Kui maksud on madalad, ei saa ka avalikke teenuseid pakkuda, kui need on kõrged, on riigil ka vahendeid teenuste tagamiseks. Madalaid makse ja ulatuslikke sotsiaaltoetusi saavad pakkuda vaid riigid, kus kogutakse oma tulu mujalt, mitte maksudena. Näiteks nn rantjeeriigid, kes saavad tulupõhiselt naftast. Paraku ei ole sellised enamasti ka reeglina demokraatlikud: kui valitsejad ei sõltu rahvast maksutulu kaudu, siis ei paku nad vastutasuks rahvale võimalust oma huvisid väljendada.

Ka meie parlamendi puhul võiks mõelda, et see on institutsioon, mis sisaldab palju vastuolusid nagu ka meie ühiskond ning argipäev. Juba seepärast ei saa see kõiki meie ootusi täita, vastuolude likvideerimine annaks aga juba ebasoovitavaid tulemusi. Loomulikult tuleb diskuteerida selle üle, kuidas parlamendi tööd paremini korraldada, kuid last ei tasu pesuveega välja visata. Parlamentarismil on oma paradoksid.

* Ivi Eenmaa tänusõnad riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul 18. IX 2008.

1 Gerhard Loewenberger, Paradoxien des Parlamentarismus. – Zeitschrift für Parlamentsfragen 2007, v, 4 lk, 816–827.

Autorite vahel on valitsenud selge tööjaotus. Pekkarinen käsitleb aastatel 1944–1955 aset leidnud massilisi inimloovutusi. Vaherahu sõlmimise järel võimutses maal Liitlaste Järelevalvekomisjon, kuhu vormi poolest kuulusid ka mõned britid, kuid kus otsustav sõnaõigus oli venelastel. Nõukogude Liit ajas ka Soomes sundrepatrieerimise poliitikat, nõudes kõigi isikute, keda võis käsitada Nõukogude kodanikena, viivitamatut „kodumaale” tagastamist. Nii oli Soome juba 1945. aasta jaanuariks Nõukogude Liitu tagasi saatnud üle 100 000 inimese: umbes 56 000 ingerlast, ligi 44 000 venelast ja 2500 Saksa sõjavangi. Sellest hoolimata jätkas Nõukogude Liit Soomele edasist surve avaldamist ja ähvardamist. Kui Liitlaste Järelevalvekomisjon lõpuks maalt lahkus, siis kohustasid Soomet endist väljaandmispoliitikat jätkama Pariisis 10. veebruaril 1947. aastal alla kirjutatud rahulepingu sätted.

Raamatus kirjeldatakse detailselt Soome võimude üldiselt kuulekaid reaktsioone nõukogulaste ähvardus- ja survepoliitikale. Erilist agarust „sõjakurjategijate” ja „riigireeturite” jälitamisel ilmutas riigipolitsei (Valpo), mis 1948. aastani oli kommunistide kontrolli all. Seevastu kohalik politsei jäi sihilikult passiivseks ning tavalised soomlased sageli aitasid ja kaitsesid põgenikke. Kui kommunistid välja arvata, siis oli Soome ametivõimudele põgenike jälitamis- ja väljaandmiskohustus eetiliselt äärmiselt ebamugav, sest sageli oli tegu inimestega, kes olid võidelnud ja kannatanud Soome iseseisvuse eest. Nende hulka kuulusid nii 1948. talvel vahistatud ja välja antud 13 eesti soomepoissi kui ka ingerlastest hõimupataljoni võitlejad, kes kõik olid nõukogulaste käsituse järgi „riigireeturid”.

Kuigi on tegemist inimliku tragöödiaga ja kisendava ebaõiglusega, oleks raske Soome ametivõimudele sellepärast tagantjärele suuri etteheiteid teha, sest sõjajärgsetel aastatel rippus Soome iseseisvus juuksekarva otsas. Pariisi rahulepingu järel Soome mänguruum mõnevõrra laienes ning üksikjuhtumitel lahenes põgenike saatus ka humaanselt. Kuid pruukis vaid Nõukogude poolel avaldada tugevamat survet, kui Soome jätkas karmi põgenike tagastamispoliitikat. „Sõjavangide” ja „riigireeturite” jälitamisele Soomes tegi lõpu 1955. aasta septembris Nõukogude Liidus välja antud amnestiaseadlus, mitte Soome poliitikute otsusekindlus. Edasised tagastamised puudutasid ainult nn ärahüppajaid, kelle probleemi raamatu teises osas käsitleb Pohjonen.

Ta kummutab müüdi, nagu oleks Nõukogude Liidu ja Soome vahel eksisteerinud mingi salaleping, mille kohaselt kõik ärahüppajad kuulunud kohe tagasisaatmisele juba piiril. Pohjonen näitab paljude näidete varal, et iga juhtumiga tegelesid Soome ametkonnad (piirivalve, kaitsepolitsei ning välis- ja siseministeerium) eraldi ning otsus langetati alles juurdluse järel. Paraku olid enamik neist tagastamisotsused ning juurdlus võis olla üsna formaalne ning kesta vähem kui ööpäeva. Kuid teatav valikuvõimalus Soome ametivõimudel siiski oli, sest isegi sõjajärgsetel nn ohu aastatel anti mõnele ärahüppajale elamisluba või võimaldati neil siirduda Rootsi. Varjupaiga andmise poliitikas eelistati isikuid, keda võis käsitada Soome kodanikena. Kuid ka see ei olnud raudne reegel, vaid sõltus paljuski Nõukogude Liidu reaktsioonist. Kui Nõukogude pool avastas piiriületamise kohe ja nõudis resoluutselt ärahüppajate tagastamist, siis nii ka tehti, olgu või tegu etniliste soomlastega.

1950. aastatel oli Soome võimudel ka põhjust suhtuda umbusuga sageli segaseid ja vastukäivaid tunnistusi andvatesse põgenikesse, kelles võis kahtlustada KGB agente. Soome territooriumil käisid luuremängud, kus osales ka Suurbritannia luure. Raamatust selgub, et brittidel oli Soomes teatav mõjuvõim ning nende luureteenistuse huvi korral ei antud kahtlasi põgenikke Nõukogude Liidule välja, vaid toimetati kiiresti edasi Suurbritanniasse.

1950. aastad ei olnud ärahüppajatele siiski täiesti lootusetud, mida kinnitab ka mitme eestlase saatus. Tuntud on Herman Treiali ja Artur Lõokese juhtum: esimene suri vintsutuste tagajärjel Soome haiglas, teine aga anti 1950. aasta 16. aprillil Nõukogude võimudele välja, mõisteti kohe surma ja lasti sama aasta sügisel maha. Nõukogulased märkasid kohe ka Evald Sirbi ja Heino Jalaka piiriületamist 1951. aasta septembris ning Soome ametivõimud andsid nad pärast kahekuist juurdlust neile välja. Siin ootas mehi ees vangilaager. Seevastu olid õnneseened 1955. aastal ära hüpanud Enno Hubel ja 1959. aastal nõukogulastele märkamatult piiri ületanud Kaljo Manno. Mõlemale mehele anti elamisluba ja võimaldati siirduda Rootsi.

Ärahüppajatele soodsaid otsuseid langetati enamasti ametkondade (kaitsepolitsei, välisministeerium) tasandil. Kehvemad olid põgenike väljavaated, kui nende paberid sattusid presidendi töölauale. President Kekkonen on varjupaiga andmisse suhtunud algusest peale eitavalt, sest talle olid esmatähtsad Nõukogude Liidu ja Soome pilvitud suhted. 1959. aastal on ta kirjutanud välisministeeriumi memorandumile piirivalve ja kaitsepolitsei tegevust tauniva märkuse, sest nad „soovitavad humaanset abivalmidust, mängides Soome saatusega” („suosittavat inhimillistä avuliaisuutta Suomen selkänahalla”).

Kahtlemata mõjutas presidendi resoluutne hoiak põgenikega tegelevate Soome ametkondade otsuseid. 1960. aastaid nimetavad autorid karmideks, sest siis tagastati peaaegu kõik ärahüppajad. Hiljem on üksikutel juhtudel, kui ärahüppajatest oli teadlikuks saanud ka lääne avalikkus, mõningaid erandeid tehtud, sest vastasel juhul oleks kannatanud Soome kui neutraalse riigi maine. Nii oli Kekkonen aastal 1973 sunnitud andma varjupaigaõiguse leedusakslasele Viktor Schneiderile, kelle väljaandmise vastu protesteeris ägedalt USA saatkond. Kuid domineerima jäi ärahüppajate Nõukogude Liidule tagastamise liin, mis jätkus ka president Mauno Koivisto ajal.

Suhteliselt vähe saame me raamatust teada väljaantud põgenike edasise saatuse kohta Nõukogude Liidus, sest Soome ja Rootsi arhiivides see enam ei kajastu. Ei hakka autoritele selle pärast etteheiteid tegema, sest sellise andmehulga väljaselgitamine nõuaks omaette ulatuslikku uurimistööd Eesti ja Venemaa arhiivides, kus kindlasti oleks tekkinud ka probleeme arhiiviallikate kättesaadavusega. Kuid on kahju, et Pekkarinen ja Pohjonen ei ole kasutanud Jaak Pihlau uurimusi Eesti NSVst välismaale põgenemiste kohta. Eriti haakub raamatu teemaga Pihlau artikkel „Maapõgenemised okupeeritud Eestist” (Tuna 2001, nr 3, lk 57–71), kus käsitletud samuti põgenemisi Soome ja põgenike edasist saatust. Artiklis kirjeldatud Hillar Pruunsilla põgenemine Soome 1982. aastal (Soome piirivalve andis ta juba järgmisel päeval venelastele välja) sunnib kahtlema Pohjoneni väites, et Nõukogude Liit võis kasutada ärahüppajaid piiri testimiseks. Kui Soome juhtiv päevaleht Helsingin Sanomat midagi selletaolist Pruunsilla kohta väitis, siis kaebas viimane ajalehe laimamise eest kohtusse ja võitis protsessi. Pruunsilla vabastab taolistest kahtlustest ka tema KGB juurdlustoimik Eesti Riigiarhiivis.

Üldiselt on autorid järelduste tegemise ja hinnangute andmisega olnud ettevaatlikud. Raamatu eessõnas rõhutavad nad, et nende ülesanne ei ole „langetada kohtuotsuseid, vaid jutustada sündinud tõsiasjust ning asetada need oma aja sise- ja välispoliitilisse raamistikku”. See on neil ka päris hästi õnnestunud. Kuid isegi kõige objektivistlikuma ja neutraalsema hoiaku puhul on ajaloolasel võimatu vältida seisukohavõttu. Kui ka loobutakse otsestest hinnangutest, siis avalduvad need kaudselt ikkagi faktide valikus ja esituses. Pekkarise ja Pohjoneni suhtumine Soome ametivõimude tegevusse inimeste väljaandmisel pole mitte tauniv, nad püüavad mõista, et mitte öelda õigustada. Näiteks rõhutavad nad, et 1950. aastate keskpaigani oli Soome eesmärgiks Nõukogude Liidust tagasi saada kõik sõjavangid, mistõttu põgenike küsi
muses tuli olla väga ettevaatlik. „Soometumise” mõistet on teoses välditud, kuigi just poliitilistele põgenikele varjupaiga andmine või sellest keeldumine on mõnes mõttes „soometumise” lakmuspaber. Kuid oma lõppjäreldustes on autorid siiski kriitilised: nad möönavad, et põgenike abistamiseks oleks Soome võinud „kindlasti teha rohkemgi – mingi hinnaga”. Ka raamatus kirjeldatud põgenike kohtlemise juhtumid loovad mulje Soome ametivõimude ja poliitikute tardumisest mugavasse rutiini, kus esmatähtis oli Nõukogude Liiduga heade suhete hoidmine. Piiril valitses kohati lausa kamraadlus, millele osutab Soome ja Nõukogude piirivalvurite ühine kohvijoomine ja koogisöömine pärast õnnetute põgenike Nõukogude Liidule väljaandmist.

Inimeste väljaandmine Nõukogude Liidule jääb kindlasti teemaks, mille puhul on võimalik langetada vastandlikke hinnanguid: õigustada seda aruka ja paratamatu „reaalpoliitikana” või järsult taunida kui kommunismi inimsusevastastele kuritöödele kaasaaitamist. Argumenteeritud arvamuse kujundamisele ja edaspidistele väitlustele on Pekkarinen ja Pohjonen oma uurimusega igatahes pannud soliidse aluse.