immuunsüsteem

Kellele Eesti tippudest poleks nende kinnisvara halba varju heitnud? Tiit Vähi lahkus korterite tõttu sootuks ametist. Perioodiliselt jääb avalikkuse hammaste vahele president Meri neemenukk ja Rüütli neli elamist. Majade eest on publik praadinud nii Savisaart kui Laari, rääkimata vähemate vendade-õdede ehitusprojektidest rannajoonel, segastest üürisuhetest  (viimast mitte ainult kunagistes kroonu onnides Keila-Joal) jne. Osa tehingutest on kindlasti puhtad ja teised mitte nii väga, aga ühe mõõduga mõõdetakse kõigile. Ideaalne poliitik peaks ilmselt lageda taeva all elama. Oleks küll kinnisvara pihta suunatud rünnakute eest kaitstud, aga samas ? mis mees see on, kes majagi ei jõua ehitada?!

Olukord ei muutu ilmselt enne, kui praegused omanikud pärandavad oma vara aja jooksul lastele, kes saavad vabalt öelda, et see on päritud, seega puhas.

Nädalavahetuse Venemaad tabas sellele imedemaale tüüpiline uudis. Peaprokuratuur algatas kriminaalasja ekspeaminister Mihhail Kasjanovi vastu. Viimane oli  esialgu president Vladimir Putini soosik, siis aga, napilt enne mulluseid presidendivalimisi, tagandas Putin Kasjanovi liigsete kommentaarideta. Lugu oleks viimase jaoks võinud siiski ka õnnelikult lõppeda, kui ta poleks tänavu kevadel andnud teada oma ambitsioonidest asuda Venemaa demokraatlike jõudude etteotsa ning koguni 2008. aastal presidendiks kandideerida.

Valitsusvastase portaali Gazeta.ru teatel käis kriminaalasja algatamine välkkiirelt. Kõigepealt saatis presidendipartei Ühtne Venemaa duumasaadik Hinstein prokuratuuri ?kompraga? varustatud järelepärimise. Järgmisel päeval ilmus riigitelevisioonis Rossija paljastav saade ja veel päev hiljem ? pühapäeval! ? oligi kriminaalasi algatatud.

Asja sisu on väga lihtne: väidetavalt hämarad tehingud Moskva-lähedaste suvilatega, mis kunagi kuulusid nii kange kraadiga kommunistidele nagu Suslov ja T?ernenko. Pole üllatav, et Venemaa avalik arvamus tunnistab kahtlase loo hõlpsasti tõeks. Suletud re?iimiga eliitrajoonis ju ei saagi ausaid tehinguid teha, ja kui juba võimul ollakse, jätab ainult püstiloll  võimaluse kasutamata. Seega on kriminaalasjale valitud vägagi usutav taust. Lisaks võib öelda, et Kasjanov on ise süüdi, sest ta oleks pidanud teadma, kuidas lõpetavad need, kelle poliitilised ambitsioonid on Kremliga kooskõlastamata. Hodorkovski on värske näide, ja kui vaja, küllap leitakse midagi ka Garri Kasparovi vastu.

Kuidas samastuda valijameestega?

Mis see meile siin peaks korda minema? Aga niipalju, et meil on presidendivalimisteni jäänud palju vähem aega kui Venemaal, ja nagu publikule korduvalt rõhutatud, otsustatakse küsimus juba sügisestel omavalitsuse valimistel. Sest mingil juhul ei valita järgmist presidenti otse ning üliväike on tõenäosus, et selle tööga saab hakkama praeguse kirju koosseisuga riigikogu. Seega teevad  selgi korral presidendi linnade-valdade valijamehed. Aga kelle?

Isegi juhul, kui kumbki senistest presidentidest ei peaks kandideerima (kuigi üks kahest tõenäoliselt  võistlustulle ikkagi kipub), toimub valimine kaudselt ikkagi nende kahe vahel. Ainult et neid kehastavad asendusisikud. Ühel natuke nooremat sorti, välishuvide ja diplomaadikalduvustega kirjahärra, teisel kolhoosikorra noorveteran, kes kenasti suurtalunikuks ümber kehastunud.

Mitte ainult nemad, vaid kõik, kes vähegi kandideerimisele mõtlevad, peaksid esmajoones oma kinnisvaradokumendid laitmatult korda ajama. Maja ja maalapp huvitavad ju ka ajakirjanikke tänapäeval palju rohkem kui näiteks kommunistlik minevik.

Laitmatutest paberitest üksi siiski ei piisa. Veel tuleb mõelda sellele, kuidas need puhtad paberid Estonia kontserdisaali kogunevatele valdade-linnade esindajatele meeldivad. Et hääli saada, peaks kandidaadi kinnisvaratehingud sarnanema võimalikult paljude valijameeste omadega. Üks asi on meeldida rahvale, teine paljudele nimetatud  seltskonnast,  kelle kui omavalitsustegelase käest on vähemasti läbi jooksnud  võimalus  infoeelist omades teha soodne tehing (iseasi, kas seda on kasutatud).

Kinnisvarakompral on poliitvõitluse jaoks hea omadus: ta on mahukas. Sellele, kas ja kuidas täpselt keegi kellegi põllu kombainiga puhtaks sõitis, joobnult roolis oli või vale märklaua pihta lasi, saab päeva-paariga jälile, kinnisvaratehingu uurimine võib võtta kuid või isegi aastaid. Poliitikute peal rakendatav ?süü presumptsioon? ütleb, et kuni kohus pole sind õigeks mõistnud, oled süüdi. Nii et, lase jutt kahtlasest kinnisvaratehingust liikvele ja seda jätkub vähemalt aastaks.

Kõik eespool öeldu muudab meeste  teekonna presidendiametisse vaevarikkaks, on aga päikesekiireks meie esialgu ainult näiliselt võrdõigusliku elu rõhutud enamusele ehk naistele. Esiteks, naistele kuulub Eestis vähem kinnisvara kui meestele. Stereotüüpselt ongi omanik meessoost ja vara pärandub ikka isalt pojale. Igand küll, aga elujõuline. Teiseks, kui mees on ühisvara naise nimele kirjutanud, näeb see kahtlasena välja, vastupidi aga loomulikuna. Kolmandaks, naispoliitikutel pole iseseisvuse ajal kinnisvaraskandaale olnud. Kui nüüd mõnele see tekitada, poleks asi usutav. Seega ? tahate puhast presidenti, otsige naist!

Nüüd ma ei pea enam ammu postkontorisse rahakaartide järele minema, aga sealpool Narva maanteed ja Mere puiestee ääres on igasuguseid asutusi, mida tuleb külastada, ja kui Rotermanni kvartal valmis ehitatakse, muutub selle piirkonna infrastruktuur veelgi ligitõmbavamaks. Samuti tiheneb turistide voog sadama suunas. See, mis Mere puiestee alguses praegu toimub, on veel meeletum kui vanasti. Ausalt, see koht on inimvaenulik. Loomulikult ei saa ma selles süüdistada postkontori projekteerijat või ehitajaid, vaid ikka toonaseid linnaplaneerijaid. Aga mis tähtsust on poodava jaoks sellel, kes projekteeris võllapuu või kus punuti köis? Kokkuvõttes mahub Mere puiestee algus minu jaoks mõiste ?arhitektuurialased kuriteod? alla.

Niisuguseid kuritegusid on mitmesuguseid. Näiteks tekivad praegu kõikjale maotud kooslused, mille puhul on selgelt näha, et lähtutud on hetkevajadustest ? pärast neid tulgu või veeuputus. Kõikjal tungib peale äri- ja kaubandushoonestik, lämmatades ajaloolise traditsiooni, esteetilised ja muud kaalutlused. Eesmärk on panna hirmkiiresti püsti odavad hiidkuurid, kus tarbimisühiskonna juurde pääsenud pimestatud-hullutatud rahvale võimalikult palju nänni kaela määrida ja selle eest raha kasseerida. Nende kuritegude üle ei hakata kahjuks kunagi kohut mõistma.

?Väiksed? karbid mööda maad

Aga ma ei tahtnud üldsegi eeskätt linnast rääkida, sest sinna praegu rajatavate ehitiste puhul säilib teoreetilinegi võimalus, et midagi saab peatada või paremaks teha. Üks suur jubedus on aga igaveseks ajaks tehtud. Sõites suvel mööda maad ringi, on igaüks näinud endiste tootmishoonete varemeid. Kogu Eesti on neid täis. Neid on nii asfalt- kui kruusateede ääres. Neid on liialdamata tuhandeid. Enamasti on nad maha jäetud, vaid mõnda protsenti kasutatakse. Kusagil suurte betoonkarpide mõnes sopis töötab paar tsehhi. Üldiselt seisavad need kui tondilossid. Need ei ole pakkunud huvi ka välismaa firmadele, kes siinset odavat tööjõudu kasutades toodavad allhanke korras näiteks spordijalatsite pealseid või mobiilivutlareid. Nad ei lähe nendesse ebaökonoomsetesse lobudikesse, vaid panevad püsti oma kaarhallid. Kunagistes kekkides, mekkides ja epeteedes, sigalates ja karjalautades, silotornides ja viljakuivatites puhub tuul tühjadest ustest. Kõik, mida on võimalik ära tassida, viimnegi silikaatkivi ja prussitükk, on ära tassitud.

Meil on kombeks viia välismaalasi endistele Vene sõjaväelennuväljadele ja näidata kunagisi lennukiangaare. Olen seda Haapsalu lähedal Kiltsis isegi teinud. Välismaalastel on suu ammuli vajunud. See on võimas vaatepilt, need angaarid on omamoodi Jurassic park. Ja lennuväli on ikkagi fantaasiat ergutav rajatis. Ka neid ei hakata ülima tõenäosusega kunagi muuks kasutama kui algajate autojuhtide õppesõiduks, aga need ei ole nii koledad kui põõsastikust paistvad heledad karbid. Need on nagu kellegi skeletid. Vanasti ei tundunud see arhitektuur nii jäle, ilmselt sellepärast, et nende hoonete ümber käis elu, mis õilistas. Praegu tungib karpidele umbrohi juba peale, aga kõik on veel näha. Kui kaua need püsivad? Tõenäoselt nii kaua, kui elemendid nende kallal oma töö teevad. Aga see võib võtta aastakümneid. Keegi ei hakka neid maha kiskuma. Iga säärase hoone ärakaotamine läheks maksma kümneid kui mitte sadu tuhandeid kroone. Vaevalt avaneksid selleks Euroopa Liidu struktuurifondide kraanid. Karpide ja tornide mahakiskumine ei annaks materiaalset tulu, ei tõstaks elujärge, aga viimane on esmatähtis. Nii need karbid jäävad.

Madalamal asuvad kasvavad kinni ja kunagi satub juhuslik kõndija neile peale nagu mahajäetud linnadele India või Peruu d?unglis. Aga need, mis rajati lagedale ja kõrgemale, jäävad kauaks paistma. Kindlasti peaksid kinnisvara müüjad mõnd maal asuvat objekti välja pakkudes mainima, kas selle läheduses on või ei ole vaadet kahjustavaid objekte. Ega siingi ei saa süüdistada arhitekte, kes need hooned kunagi projekteerisid. Pealegi funktsioneerisid need omal kombel pool sajandit, andsid inimestele tööd ja leiba. Elu läks edasi. Ent ajaloo pikas perspektiivis on nendegi näol tegemist arhitektuurialase kuriteoga, mille autoriks on nõukogude süsteem.

Minu kokkupuude Eesti muinasajaga ulatub poole sajandi taha. Olin Marta Schmiedehelmi juhatusel toimunud Rõuge linnamäe ja asula väljakaevamistel 1954. ja 1955. aasta suvel kohalike hulgast värvatud abitööliseks. Minust ei saanud ajaloolast, nagu teisest toonasest labidamehest Kaupo Deemantist, aga põnevatele avastustele ja kildude tõlgendamisele kaasaelamine jäi külge. 

Mõtlemapanev on, et muinasaja algus jääb Rõuge väljakaevamistest vaid üheksakümne aasta kaugusele. Jah, Merkel teadis seda veidi varem, aga maarahvas kuulis alles Jakobsoni käest. Lauri Vahtre, kelle isamaalisuses ei ole mingit kahtlust, on tõsise teadlasena tundnud huvi kollektiivse mälu, kollektiivse teadvuse ja mäletamise piiride vastu. Selgus: ?Kui 19. sajandil suulist pärimust üles kirjutama hakati, siis mäletas rahvas küll Põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne ? seda mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ega Jüriöö ülestõusust, rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi, Tallinna piiramist ega Ivo Schenkenbergi.? ?Meie rahva mälu ei ole muistsest vabadusvõitlusest säilitanud otsest, elavat mälestust.? Mälu piiriks on maksimaalselt kolmsada aastat.

XIX sajandil peeti rahvusliku ajalookirjutuse olemasolu üheks rahvuse tunnustest ja selle selgrooks olid selgelt rahvuslikud kontseptsioonid. Subjektina võis ajaloos esineda (ka tagasihaaravalt) vaid kultuurrahvas, kellel lisaks territooriumile ja emakeelele pidi olema ka omakeelne kirjandus ja ajalugu.

Meie ärkamisajal ei saanud ajalookäsitluse eesmärgiks olla pelk ajaloolise tõe ilmsikstoomine, pigem oli taotluseks luua vastukaal baltisaksa nägemusele. 1868. aastal, mil Jakobson pidas oma kõne ?Eestirahva valguse, pimeduse ja koidu aeg?, ning 1871. aastal, kui Hurt kirjutas essee ?Mõni pilt isamaa sündinud asjust?, eestlasi kultuurrahvana ei tunnustatud. Muistse vabadusvõitluse uurimine oli üks aluseid, millele rajati rahvuslik ajalooteadvus: XII sajandi alguses tulid Eestisse sakslased, sõdisid meiega kakskümmend aastat, tapsid meie vanemad ning pärast seda algas 700 aastat pimedat orjaaega. Nii on see olnud viimase ajani: sõjajärgne Eesti ajalooteadus on jätkanud Hans Kruusi ?Eesti ajaloo? rahvuskeskset suunda, mis tingis eestlaste vabadusvõitluse ja agraarajaloo valdava domineerimise ülejäänud temaatika üle.

Tundelisusest vaba panoraamsuse poole

1970-ndatest peale on aga ajaloolased, kellel ei ole taolist tundelist suhet siinse minevikuga nagu baltisaksa ja eesti ajaloolastel, üritanud saada panoraamsemat pilti. William Urbani ?The Baltic Crusade? (1975) ja ?The Livonian Crusade? (1981) ning Eric Christianseni ?The Nordic Crusades? (1980, e. k 2004 ?Põhjala ristisõjad?) seostavad Liivimaa misjoneerimise ja vallutamise ristisõdade üldise ajalooga. Christiansen võtab kokku katoliiklaste sõjad paganate ja õigeusklike vastu Läänemere lõuna- ja idarannikul XII ? XVI sajandini, visandades loo järjepidevast ristisõjapoliitikast selles Euroopa perifeerias. Nii osutuvad omavahel seotuks ja võrreldavaks taanlaste võitlused lääneslaavlastega, Rootsi kuningate vallutused Soomes ja Karjalas, Preisimaa vallutamine Saksa Ordu poolt ning sündmused Eestis ja Lätis. Ristisõdu on võimalik mõista ainult tsistertslaste liikumise, paavsti ülemvõimutaotluste, kerjusmunkade tegevuse, mongolite sissetungi, Leedu ja Moskva suurvürstiriigi kasvu ning paljude muude tegurite arvestamise raames.

Ristisõjal ? see sõna oma terminoloogilises tähenduses on ajaloolaste loodud ja mitte sündmuste kaasaegne! ? oli mitu nägu. Sõdade põhjuseks ei olnud ainult tahe vabastada Issanda Haud muhameedlaste käest või soov võidelda ohtlike paganate vastu, vaid ka valitsejate ja rüütlite vajadus kehtestada ennast ühiskonnas ristisõitja, püha sõjamehe staatuse kaudu.

Ristisõitjate eesmärk ei olnud ainult nautida püha sõjamehe staatusega seotud privileege, vaid kõigepealt saada tasuks valmisoleku eest end ohverdada indulgents ? vabastus pihile ja meeleparandusele järgnenud patukaristusest, leidku see siis aset siin- või sealpoolsuses (s.t puhastustules). XIV sajandil, kui Pühale Maale ei olnud enam võimalik minna, suundusid Preisi- ja Liivimaale pidevalt rüütlid kogu Euroopast, et leedulaste vastu sõdides lunastada oma ristisõitjatõotus. See tähendas osalistele mitte rikastumisvõimalust, vaid vastupidi, suuri väljaminekuid, ja oli paljudele rüütlitele jõukohane vaid mõne aristokraadi kaaskonnas.

Ristisõitjaid tuleks võtta relvastatud palveränduritena (ld peregrinus), nagu nad ise endid mõistsid. Palverännukultuur oli üks osa kristliku Euroopa elust. Kõige üldisemalt võib seda pidada ühiskonna ja indiviidi suhete ventiiliks. Keskaja ühiskonnas ei vajatud vanglaid, selle asemel  saadeti seadustest ja tavadest üleastujad karistuspalverännakule. Seni arestimajade funktsioonis vangitornid asendati ju vanglatega alles uusajal.

Ühes TV kokanduse saates küsiti David Vseviovilt, kuidas ta nii hästi tunneb vanavene söögikunsti. Ta vastas, et ajaloo juurde on palju uksi. Kui tahta teada, kuidas inimesed elasid, võib ka köögiuksest sisse vaadata. Oluline on oskus näha.

Ivar Leimus arvab, et on käes aeg lõpetada vahetegemine ?päris? ajaloolaste ja ?teiste? vahel. Uurimisaine ? minevik ? on ju sama, mis siis, et kasutatakse erinevaid allikaid ja meetodeid. Pealegi, üha enam kandepinda leiab interdistsiplinaarne vaatenurk, mis ühendab nii ajaloo, arheoloogia kui ka kunstiajaloo võtteid ja teadmisi. Tähtis on tulemus, see ?uus?, mida üks või teine kirjutis lisab meie senisele ajaloo-mõistmisele.

Paradigmamuutused ajaloos

Mikroajaloo põhimõtete levimisega on süvenenud huvi mentaliteedi osa vastu ajaloos. Väliste sündmuste taga on alati vaimsed hoiakud. Mineviku mentaliteedi kaine arvestamise üheks esimeseks nähtavaks tulemuseks Eestis võib pidada Pärnu muuseumi direktori Aldur Vungi 2003. aasta 13. juunil Tartu ülikoolis kaitstud dissertatsiooni, mis ilmus äsja (2005) intrigeeriva pealkirjaga raamatuna ?Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eestis keskajal?.

Aldur Vunk ütleb oma lähenemisnurga põhjenduseks, et tänapäeva Eesti ajalookirjutuse eeliseks on mitme põlvkonna ajaloolaste poolt isiklikult läbi elatud paradigmamuutused. Need toimusid tagantjärele nähtuna vääramatult ja sealjuures kiiresti, õpetades vahet tegema inimeste arusaamadel ja nende jäädvustamise võimalustel.

Sellist teost ei saa kirjutada, kui ei võta tõsiselt, et kunagi tõepoolest usuti imesid ja reliikviatest väljuvat väge ja indulgentside toimet, kardeti puhastustuld ja ekskommunikatsiooni jne. Mineviku maailmapildi rekonstrueerimine nõuab empaatiat ja sümpaatiat, vähemalt loobumist kindlast veendest, et huvitavad on vaid hõberahad, mida rumal rahvas vette on visanud, sest müntide põhjal saab kindlaks määrata, mis ajal ebausklikud inimesed toda lätet pühaks pidasid. Mikroajaloolast võiks võrrelda sellise arheoloogiga, kes antropoloogina silmaallikast ka vett ammutab, selle maitset proovib ning sellega oma silmi kastab.