Toeta
Otsi

Ilmar Laaban

  • Kas Venemaa on nõrk?

    Mihkel Mutt

    Ainult ? see vangla on nii vana, et osa vange on juba kõngenud või kõngemas. Pean silmas enamikku neist, kes vallutati ajavahemikul Jermakist Potjomkinini. Kes nende seast oleksid reaalselt äraminejad? Niihästi tahtmise kui ka materiaalsete võimaluste poolest?

     

    Vene imperialismi masendav pärand

     

    Liiduvabariikide iseseisvumise eelduseks oli nende väljakujunenud rahvuslik identiteet koos mitmesuguste lisanditega. Kuigi demokraatlikku ühiskonda polnud maitsnud keegi peale Balti riikide, on mõne teise liiduvabariigi asukatel see-eest omariikluse traditsioon, mis ulatub aastatuhandete taha, ning kultuur veel vanemgi. Sellele vundamendile annab ehitada, viimaste sajandite letargiale vaatamata.

    See-eest kitsamalt Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluvatel rahvastel ei ole peaaegu kellelgi omariikluse kogemust ega ka selle eelduseks olevat tugevat identiteeti. Mõistagi mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi alaväärtuslikud, vaid kuna sel lihtsalt ei ole lastud tekkida. Venemaa laskis ääremaal rahulikult ääremaaks jääda, sõitku seal oma põtradega ja joogu end viinast surnuks. Samas on ilmne, et kui ka näiteks hante oleks kümme korda rohkem kui praegu, poleks neist ikkagi riigi tegijat. Nende eluviis on alles traditsiooniline.

    Kui vaadata maailma kolonialismi ajalugu, siis näeme, et vallutajatel on suur vahe. Seetõttu on osal vallutatutest rohkem vedanud kui teistel. Näiteks Portugali asumaade sotsiaalsed jt tingimused ning kohaliku administratsiooni korrumpeeritus olid kurikuulsad, palju hullemad kui näiteks Inglise asumaades. Mõned vallutajad on olnud väga agarad kohapealset kultuuri oma näo järgi ümber tegema. Näiteks Prantsusmaa tahtis kõikjal, kuhu ta läks, luua kohaliku eliidi seast väikese Prantsusmaa. Venemaa kuulub samasse kategooriasse. Ainult et nad ei loonud väikest Venemaad, vaid lihtsalt venestasid. Läänes vähemasti räägiti ?valge mehe kohusest? ja ?tsiviliseerivast missioonist?. Muidugi oli tegelikkus märksa pragmaatilisem. (Seepärast põhjustaski Gordon Browni hiljuti pillatud ?Inglismaa ei pea oma impeeriumi pärast häbema? väikese skandaali ning andis põhjust talle mau-maude ülestõusu mahasurumist meenutada). Aga Vene poliitilises kõnepruugis mu teada puudub üldse nendele terminitele ekvivalent.

    Siberis on XX sajandil assimileeritud, s.t välja surnud kümneid kui mitte sadakond rahvast. Ja teiste kallal teeb venestamine oma tööd. Kahjuks ka soome-ugri rahvaste kallal.

    Kes oleksid Venemaalt potentsiaalsed äraminejad, kel oleks piisavalt eneseteadvust ja pealehakkamist? Kindlasti Põhja-Kaukaasia rahvad, aga me oleme tunnistajaks, kui veriselt need katsed maha surutakse.

    Kindlasti on omariikluse eeldused  viie miljoni elanikuga Tatarstanil, aga neil on õnnetus olla maismaavangis, ümbritsetuna Venemaast. Seesama on ka meie hõimurahvaste häda. Kui ei ole väljapääsu jäävabale merele või piiri mõne soodsalt või vähemasti neutraalselt meelestatud riigiga, siis on iseseisvus illusioon. Isegi kui Eesti oleks padurikas ning tahaks näiteks marisid pidevalt abistada, võib kergesti juhtuda, et Venemaa ei võimaldaks meile kiusu pärast servituuti. Muide, maavangis olek kujuneks ületamatuks majandustakistuseks ka kurdidele oma riigi loomisel, kuigi neid on üle kahekümne miljoni. Sellepärast on nende realistlikumad juhid leppinud autonoomiasooviga vastavate riikide koosseisus.

    Kes veel? Juudi autonoomses oblastis või vabariigis elas isegi parimail päevil ainult kaks protsenti juute, nüüd on neistki suurem jagu lahkunud.

    Seega peaks Venemaa lagunemine tähendama oblastite või kraide eraldumist Emakesest Venemaast. Oleks täitsa amüsantne kujutada Uuralitest ida pool mitut Mongoolia tüüpi moodustist, s.t tohutu territooriumi, aga ülihõreda asustusega riiki, mille peamine ressurss on puutumata loodus ja maavarad. Ja neis kõigis räägitaks ilma sunduseta vene keelt!

    Säärane idee oleks võinud pähe tulla mõnele Kaug-Ida kohalikule kooliõpetajale, kes mäletab kunagise Venemaa kodusõja ajalugu Siberis. Aga on väga raske uskuda, et tsaar Vladimir oleks venekeelse separatismi suhtes leebem kui rahvusliku vastu. Ta ei määra kubernerideks endale ustavaid isikuid mitte üksnes selleks, et majandust ja poliitikat tsentraliseerida ja oma ukaase ellu viia, vaid separatismi vältimiseks. Muide, viimasel ajal on ida pool Uuraleid alanud rahvusvähemuste territoriaalsete üksuste, s.t ringkondade ja oblastite liitmine suuremate kraidega, nii et mittevenelased jääksid neis vähemusse. Nii läks see Krasnojarski krais, millega aprillis liitusid Taimõri ja Evengi autonoomne ringkond, Krasnodari krai juurde saab peagi Adõgee jne.

    Üldiselt väga haruldane riigi jagunemine või lagunemine võib juhtuda mõistuslikul kokkuleppel nagu t?ehhidel ja slovakkidel või siis keskvõimu nõrkusest. Venemaa keskvõim tugevneb ja tal on maailma poliitikategelaste poolehoid. Kõikvõimalikke pooldumisi ja eraldumisi püütakse a priori vältida. Reeglina toob see poliitikutele ainult peavalu ja komplikatsioone. Sellepärast kõlabki nii kurjakuulutavalt diktaatorite kohtumiste refrään, et kumbki pool austab teise territoriaalset terviklikkust.

    Keegi ei tea, kui palju on Kaug-Idas hiinlasi. Andmed kõiguvad paarisajast tuhandest paari miljonini. Aga mis oleks isegi paarkümmend miljonit sealsetes avarustes? Hiinal on silmanähtavalt liiga vähe maad, Venemaal aga silmanähtavalt liiga palju. Maaga kauplemine ei ole Venemaale ju ajalooliselt võõras, kui meenutada Alaska müümist. Siiski, too oli mõneti  sundmüümine, sest arvestades ajaloo edasist kulgu oleks selle omandamine Ameerika poolt nii või teisiti kindel olnud. Aga kui Venemaa isegi ilmselge  majandusliku edu nimel pole nõus tagastama Jaapanile mõnda saarekest ja Kaliningradi oblastile mingisugusegi autonoomia andmise ettepanek põrkub Moskvas jäigale vastupanule, siis on raske kujutleda, et Moskva loovutaks mõne siilu ?Pühast Venemaast?.

     

    Maalt rikas riik pole vaene

     

    Venemaa ei nõrgene mu meelest kahel põhjusel. Esiteks on tal õnn asuda Euraasia mandril, mitte ületamatult kaugel kahest riigist, kelle energiatarbimine kasvab lähiajal kolossaalselt ja mida rahuldades on Venemaal võimalik päris pikalt kosuda. Oma territooriumi on tal tarvis kas või selleks, et sealtkaudu jooksma panna hiiglaslikud nafta- ja gaasijuhtmed Hiinasse ja Indiasse.

    Teiseks, kas saab olla vaene või nõrk inimene, kel on palju maad? Muidugi mitte. Aga miks peaks niisugune riik nõrk olema? Keegi ei tea täpselt, mis on ikkagi ?viimsepäeva valuuta?. Osa väidab, et lahinguid hakatakse lööma puhta mageda vee pärast. Kui Maa muutub päris solgiauguks, siis on Venemaal trumbid käes. Tema maalahmakas on suurel määral asustatav, mitte igikeltsane nagu enamik Kanadast. Kõlab absurdselt, ent Venemaa võib hakata kauges tulevikus käituma nagu mõni moodsa kunsti koguja Remarque?i romaanides raskel sõjaajal. Müüb täna ühe Seurat?, poole aasta pärast Degas?. Ehk Tomski ja Omski.

     

     

     

  • Näituste “Maalimise kolm õppetundi. Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” ning “Flo Kasearu. Monoloog” avamine Tartu Kunstimuuseumis

    Reet Pulk-Piatkowska

    Näituste “Maalimise kolm õppetundi. Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” ning “Flo Kasearu. Monoloog” avamine Tartu Kunstimuuseumis

    Reedel, 14. septembril kell 5 pl avatakse Tartu Kunstimuuseumi näitusemaja II ja III korrusel kaks uut väljapanekut: rahvusvaheline näitus „Maalimise kolm õppetundi: Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” ning eelmisega seotud näitus „Flo Kasearu. Monoloog”. Avamisel viibivad nii kunstnikud J. Gasiūnas, P. Łubowski ja K. Ole kui ka kuraatorid K. Stanisławski (Poola) ja A. Zalpis (Leedu).

    Näituse ühe kuraatori Krzysztof Stanisławski sõnade järgi ei ole “Maalimise kolm õppetundi” ei moodsa ega lihtsa maalikunsti näitus, ehkki see koondab visuaalselt erakordselt atraktiivseid teoseid, mis võivad meeldida nii laiale publikule kui ka rafineerituma maitsega vaatajale. Need teosed on intrigeerivad, mõtlemapanevad, võimaldavad mitmetahulist tõlgendamist, lükkavad liikuma rohkesti assotsiatsioone, vahel on need humoorikad või iroonilised, samas väga ausad ja kalkuleeritud.

    Tegijad on ise seda näitust võrrelnud järk järgult puhkeva õiepungaga. Esimene puhkemine leidis aset Poznanis alternatiivses Szyperska Galeriis ning teine Kaunases M. K. Čiurlionise nimelise Rahvusmuuseumi maaligaleriis. Iga kord täiendati näitust uute töödega ning samas rõhutati iga kunstniku stiili erinevust. Nende teadlikku, isikupärast ja moodsat lähenemist maalikunstile kui meediumile, kui kunstilise väljenduse keelele ja filosoofiale. Sel kombel ei ole projektil üksnes esitlev funktsioon, vaid see ka inspireerib kunstnikke, kes järjest enam on angažeeritud dialoogi kuraatoritega ja ka omavahel. See ei ole enam näitus, vaid ka väitlus, mis areneb aegamööda, aga süstemaatiliselt; see on läbi põimunud allusioonide ja uute tõlgendusplaanidega, samamoodi nagu „õitsev” poeem. „Maalimise kolm õppetundi” on Tartu Kunstimuuseumis Poznani ja Kaunase näitustega võrreldes veel suuremas formaadis. Väljapanekuga kaasneb poola-leedu-eesti keelne kataloog.

    „Maalimise kolm õppetundi: Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” jääb Tartus avatuks 4. novembrini.

    Esimese kolme nädala jooksul on suure  näitus sees muuseumi Kunstikabinetis võimalik kaasa elada Kaido Ole videomonoloogile, mille kunstnik Flo Kasearu valmistas Ole selle kevadiseks suurnäituseks Kumu kunstimuuseumis. Suures tühjas valges saalis kaamerasse vaatav kunstnik paneb ka kõige kunstikaugema külastaja mõtlema koherentse ja loomingulise näituse sünniraskustest. Kuidas tekib komplekt, mis edastaks vaatajale seda narratiivi ja neid emotsioone, mida looja pakkuda on soovinud? Antud väljapaneku puhul on tegemist esimese pääsukesega Tartu Kunstimuuseumi uuest lühinäituste sarjast „Liikuv kunst“. „Monoloog“ jääb avatuks 30. septembrini.

  • Konkursi atmosfääris

    Matti Reimann

    Mihkel Poll  netifoto

     

    TALLINNA RAHVUSVAHELINE PIANISTIDE KONKURSS 4. – 15. VI.

     

    Tuleks täpsustamiseks ja kriteeriumide tekitamiseks meelde tuletada, et 1969. aastal toimus Tallinnas üleliiduline pianistide konkurss, kus žürii esimeheks oli Emil Gilels, võitjateks aga Juri Slessarev ja Arkadi Sevidov. Diplomi sai seal Peep Lassmann. Tollane “üleliiduline” N Liidu kaisutuses oli tookord ikkagi rahvusvaheline, sest selle tagajärgi jälgisid muusikaringkonnad kogu maailmas hoolega. Üleliidulise võitjate hulgas on näiteks Svjatoslav Richter või praegu tegutsevatest pianistidest Grigori Sokolov.

    Tallinna võistlusele laekus 50 avaldust, bukletis oli osavõtjaid 43, lavale jõudis lõpuks 28 pianisti Eestist, Soomest, Lätist, Leedust, Valgevenest, Poolast, Venemaalt, Hiinast, Kasahstanist, Jaapanist ja Uus-Meremaalt.

    Konkursi korraldamiseks on vaja osavõtjaid ja žüriid. Soovitav on ka publik, aga kui pole, aetakse ka ilma läbi. Muusikute võistlused, on nad siis mis alal tahes, torkavad silma reeglite erakordse hägususe, õieti nende puudumise poolest. Etteantud repertuaar ei päästa. Beet­hoveni sonaati saab mängida vene, prantsuse, itaalia, saksa või veel mingit moodi, aga žürii liigutab pliiatseid ikka korraga – kui midagi on juhtunud. Oleks nagu olemas üks ja tõsine alus: vanem ja kogenum tunneb ära noore ja andeka, publik kinnitab selle. Aga enamasti see ei toimi. Iga konkurss tekitab oma muusikalise maailma, mille kujundavad osavõtjate võimed. Muusikasse hakatakse suhtuma läbi selle konkursi prisma: hakatakse nägema ja kuulma asju, mida pole olemas, puudused võivad tunduda plussidena. Tekib nn konkursi atmosfäär.

    Ajaloost leiame konkursi eelkäijate, muusikute vastasseise: Bach-Marschand, Mozart-Clementi, Tahlberg-Liszt. Süvenemata võib öelda, et need lood on kurioossed, aga just sellepärast, et nimetatud muusikud on ju suured. Mozarti ja Clementi võistlus jäi viiki, mille peale Mozart vihastas ega lubanud oma õel Clementi etüüde mängida, et “paneb randme kinni”. Kuidagi tuttav lugu, et ole kas või Mozart, ent kui lähed konkursile, pole võit sulle garanteeritud.

     

     

    Konkursside ajaloost

    Konkursid tänapäevasel kujul said alguse XX sajandi algul. Põhjendused olid: tuleb leida andekaid, neile tähelepanu tõmmata, neid aidata ja siis läheb lahti. Kuidagi märkamatult muutub konkurss pedagoogide omavaheliseks maadejagamiseks, mis ka loogiline – koolkondadest parim peab ju peale jääma. Selle nähtuse eritunnuseks on andekate ja omanäoliste väljakukutamine I voorus ja siledamate, korralikumate ja ohutumate laskmine II vooru, kolmandas siis kergem võitjat valida. Aga saab ka II voorus läbi kukutada, nagu juhtus Ivo Pogorelichiga Chopini konkursil Varssavis. See ei olnud ootamatu, et ta välja kukkus, ikka juhtub. Ootamatu oli, et Martha Argerich läks selle peale protestiks žüriist minema.

    Vahel kukub ka paremini välja nagu I Tšaikovski-nimelisel konkursil 1958. aastal Moskvas. Seal võitis Van Cliburn. Aga seal istus ka oma elu ainukeses žüriis Svjatoslav Richter, kes pani aeg-ajalt mõnele osavõtjale 0 punkti, põhjustades sellega rahvusvahelisi skandaale. Žüriis oli veel tema õpetaja Heinrich Neuhaus ja organiseerimiskomitee esimees oli Dmitri Šostakovitš.

    Kõrvalepõikena võib öelda, et seda positiivset, mida N Liit saavutas Van Cliburni võiduga, pole võimalik tänaseni kokku lugeda. Kaua tuleb seda korrata, et loeb meiegi muusikute autoriteet. Poliitikud võiksid muusikuid kiita reaalselt, mitte sõnadega, nii et igaüks meist saaks ehitada maja, kus igal õhtul mängib vähemalt kvartett.

    Tänaseks on välja kujunenud 10 – 15 suurt konkurssi nagu Chopini-nimeline Varssavis, kuninganna Elisabethi nimeline Brüsselis, UNISA Lõuna-Aafrikas, Van Cliburni nimeline jne, millest osavõtuks on välja kujunenud CD- või DVD-voor. Avaldusi tuleb kuni 500. Kes jõuab seda kõike kuulata, hinnata? Kuidas? Välja valitakse sellest hulgast ca 30.

    Teise suure grupi moodustavad väiksemad konkursid, kus osavõtjaid umbes 100 ja mis kestavad umbes 12 päeva. Kellelgi pole ju rohkem aega ühe koha peal istuda. Osa võtta saavad siis kõik, kes on tasunud osavõtumaksu. I vooru pikkuseks kujuneb 10 – 15 minutit, muidu ei jõua ära kuulata, olen proovinud. Kui mängib 77, kes seda mäletab, kes oli seitsmes. Žürii teeb märkmeid, aga see ei tähenda veel samu kriteeriume. Vale noot on suur kergendus. Ja siis veel need tehnilised “idavirtuoosid” (Anne Sophie Mutteri väljend), keda võib olla nii palju, et keeravad kogu konkursi kummuli. Ent missuguseid säravaid andeid on nende hulgas!

     

     

    Probleem, mis võinuks ka olemata olla

    Tallinna I pianistide konkursi osavõtjate arvuks kujunes mõistlik 28. Selles suhtes sarnaneb see mõne suure võistlusega, seda on võimalik tervikuna hoomata. Žürii oli muljetavaldav: esimees Pascal Devoyon, liikmed Petras Geniušas, Yang Ming, Matti Raekallio, Joaquin Soriano, Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Ivari Ilja. I voor andis osavõtjate tasemest ülevaatliku pildi, kavale andsid värskust Prokofjevi, Ligeti, Stravinski ja Lutosławski etüüdid. Mitmekesiselt oli konkursil esindatud ka kohustuslik Tubina looming.

    Mis puudutab eesti pianiste, siis Sten Lassmann, Mihkel Poll, Jaan Kapp ja Maksim Štšura pääsesid II vooru ja põhjendatult. Kohe äratas tähelepanu professor Vera Gornostajeva õpilane Daniil Sajamov – missugune etüüdide tase, lisaks veel Brahmsi intermetsod op. 117. Poolaka Szczepan Kończali aristokraatlik mängulaad pääses eriti mõjule Chopini masurkades, pole ka ime: ta pääses Varssavi Chopini konkursi II vooru. Tema kasutas ainsana Bösendorfferi pehme, heliseva kõlaga klaverit, kõik teised eelistasid Steinwayd. Hiina pianisti Gang Suni Chopini etüüd op. 20 nr 10 ja Brahmsi klaveripalade op. 6 esitus andsid tunnistust väga võimekast inimesest. Edasipääsejate hulgas olid veel andekas Gintaras Januševičius, natuke ebaühtlane Laima Smolskaitė, paljulubav Yumi Kimachi ja küsimusi tekitanud soomlased Henrik Järvi ja Marko Hilpo. Edasi pääses veel korralik ja hea professionaalse klaverimänguoskusega Jekaterina Poljakova. Mõningaid küsimusi tekitas läti pianisti Inara Gurieva väljajätmine II voorust. Tema Liszti “Rännuaastate I” “Šveitsi” esitus oli hea saavutus. Ent Läti esindajat žüriis polnud, nii et kõik klapib.

    Nüüd aga probleemist, mis oleks võinud ehk konkursi käiku muuta. Nimelt korraldasid selle EMTA ja Eesti Klaveriõpetajate Ühing. Äratab tähelepanu, et Eesti Kontsert selles ürituses ei osalenud. Kui ei, siis ei. Esimene voor toimus EMTA saalis, mis pole suur ja on interpreedile mugav. II voor klaverirepertuaari suurteostega pidanuks toimuma Estonia kontserdisaalis, kus oleks saanud osavõtjate võimetest selge pildi. Selle võistluse jaoks pidanuks saali saama ilma üürita. Eesti Kontserdile tuleb meelde tuletada, et Estonia maja on ehitatud eesti rahva poolt antud rahaga, kus sisaldub ka Juhan Liivi pintsak. Estonia maja on mõeldud just selletaoliste, muusika autoriteeti edendavate ürituste tarvis. Ükskõik, kes seda maja parasjagu juhib, see ei ole tema oma. Võib-olla oleks suures saalis tõusnud esile mõni uus nimi, sest orkestrivoor, mis toimus Estonias, oli juba midagi muud.

    II vooru lubati 13 pianisti, nii et žürii oli helde. Soomlastest mõjus Henrik Järvi oma segaste ideede ja mõtetega mõnevõrra kaootiliselt, teatud määral õpilaslikult mõjus Marko Hilpo. Nagu võis arvata, finaali nad ei pääsenud. Andekas Ymi Kimachi ei saanud kõigega hakkama, eelkõige puudutab see Francki “Prelüüdi, koraali ja fuugat”, kus teose religioosne taust ei pääsenud mõjule. Gang Sun oli jälle kõrge klass: Schuberti B-duur sonaat, Tubina prelüüdid, Haydni sonaat – kõik oli h
    ea. Januševičius sai Mussorgski “Pildid näituselt” kujundamisega suurepäraselt hakkama. Muusika areneb tema mängus loomulikult.

    Jaan Kapp mängis hästi, kuid mõjus kuidagi väsinult, puudu jäi erksusest. Mihkel Polli mäng oli väga ühtlane ja kõrgel tasemel, finaali pääsemine oli loomulik. Kava oli raske ja nõudlik: Beethoveni Sonaat op. 101, Liszti Sonaat h-moll ja Tubina “Ballaad Mart Saare teemale”. Sten Lassmann on viimasel ajal väga palju arenenud, tema mängu on lisandunud emotsionaalset ja dramaatilist pinget, mis eredalt väljendus Liszti “Mefisto valsi” ettekandes. Sajamovi poolt esitatud Liszti h-moll sonaat mõjus harva kuuldava veenvuse ja loogilise ülesehitusega. Suure ja rikka kõla valdamine, autoriteksti täpne jälgimine tegid selle esituse üheks konkursi kõrgpunktiks. Samuti oli tal väga ere Tubina nägemus. Ka Beethoveni sonaati op. 110 oskas ta isikupäraselt tõlgendada.

    Mozarti Sonaadi KV 330 interpretatsioonis Kończali poolt hakkas silma artikulatsiooni oskuslik kasutamine, mis sai talle otse väljendusvahendiks. Mõningast väsimust võis aimata Hindemithi Sonaadi nr 3 esitusel – aga siiski ainult aimata.

    Smolkaitė võistlus lõppes II vooruga, muu hulgas kõlas tema ettekandes Tubina “Süit eesti karjaseviisidest”. Prokofjevi VIII sonaadi ettekandes jäi mõtte originaalsusest ja teravusest puudu. Ka Štšura mängus oli tunda väsimust. Konkurss on koht, kus jõuvarud kaovad märkamatult ja seega nõrgeneb sisemine pinge. Võib-olla on pisut vara pakkuda 18aastaselt välja oma nägemus Liszti “Dante sonaadist”? Poljakovast mulje II voorus ei muutunud. Hea arusaamisega ja ilusasti oli mängitud Tubina “Neli rahvaviisi minu kodumaalt”.

     

     

    Lõppvoor

    Lõpuks pani orkestrivoor žürii jaoks asjad paika, mängu tulid täiesti uued komponendid. ERSO, keda dirigeeris Jüri Alperten, suur saal ja väga keskpärane klaver. See viimane fakt on otse üllatav! Prooviaega sai iga finalist ainult 45 minutit, mida on nende teoste jaoks väga vähe, aga kusagil ei saa rohkem. Huvitav, orkestri kontsertmeister Andrus Haav, dirigent Jüri Alperten ja solist, kes ta siis just oli, suutsid enamasti moodustada omavahel suhtleva kolmnurga, mis on vajalik ettekande õnnestumiseks, seda juhtub niisugusel puhul võrdlemisi harva. ERSO tegi mis vaja, et solistid saaksid vajalikul määral mõjule pääseda.

    Sten Lassmanni esituses kõlas Prokofjevi Klaverikontsert nr 2. Pianist mängis oma tipptasemel, emotsionaalselt ja veenvalt, siis aga katkes I osa lõpus klaverikeel. Ootamatult leiti, et publik on vaja saalist välja saata. Ei tea, mis võlunippe seal siis tegema pidi, mida näha ei tohtinud? Ja kuna keelt ei õnnestunudki vahetada (?!), vahetati hoopis klaver. Kõik see kestis ligi tund aega. Millest on väga kahju, sest katkenud pingeid ei õnnestunud edaspidises mängus enam ühendada. Žürii poolt tuli Lassmannile III koht.

    Gintaras Januševičius esitas Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale”, tema pidi ka selle edasi nihkunud tunnikese passima. Leedu pianist mõjub laval väga kaasakiskuvalt, võimatu oli mitte tähele panna, et orkester hakkas teda sõna tõsises mõttes aitama. Koostöö dirigendiga oli samuti väga hea, žürii poolt auhinnaks diplom.

    Hiina pianist Gang Sun oli kõrge koha pretendent. Finaalis kõlas Beethoveni Klaverikontsert nr 5. Ettekannet iseloomustasid väga aeglased ja kõikuvad tempod, ilusad kõlad, aeg-ajalt jäi mõni mõte arusaamatuks. Lõpuks tuli žürii poolt II koht.

    Szczepan Kończali Chopini e-moll kontserdi esitust oodati suure huviga ja loodeti palju, aga tema oli see, kes ei kohanenud uute tingimustega. Ent siiski – aeg-ajalt erakordselt ilus ja soe klaverikõla, žüriilt diplom.

    Mihkel Poll esitas Rahmaninovi Klaverikontserdi d-moll stabiilselt, tehnilise üleoleku ja hea arusaamisega sellest muusikast. Žüriilt talle I koht, lisaks tuli Tubina “Ballaad Mart Saare teemale” esituse eest ka Tubina preemia.

    Daniil Sajamovil, kes lõpetas Moskva konservatooriumi professor Gornostajeva (kes omakorda oli Heinrich Neuhausi õpilane) juures, on nende traditsioonide ja õpetajate kaudu XX sajandi paremaid klaverikoole. Ka Sajamov kunstnikuna laiendas konkursi kunstilisi piire. Prokofjevi III klaverikontserdi esitus finaalis oli kunstniku ere nägemus sellest teosest. Žürii hindas tema esituse III koha vääriliseks.

    Lõpetuseks pisut konkursiga seonduvast, mis võib öelda, oli organiseeritud hästi. Osavõtjad said kõik akadeemias harjutada, žürii eest hoolitseti. Aga täielikult magati maha kontserdi päevik, s.t ei intervjuusid, värskeid arvamusi kohe pärast esitusi iga päeva kohta eraldi. Lugupeetud ajalehtede kultuuriajakirjanikud, te ei valda oma tööd, te jätate olulised asjad tähelepanuta. Teie väärtushinnangud on nigelad niipea, kui on vähegi elitaarsema asjaga tegemist. Aga teie kiituseks tuleb öelda, et kommertsi kunstiks ja kunsti kommertsiks tegemisel olete edu saavutanud.

    Professor Lilian Semperi õpilane Irina Zahharenkova võidab ühe konkursi teise järel, teda tuntakse juba pea terves Euroopas. Viimase Itaalia konkursi võit eelmisel kuul tõi talle lisaks preemiale ka 26 kontserti, aga teie ei oska seda märgata, meeles pidada ega sellest kirjutada. Aga see on ju teie kohus.

     

     

     

     

  • Patt pole pahe

    Toomas Paul

    Selles linnas me mängime oma keelemänge. Keeles on sõnu, millel on väga selge ja konkreetne tähendus, ja sõnu, mis vaid viitavad midagi ebamääraselt. Igaüks teab, mida tähendab, et ?kõht on täis? (ükski viisakas inimene ei ütle seltskonnas, et tal on vats või magu täis söödud). Kuid arst ei lepi, kui abiotsija teatab, et ta ?kõht valutab?. Tohter tahab teada, kas valu põhjustab puhitus, seega lihtsalt liigsöömise tagajärg, või on tegemist millegi tõsisega nagu sooltesulg või sapikoolikud. Kõht on uduselt umbmäärane kohamäärang. Ja nagu lapsevanemad teavad, võib kõhuvalu kurtval kolmeaastasel tegelikult valutada kõrv.

     

    Pahe on inimeselik

     

    Sõna ?pahe?, mis käib kõige paha ja pähhi kohta, on niisama laialivalguv. EKSS IV (lk 110) seletab: ?moraalselt taunitav omadus inimese juures v. ilming ühiskonnas; (laiemalt) paha asi, nõrk külg, halb tendents, viga, puudus?. Näitena on nimetatud, et ahnus, kadedus ja teesklus on inimlikud pahed. Oma aja seltskondlikud pahed olid karjäärihimu ja vaimsete huvide puudumine. Alkoholism on muutunud suureks sotsiaalseks paheks, suitsetamine on laialt levinud pahe. Pahed on visad kaduma, nende vastu peab võitlema. Kahest pahest on üks väiksem, teine suurem. Pisukest liialdamist ei peeta paheks.

    Nagu näha, peetakse pahedeks pisipuudusi inimese resp. inimühiskonna moraalsel palgel.  ?Inimlikud pahed? (ÕS 1999, lk 544) puuduvad loomadel. Pahe puhul ei ole tegemist olemuslikult, essentsiaalselt paha või halvaga, vaid puhuti antava negatiivse hinnanguga mõnele inimelu tahule (nagu mõnele ei meeldi kaasinimese suust tulev suitsuhais). Seetõttu ei ole midagi imestada, et mis ühes olukorras on pahe, ei ole seda teises.

    Näiteks: ?Ilukirjanduses peetakse sünonüümirohkust hüveks, tarbekirjanduses on oskussõnade sünonüümsus pahe? (U. Liivaku).

    Pahede paljastamise ja piitsutamise tänamatu tööga tegeleb ajakirjandus. Moraalifilosoofid ja eetikateoreetikud kasutavad seda sõna harva. Louis P. Pojmani põhjaliku õpiku ?Eetika. Õiget ja väära avastamas? (2005) indeksist ei leia märksõna ?pahe?. Põhjus on selles, et utilitaristlike, deontoloogiliste jt eetikasüsteemide seisukohast on see sisutühi sõna.

    Pahel kui niisugusel on siiski tagasihoidlik koht vooruseetikates, kus see figureerib vooruse paarikmõistena. See ei tarvitse olla hüve vastand, vaid võib olla ka hea asja kuritarvitamine. Näiteks nn ?joomapahe? (eesti keeles on kaks liitsõna: jooma- ja tsivilisatsioonipahe,  vt EKSS) ei ole mitte karskuse vastand, vaid parajuse piiri ületamine. Käitumisökoloogi jaoks on vahekord viinaga ilus näide händikäptunnuste rollist Homo sapiens?i elus. Meie ühiskonnas suhtutakse ühtviisi heatahtlikult nii nendesse, kes viina kannavad ja samas oma eluga hästi hakkama saavad, kui ka nendesse, kes võtavad pitsi ja peavad aru. Täiskarsklane on veidrik, normaalne on tempereeritud tarbimine ? alkoholi käibemaksust tuleb ka kultuuri rahastamine (vt Veikko Huovinen, ?Joodiku eetika?, eesti k 1973). Põlastusväärseks paheks muutub joomine alles siis, kui mõni luuser ? vastavalt looduslikule valikule ? enam muud ei teegi kui paneb tina.

    Teatavasti see, mida peetakse inimese elus taotlemist väärivaks eesmärgiks, sõltub ajast ja kohast. Aristotelese inimideaaliks oli voorus ehk loomutäius (kreeka k arete). Puudulikkus (endeia) ja liialdus (hyperbole) on laiduväärsed, õige on vahepealne käitumine (mesotes). Tema silmis oli igasugune ohjeldamatus ebavoorus, mille põhjuste kohta ta ütleb: ?Haiglased seadumused (hexis), mis tulenevad tavaharjumusest, näiteks juuste katkumine, küünte, söe või isegi mulla närimine, lisaks sellele meestevahelised seksuaalsuhted: mõnedel tekivad need loomuse mõjul, mõnedel jälle harjumusest, näiteks neil, keda lapsepõlves on halvasti koheldud? (NE VII, 5). Platoni, Aristotelese ja Pauluse meelest oli sugukihu rahuldamine teise mehega loomuvastane (para physin) ja lähtus ohjeldamatusest naudingus (dia akreteian hedones), praegu aga on just homoseksuaalsus resp. biseksuaalsus loomulik, hukkamõistetav pahelisus on hoopis omasooiharuse suhtes vastikuse tundmine ehk homofoobia.

     

    Õige ja väär õigusmõistmises

     

    Traditsioonilistes skeemides meenutab moraali keel oma struktuurilt õiguskeelt. On tavaline, et ?õige? ja ?väära? mõiste esinevad selles juriidilises kontekstis, kus on tegu mingi selge autoriteediga. Loomuseaduse traditsioon kasutas niisugust mudelit õigustatult, kuna pidas moraalipõhimõtteid analoogilisteks seadustega ning Jumalat analoogiliseks suverääniga. Kuid nüüd on eetika oma teoloogilistest ankrupaikadest lahti kistud. Eetikast on saanud autonoomne tegevus, mis jätab juriidilise mudeli ilma analoogita, nii et tegu on vaid arusaamatu metafooriga.

    Taunitavate tegude kohta võib loomulikult pejoratiivselt öelda: põlluharijad patustavad üleväetamisega, kirjandis on patustatud grammatikareeglite vastu jne. Sõnadega saab mängida, anda neile üllatavaid ülekantud tähendusi. Aga otseses mõttes on patt, korrektsemalt küll patust vabanemine kristluses kui lunastususundis keskne mõiste. Ka siis, kui täpsustamisel ollakse eri meelt, jääb patt tähistama eksistentsiaalset nurjumist.

    Patt ei ole sama mis pahe. Sõna ?patt? kasutatakse nii kirikliku terminina kui ka kõnekeeles pahedest hoopis erinevate asjade kohta (vt EKSS IV, lk 199-200), millest vaid osa asub umbes samas kandis (see kehtib kõigepealt pietistliku keelekasutuse kohta, kus patuks loeti ka igasugused olmelõbud). Asta Õimu ?Sünonüümisõnastik? (1991) on korrektne ega anna pahe ja patu puhul ristviiteid (nagu teeb seda Paul F. Saagpak oma ?Sünonüümi-sõnastikus?, 1992). Õigusega, sest piltlikult öeldes: kuigi põrn asub kõhuõõnes, ei võta ta sellegipoolest osa seedimisprotsessist.

    Patt ja pahe on terminitena kasutusel eri väärtussüsteemis. Thomas Kuhni laenates ? need on ühismõõdutud. Nagu tamka ja doomino. Eriti selgelt võib seda näha, kui vaadata, kuidas Paulus räägib patust: patt (hamartia) esineb tema tekstis üksnes ainsuses (v.a kahes tsitaadis, kus ta osundab Septuagintale) ja on peaaegu personifitseeritud vägi.

    William Frankena on öelnud: ?Voorused ilma printsiipideta on pimedad.? Igas mängus võib eristada olemuslikke ja sattumuslikke reegleid. Tahaks koos vana Wittgensteiniga loota, et mängul, olgu siis keele- või moraalimängul, ei ole ainult reeglid, vaid ka iva.

     

  • Tänavusel Eesti kirjanduse sügislaadal saab nalja vähemalt nabani

    Pille Maffucci

    15. septembril 2012 kell 11-17 on põhjust Kadriorgu tulla, sest Vilde muuseumi ees toimub juba 5. korda Eesti kirjanduse sügislaat. Erilise tähelepanu osaliseks saab seekord eesti naljakirjandus.

    Klassiku kodu akende all toimuva laada eripäraks on keskendumine eesti kirjandusele. Selgi aastal pakuvad kümmekond eesti kirjastust oma uudiskaupa, vanemate raamatutega on väljas MTÜ Uuskasutuskeskus, MTÜ Raamaturinglus ja Tallinna Keskraamatukogu. Tavapäraselt toimub ka MTÜ Kirbuturg organiseeritud raamatukirbukas.

    Kui kahel varasemal aastal on laadafookuses olnud eesti reisi- ja lastekirjandus, siis tänavu on läbivaks teemaks huumor. Teemast johtuvalt on laadale palutud esinema eesti armastatud nalja(aja)kirjanikud. Publiku ette astuvad luuletaja Ilmar Trull oma sõnamängurõõmu täis loominguga ning humoristid Mart Juur ja Andrus Kivirähk, kes omavahelises dialoogis püüavad naljal kui nähtusel sabast kinni saada. Laadakülaliste tuju hoiab heaperemehelikult ülal hr Vilde isiklikult ning lõuameeste naljahambaid aitab teritada pilke- ja naljaajakiri Pilkaja. Laada ajal on muuseumis võimalik vaadata Tartu Linnamuuseumi näitust O. Lutsu „Kevade“ 100. Oma programmi ja raamatuletiga on laadalisi rõõmustamas veel Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ning A. H. Tammsaare Muuseum.

    Laadale tulles tasub kindlasti lapsed kaasa võtta, sest neile jätkub tegevust küllaga. Vilde muuseumi verandal seab end harjumuspäraselt sisse Laste Lugemispesa, kus koos Tallinna Keskraamatukogu töötajatega saab muuhulgas meisterdada sokiloomi, mängida lõbusaid sõna- ja keelemänge ning vaadata ülilühinäidendeid. Lasteajakiri Täheke kutsub lapsi võistlema eesti naljakirjanike portreede joonistamises. Nagu eelmiselgi aastal on ka seekord kohal laste suur lemmik Jänku-Juss.

    Naer on terviseks ja et lugemishuviliste füüsis päriselt ära ei känguks, on laadal võimalus sõna otseses mõttes nalja visata. Nagu ühel korralikul laadal ikka, saab kätt proovida loteriil-allegriil. Kehakinnitust pakub õdus õuekohvik ning laadamelust on haaratud ka Kadrioru Seltsimaja.

    Laadapäeval toimub Linda Vildele pühendatud raamatu „Looriga ja loorita“ esitlus, mis kirjeldab pruudiloori kandmistavasid Eestis.

    Muuseumisse sissepääs sel päeval TASUTA.

    LAADA KAVA:

    11-17 Uue ja kasutatud raamatu müük

    11-17 Eesti kirjanduse kirbuturg

    11-17 Lugemisveranda lastele

    12. 00 Ilmar Trull loeb lastele oma naljaluulet (toimub muuseumi ruumides)

    14.00 “Kui Juur kohtub Kivirähki“ Kahe naljamehe vastastikune intervjuu nalja tegemisest, nalja teema juurde jõudmisest jms.

    Naljateema taustaks veel:

    Eesti naljakirjanduse teema avas Vilde muuseum juba kevadel näitusega Kastellaanimaja Galeriis: „Vildest naljaga pooleks. Eesti naljakirjandus Vildest Kivirähkini“. Näituste ja laadateemade kaudu püüab muuseum tõmmata tähelepanu klassiku loomingu tahkudele ja eesti kirjanduse teemadele laiemalt, mis kirjandusteadlaste tähelepanu orbiidist mõnevõrra on kõrvale jäänud. Vilde huumoriloomingu paremikku kuuluvad kahtlemata “Pisuhänd”, “Suguvend Johannes”, “Tokerjad” ja “Vigased pruudid”, ent tema sulest on ilmunud kümneid ja kümneid väiksemaid naljapalasid ning üle 1000 satiiri.

  • Eesti popmuusika paremad päevad vol. 3

    J?n Rooste

    Põhjamaade Hirm. Maailma südame põhjast viimase piirini, esimese tähe, viimase riimini. Mina. 2006.

     

    Kurjam. Väärastuda oht. 2006.

     

    Mõnusalt eklektiline pole mitte ainult Tommyboy muusika, vaid ka plaadiümbris.

    Eesti melodeklamatsiooni-artistid on tähelepanuväärse esteetilise laenguga albumeid viimaseil aastail andnud sageli. Ning laine ei näi raugevat, viimaste kuude sisse jääb mitu olulist üllitist, mis popmuusikatandril veel mõne aasta eest olnuks täiesti revolutsioonilised ja uskumatud, praegu aga on tegu lihtsalt väga tugevate plaatidega; mitte õite puhkemise aja, vaid suure ja mühava õitsenguga.

    Teise oma plaadi on kuulajatele lähetanud Tommyboy, kellele näib praegu kuuluvat esiräppari troon – ta on kõige teravam ütleja, hea riimileidja ja samas ka just parajal määral poeetiline. Tekstide laadi võib ta puhul sageli nimetada osalusvaatluseks elus: Tommyboy räägib iseendast ja oma kirjutamisest. Või siis näiteks deskriptiivne tekst ühest põlvkonnast (või vähemasti omaette subkultuurist) – “Kaubanduskeskuse lapsed” (koos Reketiga). See osalusvaatlus, mina-rolli väärtustamine, ise omaenda kirjeldatavas maailmas osalemine on parim, mis uuel põlvkonnal välja on käia. Tõtt-öelda sai vahepeal liiga palju neid (ka protesti) tekste, kus maailmale anti hambasse kui millelegi väljaspool seisvale. Kes tuleks selle peale, et võimalikult jumalalt küsida: “Kas talle meeldib mu muusika ja see mis eesti räpis toimub?” Seejuures on Tommyboy oma jumalaarutlustes pigem agnostiline kui võitlevalt ateistlik. Võitlus toimub pigem konventsioonide, institutsionaliseeritud lolluse, resignatsiooni, tühikargamisühiskonna ja minnalaskmise vastu. Muusikaliselt on plaat mõnusasti liikuv ja eklektiline, nagu me parimas hip hop’is viimasel ajal tavaks, aga leiab mõned erilised pärlid nagu Belkaga kahasse tehtud “Papa anna andeks”, mis on sedavõrd intiim ja bluus, et midagi nii ilmselget ja lihtsat ja võluvat, samas nukkerkoomilistki pole tükk aega tehtud – ei teksti ega muusika osas. Või siis “Kõik armastavad dzjäzzi” – imeilus sving-räpplugu. “Suur pilt” on vist eesti räpi täiskasvanuim ja sisukaim album tänini. Parim poees ja albumi filosoofilist rada põhjendav lugu aga on lõpetav “Suur pilt” – see seletab ka pisut siin kasutatud (osalus)vaatlustaktikat.

     

     

    Põhjamaade Hirmu debüüt annab lootust seniste tegijate kõrvale tõusvate kõvade noorte tüüpide olemasolust. Hirmu kasuks räägib ta kummaline hääl – kui seda peaks kirjeldama, siis äkki kuidagi nii, nagu oleks su naabripoiss äkki räppima hakanud. Tema tekstide tase (sest mida sa räpid, kui kirjutada ei oska) on ka järjest tugevamaks läinud. Hirm on rohkem kosmiliste-metafüüsiliste mõõtmetega looveeretaja. Juba esimestes palades “Maailma süda” ja “Juggernaut” liigub ta hämaratel radadel. Korduvad kujundid mitmes loos on tsirkus ja süsteem – nüristava palaganiühiskonna sümbolitena, mis sunnivad sind endast ja oma olekust loobuma. “Hip hop on hinge, mitte riide kultuur!” räpib Põhjamaade Hirm. “1 pilet kohustuslikku elu tsirkusesse, palun”, aga lõpetab hirmuäratava kordamisega: “Lasteaed – 1 pilet palun / kool – 1 pilet palun / ülikool – 1 pilet palun / töö – 1 pilet palun / kirik – 1 pilet palun / vanadekodu – 1 pilet palun / matused – 1 pilet palun.”

    Kordamise ja selle korduse varieerimise kui tehnilise nipi intensiivsus on räpi üks olulisemaid elemente, näiteks ohtlikult ja masendavalt kõlavas loos “Keegi on keegi”, mis jätab üsna väljapääsmatu tunde. Mõnes loos muutub Hirmu läbiv kriitilisus ja rünnak veidi painavaks, aga see paine tundub õnneks enamasti olevat eesmärgipärane ja sõnumlik. “Iga emakeppija saab pideme,” kõlab nagu miski Kurjami getopungipala, süsteemi-kujundit arendab hullunud liinibussijuhist kõnelev, mustmürgine “Bussijuht”. Rünnak eesti muusikatööstuse vastu on räpp-plaadil muidugi oodatav: Hirmul siis vihane, energiaga antud “Katk 3”, mis räägib tast endast me ajas ja ruumis. Silmapaistev liin on veel ökokriitika, näiteks neljas järjestikuses loos: “2-jalgne parasiit”, “Urbanisatsioon (kolige linna)”, “Oda, vibu, kirves”, “Mikser, röster, pesumasin”. Plaadi kummastavamad palad on vast Tommyboy räpitud räpi metafüüsilise olemuse hümn “Templi elemendid” ning lõpetav “Viimane karjamaa” – maagilise tundega lugu, kõige poeetilisem tekst siin, maailmalõpupaiga kirjeldus, animistlik, (pigem hiielähteline kui kristlik).

     

     

    Last but not least: tõeline getopunk, räpi ja pungi mischung – Kurjami ja laulja-poeet Siguse “Väärastuda oht” on Tallinna getoliste (aguliliste) sõnumitega retsitatiivpunk, mille sisuks grotesksed pildid argimaailmast – see on võrreldes Tommyboyga just irooniline kõrvaltvaatajapilk, mitte sedavõrd siiras sees- ja kohalviibimine, millega Tommyboy köidab. 12 lugu ning vaevalt 20 minutit muusikat! Siin on hoogsad “Rulapioneer” ning hevimehevaenulik rajurocklugu “Gunnar Graps elas meie tänavas”; ilus laul “Fidel Castro”, mille alguses arvasin räägitavat Arnold Rüütlist: “Teised vanad kommarid on ammu juba hauas / tema oma maad valitseb veel kaua…” Kaubakeskuste põlvkonna pihta on suunatud irooniast pakatav “Raske lapsepõlv”: “Kui ma olin väike, siis polnud Internetti / kusagilt ei saanud osta ecstacy-tabletti / ja ei olnud MTVd, ei olnud Eminemi / entel-tentel kummitab mul kõrvus tänaseni // Mul oli väga raske lapsepõlv / raske lapsepõlv.” Kurjam on säilitanud selle humoorika ja ühtlasi eneseiroonilise pilgu, mis eesti pungi parematele päevadele iseloomulik oli), nad maalivad stereotüüpsete (peaaegu et arhetüüpsete) uue Eesti muinasjutuolendite elupilte: “Gängsta gängsta”, “Joodikud on andekad”… Suurepärane friik-punk-plaat, mida kuulu järgi pressiti vaid sada eksemplari.

    On selge, et Kurjam ei kuulu mu tänase räpi päälainesse, aga iseenesest oleks hea, kui siin tekiks mingi ühine ala, mõni projekt või kontserdisari, sest räpimehed on oma paljude koostööprojektidega näidanud, et nad suudavad asju vaadata “suures pildis”.

     

  • Ka Venemaa unistab Euroopast

    Ülo Mattheus

    Veel enne referendumeid Prantsusmaal ja Hollandis sattusin lugema Sergei Karaganovi töögrupi raportit pealkirjaga ?Venemaa ja Euroopa liidu suhted: praegune situatsioon ja perspektiivid?. Tegemist on kokkuvõttega selle aasta jaanuaris toimunud pikematest mõttetalgutest, kus osalesid Euroopa asjatundjad Vene presidendi administratsioonist, Venemaa ministeeriumidest, uurimisinstituutidest ja muudest organisatsioonidest. Koos oli 23 mõtlevat pead, kelle nimed võib leida Internetist käesoleva uuringu juurest aadressil http://svop.ru/upload/images/report2.pdf.

     

    Euroopa ühisturg versus kvaasiföderalism

     

    Enamik oli seisukohal, et Vene huvidele vastab ELi areng heterogeense ?ühisturg pluss? tüüpi lõdvalt seotud liidu, mitte kvaasiföderatiivse liitriigi suunas. Uurimusele lisatud definitsiooni kohaselt mõistetakse ?ühisturg plussi? all arengumudelit, mille kohaselt toimub integratsioon eelkõige majandus- ja sotsiaalsfääris. Teisisõnu tähendaks see, et EL naaseb Maastrichti-eelse ühisturu mudeli juurde, säilitades seejuures ühisvaluuta ja mõned muud ühiselemendid.

    Et asjad nii kulgevad, seda uskus siiski vaid ajurünnakul osalenute vähemik. Enamik oli veendunud, et kasvuraskustele vaatamata jääb valdavaks suundumus ELi tsentraliseerimise ja terviklikkuse tugevdamise poole, mis eelneva loogika kohaselt vähendab Venemaa võimalusi liiduga ühinemiseks.

    Siiski olevat (vastupidiselt üldlevinud seisukohale) enneaegne  kuulutada Venemaa Euroopa jaoks kadunukeseks. Venemaal lihtsalt puudub praegu selge Euroopa Liidu suunaline tegevusprogramm. ?Praegusel ajal on ainsaks [Vene] rahvusliku Euroopa-suunalise poliitika selgelt formuleeritud teesiks kinnitus, et Venemaa ei pürgi Euroopa Liidu liikmeks. Kuid vaevalt et seda saaks võtta adekvaatse tegevusprogrammi ja strateegilise päevakorrana,? seisab raportis.

    Venemaal polevat mingeid ületamatuid takistusi ELiga ühinemiseks. Nõtke randmeliigutusega lükkavad eksperdid teelt väited, nagu välistaks liitumise Venemaa eriline mentaalsus, tema tohutud geograafilised mõõtmed või majanduslik mahajäämus.  See kõik vastavat tõele, kuid seda ei maksvat absolutiseerida. Nii olevat mitme ELiga juba ühinenud või peatselt ühineva riigi majandusnäitajad Venemaa omadest palju kehvemad. Ja mis Venemaa erilisest mentaalsusest saab kõnelda, kui  ELi liikmeks pürgib ka Türgi? Mis aga puutub Venemaa tohututesse mõõtmetesse, siis need ei mängivat infoajastul kuigi suurt rolli.

    Siiski mööndakse, et väga palju sõltub sellest, kas EL areneb  kvaasiföderaalsuse või ?ühisturg plussi? suunas  ja kas Venemaa liigub stagneeruva ja üha nõrgeneva der?aava poole või saab sellest dünaamiline demokraatia suunas edenev riik.

    Euroopa Liidu poole tõukavat Venemaad mitte niivõrd majanduslikud sidemed, kuivõrd geopoliitiline ja kultuuriline reaalsus. Eksperdid on veendunud, et  Venemaal on raske üksi ellu jääda ja seista vastu ümbritsevate riikide survele: ühelt poolt suureneb ebastabiilsus Kesk-Aasias, samas polevat mitmel  põhjusel võimalik tihe liit Hiinaga. 

    Samuti leidis osa eksperte,  et kuna Venemaa roll globaalse jõukeskusena on vältimatult vähenemas, oleks mõistlik loobuda pretensioonikast iseseisva jõu rollist ja ühineda ELiga. Venemaa taandarengu põhjusena tõid nad esile demograafilise kriisi ja kasvava mahajäämuse teaduse ja tehnika arengus.

    Raporti n-ö ridade vahelt aimub, et Venemaad kisub ELi poole ka asjaolu, et sinna on läinud või minemas kogu endine ?sotsialismilaager?. Ennekõike tähendab see turgude ja mõjusfääride kaotust, kuid ilmselt loob ka sügavalt nostalgilise fooni.

    ?Sotsialismilaagri? roll

    Venemaa võimaluste kasuks kõnelevat ka asjaolu, et ELi tulevik on prognoosimatu. Ilmtingimata tulevat  arvestada tõsiasja, et EL  aastal 2015 või 2030 erineb paljuski ? kui mitte põhimõtteliselt ? praegusest ühendusest. Nende muutuste üheks põhjuseks olevat  ELi edasine laienemine postsovetlikule alale, mida olevat võimatu peatada ja mida tulevat võtta kui objektiivset reaalsust. Tõenäoselt ühinevat ELiga  tulevikus ka Valgevene. Vene eksperdid on veendunud, et tuleb aeg, kui tsivilisatsiooni ning poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike huvide murdejoon kulgeb mööda Venemaa lääneoblastite piire. Ja ennekõike tuleks Venemaal ekspertide arvates orienteeruda just sellele tuleviku-Euroopale.

    Venemaa tänane suhtumine endisesse  ?sotsialismilaagrisse? on vastuoluline. Vene eksperdid tõdevad, et enamik sellest ?laagrist? on võtnud Venemaa suhtes jäiga hoiaku ja püüab blokeerida  Venemaad toetavaid initsiatiive, mida ilmutavad Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia. Üha enam kinnistuvat ka nende roll Euroopa Liidu  SRÜ-suunalise poliitika kujundajana.

    Teiselt poolt andvat majanduslikud ja puhtinimlikud sidemed endise ?sotsialismilaagriga? lisavõimalusi suhete arendamiseks Euroopa Liiduga. Kuna ELi uued liikmed tunnevad seoses selle organisatsiooni tsentraliseerimispüüdlustega teatud ebamugavust, annab see ekspertide hinnangul Venemaale võimaluse manööverdamiseks.

     

    Tänased suhted

     

    Venemaa praegused suhted ELiga asuvat määratlematuse staadiumis. Peamiseks probleemiks olevat mõlema poole suutmatus formuleerida kahepoolsete suhete strateegilisi eesmärke, määratleda ühisväärtusi ja -huve ning kahepoolse koostöö sisu.

    Eksperdid on siiski veendunud, et Venemaa ja ELi suhted pole otseselt vaenulikud, kuigi ka mitte väga rõõmustavad. Viimase pooleteist-kahe aasta jooksul on nii ELis kui Venemaal tugevnenud  pettumustunne või koguni ärritus. Tippkohtumiste ja seal vastu võetud dokumentide arv aina väheneb.

    Erilist edu polevat toonud ka president Vladimir Putini otsesuhted ELi juhtivate riikide liidritega. Putini tegevuse ebaefektiivsuse taga näevad eksperdid ?väikeste riikide? nagu Austria ja Taani,  aga samuti  uute liitujate kriitilist suhtumist Venemaasse.

    Muu hulgas tunnetab Venemaa valusalt, et tema majandushuvid pole Brüsselis kaitstud ja puuduvad mehhanismid nende tagamiseks. Vene äritegelastele on see juba toonud väidetavalt suuri kahjusid ja väljatõrjumise Euroopa turgudelt.

    Eriti kehvaks hindavad eksperdid Venemaa administratiivset suutlikkust, leides, et tihedamateks suheteks ELiga pole Venemaa hetkel lihtsalt võimeline. Ametnikke, kes teavad, kuidas ELis asjad käivad, olevat kogu Vene riigistruktuuris vaid käputäis, mistõttu Euroopa Komisjon dikteerib Venemaale oma tingimusi.

    Samas  ei pea eksperdid võimalikuks, et Venemaa integreeruks Euroopa õigussüsteemiga. Venemaa pidavat WTOga ühinemise kaudu adapteeruma rahvusvahelise, aga  mitte Euroopa seadusandlusega. WTO tingimusi täites võib Venemaa alles kunagi hiljem ja palju kõrgemal integratsiooniastmel ELile uuesti läheneda.

    Lähimas perspektiivis soovib Venemaa sõlmida ELiga uue partnerlus- ja koostööleppe, kuna vana ammendub 2007. aastal. Kehtiv leping olevat kehv, seda on täidetud vaid minimaalselt ja peale Venemaa ühinemist WTOga muutuvat see nagunii mõttetuks.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et ka Venemaa ekspertidel pole päris ühest seisukohta, missuguseks peaksid kujunema ELi  ja Venemaa suhted. Suhteliselt loogiline tundub Venemaa ja ELi suurem koostöö ja majanduslik integreerumine.

    Venemaa jaoks on EL eelkõige tooraine turg. Samuti soovib Venemaa muutuda Euroopa transiitteeks Kaug-Itta ja müüa Euroopale oma õhuruumi. Euroopa vaatab Venemaa poole ka kui potentsiaalsele turule. Euroopa huvides oleks, kui Venemaast saaks stabiilne ja usaldusväärne riik, kus oleks võimalik ilma suurte riskideta tegutseda ja euroopalikult asju ajada.

    Täna on see veel utoopia. Kui takistused selle utoopia teostamiseks ületatakse, siis kõik muu on juba tühiasi. Ka ELi ja Venemaa ühinemine. Aga küllap on
    maailm siis juba väga teistsugune, nagu märgivad ka Venemaa eksperdid.

     

     

  • Kinnitati Kreenholmi maa-ala detailplaneering

    Greta Kingola

    Narva Linnavolikogu kinnitas augustis arendaja OÜ Narva Gate algatatud  Kreenholmi maa-ala detailplaneeringu, mille järgi jagatakse olemasolevad kinnistud 70 uueks sotsiaalmaa, liiklusmaa, elamumaa, ärimaa ja veemaa sihtotstarbega krundiks.

    Detailplaneeringuga haaratud piirkonna visioon on kujundada sellest lähima 20 aasta jooksul üks Narva suurimaid keskusi, kuhu on koondatud eluhooned, eri meelelahutus- ja kultuuriasutused – kunstigalerii, kontserdi- ja konverentsikeskus, teaduspark, kaubandusettevõtted.

    Kreenholmi maa-alale on nähtud ette rajada neli 20-korruselist hoonet, millest kolm on eluhooned ning üks ärilise otstarbega. Teised uusehitised on ette nähtud maksimaalselt 5-korruselised. Detailplaneeringualale jäävad kultuurimälestised on ette nähtud säilitada, renoveerida ning võtta kasutusele vastavalt Muinsuskaitseameti seatud tingimustele.

    Hooned paigutatakse nii, et nad ei varjutaks olulisi vaateid piirkonnale. Alale jäävad ajaloolised hooned säilitatakse, renoveeritakse ning võetakse kasutusse vastavalt Muinsuskaitseameti poolt seatud tingimustele ning lähtudes kultuurimälestiste kaitsevööndist. Nõukogude ajal ehitatud ning tänaseks amortiseerunud hooned ja rajatised likvideeritakse ning nende asemele ehitatakse olevat ajaloolist ehitusjoont järgides uued hooned. Parkimine on lahendatud maapealsete ja -aluste parkimisplatside näol. Samuti on lahendatud heakorrastuse, haljastuse ja liiklusskeemi küsimused ning määratud tehnovõrkude asukohad. Planeeritava ala pindala on ca 30 ha. Detailplaneeringu tellija on OÜ Narva Gate, planeeringu koostaja on Sweco Projekt, projekti mahulise osa autor on Allianss Arhitektid.

    Jaanus Mikk, territooriumi arendaja OÜ Narva Gate tegevjuht: “Kaks aastat kestnud detailplaneeringu menetlemine on saanud Narva Volikogu positiivse otsuse ja üle 300 000 ruutmeetri pindasid ootab Narvas uusi, linna arengut kiirendavaid väljakutseid. Täna otsib Narva Gate partnereid, kellega ala arendama hakata. Selle tulemusena saab kogu piirkond uue hingamise. Selle projektiga rajame Narva endise kinnise manufaktuuri asemele uue linnaosa.

    Ülar Mark, Allianss Arhitektide  arhitekt, mahulise osa autor: “Oluline oli leida tasakaal vanade ja uute hoonete vahel. Elu toomiseks piirkonda on lisatud ajalooliselt tööstuslikule saarele täiendavalt elupinnad. Kreenholmi saare punastest tellistest tööstushoonete vahel asuvad korter- ja ridamajad on väärikas asukohas, vaatega Narva kosele ja veehoidlale ning paiknevad Euroopa Liidu idapiirist kohati 50 meetri kaugusel. Saare keskel asub ühiskondlik hoone, kuhu saab sisehoovi arvelt ehitada ka suure saal mitmetuhandele inimesele. Bürood ja ärihooned on ajaloolistes tehasehoonetes, mis oma lagede kõrguse ja suurte akendega loovad unikaalse ajaloolise keskkonna. Kaubanduspinnad jäävad sissesõidu tee äärde ja on kergesti ligipääsetavad Narva peamise liiklussoone Kreenholmi tänava lõpus. Mahukale programmile on parkimine sobitatud võimalikult ühtlaselt, et vältida liigseid parkimisväljakuid nii, et ajalooline keskkond domineeriks ja oleks ligipääsetav jalakäijatele. Allianss Arhitektid arhitektuuribüroole on projekt olnud erakordselt huvitav just oma ajaloolise pärandi ja asukoha tõttu. Loodame, et valminud planeering  aitab kaasa selle uinunud potentsiaali täitumisele väärika sisuga. “

    Einike Laidsaar, Sweco Projekti arhitekt ja detailplaneeringu projektijuht: „Töö oli aeganõudev ning keerukas, aga see-eest meie meeskonnale väga huvitav. Keeruliseks tegi selle töö planeeritava ala külgnemine piiritsooniga, samuti muinsuskaitse nõuete arvestamine. Üks meie eesmärke oli tagada piiri turvalisus linnakeskkonnas. Samuti pidasime silmas Narva jõe kanjonit kui maastikukaitseala, tuli kaitsta kanjonit ja joaastanguid. Tegu on Narva linna ühe olulisema kultuuriväärtusliku piirkonnaga. Detailplaneeringuga on määratud alale ehitusõigused ja piirangud, mis võimaldavad tulevikus planeeringu aluseks oleva hoonestuse mahulise visiooni realiseerumise.“

  • Eestis on pianiste

    Toomas Velmet

    eRAKOGU

     

    Kas need pianistid kõik just kodus on – see on hoopis üks teine jutt. “Akadeemilise kammermuusika” sarjas Kadrioru lossis esines neist üks, Kadri-Ann Sumera. Hästi huvitav noor inimene väga hea akadeemilise haridusega, mille rida järgmine: TMKK (Bürger, Sisa, Pakri), EMA diplom cum laude (professor Lassmann), Kölni Muusikakõrgkooli magistridiplom (professor Valdma). Aastatel 2000-2001 oli Kadri-Ann Sumera Deutsche Akademische Austauschdienst’i stipendiaat ja käesoleval aastal Eesti Interpreetide Liidu stipendiaat, seega noor interpreet, keda on märgatud varakult nii võõrsil kui kodus. Üsnagi mõistetavalt on K.-A. Sumera tegevuses märgatav huvi uudisloomingu vastu, mis väljendub koostöös mitmete noorte heliloojatega nagu näiteks Gilbert (Kanada), Demirel (Türgi), Ratniece (Läti) ja M.-M. Lill ning väljundi on ta leidnud Frankfurdi Ensemble Modern kaudu.

    Kontserdi kava oli põnev, sest kooslus kaks korda Beethoven, Grigorjeva ja Messiaen ei ole just liiga tavaline. Muide, tuleb lisada, et esimene tutvus noore kunstnikuga sai teoks juba enne kontserti ja seda kavalehe annotatsiooni kaudu. Pole üldse harilik nähtus, et muusikud tahavad, viitsivad ja oskavad sellist tööd teha, kuid K.-A. Sumera lühikesed, konkreetsed ja mõttetihedad kirjaread eeldavad autori informeeritust ja tunnistavad selgelt oskust sellega ümber käia. Kohe alguses väidab pianist, et nii erinevaid heliloojaid, nagu see kava sisaldab, ühendab tema jaoks “eriline ülemheliderikas kõla, õhku täitev heliruum”. Ma pole kindel, kas see väide on objektiivne tõde, kuid K.-A. Sumera tõestas, et temale on see kindlasti tõene.

    Kogu kava esitust toonis väga väärtuslikuks kultiveeritud kõla ja see pääses absoluutselt maksvusele nii Beethoveni F-duur “Variatsioonides” (1800) kui Sonaadis E-duur op. 109 (1820) ja veel Grigorjeva “Poly-phonie’s” (1998) ning Messiaeni kolmes pilgus 20st “Regards sur l’Enfant-Jésus”. Interpreedi kõlalise meisterlikkuse mitmekülgsuse realiseerimisele ei saanud takistuseks ka pianistidele väga raskelt taltsutatav lossisaali akustika ega Estonia kabinetklaveri objektiivselt piiratud võimalused – need olid probleemina lihtsalt elimineeritud.

    Veel tahan juhtida tähelepanu pianisti võimekusele kujundada väikevorme ning ühendada neid tervikuks. Pean variatsioonivormi interpreedile selles plaanis päris allumatuks ja olen kuulnud sageli hästi igavlevaid esitusi päris tippudeltki. Sumera kavas olnud Beethoveni plokk koosnes ca 75% variatsioonidest ja see oli nauditav igas aspektis. Galina Grigorjeva “Poly-phonie” ei märgi mitmehäälsust, vaid autori sõnade järgi paljukõlalisust ja Sumera leidis teosele tõese lahenduse, mis ei ole lihtne ülesanne, kuid mõjus hädavajaliku mõttesillana Beethovenist Messiaenini.

    Valik Messiaeni “20 pilgust Jeesuslapsele” oli “XIV Inglite pilk”, “XV Jeesuslapse suudlus” ning “XVI Prohvetite, karjuste ja tarkade pilk”. Juhin siin tähelepanu ka kava kui terviku kõlaliselt targale dramaturgiale ja läbivalt helgelt positiivsele suhtele esitatavaga. Igast heast kontserdist kristalliseerub mällu midagi erilist, mis kujundab interpreedist jääva mulje. Need võivad olla esituslikud killud, ehk isegi interpreedi välimuse detailid või mingi eriline suhe esitatava teosega. Lisan siin isikliku loetelu, milles täiesti võrdsena domineerivad Beethoveni “Variatsioonide” passaažtehnika täiesti eriline kõlaline voolavus, absoluutselt eriline suhe lisaks esitatud Lepo Sumera teosesse “Pala aastast 1981” ja üldse mitte teise plaanina üks kena, noor, tark ja särav daam – klaverikunstnikuna.

    Hoidkem siis Kadri-Ann Sumerat ikka fokuseeritult vaateväljas.

     

  • Kraabi ajalugu

    Mihkel Mutt

    Sääraseid sündmusi on ühinevas või ühineda tahtvas Euroopas kombeks läbi mängida kui pisut nostalgilisi Suure Ajaloo pidusid, nii nagu täiskasvanud mehed meenutavad  ühiselt oma nooruskemplemisi erinevate  kampade koosseisus, mis nüüd kangastuvad kui helged ja kuldsed.

    Ometi võtab omaaegsetel kaotajariikidel aega, et selliseks emotsiooniks valmis olla. Saksa Liitvabariigi kantsler osales Normandia dessandi pidustustel esimest korda alles eelmisel aastal.

    Portsmouthis osales aluseid  rohkem kui  kolmekümnest riigist, kaasa arvatud Trafalgari  kaotajate Hispaania ja Prantsusmaa  omad, viimaste seas Euroopa suurim lennukikandja Charles de Gaulle

    Mitmed  inglise ajaloolased  võrdlevadki  Trafalgarit  Blitziga Inglismaa kohal 1940. aasta sügisel. Mõlemal juhul katkestati mandrilt tõusnud diktaatori võiduseeria. Times?is ilmus nüüd kirjutis, milles öeldi, et  kui toona oleks  Nelsoni asemel olnud teine mees või inglased oleksid mingil muul põhjusel kaotanud, siis antaks seda lehte võib-olla välja prantsuse keeles.

     

    Kaks käepikendust

    Projekt ?Euroopa Liit? oli prantslaste väga nutikas käik vana vastane üle trumbata. Tükk aega töötas see hästi. ?Vana hea Inglismaa? oli  Teise maailmasõja järel  pidevas kriisis. Pompidou lubas küll  pärast  de Gaulle?i pandud vetot Inglismaal  klubis osaleda, aga andis mõista, et see on justkui külalisliikme staatus, mille omanik võib ja peab olema tänulik, aga mitte suundi määrama. Ja ega külaline kippunudki. Temal oli ju ?erisuhe? Ameerika Ühendriikidega. Väga kaudse paralleelina  võiks väita, et vastased ajasid  asju uuel tasemel, mitte mees-mehega, vaid kaude ? mõlemad liitude kaudu! Ühe käepikenduseks pidi olema USA, teisel Euroopa Liit. Mõlemate ambitsioonide täitumine  jäi aga poolele teele. Inglismaa oli pärast kolooniate käestlibisemist kavatsenud olla USA suhtes mentori rollis, nii  nagu antiikaja Ateena oli  Roomale. Aga see oli selgelt  soovunelm. Ameerika suhtumine Ühendkuningriiki on olnud nagu auväärse, ent vaesunud perekonna järeltulijasse. Tony Blair ei ole  suutnud Bushi mõjutada nii palju kui optimistid (siinkirjutaja incl) lootsid. Ja Euroopa Liit on prantslaste seisukohalt väljunud kontrolli alt,  nad ei suuda takistada ?ebainimlike? elementide sissetungi, millega kaasneb paratamatult nende endi  kui valgustatud keskuse mõningane tuhmumine.

    Seevastu Blair tahaks nagu saada Euroopa Liidu kroonprintsiks. Tulleski veel kord tagasi tema äsja välja pakutud  Euroopa majandus- ja sotsiaalmudeli  ?kolmanda tee? juurde, tuleb õigluse huvides märkida järgmist. Et Ühendkuningriigil läheb mandriga võrreldes hästi, võlgneb ta suures osas tänu Thatcheri erastamistele ja  teistele väga valusatele reformidele. Alles see lõi eeldused majanduse kosumiseks ja uueks tõusuks. Kui seda ?okiteraapiat, mille toonast mõju  ja vastukaja ühiskonnas  näiteks inglise haritlastega suhelnud mäletavad (Thatcheri pihta sülitati tuld ja tõrva), poleks olnud, vaevleks Inglismaa tõenäoliselt veel hullemates raskustes kui Saksa- või Prantsusmaa. Nähtavasti on veerandsada aastat paras aeg, et see hakkaks meelest minema.  Noored pole seda muidugi tunda saanudki. Vaikimisi tähendab Blairi pakutud ?kolmas tee?, et ka prantsuse ja saksa ühiskonnad peaksid vähemalt osaliselt samasugused ohvrid tooma, nagu toona saareriigi elanikud.  On aga enam kui kahtlane, kas  prantslased on selleks valmis.

    Inglaste ja prantslaste suhted on ambivalentsed nagu alati. Teisele (verbaalselt) ära susata püüavad mõlemad, ehkki viimasel ajal on prantslased aktiivsemad, vähemalt rahvusvahelisel areenil. Statistika ja arvamusuuringud kõnelevad aga järgmist. Inglastele meeldib elada Prantsusmaal, nad muretsevad sinna järjest rohkem kinnisvara.  See peaks rääkima sellest, et seal on mõnusam elada, elamise kultuur on kõrgem. Samas on inglased praegu oma riigi, ühiskonna ja tuleviku suhtes palju optimistlikumad kui prantslased. Viimaste hulgas on oma tuleviku suhtes  rohkesti ärevust ja kahtlusi. Keset seda kõrget elamise kultuuri.

     

    Viimane tilk karikasse

    Ja nagu pinget veel vähe oleks,  hääletavad  just  nende  ridade  kirjutamise ajal  Singapuris spordimaailma vägevad, kus toimuvad 2012. aasta mängud. Ja mitteametlikult on teada, et kõige tõenäolisemad kandidaadid on London ja Pariis. Poliitiline aspekt on niisugustel hääletamistel alati olemas, aga harva  nii markantselt kui praegu. Kahe linna rivaliteedi taga võtab vägisi kuju Chiraci ja Blairi vastasseis. (Nagu teada, on esimene  olnud Pariisi linnapea.) Ühe aktsiad tõusevad täna õhtuks kindlasti. Kellele Austerlitz, kellele Waterloo.

    5. VII

Sirp