Toeta
Otsi

Ilmar Laaban

  • Tõnis Vindi kunst

    T? Vint

    Enam kui kolmkümmend aastat olen kuulnud kunstisõpradelt provotseerivaid küsimusi, miks ma ei rahuldu ainult piltide loomisega, vaid raiskan oma energiat etnograafilise ja arheoloogilise materjali uurimisele, teen sadu muinasesemete, vaipade, vööde rekonstruktsioone. See tegevus on küllaltki töömahukas ning selle „raisatud” aja arvel võiksin luua kümneid uusi kunstitöid. Olen ka ise vahel sellele mõelnud ning parim vastus minu tegevusele on kirjanik Jorge Luis Borgese looming. Borges on aastaid olnud üheks mu lemmikautoriks ja nii nagu Borges otsib vastuseid maailmakõiksuse mõistmiseks eri ajastutel ja kultuurides kirja pandud tarkusest, nii otsin mina vastust eri ajastute visuaalsest pärandist: ornamentidest, geomeetrilistest skeemidest, isegi tavaliste tarbeesemete näiliselt formaalsetest kaunistustest.

    Tunnistan ausalt, et ma ei pea ennast arheoloogiks ega etnograafiks, tähtsust omavad hoopis esemetel leiduvad märgid ning nende paigutus eseme pinnal. Paljud põlvkonnad säilitasid nii oma tarkust ja seda juba kõige algelisematest kultuuriilmingutest peale. Ja ei maksa imestada, kui mõned ornamendi seaduspärad pakuvad tänapäeval huvi kvantfüüsika teoreetikutele ja universumi ülesehitust uurivatele astronoomidele. Mingid seaduspärad on üldisemad, kui me arvata võime.

    Uue maailmamõistmise algeid pakkus välja juba Niels Bohr, järgnesid holograafilise universumi pooldajad ja viimaseid toetavad kõige uuemad inimaju uuringud. Algosakeste sümmeetria seaduspärad on lausa võtmeküsimus, kuidas siiski kõik maailmaruumis alguse sai. Me näeme, kui kiirelt on viimastel aastatel vaheldunud arvamused, kas algtasandil eksisteerib sümmeetria või seda ei ole. Eksperimentide tulemused lükkavad pidevalt ümber mõlema koolkonna näiliselt kindlaid seisukohti.

    Pueblo indiaanlased ehitasid oma ringikujulistest linnadest välja ainult ühe poole. Ringi teine pool jäeti tühjaks: seal pidi eksisteerima inimesele nähtamatu teine reaalsus. Sellega sarnaseid kontseptsioone leidub piktide kividel, keldi kuldmüntidel ja Kaug-Ida tekstiilidel.

    Kõigile on tuntud Alice’i lugudest reaalsus teisel pool peeglit. Juba Napoleoni sõdade aegu joonistas saksa romantik Runge pildi, kus kaks last suhtlevad läbi valguse ketta. Ning iiri „Book of Kells’i” kõige tähtsamal illumineeritud lehel leiame punase ja valge kassi, neli valget hiirt ning keskmiste hiirte ninad puutuvad kokku läbi valguse ketta.

    Borgese „Igaviku ajalugu”, „Tsüklite doktriin” ja „Ringlev aeg” valmisid aastal 1936, „Uus aja kummutamine” aastal 1952. Viimases Borges ei pääse mööda ühe kõige tähtsama Tao filosoofi Zhuangzi unenäost, kus filosoof näeb end unes liblikana. Järgnev mõttearendus mainib ruutjuurt arvust -1. See on aga probleem, mida aastal 1977 tutvustasid laiemale üldsusele füüsikud, kes nägid võimalust ületada valguse kiiruse poolt meie teadvuses tekitatud kunstlikku barjääri. Kolmemõõtmelisele ruumile neljandaks mõõtmeks sobitatud aeg on fiktsioon, või õigemini võimalus, mis kehtib vaid teatava piirini. Visuaalsed kujundid on aga võimelised läbima valguse kiiruse loodud piiri, sest nende puhul kaotab lineaarne aeg oma mõtte.

    Ei ole vajadust laskuda liialt müstifikatsioonidesse. Viimastel aastatel näivad teaduse uued avastused muutvat põhjalikult meie senist ettekujutust reaalsusest ja maailmakõiksusest. Kõik ei ole sugugi nii lõplik nagu näib, ja, kasutades Plutarchose sõnu: „Eilne inimene on surnud tänases inimeses, tänane sureb homses.”

    Oma näitusel esitan ka digitaalse video, kus staatiline konstruktsioon on viidud dünaamilisse seisundisse. Staatilise seisundi viimine dünaamiliseks protsessiks oli futuristide suureks unistuseks – nad jumaldasid Henri Bergsoni mõtteid. Mondrian ei oleks suutnud isegi ette kujutada, et tema piltidest saab tuhandeid dünaamilisi arendusi. Tänapäeva tehnika on aga selle teinud võimalikuks. Ning Henri Bergson saaks kirjutada juba uue filosoofilise teose, mis erineks kirjutatust tunduvalt.

     

     

  • Vahva kaklus Mäo ristil

    Kaarel Tarand

    Aga isegi kui riigivõim selle mure ära lahendab, jääb valitsus ikkagi piinlema keerulise probleemi kätte. Esmakordselt maailma ajaloos nõutakse Eesti valitsuselt selget vastust küsimusele: “Kumb on parem, kas Tallinn või Tartu?” Vähem kui aasta enne valimisi ei tahaks ju kumbagi pidi otsustada, aga edasi lükata seda asja ei saa, sest Brüsseli käsk on valitsusest kangem.

    Laiem üldsus tunneb probleemi 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna valimisena. Neid linnu on Euroopas nimetatud juba 1985. aastast saadik, tõsi, selle aja jooksul on protseduure mitu korda muudetud. Praeguse süsteemi järgi saab kultuuripealinnaks igal aastal kaks linna, kusjuures riigid on juba kokku lepitud. 2011. aastal on Eesti ja Soome kord. Lõplikult kinnitatakse kaks õnnelikku Euroopa organites, aga oma kandidaadi(d) peab iga riik ise välja selgitama.

    Formaalselt on Eesti kultuuripealinnaks saamise võistluses kõik korras. Sügiseses esimeses voorus langesid Pärnu ja Rakvere konkurentsist välja ning 15. märtsiks peavad Tallinn ja Tartu uue taotluse esitama. Mõlemad seda kindlasti teevad. Ja hästi teevad. See asjaolu teeb aga otsustamise veel keerulisemaks.

    Valitsus võiks seisukohavõtust üldse hoiduda, sest Brüsseli reeglid lubavad esitada ka kaks kandidaati. Aga see jätaks valitsusest teovõimetu mulje. Teisalt, mõlemat linna juhtivad erakonnad on ka valitsuskoalitsioonis. Tallinnas kehtib Keskerakonna ainuvõim, Tartus aga istuvad Laine Jänese linnavalitsuses kõik kolm Toompea koalitsioonipartnerit. Tartu peale kokku leppida oleks lihtsam ja igal juhul läheb tiitel omadele. On arusaadav, et ka peaminister Ansipit kisub Tartu poole. Aga Tartu nimetamisel oleks tegu tüüpilise “poliitilise otsusega”, mis ei võtaks arvesse fakte (inimeste, raha ja hoonete hulk, programm jne).

    Pealegi, niikuinii valitseb nii ametnike kui ka mõlema linna programmi koostamisel nõu ja jõuga abiks olnud loomeinimeste hulgas tugev eelarvamus, et kogu vaimutöö võib tühja minna just sellesama poliitilise otsustamise tõttu. Antud juhul on kaubeldavaks lehmaks tiitel ja suhteliselt väike hulk Brüsseli raha (kultuuripealinnade eelarves on ELi toetusraha katnud 20 aasta jooksul keskmiselt 1,53% kõigist avaliku sektori kuludest. Seega, kui kultuuripealinna programm läheks linnale ja riigile kokku maksma miljard krooni, sisaldaks see ELi toetust ainult 15 miljonit krooni. See ongi põhiline, millest tuleb endale aru anda: erinevalt maateede või puhastusseadmete ehitusest peab ka vaesem maa või linn oma kultuuriprogrammiga ise hakkama saama. Ja saab see, kellel on lisaks vaimule inimesi ja raha. Kui tahes kena ja armas linnake Tartu ka ei oleks, Tallinnaga võrreldavat raha tal pole. Pealegi võiks Tartu ju endale tõe tundidel aru anda, et Tartu linna peab niikuinii kogu Eesti üleval. Jah, saades midagi vastu, näiteks tarkust ja tervist. Tartu ja Lõuna-Eesti suurim eelarve on Tartu ülikoolil ja kliinikumil, mõlemal enam-vähem sama suur kui linnal endal. Eelarve järgi on Tartus kolm iseseisvat linna, kusjuures viimase ülesandeks on toetada lihtsamaid teenuseid pakkudes peentööga ametis ülikooli ja kliinikumi.

    Teine fakt, mida ei tasuks otsustamisel silmist lasta, on see, et terve Eesti annab rahvastiku poolest välja Pariisi või Londoni linnaosa mõõdu. Euroopa kultuuripealinnade idee järgi peaks tiitlist kasu saama kogu riik ja rahvus. Küsimus on tähelepanus ja kontaktide arvus. Mida suuremalt teed, seda rohkem tähelepanu: Rahvastiku poolest suudab Tallinn neli korda suuremalt ja raha poolest kaheksa korda suuremalt.

    Õigupoolest on tegu lihtsa küsimusega, just sellisega, mille saaks veel nüüdki rahvahääletusele panna. Kas või sama lihtsal tasemel nagu eurolaulu valiti. Kui see ei peaks sobima, siis jääb üle anda asi loomeinimeste omavaheliseks otsustamiseks. Et kultuuripealinn sisaldab ka sporti, siis miks ei võiks poolel teel Tallinna ja Tartu vahel rahvuslikel spordialadel mõõtu võtta? Kerekamad kunstnikud maadleksid, kiduram rahvas tõmbaks köit ja linnajuhid teeksid naisekandmist. Oleks ilus, sportlik ja kultuurne ning ühtlasi pääseks valitsus suurest kimbatusest.

     

  • Maalinäitus Raplas

    Riin Pallon

    Alates 8. novembrist on Rapla maavalitsuse fuajees asuval näitusepinnal võimalik vaadata Riin Palloni ja Kairi Orgusaare maalidest näitust, millel nimeks „Avastatud allikad“. Näitus koosneb maalidest, mis sel suvel olid eksponeeritud Soomes kahes näitusepaigas ning uutest teostest, mis varasematele lisaks uusi toone lisavad. Mõlema kunstnikud leiavad, et koos näitust tehes, võimenduvad nende lõuendile maalitud ideed ning moodustavad energilise, kuid seejuures tasakaalustatud ansambli.

    Soomes olnud näituste pealkirjadeks olid  „Vaikuse herbaariumid“ ja „Aja langemine“. Nüüdne näitus „Avastatud allikad“ jätkab sama teemat, seda pisut laiendades. Oma töödes on kunstnikud mänginud mõttega, et ka ajal on oma ürgallikas. Samuti hetked, mis maalidele on talletatud võivad olla lihtsalt jäljed ning nende allikas asub kuskil sügavamal või kaugemal.

    Palloni maalidel tähele pannes aja voolamisi, saab jõuda jälile seda ümbritsevale tähendustemerele. Algselt on aeg voolama hakates värske ja kirgas, kõik algused on erksad. Seisma jäädes aeg kolletub, kogub endasse ebaolulist taaka ja pruunistub lõpuks. Uutel maalidel, mille pealkirjaks on „Mäed ja mered“ vahelduvad lained mägede siluettidega, mattudes kord udusse ning siis jälle kirkamates toonides pilku püüdes.

    Orgusaare maalidel on teemaks inimese individuaalsus ja selle muutumine erinevates suhtekooslustes. Isiksused on justkui värvitoonid, mis suhetes üksteisega muutuvad. Mõnes suhtes lõõvad värvid särama, teises tuhmuvad halliks,  mõned värvid konkureerivad, mõned tekitavad  harmoonia või disharmoonia.  Mõnikord juhtub, et aja jooksul värvid sulanduvad teineteisesse.

    Näituse avamine toimub teisipäeval 13. novembril kell 17.00.

    Vaadata on võimalik kuni 7. detsembrini tööpäevadel 8.00-17.00.

    Olete oodatud!

    Näitust toeatab Rapla vald. Tänud ka Rapla maavalitsusele meeldiva koostöö eest.

  • Klaas on kaasaegne ja vastupidav materjal

     

    Suvel esines klaasikunstnik Meeli Kõiva järjekordselt Tamperes maailma esinduslikemal klaasifoorumil “Glass Performance Days”. Ettekandes tutvustas kunstnik oma viimaseid uudse tehnoloogiaga valmistatud objekte: Brüsselisse Euroopa parlamendi peahoonesse tehtud 15meetrist klaasvalgusskulptuuri “Reactive River” ja maailmas hästi tuntud klaasifirmale Glaston valmivat klaasvalgusskulptuuri. Ettekanne valmis koostöös tunnustatud Soome klaasiinseneri Aulis Bertiniga. Konverentsil oli ligi 900 osalejat, neist 200 ettekannetega. Seal oli arhitekte, insenere, disainereid, suurte klaasifirmade esindajaid, klaasikunstnikke. Meeli Kõiva ongi viimased kümme aastat tegutsenud peamiselt väljaspool Eestit, tema huviorbiidis on uudsed tehnikad, laseri, kiudoptika jms sidumine klaasi, valguse, videoga jne.

     

    Kui mõelda Eestis klaasikunsti peale, siis tulevad silme ette suhteliselt väikesed kas puhtalt tarbe- või ka dekoratiivsed vormid. See, mida teie teinud olete, ei kuulu küll kuidagi tavapärase klaasikunsti alla. Kuidas te seda ise nimetate?

    Viimased kümme aastat on olnud kompaktne näituste, konverentside, aga ka installatsioonide kogum. Suurte objektidega on ikka nii, et ideest teostuseni võib minna väga kaua aega. Innovatiivne lähenemine klaasile, millega tegin algust juba kunstiakadeemia diplomitööga, kui katsetasin klaasi laseritega, on saanud positiivse vastukaja ja ka reaalse huvi osaliseks nii Euroopas kui Ameerikas. Küsimus ei olegi niivõrd mastaabis, kuivõrd innovaatilises lähenemises klaasile. Kuigi olen teinud ka monumentaalvitraaži, on minu kirg olnud ikka uudsete tehnoloogiate arendamine ja kokkuviimine arhitektuuriga.

    Tundub, et Eestis ei ole sotsiaalse tellimuse realiseerumise aeg veel kätte jõudnud. Meie hariduslik baas on ju väga hea. Olen pidanud mitmeid loenguid Euroopa ja Ameerika ülikoolides ja mul on olnud võimalus võrrelda meie ja teiste  haridust. Kunstiakadeemia klaasiosakond on valmistanud ette laiapõhjalise haridusega kunstnikke: antakse maalimis-, joonistamis-, modelleerimisoskused, need on kõik aineprogrammis. Kunstiakadeemias õpetati meile ka klaasi ja arhitektuuri ühendamist, mis on mitmel pool Euroopas leidnud kaasaegsetes tehnoloogiates edasiarendamist.

     

    Eesti vitraažki on jäänud suhteliselt traditsiooniliseks. Klaasis ei osata ega vist tahetagi näha avaliku ruumi suurvormideks, monumentideks sobivat materjali. Ikka on tunne, et klaas läheb kohe katki ning kivi või pronks sobivad avalikku ruumi paremini.

    Klaas on äärmiselt tugev materjal. Nii Ameerikas kui ka Euroopas on kasutusel arhitektuurse klaasikunsti mõiste. Viimased kümme aastat olengi keskendunud sellele, ka teoreetilisel tasandil, kuidas klaasi, klaasarhitektuuri ilmestada mitmesuguse tehnoloogia abil ja materjalides loodud objektidega, mis harmoneeruksid selle hoonega või siis, vastupidi, intrigeeriksid vaatajat. Kõige suuremat pinget on mulle pakkunud süntees: objektide, klaaspindade, valguse, heli, videopildi ühendamine. Mind on ikka huvitanud metamorfoos, ei millestki millegi tekkimine. Kui külastaja siseneb sellisesse ruumi, satub ta täiesti teistsugusesse atmosfääri, häälestub nii öelda klaasilainele.

     

    Eks Eestiski on peetud mitmesuguseid innovaatilisi konverentse ja neil huvitavaid ideid välja pakutud, kuid sinnapaika on kõik nagu jäänudki.

    On siiski üks positiivne näide: Lemoni kaubamaja kiudoptilised valgusskulptuurid. Äripäevas ilmus artikkel, et head ideed hääbuvad rahapuuduse tõttu. Selle peale võttis Arco Vara minuga ühendust: nad rahastasid Lemoni kavandi tegemist, kuid siis omanike ring muutus ja  sinna see kõik jäigi. Arco Vara inimesed said inspiratsiooni minu Helsingi Foorumi kaubanduskeskusele projekteeritud klaasvalgusskulptuurist. Ka Foorum on siiani ootelehel. See kasvas välja minu koostööst Ekku Peltomäkiga, ühe tunnustatuma soome valguskunstnikuga.  Soomes suhtutakse äärmiselt soojalt uutesse ideedesse ning seetõttu arendab iga uus projekt tegijat ka siis, kui pole veel lõplikult teostunud. Ekku Peltomäkiga on meil praegu kavandamisel Lohja kaevandusmuuseumi lateraalkiudoptika tehnikas valgusskulptuuride näituseprojekt. Mu otsingud ongi liikunud selles suunas, kuidas muuta ruumi sürrealistlikumaks, transparentsemaks ja samas arvestada konkreetset kohta. Lohja puhul on tegemist rustikaalse keskkonnaga.

    Ka Ühispanga 30meetrine klaasskulptuur jäi teostamata. Mul oli hea koostöö arhitekt Raivo Puusepa ja sisearhitekt Erik Ollega. Minu idee oli luua kogu hoonet läbiv klaasskulptuur. Tollal toetas seda ka panga juhtkond: nad rahastasid mu kaheaastast eeltööd, kuid kui maketid olid valmis ja pidime lepingu alla kirjutama, siis ostis Rootsi omanik Ühispanga ära ning taas ei jätkunud kunsti jaoks raha…

    Eesti potentsiaalsed tellijad ei ole nii konservatiivsed, et ei taha millestki uuenduslikust kuulda, kuid massiteadvus on jäänud kuhugi pidama. Kui võime rääkida tiigrihüppest IT-valdkonnas, siis arhitektuurse kunsti  puhul pole sellest küll jälgegi. Kui olen vestelnud arhitektide või kinnisvaraarendajatega, siis kas on liiga vara või on juba liiga hilja, et planeerida sellesse hoonesse midagi spetsiaalset. Ja tuuaksegi sinna juba valmis maalid ja skulptuurid.

     

    Kahjuks valitseb praegu, ajal, mil ühe protsendi seadus on väljatöötamisel, sest see oli ju koalitsioonilepingus sees, ikkagi arusaam, et kunst, mida ühe protsendi ulatuses kogu hoone maksumusest rahastatakse, on juba valmisteos. Ei peeta silmas seda, et kunstiteos valmib algusest peale kunstniku ja arhitekti koostööna ning et kunstiteos võib olla video-, heliinstallatsioon või nende süntees klaasi ja valgusega. Millest meil siis puudus on, et mõtteviis on ikka XIX sajandis?

    Asi on komplekssuses: esmane on idee, siis tehnoloogia. Eestis ei saa väikevorme toota, sest puudub klaasitehas, see hävitab rahvusliku klaasidisaini. Mis puutub arhitektuuri, siis võib kõikvõimalikke külmtehnikaid jms, väljastpoolt tellida. Piirid on lahti, kuulume Euroopa Liitu. Kavandan koostöös mitmete töögruppidega teinud nii Ameerikas kui Soomes suuri ja mastaapseid lahendusi. Kuid Eestis ei ole kinnisvaraarendajate kitsarinnalisuses tõttu ikka veel ära tabatud, et Tallinn kui visiitkaart vajab innovaatilisi terviklahendusi.

     

    Kas tulebki tõdeda, et novaatorlikke tehnoloogiaid viljelevad ja ideedega kunstnikud jäävadki väljapoole Eestit oma projekte teostama?

    Seni küll, kui kriitiline mass otsustajaid leiab, et teeme midagi turvalist, mis mahub ärkamisaegsesse mõtteviisi. Visuaalse taju arengupeetusega ei jaksa võidelda. Jätkan Glastoni projektiga Soomes ning alustasin Seattle’is uue projektiga. Näituseprojektegi  on mitmeid: Seattle’is  ja New Yorgis.

    Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane

     

  • Veel kord mälust ja väärtushinnanguist

    Tiiu Levald

    Mare Jõgeva aastal 1979.  ELMAR KÖSTER

     

    Novembri lõpus esitleti Estonia talveaias Mare Jõgeva (sopran) neljast CDst koosnevat albumit. See äärmiselt sisukas üllitis toob meieni lähiminevikus tegutsenud erakordselt huvitava lauljanna elutöö. Väljaanne on saanud teoks tänu Jüri Kruusile, inimesele, kes on olnud aastakümneid RO Estonia inspitsient. Viimaste aastakümnete jooksul on saanud tänu tema fanaatilisele kiindumusele inimhäälde teoks mitukümmend helisalvestiste restaureerimist. Nimelt on valminud ka mammutväljaanne “Estonia 100”, mis koosneb 11 CDst, mis on valminud koostöös helirežissöör Priit Kuulbergiga.

    Ja nüüd siis Mare Jõgevast. Kuulanud albumit tervikuna, mõnda teost lausa mitmeid kordi, ei saa jätta väljendamata muljet, et vapustav ja vaimustav! Olen näinud küllaltki lähedalt tema mitte just valutut debüüti Verdi “Aida” nimirollis, mis lõpptulemusena kujunes triumfaalseks ning asetus rolli raskusastme ja teostuse täiuslikkusega hooajal 1962/63 sündinud Urve  Tautsi ja Hendrik Krummi diplomietenduse, Bizet’ “Carmeni” kõrvale.

    Kuulates nüüd CD-lt Aida aaria salvestust ERSOga (1974), taastub mälus peale muusikalise emotsiooni, ka terviklik mulje tollest suurepärasest Paul Mäe hooajal 1964/65 (dirigent Neeme Järvi) lavastusest, kus lavatehnika primitiivsusest hoolimata oli loodud pompoosne, meeliköitev ja aastaid laval püsinud etendus. See oli aeg, kui meie lavale hakkasid ilmuma kuulsad lauljad, ja mitte ainult Venemaalt, vaid ka mujalt maailmast ning koorilauljana sai kõiki ahnelt kuulatud ja ikka võrreldud nendega, kes kõrval õhtust õhtusse. Ja peab tunnistama: kui sageli oleme olnud ükskõiksed ja leiged hindama seda, mis oma koduõuel!

    Lisame silme eest läbi Mare Jõgeva tipprollide jada, mis on aukartustäratav: Verdi “Trubaduuri” Leonora, “Don Carlose” Elisabeth, Wagneri “Lendava hollandlase” Senta, Puccini “La Boheme’i” Mimi, “Mantli” Georgette, “Õde Angelica” nimiosa, Mozarti “Don Giovanni” donna Anna, Šostakovitši “Katerina Izmailova” nimiosa, lisaks pikk nimistu suurvormide soprani partiisid ja tohutu hulk kammermuusikat, millest õnneks väärtuslik valik Schumanni, R. Straussi ja E. Oja loomingust salvestatud ka neile CD-dele. Selge on kunstniku tegemiste mastaapsus.

    Mare Jõgevale on loodus andnud oivalise, ülemhelidest pakatava hääle – see kõlab nagu Amati või Guarnieri tšello hea mängija käes. Kuulates CD-lt kronoloogilises järjestuses esitatut, võib terane kuulaja tabada muutusi, mis ilmunud häälde seoses isiksuse küpsemise, interpretatsiooni täiustumise ja koostööga suurepäraste dirigentide ning partneritega.

    Kui kuulata Puccini “Õde Angelicat” Estonia orkestriga Neeme Järvi erakordselt fantaasiarikkal dirigeerimisel (1972), jääb vaid järjekordselt tõdeda, kuivõrd määrav on aeg ja koht, kuhu inimlaps oma sünniga satub. Selle laulja koht oleks pidanud olema suurtel maailmalavadel!

    Kuulates koostöös ka teisest Puccini lühiooperist “Mantel” duetti, kus partneriks Kalju Karask oma imeliselt kordumatu ja mehise ning energiast tulvil tenorihäälega, tõded kahjutundega, et ilmselt enim Jõgeva loojanatuuriga suguluses Puccinilt jäid tal teatrilaval laulmata “Tosca” ja “Manon Lescaut”. Õnneks on CD-l mõlemast üks aaria. Ja veel muljeid mõne teose ettekande kohta, millised tunduvad ühe laulja loometeel märkimisväärsed ja näitavad võimekust.

    Kõigepealt Händeli “Messiase” salvestis ERSO ja Järviga (1977). Kui tänaseks on selle teose ettekanded teinud läbi mitmeid kontseptsioone, siis oli seda interpretatsiooni kuulates tunne, nagu oleksid sattunud kõrgele mereäärsele kaljule, kus näkku puhub värske ja tervendav tuuleõhk. Jõgeva terve, lopsakas ja samas üllatavalt kerge liikuvusega hääl ning Järvile nii omane vitaalsus lausa pakatavad elujaatusest!

    Vokaalset täiuslikkust ja süvitsi minevat dramaturgiatunnetust on kuulda kahes maailma ooperiliteratuuri tippteoses: R. Straussi “Salome” stseenis Jochanaani peaga (1974, Neeme Järvi ja RO Estonia) ja Šostakovitši “Katerina Izmailova” (1982, Peeter Lilje ja ERSO) aarias “Sügaval metsas on järv”. Kui maailmalavadel imetletakse hetkel Reneé Flemingi Straussi laulude esituse täiuslikkust, siis julgen väita, et sama helilooja nelja laulu 1975. aasta jäädvustus koostöös Järvi ja ERSOga pole vähem täiuslikud ning lummavad.

    Eduard Oja lauludest oleme enim kuulnud “Põhjamaa lapsi” ja “Me olime nagu lapsed”, mõlemad Anna Haava sõnadele. Kuid milline vapustavalt kirglik, hingematvalt valus harmooniate ja meloodiate ilu peitub Juhan Liivi luulele loodud lauludes “Mets” ja “Puude all” ning Marie Underi poolt Ants Laikmaa mälestuseks loodud “Valge värava” viisistuses. Mare Jõgeva ja Vardo Rumesseni kooslus on olnud absoluudilähedane ning kuna salvestis pärineb avalikult kontserdilt (1985), siis lummab ettekande ehedus, kordumatus. Ja muidugi järjekordne tõdemus, et ka need laulud oleks väärt kõlama maailmalavadel ning julgelt asetuma Brahmsi, Mahleri ja R. Straussi vokaalloomingu kõrvale.

  • Monumentaalne ajarändur

    Kaarel Tarand

    Suur sõnaja andis need hõbevalgemad sõnad meile juba 22 aastat tagasi, otsekui ette teades, et just need on kõige vajalikumad ja paremad sõnad kasutamiseks neile, kelle kord ja kohus on märtsis 2006 talle järele hüüda. Lennart Meri oleks nagu teadnud, et just nii ongi vaja hüüda. Lohutult, kuid lõpuks ikka lootusrikkalt. Küllap teadiski, sest ta oli ajarändur. Võib-olla oli ta seda aega juba külastanud paljude muude kõrval.

    “Kaugusi, nii ruumilisi kui ajalisi, tuleb läbi elada, kui tahame ennast samastada muistse kalastaja või kütiga ja tema silmadega hinnata maailma,” kirjutas Lennart Meri sealsamas “Hõbevalgemas”. Jutt käib hoopis rohkemast kui küttidest ja kalastajatest. Jutt käib Pytheasest umbes 2350 aastat tagasi, Tacitusest meie ajaarvamise alguses, aga ka sellest esimesest eestlasest, nukilise näoga ja karvasest, kes, keelena pingul, lükkas kõrvale viimase sarapuuoksa ning, nähes ees merd, meie paiksuse Läänemere randadel aastatuhandeteks ära määras.

    Lennart Mere ruumirännakud ulatusid Pariisist Moskvani ja Tallinnast Vladivostokini, Helsingist Washingtonini ja Méxicost Pekingini. Seda on palju, kuid rändamine ajas oli ja on palju suurem, vähestele mõistetav ja veel vähesematele jõukohane. Võimalik, et ajarännakud pole ainult tõeotsingud, vaid tõukuvad ka seiklushimust. Iga seiklus nõuab suurt julgust, see on sööst teadmatusse, minek kaugemale piirist, millest tavaline üle ei astu. Astub erandlik, suguharu teadmamees. Šamaanita ei saa läbi ükski suguharu. Pealik võib ka olemata olla, šamaan peab olema. Selleks, et teada, kuhu me läheme, peab ajarändur olema seal eespool käinud.

    Ta on kirjutanud: “Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.” Täna on see lause kahekordselt tõsi, nii väikese kui suure algustähega. Kanname mere märke ja Mere märke. Otsija leiab need endas üles merd vaadates ja Merest mõeldes. Mõeldes sõnale, mis maha jäi, mille elu jätkub üha uut sisu leides.

    See sõna on monument, mis kõrgub meie kohal. Või elab meie sees ja ümber. Ei, monumendid ikka kõrguvad. Neid vaadatakse lähedalt või kaugelt, aga ikka alt üles. Sõnamonument ei pruugi hoolsa vaatamiseta üldse nähagi olla ja kui sõna ei öelda, ei pruugi seda ka kuulda.

    Soomes, kuhupoole suur sõnaja ise ikka vaatas, saab iga president, kellest ehk igaüks sealgi ka sõnas monument, monumendiks füüsilisel kujul. Need monumendid piiravad parlamendihoonet Helsingis. Eestlased ei vala ega raiu inimesi monumentideks nende eluajal. Alates 14. märtsi varahommikust on teisiti. Nüüd on Eesti täis vajadust monumendi järele. Sõnamonumendi kõrvale ja toeks. Sest kuhu me teame minna, kui monument meeles ja silma ees ei seisa? Me peame minema sõna järel, lubamata endale nõrkusehetki ja tähele pannes, mida vaja. Sest “kõik me kanname endas nõrkusehetkil saari, märkamata, et mandrid kannavad meid.”

     

  • Briti rockiklassikat ja originaalloomingut Prantsuse jazzivirtuoosidelt

    Narva Muuseum

    27. novembril 2012 kell 19.00 toimub Narva Linnuse saalis trio MELODY MAKERS kontsert.

    Pierrejean Gaucher on rahvusvahelise mainega kitarrist, kelle aktiivne muusikukarjäär algas juba 1970-ndate lõpus, mil ta juhtis jazz-rock ansamblit Abus Dangereux. Kitarripedagoogina on ta üks neid, kes on Prantsuse akadeemilistes muusikaringkondades jõuliselt propageerinud Frank Zappa kui ühe XX sajandi visionääri loomingut.

    30 aastat peale oma esimese albumi ilmumist tuli Pierrejean Gaucher môttele avaldada austust “möödunud sajandi” bändidele, mis aitasid tal muusikat armastama õppida ning muusikuks kujuneda. Selleks kutsus ta kokku tavatu koosseisu, kus kitarri täiendasid trummid ja tšello.

    Kui trio kevadel ilmunud teine plaat keskendub 100% originaalloomingule, siis eponüümiline esikalbum keeras jazzi võtmesse valiku surematuid lugusid ansamblitelt The Beatles, Led Zeppelin, King Crimson, Police, David Bowie jmt.

    Kontserdil kõlavad paremad palad mõlemalt plaadilt, sekka ka üllatusi.

    Kui virtuoosne prantsuse jazz on alati meeliülendav maiuspala nii paadunud melomaanile kui lihtsalt muusikasõbrale, siis vähem või rohkem äratuntavad briti rocki hitid heidavad kinda ka tõsisele rokkarile.

    Piletite hinnad: täiskasvanud 4 euro, lapsed kuni 12 a ja pensionärid 2 euro.

    INFO: Kristina Kenjuhh, näituste ja ürituste kuraator, tel. 3599242, naitused@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1217&menu=menu_kula

  • Ester Mäe muusikamaastikel

    Heili Vaus-Tamm

     

    Kontsert “ESTER MÄGI 85”: EFK, RAM, ERSO, Estonia Seltsi Segakoor, TÜ Akadeemiline Naiskoor ja solistid Tõnu Kaljuste, Mikk Üleoja, Mihhail Gertsi, Heli Jürgensoni ja Triin Kochi dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 12. I.

     

    Ester Mäe 85. sünnipäevakontserdi juures üllatas kõige rohkem lause Raivo Palmaru ka muidu igati kenast kõnest – et Ester Mägi kirjutab eesti keeles. Küll mitte tavatu, aga väga tabavalt ja kargelt öeldud, lausa samas võtmes Mäe enda muusikaga. Sellise määratluse alla võiks eesti heliloojatest vahest käia veel Mart Saar, Heino Eller, Veljo Tormis ja Eduard Tubin. Kuigi Tormis mitte eesti kirjakeeles (pigem ürgse rahvalaulu radadel), Elleris on ka euroopa modernismi ja Tubinas mitte-eestilikku keerukust. Nii et jäävadki õpetaja ja õpilane – Saar ja Mägi. 

    Ning Mäe loomingus on midagi saarelikku: udu ja soo ning Hüpassaare jonnakad soomännid. Kui pikk kontsert tasapisi nende assotsiatsioonideni viis, siis viimase teose, variatsioonide peateema oli äratundmine. Täiesti kordumatult eesti maastik, eesti inimese asjalikult rõõmutu eluhoiak. Kui Eller näitab eesti maastikku taevasse kõrguvate mändide (konkreetselt viiulifantaasia kaunis ja kujundlik muusika) ning kaugele ulatuvate väljadega, siis Mäe maastik on proosaline. Tavaline Põhja-Eesti tare juurest paistev heinamaalapp ja võsa. Mägi ei ilusta ega räägi keeruliselt – karge ja argine lihtsus. Aga tunded… Sellel kontserdil kõige kõnekamalt mõjusid jällegi Variatsioonid klaverile, klarnetile ja kammerorkestrile. Teose lõpuosa tume tundepuhang (klaveri bassiregistris lõppev oktavite kaskaad), sellele järgnev hämaralt rahustav sisekaemus, korraks klaveri karjatatud ahastus (siia sobiksid sõnad ühest Mäe laulust “mind ahastus aknal kägistas”) ja siis II viiuli ning vioolarühma poolt tõusvad intervallid – silmad tõstnult kaugusesse vaadata…

    Ester Mäe autorikontserti kuulates saab aru, kuidas eesti muusika grand old lady on ikka 85aastaselt veel nii heas vormis, nagu ta seda möödunud reedel Estonia kontserdisaalis oli. Samuti võis aastal 2000 Lepo Sumera autorikontserti kuulates mõista, miks seda heliloojat füüsiliselt kauemaks lihtsalt ei jätkunud.

    Tegelikult on Mäel ka koorilauludest ja sümfoonilistest teostest labiilsemat loomingut. Marie Underi sõnadele loodud “Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda” või “Maarjasõnajalg” flöödile, häälele ja klaverile – need laulud on oma õrnuse juures vapustavalt tundlikud. Või halastamatult kujundlik, eesti laululoomingu kauneimad leheküljed. Kontserdil kuuldud koorilaulude teksti autorid on valdavalt karmi ja asjaliku sõnumiga (Tammsaare, Vaarandi, Liiv, Runnel, Suits), sõnaga väärtluule. Ester Mägi juba niisama nalja ei tee või tühja juttu ei aja.

    Mägi jättis oma loomingu XX sajandi keskpaiga avangardist suhteliselt puutumata, jäädes oma puhta ja siira lihtsuse juurde. Ka kuuldud kooripartituurides oli vaid rahvaluulelises “Vahtralt valgõ pilve pääle” kasutatud kõnekoori. Reeglina suudab Mägi end puhtmuusikaliste vahenditega väljendada ega paista vajavat mingeid “eriefekte”. Kuigi nimetatud laul Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori noorte värskete häälte ja karakteerselt esitatud kõnesoolodega oli kooriosa elamuslikumaid. Kooridirigentidest jäi kõige positiivsemalt meelde Mihhail Gerts: lava ja koori valitsemine, suure amplituudiga dirigenditehnika. Tema kätekasutuses polnud küll midagi enneolematut ega eraldiseisvalt köitvat, aga see oli esitatud muljetavaldava sugestiivsusega. Armas oli Estonia Seltsi Segakoori “Laulikutele” – mitte ere, aga hea diktsiooni, pehme kõla ja sumedusega. Hea valik ka koori ennast silmas pidades.

    Teise kontserdipoole sümfoonilisest loomingust oli huvitav kuulata vähetuntud Viiulikontserti (solist Arvo Leibur), üht eredamat Ester Mäe suurteost, värvikat “Bukoolikat” ja eelnimetatud variatsioone. Viimase võlu väljendus ka klaverisolistis – mitte ühes meie hulgalistest noorvirtuoosidest, vaid juba kontserdilavalt põhiliselt tagasi tõmbunud Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaas. Tema küpses ja samas võimekas mängus oli midagi hästi väärikat ja ainuomaselt Ester Mäe sünnipäevakontserdiga sobivat.

    Mäe loomingu vaieldamatu tipp, kammermuusika, saab aga kõlama EMTA kontserdil.

  • Ranged piirid ühe erandiga

    Kaarel Tarand

    Päristeatri kohta kehtib üldjoontes seesama, mis meie rahva, riigi ja iseseisvuse kohtagi: et põrgulikult hästi on läinud. Ja ainult paremini kehtivate olude jätkudes saabki minna. Teater on ju suutnud aina tihenevas konkurentsis inimeste tähelepanu pärast kenasti toime tulla, statistika kinnitab seda. Kui sellist edetabelit kuskil peetaks, siis tõenäoliselt oleks Eesti vaatajatundide arvestuses 1000 elaniku kohta ülemaailmses võrdluses väga kõrgel kohal. Kui ümardatult käib iga eestlane korra aastas teatris, siis see tähendab, et pensioniikka jõudmise ajaks on ta veetnud teatris ligi viis ja pool ööpäeva puhast aega. Vaheajad ning sisse- ja väljaminekud kauba peale. Ühesõnaga, terve nädala oma elust ehk 7×24. Seda on rohkem, kui meie elust haarab sünnitusmaja, kirik või ka ülikoolis eksamite tegemine. Paraku tekib teatritunde veel ligikaudu 13 korda vähem kui vanglatunde, sest kui ühtlaselt jagada, istuks iga Eesti elanik igal aastal pisut üle ööpäeva vanglas. Arenguruumi on. Õnneks muidugi on pääs trellide taha vähemuse privileeg, teatri uksed on aga igaühele valla.

    See ei ole kindlasti eesmärk omaette. Aga kui teater peaks tahtma oma ajalist osa iga inimese elus suurendada, siis kas selleks on veel vahendeid ja võimalusi? Või on kõik tehtud? Ei ole. Ma ei usu, et lahendus saaks olla mingites seni rakendamata turundus- või teavitusnippides. Vastupidi. Agressiivne lähenemine oma meeldivale partnerile seaks teatri samasse ritta parteide, hambapasta või mis tahes kaubaga. Arveametnik või turundaja suudab kahtlemata teatrit kirjeldada ka teatriteenuse pakkujana, mis on sama labane ja eksitav kui nimetada ülikooli kõrgharidusteenuse pakkujaks. Teater pole siiski mingi ostetav töö või kaup, mille liigutamisel tekkivas inimsuhtes “klient on kuningas”.

    Ehk oleks parem suhtekorraldustaktika hoopis suhtlemisest hoidumine? Teatritegijad ise tavatsevad rääkida “teatriimest”. Siin on selge viide salapärale, nõiaköögile, sellest hoovab müstika lõhna. See tähendab, köögipidajad ei tohiks olla liiga tavalised inimesed, kes on meile igal pool ja kaubanduslikes formaatides, reklaamides ja teleseepides kättesaadavad ning kes mängivad meid ja kellel on meie mured ja rõõmud. Saladustel on igal pool ja igal ajal külgetõmme. Ja saladused on võim. Ses mõttes võib teatri köögipoole liigne harutamine laiatarbemeedias soovitule hoopis vastupidise efekti anda.

    Või sama mündi teine pool. Kui näitlejat näeb liiga palju ja liiga mitmekesistes osades, siis on teda raske mingite kindlate suurte rollide järgi mäletada ja jumaldada. Need teised, pisikesed ja imelikud tükid, hakkavad segama, pilt läheb liiga kirjuks ja kokku ei jää midagi järele. Võib-olla on viga minus, aga ma ei taha, et näitleja, kelle koolitatud häält olen harjunud kuulma esitamas mõttega teksti, sealsamas kõrval äkki räägib täiesti mõttetut juttu ja seda veel kõigele lisaks “väikese vinguva sea” häälega. Aga seni on arveametnike tahe minu soovidest üle käinud.

    Samasse ritta mahub ka kuvandi küsimus. XX sajandi algusaastate konservatiivne farmer, hilisem hallparun ei hakka ju iial sööma kehva ersatsvorsti, milles ehtne liha on vähemusosaline! Romantilisel ja looduslähedasel bardil ei saa olla loomulikke eeldusi muutuda konservandiküllase purgisupi kummardajaks. Aga näe, mulle vägagi sümpaatsed Ain Lutsepp ja Jaan Tätte on pandud just selle malli järgi käituma. Jäägu minust kaugele mõte konkreetselt neile kahele midagi ette heita, nad on lihtsalt käepärased näited üldpildi iseloomustamiseks. Kui siin on etteheide, siis ühiskonnale, kes ei oska turujõudude tuultes oma andeid nende eneste eest kaitsta. Pean silmas nii tööaega kui ka töötasu, millest esimesele tuleks võimalikult madal ülem- ja teisele kõvasti üle keskmise kõrge alampiir panna. Nende piiride vahel oleks imel lihtne sündida.

    Siiski, mingi neutraalne tsoon jumala ja tema jüngrite vabaks läbikäimiseks peaks ju olema. Nimetagem seda “puhveti erandiks”. Meie rahvuskultuuri suurte surnute memuaarid on täis kirjeldusi, kuidas teatrite puhvetites sündisid suured ideed ja käis vilgas kultuurielu. Praegu ei täida ühegi teatri puhvet seda ülitähtsat, ajaloolist ülesannet. Aga võiks ju!

     

     

  • Kuidas ärevusega pead parandada

    JÜRGEN ROOSTE

    Võib-olla on eeldus kogunisti vale ning Sepa ja Balti tööd osutuvad moodsa kodanikuühiskonna kõdukunstiks, kestvaks uneks, turvaliseks materjaliks, mida edumeelne kuraator saab oma ruumides moodsa kunsti pähe serveerida, et potentsiaalne kultuuritarbija, -vaatleja tunneks ilmtingimatult ruumi sisenedes ära: see ongi moodne kunst. Sepa turritava kaheksajala (mille otsa mul end avamisel korra torgata õnnestus ? osaluskunst!) teravate jäsemete siruulatus on põrandal kollaste viirgudega märgitud; ohtlik ala, siia sisenedes algab kunst, siin võite endale viga teha! Galeristina teeksin nii ka ise: mõni ora otsa sattunud kunstisõber võiks muidu ju kohtust abi otsida.

    Sepa kirg mängida tumedatel tungidel, tuletada meelde gooti subkultuuri1 julma (kuidas kellegi jaoks) ja veidravõitu seksuaalkäitumist (milles peegeldub küll miskit muud inimpsühholoogiast ning kultuurist), võiks mõjuda pealetükkivalt ja epateerivalt. Oma kunstnikumina osava reklaamikampaaniana. Õnneks see nii (enda vastu) ei tööta, isegi n.-ö. etno-osa, ?maatööriistade? (jumala eest, mõnda neist oskakski linnainimene vaid valu tekitamiseks kasutada) kujundamine võimalikeks piinavahendeiks või ohu allikaiks ? kusjuures see oht tuleb rohkem mõtlemisest ja kujutlusvõimest kui objektidest endist; selles enesemonitooringu suunamises peitubki suuresti nende võlu ? paneb ehk hetkeks muigama, aga sulandub samas loomulikult Sepa maailma. Nagu valimik kunstjäsemeidki, täpsemini kunstjäsemete gradatsioon naturalismist fantaasiasse (võib vaadata ka teistpidi). See sõltub osalt sisemisest perverdist, aga mind on Sepa vaimustuse ja hooga loodud konstruktsioonid ikka erutanud, köitnud. Ihas, mõtte piiride katsetamises ei ole allavandumist, isegi mitte vaimsele väsimusele.

    Mila Balti on seekordsel näitusel see, kes lisab irooniat, sellist läbipaistvamat, õhulisemat ja avastatavamat. Balti (milline ilus nimi! selles peitub tõelise ühenduse ja kultuurilise koosolu vaimu ? korrake neid kõrvuti: Balti ja Euroopa; kumb kõlab armsamalt ja omasemalt ja sisukamalt?) on vaoshoitum kui paljud noored kunstnikud, kes oma suhteid väikekodanlusega klaarivad otsesemalt, robustsemalt. Ta jätab väikseid sedeleid suurte maalide näol. Ma ei saa parata, olen tekstikeskne: ?kõik, mis sulle, meeldib ka mulle?. Väga veenvalt ja kaunilt, turvaliselt, kunstina mõjuv suur maal valgest toolist, mis nõjatub lillevaibale (loe: lillevaibale). Või üks mõjusam ja köitvam töö, autoportree kolmes eri isikus ühel maalil: ?on mõistetud minu eksistentsi uhket ainulaadsust?, kusjuures ma ei tahaks seda vaadelda kui võimalikku sotsiaalkriitikat või skisoidset rolliootusmängu, vaid kui mingit solidaarsust tekitavat võimaluste visiooni, mõistmist. Jah, mitte kriitikat, vaid mõistmist.

    Kokku loovad nad kummalise mõnusa muusika, ruum on parasjagu täis, rahulikult ja usutavalt (suurejooneline pettus?) libisevad tundetoonid ja fantaasianükked üksteiseks üle. Balti ja Sepp on mõlemad veidi nihkes loojad, aga see on ju eluterve looja tunnus nii või naa. Muu neid esmapilgul ehk ei seokski. See aga küll, et ?vaimse väsimuse magushallis pohmeluses? viibimise kuulutamisele vaatamata tundub tegemist olevat kahe üsna ärksa tegelasega, kel on võime teisi enda ümber ärevaks muuta. Ärevusseisundis on pagana raske uinuda, isegi rampväsinuna, isegi pohmeluses. Kui ta tulema juhtub. Mulle miskipärast tundub, n.-ö. profaanina kunsti pühal pinnal, et Balti ja Sepa tööd on üks pagana hea peaparandus, mitte pohmelus. Jah, kui inimesed on pärast seda, noh, kuidagi näost ära, siis millegi muu pärast.

    1 Vabandan siin juba ette gooti-sõprade ees, ma ei usu, et seksuaalne hälbimus ja mitmete veidrate harrastuste kultiveerimine oleks selles subkultuuris üldlevinud ja -respektaabel. Ent see on siiski kuskil olemas. Vähemasti näidatakse seda filmides ja fotodel. Muud ma ei tea.

Sirp