Igaühe loodushoid

Olin alles laps ja arvasin, et tegu on mingi ootamatu häirega: ehk oskavad ema ja isa midagi ette võtta. See pidi olema ajutine, sest nii õudset häält võisid loomad teha ainult erakorralises olukorras. Aga miks polnud farmis liikumas ühtegi inimest peale meie? Uitasime mõnda aega puuride vahel. Kole kisa ei lakanud hetkekski, ja see kajas ikka veel kõrvus, kui olime jõudnud farmist juba päris kaugele. Kogu see kogemus oli kuidagi ebareaalne ja ma kahtlesin kaua, kas midagi sellist oli tõepoolest olnud. Kuid vähehaaval hakkasin aru saama, et selles paigas oligi hädakisa tavaline asi. Rebased olid hädas kogu aeg, sünnist surmani, ja võib-olla just selle õudse lärmi pärast polnudki kohal inimesi.

Seda episoodi olen viimasel ajal meenutanud, jälgides ajalehtedes või telekas toimuvaid arutlusi loomakaitse teemadel. On veider, kuidas täiskasvanud inimesed sööstavad ülepeakaela diskussiooni, tundmata vähemalgi määral selle tausta ja püüdmata isegi mõista probleemi tuuma. Tarkade nägudega onud, kes varbaküüntest juuksejuurteni pakatavad rohelisest ilmavaatest, seletavad tähtsalt, et plastik ei kõlbavat süüa ja et metsas hävitavat suured loomad kogu aeg väiksemaid. Tänapäeva naha- ja lihatööstus olevat muudest tootmisharudest hoopis keskkonnasäästlikumad, sest nad järgivad esivanematelt päritud traditsioone. Ja üleüldse, Eesti karmis kliimas külmub kohe surnuks igaüks, kes enne kodunt väljaminekut nägu hülgerasvaga kokku ei määri ja, tähelepanu-tähelepanu! kellel pole paksu karusnahkset kasukat.

Sõrm osutab kuule, aga loll vaatab sõrme. Loomakaitse on tõepoolest lai valdkond, mille osi on esmapilgul raske omavahel siduda. Nagu võib lugeda eestikeelselt saidilt http://loomadvabaks.org, puudutab see ühelt poolt loomkatseid (tarbekaupade, ravimite ja sõjatehnika tootmiseks, samuti õppevahendina) ning teiselt poolt farmiloomade elutingimusi; omaette kategooria on meelelahutustööstus. Suurt hulka farmiloomi kasvatatakse niihästi liha- kui nahaloomadena, kuigi mitte kõiki, neile lisanduvad villa- ja karusloomad. Katsete puhul on mõistagi oluline tunda alternatiive, sest ka tavalist kätekreemi ei saa ilma järele proovimata turule lasta. Selgub, et alternatiive on üle neljasaja, mis tänapäeva arstiteaduse puhul küll polegi väga ootamatu. Mis puutub liha, naha või villa tootmisesse, pole siin vaja enam midagi leiutada – iga talumees teab, kuidas seda vanasti tehti. Kahjuks pole tänapäeva suurtööstusel nende traditsioonidega midagi pistmist.

Paljusid ehmatab eemale loomakaitsjate võte boikoteerida kaubamärke või koguni teatavat tüüpi tooteid. Nii ei saa nad süüa liha, juua piima, kanda nahka ega isegi villa, välja arvatud muidugi juhul, kui see tuleb healoomulisest allikast. Ja see healoomuline allikas saab olla ainult tubli talupidaja, kes oma loomi hoiab. Kuna aga selliseid talupidajaid on praegu jäänud väheks, soovitatakse süüa taimetoitu ja kanda kunstlikke materjale. Niisugune mõte ajabki ihukarvad püsti mõnedel aktivistidel, kes kähku unustavad kõik, mis on teada liha- ja nahatööstuse energiakulust ja reostusest. Kibekiiresti jõutakse totra järelduseni, et loomakaitsjad õhutavat takka naftapumpamist ja keemiatööstust! Ometi on vaja tutvuda vaid paari Interneti-saidiga, et saada aru boikoti tõelisest eesmärgist. Loomakaitse põhimõtted on rohelise elukäsitusega hästi kooskõlas, pealegi jälgivad loomakaitsjad keemiatööstust erilise hoolega, sest just seal tehakse kõige rohkem rutiinseid ja tarbetuid katseid.

Muidugi tekitab boikott eemalseisjas parasjagu segadust. Kui mul on villane kampsun ja nahksaapad, kas ma siis olengi paugupealt loomapiinajate leeris? Kas poleks õigem distantseeruda liikumisest, millega ma niikuinii täies ulatuses kaasa minna ei suudaks? Sellised küsimused on mõistlikud ja neile ei saa anda ühekordset ja lihtsat vastust. Boikoteerimine pole eesmärk, vaid ainult vahend seadusliku muutuse saavutamiseks. See aitab probleemi püsivalt teadvustada ja võib mõnel juhul otseselt mõjutada tootjaid. Tõsi, kogu hävitava ja piinava suurtööstuse nihutamiseks sellest veel ei piisa. Kuid kuskilt peab muutus algama. Eks ilmu ka kõva jääkihi peale kõigepealt vaevumärgatavad praod?

Masin teadagi on hirmus asi juba ludiitide aegadest peale ja masinapurustamise ideedel on alati minekut. Omajagu mõttelist masinapurustamist sisaldab ka roheliste kuvand vähemasti protestivalija kujutluses. Seevastu aed, kus roos, porgand ja ohakas sõbralikult koos päikese poole sirutuvad, on väga ilus. Tahaksin isegi sinna.

Aeda demokraatia ideaalseks võrdkujuks pakkudes on paraku mängust välja jäänud aedniku roll. Pole ju kahtlust, et nagu masin vajab õlitamist ja sättimist, nii vajab aed head ja usinat aednikku. Vastasel juhul on tulemuseks tihnik. Aiaga on üldiselt nii, et umbrohi kistakse välja ja hekki pügatakse regulaarselt. Kõik see on raske töö. Tõsi, paremad inimesed tellivad aiakujundaja, ehk isegi välismaalt, et kõik oleks nagu peab. Aga tavaliselt tähendab aed peale loomisrõõmu ka higi, vaeva ja musti küünealuseid.

Täna, üldvalimiste künnisel, on põhjust meenutada, et ei määra sellegi esialgset ja ka hilisemat tulemust ideaalset aiakujundust valdav mütoloogiline hea aednik, vaid enam-vähem pime masinavärk, mida meie omad poliitikud on tükk aega sättinud. Sinna kuuluvad künnised, koht valimisnimekirjas ja hilisemad paratamatud valitsemisdiilid. Meeldib meile või mitte, kuid valimisseadus, võimujagamise ja valitsemise protseduurid hõlmavad rohkesti tuima matemaatikat ja juriidilisi formaalsusi. Peale valija otsese valiku lähevad seal kaotsi paljud vähemusgruppide ja üksikisikute erihuvid. On ju  erakonnamaastiku korrastamine Lennart Mere aegadest peale kulgenud kontsentreerumise suunas, välistades üksiküritajad ja väikeparteid. Ei suuda valimismehhanism läbi katsuda ka ühegi häältekogujana välja käidud kunstimeistri või sportlase pädevust ja südametunnistust, tules, vees ja poris karastunud “professionaalidest” kõnelemata. Ja polegi ju demokraatia vormilist tuuma, s.o enamuse õigust, kuidagi võimalik vaidlustada, eitamata demokraatiat ennast.

Tõsi, enamuse diktaati kompenseerivad tänapäeva demokraatias vähemusideoloogia ja nn kodanikuühiskonna ergutamine. Tegelikult on ka enamuse ja vähemusega lood segased. Esiteks, miski ei välista, et valimiste käigus “üle antud” võimu kasutatakse varjatud vähemuse ehk korrumpeerunud ja põimunud poliitilise ja rahaeliidi huvides. Teisipidi, ka avalik arvuline vähemus, millel on tugev imagoloogiline positsioon, võib omandada võimuka enamuse positsiooni ja toimida nagu riik riigis. Kodanikuühiskond aga kipub sageli tähistama asendustegevust, mis väldib võimulolijate segamist.

Ja ometi ning seda enam on kindel, et demokraatia paradiisiaiast või mütoloogilisest heast aednikust unistamine on viljatu tegevus. Ainus võimalus demokraatia arendamiseks on selle (igavesti ebatäiuslike) mehhanismide täiustamine: näiteks riigikogulase sidumine erakondliku mandaadiga, mingid tagasiside mehhanismid, tugevam toetus alternatiivsetele ideedele, rahastamise ja lobigruppide tegevuse kontroll ja ohjeldamine jne. Kõik see on avaliku arutelu küsimus. Igal juhul annaks just demokraatia masinavärgi analüüs teadmise asjade seisust ja seega ka võimaluse seda masinavärki parandades taastada riigist võõrandunud kodaniku usaldus ja tuua ta valimiskastide juurde.

Raske küsimus on, kes peaks seda musta tööd tegema. On ju erakondadel lihtsam välja pakkuda konkreetset nutsu kui keerukaid arutelusid valimissüsteemide puuduste ja vooruste üle. Ja kes tahaks aruandlust või rangemaid kontrollimehhanisme sisse seades omaenese elu keeruliseks teha või jalgealust õõnestada? Pole ka nüüdses valimiskampaanias eriti demokraatia täiustamise ideid kuulda. Seda enam tasub tähele panna iga vähimatki mõtet, mis selles suunas liigub. Aga üks on selge: demokraatiat ei saa paremaks teha masinapurustamisest või paradiisiaiast unistades, vaid üksnes sellesama masina tööpõhimõtteid arvesse võttes ja ära kasutades.

Üks kommentaaridest ründas seda teksti aga ootamatult eliidivastase eetika platvormilt. Mõistsin seda nii, et olen ennast põhjendamatu ülbusega asetanud eliidi hulka ja juba oma jutu eelduses määranud suurema osa rahvast lolli massi seisusesse. Laiemas plaanis oli küsimus siis selles, kas rahvast on võimalik lolliks pidada. Veidike aru pidanud, sain aru, et esimene suur eksitus tuleb eetiliste (hea-halb) kategooriate segamisel positivistlike fakti-kategooriatega (tõene-väär). Fakt on ju see, et sotsioloogiliselt jagunevad inimesed pidevalt eri suurusega gruppidesse, aga kas üks või teine grupp esindab häid või halbu väärtusi, sõltub neile rakendatud väärtussüsteemidest.  Need väärtussüsteemid tekitavad aga kindlasti segadust.

Aeg-ajalt esitatakse küsimus, miks ETVs on nii vähe kultuurisaateid. Vastus tuleks väga pikk, aga üks argumente on see, et senine empiiriline kogemus on tõestanud, et kultuurisaateid ei vaata iial rohkem kui 10% televaatajatest. Ühe kirjandussaate reitinguks pakuksin 2%. Samal ajal peaks aga 98% televaatajatest keerama kõrvalkanalile, et vaadata järjekordset “Naistevahetust” või “Politseiakadeemiat”. Kirjandussaate pooldajad ütlevad, et kui saade oleks eetris, siis aitaks see ju populariseerida kirjandust ja nii saaks rohkem neid vaatajaid, kes loobuksid “Naistevahetusest” kirjanduse kasuks. Kahjuks ei luba empiiriline kogemus seda argumenti toetada. Viimasel kümnel aastal on kultuurisaadete vaadatavus televisioonis langenud keskmiselt 20%. Elitistlikust mandumise diskursusest sõltumata on olemas veel üks tehniline seletus: nimelt nõuavad mitmed valdkonnad piisavate eelteadmiste hulka, et mõista tekste ja osaleda arutelus.

Ühe valdkonna doktorandina tunduvad mulle tüütult naiivsed paljud heatahtlikud soovid meedia valdkonnas, kuid ma kujutan ette, et niipea kui ma ise hakkan rääkima meditsiinist või majandusest, krimpsutavad mõned eksperdid kusagil nina. Nii näiteks mäletan oma üllatust, kui lugesin, et keegi Keynes leidis, et inflatsioon ei pruugigi alati majandusele halb olla, mis vastandus minu esimesele majandusteadmisele, et inflatsioon tähendab raha väärtuse vähenemist ja on paha. Minu teadmiste struktuuri Keynesi väide ei mahtunud. Ma pidin omandama kõigepealt süsteemi, kus eksisteerib teisi invariante peale väite, et raha väärtus peab olema konstantne.

Väga suur osa kaasaegsest kunstist (kujutav kunst, kirjandus, muusika jne) nõuab hulganisti eelteadmisi teksti mõistmiseks, kuna nende loojad ei suhtle ainult massidega, vaid piiravad oma adressaadi inimestega, kes on võimelised tuvastama konkreetse lausungi konteksti. Malevitši valge ruut või Duchamp’i pissuaar-purskkaev eksisteerivad kunstina ainult konkreetse kunstidiskursuse raames.  Ja see tõmbab piiri ühe vähemuse ja enamuse vahele.

Nii näeme, et osa eliidiks nimetatud vähemusest on otseselt hariduse saadus, kusjuures haridus tagab oskuse vaadelda ühte objekti erinevate väärtusskaalade alusel.  Pean vajalikuks rõhutada, et enamikus inimteadvuse valdkondades kuulun ma isiklikult ignorantse enamuse hulka. See on fakt.

Kui me jõuame poliitika juurde, siis saab teadmiste ebavõrdsest jagunemisest demokraatia probleem. Iial ei tohiks leppida nn poliitilise eliidi suurema info valdamisega, sest nende eetiline käitumine enamuse suhtes ei ole millegagi garanteeritud. Populistlike valimisloosungite kuritegelikkus seisneb ühedimensioonilise maailmapildi pealesurumises. Mul ei ole midagi selle vastu, kui mu palk kasvab, aga kui kaalukeele teises otsas on näiteks kümne aasta perspektiivis Eesti süvenev mahajäämus, siis olen valmis täna loobuma kogu raha kiirest väljavõtmisest. Mina annan oma hääle erakonnale, kes on reaalsetele katteallikatele viidates võimeline kõige rohkem investeerima teadusse ja haridusse. Kõike muud tehakse ju nagunii.

Aili Aarelaiu (paremal) töö juhendaja ja custos prof J. P. Roos (keskel) ning oponent prof Markku Kivinen 9. XI 2006  Helsingis.

Huvi eluloolise meetodi vastu tärkas minus kümne aasta eest, kui läksin kaasa üldrahvaliku tuhinaga taastada eestlaste õige sotsiaalne mälu ja legaliseerida paljuski maha vaikitud sovetlik minevik. Eesti rahval ei ole ajalooliselt vedanud, sest 1918. aastal välja kuulutatud iseseisvus kestis vaid kaks aastakümmet ning muutus 1940. aastate okupatsioonide keerises olematuks. Iseseisvuse taastamine õnnestus alles pool sajandit hiljem, kusjuures pärandiks saadi nii pikaajaline nõukogulik elukogemus kui ka ligi kolmandikuni ulatuv mitte-eestlaste osakaal rahvastikus. Nii sovetiaja algust kui lõppu on sobiv tähistada mõistega kultuuritrauma, sest mõlemal juhul on tegemist kiire, laiaulatusliku, sügava ja radikaalse sotsiaalse muutusega, mis haarab ja halvab põhjalikult kogu ühiskonna funktsioneerimise ja institutsionaalse struktuuri, eelkõige aga väärtusmaailma ehk kultuuri. Elulood ongi jutustused sellest, milliste reaalsete probleemidega puututakse kultuuritrauma puhul kokku igapäevaelus, kuidas järsk pööre mõjutab oluliselt inimeste elukäiku ja mõtteviisi, rahvuse puhul aga selle identiteedi püsimajäämist. Empiirilise materjalina olen kogunud 148 elulugu, mis on olnud süva-intervjuud kestvusega pooleteisest tunnist kuni kaheteistkümne tunnini. Pool intervjueeritavatest on kodumaal elavad eesti intellektuaalid, teine pool jaguneb Rootsis elavate pagulaseestlaste ja Eestis elavate põhiliselt nõukaajal saabunud migrantide vahel. Käsitlen neid elulugusid kui rohkeid aknakesi minevikku, millest paistab ajaloopanoraam sellisena, nagu jutustajad seda täna näha ja seletada soovivad.

Ma olen üle kahe kolmandiku oma teadlikust elust elanud nõukogude inimesena ja samas eestlasena, kellele Kremlist juhitud ühiskond on  tähendanud võõristusefekti. Keskkooli aegadest peale on mulle sisendatud, et “eesti asi” on püha, seda tuleb hoida ja kaitsta venelaste eest. Nii 1960. kui 1970. aastatel arvasin, et kõik eestlased mõtlevad lähiajaloost ühtmoodi, isegi omaaegsed paadipõgenikud ja DP laagritesse sattunud. Laulev revolutsioon ja vabanemise kulminatsioon aga tegid nähtavaks selle, et “eesti asja” on erinevates kogukondades (community) tõlgendatud vägagi vastandlikult ning minevikku mäletatakse kooskõlas üksnes oma sotsiaalse grupi kogemusega. Kaunis soov taastada eestlaste ühtne ajalooline mälu realiseerus tegelikkuses mälu-ühisuste (memory of communities) paljususe tuvastamisega. 1990. aastate teisel poolel intervjueerimist alustades olin eelkõige huvitatud sellest, kuidas erinevates loomeinimeste, aga ka endistes nomenklatuursetes ringkondades seletatakse nõukaajal toimunut. Kodueestlaste elulugudest lähtudes olen portreteerinud juba ajalooks saanud nelja sovetlikku kümnendit jutustajate arusaamade ja mälestuskildude kaleidoskoobis. Koos San Diego ülikooli sotsioloogi Hank Johnstoniga oleme pikemalt analüüsinud eestluse püsimise võimalikkust läbi kolme nõukapõlvkonna ning neis sisalduvate mitmete erinevate ideerühmituste kaudu. Koos kolleeg Anu Kannikesega oleme kultuuritrauma kontseptsiooni rakendades vaadelnud eestluse südamikku ehk laulupidude traditsiooni nii selle ajaloolises dimensioonis kui järsus muutuste keerises, mille tõi endaga kaasa Eesti sattumine postmodernsete individualistlike väärtuste maailma.

Vastupidiselt kauaoodatule ei toimunud kodu- ja väliseestluse taaskohtumine 1990. aastatel pidulike trompetihelide saatel. Pigem sai selgeks, et aastakümneid kestnud okupatsioon ja selle tajumise spetsiifika kahel pool raudset eesriiet on pannud aluse kahele täiesti erinevale eestikeelsele ja -meelsele identiteedile. Viimast hoolimata sellest, et enamik eestlust kandnud institutsioonid nagu kirjasõna, seltsitegevus, paljud peretraditsioonid jne on olnud väliselt üpriski sarnased. Kodueestlaste jutustustes valitses juhtmotiiv kommunismitondi kodustamise vältimatusest, väliseestluses peegeldus see pöördmõistena kommunismivastase vaktsineerimise vajadusest.

Aastatel 2000–2005 Rootsis tehtud eluloolistes intervjuudes tuli nähtavale võõrastesse poliitilistesse ja kultuurilistesse oludesse sattunud rahvakillu heitunud ja valulik, kuid siiski soodsalt kulgenud kohanemine uude ühiskonda (nn edukate eestlaste lood). Paratamatult tekitas see paralleeli Eestisse jäänud slaavi vähemuse halva kohanemisvõimega ja ma tahtsin teada, kuidas nad viimast isikupäraselt oma eluloolistes jutustustes põhjendavad. Valdavalt venekeelsete intervjueerijate kaasabil kogusin 2001.–2005. aastani üle 40 eluloo ning kaardistasin paljuski kibestunud kesk- ja vanemaealiste vene inimeste hoiakuid, norme ja möödunu tõlgendusi. Koos kolleeg Irina Belobrovtsevaga oleme raamatus arutlenud teemal, kas Eestis on võimalik kahe kultuurikogukonna positiivne dialoog.

Biograafilise materjali kogumise teatud etapil tekib vajadus üldteoreetilise tõlgenduse järele. Mulle sai empiiriat kokkuvõtvas faasis oluliseks kultuuritrauma kui konkreetse diskursuse piiride märgistamine. Just kultuuritrauma diskursuses hakkasin nägema nii individuaalse kui kollektiivse tegutseja sotsiaalset aktiivsust siduvat struktuuri. Nii leidsin mooduse, kuidas grupeerida ja võrrelda erinevas sotsiaalses kontekstis aset leidnud järskude sotsiaalsete pööretega toimetuleku strateegiaid. Antud töös on kajastatud kolme eluloolistes narratsioonideks kehastunud kultuuritrauma diskursust. Esimene on seotud kodueestlaste elulugudega, on valdavalt kirjeldatud nõukogude okupatsiooniga kaasnenud kannatusi ja nendega toimetuleku viise. Teises diskursuses kõnelevad venelaste tuleku hirmus paatidega Rootsi põgenenud inimesed oma üleelamistest ja kohanemisviisidest sõjahirmust puutumata, üpriski enesekeskses ja kiiresti moderniseeruvas Põhjala ühiskonnas. Kolmandas diskursuses saavad sõna need venekeelsed inimesed, kes kõhklustest hoolimata otsustasid jääda elama taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, kuid tunnevad end nüüd ahistatuna ja põlisrahva poolt okupantideks alandatuna.

Kuna nii elulugu kui ka kultuuritrauma diskursus väljendavad sotsiaalseks subjektiks olemise diskreetsuse ja kontinuaalsuse ühtsust, siis lähtusingi oma analüüsi makrotasandi loomisel ühiskonna temporaalsest mõõtmest. Otsisin tuge sellistest inimlikku aega puudutavatest uuringutest, kus vaadeldi sotsiaalse ja individuaalse mälu eripära, ajalooteadvust, rituaalide ja traditsioonide kui regulaarselt korduvate toimingute osa kollektiivse elu korrastamisel jne. Väidan, et inimlik aeg on sotsiaalne konstruktsioon, mille puhul on arvesse võetud nii liigi Homo sapiens elukaarega kaasnev kui ka kultuurilisest eripärast tulenev järjestamiste, rütmistamiste jne kord. Olen pidanud vajalikuks eristada inimliku aja mooduseid (kultuuriline, poliitiline, põlvkondlik, religioosne jne aeg) ning püüdnud viimaseid empiiriast tulenevalt ka konkretiseeritult kirjeldada. Samuti huvitusin diskreetse ja kontinuaalse seostumisest sotsiaalse subjekti käitumises niisuguse radikaalse sotsiaalse muutuse tingimustes, mille puhul saab kõnelda vana ja uue väärtussüsteemi teravast vastasseisust. Elulugusid analüüsides olen otsinud kinnitust hüpoteesile, et olukorras, kus subjekt ei saa oma tahte kohaselt muuta ajaloosündmustes kujunenud sotsiaalset tegelikkust, soovib ta selle üle ikkagi mingit kontrolli saavutada ja oma tuleviku kujundamisel ennast vabana tunda. Niisuguse eesmärgi saavutamiseks hakkab ta äärmiselt ebameeldivat ja traumaatilist minevikku teatava aja möödudes tõlgendama kui vastuvõetavat ja aktsepteeritavat minevikku (usable past). Vastuvõetava mineviku tekitamiseks kasutatakse eluloolistes narratiivides põhiliselt kahte võtet: enda kujutamist kurjade olude süüdimatu ohvrina või, vastupidi, eneseheroiseerimist, enda näitamist südi ja vapra võitlejana juhmide, ebardlike, vaenulike olude
taustal.

Minu kogutud elulugude puhul tekkis väärtusdissonants eelkõige poliitilise korra kiire teisenemise tõttu, mida inimesed püüdsid ignoreerida oma tavaelu harjumuspärasel viisil jätkates. Üldreeglina ei läinud see korda ja enamik jutustajatest oli oma elus kogenud olukorda, kus seni arusaadav muutus mõistetamatuks, väärtuslikuks peetu väärtusetuks, ülev põlastusväärseks. Väärtusdissonantsiga toimetulek saab teoks aastaid kestva kollektiivse katsetamise tulemusena, kui lepitakse kokku mäletamise ja unustamise reeglistikus ja luuakse hulgaliselt uusi käitumismalle ja sümbolilisi konstruktsioone. Selle protsessi analüüsiks valisin meso-tasandi käsitlusena 2000. aastatel eluõiguse saanud kultuuritrauma teooria (autoriteks J. Alexander, R. Eyermann, N. Smelser, B. Giesen ja P. Sztompka). Minu interpretatsioonis on kultuuritrauma ühtaegu nii füüsilisi ja moraalseid kannatusi esile kutsuv sotsiaalne praktika kui ka viimast seletav diskursus, mille eesmärgiks on luua kollektiivse arutluse käigus selline ettekujutus olnust, mis sobiks võimalikult hästi kokku tugevalt muutunud sotsiaalse reaalsuse kaanonitega. Rakendades kultuuritrauma paradigmat Eestiga seonduvatele eluloolistele intervjuudele, konstrueerisin juhtmotiivide väljaselgitamise teel kolm eespool mainitud traumadiskursust. Hoolimata sellest, et need diskursused tekkisid erinevates kultuurilis-ajaloolistes tingimustes, ilmnes selgelt tendents, et väärtusdissonantsidega toimetuleku kollektiivsed strateegiad olid omavahel piisavalt sarnased. Nii kodu- kui rootsieestlaste, aga samuti eestivenelaste elulugudes jutustati sellest: 1) kuidas erinevate maailmavaadete ja poliitiliste tõdemuste vahel laveerimiseks tuli kasutada topeltstandardeid nii mõtlemises kui argikäitumises; 2) kuidas uue poliitilise korraga kaasnes nii elukaart märgistavate siirderiituste kui ka kalendaarsete traditsioonide märkimisväärne teisenemine, millega tuli lihtsalt kohaneda või ise uuenduslikke vorme luua; 3) kuidas kollektiivsete identiteetide säilitamise nimel kohaldati olemasolevaid ja loodi uusi kodanikuühenduste (seltside) vorme.

Kollektiivse trauma diskursus on minu töös esitatud kui kogum jutustusi elatud aastatest. Ma ei seadnud eesmärgiks selgitada välja, kas need jutustused kajastavad adekvaatselt reaalses elus asetleidnut, seda liiatigi pärast järske poliitilisi pöördeid ja väärtuskonflikte. Pigem soovin väita, et tegelikult elatud elu ja jutustus sellest elust on küll relevantsed, kuigi inimesed pidevalt muudavad oma interpretatsioone minevikust, milles neil on tulnud elada. Iga uus elulooesitlus sõltub situatsioonist, kus ja kellele seda esitatakse, aga ka jutustaja vanusest ja Mina-müüdi laadist. Põhimõtteliselt ei varieeru ühe ja sama inimese elulooesitus siiski liialt suurel skaalal, kuigi ühiskonnas aset leidnud väärtuskollisioonid võivad mõjutada isikliku mineviku interpreteerimist üsna palju. Tihtipeale jutustavad inimesed kultuuritraumana käsitletavast sotsiaalsest praktikast kui ootamatust ja üpriski kriitilisest pöördepunktist oma varasemas elus, millele nüüd soovitakse luua võimalikult sobiv seletus. Kultuuritraumast puudutatud elulugude analüüs pakub võimaluse selgemini ja detailiderohkelt mõista seda, kuidas järsud ajaloopöörded tegelikult mõjutavad inimeste ja sotsiaalsete gruppide tegutsemist. Nendes erinevustes sarnasuste leidmiseks ja seeläbi vägagi subjektikeskses materjalis objektiivsema vaatenurga loomiseks töötasin uuringu mikrotasandil välja sotsioloogias kasutatava raamanalüüsi konkreetse versiooni. Analüüsisin detailselt selle meetodi toel kolme elulooesitust, võrreldes omavahel komsomolipõlvkonna esindaja, paadipõgenike lapse ja noorukina vene külast Tallinna elama sattunud praeguse mittekodaniku lugu.

Kokkuvõtlikult saan öelda, et järskude ajalooliste pöörete poliitikutest ellukutsujad panevad oma arust aluse uutele sotsiaalsetele institutsioonidele ja väärtushoiakutele, mis peaksid nende arvamist pidi kestma igavesti ja olema ainuõiged juhtimaks tavainimeste eluteed. Sotsiaalses tegelikkuses aga elab iga konkreetne indiviid oma ainukest elu ning suured murrangud häirivad tema käitumisrutiini ja mõttestandardeid nimetamisväärselt. Eluloolistes jutustustes saavad ilmseks need viisid, kuidas inimesed püüavad esmalt muutustele vastu hakata, seejärel aga otsida endale sobivaid kohanemisteid ning sobitada kõige ootamatumatel viisidel vanu mõttemalle uutega. Nii toimides osutuvad nad uut sotsiaalset reaalsust loovateks tegutsejateks (actor), kes muudavad võimukandjate poolt legitimeeritud abstraktsed skeemid konkreetsete sotsiaalsete sündmuste ahelaks, täis inimlikke kannatusi, kahepalgelisust ja hädavalesid, aga ka rõõme ja saavutusi.

Samuti julgen väita, et kultuuritraumaga toimetulek on küll väga aeglane sotsiaalne protsess, kuid see ei sisalda sugugi ainult traagilisi ja inimlikkust alandavaid momente. Iga uus põlvkond otsib ja leiab kord ühiskonda tabanud traumaatilisele sündmusele oma interpretatsiooni, loob uued sümbolilised ja käitumuslikud normid ning saab niiviisi osaliseks sotsiaalse taassünni (social becoming) protsessis. Kui Eestis ei oleks olnud Nõukogude okupatsiooni, ei oleks ka saanud tekkida võimast, mentaalselt küllaltki ühtset ja ülevat vastupanukultuuri, millest saigi eestlaste modernistlik grand narrative koondnimetusega “tegutsemine eesti asja nimel”. Loovuse ja ilu märke kannavad ka traumaaegu ning isiklikke kannatusi kirjeldavad elulood, mille puhul võib öelda, et igas intervjuus sõlmitakse nii autobiograafilise kui kollektiivse mälu momendid kokku eetiliseks ja sageli ka esteetiliselt nauditavaks tervikuks.

*Avalikku akadeemilist väitlust sissejuhatav tekst, mis on esitatud Helsingi ülikooli sotsiaalteaduskonna sotsiaalpoliitika osakonnas 9. XI 2006 sotsiaalteaduste doktorikraadi kaitsmisel. Uurimus on publitseeritud raamatuna “Cultural Trauma and Life Stories” (Kikimora, Helsinki 2006, 340 lk).

Põlluharija vaatepunktist on “ilus ja kaunis maa” selline, mida on hõlpus üles künda ja kus on viljakas muld. Soised, märjad ja ebatasased alad on talle tülikad ja tarbetud. Sellest hoolimata on tal aga alles intuitsioon, et see, mis inimese arust paistab esmapilgul kasutu, võib suuremas mõõtkavas ometi olla otstarbekohane. Tolle suurema mõõtkava käigushoidmiseks ongi olemas trikster, kes saunas toimuva puhastumisriituse vahepeal loob nagu muuseas hulga väikesi orge ja veekogusid.

Tänapäeva seisukohast pole “järvekesed, lohud ja loigud” muidugi mingi rike. See on lihtsalt maastiku omapära, mis võib autoaknast vaadates olla just huvitav. Eriti talvel, kui ühtlane valge lumi toob nähtavale kõik maapinnavormid. Maastik muutub puhtaks ja selgeks, vahel lausa geomeetriliseks. Tekib küsimus, kui tõsine võis olla saunast tulija pahameel, nähes, et tema loodu on muudetud sopilisemaks ja vormikamaks? Ehk oli tegu vaid kombekohase torisemisega? Ja millest rääkis loojapaar omavahel saunas?

Kuna selle kohta pole jutus ühtki vihjet, pakun välja ühe omapoolse oletuse. Mulle tundub, et kuumas saunas, kui vähemalt ühel osalisel oli selja taga väsitav päev, rääkisid vanajumal ja trikster lumest. Või juhul, kui lund veel polnud olnud, oleks nad rääkinud lume loomisest. Lumi on paradoksaalne substants. Ühest küljest polegi ta mingi aine, vaid ainult vee teisitiolek, kristalliseerunud algollus, mis lülitub tagasi ringlusse pärast sulamist. Majanduslikus mõttes pole lumel seega esmajärgulist tähtsust, ta on vahepealne etapp. Teisest küljest muudab lumi täielikult kogu pimeda talvise maastiku ilmet: ta tekitab talveteed ja kiirgab heledat valgust, mis päikesesäras võib nägemist ka piirata, aga on enamasti meeldiv ja võimaldab kaugele näha. Lumisel ajal on meie maa tegelikult kõrb, kummalise ilmega pinnalaotus, mis varjab ohte ja ootamatusi. Veekogudele tekivad sillad seal, kus neid muidu ei ole. Lumi ja jää kujundavad uue ümbruse, linnulennult väga sileda ja ühtlase, kuid ligemalt vaadates tihti konarliku ja hapra. Seda kõike saaks müütiliselt seletada kahe looja ettearvamatu koostööga, mille taustaks on saunas sõlmitud iseäralik kokkulepe.

Vastne lumi on alati puutumatu ja puhas. Ta on justkui tagasipöördumise ja taastumise sümbol, ja tõsiasi, et lumele jäävad kergesti jäljed, ainult rõhutab seda. Lume määrdumine on osa tema paradoksaalsest iseloomust. Samas pole lumi ainuüksi sile pind, puhas tahvel. Ta koosneb väikestest algosadest, silmaga nähtavatest lumekristallidest, mis küll kõik üksteisest erinevad, aga millel on alati ühesugune ehitus. See lakkamatult korduv kuuetipuline struktuur on nagu kosmiline leping, teatava arusaamatu, peaaegu mõttetu püsivuse kinnitus. Lumeräitsakas sulab imekiiresti, sulades aga saab temast vesi, mis vastaval temperatuuril võtab jälle väga kiiresti samasuguse jääkristalli kuju. Saunas viheldes, keset kuuma veeauru pilvi, on muidugi mõnus mõelda, kuidas seesama vesi võiks õige varsti muutuda külmaks helkivaks joontemänguks.

“Mis sa arvad, kui õige teeksime lume? Sellise jaheda ja valge, üle kogu maa? Lavalt tulles oleks lumes hea püherdada.” “Hea küll, teeme pealegi. Ainult mitte veel täna.” “Puhka sina natuke, mina lähen, toon sauna vett juurde.”