Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Gustav Klimti 150. sünniaastapäev tuleb näituse ja loenguga

    Virge Tamme

    25. oktoobril avatakse Tartu ülikooli raamatukogus Gustav Klimti 150. sünniaastapäevale pühendatud faksiimilenäitus „Gustav Klimt 150“ ning kunstiteadlase prof Jaak Kangilaski eestvedamisel toimub loeng „Gustav Klimt ja tema aeg“.

    Austria Suursaatkond korraldab suursaadik Renate Kobleri eestvedamisel Tartu ülikooli raamatukogus Gustav Klimti 150. sünniaastapäevale pühendatud näituse. Näituse avamisel ütlevad tervitussõnad Tartu ülikooli rektor prof Volli Kalm, Tartu ülikooli raamatukogu direktor Malle Ermel ning filosoofiateaduskonna dekaan prof Valter Lang.

    Näitus koosneb Gustav Klimti maalide „Pöögimets kasega“, „Emilie Flöge“, „Surm ja elu“ ning „Adele Bloch Bauer II“ faksiimiletrükkidest/TWIN-koopiatest. TWIN-id on erilised reproduktsioonid, mida toodetakse üksnes koostöös muuseumitega. Tartus esitletavad kaksiktööd on valminud koostöös Leopold Muuseumiga Viinis.

    Faksiimiletööde näitus avatakse kell 15.00, mille raames kingib Austria suursaadik Renate Kobler faksiimiletrüki Gustav Klimti maalist „Adele Bloch Bauer II“ Tartu ülikooli kunstide osakonna maalikunsti õppetoolile.

    Näituse avamisele järgneb Tartu ülikooli raamatukogus kell 16.00 kunstiteadlase prof Jaak Kangilaski loeng ”Gustav Klimt ja tema aeg”. „Loengus käsitlen kunstniku loomingut möödunud sajandivahetuse kultuurilises ja poliitilises kontekstis,“ räägib Kangilaski.

    Näitus on kõigile huvilistele tutvumiseks avatud 24. novembrini 2012.

  • Jääd tulle ja tuli jääkuubikus

    Harri Moritz

     

    RinneRadio (Soome) seekordne kava reklaamiti välja jõulumeelse pealkirja “Püha öö” all. Ausalt öeldes tekitas see küllalt tugeva eelarvamuse – järjekordne pealesunnitud jõuluprodukt trööstitus tööpäevajärgses ja ainsagi lumekübemeta Tallinnas.

    Ent kuna RinneRadio kontsert oli siinkirjutajale esimene nende elava esituse kogemus, ei jäänud paraku palju valida. Pea õlgade vahele ja tatist ilma trotsides Kaarli kirikusse, pigem väikese tõrkega kui päris meelsasti. Mõtlesin veel, et esireas on vahetum, ja jäin, käsi põsakil, ootele. Peatselt vaikust katkestanud Juusoniku esialgu rahulikule trummirütmile lisandus Iro Haarla klahvpillimäng, peagi ühines ka Tapani Rinne bassklarnetil, Verneri Lumi kruttis juurde sidusaid elektroonilisi taustu ja kontsert oligi alanud.

    Väljareklaamitud jõuluprogramm “Silent Night”, mille aluseks on Tapani Rinne 2005. aastal ilmunud samanimeline heliplaat, ei häirinud sugugi, sest kes just nimme hoolega ei kuulanud, ei pannud tähele rohkem kui kahte selgelt äratuntavat jõululaulu meloodiamugandust. Esitasid nad ju ikkagi RinneRadio lugusid, nii käesoleval aastal ilmunud plaadilt “+” kui ka varasema loomingu hulgast. Pigem mõjus nende esinemine kui jää jõulutrotsi tulle, üleüldiselt lõõgastavalt. Sedavõrd mõtlik ja kandev, ent samas kirglikult rütmikas muusika tekitas Kaarli kiriku hämaruses tõepoolest tunde, mida võiks tinglikult nimetada jõulurahuks.

    Nende esinemine töötas ühtviisi ilmselt terve saalitäie peal ning nad plaksutati nõudlikult veel lisaloo jaokski tagasi. Tegelikult oleks võinud seda hüpnootilist muusikat terve õhtu läbi kuulata. RinneRadio kontsert tekitas hea sooja tunde ja kindla soovi minna ja näha RinneRadiot uuesti. Järgmisel korral loodetavasti klubikontserdile, sest esireas jäi bändiliikmete kokkukõlavus veidi häirituks ning oleks soovinud neid helisid kuulda suisa füüsiliselt keha läbistava valjusega.

     

    The Bays – tuli jääkuubikus

     

    Kodumaine Rock Café filiaal on üks kõleda auraga, ent siiski ainuke piisavalt suur esinemiskoht. Võib-olla, et praegusel hetkel ainus potentsiaalse tõsiseltvõetavusega rock’i-klubi Eestis. Aga kõnealune kontsert oleks ehk paremini sobinud mõnesse väiksemasse ja õdusamasse lokaali, kas või näiteks Café Amigosse. Esinemine sattus paraku ka töönädalasele hilisõhtule, mis arvatavasti terve hulga tantsulembelisi eemale peletas. Tõsi küll, The Baysi (Suurbritannia) esinemispaik ei olegi ehk väga oluline, sest nende endi väitel püüavad nad mängida vaid publiku tujule ja vahetule reaktsioonile vastavat muusikat ehk seda, mida neilt oodatakse. Ometi mõjutab keskkond kindlasti ka meeleolu.

    Olgu mainitud, et The Bays on täielikult improvisatsioonil põhinev tantsumuusikat viljelev grupp. Nad ei tee proove ega ettevalmistusi, neil ei ole lepingut ühegi plaadifirmaga, ammugi pole nad üllitanud stuudioalbumeid laskmaks inimestel loota, et nad neid siis jupphaaval laval esitaks. Neil ei ole salakokkuleppeid ega kindlat seljatagust. Nad on oma viieaastase tegutsemise jooksul andnud üle kolmesaja kontserdi. Bänd justkui DJ, ainult et muusika ei tule plaadilt, vaid mängitakse reaalajas ja päris instrumentidel: basskitarril, klahvpillidel, trummidel ning elektrooniliste efektide ja sämplite saatel.

    Tallinnas antud kontsert jäi aga suhteliselt mittemidagiütlevaks. Võttes arvesse esinemiskoha rõskust, küllaltki vähest inimeste hulka ja antud õhtule järgnevat tööpäeva, ei olnudki ehk muud oodata, kuna nad mängivad vastavalt publiku meeleolule. Vaid käputäis inimesi tundis end tõeliselt vabalt ning mugavalt ja tõepoolest ka tantsis. Kontserdi küllaltki pikalt edasi lükkunud algusaeg keeras temperatuuri ja suhtumist laval toimuvasse veelgi madalamaks. Tagasihoidliku tervitusega algas kontsert, mida oleks ju tahtnud tantsupeoks nimetada, kuid tegelikkus oli sajakonnapealine rütmis tatsuv jalg. Ei enamat.

    Improviseerisid nad tõepoolest, sest kohati oli kuulda üpris selgelt täheldatavaid apsakaid. Küllap ei olnud lavalgi, pooltühja ja tuimavõitu saali ees, õiget meeleolu. Kõige huvitavam oli ilmselt bändi trummar Andy Gangadeen, kelle rütmikatsetused ajasid kohati pea päris sassi. Trummar oligi kogu etteaste keskmeks, saadetuna bassil Chris Taylori poolt. Ülejäänud bändiliikmed mõjusid siduva esiletungimatu taustana. Mängiti peamiselt ambient’likke drum’n’bass’i palu. Kahjuks jäi nende kava siiski veidi üksluiseks. The Baysi muusikat on tegelikult üsnagi tobe kirjeldada, kui uskuda, et iga nende kontsert eelmisest täielikult erineb. Selleks, et midagi enamat arvata, tuleks neid ilmselt korduvalt kuulamas käia. Loodetavasti avaneb selleks tulevikus ka võimalus. Idee on ju huvitav.

  • Segaste aegade küsimus

    Anu Allas

    EKLi VI aastanäituse projekt “Kurja lilled” Hobusepea ja Draakoni galeriis kuni 10. IX, Hopi galeriis kuni 4. IX.

     

    Liina Siib. Hauakaevaja. Video. 2006. Elin Kard 

     

    Lugedes paari põhjalikku ja huvitavat kommentaari 1990. aastate kunsti näituse “Kogutud kriisid” kohta (Mari Sobolev, www.artishok.blogspot.com; Raivo Kelomees, Sirp 25. VIII) ja vaadates seejärel “Kurja lillede” näitust, mõtlesin, et kui mõne aja pärast hakatakse kokku võtma XXI sajandi esimese kümnendi kunsti, siis mis võiks sellelt näituselt neisse kokkuvõtetesse mahtuda, mida esindada või mil viisil meelde jääda. Õigupoolest tekitas vist päris esimese paralleeli nende kahe näituse pealkiri ja paatos. Sellega, et 1990. aastad oli segane aeg, keegi ilmselt ei vaidle. Tundub aga, et natuke liiga kauaks ja liiga sisutühjalt on käibele jäänud kunsti käsitlus- ja esitlusviis, mille kohaselt ise sügavas kriisis kunst püüab hakkama saada igasuguse orientiiri kaotanud ja samas hingematvalt palju uusi väljakutseid pakkuva eluga.

    Kui praegu ringi vaadata, siis näeb küll ohtralt veidrust ja resignatsiooni, aga mitte kuigivõrd segadust. Kõik justkui saavad aru, mis toimub, keegi lihtsalt ei oska, ei saa, ei taha või ei viitsi midagi ette võtta. Visuaalne kunst on aga oma eneseloomevaevadest (kuidas teha, mida teha ja kuhupoole vaadata) küll üle saanud, kohati natuke liigagi osavalt, aga vähemalt ei ole meediumiküsimus jms konstrueeritud probleemid viimastel aegadel enam eriti häälekalt kõlanud. Kui on natukenegi tahtmist, jõudu ja õnne, siis võib pildile mahtuda ükskõik mida tehes, kuigi teatav vastutulelikkus ja vaoshoitus annavad alati omad eelised.

    Ma ei taha öelda, nagu oleks “Kurja lillede” kuraator Elin Kard näituse saatetekstis kõnelnud midagi kunsti kriisist, see teema tekkis tõesti ainult võrdluses 1990. aastate kunstiga. Küll aga on juttu segasest ajast ja naudingutest, mis võiksid kibestumist, masendust ja pettumust leevendada. Erilist dekadentlikkust, pidu katku ajal, vohavat emotsionaalsust ei kohta eesti kunstis just sageli ja selgi näitusel on naudingud pigem väikesed, vaiksed ja privaatsed; kuri ja kaunis saavad enamjaolt kokku küllalt alalhoidlikul moel. Väljakutsuvamatest töödest jääb meelde Marko Mäetamme järjekordne perekonnatapuprojekt, laste mänguväljakuatraktsiooni meenutav lihapurustusmasin. (Ma ei tea, mida sisaldab Mäetamme tulevane Veneetsia näitus, aga varsti võiks sellesse järjest hullumeelsemaks ja rafineeritumaks muutuvasse kolme inimese kõrvaldamise visiooni kaasata ka näiteks rünnakrühmad, piiramisrõngad, pommikoerad jms. Mitu korda peab ühtesid ja samu inimesi tapma?) Killu Sukmiti ja Kadi Estlandi videos “Tahapanija” võetakse läbi peaaegu kõik isikud, kel Eesti kunstielus sõna- ja määramisõigus. Olgem ausad, kes telgitaguseid ei tea, seda ka ei huvita, kes teab, on ilmselt piisavalt tüdinud, et seda neljakümmet minutit lõpuni vaadata. Kui aga silmas pidada eelmainitud tulevasi kokkuvõtteid ja tagasivaateid, siis ajaloo seisukohalt on see küll suurepärane materjal (isegi kui väikesed ja tühised kobrutamised võtavad suurte sepitsetud intriigide mõõdu, igast lihtsast kohatäitmisest kujuneb deemonlik võtmeroll jne).

    Kristin Kalamehe video “Igavene tuli” kõneleb elava tüdruku ja pronkssõduri armastusloost, mis lõpeb viimase õhkulaskmisega. Töö on tehtud neli aastat tagasi, kuid sattunud praegusele näitusele muidugi õigel ajal. Tuleb siiski tunnistada, et ükskõik kui suurejooneliste fantaasiatega kunstnik selle kuju ümbritseb, tegelikkusele jäävad need ikkagi alla. Kaido Ole maalil “Enesearmastus” seisab autor iseenese teisikul või teisel minal õlgade ümbert kinni hoides põlvini vees, paberlaevukeste keskel. Jaan Paavle videos moodustavad kaks meest küll kuidagi katkise või igatseva, aga ometi omal moel helge perekonnaportree. Merike Estna & Maks Surini poeetilises ja napis videos “Skatulka. Hommage to Heroines” liigub tume kangelanna ülevate helide taustal valges Kadrioru lumes, Neeme Külma videos “III” seob autor musta paelaga küünla ümber pea ja süütab selle, langeb sügavikku ja kaob. Liina Siibi töös on dokumenteeritud hauakaevajate igapäeva, esitatud see vaheldumisi fraasidega “Hamletist” ning lisatud mõningaid lavastuslikke elemente (meremehekostüümis kunstnik paneb kolpadele pähe mütse jms). Marco Laimre installatsioon koosneb luuletusest, sajandialguse avangardi vaimus loodud maalist, fotost, kus kunstnik peseb USA lipuga põrandat, ning objektist, mis on seesama lipp harjavarre otsas. Jüri Ojaveri installatsioon kujutab endast hauakivi, kuhu on sisse löödud käärid, nii et veri voolab, ja raiutud asjakohane tekst (“Nädal peale jaanipäeva lõi naine mulle käärid persse. Sinu kätesse usaldan ma oma perse”).

    Kui vaadata neid teoseid ja kirjeldusi (mis ei hõlma küll tervet näitust, vaid üht valikut), siis paistab, et ehkki kunstnikud mingil viisil (kes rohkem, kes vähem) puudutavad seda ümbritsevat häda ja viletsust, millest kõneleb näituse saatetekst (lasevad ümbritseval olla oma töö taustaks, tulevad vaatajale vastu mõne koodi ja äratuntava elemendiga), siis tegelikult viib igaüks ellu oma sügavalt isiklikke kinnismõtteid, mille puhul dekoratsioonid ja rekvisiidid võiksid vabalt vahetuda. Vaatajale vastutulek kuulub ilmselt kunstniku ellujäämisõpetuse põhireeglitesse ja selle on kõik kenasti selgeks saanud. Kes teeb targemalt, kes osavamalt, kes läbipaistvamalt või lamedalt, see on iseasi. Ka mitmete teiste viimase aja nn teemanäituste puhul on olnud tunne, et mõne suure globaalse probleemi või konflikti katuse all paistab suur osa kunstnike energiast minevat sellele, kuidas ühtaegu ikkagi rongi peale saada ja samas ennast mitte päris ära kaotada. Muidugi leidub alati ka neid, kel tuleb isikliku ja ümbritseva puutepunkti leidmine välja hästi ja loomulikult, ning õnneks on alati ka mõned üksikud, kes ei lase endast mööda vaadata, olenemata sellest, kas nad on kohe esimesel tasandil mõistetavad või mitte.

    Vaatamata kõlavatele pealkirjadele ja üleskutsetele tundub, et nii sel näitusel esitatud kui ka muu praegune kunst reageerib millelegi väljaspoolsele (rohkem kui pinnapealsete osutuste kaudu) siiski harva, pigem hoiab eemale. Lisaks taktikalisele osavusele on eelmisel kümnendil alanud muutumistest täiesti küpseks saanud teinegi teadmine: kunstnike ülim teadlikkus oma täielikust väljendusvabadusest ja täielikust marginaalsusest. Teha võib ükskõik mida, erilist kõlapinda sellel tõenäoliselt ei ole – ja ei juhtu ka midagi. Tundlikkus ja peenemad eritlused ilmnevad ikkagi väga isiklike küsimuste juures, suurematest probleemidest võib üleüldise võõrandumise tuules korra üle käia (on siis midagi öelda või mitte), vastutad aga lõpuks ikka ainult iseenda ees.

    Kui tulla tagasi alguse juurde ja küsida, mis “Kurja lillede” näituselt võiks mahtuda tulevastesse kokkuvõtetesse, siis… Ma ei tea, eks aeg näitab. Ilmselt enamik osalevatest kunstnikest ja ilmselt mitte päris nende töödega. Küll aga paistab teadmine segasest ajast (kuigi paljudel osalejatel polegi mingi teistsuguse aja kogemust), pettumisest (jumal teab milles, kõiges) ja igavesest kriisist juba kuuluvat kunstitegemise ABC juurde, need on kätte antud nagu kunagi pliiats ja paber. Küsimus on selles, kas on tahtmist, oskust ja julgust neile kriisidele siis natuke pikemalt ja sügavamalt mõelda või kas on ehk tahtmist, oskust ja julgust mõelda hoopis millelegi muule.

  • MEIE DELEGAADID

     

    JAAN PAAVLE Oh issand jumal küll! Kas ma üldse kuhugi lähengi ja mis neilt loota ongi? Tegelikult tahaks väga loota midagi suurt ja head. Aga elu on näidanud, et isegi midagi unistadagi ei julge enam.

    ERVIN ÕUNAPUUEi lähe kummalegi, mind ei köida massis rüselemine, olgu see kui vaimne tahes.

    ENN PÕLDROOS Küllap pendeldan mõlema vahet. Kirjanike seas olen alles koolipoiss, tunnen eestkätt uudishimu.  Kunstnike kokkutulekult suurt midagi ei oota. Kunstnike liidu suurimaks probleemiks on minu arvates teatav identiteedi ebaselgus, mitte alati ei saa me aru, milleks ta on olemas. Kuid muutunud olukorras saab identiteet kujuneda vaid pikemaajalise tegevuse tulemusena, ühe kõnevooruga seda ära ei klaari. Igal juhul saab kunstnike liidu taolise organisatsiooni identiteet välja kasvada vaid kõigi kunstnike huvide ühisnimetajast. Halvim, mis suurkogul saab juhtuda, on mõne huvigrupi esmapilgul veenvate soovide  ainuoluliseks kuulutamine.

    TOOMAS VINTKunstnikele ütlen, et lähen kirjanike suurkogule, kirjanikele ütlen, et lähen kunstnike suurkogule, aga ise muudkui kodus magan ja magan. Ootan, et selle aasta suurkogudel kunstnikud räägiksid natuke ka kunstist ja kirjanikud veidi ka kirjandusest.

  • Kristring Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Täna, 22.10.2012 kell 17.00 avab KRISTRING (1962) Draakoni galeriis isikunäituse „Piiri peal“.

    Kristring (Aimar Kristerson) on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (Eesti Kunstakadeemia) maalikunsti osakonna ja osaleb näitusetegevuses alates 1985. aastast. Ta on osalenud alla kahesajal ühisnäitusel Eestis, Leedus, Rootsis, Poolas, Saksamaal, Bulgaarias, Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Soomes, Hollandis, Venemaal ja Valgevenes; käesolev isikunäitus on kunstnikule 33-s. Kristring on avaldanud ajakirjanduses kunstialaseid artikleid ja retsensioone, kureerinud mitmeid näituseprojekte, juhatanud galeriid „Sammas“ ja töötab hetkel Eesti Kunstiakadeemia joonistamise osakonna õppejõuna.

    Avatav näituseprojekt on autori sõnul valminud pikaajalise mõttetöö tulemusel ja läbi rohkete aegade jooksul kogunenud ideede välistamise teel. Olles Kristringi tavapärastest maaliloomingule keskendunud projektidest erinev, väldib autor kaldumist kindlal kunstnikukäekirjal põhinevale loomingu lineaarsusele, püüdes seeläbi saavutada suuremat loomevabadust, seades endale eesmärgiks uudseid ja huvitavaid väljakutseid. Kristring huvitub eelkõige kahesusest ja näituse teosed põhinevad peegelduste vastandsuunalistel toimel tekkivatel võimalustel. Autori sõnul on avatav kaudselt kohaspetsiifilistel installatsioonidel, maalidel ja videoloengul baseeruv väljapanek hõrk ja veendunult eneseusalduslik, piiri peal käimine on kunstnikule pigem psüühiline väljakutse ja läbi selle tekib näitusele tugev alateadlik telg.

    Näitus jääb avatuks 3. novembrini 2012.

  • Kees Dorst oskab disainist paeluvalt kirjutada

    Kai Lobjakas

     

    Kees Dorst, Kuidas mõista disaini? 150 mõtisklust disaineri elukutse üle. Eesti Kunstiakadeemia disaini innovatsioonikeskus, 2006. 207 lk.

     

    “Disaini üle mõtisklemine võib viia paradoksideni. Ühest küljest on äärmiselt põnev üritada mõista, mis täpselt disainimise ajal toimub. Teiselt poolt jälle tundub disainiteoreetikute töid lugedes, et disainipraktika käsitlemisel on nad sellest toredama poole välja jätnud. Kokku on pandud eriala ääretult kuiv ja abstraktne kirjeldus” (lk 67). Seda tõdenud, haaras disainer klaviatuuri järele ja asus kirjutama.

    Arusaamad disainist, selle tähendusest ja piiridest on teemad, mis pole päevakorral vaid Eestis, kus disain on laensõna, vaid ka mitmel pool mujal. Kees Dorsti raamat on üks mõtiskluste kogum sel teemal. “Teema” on tegelikult isegi vale sõna, sest disainile on püütud selles raamatus läheneda väga mitmetelt külgedelt: on haaratud lai teemade ring disainerist disaini rollini ühiskonnas. Siia vahele jäävad disainiliigid, -elemendid, -haridus, -kogemus ja ohtralt muud. Tegu on vabavormilise analüüsiga, mille on kirjutanud autor, kes praktiseerib nii tootedisaineri, teadlase kui õppejõuna. Tema õlgadele on aja jooksul kogunenud koorem küsimusi, mille vastuste sõnastamine on vajalik olnud ka talle endale. Dorst on võtnud vaevaks väljendada oma arvamust paljude lihtsate ja selgete mõtete jadana (150 esseed) õhus hõljuvate probleemide kohta ja ta on teinud seda vägagi leidlikult. Tema tehtud tööd ei saa nimetada süvitsi minevaks, sest ükski mõtisklus ei ületa lehekülge. See ei ole aga probleem, sest lugejani jõuab seeläbi arusaam disaini kui nähtuse paljutahulisusest ja selle kombitsate haardeulatusest. Nii et kiita tuleb autori oskust näha disaini taga peituvate mehhanismide paljusust ja lugeja tähelepanu sellele juhtimist.

    See on omamoodi käsiraamat disaineritele, sest nagu Dorst märgib “ /—/ tavaliselt ei suuda nad teistele seletada, mida, miks ja kuidas nad toimivad” (lk 66), ent samas on see ka sissejuhatus disaini olemusse. Autor suudab üsna vabalt vaadata disainile nii seest- kui väljastpoolt. Lugemiseks sobib see raamat ka laiale huviliste ringile, aitab hästi ergutada disainist mõtlemist üldse.

    Raamat on oluline veel seetõttu, et eestikeelse disainialase kirjanduse maht on vägagi napp. 1978. aastal ilmus Uno Kammali ja Karl Tihase üldkäsitlus “Disain”, 2001. aastal Krista Kodrese interjööri- ja mööbliajaloo raamat “Ilus maja, kaunis ruum”. Meil on mõned kitsamalt teemakeskseid väljaanded nagu Jüri Kermiku doktoritöö põhjal valminud põhjalik “A. M. Luther. Materjalist võrsunud vormiuuendus” (2002) kohaliku vineeri- ja mööblitootja ajaloost, lisaks mõningaid spetsiifilisemad erialaväljaanded,  kus kohalikku konteksti puudutav disainitemaatika on vahetevahel esile kerkinud. Üldiselt oleme aga harjunud lugema disainiteemadel teistes keeltes ja seda suuremat õhinat tekitab üks eestikeelne disainiraamat. Seekord on kindlasti põhjust olla rõõmus, sest see raamat, ükskõik, kas selles sisalduvad mõtted on vastuvõetavad või ärgitavad vastu vaidlema, õigustab autori väljahõigatut: “Kui sellel raamatul on sõnum, siis seisneb see selles, et disain on kaasakiskuv.” Rõõmustav on ka see, et kuuldavasti on käsil veel mõnede disainialaste raamatute tõlkimine.

     

     

  • Julia süldiks!

     

    Teie poole pöördub veel hiljaaegu raamatukoguhoidja (maa sool, nagu omal ajal öeldi) ametit pidanud teise Eesti esindaja. Oleme koos abikaasaga (kes muide on lillekaupluses müüja) olnud Teie talendi austajad Teie esimestest kirjanduslikest katsetustest peale. Leiame, et kui üldse keegi meie praegustest kirjameestest, siis nimelt Teie olete õiglase halastamatusega maalinud meie ette panoraami meie postsotsialistlikust tegelikkusest. Meie arvates on ka igati kohane Teie võrdlemine eesti rahvakirjaniku Oskar Lutsuga, sest just Teie meeleolukad ja sõnaosavad följetonid võiksid võistelda meie populaarseima rahvusklassiku pärandiga.

    Kuid, lugenud Teie üht viimastest uudisjuttudest pealkirjaga ?Romeo ja Julia?, (alapealkirjaga ?Kivirähk armastusest?!!!), valdas meid, pehmelt öeldes, pahameelega segatud hämmeldus. Seekord, väga austatud härra Kivirähk, olete vindi, nagu öeldakse, üle keeranud. ?Romeo ja Julia?, ilma mingi kahtluseta maailma kaunemaid armastuslugusid, on teie töötluses saanud vormi, mis on inimkonna ülevaimat tunnet ? armastust ? labastav ja teotav. ?Romeo ja Julia on ainsad Shakespeare?i kangelased, kes said hakkama oma ühiskonna uuendamisega?, nagu on kaunilt kirjutanud meie eelmise presidendi Lennart Meri isa Georg. Nüüd tahaksime Teilt avalikult küsida: miks otsustasite selle, vähemalt meie põlvkonnale püha legendi üle valada sellise rõveda ja maitselageda garneeringuga?

    Tõsi, kahtlemata leidub Teie teoses ka teraselt esitatud päevaprobleemide käsitlust (Eesti agraarprobleemid, põlvkondade küsimus), kuid selle keskne telg, sodoomiliste üksikasjadega ?vürtsitatud? ?armastuslugu?, ei ärata igas normaalsete instinktidega lugejas midagi peale vastikustunde. Rääkimata sellest, et sodoomilise kiindumuse traditsioon on eesti kultuuris absoluutselt võõras nähtus (kui ehk välja arvata vaid Kitzbergi ?Libahunt?….). Mis see siis ikkagi on, tahaks õigustatult küsida. Kas järjekordne ?trendivaimustus? ehk labane ameerika-ahvlus? Kas tõesti ka Teie, hr. Kivirähk, imekauni armastusromaani ?Liblikas? autor?

    Veelgi raskema südamega avastasime, et Tartu teater Vanemuine, eesti teatrikultuuri häll, on otsustanud säärase ?ilge? (vabandame, tõesti ei leia paremat sõna) teose oma lavale tuua. /—/

    Pettumuseks oli ka asjaolu, et Teie eemaletõukava näidendi on nõustunud lavale tooma lugupeetud Mati Unt, kirjamees, keda oleme seni pidanud peaaegu et oma põlvkonna ideeliseks ruuporiks. /—/

    Siinkohal pöördume tõsise palvega Vanemuise praeguse juhi Aivar Mäe (keda mäletame kunagise menuka vokaalinstrumentaalansambli Vitamiin sümpaatse lauluhääle ja meeldivate maneeridega solistina) poole: palume peatada proovid inimväärikust ja eesti kultuuri blameeriva teosega. Meid rahustab vaid uudis, et kavatsete esitada teost mitte oma teatrisaali, vaid Sadamateatri laval. Teatame, et pole seda hoonet enne külastanud ja nüüd ammugi ei kavatse me seda ka kunagi teha.

    Lugupidamisega ANTON ja SAIMA TULIKIVI koos mõttekaaslastega, Teis tõsiselt pettunud.Ärakiri saadetud: Vanemuise teatrijuhi kt. hr. Aivar Mäele.

    Kirjaniku pöördumine

    Kurb on kuulda, et oled oma lugejatele meelehärmi valmistanud. Kindlasti ei olnud see minu eesmärk! Eks sai ju ?Romeo ja Julia? ette võetud rohkem näpuharjutusena ? et huvitav, kas mina oskan ka nii, nagu vana William? Aga et mehe-naise armusuhe on Shakespeare?il juba nii kaunilt üles tähendatud, mis jäigi siis mul üle muud, kui pöörata oma pilk metsa poole ning panna vahelduseks paari ka inimene ja kits.

    Jumala eest, armsad inimesed, tegemist ei ole sodoomia propageerimisega! See on vaid autori väike vallatus, katse siduda omavahel kokku õrn ja rõve, nii nagu segunevad kartulisalatis kartul ja hapukoor, nii et ühte pole võimalik süüa teiseta. Armastavatel vanematel pole tarvis karta, et nende lapsed pärast ?Romeo ja Julia? vaatamist loomaaeda pattu tegema ruttavad või et neid ei tohi enam koeraga kahekesi jätta. Ei, ei, tegemist on ikka ainult kirjandusega, mitte eluga. Ärgu kombekad kodanikud peljaku midagi ja hoidku etenduse ajal silmad julgesti pärani, midagi loomuvastast siin ei juhtu!

    ANDRUS KIVIRÄHKToimetuselt: Täielikku kirjavahetust saab lugeda lavastuse kavalehelt.

  • Kunstikalendri “Lilled, Emajõgi ja vana Tartu” esitlus Tartu Kunstimuuseumis

    Reet Pulk-Piatkowska

    Kunstikalendri „Lilled, Emajõgi ja vana Tartu“ esitlus Tartu Kunstimuuseumis 

    Tartu Kunstimuuseum esitleb kolmapäeval, 24. oktoobril kell 16.30 näitusemajas Raekoja plats 18  2013/2014. a. kunstikalendrit „Lilled, Emajõgi ja vana Tartu“. 

    Kaheks aastaks mõeldud kalendri 2013. aasta täidavad pildid vanast Tartust ja Emajõest. Kõrvuti väga tuntud teostega Nikolai Triigilt, Elmar Kitselt või Lepo Mikkolt on kalendri koostamisel kasutatud ka mitmeid vähetuntud maale nagu Hando Mugasto „Tartu Kivisild“ (1931), Ellinor Aiki „Tartu motiiv“ (1944-46) või Eerik Haameri „Tartu vaade“ (1940).

    2014. aastal täitub 110 aastat maalikunstnik Ann Audova sünnist ning seepärast on kalendri antud aastanumber tervenisti Ann Audova lillede päralt.

    Kalendri on koostanud Reet Mark ja kujundanud Peeter Paasmäe ning trükitud trükikojas Greif. Kunstikalendri väljaandmist toetas Eerika ja Osvald Timmase Mälestusfond.

    Esitlusel on kalender „Lilled, Emajõgi ja vana Tartu“ müügil soodushinnaga. 

    Olete oodatud!

  • Kohatunne kunstimuuseumi moodi

    Maarin Ektermann, Elnara Taidre

    Kunstitoimetaja Reet Varblane palus meil kirjutada, mida annab selline näitus kunstiteaduse tudengile, kes on äsja sooritanud (eesti) kunstiajaloo eksami(d). EKMi suvised klassikaekspositsioonid on kronoloogilise üles­ehituse tõttu tänuväärne ?Lühikene eesti kunsti ajalugu? piltides, kus teose ruumi paigutamine markeerib selle kuuluvust perioodi, stiili, tendentsi. Seal kohtume krestomaatiliste kunstiteostega, mida seni on saanud vaadata vaid reprodena. Muidugi leiavad mõned kohtumised aset juba ei tea kui mitmendat korda, kuid tavaliselt on näituse koostajad suutnud ikka leida vaatenurga, mille tõttu erineb väljatoodud komplekti üldmõju. Tõeliste hittide kõrvale pikitakse vähem tuntud teoseid, mis aitavad murda stereotüüpseid ettekujutusi kunstniku kindlast käekirjast, näidates ta loomingu mitmekesisust selle arenguetappide ja otsingutega.

    Tänavuaastane kontseptsioon võimaldab vaatajal tajuda Eesti kohatunnet, regiooni geosotsiaalset ja kultuurilist atmosfääri (kunsti)ajaloo kaudu. Kohatunnet vaadeldakse kui identideedi väljendust, kunstniku tajutud võimaluste ja piirangute indikaatorit, enda mõtestamist ümbritseva kaudu. Paika jäädvustatakse sellisena, nagu seda tuntakse, aga ka vastupidi: loomingus kujutatakse seda, mida tahaks tunda. Eesti kunstiajaloos tundub domineerivatki viimati nimetatud tendents. Romantiline igatsus kuhugi ära, kunstimekade tõotatud värsked loomeimpulsid ja suurlinnatulede seltskondlik sära paeluvad rohkem kui kohalik kliima, kus on leida ainult laugeid künkaid ja vähest intellektuaalset gümnastikat.

     

    Baltisaksa üleolek, düsseldorflaste siiras hool

     

    Baltisaksa aadli õilsad portreed pakuvad elamuse eelkõige oma siiruses, ihaluses illustreerida sotsiaalset ja majanduslikku üleolekut, rõhutada glamuurse elukorralduse kontrasti talupoegade  vulgaarsete elukommetega. Teine äärmus ? idealiseerida pärismaalasi, sõbralik, kuid natuke üleolev suhtumine on näha talunaise maavillases undrukus siidiseelikut. Neid omapäraseid pastoraale oleks tahtnud näha valgustuse (humanistlikus) ühiskonnas. Selle kõrval kunstniku perekonna biidermeierlik tagasihoidlikkus hubases väikekodanlikus atmosfääris. Baltisakslaste kohatunde väljendused, armsalt naiivsed oma pretensioonikuses, sobituvad poolteist sajandit hiljem camp-esteetikasse, mis võiks pakkuda uue vaatlussuuna eesti kunstiajaloo varasemale etapile.

    Tunduvalt tähelepanelikumalt on eestlaste tegemisi vaadelnud Düsseldorfi koolkonna esindajad. Argihetkede fikseeringud mahutavad nii mureliku võitluse maaga, eestluse kvintessentsi kui ka elevil talumehed kaardilaua taga (vist eestlaste populaarseim vaba aja veetmise viis tollal). Kristjan Raud ja rahvusromantism pagevad monokroomse maastiku ja koloriitsete karakteritega talupojatüüpide juurest imaginaarsesse ajalukku, heroilisesse minevikku, mis võiks toetada rahvuslikku eneseteadvuse tõusu. Kalev on juba koju jõudnud?

     

    Köler kui vapiloom,

    modernistid kui eskapistid

     

    Johann Köleri erilist positsiooni arvestades on tema kanda jäetud eesti kunsti klassika vapilooma  roll. Mitmekülgse meistri portree-, usu- ja ?anrimaalid, näitavad tema talenti kogu mitmekülgsuses, pöördudes erinevate ühiskonnakihtide poole inspiratsiooni saamiseks. Eksponeerituna treppidel (teatav vastuolu siiski?) loob sisenejale esimesest eesti professionaalsest kunstnikust mulje, kes ei unustanud ka oma põlvnemispaika ega kohatunnet.

    Eesti modernistide Konrad Mäe, Nikolai Triigi jt võitlus realismiga, värvi ja vormi abil loodud ornamendid-sümbolid, kannab oma visuaalses kõnekuses taas pagemise soovi. Liikudes rahutult lõunasse ja põhja, püüavad nad tabada hetkelist, kirjeldamatut psühholoogilist seisundit, edasi anda loodusnähtuste meeleolu. Hinges kantud mälestustest ja unistustest saab maalidel võimas üldistus, Lõuna-Eesti voored saavad Itaalia maastike dramaatilisuse ja taeva à la ?Toledo äikeses?.

    Huvitav on näha Eduard Wiiralti värvilise pliiatsiga tehtud mutatsioonivisandeid. Sürrealistlikud groteskid lubavad kunstnikul oma voli kohaselt deformeerida reaalsust ning lisada sellele mitte-eksisteerivaid elemente ning tulemuseks saab luupainajalik urbanistlik ko?maar. Vastukaaluks anonüümne, steriilne linn kui igiliikur, industriaalselt pulseeriv rütm, mis tuleb siinsesse kunstipilti Eesti Kunstnikkude Rühma loomingus. Friedrich Hist, Arnold Akberg ja Märt Laarmann jõuavad kubofuturistlikes kompositsioonides peaaegu reaaleseme täieliku kaotamiseni. Wiiralti kohvikpõrgust saab nüüd moodsa elukultuuri üks sümboleid rafineeritud elegantsi väljendajana.

     

    Maal aja- ja kohaspetsiifiline, skulptuur universaalne

     

    Reaalsus taastab oma peaaegu kaotatud koha üsna kiiresti. Aleksander Vardi, Adamson-Ericu jt  töödes on tunda meelelist rõõmu, mis sünnib maalimisest, objekt pole seal küll kõige olulisem. Siiski sageneb tööde sotsiaalne temaatika, on tunda uusasjalikkuse hõngu, agulite ja lihtinimeste kujutamine ennetaks nagu sotsrealistliku paradigma ähvardavat lähenemist.

    Niimoodi läbitaksegi kunstiajaloo spiraali üks keerd: klassitsistlikust ja akademistlikust maalist romantismi juurde, pärast modernismi pöördutakse ikka realismi juurde tagasi. Skulptuuris ei ole see nii eredalt väljendunud, sageli puudub teostel koha- ja ajaspetsiifiline iseloom, need on universaalsemad, peegeldades Euroopa klassikalist traditsiooni. Erandiks on maaliga unisoonis kõlavad EKRi tektoonid, kuid needki pole spetsiifiliselt eestimaiseid, peegeldades kubismi-futurismi rõhutatud rahvusvahelisust.

    Märkida tahaks veel EKMi seekordse ekspositsiooni värsket kujundust, milles on kohati loobutud muuseumi-pühamu traditsiooniliselt valgetest seinadest. Nii Düsseldorfi koolkonna kui ka vendade Raudade saalis on tööde taustaks rohelised seinad, mis toonitavad maale või pakuvad kontrasti Kristjan Raua must-valgetele söejoonistustele. Wiiralti lehed on eriti efektsed sinisel foonil. Samas tekib kiusatus otsida taustavärvis sümboolsust: roheline keskkond võiks sümboliseerida lootustandva rahvuskoolkonna tekkimist. Sellest saabki aluse eesti kunsti kohatunne.  

     

    Näitusel ?Kohatunne. Eesti kunsti klassika XVIII sajandist 1940. aastani? algab kahekuuline kunstiharidusprojekt ?Ärata talv?. Projekti autor on Anu Purre.

    ?Ärata talv? on kunstiharidusprojekt, millega tähistatakse kunsti aastat. Eesti kunsti klassika põhjal on loodud haridusprogrammid ?Vaadates üles?, ?Pronksist tuul ja marmorunenäod? ja ?Vähe süüa,  palju külmetada? nii lasteaedadele, algklassidele, põhikoolile kui ka gümnaasiumile.

    Haridusprogrammide läbiviijad on EKA õpetajakoolituse tudengid ning TPÜ kunsti­pedagoogika tudengid. Kunstitarvetega toetab programmi AS Vunder.

    Haridusprogrammidesse registreerimine ja info tel 527 9696, Eve Valvik (projekti

    koordinaator) või K ? R 645 5004.

     

     

  • Ooperikogemus Luxembourg?ist

     

    Nõnda suurejooneline projekt nii paljude eri riikidest pärit osalistega, nagu detsembris ?Boheemi? lavastus, on aga Luxembourg?iski haruldus. Ka äsja oma esimeselt Ameerika tur­neelt naasnud Luxembourg?i Linnaorkestrile oli ooperiorkestri roll uus kogemus. Ooper toodi lavale koostöös Brüsseli La Monnaie Kuningliku Teatriga. Sealne lavastus aastast 2002 ongi Luxembourg?i üle kantud; lavastas üks Euroopa mainekamaid ooperilavastajaid Christof Loy, kes on kahel korral, 2003. ja 2004. aastal, pälvinud ajakirja Opernwelt kriitikutelt aasta parima lavastaja tiitli. Brüsselis lavastatud ?Boheemi? kohta avaldati ajalehes Financial Times vaid kiidusõnu: ?Ma ei ole iialgi seda vana ooperit nii nautinud!? Luxembourg?i esietendust vaadanuna võib selle hüüatusega vaid ühineda.

    Christof Loy lavastajakreedo on: ?Keskpunktis on alati laulev inimene.? Peene psühholoogina on ta paika pannud iga väikseimagi detaili, mis kõik mõjuvad lavastuse mosaiigis asendamatuna. Odavast sentimentaalsusest hoidudes on ta lavale toonud väga inimliku ?Boheemi? ehtsate emotsioonide ja tänapäevaste vastuoludega. See on aus ja delikaatne jutustus haigest Mimist, kes sureb vaestes oludes Pariisi Ladina kvartalis.

    Lavakujunduse ja kostüümide autor on Herbert Murauer. Stilisatsioon eelmise sajandi 70ndaist aitab tuua poolteist sajandit varasema Pariisi boheemlaste elu tänapäeva vaatajale lähemale. Tähelepanu väärib valguskunstniku Reinhard Traubi töö. Esitajaist kattuvad Brüsseli lavastusega vaid mõned solistid. Oma viimastesse lavastustesse on Christof Loy kutsunud Odessast pärit Sergei Homovi ning T?eljabinskist pärit Boriss Statsenko, kes ?Boheemis? vastavalt Rodolfo ja Marcello. Muide, lauljate suhtes väga valiv lavastaja tekitas kevadel Londonis skandaali, kui praakis Covent Gardeni ?Ariadne Naxoselt? lavastusest liigse paksuse pärast välja kuulsa Ameerika soprani Deborah Voigti.

    ?Boheemi? solistide koosseis oli noor ja vastas karakteritele, väga head näitlejad ja lauljad moodustasid nauditava ansambli. Lisaks eespool mainitud boheemlastest poeedile ja kunstnikule oli muusiku Schaunardi osas Jevgeni Aleksejev Bulgaariast ja filosoof Colline?i osas Alessandro Guerzoni Itaaliast. Mimid laulis kreeklanna Alexia Voulgaridou, kes teinud varem sama rolli ka Bregenzi festivalil, Genfi Grand Theatres ja Münchenis, samuti 2002. aastal valminud filmis. Musettat laulis itaallanna Raffaella Milanesi. Väikesed osad olid ka meie lauljatel Mati Turil ja Rainer Vilul.

    Ooperi muusikaline juht oli Frankfurdi Ooperi peadirigent Roland Böer, kes 2004. aasta kevadel käis esmakordselt Eestis, juhatades väga menukalt Mozarti Missa c-moll ettekandeid Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ERSOga. Sellest koostööst tekkiski Roland Böeril mõte kutsuda meie koor osalema ooperiprojekti. Dirigendi kinnitusel sujus koostöö EFKga väga hästi ja kiiresti, kuna tegemist on väga heade muusikutega, kes suutelised keskenduma ka lavalisele tegevusele. Koos kohaliku lastekooriga kujundasid kahe Balti koori lauljad ooperi massistseenides vilka Pariisi kohviku- ja tänavaelu. Seni vaid mõnes kontsertettekandes ooperit nuusutada saanud lauljad nautisid täisprofessionaalset teatritööd, milles olnud tugev iga lüli lavastajast ja dirigendist lavatööliste ja rekvisiitoriteni. Ladusalt kulgenud proovides olnud alati keeleõpetaja käepärast. Tulemus kostus-nähtus värskes kõlas ja kogu trupi rutiinivabas ning lustivas mängus.

    Lisaks naudingule, mida pakub Puccini kaunis muusika, veenis 1896. aastal Arturo Toscanini dirigeerimisel esietendunud ja sedakorda Luxembourg?is lavale jõudnud ?Boheem? selles, et ka vana tuntud ooperi võib mängida-lavastada tänapäevaselt aktuaalseks köitvaks vaatemänguks.

Sirp