Liialdamata võib öelda, et Jaan Puhvli näol on tegemist XX ja XXI sajandi Eesti ühe silmapaistvama keeleteadlase ja müüdiuurijaga. Vanameister töötab täna California ülikoolis. Ometigi pole sidemed lapsepõlvekoduga katkenud ja igal suvel veedab Jaan Puhvel oma monumentaalteose, hetiidi keele etümoloogilise sõnaraamatu koostamise kõrvalt aega ka siinmail.
Kas humanitaarteaduste valdkonnas on USAs teie arvates kerge läbi lüüa?
Ei oska üheselt vastata. Tegemist on tohutu maaga, kus arvutult eri tasemeil kõrgemaid õppeasutusi, elitaarseist kesisteni, sealhulgas paraku arvukalt usulise kallakuga „ülikoole”, kus Darwin jääb ikka veel piibli loomeloole alla. Selles vohavuses võib mõnigi hakkaja endale sobival tasemel „läbi lüüa”. On ju USAs see vastuoksus, et rahva haritus on muu arenenud maailmaga võrreldes üsna kasinavõitu, tipud on aga väga kõrgel. Viimaste seas on edukas olla loomulikult raskem, võrreldav vaid globaalse akadeemia paremikuga. Humanitaaria kui selline on praegu siiski „löögi all” nii Ameerikas kui Euroopas, mis asja ei kergenda. Kui ise alustasin, oli olukord veidi lahedam, sõjajärgsel ajal jätkus eluruumi paljudele aladele. „Tulevikuteadused” ja moevoolulised pseudoained polnud veel võimust võtnud.
Kas tunnete, et Eestis oleksid võimalused keele- ja müüdiuurijana tegutsemiseks piiratumad?
Otsene võrdlus oleks kohatu – kuidas kõrvutada hiidriiki Eestiga? Võin vaid oletada, et Eestisse jäädes oleksin vaevalt saanud pühenduda samale ainealale. Imetlen neid, kes on siin edukalt oma kutsumusele pürginud, olgu siis kreeka-rooma klassikas, indoloogias, assüroloogias või egüptoloogias: au Anne Lillele, Linnart Mällile, Amar Annusele, Sergei Stadnikovile! Üldhaardeline indoeuroopa võrdlev keeleteadus on siin siiski jäänud võrsumata.
Miks otsustasite pühenduda just hetiidi keele etümoloogilise sõnaraamatu kirjutamisele?
Uudsus, rohkus, vajadus! Sajandi eest avastatud suured kiilkirja arhiivid tõstatasid ajaloo unustusest indoeuroopa-keelse muinasrahva rikkalikud säilmed. Oli lihtsalt põnev väljakutse. Tegemist on väga olulise raamatuga indoeuroopa jt keelte uurijate ning üldse kõigi jaoks, kes uurivad Lähis-Ida muinasaja keeli ja kultuure. See pole paljas sõnastik, vaid suur sõnade ajalugu.
Kas hetiidi keele uurimine on teid toonud lähemale ka oma emakeele juurtele?
Olen alati huvitunud eesti keele ajaloost. Neil kahel valdkonnal on sageli otseseid kokkupuuteid, sest suur osa meie sõnavarast on laenutussuhtes vanade indoeuroopa keeltega. Näitena vaid mõned hetiidi sõnaraamatus esinevad eesti isendid: ais, iva, jää, kirbe, kustuma, labidas, leelis, liblikas, lill, lõõr. On ka palju huvitavat võrrelda grammatikas, näiteks eitusverbi osas (hetiidi „le da”, eesti „ära too”, soome „älä tuo”).
Nimetage palun mõni kõige huvitavam sarnasus eesti ja sanskriti keele vahel.
Meie keeles on palju indoiraani ja baltoslaavi laene, neid tuleb vaadelda üheskoos. Kui ütleme „sada korda”, siis kajastub selles nii sanskriti „shatam krtas” kui vene „sto krat”. Eks nii „sirp” kui „vasar” ole selle kandi noomenid. Kui venelane ütleb „job tvoju mat”, annab selle sõna-sõnalt sanskriti keelde tõlkida: „yabha tava mataram”.
Teile meeldivad sageli pealtnäha üsna hullumeelsena tunduvad paralleelid. Kas selliste seoste otsimine ja veelgi enam põhjendamine on teile meelepärane ja lihtne tegevus?
On ju tarkus, et kateedrist hullupalati olevat lühike samm, aga siin see siiski ei kehti. Võrdlused võivad tunduda üle mõistuse sellele, kes ei valda vanu keeli ja ajaloolist keeleteadust ega tea, et keeleloo korrapärasustes on tegemist üsnagi „täppis” teadusharuga. Mis „kõlab” sarnaselt, ei pruugi seda hoopis olla, ja vastupidi. Indoeuroopa keeleteadlasele on ilmselge, et näiteks inglise keele „wheel” või rootsi „hjul” täpne fonoloogiline ja tähenduslik vaste on sanskriti „chakra” ja et nende ürgindoeuroopa ühisvorm oli umbes „kwekwlo” (võrdluseks kreeka „kyklos”) ning tähendus „keerleja”, seega „ratas” (mis on omasoodu indoeuroopa laensõna (sanskriti „rathas”, leedu „ratas”, ladina „rota”). Leedu vaste „kaklas” on vähese tähendusnihkega see, mille otsas pea keerab, ja on sellisena maandunud Fennobaltias kui laensõna „kael” (soome „kaula”). Siin pole midagi veidrat ega uskumatut, tarvis on vaid teadmiste varu.
Paelub teid enam keeleteadus või mütoloogia? Millised võiksid olla nende kahe valdkonna pidepunktid?
Olen ikkagi ajalooline keeleteadlane; selle ala täpsus ja rangus on mind alati paelunud. Teisel kohal on vanades keeltes avalduv kultuur, eriti vaimne, sealjuures uskumused, mis on suuresti talletatud müütides. Seega huvitavad mind vanad müüdid kui sellised, pigem kui mütoloogia üldisemas või teoreetilises võtmes, eriti selle sõna lootusetult ära solgutatud moodsad kasutused. Olen siiski pigem filoloog kui mütoloog.
Mitmed autorid on müüti käsitlenud ajaloo väärtõlgendusena. Kas toetate seda vaatenurka? Kui palju aega peaks mingist sündmusest või mõne isiku elust mööduma, enne kui see mütologiseeritakse?
Vihjate ajast ja arust läinud euhemerismile, mille säilmeid võib küll jätkuvasti leida rahvakultuuris, kuid mille osatähtsus teaduslikus mütoloogias hääbus juba XIX sajandil. Sangareist ei saa jumalaid, hoopis kunagised jumalad madalduvad heerosteks. Käsitasin seda küsimust kunagi ühes kirjatükis „Mahakäinud müüt kui eepika taimelava”, kogus „Ulgvel ja umbes”.
Kes tuntud XX sajandi müüdiuurijate nagu näiteks Mircea Eliade, Joseph Campbell jt hulgast teile kõige enam sümpatiseerib ja miks?
Igal suurkujul oli oma tegumood, mida ta ainesele laotas. Eliade nägi kõikjal sakraalsust, Campbell oli ühemõtteline jungiaan, Lévi-Strauss arvas leidvat ainuvahendi binaarsuses. Teise sajandipoole siinkandis ülehinnatud prantsuse kildkondlastest (Lacan, Foucault, Derrida, Barthes, Deleuze, Lyotard, Baudrillard, Bourdieu ja kes kõik veel) ma parem ei räägi. Ainuke suur filoloog selles seltskonnas oli indoeuroopa usundi uurija Georges Dumézil, kes ka tohutult palju uut avastas, seda oma liialdatult rõhutatud kolmetise mõttemalli kiuste. Temale võlgnen minagi palju.
Kui jumaluste kujunemise taga ei ole euhemerism ega loodusmütoloogia, siis millisena võiks seda protsessi veel kirjeldada?
Siin on tegemist suure, vana, usuloolise küsimusega, millele üks armetu keeleloolane vaevalt suudab vastata. On ju jumal(ad) üldiselt, nii keeleliselt kui kujundlikult, teadagi kollektiivse luulu ilming. Jätame ikonograafilise paljukesisuse (kes vajab puuslikku troonile, kes ikooni nurka, kes altaripilti kirikusse, kes keelab üldse iidolid) ja keskendugem keelele: milleks on soolisel metafooril „taevasel isal” vaja veel „väge ja au”, kui ta juba ise neid kehastab? Miks on ladina noomenil „Venus” naisterahva ümarad tunnused, kui ta on õieti vaid sootu nimisõna (sanskriti „vanas”, seega „iha”). Jne ad absurdum.
Rahvas kipub jumalat ikka oma näo järgi looma. Vastavalt sellele loogikale – milline võiks olla ühe kaasaegse eestlase jumal?
Ega vist rehepapi ajastul tule kauka jumalast kaugemale otsida.
Millist rolli mängib müüt kaasaegses ühiskonnas?
„Argimütoloogilises” lodevuses võiks siin paljustki rääkida. Teaduslikus tähenduses on aga tõeline tänapäeva müüt nagu kunagine helmemänni eritis alles tarretumas, ja vaid järelpõlv võib küpselt küsida, mis see meie ajastu müüt siis tõepoolest oli.
Kas arvate, et mütoloogial on tänapäevalgi kindel koht inimeste alateadvuses?
Mitte mütoloogial, vaid müüdil. See on ko
deeritud Homo Erectus’e (pigem kui Sapiens’i) ajurakkudesse.
Kas uususundid pigem rikastavad või rikuvad mineviku pärandit?
Risustavad küll.
Millised on teie tulevikuplaanid lisaks hetiidi keele etümoloogilise sõnaraamatu tegemisele?
„Hittite Etymological Dictionary” vajab veel nii palju tööd, et ei julge muid suuremaid ettevõtteid kavandada. Loodan siiski teha vähemaid uurimusi, et neist saaks üks kolmas koondköide (ütleme „Ultima Indoeuropaea”) kahe senise („Analecta Indoeuropaea” ja „Epilecta Indoeuropaea”) takka. Tahaks ka ikka veel suviti paar kuud lapsepõlve jälgedes Kõrvemaa metsavaikuses veeta, niikaua kui piisab jaksu tiirutamaks ümber meie rahutu maailma.
