Igaühe loodushoid

Üks neist on juugendlik prügipõletusahi Narva Kreenholmi manufaktuuri elamukasarmute juures. Mälestiste omanikud karjuvad appi. 8. märtsil avas Marge Monko näituse „Leib ja lilled” Draakoni galeriis, mis asub ajaloomuuseumist üle tee. Teemaks on taas Narva Kreenholmi manufaktuur, seekord kui laguneva tööstuse vare. Lahtilastud töölised vajavad abi. Kas kahe näituse toon ja teema on juhuslik kokkusattumus? Pigem hädakoori  häälte ühinemine. Sobiv inimene ühishäälega tegelemiseks peaks olema kultuuriminister Laine Jänes, elukutseline koorijuht. Näitusel saab kuulata tema intervjuud olukorrast kultuuripärandi kaitsel. Selle asemel, et oma tähelepanu hädakõridele pühendada, valab ta kuulajatele mesist vaha kõrva. Kuulajad saavad teada, et ebakõlasid esineb, aga küll see laul meil korda läeb.

Samadele küsimustele vastavad veel riigikontrolli  auditi läbi viinud Külli Nõmm, muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg, riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimees Trivimi Velliste, muinsuskaitse ümarlaua esimees Mika Orava, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm ja Ohtu mõisa omanik Sirje Laansoo. Ühes olulises asjas on kõik intervjueeritavad ühel nõul: kultuur on Eesti Vabariigile kallis. Ka muinsuskaitsjad  lisavad hädakoorile oma hääle: raha on liiga vähe. Esile tõuseb Külli Nõmme, asjatundliku kõrvalseisja hääl. Auditi käigus küsitleti niihästi muinsuskaitse spetsialiste kui ka mälestiste omanikke. Külli Nõmme hinnangul pakuvad ametnikud olukorra parandamiseks deklaratiivseid retsepte. Muinsuskaitsest on kujunenud kitsa ringkonna tegevus, avalikkus on jäänud kõrvale. Näituse avastend teeb  auditist kokkuvõtte: riik ei ole teinud piisavalt, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine.

Näitus rõhutab kahte puudust riigi tegevuses. Esiteks ebasüstemaatilisust ja läbipaistmatust, teiseks pole selgelt formuleeritud ei mälestiste kaitse alla võtmise kriteeriume ega restaureerimistoetuste eraldamise põhimõtteid. Ei ole lihtne tee ehituskavast restaureerimiseni läbi käänuliste bürokraatiakoridoride. Mõnele mõisa abihoone omanikule või projekteerijale võib see labürint sisaldada Tallinnasse viiva maantee korduvat kulutamist, sest riigiasutus ei usalda oma kohalikke inspektoreid. Ja, kui tõele au anda, erialane haridus või kutsealane täiendusõpe, nii et inspektor oskaks õigesti projekti lugeda ning ehitamisest aru saama, ei puudu ainult paljudel kohalikel, vaid ka keskuses töötavatel ametnikel. Usalduskriis tabab kõiki muinsuskaitse töötajaid.  Intervjuud tiirlevad ümber muinsuskaitsekorralduse ja muististe ringi, seda katkestab korraks vihje turismitööstusele ja keskkonnakaitsele. Marge Monko proletaarseks solvanguks tõstetud naistepäevarusikas „Ma ei söö lilli” näitab, et need probleemid ei mahu kunstiajaloolise halduspraktika ringi, vaid ulatavad kaugemale. Millist ringi esitab näitus? Peale 8 intervjuu, 20 laguneva mälestise ja sissejuhatava stendi tutvustatakse lühidalt veel Eesti  muinsuskaitseliikumise lähiajalugu, kultuurimälestiste tähistamise korda, muinsuskaitse ümarlauda ning Tobiase tänava tühermaalt leitud ja OÜ Kuukaare poolt näitlikult restaureeritud ust. Kultuurimälestised on enamasti tähistamata. Avariiliste hoonete puhul võib tähise paigaldamine lõppeda seina kaelakukkumisega. Tasub võrrelda, milliseid kulutusi tehakse liiklusmärkide paigaldamiseks ja hooldamiseks.  Eelarveliste otsuste tegijad võiksid selles mõttes oma vastutusest aru saada. Kas aitaks see, kui igale riigikogu liikmele ja rahandusministeeriumi töötajale tähis ja kinnitusvahendid kaasa anda ja nad võssa kasvanud ohvrikivi või mõisavaret tähistama saata, et nad ülesande suurusest aru saaksid?

Kui riik ei suuda selle tarvis brigaadi ülal pidada, siis tuleks vastav teenus vähempakkumisel välja anda. Näituse kontseptsiooni autor ja kuraator  Mika Orava kutsus kokku ka Eesti muinsuskaitse ümarlaua, mis on hetkel viimane sõna Eesti muinsuskaitse lähiajaloos. Muinsuskaitseklubide I kokkutulek oli 1986. aastal Jüris. Juba siis jagunesid muinsuskaitsjad kahte tiiba. Ühed pidasid vajalikuks hoonete ja esemete säilitamist ja uurimist, teised nägid peaeesmärki mälestise nr 1, Eesti Vabariigi restaureerimises. Pärast selle eesmärgi saavutamist on esimese tiiva esindajad koondunud peamiselt Eesti Muinsuskaitse Seltsi. Nende seast teenekamatena võib nimetada muinsuskaitseametis töötavat Ülo Puustakut, kes korraldas muuhulgas Konstantin Pätsi säilmete Eestisse ümbermatmise, ning praegu muinsuskaitse seltsi juhtivat Jaan Tamme, kes aastatel 1994–1999 peadirektorina muinsuskaitseameti käivitas. Paljud teise tiiva esindajad hülgasid muinsuskaitseliikumise: kes läks poliitikasse, kes mujale. Poliitikute seas on erandeid nagu  Trivimi Velliste, kes on siiamaani oma 1986. aasta aadetele truu ning seotud ka praktilise muinsuskaitsega. Tänaseks on muinsuskaitseliikumise esiviiuliks tõusnud Mika Orava, kes esindab Eestis skandinaavialikku ühiskonnateadlikkust. Et 4. märtsil 2008. aastal tööd alustanud Eesti muinsuskaitse ümarlauast täit sotti saada, tasub tsiteerida selle kodulehte www.umarlaud.eu: „Ajaloo käegakatsutav osa meie kultuurimaastikul  on kultuuripärand, mida esindab arhitektuurimälestis, inimeste kujundatud maastik, esemeline kultuur. Eesti muinsuskaitse ümarlaud on kokku kutsutud toomaks ühise laua taha kõiki, kellele on olulised selle pärandi väärtustamine, säilimine ja jätkusuutlik haldamine. Ümarlaua tegevuse eesmärgiks on osalemine protsessis nii, et tulevikus me ei puudutaks kultuurimälestiste asemel tühja kohta. Ümarlaua töö on iseseisev, poliitiliselt erapooletu,  läbipaistev ja avalik ning selle üheks eesmärgiks on algatada ühiskondlik muinsuskaitseline diskussioon. Muinsuskaitse on olnud Eesti üheks taassünni märgusõnaks ning väärib sellist tähelepanu taas kogu ühiskonna osalusel. Eesti muinsuskaitse ümarlaud on erapooletu nõuandva õigusega alaliselt tegutsev kogu (edaspidi ümarlaud). Ümarlaua liikmeteks on erinevate mälestiste liikide omanike, muinsuskaitseameti, omavalitsuste, ühiskondlike ja mittetulundusorganisatsioonide  ja haridusasutuste esindajad. Ümarlaud koguneb vähemalt neli korda aastas. Ümarlaua juures töötavad erinevate valdkondade – kultuurimälestiste nimekirjad, seadusandlus ja selle rakendussätted, omanike teavitamine tema õigustest ja kohustustest jt – töörühmad.”

Kes hoolib kultuuripärandist, selle jaoks on ümarlaua kodulehel avatud blogi õige koht oma arvamuse avaldamiseks. Sest ümarlaud täidaks oma ülesande siis, kui selle seisukohtade üle, mis kõik kodulehel kirjas on, arutelu puhkeks. Esimese avaliku ettevõtmisena kavandatakse 16. mail talgupäeva, mis jätkaks Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja keskkonnakaitsjate heakorraürituste tava. Eks aeg näitab, kas ümarlaua ja seltsi aktivistid ühinevad sama eesmärki taotlevaks jõuks. Korra tasuks näitust ka veidi teistsuguse pilguga vaadata. Kujutlegem, et teemaks ei ole muinsuskaitse, vaid tervishoid. Viiest  suuremast linnast ja igast maakonnast esitataks fotodel üks raskes seisundis haige. Sinna juurde kõlaks sarnaselt „Ultima memoria’le” haigete omaste ja tervishoiuametnike hädakoor. Ent peamised hädalised on ikkagi põdejad, nagu ka „Ultima memoria” appikarjujad on ehitised ise. Meditsiinis on nii: et haigust ravida, kutsutakse arst. Muinsuskaitses aga on arstiks saanud krooniline unustaja. Kui veel täpsem olla, kogu ehitamist Eestis on tabanud  krooniline posimine. Šamaanid ametnikukuubedes, arendajakingades ja poodnikukitlites taovad trummi ja summutavad asjatundjate hääli, tagajärjeks möödaplaneerimise ja rämpsehitamise viljad. Eriti nutusel viisil renoveeritakse vanemaid hooneid, sõltumata sellest, kas tegemist on mälestisega või mitte. „Ultima memoria” näituse võti ei ole üheski tekstis ega pildis, need on tähelepanuosutus
ed, kommentaarid. Näituse võtmeks on remonditud uks.  See näitab suunda lähitulevikku, mil ehk jääb alles ligi 1200 praegu lagunevat mälestist. See retsept kõlbab igale vanale majale: asjatundlik remont, mis on sageli kõige õigem restaureerimine. Sõltumata sellest, kas tegemist on mälestisega või mitte. Ukse puhul, mis on näitusel puust ette tehtud ja roheliseks värvitud, asendatakse mädanenud tükk samasuguse ja õiget pidi paigaldatud materjaliga. Lahtine värv eemaldatakse kaabitsaga, soovi korral  silutakse pind enne kruntimist liivapaberiga. Kriimud, augud ja muud vähemad vead parandatakse kitiga, mitte pahtliga. Klaas tihendatakse kitiga, mitte silikooniga. Puidule sobib kõige paremini linaseemneõlivärv, see värskendab vana materjali ja tagab puidu kaitse pikkadeks aastateks. Teise teeviida soovitud tulevikku leiab „Leiva ja lillede” kaudu Draakoni galeriis.

Kuna Kreenholmi manufaktuur ei suutnud end traditsioonilise tootmisega enam ülal pidada ja kinni pandi, siis tuleb töötute armeele uus töö välja mõelda. See on üldine lääneriikide probleem. Narvas pani õla alla Rootsi riik ning koostati arendusplaan samalaadse kultuuritundliku kava järgi nagu Tampella keskuses, endises linavabrikus Tampere lähedal. Kõige kindlam viis hoonet elus hoida on siiski selle kasutamine. Kui Eestis toimiks asjatundlik ehitusjärelevalve,  siis see hoiaks korra majas. Tegelikult peavad end ehitustarkadeks kõik, alates omanikust ja lõpetades töid vastuvõtva ametnikuga. Sellel näitusel eksponeeritud ukse puhul oleks kõige tõenäolisem asjakäik selline: omanik tahab siledat klantsi pinda lühikese tähtajaga ning ehitaja teeb värvi alla kiire pahtelduse ja lihvimise; kultuuriametnik tahab värvi sees pintslijälge näha ning ehitaja vehib paksule rullivärvikihile harjasekriipsud peale. Selle  tulemusel kestendab värv varsti maha, raha on raisatud.

Vahel kehtestab oma tahtmise ehitaja, sest mitte midagi muud ei ole nii raske muuta kui vahendite ja vahelülide poolest mahuka tootmise rutiini. Näituse intervjuudes räägitakse sellest, et riiklikku muinsuskaitset tuleb juhtida prääniku ja piitsaga. Selgub, et präänik laguneb paari lõikega peenikeseks puruks. Ning kui palju on seaduserikkujate suhtes trahve ja sundvõõrandamist rakendatud?  Ka piits ei plaksu. Mis siis juhtub, kui asi niikaugele jõuab, et vana maja, patsient, ette võetakse? Siis hakkavad ühed tegijad päheistumisega teisi paika suruma. Ametniku istmikuks selles maadluses on bürokraatia, ehitajal tootmisrutiin ja omanikul raha. Nad võiksid üksteisele päheistumise asemel hoopis kokkuleppele jõuda ja majale arsti, restaureerimismeistri kutsuda. Restaureerimismeister on inseneri, arhitekti ja ajaloolase kolmainsus.  

Esitatud objektid on kaotanud oma funktsiooni ning seetõttu hüljatud ja lagunenud. Näituse eesmärgiks ongi tähelepanu juhtida arhitektuuripärandiga seotud probleemidele: omanike teadmatus, muinsuskaitse kehv teavitustöö, riigi suutmatus abistada ja pakkuda tuge mälestiste omanikele. „Sageli ei näe muinsuskaitse omanikes oma partnereid ja liitlasi kultuuripärandi kaitsmisel ja tutvustamisel”, seisis ka muinsuskaitse  ümarlaua ajakirjandusele suunatud pressiteates.

Muinsuskaitse ümarlaud (õigemini selle esimees Mika Orava) ongi koos ajaloomuuseumi teaduri Olev Liivikuga näituse kuraatoreiks. Näituse olulise osa moodustab videoinstallatsioon, millega tutvustatakse vaatajale intervjuude kaudu muinsuskaitse hetkeseisu (sattusin isegi intervjueeritavate hulka). Näituse kohta tahetakse välja anda kolmes keeles raamat.  Samas käib riiki „ootamatult” tabanud kriisisituatsioonis ka muinsuskaitse vallas arutelu selle üle, kuidas muinsuskaitses edasi minna.

Kas viia põhiseaduse preambulisse sisse ka kultuuripärandile viitav lause; parandada muinsuskaitse seadust või kirjutada täiesti uus, kuna vana lappimisega enam asja ei paranda; leida täiendavaid rahastamisvõimalusi jne. Neid ükshaaval võttes pole universaalset lahendust kuskilt näha. Pealegi on kriisisituatsioon  riiklikus muinsuskaitses olnud viimasel kahekümnel aastal permanentne nähtus, seda nii regulatsioonide kui finantseerimise mõttes. Kogu muinsuskaitse valdkonna toimimiseks vajalike uute seaduste, määruste, otsuste ja käskkirjade pakett sai Tallinna vanalinna kaitseala põhimääruse allakirjutamisega 1999. aasta sügisel valmis. Teatavasti vahetus samal aastal aga ka võim nii Toompea kui kohalikul tasandil. Üha valitsevamaks sai lausliberaalne majandusmudel, mille üheks tõsiseks osiseks oli kinnisvaraarendus. Paraku seadis muinsuskaitse seadus sellele kultuurriikides tavapäraseid tõkkeid, seda eriti muinsuskaitsealustes ajaloolistes linnakeskustes.

Lobigruppide arvates tuli seetõttu ka seadust muuta. Sellega saadigi hakkama 2002. aastal. Muide, sama toimus arendajate survel ka ehituse ja planeeringute vallas, millega muinsuskaitse on üsnagi tõsiselt iga päev seotud. Ka siin tehti ühest  seadusest kaks. 2005. aastaks oli selge, et kui arendajaid muinsuskaitse seadus veel kuidagi rahuldas, siis muinsuskaitsjate silmis käivitus taandareng. Iga seadus, eriti Eesti-suguses vaeses väikeriigis, on efektiivne vaid piisava eelarvelise toe abil. Viimast pole aga Eestis kunagi olnud. Kuigi on lisandunud mõisakoolide ja pühakodade programmile eraldatud summad ning Tallinnas „Kirikurenessanss”, pole seadusandjad  sageli neid võimalusi jaotanud mitte mälestiste reaalsest vajadusest lähtuvalt, vaid pigem kasutanud „katuserahaks” kutsutud rahaeraldistega antud võimalust poliitilise elektoraadi ostmiseks. Teatavasti saab aga Eestis midagi kellelegi juurde anda vaid teistelt ära võttes. Ja seda on kogu aeg ka tehtud. Juba pärast esimesi vabu valimisi, kui võimule sai kõige muinsuskaitselisem valitsus senises Eesti ajaloos, toimiti samamoodi.

Küsimusele, miks  nii tehti, saime toona vastuseks: aga te ei tule ju tänavale. Tõsi, erinevalt seakasvatajatest ja piimatootjatest (kumbki pole halvustav, pigem positiivne hinnang nendele oma asja ajavatele inimestele) pole muinsuskaitsjad küll kunagi tänavale tulnud. Või kui, siis okupatsioonivõimude vastu meelt avaldades, emakeele eest võideldes või rahvusvärve ja -lippe välja tuues. Seetõttu ongi ehk võimule jäänud mulje muinsuskaitsjatest kui kuulekatest taustalauljatest,  kellele piisab mõnest rahvuslikust üritusest, kus nad oma energia lippude lehvitamisega saavad maha laadida. Millegi muuga pole küll seletatav fakt, et muinsuskaitseameti investeeringute rida, millelt on võimalik ka mälestiste omanikele toetusi eraldada, ongi jäänud samasse suurusjärku või isegi langenud, võrreldes 1994. aastaga, kui riigikogule esitati esimene täismahus ja kõiki mälestisi hõlmav muinsuskaitse eelarve. 1994. aasta summa oli 16 770 000 krooni ja 2009. aastal 12 135 000 krooni. Ka selle pisku raha jaotamisega on alates aastast 1999 küllaltki keerulised lood. Nimelt on riigieelarve nimetatud aastast peale muutunud vähemalt muinsuskaitse osas küllaltki läbipaistmatuks. Enne seda oli muinsuskaitselistele investeeringule eraldatud summa viimase krooni ja sendini ning ka objektiti riigieelarves välja kirjutatud.

Läbipaistvuse eelduseks  olid esitatud taotluste alusel koostatud kokkulepped mälestiste omanike ja valdajatega, samuti olid need maakondlikke pingeridasid silmas pidades kooskõlastatud ka kõigi maavanematega. Miks selline „bürokraatia”? Aga eks ikka selleks, et ministeeriumide ja ametite ametnikud ei saaks lobigruppide survest ja „telefoniõigusest” tulenevaid suvalisi muudatusi teha. Kuigi 1999. aastal tehtud eelarve koostamise metoodika muudatusi põhjendas  kunagine Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu liige Siim Kallas vajadusega riigieelarve paberlikku mahtu vähendada ja selle võimalikku muutmist paindlikumaks teha (varem sai ka seda piskutki muinsuskaitsele eraldatud raha mõne teise objekti kasuks ümber tõsta vaid riigieelarve muutmise seadusega, seda kasutati eelarveaasta lõpul siiski küllaltki tihti), kostis kuluaarivestlustest teiste ametnikega välja soov rahataotlejad poliitilise lõa otsa saada.  Kui hääletad meie poolt, siis ka raha eraldame! Arvestades tänast situatsiooni, kus paljud ministeeriumide ametikohad on politiseeritud ja tulemuslikult toimib vaid võimuvertikaal ning horisontaalsidemed ja ekspertarvamused on marginaalse tähtsusega, on praegune olukord tõeliselt hädaolukorras mälestiste seisukohalt tõenäoliselt veelgi keerulisem. Nii nagu eelmainitud katuseraha osas, pole alati täit kindlust selle otstarbekas kasutamises  ka selles eelarve segmendis, mida eraldatakse muinsuskaitseameti kaudu. Ehk on lugejal veel meeles tõsine tants pühakodade programmile mõeldud raha ümber 2007. aastal.

Ka sellest piskust ampsasid suure osa riigikogu liikmed nn katuseraha sildi all. Arusaamatuks jääb ka teiste kirikutega võrreldes ülisuur rahaeraldis peaministri kodukiriku ehk Tartu Pauluse kirikule. Tahtmata ühegi kiriku rahataotlusi kahtluse alla seada, kerkib keelele ikkagi küsimus:  kuhu jääb kristlik solidaarsus? Ka ülivajalik näitus jätab õhku terve rea küsimusi. Kuigi kuraatorid on näiliselt rõhuasetuse pannud eksponeeritud mälestiste korrastamiseks vajaliku riigi rahalise toetuse puudumisele või vähesusele, pole see mitmetel juhtudel tegelikult nii. Nii on näitusel eksponeeritud tervelt kaksteist mälestist (Kodasoo mõisa sepikoda Kuusalu vallas, Simsoni vesiveski Paide linnas,  Neeruti mõisa peahoone, Rabivere mõisa tõllakuur Kohila vallas, Korsi talu pikkmaja Ruhnu saarel, Valguta mõisa viinavabrik Rõngu vallas, Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone Karula vallas, Uue-Kariste meierei Halliste vallas, Tallinna linnahall, Tartu Aardla t 3 elamu, Kreenholmi elukasarmute põletusahi ja Pärnu Eliisabeti koguduse pastoraadi peahoone Kuninga tänaval), mille korrastamiseks pole nende omanikud riigilt sentigi küsinud. Samas on näiteks  Neeruti mõisa omanikele, kelleks, muide, on aastast 2004 registri andmetel ka muinsuskaitse ümarlauas osaleva Alvar Ildi poeg Ander Ild ja tema abikaasa Hanna Ild, muinsuskaitseameti tellitud projektdokumentatsioon hoone kõige avariilisema hooneosa – torni restaureerimiseks juba 2005. aastal üle antud. Samuti on rahaliselt, küll läbi kultuuriseltsingu Majaline, toetatud ka Korsi pikkmaja palgikordade ümberladumist ning ajutise katuse parandamist.  Jõudumööda on riik aidanud ka teisi näitusel eksponeeritud mälestisi. Nii sai Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku ilma koguduseta Puski kirik Hiiumaal pühakodade programmist raha kiriku aknaavade sulgemiseks ja ajutise katuse parandamiseks, milline töö ka 2005. aastal ära tehti. 2008. aastal korrastati Jõgeva vallas Kuremaa tuulik.

Nagu näha riikliku kultuurimälestiste registris nr 23918 all oleva tuuliku novembrik
uiselt fotolt, on selleks ajaks  müüride konserveerimistööd juba lõpetatud ning parajasti käib katuse paigaldamine. Sama on juhtunud ka Tika talu aidaga, mille korrastustööd on tänaseks samuti lõpetatud. Nagu eeltoodustki selge peaks olema, ei ole näitusele valitud mälestiste valik pealkirja silmas pidades just kõige õnnestunum. See muidugi ei tähenda, nagu äärmiselt tõsist probleemi poleks. Pigem vastupidi. Et ka isegi nendest väikestest riigieelarvelistest vahenditest eraldatud toetusi ei ole sihipäraselt ja tähtaegselt kasutatud, näitab kas või näitusel eksponeeritud Sänna postijaama lugu. Muinsuskaitseamet eraldas 2005. aastal mälestise omanikule OÜ-le HelMel invest 220 000 krooni toetust, et nad saaksid katuse ära parandada, lisaks tellida veel mitmesuguseid muid töid hoone edasiseks korrastamiseks. Kuigi tööde tähtaeg möödus juba 2006. aasta novembris, ei ole senini vähemalt katuse osas midagi paremuse suunas liikunud.  Nagu näitab kunagine Eesti „esirikkuri” Tiiu Silvese pretsedent Eesti mõisaarhitektuuri pärliks olnud Hõreda mõisaga, aga ka paljud teised Eesti mõisate ostud, oli ja on seesugune tegevus osa „äriprojektist” või „kinnisvaraarendusest”, mille põhiideeks oligi lootus mälestise omamise sildi varjus riigilt võimalikult palju toetusi välja pumbata. Kui see ei õnnestunud, jäeti mälestis saatuse hooleks.

Ja nii tänapäevani, mis siinkohal jääb küll näidetega ilmestamata.  Et „küll me ikka kündsime” mentaliteet senini üsna tugevalt juurdunud on, näitab kas või näitusel eksponeeritud Sindi kalevivabriku hoone juhtum. Selle põlengujärgseks konserveerimistööks eraldati riigieelarvest 2007. aastal 300 000 krooni. Mälestise omaniku AS Qualitexi omapanus oli seevastu vaid kaduvväike – 4240 krooni. Vaatamata olematule omafinantseerimisele, eraldas riik ka eelmise aasta lõpul lisaks 140 000 krooni, kusjuures  omaniku rahalise osaluse kohta pole mingitki selgust. Kui lisame siia ka fakti, et näitusel eksponeeritud ehitusmälestistest on toetust saanud ka Joosu kõrts Laheda vallas ning Rakvere elamu Pikk t 21, siis võib näitusekülastaja või ka lehelugeja ise kokku lugeda need mälestised, mille puhul omaniku huvi isegi muinsuskaitse seadusest tuleneva rahataotluse esitamiseks puudub, kus on seda ebaotstarbekalt või  üldse mitte kasutatud ning kus riik on ise üles näidanud initsiatiivi olukorra muutmiseks. Kahjuks on ka eespool nimetatud summad kaduvväikesed, seda eriti teiste valdkondade eraldiste kasvuga võrreldes. Muidugi, mõnele otsustajale võib ka 12 miljonit, mis 2009. aastal mälestiste korrastamiseks omanikele eraldati, laristamisena või tuuldevisatud rahana tunduda. Et nii ei arvaks ei näitusekülastaja ega ka tulevaste rahaeraldiste üle otsustaja, tuleks veel enne, kui ülivajalik ja diskussiooni elavdav näitus Eesti tuurile läheb, artiklis viidatud vead näitusel küll ära parandada.

Mis veel saab olla muinsuskaitse vastastele parem trump meie vastu „võitlemisel” kui selline faktivigane ekspositsioon? Pealegi ei taotle näitus sellises kontekstis mingeid muid lahendusi peale raha juurdesaamise. Aga kuhu jääb siis omanike omavastutus ja sellest tulenev initsiatiiv, mis on arenenud riikide kodanikuühiskonnale  nii omane? Ehk ongi viimase puudumine üks põhipõhjusi, miks meie muinsuskaitse seis on selline nagu ta on. Et ühiskond tervikuna, eriti aga see osa, kes tunneks ennast mitte ainult omaniku positsioonilt, vaid ka hingelaadilt meie ühise kultuuripärandi säilitamise küsimustes kaasarääkijana ja kaasaotsustajana, korraldab Eesti Muinsuskaitse Selts muinsuskaitsekuu (18. aprillist 17. maini) algunädalal (21. aprillil)  konverentsi „Quo vadis, muinsuskaitse?” ning 8. mail üle-eestilised talgud „Muistised korda”.

Hea meelega oleks lugenud näiteks, mis põhjusel laseb Eesti üks suuremaid kinnisvaraperekondi Neeruti mõisal laguneda. Kultuuripärand on oluline osa meie rahvuslikust rikkusest. Muinsuskaitse mõjutab meie kõigi argipäeva, mõtlemist ja kultuuritaju, riigi majandust ja kuvandit rohkem, kui me harilikult tajume. Tänavust UNES CO aruandlust kokku pannes  arvutas Tallinna Kultuuriväärtuste Amet kokku viimase kaheteistkümne aasta jooksul Tallinna vanalinna korrastamiseks kulutatud summad. Riigi- ja linnaasutuste panuse liitmisel saadi kokku 1,8 miljardit Eesti krooni! Seda on mitu korda rohkem, kui me oleme kippunud arvama. Nii Riigi Kinnisvara ASi kui ka Tallinna Haridusameti ja isegi Kommunaalameti raha on aidanud säilitada vanalinna. See matemaatika ei hõlma eraomanike panust, aga südametunnistusega  ja kultuuripärandist hoolivaid omanikke ei ole meil sugugi vähe. Igal medalil on ometi kaks külge: laguneva linnahalli ja Patarei vangla kõrval on põhjust tähele panna, kui ilusad on Gustav Adolfi gümnaasium ja vanalinna hariduskolleegium, riigikogu, toomkirik ja ukraina katoliku kirik ja veel palju muud.

Mujal Eestis me nii grandioosset summat kokku ei saa, aga tegusid on tehtud igal pool. Väikeste valdade pingutused on meie kultuuri ja regionaalarengu seisukohalt aga isegi olulisemad kui Tallinnasse kokku voolav raha. Medali helge poolega ei ürita ma sugugi õigustada väga suure hulga Eesti mälestiste avariiolukorda. Pigem tahan kritiseerida näituse korraldajate solvavat pressiteadet, kus mälestiste lagunemine on pannud 60 Eestis muinsuskaitset korraldava ametniku süüks. Tsiteerin: „Näituse “Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hävinenud mälestised” eesmärgiks on juhtida tähelepanu  probleemidele seoses arhitektuuripärandiga. Selleks on tihti omanike teadmatus, kehv muinsuskaitse-poolne teavitustöö, riigi suutmatus abistada ja pakkuda tuge mälestiste omanikele. Sageli ei näe muinsuskaitse omanikes oma partnereid ja liitlasi kultuuripärandi kaitsmisel ja tutvustamisel”. Muinsuskaitse on paraku juba harjunud olema ühiskonna peksupoiss, sest seda head, mis on saavutatud, nagu ei tahetagi tähele panna. Nüüd  saadi kuulda etteheiteid ka omadelt, mida muinsuskaitse ümarlaud ju on. Eesmärk oli tegelikult ju šokeerida ühiskonda ja pöörata tähelepanu muredele. Igal juhul oli sellist näitust väga vaja. Iga kultuuriruumi pärand on ise nägu. Eesti mälestiste keskmine vanus ei ole Itaalia ja Suurbritannia omadega kuidagi võrreldav. Aga probleemse pärandi statistika on.

Väärib mainimist, et teised riigid tunnistavad, et oleme oma reaalsete sammudega kaitsta XX sajandi arhitektuuri  paljudest pika sammu ees. Uuel aastatuhandel on muinsuskaitseamet pööranud silmapaistvalt palju tähelepanu argisele, mitte niipalju meie arhitektuurset kõrgtaset, kuivõrd meie oma eesti rahvuse ja ühiskonna kujunemist mõjutanud pärandile: koolija seltsimajadele, taludele, veskitele, meiereidele jne. Suur osa nendest ilma riikliku tähelepanuta ei säili. Vanalinnade, kirikute ja mõisate väärtust mõistab pea igaüks, maarahva pärandi väärtust  tuleb aga süstemaatiliselt teadvustada. Eesti muinsuskaitsepoliitika üks tugevusi on võrdsuse printsiip: riik hindab võrdselt Kadrioru lossi ja Külaküla tuulikut ning vastutab selle eest, et mõlemad alles jääksid. Loomulikult on tegu niivõrd erineva pärandiga, et tegeliku kaitse korraldamisel ei saa ühe mütsiga lüüa. Seadus nõuab eritingimuste ja projekti sundusega kõigi objektide puhul igaühelt tegevuse läbimõtlemist enne mis tahes töid ning koolitatud tööjõu kasutamist. 

Sealt edasi on ennekõike vaja ametnike ja omanike tervet mõistust ja vastutustunnet. Paberimajanduse hulk sõltub ikkagi mälestisest endast, mitte üldistavatest normidest. Muinsuskaitse valudele osutava näituse kõrval oli hämmastav lugeda viimases muinsuskaitse aastaraamatus leheküljel 6 muinsuskaitseameti ühe juhtiva ametniku arutlust, kuidas muinsuskaitseamet saaks oma põhiülesande – rahvusliku pärandi väärtustamise, tutvustamise  ja hoidmise – täitmise asemel pea liiva alla peita. Ametnik teeb ettepaneku jaotada mälestised kategooriatesse, kusjuures B-kategooria mälestiste omanikud vabastataks kohustusest mõtelda enne tegutsemist. Peaasi, et mälestis oleks „korras”. Kas uus katus ja kasutuskõlbulikkus on ikka alati olulisem kui ehedate müüride jutustatud lugu? Samuti teeb ta ettepaneku kaitsta ainult kultuuripärandi pärleid, s.t arvata nimekirjast välja  ka kehvas olukorras mälestised. Kas tahame väärtustada oma kultuuripärandit kogu selle mitmekesisuses või tõesti tegeleda vaid üksikute subjektiivsete näidetega siit ja sealt? Ei saa ütelda, et senine mälestiste kaitse taktika end meie kultuurmaastiku väärtustamisel õigustanud ei oleks. Kas muinsuskaitseameti eesmärk tohib olla eeskujulik statistika, mis näitaks, et kõik Eesti mälestised on 100% kaitstud?

Riigikontrollile ei  jääks siis enam võimalust märkusi teha ja avalikkus ei saaks näpuga näidata. Vahest arvaks registrist välja ka need mälestised, mis potentsiaalsetele kaubanduskeskustele ja parklatele ette jäävad? Siis on ka arendajatega kindel rahu ja sõprus sõlmitud. Statistika on ilus, tööd jääb vähemaks ja täna karjuva ülekoormuse all ägavatest inspektoritest saaks ju hoopis mõned koondada. Kui muinsuskaitseamet on end sedasi probleemidest ja ebamugavatest teemadest vabastanud,  siis ei ole ka muinsuskaitse eesmärke toetavatest kodanikest koosneval ümarlaual enam põhjust korraldada „Ultima memoria” näitust.

Näitust “Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hävinenud mälestised” saab Eesti Ajaloomuuseumis vaadata kuni 28. märtsini, aprillismais näeb seda Narvas, juunis Pärnus, sealt edasi rändab näitus Eesti Rahva Muuseumi