Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
Igaühe loodushoid – Sirp
Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Nagu hõljuvad paberitükid…

    Piret V?maa

    Muusikateadus on kunst nagu ka interpretatsioon. Interpreet ei tee teoreetilist analüüsi kõrgtasemel, kus teeb seda muusikateadus. Arvud, valemid, kompositsioonimeetodite teadvustamine on interpreedi seisukohast pigem kaasaaitava kui määrava tähtsusega kõlakujutluse sünni ja interpretatsioonilise planeerimise protsessis. Teiselt poolt: teoreetilist analüüsi mõistmata või, veelgi hullem, seda välistades võivad interpreedi tiivad poolel teel Seletamatu juurde põletada saada…

    Interpreeti suunavad esitatava muusika vaimu tabamisele tihti just spirituaalsed alused ja needsamad “hämarad müstifikatsioonid”, millele vihjab Toomas Siitan eessõnas Enzo Restagno koostatud raamatule “Arvo Pärt peeglis. Vestlused, esseed ja artiklid” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005). Professionaalsele muusikule ei valmista raskust partituuri lugemine, väljakutseks ongi “õhus hõljuvate paberitükkide” nägemine, millest rääkis Paul Hillier ETV saates “Muusikaelu”. See on see, mida täielikult ja lõpuni kirja ei saa panna: kõla, selle hingus, värv, vaim ja lõhn.

     

    Kõla

     

    Pärt on interpreedisõbralik – ta laseb kõlal olla. Ta armastab üht heli, ta armastab kõla ega nõua, et sellega tehtaks midagi enneolematult ebaloomulikku või koledat. Eriti oma loomingu hilisel perioodil. Mainitud raamatus räägib Pärt oma armastatud ja austatud õpetaja Heino Elleri mõttest: “Palju raskem on leida üht üksikut sobivat nooti kui neid hulganisti paberile panna.”

    Ka muusika õppimine algab ühest noodist. Noore muusiku jaoks võib see kohati olla sama väljakannatamatu piin (kas nägin õigesti, et nõnda oli kirjas Arvo Pärdi visandivihikus?), nagu Pärdile oli uue, selginenud tintinnabuli-stiili leidmine. Pärt on rääkinud avameelselt nii oma muusikutee algusest kui sisuliselt uuesti muusikat kirjutama õppimisest, mida uue stiili leidmine talle tähendas.

    Pärdile lähedale jõuda sooviv interpreet peab piltlikult öeldes samuti uuesti mängima õppima – otsima vaikust heli sisemuses – nagu ruumis hõljuvad paberitükid või liiv pudenemas pehme kõditava joana kokkusurutud rusikast. Interpreet tunneb Pärti mängides vajadust leida sisemine rahu, et mängida kaunilt see üksik noot, millest helilooja räägib. Leitu mõjub vaikselt, kuid võimsalt. Interpreedid hakkavad “välja hingama” nagu üht ja sama nooti, väärtustavad omalt poolt siin ja praegu sündivat heli.

    Võib-olla mingitel hämaratel põhjustel nõuab meilt igaühelt hetkelist kohanemist sisenemine jäävate väärtuste maailma, kuid õnneks ei nõua muusika kuulamine mingit erilist õppimist või ümberõppimist. Eriti Pärdi puhul, kus peamiseks sõnumiks on hoopis Sõna, mis oli Alguses. Pärt mõjub vastavalt oma sõnadele ülesehitavana, mitte hävitava ja vastanduvana (vt Restagno intervjuu Arvo Pärdiga mainitud raamatus). Ka paljud inimesed saalis nii esitajate kui kuulajate hulgas lahkuvad Pärdi sündmuselt vabanenuna, puhta lehena, lunastatuna oma koorma alt. Teoreetiline analüüs selgitab, kuidas saadakse selline tulemus, ent muusika mõju jääb saladuseks – see on võimalik vaid muusika enda kuulamise-mängimise-kujutlemise kaudu. Kuulajana või esitajana ühendada teadmine Pärdi leitud stiilist ning elada läbi muusika mõju oleks (sarnaselt Pärdi kompositsioonimeetodiga) justkui kahe erineva, kuid ometi üksteise osana ilmuva hääle ühendamine.

     

    Kontsert

     

    Ansambli Theatre of Voices soojad hääled kandsid külmal septembriõhtul meieni valiku Mozarti vaimulikku muusikat. Meelde jäid imekauni kõlavärviga soprani pingevabalt lauldud “Ergo interest, an quis” KV 143, palestrinaliku häältejuhtimisega “Miserere” KV 85, kus pakkus elamuse viimistletud meeshäälte polüfoonia, ning lõpuks “Sancta Maria, Mater Dei” KV 273, mis oma rõõmsa lootusega ja usaldava palve atmosfääriga andis tagasiulatuvalt positiivse laengu kogu esimesele kontserdipoolele.

    Pärdi kaks teost leidsid koha kontserdi teises pooles, neist esimene, “Ein Wallfahrtslied” (1984, Psalm 121), on kirjutatud tema sõbra, filmilooja Grigori Kromanovi mälestuseks. Teoses on kaotusvalu valatud aina kasvavasse keelpillide ärevusse ning pingesse meeshäälte unisooni retsitatiivses tekstis, mis viivad meeleheitepunkti, et lõpuks suubuda resignatsiooni.

    “Stabat mater” (1985) on teiste antud tekstile loodud teostega võrreldes pärdilikult rahurikas, valu ja pinge on kulgeb aeglaselt. Pärt räägib meile nagu vana õpetaja – rahulikult, ägestumata. Nagu oleks ta sajandeid sedasama juttu rääkinud. Oli ometi keegi, kes kannatas meie pärast, lunastades meid… Aastate või ehk alles sadade aastate pärast jõuab see meie teadvusse? Kordamine on tarkuse ema ja Pärt kordab – rahulikult. Jutustava iseloomuga vokaalpartiis otseselt mitte väljenduva draama iseloomustamiseks sekkuvad keelpillide lühikesed tormilised repliigid. Alguses ja lõpus raamivad teost valulikud helikogumid, Theatre of Voicesi tämbrid kõlasid kaasakiskuva pingega nii meloodiajoone kui iga üksiku noodi laulmisel ning koondasid endale kuulajate jäägitu tähelepanu.

     

    Vaim

     

    Muusika esitamine on sündmus, mis ühendab muusikuid ja kuulajaid samuti kui jumalateenistus koguduse liikmeid. Polegi sobivamat kirjeldust Pärdi muusika esitamise protsessile kui “muusikaline jumalateenistus”. Loomulikult pole see mõte uus ning on kahtlemata ka teisi muusikalisi sündmusi, kus on võimalik kogeda sama (muusikalise, vaimse) ühtsuse tunnet. Pärdi sõnum on ikka otsida puht muusikaliste kujundite vaimustavast mängust kaugemale ulatuvat. Kui keskenduda Ühele, tähtsaimale, muutub ka kõik muu selgeks ja rahulikuks.

     

    Tulevik

     

    Eestis oli kord üks helilooja, kes ühendas koorimuusika vahendid rahvusliku ja vaimuliku muusikaga – Kreek. Ja siis sai Tormis, kes pühendas end rahvuslikule, ja sai Pärt, kes pühendas end vaimulikule… Jääb üle mõtiskleda Pärdi ja koorikultuuri seostest, mis omaette suure teemana täidaks terve raamatu.

    Mõnda tahaks siiski ehk aimata kaugema tuleviku kohta. Kas Pärdi teosed leiavad Eestis tihedamat esitamist erinevate koosseisudega? Kas saabub hetk, mil Pärti laulaks julgemalt iga koor siin Eestis, kes tunneb selle jõukohase olevat? Kas tema muusika interpretatsioonis on võimalikud ka erinevad lähenemisviisid? Kui palju erinevaid kõlavärve ja vaimsusi lehvib saja aasta pärast Pärdi ettekannetel?

    Võib-olla pole see vajalik, et iga koor ja orkester esitaks Pärti. Inimesele, kelle igapäevane leib ei tule noodipuldi tagant, oleks see (vähemalt praegu) järsuvõitu katapulteerumine eliitkultuuriruumi. Ent miks ka mitte? Kas siis Pärt nii väga kannataks selle all? Muusikud soovivad teha muusikat, olla helikunsti sees ning selliselt anda oma panus maailma tervenemisele konfliktidest iseendaga. Iga inimese sügavama olemuse ja eliitkultuuri vahel võib luua silla üheainsa heliga. Pärt omalt poolt on selle silla loonud. Sügavalt liigutas Dorian Supini filmis oma ligimestelt andeks paluva Pärdi soov: jäägem sõpradeks.

    Milline on meie vastus sellele väärtuslikule sõprusele?

     

     

     

  • Hämaruse poolt, pimeduse vastu!

    Asko Künnap

    Tundmatu Hermes, mu abimeesKes sa mind alati kohutad,Sa muudad mu Midase sarnaseks,Kurvemaks kõigist alkeemikuist.  Charles Baudelaire

    Käesoleva aasta märtsis toimus Eesti Kunstiakadeemias professor Kadri Mälgu ja professor Manfred Bischoffi genereeritud ja juhendatud meistriklass ja näituseks vormistatud/vormunud töötuba, mis ühendab kahe kunstikõrgkooli, Eesti Kunstiakadeemia ja Firenze Kaasaegse Ehtekooli Alchimia koolkonna noored ehtekunstnikud. Näituse, mis esmalt eksponeeritud Tallinnas A-galeriis ja seejärel 15. ? 18. IX Firenzes, nimi on ?Hämarus?. Eesti koolkonda esindavad oma töödega Merle Kasonen, Kati Kotselainen, Bruno Lillemets, Marita Lind, Birgit Marjundi, Maarja Niinemägi, Julia Maria Pihlak, Anne Reinberg, Kertu Tuberg, külalisena Rudolf Kocéa ja Ly Lestbergi fotokursuselt Marko Nautras ja Jaanus Samma. Alchimiat esindavad Silje Bergsvik, Marie Bonfils, Shannon Carney, Hildegunn Gjerde, Noriko Hanawa, Jae Hak Noh, Damnjan Popovac, Flóra Vági ja Andrea Winkler.Idee meistriklassist sündis möödunud augustis Itaalias, kus Kadri Mälk ja Manfred Bischoff võrdlesid põhjamaise Eesti ja vahemerelise Itaalia valgust ja seda, kuidas valguse erinevus on mõjutanud ja mõjutab kahe maa kogu visuaalset kunsti ja kunstnike maailmatajumist üldse. Ehk lihtsustatult, pool aastat hiljem kohtusid poolvalguses Tallinna ehtekunstnike koolkond, kel taskus ürgne oskamine, boreaalsus ja maad- ja metsaligi nõidus, Firenze ehtekunstnike koolkonnaga, kel kaasas internatsionaalsus, hirmuäratavalt suur kunstipärand ja muutuva Euroopa ebakindlus. Firenzelaste puhul on oluline ka märgata, et ükski osalejatest pole etniline itaallane.

    Näitusega paralleelselt koostati meistriklassist ka esinduslik ingliskeelne album ?Twilight?, kus lisaks osalenud kunstnike ehetest ja kavandistest koosnevale pildilisele osale, mõtestavad hämaruse olemust sõnades lahti Kadri Mälk, Ly Lestberg ja Harry Liivrand. Laenan siinkohal sõnad raamatus tsiteeritud Viivi Luigelt: ?Peaaegu kõikidest muudest Euroopa maadest eristab Eestit see, et kogu tema territoorium jääb aprilli lõpust augusti keskpaigani niinimetatud astronoomilise hämariku tsooni, mis ei ole laiem kui mõned sajad kilomeetrid. Igapäevaelus tähendab see seda, et pärast päikeseloojangut pole enam valge, kuid ei lähe ka veel niipea pimedaks. Väljaspool astronoomilise hämariku tsooni taolist nähtust ei tunta. Järelikult peab ka meie hingeelus olema midagi, mis puudub rahvastel, kes ei tunne hämarikku. Võimalik, et rahvaste põhiomadused ja saatused tulenevadki ainult valguse ja varju vahekorrast ümbritsevas maastikus.?

    Hiljutisest vestlusest kunstikuraator Hanno Soansiga jätsin meelde tema terava kahtluse, kas mitte kogu kunsti edasiviiv südamik pole tänaseks päevaks mitte nihkunud kujutavast kunstist tarbekunsti ja disaini. Usun, et nii see ongi. Ja seda nii kahe, kolme kui neljamõõtmelise kunsti puhul. Sest kaasaegne graafiline- ja tööstusdisain, filmi-, reklaami, aga miks ka mitte uuem ehtekunst kõnetab inimest ja muudab ja avardab tema maailmataju rohkem kui kontseptualismi hääbuv, tehnilistest oskustest ja klassikalistest reeglitest ja samas paraku ka väärtustest kaugenev üle- ja möödakureeritud maali-, video- ja tegevuskunst. Samas on paljud, vana määratluse järgi tarbekunsti alla liigitatud kunstiharud väljunud oma kokkuleppelistest raamidest ja neilt ammu üle võtnud maailma lahtiseletamise ja tõlgendamise funktsiooni. Näitus ?Hämarus? on tugev ja terviklik ülevaade moodsa ehtekunsti suundadest ja kahe elujõulise Euroopa koolkonna käekirjadest ning kinnitab sellist kunsti raskuspunkti nihet veelkord ja selgelt.

    Eksponeeritud tööde materjalide valik varieerub klassikalistest väärismetallidest ja -kividest (Bruno Lillemets ja Maarja Lillemägi) ning Jaapanis traditsioonilise vase ja kulla sulamist shibuichi?st (Noriko Hanawa) kuni tehisvaikude, paberi (Merle Kasonen), kanga (Andrea Winkler) ja hobusejõhvideni (Anne Reinberg), üllad materjalid on kombineeritud argiste ja odavatega (Flóra Vági), kuni söe (Marita Lind), mis tegelikult ja teemandiga sama aine, ja hariliku küpsetusjahuni (Damnjan Popovac) välja. Prossidest või sõrmustest, sealhulgas öistest, sadamalaternaga varustatud sõrmustest (Julia Maria Pihlak), mis lihtsurelikegi jaoks siiski veel ehteks liigituvad, ulatub ?Hämaruses? eksponeeritu fotoprojektini magavaist ehtekunstnikest (Marko Nautras) ja helmestega tikitud kangast seinapannoodeni (Jaanus Samma).

    ?Hämarus? nõuab ja väärib süvenemist: tööde nimed, materjalivalikute kirjeldused ja ingliskeelses albumis olevate tekstide eestikeelsed paljundused aknalaual aitavad seda maagilises töötoas läbi viidud meistriklassi paremini mõista. Kuigi ? palju jääb vaatajale mõistatuslikuks ja nii vist ongi parem. Sest hämarusest paistvate objektide saladuseks jääva osa paneb inimaju varasema kogemuse ja võrdleva analüüsi põhjal ise kokku. Hämarus on piir nii valgusele ja pimedusele meid ümbritsevas kui teadvusele ja alateadvusele meie sees. Hämaruses oleme me kõik palju valvsamad kuulatama ja nägema ja palju avatumad fantaasiatele. Ja hämaruses, hetk enne koitu või kohe loojangu järel, liiguvad metsloomad.

  • Matti Pärk ja Aita Kivi “Hetked”

    Inna Kivimae

    Matti Pärk ja Aita Kivi
    HETKED
    pastellmaal
    Jõhvi linnagalerii, kohvik “Mozart” 4.-30.03.2013 

    HETKED – mõjusate loodusmotiivide jäädvustused pastellmaalidena, portreed ja abstraktsed tööd – on abikaasade Aita Kivi ja Matti Pärgi kolmas ühisnäitus Jõhvi linnagaleriis. 

    MATTI PÄRK – kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud – on Jõhvis oma näitustega esinenud juba neljal korral, näidates end alati loomingulises mõttes uuest küljest. Abstraktsed pastelljoonistused, portreed, maastikud, pisigraafika, raamatuillustratsioonid ja visandid – kõigis neis on tunda isikupärast joont. Küpse kunstniku loomingulist käekirja iseloomustab jõuline joonekäsitlus ja abstraheerimine. Matti Pärk on esinenud isikunäitustega Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Viljandis, aga ka Rootsis, Ungaris, Lätis ja Leedus. Tema töid on erakogudes Austrias, Rootsis, Poolas ja Eestis. Ta on illustreerinud ja kujundanud õpikuid, lasteraamatuid, luulekogusid, proosat ja teaduskirjandust. 

    AITA KIVI – üheteistkümne ilukirjandusteose autor ja ajakirja “Eesti Naine” peatoimetaja – esitles Jõhvis 2006. aastal naisteemalisi kollaaže, 2009. aastal puhkusereisidel tehtud pastellmaale ning näitab Eesti kaunist loodusest inspireeritud pastellmaale. Õppinud 11 aastat Tallinna 46. Keskkooli kunstiklassis ning kursustel Peda ja ERKI juures, valis ta kunstikõrgkooli asemel siiski Tartu Ülikooli ja lõpetas hiljem Tallinna Tehnikaülikooli. “Mõnu, mida pakub oma tunnete pildile jäädvustamine, ununes aastateks – kuni kohtumiseni oma abikaasa Mattiga, kelle eeskujul joonistamise ja maalimise maitsest taas aimu sain,”ütleb Aita.

  • Katõn – ühe vale anatoomia

    Mart Laar

    Algatuseks lühidalt sellest, mis Katõnis juhtus. 1939. aasta 23. augustil alla kirjutatud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagati natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel ära Keskja Ida-Euroopa ning päästeti valla II maailmasõda. 1. septembril 1939. aastal ründas Hitler Poolat ühelt poolt, 17. septembril Stalin teiselt poolt ning peagi oli see Molotovi sõnu kasutades  „Versailles’ värdjas” hävitatud. Võitjate edu kroonis ühine võiduparaad Lvivis. Nii natsi-Poolas kui kommunistide kontrolli alustel territooriumidel algas verine terror, mille teostamisel tegid Gestapo ning NKVD tihedat koostööd. Nõukogude võimud viisid enda kätte haaratud territooriumidel läbi mitu küüditamist, algasid ulatuslikud arreteerimised. Punaarmee kätte vangi langenud peaaegu 15 000 Poola ohvitseri koondati Kozelski, Starobelski ja Ostaškovi vangilaagritesse, kuid lasti 1940. aasta esimesel poolel Smolenski lähedal Katõnis, Harkivi lähedal ning Tveri lähedal Mednojes maha. Samaaegselt  lasti Ukraina ja Valgevene vanglates maha veel 7300 Poola ohvitseri, millega jõuab mõrvatute hulk 22 000 inimeseni. Miks seda täpselt tehti – kas lihtsalt verehimust, Stalini Poola-kompleksi tõttu, soovist hävitada Poola rahvuslik eliit või vajadusest vabastada vangilaagrid sinna peagi Balti riikidest saabuvatele vangidele –, on tänaseni jäänud selgusetuks. Võimalik, et oma osa oli kõigil eelmainitud faktoritel.

    Kuna Poola ohvitseride hävitamine viidi läbi suurima saladuskatte all, olid nõukogude juhid veendunud, et nii nagu paljudest teistest kommunismi vägivallategudest, ei saa ka  sellest maailm kunagi midagi teada. Paraku hakkas olukord 1941. aastast peale kiiresti muutuma. 22. juunil 1941. aastal algas seniste liitlaste – Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõda. Saksa väed liikusid kiirelt edasi ning vallutasid alad, kus tapatööd olid toime pandud. Lähtudes põhimõttest, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber, taastati ka diplomaatilised suhted Poola Londoni eksiilvalitsuse ning Moskva vahel. See omakorda tõi kaasa amnestia vangistatud poolakatele ning loa Poola armee asutamiseks NSV Liidu territooriumil. Selleks vajalikud ohvitserid olid aga jäljetult kadunud, mis tegi poolakatele muret ning  tõstatas küsimusi. Kuigi mõnedele kommunistide teenistusse astunud Poola ohvitseridele oli Beria küüniliselt mõista andnud, mis nende kaaslastega oli juhtunud, eitasid nõukogude juhid toimunut.

    Kohtumisel Poola saadiku Jan Kottiga 1941. aasta 14. novembril mängisid Stalin ja Molotov maha terve etenduse, helistades NKVDsse ning nõudes neilt aru kadunud poolakate kohta. Olukord läks veel keerulisemaks, kui sakslased tegid 1943. aasta aprillis tõe Katõnis toimunud massimõrva kohta avalikuks ning moodustasid rahvusvahelise komisjoni selle uurimiseks.  Nõukogude Liit oli raske olukorra ees, kuid pääses kiire tegutsemise tõttu suhteliselt väikeste kaotustega. Oma taktika kujundamisel tõe varjamiseks lähtus nõukogude pool kolmest talle hiljemgi edu toonud põhimõttest:

    1) „vale peab olema piisavalt suur, et seda usutaks” ehk kui juba valetada, tuleb seda teha kohkumatult, suurejooneliselt ning sammugi tagasi astumata. Isegi siis, kui enamus saab aru, et tegemist on valega, jätkub alati küllalt inimesi, kes arvavad vastupidist;

    2) „parim kaitse on rünnak” – kaitsmaks valet, tuleb selle paljastajaid  süüdistada kõikvõimalikes pattudes. Nii Katõniga seoses kui ka hiljem on nõukogude võimu kuritegude paljastajatele efektiivselt külge kleebitud kas fašisti, russofoobi või siis antikommunisti silt, vihjates, et sellistel inimestel ei saa ju ometi õigus olla. See taktika töötab hästi ka tänapäeval. Pruugib vaid kellelgi iitsatada punaväe kuritegudest II maailmasõjas, kui teda kohe natsismis süüdistama hakatakse.

    3) „komisjonid on parim vahend tõe varjamiseks”. Vastuseks süüdistustele moodustatakse kitsal ja kontrollitud alusel komisjone või töörühmi, kes värvivad musta valgeks. Tihti viidatakse  seejuures väiksematele vasturääkivustele süüdistuses, mõnevõrra erinevatele arvudele või teatatakse lühidalt: Nõukogude arhiivides selle kohta dokumente ei leidu.

    Neid kolme põhimõtet kasutas nõukogude pool tõe varjamiseks suure tõhususega. Kogu lugu tembeldati Saksa propagandaks, millel polevat tõega mingit pistmist, ning kõiki, kes seda teemat edaspidi käsitleda üritasid, süüdistati kas otseses koostöös natsi-Saksamaaga või siis vähemalt natside sisulises toetamises. Kui Poola Londoni eksiilvalitsus nõudis küsimuse uurimist, katkestas Moskva temaga diplomaatilised suhted,  süüdistades poolakaid Hitleri-vastase koalitsiooni lammutamises ning patoloogilises venevastasuses. Selline nahaalne kampaania avaldas Läänes mõju: kui toimunut ikka nii avalikult ja üheselt eitatakse, ei saanud see ju ometi aset leida. 1944. aastal vallutas Punaarmee tagasi 1941. aastal kaotatud alad, kaasa arvatud Katõni piirkonna. Oma versiooni käikulaskmiseks Katõnis toimunu kohta oli NSV Liit juba 1943. aastal moodustanud Nikolai Burdenko juhtimisel komisjoni, mille eesmärgiks oli teha Katõni tapatöös süüdlaseks hoopis sakslased. Tapatöö ajaks määrati 1941. aasta sügis, mida kinnitasid ka oma tunnistusi „ootamatult” muutnud kohalikud elanikud.

    Üksikud Katõnis toimunud uurimiste ligi lubatud lääne tegelased, nagu Ühendriikide saadiku Averell Harrimani 25aastane tütar Kathleen, kinnitasid vaimustusega Nõukogude versiooni. Tõde Burdenko komisjoni ja selle teostatud võltsingute kohta jõudis läände 1950. aastal, mil poolt vahetanud Burdenko perekonnasõber Boriss Olšanski selle avalikuks tegi. 1944. aastal levitati Burdenko raportit läänes massiliselt ning kuna keegi seda avalikult kritiseerida ei tohtinud, sai sellest Katõnis toimunu ametlik versioon. Paraku läks Nõukogude  pool liiga hoogu, üritades lääneriikide hoiatusi ignoreerides küsimust Nürnbergi protsessil üles võtta. Nõukogude julgeolekuorganid olid kätte saanud mitmed sakslaste kokku pandud Punase Risti komisjoni liikmed, kes nüüd Nürnbergis oma tunnistust muutsid ning deklareerisid, et nad olid sunnitud tegutsema natside kontrolli all. Kohtusaalis tegi kaitse Burdenko teooria paraku kohale toodud tunnistajate abil kiirelt pihuks ja põrmuks. Asi läks sedavõrd piinlikuks, et Katõni küsimus tuli protsessil kiiresti kalevi alla panna. Järgnevalt üritas Nõukogude juhtkond veenda Poolat ise  oma ohvitseride hukkamise pärast sakslaste vastu protsessi alustama. See tõi Poolas kaasa jahi Punase Risti komisjonis töötanud poola ekspertidele ning nende kogutud materjalile. Paraku oli enamusel piisavalt praktilist meelt, et kiirelt Poolast läände põgeneda, millega nad ilmselt oma elu päästsid. Nõukogude julgeolekuorganite kätte langenud komisjoni liikmed kas sunniti oma tunnistust muutma või pandi nad pikemaks ajaks vangi.

    Sellele vaatamata üritasid Poola stalinistlikud võimud protsessi läbi viia. Asja ettevalmistamine tehti ülesandeks prokurör Roman Martinile, kes oli karmi käega tegutsenud sakslaste  ning nende kaasajooksikute karistamiseks. Paraku osutus Martini oma kommunistlikele veendumustele vaatamata iseseisvalt mõtlevaks meheks ning Poola patrioodiks, kes jõudis kiirelt tões selgusele. Asi ähvardas muutuda tõeliselt piinlikuks ning 1946. aastal mõrvati Martini tänaseni selgusetuks jäänud asjaoludel oma korteris. Nüüdsest sai Katõnist küsimus, millest rääkimine võis kaasa tuua tõsise karistuse. 1951. aastal mõisteti vanglasse näiteks üliõpilane Zofia Dwornik, kes oli rääkinud tuttavatele, et NKVD mõrvas Katõnis tema isa 1940. aastal. Katõni ohvreid võis Poolas edaspidigi mäletada, kuid nende surmaaastaks  võis mälestustahvlitel märkida vaid aasta 1941.

    Tabuteemaks muutus Katõn ka NSV Liidus. Kui 1953. aasta Nõukogude entsüklopeedia sisaldas põhjaliku ülevaate Burdenko komisjoni tööst Katõnis, siis 1973. aasta väljaandest oli see kustutatud. Katõnist oli keelatud üldse rääkida või kirjutada, alles sii
    s, kui see osutus möödapääsmatuks, tuli viidata Burdenko komisjoni tööle. Tõrjumaks Katõni teemat rajasid Nõukogude võimud suurejoonelise memoriaali sellest paarsada kilomeetrit läände jäävasse Hatõni külla, mille olid sakslased II maailmasõjas koos elanikega hävitanud. President Richard Nixoni ettevaatamatu otsus Hatõni memoriaali oma visiidi ajal 1974. aastal külastada andis Nõukogude poolele uut hoogu. Seejuures ei maksa arvata, nagu poleks Nõukogude juhid tõde teadnud. Arhiivist on välja toodud 9. märtsil 1959. aastal Nikita Hruštšovile esitatud ettekanne, kus tõdetakse, et arhiivis on arvukalt dokumente 1940. aastal Nõukogude juhtkonna korraldusel maha lastud 21 857 Poola ohvitseri kohta ning tehti ettepanek nende hävitamiseks, kuna seda laadi materjalid võivad viia NSV Liidu esitatud versiooni diskrediteerimiseni ning kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Samale arvamusele jõudis ka Nõukogude juhtkond ning dokumendid hävitati.  Oleks ebaõiglane seejuures kogu tõe peitmise süü NSV Liidu kaela ajada.

    Tõde aitas varjata ka Lääs, mängides nõukogude poole esitatud argumentidega kaasa. Seda tehti vaatamata sellele, et tõde Katõni veretöö kohta oli Lääne juhtkonnale algusest peale teada. Varjamis- ja salgamistaktikat jätkati ka pärast II maailmasõda, kuigi mitte enam endises ulatuses. Peamiseks argumendiks kujunes, et tõde pole võimalik lõpuni välja selgitada, kuna selle kohta puuduvad dokumentaalsed tõendid. Õnneks osutus tõde valest tugevamaks. Kurjuse impeeriumi kokkuvarisemise järel ilmusid avalikkuse ette ka esimesed  NSV Liidus säilinud arhiividokumendid Katõni veretöö kohta, sellega tehti süüdi olev pool üheselt selgeks. Kahjuks kestis tõe tunnistamine lühikest aega. Praeguseks on Venemaa arhiivid taas sulgunud ning tõde Katõni kohta uuesti kahtluse alla seatud. Sealjuures mitte üksnes madala kvaliteediga propagandakirjanduse tasemel, vaid seoses Andrzej Wajda filmi „Katõn” esilinastusega lausa Vene valitsuse ametliku häälekandja tasemel, kus süüdistati Wajdat ajaloo võltsimises ning Vene-vastaste kirgede kütmises. Wajda valus film pole äratanud erilist vaimustust ka läänes, kus ta jäi ilma välismaise filmi  Oscarist, mis anti filmile, mis kujutab natslike koonduslaagrite õudusi. Sellele vaatamata on Katõni teema tõusnud sedavõrd laialt üles, et seda salata pole enam võimalik.

    Euroopa Parlamendis kommunismi kuritegude hukkamõistmisele viinud debatis oli see üks olulisi argumente, millega selgitati kõhklejatele kommunismi olemust ning selle sarnasust natsismiga. Kommunismi kuritegudele on praeguseks Euroopa tasemel esimest korda selge hinnang antud – nüüd on oluline sellele tuginedes asuda neid ka teadvustama. Sest kuritegusid, mida teatud tegelased siiani varjata, eitada  või vähendada püüavad, on veel oi kui palju. Hiljuti avaldati Venemaal näiteks põhjalik ülevaade sellest, kuidas väited IdaPreisimaal Nõukogude üksuste poolt korda saadetud metsikustest on alatu laim. Vale elab edasi, kuni seda ei paljastata. Katõni näide tõendab õnneks aga ka seda, et varem või hiljem jääb tõde ikkagi peale.

  • Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid

    Karin Hallas-Murula

    Kuusik osales Eesti Arhitektide Ühingu asutamises 1922. aastal, kuid aastatel 1950–1952 oli ta mineviku pärast arhitektide liidu nimekirjast kustutatud. Tööd ERKIs jätkas Kuusik 1971. aastani.

    Omaette teema Kuusiku loomingus moodustavad monumendid. Pidades silmas aktuaalset monumendipoleemikat, otsustas arhitektuurimuuseum arhitekti tähtpäevale kavandatud näitusega esile tuua just selle tahu.

     

    Arhitekt Kuusik Vabadussõjas

    Riia Polütehnilises Instituudis õppides astus Kuusik 1906. aastal korporatsiooni Vironia ning kui seal 30. novembril 1918 otsustati in corpore Vabadussõtta minna, siis läks ka Kuusik. 4. XII koguneti Tallinna ning 25. XII 1918 sõideti rindele. Nagu paljud viroonlased nii läks ka tema korporatsioonikaaslase Gustav Jonsoni legendaarsesse I ratsarügementi, kus teenis lipnikuna, olles hiljem ka ohvitseri asetäitja. Esimene ratsapolk sai tuleristsed Kuie mõisa lahingus 29. XII 1918 ning seal olevat silma paistnud ka kuulipildurite rühma ülem Kuusik, kes viis oma rühma esimesena külla – nii mäletasid korporatsioonikaaslased. Kui vaenlase soomusrong külale lähenes ja eskadron oli sunnitud asukohta vahetama, olevat Kuusik kandnud kaaslase surnukeha vaenlase soomusrongi tule all külast välja. 

    Vabadussõjas osales 80 korp! Vironia liiget, neist 6 hukkus. 30 viroonlast sai Vabadusristi, Kuusikule anti II liigi III järgu Vabadusrist.

    Kuusik on kirjutanud viis köidet mälestusi, kuid paraku ei midagi Vabadussõja aastatest, nõukogude ajal polnud see võimalik. Ometi pole kahtlust, et Vabadussõda jättis talle mälestused kogu eluks. Sõjas osalenud skulptorite ja arhitektide puhul oli mälestusmärkide kavandamine tegu, mis tuli hingest ega olnud konjunktuurne tellimustöö. Vabadussõjas osalesid ka skulptorid Ferdi Sannamees (reaalkooli „Poisi” autor), Juhan Raudsepp ja Henrik Olvi. Sõjas kuulmise kaotanud Olvi mitmed Vabadussõja monumendi kavandid on tõestuseks, et Vabadussõja idee võib olla väljendatud ka abstraktses kunstikeeles. Alternatiivina ristisambale on taas esile kerkinud idee üks neist kavanditest teostada, mis võiks praeguses olukorras olla pooli lepitav lahendus.

     

    Kaitseväe kalmistu mälestusehitis-mausoleum, 1928  Siselinna (kaitseväe) kalmistu Vabadussõja mälestusehitisest on viimasel ajal palju kirjutatud, seepärast siinkohal vaid vähem räägitust. Mälestusehitisele pandi nurgakivi juba 8. VI 1924. aastal. Kuusik hakkas kalmistut ümber planeerima 1926. aastal, pärast seda, kui oldi loobutud Hervageni (pole õnnestunud selgitada, kellega tegemist oli) radikaalsest plaanist. Viimasest on säilinud vaid kirjeldus 1928. aastast: kõik vanemad hauad (kalmistu rajati 1887) oli mõeldud tasaseks lükata ja asendada muruplatsidega, ristid asendada plaatidega. Kalmistu korraldajad kartsid probleeme maetute omastega ja Hervageni radikaalne kavand jäeti kõrvale. Kuusik lähtus samuti moodsatest kalmistukujundusvõtetest, kuid ei eeldanud haudade siledakstegemist. Ta korrastas teedevõrgu ning sadu haudu, kavandas muruplatsid ja hekid. Paljud puuristid asendati tahvlitega.

    Tööd mausoleum-mälestusehitisega alustas Kuusik 1927. aasta sügisel. Monumendi ehitamine algas 1928. mais ning see valmis sama aasta oktoobriks: kõigest viie ja poole kuuga. Avamisaegses brošüüris (1928) on ära toodud tegijate nimed: kujur Aleksander Jannes, artellivanem Aav ja kolm nooremat saarlast, ehitusmeister Martin, kümnik Seiman ja Lasnamäe karjääri kiviraiuja meister Valk. 

    Monumendi kohta on säilinud palju fotosid. Neljast nurgast massiivsetele kolmiksammastele toetuv paekivist mausoleum oli 8 meetrit kõrge. Sambad, kaared, urni jalam ning reljeefid olid Saaremaa nn marmorist, ülejäänu Lasnamäe paest. Katus oli kaetud plekiga, lagi männipuust. Monumendi esiküljel oli viis reljeefi: keskel riigivapp, sellest kahel pool neli embleemi, mis sümboliseerisid jalaväge, mereväge, ratsaväge ja kahurväge. Lõunaküljel oli Tallinna suur vapp, idapoolsel küljel Tallinna väike vapp ning läänepoolsel küljel kiri: „1918.–1920. aasta Eesti Vabadussõjas langenutele. Püha on isamaa sund – kodumaa pojad – teil’ rahulist und…”

    Mälestusehitis avati 21. oktoobril 1928. aastal ning selle õnnestunud lahendus pälvis kiidusõnu. Laskurkorpuse sapöörid lasid mausoleumi õhku 1950. aasta kevadel ENSV 10. aastapäeva „auks”, nii mäletavad kaasaegsed.

     

    1930. aastate monumendikavandid

    Võib arvata, et Kuusik pidas oma mälestusehitist õnnestunuks, sest 1931. aasta Vabadusmonumendi konkursile pakkus ta samuti mausoleumi motiivi (töö „Mälestus-ehitis”). Ka II preemiale tulnud töös (I ja III preemiat välja ei antud) „Pro Patria” (Kuusik koos Elmar Lohuga) esineb mausoleumi motiiv.

    Monumendi aktsendiks on kõrge graniitsammas, mille tipus naisefiguur, samba taga siseruumiga mälestusehitis, mida flankeerivad kahel pool lahtised kaaristud. Kuusik armastas klassikalist joont, kuid interpreteeris seda omamoodi, pigem harmoonia alusel kui otseste vormide jäljendamise kaudu.

    Olgu ka žürii koosseis ära toodud: kindral Johan Laidoner, inseneriharidusega linnapea Anton Uesson, arhitekt Eugen Habermann, kunstnik Arnold Kalmus ja kunstiteadlane Hanno Kompus.

    1932. aasta veebruaris pakuti ajakirjanduses välja idee püstitada Vabadusmonument Tallinna Tehnikumi arhitektuuritudengi Karl Lüüsi diplomitöö järgi, mis kujutab 65meetrist jässakat sammast. Selle otsas on kolm figuuri, mis hoiavad ülestõstetud kätega võidupärga. Jalamil pidid leidma koha muinaskangelased, oli ka koht koguni 120 avaliku elu tegelase skulptuuri paigutamiseks. Peale selle pidid monumenti kaunistama reljeefid stseenidega Vabadussõjast, riigivapp ja iseseisvuse manifesti tekst. Öösiti pidi sammast valgustatama prožektorivihuga, et see „paistaks hiilgava tulesambana”. Samba jalamile oli kavandatud sõjamuuseum.

    Otsustajate hulka kuulunud sõjaväelasest arhitekt Johan (Johann) Ostratile ei meeldinud noorukese Lüüsi pompoossus sugugi. „Mitte mõõdud, vaid nõue monumendi kunstilise väärtuse järele, mis igavene, peab monumendi ehitamisel esikohale asetatama,” leidis Ostrat. Tema sõnul pidi monument rääkima Vabadussõjast, aga ka monumendi loojate põlvkonna maailmavaatest ja tõekspidamistest, seda viimast suudab aga ainult kaasaegses kunstikeeles loodud teos.

    1932. aastal valmis uus Kuusiku ja Lohu kavand. Selle järgi oleks püstitatud 35 meetri kõrgune graniitobelisk Kaarli puiestee algusesse, praeguse Vabaduse kella kohale. Kuid raha osati siis rohkem lugeda kui praegu. 30. märtsil 1932 võttis Vabadussõja Mälestamise Komitee vastu otsuse, et monumendi eelarvet tuleb vähendada rohkem kui  poole võrra: 300 000-lt kroonilt 100 000 – 150 000-le kroonile. Niisiis on vale väita, nagu oleks kõik eelmiste konkursside tööd jäänud teostamata lõputute vaidluste tõttu, nagu praeguse monumendiga kiirustajad kogu aeg rõhutavad. Nii 1928. kui 1931. aastal oli peaprobleemiks raha. Suurem vaidlus (ja siis ka mitte võidutöö, vaid asukoha pärast) kerkis üles alles 1938. aastal, kui Eesti Päevaleht korraldas vastava küsitluse. See oli pärast kolmandat, 1937. aastal lõppenud arhitektuurivõistlust, mille ülesandeks oli kogu Vabaduse väljaku ümberehitamine esindusväljakuks, misjuures sammas pidi tulema sinna, kus sammaste koht – väljaku keskele.

     

    Kaitseväe kalmistu teised monumendid

    Kaitseväe kalmistule kavandas E. J. Kuusik veel Vabadussõja juhtide ja kindral Johan Undi mälestussamba (1933) ning monumentaalse väravaehitise (1938). Esimene neist oli selline, nagu seda tänagi taastatuna näeme: tagasihoidlikes mõõtmetes Soome graniidist tahukas, mille ülaosas geomeetriline ornament ning keskel suur ümmargune rondoreljeef. Skulptor Rudolf Sõrmuse tehtud reljeef kujutab kahe maoga võitlevat kangelast ning seda ümbritseb suuretäheline tekst: „Vabale Eestile surmani truu”. Reljee
    f säilis ning paigutati taastamise käigus tagasi. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998. aastal. Seejärel lisati kindralite Johan Undi ja Ernst Põdderi hauatahvlitele veel 9 sümboolset tahvlit Vabadussõja kõrgematele juhtidele, millest moodustus memoriaal 12 kangelasele (valmis 2000. aastal).

    Triumfikaarest inspireeritud kalmistu väravaehitis oli samuti mälestusehitis: selle sisekülgedel olid maetute nimed, millest mõned tänini loetavad. Ehitis pühitseti 20. novembril 1938. aastal ja see säilis läbi nõukogude aja. See oli küll visuaalselt risustatud otse selle taha ehitatud sõjaväe sööklaga, mis tänaseks on lammutatud.

    Kaitseväe kalmistu põhiprobleem on pealematmised. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 1941. aasta määrusega andis 21. laskurpolk kalmistu linna valdusesse ning Tallinna garnisoni juhtkond hakkas eestlaste ja sakslaste peale matma Nõukogude sõjaväelasi. Vaid 15 Briti mereväelase hauda suudeti pealematmistest päästa tänu legendaarsele kalmistu hooldajale Linda Soomrele, kes neile teadlikult suured mullahunnikud peale kuhjas.

    1994. aastal otsustas Muinsuskaitse Seltsi ja Sõjahaudade Hoolde Liidu komisjon, et kalmistu tuleb taastada Tallinna kaitseväe kalmistuna 1940. aasta seisuga ning ka Kuusiku mälestusehitis tuleb uuesti üles ehitada. 23. III 1995. aastal võttis ka valitsus vastu sellekohase otsuse ning 1996. aastast hakati selleks ka raha eraldama. Kalmistul on palju tehtud, kuid peamine mälestusehitis on ikka veel taastamata ning nüüd kuuleme, et see nihkub tänu hirmkallile ristisambale veelgi edasi. See auvõlg peaks hoopis rohkem südametunnistust kriipima, asub see ju kohas, kuhu kangelased ka maetud on.

    1932. aastal osati teha vahet kunstiteose ning algajate katsetuste vahel. Arhitekt Johan Ostrati sõnad tehnikumi diplomandi Karl Lüüsi  kavandi kohta kõlavad üliaktuaalselt:  „Ja kui siis monumendil ka kunstiline väärtus puudub ning tema käesoleva juhu kohast arhitektoonilist ideed ei väljenda, mis näiteks kas vägevust ehk monumentaalsust kujutada võiks, siis oleme küll monumendi püstitanud, kuid mitte sedavõrd Vabadussõja mälestuseks, kui eneste vaimlisele pankrotile ja ebakultuursusele.”

     

     

     

  • Inimene tuleks tõe kätte usaldada

    Aija Sakova

    “Millest kõnelda ei saa, sellest vaikimine tuleb aegapidi lõpetada,” kirjutab Christa Wolf oma romaani “Lapsepõlvelõimed”¹ kaheksandas ehk Ingeborg Bachmanni traagilisele surmale pühendatud peatükis.

    Lause on tegelikult Ludwig Wittgensteini² tsitaadi “Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida” huvitav ümbersõnastus. Christa Wolfi versioon on küll tautoloogiline, kuid näib üsna tabavalt iseloomustavat nii Ingeborg Bachmanni kui ka mõne teise autori, näiteks Wolfi enda, kirjutamisajendit.

    Kirjanikul on vajadus kõnelda asjust, millest õigupoolest on võimatu rääkida. Kõnelda valust, aga mitte kunagi kaeveldes ning mitte kunagi otsesõnu. Sest kirjeldamine ei saa olla kirjaniku ülesanne, vaid kujutamine ja näitamine. Eeskätt aga just valu näitamine, sest selle kaudu on inimestel võimalik nägijaks saada.

    Kirjaniku loomuses on, ütleb Bachmann oma essees “Tõe võib inimese kätte usaldada”³, soov kuuldud saada. Ja seetõttu ei saa kirjanik valu eitada ega selle jälgi segada ja varjata. “Just vastupidi, ta peab seda tunnistama ja siis selle veel kord esile tooma, nii et meiegi näeksime. Sest meie kõik tahame nägijaiks saada. Ja too varjatud valu muudab meid alles selle kogemuse suhtes hellaks ning eriti tõe suhtes.”

    Valu on see miski, mida kujutada, kuid autori isiklik valukogemus on kindlasti ka üks põhjus, miks üldse kirjutada. Ingeborg Bachmann on ühes intervjuus 1971. aastal öelnud, et üks kindel hetk purustas tema lapsepõlve: Hitleri vägede sissetung tema kodulinna Klagenfurti. See kogemus oli tüdruku jaoks midagi nii jubedat, et sellest päevast algab tema mälestus, põhjuseks liiga varajane valu.

    Varase valukogemusega autoreid, ei ole kindlasti vähe, kuid Bachmann on üks neid väheseid, kes valule tähelepanu juhib ja seda ka oma tekstides väga mõjuvalt näidata oskab. Valu kujutamise juurde kuulub ka loobumine tavapärastest süžeedest ja kindlapiirilistest tegelaskujudest. Kui laenata Ene Mihkelsoni sõnu, siis on need pigem intensiivsused või probleemid, mis nii Bachmanni kui Mihkelsoni enda teostes kesksel kohal on. Christa Wolf, kes on kirjutamisega seotud probleemistiku päris põhjalikult läbi kirjutanud oma essees “Lugemine ja kirjutamine”, nimetab sellist teistsugust ehk isiklikkusest kantud kirjutamist subjektiivseks eheduseks. Viimane on märksõna, mis võiks valukogemuse kõrval olla teiseks sillaks Bachmanni ja Wolfi, aga ka Bachmanni, Wolfi ja Mihkelsoni vahel.

    Subjektiivne ehedus tähistab autori võimet kirjutada tõeselt ehk tõepäraselt. Sealjuures tuleb lähtuda isiklikust kogemusest ja kirjutada selliselt, et lugejal tekiks tõelisuse tunne. Kindlasti ei saa ega ole mõtetki väita, et see, millest kirjutavad Bachmann, Wolf või Mihkelson, on autobiograafiline, kuid ei ole vale öelda, et see on tõene, elust võetud.

    Oluline on just tõese ehk eheda ja subjektiivse kogemuse vahendamine, kuna vaid tõeline valu võib aidata nägijaks saada. Ingeborg Bachmann on tõe kujutamisel üsna halastamatu. Fašismist rääkides, ei jäta ta puudutamata ka inimsuhteid, kuna fašism ei ela mitte ainult ühiskonnavormides, vaid eelkõige just meeste ja naiste omavahelistes suhetes. Kirjanikuna näeb Bachmann oma ülesannet kirjutada fašismi, valitseva terrori vastu. Kirjutamine on seega viis, kuidas terrori või üldse valu vastu võidelda, see aga ei saa kindlasti teoks unustamise, vaid just mäletamise ja (üles)kirjutamise kaudu. Sest paratamatult elab minevik oma õudustega olevikus edasi ja kirjaniku ülesanne saab Christa Wolfi järgi olla minevikumõjude paljastamine tänapäevas.

    Võib-olla ei saa öelda, et Ingeborg Bachmann oleks oma proosas otseselt minevikumõjusid paljastanud, kuid seda selgemini saab sellise soovi ja vajaduse välja tuua Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi (eelkõige “Lapsepõlvelõimedes”) romaanides. Oluline tundub siinjuures mõista, et see soov või vajadus on ühtaegu kantud nii isiklikust valukogemusest kui ka arusaamast kirjanduse rollist ja olemusest üldse.

    Proosas peituvat Wolfi sõnul võimalus avardada inimese teadmise piire tema enda kohta. Ka Mihkelson nimetab kunstniku vastutusest rääkides kohustust süveneda, jõuda argipäevasest ja pindmisest sügavusteni, mis polegi ehk märgatavad4. Kannatusest, valust ja meeleheitest kõneldes sunnitakse tema sõnul lugeja vaatama, mis on nende taga.

    Lugejale tuleks pakkuda võimalust süüvida ja kogeda tõelist valu, et aidata tal valukogemuste näitamise kaudu jõuda oma kogemusteni. Kirjanik peab seega lõpetama vaikimise asjust, millest kas ei saa või on raske kõnelda, ja neist kirjutama.

     

    1Christa Wolf, Lapsepõlvelõimed. Tõlkinud Rita Tasa. Eesti Raamat, 1982.

    2Ludwig Wittgenstein, Loogilis-filosoofiline traktaat. Tõlkinud Jaan Kangilaski, Veiko Palge. Ilmamaa, 1996.

    3Ingeborg Bachmann, Tõe võib inimese kätte usaldada. Tõlkinud Toomas Kiho. Akadeemia 2006, nr 1, lk 181 – 183.

    4Ene Mihkelson, Isikust kunstis. Looming 1971. nr 6, lk 947-948.

     

  • Pärt üle Euroopa

    Veikko Kiiver, Stockholm

    KAMMERORKESTER TÕNU KALJUSTE dirigeerimisel Stockholmis Gustav Vasa kirikus 11. IX, kavas ARVO PÄRDI teosed.

     

    11. IX õhtul sai mitmes Euroopa maa raadios kuulata Pärti, otse: Stockholmist kanti Euroopa Ringhäälingute Ühenduse (EBU) vahendusel üle kontsert Gustav Vasa kirikust, kus esinesid äsja Eestist saabunud Tallinna Kammerorkester ja Rootsi Raadio Koor Tõnu Kaljuste juhatusel. Sama kava esitati 9. IX Eesti põhjapoolseimas paigas Viinistus, endises kalavabrikus, mis nüüd kultuuripaigaks saanud.

    See kõik on tegelikult ime. Et on Pärt, et on ta muusika, et ta sõnum on nii võimas – ja et see kõik nii populaarne on. Ka see, kuidas just sel päeval seitsmekümneseks saanud helilooja, kes kui ikoonilt maha astunud, nii värske ja noor välja näeb. Vaevalt kuu aega tagasi käis Stockholmis Läänemere festivalil samas paigas esinemas Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Gustav Vasa kirik sobib selleks oivaliselt, seda on Rootsi raadio sageli kasutanud just vaimuliku muusika edastamisel. Tookord lauldi Pärdi kirikuslaavikeelseid patukahetsuspsalme “Kanon pokajanen”. Seekord kõlas slaavi tekst vaid orkestri esitatuna teoses “Orient & Occident”. Jah, ka instrumentaalmuusikas on Pärdil aluseks tekst, sõnad, tähendus. “Sõnad loovad mulle muusika,” ütleb ta ise.

    “Orient & Occident”, mille aluseks on kirikuslaavikeelne usutunnistus, on kui muusikaline pilt kaheks lõhestunud Euroopast, kus kuulda hommikumaiseid glissando’sid õhtumaa pillide ja harmooniaga. Traagilise alatooniga noodid paisuvad, otsekui mängitaks helilinti tagurpidi. Murtud, hillitsetud kõlad jätkusid “Berliini missas”, kus paarikümnele keelpillimängijale lisandus koor. Nelipühiks mõeldud missale on lisatud lauldud kutse Pühale Vaimule: “Veni, Sancte Spiritus.” Tekst traditsiooniliselt ladinakeelne, selgelt on kuulda gregooriuse koraali innustus ja kõla.

    Pärdi käekirja tunneb kergelt ära: peaaegu alati minoorne, mis annab palju tõlgitsusnüansse, murtud, sekundiintervallidega värvitud ja katkestatud kolmkõlad. Ei mingit meloodiat, suunajaks vaid tekst. Pärdil on sound, tihti habras, kuid täpne ja nõudlik. Selle suudab esile manada vaid kõrgetasemeline professionaalne koor. Rootsi Raadio koori tunneb Kaljuste pärast selle kümneaastast juhtimist hästi. Koor teda ka ning tulemus on vastav: nüansseeritud ja tihe musitseerimine.

    Teises kontserdipooles kõlas “Trisagion” (“Kolmekorde lausumine”, kreeka k). Keelpilliorkester näitas head taset: tuttavad, justkui katkestatud (kolm)kõlad, teose keskosa intensiivselt lõõmav. See kõik oli aga eelmänguks kontserdi peasündmusele, mis loodud enam kui poolteist tuhat aastat vanale tekstile “Te Deum”. Orkestrile ja kolmeks jagatud koorile lisandus klaver, millest sai sissemängitud tuulekandle kõlade (helipuldis toimetas veel teine pianist) jätkaja. Kõik arvopärdilikud võtted tutvustatud, hakkas teos kasvama, arenema, kõlad muutuma, kuni sõnadega “Fiat misericordia tua super nos, Domine” (“Tulgu su halastus meie peale, Issand”) täitis kirikut otsekui hiiglaslik avanev õis, levitades enda ümber sulnist aroomi. Pärast seda paistis kõik eelnenu teistsugusena –  nagu tippu jõudnud rändajale läbikäidud rada.

    Mida veel soovida?

     

  • DVD Eesti etnograafiline film II. Udmurdid esitlus Eesti Rahva Muuseumis

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu) esitletakse 20. veebruaril kell 17 järjekordset DVD-d sarjast „Eesti etnograafiline film“, mille sisuks on seekord hõimurahvast udmurte käsitlevad populaarteaduslikud filmid.

    2011. aastal alustas ERM DVD-de sarja „Eesti etnograafiline film“ väljaandmist, mille eesmärgiks on eesti etnoloogide poolt varasematel aastatel valminud filmide kättesaadavaks tegemine laiemale huvilisteringile. Sarja esimese osana ilmus plaat „Kaks filmi eesti etnograafiast. Aleksei Peterson 80“.

    Sarja äsja valminud teine osa keskendub udmurdi kultuurile. Kahele plaadile on koondatud ERMi ja Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi koostöös valminud filmid „Lõunaudmurdid 20. sajandi alguses (1983), „Lõunaudmurtide religioosne kombestik 20. sajandi alguses“ (1983) ning „Põhjaudmurdid 20. sajandi alguses“ (1995), autorid Serafima Lebedeva ja Aleksei Peterson, operaator Aado Lintrop. Tegemist on omal ajal 35 mm filmilindile jäädvustatud ja 2010. aastal Eesti Rahvusringhäälingus digitaliseeritud ja restaureeritud filmidega. Originaalid on vene keeles, filmidele on lisatud subtiitrid eesti, udmurdi ja inglise keeles.

    DVD-na väljaantud filmid on klassikalised populaarteaduslikud etnograafilised ülevaated udmurdi rahvakultuurist, milles on püütud rekonstrueerida 20. sajandi alguse olustikku ja näidata igapäevaelust juba kaduma hakanud rituaale ja töövõtteid (jaht ja kalapüük, põllutöö ja mesindus, religioossed rituaalid jne). Kõigi kolme filmi peategelasteks on tavalised udmurdi külainimesed ning filmis toimunu on „näitlejate“ jaoks osa nende igapäevaelust või mälestustest: nad esitavad kaamera ees oma teadmisi ja tööoskusi ning filmivõtete ajastu argiseid ja religioosseid praktikaid.

    Etnograafilised filmid on heaks lisanduseks nii kooliprogrammi kui ka vanade töövõtete taasloojatele täiendavaks õppematerjaliks.

    Plaadid valmisid Eesti Rahva Muuseumi ja Venemaa Teaduste Akadeemia Uurali osakonna Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös ning Eesti Vabariigi Hõimurahvaste programmi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel.

  • Miks peaks?

    Evi Arujärv

    Kindlasti võib inimese ja rahvuse kultuuriline identiteet – aga siis juba laiemas, mitte kitsalt loovkultuuri tõlgenduses – olla selleks oomeniks, mille kohta ei nõuta põhjendusi, eriti veel siis, kui see on ülima eesmärgina kirjutatud põhiseadusesse. Tähendab ju kultuur avaramas tähenduses kollektiivset kogemust ja ühist suhtlemiskoodi, mis kannab sotsiaalse empaatia võimalust ja annab eksistentsiaalse turvatunde. Siiski toob iga järjekordne kurb kaebus loovkultuuri  sotsiaalse alahinnatuse kohta lihtsalt teoreetilisest huvist ajendatud küsimuse: missugused kõige üldisemad funktsioonid või mehhanismid võiksid olla loovkultuuri eristaatuse põhjenduseks?

    Esimesena meenub selline üldine kultuurimehhanism nagu matkimine. Sellel põhineb nii kultuur üldisemalt kui ka kunstikultuuri stiilikoodid, mis kehastuvad klassika mõistes. Matkimine on ka pärimuskultuuri põhimehhanism. Mõlemad on siiski üsna väikesed matkimismasinad, võrreldes kommertsiaalse meelelahutuskultuuriga, mis  töötab nagu hiiglaslik globaalne koopiamasin. Matkimine ja kordamine, lihtsad hällitavad struktuurid, rituaalsus, kultuurimällu sööbinud ja sotsiaalsetel refleksidel mängivad suured metafoorid – see kõik väljub loovkultuuri piiridest ja on aastatuhandeid massimanipulatsiooni, kollektiivse eufooria ja ühiskondlike hirmude kujustamise tänuväärne tööriist. Kas võib matkimist, võimukat, uinutavat, suure sisendusjõuga kordamistehnikat, traditsioonilisust pidada eristaatuse aluseks?

    Raske on vastata jaatavalt, kui mõelda selle mehhanismi vangistavale  aspektile. Loovkultuuri teine vana mehhanism on tabude lõhkumine: peegeldatava tõeluse ja selle peegelduse vormide avardamine, avangardne mõtteviis, mis omandas aupaiste modernistlikus mõttetraditsioonis. Kuigi lõhkumine võib alati olla vormimäng, on avangardsuse põhimehhanism siiski alati mentaalne äratus – „klassika” vaikelust või argiteadvuse triviaalsusest väljarebimine, uue nägemisviisi ja teadvusseisundi loomine. Olen juba kirjutanud, et seda äratusvõimet võiks pidada loovkultuuri väärtustunnuseks ja seega ka eristaatuse aluseks. Aga see on erapoolik ja skolastiline arvamus. Enamik inimesi ju ei taha jõhkrat äratamist, eelistades äiutamist, ilu- ja harmooniakogemust, rituaali ja massieufooriat – igikestvat laulupidu.

    Seda ei saa neile ka pahaks panna. Võib ju äratus näidata inetusi, paljastada isiklikke ja sotsiaalseid sublimatsioone. See võib tähendada kaost, väärtuste devalvatsiooni ja virtuaalse solgitoru legaliseerimist. Traumaatilise toime tõttu on raske loovkultuuri eristaatust põhjendada ka tabude lõhkumisega. On ka üks  suurem probleem: tabusid ju enam eriti ei ole. Ja äratamine ei pääse mõjule ka seepärast, et virtuaalne müra on liiga suur. Et äratuskultuur on traumeeriv ja matkimiskultuur manipuleeriv, siis ei ole kumbki eriti veenev argument loovkultuuri eristaatuse alusena. Et aga metafüüsika järele õhkavate argumentide taga on enamasti loovkultuuri lihtsad toimetulekumured, siis olekski ehk aus ja õiglane selle juurde jääda. Selge on, et inimesed, ka need, kes seisavad oma töö eripära tõttu või muul põhjusel väljaspool  toimetulekusüsteemi, enamasti väärivad seda, et neile on tagatud elementaarsed eluvajadused nagu söök, peavari ja arstiabi. See seisukoht muidugi tähendab, et kunstitegijad peaksid toimetulekust kõneldes üldse lahti ütlema eriseisundi taotlemisest ja metafüüsikast ning haakima end solidaarsuse proletaarsete ideede külge.

    Karta on, et see paljudele ei meeldi. On ju meeldivam pälvida hüvesid kui „eriline inimene”, mitte kui „ka inimene”. Alternatiiviks on jätkuv ohvrimentaliteet ja metafüüsikale  apelleerimine. See võib isegi toimida: ka kollektiivse rahakoti hoidjatele meeldib teatud liiki metafüüsika juurdetootmine. Aga eriti väärikas tee see ei ole.

  • Ela kiirelt, ära sure

    Aleksander Tsapov

    Biennaal on jaotatud mõtteliselt ja füüsiliselt kaheks: tagajärjed ja ettepanekud. Mis on juhtunud ja kuidas see on läbistanud kunstnikke ja vana hea, blaa-blaa, što delat? Rüütelkonna saalides nähtavad-kuuldavad tööd on nii ja naa. Just, nii ja naa. Biennaal peaks vastama, mis vaevab õhtumaade noori kunstnikke ja kui hästi nad suudavad oma muret väljendada. Kas mured on ühesugused?

    Ma otsisin sellelt näituselt teadlikult ühesugust muret ja enam-vähem ühesugust mure fikseerimist või ettepanekut murest vabanemiseks. Midagi nagu leidsin. Kaheks nähtuseks, mida biennaalil oli ehk rohkem kui muud, olid natsionalism ja nali. Nende kahe mõiste leidmine räägib meile noortest kindlasti üht-teist. Näiteks, et kõik minu valitud kunstnikud jaotavad inimesi gruppidesse eelkõige rahvuslikel, mitte majanduslikel, soolistel või muudel alustel, ja ilmselt pole ühegi noore puhul tegemist natsionalistiga. Nali aga võimaldab paljastada liigse rahvuslikkuse naeruväärsuse või muuta selle paroodiaks. Täpsemalt pean siis silmas noori kunstnikke Kristina Normanit, Tanja Muravskajat, Nathalie Djurbergi, Rudolfas Levulist, Marge Monkot ja John Phillip Mäkineni.

    Eestis on rahvuslikkus viimase aasta jooksul olnud, tänu teadagi, missugusele kujule, Top 3 teema. Ka kunstisaalides on Aljoša case’i interpreteerivad tööd juba tardumuseni läbi valgustatud, kuid just noorte biennaalil on valminud vahest ühed vaimukaimad neist. (Eks nad kõik ole olnud vaimukad, haha). Kristina Normani pooldokumentaal-poolanimatsioon „Monoliit” teritab Aljošakese mõnusasti fiktsiooniks, muutes Aljoša maaväliseks olendiks ja nivelleerides sedasi rahvuslikkuse liisunud paatost. Eesti ja vene leeri singipeadele ehk skinhead’idele tõmbab aga ühe hea kiilaka hoopis soome poiss John Mäkinen, kes pooli valimata on skinhead’ide ametirõivastusse kuuluva bomber-jope muutnud kahepoolseks lipuvärvides kamuflaažiks nimega „Children of the Revolution”. Mängi muulast või eeslast, ise tead. Ten points, nagu öeldakse.  

    Nathalie Djurbergi plastiliinanimatsioon „Looduslik valik” kujutab groteskseks võimendatud anatoomiaga immigrante, kelle võimalused Euroopa Liidu suhteliselt hästi kaitstud müüride vahele pääseda paistavad Euroopas kasvava rahvusluse uue laine tingimustes vähenevat. Iseenesest lavastatud vana hea lõbusa nukufilmi vaimus, kuid Eestis puudub sellele tööle siiski eluline kontekst. Vana hea Eesti kardab ka võõraid, aga reaalseid võõraid pole ollagi. Marge Monko pöörab eestlase enese võõraks, kuis fotolääts on pinnale püüdnud välismissioonides liberaalset elamise vormi kaitsva sõduri võimatuse kodusesse olmesse tagasi integreeruda.

    Noor leedu kutt Rudolfas Levulis otsustas filmida kunagisest suurest rahvuslikust sündmusest marginaalseks muutunud leedu laulupidu: algustaktideks äralõigatud dirigendid, korralduslikud telgitagused, vihmakeepides lapsed. „Kes haigutas?” Rohkem intriigi, rohkem fantaasiat, kulla Levulis! Vaatan Mare Tralla videot „Laula minuga” parem edasi.

     

    Vigane väljajuhatus

    Ühes kunagises pangareklaamis lausus pangatelleriks kehastunud Harry Kõrvits A-Rühma räpparitele järgmist: „Noorus on lahe aeg, avastad maailma, sõidad ringi, seikled hotellides, rokid täiega.” See vana hea lause, vana klišee peaks kokku võtma, mida võiks endast kujutada mingeid rahalisi vahendeid omava noore elu. Noorele inimesele peaks olema lubatud hedonism ehk nii-öelda sarvede mahajooksmise aeg. Selleks on noortele loodud terviklik tööstus- ja turundusnišš, mis toetab noorusliku elustiili viljelemist. Rõivastest ja gadget’itest, kultuuritööstuse tootegruppide, budget travelling’i ja silikoontissideni välja. Noor olla ei ole kerge, pole vahet, kas rabad noorena sandikopikate eest tööd nn Kolmanda Maailma orjatehases või lased end viia ajusurma igast torust näkku pritsival pseudoglamuuril. Loomulikult võid proovida mõlemat korraga. Ma ei näe ka mingit võimalust noorte ülesastumiseks, noorte mässuks, kui soovite, vähemasti Eestis mitte. See n-ö täiega rokkimine on mässu abort ja simulatsioon. Teiseks pole Eestis noorte väljumine majandusliku efektiivsuse ühe toetussamba staatusest võimalik kõrghariduse ümbermängimise tõttu kolmeaastasele ja progresseeruvalt tasulisele TallEggi linnukasvatusmudelile. Üliõpilase pilk ei tohi uidata, sel peab olema siht. Kolmandaks pole mäss võimalik demograafiliselt: noorte osa eesti rahvastikus kahaneb järjepidevalt. Noorus ei ole hukas, aga ta laseb kuidagi liiga palju enese eest teistel rääkida.

    Kas eelnev jutt kehtib kunstis ka? Tanja Muravskaja videos lausub umbes tosin noort kordamööda Heinz Valgu surematuid sõnu: „Ükskord me võidame niikuinii!” Nende näoilmes ei ole küll näha, et midagi olulist võita oleks. Sõnad kõlavad tühjalt ja tähendusetult, noored võtavad ettesöödetud olukorda naljaga. Pangareklaamis lõpetab Harry Kõrvits oma lause sõnadega: „Tõsi on, et aeg meid muudab.”

     

Sirp