Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
Igaühe loodushoid – Sirp
Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Memuaarid ja lähiajalugu

    Olaf Mertelsmann

    Seega on selge, et mõlemad siinkohal retsenseeritavad raamatud leiavad tõenäoliselt  rohkem lugejaid kui teaduslik erialakirjandus (kaasa arvatud retsensendi publikatsioonid). Ajaloolased suhtuvad aga memuaaridesse väga kriitiliselt. Inimesed unustavad ajapikku palju, nende mälestusi mõjutavad avalik arvamus ja nende maailmapilt. Nad ajavad segamini fakte ja kuupäevi. Mõnikord valetavad nad ka teadlikult (laialt levinud näiteks poliitikute memuaaride puhul). Laotatakse laiali palju ebaolulist nagu lapsepõlve või kooliaja  üksikasjad ning nii mõnigi maksab tagantjärele kätte oma kunagistele vastastele või konkurentidele. Teiste sõnadega: ajaloolased ei usalda memuaare ja kui nad mõnda neist ka kasutavad, siis üritavad nad neile läheneda ülima allikakriitilisusega.

    Sellele vaatamata on Euroopas praegu memuaaride kõrgaeg, mis, nagu öeldud, on ühiskonna ajaloopildi kujundamisel olulisemal kohal kui erialakirjandus. Miks see nii on? Lugejaskond on oma  loomu poolest uudishimulik ning eelistab inimliku vaatenurga alt nähtud lähiajalugu. Veelgi parem, kui autori nimi on tuntud, nagu Hindrek-Peeter Meri. Mälestused teevad ajaloo mõistetavamaks. Muu hulgas valgustavad nad vahel selliseid aspekte, mida pole arhiividest või erialakirjandusest võimalik leida, olles allikaks ka ajaloolastele. Kõnealused memuaarid on iseenesest väga huvitavad, autorite elukäik põnev: Meri on  endine küüditatu ja Kuutma soomepoiss, kuid mõlemad tegid seejärel karjääri nõukogude süsteemis. Samuti on mõlemal elulool paljude memuaaride põhiviga, nimelt tüütavalt pikad lõigud, mis tavalugejat eriti ei huvita. Mõned tööalast karjääri, eraelu või reise puudutavad pisidetailid oleks võinud lugeja jaoks olemata olla.

    Kahte asja ma siinkohal ei puuduta: kas autorid kujutavad lähiajalugu „korrektselt” ning kas nad käitusid „õigesti”. See on nende elu ning nad kujutavad ja interpreteerivad seda nii, nagu nad tahavad. Hindrek-Peeter Mere kirjutamise stiil on parem ja ta üritab olla neutraalne, sealjuures on tema raamat ka paksem. Ettevalmistamise ajal luges ta mõningal määral teaduskirjandust ja uuris arhiividokumente. Sünniaasta tõttu (1934) ei saa 1941. aasta küüditamist ja Nõukogude Liidu sisemaal veedetud aastaid puudutavad mälestused olla eriti põhjalikud.  Jutustus muutub Eesti sõjajärgse ajaga huvitavamaks ja kõige rohkem pakkus mulle huvi sisevaade Plaanikomitee tööle. Meil on ülimalt vähe arvestatavaid kirjeldusi selle kohta, kuidas toimis sotsialistliku majanduse juhtimine seestpoolt. „Uudishimuliku” lugeja jaoks on kindlasti oluline ka perekond Mere ajalugu. Jumal tänatud, autor ei kirjuta ühe presidendi vennana, vaid iseseisva, iseenda üle mõtiskleva isiksusena. 

    Raul Kuutma memuaaride kaanekujunduse värvivalik annab aimu sisu kohta – sinimustvalge. Kuutma näeb end Eesti patrioodina, millele tal on täielik õigus, kuid see patriootlik varjund, mis läbib tervet raamatut, muutub ajapikku siiski häirivaks. Sama kehtib tema vahel vägagi lihtsustatud ja koolmeisterlike ajalooselgituste kohta. Samuti ei ole ta nii osav kirjutaja kui Meri. Ent Kuutma lugu on omal viisil põnev: soomepoiss, 1944. aasta  augustis vabatahtlikult tagasi Eestis, et võidelda Relva-SSi ridades, ei arreteeritud, seejärel nõukogude karjäär paberitööstuses. Minule olid kõige huvitavamad ühe nõukogude tööstusharu kesktasandi juhtkonna igapäevaelu puudutavad lõigud. Otseses võrdluses jättis Mere raamat parema mulje, kuid ajaloost huvitatud lugeja leiab mõlemast teosest nii mõndagi. Kirjandusteadlane Tiina Kirss räägib „kumulatiivsest  lugemisest”, mis olevat vajalik, et ajaloo kohta elulugudest midagi juurde õppida.

    Mõlema käsitletud raamatu näol on Eesti lähiajalugu puudutavate memuaaride kogu taas kasvanud. Võib-olla peaks aga lähiajaloost huvitatud lugeja kümne memuaarteose asemel hoopis tõsiseltvõetava teadusliku ajalooraamatu kätte võtma.

  • Valgus pimeduse taga

    Kai Stahl

    Sotsialistliku realismi kunstinäitus Turu kunstimuuseumis on esimene nii ulatuslik, kuid kindlasti ei jää see ainsaks Eesti kunsti, kunstielu ja muuseumikogusid tutvustaks näituseks Soomes. See on avalöök, mis on saanud positiivse vastuvõtu. Näitusekülastajateks ei ole mitte ainult Turu linna elanikud, vaid näituseteema on meelitanud vaatajaid kaugemaltki. Tegu on tõelise kunsti suvenäitusega suurele vaatajaskonnale. Märkimisväärselt rohke on olnud eestlastest publikkond nii kodumaalt kui mujalt: Eesti kunstimuuseumi stalinistliku kunsti kogu ei ole varem väljaspool nii laias ulatuses eksponeeritud. Käesolevat näitust Turus võib pidada laiema terviku osaks: väljapanek avalikustab varjatud ja vaikselt kannatatud mineviku. See on diskrimineerimise ja totalitaarse diktatuuri paljastamise protsessi ning ka eesti kultuuri ja kunsti mitmekülgsema tutvustamise osa. Avalikustamisega seonduvad nii Turu kunstimuuseumis kui mitmetes kunstiinstitutsioonides üle maailma 27. V 2008 näidatud kunstnikeduo Elmgreen & Dragseti Berliinis paljastatud natsionaalsotsialismi ajal taga kiusatud homoseksuaalidele pühendatud mälestusmärgi juurde kuuluv mustvalge videoteos „Memorial Kiss” („Mälestussuudlus”) kui konkreetsemalt Eesti minevikuga seonduvad Imbi Paju ja Sofia Oksase piina ja põletavat valu põhjustanud stalinistliku perioodi pikka aega sugupõlvelt sugupõlvele kandunud kannatusi käsitlevad teosed.

     

    Külastaja pilk

    Antud näitusega tutvumist on publik pidanud eelkõige huvitavaks ja rikastavaks kogemuseks. Külastajad nendivad, et käesoleva näituse abil avaneb neil võimalus täiendada oma teadmisi nii stalinismi olemuse kui Eesti kunsti ja kunstielu ühe perioodi kohta – avardada oma silmaringi. Informatsiooniline materjal nii teoste kui lisamaterjalide näol (näituse kuraatori Eha Komissarovi näituse- ja kataloogitekst, ajaloolase Pertti Grönholmi ja kunstikriitiku Otso Kantokorpi mitmekülgsed selgitavad tekstid) avardab, laiendab ja süvendab naabermaa tundmaõppimist. Lõunanaabrite pimeda mineviku ühe lahtri avamine hõlbustab lõunanaabrite mõistmist. Info ja teadmine, kuidas stalinismi ajal Eestis, Baltimaadel ja Nõukogude Liidus elati, on olnud suhteliselt vähene ja seegi pisku on antud üldjuhul kommunistlikule ideoloogiale sobivast vaatepunktist. Üleva ideoloogia tegelik tagamaa on tihti jäänud teadmata, varjatuks.

    Sotsrealismi tööd on toonud Turu kunstimuuseumisse uue publiku. Täiesti tavalised keskealised mehed, keda kunstinäitustel kohtab harva või mitte kunagi, on tulnud näitust vaatama, kuulama giidide selgitusi teoste ja ajastu tagamaa kohta. Näituse teema vastu tunnevad suhteliselt suurt huvi ka noored külastajad, keda võib muuseumis näha tavalisest rohkem. Seega kõnetab Eestist toodud ja ühistööna kureeritud näitus vägagi laia külastajaskonda. Järelikult on igati põhjendamatu vaidlust tekitanud „ebavõrdsus” Eesti kunstimuuseumi kogudest koostatud sotsrealistlike teoste ja Soome kunsti kuldaja Kumus eksponeeritud näituse vahel. Kumbki väljapanek esitab teise maa vaatajaskonnale kunstilist materjali, mida oma maa kunstis või kunstikogudes ei leia.

    Uskumatuna kogeb publik piiranguid ja ultimaatumeid, milles stalinistlikul ajal elati ja töötati. Näitusekülastajate arusaamad toob hästi esile ühe kohaliku ajalehe näitust tutvustava artikli pealkiri: „Armsa naabri pime minevik”. Õudus- ja kõhedustunnet võimendasid kuni jaanipäevani muuseumi stuudios eksponeeritud Villu Jaanisoo installatsiooni „Pelko” („Hirm”) ühtäkki siit ja sealt kuulduvad vareste kraaksatused ning rivvi asetatud staatiliste varesepeade ootamatud liigutused.

    Soome publikule on täiesti mõistetamatu ka tollane loomevabaduse puudumine, mis oli ju Siberisse küüditamise kõrval tollal „pehme” karistus. Stalinismi surve ja kannatused on praegusele vaatajaskonnale nii mõistmatud, et ka kogenud muuseumigiidid ei oska algklassiõpilastele selgitada olukorda, et rangete reeglite väiksemgi rikkumine võis kunstnikele osutuda saatuslikuks, vaat et eluohtlikukski.

     

    Sotsrealistliku teose mitu palet

    Stampkujutelm stalinistliku kunsti näitusest, kus enamasti eksponeeritakse  paatoslikke plakateid või  pelgalt propagandistlikku kunsti, variseb selle väljapaneku puhul kokku: kõrvuti ideologiseeritud figuraalsete kompositsioonidega on vaadata ka realistlikke ja postimpressionistlikke loodus- ja maastikumaale, idüllilisi kodanlikke miljöömaale ning natüürmorte, mis on tuttavad lääne ja ka Soome kunstiajaloost. Sõltumata teostel lasuvast ideoloogilisest lastist, hinnatakse ja imetletakse eesti kunstnike kõrget meisterlikkust, kunstilist taset ja teoste tehnilist teostust. Ideoloogia varju ei jää kunstnike andekus ega nende personaalne käsitluslaad, mis tuleb kõige paremini esile just Evald Okase (ka kollektiivselt valminud) teoste puhul.

    Propagandistlike plakatite paatost kogetakse peaaegu tragikoomilisena, sest  samasugune ideaalkodaniku prototüüp vaatab vastu juba 80 aastat soomlase sümbolina toimivalt Elovena-neiu kaerahelbepakkidelt kui ka Ameerika Ühendriikide aatelise ideoloogia väljendustelt. Rõõmsate ja õnnelike inimeste kuvand on rahvusliku identiteedi loomise retoorika osa, mida stalinistlikul perioodil teostati ainuvõimalusena ja vähem või rohkem sunniviisil. Retoorilisus on olnud ja on siiani iseloomulik totalitaarse ühiskonna ametlikule kunstile. Ehk on igati asjakohane uuesti läbi vaadata ja tõlgendada Eesti stalinistliku aja kunstilooming ning seda uuest, avatumast vaatenurgast, nagu tõdes Ants Juske oma sotsrealismi näitust tutvustavas artiklis (Eesti Päevaleht, 12.V). Nõnda näiteks järgib eesti kunstnikele eeskujuks seatud Mihhail Makarenko maali „M. I. Kalinin külastab Tallinna veduritehast” (1951) kompositsioon Jeesuse ning tema kaheteistkümne jüngri kuvandit.

    Kunstimuuseumi kogude niivõrd laiahaardelist eksponeerimist väljapool Eestit suhteliselt käsitlemata valdkonna kaudu tuleb pidada igati õnnestunuks. Teemalt uudsena ja temaatiliselt hästi komponeeritud näitus on avanud varasemast edukama tee eesti kunstile väljaspool kodumaad. Propagandistlikud, surve all sündinud kunstiliselt kõrgel tasemel teosed panid näitusekülastajad tihti küsima: milliseid šedöövreid kunstnikud oleksid loonud vabas keskkonnas? Või oli see just survekeskkond, mis sundis kunstnikke looma peidetud tähendustega pingestatud töid?

     

  • Filmiarhiiv kui eesti filmipärandi aarete kamber

    Ivi Tomingas

    Tänapäeval filmist kõneldes mõtleme selle all liikuvat pilti, olgu siis videos või DVD-l. Klassikalise kinofilmi puhul tuleb meeles pidada, et tegu on 35mm filmilindiga, millel on mitmeid komplekti osi: originaalnegatiiv, vahepositiiv, duubelnegatiiv, magnetheli ja optiline heli. Kinodes näidatakse positiivi, mis kaotab iga kord projektorist läbilaskmise tulemusena oma kvaliteedis; arhiivikõlbulikuks peetakse positiivi, mida on näidatud alla 50 korra.

    2005. aastal kirjutasid filmiinstitutsioonide esindajad alla kokkuleppele „Eesti film 100”, kus on pööratud tähelepanu filmipärandi taastamisele ja taaskasutamisele. Eesti Filmiarhiivi üheks põhiülesandeks on eesti filmipärandi säilitamine ja sellest meie suur huvi nimetatud projektis osalemise vastu, sest eesmärk tuua taastatud filmid avalikkuseni eeldab nende algmaterjali kordategemist. Seetõttu saigi alustatud seda kirjatükki seletustega, mis on mis ja mida oleks vaja. Eespool oli juba juttu, et mängufilmide algmaterjal on Moskvas, meil ainult ärakraabitud positiivid, mis taastamiseks kuidagi ei kõlba. Õnneks on nõukogudeaegse filmi heli originaal ehk magnetheli tavaliselt ka Eestis tallel, samuti on võimalus restaureerida kohapeal firmas OÜ Film Audio, pilti digitaalselt restaureerida Eestis aga ei saa.

    Enne „Eesti film 100” oli digitaalselt taastatud kolm filmi: esimene eesti animafilm „Kutsu Juku seiklused” Eesti Filmi Sihtasutuse poolt, „Viimne reliikvia” Tallinnfilmi poolt ja eesti esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal” Eesti Filmiarhiivi poolt. Pilt restaureeriti Digital Film Finlandi laboris, mis on jäänud meie põhiliseks koostööpartneriks tänaseni.

    Tuleb tunnustada Tallinnfilmi praegust juhtkonda, kes arvestab filmide kauaaegseks säilitamise kulukusega (näiteks taastatud filmi väljaprintimine), nii et kui jutuks tulevad filmide taastamise kulud, tasub meeles pidada ka seda aspekti. Ei saa märkimata jätta, et rahvusvahelises plaanis on säärased hoolivad omanikud üsna haruldased!

    Filmiarhiivi funktsiooniks „Eesti film 100” tegemistes on eelkõige rõhuasetus sellel, et digiteerimise tulemusel säiliksid filmid järeltulevatele põlvedele, mitte poleks kättesaadavad üksnes siin ja praegu. Vaatame üle, millised konkreetse filmi komplektiosad meil on olemas (näiteks „Kevade” duubelpositiiv oli arhiivis olemas), mis seisus need on, vajadusel puhastame ja parandame liitekohti ning perforatsiooni. Ehkki meie tegevus mahtus loet­eluna siin ühte lausesse, nõuab see palju aega ja tööd. Mängufilmide duubelpositiivid, mis Moskvast ostetakse, vaatame ikka ka oma pilguga üle.

    Lisaks kokkulepitule, ajame igaüks ka väikest viisi oma rada, filmiarhiiv on senini lisaks filmile „Karujaht Pärnumaal” (1914/2004) digitaalselt taastanud „EV 90” raames 1938. aasta kroonikafilme, mis kättesaadavad DVD-l, näiteks „Võitluses sündinud, rahus kasvanud Eesti Vabariik”, koostöös kultuuriministeeriumi ja OÜ Taska Produktsioon osalesime Th. Lutsu „Noorte Kotkaste” restaureerimisel, töös on Johannes Pääsukese üles võetud film Pärnumaa laupeost 1913. aastal. Tänavu loodame korda teha 1938. aasta laulupeo heli ning pildi, et siis järgmisel aastal järjekordse üldlaulupeo auks vastav DVD välja anda. Kavas on valik Eesti Kultuurfilmi pärandist DVD-le panna ja anda kindlasti 2012. aastaks välja DVD Johannes Pääsukese kõigi filmidega, mis arhiivis tallel. „Eesti film 100” raames pidasime aastal 2006 Eesti Kultuurfilmi 75. aastapäeva auks konverentsi, mille osa ettekandeid ilmub sel aastal Eesti Kultuurfilmi teatmikus.

    Kokkuvõtteks võib öelda küll, et ühisel meelel tegutsemine on tulemuslik ja digitaalselt taastatud filmidest saab juba kenakese nimekirja. Tõe huvides tuleb märkida, et eelkõige on õnnestumine toimeka projektijuhi Annika Koppeli valimine: muude konkreetsete ülesannete täitmise kõrval oskab ta seda eripalgelist seltskonda kenasti ohjata. Huvitav seltskond on lisaväärtus omaette, aeg-ajalt ärkab minus arhivaar, kes tahaks talletada audiovisuaalselt nii mõnegi  Jaan Ruusi eestvedamisel toimuva mõttevahetuse!

    Filmiarhiiv on kahtlemata selles ürituses tööd ja vastutust juurde saanud, kuid tulemus – võtta arhiivi vastu taastatud filme tänaste ja tulevaste põlvede tarbeks – teeb ainult rõõmu!

    Ja lõpetuseks tagasi pealkirja juurde. Seoses filmide taastamisega on nii mõnigi ajakirjanduse veergudel kõnelnud „avastustest arhiivis”, mis alguses mind sugugi ei rõõmustanud, sest jättis mulje, et kusagil nurgas midagi seisis ja keegi äkki leidis! Tegelikult on meil ikka filmid järjekorras kenasti tolmuvabadel riiulitel ja ka see on teada, mis karpides. Siiski, äkki me ise olemegi oma aaretega liialt harjunud ja nii mõnigi leiaks siit midagi põnevat! Nii et tulge ja avastage oma aare! Esialgu alustage koduleheküljelt www.filmi.arhiiv.ee, kust leiate arhiivi filmide ja helisalvestiste andmebaasi!

     

  • Kunst on oma olemuselt vasakpoolne

    Vestleme Linnateatri pean?ejuhi Elmo N?eniga Linnateatris, tema toas, mis on s?ane m? huba

     

    Vestleme Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeniga Linnateatris, tema toas, mis on säärane mõnus hubane ja stiilselt sisustatud ruum, et ei tahakski seda kontoriks või kabinetiks nimetada. Hiljuti esietendus Põrgulaval ta teine Tammsaare lugu, ühiskonnakriitiline ja mehe-naise suhete ja moraali üle mõtisklev “Karin. Indrek”, mis on juba pälvinud teatrikriitikute positiivse tähelepanu. Perfektsuse poole püüdlejana kutsus Nüganen trupi siiski kaks päeva pärast esietendust  (12. III) uuesti proovi.

     

     

    Uus lavastus “Karin. Indrek” on töös, on tegelikult juba laval (kõneleme mõni päev pärast esietendust). Kas see on mõnes mõttes olnud rohkem murelaps kui mõni teine töö?

    Nii mõneski mõttes olen seda juba aastaid teha tahtnud ja ikka erinevatel põhjustel pidanud edasi lükkama. Näiteks läks näitlejanna, keda nägin Karini osas, sünnituspuhkusele. Siis võtsin ette “Tõe ja õiguse” teise osa ja kui järg jõudis “Tõe ja õiguse” neljanda osa lavastamiseni, siis kordus sama lugu. Sain aru, et see on saatus, ja Karinit peab mängima Hele Kõre.

    Teine põhjus, mis tegi asja keerulisemaks, oli see, et “Tõe ja õiguse” teine osa oli juba laval. Tahtsin, et need oleksid omavahel seotud, aga mitte sarnased – et need oleksid dialoogis. “Tõe ja õiguse” teine osa oli vanaaegsem ehk arhetüüpsem: teatrikeel, mida seal kasutatakse, on lihtsam, lavakujundus realistlikum, mängulaad psühholoogilisem. Aeg oli ju niisugune – XIX sajani lõpp, XX sajandi algus. Neljanda osa tegevusaeg on aga 20ndad, 30ndad, kui Eesti on otsapidi Euroopas ning modernism ja muud “ismid” on jõudnud ka siia. Eesti võrdles ennast häbenematult Pariisi ja Londoniga ning teiste maailma kultuurrahvastega, seetõttu tahtsin, et nende kahe lavastuse vahe oleks tuntav. See oleks tajutav nii stilistikas, dramatiseerimise viisis, lavakujunduses, näitlejate mängustiilis ja nende laval eksisteerimise vormis. “Ismide” olemasolu pidi olema tajutav. Selle läbiviimine nõudis aga aega ja pingutust. Päriselt kaugeneda psühholoogilisest teatrist polnud mõtet, sest Tammsaare romaan on kirjutatud just selles laadis. On isegi öeldud, et just neljas osa on tal psühholoogilises plaanis kõige läbitöötatum. 

    Lühidalt, just sellele lavastusele oma stiili leidmine võttis arvatust rohkem aega ja energiat.

     

    Sa isegi lükkasid esietenduse edasi.

    Jah. Kaksteist päeva. Üks või kaks päeva poleks midagi andnud.

     

    Kas leidsid selle sünteesi või vormi?

    Arvan, et leidsin, millega ma ei taha öelda, et see peab kõigile sobima.

    Ise me trupiga tajume, et sellel lavastusel on “oma stiil” või süntees, nagu sa ütlesid. Sisult on teine ja neljas osa seotud, vormilt erinevad ja see on olnud taotluslik. Mille üle on mul hea meel.

     

    Mis on su Tammsaare-otsingute taga?

    Väga lihtne asi. Ma olen väga vähe teinud eesti autoreid. Kuid suviti puhkuse ajal maal olles panin tähele, kuidas mu käsi sirutus  “Tõe ja õiguse” romaanide järele. Avastasin, kui palju ma neid üle lugedes – või tegelikult võiks öelda, esimest korda lugedes, sest kooliaegset lugemist ei saa vähemasti minu puhul pidada lugemiseks –, naeran, nutan ja mõtlen kaasa. Avastasin, kui kaasaegseid, mitte sugugi ajast ja arust mõtteid väljendab Tammsaare. Sain aru, et nüüd on vist õige aeg Tammsaare ette võtta. Siis tegingi seda.

     

    Mida Karinil ja Indrekul tänasele Eestile öelda on? Kas meil pole need väikekodanlikud moraalidilemmad läbi kapatud, tahtlikult ühiskonnas nüriks summutatud – ärimeeste küünilisus ja eestlaste hedonism, kahepalgeline, lõdva moraaliga elu on norm. Tahad konnasilma peale astuda? On see peegel või moraalilugemine?

    Ma ei tahaks seda nimetada moraalilugemiseks, pigem on see iseenda konnasilmadele astumine ja oma südametunnistusele koputamine. Me ise tundsime proovi tehas seda sama, mida praegu publik saaliski. See ei tähenda seda, et mingi grupp inimesi on otsustanud Eestis toimuvatele protsessidele, ühiskonnale midagi ette heita. Me oleme üks osa Eestist, me ei ela kuskil eebenipuust tornis või “paganteabkuskohas” – Põrgulaval, kuus meetrit maa all! Me elame sama elu, mida teisedki inimesed, ja valutame südant täpselt samade asjade pärast.

     

    IV osa keskmes on sul Karin. Miks sa just tema valisid, tema vaatepunkti rohkem esile tõstsid? Kas Hele Kõre väga heal näitlejatööl on ka sellega miskit pistmist?

    Juba prooviprotsessi alguses oli meil näitlejatega juttu, et selles loos on kolm peategelast: Karin, Indrek ja seltskond. Indrek on ennast kindlalt positsioneerinud seltskonnast välja, Karin pendeldab seltskonna ja Indreku vahel. Ma ei tahtnud teha lavastust, mis oleks ainult ühiskonnakriitiline seltskonnakarikatuur.

    Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru, igaühel on temast  mingisugune kujutluspilt olemas – ta on “Tõe ja õiguse” pentaloogia läbiv tegelane. Tema kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud: ta on “kannataja pool”, otsides tõde, on tal on alati “õigus”.

    Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastavad tema peale, kuid seda seetõttu, et nad ei saa tema käitumise motiividest aru. Mõni noorem mees ütles lausa, et vihkab teda. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib temast väga kergelt saada neurasteenik, närvihaige, hüsteerik – ja meil ei teki lavastuses kolme tegelast. See, miks seltskond nii tegutseb, on selge, miks Indrek, samuti.

    Ma sain aru, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks läheb ta Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa. Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ei pea üht või teist “õigemaks”. Mis aga puudutab Hele osatäitmist, siis see on mulle kõige suurem kingitus. 

     

    Kas sul tuleb Tammsaare liinis veel lisa, üks mu lemmikraamatuid on “Põrgupõhja uus Vanapagan”.

    Arvan, et kunagi kindlasti, kuid praegu avastaksin enda jaoks teisi autoreid.

     

    Milline on dramatiseeringu kirjutamise protsess? Näiteks lapsed oled sa välja jätnud, tõmmanud mehe ja naise kuidagi eriti üksinda esile.

    Seda ma tahtsin rõhutada. Ma mõtlesin pikalt, kas oleks vaja Paaside  kaks tütart sisse kirjutada, aga märkasin, et ka Tammsaare romaanis on Indrekul ja Karinil lastega vähe kokkupuuteid. Hakkasin mõtlema, miks. Sain aru, et kui lapsed dramatiseeringust välja jätta, siis on mees ja naine laval veelgi üksikumad. Kuid “Tõe ja õiguse” teises osas oli ülimalt oluline, et Tiinat mängib ka tegelikult laps.

     

    Kuidas see kirjutamisprotseduur välja näeb? See on ikkagi nagu uue asja kirjutamine. Kuidas sa ennast kirjaniku rollis tunned?

    Esiteks ei ole ma kohe kindlasti kirjanik, sest ma toetun ikkagi juba olemas materjalile ja püüan selle lavale kirjutada. Tavaliselt ma juba aiman lavakujundust, tean ruumi, mõtlen näitlejate liikumise peale – kust nad tulevad, kuhu lähevad, kuni selleni välja, kui kaua võtab näitlejal aega ühest kohast teise minek. Äkki on õigem öelda, et kirjutan lavastust?

     

    Linnateatri trumbina nimetatakse sageli tugevat näitlejaansamblit, head rühmatunnetust, mis aastate jooksul kasvanud. Kas Linnateatri lavastamiskontseptsioonid on seega ka näitleja-, näitlejatöökesksed, ning rõhutate sihil
    ikult oma trupi tugevust ja annate sellele palju mänguruumi?

    Sihilikult me seda eesmärgiks vist ei sea. Arvan, et me lihtsalt näeme teatrit ja näitleja laval eksisteerimist sel moel, et laval pole mitte üks näitleja üksi, vaid tema kõrval on alati teine, vahel isegi viis, vahel kümme – ja kõik peavad üksteisega arvestama, sõltumata sellest, kas ta mängib Hamletit või hellebardimeest. Lihtsalt ühe roll on suurem, teisel väiksem, ent lavastajal peab jätkuma tähelepanu nii Hamletile, hellebardimehele kui õukonnale.

    Ma arvan, et nii on see kogu aeg olnud. Juba Noorsooteatri ajal räägiti ansamblimängust, mitte aga üksikute staarnäitlejate soolodest. Kui ma mõtlen oma kõige tugevamatele teatrielamustele, siis need on olnud alati tervikud, millest ei saa esile tõsta ühte osatäitmist, lavakujundust, valgust, kostüümi, lavastajatööd, muusikalist kujundust, näitemängu teksti. Kõige tugevamini mõjub ikkagi tervik. 

     

    Väga palju tuli teile näitlejaid tollest “Burattino” ja “Nimed marmortahvlil” lennust. Oli see suur murrang?

    Pigem oli see noorte probleemideta sulandumine teatrimehhanismi – uute hammasrataste sujuv liitumine ilma kriginateta ja käginateta. Nende tulek ei tekitanud revolutsiooni, seda polnud vaja ja see oligi taotlus.

     

    Kas praegu oleks või tahaksid?

    Ma arvan, et praegu pole mitte ainult meie teatris vaid ka ühiskonnas ja maailmas selline aeg, kus tuleks hoida teatud väärtusi ja traditsioone. Sest väga palju on ka tittesid koos pesuveega välja visatud. Võimalik, et praegusel hetkel ongi avangard just traditsioonidest ja klassikalistest väärtushinnangutest kinnihoidmine. Samas ei tähenda see seda, et noorem põlvkond peab kohe vastuvaidlematult vanadega leppima ehk ei tohi avaldada omameelsust ja otsida oma teed.

     

    Viimased 7-8 aastat räägitakse nii kirjanduses, kunstis kui ka teatris sotsiaalsusest, täpsemini selle puudumisest, peatsest tulekust. Mõned nooremad kriitikud on sotsiaalsuse puudumist institutsionaalsele teatrile ette heitnud. Mida see sinu jaoks tähendab, kuidas sa seda mõistad? On seda diskussiooni vaja?

    Mulle on jäänud mulje, et see, mida mõeldakse termini “sotsiaalne teater” all, on Saksamaa teater praegu. Selles nähakse ühte saksa teatri tegemise viisi, mis kuuldavasti hakkab juba taanduma. Aga see on minu arvamus, see ei pretendeeri tõele.

     

    Brechti juurtega?

    Brechti juurtega jah, aga erilise kõlapinna sai see pärast Saksamaa ühinemist, kui tekkisid sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised pinged, mis leidsid väga kiiresti tee teatrisse. Ma arvan, et seda teatritegemise viisi  peetaksegi silmas, kui meil Eestis kirjutatakse, et pole sotsiaalset teatrit. Me ei pea ilmtingimata jäljendama kõike seda, mida mujal on juba tehtud. Me ei ole siis rohkem ega vähem eurooplased.  See, kui ühes riigis on oma kirjandus või oma teater või kino ja ta ilmtingimata ei jäljenda kõike seda, mis on kuskil mujal tehtud, ega see pole ilmtingimata halb. See on võib-olla isegi väga hea. Kõike ei pea sisse tooma ja ära proovima. Võimalik, et ma teen praegu liiga noorematele kriitikutele, kes eeldavad institutsiooniliselt teatrilt suuremat sotsiaalsust, sest selle taga polegi võib-olla midagi muud, kui nooremale põlvkonnale iseloomulik ja hädavajalik protestivaim või oma tee otsimine.

    Ma ei usu, et üks noor teatrikriitik on terve elu sotsiaalse teatri apologeet. Mõne aja pärast hakkab ta teatrilt ootama midagi muud. Siis tulevad uued noored, kes omakorda hakkavad teatrilt ootama midagi muud. Ja nii ongi.

     

    Kas Eestis on praegu olemas korralik kodanlik, laiemale publikule mõeldud, aga heal esteetilisel tasemel teater? Kas Linnateater võiks neile nõuetele vastata?

    Ma päris niimoodi ei tahaks öelda, et meie teater on “kodanlik”.  Siis oleks kindlasti, kui me tooks lavale ka “Ooperifantoome” ehk kõike seda, mida mängitakse Broadwayl, ja meid käiks vaatamas see publik, kes elab jõukalt ja kelle jaoks pileti ei ole kunagi kallis. 

    Kunst või kunstnikud on olemuselt ikka kerge vasakpoolse vaatega, nii ka meie teater. Meie põhipublik on õpetajad, arstid – natuke vaesem intelligents.

     

    Kas muusikalibuum, massimeelelahutus teatris, paneb eesti teatri või teatrivaataja praegu tegelikult lõivu maksma? On see tegelikult probleem – on ju räägitud isegi sellest, et need tõmbavad lihtsa inimese käest n-ö teatrieelarve ära.

    Natuke on see küll tolle oksa saagimine, millel me ise istume. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga mul on niisugune tunne, et kommertsteatri, eriti muusikalide sihik on suunatud sellele ühiskonnagrupile, kes käib harvem teatris, kes on võib-olla vähem raamatuid lugenud, kes on tegelikult vaesem, kelle maitset on väga kerge kujundada. Nii öelda natuke lihtsamale ja vaesemale publiku osale. See just ongi probleemne. Kui see oleks suunatud jõukale kodanlasele, kui see meil oleks olemas, ja tema tahab seda minna vaatama, siis las vaatab – nagu Londonis ja New Yorgis. Aga kui inimesed üürivad bussi, sõidavad maalt linnahalli ja vaatavad muusikali, pidades seda teatriskäimiseks, siis on see sama mis vaadata kodus reklaamipausidega seriaali ja arvata, et oled osa saanud filmikunstist.

    Eriti kurvaks teeb mind see, et see on sama grupp inimesi, kes laseb vabatahtlikult oma maitset rikkuda.

     

    Millist teatrit meil liiga vähe tehakse, mis meil puudu on? Kui nii võtta, on meil alternatiivsema suunaga, väga julgeid, veidraid, raputavaid teatreid ju küll. VAT, NO 99, Von Krahli teater. Teisigi. Kas nad täidavad oma rolli? Mis veel puudu jääb?

    Nemad täidavad oma funktsiooni ilusasti, neil on oma publik ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Meil võiks olla üks lasteteater, mis teeb heal tasemel lavastusi kõige nooremale teatripublikule. See kogemus peaks erinema sellest, mille saab väike laps kobarkinos, vaadates Hollywoodi kohustusliku popkorni ja kokakoolaga.

    Ma mõtlen umbes selliseid lavastusi, nagu on teinud Finn Poulsen. Noorsoole mõeldud, 12 – 16-17aastastele oleks vaja rohkem teatrit.

    Meil võiks olla ka üks teater, mis teeks väga heal tasemel meelelahutust, aga draama žanris. Väga häid kriminulle või komöödiad. Näiteks televisioonis see Hercule Poirot’ sari. See on praegu täitmata nišš. Kui nüüd need inimesed, kes lähevad muusikali vaatama, näeksid mõnda sellist lavastust, siis sealt on ainult üks väike samm nõudlikumate draamatükkide juurde.

     

    Vanasti teati näitlejaid mõne rolli järgi, täna selle järgi, et kuskil seriaalis on üks kuju. Kas see kurvastab sind?

    Kurvastab, aga isegi mitte niivõrd näitleja pärast – see on tema enda otsus –, kuivõrd vaataja pärast. Samuti oleks mul kahju ka inimestest, kes kogu aeg MacDonald’sis sööb ega tea maailmaköögi hõrgutistest midagi.

     

    Kui palju jõuad ise teatrit vaadata? Üldine mulje (või stereotüüp) on, et teatritegijad eriti teiste töid ei vaata. Milliseid tükke või millist teatrit katsud käia vaatamas võimalikult palju, kust sa juurde hangid?

    Ma püüan ära vaadata teiste teatrite need lavastused, millest on üsna palju juttu olnud, et need peaks ilmtingimata ära nägema. Sõltumata siis sellest, kas need on minu maitse või ei ole.

     

    Kas sa kuulad kriitikuid või seltskonda?

    Ikka neid inimesi, kelle arvamust ma hindan. Neid on üsna palju ja nad pole sugugi ainult meie teatri meelsed. Selliseid lavastusi, mida peaksin  ilmtingimata nägema, on nii Draamateatris kui Von Krahlis kui NO-teatris jne, jne.

     

    Viljandi olla heas vormis?

    Ma olen aru saanud, et Tammearu Peetri minekuga sinna on mingid asjad hakanud õiges suunas liikuma.

     

    Veebruaris Postimehes ilmunud vestluses sinu õpetaja Kalju Komissaroviga leidsite ühiselt, et teatrijuhid pidid valetama nii nõukogude Eestis kui ka praegu, täiel
    ises Eesti Vabariigis. Ütlesid: “Oleme sunnitud valetama teistes kohtades ja teistest asjadest. Sina (Komissarov) pidid ennast tõestama ühes kohas, võitlema nende tuuleveskitega, nüüdsed peanäitejuhid peavad võitlema teiste tuuleveskitega.”

    Ma arvan, et nii see on.

    Miks peab täna valetama? Mis valed need on? Või tuuleveskid? Tänases Eestis on ju totaalne vabadus, peaaegu kõike võib teha.

    Üks asi, mis on päris kindel – seda võib iga teatrijuht kinnitada, aga ka ümber lükata muidugi, kuigi ma ei usu, et see tal õnnestub –, on see, et raha tsensuur või raha võim on liiga suur. Raha määrab liiga palju.

     

    Kas sa oled pidanud mõne oma ütlemise pärast muretsema näiteks sellepärast, et kardad oma teatri rahastamise pärast?

    Seda mitte. Aga ma olen näinud ja tundnud seda, kuidas teatrijuht on pidanud rohkem laveerima, kui ta tahaks, minema suurematele kompromissidele, kui ta sooviks, ja see sööb, närib, hävitab seestpoolt. Seda ei saa eitada.

     

    Teatrijuhi töö pole kerge amet. Vahel tundub, et head-võimekad teatrijuhid tuleks kanda punasesse raamatusse. Sa teed seda tööd ikka veel. Oled juba 1992. aastast Linnateatris. Mis motiveerib edasi tegutsema juhina, lahedam oleks ju vabakutselise lavastajana edasi toimetada?

    See, et teatrijuhte on vähe, pole ainult Eesti probleem, see on igal pool nii. Kui aga rääkida sellest, mis paneb ühe inimese, minu, nii kaua tegutsema, peab ütlema, et teatrijuhi ametil on ka meeldivaid külgi. Sirbi lugeja taipab ise, mis need olla võivad, näiteks suurem loominguline vabadus kui realavastajal. Leping teatriga on mul aasta peale, see jätab seesmise vabaduse tunde: võin iga hetk ära minna, ma ei hoia sellest toolist iga hinna eest kinni. Võin rahulikult minna, kui tarvis, ja ilma uksi paugutamata.

    Alguses mõtlesin, et olen kolm-neli-viis aastat, siis tuli järgmine tärmin, mõtlesin, et võiks senisest rekordiomanikust Kalju Komissarovist kas või aastakese kauem olla. Praegu on mul järgmine siht ja ma ei varja, et see on seotud Linnateatri suure saali ehitamisega. Kui see valmis saab, siis ma läheks küll hea meelega vabakutseliseks, kui minust siis veel asja on.

     

    Kui keegi sust väga tahaks lahti saada, siis ta peaks seda ehitust kiirendama, jah? Kuidas sa end uue tüki jaoks laed, uut asja otsid?

    See on kõige raskem. Ja aina raskemaks läheb. Et ühest tükist välja tulla ja leida järgmine, mis puudutab sind, näitlejaid ja vaatajaid.

     

    Rituaale selleks ei ole?

    Ei ole. Uus materjal tuleb ühel hetkel ise, ja kui ei tule, aga on sinu kord lavastada, siis sa lihtsalt lavastad – see on reaalsus, mida peab arvestama. Institutsioonilised teatrid Eestis on repertuaariteatrid: näitlejad vajavad uut tööd, publik uusi lavastusi. Ei saa olla nii, et lavastajad eesotsas peanäitejuhiga käivad ringi ja mõtlevad, et kui mul hetkel pole ideed, siis ma ei teegi. Me oleme riigitööl. Me ei ole vabatrupp. Me peame töötama regulaarselt.

     

    Kas teatripileti hind on õige praegu? 200 krooni teil.

    Mulle meeldiks väga –, seda teavad meil teatris kõik, ka direktor ja ma usun, et talle meeldiks see ka, aga kuna tema majandab, siis ta ei saa sellega nõustuda –, kui pileti hind oleks selline, et teatrisse saaks tulla ka see inimene, kes muidu peab mõtlema, et kui ma selle raha välja käin, pean millestki muust loobuma. Normaalne hind oleks näiteks 75 krooni. Aga me ei saa seda endale lubada: saalid on meil väikesed ja inimestele tuleb palka maksta. 

     

    Kas on mingi realistlik tärmin välja hõigatud, millal suur saal võiks valmida? Tegelikult need väiksed saalid on kohutavalt šefid.

    Kui Tallinn saab kultuuripealinnaks, on tõenäoline, et teatri ehitus käivitub. Aga mis puudutab suurt saali – kui mängiksime Karini ja Indreku lugu neljasaja-viiesajakohalises saalis, saaksime “teenindada” palju suuremat publikut.

     

    Mida hakata peale teatrikriitikaga? Kas saad adekvaatset tagasisidet? Räägivad nad sinuga sellisel konstruktiivsel moel, et sina saad lavastajana kasvada? Oled sa üldse seda tunnet kunagi tundnud?

    Jah, olen. Varasematel aastatel. Praegu, ütlen ausalt, mitte. Ma ei heida kellelegi midagi ette, aga on teised inimesed, kellega ma neid asju arutan, ja mul on väga kahju, et need inimesed ei kirjuta. Nii see on. Mul on väga kahju ka sellest, et paljud vanema generatsiooni kirjutajad enam ei tegutse, nende kogemus on lihtsalt niipalju suurem, nad on nii paljusid asju juba varem näinud.

     

    Naaseks lõpetuseks algusse. Mis juhtub Karini ja Indrekuga sinu tüki lõpuks. Tegelikult lähevad mõlemad ju oma eluga rappa. Nad on terve tüki jooksul naiivses enesepettuses tahtnud võib-olla kõige paremat, nii endale kui teisele/teistele. Kuidas sina tunned praegu ennast selles maailmas, mis toimub? Minul on küll praegu selline ahistuse ja rabaserva tunne. Kas sina või meie, kas me läheme rappa? Oleme sääl serva peal? Ohumärk?

    Kui mingisugust ohumärki poleks, siis ma arvan, poleks me ka seda lugu teinud. Aga ma väga tahan uskuda, et kirjandus, teater, film, kunst üldse paneb inimesed järele mõtlema, natukegi mõjutab… loomulikult ei muuda see maailma. Noorest peast võib nii mõelda, minagi mõtlesin, aga ei muuda. Küll võib aga mõjutada – seda olen ma isegi näinud. Ikka tunduvalt vaesem oleks see maailm, kui võtaksime sealt ära teatri, kirjanduse, kino, näitused, kontserdid jne. See oleks ju ikka hirmus.

     

    Ja siis kirjutab kriitik lehes, et me ei tee midagi rahvale…

    Aga kellele me siis teeme? Kellele?

     

    Äkki jäi mul miskit olulist küsimata? Mida sa ise tahaksid öelda?

    Ühe asja tahaks öelda. Võib-olla pole see Sirbi lugejale, tema teeb seda niigi, aga… Kui vähegi võimalust on ja kui inimesel on valida, kas vaadata seriaale või muusikale, siis jätku pigem vaatamata nii üks kui teine ja mingu teatrisse, suvalisse. Kroonika lehitsemise asemel lugegu läbi üks eesti romaan, suvaline. Sirbi lugejale on seda võib-olla imelik soovitada, aga ma siiski ütlesin selle välja.

     

    Aitäh!

     

     

     

  • Lõhkuda poeesiat

    Rolf Liiv

    Elas kord üks laps, kellele meeldis klotsidega mängida. Eriti meeldisid talle klotsid, mille peal olid kirjatähed ? igaühe peal üks. Ükskord, kui guvernant tegi lapsele järjekordset prantsuse keele etteütlust, mis seekord sisaldas ka suurmeeste nimesid, jõudis järg Jacques Prévert?ini. Ja täiesti juhuslikult reastas inimhakatis klotsid nii, et kokku tuli hoopis Pervert. Kogemata, täiesti kogemata. See laps oli kahtlemata väga andekas. See laps oli paljastanud Jacques?i saladuse. Aga ? surnutest  halba ei räägita, nii on mind kasvatatud, ja Jacques Prévert on surnud. Juba sama kaua, muide, kui Elvis. Ja Panso. Elvises ja Jacques?is oli midagi deemonlikku. Mõlemad olid natuke hullud, kuigi loovalt hullud. Ainult üks imepisike erinevus on neil, nimelt see, et Elvise laulude järgi ei õpetata (vähemalt seni) muusikakoolis solfed?ot, Prévert?i luuletuste najal aga sirguvad sajad noored frankofiilid.

     

    Ilma sentimendita

     

    Jacques Prévert?i (1900 ? 1977)  luulet on palju kasutatud prantsuse keele õpikutes, iseäranis Lauri Leesi omades. Järelikult on neil eriline didaktiline väärtus. Kes kuulis eelmises lauses iroonilist nooti, kuulis valesti. Just Lauri Leesi on teinud väga palju Prévert?i tutvustamiseks. Sentimentaalset Prévert?i me sellest kogust  eriti palju ei leia, näiteks on välja jäetud Joseph Kosma viisistatud kuulsad ?Sügislehed? (?Les feuilles mortes?), mille on surematuks teinud Yves Montand. Tooksin  väikese maitseproovi ka ehtromantilisest Prévert?ist (Lauri Leesi tõlget mälu järgi tsiteerides): ?Oo, kuis ma soovin, et meenuksid sulle / päevad, mis õnnes me veetsime koos /…/ Lauluke see, sarnane meile, / sa armas mul?, ma armas sul?. Kuulake seda Jaak Joala esituses! Vaatlusaluses kogumikus aga mõjuks see tekst ehk kit?inagi. See on inimlik ja soe Prévert, kuid seda soojust ei jätku tal paraku kuigi kauaks. Ikka tuleb mängu surm, sageli vägivaldne surm. Entsüklopeediad rõhutavad Prévert?i puhul õrnust ja huumorit, aga need siiski ei prevaleeri ta loomingus.

    Vaatlen siinkohal lähemalt üht kogumiku intrigeerivamat luuletust ?Leierkast ja kõriorel? (lk 28 ? 33), mille tõlge kaugeneb paiguti originaalist. Siinkohal täpsustan, et kritiseerin ainult tõlget ja mitte tõlkijat, kellele kuulub mu austus. Alustagem pealkirjast ? prantsuse keeli ?L?orgue de Barbarie? (?Leierkast?). Kuidas aga põhjendada tõlkes kõrioreli lisamist pealkirja? Luuletuse algul on juttu muusikuist, kes pillimängimise asemel rääkisid. Nurgas aga seisis vaikiv mees, kes deklareeris (sõna-sõnalt tõlkides): ?Mina mängin leierkasti ja mängin ka noavõitlust?. Ain Kaalepi tõlge aga kõlab: ?Mina mängin leierkasti / ja kõriorelit sama hästi!? Nagu muuseas on väitlausest saanud hüüdlause ja juurde on tekitatud võrdlus. Julmuse esemestumine noaks, jõhkruse metalliseerumine on aga tõlkes kaduma läinud. Kahjuks. Tekst jätkub: ?ja siis ta liikus edasi, nuga käes / ja tappis kõik muusikud?. Kaalepi tõlkes aga: ?ja siis ta tõusiski püsti / ja tappis kõik muusikud nobedasti?. Siin on tõlkija nähtavasti püüdnud mingitel kaalutlustel (et lugejat vähem ?okeerida?) algteksti mõtet  mahendada, pehmendada, mitte otse välja öeldes, et jutt käib noast. Nüüd aga olulisim lahknevus: algupärandis öeldakse selge sõnaga: ?ma tahan mängida mõrvarit? ? tõlkes aga: ?tahan mängida kõriorelit?. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu 2. köite 4. lk 673 vihikus määratletakse see väljend nõnda: kõriorelit mängima ? kõrist pigistama, kõrist kinni võtma (tuupitegemise mõttes). Sama väidab ka ÕS 1999. Tooksin veel ühe näite ?mahendamisest?: ?ja seejärel nad tapsid nii palju inimesi kui võimalik? kõlab Kaalepi tõlkes: ?ja siis rahvast nad tapsid vägevasti?. Mõrtsukatöö maksimeerimine, võimalikkuse piirini minek on kaotsi läinud. Muhedapalgeline Ain Kaalep on ehk tahtmatultki silunud algupärandi räigust ja võikust. Tõlkeluuletus on seega humaansem, säästab eestlast jubedamatest detailidest.  On see siis omamoodi psühholoogiline kaitseabinõu? Prévert?i madala kontsentratsiooniga lahus nõrganärvilistele? Leian, et kõrgesteetiliste ja tõlketeoreetiliste kriteeriumide järgi on Kaalepi tõlked meisterlikud ? kuid selles asi ongi, et liiga meisterlikud. 

     

    Prévert ? sadist

     

    Georges Bataille on leidnud, et Prévert?i poeetika põhijooneks on lõhkuda seda, mida oleme harjunud poeesiaks pidama; tema loomemeetod võimaldab jõuda hetkeni, mil pettekujutlused, mida endile valmistame, paljastuvad (resümeeritud ?Encyclopédie des littératures en langue francaise?i? põhjal). Seega mõjuks Prévert?i teatud luuletuste, iseäranis aga eelmainitud ?Leierkasti? puhul bukvalistlike sugemetega detailitäpne tõlge paremini, andes puhtal kujul edasi Prévert?i verbaalset macho?likkust.

    Lausa sadistina ilmutab Prévert end ridades: ?Ma läksin rauaturule / Ja ostsin kette / Raskeid kette / Sulle / mu arm? (lk 11). Küsimus on, keda kavatseti nendega aheldada? Armastatut? Ahelate kinkijat? Kummaski variandis ei puudu psühhopatoloogilisus. Nüüd te saate aru, miks too  laps meie loo alguses klotsid kogemata segi ajas ning et see polnudki ehk nii väga kogemata…

    Võime Prévert?i hõlpsasti kujutleda soniga. Aga kindlasti mitte Sonyga.  Need on kaks totaalselt erinevat tsunfti ? sonimehed ja sonymehed. Esimesed on (ehk) kuulnud Prévert?ist, teised ei tea Prantsusmaa pealinnagi. On iseloomulik, et sürrealistid kipuvad meieisapalvet rüvetama. Seda on teinud nii Laaban (Meie ei saa / kes sa oled taevas / pühitsetud saag / usin nimi) kui Prévert (Meie Isa kes sa oled taevas / Jää aga sinna). Kristlasena leian, et need tekstid võinuksid küll kirjutamata jääda.  

    Ärgem unustagem, et Prévert oli ka filmimees. Tema luuleski on tunda meisterlikku re?iid, näiteks  aeglustatud müstilised lõpukaadrid luuletuses ?Lillekaupluses?: ?Nii palju oleks teha / sest mees sureb / lilled pudenevad / ja raha / raha muudkui veereb / ja üldse ei taha / veeremast lakata? (lk 57).

    Lõpetuseks ütleksin tänusõnad kirjastusele Varrak, kes esindusliku, suuresti 1965. aasta Loomingu Raamatukogu vihikul ?Kuidas portreteerida lindu? põhineva valiku Marek Tamme sisuka järelsõnaga välja on andnud.

  • Kannel ühendas Bachi Hermann Hessega

     

    Igatahes tõstsid nii kandle-flöödi ansambel kui näitleja osalus selle õhtu kaugelt erinevaks korralise kontserdi ootuspärasusest ja rutiinist.

    Romantiline kannel

    Õhtu meeleolu kandis kahtlemata kannel ? nii oma erilisuses klassikalise repertuaari kontekstis kui ka dünaamilise skaala määrajana. Kuigi ajastu- ja stiilipiiride ületamine on ühe pilli puhul kulunud ja üleekspluateeritud arusaam, muundub kannel Kristi Mühlingu interpretatsioonis tõesti läbi sajandite ? lautost harfini. Mühlingu suhe kandlega on üliromantiline nii väliselt pildilt kui kõlalt. Bachi puhul ja barokkstiili autentsuse seisukohalt ehk isegi liiga romantiline. Eksitavalt magusaks jäi Bachi C-duur sonaadi flöödile ja basso continuo?le aeglane avaosa Andante. Liikuvamates osades (eriti menuettides) tulid organiseeriv rütm ja iseloomulik barokkpulss paremini esile ning esitus oli kompaktsem, võimaldades nautida kandle lautoversiooni.

    Aga muidu oli kava XX sajandi ja vara- ning kõrgbaroki teoste sulam. Omaette väärtus on kavva valitud harva kuulda ja huvitavad lood: lätlase Romualds Jermaksi (1931) ?Hällilaul merele? flöödile ja kokle?le (läti kandlele), madalmaalase Heinrich Isaaci (1450 ? 1517) kaks chanson?i, hollandlase Daan Manneke (1939) ?Faux bourdon? altflöödile, Johann Sebastian Bachi ülal nimetatud sonaat ning XX sajandi muusika suurkuju John Cage?i (1912 ? 1992) ?In a Landscape?.

    Julgust erinevusi näidata

    Kogu kava mõjus justkui sordiini all, oma pitseri pani kindlasti kandle kõla dünaamiline piiratus. Ja sellest ei murdnud välja ka flöödi soololugu, Manneke ?Faux bourdon?, mis oleks võinud ju õhtu kõlaskaalat rohkem avardada. Aga kontsert näitas ka, et flöödil ja kandlel on tõesti palju ühist, vähemalt Kristi Mühlingu ja Tarmo Johannese sobivalt sarnases esituskontseptsioonis. Võib-olla isegi liiga sarnases ? õrnas, delikaatses ja peenendatud tunnetuses. Johannese kandle järgi vaiksena hoitud flöödikasutuses tundus aimuvat algusjärgus suhte arglikkust, kus kumbki püüab end teise järgi sättida, julgemata veel kooslust oma eripäraga rikastada. Nüüd, kus ansambli ühine kõlanivoo on leitud, võiks hakata ka neid lugusid kavasse võtma (ja miks mitte ka heliloojatelt tellima), kus ilmneb erinevust, vastandlikkust ning kriipivust, et siis jälle hoopis uuel tasandil sobivuseni jõuda.

    Ükski täiuslik kooslus ei saa rajaneda ainult kahel väga sarnasel komponendil, ja praegu oli Duo Resonabilis endale seltsiks kutsunud Hermann Hesse ning Tõnu Mikiveri. Tabavalt jäi Hesse katkenditest meelde mõte, kus ta kiidab klassikalise muusika ülimuslikkust romantilise ees: et romantilisest muusikast võib jääda tülgastus, süümepiinad ja prassimisjärgne kassiahastus, ent klassikalisest mitte. See sobis ideaalselt selle vaoshoitud kava motoks. Hesse muusikalise eruditsiooni, omaaegsete kontserdimuljete ja filosoofiliste arutluste tipuks luges aga Mikiver kontserdi lõpus õiena avaneva, ootamatult intensiivse ja meelelise mõtte kahest, kes on valmis teineteisele kõike andma ning kes on nõrkemas oma meeldiva koorma all.

    No sellist emotsiooni kontserdil küll polnud. Nii sai kõigest eelnenust justkui eelmäng sellele õhku jäänud mõttele.

     

  • Narva Muuseumi Kunstigaleriis avatakse näitus „Avali hing“

    Narva Muuseum

    Reedel, 08. märtsil, kell 16.00 avatakse Narva Muuseumi Kunstigaleriis noore kunstniku Anna Tšainikova isiknäitus. Intrigeeriva pealkirjaga näitusel „Avali hing“ on esitatud portreid, illustratsioone ja maastikke. Näituse kuraator on Ilja Orav.

    „Mulle meeldib jälgida ja jäädvustada hämmastavat inimkeha, selle emotsioonide ja iseloomu ilu,“ – kommenteerib oma loomingut noor kunstnik ise. Ennast neosümbolistina manifesteeriva Anna Tšainikova sõnul on neosümbolistide taotluseks anda oma töödes edasi hinge läbielamisi, ähmaseid ja segaseid meeleolusid, rahutuid tundeid ning põgusaid muljeid: „Ma ei tea kunagi, milline saab olema tulemus. Reaalsus ja fantaasia segunevad“.

    Mõnede autori teostega on varem olnud võimalik tutvuda noorte kunstnike loomeliidu Fresh Art ühisnäitustel, 2011. aastal toimus Narva-Jõesuus kunstniku isikunäitus.

    Anna Tšainikova on sündinud 5. aprillil 1988. aastal Moskvas. Huvi kunsti vastu äratas Anna T ainikovas tema kunstnikust isa Grigori Tšainikov, kes oli Vene Föderatsiooni Kunstiakadeemia korrespondentliige ja kelle töid on eksponeeritud üle kogu maailma. 2010. aastal lõpetas Anna Tšainikova Kossõgini nimelise Moskva Riikliku Tekstiiliülikooli tarbekunsti teaduskonna ning on pärast seda töötanud Eestis. Noor kunstnik tunnistab, et Narva-Jõesuus ammutab ta rohkem inspiratsiooni, kui suures metropolis. Anna kirglik huvi maalikunsti vastu on tänaseks leidnud väljenduse üle 200-s töös.

    Ootame kõiki huvilisi Anna Tšainikova isikunäituse „Avali hing“ avamisele reedel, 8. märtsil kell 16.00 Narva Muuseumi Kunstigaleriis. Näitus jääb lahti 15. aprillini.

  • Salongikõlblik fragmentaarium

    Rein Ruutsoo

     

    Merede saaga on Vahteri esituses siiski raamatuks paisunud  ajaleheartikkel, kus kombineeritud suuresti tuntud fakte vähem tuntud detailidega. Kust kokku seatud fragmentaariumi see või teine osa otseselt pärineb ja kui usaldusväärsed on väited, on raske otsustada, sest tekstis puuduvad viited. Ja kui Vahter osundabki algallikale, on tsiteerimise asemel eelistatud omasõnalist ümberjutustust. Nähtavasti on nii toimitud lobedama lugemise huvides.

    Kuid mis ulatuses peab lugeja kirjapandut tõena võtma?  Muidugi ei sünni ükski tekst vaakumis. Uue käsitluse panus saab nähtavaks vaid dialoogis allikate ja ka juba varem avalikkuse ette tooduga. Kuid kõikvõimalikud aimatavad allikad ja oponendid on Vahteri raamatus esindatud kohati vaevu aimatavalt ja läbisegi. Vahteri jutustus Meredest pole ajaloolase narratiiv, kus erineva usaldusväärtusega teated on selgelt eraldatud. Vahter väldib mitmete vaatenurkade esitust, enda ja teiste väidete kõrvutamist  jms, kõnelemata avalikust debatist.

    Demonstratiivselt(?) puuduvad vähimadki viited Virkko Lepassalu kirjutatud raamatule. Viimase võib küll liigendada paljastuskirjanduse hulka, aga siiski mitte maha kanda. Selles on hulk debateeritavaid seisukohti. Vaja oleks selgitust, miks autor on eelistanud mõnedest seikadest mööda minna või esitanud väiteid, mida on raske ühendada teiste seisukohtade ja faktoloogiaga. Näiteks kas või  Arnold Mere N Liidu kangelaseks teinud tulevahetuse kirjeldus Dno all on üks versioon mitmetest ega lange päris kokku ka Arnold Mere enda hiljuti esitatuga. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi ka Arnold Meri on raamatu üks olulisi tegelasi, ei ole tema meenutusteraamat „Saatus ja valikud” liigitatud oluliste allikate hulka. Samas on oluliseks arvatud Ruudi Toomsalu mälestusteraamat, kus leidub küll viiteid Arnoldi isa Konstantini spordimehekarjäärile,  kuid need iseenesest värvikad faktid on ikkagi pelgalt kodu-uurimuslikku huvi pakkuvad. Kuigi Merede kolmest põlvkonnast on suurima müügiväärtusega loomulikult Lennart Meri lugu, on Vahteri käsitlus eelkõige Otto ja Georgi raamat. Detailid Lennart Mere elust, mis kõigi ootuste ja kaanepildi loogika kohaselt oleksid pidanud moodustama raamatu põhiosa, on raamatus õige põgusad. Lennart Merest lugu kirjutades seisnuks autor talle ilmselt üle jõu käivaks osutuva ülesande ees muutuda uurijaks. Seda on valitud kompenseerima ja peitma anekdoodid, argipäeva profileerivad dokumendid jne.

    Kõige enam uudset materjali on autor leidnud Lennarti vanaisa Otto kohta. Otto lugu on mitmeti eesti rahvusliku poliitika kujunemise teine vaatus. Otto-sugused, nii isepäised kui nad olid, panid aluse rahvuslikule eliidi kihile, kelle halduskogemuse ja kombineerimisosavuseta  poleks Eesti Vabariik olnud elujõuline. Kuid kas Merede suguvõsa juured on Suurupil, Merekülas, nagu väidab Lepassalu, või siis Väänas, nagu väidab Vahter? Raske on ka uskuda autori väidet, et ajaloolane Lennart Meri, kes oma vanaisa hauale risti pani, ei olnud oma eelkäija elulooga kursis (lk 6). Võrreldes kannatuslooga, mille KonstantiniArnoldi perekonnaloo harust on oma mälestusteraamatus joonistanud Arnold Meri,  on Vahteri loodud pilt hoopis vähem romantiseeriv ja ka heroiseeriv. Konstantin pole mitte Eesti võimude ja kodanluse survestuse ohver, vaid suuresti lihtsalt luuser, kes põgeneb pankrottide eest. Arnoldi enda eluraamatust oleks aga ka selle vaatenurga säilides kirjapandule kindlasti värvi juurde saanud.

    Perekondlikud sidemed Georgi ja Konstantini, aga ka onupoegade Georgi ja Arnoldi vahel osutuvad tihedamaks, kui sellest muidu on mulje jäetud. Kui  Georgil tekkis probleeme, siis polnud abi otsimine oma vennapojalt Arnoldilt ületamatu probleem. Ehkki erineval viisil, olid mõlemad osa nõukogude süsteemist koos sellega liituvaga. Mõlemad – nagu kogu Merede sugu – on visad võitlejad. Silmapaistvalt võimekas Georg Meri, keda kindlasti oodanuks väga kõrge positsioon ka Eesti Vabariigis, võinuks ehk Beria ja Hruštšovi võimuvõitluse teistsugusel kulgemisel tõusta  ka Nõukogude Eesti poliitika taevasse. Valmisolekut koostööks selles suunas ta igatahes näitas. Koostada Beria emissaridele nimekiri nn Eesti-aegseist inimestest kõneleb paljust – nii heausksusest kui ka valmisolekust astuda taas väga suurde mängu. Nii või teisiti ehitab Georg ka väga vaenulikus ja ennustamatus keskkonnas imepärase visadusega nullist üha uuesti ja uuesti üles oma kodu ja karjääri. Selle hind jääbki ilmselt tema teada. 

    Lennart Merest endast rääkivas põgusas ja kiires raamatulõpus on nagu lohutuseks ära toodud ilmselt Stasi välisjälgimise teenistuse materjalidest pärinev dokument. Muidugi on see KGB tellimustöö oma kolleegidelt (Mere toimik, mis ilmselt sealsamas koostati, ootab veel aga leidjat). Sama tähelepanuväärne kui materjal ise, on see, mil määral on tänane Eesti ühiskond võimeline mõtestama selle erakordse dokumendiga seonduvat. Näib, et ilma  ajastu ja ka mõne asutuse töö tausta tundmata oleme saanud jälle jutustuse sellest, kuidas Lennart ja tema pere puhkust veetsid. Ma ei tea, mida arvas autor, kuid minu silmis heidab see dokument täiendavat valgust Mere elule. Mis siis ikka tegelikult selle reisiga seondub? Kes võis tollal sõita oma autoga N Liidust välja, olgu või SDVsse? Kes võis võtta kaasa kogu perekonna? Kes võis jätta alaealise pereliikme mitmeks nädalaks võõrriiki (ehkki sõbralikku)?  Kes võis kohtuda välismaal vaenuliku riigi – Lääne-Saksamaa kodanikuga ilma sõidukeeldu saamata?

    Mina ei tea Eestis kedagi teist, kelle puhul vastus oleks positiivne. Sel puhkusereisil puudub Eestis paralleel. Ei olnud see tavareis ka Stasi vaatenurgast. Välisvaatluse erakordne detailsus kinnitab, et Mere jälgimise ülesannet võeti äärmiselt tõsiselt. Mere üle seati sisse ööpäevane kontroll. Mitte ühtki Mere perekonna toimetamisega seotud  detaili, ka seda, mida tegid lapsed, ei lastud kaduma minna. Et Meri ei olnud toona puhkusereisil tavaturisti rollis, on enam kui kindel.

    Vahteri vaade tema uurijavõimekuse ja elukogemuse horisondi taha jäävate Merede elukäigule on heatahtlikult registreeriv ja selgitav. Moraalse positsioonina on see igal juhul eelistatum kui nõiajaht. Faktid, mis kõnelevad eluga pääsenud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi poolt läbi käidud kadalipust ja selle hinnast  (laagritest, NKVD/KGB jälitustest, värbamistest, koostööst ja katsetest värbajate haardest lahti rabelda), on reastatud konstateerivalt. Kui mõne teise ajakirjaniku võiks liigitada „urgitsejaks”, siis Vahter on ajaloolase silmis ilmselt heauskne. Suur osa kirjapandust ajalookriitilist vaatlust välja ei kannata. Näiteks 1953. aasta kevade kohtudraama (seoses väidetava toimetamislohakusega) ja sellega kaasnenud kohtuvõidu esitab Vahter lausa õigusriigi võtmes. Õigus võidutses ja sellest sai kogu perekonna saatust kujundav jõud! Silmitu terrori riigis, kus inimesi võis niisamagi ükskõik mis ettekäändel maha lasta, kus vanu kommuniste (Allik jt) ja eliiti (Kruus, Andresen jt) kümnete viisi vangi pandi ja Lubjankal poolsurnuks peksti, kus Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri on kaitsetu vägivalla ees, on põhjust ikka küsimusi esitada.

    Äsja surma mõistetud Georg Mere vabastamine 1945.  aasta sügisel seotakse Arnoldi toimetamistega (lk 33) ja see kõlab nagu imelugu. NKVDs ei sentimentaalitsetud. NKVD kindraliga, kellele Georg Meri hiljem helistada üritas, olevat sõlmitud kokkulepe, et Georg Merd enam „ei tülitata”! (lk 83). Vabastamise tingimusi seadis Stalini riigis ikka NKVD ja mitte surmamõistetud vang. „Jäme ots” jäi alati NKVD kätte. Siiski, milliseid kompromisse ka Georg Meri ei tee, millisele koostööle ta ka ei lähe, ei saa tast  siiski võimude tingimusteta teenrit. Usalduse võitmisel, et veidigi „liikumisruumi” saada, on aga hind. Täit selgust, millised olid dramaatilistes „raadiomängudes” osalemise tagajärjed, kui palju seondub Georg Merega brittide luure
    läbikukkumisi ja neis mängudes osalenud inimeste saatusi Eestis, on seni aga raske saada. Pole aga kahtlust, et sõelaga vett NKVD nüüd küll aastaid ei kandnud.

    Merede saaga on Eesti rahva saatuse ja  okupatsiooniga toimetulemise lugu. Lugu meie kavalusest, vastupanust ja kompromissidest, manööverdamisest ellujäämise nimel. Ilma selleta poleks olnud neid, kes laulvas revolutsioonis ärkasid. Aga poleks ka neid, kes on võtnud endale õiguse nõukogude elu läbiteinuile moraali lugeda. Merede perekonna elu väärikas kirjapanek oleks tõsise teraapilise kaaluga. Küsimus on, millised teod on siis ohvrile lubatud, kui paremad võimalikud teod on  võimatuks muudetud või enese- ja rahvahävituslikud? Millised teod on rahva ja lähedaste jaoks parimad? Järsku on ellujäänud ikkagi eelkõige ohvrid ja mitte kurjategijad, kes peavad oma ellujäämist lõputult õigustama. Kõigil on õigus olla mõistetud ja selgitada oma tegutsemise motiive.

  • Tantsulavastuse auhind – Oksana Titova

    Mall Noormets

     

     

  • VVV: Surematu Danila

    Vaapo Vaher

    Eesti nõrguke filmiloome ei üritagi linale manada realistlikke, aktuaalseid ja ärevaid sotsiaalseid käärimisi, mis paneks proovile eestlase psühhofüüsika, avaks psühhogeenseid foone. Justkui eestlase hinges ei hõõgukski võõraviha, venehirm, kaitserefleksid, justkui siinne muulaste ühiskond ei tukslegi psühhosurutuses, mis paiskab neid narkouima ja kriminaalsesse raevu. Justkui meie ühiskonnas ei põrku ega segunegi eri kihtide psühho- ja sotsiaalväljad ning aurad, sigitades vaimseid  paradokse. Looja asi pole anda allkirju poliitilistele avaldustele, tema kohus on valada oma ängid kunstivormi.

    Muidugi, sageli ei saa filmi mõjujõudu ühiskonnas ette aimata. Tihti on sootsiumi transsi paiskav kunstitöö luuavarrepauk. Nii juhtus ju ka Balabanovi-Bodrovi “Vennaga”. 

    Režissööril polnud üldsegi kavas luua midagi printsipiaalset. Vastuoksa, “Vennast” pidi saama Balabanovi loomingus kommertslik vahepala, kõige tavalisem kassafilm, mida saab teha kiirelt ja müüa palju. Löömafilmist sai aga vene uuskino üks kõlavamaid manifeste.

    Äkkmenu üheks põhjuseks kujunes peategelase, algaja killer’i osatäitja Sergei Bodrov noorema võluv diletantlik näitlejatöö. Filmitegelasest Danilast kujunes keskmise vene nooruki iidolkuju seepärast, et ta lihtne, mõistetav ja matkima inspireeriv. Bodrov ise kätkes endas põhjatuid paradokse. Filmis etendab ta Danilat, harimata noorukit maalt, retsidivisti poega, kaabaka venda, Tšetšeenia sõjast muserdatut, kellele inimest tappa on kui lumme kusta. Kuid reaalelus, väljaspool filmi, oli Bodrov helge intellektuaal, pärit kineasti perekonnast, lõpetanud Moskva ülikooli kunstiteadlasena, aspirant, kirjutanud väitekirja Veneetsia renessansiaja maalikunstist. Samas ei sigitanud palgamõrvari mängimine temas kuristikulist vastuolu. Danila, mõrvar-tasuja, elas tema hingepõhjas. Bodrov ise on kinnitanud, et nad on filmi-Danilaga kui kaksikud, kes väliselt sarnased, sisult erinevad, kuid vaistlikult teineteise poole pürgivad. Bodrov tunnistas, et tahaks olla Danila, kuid ei tea, kas suudaks. Mõrtsuk-Danila oli talle tõepoolest kui – Vend.

    Muidugi poleks Bodrov-Danila filmis mõjule pääsenud, kui neid poleks ümbritsenud erutav, viha ja kaastunnet sigitav sotsiaalne keskkond. Hulk kunstilisi märke on filmi sattunud vaistlikult, režissöör oli reflektoorselt valmis neid puistama. Filmi foon on karjuvalt naturalistlik. Räpased hoovid, armetud kommunaalkorterid, hambutud ätid, jätistest mehed ja moraalita naised. Ja muidugi vägivaldne maffia. Filmi eelarveline odavus lööb läbi igast kaadrist, sellest saab justkui iseenesest filmi stilistiline element.

    Danilas on ürgset pugatšovlikku alget: ta on printsiibilt õigluse leeris, ent ebaõiglaselt julm. Juute ei armasta, tšetšeene põlgab. Šovinism pulseerib filmis ehedalt, paisudes järjes “Vend 2” rassistlikeks puhanguteks. See pole väljaimetud temaatika, vaibumatutest rahvuskonfliktidest, võõravihast Venes annab žurnalistika märku iga päev.

    Filmis puistatakse ohtralt pseudofilosoofilisi, lihtsameelseid mõtteteri, näiteks: “Jõud pole rahas, vaid – tões”. Bodrov pidas neid primitiivsusi filmis väga oluliseks. Sest Venemaal valitseb miski algne kaos, püsitakse kui aegade hakatuses, mil ühisreeglid polnud veel paigas. Siis tulebki sõnastada selgelt esimesed inimseadused ja neid täpselt artikuleerides aina korrata. Danila aeg ei lõpe Venes kunagi. Nagu ütles Bodrov: omakseid on vaja alati kaitsta, nõrkade eest seista, kodumaad armastada. Seda suudab vaid Danila.

    “Venna” linaletuleku järel selgitati meedias Venemaa populaarseimat isikut, selleks sai tollal laineharjal kõikunud Jeltsin. Teiseks tõusis Sergei Bodrov, õigemini küll palgamõrvar Danila. Nad olid kahekesi kui venelaste päästeinglid. Jeltsin hajus, Bodrov hukkus, ent Danila jäi. Tuhanded provintsinoorukid kipuvad endiselt Moskvasse end Danilana teostama. Mõni satub Eestissegi.

     

     

Sirp