Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • ÜLESKUTSE AASTANÄITUSEKS

    Heie Treier

    1998. aastal oli „Valiku vabaduse” näituse edasiviiv mõte eelkõige uurimuslik: revideerida 1990ndate kunstimuutusi ja tuua sellest esile parim, samuti meelitada kunstnikelt välja vabaduse monumendi ideelahendusi.

    Sümptomaatiline, et see, millest 1998. aastal ja hiljem ühiskonnas palju räägiti, hakkab materialiseeruma veebruaris 2008: Vabaduse väljakul pannaksegi püsti Vabadussõja võidusammas. Ideekavandite võistluse võitjateks ei osutunud tuntud kunstnikud-skulptorid-arhitektid, vaid tundmatud tudengid. Tulemus pole, nimetatud projekti osas kunstnike meeleolusid pikaajaliselt jälginule üllatav.

    Nüüd, 2008. aastal, tuleks siis alustatut jätkata. Siinkohal struktuurist ja printsiipidest.

    1. Kümne aasta taguse „Valiku vabaduse” näituse kogemusest võtan kaasa märksõna „uurimuslik”. Kui tekib oluline sisuline seos mõne vana klassikalise kunstiteosega, võib ka seda eksponeerida.

    2. Ajakirja kunst.ee tegijana võtan oma igapäevatöö kogemusest üle märksõna „ajakirjad ajakirjas”. See tähendab, et nii nagu ühe ajakirja sees on alati 2–4 ajakirja, mis selgelt eristuvad, võiks ka ühe näituse sees olla mitu näitust ehk näitused näituses. Ruumikujundus peaks selgelt eristama huvigrupid ja seltskonnad kunstielu sees, mitte esitama kõike n-ö massina, kus kunstnikud üksteise tasalülitavad. Selleski peaks väljenduma näituse uurimuslikkus.

    3. Soovin teha koostööd huvigruppide seest esile tõusvate kuraatoritega.

    4. Näituse sisu osas arvan, et ühtainust teemat polegi vaja (mis on ülevaatenäituste puhul nagunii utoopia, sest iga kunstnik teeb seda, mida ta parajasti teeb, ja teemade külgekleepimine ongi kunstlik). Näitus võiks esindada nii sooja inimlikku rohujuure tasandit kui ka spektri teise otsa külma kriitilist teaduslikku tasandit.

    Pealkirja “Vabaduse väljak” on näitusele andnud Liina Siib. Ühelt poolt on see viide “Valiku vabaduse” näitusele, teiselt poolt aga distantseerutakse sellega veelgi tugevamalt liberaalkapitalistlikest utoopiatest seoses vabaduse mõistega.

    Vabaduse väljak on Tallinna ja Eesti esindusväljak, teiselt poolt aga kunstnike endi otsuse põhjal valitud paik: ehitati ju Kunstihoone siia 1934. aastal kunstnike juhtimisel ja kunstnike rahaga ning see oli kuni 2006. aastani – Kumu valmimiseni – ainus spetsiaalselt kunstile ehitatud hoone Eestis. Paljudel kunstnikel on seal ateljeed. Nii ristuvad sellel väljakul avalikkus ja privaatsus ning vastavalt ka võim nii makro- kui mikrotasandil. Loomingu kaudu väljendab kunstnik oma võimu mikrotasandil. Väljakule aga tullakse kokku selleks, et omavahel suhelda ja uudiseid vahetada. Näitus “Vabaduse väljak” ei peaks kõnetama publikut mitte anonüümses kantseliidis, vaid elava inimese elavas keeles, mille släng ja murrakud näitavad keele elujõudu.

    Ehkki näitus ei kuulu EV 90. aastapäeva ametlikku programmi, ei õnnestu ei korraldajatel ega osalejatel jääda meie riigi aastapäeva seisukohalt kontekstiväliseks, kui seda taotletakski. Soovin igati usaldada kunstnikke.

    Aastanäitusel esineda soovivatel kunstnikel palun esitada konkreetse töö projektikirjeldus või kavand Heie Treierile  (tel 517 2118, heie@sirp.ee) või Eesti Kunstnike Liitu  (kuni  31. X) aadressil EKLi sekretär, Vabaduse väljak 6, Tallinn 10146.

  • Cannes’is võistlevad vanad tegijad noorte ja vihastega

    Annika Koppel

    Ometi ei põe Cannes suurusehullustust, vähemasti mitte kvantiteedi osas, sest filmide hulk ametlikes programmides ei ole viimastel aastatel suurenenud: esitletakse umbes 50 filmi, kuigi pakkumine festivalile kasvab iga aastaga. Cannes’ist ei saa kunagi 300 filmi festivali, on lubanud korraldajad. Pigem olgu auhinnatav programm ühtlaselt kõrgel tasemel, sest nii pääsevad kõige paremini esile filmid ise, mitte muu nendega seonduv.

    2006. aasta Cannes’i filmifestivali valikprogrammid pakuvad 55 filmi 30 maalt.

    Kuid filme näeb festivalil muidugi tunduvalt rohkem, värskeim filmitoodang linastub maailma suurimal filmiturul Marché’l. Lisaks on Cannes’is klassikasektsioon, kus esindatud Carol Reed, Norman McLaren, Alejándro Jodorowsky, eraldi linastuvad kinole pühendatud dokumentaalfilmid ja päris suur valik taastatud filme.  Amsterdami filmimuuseum, mis eelmisel aastal näitas 75 aastat kaotsis olnud filmi “Beyond the Rocks” Gloria Swansoni ja Rudolf Valentinoga, toob nüüd oma 60. sünnipäevaks välja taas harulduse, Julien Duvivier’ ühe viimase tummfilmi “Eiffeli torni müsteerium” (1927).

    Festivali võistlusprogrammis on 13 maa  20 mängufilmi, mis jagunevad kümne päeva peale. Siin on 48 maailma esilinastust, mis räägib enda eest – pole teist festivali, kus režissöörid tahaksid nii meelsasti oma filme esmakordselt näidata. Siia tulevad taas need, kes kunagi samast kuulsust kogunud – itaallane Nanni Moretti (2001. a Kuldne Palmioks, “Poja tuba”) uue filmiga “Il caimano”/“Kaiman”, soomlane Aki Kaurismäki (2002. a peaauhind, “Mees ilma minevikuta”) esitleb “Lights of the Suburb”/ “Äärelinna tuled”, Ken Loach (2002. a parima stsenaariumi auhind, “Sweet sixteen”/“Magus kuusteist”) esitleb “The Wind that Shakes the Barely”, samuti Bruno Dumont ja Nicole Garcia, kes on oma filmiga mõlemad teist korda võistlusprogrammis.

    Samas püüab Cannes vältida stagneerumist ja jahib ka juba tunnustust võitnud noori ja uusi andeid. Teine grupp režissööre, kelle filmid võistluskavas, võib lugeda n-ö tõusva põlvkonna hulka: Sofia Coppola, Paolo Sorrentino, Rachid Bouchareb, Alejándro Gonzalez Iñarritu, Lou Ye, Richard Linklater ja Xavier Giannoli.

    Et uusi andeid mitte lasta mööda libiseda, on kaasa haaratud ka n-ö kolmas grupp, kuhu kuuluvad režissöörid, kelle filmid on erilised ja paljulubavad, näiteks Guillermo de Toro Mehhikost ja vaid 30aastane Richard Kelly Ameerikast. Säärast mitte päris kindla peale minekut ei saa festival endale palju lubada, sest Cannes’i koolitatud ja asjatundlik publik ootab küll üllatusi, ent on äärmiselt nõudlik.

    Muidugi on põhirõhk Cannes’is Euroopa filmil, aga viimastel aastatel ei saa jätta märkamata ka idatuule tugevnemist. Ükski endast lugupidav festival ei saa läbi Aasia filmideta, tänavu on näiteks hiina filmid Cannes’is esindatud võistlusprogrammis (Lou Ye “Summer Palace”/“Suvepalee”) ja ka väljaspool võistlusprogrammi (valikus “Out of Competiton“). Wong Kar Wai valimine žürii etteotsa oli samuti paljutähendav žest – esmakordselt ajaloos juhib Cannes’i žüriid hiinlane.

    Festivali avas (väljaspool konkurssi) Ron Howardi “Da Vinci kood”, mis põhineb Dan Browni samanimelisel esoteerilisel menuromaanil, mida on maailmas müüdud juba 30 miljonit eksemplari. Filmi maailma esilinastus toimub täna, 19. mail, ka Eestis. Kuna teose sündmustik leiab aset Louvre’is ja on seal ka filmitud, siis pakub Louvre juba vastavateemalist audio-tuuri, mis juhib maalide juurde, millest raamatus juttu; sisaldab müsteeriumi ülevaate (Louvre’ist leitakse tapetud kuraator, kelle alasti kehale on maalitud salapärane pentagramm ja dialooge filmist). Louvre näeb selles võimalust meelitada muuseumi inimesi, kelle huviorbiiti kunstimuuseum tavaliselt ei kuulu. Samuti on Louvre algatanud fondi seemnerahaks režissööridele, kelle filmiprojektide tegevuspaigaks on Louvre. Tsai-ming Liang, “Nägemiseni, Dragon Inn!” lavastaja, juba arendab esimest filmi selle raames. Kui usurühmitused filmi vastu protestivad, siis kunstimaailm oskab eri kunstialade sünergiast ja kultuuriturundusest maksimumi võtta.

  • Oidroon. Misasisee?

    Karl Martin Sinijärv

    Kaarel Kressa ?Oidroon? läheb suure pauguga lahti ja kehtestub juba esimese tekstiga (?Pöördumine?, lk 04).

    Jah, mulle meeldib see raamat. Ha ha. Juba hakkas meeldima. 21 luuletust, nagu kaane peal kirjas. Viimase teksti juures algust vaadates ? noh, mis, ikka meeldib vää? Kas ei kisu mitte korporatiivkiimaliseks lühiarvustamiseks kätte? Tunnen tõsiusklike luulelembide küüsi oma turjas, aga see kõik on ju nii mahe, nii mahe. Turjakiskumine, tähendab. Ah? Mis? Jah, meeldib jah. Misasi? Miks? Oidroon? No ilmselt siis nimelt oidroon. Argumenteerimatult, eba-absoluutselt.

    Võiks ju lahti võtta ja kokku panna. Kõik tekstid ükshaaval. Tühise at?koo elik pläkutsäku jagu neid üksnes on. Aga, kulla inimesed, poeet on selle raske töö meie eest ära teinud. Ja ? olgem ausad ? hästi teinud. Minule meeldib, kui kirjutajainimene ei topi oma esikkogusse puntratäit sõnakesi, mis talle endale lõpmata kallid. ?Oidroon? on valik, ja päris terane valik.

    Kressa pani viletsamad viisistused mujale kui raamatusse ja see on kohegi kiiduväärt. Päris kehva riimingut me ei leia, isegi kui riimimine ise teinekord natuke haigutama ajab, et juba nagu nähtud-kuuldud asi või nii. Ja päris mõttetut sõnamist ei trehva kaa, olgugi et siin-seal libastub Kressa teada-tuntud mõtetesse ? millise libina päästab parasjagu õighetkselt sahmiv rütmimasin. Rütmimasin kusjuures töötab.

    Äh. Siin on nooremat sorti pungitsa remikse ja reministsentse vanema põlve pungiklassikast. Siin on rõõmu taipamisest, et osatakse kirja panna täitsa adekvaatset luuleteksti. Siin on ammuilma läbimõteldud mõtete veelkordset pruulimist vast-trimmitud meeletõrres. Siin ? rõhutan, selles kahekümne ühes luuletuses ? on terve hunnik verbaalset materjali, mis kogenud tekstidegustaatorile siit-sealt tuttav ette tuleb. Aga millal te saite viimati täiuslikult uudse elamuse näiteks hiina restoranis? Hah. Ilmselt siis, kui te esimest korda hiina restoranis käisite. Edasi on küsimus maitses, tasemes, veenvuses.

    Kressa väike valik on veenev. Jalgupidi senise eestiluule tugevas traditsioonis, peadpidi sõitvate katuste imepõnevas maailmas. Muud ei jää üle kui hulahula ja nabatants? Jääb jah.

    Kressa sõnum ei ole selles, kuidas olla (või liigutada) maailma (ka iseenese) naba, vaid selles, kuidas seda mitte teha. Matkides nabatantsijaid, sabaliputamist naksates ja ühtaegu vabastades nii kolba kui kannad eelnimetet kängitsaist.

    Esimene ja viimane tekst on sisuliselt ilmselgesti olulisimad. Nad panevad mõtlema, misasi on ikkagi oidroon. Tagurpidi lugedes on ?oidroon? ?noordio?. Kas me peaksime järeldama, et Kaarel Kressa on noor jumal?

    Kas Kaarel Kressa kirjutab nagu noor jumal? No nagu vanajumal ta igatahes ei kirjuta. Võibolla on ta jumalapoeg (godling, bogjonok)? Ma ei tea.

    Lugege see kena vihik läbi. 21 asjakest ei tohiks üle jõu käia. Ja kui tundub, et tundub, siis lahake mõttekamalt. Mina kirjutasin küll sellise tunde-pealt-kirja. Sest mulle meeldis ?Oidroon?.

     

     

  • Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus “Järje hoidja” Ugala teatris

    Mart Kirsipuu

    „Ugala” teatri jalutussaali kaunistab Eesti Tekstiilikunstnike Liidu 2012. aastat kokkuvõttev näitus „JÄRJE HOIDJA”. Järge hoidma tähendab nii kestmist kui ka järjepidevust. Tekstiilikunst on läbi aegade olnud tehnikate ja traditsioonide hoidja, püsivate väärtuste kandja. Erinevate kümnendite väärtushinnangute ja loominguliste saavutuste kõrval on kunstnikud pürginud aina edasi. Püsinud on ka traditsioonid ja uus on tihti hästiunustatud vana.

    Uute materjalide ja tehniliste teostuse ulmeliste võimaluste maailmas on endiselt asendamatud kunstniku võimed, oskused ja käeline tegevus.

    Tekstiilikunst on tarbekunst: mõjutab selle kandjat või ruumi emotsionaalselt, muudab, kaunistab, soojendab, tekitab erinevaid dimensioone. Liikudes edasi, läbi muutuste või järjepidevuse, on järje hoidmine tekstiilikunsti kestma jäämise lubadus.

    Näitusel osalevad: Ainikki Eiskop, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Elna Kaasik, Mariann Kallas, Aili Kivioja, Sarah Kopti, Maija-Liisa Kruus, Maria Kukk, Tarmo Mäesalu, Merike Männi, Marju Nurk, Aet Ollisaar; Ene Pars, Erika Pedak, Katrin Pere, Ülle Raadik, Anu Raud, Ilme Rätsep, Eve Selisaar, Malle- Maria Sild, Ljudmilla Swarzevskaja, Aune Taamal, Kaire Tali, Reet Talimaa, Erika Tammpere, Milvi Thalheim.

    Näituse kujundasid Ene Pars ja Aune Taamal.

    Reedel, 8. märtsil kell 16 toimub näituse avamine ja oma loomingut Viljandi teatri- ja kunstipublikule tulevad tutvustama ka näitusel osalevad kunstnikud.

    „Ugalas” on tekstiilikunstnike aastanäitus avatud aprilli lõpuni.

  • Poolteist kuud pimeduses

    Kaarel Tarand

    Kui erakonnad lähevad valijat kosima ikka vanas lihtlauselises võtmes, peavad erakondade ajutrustid järelikult arvama ja eeldama, et valijate põhimass on endistviisi lauajala mõtlemisvõimega ja usub talle antud lubadusi, hoolimata sellest, et praktikas näeb, kuidas neist ühtki ei täideta ega kavatsetagi täita. Peavad eeldama ka  seda, et Euroopa parlamendi valimistel toimunu, häälte kaldumine erakondadest kõrvale, oli ühekordne hälve, mis ei kordu üle riigi ega ka üksikutes kohtades.

    Uudishimulik, kes üritab plakatite taha vaadata, peab (ekslikult) üsna loomulikuks leida piiramatus koguses olulist ja sisulist informatsiooni erakondade kavatsuste kohta nende kodulehtedelt. Kolmapäevase seisuga, kui valimispäevani oli jäänud poolteist kuud, eelhääletuste alguseni aga hoopis vähem, oli parlamendis esindatud erakondadest midagigi programmilist ja üle riigi kehtivat  välja pandud ainult Rahvaliidul ja rohelistel, sotsiaaldemokraadid olid piirdunud vaid Tallinna valitsemise teesidega.

    Kolm arvamusküsitluste järgi populaarsemat erakonda pole peale paari ilupildi midagi välja pannud. Üks neist päästab põllumajandust ega tagane Lasnamäel sammugi, teisel on suur punane süda, mis pakatab armastusest. Kolmas on aga lihtsalt rohkem Twitteris ja blogides ja ei-tea-kus võrguavarustes, nii et palja käega ei püüa. Miks nii on, selle kohta võib vaid oletusi teha. Näiteks  arvata, et erakonnad panustavad lühikesele ja teravale nn lõpuspurdile, kus kogu jõud ja see, mida raha eest saab, korraga välja pannakse. Põhjuseks, et raha polegi palju ja eelmise kampaania võlad veel maksmata.

    Teine võimalus on arvamus, et kohalikel valimistel midagi üleriigilist polegi vaja ega võimalik teha ning iga valla jaoks disainitakse oma kampaania oma sõnumitega. Viimase väite vastu räägivad näiteks nii SDE kui Keskerakonna puhul senised pingutused erakonna juhi esiletõstmisel. Või miks see Tallinna linnapea muidu nisupõllus vilja maha tallab, endal käsi taskus nagu külakurnajal – Tallinna territoorium ei ole juba tuhat aastat põllumajandusliku maana tuntud. Kolmanda põhjendusena kõlbaks ehk erakondade veendumus, et turg on üldjoontes jagatud ning selle ümberjagamine valimiste ning valijahäälte kaudu on rumal ja kallis, hoopis mõnusam on pärast valimisi sobivate olupoliitiliste tehingute tegemine (ise kirjeldatakse siis oma tegevust kui koostöövõime näidet).

    Viimase väite esimese osa vastu ma ei protesteerigi. Kus omavalitsuse juhtimisega on hästi hakkama saadud,  püsivad samad inimesed ametis kaua ning nad valitakse tagasi ka siis, kui nad teel erakonda vahetavad. Aga ülejäänu, tehingute süsteem, ei asenda kunagi püsivate lepingute süsteemi. Vastukaaluks erakondade hoolimatusele valija suhtes, s.t valijaid ei peeta sisulise ja kvaliteetse info vääriliseks – võiks pakkuda oktoobris valija hoolimatuse erakondade suhtes.

    Ma ei kutsu siin üles olema põhimõtteliselt erakondade vastu. Tänavu ja ka järgmisel korral ei pääse me valdavalt erakondlikest kohalikest valimistest  niikuinii. Võtab veel aastaid, kuni valijaskonna enamus mõistab põhiseaduses ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses öeldut piisavalt selleks, et näha erakondlikul alusel omavalitsuse teostamise võimatust. Ja võib veel kauem aega võtta, kuni erakonnad ise taipavad, et neil massiorganisatsioonidena, kes püüavad tungida absoluutselt kõigisse elusfääridesse meid esindama ja kontrollima, tulevikku ei ole. Kohalik omavalitsus, nagu seaduses klaar, täidab korraldavaid ülesandeid kodanike ühishuvi alusel. Erakond  esindab mingi maailmavaate alusel grupihuve, mis võivad vastanduda teise grupi huvile. Mitme grupihuvi vaheline kompromiss ja ühishuvi ei ole sünonüümid. Hoolimata sellest, et kandidaadid paigutuvad erakondlikesse nimekirjadesse (ja valimisliitudesse), on meil seekord võimalus oma hääl ka tegelikult üksikisikule anda. Ja ikka selle järgi, kui palju on temast eeldada iseseisvat teo- ja otsustusvõimet, mitte säramist erakonna käsuliinist tuleva voolu hulga järgi. Hobustele aga tehakse panuseid hipodroomil, mitte omavalitsuses. 

     

  • Lume lõhn, meremaalid ja rahvuslik romantism

    Toomas Velmet

    Romantism muusikas on ülemöödunud sajandi nähtus ja vihjeid sellele võib leida möödunud sajandistki, kuid et meie kaasaegne helilooja loob niivõrd mõjusa teose, millel lausa rahvusromantiline programm – see on päris erakordne nähtus. Pēteris Vasks on kirjutanud monumentaalse Tšellokontserdi (1993-94) pühendusega leedu tšellistile, meil hästi tuntud David Geringasele. Eestis hästi tuntud eelkõige seepärast, et nii Lepo Sumera kui Erkki-Sven Tüüri tšellokontsert on loodud Geringasele mõeldes, ja mitte ainult. Pühendatus toob reeglina tänapäeval kaasa ka interpreedi monopoli teose esitamisel lühemaks või pikemaks ajaks.

    Otsustades Vasksi Tšellokontserdi seniste esituste ja plaadistuste järgi, on selline embargo kehtinud ka selle teose puhul. Kuna nüüd on ilmselt teos vaba, võib seda soovitada igale endast lugu pidavale tšellistile kõige laiemaks levikuks, kuna teos väärib seda tõepoolest. Erinevalt enamikust tänapäeva teostest on Vasksi kontserdil olemas ka klaviir, nii et levikut ei takista miski. Oma haardelt, ulatuselt ja tähenduselt asetaksin teose kõrvuti selliste oopustega kui Dvořáki, Prokofjevi ja Šostakovitši tšellokontsert. Autor on iseloomustanud teost kui läti rahva võitlust, kannatusi ja „me oleme endiselt siin, me räägime oma keelt ja ma tahan sellest muusika abil jutustada”. Läti helilooja teose, mis on pühendatud leedu tšellistile, kandsid ette soome tšellist soome dirigent ja eesti sümfooniaorkester – ja see esitus oli super! Kontserdil, kus lisaks Vasksile esitati veel Sibeliuse VI sümfoonia ja Debussy Kolm sümfoonilist eskiisi „Meri”, oli Vasks vaieldamatult „võitja”, s.t kava esimene pool oli emotsioonirikkam nii lavalt kui saalist temperatuuri mõõtes.

    Marko Ylönen on tuttav eesti kuulajale varasematest külaskäikudest ja dirigent Hannu Lintu polnud samuti meie publiku ees esmakordselt, kuid tahan rõhutada, et see külaskäik tõstis need suhteliselt noored soome interpreedid kuulajate seas siinpool lahte hoopis olulisemale kohale.

    Marko Ylönen (1966) on IX Tšaikovski konkursi (1990) laureaat. See oli konkurss, kus esimene preemia läks Gustav Riviniusele (Saksamaa), s.t esmakordselt konkursi ajaloos Saksamaale, ning finaalis tuli diplom samuti esmakordselt eesti tšellistile Urmas Tammikule. Marko Ylönen torkas kõrva juba siis absoluutselt isikupärase interpretatsiooniga ning võitis sellega ka žürii poolehoiu. Tänaseks on Ylönen senise karjääri tippvormis ja soome tšellistide esireas. Siin peab teadma, et see rivi on väga-väga pikk. Ei ole väheoluline, et tema käsutuses on fantastiline Matteo Goffrilleri (1659–1742) instrument, ja teada tuleb sedagi, et selle meistri tšellod on isegi hinnatumad kui Stradivari omad. Neid väheseid säilinud pille on eelistanud Pablo Casals, Jacqueline du Pré ja tänapäeval Yo-Yo Ma.

    Goffrilleri eeliseks on suur kõlajõud, mis ei ole saavutatud tämbririkkuse arvelt. Arvustatava kontserdi esitus oli laitmatu kõigist aspektidest hinnatuna. Toonitan eriti dirigendi ja solisti loominguliselt tajutavat ja teineteist inspireerivat koostööd, mis otse loomulikult ja sundimatult haaras kaasa orkestri, kelle roll selle teose partituuris on sümfoonilise tähendusega. Üle pikemate aegade sai nautida tõelist sündmust tänapäeva instrumentaalkontserdi žanris meie kontserdielus. Teose esitus võeti vastu vaimustusega, millest sai osa ka saalis viibinud autor.

    Ühegi soome dirigendi külaliskavades ei puudu Sibeliuse teos, mis on sama obligatoorne kui Leif Segerstami kavades tema enda sümfooniad, tõsi, Sibeliuse kõrval. Hannu Lintu kavas oli Sibeliuse Kuues, mille kohta autor on öelnud, et see on puhas muusika nagu puhta lume lõhn.

    Hannu Lintu on väga emotsionaalne dirigent ja see lume lõhn oli hästi intensiivne, nagu see Soomes puhtas looduses tõepoolest ongi. Õppinud Jorma Panula, Eri Klasi ja ka Ilja Mussini juhendamisel, on Hannu Lintu manuaaltehnika päris omanäoline, minnes aeg-ajalt üle temperamentseks kehatehnikaks. Seda laadi dirigentide puhul omandab selline maneer enamasti pisut koomilise ja seetõttu alati mitte otstarbeka, isegi segava varjundi. Hannu Lintust rääkides see üldistus ei kehti, vaid otse vastupidi – tundub (ka Sibeliuse VI puhul), et teisiti polegi võimalik just seda teost juhatada. Ning see on vaieldamatult kõrgklassi muusiku tõutunnus.

    Sibeliuse VI sümfoonia on nii sisult kui vormilt äärmiselt nauditav, kuid seda keerulisem teostada. Hannu Lintu juhatatud kõnealune sümfoonia sisaldas just seda läbipaistvat muusikalise ilu kulgemist, mida mina sellest teosest olen alati oodanud. Nimetud teose kõrvale ja kontserdi finaaliks asetatud Debussy „La Mer” vist ei ole kõige parem naabrus ja peab tunnistama, et eeskujulikule esitusele vaatamata jäid need kolm meremaali eelnenud suurte õnnestumiste kõrval just koloriidilt kahvatuks.

    Kui paljude varasemate ERSO kontsertide puhul olen ikka ja jälle esile tõstnud puupuhkpillide soliste, siis seekord olid eriliselt ja kõlarikkalt heas hoos keelpillid kogu nende mahus – sellist aktiviteeti ei kuule mitte iga päev ja mitte igalt sümfooniaorkestrilt.

     

     

  • Pauli päevik: Vabandage, ega te ometi teenida ei taha?

     

    Aeg-ajalt näen ma meedias olukordi, kus küsitakse loojailt, et ega te selle asjaga ometi teenida ei taha, ja siis on need vaesed vastajad tõsises kimbatuses. Hakkavad rääkima, et kui kallis kõik on ja kuidas nad sellest hoolimata siiski toime tulevad, aga et nad ajaksid oma rida ka siis, kui asjad teistmoodi oleksid. Õhkkond kisub järjest ebamugavamaks ja piinlikumaks ning vaataja hoomab, et lugu pole puhas – nende neetud boheemide näljased sõrmed on jälle tema rahakotti kavalalt lahti kangutamas… Vaataja tänab mõttes meediat hoiatuse eest, sest ilma selleta ta oleks ehk ostnudki, ja paneb ilma hingepiinata uue faili tõmbama.

    See on ammu selge, et kultuuriloojad on kahtlane ning pisut haige rahvas. Nüüd on need kaabakad mingi kaheksakümne kirja kirjutanud ja murendavad maapinda. Muidugi pole neil selleks õigust, sest riik poputab neid niigi ja hoiab nagu imikuid rahavati sees varjul. Võtta niisuguses olukorras rääkida poliitikast või poliitilisest poolehoiust on selgelt amoraalne. Kelle koalitsioonileiba sööd, selle laulu laulad ja lõpetatud. Kui ei saada aru või elatakse mujal, siis vaadatagu kohalikule kultuuriministrile näkku ja mõistetagu. Pealegi on kultuur ainult kultuur ja mitte elu, kultuur on vaegurite, abitute, välismaalaste jne privileeg.

    “Ma olen seda meelt, et nad on päris head kunstnikud (Jaan Kross, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Arvo Pärt, Neeme Järvi, Tõnis Mägi, Ita Ever, Aarne Üksküla, Kaljo Kiisk, Enn Põldroos, Jüri Arrak jne – päris nitševoo, kas pole. –  Pauli lisandus), ja nende liistude juurde jäämine teeks kõvasti au,” ütles Villu valitsuse pressikonverentsil prohvetlikult. Neid sõnu tuleb uskuda, need tuleb seintele graveerida, sest säärastel sõnadel on kaalu. Ütlejagi pole mingi ühesilmne Katku Villu, vaid energiast õhetav Luua Villu. Tema teab.

    Teadmine ja mäletamine pole kahjuks sõltuvuses, sest muidu tuleks Villule meelde aeg, mil kultuuritegelased oma loomeliitude eestkõnelejatena kokku tulid ja eestlaste iseolemises uue ja julge avalehekülje pöörasid. Ei olnud ühtegi lahket isa neid veiniga jootmas ja lihaga söötmas. Nende südametes oli selge arusaamine sellest, kus on hea ja halva piir, milline on sõnade “ausus” ja “au” tähendus.

    Loomulikult olid ajad teised. Nüüdsed ajad on uued, Villul on oma võitlused.

    Muidugi, eks poliitikutele meeldiks, et kultuuritegelased oleksid vait, tegeleksid sellega, mis sarnane ja ilus. Või jageleksid ja rapiksid siis omavahel. See viimane oleks isegi parim, sest nii on rahutule vaimsele energiale konkreetne maandamisvarras olemas ja kultuurirahvas ohutu ning manipuleeritav. Ohtlikud sõnumid jäävad rahvale laiali jagamata ja unine rahvas on poliitiku ning partokraadi harras ideaal. Maailm toimib õlitatult.

    (Seda, et rahvapoliitikute parteiliitlane Jaak parajasti teatris näitemängu teeb, pole Villu vist märganud. Aga eks kõikjal ole erandeid ka ja ega iga tegemine pole kunst ka; küllap Jaak  kevadepoole valib, et kes ta meil need järgmised neli aastat on.)

    Teatriaasta jätkub. Teatrit jätkub. Sic!

    19. september

  • Värviküllane ja õrn Leesi Erm

    EILVE MANGLUS

    Riigi Kunsttööstuskooli tekstiilieriala lõpetanud ja lisaks kangakudumist tudeerinud Leesi Erm alustas näitustel esinemist 1939. aastal. Silmapaistva loomingulise tegevuse eest pälvis ta ENSV rahvakunstniku aunimetuse. Oma teadmisi andis ta edasi ka ERKI tekstiilikunsti eriala üliõpilastele üle kahekümne aasta. Tema suuremalt jaolt nõukogude võimu valvsa pilgu all valminud ainuomase käekirjaga looming saavutas kõrge kunstilise ning tehnilise taseme. Viie aastakümne jooksul loodud vaipadelt ja kangastelt võib välja lugeda Eesti tarbekunsti ajastuomaseid muutusi.

    Leesi Ermi varasemad, 1950. ? 60. aastate temaatilised seinavaibad on just need, mida nähes praeguse noorema põlvkonna vaataja ahhetaks ja seda kui eriliselt stiilipuhast ?nõuka-asja? endale seina peale ihaldaks. Pealesurutud, võimule meelepärastest teemadest hoolimata oskas Leesi Erm oma kunsti nautida. Tekstiilidesse põimitud kohustuslikud motiivid, kolhoosipildid ja rahvuslikud nukukesed õhupallide ja punanelkidega, on pastelsetes, sulanduvates toonides, elavates kompositsioonides. Kõige vähem peegeldub neist vastumeelsust või hirmu mingisuguste selekteerivate kunstikomisjonide ees, aga eks anti tollal tarbekunstile ka veidi vabamad käed kui teistele kunstialadele. Rahvatantsijatega ?ENSV suvi 1960? (1960) ja ?Kolhoosimotiiv? (1961) lehmadega kirjul heinamaal on ja jäävad ajastu klassikaks. Neist peegeldub ka hiljem selgemalt välja kujunenud Leesi Ermi isikupärane vihjeline, maaliline stiil.

    Sama aastakümne teisel poolel võttis Leesi Erm tehniliste katsetuste kõrval kasutusse nii moodsaid kunstmaterjale kui ka uusi, popkunsti elemente kangakujunduses. Põime-, gobelään ja rüiuvaipade võimalusterohket faktuuri ilmestasid ja vormisid villa, siidi ja puuvilla kõrval metallniit, hõbeniit, pärlinöörid või sünteetilised materjalid. Tollest ajast pärineb ?Juubeli?-nimeline puuvillast ja þakaarist kujunduskangas, mille uhked viisnurgad moodustuvad optiliste mustritega pindadest. Kahevärvilistena, korduva kompositsiooniga jätkavad nad varem valminud rahvariietes figuuride või Tallinna motiividega kahepoolsete sisustuskangaste stiili. Ka aktuaalsed teaduseteemad ei jätnud tekstiilikunstnikku inspireerimata: 1966. aastal maalis ta käsitsi futuristliku kanga ?Aatomid? ja 1963. aastal kudus Maa poolkeradega kanepise vaiba ?Dekoratiiv?.

    Kuuekümnendail alustas Leesi Erm ka talle iseloomulikuks saanud värvikirgaste, esialgu natuurist lähtuvate looma- ja taimemotiividega vaipade kudumist. Need päädisid seitsmekümnendatel aastatel Ermi küpsema, ent sellevõrra (minu arvates) veidi vähem põneva perioodi hoolika toonidevaliku ja abstraktsema, üldistava kujutisega suuremõõtmeliste seinavaipadega. Valitud poeetilised, romantilised teemad (?Muld?, ?Rohelus?, ?Sügiskollane?, ?Teine valgus? jt.) paigutuvad maitsekatesse, täpselt väljatimmitud kompositsioonidesse. Pikanarmalistel pindadel on materjalide omadused hästi ära kasutatud nii reljeefsuse kui ka soojuse saavutamisel. Lõngaribade vahel võnklevad kootud sibuljad pallikesed ja nupukesed, mis lisavad töödele elavust. Leesi Ermist rääkides rõhutatakse tihti tema meisterlikku oskust mängida oma tekstiilidel koloriidinüanssidega. See ilmneb nii tema varasemates vaipades kui ka eriti ühes värviskaalas, ent sadu erinevaid tonaalsusi sisaldavates kompositsioonides. Hetkesuundumustele omaselt ei tagane ta psühhedeeliliste kollaste-punaste toonide ega ka uskumatuid võimalusi pakkuvate pruunide ees.

    Leesi Ermi käsitsi joonistatud tekstiilid vastanduvad tema suurtele lõngamaalilistele vaipadele. Need kuuluvad tekstiiligraafika tippu, olles selles valdkonnas meil üks vähestest teejuhtidest. Pikkadel tumedatel kangastel on kujutanud ta peene valge sulejoonisega kõike ilusat, mida enda ümber näeb: teokarpe mererannast, kivikogumeid koobastes, jäälilli, pilvi, virmalisi ja isegi kosmilist tähetolmu hiinalikes langevates kompositsioonides.

    Kaasaegse minimalistliku ja rafineeritud, äärmisel juhul fotorealistlikus võtmes lahendatud tekstiilikunsti kõrval mõjuvad Leesi Ermi fantaasiavaibad ja -kangad mänguküllastena, hullumeelsetena, aga ka värsketena igal ajal. Neile kuulub kindel, silmapaistev koht Eesti tekstiilikunsti arenguloos.

  • Raamatukauplus

     

    Suurima valikuga on-line-raamatukauplus Eestis ? üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus Küütri 16,

    E ? R kl. 10 ? 18, tel. 07 441 627, faks 07 423 345, e-post: kriso@kriso.ee

    APOLLO RAAMATUKAUPLUSED

    Tallinnas Viru 23 avatud E ? R kl. 10 ? 20, L kl. 10 ? 19, P kl. 11 ? 16.

    Tartus Ülikooli 1 avatud E ? R kl. 9 ? 19, L kl. 10 ? 17.

    Pärnus Rüütli 41 avatud E ?R kl. 9 ? 19, L kl. 10 ? 17.

    Internetikauplus www.apollo.ee. Eesti- ja võõrkeelsete raamatute, kunsti- ja kirjatarvete müük. Raamatute tellimine välismaalt. Iga nädal sooduspakkumised. ISIC- ja ITIC-kaardi omanikele 5%ne soodustus kõigilt ostudelt. Klienditugi 654 8485, e-post: info@apollo.ee

    EURO PUBLICATIONS

    Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia majas Tartu mnt. 1 avatud

    E ? R kl. 10 ? 19. Müügil raamatud inglise, eesti, vene jt. keeltes, noodid, postrid jm. Info müügil olevate raamatute kohta ja tellimine tel. 661 2210,

    faks 626 7121, e-post: epeou@online.ee, www.europublications.ee

    AS ALLECTO

    Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud E ? R kl. 9 ? 18 ja L kl. 11 ? 16. Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid. Aastaringsed sooduspakkumised.

    Tel. 627 7231, 627 7230, faks 627 7233, e-post: allecto@online.ee

    MAURUSE RAAMATUKAUPLUS

    Tallinnas Sõpruse pst. 179 avatud E ? R kl. 10 ? 19, L kl. 10 ? 17. Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori- ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuvilistele ning majapidamiskaubad. Tel. 652 9613.

    LOGOSE RAAMATUTUBA

    Tallinnas Narva mnt. 51 avatud E ? R kl. 10 ? 17. Müügil kristlik kirjandus.

    Tel. 661 3713, http://www.logos.ee, e-post: logos@logos.ee

    BUKINIST J. Hammer: www.oldbooks.ee, tel. 644 2633.

    Roosikrantsi 6, Tallinn.

    RAHVA RAAMAT

    Pärnu mnt. 10 .Eestikeelne kirjandus. Avatud E ? R kl. 9 ? 20,

    L kl. 10 ? 17, P kl. 10 ? 16.

    VÄIKE RAHVA RAAMAT

    Väike-Karja 5. Venekeelne kirjandus, eestikeelne uudiskirjandus, turismialane kirjandus Eesti kohta ja kooli-kirjutustarbed.

    Avatud E ? R kl. 10 ? 19,L kl. 10 ? 17.

    Rahva Raamatu kliendikaardiga, ISIC ja ITIC-kaardi omanikele soodustus kõigilt ostudelt 5%. Kuni 7. III kõikidele klientidele kõik ostud 15% soodsamalt! Info 644 3682, e-post rahvaraamat@uninet.ee.

    TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD

    Tartus Ülikooli 11 avatud E ? R kl. 9 ? 19, L kl. 10 ? 16. Esimesel korrusel lastekirjandus, ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, kunstialbumid ja võõrkeelse kirjanduse tellimine.

    Tel. (07) 441 102, faks (07) 441 465, http://www.ut.ee/Raamatupood, e-post: bookshop@ut.ee

  • Meedia

    VEIKO MÄRKA

    (Jakob Karu/Andrus Kivirähk/Tiit Ojasoo)

    Jan E. Uuspõllu show on väike samm kogu inimkonnale, kuid suur ühele inimesele.

    Tüübina on Uuspõld omapärane, meenutades oma ilmetu näoilmega kunagist tummfilmikoomikut Buster Keatonit (?Meie külalislahkus?). Paraku ei saa võrdlust kaugemale arendada, sest Keaton võis väliselt tundetu kuju kontrastiks endale lubada pööraseid filmitrikke, mida Uuspõllu produtsendi rahakott kuidagi ei kannata. Senistest sket?idest on aga eredamalt meelde jäänud just need, kus rohkem tegevust. Suurepärane oli näiteks moderntantsu paroodia koos sellele järgnenud intervjuuga. Aga ka neli Baskinit. Iseenesest pole ju Baskinit järele teha raske, lihtsalt kähise ja aja kõnetempo ebarütmiliseks. Aga kui neid on korraga neli ja nad on omavahel isegi teatud konfliktis, siis pole see enam paroodia, vaid sürreaalsus.

    Lihtsalt ümberjutustajana ei paku Uuspõld suurt midagi. Sellistel juhtudel on juba oluline, et tekst ise oleks väga vaimukas, aga seda juhtus esimeses kolmes saates suhteliselt harva. Samas ? ega viimaste ?Teeveejahutajate? eeskuju, kus näitlejad mängivad küll suurepäraselt, aga teksti lamedust nagunii varjata ei suuda, pole kah kadestamisväärne. (Eriti kahju oli Venno Loosaare ja Väino Laesi duetist, kus teksti küündimatus nullis näitlejate hiilgava esituse täielikult).

    Muusikaliste paroodiate esitajana on Uuspõld tunduvalt värvikam.

    Show kreedoks oli esimese saate alguses väljaöeldu: naljasaateid on isegi kõik kohad täis ja ?Jan E. Uuspõld show? püüab nendest distantseeruda. See oli nutikas idee, sest ?naljategemine iga hinna eest? sobib küll näiteks tasuta kättesaadavasse interneti prügimäehuumori hunnikusse, aga mitte kallitesse teleminutitesse.

    Kindlasti on Uuspõllu show klassikaline meelelahutussaade, aga mingit nihestatust huumorivõtete kasutamises leidub siin tõesti. Peamiselt neis sket?ides, kus on kaastegevad ka Hilje Murel, Ingomar Vihmar ja Teet Margna. ?Nelja Baskini? lugu oli päris absurd, samas väga telegeeniline. Samuti ettekandja-sket?i alguse sotsiaalne kõverpeegel, kuigi selle karakterid oleksid võinud olla veel paremini välja mängitud. Eriti Vihmari mäng on suunatud ennekõike kummastamisele mitte publiku naerutamisele. Kõigil kolmel kõrvaltegelasel võiks rohkem mänguruumi olla, praegusel kujul on ekraanil liiga palju lihtsalt suures plaanis rääkivat Uuspõldu.

    Ainus kord, kus show?s nähtu piinlikkust tekitas, oli Tina Turneri parodeerimine. Asi on selles, et Turner on nii hea ning andekas muusik, et Uuspõld ei küüni kuidagi tema tasemele. Parodeerimine nagu igasugune nali eeldab vaimset üleolekutunnet nalja objektist (olgu see siis põhjendatud või mitte). Uuspõllul seda Turneri suhtes ei olnud. Hoopis iseasi on kohalike stampesinejate järeletegemine ja näiteks ?Eestimaa on võlgu? võiks vabalt kujuneda raadiojaamade publikumagnetiks. Antud loos tuli esile veel üks Uuspõllu omapära. Mingi üldistamist võimaldava nähtuse (antud juhul isamaalaulelduse) parodeerimine tuleb tal paremini välja kui konkreetse isiku (kasvõi Henrik Sal-Salleri) järeletegemine. Seda võiks stsenaariumis rohkem arvestada.

    Näitlejat on kerge solvata. Koomiliste osade kehastajat eriti. Piisab sellest, kui pärast etendust öelda: ?Üldse ei olnud naljakas?. Kui ajalehe esikülg küsib ?Kas ?Jan E. Uuspõld show? on tõesti saast??, on vastus ju ette antud. See on sama kui esitada mõnes online-portaalis küsimus: ?Kas Edgar Savisaar on tõesti värdjas?? Õnneks on huumori vältimatu eeldus (erinevalt poliitikategemisest) tasakaalukas ja eluterve suhtumine kogu ilmaellu ? sest kuidas sa ikka tegelikkust nihestad, kui ei tea, milline on tasakaaluasend.

    Saate muusikalist osa elavdama kutsutud Rock Hotel jättis esialgu mõttetu mulje. Asi paranes tunduvalt, kui nad kolmandas saates leidsid tagasitee oma liistude ? klassikalise rock?n?roll?i ? juurde.

    Kolmveerand tundi on iganädalase show jaoks liiga pikk aeg, kolossaalsest reklaamimahust hoolimata ja Eesti telekanalite meelelahutus-show?de uputust arvestades eriti. Kolmandiku võiks vabalt kärpida ? just teksti jutustamise arvelt. Mõttetu on ka hoiatus saate alguses: ?Ärge uskuge seda, mida näete.? Targad nagunii ei usu, lollid usuvad hoiatusest hoolimata. Ja kolmandas saates näidatud klipid reklaamipauside eel, kus tulevased naerukohad ette ära näidati, mõjusid vaataja ees kerjamisena.

Sirp