Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Teatraal

    Ott Karulin

    Vanamoelisuses pole mind siiani süüdistatud (alla kolmekümne noormehele oleks see ka ootamatu etteheide), aga viimase aja arvustusi lugedes olen üha enam tabanud end igatsemas vanu aegu, kui teatrikriitika oli muuseas ka teatri kriitika. Näiteks päevalehtedes ilmunud kirjutised „Periklese” või „Sigma Tau-C705” kohta on olnud küll tänuväärne ja huvitav lugemismaterjal, kuid lavastustest, rääkimata näitlejatest või kujundusest, ei saa teada pea midagi. Mispuhul nii?

    Kõige lihtsam oleks hõisata, et kõiges on süüdi päevalehed ise, mis hoiavad jõuliselt oma autoreid nii temaatiliselt kui mahuliselt kammitsais. On küll nii, et „heal” päevalehe artiklil on selgesõnaline sissejuhatav lõik ning üks läbiv mõte, ning soovitatavalt ei ületa see 3500 tähemärgi piiri (viidatud lavastuste arvustused kandusid tegelikult üle 5000 tähemärgi), kuid miks teha jätkuvalt nägu, et need piirangud tulevad autoreile üllatusena, kui tegelikult on need lähteülesandena alati teada? Ega seesama Sirpki täiesti vabu käsi ei anna (minult palus toimetaja sel korral 6000 tähemärki), nagu ei avaldata Teatrielus naljalt alla 20 000 tähemärgiga artiklit. Igal žanril on oma reeglid ja piiranguid ning keegi ei hoia neid saladuses. Seega saab probleem olla vaid oskuses kirjutada konkreetset tüüpi teksti. Pole kahtlustki, et päevalehtedes ilmuvasse kriitikasse on aastaid üleolevalt suhtunud nii teatritegijad kui kriitikud ise – või mis ma siin ikka üldistan: ma isegi olen kõik päevalehtede kirjutamispakkumised tagasi lükanud. Kangesti tahaks öelda, et keeldumise põhjuseks on olnud objektiivselt analüüsitud otsustus, et antud žanri eripärasusi (ehk neidsamu piiranguid) arvesse võttes ei oskaks ma pakkuda teksti, millega ise rahule jääksin. Tegelikult olen lihtsalt arvanud lehearvustused väheprestiižseteks ning liignõudlikeks (reageerima peab kiiresti).

    Novembris osalesin noorte kriitikute koolitusel Münchenis, mille viis läbi The Guardiani  palgaline teatrikriitik Lyn Gardner. Õhtuti vaadati kaht-kolme lavastust festivali „Spielart” kavast ning järgmiseks hommikuks tuli iga nähtud lavastus eraldi arvustusteks kirjutada: pikkused olid sarnased meie lehelugudega ning aega oli nii palju, kui une arvelt võtta raatsisid. Hotelli fuajeebaaris oma läpakat sõrmitsedes, kellaseierid ammu üle südaöö, hakkasin mitte ainult aru saama, vaid nautima ja hindama lehearvustuse žanrit, mis tundub angloameerika keeleruumis niivõrd loomulik. Selline tekst nõuab nii oma mõttekäikude ülimalt teravaks ajamist kui ka märksa suuremat julgust võtta vastu (hinnangulisi) otsuseid. Eesti keeles vist aga päris nii kirjutada ei saa, kui järeldada hetkel ilmuvate arvustuste põhjal, mis püüavad hinnanguid pehmendada ja/või edasi lükata kas pikalt ümber jutustades või lavastuse teatrivälistes (ajalooline, sotsiaalne jms) kontekstides uidates. Viimane sõltub peamiselt üldsuse ootusest kriitikule: meil ei taha keegi võtta teda oma ala professionaalina, kellele tema vaatajapagas (mis ületab tavaliselt loojate oma mitu korda) loob hinnangute andmiseks vajaliku võrdlusvälja. Samuti räägime me küll lavastaja käekirjast, kuid kriitiku erapoolikusest.

    Ma pole ei nii naiivne ega ülbe  arvamaks, et hetkeolukorras on loojad rõhujad ja kriitikud mitte mõistetud kannatajad. Otse vastupidi: oma positsiooni saab luua ikka igaüks ise. Teatriteadlasi on Tartu ülikoolis õpetatud veidi üle kümne aasta, eelmise põlvkonna kriitikutel on tavaliselt kas eesti kirjanduse või ajakirjanduse taust. Hetkel on nii, et vanemad eriti ei kirjuta, kuid Tartus õppinuil (mina sealhulgas) on pigem teoreetilis-ajalooline teatriharidus, mille sekka eksis vaid üks aine, mis pühendati kriitikale. Nii ongi arusaadav teatriteadlaste soovimatus lehekriitikat kirjutada ja lehetoimetajate vajadus kas teha seda ise või leida mõni teine ajakirjanik, sest nemad tunnevad vähemalt žanrireegleid. Olukorras, kus kõrgharidusreform on lükanud enamiku erialaainetest magistriõppesse, ei saagi teatriteadlaste osas midagi muutuda, ja nii jääb üle vaid loota tulevaste kriitikute taiplikkusele õppida ajakirjandust kõrvalerialana.

    Kõigil sellel on muidugi mõtet vaid juhul, kui meil on hetke lehekriitikale midagi ette heita. Võib-olla ei peakski lehekriitika rääkima lavastaja- , näitlejate ja kunstnikutööst ning võiks vabalt piirduda mõttelise jalutuskäiguga kontekstides? Teatriteadlasena on üks esimesi allikaid, mille poole pöördun, kui vanu lavastusi uurin, ilmunud kriitika: need on asendamatuks infokanaliks lavastuse atmosfääri, näitlejate rollide ja vastuvõtu kohta lavastuse enda aegruumis. Täna jõuab enamik lavastusi enne viimast etendust DVD-le, seega on kriitika justkui ühe oma peamistest eesmärkidest – jäädvustamise – minetanud? Lükka aga plaat sisse ja kõik on ekraanil olemas, et ise vajalikud atmosfäärid-kujundused-rollid ära näha. Teadlase tööd on tehnika vaieldamatult kergendanud, kuid isegi juhul, kui jätame kõrvale nende salvestuste tavaliselt jubeda kvaliteedi, mis sageli piirdub saalinurgas statiivil seisva kaamera sisselülitamisega (küll masinad ja teatrite võimalused kosuvad), tekitab teose ühest meediumist teise üleviimine moondumisi võrdeliselt sellesama tehnika arenguga: mida rohkem on võimalusi, seda enam hakkab meedium nõudma oma žanrireeglite järgi paindumist. Näide tuleb teatrist NO99. Ühe artikli tarbeks Tiit Ojasoo nägemata lavastusi vaadates mõistsin „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” salvestist jälgides, et nähtust saadud emotsioon erineb paljuski sellest, mis mind teatrisaalis oleks vallanud: vahekaadrid jänestest kunstaias mõjusid arvutiekraanil puhaste ja võimsatena (sest olid eraldi vahele monteeritud), kuid teatris oli see pilt näha vaid seinte kohal asuval ekraanil ning kandusid saali arvatavasti märksa enam taustana. Teater oli osavalt filmi võimalusi ära kasutanud (lavastus oli mõjus vahendatunagi), kuid sellega paratamatult ka tõde moondanud.

    Kas või seetõttu, et mitu allikat on alati parem kui üks (vanadestki lavastustest saab kõrvale leida fotosid, tegijate mälestusi jms), tasuks ajalehekriitikas rohkem teatris nähtust kirjutada. Etenduse kontekstualiseerimine on samuti vajalik, aga, nagu termingi viitab, tore oleks pisut tähelepanu osutada ka sellele, mida kontekstualiseerima hakatakse, et lugeja (nii potentsiaalne teatrikülastaja täna kui teatriuurija millalgi tulevikus) päris jänni ei jääks. Öeldakse küll, et oma silm on kuningas, aga kuniks ajas rändamine on veel ulmefilmide pärusmaa, ei teeks abistav sõna paha.

     

     

     

  • Ahvenamaa fenomen

    Kersti Koll

    Helsingi Amos Andersoni kunstimuuseumis on väljas suurejooneline, kahte korrust hõlmav Ahvenamaal aastail 1886–1914 tegutsenud Önningeby kunstnike koloonia loomingu väljapanek. Sellele lisaks on muuseumi kolmandal korrusel Ahvenamaa tuntud kunstikoguja Anders Wiklöfi erakordselt esindusliku kollektsiooni näitus, kus lisaks Önningebys tegutsenud kunstnikele on arvukalt ka Soome ja Rootsi kunstiajaloo tippautorite nagu Akseli Gallen-Kallela, Ellen Thesleffi, Helene Schjerfbecki, Bruno Liljeforsi, Anders Zorn, Carl Larssoni töid. Näituse ajal lisandus veel  üks Eero Järnefelti teos, mida kõik Soome uudistekanalid kajastasid kui üle aegade Soome üht suurimat oksjoniostu.

    Mõlema näituse kuraatori, Önningeby muuseumi direktori Kjell Ekströmi ja Amos Andersoni muuseumi kutsel on näitusel ka aastail 1906–1913 suviti Ahvenamaal viibinud nooreestlastest kunstnike Nikolai Triigi, Aleksander Tassa ja Konrad Mäe tööde valik, mis oli möödunud aastal eksponeeritud Adamson-Ericu muuseumi korraldatud näitusel „Ahvenamaa fenomen” Tallinnas ja Ahvenamaal Önningeby muuseumis.

    Önningeby kunstnike koloonia oli XIX sajandi lõpukümnendeil Euroopa kunstielus tüüpiline nähtus: vabaõhumaalist innustunud  kunstnike sõpruskonnad koondusid arhailiselt puutumatu loodusega paikadesse loomeimpulsse otsima. Önningebysse sõitsid  Euroopa kunstikeskustes õppinud  kunstnikud Soomest ja Rootsist tuntud maastikumaalija Victor Westerholmi (1860–1919) algatusel. Turust pärit, Düsseldorfis ja Pariisis tegutsenud Westerholm avastas enda jaoks Ahvenamaa  miljöö juba 1880. aastate alguses. 1886. aastal Lemströmi kanali äärde suvemaja ostnud kunstnik kutsus sinna ka oma sõpru ja kolleege, kes leidsid peatuspaiga naabruses Önningeby külas. Mitmed neist osalesid  ka Läänemere piirkonna  tuntuimas Skageni kunstnike külas Taanis.

    Lisaks Westerholmile töötasid Ahvenamaal suviti aga vahel ka saarestiku talvist kargust nautides Elin Danielson-Gambogi, Hanna Rönnberg, Elias Muuka, J. A. G. Acke, Eva Topelius, Ida Gisiko, Edvard Westman, Anna Wengberg, Fredrik ja Nina Ahlstedt,  Dora Wahlroos ja paljud teised – kolme aastakümne jooksul ligemale nelikümmend kunstnikku, kes Ahvenamaa loodusest ja merekesksest erilisest värvinägemusest  lummatuna viljelesid  muljevärsket  impressionistlikku vabaõhumaali.

    Önningeby kunstnike koloonia kõige aktiivsem periood oli esimesel kuuel aastal: 1886–1892. Seda  iseloomustas hoogne  seltsielu,  mitmed sõlmunud ja taas lahknenud eraelusuhted, aga eelkõige väga intensiivne loominguline töö, mistõttu Ahvenamaa periood kujunes nende kunstnike loomebiograafiaid vaadeldes pea kõigile ka isiklikult väga oluliseks arenguperioodiks.

    Võib öelda, et mitmed Önningebys töötanud kunstnikud kuuluvad nende hulka, kes tõid soome kunstitraditsiooni uue, impressionistliku nägemuse. Mõnigi kord pälvisid saarestiku loomevabas õhustikus sündinud uudse käsitluslaadiga  ja teemavalikuga teosed kunstiarvustajailt mõistmatut kriitikat ning mõnigi kunstnik muutus seetõttu hiljem oma väljaspool Ahvenamaad loodud teostes tunduvalt hillitsetumaks.

    Üheks Önningeby kunstikolooniat iseloomustavaks jooneks oli ka suur naiskunstnike osatähtsus. See tuleb ka praeguse näituse üldilmes hästi esile. Ahvenamaa looduse karge monumentaalsuse, mere avarate veteväljade jõulisuse ja suurejoonelisuse kõrval mõjub väga  südamlikult  Elin Danielson-Gambogi, Hanna Rönnbergi, Ida Gisiko, Anna Wengbergi, Dora Wahlroosi, Eva Topeliuse  ja teiste  märksa lüürilisem loodusnägemus ning  hingestatult intiimne inimese ja argielu kujutamine.

     

     

     

    Esmakordne ulatuslik ülevaade

    Kuigi Önningebysse koondunud kunstnikud moodustasid XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ühe Põhjamaade kuulsama ning Soome kunstiajaloos ainukese tõelise kunstnike koloonia, on praegune Amos Andersoni muuseumi näitus, kus on eksponeeritud üle kahesaja teose mitmekümnest erinevast muuseumist ja erakollektsioonidest, esmakordne niivõrd ulatuslik selle soome kunstiajaloo olulise peatüki uurimuslik ülevaade.

    On üllatav, et oma kõrgajal pidevalt ka ajakirjanduses kajastamist pälvinud Önningeby kunstnikkonna tegevus oli  1980. aastateni üsnagi unustusse vajunud.

    Peaaegu täielikult oli see fenomen kadunud Ahvenamaa elanike kollektiivsest mälust. Mõistagi oli kunstnike koloonia traditsiooni katkestanud I maailmasõda  ja järgnenud muutused ning kohalikud talupojad polnud ka kunstiostjad, et saarestikus töötanud kunstnikke oleks saanud meenutada nende tööd.

    Önningeby koloonia tähenduse taasavastamisel on erakordselt tähtis roll 1990. aastatel loodud Önningeby muuseumil, mis oma aktiivse kogumise ja uurimistööga kuulub ka Euroopa kunstnike külasid kajastavate muuseumide võrgustikku Euro-Ars.

    Möödunud sajandi alguskümneil võime rääkida ka väikesest eesti kunstnike ja kirjanike kolooniast Ahvenamaal. Konrad Mäele, Nikolai Triigile ja Aleksander Tassale kujunes Ahvenamaa 1906. aasta suvel esimeseks loominguliseks peatuspaigaks teel kunstnike Mekasse Pariisi. Neilt saarestiku elust vaimustunud muljeid kuulnud, veetis Friedebert Tuglas Ahvenamaal neli suve: 1907, 1909, 1910 ja 1913. aastal. Viimasel suvel oli ta seal koos Anton Starkopfi ja oma kirjades Ahvenamaad aina unistavalt meenutanud Aleksander Tassaga.

    Tõenäoliselt siirdusid noored eestlased  niivõrd sihiteadlikult Ahvenamaale ja Önningebysse tänu informatsioonile sealse Victor Westerholmi ümber koondunud kunstnikkonna kohta, kelle tegevuse kõrgaeg oli jäänud küll juba  XIX sajandi lõpuaastatesse.

    Pole teada, et meie noortel kunstnikel oleks tekkinud isiklikke kontakte Önningeby koloonia kunstnikega. Kaudse, kultuuriloolise  sidemena võiks mainida, et Mägi, Triik ja Tassa elasid 1906. aasta suvel samas Nedra Knapansi talus, kus 1892. aastal elas Önningeby kunstikoloonia üks värvikaim liige, Rootsi kunstnik  Acke koos naise Eva Topeliusega. 1907. aastal samas talus suvitanud Tuglas on oma „Noorusmälestustes” sealset miljööd ja eelmisest aastast jäänud Mäe visandeid, savivoolinguid ja luulekatsetusi värvikalt kirjeldanud. Amos Andersoni muuseumi näituselt leiame seda olustikupilti täiendama Eva Topeliuse võluva akvarelli Nedra Knapansi elutoast.

    Kui pea kolmkümmend aastat eksisteerinud Önningeby koloonia oli vahepeal Ahvenamaal peaaegu unustusse vajunud, siis on loomulik, et seal sada aastat tagasi tegutsenud eesti kunstnikud ning Ahvenamaa perioodi tähendus eesti kultuuriloos oli möödunud aastal Önningeby muuseumis toimunud näitusel suureks üllatuseks.

    Önningebysse püstitati seal viibinud nooreestlastele Jüri Ojaveri loodud mälestusmärk, mis jäädvustab delikaatse kohatundlikkusega eestlaste osa Ahvenamaa kultuuriloos.

    Amos Andersoni muuseumis avab näituse „Önningeby kunstnikud” esinduslik portreede galerii Önningebys töötanud kunstnikest.  Victor Westerholmi ja teiste kõrval  on väljas ka Nikolai Triigi loodud portreed Konrad Mäest, Aleksander Tassast, Friedebert Tuglasest ja ta autoportree.

    Ka valik Mäe, Triigi ja Tassa töödest, mis esindavad hoopis teisi kunstilise tõekspidamisi kui neist põlvkond vanemate Önningeby koloonia kunstnike omad,  on Helsingis hästi vastu võetud. Nii kataloogis kui näituse avamisel tõstis Amos Andersoni muuseumi direktor Kai Kartio esile nooreestlaste võluvalt kiiret suhestumist XX sajandi alguse modernismiga.

    Amos Andersoni muuseumi näitus toob väga tugevalt esile Ahvenamaa koha Soome ja Skandinaavia kunstiloos. Näitust on paari kuuga külastanud üle 15 000 vaataja.

     

  • Jukebox – kuuekümnendad – chubby checker

    Vello Salumets

    Kui tõesti uskuda seda ühes muusikaajakirjas 1962. aastal ilmunud kirjutist, siis sai just sel moel elukutseline laulja mustanahalisest Chubby Checkerist. Vaevalt tegelikult kõik nii libedalt läks, kuid kindel on see, et Chubby Checkeri õige nimi on hoopis Ernest Evans ja et ta on sündinud 1941. aastal Põhja-Carolinas.

    Checkeri karjääri algus liitub tugevalt moetantsuga, millel nimeks tvist. Kui populaarse telesaate “American Bandstand” juht Dick Clark hakkas tvistist lansseerima noorte jaoks uut tantsu, polnud ta rahul R&B-laulja ja helilooja Hank Ballardi kirjutatud ning 1958. aastal salvestatud palaga “The Twist”. Laul ise sobis küll suurepäraselt Dick Clarki eesmärgiga, kuid esitaja polnud tema meelest see õige tüüp. Külastades plaadifirmat Cameo Parkway, kuulis Clark just äsja sinna värvatud Ernest Evansi esiksingli “The Class” jaoks tehtud demovarianti, kus laulja imiteeris nii Elvis Presleyt, Fats Dominot kui Jerry Lee Lewist. Dick Clark pakkus kohe lauljale järgmise singli materjaliks välja pala “The Twist”. Clarki abikaasa Bobbie oli aga seda meelt, et kuna noor laulja meenutas paljuski Fats Dominot, siis leiutas ta Fats Domino nime silmas pidades (Paksuke Doomino) Ernest Evansile välja artistinime Chubby Checker (Punnpõskne Kabe).

    Ümberristitud Evans salvestas tunni ajaga “The Twist’ist” kolm varianti ja augustis 1960 tõusis singel Billboardis 49. kohale. Tabelikoht paranes kiiresti, kui Chubby Checker hakkas Clarki telesaates noortele õpetama uueks moeröögatuseks saanud tvisti tantsusamme. Peagi tundis uut tantsu õpetavat lauljat iga ajaga kaasas käiv noor ja tänu sellele tõusis kuu aega hiljem Checkeri singel Billboardi tippu.

    Kui tvist loovutas oma juhtpositsiooni sellistele uutele moetantsu-lugudele nagu “The Fly”, “Popeye”, “The Slop” ja “Mashed Potato”, oli Chubby Checker, nüüd juba hüüdnimega Mister Twister, esimesena õpetamas “American Bandstand’is” neidki tantse. Laulja on öelnud, et laval tvisti demonstreerides kaotas ta kolme nädalaga oma kehakaalust kolmteist ja pool kilo.

    Uusi moetantse hakkas nüüd sadama kui oavarrest, kuid üllatuslikult ei läinudki tvist päriselt moest, vaid hakkas võluma noori Euroopaski ja kogema renessanssi USAs. Tänu tvisti naasmisele paisati Chubby Checkeri esikohasingel “The Twist” uuesti turule. See oli väga arukas tegu, sest 13.  jaanuaril 1961 tõusis plaat teistkordselt USA menutabeli tippu, püsides seal seekord koguni kaks nädalat. “The Twist” ongi ainus singel USA plaadiajaloos, mis olnud tabelitipus kahel avaldamiskorral. Kuid lisaks on plaat püstitanud teisigi rekordeid: “The Twist” püsis USA TOP 40 tabelis 33 ja HOT 100 tabelis tervelt 38 nädalat, mis on siiani kõikide poolt löömata saavutus. Tegelikult tõusis “The Twist” USA tabelisse veel kolmaski kord: see juhtus 1988. aastal, kui Chubby Checker esitas uude kuube rüütatud “The Twist’i” koos rap-trioga The Fat Boys.

    Räägitakse, et kui laulu autor ja esmaesitaja Hank Ballard kuulis basseinis logeledes raadiost pala “The Twist”, arvas ta algul, et tegemist on tema esitusega, sest oskusliku imitaatorina tuntud Chubby Checker oli osanud Ballardi häält tõesti suurepäraselt kopeerida. Pärast Checkeri singli menu avaldas plaadifirma kähku uuesti ka Hank Ballardi originaali ja ennist singli B-poolel märkamata jäänud “The Twist’i” müüdi üle miljoni eksemplari. Pole vist raske aimata, et Hank Ballard sai 1960. aastal üsna priske autorihonorari. Chubby Checker on aga ühes oma intervjuus öelnud nii: “Tegelikult purustas “The Twist” kogu mu elu. Tahtsin ju saada kuulsaks ööklubi-esinejaks. Kogu asi läks aga proportsioonist välja. Nüüd ei usu keegi, et mul on rohkemaks annet.”

    Kuid “The Twist” ei jäänud sugugi Chubby Checkeri ainsaks esikohahitiks, sest 1961. aasta algul püsis kolm nädalat Billboardi tipus tema uus üllitis “Pony Time”. Nii nagu kaks korda esikohal olnud “The Twist”, oli ka “Pony Time” kaver, mille enne Checkerit oli salvestanud ansambel The Goodtimers ja viisistanud selle bändi liikmed Don Covay ja John Berryg. Muide, “viisistanud” on siinkohal ehk vale sõna, sest “Pony Time’i” meloodia põhineb Tommy Dorsey orkestri 1938. aastal populaarseks saanud palal “Boogie Woogie”, mis omakorda oli otsene laen Clarence “Pinetop” Perkinsi kümme aastat varasemast palast “Pinetop’s Boogie Woogie”. Kuid ka sellel variandil oli olemas eeskuju, sest boogie-woogie’l on hästi pikk ajalugu.

    Sõnal “boogie” on palju tähendusi. Selle nimisõnaline vorm on tähendanud nii kuradit kui süüfilist, tegusõnana ka seksuaalakti. On ju paljudes bluusides kuulda väljendit “we’re gonna boogie all night long”. Muusikalise terminina tähendab boogie või boogie-woogie teatavat klaverimängustiili, mis põhineb üldlevinud bluusiharmoonial. Selle stiili tegid XX sajandi algupoolel tuntuks Meade Lux Lewis, Jimmy Yancey ja eelkõige just “Pinetop” Perkins.

    Chubby Checkeri “Pony Time” polnud populaarne mitte ainult USAs vaid ka Inglismaal, kuigi mitmed sealsed kriitikud avaldasid umbes selletaolisi kirjutisi: “Chubby Checker on oma kodumaal üsna suur staar ja tema pala “Pony Time” on jõudnud seal isegi tabeli tippu, kuid tegelikult on see esitus küll täielik kakofoonia, millel pole vähematki pistmist sellega, mida me nimetame muusikaks.”

    Kui “Pony Time” sai terava kriitika osaliseks, siis Checkeri kolmas miljonihitt, 1961. aastal ilmunud “Let’s Twist Again” pälvis kõigi kriitikute väga hea vastuvõtu. Inglismaal näis algul, et “Let’s Twist Again” ei jõuagi 37. kohast kõrgemale, kukkudes peagi Briti TOP 40 tabelist hoopis välja, kuid naasis sinna aasta lõpus ning jõudis teisele kohale. Pärast “Let’s Twisti Again’i” avaldas Chubbi Checker hulgaliselt hästi müügiks läinud singleid, millede hulgas “The Fly”, “Slow Twistin’”, “Limbo Rock”, “Popeye The Hitchhiker” ja “Twist It Up”.

    Pärast suurt menu hakkas Chubby Checkeri karjäär aga pisut allapoole vajuma, kuigi tema arvele võib 1960ndate keskel kanda veel kümmekond TOP 40 hitti. Ehk mängis siin oma rolli ka Briti popi maailmavallutus. Aastaid hiljem äratas Chubby Checker taas mõningat tähelepanu biitlite palaga “Back In The USSR” ja 1981. aastal pääses diskotabelisse singliga “Running”.

    Pressist võib lugeda, et nüüdseks 65aastane Chubby Checker, kes elab 1964. aastast saadik õnnelikus abielus 1962. aastal maailma missiks valitud hollandlanna Catharina Loddersiga, hullutab klubides publikut veel tänapäevalgi oma kunagiste hittide ja tollaste moetantsude õpetamisega. Aga saalis on juba täiesti uus põlvkond.

     

  • Kaardipaki teine tulemine on ülev ja elav

    Harri Moritz

     

    Kaardipakk Kaks lubab kümme korda eelkäijast parem olla. On siis või? Nagu pakend retseptiks pakub: “Kutsu esile viis äraproovitud luuletajat, lase neil viis aastat laagerduda, käsi neil kaks korda rohkem luuletusi kirjutada.” Võrdluseks saab võtta ainult eelkäija ja selle loogika põhjal tõepoolest ongi uus kaardipakk kümme korda parem. Kuna tegemist on ennekõike tootega, peab tingimata puudutama selle kõiki kasutuslikke omadusi. Nikotiinikollaste sõrmedega lihtsale turakatagujale see pakk ilmselt ei ole. Või juhul kui oleks, seisaks see ilmselt klaasi taga perepiltide ja väärisesemete kõrval. Sedapuhku on kaartide formaat veelgi suurem. Kaardid ei ole kuigi käepärased, selles osas on eelmine kaardipakk muidugi mõnusam. Bridžimängijale see võib-olla sobikski, selline noobel vidin või nii. Pealegi näeb Kaardipakk Kaks küpsem, stiilipuhtam ja atraktiivsem välja. See on trenditeadliku tarbija toode. Keskmine luulelugeja on ilmselt veidi nõutu. Kaardimängule segab vahele luulesse süvenemine ja vastupidi. Keskmise kaardimängija teeb aga nõutuks topeltpakk. Kena karp küll, aga milleks mulle kaks pakki? Ma ostan ühe paki, Tallinna vaadetega. Ühes pakis oleks paraku aga poole vähem luuletusi olnud.

    Oluline uuendus Kaardipakk Kahe puhul on veel selle paksust kartongist karp, mis vihjab ilmselt ka uhketele nahkköidetes raamatutele. Viie aasta tagune kaardipakk aga lihtsalt ei püsi enam koos.

     

    Sisu kannatab vormi all? Ei, mitte eriti. Nagu öeldud, on tegemist viie “äraproovitud” luuletajaga, enamik on viie aasta jooksul raamatuidki avaldanud ning ühel või teisel moel ära märgitud saanud. Öeldakse, et kett on sama tugev kui selle nõrgim lüli. See luulekogu on juba tootjapoolselt lülidena müügil. Ma ei ole kuulnud, et müüakse kokkupandavat ketti või lahtiseid lülisid. Selle kogu nõrgad lülid teevad asja just maitsekalt inimlikuks, mis noobli vormiga kenasti sobib. Absoluutse võidukaardi tooks siinkohal välja küll, see on Sinijärve ruutu 7 (“Tomatitaimed”):

    Mul on laps ja naine. / Ja akna peal tomatitaimed. / Tomatitaimed kingin ma sõpradele. / Nood teised kaks on kingitud mulle. / Ma olen nii tänulik.//

    Teadmameeste väitel sümboliseerib ruutu 7 muuhulgas ka keha ja vaimu konflikti. Kas see siin nüüd juhuslik või taotluslik on, teavad ilmselt Näo Kiriku pühamehed paremini.

    Kartomantia spetsialist ma ei ole, aga see kaardipakk sisaldab heale luulekogule omaselt küllaga esmapilgul varjatud vihjeid ja vigureid ning kes teab, ehk aitabki kellegi ree peale või kutsub hoopis kurja karja. Otsesõnu lubataksegi muuhulgas ka apokalüpsist (Künnap “Maailmalõpu tiitrid“). Viidingu kaartidel on nende tähendused suisa ette antud.

    Võib arvata, et autorite valik ei olnud just omaette ülesanne, vaid pigem loomulik asjade käik. Kui tohib loodusteadusliku võrdluse tuua, siis see viisik moodustab justkui anatoomiliselt korrektse ja funktsionaalse isendi. Kõik viis luuletajat on otsekui sama keha osad. Selle järgi oleks Künnap närvisüsteem, mis kogub, töötleb ja annab informatsiooni edasi. Ta loob vahedaid sotsiaalkriitilisi pildikesi või äraspidiseid nägemusi eesti eluolust, sekka krüptilisemat ja suisa apokalüptilist janti. Künnap on vilgas ja krutskeid täis, säriseb irooniast ja vaheda taju impulssidest. Sinijärv aga näikse olevat selle isendi skeletiks. Tema inimsoojad ja lihtsad tähelepanekud on kui mõistva sõbra toetav käsi õlal. Ta väljendab lakooniliselt, kuid väga täpselt inimese olemisrõõmu, hoiab n-ö kotti püsti.

    Soomets on vereringe. Tema kirg ja naiselik tunnetus, haavatavus ja valu voolavad pulseerides läbi kogu keha, täiendades seda inimlikkusega. Öö voolab mind nagu vett ja seekord ei vaata ma ette vaid voolangi, tean küll selle meelepette juba täna päev maksab kätte / Sa teed haiget, tähendab ma olen elus, tänan sind. Rooste oleks lihaskond, mis paneb keha liikuma. Tema tekstid on jõulised ja lennukad (“Punkrock halleluuja”, “Põrgupõhja Uus Jürka”) ning tekstide üldise taseme ja massi suhe ületab selgelt teisi. Rooste on kaardipaki jokker, ehk kõige lõbusam esindaja, kuid enamjaolt pigem (enese)irooniline või suisa tragikoomilisena mõjuv. Viiding oleks siis n-ö katteelundkond, kaitsmaks ja hoidmaks kogu süsteemi koos. Tema kaartidel on tõsine, tihti hoiatav või suunav, elutark ja õpetlik toon. Pead taluma, hoidma hästi oma ainukest ausat auhinda – mälu . Luuletused küll katavad ja kaitsevad teisi, ent on ka armilisi ja haavatavaid. Nad ikka kusagil seal – naised, ilusad, selged. Hukatud, talumatud.

    Rakendust leiab kaardipakile mitmesugust. Vormi on ja sisu ka – järelikult on tegemist hea asjaga.

     

  • Karikatuur on Viljandis tagasi

    Maris Aarna

    Sakala Keskus kutsub osalema Edmund Valtmani nimelisel X Karikatuurivõistlusel „Ju(u)be(l)dused”. 

    Käesolev aasta on Viljandi linnale juubelite aasta. Ajendatuna oluliste tähtpäevade rohkusest kannab seekord juba 10. korda toimuv karikatuurivõistlus nime „Ju(u)be(l)dused”. 

    Seni ainsa eestlasena Pulitzeri preemia pälvinud karikaturisti nime kandev konkurss on osalemiseks avatud kõigile pilapiltide loojatele üle Eesti. Võistlustööde esitamise tähtaeg on 1.04.2013. Konkursitöö võib saata postiga aadressile Sakala Keskus, Tallinna tn 5, Viljandi või tuua Sakala Keskuse piletikassasse Teet Lindmaa nimele. Iga osaleja võib võistlusele esitada vaid ühe pildi, karikatuuri formaat (papil või raamituna) on A4 või A3. Töö vormistus peab võimaldama pilti näitusel eksponeerida. 

    Võistlusele saadetud töid eksponeeritakse alates 1. aprillist Sakala Keskuses näitusena ning võitjate väljaselgitamine on juubeli puhul usaldatud auväärsele publikule. Kuus parimat karikaturisti pälvivad stipendiumi, mis antakse üle 6. aprillil Sakala Keskuses toimuval huumoripeol „Grupipilt“. 

    “Grupipilt” on sündmus, kus saavad kokku kõik naljalembesed, et heita koos pilk meid ümbritsevale maailmale läbi huumori ja satiiri. Naljamehed kogunevad Viljandis juba kümnendat korda- väsimatult ja ikka uue hooga. Peol naerutavad publikut tuntud humoristid: Raimo Aas,Margus Abel, Jaanus Kõrv (külaKarla),ValdoJahiloo,Erkki Kõlu, Kaarel Tuvike, Jüri Paet ja Juhan-Mart Salumäe. Muusikat valib värskelt 35-aastaseks saanud ansambel Günf. 

    Karikatuurivõistlus ning naljakuu algust märkiv huumoripidu on Viljandis oodatud sündmus, mille korraldamise traditsiooni tekkis seoses kultuurimaja remondiga paariaastane lünk. Nüüd on maja Sakala Keskuse nime all taas avatud ning humoorikas sündmus on leidnud tagasitee kultuurikeskuse sündmuste hulka.  Edmund Valtman (31.05 Tallinn- 12.01.2005 Bloomfield) on Viljandiga seotud mitmete niitidega. Aastatel 1927-1930 õppis ta Adamsoni Algkoolis ja Viljandi Maagümnaasiumis, 1934.aastal Viljandis kaitseväes noorteaega teenimas ning aastatel 1940-1942 Viljandi linnavalitsuses ja Viljandi Maakonnavalitsuses mitmetes ametites. 1944 aastal põgenes Valtman koos abikaasaga Eestist. 1945-1949 viibis põgenikelaagris Saksamaal. 1949.a. Asus elama Ameerikasse. 1951-1975 töötas ta ajalehe Hartford Times karikaturistina. 1962.a. Pälvis Valtman oma poliitiliste karikatuuride eest Pulitzeri preemia. Pärast preemia saamist hakkasid tema karikatuurid ilmuma rohkem kui 100 riigi ajakirjanduses, sealhulgas Washington Post, The New York Times jpt. Karikatuure joonistas Edmund Valtman kõrge vanuseni.

  • Pardid ja parteid. Kaks valimisüleskutset

    Tiit Hennoste

    Ma tean, et sellele on mitu vastuväidet. Valimised on suur võimalus mõjutada seda, kuidas elu edasi läheb. Hm? Võimust ilma jäänud ei mõjuta midagi. Neist sõidetakse teerulliga üle juba kakskümmend aastat. Võimule saanud teevad seda, mida nad tahavad. Kindlasti on selle hulgas ka midagi lubatust, kui see neile kuidagi  kasulikuks osutub. Aga üldiselt ei ole sel, mida nad lubasid, erilist tähtsust. Valimine on meie püha kohus riigi ees! Midagi sellist kirjutas hiljuti Ain Kaalep. Kunagi lugesin ma sellesarnast juttu president Ilvese sulest, mille juurde käis idee, et sellel, kes pole valimas käinud, pole õigust hiljem Eesti asjade kohta sõna võtta. Kahjuks algab see loogika minu jaoks poolelt teelt. Esimene valik on ikka ja alati: minna või mitte minna. Ka minemata jätmine on oma seisukohtade väljendus. Ja seni, kuni mul on selleks võimalus,  kavatsen ma seda ka kasutada.

    Need on ju kohalikud asjad ja kandidaadid, see pole räpane riigipoliitika! Hm? Jätame selle, kuidas kedagi kuhugi sisse kirjutatakse. Asjal on hullemaid külgi. Kunagi kirjutas vist Günther Grass saksa immigrandiprobleemi kohta lihtsa, aga geniaalse lause: tahtsime tööjõudu, aga saime inimesed. Eesti valimiste põhiprobleem on sama tõugu: valisid inimese, aga said partei. Aga eesti poliitika suurim probleem on minu meelest nimelt inimeste ja programmide kohati lausa vastupidise  märgiga väärtus. On mõnigi partei, kelle programm on mulle täitsa vastuvõetav, aga ma ei kavatse kunagi nende poolt hääletada, sest inimesed, kes peavad seda ellu viima, on mu … noh jätame sõnad ära.

    Ja teiselt poolt on mõnigi sümpaatne, eetiline inimene, keda ma valiks, aga tema partei viib ellu poliitikat, mis on mulle täitsa vastuvõtmatu. Aga olgu. Kindlasti on hulk inimesi, kes ei taha jätta valimata. Ja neile on üleskutse number kaks: Kui tõesti ei suuda valimata jätta, siis ära vali peibutusparte. Parte on kahte liiki. Üks liik on pealekleebitud parteilogodega prominendid, kellest kirjutas teisipäevane Õhtuleht. Ja kes räägivad, nagu Erkki Nool, kui kole see pardi roll on, aga tuleb kaasa mängida, kui teised ka sama teevad. Piinlik on selliseid jutte kenade inimeste sulest lugeda. Olge siis vähemalt ausad ja öelge, et partei käsk on vanem kui südametunnistus. Aga kui südametunnistus tõesti olemas on, siis minge minema parteist.

    Teine liik parte on partei juhtkujud, kes ei kavatse kunagi kohalikus volikogus tööle hakata. Nende suhtumist näitas sellesama Õhtulehe küsitlus, kus küsimusele  töölehakkamise kohta volikogus vastasid eeskätt need, kes ei kandideeri, ja need, kes kandideerivad linnapeaks või volikogu esimeheks. Ülejäänud olid vait või ajasid pläma. Need pardid on palju ohtlikumad kui prominendid. Ma olen sada protsenti sama meelt Rein Taagepera öelduga esmaspäevases Postimehes. Partei juht, kelle häälte armust kohalikud on volikogusse saanud, suhtub neisse kergesti nagu teenritesse. Ja hea teener täidab ka neid käske, mida ta loeb välja isanda silmadest.

    PS Kas pole siis lootust, et midagi muutub? Ligi 20 aastat  valimisi Eesti Vabariigis ei ole minusse küll enam seda usku jätnud. Parteidel on vaid harva huvi millegi muu vastu kui võim. Reformi- ja Keskerakonnal pole enam ideoloogiat olemaski. Ja suur kogus ausaid kohalikke inimesi astub jälle parteisse nagu stagnaajal, kuna teisiti ei saa. Hea on see, et nüüd saab parteid valida. Halb aga see, et see vabadus on suuresti näiline asi. Tegelikult on ikka ainult üks valik: see, kes on võimul. Aga erinevalt nõukaajast võib juhtuda, et võim vahetub ja siis tuleks vahetada ka parteid. Ja nii võitlevad need inimesed hambad ristis  selle eest, et võim jääks samaks.

  • {kreembrülee}

    Argo Mund

    Sõnast kreembrülee paistab, nagu oleks see kreemi sisaldav või kreemjas brülee. Ent meie peame tähistama hoopis kreemi, mille valmistamisel on kasutatud brüleed. Järelikult peab põhisõna olema kreem ja täiend brülee, seega on õige brüleekreem. See on niisama loomulik keelend nagu kakaokreem, õunakreem ja kohupiimakreem (kaubanduses levinud „kreem kakao”, „kreem õuna” ja „kreem kohupiima” pole korrektne kirjakeel). Brüleed sisaldav jäätis on brüleejäätis, brüleest valmistatud puding on brüleepuding.

  • ERSO maestro Marrineri käes

    Toomas Velmet

    Sir Neville Marriner külastas koos oma poja Andrewga Eestit ning juhatas ERSO kontserte 15. III Tartus ja 16. III Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Sir Neville Marrineri nimi seostub eesti muusikagurmaanidele selgelt sellise nimetusega kui Academy of St Martin in the Fields (ASMF), s.o kammerorkester, mille salvestised nõudsid tähelepanu ja haarasid raudsesse embusse kõiki, kellel oli võimalus viimase viiekümne aasta jooksul neid kuulata. Neville Marriner (1924) on üks eakamaid dirigente, kes meid on külastanud ja kontserte juhatanud, kui mitte eakaim. Tema poeg Andrew on London Symphony Orchestra (LSO) ja ASMFi esimene klarnet, kelle teenistuskäik on pea sama vapustav kui isal ning kelle kohta on isa öelnud: “Muide, Andrew on palju parem muusik kui mina.”

    Sir Marriner on salvestanud üle 600 heliplaadi, kusjuures enamuse ASMFiga ning arvatakse, et rohkem plaadistusi on ainult Herbert von Karajanil (ca 900). Iseenesest ei maksa need arvud midagi, kui nende taga ei peituks eelkõige selgelt kuuldav uus kvaliteet ning alles siis kvantiteet. Tulemuseks on, et iga endast lugupidav melomaan noogutab neid nimesid kuuldes ja ütleb, et jaa-jaa, Academy of St Martin in the Fields. Või oo-jaa, Berliini Filharmoonikud. Juhtub, et on ka neid, kes on märganud Miloš Formani “Amadeuse” tiitrites Marrineri ja tema ASMFi nime. Absoluutselt selge on ka see, et ERSO saab täiendada oma külalisdirigentide kollektsiooni, mis on juba aukartustäratav, alates Aleksandr Glazunovi ja Igor Stravinskiga ning jätkudes Hermann Abendrothi, Nikolai Malko, Kurt Sanderlingi, Carlo Zecci, Karel Ancerli ja Kurt Mazuri nimega, jõudmatagi veel Valeri Gergijevi või Juri Temirkanovini. Nüüdsest on seal aukohal ka Sir Neville Marriner.

    Aasta oli siis 1959, kui Marrineril sai orkestrandiametist villand ning ta asutas kammerorkestri nimega ASMF. Juhatades alul kontsertmeistri toolilt, tundis ta, et vajab siiski dirigendikoolitust ja tema mentoriks sai Pierre Monteux (1875–1964), kelle õpilaste hulgas on ka näiteks André Previn. ERSO kontserdi kava oli vanameistri, kes asutanud Academy SMFi, vääriline: avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia. Tõsi, väikese kõrvalekaldega sellest standardist oli kava teises pooles teos klarnetile ja orkestrile XX sajandist – Alamiro Giamperi (1893–1963) variatsioonid “Veneetsia karneval” klarnetile ja klaverile seade keelpilliorkestriga on virtuoospala, mida tuli käsitleda kui lisa esimeses pooles esitatud Mozarti A-duur Kontserdile KV 622. Ja see oli tõeline tulevärk.

    Kontsert algas aga Berliozi avamänguga ooperile “Beatrice ja Benedict”, mis on sissejuhatuseks väga efektne ja samas orkestrile mitte liiga tuntud ning seetõttu ehk pisut ka täbar teos. Domineerima jäid lisaks ladusale esitusele kaks muljet. Esimene neist oli hästi meeldiv äratundmisrõõm, et orkestrit juhatab tõepoolest Neville Marriner, kelle tunnusväärtuseks olen ikka pidanud väga ergast rütmi-impulssi ja alati kümnesse tabavat tempovaistu. Teine neist samavõrra häiriv oli partituuri kõlakalle vaskede poole, mida dirigent näis ka ootamatult toetavat. Mõtlema paneb too kalle seepärast, et tajun teist juba mitmeid kontserte järjest, ning see on sundinud mind kuulamise sekka ka keelpillide hulka kokku arvutama, kuigi arvan, et põhjused on kuskil mujal.

    Kuningliku muusikaakadeemia professori Andrew Marrineri Mozarti kontserdi esitus oli suisa pettumus, sest professoril oli probleeme häälestusega ning kui seetõttu läheb kaotsi teose vähemalt geniaalne, kui mitte rohkem Adagio, siis on kuulajal õigus pettuda.

    Teise osa alustuseks esitatud Giampieri “Veneetsia karneval” mõnevõrra heastas muljet. Isa Marrineri tipphetked saabusid Beethoveni Teise sümfoonia ettekandel. Muide, ka selles teoses innustas-toonitas maestro korduvalt kahte trompetit, kuid seekord ei mõjunud see kõlalise kaldena, vaid oluliste repliikidena. Keelpillidelt sai samuti kuulda naturaalset heakõlalisust, mis paitas aeg-ajalt lausa hinge. ERSO-l on partituuris üks ebastabiilne rida ja ka selles sümfoonias tuletati meile seda kahjuks meelde. Kuid lõpp hea, kõik hea ning Sir Neville Marriner on meid austanud oma külaskäiguga, mille eest talle suur tänu.

     

    P.S. Kuigi ma ei armasta dialooge, mida harrastatakse ajalehe vahendusel, tunnen siiski kohustust paari sõnaga vastata organist Aare-Paul Lattiku loole eelmises Sirbis, mille põhjuseks minu kontserdiarvustus üle-eelmises Sirbis.

    Esiteks vabandan, kui lugupeetud interpreeti solvas minu poolt kasutatud väljend, et klaver ja harmoonium sobivad kokku kui siga ja kägu. Kui järele mõelda, siis tõepoolest muidu üsna meeldivalt pastoraalne kooslus oleks Pariisi salongis ehk liig. Teiseks tänan täpsustuste eest ja lisan, et ma ei kavatsenudki harmooniumi-oreli alal teadmistes kõrgelt haritud organistiga võistelda. Pigem püüdsin leida objektiivseid põhjusi, miks seekordsel kontserdil jäi harmooniumi osa oluliselt kahvatumaks kui eelmistel. Ja veel luban, et külastan ikka Aare-Paul Lattiku kontserte, sest ta on sümpaatselt isikupärane ja pühendunud interpreet, kuid koosluse klaver-harmoonium puhul jään edaspidi vait kui kult rukkis (samuti lugupeetud suursaadiku Harri Tiido väljend).

     

  • Pauli päevik: Putinist, kuningas Learist, vene ja eesti teatrist

     

    Tunnistan üles, et passi ja ristimistunnistuse järgi olen tegelikult Pavel, mitte Paul, nii et minu trügimine sellesse veergu on selge märk, et toimetaja on valvsuse minetanud. Päritolu ja kodune keel on mul siiski kohalik, kuigi ma ei ela linnas, kus ikka veel patrullib Aljoša Karamazovi nimekaim. Tõsi, televiisorist vaatan rohkem vene kanaleid ja eesti klassikutest rohkem lähevad korda vene omad. Nii et puhas poluvernik. Ise läänes, silmad idas?

    Teatrit olen siiski näinud kõigis Eesti teatrilinnades, paar korda aastas pääsen kolama ka Vene kultuurimetropolidesse. Vahel harva tarnitakse vene teatrit ka Eestisse, aga see, vennad, on suuremas osas puhas kõnts. Igal juhul kui märkate kuulutusel sõna “antrepriis”, siis andke kiirelt jalgadele valu. Hea vähemalt, et meie teatritraditsioonis säärane nähtus puudub – närtsinud kinokuulsuste provintsilavadel eksponeerimine, muidugi röögatute piletihinnaga eest. Nojah, ega meil vist poleks ostjaid, aga poleks ka eriti kedagi müüa.

    Sel  kevadel olen näinud ligi paarikümmet Vene teatri lavastust. Ei hakka varjama, et see jälg emotsionaalses mälus on tugevam kui viimasest kahekümnest teatriskäigust Eestis. Muidugi, mastaabid, traditsioonid, olud ja mis kõik veel pole võrreldavad, selge see. Samavõrd võrreldamatud on ka teatrikülastuse “olmelised” tingimused, kõik teatrihoonetesse ja teenindusse puutuv. Meie hästi konditsioneeritud black-box’ide asemel kriibitud saalipõrandad, närutatud kreslad, peenemates kohtades endiselt toimiv binoklilaenutus (!). Siresäärsete saaliteenindajate asemel oma tähtsust tunnetavad pensionieas prouad. Kui oled istunud sulle mitte määratud kohale, võivad nad olla resoluutselt karmid. Aga kui saad mõnega jutule, ei unusta nad sinu nägu, isegi kui külastad seda teatrit kord aastas. Nad on uskumatult lojaalsed: “Ärge mujal aega raisake, ainult meie teatris on kõvemad tegijad, ainult meil näete tõelist taset!” on nende sõnum oma publikule.

    Sõnumist ma tegelikult rääkida tahtsingi. Või kui see kõlab liiga naiivselt, siis “ülipealisülesandest”. Vastusest küsimusele “Mille nimel?”. Sellest, et meil siiski nii harva teatrist väljudes sellele küsimusele vastuse saab. Või kui minna veel karmimaks, siis teinekord jääd juurdlema, kuivõrd see küsimuski, rääkimata vastusest, tegijaile oluline oli.

    Kas ma lihtsustan nüüd liigselt, kui ma ütlen, et meie teater jaguneb valdavalt kaheks? Esimene, see “rafineeritum” pool on teater kui “laiali laotatud” individualiseeritud sisekosmos, pausid ja pilgud ja tähendustiinelt jalgupidi lakke riputatud näitleja. Teine, lihtsakesem, on teater kui lugude jutustamise paik. Kui esimene laad ilmsesti ei näegi sotsiaalset kõnekust oma keskse eesmärgina, siis imelikul kombel on ka too “stooriteater” muutunud üsna indiferentseks. Lavastajate kreedo oleks kokku võetav umbkaudu nii: on üks selline lugu, ma leidsin selle kuskilt (või: mulle toodi see lugu, paluti “ära teha”), nüüd ma siis jutustan selle näitlejate abiga teile ära. Siis jutustan ühe järgmise loo. Siis järgmise. Ja siis jälle järgmise.

    “Ja mis siis?” küsib pärast kuuekümnendat lugu etableerunud teatrivaataja. Aga ärme meie seda küsi. Küsime hoopis: mis oleks alternatiiv? Kas on nimetada mõni konkreetne näide? Jah, üks justkui oleks. Neevalinnas õnnestus hiljuti ära näha Lev Dodini viimane lavastus, kolmeaastase prooviperioodi kestel küpsenud “Kuningas Lear”. On ridamisi julgeid, ootamatuid lahendusi (originaali rämedusi rõhutav uus tõlge, filmi-casting’una lahendatud kuningriigi jagamise stseen, alasti kuningas sõna otseses mõttes), aga see pole peamine. Ka mitte näitlejatööde filigraansus (piletitädi lisas, et “tõeliselt” mängima hakkavad nad ehk alles aasta pärast, lavastus tulnud siiski liiga “toorelt” publiku ette). Olulisem on tajumus, et see kunstiteos kõneleb millestki olulisest, millestki, mis saalisistujate meeli ja mõtteid tõesti erutab. Ei julge oletada, kas tegijate “sõnum” oleks ka ühe lausega kokku võetav, aga kui natukegi olla kursis tänase Venemaa oludega (kas või faktiga, et Vladimir Putin on teatanud presidendiameti mahapanekust 2008. aastal), siis on selge, et ei saa olla hetkel “Kuningas Learist”  teravama skalpelliga ajastu kehandisse lõikavat näitemängu. Mõistagi ainult aktiivse lavastajapoolse tõlgenduse korral.

    Veel selle alasti kuninga asjus. Meil säärane võte vist lavale ei pääseks. Kusjuures mitte sellepärast, et meil ei saadetaks teenekat rahvakunstnikku säärases olekus publiku ette, vaid sellepärast, et kujund on liiga “lihtne”, liiga “paljudele” mõistetav. Hiljuti lugesin lehest ühe eesti kriitiku mõtet, et lavastaja tegelikele taotlustele pihtasaamiseks tuleks ennast proovisaali sokutada. Tore on, aga mina kui väikeametnik viibin hommikuti kontoris. Kas pean siis lootma, et proovisaalidesse pääsenud kriitikud mulle hiljem need tegelikud taotlused avavad?

    Tahtmata rohkem lansseerida teatrišovinismi, kinnitan oma avatust ka alternatiivsetele mõtteviisidele. Võimalik, et Eesti elu ja inimesed ongi nii pihustunud, et ühist “pealisülesannet”, mis 500 – 600 inimest ühes rütmis hingama paneks, polegi võimalik leida. Ühe jaoks on elu põhiküsimuseks Aljoša, teisel Savisaar, kolmandal kägistav pangalaen, neljandal maavälised tsivilisatsioonid. Nii et miks mitte nautida Shake­speare’i tragöödiat kui lihtsalt kurba lugu ühest ammusest kuningast, kes oma kuningriigist ilma jäi.

    7. juunil

  • VVV: Skisofreeniline koduteater

    Vaapo Vaher

    Kus lõpeb kunst ja kust hakatub hullus, seda on vahel võimatu klaariks teha. Lihtne tüdruk Venemaa kolkasügavusest Valja Karavajeva oli isevärki kunstisõge juba lapsest saati. Plikana näitles ta kodus omapäi, laulis, etles, ajas reaalelu ja unistusliku segi, nii et näis külarahvale napakana. Kuuendas klassis otsustas ta äkki päevapealt: kõik, rohkem tema koolipinki ei nühi. Ja hakkas pommitama pealinna teatrikoole, et teda sinna õppima võetaks. Ent sealt ei tulnud ainsatki reaktsiooni. Pikapeale viskas tüdrukul ära ja ta läkitas kirja otse Stalinile: “Lubage, palun, mul saada näitlejaks, et teenida meie kunsti!”

    Kurat teab, mihuke ametnik seda kirja luges, äkki tõesti Vanavunts ise, aga tüdrukuni  jõudis teade, et ta on kutsutud Mosfilmi näitlejakursustele. Vanemad olid surmani kohkunud, kui neljateistkümnene Valja oli ühel hommikul haihtunud ja laual lebas kirjaräbal: “Sõitsin Moskvasse, et saada näitlejaks”.

    Muidugi oli Valja teiste õppurite seas kui lapsuke. Kuulus režissöör Raizman, kelle kursusele ta sattus, hoidis aga tüdrukul silma peal. See tirts meeldis talle ja mõne aasta pärast, kui ta alustas ettevalmistusi filmiks “Mašakene”, kutsus ta Valentina Karavajeva peaossa. Stsenaarium oli kirjutatud just Valentinat silmas pidades, Raizman adus, et tüdruk on vaba näitlemiskrampidest, et pigem elab filmis, on läbinisti ta ise ja see siirus pidi tagama linatöö vastupandamatuse. Tüdruk oli aga vastutuskoorma all lookas, ta kirjutas emale: “Emake, kallike, mul on miskipärast väga raske. Pole kellelegi kurta, aga süda lõhkeb. Kardan, et mul ei tule välja. Mitte, et oleksin andetu, vaid ränk hiiglaslik elu rõhub, lämmatab mind, jõudu ei ole. Kas tõesti hajub, läheb mu juurest, hülgab mind mu Mašake?”

    Raizman ihkas vändata kammerlikku, inimlikku armastuslugu ja see oli sel ajal julgustükk, sest iga intiimsem püüe tembeldati valvekriitikute poolt kohe  väikekodanlikuks lääguseks. Pealegi algas filmimise käigus sõda. Nüüd taheti Mašakese lugu anda erisuguse soojusega, et sõdurid rindel saaksid hingejõudu. Valja mängitud Mašake kujuneski naiivseks, puhtsüdamlikuks vene tüdrukuks, kelles polnud koketsuse raasugi, ent kelle lapselikkuse taga aimdus puhast naiselikku üllust.

    Filmi menu oli otsatu, tasuks Stalini preemia. Raizman valmistus innustunult uueks filmiks, kus taas pidi peaosa tegema Karavajeva, ent tüdruk sattus ränka autoõnnetusse, mis purustas ta näo. Ei aidanud ka plastiline operatsioon, ta nägu jäi moondama inetu arm. Valja oli meeleheitel. Juhuslikult kohtus ta hotellis Inglise diplomaadiga, kes kentsakasse tütarlapsesse silmapilkselt armus. Karavajeva haistis võimalust, paarike abiellus ja Valja saatis võimudele kirja, milles palus lubada end välismaale, et veel kord lasta end opereerida, kinnitades, et jääb ka seal nõukogude inimeseks ja truuks kommunistlikule parteile.

    Viis aastat väljamaal imet ei teinud ja kurnatud naine ihkas tagasi koju. Taas kirjavahetus võimuorganitega, poliitiliseks vastutasuks pidi Karavajeva kodumaal kirjeldama, kui kohutav on elu kapitalistlikus põrgus. Valja alanduski soperdama pamfletti.

    Lootus, et kodus võib taas mingil moel filmi tungida, luhtus üsna pea. Ta seikles teatrite ja stuudiote vahel, 1969. aastast sai ta põhitegevuseks välismaiste filmide vene keelde dubleerimine, tema suu läbi kõnelesid nõukogude ekraanil Dietrich ja Garbo ja Bette Davis. Peagi kadus ta sootuks avalikkuse silmist, viimased 23 aastat elas ta erakuna. 1998. aasta hakul imestas ta korterinaaber, et hulluke kõrvaltoast on kahtlaselt vait, muidu oli läbi seina kostnud pidevat dramaatilist teksti. Karavajeva uks lõhuti maha ja sissetungijate silmadele avanes müstiline pilt. Lõhkenud kraanikausitorust immitses vett, lainetaval põrandal ujusid käsikirjalehed, teatrirekvisiidid, kostüümid ja parukad. Diivanil lebas korteriperenaise elutu laip.

    Kõige hämmastavamalt mõjus aga korteri interjöör: toa ühte seina oli klopsitud väike teatrilava, traadil liikus eesriie; vastasseinas seisis statiiv amatöörliku kinokaameraga; köök kujutas endast grimmiruumi.

    Valja Karavajeva, Stalini preemia laureaat, oli igal õhtul andnud siin toas etendusi, seintele kinnitatud fotodelt vaatasid vastu näitlejad, kes osalesid virtuaalselt, nendele olid suunatud Valentina monoloogid. Vastasseinas aga jäädvustas toimuva kaamera, nii on säilinud hulk fragmente, kus näitlejanna etendas Kareninat või kaasavaratut.

    Oli see nüüd haiglaslik nartsissism või ta kunstiline sangarlus?

     

Sirp