Hannes Varblane: Sellega ma ei saa lõpuni nõus olla. Dylanis on spontaansust muidugi küllaltki palju, kuid ta on sealjuures üks suuremaid omamüüdi loojaid. Ühtegi tema sõna ei maksa uskuda. Mina ei usu tema mootorrattaõnnetustki. Uskuda maksab tõesti vaid seda, kui ta laulab. Intervjuudes, eriti varastes intervjuudes, on ta rääkinud täiesti vastukäivat ja segast juttu. Minult on küsitud, et kui oleks võimalus, siis mida sa tahaksid Dylanilt endalt kuulda. Ma ei taha ta enda käest midagi kuulda. Ma ei pääseks muidugi talle ligi, ja see on väga õige endale mitte ligi lasta, aga mida tal öelda oleks. Ta kohta on kirjutatud sadu raamatuid, tänaseks võib-olla üle tuhande raamatu, tuhandeid artikleid. Mul endal on temast üle 50 raamatu. Mida need mulle annavad?
Andres Roots: Huvitav on see, kuidas ta oma asju aja jooksul ümber kirjutab.
H.V.: Kui inimene teeb aastas 200 kontserti, siis ei saagi ju kogu aeg ühtemoodi laulda. Olen võrrelnud ka kahte tema trükitud tekstide kogumikku. Ka trükitud tekstid ei ole ühesugused, mis siis kontsertidest rääkida. Tema suurim põhimõte ongi mitte olla täna see, kes sai oldud eile, ja homme see, kes oldi täna. On inimesi, kes on käinud mitmesajal Dylani kontserdil ja kirjeldavad, kuidas iga laul on omandanud eri õhtul uue tähenduse. Ta on igas mõttes olnud muutumises, teinud kannapöördeid. On olnud hetki, kus on arvatud, et ta on omadega täiesti läbi, ja ta on sellest välja tulnud. Samuti on ta olnud tipus ja tulnud lagedale mingi sigaduse või täiesti vastuvõetamatu plaadiga.
T.M.: Johnny Cashil oli kindel repertuaar, millega ta ringi sõitis.
H.V.: Dylani puhul ei tea kunagi, kas ta teeb kantrit, bluusi, folki või gospelit. Isegi diskot on ta teinud. Tal oli veel paar aastat usulise ärapööramise perioodi jne. Häälgi võib tal olla kähe või siidine. Ta on üritanud ka maalida ja teinud filme. Filmirollide kohta pean küll ütlema, et näitleja Dylan ei ole, kuigi ta tahtis filminäitleja minu meelest kangesti olla.
T.M.: Kui Dylan tunneb, et ta ei suuda olla aus, siis tal nii-öelda viskab ära ja muutubki. On võimalik täiesti teha 200 kontserti aastas autopiloodi peal ühtemoodi, aga just see talle ei sobi.
H.V.: Lužniki staadionil oli kontsert kaheksakümnendate alguses, kus oli 300 000 kuulajat. Dylan tuli lavale, tõmbas paar akordi, lõi käega ja läks minema. Ei saadud aru, kas ta oli purjus või laksu all. Nägin kesktelevisioonist seda kontserti, kordust hiljem muidugi enam ei näidatud.
T.M.: Jah, see oli see Stas Namini korraldatud kontsert. Kõik arvasid, et Dylan oli laksu all, aga mina arvan, et ta on selline vend, et kui tal tekib tunne, et minge kõik p…e, siis ta ütleb ka seda.
H.V.: 1960. aastate laineharjal püüdles Dylan eemale protestilaulja rollist, sest ta tundis, et see ei ole tema tee. Ta ei soovinud olla mees, kes lükatakse barrikaadile kihutuskõnet pidama. Ta suhtus oma rollidesse vabalt ja võttis ka protestilauljaks olemist irooniaga. See olevat kolledžiplikade asi, kes endale muidu poissi ei leia. Tema tee pidi olema laiem. Siiski oli ta väga korralik protestilaulja. Muusikalisi muutumisi ma nii hästi ei tea, aga ka muusikas on ta läinud erinevate juurte juurde ja muutnud need oma asjaks. Dylan vahetab ka sõpru, bändikaaslasi. Ta lindistab kiiresti ja erinevate inimestega. Ning tal on ka musta materjali veel tohutult. Mulle mõned ringelnud bootleg’id meeldivad rohkemgi kui ametlikud salvestused.
A.R.: Ta on salvestanud rohkem suvaliste stuudiomuusikutega kui oma tuuribändidega. Ja vajadusel stuudiobändi ka täis jootnud, nagu juhtus Nashville’i kantrimuusikutega „Rainy Day Women’i” salvestamisel ajal: Dylan teatas, et kainete inimestega ei saa mängida lugu, mille refrään on „everybody must get stoned”. Ja üldjuhul pidi olema nii, et kui bänd stuudios esimese korraga loole pihta ei saa, siis võtab Dylan kohe järgmise, kahte võimalust ei anta.
H.V.: Selles mõttes on ta tõesti ehe, ka sõnu kirjutas ta pikka aega pooleldi käigupealt. Aga ma ei saa temast aru. Dylan on olnud nii paljudele jumalaks ja samas ta võib ka külmalt haltuurat teha. Kuigi ta on ka mulle jumalaks olnud, olen ma aru saanud, et selleks ta siiski ei sobi. Ta on müstiline nagu tulnukas – tema suur armastus Suze Rotolo on öelnud, et ta pole sellest ilmast, vaid tulnukas süvakosmosest.
T.M.: Kui ma Dylanit 12-13aastaselt esimest korda raadiost kuulsin, ma ei saanud aru, mis mehega tegemist on. Laulda ei oska, iniseb kuidagi … aga siis jõudis kohale, et ta oli esimene, kes tuli korraliku tekstiga. Hipiliikumise ajal tekkis siiski sõltumata Pete Seegerist ja Dylanist selliseid barde ka mujal, Bulat Okudžava ja Võssotski kas või.
A.R.: Esimese plaadi reklaamis on teda tutvustatud muide kui uut huvitavat bluusilauljat. Albert Grossmani jaoks, kes teda alguses toetas, oli see kõik muidugi lihtsalt hea äri: Dylan kirjutas lugusid, mille pealt tema võttis kirjastajana protsendi, pani neid laule laulma kuulajasõbralikuma ansambli Peter, Paul & Mary, keda samuti ta ise esindas, saades nende tuludest protsendi, ja kui seeläbi Dylan kuulsaks sai, siis võttis Grossman oma osa ka Dylani esinemiste pealt.
H.V.: Grossman kooris ta kohe ka paljaks. Dylan ei tulnud Grossmani haualegi. Aga Dylan oli alguses raha suhtes üsna naiivne, teeniski kui laulukirjutaja peamiselt Joan Baezile jt-le. Seeger jt tõid mineviku folgi tänapäeva, kuid Dylan pani sinna sisse 60ndate aastate Ameerika. Ta andis sellele põlvkonnale hääle. Ta julges end juurtest selles mõttes lahti rebida. Ta laulis küll folki ja kantrit, kuid oma sõnumiga ja omast ajast, mitte kolmekümnendate Ameerikast. Ta muutis arusaama, et kõike pärimuslikku tuleb täiesti autentselt võtta. Kõik, mis ta on võtnud, on ta oma süsteemis ümber töötanud. Ta lisas ajalehtedest pärimusele ajastuhõngulise sõnumi juurde. Oma karjääri alguses laenas Dylan muusikaliselt tohutult! Autorikaitset järgides oleks siin küllaga, mille üle kaevelda.
A.R.: Mitte ainult alguses. Viimase plaadi „Modern Times” puhul oli tohutu skandaal, et ta kirjutas „Rollin’ and Tumblin’ile” kaks salmi juurde ja nimetas ennast autoriks. Bluusiringkonnad olid sügavalt solvunud, kuigi sellele loole on 1920. aastatest peale kümned eri tegijad oma nime alla kirjutanud. Selles mõttes ei teinud Dylan midagi halba või erilist.
H.V.: Ta võttis vabalt, ent andis ka vabalt, kui mõelda tema mõju peale. Suure osa oma sissetulekutest saab ta ka tänini lisaks kontsertidele just sellest, et teised tema laule esitavad. Plaadimüügi osas pole ta väga edukas olnud.
T.M.: Eks ta oskas olla õige mees just Korea ja Vietnami sõja perioodil, tollases protestiõhkkonnas. Üks asi, mida ta on minu arvates kartnud, on, et temast tehakse monument eluajal. Ja selle eest on ta põgenenud, et mitte muutuda mingisuguseks Elvise-taoliseks superstaariks.
A.R.: 1970. aastatel, kui ta tegi oma esimese comeback’i, siis tegi ta ju ühe tuuri, tulles valges ülikonnas lavale ja mängides suure orkestriga vanu hitte. Ent küllap ta sai peagi aru, et seda ta nüüd küll ei tahaks veel 30 aastat teha. Veel peab ütlema, et ta oli kui mitte esimene, siis kõige mõjusam ühenduslüli muusika ja biitnikute luule vahel. Kuigi, ka Jack Kerouac luges oma tekste Steve Alleni klaveri saatel üsna dylanlikult linti…
H.V.: Allen Ginsberg ka ju laulis, aga see… Dylanil on periood, kus ta kirjutas tekste sürrealistlikult, nagu need tulid. Rimbaud’ stiilis. Kuulsaks sai ta aga meediapõhiste päevakajaliste lauludega. Hiljem õppis ta kirjutama igat moodi.
A.R.: 1980. aastatel oli tal kriis, kui ta Tom Pettyga ringi sõitis ja ei osanud väidetaval
t oma vanu lugusid laulda. Siis ta tahtis Grateful Deadiga ühineda, kuid need arvasid, et nii vist ikka ei saa. Aga sellest perioodist jäi Dylanile külge see Grateful Deadi stiil teha live’i igal õhtul erinevalt. Deadi fännid, deadhead’id, sõitsid kontserdilt kontserdile bändiga kaasa ja Deadi bootleg’e annavad liikmed välja tänini, sest iga õhtu võeti üles ja oli erinev.
H.V.: Grateful Deadi on ta tõepoolest alati kiitnud. Ta on esinenud ka Rolling Stonesi meestega, aga neil ei olnud klappi. Kõige tähtsamaks bändiks on tal aga olnud Kanada juurtega The Hawksist välja kasvanud The Band.
A.R.: On lugusid, mis kirjutatakse mingi konkreetse juhtumi puhuks ja saavad autori jaoks ruttu vanaks. Dylan on oma sõnul salvestanud ka ühe päris autobiograafilise loo, kuid läks sellega alt ja muutus ettevaatlikuks. Valdavalt on ta lood siiski piisavalt üldised ning leiavad uues hetkes uue tähenduse.
Ants Johanson: Ta on olnud mitme ameerika põlvkonna hääletoru. Arvatakse, et ta on enim mõju avaldanud muusik peale The Beatlesit. Millega ta on neid põlvkondi mõjutanud?
Kõik koos: Dylan on ikka rohkem mõju avaldanud kui Rolling Stones ja Beatles, Dylan mõjutas ise biitleid. Dylan pole mitte niivõrd muusikat, vaid just mõtlemist mõjutanud.
A.R.: Legend räägib, et Dylan käis Londonis The Beatlesi kontserdil, vaatas, kuidas tüdrukud kiljuvad ja ostis elektrikitarri. Ja ütles omakorda John Lennonile, et tolle lood ei räägi eriti millestki, millest sai alguse biitlite eksperimenteerimise periood. Keith Richardsile ütles ta, et „mina võiks „Satisfaction’i” kirjutada küll, aga sina „Mr. Tambourine Man’i” ei oskaks”.
H.V.: Väga paljud samastavad end temaga. Ta on nii lai, et igaüks leiab omale sobiva sõnumi. Ta on olnud õigel ajal õiges kohas, osanud õigel ajal põgeneda, õigel ajal lolli mängida, õigel ajal protesteerinud, õigel ajal alla andnud. Ta räägib just nii palju või vähe, et keegi ei saa päris hästi lõpuni aru. Tema tekstidest loeb igaüks ise välja seda, mida tahab. Ta küll annab mingid pidepunktid, kuid samas annab ka vabaduse käia oma teed. Ta ei taha, et teda järgitaks.
A.J.: Kas ta juudi päritolul on tähtsust?
H.V.: Vahepeal ta tähtsustas seda, aga ma ei usu, et sellel liiga palju tähtsust on. Otseselt pärineb ta isa poolt Odessast ja ema poolt Leedu juutide hulgast. Ta on siiski keskklassi poiss, Dylani isa oli elektritarvete poe omanik. 16aastaselt ostis ta endale Harley Davidsoni. Sellised lood, nagu see, kuidas ta sendita New Yorki jõudis, on müüdid. Kui vaja, läks ta kodust läbi ja võttis raha. Ta peab end eelkõige ikka ameeriklaseks. Aga kui miski on õhus, siis hakatakse seda tähtsustama. Nii ka Dylani juutlust. Ühel ajajärgul see sobis ta müüdiloomega.
T.M.: Kui ta seda tähtsustaks, siis küllap oleks ka Dylani muusikas tunda juudi juuri. Muide, kui Dylan Eestis oleks elanud, siis ei oleks keegi teda lavale lasknud, kuna ta ei oska laulda. Jumal tänatud, et ta pole siin sündinud.
H.V.: Küsida, miks Dylan selline on, on sama hea, kui küsida, et miks Shakespeare selline on? See on suurusjärgu ja andekuse küsimus. Ma ei tea, miks ta meie kultuuriruumis kõnekas ei ole. Praegu osatakse ka keelt. Mina omal ajal eriti ei osanud, ajasin tõlkides näpuga järge: „Kui kukk kireb hommikuhakul, sa vaata aknast – mind pole enam su lävepakul…” 1969. aastal istusin kahekümneaastase poisikesena maal ja püüdsin Dylani laulutekste tõlkida. See, et Dylan on meie kultuuriruumis võõras, tuleneb sellest, et ta on peaaegu tõlkimatu. Ta on originaalis nii lihtne ja arusaadav, aga tõlkida ei ole võimalik. Kuigi, eestlaste jaoks on Dylan oluline vaid üksikutele fännidele. Soomlaste ja rootslaste seas on neid, kes on käinud kümnetel kontsertidel, lapsed käivad vanematega kaasas jne. Meil seda võimalust senini olnud ju pole.
A.R.: Meil on kaks eelarvamust: esiteks, et folk peab olema väga autentne ja traditsiooniline, ja teiseks, et rokiga peab kaasas käima teab mis võimas lava- ja valgus-show. Dylan jääb nende eelhoiakute vahepeale ja see piirab publiku huvi.
T.M.: Meil ei ole ühtegi raadiojaama peale Klassikaraadio, mis mängiks korralikku muusikat. Kust inimesed peavadki teda teadma.
A. J.: Dylan on peamiselt live-esineja, just laval on ta mõjus. Kui ei ole võimalik kontsertidel käia, siis ta ei saa ka kõnetada. See on raudse eesriide mõju. Arvan, et tänane noor põlvkond, kel on võimalik käia iga kahe aasta tagant oma bändi vaatamas, kasvab oma muusikaga rohkem kokku kui vanem põlvkond, kelle suhe muusikaga on põhinenud plaatidel.
H.V.: Mina olen Dylanit vaid korra live’is näinud, aga tema mõju mulle on olnud tohutu. Siin on vasturääkivus.
T.M.: Otsides mõjusid, tooksin mina paralleeli Juhan Viidingu ja Dylani vahel. Väike, aga marraskil kogu aeg. Lihtne, mitmetahuline ja irooniline. Selline pisike vennike tuleb lavale ja mõjub hästi jõuliselt. Siiski andis Dylan oma laksu ka venelastele, ilma temata ei oleks Akvariumi. Otseseid tribuutplaate Dylani lauludega on mustad hästi teinud. Kui valged teevad, siis läheb igavaks, aga mustad oskavad teda vahetult võtta.
H.V.: See, mis ta on andnud Eestile, avaldub Riho Sibulas, Tõnis Mägis, hingelaadilt on nad Dylaniga sarnased, kuigi muusikaliselt käivad teist teed. Samuti Peeter Tooma ja Priit Pedajas.
A.J.: See on see hoiak, mitte väljenduda labaselt. Uhkus, mis ei luba labaselt teha.
H.V.: Kameeleon nagu ta on, popmaailma hammasrataste vahel olemist ja muutumist ta küll ei kahetse. Ta ei suudaks elada ilma laval ja teel olemata. Küsitakse, mis on muutnud kirjandust, ja räägitakse, et Proust, Joyce, Lawrence, Woolf. Füüsikas on mõjutanud Einstein, de Brogliere, nende määramatuse printsiip, Picasso muutis kunsti. Dylan oma määramatusega on muutnud levimuusika nägu. Ilma Dylanita ei oleks praegust hiphoppigi. Ühes intervjuuvastuses on ta öelnud: „Mul on kõrini, kui inimesed küsivad, mis tähendus sellel kõigel on. Pole siin mingit tähendust. Ma aktsepteerin kaost, aga kas kaos ka mind aktsepteerib? Tõde on kaos ja võib-olla ilugi on kaos. Kõik see on olemas ja see on ka kõik, mis mul selle kohta öelda on. Kõik see siin on kestnud kauem kui mina ja mida saan mina siin muuta?”.
A.R.: Dylani puhul on oluline see, et mina ei lähe kontserdile lihtsalt selleks, et ta „veel” ära näha, vaid sellepärast, et ma tahan näha, mida ta siis „nüüd” teeb. Rolling Stonesi Tallinna kontsert oli minu jaoks suur pettumus, see oli üks suur kabaree, õhtust õhtusse noot-noodilt ühtemoodi…
T.M.: Rollingud on äri. Seal oli üksikuid ehedaid hetki. Kui Dylani jaoks muutub asi niisuguseks, siis ta tõmbab kapuutsi pähe ja marsib minema. Kordan veel, et see on tema puhul kõige olulisem. Kui sul on nii palju laule, siis sa võid võtta ja vaadata, mis hetkel oluline on.
A.R.: Nagu ta võttis Vietnami sõja aegse, sõjavastase „John Browni„ ja esitas seda MTV unplugged-kontserdil Lahesõja ajal uuesti, olemata seda lugu aastakümneid puutunud. Küllap oli see täiesti taotluslik, ja see on sellest laulust ka ainus teadaolev salvestus.
H.V.: Dylanit ei huvita, mida eesti publik temast arvab. Ta tuleb ja laulab oma laulu. Dylan ei ole kunagi olnud masside ees käija ja ma arvan, et teda ei huvita, et saal täis tuleks. Ma tahan võrrelda, kuidas Tallinna kontsert erineb Helsingi 2003. aasta omast, mis oli väga metalline.
T.M.: Ma veidi kardan Saku suurhalli akustikat, mis Ray Charlesi kontserdil oli üsna kesine.
