Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Roheluse talumatu keerukus

    Marek Strandberg

    Rohelus on välja arendanud terve spektri, mille ühes servas asuvad mütoloogiad ja mitmesugused religioonid ja teises otsas ei muu kui teadus. Arusaam, et inimene ei muutu oma harjumustes ja käitumises, küll aga muutuvad meie teadmised ja arusaamad, läbib ka Brandi raamatut.  Samavõrd kui Brand tunneb rõõmu suurlinnade külge poogitud slummide üle, rõõmustab Brand ka tuumaenergia ning geneetiliselt muundatud organismide üle. Slummides on tänu mobiilsele sidetehnoloogiale kosumas oma majandus ja pangandus ning elu keevat kirglikumalt kui linna väikekodanlikes kvartalites. Slummid on tee kogu inimkonna linnastumisele. Brandi tuumaenergia käsitluses prevaleerib teatav distantseeruv hoiak probleemidest, õigemini XX sajandi suurimast, tuumaenergia probleemist. Tšernobõli keelutsooni soovitab ta vaadelda kui omamoodi liigirikkuse hälli: inimesed on küll evakueeritud, kuid loomadel teadupoolest dosimeetreid pole. Brandi hinnangul võib 330 000 inimese evakueerimist vaadelda kui uue rahvuspargi potentsiaalset algust. Mõistagi ei pea Brand muretsema nende vigasaanute pärast, kes näiteks ka Eestist seda katastroofi leevendama saadeti ja sunniti. 

    Tuumaenergeetikast kõneldes rõõmustab autor selle üle, et suur hulk tuumapommidest on õnnestunud töödelda tuumakütuseks. Faktiks jääb, et tänapäeva „rahuotstarbelised” tuumareaktorid on enamjaolt rajatud just nii, et seal oleks võimalik sünteesida ka pommideks sobilikku plutooniumi. Seda ka tehti. Õnneks saab tõepoolest samades reaktorites ka vastastikusest ähvardamisest alles jäänud sodi edasi energiaks põletada.  Tuumaenergiat propageerides leiab autor asjaolu, et jäätmed, mis jaamadest üle jäävad, on ohtlikud üle ennustatava tulevikuhorisondi, vähetähtsa ja otsitud olevat. Kes siiski toimetavad tuumajäätmete hoidla ümber 500 aasta pärast, siis, kui jäätmete ohutuks lagunemiseni on jäänud ikka veel tuhandeid aastaid? Näinud ka rohelise poliitika juurte sündi 1960.-70. aastatel, on Brand läbivalt kriitiline nii rohelise poliitika kui ka tegelaste suhtes, keda  kutsub keskkondlasteks (enviromentalists). Mahlakaima võrdlusena toob ta Lääne-Euroopa rohelisuse kirjeldamiseks arbuusi, mille koorel on küll piisavalt rohelise varjundeid, kuid küps arbuus on koore värvile vaatamata seest ikka punane.

    Samalaadset arbuusireeglit näib järgivat ka Eesti roheline poliitsuund, mis on alustanud küll tehnoloogiakesksena, kuid, nagu näitavad viimased märgid, kulgetakse siingi küpse arbuusi sisu värvi suunas.  Geneetiliselt muundatud olendite puhul kõneleb Brand meile sellest, kuidas just nende abil saab leevendada inimeste näljahäda. Ameerika vähem kui kolm miljonit farmerit toodab toitu koguses, mis vastab umbes kahe miljardi inimese vajadusele. See toit ei jõua aga enamasti nendeni, kel häda käes. Me teame praegu, et paljud liigid ei jaksa kaasa rännata nihkuvate kliimavöönditega, miks peaksime siis uskuma (Brandi), et keskkond geneetiliselt muudetud organismide vaidsortsete (monokultuursete) väljadega toime tuleb. Brand toob esile suured muutused ökosüsteemis ning jagab James Lovelocki (keda ta läbikäimise ja läheduse tõttu raamatus semulikult Jimiks nimetab) muret Gaia, elusa Maa tervise pärast. Sel aastal 90aastaseks saanud õpetlane on olnud rakenduslik roheline üsna pikka aega. Tema leiutatud on ka ülitundlik detektor (seda juba 52 aasta eest!), mis pani tegelikult aluse ja  võimaluse osoonikihti lagundavate ühendite tähenduse avastamisele. Nagu Lovelocki arvates, on süsinik ka Brandi hinnangul uitama läinud kurjam, mille hulka tuleks nii vähendada kui ka kontrolli all hoida. Lisaks ohutuna eksponeeritud tuumjaamadele tuleks seda Brandi arvates teha näiteks maanteid ja majakatusedki heledaks võõbates, et peegeldada päikesekiirgust võimalikult palju tagasi. Maakera soojenemise aeglustamiseks  soovitab aga Brand kasutada ajutise lahendusena lennukitelt väävliühendite pihustamist atmosfääri ülakihti. Brand pole kriitiline mitte ainult tänase Euroopa ja maailma rohepoliitika ja keskkondlaste osas, vaid sirutub kriitikameeles tagasi Jean Jacques Rousseau’ni. Mäletatavasti kutsus Rousseau rahvast tagasi loodusse ja arvas, et kõiki küsimusi saabki lahendada rahvakoosolekutega.

    Vaat siis, kus on meiegi roheluse  muutumise märgilised juured! Kui lisada siia veel tõsiasi, et Rousseau’gi arvates on nii teadus kui kunst rikkunud inimese moraali, tundub, et poliitiline rohelisus pöördubki periooditi tagasi oma romantiliste juurte juurde. Brand on seda meelt, et poliitiliselt on küllalt riskantne, kui üks poliitiline suundumus omastab terve värvi. Enne rohelisi on seda teinud vaid kommunistid või vasakpoolsed punasega. Rohelise ekspluateerimisel ühe poliitilise  suuna poolt Brandi meelest õigustust. Seda enam, et selle poliitilise suuna alla mahub tegelikult kirev kogum huvisid ja plaane. Maa ökosüsteem laguneb ja mureneb, muutub selle geoloogiline ja bioloogiline staatus. Seda on raske mitte märgata. Inimene aitab sellele päris mitmel moel kaasa. Paleontoloogilisel teadmisel, et Maa on kogu aeg muutumises olnud, pole inimese seisukohalt tähendust. Egoistlike olenditena peame me ennekõike  lähtuma oma märgisüsteemidest ja minateadvusest, aga mitte tulevaste Maa elanike oletuslikest instinktidest ja refleksidest. See oleks täna kohatu altruism. Inimene ei muutu ega ole oma hoiakuid võimu suhtes just palju muutnud. Sellel on omad psühholoogilised või koguni molekulaarsed põhjused. See, mis muutub, on meie teadmised maailma kohta, teaduslikud teadmised.

    Nii ongi teaduse asi pakkuda lahendusi ja  poliitiliste süsteemide vabadus ja õigus on neid lahendusi kas kasutada või need minema visata. Brand ei ole ei optimist ega pessimist. Ta kirjeldab võimalusi, mida tema näeb, mitte emotsioone, mis tõukuvad oludest, milles elatakse. On selge, et linastes riietes ja lillepärg peas metsalagendikul tantsimine võib pakkuda emotsionaalset rahulolu, kuid tuleviku mõttes on sellest sama vähe abi kui silmaklappides uue tuumareaktori kavandamisest. On konkreetse  valiku, mitte enam kõikvõimalike valikute aeg. Meie ees on üks selge asi: energeetiline kuristik ja kahjuks ka laienev kuristik (sellevõrra, kuidas ressursse vähemaks jääb), millest saab ja tuleb üle astuda nüüd, mitte kunagi hiljem, kui kuristik laiem ja olemasolevale lahendusele on ehk juurde tulnud veel mõni, aga lisandunud ka teadmine, et ilmselt ei jätku ühelgi laiema kuristiku ületamiseks energiat ja jaksu. Stewart Brandi „Whole Earth Discipline” on  üks näide, milline näeb välja rohelise ilmavaate insenerlik suund. Nii mõnigi ärikeskne erakond võiks selle tõlkida sõna-sõnalt oma keskkonnaprogrammiks. Brandi tehnoloogiline vaade pole mõistagi ainuke võimalik. Tegemist on aga igatahes raamatuga, mille lugemine rakendusliku rohelisuse või vähemalt selle suuna ja mõtteviisi mõistmiseks päris paljudele ära kuluks.

    * Raamatu pealkiri on järg Stewart Brandi 1960ndatel käivitatud ajakirja-kataloogi nimele Whole Earth Catalog, kus ta levitas  keskkonnasõbraliku eluviisi harrastamiseks vajalikke teadmisi ja propageeris vastavaid tooteid.

  • “Nii on meil moes” — näitlejad omas elemendis

    Tiiu Levald

     

    Esitan retoorilise küsimuse: kes on ja kus asub see instants meie vabariigis, kes määratleb kultuurisündmuse n-ö kõrguse? Ei ole olemas enam ei nõukaaegseid kunstinõukogusid ega esinemistariifi ühiseid kriteeriume. Viimase puhul on kuuldavasti määrav, kas oled „välismaine”  või „kodumaine” esineja. Ja igat liiki projektide puhul loeb vaid asjaolu, kui nutikas on ürituse produtsent rahaka sponsori leidmisel. On ju ka see aspekt, milline kultuuriosa kellelegi meist tundub olevat „kõrgeim”.

    Kui keskikka ja ka pensioniikka jõudnud haritlane on harjunud vähemalt paar korda kuus külastama mõnda meie sõna- või ooperi- ja balletiteatrit ehk sümfoonia- või jazzkontserti ja seda koos näiteks neljaliikmelise perega, siis  kas lugupeetud riigikogulased oskavad selle summa kokku rehkendada ja võrrelda nende inimeste sissetulekuga?

    Kui me soovime, et meie rahvas oleks igas mõttes jätkusuutlik, siis peaksime natukenegi lahtisemate silmadega vaatama ettepoole – milline on järeltuleva põlvkonna silmaring ja vaimsus. Kaaluka ivaga sõnamängule „Ära loe raha, loe raamatuid” lisaksin tsitaadi P. Enneti sõnavõtust: „Teadusuuring näitab, et heal  muusikal on südame-veresoonkonna tervisele sama soodne toime kui heal naljal” (EE 13. XI). Ja veel üks tõik – kui ühele meeldib oma füüsise vormishoidmiseks käia tennist mängimas, teisele ujumas, kolmandale korvpalli mängimas, siis milline neist aladest kuulub kõrgliigasse?

    Ja nii on ka nn kõrgete kunstidega. Ei ole lihtsalt eetiline hakata kunstiliike võrdlema, teha määratlevaid otsuseid. Kriteeriumiks peaks olema professionaalsus ning usaldada tuleks iga ala asjatundjaid. Publikule peab jääma valikuvõimalus.

    Enda kohta võin öelda, et alles hiljuti istusin endises Heliose kinos Madis Kõivu „Lõputul kohvijoomisel” põnevuse pärast lausa hinge kinni pidades ja näitlejatöid nautides. Kuid oli ka pärast vaheaega etenduselt lahkujaid.

    Seega on antud teos, millest osasaamiseks tuleb tunda Eesti kultuurilugu, ühtede jaoks kõrgkultuur, osale aga mitte. 

     

    Õhtu ivaks suurepärased tegijad

    Ja nüüd siis Cole Porteri muusikali juurde. 21. novembril 1934. aastal toimus „Nii on meil moes” esietendus Broadway Alvin Theatres ja seda mängiti 420 korda! Seejärel etendus see Londonis ja 1962 see muusikal taastati. Nimetatud teost on peetud George Gershwini „Porgy ja Bessi” kõrval tolle aja tähtsündmuseks. Cole Porteri meloodiad on lummavad oma kromatismide ja kaasakiskuvad  jazzrütmikusega. Muusikali süžee on küllaltki triviaalne, kuid suhted inimeste vahel nii tüüpilised ning finantsprobleemide käsitluski äärmiselt aktuaalne – börs, aktsiate tõus ja langus ning maffia tegutsemine.

    Cole Porteri muusikalidest „Suudle mind, Kate” ja „Can-Can” on osa saanud ka meie publik. Esimene oli Estonia laval 1966. aastal Udo Väljaotsa lavastuses Georg Otsaga peaosas (ülipopulaarseks sai tema esituses laul  „Päeval-ööl” ja muidugi eri kooslustes duett „Wunderbar”) ning 1992. aastal Neeme Kuninga lavastuses Tõnu Karguga peaosas, kuid juba linnahallis. Teine neist Endrik Kerge lavastuses (ka koreograafia) Helgi Sallo, Katrin Karisma, Hans Miilbergi ja Voldemar Kuslapiga peaosades.

    Ka antud õhtu ivaks kujunesid suurepärased tegijad! Lavastaja Andrus Vaarik kui suurepärane näitlejaloome tundja on osanud kõik tegijad viia ühisele nivoole, tegevus kulgeb  tempokalt ja muidugi on tegelased valitud hea vaistuga.

    Selles muusikalis on võimalus nautida Kaire Vilgatsi võimeid täies mahus. Karakterrollides on ta silma ja kõrva jäänud ju paljudel etendustel, kuid Reno roll annab talle võimaluse ka kogu oma vokaalse võimekuse teostamiseks. Tema näitleja värvipalett on nüanssiderohke kõnehääle tõttu äärmiselt varjundirikas ning äärmiselt julge ja võluv on tema tantsuline  plastika. Vaid üks soov oleks helimeistritele (kui see nii „säästurežiimilise” helitehnika juures võimalik on!): kuna Kaire Vilgatsil on kõigi teiste osatäitjatega võrreldes tunduvalt mahukam ning kõlajõulisem häälematerjal, siis tuleks vist kasuks, kui tema soolonumbrite ajal väheke võimendust reguleerida. Selle hääle ülemtoone ei tohiks tehniliste vahenditega vaesestada.

    Märt Avandi, kes tuleb ETV vahendusel  meie kodudesse igal neljapäeval „Tuulepealses maas” ning on asunud võrdväärse tegijana selliste suurepäraste näitlejate kõrvale, nagu selles seriaalis näha, kelle muusikalikogemus vist algas muusikalis „Cabaret” (G. Malviuse lavastus), pakkus äärmiselt meeldiva elamuse nii oma laulmise kui ka tantsulikkusega. Üllatav, et nii hõivatud noor näitleja on suutnud tegeleda oma hääleharimisega sel määral – on kuulda head Sinatra ja Crosby stiilieeskuju ning sealjuures  täiesti oma hääletämbri juurde jäämist, braavo! Siinjuures tahakski kiita ka koreograaf Kristin Pukki, kes on tabanud populaarse Fred Astaire’i ainuomast tantsustiili, suutnud selle omaseks teha näitlejale ning üldse rikastanud rühmatantsude sammustikku ajastu vaimus.

    Suureks avastuseks sai tutvumine Kristi Roosmaaga Hope’i rollis: volüümikas hääl, äärmiselt hästi tabatud eelmise sajandi 20ndate30ndate Broadway muusikalide laulu- ning ka  Gene Kelly tantsustiili sujuvus. Vahemärkusena: kuidas küll ajakirjandushaid nii märkimisväärse uudise maha on maganud, on ju see Pärnu neiu õppinud samas Broadway koolis, kus Hanna-Liina Võsa ja samuti seal ka juba tööd leidnud!

    Nii Ines Aru kui Ülle Lichtfeldt olid omas elemendis: hea sõnavaldamine ja mõõdukus koomika pakkumisel. Tõnu Kark on muidugi persoon, kes leiab igast pebrehunnikust tera!  See on vaimustav, kuidas ta oma umbmääraste viisikäsitlustega oskab publiku nii ümber sõrme mässida, et saal lihtsalt rõkkab elutervest naerust!

    Seekordne orkester oli publikule nähtav jazzansambel, kes solistidele väga mõnusa fiilinguga sekundeeris. Gerli Tinni julge ja väga omanäoline glamuurikus kostüümides sobis eriti Kaire Vilgatsile.

    Igal juhul näeksin meeleldi, et muusikalid elavad meie kultuuripildis edasi, sest meil on olemas äärmiselt suur tegijate potentsiaal. Küll aga loodan, et kuskil ja kunagi avaneb tegijatele soojem, väärilisem ja mitte nii suur ruumilahmakas. Tahaks kuulda paremat kõla tehnilist kvaliteeti ja näha lähemalt näitlejate nägusid, sest silm pidavat olema hinge peegel.

  • Enn Säde silmast ja meelest

    Enn S?

    Enn Säde, filmimees, kellel on homme 70. sünnipäev, mille puhul Sirp kena tervist ning kaua särtsuvat silma ja sulge soovib!

     

     

  • Pauli päevik: Liiga palju, liiga vähe

     

    Juba õpingute ajal märkasin, siis küll suure ehmatusega, et vahel tulevad ette perioodid, kui ei taha teatrisse minna. See ei ole nüüd (vist?) seotud teatri kunstilise kvaliteedi küsimusega, vaid asi on proosaline ja lihtne – lihtsalt ei taha minna teatrisse. Olen teadlik ka teiste kaaskannatajate sellistest perioodidest ning olen märganud, et mõningaste mööndustega toimuvad sellised teatrivabad perioodid kevaditi. Kas ajutise teatrileiguse põhjustabki kevad oma plusside ja miinustega või sügistalvine liigne teatrivaatamine või lihtsalt on see normaalne enesehoidmise ja -laadimise programm? Või väsimus ja tüdimus? Kunagi aastaid tagasi, kui oli üleval teema, et teatrikülastus pole just kõige massilisem, fantaseerisime kaaslastega, et mis juhtuks siis, kui ühel päeval kõik teatrid lukku pandaks ja teatritegevus üleüldse ära keelataks. Kas tabaks selline teade meid, teatrirahvast, raputava šokina või oleks šokk hoopis see, kui sellisest käigust väljagi ei tehtaks? Kas midagi muudaks, kui igale lavastajale on antud teha ainult kindel arv lavastusi, et takistada liiglavastamist? Ja igale vaatajale on antud kindel arv kordi teatris käimiseks. Kui hästi või halvasti elaks siis teatrikriitik!? Kas enne teatrivaba perioodi tulekut oled vaadanud liiga palju või on vaadata liiga palju ja sa oled hoopis näinud liiga vähe?

    Üldse, mis asi on see liigne teatrivaatamine? Liigne, et on juba liiga palju või liigne, et seda pole vaja… Üldjuhul on igasugune “liig”-tegevus taunitud ja kahjulikki. Kas liigset teatrikülastust, -tegemist ja -vaatamist võime mõõta sama puuga nagu liigmagamist või liigsöömist? Arvan, et mitte. Et kas siis üldse on võimalik, et keegi käib teatris või vaatab teatrit liiga palju? Liigsöömise tagajärjel või ajal ei kao söömise vajadus kuhugile, isegi mitte väheseks ajaks. Kõik see võib lihtsalt halvasti lõppeda. Teatriküllasuse puhul ei juhtu midagi. Lihtsalt sa ei lähe enam teatrisse, kui sa just sunnitud ei ole, kui sa just kohustust ei tunne. Liiga palju küsimusi sai, liigne jutt, liiga palju on liikmeid.

    26. aprillil

  • Koopia XX sajandil: Kuno Veeber

    Anne L?s

     

    Mercurius kolme graatsiaga. Kuno Veeberi koopia Jacopo Tintoretto 1576. aasta seinamaali järgi Veneetsia Doodžide palees. 1927. TKM. Stansilav Stepaško

    Läbi sajandite on kunstiteoste kopeerimisel olnud kaks suurt käivitajat: õppimine ja kogumine. Õppetöös võis eeskujuks (nagu öeldi: originaaliks) olla spetsiaalsete graafiliste joonistuseeskujude kõrval ka mõne maali koopia või üle graafikaturu levinud, kuulsat meistriteost reprodutseeriv gravüür. Kui maalikoopiad, skulptuuride valandid ja reprodutseerivad gravüürid olid kollektsioneerimise objekt, tähistasid need kopeerimise teist suurt tõukejõudu – vaimustust, tahet omandada kuulus meistriteos, kas või mingil teisel kujul, teises tehnikas. Samas oli reprodutseeriv graafika mõttevahetuse, kunstikriitika ja -teaduse abivahend, võimaldades mitmes kohas korraga üht ja sama meistriteost vaadelda. Johann Caspar Füsslin on 1771. aastal öelnud: “Miks kogutakse vasegravüüre? Üks kogub selleks, et oma tuba kaunistada; teine, et kunstitundja ning toetaja kuulsust omandada, mõnele on see ajaviide ja lõbu, aga vähesed arukad koguvad kunsti selleks, et oma mõistust arendada ja maitset rikastada, et jälgida kunstniku geeniust muutuvates teemades ja ajajärkudes”. Peaksime lisama, et nii nagu viimane oli kunstimuuseumi kõrgeim eesmärk publiku ees minevikus, nii on see ka praegu ja tulevikus. 

    Oletasime, et väike XVI sajandi lõpu gravüür, Agostino Carracci (1557 – 1602) “Mercurius kolme graatsiaga” (kreekapäraselt: “Hermes ja kariidid”) Jacopo Tintoretto (1518 – 1594) umbes samaaegse seinamaali järgi võis olla vahendajaks ja eeskujuks Eesti maalijale Kuno Veeberile (1898 – 1929). Vormikas, kubistlikult üldistatud, sageli selgvaates naisakt oli üks Veeberi lemmikmotiive. Tintoretto maali kolm graatsiat on uskumatult diagonaalses poosis, otse lendu tõusmas, aga siiski maiselt volüümikad ning seostuvad sellistena Veeberi mitmete kompositsioonidega. Märt Laarmani sõnul (Taie 1929, nr 4-5) tegeles Veeber maalijana “piltehitise väljaloodimisega” ja kasutas isegi tinapommiga loodi modelli poosi kontrollimiseks. Kuno Veeberile kopistina, õieti tema ainsa koopia saamisloole heidabki valgust Laarmani artikkel, mis on kirjutatud Veeberi lühikese, heroilise elu lõpu vapustuse mõju all. Heroiline oli Kuno Veeberi elu oma kunstisaavutustelt olukorras, kus ta pidi raske ajuhaigusega võitlema, samas on see väljend omal kohal kogu 1920. aastate eesti kultuuri, sealhulgas kunsti uuendajate põlvkonna puhul. Laarman, kes nägi kogu muud kunsti kubismi-konstruktivismi kõrval passeistlikuna, oli Veeberi aatekaaslane. Ometi kirjutab ta ka kopeerimisest.

    Maalija ning graafik Kuno Veeber oli lõpetanud 1924. aastal Pallase kunstikooli ja täiendanud end Pariisis André Lhote’i akadeemias. Baltisaksa päritoluga Veeber ütles selgelt lahti minevikust nii oma kunstiideaalide ka rahvusliku orientatsiooni osas ajal, mil noor eesti kunst kujundas oma identiteeti. Siiski tekkis tal kontakt klassikalise kunstiteosega, mille aegumatu ilu sisaldas sõnumit tema kubistlikule, vorme üldistavale, prantsusepäraselt värvinüanssidele rajatud kunstile. 1927. aasta jaanuaris sõitis kunstnikuna tunnustatud, ent juba lootusetult haige Veeber kultuurkapitali stipendiumiga kuueks kuuks Itaaliasse. Ta oli lubanud stipendiumi eest “teha koopia mõnest tuntud maalingust” ja sobiva otsingutel jõudis Veneetsia Doodžide paleesse ning valis välja Anticollegio saalis Tintoretto seinamaali “Mercurius kolme graatsiaga” . Samas ruumis oli Paul Raud paarkümmend aastat varem kopeerinud teist mütoloogia-ainelist seinamaali, Paolo Veronese “Europe röövimist” (praegu erakogus; detailina näituse kataloogis lk 14). Ülirikkalikult kaunistatud Sala dell’ Anticollegio oli mõeldud doodži juurde saabunud välissaadikute ooteruumiks ja seetõttu on ruumi mõju lausa provokatiivselt kunstiküps – veenmaks külalisi Veneetsia vabariigi (La Serenissima) vastupandamatuses. Veeberi valitud maali graatsiateks on kehastunud kolm Rooma jumalannat (Sära, Rõõmsameelsus ja Õitseng), neid väisab jumalate käskjalg ise ning kaubanduse, karja-, rändajate jne jumal Mercurius, keda kujutatakse heeroldikepi ja tiivulise kübaraga. Igal Tintoretto teose graatsialgi on oma atribuut: roos, täring ja põõsaistik.

    Laarman kirjutab: “Tuli aga jääda kauaks ootama korda”, st maalide kopeerimine muuseumides ja galeriides oli rangelt reglementeeritud. Lõpuks valminud maalikoopia (118 × 127 cm, seega originaalist umbes viiendiku võrra väiksem, praegu Tartu Kunstimuuseumi kogus) esitas Veeber EKKKÜ 1927. aasta sügisnäitusele koos oma kuulsate 1926. aasta “Suplejatega”. See jäi Kuno Veeberi viimaseks esinemiseks, 1. jaanuar 1929 on ta vabasurma päev.

    Eelmainitud vasegravüüri “Mercurius kolme graatsiaga” autorit Agostino Carraccit, kes oli koos noorema vennaga ja nõo Ludovicoga legendaarse Bologna akadeemia asutajaid, öeldakse olevat kannustanud alatine loominguline armukadedus oma venna Annibale peale. 1581. aastal asus Agostino Carracci Veneetsiasse, kus tegi originaal- ning uuendas reprodutseerivat gravüüri. Kadrioru kunstimuuseumi kogusse kuuluv gravüür reprodutseerib Tintoretto hilisperioodi seinamaali vaselõike intellektuaalses kujundikeeles.

    On selge, et see gravüür ei ole siiski Kuno Veeberile Tintoretto maali vahendanud, vaid Veeber sõitis ise Itaaliasse kopeerima. Kuna 1926. aasta “Suplejatel” on Tintoretto maaliga suur sarnasus kompositsioonis, siis tundis ta ilmselt maali juba varem ning võttis ette reisi sellega kohtumiseks. XX sajandi vaba, maalilist kopeerimisviisi võikski iseloomustada rännakuna: kunstnik sõidab vanameistritelt inspiratsiooni otsima, mitte ei oota tellimusi metseenidelt ega kopeeri õppimise eesmärgil. Tõele au andes ei saa kaht viimast motiivi Veeberi puhul ka välistada, ent need ei ole peamised. Vaba, maaliline koopia on orienteeritud tunnetusele, kunstilisele ja vaimsele verevendlusele.

    Samamoodi on tõlgendatavad ka mitmete tellimusportreede teostaja Arnold Kalmuse 1928. aastal tehtud Diego Velázqueze hispaania infanta Maria Teresa portree (1652 – 53, Viini kunstiajaloo muuseum) koopia ja samuti tubli portretisti Elsbeth Rudolffi 1920. aasta “Mona Lisa” (originaal Louvre’is) näitusel “Meistriteoste lummus”. Õppe-eesmägil tehtud traditsioonilisest koopiast (aga samuti võltsingust) eristab neid sundimatu ümberkäimine detailidega ja temperamentne pintslikiri. Paul Raud on näitusel esindatud kahe 1902. – 1903. aasta koopiaga Hans Makarti allegoorilise friisi “Abundantia” (maa annid ja mere annid) järgi (erakogu). Paul Raua laad on veelgi enam üldistatud, tema 4-meetriste friiside (München, uus pinakoteek) väikeseformaadilised koopiad kujutavad endast maalilisi heiastusi, küllusliku makart-stiili essentsi.

    Ehkki näituse “Meistriteoste lummus” koostamisel oli seatud eesmärgiks XIX sajandi materjali läbisõelumine ja muuseumihoidlate ladestuste mõtestamine kopeerimise aspektist, ulatuvad kõik samad ilmingud ka XX sajandisse. Muidugi juhul, kui foto ja teiste paljundustehnikate teema kõrvale jätta.  

  • Kirjanduse kolikamber:

    Toomas Liiv

     

    On üks asi eestikeelses maailmas, mis mõnigi kord mõjub koomilisena. See on sõjandusevärk, võõrapärasemalt militaristica. Häda on ju selles, et eestlased on enda meelest alati olnud (vähemalt sõnades) kanged sõdijad, ent tegelikus sõjapidamises millegipärast ikka kaotajad. See käib ka kuulsa, põhiliselt eestlastest koosnenud 20. Waffen-Grenadierdivision der SS kohta, kes 1944. aastal kaotas Punaarmeele Eestimaa ja pidas hiljem eesti vabadusvõitlust Saksa lipu all edasi juba Poolas ja Tšehhis (nn Tšehhi põrgu). Kalju Lepik (1920 – 1999) on kirjutanud sellest luuletuses “Relvavennad” hästi ausalt: “Jah, sõber, paljud meist maha jäid, / kes Tartu, kes Narva alla. / Joo, sõber, eluuks täna on veel / meile kahele pärani valla. // Ära nuta, et kaevikuporine hing / ja mõistmatus, isamaatus. / Joo, sõber, ei sinna parata saa, / see meie ja sõprade saatus.”

    Ometi oli selles suures sõjas ka võitvaid eestlasi, eestikeelseid punaarmeelasi, USA ja Suurbritannia liitlasi, oli Eesti Laskurkorpus, mille ridadesse, muuseas, kuulus ka Raimond Valgre jne. Eesti Laskurkorpus on tänases Eestis teatavasti ajaloo kolikambris, Tallinna nn pronkssõduri poleemikas enam eestlasi ei mainitagi, otsekui oleks see kõik olnud ainult venelaste värk, aga tegelikult ei olnud ju…

    Paotame jällegi kolikambri ust ja küsime: “Kus te olete, korpusepoisid?” Ja, ennäe, tulebki meie juurde eesti sõduriluule koloriitsemaid esindajaid Manivald Kesamaa (1921 – 1985). Just tema kirjutas aastal 1958 luuletuse “Noorele sõdurile”, milles ta end kujutluses mõtles tollase sõjaväkkevõetu kõrvale, kes parasjagu oli kusagil Venemaa pakases (“öisel, külmal, tuisuvalgel teel”) õppusel: “Oma mõtetega tulen sinna, / käin su taga, / astun sinu eel.” Põhjendus on lihtne: vanem sõjamees, Kesamaa, Teise maailmasõja veteran tahab, et noorel sõjamehel ei tuleks mitte kunagi reaalselt sõdida. Selle tagamiseks pakub Kesamaa – nagu luuletajale kohane – oma kogemusi, omaenda kunagist sõda: “Seks su kõrval astun, / noormees-sõdur, / saadab sind mu käidud sõjatee.” Ja siis tuleb sisse ka n-ö perekondlik teema, sõdimine kui macho-mäng, relv kui mehelikkuse tunnus, sõjavägi kui isaduse kehastaja, armee kui isa: “Tahaks, et su hing ei oleks põdur, / et on valjuks isaks / sinule armee. /- – -/ Olgu tee kui halb / ja hang kui sügav – / meie / vaim / peab leegitsema teis!” Muidugi on selle “meie vaimu” sõdurlik edasi-leegitsemine näiteks tänase Eesti Vabariigi Iraagi-sõdalastes natukene nagu küsitav, kuuldavasti inspireerivat neid hoopis raha, money jne. Ja ega Iraagis olegi sedasamust “külma, tuisuvalget teed”.

    Aga liitlus on liitlus: nii nagu Teises maailmasõjas võitles Eesti Laskurkorpus koos USA ja Suurbritannia sõjameestega saksa fašistide vastu, nii ka praegu võitlevad eesti sõdurid koos USA ja Suurbritanniaga juba Iraagis ühise vaenlase vastu. Kesamaa sõnad on tänagi nii asja- kui ka päevakohased.

    Kesamaa kõige ilusamaks panuseks eesti luulesse on siiski sõnade “sirel” ja  “sinel” riimiline ühendamine. Loodetavasti mäletab mõni Sirbi lugeja Henrik Visnapuu lummavat, ent patsifistlikku, lillelapselikku luuletust “Sireli”, kus sirel on nii armsalt seostatud püssirauaga. Kesamaa vaidleb igatahes oma luuletuses “Sõdurisinelist” (1958) Visnapuule vastu: “Paljud / meist laulavad sirelist – / vähesed / sõdurisinelist. // Kare / on sineli kude ja lõng. / Puudub / seal sirelituttide hõng.” Tõepoolest. Sireli ja sineli reaalne ühendamine on võimalik vaid postmodernsuses – aga luuletajad juba on, nagu nad on… oma ajast ees (nagu oli Visnapuu). Kesamaa kõige olulisemaks sõnumiks on siiski luuletus “Eesti Korpuse meestele”, milles on saatuslikult unistavad sõnad: “Tule, astu mu juurde, mu noorus. / Me korpus, mu 7. diviis. / …Rong, rappudes kihuta itta, / oma polkude juurde meid vii.” Me võime ju tänases Eestis küsida – mis korpus, mis 7. diviis? Miks itta? Milliste “oma polkude” juurde? Paraku on eesti sõdurite tee tavaliselt ikka ida poole viinud, viimase suure sõja ajalgi jäid just sinna nii Volhovi sood kui ka Velikije Luki. Ent siis kirjutab Kesamaa: “Vagun tulvil on hakkajaid poisse. / Mahorka ja tukkide ving. / Kes ette võis arvata saatust, / mida toob meile aegadering? // Kes ette võis lugeda haudu, / poistest maha mis väljadel jäid? / Kes aimas, kuis läevad nad tulle / ja võitlevad püstipäi?”. Jah, need hauad…sõdurisurm… Aga Kesamaa kirjutab korpusepoistest: “Nende jutud on meeles ja laulud. / Hea, siiras ja asjalik meel. / Kui vaja, siis nendega tulle / ma kõrvuti läheksin veel.” Siin see ongi, see igavene probleem: kellega ma läheksin tulle, kellega luurele? Sirbi lugeja ilmselt teab ka ainsat asjalikku vastust – ainult mitte ärimehega. Sest ärimees võtab ka surnud sõduri jalast saapad, et need maha müüa. Sõda (ja Eesti senised sõjadki) on vist ainukene asi siin maailmas, kus kõik ei ole olnud “müügiks”. See on tõepoolest imelik.

     

  • M. Järg, A.-L. Leht, K. Ringkjob “Kangast ja klaasist. Tootedisain”

    Monika Järg

    Olete väga oodatud Anne-Liis Lehti, Kristi Ringkjobi, Monika Järgi ühisnäituse “Kangast ja klaasist. Tootedisain / Lasista ja kankaasta. Tuotesuunnittelu” avamisele Helsingi Eesti Majas / Viro-keskus, järgmisel neljapäeval, 4. aprillil kell 17.

    Näituse esitlus toimub samal päeval kell 13-17.

    Näitus jääb avatuks kuni 10. maini!

  • Primatoloog õigustab vanaemapalka

    Kaarel Tarand

    Šimpansilapse valik on väga lihtne ja julm: kes ema kõhu- või turjakarvadest hetkekski lahti laseb, on surnud, sest konkurentsisurve tõttu ei löö kõigesööjatest liigikaaslased iial risti ette, kui  on võimalus kergesti taimsele toidule lihalisa saada (oma otsesed järglased muidugi välja arvatud). Inimlapse (imikueast alates) võib aga tema ema üsna julgelt anda hoida ka võhivõõrale, oma lähisugulastest rääkimatagi. Inimene on paari miljoni aasta jooksul arenenud põhimõtteliselt teistmoodi kui Aafrika suured ahvid. Oma aprillis ilmunud raamatus „Emad ja muud” läheb valdkonna tunnustatud autoriteet, primatoloog ja antropoloog Susan  Hrdy sammukese kaugemale üldaktsepteeritud väitest, et inimene on kujundanud välja oma sõltuvuse kollektiivsest kasvatusest, kui kirjutab, et just meie kasvatusmudel, mitte niivõrd aju suurus ja selle ehituse keerukus selgitab suuremat osa inimese temperamendi omapärast. Näiteks inimese suhtelise rahumeelsuse liigikaaslaste suhtes. Viimane avaldus võib tunduda ebakohane, kui kas või kõiki XX sajandi sõjaõudusi meenutada.

    Siiski, nagu teame, tappis üks gripilaine Euroopas I maailmasõja lõpul rohkem inimesi kui oli suudetud sõjategevuse nelja aastaga kahel rindel ja revolutsioonimöllus. II maailmasõja tsiviil- ja militaarohvrite koguhulk küündis ehk mõne protsendini inimkonna koguarvust, mis sest, et vastastikuse tapmise teenistusse rakendati kõik ainelised ressursid, mis toona üldse kasutada olid. Üldse on vägivaldsus täheldatav alles põldu hariva inimese,  mitte küti ja korilase juures. Ühesõnaga, inimene ei ole vägivaldne liik ja seda eeskätt tulenevalt liigi kasvatussüsteemist, mis soosib sõnatut üksteisemõistmist, mõttelugemist ja sellele toetuvat vastastikust usaldust. Hrdy analüüsib ulatusliku võrdlusmaterjali alusel, kuidas me (inimesed) seda tänapäeval teeme ja millist teed mööda tänapäeva oleme läbi viimaste aastamiljonite jõudnud. Võrdlusmaterjali pakub kaks gruppi.

    Esiteks inimahvid  ja teised, keda Hrdy ise on aastakümneid uurinud, ja teiseks inimkonna ja teaduse suureks õnneks hävitamata jäänud liigikaaslased, kes Aafrikas, Uus-Gineal ning Lõuna-Ameerikas tänapäevani küttide-korilaste kogukonnana elavad ning kelle kohta võib arvata, et nende eluviis on viimase 10 000 aasta muutustest (põhiliselt paikse põllumajanduse põhjustatud) puutumata jäänud. Hrdy polemiseerib viimases, ulatuslikku  värskeimat, s.o alanud sajandi teadusinfot analüüsivas ja sünteesivas teoses tema arvates eksliku, kuid erialal kaua valitsenud dogmaga, justkui oleks inimene liigina hüpersotsiaalseks ning koostöövõimeliseks muutunud liigisisese konkurentsi tulemusena. Hrdy meelest ei tulnud omavaheline võitlus ja võistlus kõne alla, sest tulenevalt paljunemise eripärast oli enda elushoidmisega niigi liiga palju tegemist.

    Eripära on, teadagi, järeltulijate erakordselt pikk  kasvuaeg iseseisva toimetulekuni. Sellele pole eluslooduses võrdset. Inimlapse pikaajaline abitus on teinud evolutsiooni käigus kasvatusliku koostöö vältimatuks. Seejuures arenes inimene ka emotsionaalselt tänapäevaseks. Hrdy väitel kujunes inimene emotsionaalselt modernseks koguni hoopis varem, kui ta aju suuruse poolest teistest suurtest ahvidest märkimisväärselt erinema hakkas (meist sai hea ahv enne kui tark ahv). Õrn hing ei ole aju suurusega seotud. Eelöeldu võib tunduda mõttetu vaidlusena stiilis, kumb oli enne, muna või kana. Kuid see, kuidas ja kust sai alguse kooperatiivne kasvatus, ei muuda tõsiasja, et tänapäeval tagab just kollektiivne kasvatus inimese taastootmisprotsessis unikaalselt pika lapseea, mille käigus saab välja arendada nii suure aju kui ka tugeva immuunsüsteemi.

    Igal heal teadusel tekib varem või hiljem  ühiskondlik-poliitiline väljund. Liigi taastootmises ei ole kuidagi võimalik väita, et meditsiini ja sotsiaalpoliitiliste abinõude kompleks, mis on kasutusele võetud viimase saja aasta ehk kolme sugupõlve jooksul, oleks saanud veel põhjustada liigi käitumisstrateegias evolutsioonilisi muutusi. Tõsi on, et terve rida miljonite aastate vältel meiega pidevalt kaasas käinud surveid-ohte on vähemasti heaoluühiskonnas päevakorrast maas. Kuid endistviisi  peaks avalik poliitika toetuma ka teadmisele, et üldist hüve suurendavad kindlamini inimese evolutsiooni käigus kujunenud omadustega kooskõlalisemad lahendused. Kui inimese kasvatussüsteem on kollektiivse põhjaga, siis tõenäoliselt pole sotsiaalpoliitilised meetmed, mis soosivad ema-lapse eraldatust (võimalikult pikk ema lapsega kodusviibimise rahastamine), nii tõhusad kui lapse varakult kollektiivsele kasvatusele allutamise soosimine. 

    Poliitilises retoorikas levinud „tuumikpere“ idealiseerimine koos sellest järelduva eluasemepoliitikaga töötab evolutsiooni senisele käigule vastu, tekitab järelikult põhjendamatuid kulutusi. Ainult kahe põlvkonna kooselu (vanemad + lapsed) on luksus, mida inimkond pole enne uusimat aega harrastanud, sest kolme põlve kooseluga võrreldes on selline elamisviis olnud alati konkurentsivõimetu. Niisiis, mängu astuvad vanaemad, Susan  Hrdy arvates liigi kogu kasvatussüsteemi võtmefiguurid. Alles nii hiljuti kui sajandivahetuse paiku suutis Utah’ ülikooli antropoloog Helen Alvarez küttide-korilaste kogukondade kohta maailmast seni kogutud materjali uuesti läbi töötades usutavalt ümber lükata kinnisväite inimühiskonna patrilokaalse ajaloo kohta, mille järgi noored naised oma hõimu juurest põhiliselt alati lahkuma pidid/peavad. Kollektiivse kasvatusmeetodi seisukohalt ei olegi nii  tähtis, kas kodust lähisugulaste juurest lahkutakse, oluline on, kas noortel naistel on võimalik emaliini pidi kasvatusabi kasutada või mitte. Nii mõnegi suguharu juures on täheldatud, et võõrsile viidud naine läheb oma esimest last (või esimesi lapsi) sünnitama ikka tagasi kodusuguharu juurde. Paljud naised oma suguharu juurest ei lahkugi, seega saame inimeste puhul pigem rääkida vähemalt bilokaalsusest ja isegi osalisest  matrilokaalsusest, mitte patrilokaalsusest. Kui naisabiliste olemasolu on taastoomise edu seisukohalt ülitähtis, siis millised abilised kõne alla tulevad? Eks ikka sünnitaja ema, ämm, vanemad ja nooremad õed ning, kui sünnitaja on juba vanem, siis tema enda lapsed. Mõõtmine kinnitab, et just emapoolse vanaema kohalolu suurendab järsult laste ellujäämise tõenäosust täiskasvanuks saamiseni. Ühtlasi on siin vähemasti  osa vastust küsimusele, mille üle primatoloogid ja antropoloogid kaua pead on murdnud – nimelt, miks inimliik talub/sallib juba viljakast east välja jõudnud naiste kuulumist karja või kogukonda.

    Asjaolule, et erinevalt emastest primaatidest (ka nende puhul on seda siiski viimastel aastatel registreeritud), elavad naised menopausi järel veel aastaid või arenenud ühiskonnas koguni aastakümneid, peab ju olema mingi seletus. Küttide  ja korilaste juures on täheldatud, et vanad naised teevad end vajalikuks kõige vastikumaid ja vaevarikkamaid toiduvarumistöid tehes (aga need, näiteks teatud juurikate ja risoomide väljakaevamine ja kogumine, on kehvadel aegadel kindel kaup, mis maandab jahiga seotud riski). Et naisliini pidi kandub edukamalt kui meesliini pidi edasi esivanemate suuline pärand, teame Eestis ka oma rahvalaulu näitel. Kuid pole midagi vägevamat  kasvatusliku panuse tähtsusest. Mandinka hõimus kahandab emapoolse vanaema olemasolu alaealiste laste suremust poole võrra (Ruth Mace), India khasi hõimu puhul on laste suremus emapoolse vanaema puudumisel 74% kõrgem kui siis, kui ta on käepärast võtta (Donna Leonetti). Samasugused tulemused saadi, kui töötati läbi Canada ja Soome talupojaühiskonna kirjalik tõendusmaterjal. Lisaks varumisülesandele  on vanaema roll olla stressimaandaja (siinkohal võivad oma emaga koos elavad naised protesteerida – aga jutt ei käi ju heaoluühiskonna uutest kooselutüüpidest).

    Küsimusele, miks just emapoolne, mitte isapoolne vanaema, on vastus lihtne. Kuni uusimate teaduslike meet
    odite kasutuselevõtuni ei ole isapoolne vanaema saanud emapoolsega sugugi sama kindel olla, et järeltulijas jätkub tema geneetiline liin. Sellest ka  erinev huvitatus järeltulija käekäigust. Rohkem Hrdy pakutud teaduslikku tõendusmaterjali refereerimata küsin hoopis: kas teadmised inimliigi evolutsiooni ja paljunemisstrateegia kohta võiksid olla ka aktuaalsed Eesti Vabariigis anno 2009? Kui emapoolne vanaema on iibekõvera kriitilise tähtsusega mõjutaja, siis miks mitte võtta seda juba homo erectuse ajal 1,8 miljonit aastat tagasi arenema hakanud omadust arvesse  ka riikliku vanemahüvitiste süsteemi kujundamisel. Muidugi ei ole arutuse all laste ellujäämise tõenäosuse kahekordistamine, kuid arvestades evolutsiooni pikal ajateljel välja kujunenud naiste valmisolekut osaleda tütrelaste üleskasvatamisel vääriks ehk kaalumist võimalus suunata vanemahüvitis lapse ema asemel tema vanaemale, kui mitte esimesel, siis vähemasti teisel eluaastal.

  • Muusika on pigem teadus kui meelelahutus

    Toomas Velmet

    Nii mitmekülgne muusik kui Hindemith muidugi ei jõudnud pealkirjas öelduni sünnipäraselt, vaid ikkagi elu kokkuvõtval perioodil. Helilooja loominguline elu on ju tegelikult väga kirju, kui alustada sellistest teostest nagu „Gouda-Emmental Marsch”, või „Das atonale Cabaret”, või „Bobby’s Wahn-Step”, aga ka ooperid Oskar Kokoschka ja Franz Blei tekstidele – vastavalt „Mörder”, „Hoffnung der frauen” ja „Das Nusch-Nuschi”. Tema vokaalloomingust leiab nii jumalavallatust kui -kartlikkust ja helilooja kammermuusika sahtel on lausa põhjatu. Mida üksinda maksavad Hindemithi duosonaadid kõigile orkestripillidele, k.a kontrabass ja tuuba ning harf ja inglissarv jne! Mida me teame autori keelpillikvartettidest (neid on seitse) või millal viimati kuulsime kas või ühte tema seitsmest „Kammermuusikast” või Orelikontserti orkestriga?

    Hindemithi loomevaramu on põhjatu, seal tasub usinasti kaevata, et lõpuks taibata, mis see muusika siis ikka on – kas kunst, teadus või meelelahutus või veel midagi, mis ei mahu mainitud raamide vahele. Tõsi on see, et Hindemithi muusika omandamine ja kvaliteetne esitamine pole just kerge ülesanne. Kõrgetasemelise instrumentalistina teadis Hindemith, mis see maksab, ja on kommenteerinud asja nii: „Oh te, õnnetud moosekandid, sunnitöölisteks tuleks teid nimetada”. Küllap on see mõte nii mõnelegi kolleegidest pähe tulnud, kes lähemalt tutvunud Hindemithi teostega.

    ERSO keelpillid ja solistid Indrek Vau ja Peeter Sarapuu olid sedavõrd üle autori tekstist, et tundsid end küllap siiski pigem vabakäiguvangidena kui sunnitöölistena. Peab küll nentima, et tõeliselt käima veeti Kontsert trompetile, fagotile ja orkestrile teisest osast, see-eest teose puänt ehk ca kaheminutine finaal Vivace tuli kordamisele, et nali tõeliselt pärale jõuaks – ja jõudiski! Ikka ja jälle küsin, kui kuulen Indrek Vau trompetimängu, milles on laia joont, kuid, mis eriti oluline, laia tämbriskaalat, et millal siis tuleb kuuldavale Skrjabin, s.t „Le Poeme de l’extase” ERSO esituses. Hindemithi esitus oli igatahes tõdemus, et ERSO solistide näol on tegemist parimaga, mis meil välja panna on, ja see tasub kuulamist.

    Sümfoonia „Mathis der Mahler” (1934) on teos tõsisemat laadi hoopis ja siingi tuleb tunnistada, et esimene osa „Ruhig bewegt. Engelkontzert” oligi ingellikult igav ning sisu hakkas teosest koitma alles teisest osast, s.t „Haudapanekust” ning vägeva sissejuhatuse järel (Sehr langsam) oli finaal, eriti keelpillide puhul, teose vääriline. „Mathis der Mahler” on katsumus kõigile sümfooniaorkestri artistidele ja ERSO Aleksejeviga väljus „taplusest” võitjana.

    Kontserdi teine pool kuulus vene elusale klassikule Rodion Štšedrinile (1932) ja ega’s muud kui „Carmen-süit”, kus tegevuses keelpillid ja löökpillid. Vabandust, et unustasin – teosel on ju ka kaasautor Georges Bizet’ näol. Kas see helitöö on Hindemithi hinnangu järgi teadus või meelelahutus, ei oska ma nõu anda, aga et Štšedrini nimetatud oopus Hindemithi teoste tekitatud pinged tõesti lahendas, siis oli see kavas paariliseks parim variant. „Carmen-süit” on kindlasti see Štšedrini teos, mida ka Eestis on ilmselt kõige rohkem kuuldud ning seejuures ka nähtud, kuid  ikka on selles ainet üllatada ning „ah, seda on palju kuuldud” mõtet ei tekkinud kohe kuidagi. ERSO keelpillid on täna valmis kõike mängima ja eriliselt tasub toonitada nende kõlalist mahlakust, kuid orelialune patarei suutis aeg-ajalt nad siiski vaat et seljatada.

    Kas see oli dirigendi kontseptsioon? On alust arvata, et mitte. Aga mis siis? Ütleme nii, et too suurepärane teos laitmatut esitust ei pälvinud, seepärast arvestan õhtu õnnestumiste poolele Mathise haudapaneku ja Antoniuse kiusatused. Sellest aga ei saa sugugi järeldada, et ülejäänu oleks kuidagi ebaõnnestunud – pigem ütlen, mõnevõrra liiga harilikud või igapäevased. See sobib iseloomustuseks ehk rohkemgi.

    Meenub, et olid ajad, kui auto ei käivitunud ja põhjuseks öeldi, et sädet ei ole. Ehk on vaja nüüd akut laadida, sest ERSO mäng väärib küünlaid.

     

     

  • Kellel on õigus õigust mõista?

    Mathura

    Kui Sidney Lumet 1957. aastal debüteeris Reginald Rose’i lavastuse põhjal tehtud filmiga „12 vihast meest”, sai sellest kinomaailmas omaette fenomen. 40 aastat hiljem lavastas William Friedkin uusversiooni ning lugu kõlas endiselt mõjusa ja aktuaalsena. Nüüd, aastal 2008, on Nikita Mihhalkov lavastanud Sidney Lumeti filmi alusel venemaise uusversiooni ning algidee kinnitab jälle oma geniaalsust. Lugu on küll toodud kaasajale lähemale, üksikasju on kohandatud ja laiendatud, ent üldine seade on jäänud samaks: kaksteist meest istub kinnises ruumis ja arutab esmapilgul ilmse lahendiga kohtuasja, kuni üks otsuse langetajatest otsustab süüaluse süüs kahelda ja hääletab teistmoodi kui teised.

     

    Poliitilised varjundid

    „12 vihast meest” oli juba algversioonis poliitilise varjundiga. Kahtlusalune, noormees, kes väidatavalt pussitas surnuks oma isa, oli Sidney Lumeti filmis puertoricolane ehk teisisõnu „haritud” ühiskonnakihis üsna võõras ja ebasoovitav element. Mihhalkov on ilmutanud huvi poliitiliste küsimuste vastu juba mitmes oma filmis: tema eelmised tööd „Siberi habemeajaja” ja „Päikesest rammestatud” on suhtedraama kõrval vähemalt samavõrd ka poliitilised kommentaarid. Pole siis ehk imestada, et ka oma uue filmi puhul on Mihhalkov valinud teravaima võimaliku variandi: kahtlusaluseks on sedapuhku tšetšeeni noormees, kes väidetavalt pussitanud surnuks oma venelasest kasuisa, vene armee eruohvitseri. Teades Vene-Tšetšeeni konflikti teravust ja ka venelaste austust sõjaväelaste vastu, on kindel, et film puudutab suurt hulka vene vaatajaskonda. (Muide, ka Eestis on „12” ilmselt üks väheseid filme, mis toob kinno arvestatava hulga venekeelset intelligentsi.) Intrigeerivust süvendab asjaolu, et Mihhalkov ei asu tšetšeeni sirgjooneliselt hukka mõistma, vaid ehitab oma filmi pigem üles püüdele mõista ning vaatajale jääb filmi lõpuni vabadus oma arvamusele.

    Ent „12 vihase mehe” lugu pole Mihhalkovi variandis venepärane ainult ohvri ja süüaluse rahvuse pärast. Omal moel on Mihhalkov püüdnud filmis välja joonistada postsovetliku Venemaa ühiskonna minipildi: kaheteistkümne vandekohtuniku rahvuslik ja kultuuriline taust on sama kirju kui Venemaa ajalugu. Seepärast passibki ameerikalik süžee väga hästi venestamiseks: nii Venemaa kui Ühendriikide rahvuslik, kultuuriline ja poliitiline kooslus on ühtviisi kirju ja vastuoluline. Mihhalkovi filmis kuuluvad otsusemõistjate tosina hulka nii tahumatu ja ilmselgelt šovinistlik Moskva taksojuht, Harvardi lõpetanud ema „tuhvlialune” uusrikas, mõnevõrra juhm, ent see-eest austusväärne sõjaveteran kui ka grusiinist kirurg, ukrainlasest maaharija jt. Mõistagi ka üks juut. (Filmi üks sarkastilisemaid repliike on muide „poolenisti juute pole olemas”.)

    Mihhalkov on küllalt irooniline vene ühiskonna killustatuse suhtes ning paljastab nii venelikku väärikust kui neidki tunnusjooni, mis naeruväärsed, näiteks film algab sellega, et koolivõimlasse (!) kogunenud kohtunike kogu tegeleb alustuseks kõige muuga peale kohtuasja juurde asumise. Mõned vene filmikriitikud on ülistanud Mihhalkovi linateost kiidusõnadega, nimetanud filmi vene hinge avavaks ilmutuseks. Suuresti tundub mulle, et Mihhalkov ongi püüdnud oma uue filmiga kõnetada just vene vaatajaskonda; olen küllalt kindel, et see, mida venelasest kinokülastaja „12” näeb, on hoopis midagi muud kui see, mida selles näeb inimene Lääne-Euroopast. Rääkimata tšetšeenidest, kes on Mihhalkovi filmi suhtunud märkimisväärse pahameele ja irooniaga, väites, et ühe tšetšeeni saatuse niivõrd pikk kaalumine oleks tegelikult Venemaal võimatu, sama võimatu, nagu oleks mehe kaotanud tšetšeenlanna abiellumine vene eruohvitseriga.

    Mõistagi on veidi äraspidine, et vandekohtu eesistujaks on endine salaluure ohvitser, kellele, nagu selgub, on kõik algusest peale selge. Ent liigne taustatundlikkus võib selle filmi puhul hakata ahistama. Poliitiline reaalsus on märksa komplekssem, kui film seda suudab käsitleda, ning on ilmne, et lähtuvalt inimese seisukohtadest ja eelhäälestusest näeb vaataja Mihhalkovi filmis erinevat sõnumit. Siingi võivad rolli mängida noodsamad eelarvamused, mis filmis vaatluse all. Ometigi on filmi olustikus ka midagi universaalset, näiteks lahingustseen filmi keskel. Kahe niigi puruks tulistatud hoone vahel algab ootamatu tulevahetus ja lapseohtu tšetšeeni poiss koos oma koeraga on nende vahel tänaval pikali. See stseen on oma ootamatuse, agressiivsuse ja lihtsusega üks mõjusamaid sõjakujutusi, mida olen kinolinal kohanud.

     

    Inimese pealiskaudsus

    Mihhalkovi filmi reklaamlauseks on „Igaühest ja igaühele”. Lugu kaheteistkümnest vihasest mehest on juba oma algses ülesehituses lugu inimese süvenematusest, eelarvamuslikkusest ja tema psüühika petlikkusest ning kõnetab sellisena paratamatult iga inimest. Lõpuks langetame me ju kõik iga päev mingeid otsuseid, ja kuigi me enamasti ei otsusta kellegi elu ja surma üle, on meiegi otsustel oma tagajärjed. Seepärast pole just kasutu aeg-ajalt üle vaadata, millest me otsuste tegemisel lähtume.

    Mihhalkov on seejuures Reginald Rose’i algse loo haaret laiendanud, ja mitte ainult selle poolest, et osa filmist on sedapuhku viidud nõupidamisruumist välja. „12” küsimus ei seisne ainult kohtuasjas, vaid selles, kellel on üldse õigus õigust mõista. Kas seadused on alati õiglased ja milline roll on armulikkusel? Vandekogu eesistuja (Mihhalkovi enda esituses) on veendunud, et tšetšeeni nooruk elaks vanglas kauem kui vabaduses, kus ta satub silmitsi nondesamade kurjategijatega, kes mõrvasid ta kasuisa. Õiglane otsus ei pruugi seega olla tingimata heategu ning Mihhalkov püüab veenda, et vastutus ulatub kaugemale kohtusaalist ja juriidilisest õiglusest. Nii viib filmi finaal vaataja mõtetele, mis on õiglus või kas heategu saab olla tõe vastane? Küsimuse alla seatakse seegi, mida keegi on valmis ette võtma, et õiglust ja headust teoks teha, kui palju inimlikku ebatäiust on andestatav (näiteks kodulinna aitav väljapressijast hauakaevaja) ja mis hetkest kaotab inimene isikliku väärikuse („te muudkui irvitate kõige üle – miks?”). 

    Kui siia lisada suurepärane lavastus (olgu pealegi mõnede kokkusattumuste uskumatus – elektrisüsteem ütleb üles kõige pingelisemal hetkel jne), värvikas tegelasansambel (kes kostitab üksteist üsna sarkastilise huumoriga), veatu näitlejatöö (alates Sergei Makovetskist, kes mängib juba Henry Fonda ja Jack Lemmoni kehastatud esimest kahtlejat), dialoogi mahlakus (kõiki nüansse on tõlkes olnud paraku võimatu edasi anda) ja maitsekas helilahendus (muusika on filmile loonud varem Andrei Tarkovskiga koos töötanud Eduard Artemjev), siis võib tõdeda, et Nikita Mihhalkovi „12” on võimalikest poliitilistest ebakõladest hoolimata üks paremaid filme, mis viimasel ajal meie kinodes linastunud. Arvaku keegi mis tahes Tšetšeeniast või Venemaast, ikka annab filmi teostus põhjust soovitada seda linateost kõigile, kel vene kino vastu vähegi huvi. „12” on väga venepärane kunst.

     

     

Sirp