Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Armastuse valem

    Tui Hirv, Páll Ragnar Pálsson

    Loos oli mitu tasandit: kirjanik Roberta Gómez Dawson, keda sümpaatse küpsusega laulis Riina Airenne, jutustas lugu 1950ndate Buenos Airese tangolaulja Chucho Santelmo (René Soom) ja tema naise Nina Glucksteini (Helen Lokuta) suhtest. Et säilitada mehe huvi, käitus Nina tema suhtes pealtnäha ükskõikselt, mis valmistas kollase ajakirjanduse provotseeritud rahvamassidele pahameelt. Santelmo saab surma omaenda kontserdil tekkinud rüseluses ning Nina, keda rahvas süüdistab mehe ärakasutamises, tapab enda.

    Süžee on küllaltki banaalne, aga ooperilibretoks äärmiselt sobiv. Lugu on raske tõsiselt võtta, sest terve, pragmaatiline mõistus ja hinge loogika lähevad seal lootusetult sõlme. Esther Vilar provotseeris omaaegset feministlikku liikumist sellega, et hakkas kaitsma mehi. Santelmo on mõnes mõttes tüüpiline vana põrsas, kelle meelest ei peaks armastust üldse keeruliseks ajama („Üks on see, kes suudleb, teine on see, kes keerab põse ette”), aga ka naise manipulatsioonide ohver. Loo üldine taust, kui sügavamõttelised arutlused armastuse olemuse üle välja jätta, lõhnab hoopis selle järele: mis juhtub, kui inimestel ei ole oma vaba ajaga midagi peale hakata ning nad on manipuleerivale meediale kerge saak?

    Lavakujundus oli efektne: ohtralt värve, suursugune mööbel, ahhetama panevad kleidid. Neutraalne mustvalge videotaust lisas loole poeetilisust. Lõuna-ameerika kõrgklassi elu vaatas vastu kogu oma ülevõimendatuses. Mõõdutundetud ajakirjanikud, sätitud proua roosade ajakirjadega, kirepesa – seebiooperid ei sünni ainult televiisoris. Mängitakse laval, loožis ja kõrgel lava kohal. Tegelaste kujutamisel oli kasutatud viimasel ajal ooperis (viimati Rasmusseni „Hullu mehe aias”) levinud võtet – lauljaid dubleeritakse tantsijatega, siin ka tsirkuseartistidega (kui mõlemad peategelased on surnud). Tantsijad Oksana Titova ja Daniel Kirspuu on võrratud ning oma lauljatest teisikutega äravahetamiseni sarnased.

    Lugu looks, see võib ju vanamoeline olla, muusika on aga uus, elav, intelligentne ja huvitav. Meloodiad on kaootilised ega vasta alati sõnarõhkudele, aga lauldavad, ükski partii ei käi lauljatele üle jõu. Nii et meeldiv on kuulata. Orkestrikõla on suur ja romantiline, nagu kollasele siniste samettoolidega ooperile kohane. Sealjuures ei läinud hetkekski meelest, et muusika on kirjutatud praegu. Rohkete muusikaväliste nõksude asemel, nagu praegu tavaks, oli kasutatud ausaid maitsekaid orkestratsioonivõtteid. Kõlapilt oli pigem akordidest ja rohketest nootidest faktuur, mitte helimaastik. Nina Glucksteini motiiv oli päris tore, tema nime narrides hüüdmise intonatsioon, mida palju korrati. Ainult algus oli ehk ähmasem, kui me ooperi avamängult ootame – see peaks haarama tähelepanu ning panema loost huvituma. Lugu algas tegelikult alles siis, kui keelpillide vidin rahunes akordiks. Eriti võimsaks ja mõjuvaks muutusid nii süžee kui muusika pärast vaheaega. Akordionimängija Jaak Lutsoja, kes liikus laval ja saalis, andis tugeva värvi, samuti ohtrad lõuna-ameerika motiivid.

    Alati särav Helen Lokuta tundis ennast Nina rollis nii muusikaliselt kui füüsiliselt ilmselt nagu kala vees. Paha intrigandina ta ei mõjunud, vahest taotluslikult, ent vahest seepärast, et tema isiksuses on see tahk lihtsalt puudu. René Soom aga, kes oleks pidanud olema särav tangolaulja, oli seekord kuidagi kahvatu. Stseen astronaudilauluga hiiglasliku kuu taustal oli väga sümpaatne. Viis ajakirjanikku (Angelika Mikk, Janne Ševtšenko, Juuli Lill, Andres Köster, Priit Volmer) tegid oma tööd surfajat jälitava hai andumusega. Nende groteskne ansambel tuli tuttav ette Tüüri „Wallenbergist”. Koor aga – moraliseeriv rahvamass, kes staaridele koha kätte näitab, äravahetamiseni sarnane kolleegidega sarnase ainesega „Evita” muusikalist – mõjus oma pastelses riietuses võimsalt ja laulis üsna tihedalt ja ühtlaselt, aga koreograafiline joonis oleks tahtnud veel viimistlemist.

    On tahtmine öelda, et ooper oli naiselik, aga nii väita on üsna riskantne. Kui mehed kirjutavad, siis ei öeldaks selle kohta iialgi „mehelik ooper”. Ehk ei tohiks see üldse jutuaineks tullagi, aga naise kätt oli „Armastuse valemis” igal pool tunda. See on ainult hea! Nagu üks helilooja vaheajal ütles: „Miks ei võiks naine kirjutada naiselikku ooperit!” Siin ilmas on naisena väga raske toime tulla, ennast kuulama panna. Kirjutada ooper naise vaatenurgast on omamoodi seisukohavõtt. Naise psüühikat on aariates kirjeldatud väga detailselt, mees on vist passiivsem ja ütleb ka vähem.

    Kui mängida mõttega, et kõnealune lugu oleks mehe kirjutatud – mees oleks peategelane ja naine tüüpiline seksobjekt nagu enamikus filmides –, oleks see suure tõenäosusega jäänud sündimata. Mehelik ooper vajab konflikti, negatiivset tegelast. Seekord olid mehel lihtsalt kõik jalus ega lasknud tal niisama olla, naine aga kannatas. Tema raskustele oli aga keeruline kaasa elada, sest need olid nii ebatõelised ja tekitasid uusi kannatusi ka teistele. On tõenäoline, et kui Nina Gluckstein poleks oma võrku kudunud, oleks Santelmo temast peagi tüdinud ja otsinud uue ihaldusobjekti, sest ta ei otsinudki armastusest midagi sügavamat. Nina oleks aga ehk leidnud kellegi, kes oleks temast rohkem lugu pidanud. Aga ta ei tahtnud.

     

     

  • „Noor vaim” – juba teist korda

    Reeda Toots

    „Noor vaim” on festival, mis juba teist korda (festivali „Teater treff” raames) tõi kokku tulevase lavanooruse: ligi 400 osalejat sel aastal, 22 truppi/kooslust ja 35 etendust/kontserti. Tänavu hoidsid noort vaimu kõrgel Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazzmuusika osakond, Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakond, Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osa­konna teatri- ja tantsuüliõpilased ning visuaaltehnoloogia osakond, Tallinna ülikooli koreograafia osakond, Turu kunstiakadeemia nukunäitlejad esimeselt kursuselt, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õpilased, Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklass, Tallinna nukuteatri noortestuudio, Endla noortestuudio, Tartu Noorte Teatritehas, Eesti Tantsuagentuuri tantsustuudio, tantsustuudio Prodance jt. Festival üritab kokku tuua noored näitlejad, tantsijad, muusikud ja lavakujundajad, et olla kursis teistes ülikoolides/stuudiotes tehtavaga: suundumuste, ideede ja vaimsusega. Prioriteediks on eelkõige just loominguliseks elukutseks valmistuvad üliõpilased, aga ka tublimad teatri- ja tantsustuudiod… Auhindu ei jagata – tähtis on tagasiside võimalikult erinevatelt vaatajatelt/hindajatelt.

    Festivali avas EKA stsenograafia osakonna ja VKA visuaaltehnoloogia osakonna ühisnäitus nukuteatri suveõues. Suures ruumis eksponeeriti 48 noore kunstniku töid! Lisaks lavamakettidele ja -kavanditele olid välja pandud ka üliõpilaste lähteülesande seletus, kunstniku kontseptsioon ja tutvustus autori enese kohta. Suurt ruumi liigendasid seest valgustatud neljameetrised klaassambad, hästi sobisid siia ruumi Viljandi butafooride suured allariputatud vaasid ja valgustajate fotoväljapanek. Suveõue tekkis täiesti eriline atmosfäär. Ja kui näituseruumis andis avakontserdi EMTA jazzmuusika osakonna trio Kadri Voorand – Virgo Sillamaa – Mingo Rajandi, õhkus kõigest kokku küündimist maailmatasemele. Voorand eriti.

    Vanalinna hariduskolleegium näitas oma selleaastast teatriklassi lõpulavastust „Metsik” (lavastaja Marius Peterson). VHK on keskkooli astmes näitleja-ettevalmistuse lipulaev Eestis. Kolm aastat sama trupp. Järjepidev töö kõnega. Ja Theatrumi vaimsus. Lõpetatus, viimistletus, mõtestatus. Tundub, nagu oleks neil keset üldist kiirusekultust palju aega. Tulemuseks lavastus, mis on juba teater. Mitte enam koolitöö. Ja nii nagu näitas ka nukuteatri noortestuudio „Küüni täitmine”, ei ole noortele tegijatele enestele sugugi lähedased ja põnevad „noortepärased” tekstid. Nende huvi on väärtkirjandus, väärtdramaturgia. Ja hea on.

    Festivali klubis esinesid igal õhtul Otsa kooli popi-jazziosakonna muusikud. Teatrirahva tõelised lemmikud. Viis kooslust viiel õhtul, igal ansamblil oma nägu ja suund. Anneliis Kits, Indrek Varendi, Mai Jõgi, Anna Kutšinskaja, Merje Kägu – viie õhtu liidrid. Otsa koolis on tõelist avatuse vaimu. Ja musitseerimise rõõmu. Ja energiat.

    Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakond oli täies ulatuses nähtav. Mõlema kursuse näitlejad ja tantsijad. Luksuslik tutvumisvõimalus. Neli tantsuetendust ja kaks koolitööd näitlejate tundidest. Näitlejate esitatud etüüdid-improvisatsioonid olid ehedad ja oma ülesandelt selged. Hoolimata kitsukesest ruumist nukuteatri black-box’i laval, jõudis näha iga inimest eraldi. Füüsiline ettevalmistus näikse Viljandi näitekursustel tugev olevat, kuulus Panso „salto” on igaühe arsenalis sõna otseses mõttes.

    Viljandi tantsijad eesotsas Raido Mäega eksperimenteerivad ruumiga. Eelmise aasta üks kirkamaid mälestusi on nende tantsuetendus, mis anti tänaval ja mida publik jälgis vanast kauplusest läbi akna. Hetkeks muutus kõik kunstiks: aeg tänaval peatus, aeglaselt keerati päid, autojuhid sõitsid aegluubis ja inimesed naeratasid tantsivale neiule tänaval kui miskis lummuses. Publik seisis vanas räämas ruumis ja vaatas seda imet pealt. Kaua see kestis? Minut? Kümme?

    Selle aasta tantsutöödest oli mu isiklik lemmik „Des Könings Kakao”. Intensiivne ja kõige lõpetatum minu arvates. Teisena jäi meelde „Algolagnia”, aga väljapakutud ideed oleks soovinud näha edasiarengus.

    Tantsuetenduste kommentaare oli seinast seina. Teatri- ja tantsustuudiote noored ahmisid neid kui kauaoodatud sõnumeid. Kaasüliõpilased saalis naersid äratundmisrõõmust, aga etendusel viibinud Georg Malvius oli ülikriitiline. Eelkõige – miks on nii vähe harjutatud?! Eks ta ole. Ühtepidi on rikkalikud ja mitmekesised õppekavad suurepärased, aga millele ja millal siis ennast ikkagi täielikult pühendada? Rääkisime sellest ka Jüri Naelaga, kes paneks oma Tallinna ülikooli koreograafia osakonna õppekavasse hääl meelel ka näitlemistunnid, aga aeg on juba niigi kuhjaga täis.

    Tallinna ülikooli tantsijate kava „1/11” – 11 esmakursuslase pihtimuslikku soolot. Isiklikud teemad äratasid usaldust. Ja on näha, et noored teavad, mida teevad. Ja vastutavad oma kunstiliste valikute eest. Kuna nad liikusid nii hästi, oli pisut kahju, et lavaaega kulutati ebaproportsionaalselt palju n-ö lugude mängimisele, seletamisele, „näitlemisele”. Et puhast tantsu – ebamäärane termin, aga saalis istudes selgesti tajutav – oli nii vähe. Aga tegemist on ju ka alles esimese kursusega. Uudishimu nende järgmise aasta tööde vastu aga aina kasvab. Ja veel – nad mõjusid väga ühtse kursusena nagu teatrikooli lennud.

    Potentsiaalne kasvulava koreograafia osakondadele on Eesti Tantsuagentuur ja tantsustuudio Prodance. Mõlemad etendused nii „Unes või ilmsi” kui ka „Traumbade” olid terviklikud ja säravalt teostatud. Mõlemal jätkus tõelist energiat saal endaga kaasa haarata.

    Oodatud esinejaks oli Turu kunstiakadeemia nukunäitlejate esimene kursus etendusega „Faust”. Maskiteater. Omavalmistatud (!) maskid. Ammu teada asi, et tõeline nukunäitleja teeb oma nuku ise, nii saab see just selle maagiaga, mis etenduseks vajalik. Ja noorte omatehtud maskid mõjusid vägevalt. Rein Agur kommenteeris nähtut positiivselt, aga arvas, et loo jutustamisele raisati liiga palju aega. Et oleks võinud rohkem ja julgemini maskiteemadel eksperimenteerida, ideid kaugemale arendada.

    Ja veel üks kirgas aspekt festivalilt. Proovisaali etüüdid, noorte enda välja pakutud etendused/etüüdid. Sellel aastal oli selles sarjas kaks rõõmustavat tööd. Pärtel Soosalu & Pääru Oja „Helilooja” (T. Yliruusi järgi) ja Taavi Eilati „Mis lõige on õige”. Esimene neist oli lühifilm, osades Soosalu ja Oja, festivali üks humoorikamaid etteasteid. Eilati soolokava Köismäe tornis oli puhtalt eneseväljenduslik lava-akt, tantsu-teatri-luule-surramurra. Žanriliselt määramatu. Seda oleks võinud võtta ehk kuidagi põlastades või vaimustudes või eitades, kui mitte selle paarikümne minuti sisse poleks mahtunud lisaks muule ka paar tõeliselt suurt hetke. Segast oli muidugi ka, aga esitatud sellise avatuse ja kõike välja pannes, sellise valu ja varuväljapääsuta, et tahaks öelda: heldene aeg, nii ometi teatris ei tehta, nii alasti teiste ees ometi ei olda!

    Aga tegelikult tahaks, et vahel siiski tehtaks ja oldaks. Tahaks olla millegi ainukordse ja mitte järjekordse sünni juures.

     

  • Filmimaailm

    Aare Ermel

     

    Katalaan Salvador Dalí, täisnimega Salvador Felipe Jacinto Dalí Domènech (1904 – 1989) oli sürrealistliku maalikunsti suuri novaatoreid. Tema sageli irratsionaalsetes kompositsioonides domineerivad absurd, õudus, erootika ja ka religioosne sümboolika. Suure veidrikuks peetud “Puboli markiisi” pea kogu teadlik elu oli kui üks suur performance. Praeguseks on selgunud, et legendaarsele sürrealistile pühendatud eluloofilmi “Dali & I: The Surreal Story” võtted New Yorgis ja Hispaanias algavad juunikuus. Ekraaniloo režissööriks on ameeriklane Andrew Niccol, kes on varem lavastanud ulmepõneviku “Gattaca” ja kirjutanud stsenaariumi satiirilisele komöödiale “Trumani Show”. Salvador Dalí rolli valiti veterannäitleja Al Pacino, kellel tuleb enne seda lõpetada töö filmidega “Ocean’s Thirteen” ja “88 Minutes”.

    Eluloofilm keskendub aastatele 1960 – 1980, kui valmis enamik suure ekstsentriku tähelepanuväärsematest teostest. Stsenaariumi aluseks on Dalí kunstiärimehest sõbra Stan Lauryssensi samanimeline poolautobiograafiline romaan.

     

     

    James Bond jõuab ka Hiina kinno

     

    Bondiaana suurel ekraanil on kestnud juba 45 aastat. Põnevikud Tema Majesteedi salaagendi nr 007 seiklustega on linastunud kõikjal maailmas. Veel nädalapäevad tagasi oli väidetavasti ainsaks valgeks laiguks suurriik Hiina, kuna kõik need aastakümned ei lubanud sealsed tsensorid James Bondi kinoekraanile. Põhjuseks toodi loomulikult külma sõja vaimus ajaviitepõnevike ideoloogiline suunitlus ja punahiinlaste kujutamine idealiseeritud superkangelase õelate vaenlastena. Tänaseks on maailm tublisti muutunud ning ka Bondi filme ei maksa enam karta. Sarja uusimale spioonifilmile “Casino Royale” võimaldati pääs Hiina kinolevisse, kusjuures tsensuur ei pidanud vajalikuks teha teosesse ühtegi “parandust”. Tõsi küll, tänu filmipiraatlusele ei ole James Bond kohalikele filmihuvilistele sugugi tundmatu tegelane. “Casino Royale” esilinastub pidulikult 29. jaanuaril Pekingis ja päev hiljem Shanghais. Kohale oodatakse nii režissöör Martin Campbelli kui ka põneviku peastaare Daniel Craigi ja Eva Greeni.

     

     

    Lähiminevikus lahkunuid

     

    Carlo Ponti (Carlo Fortunato Pietro Ponti, 11. XII 1912 – 10. I), üks Itaalia edukamaid filmiprodutsente, tänu kellele jõudsid ilmasõjajärgsele kinoekraanile mitmed Alberto Lattuada (“Anna”), Federico Fellini (“Tee”) ja Vittorio De Sica (“Napoli kuld”, “Eile, täna, homme”, “Abielu itaalia moodi”) olulisemad filmilavastused. Ponti pika filmikarjääri suurimaks saavutuseks on harjutud pidama seda, et just tema tegi tundmatust näitlejahakatisest Sofia Scicolonest maailmamainega filmidiiva Sophia Loren ja teise Signora Carlo Ponti (nende abielu kestis 1957 – 1966). Koostöö kauaaegse ärikompanjoni Dino De Laurentiisiga lõppes 1950. aastate teisel poolel, kui Ponti asutas oma filmakompanii Compagnia Cinematografica Champion. Umbkaudu samasse aega langes minek Hollywoodi.  Carlo Ponti aukartustäratavalt mahuka filmitoodangu pärle: King Vidori “Sõda ja rahu” (1956), Vittorio De Sica “Kaks naist” (1960), Jean-Luc Godard’i “Põlgus” (1963), Claude Chabroli “Landru” (1963), David Leani “Doktor Živago” (1965), Michelangelo Antonioni “Blow-up” (1966) ja “Elukutse: reporter” (1975), Ettore Scola “Inetud, räpased ja kurjad” (1976).

     

  • Viies “Postsovkhoz”

    Maarin Ektermann

     

    Koht ja kohalikud

     

    “Postsovkhozi” näol on tegemist üritusega, mis on viie aasta jooksul uurinud, jälginud, kaardistanud, tuletanud, tõlgendanud ja mõjutanud Mooste alevikku. Koha uurimine tähendab eelkõige ju kohalike uurimist; seega on PS sisuliselt antropoloogiaprojekt, mis kaardistab eluviise, harjumusi, oma keskkonna kujundamist kõige laiemas tähenduses, alates füüsilisest keskkonnast kuni sotsiaalse (kirjutamata) korralduseni.

    Näiteks on Moostes kaks külapoodi ning tundub, et koloniaalkaupluse nišš on juba täidetud. Kuid Tomas Jonsson pani geograafiliselt kahe poe vahele püsti oma Harakapoe ning üritas tekitada konkurentsi pärispoodidega nii materiaalse kui sotsiaalse käibe kaudu – külapoed toimivad ju ka kokkusaamiskohtade ja infovahetamispunktidena. Haraka kombel kogus ta mõlemast poest kokku kirevama kauba ning uudishimulikke ostjaid astus ka ligi. Selliseid festivaliaegseid nihestusi aleviku tavapärases rütmis oli teisigi: Avangardi häälekas “Love Lounge” Mooste pitoresksel järvel ja Billeneeve oma keha müütamine kruntideks jaotatuna, mis tõstsid privaatsed ja natuke piinlikud teemad nähtavale ning kokku langedes mõjuski tabuteemade õrritamine üsna kohalikke häirivalt.

    Kohalike irriteerimise kõrval oli ka juba üsna traditsiooniliseks saanud projekte kohalike elanike (või lihtsalt eestlaste või sümpoosionil osalejate) intervjueerimisest, küsitlemisest, lugude otsimisest ning saadud materjalist oma loo (video, helikunstitaiese, installatsiooni) kokkupanemist ja esitlemist. Lisaks muidugi projektid, mille käigus koguti kohalikke esemeid, pandi needki mingit lugu jutustama ning tehti installatsioon.

     

    PSi filiaalid-projektid

     

    Selle aasta PS oli üritusena kõige paremas mõttes sisse töötatud ja sujuv korraldus tagas ürituse ekspansiooni senisest sõlmpunktist külalisstuudiost mööda küla laiali ning Mooste piiridest väljapoolegi. Mõisa viinaköögi kõrval (installatsioonid) olid kasutusele võetud ka MoKSi naaberhooned (kinoõhtu ja presentatsioonid) ning koolimaja (majutus, presentatsioonid-õhtufoorumid). Üha tihenevale hulgale helikunstnikele tekkis töölabor-telk mõisaparki puude vahele, kus võis lisaks looduslikule vihmasabinale (ilmaga polnud seekord üritust õnnistatud) kuulda manipuleeritud helisid.

    Mõisapargis viis oma projekti “Vision Quest” läbi ka Theodore Holdt. Tegemist on indiaanlaste salajase riitusega, mille eesmärk on saada kontakt kõrgemate jõududega. Teekond teadmise juurde käib ikka läbi maise-füüsilise kannatuse ning nägemuseotsija elab teatud arvu päevi ilma vee ja söögita. Tavaliselt sooritatakse selline rituaal loomulikult üksinduses mägedes või kõrbes, kuid Holdt sooritas privaatse toimingu kõigi silme all kunstifestivalil, mõjudes oma kontaktitus olekus kord mustaks, kord valgeks võõbatuna üsna õõvastavalt. Totaalse paastumise algust ja lõppu tähistas rituaal Holdti ehitatud higistamiskojas ning sellest tseremooniast said osa võtta kõik soovijad, kes kuumust kannatasid.

    Kaks väga head seinamaaliprojekti teostati endisel silotornil ja plokkmajal. Esimesel kujutas Magda Bieleszi “Play My Life”, ümber ümmarguse torni keerduvat täringumängu, aineseks kunstniku helge biograafia – armumise korral astud näiteks viis sammu edasi.

    Marisa Jahni “Legend” plokkmaja otsaseinal oli sel aastal üks huvitavamaid projekte, mis valmis kohalike laste ja noortega läbi viidud workshop’i tulemusena. Tulevase maali ees jälgiti ja kaardistati erinevaid liikumisi ning olulisemad liikujad tähistati hiljem kokkuleppeliselt, nii et oma trajektoorid said näiteks poiss, tüdruk, koer, liblikas, jalgrattur, sääsk jt. Tugeva idee ja veenva visuaalse teostuse tõttu moodustus statistiline seinamaal, mis toimib oma monumentaalsete analoogidega sarnaselt igava kivikeskkonna estetiseerijana. Workshop’id kohalike laste ja noortega ongi MoKSi üks alevikuga suhtlemise põhilisi ja õnnestunumaid kanaleid. PSi ajal võisid lapsed osaleda lisaks kollektiivse maali tegemisele ka Cym HTMLi kodulehe valmistamise workshop’il, mis juhatas kätte virtuaalmaailma esmatasandi.

    PSi satelliitüritusena toimus Tartus Y-galeriis ka lipunäitus “Unfruled” / (“Lahtirullitud”), mille tõi kaasa Marisa Jahn. Ühendriikide ja Euroopa kunstnike valmistatud lipud olid üsna teravad ja kriitilised kommentaarid ühiskonna ja poliitika määravamate valupunktide pihta nagu natsionalism, fanatism, inimõigused ja vägivald. Muide, lipunäitust peaks veel selle aasta sees saama näha ka Tallinnas kultuuritehases. (Jälgi reklaami!)

    Edukalt viieaastaseks saanud MoKS ja PS seisavad mõningaste “eksistentsiaalsete” vaatluste ees. PSi kontseptsiooni on sisse kirjutatud: üritus toimub viis aastat ning seejärel lõpeb või teiseneb, et mitte ammenduda. See peaks niisiis olema viimane PS sellisel kujul.

     

    Edasi- ja tagasivaated

     

    Alternatiivse kunsti mõju kogukonnale on tihti mõõdetamatu ja jääb seeläbi natuke salapäraseks. MoKS on hägusat mõistet püüdnud kanaliseerida, esitades osalevatele kunstnikele tingimuseks kohalike kaasamise kas otseselt või kaudselt. Samas on olulisem kui üksikud (kui tahes hästi õnnestunud) kunstiprojektid MoKSi kohalolek ja aktiivne tegutsemine alevikus ning see hakkab järjest rohkem tunda andma: tähelepanu on kasvanud, mida näitas ka huvi PSil toimuva vastu. Külalisstuudio ja seal viljeletav, kohati padueksperimentaalne nüüdiskunst hakkavad vaikselt omandama oma staatust, vähemalt siin loodava haakuvam osa. Takashi Ikezawa, Shirakawa Masahiro ja Hiroshi Egami tõid sellel aastal kaasa jaapani kunsti eksootikat, luues minimalistlikke ja harmoonilisi installatsioone, poeetilisi austusavaldusi esivanematele, loodusele, ruumile ja ajale.

    MoKS on oma tegutsemisega jälginud Mooste aleviku arengut, olles ise selles osaline. Tundub, et vahetu postsovhoosi ajajärk hakkab ehk tasapisi ümber saama ning sellega koos peaks teisenema ka “Postsovkhozi” ideestik ning rõhuasetused. PSi seminar käsitleski probleemistikku, mis käib kaasas ühe koha kandmisega turistitrajektoorile. Mooste, kus on ilmselt keskmisest väikeasulast aktiivsem isetegevus, peamiselt vallavanem Ülo Needo eestvedamisel ja toetusel, näeb ühe võimaliku tulevikustsenaariumina siin ette loovtööstuse rajamist ja edendamist. Mis toimub Mooste külalisstuudios järgmisel suvel augustikuus, on alles vormumas.

     

  • Hall raamat värvilise pildiga

    Tarmo Kivisilla

    PÄRIMUSMUUSIKA MUUTUVAS ÜHISKONNAS. Koostanud ja toimetanud Ingrid Rüütel. Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond, Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu, 2004. 179 lk.

    Eesti kultuuriruumi ilmunud ilusa läikiva kaanega üllitis ?Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas II? on märk mitmes mõttes. Ühest küljest, lähtudes pärimusmuusika mõistest, justkui ahvatlus rahvamuusikasõpradele. Teisalt viitab täpsustus esikaanel  Töid etnomusikoloogia alalt tõsisele teaduslikule publikatsioonile.

    Tegu on teise olulise verstapostiga Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna tööde-tegemiste seas ja jätkuga 2002. aastal sama pealkirja all ilmunud esimesele kogumikule. Et eesti etnomusikoloogia teadustraditsioon on veel küllalt ahtake, saab selgeks juba üsna põgusal tutvumisel. Raamatu kõigist 17 artiklist (kõik küll pärimuskultuuriteemalised) käsitletakse vaevalt kümnes küsimusi, mida võiks lugeda otsesemalt etnomusikoloogiliseks. Tahtmatult tekib absurdilaadne võrdlus: te lähete kinno ?Psycho?t? vaatama, aga näitleja haigestumise tõttu näidatakse teile ?Nukitsameest?. 

    Vahest võiks raamatu pealkiri teine olla, siis võiks antud üllitist võtta kui konverentsiteese, millele koostaja oma eessõnas ka vihjab. Mainitud konverents leidis aset 2003. aasta septembris nime all ?Pärimuskultuur muutuvas maailmas? ja kujutas endast eesti, leedu, soome, ungari, udmurdi ja uelsi folkloristide ning etnomusikoloogide mõttetalguid ja südamevalutamisi pärimuse säilitamise teemadel.

    Kuigi raamatu koostaja toob välja võtmeküsimuse, millele vastust justkui ootaks ? see on küsimus, kuidas pärimuskultuuri taasloomisele anda võimalikult laia ühiskondlikku  kandepinda ?, vastust kogumikust ei moodustu.

    Muidugi võib väita, et teadlaste töö on uurida ja kirjeldada, põhjendada nähtusi teaduslikult ning kultuurilis-sotsiaalsete probleemide lahendamine on poliitikute töö.

     

    Järgmise põlvkonna küsimus

    Ometi tuleb ka selles raamatus avaldatu põhjal esile, et eesti etnomusikoloogiline suund, kuid ka ilmselt kogu pärimuskultuuriga kokkupuutuv teadusloome vajaks mingit maintsream?i, mis oleks kindlalt rakkes just toodud võtmeküsimuse lahendamiseks. Ehk ümber öeldes: see, millega paljud eesti lugupeetud humanitaarteadlased tegelevad ? ja siin on mõeldud just traditsiooniliste väärtustega tegelejaid ? peaks olema tugevaks toeks, kui mitte aluseks mitmele haridusvaldkonnale. Ja just sellistele, mis tegelevad või puutuvad kokku uute põlvkondadega. Need oleksid alusharidus, muusikaharidus, kultuurharidus laiemalt ja võib-olla veel mõned.

    Pärimuslikku katkenud mäluniiti pole võimalik lihtsalt kokku traageldada. Pärimuslikku traditsiooni on aga võimalik taasõppida, missiooniks see järgmisele põlvkonnale vähegi terviklikumalt edasi anda. Nii, näiteks, me ei saa nõukogudeaja inimest panna regilaulu laulma, k u i ta seda ei taha, aga me võime noore põlvkonna inimese panna vaimustuma regilaulust, nii et ta tahab seda laulda, ja tundma, et ta vajab seda.

    Selleks oleks aga vaja tervet süsteemset lähenemist eespool mainitud valdkondades, kindlas peasuunas veerevat ?teadusvankrit?.

     

    Mida kogumik sisaldab?

    Raamatus on kajastatud viit laiemat teemat, lisaks päevakajaline ülevaade pärimuskultuuriauhinna saajatest. Mainitud üldisematest alateemadest esimene hõlmab folklooriliikumise probleemistikku Eestis ja Skandinaavias. Teine peatükk arutleb rahvamuusika järjepidevuse ja muutumise üle udmurdi, leedu ja eesti näidete varal. Kolmas käsitleb lastemänge ja neljas puudutab tantsufolklorismi probleeme Leedus, Soomes ja Eestis. Viienda peatüki, ?Pärimus muutumisprotsessis? alla on koondatud pärimuse eri aspektide käsitlevad artiklid. Võib kohe öelda, et väga erinevad teemad, lähenemismeetodid, pikkus ning süvitsimineku aste teevad artiklikogu lugemise võrdlemisi keeruliseks.

    Eesti pärimuseuurijatest võtavad sõna Ingrid Rüütel, Mall Hiiemäe, Janika Oras, Anu Korb, Anu Vissel, Melika Kindel ja Argo Moor. Pea kõik need autorid on seotud Eesti Kirjandusmuuseumiga ja arendavad käesolevas kogumikus edasi teemasid, millega on seni tegelnud. Nii on Ingrid Rüütli kaks artiklit otsene jätk sama väljaande esimeses osas alustatud folklooriliikumise uurimusele, samuti jätkab Janika Oras regilaulu variaabluse probleemistiku uurimist, nüüd veidi uue nurga alt. Anu Vissel vaeb rahvatantsu olemust eestlaste kultuuripildis ja kirjeldab lastepärimuse probleemistikku, Mall Hiiemäe, eesti rahvakalendri grand old lady, arutleb rahvakalendri üle ja visandab selle tulevikuvisioone. Anu Korb analüüsib protsesse, mis on toimunud Siberi eesti kogukonna pärimuses. Melika Kindel teeb avakäigu turismi ja pärimuse vastastikuste mõjutuste uurimisrajal ning Argo Moor arutleb inimese ja tema mineviku seoste üle.

    Välisautoritest tasuks mainida soome teadlast Kari Bergholmi, kes otsib CIOFFi presidendina vastust küsimustele, milline on rahvusvaheliste folkloorifestivalide roll ja kuidas globaliseeruvas maailmas kultuuri nivelleerivatele nähtustele vastu seista.

    Samuti võiks eesti lugejale huvi pakkuda soomlase Petri Hoppu ülevaade soome rahvatantsuliikumisest tänapäeval. Küllap paneb see artikkel nii mõnegi meie rahvatantsija rahulolevalt käsi hõõruma, kui veendub, et meil võib mõne asjaga paremini olla kui põhjanaabritel.

     

    Traditsiooni tundmine, elavad hääled

    Mis sellest mõttekogust rõhutamisvääriline oleks? Vaatamata artiklite väga erinevale tasemele, nõrgub kogu 180 leheküljelisest raamatust välja mitmeid tähelepanuväärseid seiku. Kogumiku üheks väärtuslikumaks julgeksin kindlasti pidada Anu Visseli artiklit ?Rahvatantsu asendist eestlaste kultuuripildis ja harrastuses?. See on rahvatantsuliikumise lähiajaloo kõigiti põhjalik ja just nimelt rahumeelne käsitlus, mida võiks soovitada lausa kõigile, kes ennast rahvatantsijaks nimetavad. Ja seda põhjusel, et vaidlused stiliseerimata ja stiliseeritud rahvatantsu ja sellega kaasneva probleemistiku ümber on kestnud juba hetkest, kui August Pulst ja Anna Raudkats ühel ilusal kevadisel 1922. aasta päeval kohtusid ja traditsiooni tundvad esinejad A. Raudkatsi kunstilistele näpunäidetele ei allunud (lk 112). Sama vastuolu esineb tänapäevalgi ja see võib väljenduda üsnagi kummalistes vormides.

    Detailide rohkuse ja põhjalikkuse tõttu üsna keeruline, aga põhiolemuselt äärmiselt huvitav on Janika Orase katse uurida ja saada jälile neile mehhanismidele, mis sunnivad rahvalaulu laulmisel mõjutama viisivariandi valikut. Asjale annab eriti jumet tõik, et tööd on tehtud ?kaasaegsete elavate häältega?, mida võib võrrelda traditsiooniliste laulikute lindistustega. Selle võrdluse läbi on võimalik selgitada mõndagi seaduspärasust, mis avaldub heterofoonilise laulmise puhul, ja see on äärmiselt põnev.

    Mitmeski teises artiklis on üht-teist märkimisväärset. Nii on edaspidi kindlasti huvitav jälgida uurimiskäiku, mis eritleb turismi ja pärimuseprotsessi seoseid. Paraku lõpeb artikkel seal, kus asi hakkab sisuliselt huvitavaks minema. Ilmse paralleeli võib tuua oktoobri keskel aset leidnud soomeugrilaste vokaalse mitmehäälsuse konverentsiga, kus diskussioon lõppes hetkel, mil algas tõeline kommunikatsioon.

    Igal juhul teadmiseks  ?Töid etnomusikoloogia alalt? austajatele: sel samal viimati mainitud konverentsil lubati paari aasta pärast sarja järge, mis saab sisaldama toimunud ettekannete teese. Kas eesti etnomusikoloogiapraktika rahuldub sellise peavooluga või osutub olulisemaks mõni teine voolusäng, peab näitama aeg.

    Lõpetan Kari Bergholmi vastusega küsimusele, kuidas säilitada ja levitada pärimuskultuuri: ?Esimene vastus on haridus.? Ja nüüd oleks paras hetk piiluda meie kõrgkoolide dokustaatidesse, nii Tallinnas kui Tartus, kõigi nende sahtlitesse, kes järgmisi põlvkondi maalivad. Kas on seal tehtud
    küllalt, et nende pärimuslik pagas värvikas oleks? Vastus võib olla vaikne, aga järgmisel korral juba parem.

  • ÕPITUBADE SARI „ASJA ARMASTAJAD“ TEEMAL AJALOOLISTE NAHALEIDUDE JA NAHKEHISTÖÖ SÄILITAMINE

    EESTI AJALOOMUUSEUM

    Kultuuripärandi aasta 2013 raames alustas Eesti Ajaloomuuseum õpitubade sarjaga „Asja armastajad“. Kutsume kõiki asja armastajaid osalema!

    Õpituba teemal „Ajaloolised nahaleiud ja nahkesemete säilitamine kodus“ toimub laupäeval, 13. aprillil algusega kell 13.00 Suurgildi hoones (Pikk 17, Tallinn). Õpituba viivad läbi Krista Sarv (Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator) ja Merily Paomets (Eesti Ajaloomuuseumi konservaator).

    Seekordne õpituba keskendub nahkesemetele ja nende säilitamisele kodustes tingimustest. Paljudes kodudes leidub väärikaid nahkköiteid, vanavanematele kuulunud kauneid nahast käekotte, karpe, vutlareid jmt, mida hoitakse järeltulijatele. Kas teate, milliseid nahkesemeid säilitatakse muuseumis ja kui vanad need on? Uurime, millised esemed on museaalse väärtusega ja kuidas neid säilitada.

    Õpitoa esimeses pooles annab Krista Sarv ülevaate vanimatest nahkesemetest muuseumis, mis on väärtuslikud ajalooallikad uurijatele. Saame teada, kui vanu nahkesemeid on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis ja miks neid seal hoitakse. Räägime sellest, millistel nahkesemetel on oluline roll isikliku ajaloo talletamisel. Tihti unustame selle, et hoidmist on väärt mitte üksnes hinnalised nahast kunstiesemed nagu näiteks Eduard Taska töökoja toodang,  vaid ka ema vana rahakott ja isa kingad.

    Mida teha vanaisa sumadaniga, et see näeks ka tulevasi põlvkondi või nahkköites perekonnapiibliga, sellest annavad Krista Sarv ja Merily Paomets ülevaate õpitoa teises pooles. Õpime üheskoos ära paar kõigile jõukohast töövõtet, mida kasutatakse arheoloogilise naha konserveerimisel ja mis sobivad koduste  nahkesemete eluea pikendamiseks. Jagame näpunäiteid nahkköidete, karpide, kohvrite, kottide jm esmaseks hoolduseks ja tutvustame nende parandamiseks kasutatavaid tehnikaid. Soovi korral võivad õpitoas osalejad kaasa võtta mõne problemaatilise nahast eseme isiklikust kogust ning saada nõu, kuidas armsaks saanud nahkasju kodus säilitada.

    Fotol: Naiste jalanõu on pärit 16. sajandist ja leitud Pikalt tänavalt Tallinnas, kunagise linnakodaniku elamu keldrist. Erakogu

    Palume osalemiseks eelregistreeruda SIIN!

    Osalustasu 3 eurot.

    Järgmine õpituba teemal „Lorup ja Langebraun ning kuidas neid ära tunda.“ leiab aset 4. mail 2013 kell 13. Õpituba viib läbi  Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

    Vaata kogu sarja infot SIIT!

    Eesti Ajaloomuuseumi õpitubade eesmärk on kultuuripärandi väärtustamine. Räägime sellest, kuidas ise kodustes tingimustes alal hoida perekonnalooga seotut, armsaid isiklikke mälestusesemeid või kollektsioone. Mõtleme koos teemadel, missugused asjad väärivad kohta muuseumis ja millised asjad on inimesele isiklikult tähtsad. Vaatleme, mida muuseumis hoitakse ja mida hoitakse kodus. Selgitame, kuidas vanu asju ehk meie kultuuripärandit ära tunda, säilitada ja/või taas kasutama õppida.

  • Raamatukogu e-raamatu ajastul

    Valle-Sten Maiste
    Raamatukogu e-raamatu ajastul

    Rahvaraamatukogude raamatute soetamise summat kärbiti juba lõppeva aasta eelarves näotult. Kuidas hindate oma saatust sel taustal? 

    Komplekteerimise raha oleme püüdnud kärbetest säästa, et mitte tekitada kogudes tühikuid, mida hiljem on võimatu täita. Teadusraamatukogu ei saa lubada endale järjepidevuse katkemist kogude osas. Rahvusraamatukogu raamatute ja andmebaaside soetamise summa on vähenenud kolme viimase aasta jooksul umbes ühe miljoni võrra, mis on kokku kaheksa protsenti.     

    Kas lugemine ja eneseharimine käivad RRis töötaja palga ja tööaja sisse või on maailmaga kursisolek igaühe öötundide eralõbu?

    Mingis osas jääb lugemine ja eneseharimine tööaja sisse, ehkki see ei ole kuidagi reglementeeritud ega mõõdetav. Raamatukogutöötaja peab end kursis hoidma uuema kirjandusega,  et olla lugejale hea partner. Informatsioon ju lausa jookseb raamatukogutöötajale kätte, ta on kogu aeg selle sees ja keskel. Enamasti valib raamatukogutöötaja tee ikka inimene, kes tahab pidevalt õppida.     

    Kui vilgas on RRi tegevus parlamendiraamatukoguna? Kui mitu teie teavikut (kui kasutada seda iluta sõna) ühel keskmisel sügistalvisel päeval parlamendiliikmete kasutuses on?

    Teavik on raamatukogunduslik termin, Jaan Krossi väljapakutu, mis ehk oma kõla poolest kauneimate hulka ei kuulu, kuid täidab täiel  määral oma otstarvet, hõlmates kõikvõimalikku laadi materjale, mis raamatukogus leida. Riigikogu liikmed vajavad parlamendiraamatukogu küllalt sageli, parlamendiliikmetelt ja riigiametnikelt laekub raamatukogule keskmiselt 2000 päringut aastas. Parlamendiliikmete aktiivsus raamatukogu kasutajana oleneb hooajast ja ka riigikogus käsitlusel teemadest. Praeguse sügis-talvise seisuga on parlamendile välja laenutatud peaaegu 300 raamatut.     

    Kuidas on käivitunud mitte eriti suurelt reklaamitud kojulaenutus?

    Pakume kojulaenutust pigem kui lisavõimalust hoidla vähem kasutuses eksemplaride laenutamiseks.  Koju ei laenutata sundeksemplare, teatmeteoseid ja sõnaraamatuid ning halvas seisukorras väljaandeid. Trükiseid, mis lugemissaalide avariiulitel, saab samuti endiselt üksnes kohapeal kasutada. Kojulaenutuste arv näitab väikest kasvutendentsi, ulatudes viimastel kuudel üle 2000 laenutuse kuus. Ka raamatukogu külastatavus näitab tõusu, eriti aasta teises pooles. Selle põhjuseks on ehk ka praegune majanduslik olukord, mis on inimesed  raamatukogudesse ennast arendama ja uusi ideid otsima toonud. Meie töö on kojulaenutusega seoses intensiivistunud, kuna tellimusi on rohkem ning tuleb jälgida ka trükiste õigeaegset tagastamist.   

    Ingliskeelsete koju laenutatud raamatute  osakaal näib olevat alla 10%. Mitmed teadusraamatukogud annavad ka lugemissaali raamatuid probleemideta koju. Kas on plaanis ses osas edasi minna?

    Lugemissaalide avariiulitel on kõige kasutatavamad ja eriala olulisemad teosed. Tagamaks selle kirjanduse kättesaadavust paljudele kasutajatele neid üldjuhul koju kaasa ei anta. Praktika näitab, et teistes raamatukogudes koju laenutatud trükiseid tullakse kasutama  just meie raamatukokku, kuna meil on need kohapeal olemas. Lugejatele on loodud raamatukogus kohapeal töötamiseks ka head tingimused.   

    Mille põhjal juba kogus, aga ka uue raamatu  kodu- või kohalkasutus määratakse? Kuidas on muutnud kojulaenutus uue kirjanduse tellimist?

    Uus erialane kirjandus seisab üldreeglina erialasaalide avariiulitel ja seda saab kasutada kohapeal. Uue kirjanduse tellimist kojulaenutus ei mõjuta: kojulaenutuseks lisaeksemplare ei tellita ja komplekteerimiskulusid sellevõrra samuti ei suurendata.     

    Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

    Viimastel aastatel on trükiste vargus vähenenud  tänu turvameetmetele: oleme paigutanud topelt-turvaväravad, s.t lisaks üldpääslale ka erialasaalidele, turvatöötaja on kohustatud kontrollima suuri kotte sisenemisel ja väljumisel, samuti on meil videovalve. Paraku ei taga need meetmed sajaprotsendiliselt raamatute turvalisust, kuid neid veel karmistada tundub liig. Lugemissaalide inventuuri tulemused näitavad, et kadunud raamatute osa on keskmiselt 1-2%. Eks sellega peamegi leppima, kuni  on ebaausaid inimesi. Kadunud või varastatud raamatud püüame üldjuhul asendada.   

    Viimasel kümnendil on RRi komplekteerimispoliitikas näha edasiminekut. Ajaviiteja lembelektüüri ei komplekteerita enam konstantselt viies eksemplaris. Miks siiski peab RR komplekteerima raamatuid „Nastja, selgeltnägija” ja „Kirgede nädal” kolmes eksemplaris ja laenutama koju, kui mitmeidki Eestis lähiajal välja antud teadusraamatuid teilt koju ei saa?

    Toodud näidete näol on tegemist kõrgendatud  lugejahuviga raamatutega. See on sõna otseses mõttes rahvusraamatukogu rolli täitmine: me oleme raamatukogu kõigi jaoks ja ühtlasi peame pikaajaliselt säilitama rahvuslikku kirjasõna. Teadusraamatukogu seisukohalt paistab see valik kummaline, kuid teadusraamatukogu ja rahvusraamatukogu ülesanded ei pruugi üks ühele kattuda. Üldjuhul piirdume sundeksemplarile lisaks ühe eksemplari hankimisega selliste väljaannete puhul, mis ei ole  küll teadusraamatukogu mõõtu, kuid mis seeläbi säästavad sundeksemplare. 

    Kas te pole kaalunud Eestis ilmunud raamatute osas kojulaenutusfunktsiooni lõpetamist, et rakendada sellega kaasnev komplekteerimis ja tööjõukulu RRi ainuomase  rolli tugevdamiseks?

     Rahvusraamatukogu ei ole kojulaenutuse tulekuga oma komplekteerimispoliitikat muutnud. Tööjõukulu pole kojulaenutuse alustamine samuti suurendanud, kuigi muudetud on töökorraldust ja töö on intensiivistunud.   

    Meie raamatukogud on ikka üksjagu raamatukesksed. Kas kirjavara on rahvuskultuuri osa, olgu või lõbulehena, ikka rohkem kui rocki- või popipala?

    Põhjamaade rahvaraamatukogudes moodustavad filmide ja muusika laenutused 20–30%. RR is on rohkem kui 2 miljoni raamatu kõrval ka ligi 50 000 helisalvestist ja filmi. Juba 50 aastat  oleme helidokumente pidanud rahvuskultuuri seisukohalt sama oluliseks kui trükiseid, hankides võimalikult täielikult Eestis ilmunud salvestisi ning ka mujal maailmas ilmunud Eesti muusikaga ülesvõtteid. Eesti muusikaga salvestisi on meie arhiivkogus üle 7500 nimetuse, Eesti filme on tuhatkond. 1997. aastast kehtiv sundeksemplariseadus peaks tagama, et iga Eestis ilmunud CD või DVD üks eksemplar laekub ka rahvusraamatukogule. Seadust  täidab 70–75% plaatide väljaandjatest ja seetõttu tekivad kogudesse ka augud, kui kaubandusvõrgust plaati hankida ei õnnestu. Heliplaatidele on rohkem kui sajand salvestatud eelkõige just ajaviitemuusikat, kuid raamatukogu ei lahterda, kas tegemist on elitaarse-, kommerts- või massikultuuriga. Rokk- või popmuusika on samamoodi osa meie rahvuskultuurist. 

    Mida toob e-ajastu raamatukogundusse? Kuidas muutuvad tavad, harjumused ja võimalused? Kuhu me tõmbame piiri, kui räägime e-ajastust?

    Umbes kümme aastat tagasi olid raamatukogud maailmas tõsises mures, kuidas hakkama saada uute põlvkondadega, kes käituvad infootsijana kardinaalselt uut moodi. Praegu  on raamatukogud leidnud hea partnerluse oma lugejatega nendesamade suhtlusveebi tehnoloogiate kaudu, mis toetasid esialgu justkui üksnes raamatukogude konkurente. Ühe näitena võiks tuua raamatukogu sidumise Wikipediatega, mille tulemusena „satub” uue põlvkonna infootsija heas mõttes raamatukogu kataloogi või mõne muu talle vajaliku raamatukogu e-teenuse peale. E-ajastut võime seostada näiteks esimeste elektronkataloogide kasutuselevõtuga. Tänaseks tunduvad paljud kümme aastat tagasi alguse saanud uuendused enesestmõistetavana, töötajad ega lugejad ei mäletagi, et varem olid vaid kaar
    tkataloogid ja trükiväljaanded. Päringule vastuse saamiseks tuli tulla raamatukogusse, nüüd suheldakse e-kirjaga. RR i trükiväljaanded (bibliograafiad, uudiskirjanduse nimestikud jne) on asendunud võrguväljaannetega. Kirjastajad ei pea ise kohale  tulema, vaid saavad ilmuma hakkavatele väljaannetele standardnumbreid e-teenusena. Loodud on digitaalarhiiv DIGAR , kust saab kätte paljud eesti e-väljaanded. Vanemate eesti ajalehtede lugemiseks tuli tulla raamatukogusse, täna loeme neid veebist http://dea.nlib.ee/. Google’i põlvkonnaga suheldes peame oluliseks, et raamatukogu vastused oleksid seal otsitulemustes esimeste seas. Tänaseks on juba loomulik ka meie kohalolek suhtlusveebis  (Twitter, Facebook, blogid). Küsimus pole mitte harjumustes ja hoiakutes, vaid pigem võimalustes ehk kui aktiivsed me suudame nendes keskkondades olla.     

    Eesti armastab end tiigri ja e-riigina näha. E-raamatukogunduse osas me esirinnas ei näi käivat. Ungari keeles leiame Europeanast üksjagu teoseid Platonist kaasaegsete käsitlusteni, eesti keeles isegi mitte Jakob Hurta?

    E-raamatukogunduse osas esirinnas me tõesti ei käi, aga viimaste hulka me Euroopas ka kohe kindlasti ei kuulu. Euroopa mäluasutuste portaali Europeana panustab Eesti praeguse seisuga  üksnes rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR kuuluvate digiväljaannetega. Digitaalkollektsioone loovad aga Eestis ju mitmed raamatukogud, arhiivid, muuseumid. Praegu on ühiselt loomisel digikollektsioon „Eesti trükise punane raamat”. Oluline küsimus on lisaks sisulisele valikule ka standardite rakendamine, selleks et meie mäluasutuste digikollektsioonid jõuaksid Euroopa ühisportaalide kasutajani. Kuna standardid ei ühti, pole näiteks  praegu võimalik liita Europeanaga laialt kasutusel digitaalkollektsiooni DEA ehk „Digiteeritud Eesti ajalehed”. Eesti teadusraamatukogud ei ole tõesti panustanud massdigiteerimise tehnoloogiasse, mille hankimine on väga kallis, mis aga samal ajal ei taga digiteerimise kvaliteeti, eriti halvas olukorras, nn kustuvate tekstide puhul. Üritame eelkõige teha pikaajalise säilituse jaoks digitaalsed tagatiskoopiad, mida  on võimalik kvaliteetselt taasesitada ka aastakümnete pärast. Teadaolevalt on kirjandusmuuseumil kavas ka Jakob Hurda materjalide digiteerimine. 

    Mis on näiteks Eesti ja Ungari autoriõigusealases seadusandluses ja tavades erinevat, et ungarlased saavad kaasaegseid humanitaarteaduste käsitlusi üleilmselt vabalt kasutada?

    Siin on küsimus hoopis selles, kui pungil on meie rahakott ja kuidas otsustame rahakoti sisu kasutada. Ka Eesti raamatukogud võiksid raha ja tahte olemasolu korral soetada ajakirju  ja monograafiaid sisaldavate täistekstandmebaaside riigilitsentse. Riigilitsents võimaldaks tõepoolest korraldada asja nii, et igal residendil on juurdepääs üleilmselt. Praegu on see meie jaoks luksus. 

    Kas e-ajastu ei ole toonud raamatukogundusse kuhjaga variserlikku anakronismi? E-ajakirju saab meil lugeda vaid raamatukogu katuse all. Autoriõigused nii formaalselt küll kehtivad, kuid on ju selge, et see ei too kellelegi rikkust juurde. Teaduskirjandust loevad meie alarahastatud kraadiõppurid ikka ülisagedasti maksumaksja raha  eest. Mille nimel ei saa teadurid-bibliofiilid lugeda siis, kui aega ja tahtmist on, ja seal, kus tahtmist on?

    Küsimus on ikka rahas, kuid mitte ainult. Juurdepääsu teaduskirjandusele saab riiklikult ümber korraldada ja hankida andmebaasidele riiklikud litsentsid, nii et kõik saaksid lugeda ajast ja kohast sõltumata. Riigiressursse kasutades on oluline, et elanikkonna arvule ja majandusraskustele vaatamata oleksid e-ressursid spetsialistidele, uurijatele ja õppureile kättesaadavad kas või raamatukogudes ja uurimisasutustes, kui et need pole üldse kättesaadavad. Käesoleva sügise hakul hakkas selguma tõsiasi, et senine haridus- ja teadusministeeriumi kaudu toimiv finantseerimisskeem Eesti teadusraamatukogudesse ühishankena soetatavate litsentsiandmebaaside kohta enam ei kehti. Olen sama meelt Tartu ülikooli raamatukogu direktori Martin Hallikuga, kes ütles,  et raha ei pruugi olla, kuid mõistust peab olema. Tänaseks on uus lahendus olemas. 24. novembril kinnitas minister elektroonilise teadusinformatsiooni programmi „E-teadusinfo” eelarve ja ühishanke kava, mis siiski tagab ka praeguses majandussituatsioonis teadusinformatsiooni kättesaadavuse Eesti raamatukogudest.       

    Millised suundumused e-raamatukogu arendamises rahvusraamatukogus praegu esil on? Mis jääb jõudluse, mis autoriõiguste taha?

    Praegu arendatakse lugejate autentimissüsteemi, millega registreeritud lugejad saaksid juurdepääsu mitmetele tasulistele andmebaasidele  ka koduarvutist. DIGAR on teine eelisarendatav e-raamatukogu osa, mis tuleb muuta kasutajasõbralikumaks ning täiustada selle mitmeid arhiveerimise ning pikaajalise säilitamise funktsioone. Euroopa Liidu kaasrahastamisel tehtud raamatukogude ühistöö näiteks on raamatute digiteerimine lugejate tellimustööna (eBooks on Demand – EOD). Nii saab tellida digitaalkoopiaid ehk e-raamatuid nii Eesti kui ka teistes Euroopa raamatukogudes  leiduvatest miljonitest autoriõiguse alt vabadest trükistest. Projektis osaleb 13 raamatukogu 8 Euroopa riigist. EOD-teenusega liitus ka Tartu ülikooli raamatukogu ning ehk tuleb lähiajal liitujaid Eestist veelgi. Otsest riiklikku tellimust digiteerimisele ei ole, kuid Eesti teadusraamatukogud teevad seda kogude säilitamise ja kättesaadavaks tegemise eesmärgil nende väljaannete osas, mille autoriõiguse tähtaeg on lõppenud. E-raamatukogu arendamisega  tegelevate raamatukogunduse ja ITvaldkonnas kompetentsete inimeste pink on kahjuks lühike. Praegune digiteerimise tempo vastab meie rahalistele võimalustele. Palju jääb ka autoriõiguste taha, sest raamatukogud, kellele need ei kuulu, ei saa kaitstud materjale avalikustada. Vahelüliks on kirjastajad, kellega soovime koostööd tihendada.   

    Open Content Alliance’i leheküljel on üleval tuhandeid ja tuhandeid raamatuid, millest RRi kataloogid midagi ei tea. Sageli humanitaarteaduste põhilised raamatud. Võtame Burke keskse esteetikaalase töö „Filosoofiline uurimus subliimsest ja ilusast”.  Teil ainult kohalkasutus, aga tükk võrgus täiesti saadaval. Teil Burke’i teoseid üldse vaid kolm nimetust, võrgust võta mida tahes. Miks te ei katalogiseeri ega talleta seda tasuta ja üleilma elektrooniliselt kättesaadavat rikkust eesti lugejate tarbeks? Võrguküljed oma rikkustega ju tulevad ja kaovad?

    Raamatukogud kataloogivad reeglina seda, mis on raamatukogu varandus ja millele raamatukogu  saab kindlustada juurdepääsu. Nii näiteks saab elektronkataloog ESTER (http:// ester.nlib.ee/) kaudu kätte Eesti võrguväljaanded, mis arhiveeritakse ning mida säilitatakse alaliselt. Nõnda kindlustab raamatukogu Eesti väljaannetele juurdepääsu ka juhul, kui materjal võrgust kaob. Kuid kataloogi kaudu saab ju tõepoolest pakkuda enamat, rikastada kataloogikirjet asjakohaste linkide või hinnangutega. Raamatukogud on üha jõudsamalt liikumas nn Raamatukogu 2.0 suunas, misläbi saab lugeja aktiivselt osaleda mitmetes raamatukoguprotsessides, teiste hulgas näiteks ka kataloogi rikastamises. Arvan, et raamatukogud ei veereta sellega oma tööd teiste kaela, vaid loovad tihedama sideme oma lugejaga. Lugejatel on võimalik juba praegu elektronkataloogis ESTER raamatuid hinnata, peatselt on lisandumas võimalus lisada raamatule oma kommentaar või arvamus. Kuna veebiavarus  on täis tohutul hulgal infoallikaid ja täistekste, ei suuda ükski raamatukogu seda kõike kataloogida. Küll aga rakendatakse enda ja lugejate kasuks tööle otsimootoreid. Näiteks rahvusraamatukogu uus otsinguportaal (http://portaal.nlib.ee) on seotud Google Book Searchi ja sotsiaalse veebi tarkvaraga LibraryThing.       

    Pole siiski kindel, et pikemaid tekst
    e hakatakse tulevikus valdavalt elektrooniliselt lugema? Kas kõnealune alalhoidlikkus rahvusraamatukogudel alles?

    Olen nõus, et me ei saa oletada, et tulevikus hakatakse lugema üksnes elektrooniliselt. Raamatukogu seisukohalt on siin veel ka oluline aspekt, et ostes juurdepääsulitsentsi teaduskirjanduse andmebaasile, ei saa raamatukogu  lugeda seda oma varade hulka. Nii et kui räägime taas sellest, kas e-raamat tõrjub välja päris raamatu, siis rahvusraamatukogus see nii ei ole. Alalhoidlikkus on raamatukogu loomupärane joon. Oleme oma strateegilises arengukavas sihiks seadnud, et nii e-kogud kui päris ehk tavakogud peavad olema tasakaalus. Seni ei ole e-areng pärssinud ega pärsi usutavasti ka edaspidi pühendumist trükitud raamatutele. Raamatukogul tuleb nii kogude kui  ka lugeja soovidest lähtuvalt teha otsus, millisel kandjal mingis valdkonnas raamat hankida. Rahvusraamatukoguna, rõhutan veel kord, peame lisaks lugejahuvile lähtuma kogude järjepidevusest. E-areng on kaasa toonud ka selle, et muudetud on kogude komplekteerimiseks mõeldud eelarveridade proportsioone. Suhe on 80 : 20 trükitud raamatute kasuks.     

    Kui sageli ja sügavuti arutate teiste teadusraamatukogudega komplekteerimise jaotust? Kas on välistatud, et kilomeetri kaugusel asuvate TLÜ ja EKA raamatukogu tellitud raamatuid teie ei osta ja vastupidi? Kui  suures ulatuses ja mis valdkondades peate kattumist õigeks?

    Teadusraamatukogud arutavad läbi iga-aastased komplekteerimiskavad. Komplekteerimisel on oma roll ELNET Konsortsiumil, kes viib jooksvalt läbi uute andmebaaside katsetusi ning teostab ühishankeid. Kuid ka komplekteerijad suhtlevad tihedalt ning peavad iga päev nõu. Mis puutub dubleerimisse komplekteerimises, siis kattumist ei saa ega ole mõtet  igal juhul välistada. Näiteks on kattumine õigustatud ülikooli õpiku staatuses raamatute puhul. Mõningane dubleerimine ülikoolide raamatukogudes on vajalik ja paratamatu. Rahvus- ja ülikooliraamatukogu peavad arvestama kollektsiooni terviklikkust ja ülikooliraamatukogud ka õppetööks vajaliku kirjanduse kasutamise intensiivsust.

    Küsinud Valle-Sten Maiste

  • Tallinna Kammerkoori mitmekesine kava

    Igor Garšnek

    Esimene asi, mis enne kõnealuse muusikaõhtu algust kava vaadates silma torkas, oli programmi mitmekesisus nii ajalises (renessansist tänapäevani) kui kultuurikonteksti mõttes (pean silmas näiteks vene õigeusu traditsiooni ja Gustav Ernesaksa laulude kõrvutamist). Niisugune erisuguse kultuuritaustaga lugude ühte ettekandelisse tervikusse sulandamine pole just lihtne ülesanne ei dirigendile ega koorilauljatele, ent kindlasti nauditav kuulajale, kui ta niisugusele kontserdile peaks sattuma. Kui satub, sest tolle kontserdi kohta ei näinud ma küll kusagil mingit reklaami ning mind suunas sel pühapäeval Rootsi-Mihkli kirikusse vaid n-ö siseringi info.

    Ja etteruttavalt öeldes ei tulnud mul sugugi mitte kahetseda, vaid suisa vastupidi – mõtteainet andis too muusikaõhtu peale kuuldud muusika veel nii mõnelegi kõrvalteemale. Näiteks sellele, et kuidas üks heal tasemel harrastuskoor (nagu öeldud, professionaalsed on Eestis vaid kaks koori) oma repertuaaripoliitikat ellu, s.t kuulajateni viib.

    Mitmekülgsus tavapärasel sümfooniakontserdil, kus kuuleme alustuseks mõnda romantilist avamängu, siis klassikalist instrumentaalkontserti ja teises kontserdipooles mingit XX sajandi korüfee sümfooniat – see on üks asi. Koorikontserdi puhul, kus erinevaid muusikanumbreid pole mitte kolm, vaid näiteks kolmteist ja pluss – hoopis teine. Viimasel juhul lähtub programmi intonatsioonilis-stiililine sidusus, s.t kantileense kõlaterviku modelleerimise kogumulje justkui teisest, märksa väiksematest elementidest koosnevast dimensioonist. See kõik on siiski võimalik ning pakub kuuldu põhjal ka kunstipärase elamuse. Tallinna Kammerkoor sidus ühtsesse esituslikku kaarde vanamuusikast Thomas Weelkesi (1570–1623) „Alleluia. I heard a Voice”, Pavel Tšesnokovi ja Nikolai Kedrovi õigeusu kirikumuusika traditsioonist lähtuvad laulud ning Francis Poulenci (1899–1963) loo „O Magnum Mysterium”. Üks esituslik stiil sulandus sujuvalt järgmisse ja nii edasi, takkapihta veel Urmas Sisaski haarava artikulatsiooniga esitatud „Benedictio”.

    Ah jaa, pidin ju rääkima kooride repertuaaripoliitikast. See väljendus Tallinna Kammerkoori kavas viie loona Gustav Ernesaksa lauluvaramust, kelle 100. sünniaastapäeva tähistatakse meil detsembris piduliku koori(de)kontserdiga, tollel eelseisval üritusel laulab kaasa ka Tallinna Kammerkoor. Ja vaat mis lugu – meie lauluisa laule polegi nii lihtne esitada. Esiteks on tema koorifaktuur oma vokaalsete hüpete tõttu lauljatele üsna ebamugav ning teiseks ei avane ilmselt mitte iga Ernesaksa loo karakter vaid paari-kolme prooviga. Näiteks tema „Noor kevade” ja „Lindude laul” kõlasid sel õhtul igati eredalt ja artistlikult, ent „Rabamaastik” ja „Päev laulab õites” jäidki justkui otsima seda ettekandelist võtit, mille abiga edaspidi „õide puhkeda”.

    Ma ei räägi väikevormide esituse puhul karakteri tabamisest ja väljendamisest sugugi mitte juhuslikult. Toon lihtsa võrdluse: võime küll panna kaminasse puid, ent kui me neid põlema ei pane, siis sooja ei saa. Muusikaga tundub olevat sama lugu: noodid võivad ju olla kõik perfektselt intoneeritud (nagu riita laotud kaminapuud), ent kui pole sisemist leeki süütavat karakteritunnetust, siis seda põlemist, s.t ettekandelist haaravust ju ka ei teki.

    Tallinna Kammerkooril õnneks „põlemist” jätkus, peale eelnimetatud Ernesaksa lugude ka Urmas Sisaski „Benedictio’s”, Anti Marguste loos „See on Eesti” ning Piret Ripsi humoorikas koorilaulus „Mehed ja naised”. Jätku siis sellele muusikalisele leegitsemisele!

     

  • Kiir(kom)puterdades kontraproduktiivselt

    Heido Ots

    • Ühe päevalehe juhtkirjanik: „Maamaksu kadu lööks … eelarveisse u 0,5-miljardise augu. Riigieelarve läheneb … 100 miljardile kroonile, 5-protsendise (?!) maksukao elab … edukalt üle.”

    • Reisiv ajakirjanik: „Rovaniemilt viidi meid natuke edasi, põhjapöörijoonele, kus oli võimalik nautida eksootilist sõitu põhjapõtradega.” (? Nimetatud joon on Rovaniemilt väga kaugel ja sellel tuleksid kõne alla hoopis teised loomad – kaamelid Saharas või elevandid Indias.)

    • Suure päevalehe kirjasaatja Londonist: „Guy Fawkes tabati … teolt, tikk käes, püssirohutünnide kõrvalt.” (Püssirohuvandenõulane Fawkes tabati 15. XI 1605. Tikud leiutati paar sajandit hiljem.)

    • Kirjanik (maffiamehe kohta): „… ajas täiesti illegaalset äri: klubid ja meelelahutus … ei mingeid kahjulikke sidemeid … kõik sõbrad olid … kunstnikud … ausad ärimehed.” (? Ega sõna illegaalne ole kirjamehe peas segi läinud illikukuga?) Edasi ütleb mees, et maffiaristiisa „on protežee andekatele inimestele”. (Kes siis protektor on?)

    • Poliitik: „Meil õnnestus saavutada kõige minimaalsemate kuludega kõige optimaalsem tulemus.” (Mis saab olla vähimast võimalikust veel väiksem ja kõige soodsamast veel soodsam?)

    • Ajakirjanik: „Liikumine otsustati ümber kujundada poliitiliseks parteiks.” (Milliseid veel on? Garden party ja партия товара? Pole eesti keele mure.)

    • Bretagne’i-eestlane teatab (eesti lehes), et Prantsusmaa „assotsiatiivsete (?!) koolide” tegevuse rahalise külje eest vastutab mõni assotsiatsioon ehk tavaliselt lapsevanemate ühendus. (Ilmselt peab kooliselts erakooli – seltsikooli.)

    • Ajakirjanik: „Inglane Tucker kasutas veini hallitusega võitlemisel sulfurit.” (S.t väävlit.)

    • New York Timesist reisisoovitusi tõlkiv suure päevalehe ajakirjanik: „Ida-Island on tuntud moai kujude poolest.” Üks sealne puhkekeskus pakkuvat „kauneid vaateid Vaiksele ookeanile”. (Pole Islandi üheski otsas ühtegi moaid. Ka Vaikse ookeani vaadetest ei saa Põhja-Atlandil rääkida. Easter Island (Lihavõttesaar) ja Eastern Iceland on üksteisest väga kaugel.)

    • Ajakirjanik, kes käis Venemaal, Sotšis: „Vestlesime hotelli concierge’ga.” (S.t uksehoidjaga.)

    • Raadioajakirjanikud: „Tartu ülikool kavandab Maarjamõisa väljale oma teaduskämpust” ja „Kännis (aimata võib, et Cannes’is, s.t [kannis]) avati järjekordne, 60. filmifestival”. (Kust see ää-tamine? Sama vähe on vaja ää-tada ka inglise juba aa-ks hääldatud u-tähte: „rägbi”, „träkid”, kui jutt on ragbist e rugby’st ja veoautodest, truck’idest.) „Tii-džii-vii saavutas uue kiirusrekordi.” (Kui kõvasti mõistatada ja kinnituseks lehti juurde lugeda, võib ülearuse ja väära tsiitsitamisega topelteksitatu ära aimata, et jutt on ülikiirrongist TGV, mis on üks prantsuse asi, Train à Grand Vitesse. Selle lühendit hääldavad prantslased umbes tee-žee-vee. Eesti rahval aga pole põhjust ega praktilist võimalustki õppida tundma kõiki maailmas leiduvaid ladina tähtede nimetusviise. Eesti keeles ainuvõimalik olnuks tee-gee-vee, pärinegu lühend mis keelest tahes.)

    • Samasse ritta läheb ka ühe raadioentsüklopedisti äsjane „ladina tähtede tõlkimine”: „Pärast kaksiktornide ründamist pandi USAs terroriste jälitama enn-sii-ei (NCA?) –, mis eesti keelde tõlgitult on enn-ess-aa (NSA).” („Tõlge” osutus õigeks, „originaal” valeks: too asutus on National Security Agency. Milleks oli vaja pusida ladina tähti „inglise keelde tõlkida”?)

    • Välispoliitikaasjatundjad teatavad: „ELis on täheldatav laienemise fatigue”,… „vaidlused tuleb depassioneerida” … „olukord on väga kontroverssaalne ja rahustamiseks rakendatud abinõud osutusid kontraproduktiivseteks”. (Lummavad ja uhked, kuid – andke andeks – puha libavõõrsõnad. Nii on öelnud oma uues raamatus Tiiu Erelt igasuguste depretsiatsioonide, tentatiivsuste ja krutsiaalsuste kohta. Tegelikult on ilmselt tahetud rääkida laienemisväsimusest, sellest, et vaieldes ei maksa ägestuda, et olukord on ebaselge, segane või vaieldav ja tegevus annab oodatule või soovitule vastupidiseid tulemusi. Vahel on „kontraprodukti” kasutatud ka siis, kui tehtu ei anna üldse mingeid tulemusi. Nii et äärmiselt uhke väljend on – oodatule vastupidiselt – omavõimalustest tömbim ja tähenduselt segasem. Fatigue, depassionate, controversial ja contraproductive on inglise, mitte eesti keele sõnad, millel ei leidu taskulambiga otsideski mingeid väljendusvõime eeliseid.)

    • Paljude (mitte ainult vene päritolu) tele-krimilugude tõlkekirjad ütlevad: „Tunnistaja abiga koostati fotorobot.” (Ja valetavad – näokujutise elemente pakkuva arvutiprogrammi, piltlikult öeldes roboti abil koostati tegelikult ehk robotpilt. See pole foto ja mingeid roboteid tunnistajad ka ei ehita. Vene liitsõnaloogika on eesti keele omale vastupidine – фоторобот on toores, n-ö kalkatõlkes „robotfoto”; see tõlkepärl aga, mis ikka veel ilmub telepildi alla, pole üldse tõlge, vaid mõttelageda vene tähtede ladina tähtedega asendamise tulemus.)

    • Ühe erakanali tekstitõlkija lasi vene kriminalistidel mõrvakohale kutsuda kinoloogi. (Tegelikult polnud ei kino ega koerte teaduslikku uurimist, kohale tuli tavaline koerajuht. Tulnuks koerateadlane, olnuks ta künoloog.)

     

    Väikese eeslikõrvavalimiku lõpetuseks paar soovitust kallitele kaasväljendujatele.

    1. Võtkem tempot maha – nii palju, kui tarvis selleks, et mõte jõuaks näppudele (või mikrofoni ees töötavale suuvärgile) järele. Eriti hea oleks, kui jõuaks pisut ettegi. Tähtis pole väljapaisatud sõnade hulk, vaid eeslikõrvadega rikkumata sõnum. Kui vaja, palugem või nõudkem tempo piiramise võimalust oma tööandjalt. Kas või streikides. Kui kirjutaja järel pole tõhusat keeletoimetajat või korrektorit (tõhusat niihästi teadmuselt kui ka töökorralduselt – et see võimaldaks tal tekste mõttega lugeda, mitte ainult diagonaalis läbi libistada), siis võtku ta endale võimalus (vajaduse korral seda paludes või nõudes) kirjutatu paraja pausi järel ise üle lugeda. Enamiku eeslikõrvu leiamegi enda järelt ise üles; keegi ei ole nii rumal, kui kiir(kom)puterduse esmatulemus võib näidata.

    2. „Võõrsõna” soome vaste (sivistyssana) kalkatõlge on „haridussõna”. Kui tuleb kiusama edevusekurat, pihus sätendavad, kuid harva tarvilikud päris- ja hoopis tarbetud libavõõrsõnad, ning ahvatleb haritust näitama, lülitage sisse mõtteline hoiatuslamp. Juhtub see süttima punaselt ja ütlema, et sillerdav sõna pole päris tuttav ning võib kontraproduktiivselt osutuda hoopis harimatussõnaks, siis – cut it out! Mercilessly! Understood?

    No näe kuradit… Lamp kah ei süttinud. Vist sai aku tühjaks.

     

     

  • Esivanemate unustatud varjud: Parim einelaud Tartus on Vanemuises

    Jaak L?s

    Nagu aga Eesti filmindust puudutavate (ajalooliste) tõsiasjadega enamasti ja pidevalt juhtub, osutusid seekordki (varasemad) otsingud üpris üleöö ebapiisavaks. Ju oli olnud uuringuteks võimalik aeg piiratud, küllap polnud ajasurfajad ka lõpuni innukad.

    Milles siis asi? Nimelt ilmus – siiski – 1926. aastal veel üks uus filmiajakiri, vaevalt kuu pärast Filmilehe ilmuma hakkamist. Allakirjutanu oli küll lugenud 23. septembril 1926. aastal ajalehes Postimees ilmunud reklaami: “Lähemal ajal ilmub trükist Th. Lutsu “Tants, film ja mood””, allpool väljaande sisukord ja lühitutvustus: “Väljaanne on ilustatud hulga huvitavate piltide ja joonistustega, trükitud kriidi- ja kunsttrükkpaberile ning köidetud värviliste kaante vahele, mille tõttu ta vabalt iga väljamaa elegandima ajakirjaga võistleb. Pealadu E.K.-ü “Postimehe” raamatukaupl., Tartus.” Küsisin paarilt asjatundjalt, kes teadsid nii kirjanik Oskari (Oskar oli autorina märgitud sisukorras) kui ka filmimees Theodori tegevusest, kas nad on sellist trükist näinud. Nad ei teadnud midagi, ja sinnapaika tookord asi jäi.

    Nüüd, mõni kuu hiljem, õnnestus otsimist jätkata ja  selgus, et värvilise kaanega brošüür “Tants, film ja mood” (31 lk, ilmunud 1926.aTheodor Lutsu kirjastusel Tartus) on täiesti olemas raamatukogus Tallinna Islandi väljakul ning Tartus Vanemuise tänavas. Reklaamiteksti Postimehes saab tõlgendada, et tegijad kavandasid seda ajakirjana, kuid paraku pole (esialgu) midagi teada, kas veel mõni number ilmus. Küll on kindel, et “Tants, film ja mood” omas eelkäijat: 1926. aasta jaanuari lõpus andis Theodor Luts välja järeltulijast pisut õhema mustvalge trükise “Tantsuharrastaja”, mis leidub samuti mõnes erakogus ja parimates raamatukogudes. See sisaldab peamiselt Theodor Lutsu Berliinis ja Pariisis omandatud moodsate tantsusammude õpetust, reklaami ja Oskar Lutsu naljaloo “Härra K. M. Hüpelmann tantsib!”, ja muidugi hulgaliselt reklaami. Äriplaan paistis igati jumekas.

    Theodor Luts ning Aksella, ta abikaasa 1924. aastast,  rajasid oma ühiselu ja filmiloomingu majandusliku põhja just tantsutundide ja -võistlustega. Mõlemal alal käisid nad asja tudeerimas Berliinis ja Pariisis.  Sel leheküljel siin pakub siiski huvi ennekõike filmiteema, seega sügisene väljaanne 1926. aastast, mis, nagu võib arvata, oli mõeldud konkureerima Tallinna Filmilehega. See nägi ka palju kobedam välja kui vendade Parikaste ajakirjake, Heino Lehepuu kujundus ja joonistused, väga uhke staarifotoportree Johannes Nõmmikust, Pariisis tegutsenud eesti filminäitlejast, kes aasta hiljem tegi ühe peaosa Theodor Lutsu debüütmängufilmis “Noored kotkad”. Hoolimata suurest reklaamimahust  ja menuteemadest, ei majandanud ajakirjaks mõeldud väljaanne end ilmselt siiski  ära, pealegi alustas Theodor juba samal aastal aktiivselt filmitootmise ettevalmistusi, konkureerides ka sel alal, nagu ühes  edaspidises kirjutises loeme, vendade Parikaste ja nende Estonia-Filmiga Tallinnas. Siiski, Johannes Pääsukese ja eesti filmi sünnilinnas oli kinos Athena veel sellesama 1926. aasta 13. jaanuaril linale tulnud Balduin Kusbocki ambitsioonikas debüüt “Esimese öö õigus”. Viis päeva linastust ei äratanud erilist vaimustust ja peagi siirdus Eesti oma aja ägedamaid filmiideolooge Pariisi, hakates Postimehele saatma filmiteemalisi artikleid. Aga see on jälle uus teema.  Igal juhul oli Tartu 1926. aastal filmitegemise ja sellest kirjutamise tahtmisest pakil.

    Teistelegi sama ajastu Eesti filmilehtedele iseloomulikult on filmiteema juhtkirjutisel pealkirjaks  “Kas kinol on eluõigust”. Vastus on muidugi “jah”. (Autori nimemärgi “-i-” taga aiman olevat Theodor Lutsu enda, kuna artikli teemad korduvad aasta hiljem, 19. IX 1927 Postimehes ilmunud programmilises loos “Eesti film on võimalik”.) “-i-” kirjutab muu hulgas “Peale selle võiks valmistada  rida filme meie algupärase kirjanduse järele, mida tänulikult tarvitaksid kõik koolid ja teised hariduslikud seltsid ja asutused. Väikesest algusest kasvab pikapeale tugev tööstus, millest jätkub sisemaale ja ulatub ehk väljapoolegi.” 15. septembri Postimees oli just teatanud, et Oskar Luts kirjutab “Kevade” alusel stsenaariumi oma noorema venna Theodor Lutsu jaoks!

    “Jutuajamine Pariisis töötava filminäitleja J. Nõmmikuga” on Theodori Lutsu enda tehtud, küllap  juba Pariisis sama aasta alguses. Nõmmik ütleb oma jutu lõpus: “Olen kaasa töötanud suuremates Prantsusmaa filmiettevõtetes ja loodan, et see on ühe aastase töö kohta küllalt.” Meie alustavad filmiloojad käisid sama rada, mis teistegi muusade teenrid – Pariisi, ikka Pariisi. Tartu veespordimehe seiklusi Euroopa filmipealinnas maksaks igal juhul pisutki uurida.

    Johannes Pääsukesega koos filmi “Karujaht Pärnumaal” vändanud Vanemuise parukameister Tõnis Nõmmits kirjutab moodsast poisipeast, avaldatud on J. Stevensi “charlestoni” “Your Eyes Told Me” noodid ja tekst, on palju tantsuõpetust nii jutuna kui pildis (Theodor Lutsult), juttu on Pariisi värskemast moest (Aksella-Hildegard Lutsult).  Postimehe reklaamis lubatud Oskar Lutsu juttu “Kunstnikud” värviliste kaante vahelt siiski ei leia. Arvatavasti viitis elav klassik selle jutu tähtajaks valmiskirjutamise asemel aega lokaalis, mida “Tants, film ja mood” reklaamis järgmiselt: “Parim einelaud Tartus on Vanemuises”.

     

Sirp