Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Marko Laimre imikupõlv

    JOHANNES SAAR

    Minu tähelepanu köitis tõsiasi, et sel Laimre näitusel oli kasutatud karmil käel palju pehmeid ja kergesti kärisevaid materjale. Nägime palju tekke, vilti ja veel kord tekke. Teame ka varasemast mõnda Laimre tekiteost, plüüsist hiigelkoeri ja ka seda, et ta on mässinud Barbie-nukke pekirullide sisse. See on eesti meeskunstnike hulgas üsna haruldane. See seltskond tegeleb valdavalt ikka kõvade, külmade, kalkide ja raskete materjalidega, näiteks metall ja asfalt Jüri Okase puhul või siis pronks ja graniit kõikide skulptorite puhul. Modernistlik kultuurimudel, teadagi, privilegeerib eelkõige küpse täiskasvanud inimese tegemisi, kes on soovitavalt valge mees ja hetero, lisaks ka elu- ja naistemees. Nagu näiteks Jackson Pollock ja kogu see ameerika abstraktsete ekspressionistide kamp.

    Marko Laimre teki- ja nukulembus ajendas aga mind tagasi pöörduma ühe teaduspsühholoogia-alase raamatu juurde, mille ma olin enda arvates juba läbi lugenud. Nüüd leidsin sealt hoopis midagi uut, nimelt hulganisti viiteid ja tsitaate Inglise arengupsühholoogile Donald Woods Winnicottile ning eriti paarile võtmemõistele tema arengupsühholoogia teooriates.

    Winnicott räägib palju nn. siirdeobjektidest, milleks näiteks imiku puhul on tema tekk. Tekk on midagi, mis järgib üheltpoolt täpselt keha kontuure, teiselt poolt aga ka kehaga katkematult külgneva välismaailma piirjooni. Tekk on mina ja mitte-mina piir, esimene verstapost kulgemisel maagilisest ja ütleme isegi struktuuritust ühendusest emaga suurema iseseisvuse ja autonoomsuse poole. Teki laotumises üle imiku saab kujunev isiksus esimest korda selgemalt piiritletud kontuurid ja palgejooned.

    Me teame, mis asjaoludel mängisid viltmaterjal ja rasv suurt rolli Joseph Beuysi elus. Teises maailmasõjas lendurina alla tulistatuna kukkus ta Musta merre ning tema päästnud Krimmi tatarlased mässisid ta võdiseva keha vildi ja rasva sisse, et ta elunatukest päästa. Kahtlemata väga eksistentsiaalne ja surmalähedane kogemus, milles mähkumine, pehmus, soojus, surm ja elu ühinesid mingiks elukestvaks traumaatiliseks üsakogemuseks. Usun, et Laimre peki sisse mähitud nukud üritavad meenutada sama aistingut; ka leedulanna Egle Rakauskaite suplused mees ja rasvas.

    Kummati pole tekipiiri või mähkumise mõiste pädev kirjeldama inimese edasist arengut küpsuse poole. Üle teki ääre algab pidev suhtlus maailmaga; muuhulgas ka mängud, mida Freud on nimetanud Fort und Da mängudeks, milles vanemad peidavad end ja mänguasju vaheldumisi, et siis need võidukalt jälle päevavalgele tirida.

    Mind aga huvitab üks muu mäng. Nimelt hetk, mil koolieelikust laps hakkab voodis tekki endast eemale tõukama, et moodustada teki ja enda vahele kolmas ruum, mis pole ei sotsiaalne ega ka psüühiline ruum. Lapsed teevad voodis endale tekkidest ja patjadest koopaid ja onne, loevad taskulambiga raamatuid ning see ongi see kolmas ruum, mida iseloomustab näiteks see, et siin ei saa igasuguseid küsimusi esitama. Näiteks ei saa kolmandas ruumis küsida: kas sa mõtlesid selle ise välja või anti sulle see väljastpoolt? Sest kolmas ruum on Winnicotti sõnul nn. ?loovuse, armastuse ja mängu potentsiaalne ruum?, kus kõik on üheaegselt võimalik.

    Hiljem tõugatakse aga tekk veelgi kaugemale. Winnicott osutab, et üldreeglina ei visata neid prügikasti ega hävitata, vaid pagendatakse igapäevasest kehalisest kokkupuutest, näiteks pakitakse kuhugi kohvrisse või vakka kuhugi pööningule või kolikambrisse. See teki ja keha distantsi suurenemine on väga oluline sümptom nendes protsessides, mis leiavad aset täiskasvanu interaktsioonis välismaailmaga, kui see kulgeb tavapärast rada. Esiteks, seesama kolmas ruum paisub tohutult, sellest saab see, mida nimetatakse kultuurialaks. Ka siin ei küsita näiteks, kas sa mõtlesid viimase jõuluvanajutu ise välja või anti see sulle väljastpoolt? Kuid teiseks leiab aset üks oluline muutus: vajadusest säilitada teki abil konstrueeritud maailmaruumi arhitektuuri hakkavad imikuteki funktsiooni täitma teised objektid ehk siirdeobjektid, mis paigutuvad nagu piirivalvurid mängulise kolmanda ruumi piiridele sotsiaalse välismaailmaga. Ka need järgivad korraga nii inimese kui välismaailma palgejooni. Ma usun, et kunstist võib selliseid objekte leida hulgi. Sel näitusel näeme näiteks portreid, mis sisaldavad nii Saddam Husseini kui Marco Laimre palet, ka kohtame Palestiina pommiterroristide ja Iisraeli võitlejate välimuse detailset kattumist Marco Laimrega.

    Torkab ka silma, et eksponeeritud oli ka üks roosa põletuskirjaga vatitekk. Nägime ka üht pissivat hiigelkoera, kes oli mässitud ja kinni õmmeldud ruudulistesse baikatekkidesse. Need on väga tavalised ja laialt levinud tekitüübid, oma kogemusest oletan, et kogu sotsialismileer kasvas üles just selliste tekkide varjus. Need on nn. sotsialismitekid. Lisaks kaitse ja ulualuse nostalgilisele tundele sugereerivad need ka ahistust, kohustust heita nende alla kellaajal, mil tegelikult tahaks teha midagi muud. Need on miskit, mida lapsevanemate väitel ei tohi pealt ära ajada. Selles luupainajalikus imperatiivis sisalduv surmakogemus, mis lapsena lämmatas (liiga) sooja tekki mässitud hingamist, avaldub populaarses anekdoodis kalmistul jalutajast, kes hakkab teisele, lahtisesse hauda kukkunud uitajale mulda peale ajama ja ise riidleb: ?No kesse ajab niimoodi mulla pealt ära, häbi-häbi!?

    Tähenduslikkust lisab ka seik, et tekid olid eksponeeritud kunstisaalis. See tõsiasi suisa keelab neid vaadata labaste tekkidena ja nõuab, et me paigutaksime oma arutluse keskmesse kõik, mis ei ole tekk, otsima hoopis sümptomaatilist. Ning minu arvates on mõlema teki sümptomiks selgelt implitseeritud agressiooniakt. Winnicott väidab, et tekk, eraldades imiku emast, toimib ka agressorina, tungib ema ja lapse vahele, hävitab sünnipärase okeaanilise ühtsuse. Ta tekitab vägivaldselt vahe mina ja mitte-mina vahele ning see vägivald jääb igavesti meelde mingite fundamentaalsete arutluskategooriana. Probleem on selles, et subjekti, isiksuse kontuuride esmakordne visandamine ümbermässitud teki abil loob esmakordselt ka objekte tema ümber ? asju mis asuvad väljaspool tekki. Kuna kogu see ümbrusest isoleerimise akt on fataalselt vägivaldne (keegi ei ole palunud, et kedagi tekki mähitaks, kuid see juhtub alati ja igaühega), seostuvad inimese alateadvuses radikaalselt inimesest lahutatud objektid ja nende teke ka edaspidi mingisuguse algse traumaatilise kogemusega. Ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et see traumaatiline tuum on Laimre kunsti kese. Ning seda traumat ei maksa taandada mingiks raske lapsepõlve haiguslooks, vaid eksistentsiaalseks paratamatuseks, mis puudutab meid kõiki. Heidegger kinnitab, et trauma on igasuguse inimtunnetuse algus, eeldus ja lõpp: ?Meid visatakse olemisse, ilma et keegi meilt midagi küsiks, ja pärast visatakse meid siit samamoodi välja.? Sünd ja surm, ehkki ülimalt kehalised ja intiimsed juhtumused meie elus, on igal juhul vältimatud ja fataalsed. Ning sama fataalse paratamatusena tuleb igaühe elus mängu ühel hetkel imikutekk, mis manab esile subjekti kontuurid ja tõmbab vägivaldselt piiri mina ja mitte-mina vahele. Tekk tuleb kui elu aluseid rajav trauma ja jääb meid kummitama kuni surivoodi ja -linani.

  • Jüri Arraku näitus „Carcassonne ja Tallinn“

    Sandra Truija

    Meil on rõõm Teid kutsuda kunstnik Jüri Arraku näituse „Carcassonne ja Tallinn“ avamisele teisipäeval, 16. aprillil kell 17.00 ning sellele järgnevale Didier Escoupérié poolt peetavale loengule Pontus de la Gardie’st kell 18.00 Kiek in de Köki muuseumis (Komandandi tee 2).

    Üritused toimuvad festivali „Voilà! 2013 Prantsuse kevad Eestis“ raames.

    Prantsuse Instituut Eestis

    RSVP hiljemalt 15. aprilliks e-posti aadressil: katlin@ife.ee

  • Naer on hinge relv

    Bergsoni aga ei iseloomusta kindlasti mitte luhtumine koomikuna, vaid õnnestumine teoreetikuna. Arsti jaheda ja vaheda meelega, lausa külmusega, vaatab ta koomika pääle, tema näidetele  koomiliste situatsioonide kohta ei saa me just liiast huumorit või meelelahutuslikkust ette heita. Koomika ise on muutunud, õuenarrist ja laadatolast kasvas tasapisi välja esimeste filmide jalaga-tagumikku-huumor, millele vastandus moodsa kunsti sügav sisim irvitus iseenda üle (dadaismi piirilammutus), sealt edasi oleme jõudnud reality-televisioonini, kus me enam ei naera koos artistiga, ei muiga tema  avalikku/sisemist eneseilkumist, vaid irvitame süütult ja õelalt ligimese üle, kes on oma edevuses ja kuulsuseihas iseenda naeruväärsusest ebateadlik samavõrra nagu mõni ilma iseenda, autorist eraldiseisva tahtejõuta raamatutegelane. Bergsoni koomikateooria oleks olnud teistsugune, kui ta oleks kõike seda näha saanud. Ma ei ole kindel, kas tal õnnestunuks säilitada idealismi, mis ta teooriat kannab – usku koomika teatavasse sotsiaalsesse, parandavasse rolli. See, mille üle ja kuidas naerdakse, on muutunud. Jah, meil on teatavaid jämekoomilisi, mitte nii rafineeritud elemente, mis vahest igal ajal muigama ajavad, aga lääne ühiskonna empaatia ja arusaamine sellest on teisenenud. Ja ma ei tea, kas endorfiini saab enam „õnnehormooniks” nimetada, kas naer teeb meid õnnelikumaks ja paremaks, nagu Bergson lõpuks justnagu lubab.       

    2.

    Bergsoni külmus oma materjali suhtes, osavõtmatus või püüdmatus panna meid naerma näitena toodud koomiliste situatsioonide üle, sobib mulle. Kogen suurt osa ka tänase ühiskonna farsilikust huumorist hoopis muserdavana, kuigi mõistan, et see mõjub teistele teisiti. Ka Bergsoni näiteks toodud ebameeldivuskomöödiais (koomika alandavad vormid) samastan end pigem naeru „ohvriga”, tunnen piinlikkust ühes temaga. Bergson aga rõhutab ühe koomika põhielemendina teatavat „jäljendamise automatismi”,  kui sellele vastanduvad tundlikud, koomikata „hingeseisundid muutuvad iga hetk” (lk 29). Ma ei ole kindel, et ka hingeseisundites pole saavutatud XXI sajandi alguseks teatavat automatismi. Bergson omistab selle aga klounidele. Klounid mõjuvad mulle ent õõvastavalt, hirmsana, tühjusel tantsijatena; ma vaatan neid hirmuga, mitte elevuse ja rõõmuga. Ühel õhtul näitas Mezzo Sammy Davis jr parimaid laule. Paljudest oma esinemistest  teeb ta teisi lauljaid parodiseerides või veiderdavalt tantsides (muidugi: siin tuleb mõista, et alul oli ta neegerlaulja sügava segregatsiooniga ühiskonnas) klounaadi. Ning ühel hetkel märkasin, et mus tekkis vastupidi Bergsoni oletatule külmus hoopis selle materjali vastu: ma jälgisin andekat lauljat ja esinejat, isegi hea huumorimeelega inimest, hävitamas oma loomingut, jälgisin külmalt ja analüütiliselt.

    Samuti tõmbab Bergsoni rõhutus, et igasugune  vaatlejapoolne sentiment ja empaatia surmab koomika, hävitab tavakeeles kasutatud mõisted nagu „südamlik nali” või „soe huumor”, lihtsalt vee peale. Samas kogeb iga näiteks lapsega koos kasvav inimene mingite olukordade või lapse tehtud naljade koomilisust ja naerab nende üle, ilma suurema kalkuseta, küll aga just emotsionaalselt kohal viibides. Sümpaatseim ja mõistetavaim on Bergsoni jutt hingelisest, hinge enese nõtkusest, millele  vastandub kehaline mehaanika, millest sünnib koomika. See on eksistentsialistlik ja põhimõtteline küsimus: naer laseb meil näha elu/ looduse loomuliku nõtkuse ja ühiskondlike formatsioonide mehaanika vastuolu („inimlik elukorraldus seab ennast loodusseaduste asemele”, lk 37). Selle jäikuse mõnituse, humanistliku irve on lõpuni arendanud „Simpsonid” või „South Park” oma samuti kohmakate, mehaaniliselt, justnagu „inimestele viitavate”,  inimsusele eemalt hüvastijätvalt viipavate tegelastega. Ei ole midagi erinevamat kui need suhteliselt jõngid ja vulgaarsed, aga avatud pilguga loodud animatsioonid ning tõsielutelevisioon, mis laseb meil naerda teadmatu ligimese üle. Ei ole midagi, mis oleks veel vähem puhastava, abistava koomika teenistuses kui osundatud pilge tõsielusarjus.       

    3.

    Kui lugesin kunagi T. S. Elioti esseed luule sotsiaalsest rollist, kahtlesin üksjagu, kas tal ikka on õigus: kas see on ühe kunstniku siiras usk enese olemasolu vajadusse või siiski pigem  eneseõigustus ühiskonna ees, millest suur osa ju avangardi ja dekadentsi põlgab või tarbetuks peab? Aeg on sundinud mind uskuma, et Eliotil oli õigus, aga päris kindlust, igaveseks jalad-põhjas-tunnet ma saavutanud ei ole. Bergsoni usk on ent kindel. „Naer peab vastama teatavatele ühiselu nõudmistele. Naerul peab olema ühiskondlik tähendus” (lk 15). Nagu me nägime, peab ta „nõtkuse” (elu, hinge, looduse) vastandiks ja vaenlaseks jäikust,  mehaanikat, mingit masinat. Naer aitab seda lammutada, „välja naerda”. Masin on muidugi osav, ta loob viise, kuidas naeru enda omaks muuta. Mäletan, kuidas absurdi- ja piinlikkusekoomik Andy Kaufmann (keda eluloofilmis kehastas Jim Carrey) kurtis komöödiasarjade peale, et „seal naeravad surnud inimesed”. Kui olin varateismeline, kaotasin oma pinginaabri – ta kolis nimelt Soome. Mäletan, milline tema tookordne esimene  reaktsioon oli: „Siin istuvad kõik ja vaatavad telekast naljasaateid ja naeravad täpselt selle koha peal, kus lindi pealt naeru lastakse”. Jah, võib-olla on seegi siiski õigupoolest vabastav ja kasulik, kui põhikoolilapsed naeravad iga obstsöönsuse pääle … „Perse!” – „Hihhihhhiiihiiii!” Enamik neist kasvab ikkagi korralikeks kodanikeks, kes paarikümne aasta pärast todasama sõna televiisorikastist nt luulesaates kuuldes punastavad ja vihastavad. 

    Muidugi pole ma kindel, kas on õige koomikat nõnda heroiseerida, ta tähtsust paisutada nt dramaatilisi või traagilisi elemente/ vahendeid kasutava kunsti kõrval. Koomikasse „siseneb väljaütlemata kavatsus alandada ja selle kaudu, tõsi, vähemasti väliselt parandada. Just sellepärast on komöödia tegelikult elule lähedasem kui draama” (lk 88). Või siis säärane meeleliigutuses ja tulises andumuses välja huikunud liialdus: „Tõepoolest, komöödia  mitte ainult et ei esita üldtüüpe, vaid meie meelest on see ainus kunst, mis taotleb üldist, nii et kui talle on omistatud see eesmärk, siis on sellega öeldud, mis ta on ja mida ülejäänu olla ei saa” (lk 96). Ent ta ravivõimet, ta võlujõudu ei saa kindlasti alahinnata. Koomika „väljendab seega individuaalset või kollektiivset ebatäiuslikkust, mis tahab otsekohe parandamist. Naer ongi parandamine. Naer on teatav ühiskondlik žest, mis toob välja ja surub alla inimeste ja sündmuste teatava erilise hajameelsuse” (lk 61). Naer on siis õigupoolest hinge relv? Ja teatav „hajameelsus”, mitte täielikult kohalolemine kogu me eluprotsessis, ongi too mehaanika. Eesmärk on tagasi saada hing, ja selleks tuleb end vabaks naerda. Ma usun, et ka nutt oleks samasugune vahend, ka nutt oleks osake puhastumisest, aga sellest on meil muidugi vaieldamatult raskem rääkida. Nututeooriast  kõneldes ei tunneks me ennast nii vabalt, jõletu oleks külmalt-kargelt kirjeldada nututavaid situatsioone; kindlasti on seda kuskil tehtud, aga minu lugemislauale see lektüür sattunud pole. Bergson pakub möödaminnes ka põneva kunstnikudefinitsiooni. Vaatamata sellele, et ta rõhutab naeru ja seeläbi koomika sotsiaalset rolli, s.t teatavat ühiskondlikku kasu, leiab ta kunstnikku me silme ette valades, et too  peab loomises olema vaba utilitaarsest, peab oma püüdlustes mõtlema väljaspool kasu, seespool kunsti piire. Olema seega kasulik ühiskonnale, näides kasulik vaid endale? Mittekunstniku, kujuteldava lihtsa inimese kohta leiab autor ent, et „on vajalik, et inimene elaks ühiskonnas ja allutaks end järelikult reeglile”. Kunstniku kohta järeldub siis ju, et kuigi ta loob midagi usutavasti ühiskondlikult kasulikku, peab ta ise selles süsteemis olema veidi  kohat
    u ja kasutu. Mingis mõttes isegi paaria staatuses?   

    4.

    Bergsoni mõtisklustes on jõulist metafüüsilist, isegi religioosset tendentsi, vahel peitub  see väikestes, nõtketes, kujundlikes vihjetes, nt karikaturisti tööd iseloomustades: „Tema kunst, milles on midagi saatanlikku, aitab taas jalule deemoni, kellest ingel oli jagu saanud” (lk 25). Aga väga selgelt ütleb ta hinge/nõtkuse vaatlusel välja mingi ülevama ja üllama printsiibi olemasolu vajaduse: „See oleks elu enda leek, mille on meis läitnud kõrgem printsiip ja mida me täheldame kehade kaudu nagu  läbi klaasi” (lk 38). Sellele vastandub muidugi kehaline viletsus, tuimus, mehaanika – „keha vajadused norivad hinge kallal” (lk 39). Nõnda on naer metafüüsiline masin, mis loodud vastukaaluks füüsilise maailma terminaatoritele. Kuigi Bergson näeb ühiskondlikku kihti looduslikul nõtkusel mehaanilise tuimusena, jõuab ta lõpuks siia: „Ometi tuleb inimkonna auks tunnistada, et ühiskondlik ja moraalne ideaal pole olemuslikult erinevad” (lk 89).  Miks ta meile halastab? Lihtsalt suures idealismis? Mulle tundub, et Bergson on mängur, et talle meeldib riskida oma teeside, oma visioonidega. Kui ta üksikasjus ning koomika eri lähenemiste kirjeldamisel võib teha täpset tillukest näputööd, siis samavõrra on tema üldistustes suurt joont ja vabadust. „Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest” (lk 56). Ei-ei, ta muidugi ei ütle siin, et ahistus oleks koomiline (kuigi ka see võimalus jääb), sellega tegelesid ju edasi Kafka, eksistentsialistid. Aga vabaduse tõsidus, nõtkuse lähtumine ülemast printsiibist, need loovad ruumi, milles me mehaaniliselt, ahistunult, vaevaliselt, seeläbi ka koomilistena, askeldame …

  • Vana muusika uus hingus ehk Ühe kohvikuvestluse vaikimisi üles tähendatud märkmed

    Jaan-Eik Tulve

     

    Eleazar: Kas peabki kõike alati seletama? Eks harjumus olegi see, milles me kõige rohkem kinni oleme. Oleme midagi harjunud teatud moodi kuulama ning kui siis seda meile teistmoodi esitatakse, tõukab see meid eemale.

     J.-P.: Ei saaks öelda, et tänane kontsert mind eemale tõukas, kuid mingist autentsest tõlgendusest  ei saa nüüd küll rääkida.

    E.: Olen selle üle palju mõelnud, et mis on üldse see autentne tõlgendamine. Nelikümmend aastat tagasi hakkasid tänased vanamuusikakorüfeed otsima ühenduslüli aastasadu tagasi loodud muusika mõistmiseks. Oli selge, et kogu seda täiust, mida on viimastel sajanditel otsitud helis, kõlas, faktuuris, värvides jne, seda renessanss- ja barokkmuusika ei tundnud ning heaks esituseks tuli leida just sellele muusikale omane kvaliteet,  mitte mässida teda uude kasukasse.

    J.-P.: Nonii, ka mina olen just nautinud, kui interpreet suudab end täielikult samastada tolleaegse heliloojaga ning musitseerib just sellise kõla, tehnika ja fraseerimisega nagu Frescobaldi või Monteverdi seda mõtlesid.

    E.: Jah, aga siin puutume just kokku probleemidega, mis tekivad, kui helilooja meie kõrval enam ei seisa. Me võime vanadest traktaatidest hääletekitamise ja pillimängu võtete kohta  midagi välja uurida, kuid kui arvestada, et isegi paljud tänapäevased heliloojad-interpreedid mängivad oma teoseid viiekümneselt teistmoodi kui kolmekümneselt, siis seda vähem saame me kindlad olla mingis absoluutses autentsuses viis sajandit tagasi loodud muusika puhul.

    J.-P.: See on muidugi õige, kuid paljud seda siiski üritavad. Esiteks saab muusika enese kaudu nii mõndagi öelda ka fraseerimise või heli kohta. Vanadelt maalidelt näeme ansamblite koosseisu, nii et mingid piirjooned meil ikkagi ju on. Mulle meeldib, kui püütakse muusikat ette kanda võimalikult ajastutruult igas mõttes. Ka tänasel kontserdil olid ju kõik vanad pillid, aga miks oli neil vaja kontrabassi?

    E.: Arvan, et ühiskonna suure individualiseerumise ning eraomanduse pühitsemise tõttu suhtume me kramplikult ka igasugusesse loomingusse. Selline kramp pole aga absoluutselt iseloomulik vanamuusikale, kus helilooja, kes oli  tavaliselt ise ka interpreet, oli vägagi improvisatsiooniline ning lasi seda teha ka teistel. Paljud lood on tänapäevani jõudnud vaid kirjapandud meloodia kujul ning seal pole sõnagi pillidest, millega seda mängida tuleks. Seetõttu leian, et Rolf Lislevand suhtus orkestratsiooni just nii, nagu oleks see meeldinud ka heliloojatele, keda ta mängis. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult astus ta ka ise nendega ühte ritta. Enamik inimesi vist ei teagi, et tolles programmis on  mitu Rolfi enda kirjutatud lugu. See tähendab, et mõne loo puhul on helilooja üles tähendanud vaid harmoonia ning kogu meloodia oli uus looming. Mõnes olid olemas aga ainult esimesed kaks rida ning edasi andis helilooja jällegi vaba voli. Nii et see ülejäänu on siis kas Rolfi või teiste ansambliliikmete tänapäevane täiendus ja täielikult autori loal.

    J.-P.: Jääb siiski küsimus, kas helilooja, kes oli nõus oma teoste improviseerimisega tolleaegses  õhustikus, vaataks hästi nende toomisele tänapäeva kõlavahenditesse. Läks ju rütm vahetevahel küllalt džässilikuks. See tähendab, et kui palju on meil õigus üldse loomingusse puutuda? ‘

    E.: Jah, muidugi. Näen siin kahte suunda. Viimasel ajal on üle maailma küllaltki populaarne näiteks vanade ooperite või teatritükkide olustiku toomine tänapäevasesse keskkonda. Mis minusse puutub, siis vahel on see mulle küllaltki meeldinud, tihti jäänud aga poolde vinna, väljendudes  selgemalt ainult väliste atribuutide või seksuaalse orientatsiooni muutmise tasemel. Mida on aga interpretatsiooniks tegelikult vaja? Püüet mõista sügavuti looja sõnumit, mõtteid, tundeid, taju jm. Ning kui oleme tema südamest tulnud ideest aru saanud, siis oleme seda suutelised ka edasi andma, hüüdes siis kas üksi või kooris. Rolf Lislevandi ansambli puhul lummaski mind just see intiimne tundlikkus ning siiski ka täielik respekt muusika vastu. Minu arust oli väga nauditav,  et imeliste oskustega muusikud ei tulnud lavale mitte oma virtuooslikkust näitama, vaid andusid täielikult muusikale. Mitte midagi üleliigset, mitte ühtegi värviplärakat.

    J.-P.: Saan sinu jutust hästi aru, aga luba, et jään siiski eriarvamusele. Vanamuusika kuulamine on olnud mulle ka teatud mõttes vastandumine suurtele massidele ja kaasaegsele ühiskonnale. Meil Prantsusmaal on isegi ringkondi, kes üldse muusikat ei kuula, kuna ei taha oma tundlikkust  ja taju tänapäevaste kõladega rikkuda. See on muidugi äärmus, kuid mingil juhul ei saa ma hukka mõista neid, kes meie haiget ühiskonda vältida püüavad.

    E.: No nüüd hakkab jutt juba kontserdist kaugemale liikuma. Eks inimesi ole igasuguseid. Mina jälle kohtasin kunagi üht meest, kes teatas kõigile, et paastub, endal aga oli lihtsalt kõhugripp.

    Edasi kandus jutt tõesti teistele radadele ning möödunud kontserti puudutati vaid mõnel  harval juhul. Järgmisel päeval olid mõlemad sõbrad endiselt hea tervise juures ning koos otsustati kuulama minna isegi festivali järgmist kontserti.

     

  • Pealelend

     

    Äsja lõppenud NU performance’i-festival oli paljuski retromaiguline või õigemini, nagu te ise festivali tutvustuses eelkõige festivali kõige rohkem teooriale pühendatud ürituse, s.o seminari iseloomustamiseks ütlete: „ajaloost õppimine”, „ajaloo ja ajalooliste strateegiate  rakendamine kaasaegses kunstipraktikas” või ka „kogemus”. Kas see oli järjekordne järeleaitamistund? Kuidas see festivali üldmääratluse „NU performance” alla mahub?

    Kindlasti ei olnud tegu mingi didaktilise üritusega. See, mis meid eelkõige huvitas, olid teatud ajaloolised strateegiad (Susanne Linke, Leonhard Lapin, Douglas Dunn) ja küsimus nende strateegiate ja keele rakendatavusest kaasaegses performance’i-praktikas, siis teatud kunstnikud ja nende loomingulised kurvid ja käänud (Stuart Brisley), väljaastumine oma tavapärase loomingulise maatriksi rutiinist (Carl Michael von Hausswolff) ja performatiivse sümbioos teatriga (Hausswolff, Roi Vaara, Martin Creed). Lisaks huvitas meid see, miks on kaasaegne performance ehk etenduskunst selline nagu ta on. Ja paljuski on see ju nende eelnimetatud kunstnike „süü”, et kaasajal eksisteerivad sellised fenomenid, kes esinesid kas või eelmisel festivalil (Gob Squad, Baktruppen) ja teevad asju nii nagu nad teevad. Ja seetõttu mahubki selleaastane vaade ajalukku üsna ilusasti uue performance’i mõiste alla. Murrang uue ja vana performance’i vahel toimubki seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses. Eestis ei ole see vist siiani päriselt toimunud.

    Minu ajend selle festivali korraldamiseks pole pärast esimest ega ka teist festivali muutunud: näidata ja väärtustada teatud tüüpi performatiivsust, mis meil on tõrjutud nii ametlikus teatris kui ka performance’i-kunstis IDK–Nongrata teljel, mis ju ongi paraku eesti performance’i-kunstis ainus telg. Hea näide on siin näiteks Stuart Brisley, kes alustas ja on kunstiajalugudes sees radikaalse kehakunsti pioneerina, keda Nongarata väsimatult ja tüdimuseni kloonib. Samas on Brisley nüüdseks, olles 73aastane, suutnud siiski veel areneda, teha mitu loomingulist käiku, jõudnud tagasi performatiivsuse juurde koos palju vingema teksti, performatiivsuse ja skulptuuri sümbioosiga. Temast 30–40 aastat nooremad provintsikunstnikud vihuvad aga ikka teha kuuekümnendate Viini aktsionismi, mis on praeguseks pehmelt öeldes tüütu. Nojah, ilmselt tuleb neile ikka veel ajalugu õpetada.

     

    Mida ise hindate lõppenud festivalil kõige enam kordaläinuks?

    No pole kahtlustki: Lapini „Multiplitseeritud inimese” rekonstruktsioon. Mul oli ammu unistus sellega midagi teha. Rekonstruktsiooni ideeni jõudsin mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu, paljuski mängis siin kaasa koostöö koreograaf Goran Sergej Pristase ja lavastaja Emil Hrvatiniga (Janez Jansa) sellises projektis nagu „East Dance Academy” ja Emili tehtud rekid Sloveenias. Olen väga tänulik Leole ja von Krahli teatrile, et nad selle hullumeelse ideega nõusse jäid.

    Tegu on ühelt poolt eesti kunstiajaloos tugevalt fetišeeritud aktiga, samas pole etendust analüüsitud peaaegu kusagil, välja arvatud Lapini enda tekstides (esseekogumik „Kaks kunsti”, 1997). Teiselt poolt, eesti teatriajaloos seda etendust peaaegu ei eksisteeri, igatahes pole sellel seal mingit märkimisväärset positsiooni. Niisiis, rekonstruktsioon teenis seega kahte võib-olla isegi vastandlikku eesmärki. Rekonstruktsioon võimaldab selle performance’i demütologiseerida – me näeme seda nagu pilti muuseumiseinal või uuesti aktualiseerida, väärtustada ja diskursusesse lülitada. Ja mingis mõttes ka uuesti mütologiseerida. Kui vaadata näiteks Eesti teatriajalugu, siis algab selline uue meediaga manipuleeriv audiovisuaalne teater Peeter Jalaka ja tema „Eesti pulmade” seeriaga üheksakümnendate alguses. Nüüd saab talle tuua ühe ajaloolise võrdlusmomendi. Seetõttu oli rekonstruktsiooni tegemine von Krahli teatris ka sisuliselt põhjendatud. Muuseas, kellel nägemata jäi, siis Krahl võtab seda järgmine aasta veebruaris veel mängida.

     

    Kuhu suundub järgmine festival? Mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks see ei peaks jätkuma.

    Meie ka ei näe. Festival jätkub kindlasti, kuid milline täpselt saab olema rõhuasetus ja teema, on veel lahtine. On mitmeid ideid. Aga lõpuks sõltub kõik ikka eelarvest. Olen NU-festivali tegemisest õppinud, et sellist kureeritud, mingi läbiva ideega festivali on äärmiselt keeruline teha, sest kõik sõltub sellest, mida sa kätte saad. Ja kui midagi kätte ei saa, siis on seda äärmiselt keeruline millegi samaväärsega asendada ning kogu hoolega ehitatud kuratoorne pilvelõhkuja võib väga lihtsalt kokku kukkuda. Nii olime ka sel korral sunnitud paar-kolm kuud enne festivali veel kogu paketi ümber mängima, sest esialgse idee realiseerimine valitud esinejatega oleks ületanud meie eelarve umbes neljakordselt. Aga eks me ikka püri sinnapoole, et see ei oleks mingi etteastete kontseptualiseerimata lasu, vaid ikka mõtestatud tervik.

     

  • Omadraama eufooria ja ootus

    Anneli Saro

    Leedu monoetendus “Poetess”: Birutė Mar kehastamas leedu rahvusklassikut, luuletajanna Salomėja Nėrist, keda leedu rahvusradikaalid tahtvat kuuldavasti koostöö pärast kommunistidega postuumselt surma mõista.

     

    4. – 9. septembrini toimus Tartus iga-aastane teatrifestival, sedakorda “suure” “Draama” (kahe aasta paremate lavastuste defilee) vend pealkirjaga “Omadraama” ehk siis omamaisele dramaturgiale pühendatud festival. Tegelikult olid korraldajad osavalt kokku põiminud kaks sündmust: traditsioonilise sügisese eesti teatri lõikuspeo ning eelmisel aastal Riias taaselustatud Balti teatrifestivali. Kuid kõikide Tartus mängitud lavateoste ühendavaks aluseks olid oma kultuurist pärinevad lavastuste alustekstid.

    Nagu päevalehtedest ja eelmise nädala Sirbist juba selgeks on saanud, osutus Balti teatri võistlusprogramm suureks pettumuseks. Põhjusi on siin mitmeid, kuid peamine kurja juur on peidus ikka festivali temaatilises raamistikus ehk kohaliku näitekirjanduse nõrkuses ning teatrite huvipuuduses omamaise draama vastu. Kui eesti draamas ja teatris on kätte jõudnud just õnnelik ja viljakas üksteiseleidmise aeg, siis läti ja leedu kaasaegne dramaturgia kiratsevat veel üksikuna kirjanduse tagatubades. Pealegi väitsid nooremad leedu kolleegid, et erinevalt eesti ja läti teatri tekstikesksusest polevat leedu teatri identiteet kunagi väga otseselt leedu kirjandusega seotud olnud, ning seda ka praegu.

    Siiski tundus, et probleem polnud ainult selles, et lätlastel ja leedulastel polnud festivalilavastust otsides suurt valikuvõimalust, vaid mingil määral ka valiku tegijate maitses. Tuleb nõustuda Boris Tuchiga, kes nimetas mõlemat suure saali lavastust, Läti Rahvusteatri abitult sotsiaalkriitilist “Kadunud poega” ja Panevėžyse Draamateatri romantilist rahvatükki “Sügis tuleb läbi metsa” kommertslikeks lavastusteks, millel võib olla suur menu laia publiku seas, kuid mille koht pole rahvusvahelisel festivalil. Noore läti lavastaja Andrejs Jarovojsi füüsilistel improvisatsioonidel põhinev “P. S. Pöialpoiss” tundus olevat küll põnev eksperiment, kuid nähtu mõjus musta materjalina, mis vajaks sisulist täpsustamist ja esituslikku lihvi. Kõige huvitavama ja professionaalsema mulje jättis leedulanna Birutė Mari monoetendus “Poetess”, mis lubas justkui uurida põhjusi, mis ajendasid rahvusklassikut Salomėja Nėrist ühinema kommunistidega, kuid esitas tegelikult romantilise ja äärmiselt emotsionaalse pildi ühest naisluuletajast.

    Vaevalt et nende sisuliselt lahjakeste ning kunstiliselt kvaliteedilt tagasihoidlike läti ja leedu lavastuste põhjalikum analüüs Sirbigi lugejat sügavamalt huvitab, nii et eelistan siinkohal mõtiskleda rohkem eesti teatri olukorra ja enesehinnangu üle. Nagu pealkirjas sai vihjatud, valitses festivalil eestlaste leeris paras eufooria, ning mitte ainult selle pärast, et “Põrgu wärk” ja “Misjonärid” riisusid koore, 8 auhinnast 6, vaid eelkõige sellepärast, et eestlased oleksid vabalt võinud võistlusprogrammi välja panna kolm korda kaks lavastust, kui vaid festivali statuut seda oleks lubanud. Tõesti, eesti draama programm oli väga esinduslik, vähemalt see osa, mille ma suutsin ära vaadata! Autahvlile tuleks kindlasti kanda ka Tiit Palu “Mis värvi on vabadus” (festivali suurim üllataja, väga hea stiili- ja rütmitundega töö), Ingomar Vihmari “Adolf Rühka lühike elu” (erakordselt peen stiilitunnetus ja tundeskaala), Markus Zohneri “Kalevipoeg” (vaimukas ja fantaasiarikas lavastus imetlusväärsete näitlejatöödega), Anu Lambi “Keeleuuenduse lõppmatu kurv” (kõnekultuuri kõrgpilotaaž kombinatsioonis esituse veenvusega). Kui vaadata vaid nimetatud lavastusi, võib täie veendumusega väita, et lavastuse võib teha peaaegu ei millestki ning iga materjali jaoks võib leida vähemalt 10 erinevat vormi.

    Eesti draama värvi- ja vormiküllane lilleaed pole kasvanud siiski päris looduslikult ja üleöö. 1990ndail oli teatrijuhtide suhtumine eesti näidenditesse üsna tõrjuv: need on käsitöönduslikult nõrgad, temaatikalt elukauged, publiku huvi algupärandite vastu on piiratud, aga missioonitundest püüame igal hooajal ühe eesti asja lavale tuua. Kui uurida kümne aasta taguseid eesti teatrite mängukavasid, siis paistab silma, et algupärandeid leidub iga teatri repertuaaris, kuid valdavalt kuuluvad need tekstid kirjandusklassikasse, eesti dramaturgial põhinevate lavastuste külastatavus on mõõdukas ning kunstiline tase üsna kõikuv. Muidugi leiab seal ka Tammsaaret, Kõivu ja teisi kultuurilisi verstaposte, aga rääkigem siiski üldmuljest. Vähemalt tagantjärele tundub eesti algupärandite lavastamisel olevat olnud tugev masohhistliku projekti järelmaitse – meenuvad pingutus ja vaev, allasurutud häbi ning üürikesed rõõmuhetked.

    Kuskilt eelmise sajandi lõpust tuleb aga otsida peaaegu revolutsioonilist enesetunnetuslikku pööret: eesti teatri eneseteadvus oli niivõrd kosunud, et tekkis usk ja usaldus eesti kirjanike dramaturgilisse potentsiaali, kuigi see polnud siis ja pole veel tänagi ehk täielikult tekstides realiseerunud. Mõned kirjanikud on teatris juba kodustatud (Kõiv, Kivirähk, Kivastik, Ulman, Vadi), mõned on kasvanudki teatri viljastavates tingimustes (Tätte, Lennuk), mõned kondavad veel vabalt ringi. Nagu näitab ajalooline praktika ja tänapäev, kirjanik vajab näidendite kirjutamiseks oma lavastajat ning tagasisidet teatrilt ja publikult. Nii väidab ka Andrus Kivirähk, et suhtub oma näidenditesse kui poolfabrikaatidesse, mis saavad valmis alles siis, kui keegi ühe või teise teksti teatris lavastab. Siinkohal tahangi õnnitleda nii kirjanikke, dramaturge, lavastajaid jt, kuid eriti publikut, kelle kangekaelsus ja pingutus omakultuuri väärtustamisel on lõpuks ometi heldesti tasutud.

    Nüüd, kui usk ja usaldus algupäranditesse on jälle taastatud ning rahvas murrab teatrisse uusi eesti näitemänge vaatama, võib üks kriitik ehk ometi loota, et publiku professionaalse ja kõrgtasemelise naerutamise kõrval algupärandid ka pisut tuumakamate teemadega ning tõsisemalt tegelema hakkavad. Praegu domineeriv ideoloogia “Kõik seebiks!” on teatrikunsti olemust tundvale inimesele küll mõistetav, kuid selle õied pole intelligentsele inimesele siiski kõige nauditavamad. Niisiis ei oskagi ma öelda, kas hoian rohkem teostuselt perfektse “Põrgu wärgi” või intellektuaalselt ja emotsionaalselt puudutava “Misjonäride” poole. Mõlemal on mitmeid iluvigu… 

    Sain hiljuti järel ühelt leedu kolleegilt kirja, kus ta kiidab meie sisukat ja hästi organiseeritud festivali ning mainib muu juures, et ta vaatas kadedusega, millise rahuliku uhkusega me räägime oma riigist, valitsusest ja teatrist. Millegipärast mulle tundub, et see polnud ainult kompliment, vähemalt see osa, mis teatrit puudutab… 

     

  • Pomooride saaga Eesti moodi

    Jaan J. Leppik

    Dokumentaalfilm ?ELU PÄRAST MAAILMALÕPPU?. Re?issöör Peeter Simm, produtsent Enda Lehtmets. Lege Artis Film, 2001. 52 min.

    Tihti kisub mind sinna. Peipsi äärde. Eks põhjuseid võib palju leida, aga üks on selge ? vanausuliste külad.

    Üldse sain vanausulistest ? Eestis sajandeid elanud põlisvenelastest ? esmakordselt aimu oma isalt. Ruskaverest Mustveesse kooli käinuna ja talupoja lävepakult palju kaugemale vaadanuna õppis ta seda kultuuri nägema juba nõukogude ajal. Ja mitte et ainult nägema, pigem ikka koos elama. Ei mõista mina, äkki on just isa juhatusel oma osa mängida sellel, miks aeg-ajalt punane ?koda oma röövikulaadset ringkäiku teeb: Tallinn ? Kasepää ? Kükita ? Raja ? Mustvee ? Tallinn. Lihtsalt niisama, ilma et oleks asist asja ajada.

     

    Füüsiline ja vaimne pagulus

    Peipsi ääre vene vanausulised tulid Eestisse pakku. Neid kiusati taga nende emakesel Venemaal põhjusel, et XVII sajandi Moskva patriarh Nikon hakkas teostama kirikureforme. Nood uuendused ei passinud üldse lihtrahvale, kes Moskvast kaugel elas ning kelle spiritualiteet järgis raudse järjekindlusega Bütsantsi traditsioone. Patriarh Nikoni uuenduste läbiviijad olid nii resoluutsed, et nende tegevuse järelm oli suurte masside põgenemine oma ajaloolistelt asualadelt eesmärgiga säilitada oma väljakujunenud usk ja kultuur. Valge mere äärsed pomoorid ja usutegelase Feodossi Vassiljevi (fedossejevlased) järgijad said rahupaigaks Peipsi järve kaldaäärsed maad. Siin algab nende lugu, mis ühineb Eesti ajalooga.

    Oli vist nii kolm suve tagasi, kui juhtusin koos oma sõpradega taas Mustveesse käima. Meie huvi vanausuliste kultuuri järele jõudis niikaugele, et lahkete inimeste abil saime kohtuda vanausuliste esindaja õde Apollinariaga. Ta seletas meile vanausuliste kannatusi Nikoni ajal ning nende asumist Peipsi läänekaldale. Ta juhatas meid sisse vanausuliste liturgia, palve ning laulu maailma, õpetas, kuidas palvemajas käituda, mis mida tähendab jne. Muuhulgas jäi meelde, et vanausulised on erakordselt tänulikud tollastele saksa parunitele, kes aitasid neil maad saada. Enamgi veel ? toetasid vanausku rahvast ehitusmaterjalidega. Siis valmisid esimesed palvemajad.

    Mustvee palvemaja õuel Apollinariat kuulates kangastus mulle äratundmine vanausuliste ainulaadsest kultuurist. See baseerub Eestis üliharuldasel nähtusel: hõimureligioonil. Vanausuliseks sünnitakse. Sestap on vägagi pädev Peeter Simmi suurepärases dokfilmis ?Pärast maailmalõppu? kõlanud kommentaar: vanausulised valivad pigem vaikse hääbumise kui aktiivse misjoni tee. Enne lõpeb vanausu kultuur, kui et seda elustataks misjonimeetoditega, et iga hinna eest ellu jääda või oma olemasolu tõestada. Pean mainima, et selline lähenemine on mulle, eestlasele, sümpaatne.

    Simm kujutab vanausulisi narratiivi toel, kus toonib maailma lõpu teema. Ta ei jäta seda ainuüksi religioossele tasandile ? ei, seob ka vanausuliste igapäevaeluga. Kunagi 1990. aastate alguses juhtusin sirvima ühte õigeusuajakirja, kus oli ära toodud paari tudengi uurimus 1985. aastal Moskva oblastis elavate vanausuliste vaadetest ?teaduslik-tehnilisele revolutsioonile?. Säält kumasid vastu asjaolud, miks maailma lõpp võiks lähedal olla: lennukid kui Saatana linnud; telefonivõrgustik, mis on mähkinud maailma kurjuse loori; televisioon, mis kurjuse kätes püüab inimesi meelitada muutuma maailmas toimuvate jubedate sündmustega tolerantseks. Kui nüüd pisut mõelda, siis on võimalik mõista, miks vanausulised Moskva all nõndamoodi arvasid.

    Ainuke asi, mida Simmi vähem kui tundmisele filmile ette heita, on järgmine. Kui juba teema on maailmalõpu ootus vanausuliste man, siis oleks võinud rohkem näidata huvitavaid erinevusi vanausliste endi seas suhtumises sellesse teemasse. Olgu lugejale teada, et lähtuvalt Eestis elavate vanausuliste päritolust on olemas neid, kelle eluviis on tunduvalt rangem tavalise vanausulise kombetäitmisest. On olemas rabtsõ ? orjameelsed. Vahe, kes kust on tulnud ? Valge mere äärest või Novgorodi alt või Tveri ümbrusest ? on tänini tuntav. Fedossejevlastest ja pomooridest vanausulistel olid eri rangusastmega eluviisid.

     

    Ikoonid ja laul

    Fedossejevlane oli ka Eesti ainsale ikoonimaali koolkonnale ehk Raja koolkonnale aluse pannud Gavriil Frolov (1854 ? 1930). Ikoonikirjutaja elas üsna ranget ja kasinat palveelu: sõi vaid kaks korda päevas, kandis palvemantlit ? azjamit. Frolovi ikoonimaali koolkond on kahtlemata tuntum Euroopas ja Ameerikas kui Eestis. Põhjus on lihtne. Peipsimaa vanausulisi lasti olla omaette, nagu nad ka soovisid. Keegi ei tundnud aastakümneid erilist huvi, millega nad tegelevad jne. Frolovi õpilased aga juhatasid ikoonimaali kursusi Pariisist Vatikanini ja säält üle ookeani Ameerikani.

    Simm filmib ka vanausuliste jumalateenistusi, palvusi, näitab traditsioonilist rõivastust ning liturgilisi paramente: lestovka?t, podrusnik?ut. Laseb kõlada kirikulaulul. Vene õigeusu koorilaulu on vast kuulnud iga eestlane. Seda enam võiks kuulata vanausuliste laulmist. See on monoodiline, ühehäälne bütsantsi laul, mis veelgi enam rõhutab alalhoidliku vanausu kogukonna väärikust. Ega see Eestis lauldav (vanausuliste endi seas samuti ainulaadne säilinud laulmisviis) ei oleks ka tänaste päevadeni säilinud, kui esimese iseseisvusperioodi ajal rikkamad vanausulised ei oleks Moskvast või Piitrist kalli hinnaga vanu lauluraamatuid kokku ostnud ning Peipsi läänekalda palvelatesse toonud. Suur osa neist raamatuist suri, põledes kas Kükita või Raja palvelates, ent midagi säilis ja seetõttu ka laul täna. Huvitav on teada, et neid laule laulavad venelased, kelle eesnimed säilinud samuti Bütsantsist: Apollinaria, Gavriil, Kiriakia, Pimen, Feofan või Hionija.

    Mind üha hämmastab selle rahvakillu alalhoidlikkus. Tõsi, XXI sajandi tulekuga on tulnud ka abi väljast. Euroopa Liidu toel on renoveeritud Raja klooster ja kellatorn ? ehk loodetav ikoonimaalimise paik ja Raja koolkonna taaselustaja? Ehitatud ja toimib vanausuliste kala- ja sibularestoran Kolkjas. Koostatud suurepärane kodulehekülg Internetis: www.starover.ee. Vanausulised astuvad loomuldasa ühiskonna muutustega kaasa. Aga jäävad alati endaks ega tee kompromisse. Müts maha. Kui vanausulistega vestelda, leiad harva esinevat lojaalsust riigile ja sügavat austust eesti rahva vastu. Aga nõukogude ajal Eestisse trampinud ?ne dom i ne ulitsa?ga? sovetivenelaste kohta ütlevad vanausku rahvuskaaslased, et ?nood on minetanud igasuguse venelikkuse?.

    Tahan olla aus: nii looduslähedast elu kui vanausulised Peipsimaal tahaksin ka ise elada. Oma ideaalis vähemalt. Püüad kala, kasvatad sibula-kurgi-tomati ja juurikad. Aga ei ole sinna sündinud. Ja Tallinn liiga tihti imeb. Endasse.

    Simmi tuleb aga tänada võimaluse eest aeg-ajalt Kadriorust Piirissaarele, Kolkjasse ja Peipsimaale üldse pilk heita. Et ei ununeks ja aduksid: nendega on kõik korras.

  • Hollandi kirjanduse teine tulemine

    KERTI TERGEM

    Grunbergi geniaalne tekstipidamatus on aga nii ülevoolav, et 2000. aastal valis ta omale teise kirjastuse ning debüteeris Marek van der Jagti nime all, pälvides ?Minu kiilaspäisuse ajaloo? eest aasta uustulnuka preemia. Kaks aastat hiljem sama pseudonüümi all ilmunud ?Gstaad 95 ? 98? minajutustaja on aga oma süütuses kraadi võrra perverssem kui de Sade ?Vooruse õnnetustes?.

    Kui Grunbergilt võib veel teab mida oodata, siis Zwagerman on jõudnud küpsusesse, kus on aeg heita oma kirjanduslikule teekonnale esimene tagasipilk. Zwagermanist on kujunenud üks Hollandis loetavamaid kirjanikke, kelle 40. sünnipäevaks ilmus möödunud aastal rikkalikult illustreeritud kogumik ?Seisuplats Zwagerman?, kus kolleegid-kirjanikud ja kriitikud valgustavad tema vägagi mitmekülgse loomingu aspekte. Kuigi Zwagerman ise on öelnud, et hollandi kirjandus voolab tal veres, ei piirdu tema sõnavõtud mitte üksnes aja- ja kauniskirjanduses jäädvustatuga. Ta on olnud kirjandusliikumise eestvedaja, tele- ja raadiosaadete juht, sealjuures ääretult sümpaatne inimene.

    Nii Grunbergi ?Helesinised esmaspäevad? kui ka Zwagermani ?Gimmick!? on noorsooromaanid, teatud mõttes ajastu kroonikad, mis tekitasid ilmumisel Hollandiski elevust. Mõlemad autorid on Amsterdami tänavaelu ja punaste kardinate taga toimuvat kirjeldanud üsnagi detailitundlikult ja valehäbita. Küllap oleks neid Eestis kümme aastat tagasi teki all taskulambi valgel loetud, oleks need toona eesti keelde tõlgitud. Kuid omamaine kirjasõna on vahepeal järele jõudnud ja seepärast on heameel, et hollandi kirjanduse tõlkevalik on jõudnud täiskasvanuikka ja meie lugemislauale on sel kevadel ilmunud kaks väärikat XX sajandi hollandi kirjanduse kolmest vaalast: Mulisch ja Hermans (Gerard Reve alles ootab oma järge).

    Harry Mulisch (s. 1927) on neist ainus täies loomejõus kirjamees. Oma ligemale tuhandeleheküljelise suurteose ?Taeva avastamine? (1992) kirjutas ta 65aastaselt, saades samal aastal ka poja isaks. Tosina aastaga on seda romaani, kuhu Mulisch paigutas pea kõik teda elu jooksul vaevanud mõtted, müüdud üle poole miljoni eksemplari ning paljud hollandlased peavad seda XX sajandi kauneimaks kirjandusteoseks.

    Mulisch unistas juba 17aastaselt filosoofilise meistriteose kirjutamisest, mis sisaldaks ?kõike?. Noorpõlveunistuse täitis ta nelikümne aasta pärast, kirjutades mõõtmatult pretensioonika, paradoksidel põhineva filosoofilise teose ?Maailma kompositsioon? (1980), mida tema kolleeg Hermans küll ?haiglaselt mõttetuks turbapätsiks? on nimetanud.

    Lisaks teravmeelsele ja lõikavalt sarkastilisele Hermansile ei sallinud Mulischit ka Reve ning nende vastastikuse vihavaenu tulevärki võis lugeja jälgida nii raamatute kui ka ajakirjanduse veergudel. Mulisch naudib avalikkuse tähelepanu ja tema edevusest on legende kuulnud ka kirjanduskauged inimesed. Vähe sellest, see edevus hakkab silma tema romaanidegi ridade vahelt, kas või näiteks eesti keeleski äsja ilmunud ?Siegfriedist?, mille peategelase, kuldses eas maailmakuulsa hollandi kirjaniku Rudolf Herteri alter ego ta vaieldamatult on.

    Oma autobiograafias ?Minu breviaar? (1975) kirjutab ta nõnda: ?Reedel, 29. juulil, õngitseti mind, 4,5 kilo rasket, Vaiksest ookeanist. Samal päeval hakkas ootamatult jõuliselt liigutama Vesuuv, kuid ajalehed ei teatanud, kas selle põhjustas minu sünd või Mussolini, kes samuti sel päeval oma sünnipäeva tähistas.?

    Samas võiks spekuleerida sellegi üle, et Mulisch on projitseerinud ennast ka ?Siegfriedi? müüti, Adolf Hitleri ja Eva Brauni väidetavasse poega Siggisse, kelle kasvatajaks ja hooldajaks romaanis on emand Falk (Frieda Falk oli Mulischite majapidajanna, kes Harry tegelikult üles kasvatas, pärast seda, kui ema oma perekonna kümneaastase abielu järel hülgas). Oli ju Mulisch ise pärit samalaadsest, tol ajal raske rahvusliku kombinatsiooniga perest: tema ema oli juuditar, isa aga natsidega koostööd teinud sakslasest pankur. Perekondlik taust seletab sedagi, miks Mulischi arvukates sõjateemalistes teostes ei leidu sõja mustvalget käsitlust. Tema enda ilmselt kuulsaim lause on: ?Ma olen Teine maailmasõda.?

    Mulisch ise peab end ?vaieldamatult parimaks Hollandi kirjanikuks?. Miks ka mitte, Ameerikas on teda võrreldud Homerose ja Dantega. Ja ta elab, nagu oleks ta surematu. Müüt Mulischist kui vägevast naistemehest on kandunud isegi üle riigipiiride. 1970. aasta Herald Tribune?is leidus teade: ?42aastane juhtiv Hollandi kirjanik tähistas peoga oma tuhandendat voodivallutust.? Nupp oli muidugi väljamõeldis, mis viitas üksnes sellele, et Mulisch peab oma vallutuste üle jahimehe kombel uhkusega arvet.

    Kui Harry Mulischit võib pidada üheks tõlgitumaks hollandi kirjanikuks, siis tema kaasaegse kolleegi ja konkurendi Willem Frederik Hermansi (1921 ? 1995) kohta sama väita ei saa. Vaatamata sellele, et Hermansi erakordselt mitmekülgset loomingut on kaanetatud ligemale 500 eri raamatuna, annab tema teoste tõlkeid tikutulega otsida. Põhjus peitub kirjaniku isikus: nimelt keelas Hermans oma teoste tõlkimise lihtsalt ära.

    Tüli põhjused kirjastajaga on segased. Õige pisut heidab neile valgust möödunud aastal 374-leheküljelise raamatuna ilmunud, Hermansi ja tema kirjastaja Van Oorschoti kirjavahetus. Hermans, kellel oli kombeks viia igasse oma teose uustrükki sisse rohkelt parandusi, süüdistas kirjastajat parandusteta kordustrükkide avaldamises odavas taskuväljaannete sarjas. Samuti kahtlustas ta, et kirjastaja petab teda läbimüügi pealt makstava honorariga. Kümneaastane kohtuvaidlus, milles Hermans siiski peale jäi, sisaldas veel kähmlust tõlgete üle, mille müümiseks puudusid kirjastajal väidetavalt õigused.

    Kui siis tagatipuks ei leidunud kirjastajat ?Igavese une? juba valminud ingliskeelsele tõlkele, leidis Hermans sellele sobiliku põhjuse ? tõlge olevat nii halb, et seda ei taha keegi avaldada. Alles praegu tõlgitakse seda, eesti keeles juba raamatuna ilmunud meistriteost, uuesti inglise keelde. Samuti prantsuse keelde, kus 40 aastat pole ilmunud ühtegi Hermansi teose tõlget, vaatamata tõsiasjale, et kirjanik elas 18 viljakat loomeaastat Prantsusmaal.

    Ka 1973. aastal Prantsusmaale kolimise põhjuseks oli tüli, sedapuhku Groningeni ülikoolis, kus Hermans õpetas aastaid geograafiat ja lootis saada professoriks. Kuna seda ametikõrgendust talle ei võimaldatud, hülgas ta akadeemilise keskkonna sootuks ning lahkus kogunisti Hollandist, mis oli talle niigi tundunud alati umbne ja kitsarinnaline. Prantsusmaal jätkas ta päevakajaliste artiklite kirjutamist Hollandi ajakirjanduse veergudel ning oli oma terava sulega ka piiri taga sajandi kardetuim polemist.

    Samuti keeldus ta vastu võtmast kirjandusauhindu, sest need minevat preemiakomisjoni liikmete sõprade taskusse. ?Igavese une? eest talle määratud preemia, näiteks, palus ta kanda India näljahädaliste abistamiseks mõeldud arvele, lubades kirjutada preemiakomisjonist raamatu ?Puhka rahus?.

    See, et Hermansile on jäänud külge erakordselt konfliktse isiksuse märk, tulenes ilmselt tema tavatult sarkastilisest mõtlemisest ning võimest tungida vaheda pilguga inimese, aga ka ühiskonna sisimaisse mudakihtidesse. Sõprade ringis, nii vähe või palju kui tal neid oli, peeti tema mõtteavaldustest vägagi lugu. Freddy de Vree näiteks on mälestusteraamatu, mis sisaldab lindistatud jutuajamisi Hermansiga, pealkirjastanud ?Maailma lahkeim mees?.

    De Vree ja tema tollane elukaaslane Sylvia Kristel, kultusfilmi ?Emmanuelle? kangelanna, olid ka viimased sõbrad, kellega muidu üksildane Hermans veel enne oma surma suhtles. Suri ta aga kopsuhaigusesse, mille esimesed sümptomid ilmnesid juba lapseeas, kuid mis ometi ei takistanud teda kogu oma 73aastase elu jooksul olemast ahelsuitsetaja. Samuti oli Hermans kirglik kirjutusmasinate kollektsionäär; ta pidas seda maailma kõige toredamaks masinaks ning tal õnnestus neid koguda 250 tükki.

    Lisaks sellele oli ta arvestataval tasemel fotograaf ning oma autobiograafi
    a ongi ta välja andnud fotoalbumina. Hermans on vaieldamatult omanäolisemaid hollandi kirjanikke, kuigi tema teoseid on võrreldud Kafka, Wittgensteini, Multatuli, Freudi, Sade?iga… Tema pimekambrist ilmub lugeja ette pilte, mis jahmatavad oma teravusega või on kõhedust tekitavalt fookusest väljas.

    Mulisch, Hermans, Grunberg ja Zwagerman on kahtlemata kõik XX sajandi hollandi kirjandusse oma kannajälje vajutanud. W. F. Hermans on öelnud nõnda: ?Tõlgitud raamat on nagu krokodill, kes üritab loomaaias imetlust pälvida: oma kõige olulisema kunsttüki (inimese nahkapanemise) jaoks ta enamasti võimalust ei saa? (?Dinky Toys?, 1988). Esmakohtumiseks nende nelja, eespool põgusalt visandatud mehega ongi valitud söödavamad (müüdavamad) pärlid nende kirjanduslikust küllusesarvest. Madalmaade kirjandusse sügavamalt süüvinud inimesed tahaksid võib-olla näha tõlgituna ka Mulischi ?Taeva avastamist? (mis on paks), Hermansi ?Damoklese pimekambrit? (mis on sünge), Grunbergi ?Gstaadi? (mis on rüve) või Zwagermani ?Kuut tärni? (mis on komponeeritud). Kes teab, ehk jõuab kunagi aeg nii kaugele, et need autorid võivad tulla ka teist korda.

  • Kanuti Gildi SAALis esietendub Henri Hüti, Taavet Janseni, Maike Londi ja Kaie Olmre Hüti lavastus “BEIBED”

    Eneli Järs

    16. aprillil esietendub Püha Vaimu SAALis Henri Hüti, Taavet Janseni, Maike Londi ja Kaie Olmre Hüti loodud lavastus “BEIBED”.

    Igavuse ajastul, kus pühitsetakse mitte milletki sündinud müra saab selgeks et olen Ma olen valmistoode ja mu unistused on normiks. Etenduskunstnikud Henri Hütt, Taavet Jansen, Maike Lond ja Kaie Olmre-Hütt said kokku, et visualiseerida kuidas popkultuurilised liikumied on saanud uus uueks ja meil ei jää muud üle kui seda tähistada. Ma olen Jennifer ja tants on mu teine nimi.

    Henri Hütt on tehnoloogiliste huvidega etenduskunstnik ja koreograaf, kes väärtustab loomingulisi hübriidvorme. Viimasel ajal on ta tegelenud „distant artist” kunstnikupositsiooni väljatöötamisega, mis kujutab endast introvertset inimkaugust läbi põhjamaise minimalistliku prisma. Alates aastast 2010 on Henri olnud aktiivselt etenduskunsti valdkonnas ning teinud tegusid, mida siiani kahetsema pole pidanud.

    Maike Lond on lõpetanud ArtScience eriala Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias. Aastal 2005 loodud MIMprojecti üks eestvedajatest (www.mimproject.org).

    Maike heli- ja lavastustööd on etendunud või eksponeeritud teatrites, meediakeskustes ja festivalidel üle Euroopa. Hooajal 2013/2014 on valmimisel projektid Kunstihoones, Kanuti Gildi SAALis ja Draakoni galeriis.

    Taavet Jansen on koreograafiharidusega lavastaja, programmeerija ja interdistsiplinaarne kunstnik. Lõpetanud Tallinna Ülikooli, magistrikraadi saanud Amsterdami Teatrikoolis Tantsu ja Uue Meedia erialal. Töötanud koos paljude rahvusvaheliselt tunnustatud ja tunnustamata kunstnike ja institutsioonidega.

    Kaie Olmre-Hütt lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias butafoor-dekoraatori eriala. Kostüümikunstnik ja rekvisiitor nii erinevates tantsulavastustes kui ka lühifilmides. Hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemias kunstikultuuri teaduskonna magistrantuuris.

    Y: HÜTT & JANSEN VS X: LOND & OLMRE “BEIBED”
    Esietendus ja etendused 16+17+18+19+20 aprill kell 19:30 Püha Vaimu SAALis.
    Etendusele 17. aprillil järgneb vestlus kunstnikega.
    Etendus on inglise keeles.

    Autorid ja esitajad: Henri Hütt, Taavet Jansen, Kaie Olmre-Hütt, Maike Lond
    Toetaja: Eesti Kultuurkapital
    Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL
    Pilet: eelmüügist Piletilevis 5/8 EUR, enne algust kohapeal 7/10 EUR

  • Digiinfo pikaajalise säilitamise perspektiiv on udune

    Sirp

    Piret Lotman: Olete tõdenud, et 1990. aastatel teadvustasid inimesed arhiivide olemasolu, kuid tõelist läbimurret arhiivi olemuse mõistmisel ei tulnud. Kas nüüd on see juhtunud?

    Viimasel kümnendil on väljutud nõukogudeaegsest  meeleseisundist, kui peeti, osalt õigustatult, arhiivi julgeolekuorganite käepikenduseks, kurjaks poolsuletud ametiasutuseks. Nädalavahetusiti viibib meie virtuaalses uurimissaalis pidevalt paarisaja uurija ringis. Tuhanded inimesed on meie püsikliendid ja sellest tulenevalt on arhiiviteema ühiskonnas paremini teada kui kunagi varem.       

    Linda Kaljundi: Levinud on kujutelm muuseumidest ja arhiividest kui mälu reservuaaridest, kus passiivselt talletatakse dokumente, lugusid, artefakte. See aga jätab varju arhiivi rolli mälu aktiivse tootjana. Arhiivinduskauge inimene ei pruugi teadagi, et suure osa arhivaaride igapäevasest  tööst moodustab otsustamine selle üle, milline osa arhiivi jõudnud materjalist tuleb hävitada. See määrab, mida tulevikus saab ülepea uurida. Valikut reguleerivad mõistagi mitmed seadused ja määrused, ent kas on võimalik sõnastada Eesti arhiivide tänased prioriteedid?

    Otsustamine, millised dokumendid säilitada ja millised lubada hävitada on arhivaari elukutse tuumülesanne. Seda pädevust ei anta demokraatiariikides  kellelegi, et välistada võimalikud poliitilised kallutused. Alles tuleb hoida teave, mida kodanikud vajavad oma õiguste ja kohustuste tõendamisel. Teine igavikulisem siht on selle kindlustamine, et järgnevad põlvkonnad saaksid arhiivile toetudes võimaluse mõtestada minevikku, sellest õppida ja ajalugu nii akadeemilises kui lõõgastuslikus tähenduses nautida. Meil tuleb jätkata liikumist makrohindamise,  s.t asutuse ja selle ülesannete tähtsuse hindamise suunas. See on tähendanud loobumist üksikdokumentide sisuga tutvumisest, mis on dokumentide hulga kasvades olnud keeruline juba paarkümmend aastat. Rahvusarhiiv on üle minemas eelhindamisele. Tegu on põhimõttelise muutusega, võrreldes traditsioonilise lähenemisega hinnata dokumentide väärtust nende üleandmisel või seoses hävitamise lubamisega. Tooksin välja ka vajaduse  üle minna avaliku sektori formaaljuriidilisel funktsionaalsusel põhinevalt hindamiselt andmetekke-kesksele hindamisele. Tavapärase dokumendihalduse käigus tekib avalikus sektoris aina vähem kestva väärtusega infot. Olulisi otsustusprotsesse ei kajasta harjumuspärased allkirjastatud dokumendid, vaid info on hajunud poolformaalsesse meilivahetusse ja mujale varem tundmatutesse teabekäitlusvormidesse. Oma rolli mängib siin ka avaliku  teabe seaduses sätestatud läbipaistvuse üllas idee. Arhiivinduses on ammust ajast teada tõsiasi, et mida pikem on riigihalduses tekkinud dokumentide avalikustamise ooteaeg (tihti on see olnud 30 aastat), seda sisukamad on dokumendid. Paratamatult kipub isegi parima kvaliteediga ametnikkond mõtlema avaliku dokumendi vormistamisel sellele, kuidas üks või teine asjaolu järgmisel päeval meedias välja paistab. 

    Viimasena osutan vajadusele senisest hoopis suuremat tähelepanu pöörata Eesti ühiskonna erinevate koosluste, nn minoriteetide ajaloo kajastumisele arhiivis. Kas või venekeelsete eluolu kajastavaid dokumente jõuab arhiivi ebaproportsionaalselt vähe. Sama kehtib ka muude vähemuste kohta, on need siis usulised, kultuurilised, seksuaalsed. Siin on rahvusarhiivil vaja lähenemist muuta.       

    Kurmo Konsa: Eesti arhiivindust iseloomustab tihe seotus Tartu ülikooli ja ennekõike ajaloo erialaga. Tihti tundub, et ajaloolased  samastavad ajaloo allikatega. Kas see on alati hea?

    Ajalooallikad, sh arhiividokumendid, annavad võimaluse ajaloosündmuste rekonstrueerimiseks, võimaluse nende tõlgendamiseks, aga ka võimaluse ajalooks üldse. Arhiivita ei eksisteeriks ajalugu, vähemasti mitte inimmeeltele tajutaval kombel. Siin tuleks võib-olla eristada „ajaloo” mõiste „mineviku” mõistest. Kui esimene on inimeste loodud kontseptsioon,  siis minevik on midagi sellist, mis on olemas objektiivse ilminguna. Muidugi ei saa ajalugu üks-üheselt samastada ajalooallikates öelduga, kuid just elukutselised ajaloolased selle põhitõe vastu enamasti ei eksi, küll on segadust hobiajalookirjanduses ja kirjutavas meedias.       

    Veiko Berendsen: Arhiivinduses on juba mõnda aega räägitud, et käes on kogumisjärgne ajajärk. Arhivaari elukutse liigub lähemale dokumentide loomisele ning temast saab universaalne erioskustega mäluasutuse töötaja. Millisena näete teie elukutse tulevikku?

    Arhivaari ei saa asendada infotehnoloogilise  pädevusega digitaalses dokumendihalduses. Muidu jäävad tänapäevast tulevastele põlvedele arutamiseks vaid infokillud, teaberäbalad ja säutsud, mitte tervikpilt ühiskonnast ja selle olulistest toimemehhanismidest.     

    Kurmo Konsa: Rahvusarhiivi põhiülesandena  on nimetatud ühiskonna kirjaliku mälu säilitamist. Tegelikult säilitab arhiiv lihtsalt dokumente. Mälu ent tähendab info mõistmist ja ka kasutamist. Kas on teadvustatud, et arhiiv paneb rõhku info tõlgendamisele ja esitamisele ega tegele ainult passiivselt info säilitamisega, vaid ka aktiivselt selle info konstrueerimisega?

    Arhiiviinfo kasutamise hõlbustamine, selle mõistmisele kaasaaitamine on alati olnud üks  meie tegevussuundi.     

    Linda Kaljundi: Sageli arvatakse, et teadmist mineviku kohta on võimalik arhiivist kulbiga otse paberile üle kanda. Kas ja mil määral võiks olla rahvusarhiivi ülesanne tõsta teadlikkust, et ka arhiiviallikatel  põhinevad uurimused ei esita mitte teadmisi, vaid mineviku tõlgendusi?

    Mistahes arhiivi mõte on tagada ühiskonna adekvaatsus, s.t enam-vähem tasakaalus arusaam konkreetse inimkoosluse minevikuasjust ning anda ühiskonnale teatud viitesüsteem selle kohta, kuidas otsustada tänasesse ja homsesse puutuvat. Ent ma ei salga, et arhiivi kuvandi kujundamisel ja inimeste ligimeelitamisel oleme pigem rõhutanud arhiiviallikates  sisalduva teadmise väärtust, kui nentinud selle teadmise kohatist relatiivsust.     

    Olaf Mertelsmann: Kas on olemas oht, et isikuandmete kaitse raames hakatakse tulevikus piirama juurdepääsu lähiajaloo  dokumentidele?

    Rahvusarhiiv ei ole loonud antud valdkonnas õigust ega ole saanud suurt ka õigusloomet mõjutada, vaid on valitsusasutusena kohustatud järgima riigikogus vastu võetud seadusi. Mina isiklikult ei ole seni kogenud katseid takistada akadeemiliste lähiajalooliste teadusuuringute läbiviimist Eestis ega usu seda sündivat tulevikuski.       

    Kurmo Konsa: Derrida on rääkinud arhiivist kui võimuinstantsist. Arhiivid aitavad meiegi ühiskonda poliitilise kontrolli all hoida. Kuuleme ju ühtelugu, millised allikad on ajakirjanikele jälle kättesaamatuks muutunud …

    Küsimus meedia juurdepääsust isikuandmetele  on debateeritav teema nii Eestis kui mujal Euroopas. Viimast tõsiasja me koduses sõneluses enamasti ei märka. Üldjoontes jaguneb sellele teemale lähenemine Euroopas kaheks: Eestis, Soomes ja Skandinaavia riikides võetakse arhiivis leiduvatele isikuandmetele juurdepääsu taotlemisel fookusesse taotleja põhjendus ja andmete hilisem kasutusviis. Teadusuuringute läbiviijatel on seaduse järgi õigus töödelda isikuandmeid vajadusel ka isikustatud  moel. Samuti on arvestatud genealoogide huve ning eristatud nn lihtisikuandmeid, millele juurdepääs on põlvnemisloo uurijatele vaba. Teine lähenemine, mis on kasutusel näiteks Ühendkuningriigis, ei tee vahet juurdepääsu üle otsustamisel taotleja eesmärkidel, olgu tegemist teadustööga või Internetiski ilmuva meediaväljaandega. Isikuandmete valdkond areneb ja muutub Euroopa Liidu õiguseski jätkuvalt. Alles mõni aasta tagasi  jõuti kaasuseni, mis põhimõtteliselt möönab ka avaliku elu tegelaste õigust privaatsfäärile. Küllap on juurdepääsur
    eeglistik vajadusel kohendatav Eestiski; minu eelistus oleks kindlasti pigem rahulik ja asjatundlik arutelu, mitte üldsust hirmutav meediarünnak. Vaatamata kohatistele kartustele, on Eesti arhiivisüsteem maailma üks avatumaid. Väga raske on leida sedavõrd täielikku ja kaasajale nii lähedale jõudvat perekonnaloo allikate kogu Internetis,  nagu seda on meie Saaga. Ma ei tea ka ühtki teist rahvusarhiivi, mille dokumendid oleksid sajaprotsendiliselt pealkirjade kaupa otsitavad nagu meil. Soome kolleegid on näiteks märkinud, et arhiivis leiduvate isikutoimikute pealkirjade olemasolu Internetis ei oleks seal mõeldav.   

     Olaf Mertelsmann: Kohalikke arhiive on meil raha säästmise eesmärgil suletud, lugemissaale on tühjendanud ka digiteerimine. Kas on oodata edasisi sulgemisi?

    Rahvusarhiivi püsikasutajate üldarv on viimase viie aasta jooksul Interneti tõttu vähemalt kümnekordistunud. Off-line-uurimissaalide külastus kukkus paari aastaga neljandiku, stabiliseerudes sellel tasemel ning rahvusarhiiv  tagab praegu ja tulevikuski arhivaalide vahetu kasutamise võimaluse Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 2000. aastal oli rahvusarhiivi koosseisus 18 arhiivi, praegu de facto 7 arhiivi. Töötajaid on kolmandiku võrra vähem. Rahvusarhiivi eelarve maht on absoluutnumbrites sama nagu kümme aastat tagasi. Ega efektiivsuse teema riigihalduses ei kao. Kohalike arhiivide kestmine on otseselt seotud riigi regionaalpoliitikaga. Ootan siin seadusandja  initsiatiivi selge tahte ja poliitika sõnastamisel. Majandussurutisest johtunud mitme maa-arhiivi sulgemine on toonud kaasa olukorra, kus meil puudub vaba hoidlapind. Uute arhiivihoonete rajamine ja ühtlasi kõlbmatutest hoidlapindadest loobumine on ülesanne, mille täitmist ei saa väga kaua edasi lükata. 

    Mihkel Volt: Milliseid samme on arhiivide säilitamisel riski hajutamiseks astutud?

    1990. aastate keskpaigast on erilist tähelepanu pööratud arhivaaride väljaõppele ja koolitusele. Riik on rajanud uued nõuetekohased arhiivihooned Tallinnasse, Tartusse, Kuressaarde, Valka ja Rakverre. Üle poole meil  hoitavast 8,7 miljonist säilikust asub tänaseks kaasaegsetes hoidlates. Säilitusriski maandab ka tagatiskoopiate valmistamine ja nende mujal hoidmine. Digiteerimine asendas sel sajandil arhiivides mikrofilmimise. Meil on praegu digiteeritud arhiiviainest ligi 5 terabaiti ehk ca 3,5 miljonit kujutist, lähema paari aasta jooksul jõuame umbes 150 terabaidini. 

    Kurmo Konsa: Me ei tea, mida tulevikus vajatakse, ja määrame praeguse valikuga ära tuleviku materjali. Me ei tea ka, kas seadusega paika pandud otsus selle kohta, mida koguda, on piisav. Kas digitaliseerimine muudab olukorda?

    1972. aastal ennustasid Kanada arhiiviteoreetikud, et XXI sajandi algul ei kujuta ruum  endast enam säilitamisprobleemi ja arhivaar ei pea hindamisega üldse tegelema, sest kogu tekkiv teave säilib. Nii pole juhtunud. Veel mõni aasta tagasi domineeris arvamus, justkui oleks digitaalse ainese pikaajaline (s.o arhiivikeeles vähemalt 500 aastaks tagatud) säilitamine mugav ja odav. Tänapäeval tunnistavad asjatundjad, et me ei tea digitaalse info pikaajalise säilitamise maksumusest suurt midagi. Riist- ja tarkavara kiire vananemise tõttu pole võimalik loota digitaalsete andmete iseeneslikule säilimisele kauem kui 10–15 aastat. Seda on paberiga võrreldes märkimisväärselt vähe. 1990. keskpaiku alanud ja praegu endiselt kestev tehnoloogiline areng mõjutab otseselt meie tööd. Kahtlemata muutub infokäitlus lähiaastail peamiselt digitaalseks ning sellega kaasnev säilitusrisk tuleb arhiivis maandada. Ent infoedastuse ajalugu tõestab, et iga järgmine samm on tulnud pigem eelmise kõrvale  ja mitte asemele.     

    Olaf Mertelsmann: Jõulude ajal müüs Amazon rohkem digi- kui trükitud raamatuid. Kas traditsioonilisel arhiivil on sellises kontekstis üleüldse tulevikku?

    Usun, et traditsiooniline arhiiv ei kao niipea kuhugi. Digitaalne dokumendihaldus on tänaseks kindlasti läbi murdnud, samas pole maailmas kunagi varem ehitatud nii palju arhiivihooneid kui praegu. Digitaalse info hulk kasvab tohutu kiirusega. Aeglasemalt, kuid paralleelselt kasvab aga ka paberdokumentide hulk.       

    Mihkel Volt: Kuivõrd on digitaalset kasutamist soosiv avalikkuse kõrgendatud ootus konfliktis XIX-XX sajandi dokumentide seisundi ja säilitustingimuste parandamise, tagatiskoopiate valmistamise vajadusega? Milline valik tehakse, kui raha ei jätku kõigeks?

    Digiteerimine on seni valdavalt olnud võimsaks vahendiks eelkõige just arhiiviainese kasutamise hõlbustamisel. Ent arvan, et kiiresti arenev digiteerimise tehnoloogia võimaldab meil nn kustuvad tekstid ja filmilindid digiteerida mõnekümne aasta jooksul. Seega on tänaseksstrateegiliseks eesmärgiks tagada kõnealune teave originaalkandjal kuni digiteerimiseni.     

    Vahur Made: Kas on mõeldav salvestada osa arhiivikogudest suure mahuga infokandjatele  (CD-ROM, DVD jne) ja neid asjast huvitatud uurijatele müüa? Kui kogu välisministeeriumi või New Yorgi peakonsulaadi fond oleks infokandjal, saaksin ju igal pool ja ajal nende andmetega tegeleda?

    Iga uurija saab digitaalkoopiaid teenustasu eest omal valikul tellida. Avalikku hüve peaks ometi palju enam kasvatama rahvusarhiivi jätkuv prioriteet arhivaalid saagastada ja Internetis kättesaadavaks teha. Ka konkreetselt mainitud arhiivi saab suures osas Saagas tasuta lugeda ja välja printida.     

    Linnar Viik: Mida arvata Google’i sündroomist?  Suure osa infost arhiveerivad digitaalselt erahuvides tegutsevad organisatsioonid. Nii ei pruugi olla arvesse võetud meie rahvuslikke huve ega prioriteete?

    Google’i raamatukogu puhul on tulipunktis autoriõiguse küsimused, sh konflikt Euroopa ja Ameerika õigussüsteemi vahel. See puudutab aga rohkem raamatukogusid kui arhiive. Ajaloolist, s.t piiranguvaba arhiiviainest, sh sellele juurdepääsu teemat on viimase 60 aasta  vältel käsitletud kui rahvushuvide-ülest teemat, kuigi näiteks Venemaal tehakse tänaseni uurijateeninduses vahet kodakondsuse järgi.     

    Olaf Mertelsmann: Kas rahvusarhiiv suudab ka majanduskriisi tingimustes jätkata  senist aktiivset publitseerimistegevust?

    Teadus- ja publitseerimistegevuse kokkutõmbamine eriti 2009. aastal oli paratamatu, kuid rahvusarhiivi 2010. aasta publikatsioonide maht on taas kasvamas. 

    Mihkel Volt: Kus näete rahvusarhiivi ja rahvusraamatukogu suurimat koostööpotentsiaali?

    Interneti sisu on valdkond, mis paigutub raamatukogu ja arhiivi toimetuste vahele. Rahvusraamatukogu on seni keskendunud eelkõige võrguväljaannete hõlmamisele, rahvusarhiiv peaks esijoones muretsema nt riigiasutuste veebilehtede saatuse pärast. Kuid veebis rullub lahti meie tänane elu kogu oma  kirevuses. Selle teabe hindamine ja olulisema jätkusuutlik alleshoidmine on ühiskonna põhiküsimuste hulka kuuluv ülesanne. Me oleme rahvusraamatukoguga kokku leppinud siin initsiatiivi näidata. 

    Piret Lotman: Milline on Eesti arhivaaride rahvusvaheline koostöö?

    Koostööprojektide enamik on seotud digitaalarhiivi tarkvara arendusküsimustega. 2007. aastal ilmus Hollandis arhiivijuht „Baltic Connections”, 2300 lehekülge kümne riigi arhiiviallikaid koondav teos Läänemere-äärsete riikide suhetest perioodil 1450–1800. Tihedaim on koostöö läti kolleegidega. Digitaalkoopiad Läti Estica-ainelisest materjalist  on kõik jõudnud ka Saagasse. Taani riigiarhiivist on Vello Helgi vahendusel Saagasse jõudnud mitmed paksud köited Saare-Lääne piiskopi arhiivist, on koostööasju rootslaste ja soomlastega. Digiteeritud ainest on ka Vene arhiividest, näiteks XVII-XVIII sajandi Eestimaa ja Liivimaa adrarevisjone. Märtsist avame digiteeritud arhivaalide kogu, mis pärineb Aadu Musta Siberi ekspeditsioonidelt ning hõlmab eesti koguduste kirikuraamatuid ja muid
    väljarännanute saatust kajastavaid dokumente.     

    Marten Seppel: Kas ajalooarhiivi Toomemäelt ärakolimine on vältimatu?

    Ranged muinsuskaitsenõuded ei luba asendada  Liivi tänava arhiivihoones puitvahelagesid betoonvahelagedega ja tuleohutusnõuetele vastavat arhiivihoonet sinna rajada ei saa. Sõlmitud on rahvusarhiivi rahuldav kokkulepe uue arhiivihoone ehitamiseks Nooruse tänavale. Kuid oluliste asutuste kolimine ja isegi väljatõrjumine Toomemäelt on kujunemas Tartu linnaarenduses probleemiks.

Sirp