Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Midagi on mängus!

    Rait Avestik

    Tallinna Linnateatri mängukavas on lavastus „Päike soojem, taevas sinisem”, mis võib paljud vaatajad panna olukorda, kus neil ei olegi võib-olla eriti mugav mingit oma seisukohta võtta. Näeme paremaid lavajõude mängimas lapsi või mängimas kui lapsed. Lasteriietes ning nende moodi rääkivad ja käituvad (suhteliselt) vanad inimesed täiskasvanute poolt aktsepteeritud teatris aktsepteeritud lavastaja juhatusel loovad loomulikult kerge ja kahtlemata humoorika vaatamisolukorra, kuid tasapisi hakkad nagu võib-olla vägisigi otsima sellele visuaalselt ja auditiivselt haaravale nägemusele sügavamat mõtet. Sest pole ju võimalik, et Mart Koldits selle ainult lavastamise pärast lavastas.  

    Ma nüüd ei tea, kui kasulik on Linnateatri kodulehel olev intervjuu laadis „varjatud” reklaam või sissejuhatus lavastusse, aga pärast esietendust sealt loetu mõjus küll mõnevõrra üllatusena. Mu hulgas annab lavastaja seal teada, et „peopesal on laste psühholoogia – siiras reaktsioon, avatud uudishimulik eluvaade ja kõik tunded ehedas vormis”. Lavastaja küsib retooriliselt: mis tegelikult mõjutab inimeste ja riikide käitumist ning saatust ja mis loob sisemise atmosfääri? Lugu peegeldab laste kaudu täiskasvanute reaalsust, nood on halastamatu objektiivne peegel. Lavastaja: „See, et lapsi mängivad just täiskasvanud, lisab täiskasvanute ja laste maailma läbipõimitust. Kui selle näidendi laste käitumisest tuleb välja, miks holokaust toimus, siis on see näidend kujundlikult oma eesmärgi täitnud. Sest tegelikult ei ole see ju näidend lastest, vaid inimese hirmudest ja kuidas inimesed nende ajel käituvad.”

    Sellisel juhul väga õige ja vajalik tänapäevase, õigemini ajatu probleemiga lavastus. Eks midagi selletaolist, alateadvusse puutuvat, me ilmselt lavastusest välja loeme ka või kujutame seda ette, sunnime end sellele mõtlema. Siiski üllatas mind mõnevõrra just lavastaja soov, õigemini see, et sooviks see paraku jäigi. Sest tundub, et sellise sügava sõnumi kristalliseerumiseks oleks vaataja vajanud viiteid, mis näiteks II maailmasõja aegsetele tegelastele (ja veel lastele) ei ütle midagi, küll aga täna meile ja kogu maailmale. Ja ega oluline polegi sõda ega ajastu. Päris nii see ikka vist pole, et kui lapsepõlves viskad orava kiviga surnuks, siis täiskasvanuna oledki eeskujulik kõrilõikaja. Psüühika võib muidugi segi lüüa küll see, kui oled otsene süüdlane mängukaaslase surmas… Siiski – et tegeleda inimeste hirmude ja nende ajel käitumistega, mille põhjused peituvad lapsepõlves, oleks eeldanud ilmselt edasiminekut nii teemas kui ka lavastuses. Vaatamata sellele, et „tegelikult ei ole ju see näidend lastest, vaid inimeste hirmudest”, domineerib lavastuses ikkagi just see – lavastus on lastest ja nende hirmudest. Nii on välja kukkunud ja mitte halvasti. Pealegi on lugu iseenesest ju lihtne, õigemini, ega mingit erilist lugu nagu ei olegi. Näeme seitset last, kes mängivad, kaklevad, elavad tõsist ja ohtlikkugi läbi, nutavad ja naeravad, tunnevad hirmu ja püüavad mälust kustutada kogetut. Ehk näeme siiski psühholoogilist teatrit, nagu lubatud. Vaimukat ja tõsist.

    Kõrvalepõikena tahan mainida, et oleks huvitav jälgida lavastuses seiklejatega samaealist publikut. Väidetavalt on 5-6aastased kõige nooremad, keda saab teatriga mõjutada. Tähelepanu jätkub neil lühikeseks ajaks, nad nutavad ja naeravad kogu südamest. Selles vanuses ollakse väga uudishimulik, meeldib kõik uus, neid mõjutavad tugevalt visuaalsed väljendusvahendid. Aega 7–9 eluaastani on iseloomustatud reeglite ja rollide ajana, nauditakse hobisid ja uusi kogemusi. Hakatakse otsima oma füüsilise mina piire, riskeeritakse – laps saab teada, kes ta on. Kõikehaaravad energiapuhangud on juba tasakaalukamad. Sel sotsialiseerumise perioodil on laste maailmapilt veel must-valge, nende tähelepanuvõime üsna väike.

    See iseloomustus peab paika ka Linnateatri näitlejate esitustes. Kahjuks või õnneks ei olekski aus kedagi eraldi välja tuua, sest „päris lastest” koosneva ansambli „liikmed” olid kõik täpsed ja isikupärased, moodustades tugeva terviku. Vaatad ja tead, et on täiskasvanud, aga ei usu, võiks muiates mainida.

    Nagu Kolditsa lavastused üldjuhul ikka, sobib seegi teatrisse hästi. Koostöös kunstnikuga (Iir Hermeliin) tekkinud mänguruum käivitab kujundlikkuse ja tinglikkusega ehk teatraalsusega (ning loomulikult näitlejate mänguga) hõlpsalt aktsiooni vaataja peas, mis on mu meelest üks hea teatri tunnus. (Kolditsa ja Hermeliini koostöö on varemgi viljakas olnud.)

    Eespool kirjutatut arvesse võttes, ei ole mu jaoks selle lavastuse puhul (nagu õnneks ka paljude teiste puhul) peamine küsimus, mida (teha), vaid kuidas (teha). Ei tehta just tihti selliseid lavastusi, kus on niivõrd palju võimalusi igasuguste piiride ületamiseks-lõhkumiseks, mitmekordseks metateatriks. Aga…

    Selge see, et lavastajal olid teised eesmärgid (kas ma siiski tean neid?!), ja nendele ei saagi ma vastu olla ega nendega vaidlusse astuda. Ja ei ole ka arvustaja asi öelda lavastajale, et oleks võinud hoopis teistmoodi lavastada. Siiski oleks mu meelest saanud mõne väikse targa liigutuse, lause, pilgu või käiguga asja mingis (meta) mõttes avaramaks muuta. Oluliseks märksõnaks sai „mäng”.

    On teada, et mänguruumis peab valitsema kord. Kui reegleid rikutakse, on mäng läbi.

    Mäng on ka alati lõbus. Vastasel korral poleks see enam mäng. Ega Kolditsa „Inglismaa lapsed” huvitaval kombel eriti ei mängigi, pigem matkitakse seda, mida nähakse, ehk jäljendatakse oma vanemaid (kellel on), teisi täiskasvanuid.

    Teatris aga võib reegleid rikkuda, reeglite rikkumine olekski justkui reegel. (Ja ka seda reeglit võib rikkuda.) Et reegleid rikkuda, peab neid muidugi hästi tundma ja teatri kontekstis Kolditsa puhul vastupidist kahtlust ei tekigi. Kõnealune uuslavastus „reegleid” ei rikkunud, lava ja saali, reaalset ja mängu segi ei aetud. Ja sellest on kahju, on mu egoistlik avaldus.  

    Kuna igasugune mäng on vaba tegevus ja pealesunnitud mäng on juba pigem mängu matkimine, siis oleks võinud vabalt lasta vaatajal ka juurelda mitmekordselt mitmekordsuste üle: täna näitleme teile lapsi; või täna me ei näitle, vaid mängime lapsi; või mängime näitlejaid, kes mängivad lapsi; või elame läbi lastena, kes on teadlikud, et neid esitavad täiskasvanud näitlejad jne.

    Seda enam et ka ruumiliselt oli tegemist justkui mitmekordse ruumiga: Taevalaval oli ka füüsiliselt piiritletud teine ruum kui liivakast, milles liiva või ka midagi muud tähistasid valgete rätikute hunnikud. Mängu üheks tunnuseks on lõpetatus: iga mäng on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud. Etenduse alguses tulid näitlejad lavale täiskasvanuid tähistavates riietes, rebisid siis need maha ja alustasid „liivakastis” mängu. Kripeldama jäi, et samalaadset mängu lõpetamist ei toimunud. Siiski-siiski, teatris lõpeb ju mäng kummardusega! Aga on siis näitlemine mäng?!

    Laps mängib täie tõsidusega, ometi ta teab, et mängib. Näitleja samastub oma mänguga, ometi mängib ta teades, et mängib. Ja kas publik oli mängus…

    „Mängu kulg ja mõte on temas eneses,” on öelnud Johan Huizinga oma „Mängivas inimeses”.  Ja üldtuntud tõde on, et mida keerulisem on mäng, seda põnevam on pealtvaatajatel.

     

  • Visionaarne Belgia

    Margit Säde, EKA kunstiajaloo tudeng

    Belgia tähistab sellel aastal 175. vabaduse ja 25. föderaalriigi aastapäeva, selle suure sündmuse puhul on vaadata legendaarse ?veitsi kuraatori Harald Szeemanni (1933 ? 2005 ) koostatud belgia kunsti ja kultuuri ülevaatenäitus, mis hõlmab aega 1830ndatest kuni tänapäevani.

    Kuigi Harald Szeemanni surm  mõned päevad enne näituse avamist ei jätnud talle võimalust isiklikult oma tööd esitleda, peab tunnistama, et tema pühendumus näituse kokkupanemisel on olnud nii põhjalik, et näitusesaalides võib siiani tunnetada tema vaimset kohalolekut. Näituse teeb tõeliselt nauditavaks kuraatori isiklik nägemus ja vaatenurk, väljapanek tahab olla ju enamat kui lihtsalt tööde eksponeerimine. Szeemanni näitus ongi midagi muud. Tema omapärane lähenemine teeb sellest näitusest seikluse ja rännu Belgia kunsti ja kultuuri. Varem on Szeemann ühe maa kunsti retrospektiivse näituse korraldanud ?veitsis Zürichis  1991. aastal  ja Austrias Viinis 1998. aastal. Viimast eksponeeriti ka Brüsselis, mille peale muuseum tellis Szeemannilt riigi iseseisvusaastatele pühendatud näituse.

    Harald Szeemannil ei olnudki plaanis korraldada klassikalist kunstinäitust, vaid koguda näitusesaalidesse ühe maa hing. See on ohtlik ettevõtmine, aga just see talle meeldiski, nendib ta näitusekataloogi tekstis. Kasutades erinevaid vaatenurki, kuid alati valides poeetilise lähenemistee, üritas ta anda vormi ühe maa, regiooni ja inimeste vaimsusele. Kunsti, kirjanduse, muusika, kino, leiutiste, arhitektuuri, teaduse, traditsioonide ja ajaloo kaudu tahtis kuraator lahti kangutada ja edasi anda väljendamatut ja nähtamatut, luua nägemuslikku maailma. Ja see on õnnestunud tal suurepäraselt.  Visuaalne jutustus ei ole küll lineaarne ega ajalooline, vaid pigem oma mahukuses ja mitmekülgsuses fantastiline ja kaasahaarav. Intensiivsus iseloomustas suuresti Szeemanni isikut ja kuraatoritööd.

    Näituse ettevalmistamine võttis kaks aastat, see on kokku pandud ligi viiesajast kunstiteosest ja võtab enda all 26 näituseruumi. Belgia kultuuri identiteeti aitavad edasi anda installatsioonid, maalid, fotod, filmid ja skulptuurid. Ka on kaetud Belgia panus maailma arhitektuuri, muusikasse ja kirjandusse. Szeemann on toonud esile ja lavastanud Belgia peidetud püüdlusi kultuuri ja poliitika vallas. Vaimustav väljapanek on kolonisatsioonipoliitikast, teatri revolutsioonist ja keelelistest kogukondadest. Kaasaegsete kunstnike Panamarenko, Tuymansi, De Bruyckere ja Charlier ?i installatsioonid esindavad uut, tänapäevast Belgia kujutamist. Kuulsamatest eksponeeritud kunstnikest võiks veel nimetada Ensorit, Hortat, Knopffi, Spilliaerti, Permeke?it, Ropsi, Delvaux?d, Magritte?i ja Broodthaersit, kelle loomingu kõrval esineb veel palju vähetuntud, aga võrdselt huvitavaid kunstnikke.

    ?Visionair België? näitus jäi pärast Harald Szeemanni 40 aastat kestnud kuraatoritööd viimaseks. See oli mu esimene tõeliselt võimas näitusekogemus, mõistsin, mida tähendab kaasaegne kuraatorlus rahvusvahelises plaanis.

    Harald Szeemanni puhul ei olnud tegemist ainult kuraatoriga, kes loob platvormi kunstniku loomingu näitamiseks ja  edastamiseks, vaid visionääriga, võimsa isiksusega, ?amaaniga. Ja tema meetodid oma nägemuse edasiandmiseks on jahmatavad, lausa inspireerivad. Meil peab olema vaid silma ja südant, et seda näha. Minu kummardus talle.

    BOZARis on praegu üleval ka põhjalik fotonäitus ?Magritte ja fotograafia?, mis annab humoorika ülevaate sürrealisti elust ja tegemistest.

     

  • Meedia

    Jüri Ehlvest, Ants Juske

    Maire Aunaste juhitav ?Meie? ETVs teisipäeviti kell 20.10.

    Ma ei saa sinna midagi parata, kuid asendis, milles saatejuht oma külalisi intervjueerib, paljastuvad tema sääred täpselt nii nagu ühes Herluf Bidstrupi naljapildis. See Bidstrupi koomiks, mida mäletan oma lapsepõlvest iseäranis selgesti, läks edasi kõhedusttekitavalt. Nimelt, munk, kes istus rongis sarnaste põlvedega naisterahva vastas, andis lõpuks kiusatusele järele ja võttis need põlved oma pikkade luidrate näppude vahele. Selle peale langetas põlvede omanik oma näo eest bulvariajakirja ning tema nägu varjanud kaanetüdruku portree varjust tuli nähtavale naise tõeline pale ? saatana oma.

    Maire Aunaste intentsioon on olla nii hea kui vähegi võimalik ja aidata kõiki inimesi. See on tema telekaanetädi nägu. Oma poosi ja riietusega ta justkui ahvatleb vaeseid süütuid saatekülalisi endale lähenema. Lähenema veelgi. Et siis puutehetkel mask langetada.

    Ma arvan, Aunaste seriaali lõpus võiks juhtuda midagi sama tobetoredat kui filmis ?Tootsie?. Oleks tore, kui puändis selguks, et saatejuht on tegelikult kuri naine. Eelaimus on juba loodud. See ülemäärane ind, millega saatejuht püüab hea olla, annab lootust. Au­naste sarnaneb giidiga, kes, aidanud pimeda üle tee, ei jäta vaesele sandile ka linna vaatamisväärsusi tutvustamata.

    Konkreetsemalt Külli saatest 19. oktoobril. See saade oli väärtuslik. Aitäh autoritele! See andis mulle idee kirjutada tõeliselt hea teos Küllist. Ka peab televiisorile tänulik olema selle eest, et praegu on veel võimalik suhteliselt odavalt Külli pilte kokku osta, sest televisioonisaade ?Meie? jättis täitmata oma põhiülesande ? kauba reklaamimise. Ehk siis antud juhul kunstnikumüüdi loomise. Kannatava kunstniku asemel näidati meile äbarikku kubu.

    Kui ma hakkaksin Küllist looma teost, siis ma kõigepealt muidugi teeksin ta palju ilusamaks. Nooremaks, nõtkemaks, pikemaks. Jätaksin loomulikult alles skisofreenia ja armastuse. Kuid ma tooksin kindlasti sisse ka armastatu kuju.

    Armastatut ma kujutaksin põhiliselt meestesaunas Aura ujumishoones. See oleks võrdlemisi groteskne tüüp. Tema põhitegevus, mis kestaks mitu tundi, oleks pikkade aluspükste hingelämmis venitamine ümber pundunud keha. Tema silmad oleksid pisikesed kui seal, huuled aga paksud ja pruntis nagu konnal. Sisistades ja susistades pajataks ta järelejätmatult nilbeid lugusid enda elust. Tüüp meenutaks Koletist tuntud muinasjutust ?Kaunitar ja Koletis?.

    Ma tahaksin näidata seda, kuidas reaalsusest irdumine, mis on osaks saanud Kaunitarile haiguse tõttu, ei lase tal tulla mõttele, et ta ei peaks seda inimest armastama. Kusjuures Koletis ise ei taha Kaunitarist juba ammu midagi teada.

    Kuid sama kirglikult püüaksin ma kujutada ka pikkade aluspükstega Koletise nägemust Kaunitari armuelust ja tema ?ilma?-oleku valust. Koletise meelest oleks Kaunitar seksuaalmaniakk, kelle meestekollektsioon on lõputu, kuid kes ei taha mehi mitte lihtsalt niisama, vaid soolisse kaassüüsse nakatatud lohutajatena.

    Oma absurdse, piiritu ja ebaõiglaselt õnnetu armastuse eksponeerimine on Kaunitarile lihtsalt juustutükk, millega ta meelitab aina uusi ja uusi naiivseid mehi süüd lunastama. Lunastuse leidmiseks ei piisa vaid puude tuppakandmisest. Vaja on pakkuda radikaalset lohutust.

    Ma näitaksin seda naisterahvast kahes asendis. Kõigepealt eksponeerimas ülimat armastust, andumust ja igatsust Koletise järele. Võib-olla kraapimas tema ust hommikuhahetuses. Sügiseselt porises öösärgis.

    Ma näitaksin, kuidas tema sõbrannad püüavad teda veenda, et ta armastatu pole teda väärt, et ta peab leidma uue tõelise armastatu, hoiduma valelohutajatest. Külli noogutab, mõistab, kuid samas pühib skisofreenialuud aru taas.

    Ma näitaksin ka peatunud autot, sealt väljunud meest, kes õnnetut naist püüab aidata, ta trepilt ukse küljest lahti kisub, koju viib, püüab rahustada, puhtaks peseb, kuivatab, püüab magama panna. Ise ta kõrval magama jääb.

    Teose finaalis ma näitan, kuidas psühhoterrorist täielikult muserdatud pikkade aluspükstega Koletis saab naiskodukaitse poolt ümber veendud: talle tehakse selgeks, et Kaunitari seksuaalhüsteerias on just tema süüdi, et ta peab tüdrukule kõik andestama, temaga abielluma, tema last hakkama kasvatama jne.

    Lõpuks Koletis murdub ja ta läheb naise juurde, kes kõigi meelest teda hullumeelsuse piiril armastab. Nähes põlvili laskunud Koletist, sõrmus väljasirutatud käes, hakkab Kaunitar naerma, saadab mehe välja, mööndes, et kõik oli vaid nali, vaid selleks, et ühiskonna silmis õigustada enda ohjeldamatut seksuaalsust, näidata põhjust lakkamatu lohutuse järele. Täielikus meeleheites Koletis põgeneb, küsib kõigilt nööri ja seletab, et temal oli õigus, hoopis Kaunitar on Koletis. Samal ajal näeme, kuidas Kaunitar avab lumehelvestele aknad, riietub lahti, naaldub kanapeele ja võtab sisse unerohu.

    Teose mõte oleks näidata, et ka koletis võib olla ilusasti, mitte pelgalt võltsilt.

     

     

     

    Sport ja kunstikriitika meedias

    Töötanud ajakirjanduses, olen alati kadestanud oma sporditoimetuse kolleege. Pidevalt lahkuvad nad toimetusest, kott käes: kas on siis EM või MM ehk selline pidupäev nagu OM. Gunnar Press kurtis mulle kunagi, et ta on viimase aasta jooksul läbisõidul üle neljakümne korra passinud Stockholmis Arlanda lennujaamas. Mind on kunstikriitikuna vaid paar korda lähetatud rahvusvahelistele biennaalidele ? ja keda see huvitabki.

    Kadedust tekitab seegi, et spordireporter läheb näiteks kuuks ajaks jalgpalli-MMile, päevaraha on 500 krooni, hotellid-sõidud kinni makstud, hommikusöök on hotellis tasuta, taskus saad päevaks salaja kaasa võtta piruka ja paar apelsini, kaasas on tal kindlasti kodunt kaasa võetud keeduspiraal ja konservid. Hoiad kokku päevaraha, palk jookseb niikuinii ning tuled kasudega koju, rääkimata sellest, et teed endale meelepärast tööd ja naudid sportlikke elamusi, mida teeksid niigi kodus teleka ees.

    Kadedus poleks nii suur, kui ei teaks, mis on kõige selle taga. Olgu, spordi taga on arvestatav massiauditoorium, see müüb ja köidab publikut, lisaks rahvuslik uhkus oma kangelaste üle. Kuid samas on teada, et spordiajakirjanike sõite rahastavad ka alaliidud ? ikka võetakse aeg-ajalt lennuki peale mõni ajakirjanik. Ja siis loed lehest, et Eesti väravpallikoondis kaotas küll masendava skooriga kuskil Sarajevos, kuid mehed võitlesid vapralt ja andsid oma parima. Tegelikult oli tegemist hävinguga, kuid spordiajakirjanik ei saa midagi kriitilist öelda, kuna tema sõit on kinni makstud. Samuti ei saa ta midagi kriitilist öelda ka treeneri kohta, kuna see käratab, et kui mingi kriitika on sinu sulest ilmunud, ei anna ma intervjuud enam sulle, vaid ehk konkureerivale väljaandele.

    Selline spordiajakirjanike koogutamine spordifunktsionääride ees algas juba legendaarse Toomas Uba aegadest ? ikka nii, et oli vähemalt tore, et Eesti sportlane ?vilksatas teleekraanil? ja kogu meeskond koos spordifunktsionääridega tegi head tööd. Ebaõnnestumise põhjuseks olid kas tuul või kõrvetav päike, kadunud joogipudel või muud õnnetused.

    Siiski on viimasel ajal tänu noorema põlvkonna spordiajakirjanikele selg sirgu aetud. Öeldakse juba peaaegu otse, et asi on selles ja selles, ei peljata enam ka spordifunktsionääre kritiseerida. Jalgpalli ja korvpalli jamade ümber käiv diskussioon on siin hea näide.

    Mis siis aga on ühist kunsti- ja spordiajakirjandusel? Selgub, et vägagi palju. Niinimetatud apologeetilist kriitikat, et mitte öelda kinnimakstud ?kriitikat? võime leida ka siit. Mulle ainult tundub, et kui spordiajakirjanduses on asjad paremuse poole läinud kuni selliste põhimõtteliste seisukohavõtjateni nagu Indrek Schwede, siis kunstikriitikas annab peale lihtsalt lahmivate noorte kriitikute oodata uut pealekasvu. Kuid nii või teisiti pe
    aks iga kriitik olema sõltumatu. Inglismaalt on üks näide, kuidas ajaleht on sõlminud teatrikriitikuga lepingu, kus on tingimus: kui kriitik tabatakse kuskil näitleja garderoobis või on teda nähtud kusagil lavastajaga pubis õlut joomas, siis on leping automaatselt lõppenud.

    Ja lõpetuseks. Poliitikasse tulevad ilmselt igavusest rantjeedena elanud rikkurid. Kultuuriinimeste seas on aga saanud krestomaatiliseks näiteks Jüri Mõisa avaldus, et ta pole seitse aastat ühtegi raamatut lugenud, või siis Tõnis Paltsi seisukoht, et uue kunstimuuseumi ehitamine on maksumaksja raha raiskamise musternäide. Nimelt olevat ta käinud kunstihoones ühel näitusel, kus peale tema oli vaid paar inimest. Omalt poolt võin öelda, et oma töö tõttu olen kümneid kordi sõitnud mööda Lilleküla staadionist, kodunt tulles aga mööda Kadrioru staadionist ja pole seal näinud ühtegi sportlast. Ometi riik või linn toetab ühe käega uusi spordirajatisi, teise käega aga lukustab need noorte eest või laseb omanikel laste trenni eest maksta hingehinda. Rikkuritest poliitikutel on mõistagi populistlikult kasulik olla massimeedia huviorbiidis, kuid see näitab ainult nende haridustaset. Tore on karata ja hüpata ning samal ajal juhtida linnaosa. Mõtleme aga teiselt poolt selle üle, kes toetasid Ameerikas moodsat kunsti ? mitte riik, vaid Guggenheimid ja Rockefellerid. Nii et endise sportlasena soovitaksin kriitilise pilguga enda ümber vaadata nii poliitikuil kui kriitikui sõltumatult erialast.

  • Raamatututvustus

     

     

    fs2004Serpent?i uus raamat on näiliselt palju lihtsam ja igal juhul naha vahele pugevam kui ?Valgete kaantega raamat?, korraga argine ja ilmaülene, emotsionaalne ja siiras. Üks raputavam luulekogu tänavu. Fotod Aleksei Tihhonov, kaanefotod Liis Roden, kujundanud Vivika Kalt, korrektuuri lugenud Inna Lusti. Tuum, 2004. 82 lk.

     

    KivisildnikPOEEM PUUTINILE

    Kivisildnik on taas kirjutanud manifesti, paljastanud eestlase näruse kasuahnuse. Ta pakub end sõbraks Puutinile ja valitsejaks eesti rahvale. Berk Vaher kannab seda väikest üllitist kaasas koos oma kirjanike liidu liikmepiletiga. Argo, 2004.

     

    Karl KelloPÕHJAMAINE VAARAO

    Mõnus, veidi spekulatiivne lugemine omamaisest mütoloogiast ja ajaloost: Kaali meteoriidist ja Saaremaa vaaraost, argonautidest jne. Mõnusasti kirja pandud, ning selles on suurt joont! Kujundanud Anu Juurak. Kolmjalg, 2004. 88 lk.

     

    Nagib MahfuzTUHANDE ÖÖ ÖÖD

    Araablasest Nobeli preemia laureaadi lugu keskajast, korraga nii ajalooline otsing, mis vaatleb võimu, sotsiaalseid rahutusi, ususekte jne., ent samas tuleb mängu ka muinasjutuline dimensioon ? dþinnid ja muu säärane. Või kes teab, kui muinasjutuline see ongi. Araabia keelest tõlkinud Kalle Kasemaa, toimetanud Anu Saluäär, kujundanud Mari Kaljuste. Sarjas ?20. sajandi klassika? Varrak, 2004. 264 lk.

     

    David MaloufTEISPOOL PAABELIT

    Põneva etnilise/kultuurilise taustaga autori kaheksas romaan. Tegevus toimub 19. sajandi keskel Austraalias, kus briti kogukonda Queenslandis naaseb 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik. See tekitab ebakindlust, eelarvamusi jne. Haaravalt kirjutatud. Tõlkinud Aet Varik, toimetanud Evi Laido, kujundanud Dan Mikkin. Sarjas ?Moodne: aeg?, Varrak, 2004. 200 lk.

     

    PÄIKESETUUL 2004, nr. 1

    Järjest harvemini ilmuv alternatiivajakiri, milles kõneldakse palju sellist, mida mujal ei räägita. See-eest leiab uuest numbrist Tolkieni kirjutise võlumuinasjuttudest, sissevaate Jungi loomingusse ja ellu, arutluse katoliiklusest kui vastumürgist kapitalismile jpm. Peatoimetaja Peeter Liiv.

  • Erakordne väljapanek – BMW Art Cars Kumus

    Evelina Vedom

    Pühapäevast, 14. aprillist saab Kumu kunstimuuseumi fuajees ja õues näha teoseid BMW Art Cars kollektsioonist. Kultuurikuu „Saksa kevad” raames eksponeeritakse nelja maailma tippkunstniku kujundatud autot. Näitusega kaasneb ka publikuprogramm, kus iga külastaja saab autovärvimisest ise osa võtta. Sissepääs näitusele ja publikuprogrammis osalemine on tasuta.

    „Silmitsesin autot ikka ja jälle. Lõpuks tuli mul mõte kujutada autot sellisena, nagu oleks sisemus väljastpoolt näha,” kommenteeris üks kunstnikest − David Hockney – 1995. aastal valminud mudelit BMW 850 CSi, mille ta justkui pahupidi pööras, luues mulje, nagu paistaks auto läbi. Lisaks temale on Tallinnasse toodud kunstiautode autorid Roy Lichtenstein, A. R. Penck ja Jeff Koons.

    Erakordseid kunstiautosid on varem eksponeeritud maailma tuntumates muuseumides ja galeriides nagu Louvre, Guggenheim ja Shanghai kunstimuuseum, ent vaid väga harva on saanud suur hulk neist kokku ühes paigas, viimati Londonis olümpiamängude ajal.

    Projekt BMW Art Cars käivitus 1975. aastal, mil prantsuse oksjonipidajal ja ringrajasõitjal Hervé Poulainil õnnestus veenda Ameerika kunstnikku Alexander Calderi võtma ette enneolematu eksperiment. Nii andis BMW Calderi käsutusse võidusõiduauto 3.0 CSL ning sündiski kunsti ja tippdisaini ambitsioonikas sümbioos, mis astus maailma ette Le Mans’i 24-tunnisel võidusõidul. Sellest ajast saadik on muutnud BMW autosid kunstiteosteks 17 tuntud kunstnikku üle kogu maailma.

    Neljal pühapäeval − 28. aprillil, 12. mail, 26. mail ja 9. juunil − kell 13 on võimalik publikul Kumu sisehoovis ka ise ühe auto kujundamises kätt proovida, nimelt värvitakse kunstitudengite juhendamisel kõigi osavõtjate ühistööna ehtsat BMW sõiduautot.

    Projekt toimub koostöös Goethe Instituudi, BMW Grupi ja Kumu kunstimuuseumiga.

    BMW kunstiautosid saab vaadata Kumu kunstimuuseumi fuajees ja õues 28. juulini 2013.

  • Uut 1949. aasta küüditamisest

    Olaf Mertelsmann

    Üldiselt on kogumiku pakutud pilt veenev  ja lugeja õpib juurde palju uut. Kohalike omavalitsuste või ühe maakonna mikrouurimuste kõrval käsitletakse ka laiemaid seoseid nagu näiteks EKP rolli. Köide on suunatud nii erialaspetsialistile kui ka lihtsalt teemast huvituvale asjaarmastajale ning on ulatuslikule teaduslikule viiteaparaadile vaatamata siiski loetav ja on enamasti vaba erialakeelelisest omapärast. Mõnes kohas kumab läbi siiski liiga palju nõukogulikku keelekasutust.  Mainida tuleks ka töö mõningaid nõrgemaid külgi: väljaandjate sissejuhatus ja kümnest artiklist kolm on liiga lühikesed. Lugeja ootaks rohkem teavet ajaloolise raamistiku ja senise teadmiste seisu kohta uurimismaastikul ning tahaks, et analüüs oleks veidi põhjalikum. Lisaks sellele on selgelt näha, et mõnel autoril puudub artiklite kirjutamise kogemus. Nii on leidnud näiteks Andres Kahar, et saab hakkama ilma igasuguse sissejuhatuseta, ja alustanud oma teksti kohe konstateeringuga, et märtsiküüditamist „saab käsitleda genotsiidina” (lk 41), laskumata mingisugustessegi põhjendustesse. Ühe liiga lühikeseks jäänud Äksi vallas „kulakuks tegemist” käsitleva artikli autor ei tunne Anu Mai Kõlli sulest pärit olulist artiklit, kus ta on uurinud sama protsessi Viljandi maakonna kogukondade näitel, ega orienteeru ka muidu eriti hästi teemakohases kirjanduses. Säärased pisikesed formaalsed puudused  rikuvad mõningal määral lugemisnaudingut ja võime vaid lootma jääda, et plaanitav ingliskeelne versioon on veidi mahukam ning mõned autorid teevad oma kaastöö põhjalikult ümber. Vaatamata kriitikale, annab käesolev kogumik olulise panuse teadusesse.

    Aigi Rahi-Tamm näitab oma artiklis, kuidas küüditamisest sai Nõukogude rõhumispoliitika üks osa, aluseks põhjalik erialakirjanduse tundmine. Andres Kahar kirjeldab veenvalt, kuidas  küüditamise ohvrid valiti välja mitmenädalase bürokraatliku protsessi käigus, ja hävitab sellega müüdi, mille kohaselt olevat nimekirjad koostatud naabrite pealekaebamise ja kohalike võimuesindajate otsuste alusel. Pearu Kuusk käsitleb nende isikute saatust, kes olid küll küüditatavate nimekirjas, kuid jäid eri põhjustel siiski Eestisse. Üksikud inimesed saadeti hiljem küll kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt järele, kuid tegelikult ei tundnud Moskva nende  vastu erilist huvi, samas kui „küüditamata jäänud vaenulikust kontingendist sooviti kiiresti vabaneda” (lk 67) just Eesti NSV juhtkonna poolt. Säärane tähelepanek hävitab mõnel pool levinud müüdi Nikolai Karotammest ja Arnold Veimerist kui „inimlikest” kommunistidest. Küüditamise ja ka teiste terrorimeetmete käsk tuli küll Moskvast, kuid Eesti juhtkond realiseeris kõik abivalmilt. Tõnu Tannberg analüüsib  veenvalt küüditamise käiku Pärnumaal ja Olev Liivik tekitab seose „Eesti süüasjaga” (1949–1952). Eriti pakkus mulle huvi Hiljar Tammela artikkel, kus on käsitletud enne küüditamist levinud kuulujutte. Seega on üldmulje väga positiivne ja kogumikku võib soovitada igale asjast huvitatud lugejale. Viimast sõna märtsiküüditamise osas ei öelda ja selle olulise teema uurimine jätkub.

     

  • Romantikaga Ameerikasse

    Toomas Velmet

    Teadaolevalt on muusikas edu aluseks asjaolu, et publikule on midagi tuttavat meenutada. Kui keegi eesti heliloojatest on „lombi taga” teada ja võib-olla isegi tuntud, siis see on Pärt. Kavades on ta esindatud teostega keelpilliorkestrile ja seegi asjaolu annab autori asketismile romantilise värvingu. Rahmaninovi, kes elas aastail  1918–43 Ameerikas, esindab tema populaarseim ja romantilisim klaverikontsert – Teine, esitajaks Juilliardi klaverikooli (prof Yoheved Kaplinsky) kasvandik Joyce Yang. Jean Sibeliusest sai ju Sibelius tegelikult pärast tema Ameerika turneed. Kuigi ei esitata Dvořáki 9. sümfooniat „Uuest maailmast”, siis paljud peavadki autori 8. sümfooniat tema parimaks.

    Jääb üle veel Sergei Prokofjev. Ja kui küsite, mis on temal ühist Ameerikaga,  siis tuleb meenutada, et 3. klaverikontserdi esiettekanne toimus 1921. aastal Chicago SOga autori soleerimisel, ja kui see teos ei ole romantiline, siis küll ta varsti saab. Möödunud reede viimane sõidueelne kontsert oli puupüsti publikut täis. Erakordsust õhkus nii lavalt kui saalist. Laval oli umbes 60 keelpillimängijat, ja mitte lihtsalt mängijat, vaid aktiivset, keskendunut muusikut, tulemuseks erakordne kvaliteet kogu orkestrilt,  mida siin saalis on varem kuuldud ehk parimatelt külalistelt. Rahmaninovi Teise kontserdi saatekoosseis oli sama suur, mida üldiselt tehakse harva, kuid mis on absoluutselt vajalik suurtes Ameerika kontserdisaalides. Meie Estonias, mis on kolm kuni kuus korda väiksem, esines siin-seal kerget solisti katmist, mis kindlasti ei ole probleemiks suurtes saalides.

    Joyce Yang on korea päritolu ameeriklanna, kes küll ei ole Cliburni konkursi  võitja, vaid teise preemia laureaat. (Siin tuleb täpsustada, et sel konkursil on esimesed kolm preemiat võrdsed nii rahaliselt kui pakutavate kontsertide arvult.) Solist torkas kõrva näpunobeduse ja meeldivate kõlavarjunditega soololõikudes, puudu jäi ehk monumentaalsusest ja suurest orkestraalsest kõlast. Kuid ma ei kahtle üldse, et haprale füüsisele vaatamata on interpreedil kõik see olemas ja pannakse lauale seal, kus vaja.  Sibeliuse Teise esitus kujunes selleks, milleks oligi kavandatud – esituslikuks kulminatsiooniks. Mulle tundub küll, et kõik andsid oma parima, ja see oligi ju peaproovi mõte, et saaks reisile minna täies valmisolekus. Kui meie publiku nõudel esitati esimeseks lisapalaks „Finlandia”, siis tekkis hetkeks küsimus, kuidas ameerika publikule seletada, et Estonia ei olegi Finlandia pealinn, kuid selle lahendas teisena kõlanud Heino Elleri  „Kodumaine viis”.

    Oma kirjatüki alguses tegelesin tänamatu tööga ja ennustasin ameerika publiku standig ovation’it kõigile kontserditele. Sellele veendumusele pani aluse üldjuhul tagasihoidlik Eesti publik oma krapsaka püstitõusmisega ning mahlaka käsi- kui jalgaplausiga. Need ovatsioonid olid auga ära teeninud kõik esitajad. Suurte kogemustega Eri Klas teab, et sellise valmisolekuga orkestrit ei peagi kõigi  vahenditega juhatama ja „innustama”, vaid tulemuse saavutamiseks on muusikuid vaja aidata ainult seal, kus vaja. Ja Klas juba teab, kus on vaja. Õnn kaasa, ERSO! Tulge tagasi võitjana!

  • Sürrealism on keeruline värk

    Ivar Jung, Reet Varblane

    “Syrrealistid”: kas kunstnik on tõesti vaid ennasttäis vastutustundetu veidrik, kes põlgab tööd ja rahvast, nõuab aga riigi toetust, et seda siis kohe maha juua? 2X VIKTORIA TOOMPERE

     

    Andrus Kivirähk, “Syrrealistid“. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Osades: Mait Malmsten, Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Anti Reinthal, Hendrik Toompere jr, Kaie Mihkelson, Merle Palmiste, Mari Liis-Lill. Eesti Draamateater, esietendus Viinistu kunstimuuseumis 14. VII.

     

    Sürrealism on trikiga nähtus, mille pealispindne tasand võib vettpidava metafoori loomiseks osutuda õige libedaks teeks. Kõige laiemas tähenduses sürrealistliku, sürreaalse või ka lihtsalt sürrina kiputakse liialt sageli esitama ülimalt pretensioonikat, kuid sisutühja kujundit, mis suudab välise salapäraga köita publikut, olla nii öelda tuhandete lemmik. Sürreaalset kitši võib ohtralt leida kõikvõimaliku laadakunsti seas, olgu siis visuaalses või verbaalses vormis. Sürreaalne eneseväljendus on küllalt sageli ka  getokultuuri ennast kaitsev vorm, just nimelt vorm, sest ei sürrealismi sügavama sisu ega ka reaalse eluga pruugi sel midagi ühist olla, kuigi küünilises laiatarbelisuses pole seda juhtumit ka õiglane süüdistada. Siia alla võiks käia nii mõnegi Narva või Sillamäe kunstniku looming, midagi ka Pärnu uue kunsti muuseumis eksponeeritavast valgevene kunstist, seda võis ohtralt näha 1970 ja 80ndate vene kunstis (nii öelda tšurtšikud). Getojuhtum nõuab aga omaette analüüsi.

    Sürrealism autentses ajaloolises tähenduses, nii nagu see tekkis pärast I maailmasõda peamiselt Pariisis, kuid millega seostus enamik Euroopa suurlinnu, kandus New Yorki, Mehhikosse, Argentinasse jm, on aga keeruline isiksuste ja otsingute võrgustik, sasipundar, mis mitte ainult ei kandnud  laastavate sõjahaavade taaka, vaid tunnetas ka 1920ndate ja 1930ndate näiliselt stabiilsete aastakümnete pidetust, absurdsust ning otsis sellele oma kunstis (visuaalne kunst, kirjandus, teater, film) meeleheitlikult adekvaatset vastet, kontakti võimalust reaalsusega. 1924. aasta sürrealismi manifestist võib lugeda: “Puhas psüühiline automatism, mille abil soovitakse väljendada kas suuliselt või kirjalikult või mis tahes muul viisil mõtte reaalset funktsioneerimist. Mõtte dikteerimine täielikult mõistuse kontrollita, mis tahes eelneva esteetilise või moraalse kaalutluseta. /—/ Sürrealism põhineb uskumisel seni tähelepanuta jäetud assotsiatsioonivormide kõrgemasse reaalsusesse, unenäo kõikvõimsusesse, sihitusse mõttemängu. Sürrealism püüab lõplikult purustada kõik muud psüühilised mehhanismid ja asendada neid elu põhiprobleemide lahendamisel.” Sürrealismi kui sootsiumi kontrolli täieliku eitamise  mõju kandus 1930ndate lõpul üle kogu Euroopa, 1940ndate lõpul võime meie oma eksiilikunstis, iseäranis Rootsis Ilmar Laabani eestvedamisel näha sürrealistlikku mõtteviisi, 1950ndate lõpust kandus see siinsesse avangardistlikku kunsti,  Ilmar Malini jt töödes jätkus sürrealism selle kõige tõsisemas tähenduses läbi kogu loomingu 1990ndate keskpaigani.

    Kuid mis kõige olulisem, sürrealismi pinnalt kasvas välja kunsti kui fenomeni totaalne ümbermõtestamine, kunsti mõiste revideerimine. Selle kõige ilmseim näide on Marcel Duchamp ja tema valmisobjektide esitamine kunstiteostena kunstisaalides. Marcel Duchamp’i tähendust, tema kunsti tähtsust praegu naeruvääristada, küsimärgi alla panna on igati alusetu. Või tuleks seda teha sellise vaimse pilotaažiga, mida 80 – 100 aasta pärast oleks alust hinnata nii, nagu hindame praegu Duchamp’i.

    Ega sellest polegi nagu vaja pikalt kõnelda, sest viimasel ajal on sürrealismi kui nähtuste kompleksi kohta ilmunud eesti keeles tõesti kompetentset kirjandust: lisaks 1977. aastal vene keelest tõlgitud Marat Afasiževi ülevaatele “Psühhoanalüüs ja kunst” ilmus 1993. aastal Raivo Kelomehe “Sürrealism”, 1998. aastal ajakirjas Akadeemia André Bretoni 1924. aasta sürrealismi manifesti tõlge, 1999. aastal Salvador Dalí “Geeniuse päevik”, 2002. aastal Ruth Brandoni “Sürreaalsed elud. Sürrealistid 1917 – 1945”, rääkimata ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud kirjutistest.

    Sellesuvise Viinistu kunstimuuseumi “Syr­rea­listi­de” lavastuse aluseks on Andrus Kiviräha originaalnäidend, mis on ilmunud Eesti Draamateatri kolmanda näidendiraamatuna. Raamatukese tagakaanelt võib lugeda, et Kiviräha “Sürrealistide” tegevus toimub kaasajal: “Tegelased on eesti inimesed – kunstnikud, näitlejad, kirjanikud, ärimehed, poliitikud, kelnerid, kriitikud ja muud. Kaks sõjast tagasi tulnud meest algatavad liikumise, et muuta kogu olemasolevat kultuurilist ja ühiskondlikku mustrit. Neil on kirg, soov ja lootus maailma paremini mõista ja seda paremaks muuta. /—/ Isiklik elu ja avalik elu pööravad lootusetult sassi: meie kaasaegsete kangelaste elu kujuneb äravahetamiseni sarnaseks juba olnud eludega. Näidend põhineb kultuuriloo suurte sürrealistide elulugudel: Dalí, Breton, Duchamp, Tzara, Buñuel jt. Ennekõike on see lihtsalt üks lugu neljast noorest mehest, kes tahavad maailma pahupidi pöörata ja teha midagi enneolematut, ning sellest, kuidas nad lõpuks tülli pööravad ja igaüks oma teed läheb.” Nii et meie aja analüüs tasanditerohke absurdi metafoori kaudu, milles sõpruskonna suhete (alluvuse, truuduse, reetmise, armastuse, vihkamise), soovide, ambitsioonide, pettumuste realistlik tasand ei ole läbi põimitud mitte ainult ajaloolise sürrealismi (ja sürrealistide) lootuste, ambitsioonide, pettumustega, vaid ka selle mõttelaadi tähtsusega, praegust kultuuri mõjutanud tähendusväljaga. Väga põnev, kuid ka äärmiselt keeruline eesmärk.

    Neli peategelast sürrealisti vastandatakse ülejäänud seltskonnaga: peategelased on mitmeplaanilised, neil on  nimi (Paul, Oskar, Aleksander, Georg) ning nad kehastavad ka ajaloolisi suurkujusid, s. o Bretoni, Vachéd, Aragoni, Dalíd, mõnel juhtumil isegi mitut suurkuju (Oskari/Vaché puhul on lisandunud Duchamp ning eesti  mütoloogiline tegelane Vanemuine). Kõrvaltegelased on märgatavalt anonüümsemad, kuigi lavastuses on antud ka mittesürrealisti kehastavale näitlejale mitme tegelase roll. Mõnede mittesürrealistide puhul võib ära tunda ajaloolisi sürrealiste saatvad kangelased (Lena kui Dalí abikaasa ja muusa Gala, kellel oli saatuslik roll ka teiste sürrealistide elus, seltsimees Irene kui Aragoni elukaaslane Elsa Triolet). Nii võib sürrealiste võtta kui kangelasi (isiksusi), mittesürrealiste kui neid saatvat (avavat, tõlgendusruumi pakkuvat) konteksti. Ka tegevustik  on peale ajalooliselt aset leidnu üles ehitatud ka tulevases kultuuriarengus ülimalt olulistele sündmustele (Duchamp’i “Fontääni” eksponeerimine näitusel, Dalí vedelate kellade maal,  psühhoanalüütiline mõtlemine kunstis, keha ja kehatalituste kujunemine kunstiaineseks, une ja reaalsuse piirisituatsiooni kompamine, fragmentaalse reaalsuse toomine kirjandusse, tuima väikekodanlust šokeerivad aktid). Nii tegelased kui tegevustik osutavad omakorda nii omaaegse sootsiumi võimuvahekordadele, manipulatsioonivõimalus­tele kui ka üldisemalt üksikisiku ja riigi, võimu ja vaimu vahekorrale, põlvkondade erinevusele, isatapu kordumisele.

    Andrus Kiviräha näidend ei ole erakordne suurteos, ilmselt ei ole see ka kirjaniku parim teos, kuid see on kirjutatud nii neutraalselt, et selle põhjal oleks targal ja osaval lavastajal igati võimalik välja joonistada mitmetahuline (-tasandiline) absurdimetafoor. Lavastaja Hendrik Toompere jr jaoks (vähemalt selle lavastuse põhjal) on sürrealistid kamp üliambitsioonikaid veidrikke või lausa lolle, erakordselt mõnus materjal, et kokku keerata publikut naerutav jant. M
    idagi “Kuulsuse narride” taolist. Kokku pole hoitud ka absurdisituatsioonide ja -koomikaga, kohati on visuaalne tulevärk lausa põhjapanev. Seda saadab ka menu: publik naerab vastutulelikult, kui maani täis kriitik kiidab taevani pissuaari, ainukest tõelist kunstiteost, kui Georg/Dalí jätkab ekskremenditeemat või pihib peenise (fallose) kaotuse hirmu seksuaalakti puhul, hingekriipivalt kaunis armastusavalduski tühistati esitlemisega pelgaks tobeduseks.

    Sürrealiste ja sürrealismi (laiemalt kogu praegust kunsti) pole mõistetud ega ole tahetudki mõista. Ei ole sürrealismi kui suhtumist maailma ega sürrealismi kui kunstinähtust. Lavastus kulgeb hoogsalt, kuid üheplaaniliselt, sürrealistid ja neid saatvad mittesürrealistid on põimunud jaburaks paroodiaks, järjekordseks suviseks meelelahutuseks. Näitlejad mängivad hästi, kujundusele pole midagi ette heita.

    See pole päris “Maie ja Valduri” laadis olmenali. Sürrealism (sürrealistid) eeldavad deka­dentlikku pikantsust, ekstravagantsust, midagi, mida igavlev kodanlus (iseäranis kodanlaseproua) vajab eluvürtsiks. Aga jant jääb kahjuks jandiks!

    Mis ikkagi ajendab sellist teatrit tegema? Raamatu tagakaanel välja käidud sürrealismi, praeguse elu metafoori loomine on jäänud raamatu koostaja(te) soovunelmaks. Ei tahaks küll uskuda, et tegu on pelgalt küünilise kaalutlusega publikut köita ja kassat teenida. Kas tõesti põlgus sürrealistide kui äärmuslikku vabadust nõudva loovisiku ja selle kaudu ka kogu kaasaegse(ma) kunsti vastu? Kahjuks on ka teised kunstnikku käsitlevad lavastused “Külmetav kunstnik” ja “Põrgu wärk” paljuski üles ehitatud arusaamale, et kunstnik on üks ennasttäis alatasa kannatav vastutustundetu veidrik, kes põlgab tööd ja rahvast, nõuab aga riigi toetust, et seda siis kohe maha juua. Kuid seegi on liiga kurb, et olla tõsi!

     

  • Dokumentalistide Olümposel nööbist kinni

    Kristiina Davidjants

    Paar kuud tagasi ilmus Eesti Ekspressis suur Areeni kaanelugu dokumentaalfilmi populaarsuse tõusust laias maailmas. Edukaimad ning ambitsioonikaimad dokumentaalfilmid elavad oma elu enne telesse minekut kinodes ning festivalidel, mille hulgast üks tähelepanuväärseim on International Documentary Festival Amsterdam, lühendatult IDFA. Olles suurim dokumentaalfilmide festival maailmas, on IDFA ka üks suuremaid dokumentaalfilmide rahastusfoorumeid.

    Eesti dokumentalistid küsivad raha peamiselt kahest kodumaisest fondist, Kultuurkapitalist ning Eesti Filmi Sihtasutusest. Televisiooni osa eesti dokumentaalfilmi rahastamise juures on viimase aastakümne jooksul olnud marginaalne, kuigi õhus on tunda muutumise märke.

     

    Läti ja Leedu hiilgasid doku-Cannes’is

     

    Tüüpilisele Euroopa dokumentaalfilmi produtsendile on oluline Amsterdami foorumist osa võtta mitmel põhjusel. Euroopas on dokumentaalfilmide olulisimateks rahastajateks telejaamad, aastast aastasse näitab tõusutendentsi rahvusvaheline koostöö. Üheks tähtsaks võimaluseks ennast telejaamade hanketoimetajatele teadvustada on Amsterdami dokumentaalfilmifestivali raames toimuv dokumentaalfilmide rahastusfoorum, mis on kujunenud Euroopa telejaamade hanketoimetajate (commissioning editor’ide)  ja sõltumatute dokumentaalfilmitootjate kokkusaamise, projektide esitlemise ja kaastootmisrahade leidmise kohana n-ö industry’i Olümposeks. Nii et kui New York Post nimetab Amsterdami festivali dokumentalistide Cannes’iks, siis pole raske aimata, et rahastusfoorumile on end kohale lennutanud enamik telejaamade commisioning editor’eid.

    Tänavust 13. IDFA foorumit peeti 28. – 30. novembrini. Kolme päeva jooksul esitleti 42 dokumentaalfilmi projekti 210 hanketoimetajale. Sündmus leiab aset Amsterdami multifunktsionaalses esinemispaigas Paradiso, kus tavapäraselt toimuvad kontserdid ja etendused, kuid millest saab igal aastal kolmeks päevaks kirgedest lõõmav etteastete areen. Kui oled oma foorumi pääset ette näidates saanud sisse välisuksest, viibid kohas, kus on võimalik kinni haarata BBC või ARTE mõjuvõimsa otsustaja kuuenööbist ning edasi sõltub juba kõik sinust endast. Kui haarajal on piisavalt sugestiivne väljendusmaneer (paha ei tee ka hüpnoosivõime), võib juhtuda ime ning üks sündiv dokumentaalfilm siin maailmas on saanud jälle finantseeritud.

    Kõlab liialdusena? Kui jätta kõrvale kirjanduslikud utreeringud, siis tegelikult ei ole. Kolme päeva jooksul esitavad selekteeritud produtsendid/režissöörid oma projekte hanketoimetajate armeele, kes siis otsustavad, kas esitletav film sobib nende programmi või ei sobi. Iga projekti esitlemiseks on aega 15 minutit, millest pool kulub filmimeeskonna etteastele ning pool küsimuste ning vastuste vooruks. Kõike seda jälgib paarisajast kolleegist koosnev vaatlejate armee.

    Äsjasele foorumile esitati 189 projekti, sama palju kui möödunud aastal. Nagu arvata võib, domineerivad valikus “vana” Euroopa riigid: Prantsusmaa üheksa, Saksamaa viie ning Suurbritannia nelja filmiga. Alles siis on riburada mööda tulemas idaeurooplased, skandinaavlased ja Balti riigid. Korraldajad ise olid väga uhked tänavuse uustulnuka India üle. Eestlastel tänavu ühtegi filmi foorumile polnud, seda kahjuks küll suuresti filmitegijate endi passiivsuse tõttu projektide esitamisel. Küll aga olid kohal lätlased ja leedulased ning neil näis minevat hiilgavalt.

    Kui rääkida Eesti projektide ajaloost Amsterdamis, siis võib ilmselt ülipositiivse näitena ära tuua just äsja PÖFFil esilinastunud ja seal parima eesti filmi tiitli saanud Hardi Volmeri dokumentaalfilmi “Mees animatsoonist” ehk “Pärnograafia”. Stuudio Acuba Filmi edukas osalemine eelmise aasta foorumil aitas filmi finantseerimisele kõvasti kaasa, rääkimata “moraalsest võidust”, sest tänu telekanalite huvile on “Pärnograafial” tublisti laiem publik kui keskmisel eesti dokil. Samuti paistis eelmisel aastal silma Marianna Kaadi järgmise aasta esimeses pooles valmiv dokumentaalfilm “Maria Teatri fantoomid”.

     

    Terrorism, Venemaa, sarimõrtsukad, katastroofid, baba’d

     

    Amsterdami foorumil kuuldud projektide järgi võib teha mõningaid üldistusi praegu dokumentalistikas valitsevatest trendidest. Vaatluste kohaselt võib nentida, et populaarsed teemad näivad olevat näiteks Lähis-Ida, terrorism, Venemaa, sarimõrtsukad, katastroofid, XX sajandi kataklüsmid ning armsad Ida-Euroopa baba’d. Toogem ära siis mõned konkreetsed näited. Hollandlaste “Euroopa: retk läbi XX sajandi” põhineb kohaliku juhtiva ajakirjaniku Geert Maki samanimelisel bestselleril. Inglasest režissööri Nigel Williamsi film “Tants sarimõrtsukaga” jutustab loo Prantsusmaa “produktiivseimast” tabatud sarimõrtsukast. Prantslaste produtseeritud, Uruguay režissööri “Kümnes päev” räägib 1972. aastal Andides lennuõnnetuses ellujäänud ragbimängijatest, kes hakkasid katastroofi kümnendal päeval ellujäämise nimel oma hukkunud kaaslastest toituma. “Democracy Business” on film duost Yes Men, kelle eesmärk on happening’ide abil  juhtida maailma tähelepanu tänapäeva ühiskonna kitsaskohtadele. Ühe nende ettevõtmise vari hõljus ka foorumi kohal, vallandades teravad torked kahe briti comissioning editor’i vahel. Nimelt õnnestus ülalpool mainitud paaril läbi segaduse olla kutsutud BBC intervjueeritavaks suurkompanii Dow esindajatena. Nad võtsid enda peale kogu vastutuse hirmsamate tööstuskatastroofide pärast, vabandasid ja lubasid kõik kulud kompenseerida. Oli üsna amüsantne jälgida mõjuka BBC esindaja Nick Fraseri näoilmet, ta küsis, näidates üles lojaalsust oma telekanalile: kas Channel Four ei tahaks mainitud filmi sisse osta. Channel Fouri esindaja viskas palli omakorda Fraserile tagasi ning Yes Menid olid põhimõtteliselt jälle suutnud ärritada korporatiivset maailma. Muide, filmi tootjad on prantslased.

    Päevapoliitilistel teemadel väga huvitavate lahenduste otsijatena toon siin ära kaks projekti. Esimene neist on sakslaste film “Päev mais”, mis keskendub 14. maile 1948, päevale, “mil lõppes 30aastane Suurbritannia mandaat; päevale, mis oli Iisraeli riigi esimene päev; päevale, mis oli katastroof Palestiinale” (tsiteerin sünopsist). Film, mis üritab lahata tollaseid sündmusi kolme riigi huvide vaatevinklist, erutas commisioning editor’e silmanähtavalt ja ilmselt mitte asjata. Lähis-Ida temaatikas käsitletakse küll pidevalt tagajärgi, kuid väga harva põhjusi.

    Teine samal territooriumil liikuv Iisraelist pärit filmiprojekt räägib palestiina noorukitest illegaalidest, kes teenivad raha, ehitades üles uut Iisraeli linna. Situatsiooni kahemõttelisus pluss haarav treiler pani suurte telejaamade esindajad kiirest mikrofoni ütlema: “I’m in.”

    Kui rääkida veel trendidest, siis mainisid paljud kuluaarivestlustes murelikult dokumentaalfilmide üha tõusvaid eelarveid, mis on keskmiselt 300 000 – 600 000 eurot. “But that’s ridiculous!” hüüatas emotsionaalselt minu kõrval istuv Hollandi produtsent, kuuldes järjekordset numbrit.

     

    Telesse mahub tund

     

    Lisaks paljudele muudele seletustele on üks võimalikke aspekte ka fakt, et seoses dokumentaalfilmide järsu populaarsuse tõusuga tahavad paljud autorid oma filme näha kinolinal, mis tähendab enamasti täispika filmi planeerimist.

    Paraku tuleb siin arvesse võtta kahte aspekti. Esiteks kajastub pikem film kohe ka tõusvates kuludes. Teiseks on telejaamadel enamasti tunnised “augud” filmide näitamiseks, pikem film aga kärbib linateose teles näitamise võimalusi. Kui enamasti pakuvad produtsendid telejaamadele kahte versiooni, n-ö TV tunnist versiooni kui ka täispikka, siis tänavusel foorumil ei tahetud suurt kompromissidele minna.

    Eesti filmitegija armastab rohkem minevikku vaadata. Oleks aeg vaadata siiski uuriva pilguga elu meie ümber, sest see on see, mida p
    eaksime dokumenteerima, ning see on see, mis huvitab potentsiaalseid ostjaid/vaatajaid ka välismaal. Minevik on oluline rahvusliku mälu talletamiseks, kuid olevik on see, mida me näeme siin ja praegu ning mida homme enam lindile ei saa koos kõigi inimlike lugudega, mis haaravad meid endaga kaasa.

     

  • Draakon Draakonis

    Ivar Jung

    Galerii kelder ? trepist alla, väike esik, siis uks ja natuke suurem ruum, kust läbi võlvi pääseb viimasesse väiksesse ruumi ? surub peale kindla vaatamisjärjekorra, teistmoodi liikuda ei ole võimalik. Kunstnik on ruumi võimalused väga hästi ära kasutanud.

    Esikus jooksis filmiamatööride ja teiste filmijate tööde jääkidest-praagist kompileeritud video ?Elagu?, ühe maailma kujutis: töö, igapäevaelu, tänavad, koosolekud, autasustamised. Võib mõelda, et see on maailm, kust oleme pääsenud, minevik, nõukaaeg, aga samas, et see on hoopis argimaailm oma mõttetuste ja jamaga, maailm meie ümber, see, milles me elame ja elama jääme.

    Edasi viis Paavle kui draakon valgesse, puhtasse, maskuliinsesse maailma. Viis vaatama-kuulama ?Väikest luulesaadet?: tundlikku filmi poeet Jaan Paavlest, kus on üsna palju sõnu, luulet, millest kõik ehk ei olnudki määratud kuulduks saama (Hannes Varblase vist õige mõte). Mingil hetkel sättisid näitusekülastajatest luulearmastajad helibalanssi ümber, et sõnadest rohkem osa saada puhastusvee solina arvelt. Näha võis noort Paavlet kaunites poosides mitmesugustes interjöörides, meelde jäi ?kuu-koma ja kevadtaevas? ja muud polnudki vaja.

    Järgmine video ?Ma ütlen? on pesemisest, puhastamisest, puhastumisest ? kogu taagast, ka sõnadest raske nagu selline tegevus ikka, eriti alguses. Arvan, et puhastuti vees, veeta ja veega, kuid päris puhtaks siiski ei saadud. Järele jäi seitse sõna, palju vähem kui luulesaates, aga raskeimad.

    Viimases kolme maaliga ruumis oli juba puhastunu, mees või draakon, kes oli pääsenud ka seitsmest painama jäänud sõnast.

    Ja kokku ongi pühendunu tee: kõigepealt ära igapäeva jamadest, üle ukse, siis süvenemine, sõnad ja vabanemine sõnadest ja siis jälle üle ukse ? kuhu, mis seal on, seda me ei tea, aga teavad pühakud, kirgastunud ja teised imelikud.

    Hõrk näitus üheks päevaks, korraks vilksatamas. Kellel oli õnne, see sai nautida, kes hooletu, jäi ilma. Päevane näitusevälgatus on iseenesest kunstisündmus, näitusekorraldamise performance koos sünnipäevaga.

    Ilmajäänute lohutuseks ja pääsemiseks on pakkuda võimalus nautida ühte Paavle kaunimat tööd Kunstihoone näitusel ?Homo grandis natu?.

    Paavle näitus toob millegipärast meelde Jarmuschi filmi ?Coffee and Cigarettes?: samasugune tundlikkus, olemusliku tabamine ja välise sära tõrjumine.

    Sellise tundelaadi ja suhtumisega seostub üldse Paavle viimaseaegne looming, kuigi kui kunstnik küsis, mis liigutas, jäin vastuse võlgu. Tegelikult küll teadsin vastust, aga tundus olevat kohatu nii palju mett peoperemehe suhu toppida. Paavle loomingu juures on mind alati võlunud, hämmastanud ja ka ebalust tekitanud siinmail harv ausus, tark, vaimne ausus, mitte vaataja õla najal löristamine. Ausus, mis välistab eneseupitamise, trenditamise, loomingu ilustamise sinna mittekuuluva, aga moodsa ja müüdavaga. Paavle tööd ei sädele reklaami ega ilutulestikuna, otsija peab need ise leidma, et osa saada.

Sirp