humanitaria

Tartu Uue teatri „Serafima + Bogdan“, autor Vahur Afanasjev, dramatiseerija ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik ja tehnikajuht Rene Liivamägi. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Andres Mähar, Priit Loog, Martin Kork ja Ekke Hekles. Esietendus 31. VII Peipsiveerel Kolkjas.

Ivar Põllu on Vahur Afanasjevi 557-leheküljelise romaani suutnud mahutada natuke rohkem kui neljatunnise lavastuse raamidesse. Kui täpne olla, siis antakse mahuka romaani sündmused lavastuses edasi kõigest kahe tunni jooksul, aga kaks korda järjest: esimeses vaatuses kronoloogiliselt tagurpidises järjekorras, teises aga õigetpidi, ning seda tehakse kahe publikutribüüni ees, nn Serafima ja Bogdani sektoris. Teises vaatuses kolib publik vastastribüünile ning näeb sündmusi teise peategelase vaatepunktist. Madis vaatas esimest vaatust Serafima sektoris, Kaja aga Bogdani omas. Vaheajal vahetasime muljeid.

Madis: Kuidas oli?

Kaja: Tohutult igav.

Madis: Mis asja?

Kaja: Mõttetu klounaad. Ma ei saanud mitte midagi aru. Hoolimata sellest, et olen romaani lugenud, ei saanud ma aru, kes on kes ja mida nad seal teevad. Isegi seda ei saanud aru, kes räägib ja kas ta üldse on laval.

Madis: Huvitav, Serafima poole peal oli küll lugu suhteliselt selge. Esimese hooga ei saanud aru, et mängitaksegi täpselt vastupidises järjekorras. Tajusin lihtsalt ajahüppeid edasi ja tagasi, aga need ei tekitanud segadust.

Kaja: Ma ei tea, kuidagi tobe oli. Justkui Põllu mõnitaks kõike. Iroonitseb intellektuaalide, ida kultuuri, inim­suhete, looduse ja lõpuks ka kogu teatri üle. Kuidagi loll oli seal istuda. Kuidas sul?

Madis: Põnev oli. Kuna ma lugesin enne etenduse vaatamist kahte täiesti vastupidise hinnanguga arvustust,¹ siis hakkasin hoolega neile põhjendusi otsima.

Kaja: No ja kas oli hirmus ja õudne, nagu Mikomägi ütles?

Madis: Mul ei olnud. Iga kord, kui vajutati seda eluõuduse pedaali, lükkas see mind isegi suuremale distantsile.

Kaja: Et siis ikkagi igav?

Madis: Ei-ei, see tegi taju kuidagi teravaks ja klaariks. Kuna ma sisse elada ei saanud, siis sai mu põhitegevuseks kogu selle pusle kokku panemine.

Kaja: Et kuidas Põllu seda tehniliselt tegi?

Madis: Ei, päriselt. Tekkis tunne, et kõik need sündmused toimusid ühes ajavahemikus korraga, ainult et eri paikades. See lugu ei olnud ju lineaarne. Tekkis selline võrgustik, kus üks tegelane saab olla kahes kohas korraga ja teha seejuures erisuguseid asju.

Kaja: Ma ei tea, kuidas ma selle teise vaatuse vastu pean.

Madis: Alati võib oma mõtteid mõelda.

Kaja: Jah, tuul on tõusnud ja päike hakkab loojuma. Pajulatvade õõtsumist tuules võin vaadata lõpmatult.

Vaataja kaasamine tema vaatepunktiga manipuleerimise kaudu on viimasel ajal olnud mitme huvitava lavaeksperimendi sisu. Ei taha kõike COVIDiga seostada, aga tore on mõelda, et äkki see on tõesti pandeemia üks viljakas aspekt, kui sunnib otsima teatriformaate olukorras, kus me ei saa olla kindlad, kas ja mil moel lavastust saab mängida, tavapärane teatriruum ning lava ja saali suhe ei ole enam enesestmõistetav.

Mart Kangro uuris oma lavastusega „Täna õhtul lorem ipsum“, kui palju ja kuhumaani on miski meie igapäevakogemuses, sh teatris asendatav. Tema lavastuse täistervik tuleb kokku vaatajale, kes külastab nelja etendust, kus on igaühel erisugune koosseis. Põllu on publikule natuke rohkem vastu tulnud, kuigi ka siin ei garanteerita igale vaatajale täpselt samasugust elamust.

Atmosfääri hakati looma juba täiesti lavaväliste elementidega. Näiteks võis pressiteatest lugeda: „Pakkige kaasa isiklik kruus ja/või pits.“ Iseenesest väike asi, aga ometi tähenduslik. Olmelises kontekstis peeti ilmselt silmas keskkonnateadlikku taaskasutust, mis aitaks vähendada papp- ja plastnõude kuhjasid. Kes on ka romaani lugenud või muidu Peipsiveere vanausuliste kommetega tuttav, teab, et seal polnud tavaks võõrast nõust juua ja nõnda käidi ka külas, oma tops kaasas.

Suveteatri publikuna oleme treenitud igasugu neljanda seina lõhkumise mängudes osalema, alates Elmo Nüganeni „Kolme musketäri“ supi- ning „Romeo ja Julia“ veinipakkumisest. Nii oli ka üks minu ees istunud vaataja lojaalse publikuliikmena valmistunud kõigeks võimalikuks: tal oli kohusetundlikult kaasas kruus ja selle sees ka pits. Paraku lavalt sellist mängus osalemise võimalust ei pakutud.

See ei olegi etteheide, küll aga hea näide selle kohta, mis kõik hakkab kaasa mängima, kui kutsuda publik teistsugusesse keskkonda, kui seda on juba välisuksest alates tinglikkuse reegleid rõhutav teatrimaja. Iga vihje võib hakata toimima või siis jääda võõrkehana müra tekitama. Teatrisaalis oskame erilaadseid signaale paremini selekteerida.

Tähenduslike signaalide ja müra selekteerimiseks oli huvitav võte kõrvaklappide kasutus. Oleme juba harjunud sellega, et mitte ainult suveteatri vabaõhulavastustes, vaid ka suuremates statsionaarilavastustes kõnelevad-laulavad näitlejad põsemikrofonidesse, mida kuuleme kõlaritest. Sel on puhtpraktiline funktsioon: tagada kuuldavus. „Serafimas + Bogdanis“ kuuleb aga publik kõike kõrvaklappidest ning sel on peale praktilise ka esteetiline siht. Samamoodi on raadioteatris, mis pole üksnes raadio kaudu kuulatav teater, vaid täiesti teistsuguse meelelise tajuhäälestusega loodud kunstiteos, kus on algusest peale nägemismeel välistatud ning arvestatud, et iga helikujund hakkab mõjuma iseväärtuslikuna – eksimust ega müra ei saa tühistada näiteks käežestiga.

Kui eesti teatris on juba õpitud laval mängima samal ajal kaamerale ja publikule, püüdes vältida teatraalset ülemängimist, siis nüüd andsid tegijad endale uue ülesande: mängida ühtaegu vaatajale ja ka kõrvaklappidesse. Väga nauditavalt tegi seda näiteks Priit Loog Raimond Uusküla rollis, suutes doseerida ka oma karjumisrepliike nõnda, et need ei ummistanud kõrvklappe – ta ei mänginud auditiivselt üle.

Kuid kõrvaklapid andsid edasi ka muud kui näitlejate dialoogi. Peaaegu katkematu helireana lõi keskkonda kollektiivi Eeter looming. Kes on näinud Joosep Matjuse filmi „Tuulte tahutud maa“, võib aimata, mis efekti saavutab Eeter ka Serafima ja Bogdani loos. Ühtpidi kindla peale minek, tagamaks teatud emotsioon ning see, et väliskeskkonna helid ei pääseks etenduse hermeetilist ruumi lõhkuma. Sellega kaasneb muidugi oht hakata domineerima. Eetri ambient ei tüki iseenesest esile, aga eriti just Bogdani poole peal, kus käsitleti orientaalseid teemasid – kohati tõepoolest paroodilises võtmes –, hakkas see laval toimuvat aeg-ajalt lihtsalt illustreerima ning tekitas soovi muusika hetkeks maha keerata.

Pärast teist vaatust.

Madis: Noh, kas tekkis mingi tunne?

Kaja: Ei tea. Nüüd jutustati kogu lugu kronoloogilises järjekorras ära. Selline tavaline teater. Pimedus tekitas veidi atmosfääri.

Madis: Ja see oli hea?

Kaja: Valgust tehti osavalt küll. Vahel pimendati teie lavaosa, vahel lasti see meile läbi kumada. Põnev.

Madis: Kas oli sama lugu, mis romaanis?

Kaja: Romaanis kadus see loo olulisus nagu ära. Polnud enam tähtis, miks keegi kedagi tappa tahab. Siin oli kõik kuidagi selgemaks joonistatud.

Madis: Loog tegi ikka võimsa rolli. Peenelt mängitud julmur.

Kaja: Nõus. Aga miks ta eestlane oli? Minu meelest Afanasjev seda rahvust nii palju ei rõhutanud. Miks seda etenduses sada korda toonitati? Nagu Põllu paneks Tammsaaret ja looks uut narratiivi eestlusest.

Madis: Kaja, me oleme sellest nii palju rääkinud: Tammsaare jutustas ühe pere loo, mitte ei üldistanud midagi eestlaste kohta. Tähendab, üldistus ikka tekib, aga ainult seeläbi, et tegelased on eestlased. Ka Dostojevski räägib üldinimlikest asjadest, seejuures võib muidugi öelda, et seal väljendub ka vene hing, aga mitte ju mingis rahvuslikkuse tähenduses.

Kaja: Aga Põllu siis täpselt samamoodi. Ma ei saa mitte midagi teha, kui ma hakkan ise üldistama.

Madis: Aga kellega sa ennast samastasid?

Kaja: Ikka selle värdja eestlasest miilitsaga.

Madis: Huvitav, mina elasin kaasa ikka Peipsiveere kohalikele. Nemad pidid ju lavastuses ikka need omad olema, kui ma üldse pean sellises kategoorias vaatama.

Kaja: Alguses oli mul ka nii, aga kui ikka öeldakse juba mitmendat korda sõna „eestlane“, siis ma ju olen see. Põllu surus mulle peegli näkku ja mõnitas taas.

Jah, see võrdlus eepika – „Serafima ja Bogdan“ on ju vaieldamatult see „suur romaan“, mille puudumist on pikka aega kurdetud ja mille võimalikkust või vajalikkustki on tänapäeval kahtluse alla seatud, et äkki pole praegu (enam) selliste kirjandusvormide aeg – ja draama vahel on kõnekas. Jällegi, kas tingib ühe või teise käsitluslaadi üks või teine žanr ja meedium juba iseenesest või on need olnud lavastaja-dramaturgi teadlikud valikud või on tegemist elementidega, mis lihtsalt hakkavad laval tahes-tahtmata mängima, kui neid eos ei välistata.

Romaanis ei mõju Raimond Uusküla eestlane olemine sellise eraldi sõnumina nagu lavastuses, kus on seda rõhutatud nii Raimondi monoloogidega kui ka Serafima (Ilo-Ann Saarepera) ja Bogdani (Andres Mähar) isa Arhipi (Martin Kork) vihjega, et teil, eestlastel, ju polegi mingeid kombeid. Heidame küll eesti teatrile ette, et see pole kuigi poliitiline, kuid oma siin-ja-praegu-olemuselt tagab ta ilmselt ometi päevapoliitilisema mõju kui romaan, kus põimus siiski palju kihte, mida ei olnud lavastusse üldse kaasatud, olgu siis pikad teoloogilised arutelud või Peipsiveere eluolu kalurikolhoosis. Kui Põllu tahtnuks sellistest rõhuasetustest hoiduda, pidanuks ta neist vist täielikult loobuma. Praegu hakkas see tasand mängima võib-olla kaalukamatki rolli, kui oli soovitud.

Kust me üldse teame, mida oli soovitud? Sellele vihjab siiski see eelmainitud mäng ajatasanditega. Meile ei jutustata lugu selleks, et põnevust kerida, inimsuhteid lahendada. Meile hakatakse sündmusi esitama lõpust alguse poole, me juba teame, mis lõpus n-ö saab, see ootus ei tekita pinget. Sellest ka pärast esimest vaatust tekkinud mulje, et ehkki vastav võte lükkab vaataja distantsile, ei vähenda see kuidagi osalemiselamust, sest sunnib just keskenduma sündmuste olemuslikule mehhanismile.

Eepilise haardega lugu ei peagi ju tekitama argipsühholoogilisi ega sentimentaalseid kaastundepuhanguid, vaid taotlema pigem tragöödia katartilist mõju. Tagant ettepoole ja siis jälle eestpoolt tahapoole jutustatud lugu, pealegi veel simultaanselt kahel laval, loob vaata et müütilise aegruumi. Me saame aru, et need ei ole mingid ühekordsed sündmused mingis ühes enneolematus loos, vaid see on tragöödiakangelaste ettekodeeritud saatusejoon, mille eest nad ei saa mingite kavalate käikudega põgeneda. Verepilastus ja lapsetapp on lihtsalt sellise kangelase pärisosa, see ei ole miski, mis juhtus kogemata, näiteks ühiskonna mõjutusel.

Kui romaan ilmus, siis võrdles Afanasjev seda „Pulp Fictioniga“ – et mitte lihtsalt kurb lugu, vaid pigem vägivaldne komöödia.² „Pulp Fiction“ meenus ka seoses lavastuse ajatasandi mängudega. Hoolimata sellest, et dramaturgiasse jõudis romaanist ainult üks kihistus, pidi mäng nende valitud sündmuste tajumisega aitama neid olmepsühholoogiast kõrgemale tõsta.

Nagu juba alguses öeldud, võib sellisel puhul ette heita mõningate asjade teostuslikku kohmakust. Alates sellest, et elamus olnuks ehk veel mitmeplaanilisem, kui kahe lavapoole mäng omavahel ka päriselt põimunuks. Igale S-sektori stseenile olnuks vaste ka B-sektoris, mida siis teises vaatuses saanuks teisest vaatepunktist tajuda. Selles mõttes ei moodustanud kaks lavapoolt kokku mitte risoomse võrgustiku, vaid ikka kaks eraldiseisvat vaatemängu. Aga, jah, kuna publik näeb ju korraga niikuinii ainult üht lavastust, siis võibki eelöeldu kõlada lihtsalt norimisena.

Suurema mürana mõjusid ehk kujundiloome vahendid, mis pidid ühe või teise emotsiooni argipsühholoogiast kõrgemale tõstma. Näiteks mäng linadega (Raimondi kahtlus, kas Serafima oli ikka abielludes veel süütu) või tapmis­stseenides kasutatud topisnukud. Taotlus oli arusaadav: tavapärane lavavõitlus on niikuinii simulatsioon, kus näitleja peab keskenduma tehnilisele sooritusele, et mitte ennast ega lavapartnerit vigastada, püüdes seejuures mõne grimassi abil anda publikule vihjeid oma tunnete kohta.

Ivar Põllu ja Kristiina Põllu lahendasid need olukorrad peaaegu nii nagu antiiktragöödias, kus surmad olid viidud üldse lava taha ja neist üksnes jutustati. Siin tappis Raimond külahull Onissifori ning Serafima oma pojad Kalevi ja Sulevi kaltsunukkudest vatti välja rebides: tegevus on tinglik ning näitleja saab selle käigus näidata n-ö puhast emotsiooni. Võib-olla tekitasid aga nukud mingi koomilise lisanüansi, mida võimendas veel poegade melodramaatiline pilk oma mõrvu kõrvalt vaadates, nii et need ei saanud täiel määral mõjule pääseda. Taas seesama asi: mida kontseptuaalsem ja väheolmelisem mängukeskkond, seda pisem tolmukübeke mõjub seal prügina.

1 Margus Mikomägi, Serafima + Bogdan – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus. Monumentaalne. – Maaleht 4. VIII 2021. Meelis Oidsalu, Enne Serafima ja siis Bogdan. Kas Tartu Uus teater sai sooritusega hakkama? – Eesti Päevaleht 5. VIII 2021.

2 Pille-Riin Larm, Vahur Afanasjev: ma tõin eesti kirjandusse negatiivse eestlase. – ERRi kultuuriportaal 11. XI 2017.

Müüdud Naeru „Godot’d uutõn“, autor Samuel Beckett, tõlkija Jan Rahman, lavastaja Taago Tubin, kunstnikud Taago Tubin ja Tarmo Tagamets, helikujundaja Patrick McGinley, valguskujundajad Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo. Mängivad Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu, Agu Trolla, Patrick McGinley, Henn Rahman ja Vootele Ruusmaa. Esietendus 23. VII Võrumaal Navi külas Tamme talu küünis.

ETRAGON: Läämi är.

VLADIMIR: Ei saa.

ESTRAGON: Mille?

VLADIMIR: Oodami Godot’d.

ESTRAGON: Õigus külh.

Keset seekordset kõrvetavat kultuuri­suve, kui uute piirangute hirmus korraldatakse kõikjal kibekiirelt igasuguseid üritusi, on peaaegu ootuspärane, et uuesti jõudis lavale paari aasta tagune võrukeelne „Godot’d oodates“ (lavastus­eskiisi etendas sama seltskond korra Võru keele ja kultuuri fondi Kaika suveülikoolis 2018. aasta augustis). Tol viiruse-eelsel ajal märkis Põim Kama oma arvustuses: „Ainukordseks jäänud Godot’ õhtu Karula rahvuspargis väärib kindlasti oluliseks märkimist eesti murdekeelses teatriloos. Kuigi murdes, ei olnud tegemist omaainesele tugineva pärimusteatriga, vaid maailmaklassika väärika tõlgendusega, mis sulatati keele karakterist tingitud eripäradesse, avades selles uusi nüansse. Jääb üle loota, et lavastuse autorid kaaluvad siiski ka teose laiema vaatajaskonna ette toomist.“¹ Tõesti hea meel, et see lootus ei jäänud asjatuks.

Eesti teatrisuvele on iseloomulik, et kuskil heinamaade vahel küünis tehakse maailmatasemel kunsti ning publik ei pea sinna sõitmist paljuks. Kui sellesse tehtesse lisada viimaste aastate eluolu, on Godot’ ootamise kujund tabav ja täpne. Nagu lavastaja Taago Tubin on Uma Lehele öelnud: „Lisas om uutminõ, midä tundva seo luu tegeläse, väega üttemuudu uutmisõga, mink seen mi olõmi elänü perämädse poolõtõistku aasta joosul, kinniolõki ja piirangidõ aol. Uutõn, kuna taa jama läbi saa, kuna tulõ pakk vai söögikullõr, kuna mi jäl umavaihõl kokko saami jne. Kuigi mi ei tiiäki kõgõ, ku kavva mi uutma piämi, pakk trüüsti tiidmine, et mi olõ-i uman uutmisõn ütsindä.“²

Omamoodi soe ja muhe mõelda, et tänavusel põuasel suvel istus kamp mehi kuskil Võrumaal küünis ja mängis „Godot’d“: oodates vihma, oodates õhtut, oodates publikut. Õnneks sai vähemalt see trupp oma etendused enne uusi piiranguid antud, nii et uut avanemist ootama ei pea.

XX sajandi üht tüviteksti „Godot’d oodates“ on palju lavastatud ja analüüsitud ning selle tähtsuse ja tiheduse üle arutleda pole ehk vaja. Hoopis tähtsam on selle lummav võrukeelne tõlge (Jan Rahman Aino Pärsimäe eestikeelse tõlke ning Krista Rätsepa, Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa redaktsiooni põhjal). Juba Estragoni esimene repliik „Ei olõ midägi tetä!“ ajab kogenud teatripubliku lõbusalt kahisema ning see mõnus elevus kestab suure osa esimesest vaatusest.

Edasine tekstijälgimine sõltub juba sellest, kui paljud publikust lõunaeesti keelt valdavad või Becketti teksti mäletavad, aga katki ei jää niikuinii midagi, sest näidend ja lavastus kannavadki mõtet eelkõige repliikide vahel, pausides ja näitlejate kehas. Kuigi ma ei oska põlise põhjaeestlasena keeleliste nüansside asjus sõna võtta, jäi vankumatu mulje Becketti teksti ja Rahmani tõlke üllatavast sobivusest, loo ja tegelaste sujuvast mahtumisest võru keelde ja kultuuriruumi. Kui kohati võib mõni selle näidendi originaalkeeles või isegi eesti keeles lavastus muutuda ülemäära filosoofiliseks abstraktsiooniks, kus kõmiseva häälega tähendusrikkaid repliike hõigutakse, siis võru keel tõi loo rohkem maa peale. Enam ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje, kõige helgemas, põuasemas, relvitumas mõttes. Hea tekst kannatab selliseid muljeid hästi ning ega selle eksistentsiaalne äng ka kuhugi kadunud, aga vähemalt algus oli kergem, õhulisem ja humoorikam.

ESTRAGON: Midä mi timä käest õigõlõ pallõlsimi?

VLADIMIR: Kas sinno sis sääl es olõki?

ESTRAGON: Olli, a mul läts kõik kõrvust müüdä.

VLADIMIR: Nojah, ei midägi peris kimmäst.

ESTRAGON: Tähendäs, lihtsalõ pallõlsimi.

VLADIMIR: Inämb-vähemb.

ESTRAGON: Pallõlsimi nii laembalt.

VLADIMIR: Nii jah.

ESTRAGON: Midä tä vastas?

VLADIMIR: Lubasi kaia.

ESTRAGON: Et tä ei saa midägi kimmäst lubada.

VLADIMIR: Et tä piät perrä märkmä.

ESTRAGON: Otsustama puhanu pääga.

VLADIMIR: Küsümä perekunna käest nõu.

ESTRAGON: Sõpru käest.

VLADIMIR: Kaema äriraamatit.

ESTRAGON: Pangaarvõt.

VLADIMIR: Inne ku tä midägi otsustas.

Paus.

Nagu ikka „Godot’“ puhul, on määrava tähtsusega näitlejate neliku omavaheline klapp. See on ansamblitükk, kus igasugune tasakaalutus või kõrvalekalle hakkab karjuvalt silma. Ses suhtes on Taago Tubina lavastuses kõik paigas: Imre Õunapuu (Estragon), Tarmo Taga­mets (Vladimir), Agu Trolla (Pozzo) ja Patrick McGinley (Lucky) on kõik võrdselt tundlikud ja võrdselt veidrad, et vedada nii oma tegelaskuju kui ka üldist lugu.

Õunapuu Estragon on melanhoolne ja sõltuv, Tagametsa Vladimir kahtlevalt optimistlik, Trolla Pozzo julm ja abitu ning McGinley Lucky etteaimamatu ja metsik. Viimase puhul maksab märkida, et otsus jätta Lucky monoloog prantsusekeelseks on geniaalselt kontrastne ning McGinley esitus briljantne. Just keset võrukeelset teksti mõjub tema kirglik tulistamine mitte kui sõõm värsket õhku, vaid kui uppuja meeleheitlik karje. Polegi oluline, kas ja kui palju publikust prantsuse keelt mõistab, sest Lucky seosetu ja katkendlik pseudokultuurne mula mõjub paanilise röögatusena ka tõlketa. Seda hullemini tõuseb esile alavääristav julmus, millega Pozzo teda kohtleb ning kui kiiresti imbub see Estragoni ja Vladimiri käitumisse. Seda südantlõhestavam on Pozzo ja Lucky teistkordne ilmumine.

POZZO (Vihastas äkki): Kavva ti minno kiusat uma ulli jutuga aost. Mis aost? Mis aost?! Ütel hääl pääväl – kas teile tuust ei avita – lihtsalõ ütel hääl pääväl, miä tõisiga karvapäält samasugumanõ om, jäi tä tummas, ütel hääl pääväl jäi ma pümmes, ütel hääl pääväl jäämi mi kurdis, ütel hääl pääväl mi sündü, ütel hääl pääväl mi koolõ. Seo või juhtu samal pääväl, samal aokibenal, kas tuust küländ ei olõ? (Väärikambalõ.) Nä sünnütäse havva kotsil, sis helkäs kõrras päiv ja perän valitsõs jälleki otsalda üü. (Kaksas nöörist.) Edesi!

Eraldi väärivad esiletõstmist lava ehk suur küün, kus lavastust mängiti, ja valgus ehk kesksuvine päike, mis seinapragudest sisse piilus. Vähemalt niisugune jäi mulje, mis tähendab, et kunstnike (Taago Tubin ja Tarmo Tagamets) ja valguskunstnike (Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo) töö oli niivõrd peen ja tasakaalus, et kõik mõjus loomulikult, looduslikult, ürgselt. Lihtne kolme tasandiga lava paari sissekäiguga, mille kohal raagus lühter, ees toru nagu unustatud telling ning taustaks helendavad seinapraod ja üks kitsas vitraaž – ainus lootusrikas värvilaik keset mustust ja puisust.

Raske on kujutleda midagi sobivamat ja poeetilisemat. Üheaegselt hämar, paranoiline ja salapärane, täis lootust, millel võib olla, aga tõenäoliselt ei ole alust. Ja ometi, kui Vladimir ja Estragon lõpuks end kõige ülemisele tasandile vinnavad ja koos värvilisse vitraaži vaatavad, ei pea publik vaid painava rusutusega koju minema, sest väike lootus siiski jääb. Äkki tuleb pikale ootamisele siiski lõpp, äkki paistab pimeda küüni uksest siiski veel valgust.

1 Põim Kama, Võrumaal oodati Godot’d. – Postimees 16. VIII 2018.

2 Seo kuu lõpun oodõtas Navi külän Godot’d. – Uma Leht 1. VII 2021.