Toeta
Otsi

humanitaria

  • Kaugõppe kujutamine laustaudimeemides: huumor kui toimetulekuviis ja enesekaitsestrateegia

    PIRET VOOLAID

    COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud eriolukorraga kaasnenud muudatused saadavad meie elu vähemas või suuremas jaos tänini. Muu hulgas kasvas tervisekriisist välja hariduskriis, mis tähendas vajadust kohaneda tavapärase lähi- ehk kontaktõppe asemel kaug- ehk distantsõppega, veebi- ja põimõppega. On üldteada tõde, et folkloor aitab keeruliste aegadega paremini toime tulla ja nii kajastusid ka need elukorralduse uuendused otsemaid laialdaselt folklooris, näiteks nii Eestis kui ka piiri taga levinud internetimeemides.

    Distantsõppemeemid

    Meemivõistluse „Minu distantsõpe“ võidumeem

    Koroonafolkloor tõusis eesti folkloristide huviorbiiti juba 2020. aasta jaanuaris, mil uus koroonaviirus laastas Wuhani linna Hiinas. Vastukaja sai see ka meediaajastu populaarses folklooris – (interneti)meemides ning Eesti kirjandusmuuseumi kogu kasvas mitme tuhande kohaliku ja rahvusvahelise meemiüksuse võrra. Käesolevas kirjatöös keskendutakse eeskätt distantsõpet kajastavatele meemidele. Siinsete järelduste põhiallikaks on aprillis 2020 Tartu koolide õpilastele korraldatud meemikonkursi „Minu distantsõpe“ tulemusena kogutud materjal (üle 500 meemi). Globaalse võrdleva ainese moodustab aga rahvusvahelise koroonafolkloori uurimise projekti „Huumor ülemaailmse koroonakriisi ajal“ („Humor During the Global Corona Crisis“) materjal – u 12 000 nalja.1

    Kindlasti on kaugõppel häid külgi, kuid koroonaajal hakati kiiresti kõnelema selle toimimise keerukustest,

    Võistluse II koht.

    nt tuli peredel kohaneda kodu- ja veebiõppe korraldamisega, tagada päevakavast kinnipidamine, laste abistamine õppimisel jne.

    Tekkis rohkelt küsimusi. Näiteks, kuidas motiveerida last? Kes aitab lapsevanemat, kui tema digipädevus on kehv? Kuidas käituda, kui e-ülesanded jäävad õigeks ajaks tegemata? Probleemiks võis saada ka vajalike elektrooniliste abivahendite puudumine kodudes.

    Õpetaja seisukohast omakorda oli põhiküsimus, kuidas anda ainet edasi veebivormis, nii et see tõesti kõigini jõuaks. Või kuidas kontrollida ja tagada, et kõik õpilased ikka kaasa teeksid, kaasa mõtleksid.

    III koht.

    Hakati rääkima distantsõppe mõjust õpilaste vaimsele tervisele. Juba koroonaviiruse leviku esimese laine ajal, aprillis 2020, tehti kokkuvõte ühest Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise küsitlusest ja selles on vaimse ja füüsilise tervise halvenemise tüüpiliste probleemidena välja toodud näiteks oma mõtetega üksijäämine, distantsõppega kaasnev pikenenud ekraaniaeg ja kahanenud võimalused huvitegevuseks. Pere- ja lähisuhete probleemidest rõhutati seal nt kodus lõksus olemise tunnet, suurenenud konfliktide hulka, piiratud toesaamise võimalusi, distantsõppele üleminekuga kaasnenud õppekoormuse tõusu ja e-õppes antavate ülesannete-juhiste killustatust eri platvormide vahel ning sobiva õpikeskkonna puudumist ehk koduste tingimuste mõju õppimisele.2

    Kuidas kajastuvad nimetatud probleemid distantsõpet kujutavas folklooris? Kas ja kuidas väljenduvad siin peresuhted, koolisuhted, millised kaugtöös esinevad käitumismustrid valitsevad? Kuidas on õpilased kasutanud neis meemides kultuuriressursse, nt popkultuurist, sh kirjandusest, filmikunstist, muusikast jm olulistest kultuurinähtustest tuntud motiive ja elemente?

     

    IV–V koht.

    Internetimeem – tänapäeva anekdoot

    Folkloristile on internetimeem teatud tüüpi rahvalik internetihuumor – see digitaalselt, enamasti pildi ja sõna koostoimes loodud ning digitaalse jagamise teel leviv folkloori lühivorm väljendab ja võimaldab uurida ühiskonnas levinud hoiakuid, stereotüüpe ja uskumusi-arusaamu. Kriisiaegadel teenib meemiloome peale pelgalt meelelahutuslike eesmärkide hoopis tähtsamat eesmärki: see lähendab ja ühendab inimesi rasketel aegadel, vähendab olukorra ebakindlust, võimaldab enese- ja rühmakuuluvuse määramist, annab edasi emotsioone.

    Iisraeli huumoriuurija Limor Shifmani sõnastatud põhjaliku definitsiooni järgi on meemid digitaalsed

    IV–V koht.

    sisuüksused, millel on ühiseid tunnuseid sisus, vormis ja hoiakus, mille kasutajad on teadlikud teiste sarnaste üksuste olemasolust ja mida levitavad, imiteerivad ning muudavad paljud internetikasutajad.3 Meemid viitavad üksteisele, aga ka ekspluateerivad varasemaid kultuuritekste. Varasemas kontekstis esinenud pilt, lause või mõte tõstetakse uude ümbrusse, vana kas laenatakse iseendana või tehakse sellele üksnes peen vihje. Meeme saavad internetis paljud kasutajad jagada, jäljendada ja/või muuta, nende levikut kiirendavad omakorda ühismeediaplatvormid.

    Üheks populaarsemaks malliks on Kanada räpparit Drake’i kujutav alus.

    Populaarne, hästi leviv internetimeem on humoorikas ja heatahtlik tänapäeva anekdoot, mis kutsub esile tugevaid tundeid. Meemide tegemisel järgitakse alusmalle, mida pakuvad interneti meemigeneraatorid. Huumor on olemuselt sotsiaalne nähtus, rahvaluulele on olemuslikult tähtis, et igaüks saab meemiloomes osaleda ja meeme jagada. Meemid võivad väljendada ka ühiskonnakriitikat, neid võib kasutada kogukonnatunde loomiseks või poliitiliseks protestiks.

    Kaugõppealased meemid pärinevad peamiselt kooliõpilastelt ja on seotud kooliga, mistõttu on ühtlasi tegu tänapäeva koolipärimusega. Eestis on koolielu kajastamist õpilaste loodud meemilehtedel varem uurinud Mare Kalda ja Astrid Tuisk.4 Distantsõpet kajastavad koolimeemid tõlgendavad ja peegeldavad koolielu ja neist saab kõnelda kui teatud subkultuuri tööriistast, noortekultuurile omasest nähtusest, millele on omane vastukultuuriline iseloom. Meemide kaudu võib toimuda kellegi ninapidivedamine, ületrumpamine, väljavihastamine, narritamine, samuti tabuteemadest rääkimine, kuid meemidele on võimalus samaga vastata ning olla nupukas ja taiplik, nende loomise kaudu on võimalik ka ennast arendada. Ka noorte endi sõnul on meemikeel tänapäeva kirjalikus ühismeedia kõnekeeles sama oluline väljendusvahend nagu emotsioone väljendavad ikoonid ehk emotikonid, olukordi ja inimesi meemistatakse ning omavahelistes veebivestlustes räägitakse visuaalsete meemide keeles.

     

    Levinud meemialusele „Running Away Balloon“ loodud meemid.

    Üleilmne ja kohalik

    Meemimallides tuleb nähtavalt esile globaalsus. Internetis on lai valik meemigeneraatoreid ja -keskkondi, mille abil on kõigil võimalik meeme kerge vaevaga luua, kopeerida, muuta ja jagada. Omalt poolt tehakse meemialustele tekstilisi või visuaalseid lisandusi.

    Neis mallides esinevad tuntud popkultuurielemendid ja -tegelased ning need pärinevad noorte hulgas teatud ja tuntud filmidest, seriaalidest, koomiksitest – või hoopis mõnest puhanguna levinud trendivälgatusest. Üheks populaarsemaks malliks eesti materjali hulgas on näiteks Kanada räpparit Drake’i kujutav alus, kuhu on võimalik kirjutada ebameeldiv ja meeldiv tunne, tegevus, olukord vms. Väga levinud mallid on ka „Äralendav õhupall“ („Running Away Balloon“) ja „Hajameelne või segaduses poiss-sõber“ („Distracted Boyfriend“).

    Rohkelt on ekspluateeritud tuntud Ameerika joonissarjade motiividega aluseid, nt Käsna-Kalle Kantpüks, Simpsonid, Spiderman, muusikud ja näitlejad, videomängude tegelased. Sellised intertekstuaalsed viited annavad infot nii ülemaailmsete trendide kui ka kohalike traditsioonide kohta.

    Samal ajal napib visuaalsetes lahendustes vihjeid kohalikele eesti kultuuritekstidele. Erandiks on siin vaid „Buratino“ telelavastuse pilt ning meem, millelt tunneme ära eesti õppematerjalid.

    Nii nagu riikides kehtestatud distantsõppekorralduses, on ka distantsõpet kujutavates meemides palju sarnast, nad on hõlpsasti tõlgitavad ja ületavad riigipiire.

    Silma paistavad universaalsed visuaalsed motiivid, mis pole eriomased koroonaajale, vaid on esindatud rohkelt muudelgi aegadel ja muudegi teemade korral, nt kassipildid või ilmekate lapsenägude pildid.

    Toimetulek nõuab triksterlikku kavalust

    Distantsõppemeemides väljenduvad eriilmelised tundetoonid, olukordade üle ironiseeritakse, neid naeruvääristatakse, pilatakse, näeme lustakaid olmeseiku, aga ka ärevust kooliasjade pärast.

    Kaugõppemeemides ilmnevaid kinnistunud rollikuvandeid saab analüüsida varasemast folkloristikast tuntud ambivalentse triksteri kuju abil. Trikster kui suulise pärimuse universaalsemaid müütilisi ja vastuolulisi tegelaskujusid teeb tempe, kavaldab, rikub häid kombeid, petab ja saab ise petta, leiutab ja osaleb kultuuri või kogu maailma loomisel, Hasso Krulli tsiteerides: „kujundab ja muudab maailma, teeb vägitegusid ja kasutab kavalust, kuid võib tihti käituda ka rumalalt või õelalt“. Varasemast koolifolkloorist võib sellise kavalpeana nimetada anekdootidest tuntud koolipoiss Jukut.

    Vaatlusalustes meemides peegeldub väga selgelt toimetulek uue olukorraga, õpilane kui trikster võib olla olukorra peremees, kes kavaldab üle õpetaja ja lapsevanemad. Samas on kaugõppega kimpus ka lapsevanemad ja õpetajad, kes laste/õpilaste elu korraldamisel väljaspool kooli ja klassi on piltlikult öeldes samuti sunnitud otsima triksterlikke lahendusi ja neid ka leiavad. Kogutud materjalis ilmnebki kolm kategooriat, milles on vastavalt esiplaanil kas õpilase, lapsevanema või õpetaja vaatenurk.

    Õpilane kui trikster

    Triksterlik tegelane Megamind sobib tegelaseks, kellega saab end samastada ja õpetaja videotunnis üle kavaldada.

    Meemikonkursi teemast „Minu distants­õpe“ tulenevalt on valdav osa ainest mina-positsioonilt. Õpilase suhtevõrgustikus on esindatud kaasõpilased, õpetaja, lapsevanemad, kodus ka nt koduloomad. Paljud meemid kujutavad dilemmat kohustuse ja millegi õpilasele meeldiva vahel, millega kohustuse täitmise asemel salaja tegeletakse. Põhimõtteliselt ei ole selline kohustuste/meeldiva vahekord võõras ka lähiõppes, kuid kaugõppe visuaalsetes meemides on see teema eriti ilmne ja uue elukorralduse juures on õpetaja petmine iseäranis lihtne. Meeldivatest tegevustest kohtame rohkelt magamise ja une motiivi. Sel ajal kui distantstund juba käib, on koduõppe tingimustes võimalik videokaamera välja lülitada, nii et õpetajale jääb mulje tunnis osalevast õpilasest, ja ise samal ajal hoopis magada. Tuntud vigurvänt meemimallides on näiteks sinise nahaga humanoidne tulnukas Megamind, popkultuurist, videomängust ja populaarsest joonissarjast pärit supergeeniusest kangelane. Kaksikelu ja triksterlikku näivust kajastavas meemis kohtuvad õpilase tegelikud soovid ja kohustuslik avalik pale. Selliseid meeme võib tõlgendada omalaadse karnevaliseerimisena – meemistamine õõnestab valitsevat korda ja vabastab sellega seotud pingelise atmosfääri huumori ja kaose kaudu.

    Ilmnevad teatud tendentsid või mustrid, mis võimaldavad meeme liigitada. Meemide põhjal õpilane justkui saab olukorraga hakkama, aga ta on sundseisus ja piiratud valikute puntras, mis algab juba kriisiajale omasest selgete sõnumite puudusest, sageli vallanud teadmatusest isegi selle kohta, kas koolitöö toimub lähiõppena või suunatakse distantsõppele. Meemides kajastuvad elulised äpardused ja neist tulenevad pingehetked. Täiskasvanugi teab nördimustunnet, mis valdab, kui tehtud töö tuleb ümber teha või kui tehnika altvedamise tõttu ei pääseta sisse tunni keskkonda. Ka kontaktõppel võib ärevust põhjustada hetk, mil õpetaja valib nimekirjast õpilase nime, keda vastama kutsuda. Paljud mäletavad kooliajast kontrolltööga seotud emotsioone. Aga meemides kajastuvad ka naljakad äpardused, kui mõni õpilane on kõvasti välimusega enne videotundi vaeva näinud ja ühtäkki selgub, et tunni algusaeg on segi läinud ja ettevalmistusteks kulunud vaev on olnud asjata.

    Paljud meemid tuginevad vastandusele mina vs. teised (nt õpetaja, lapsevanemad, koolikaaslased). Koroonaaja distantsõpet võrreldakse koroonaeelse nn normaalse ajaga, 2019. aastat 2020. aastaga.

    Tavaarusaama järgi õpilased pigemini koolis käia ei taha, kuid suur osa meeme väljendab vastupidist – kooliskäimise soovi ja igatsust endise elukorralduse järele. Soov tegeleda sellega, millega parasjagu ei saa, on ju nii inimlik!

    Paljudes meemides kurdetakse, et õppida on liiga palju. See langeb kokku ka eespool mainitud distantsõppe probleemide küsitlusega: kõik ei pruugi iseseisva töö suure osakaaluga hakkama saada. Samuti võib ka tavaolukorras koduülesannete rohkus õpilastele muret teha. Meemides kujutatakse allaandmist pärast pikka kaugõppepäeva, kui lõpuks on koolitööd tehtud, kokkuvarisemisena, millega kaasnevat emotsiooni väljendavad näiteks tainanägu või luukere.

    Kuid leidub ka vastupidine sõnum: õppida antakse liiga vähe ja distantsõppe kahjuks räägibki hoopis see, et kodus on igav, ei saa kaasõpilastega lävida, tuntakse puudust suhtlemisest. Distantsõppega võivad kaasneda hoopis paremad õpitulemused, kui seda soodustavad kodused olud, võimalik, et karantiini ajal saavad õpilased kauem magada, mistõttu on nad vähem väsinud.

    Loomingulisusega paistavad distants­õppe ajal silma ka õpetajad. Mänguna mõjub näiteks ühe Tartu kooli kehalise kasvatuse õpetaja antud ülesanne õpilastele: liikuge linnas sellist trajektoori mööda, et kaardil joonistub vastav kujutis.

    Nii mõneski meemis avalduvad konkreetsemad probleemid, näiteks võib distantsõppe suureks komistuskiviks osutuda õppetööks vajaliku arvuti puudumine. Või ollakse üksi oma öiste muremõtetega, hakkamasaamise hirmudega. Kuid õppimist võivad segada ka keskendumist takistavad väikevennad-õed ja vähemalt meemid pakuvad selleks puhuks välja lihtsa ja humoorika lahenduse – tüütu titt tuleb puuri pista.

    Lapsevanemate roll

    Õpilase suhtevõrgustikus on distantsõppe korral tähtis osa lapsevanematel, kes viibivad samuti põhiliselt kodus ning kellel lasub omaenda kaugtöö ja koduse olme eest vastutamise topeltkoormus. Võistluse „Minu distantsõpe“ meemides avaneb lapsevanema vaatepunkt läbi õpilase silmade. Olenevalt õpilase east kaasneb koduõppega tahes-tahtmata lapsevanema suurem vastutus lapse tegemiste kontrollijana, n-ö õpetaja koduse asemikuna. Koosõppimisest pole meemides juttu, pigem esinevad lapsevanemad autoritaarsel positsioonil ja järelevalve korraldajana.

    Lapsevanemate ühiskondlikust vastutusest pandeemiakriisis kõneleb meem, kus kommenteeritakse Kristiine gümnaasiumi sulgemist ühe õpilase koroonadiagnoosi tõttu veel enne eriolukorra väljakuulutamist. Globaalsesse meemimalli on integreeritud lapse­vanema kaks valikut: jätta haige laps koju või saata kooli. Räppar Drake’i naeratus tekstiga „Saadame haige võsukese kooli, sest ta ei tohi õppimisest puududa mitte mingil juhul ja näeb suht terve välja“ vihjab iroonia kaudu lapsevanema otsusele, mille tõttu lõpuks kool suleti. See konkreetne üksus on väheseid kaugõppemeeme, millel on otsene seos kohaliku juhtumiga.

    Mitmed meemid kannavad ideed, et kaugõpe on kõigile keeruline, ka lapsevanematel on olukorrast kõrini ja pikale veniva distantsõppe tõttu leiutavad lapsevanemad vaktsiini kiiremini kui teadlased. Mõneti kandub triksterimuster siin üle emadele-isadele, kes peavad kaugõppega samavõrra leidlikult toime tulema ja ennast vastutuse koorma all kaitsma.

    Üks rahvusvaheliselt rohkelt jagatud meem osutab rollide segunemisele: lapse­vanem võib korraga olla kaugõpetaja, kaugõpilane, kaugtöötaja, ja kuigi ta on kodus, peavad lapsed siiski ise hakkama saama.

    Eri keeltes levis rohkemgi lapsevanematega seotud universaalseid naljamotiive. Kooli ja õpetajate tööga rahulolematutel lapsevanematel on lõpuks võimalus ise end õpetajana teostada („Lapsevanem! Kui sa oled oma lapse õpetajale kunagi vihjanud, kuidas Tema oma tööd peaks tegema, siis … NÜÜD on sinu hetk SÄRADA“). Koduõppe eripärale rõhus manitsus videotunni ajal enesekontrolli mitte kaotada („Teavitus e-koolis. „Lugupeetud lapsevanemad. Distantsõppe ajal on lastel kaamerad ja mikrofonid sisse lülitatud … Pidevalt on tagaplaanil alukates vanemad.“) Mõlemad puhul on tegemist pedagoogidelt lapsevanematele suunatud meemiga, milles sõnumi tähenduse mõistmise seisukohalt oluline pildiosa puudub – universaalne alusmall võiks mõnikord olemata olla, tekst ise annab idee täies mahus edasi.

    Õpetaja

    Meemidel kajastuv õpetaja kuvand on enamjaolt tõsimeelselt õppimise keskne, õpetaja esineb ülesannete andja ja kontrollija, nõudliku hindaja ja korralekutsujana. See roll langeb kokku varasemast koolifolkloorist tuntud naljadega, nn koolisõnastikuga: õpetaja – loomataltsutaja ehk vangivalvur, õpetaja – tegevusvabaduse piiraja.

    Väga hea näide on segakeelne meem „Õpetajad. I am once again asking sinu kodutööd“, millel on õpetajana USA senaator Bernie Sanders, kes ülemaailmse viraalse meemitegelase laiema kuulsuse pälvis 2021. aasta kevadel, aga oli meemimeistrite lemmik juba pandeemia esimese laine ajal.

    Meemid toovad välja õpetaja keerulise olukorra, kus ta peab õpilastele näima inspireeriv ja motiveeriv, kuid ise on läbipõlemise piiril. Seda sõnumit vahendab meemil nt folklooris rahvusvaheliselt väga levinud motiiv Titanicu orkestrist mängimas uppuval laeval, kuni vesi viiulisse tungib … Samasugused on veebi kaudu õpetajad – eesliinitöötajad, kes koroonakriisis kreeni vajunud maailmas töötavad kokkukukkumiseni.

    Hariduskriisi põhiküsimus

    Kaugõppest inspireeritud meemimaterjal on informatiivne ajastukohane aines, mis ühendab koroonaaja ja selle iseloomuliku nähtuse – distantsõppe. Koroonateema on neis meemides harva otseselt esiplaanil, küll aga ilmnevad kõverpeeglis distantsõppe iseärasused, mis mõnikord võivad kokku langeda koolielu universaalsete stereotüüpsete teemadega (nt tahe/tahtmatus koolis käia, segadused tööaja korraldamisega). Õpilaste kui meemide põhiloojate vaatenurka analüüsides ilmneb, et kaugõppemeemid on koolihuumorina suhtlusvorm, mis pakub alternatiivse ja äärmiselt mitmekülgse vaate piiranguteaja õppevormile. Meeme saab kirjeldada kui keelt, milles noored mõtlevad oma (distants)õppekogemusest. Konkreetsele ainesele omane egotsentriline õpilasekeskne vaatepunkt toob esile üldisemad arusaamad, levinud mustrid, mis põhinevad noortekultuurile omaselt vastandustel (opositsioonis on tihti mina/kaasõpilased, õpilane/õpetaja, õpilane/lapsevanem), liialdustel (nt õppida on liiga vähe / liiga palju). Niisiis aitavad kaugõppemeemid kasvuraskustega toime tulla, olukordades hakkama saada, nad on kriisiolukorras ventiiliks, mis võimaldab pingeid maandada ja huumorimeelt arendada. Kuid neis meemides avaldub kõverpeeglis pandeemiaaegse hariduskriisi põhiküsimus – kas see aeg mõjutab ühe põlvkonna haridustaset ja milline on selle aja toime ühiskonnale? Loodetavasti laob kriisiaegne õppekorraldus parema vundamendi kui ühel maailmas levinud meemil, mis näitab elu pärast seda, kui erialasele tööle on asunud esimesed distantsõppe lõpetanud müürsepad. Et läheks vastupidiselt 2020. aasta kevadel ringelnud koduõppevanasõnale, et esimene klass läheb ikka aia taha.

     

    Piret Voolaid on Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur, Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

    Artikkel põhineb pikemal uurimusel, vt Piret Voolaid, Kaugõppe kujutamine COVID-19 pandeemia esimese laine meemides: huumor kui toimetulekuviis ja enesekaitsestrateegia. Mäetagused 2021, 81, 19−44. DOI: 10.7592/MT2021.81.voolaid

    1 Koostööprojekti juhtpartnerid Giselinde Kuipers (Leuveni katoliiklik ülikool) ja Mark Boukes (Amsterdami ülikool) kaasasid projekti rohkem kui 30 riigi teadlased. Eri keeltesse tõlgitud küsitluskava (https://edu.nl/kp8xe) kaudu paluti inimestel saata internetikasutajate hulgas levivaid nalju, sh meeme. Globaalne kogu on nüüdseks võrdlevate uuringute eesmärgil kättesaadav kõigile projekti osapooltele.

    2 Helen Voogla, Merle Purre, Noorte mured ja vajadused eriolukorras: Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise küsitluse kokkuvõte 2020. 10. XI 2021

    3 Limor Shifman, Memes in Digital Culture. The MIT Press Essential Knowledge Series. MIT Press, Cambridge 2014.

    4 Mare Kalda, Astrid Tuisk, Koolielu kajastamine õpilaste omaloodud meemilehtedel kolmes Tartu piirkonna koolis. Mäetagused 2019, 74, lk 151−174 DOI: 10.7592/MT2019.74.kalda_tuisk

  • Mässumeelne renessansimees, kes ei talunud sildistamist

    SIRJE HELME

    Seisan üksi mere ääres

    Jalas kollased sandaalid

    Valged merevahust sääred

    Hüüan: elagu skandaalid

    Albert Trapeež, 1979

    Leonhard Lapin temast tehtud filmi esitlemisel möödunud sügisel.

    Seda luuletust teavad paljud. See oli nagu Leonhard Lapini firmamärk: kuhu tahes ta sattus, seal midagi juhtus. Aga Leod (nii teda ju kutsuti, või Lapin) ei saa paigutada ühe logo alla, tema renessanslik loomus ei talunud sildistamist.

    On lihtsam üles lugeda, mida ta ei teinud, kui kirjeldada laiahaardelist välja kunstimaailmas, kus ta tegutses. Tollel kaugel ajal, 1970ndatel, oli noorte hulgas tihti juttu sellest, et kunstnik olla tähendab olla kõike. Oli piiride avamise aeg ja see, mis tänapäeval on iseenesestmõistetav, oli tol ajal oluline mõtteviisi uuendus. Kunstnik oli ülim: ta oli mõtleja, uuendaja, filosoof, sõltumatu isiksus. Leo oli seda kõike. Lapin oli kunstnik ja jääb kunstnikuna Eesti kunsti- ja arhitektuurilukku, jääb 1960ndate ja 1970ndate avangardi juhtfiguuriks, poeediks, kunstiajaloolaseks, publitsistiks, õpetajaks ja professoriks, vahel trubaduuriks, vahel sürrealistiks.

    Leol oli ja on rohkesti sõpru ja tuttavaid. Ta liikus palju ja mitmesugustes seltskondades, igaühel on temast oma mälestused. Leo oli terviklik isiksus, temasse mahtus väga palju. Ta oli pidev uute ideede generaator, temas oli uudishimu, kirglikkust, julgust, avatust, uskumatu annus loomingulist fantaasiat, tohutult jõudu, kui ta oli otsustanud midagi teha. Raske oli temaga vaielda: mitte ainult argumendid, aga ka viis, kuidas ta oma seisukohti esitas, ei teinud vastaspoolele diskussiooni kergeks. Lapin pidutses meeleldi ja töötas meeletult palju. Tema tegevus näis tihti kaootiline, aga ta arhiiv on hästi korrastatud. Binaarsusi võiks veelgi esile tuua, need näitavad vaid tema isiksuse komplekssust. Ta lihtsalt ei saanud jätta tegemata asju, mis pakkusid naudingut või olid elus liiga tähtsad, et neid mitte teha – mitte olla kunstnik.

    Leole oli tähtis, et tema tegemistest jääks jälg, aga mitte ainult tema, vaid kogu põlvkonna jälg. 1960ndatel ja 1970ndatel alguse saanud Eesti avangardismi esimese laiemapõhjalise ülevaate autor on Leonhard Lapin. See raamat ilmus 1996. aastal Soomes Otava kirjastuses ning selle peakiri „Pimedusest valgusesse“ on tähenduslik. Seejärel tuli 1997. aastal artiklikogumik „Kaks kunsti“, mille andis välja kirjastus Kunst. Nendes on Lapin süstemaatiliselt kokku võtnud omaaegsete noorte kunstnike tegevuse ning kinnistanud ühtlasi 1960ndate lõpu ja 1970ndate kunstis olulise diskursuse kunstilukku. See oli vastandumise diskursus: noorte mässumeelsete ja nõukogude kultuuripoliitika eraldusjooned olid selgelt markeeritud. Elu oli kahtlemata keerulisem ja praeguste kunstiloolaste pilk on vastandumise selgest joonest distantseerunud, kuid materjal, mille Lapin kirja pani, on praegugi kunstiajaloo kindel allikmaterjal. Lapin ise loomulikult jäi vastandumise sirgeselgseks kandjaks, laiendades seda mõtteviisi ka Eesti Vabariigis. Tal oli oma ettekujutus Eesti kultuuri arengust, originaalsusest ja tugevusest. Keskpärasust ja provintslikkust ta ei talunud.

    Leo suhted võimuga olid 1970ndatel ja 1980ndatel üldjuhul pingelised. Kuigi tema kõige ühemõttelisemad kriitilised litograafiad valmisid 1980ndate lõpus, ei hoidnud ta ennast ka varem tagasi. Kus sai, seal tegi kõike ametlikule arvamusele vastuoksa, vahel mässamise rõõmust, aga peaasjalikult seetõttu, et tema loominguline kreedo välistas valetamise ja kohandumise reeglitega. Ta ei teinud mööndusi.

    Leo tegevus oli alati sõna otseses mõttes kõikehõlmav: ta korjas ajaloost üles parima ja projitseeris sellest omakorda parima osa. Seepärast oligi talle Venemaa rünnak absoluutselt õõvastav, see lõhkus tõenäoliselt ka tema tulevikuvisiooni. Või enamgi, tema kui kunstniku ja loomingu filosoofia.

    Margit Mutso filmis räägib Lapin vanadusest ja heidab ette, et vanemas eas kunstnikku ei võeta enam tõsiselt: nagunii on kunstiajaloo tarvis kõik juba paigas. Vanema kunstniku eelis on aga see, et ta on targem. On olnud aega kauem mõelda ja see annab omakorda vabaduse. Pilt Leost, mässamas mahajäetud nõukogudeaegse hoone kõrval suurte raudkonstruktsioonidega, õnnelik ja kaval naeratus näol, kinnitab seda. Temast kiirgab erilist loomingulisust, tarkust ja vabadust. See jääb alatiseks kiirgama ka tema loomingust, nii varasemast kui ka hilisemast.

     

  • Novelliauhind 2022

    PILLE-RIIN LARM

    2. märtsil kuulutati välja tänavused Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaadid. Žürii tunnistas 2021. aasta jooksul kogumikes ja kultuuriväljaannetes ilmunud uudisjuttudest auhinna väärilisteks järgmised teosed:

    Piret Raud, „Pink“ (Edasi.org, 1. VIII, edasi.org/90526/piret-raud-pink-novell/),

    Toomas Haug, „Mustjala. Tõestisündinud lugu“ (Akadeemia nr 11).

    Žürii esindaja Janika Kronberg: „Piret Raua „Pingi“ puhul hinnati nii maagilist realismi eesti moodi kui ka osavat pinge kruvimist ja üllatavat, vahest isegi õõvastavat lõpplahendust, milles aimub Vahingu õudu ja matiundilikku võõristust maainimese vastu, mis aga on madiskõivulikult vaoshoitud. „Pink“ laseb pigem aimata ja lugejal järeldusi teha, kui ütleb otse, see on avatud tekst suletud, kindlate piiridega ruumis, seda võiks lavastada igal jaaniõhtul igas külas ja alati veidi nihkuva esitajate koosseisuga.

    Toomas Haug on oma „Mustjala“ ise määratlenud „tõestisündinud loona“. Kui see nii ongi, et tegelikkusest „maha kirjutatud“, siis tunnistab see autori oskust tegelikkust kunstipäraselt näha ning oma nähtavat osavalt fragmenteerida ja mõne detailiga isikupäraselt komponeerida nii, et sellest tekiks nauditav ja mõtlemapanev, üksjagu helge tervik.“

    Žürii luges rahvusraamatukogust saadud nimekirja alusel läbi ligi 50 novelle või novellilaadseid tekste sisaldanud raamatut, lisaks ilukirjanduslikku lühiproosat avaldanud ajakirjandus (Akadeemia, Edasi.org, Looming, Postimees, Vikerkaar, Värske Rõhk). Kronberg: „Lõplikult sõelale jäänud 7-8 autori töödest määras lihtne ja karm matemaatika sel aastal ülekaalukad võitjad.“

    Žüriisse kuulusid Kai Aareleid, Hegely Klaus, Janika Kronberg, Kaur Riismaa ja Tauno Vahter. Novelliauhind anti välja 51. korda.

    Novelliauhinna laureaadid Piret Raud …
    … ja Toomas Haug

  • Lancelot ja Metskass

    LOONE OTS

    Mängufilm „Soo“ (Taska Film, Apollo Film, Kassikuld, Eesti 2022, 87 min), režissöör Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, operaator Ergo Kuld, helilooja Mick Pedaja, põhineb Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel. Osades Franz Malmsten jr, Epp Eespäev, Indrek Taalmaa, Hanna-Ly Aavik, Helgur Rosenthal, Grete Kuld jt.

    Idee viia „Soo“ tegevus 1913. aastast 1917. aastasse on ühtaegu hea ja halb. Hea, sest nii saanuks loole anda täiesti teise mastaabi. Halb, sest minu arvates ei ole autorid muutuse potentsiaali kuigivõrd rakendanud. Paar õrna vihjet revolutsioonile ei ole midagi lisanud, kuid jutustuse filosoofiline telg on paigast nihutatud. Maailmasõda näinud mees peaks suhtuma tapmisse teistmoodi, ent peategelane Toomas (Franz Malmsten jr) on jäänud ikka naiivseks nooruriks, kelle painajad on seotud ainult sõjasõbra hukkumisega. Elu ebaõiglusele sunnib teda vastu astuma siiski just surma ebaõiglus. Tubli algus. Mis saab edasi?

    Režissöör ja operaator Ergo Kuld peaks saama oma töö eest ühe lutsuliku kiitusekirja, ehk isegi kaks: nii are ja tore on tema kaamera, nii hästi on stseenid lavastatud. Kunstnikud Annika Lindemann ja Triin Peetsalu on sama tublid. Raske on lahendada edukalt ka inetuid hetki. End ärajoonud meeste galerii kõrtsi ees on muljetavaldav. Tänu kunstnikutööle saame hästi aru, et kui sooküla asukad on kas abielus (Johannes), vanad (ülemteener), kiiksuga (Jannu) või joodikud (kõik ülejäänud), siis ongi Pariisi ja kunstniku oreooliga pärjatud ilus gentle man Toomas iga naise unistus.

    Neid naisi on kolm ja ükski neist ei vasta päriselt Lutsu loodud tegelaskujule. Liis (Liis Lass) on pigem Irene Forsyte. Kiidan siiski tegijate maitsekust tema mõtestamisel. Selles naises on suurt sisu ja tuntavat soojust. Ta on alusteose omast tumedam ja tahurikkam – ja mängib selle kõik ka välja. Hõrk on stseen, kus ta käed Tooma kätest eemale nihutab.

    Hanna-Ly Aavik on Metskassina tüübilt ülihea. Ootad väga, mida selline täpselt kümnesse valitud välimus mängima hakkab. Filmi loojate tahtel jääb ta üheplaaniliseks, peaaegu päris lõpuni lihtsalt ohvriks.

    Metskassi ekspositsioon paljana on kummardus Kaljo Kiisa „Nipernaadile“ ja viib Tooma suhtumise vahest liiga lihalikule alusele. Hanna-Ly Aavik on tüübilt ülihea. Ootad väga, mida selline täpselt kümnesse valitud välimus mängima hakkab. Filmi loojate tahtel jääb ta üheplaaniliseks, peaaegu päris lõpuni lihtsalt ohvriks. Taas erinevalt raamatust, kus temas on kõvasti rohkem subjekti kui objekti: kas või tagasihoidlik, päris argine „Tapke ta ära“ filmis ja mitmekordne mustkirglik mantra „Laske! Laske!“ jutustuses. Rõhutatakse looduslast ja unustatakse põhjendada hüüdnime.

    Raamatu õunanäolisest peretütrest on kujundatud muutumatult paha, aga lõbus lesk proua Martinson (Grete Kuld), kelle suu sõimab, käsi peksab ja üsk igatseb meesterahvast. Aimame, et Madjakul on mõisas mahlasemaidki rolle kui tallimees. Autorid tahavad naeruvääristada ja hukka mõista eesti tõusikut, kes üritab pürgida, kuid jääb ikka kisavaks Kilu-Mariks. Miks mitte. Ainult taas jääb näitlejal vähe näidelda, roll taandub maskisõuks.

    Mehed? Elu rentniku saatusega leppiv ja naise abielurikkumist stoiliselt taluv Johannes (Helgur Rosenthal), kes on stsenaristi soovil saanud Tooma suureks vennaks, ei ole sümpaatne, kuid sisendab austust, sest teab, mida tahab, ja teeb selle tööga teoks. Lugupidamist äratab ka ülemteener, kes hoiab sakste kultuuri, kui saksu endid enam ei ole. Toomas Suuman loob siin noobli osatäitmise.

    Tüübina – taas pole palju mängida – hiilgab saatanlik Madjak (Martin Kork), kelle väline kalevipoeglus kaob hetkega, kui näeme mädasood tema sees – rikutud hammastega irve on suurepärane kujund. Indrek Taalma joomar Jakupina on Taalma tuntud headuses. Jannu (Märten Matsu) ei tohi filmijate tahtel olla maa sool ja näitemängu lavastaja, vaid peab leppima totaka karjapoisi osaga. Mida ta teeb hästi, eriti hirmu näideldes. Epp Eespäev Metskassi emana on hea oma mikroskoopilises mahus.

    Aga Toomas? Temal on, mida mängida. Ei saagi hästi aru, miks Vene alam on prantslaste sõjas olnud. Kogu sõja­trauma liin kopeerib seriaali „Babülon-Berliin“*, nii visuaalselt kui ka vendade ja naise armukolmnurgana. Vähesed tänapäeva vaatajad teavad, et lause „Kirjutatud on …“, jutustuse algpealkiri, lõpeb käsuga „… sina ei pea mitte tapma“. 1913. aasta inimestele oli see selge ja leeri­õpetusest pähe õpitud asi. Aga Lutsu-aegne lugeja, kel sama leerikool selja taga, teadis ka lause tõlgendust apostel Jaakobuse kirjas. Seal on selgitatud, et käsud kehtivad tervikuna ning üht rikkudes rikutakse ka kõiki teisi. Tapmine on näitlikult kõrvutatud just abielurikkumisega ja tõdetud, et kui keegi ei tapa, kuid rikub abielu, siis astub ta käsust üle. Niisiis – Toomast saab mõrtsukas juba enne tegelikku tapmist ja ta ise teab seda. Liisi võrgutamine, raamatus väga poeetiline ja kirjanduslik, on tegelikult mõrv, filmis dramaatilisemalt vennatapp. Ühtlasi ka isiksust vabastav suure venna kaotamine või venna positsiooni vallutamine. Sellel alusel võinuks luua haarava psühholoogilise draama ja Malmsten olnuks ka selles väga hea. Autorid tegid põneviku – tavavaataja meelelahutuse.

    Piibliteema seega hargnema ei hakka, aga üks teine mütomõte tõuseb küll silma. Klassikaline muinasjutt printsist valgel hobusel (hobuvankril), kangelasest, kes tuleb, ei hooli ilusa nõia lähenemiskatsetest, võidab lohe, päästab printsessi ja läheb edasi. Toomas on puhta hingega narr Parsifal, ent ka hoopis keelatud armastuse sohu uppuv Lancelot. Just Lancelot, sest filmi ühes viimases kaadris on kasutatud legendi Shalotti leedist, kes sõidab paadis pikutades Lanceloti pilgu alt mööda. Linateose loojad annavad võtme, et kogu eelnenu on muinaslugu, ilus vale.

    Kahju, et filmi nimitegelane soo on saanud pelgalt esteetilise ülesande. Temast on kadunud kogu sümboolika, salapära, hirm ja nälg, mida Lutsu tekstis jagub küllaga. Öist sood ei ole, intriig taskulambiga jääb seetõttu ära ja Madjaku tapmise stseen on realistlik mõrv, kus iga hea annab oma panuse, et kuri ikka tõesti sureks. Korraks loodad, et soo hakkab vastanduma mõisapargile ja sealt tekib võnge, pinge, metafoor. Ei teki. Nii et pealkiri jääb kuidagi poolikuks.

    Andestada võime teised kriimukesed: õunad on valmis, aga mõisas rõkatavad kevadlinnud; aastaid Pariisis veetnud Toomas ei oska hääldada sõna femme jms. Tooma lahkumise stseen on ehk tarbetu hüperrealism. Trahh, põrutab ta nagu kahurist, et läheb Konrad Mäe juurde. Palju sala- ja Lutsu-pärasem olnuks öelda ümbernurga: lähen vaatama, mis sääl Tartu pool minu piltidest arvatakse. Igal juhul on vend ja vennanaine sellega kenasti nõus, laps on eostatud, Johannes annab ärasõidul väikevennale pastelse rahalubadusegi. Küll oleks maotu lõpp, kui seda õnneks ei leevendaks päris finaal: puskaripudeli juures kõhklev ja alla vanduv Jakup.

    Aga filmil on veel üks epiloog, mis ei ole linale mahtunud. Ees on Vabadussõda. Kes linal olijaist läheb Eesti riiki päästma? Madjak – kindlasti. Jakup – jaa. Johannes läheb ja langeb, kui tarvis. Ülemteenergi võib õla alla panna, et kaitsta mõisa matside eest. Toomas? Vaevalt. Ei, kindlasti mitte, sest tema sõda käib iseendaga. Kuid temas kehastub miski, mida meist igaüks vajab. Igal päeval, igal ajal, enne ja pärast sõdu ja revolutsioone – inimlikkus. Võõra mure märkamine.

    * „Babylon Berlin“, 2017–…

  • Taluõue Marvel

    JOONAS OJAP

    Mängufilm „Soo“ (Taska Film, Apollo Film, Kassikuld, Eesti 2022, 87 min), režissöör Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, operaator Ergo Kuld, helilooja Mick Pedaja, põhineb Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel. Osades Franz Malmsten jr, Epp Eespäev, Indrek Taalmaa, Hanna-Ly Aavik, Helgur Rosenthal, Grete Kuld jt.

    Asjalike filmiversioonide tegemine eesti kirjandusklassika alusel pärast linalugusid „Tõde ja õigus“ ja „Talve“* enam ei üllata. Välja on juba kujunenud omamoodi standard, milline üks eesti kirjandusteos ekraanil välja peab nägema: soine, linane ja habemes. Vaid peategelane Toomas (Franz Malmsten jr) on Pariisist kunsti õppimast tulnud ning seega raseeritud. Ta näeb välja isegi piisavalt hoolitsetud, et talle kaasa elada. Rikkast alg­materjalist on üritatud pooleteise tunni sisse mahutada paljut. Tegemist on üpris tempoka filmiga, mis igavlemiseks aega ei jäta. Näitlejatööd kannavad ning kuigi kohati hoiavad alarahastuse tõttu tehtud valikud filmi pisut vaos, siis on nähtav kauni rabamaastiku taustal nauditav. Värviküllased kaadrid on imetlusväärsed. Suurema osa ajast meenutab visuaalne pool jalutuskäiku Soomaal – iseenesest see ju ongi lugu nurjunud puhkusest –, aga kompamata ei jää ka laugaste tume ja pilvine külg.

    Kindlasti ei saa mainimata jätta Mick Pedaja loodud helitausta, mis peegeldab kurblikel-rõõmsatel nootidel erksates toonides kaadrisse jäädvustatud vetruvat maastikku, vajadusel öise udu tumedust. Helitaust võimendab stseene ja annab neile hinge lihtsate vahenditega. Ilusatel hetkedel laseb see vaatajal end tunda äraolevalt, nagu helilooja Joe Hisaishi looming animefilmides.

    Kõigest sellest võib jääda mulje, et eesti film on jõudnud mingi eksporditava kõrgtasemeni, kuid kahetsusväärselt on filmis siiski kujutatud eestlasi. See tähendab palju tühje pilke, arusaamatuid habemesse pobisemisi, kiiruga lahkumisi inimkontakti vältimiseks. Kõik see tekitab küsimusi ega paku vastuseid. Tundeid pole võimendatud mitte sisuka dialoogiga, vaid üksteise nimede üha intensiivsema korralekutsuva-nõudliku kordamisega. Armastavad ja armastust avaldavad vaid kohtlased ja lihtsameelsed karakterid. Siin polegi muud öelda, kui et ühel hetkel peavad ka eesti režissöörid mõistma, et filmide maagilist maailma käiaksegi uudistamas selleks, et põgeneda säärase külma reaalsuse eest.

    „Soo“ suudab kauni välimusega küll unustama panna, et siinne sündmuste areng on tegelikult päris loojutustamise asendustegevus. Inimesed elavad siiski kaasa teistele inimestele, mitte põhjuseahelatele. Pildil Toomas (Franz Malmsten jr).

    Ilmselt osalt just seepärast, et tihe sündmustik on esitatud põhimõtte „vähem on rohkem“ järgi (mitmekesine karakteribande ei saa aega ega võimalust end põhjalikult väljendada), jääbki üldmulje, mille vaataja kinost lahkudes kaasa võtab: ära sai vaadatud igale maitsele meelepärane film, mis läheb kohe meelest. Põhjused võivad aga peituda ka mujal. Suur osa eesti kirjanduspärandist, mida seni lavastatud, mõjub samamoodi, kandes oma kirjeldustes ajastuomast realismi vaimu, mida mõne heinakuhja ja hobusega taluhoovis kergelt kujutada annab. Tõsiasi on, et „Soo“ kirjandusteosena sellele standardile ei vasta. Olustikukirjeldused on seal lühidad ja koletud, vahel isegi absurdsed: soo on kääriv ja mullitav mülgas, mitte mõni turismitööstuse imetlusobjekt. Karakterite isikupära pealiskaudse lahtikirjutamise tõttu võib kergesti tunduda, nagu oleks seda lugu soisel maal talust ja hädast naistega juba mõnest filmist nähtud. Võib lausa arvama hakata, et uuem eesti filmi­looming on omamoodi taluõue Marveli lugu, kus korratakse sama valemit, kuni vaataja välja kannatab. See on ootamatu avastus. Kunagi uskusin päris kindlasti, et välismaa suurstuudiote kõrval silmapaistmiseks ongi ainuke võimalus autorifilm, mis üritab lüüa isiku­päraga. Nüüd tundub eesti film seisvat aga sama probleemi ees nagu Hollywood: kunstiteose isikupära on piiratud juba kinnitust leidnud valemiga. Raske öelda, kas see on kellegi teadlik valik või kogemata nii läinud, kuid ühisjooni monstrumitega, mida välismaa hiidstuudiod aeg-ajalt välja paiskavad, leiab. Film peab olema kaasahaarav, aga mitte liiga tõsine. Film peab olema õudne, aga mitte hirmutav. Film peab olema naljakas, aga naerualuseks tuleb teha mõni mõttetu kõrvaltegelane.

    Kust see üheülbastumine alguse saab, on raske öelda. Igasugune tööstus, mis vireleb, ning peab seejuures Exceli tabeli abil tõestama oma toote kasumlikkust asjast mitte eriti detailselt huvitatud sponsoritele, on samas kahvlis. Laiemas plaanis võib rääkida sellest, et elame omamoodi suurfilmide lõpu ajastul. Hollywood veereb veel peamiselt nostalgia jõul. Suurest osast koroonaaegsetest filmidest kumab pigem läbi soov investorite riski maandada, mitte kunsti teha. Millalgi peab siiski tulema ka uus ärkamine.

    Ärkamiseks tuleb tagasi pöörduda Howard Moskowitzi täiusliku pastakastme retsepti otsingu õppetunni juurde – lugu, mis on enamikule tuntud Malcolm Gladwelli esituse kaudu. Õppetund on väga lihtne: täpselt nii nagu ei ole olemas parima võimaliku pastakastme retsepti, ei ole ka Oskar Lutsu „Soo“ parima võimaliku ekraniseeringu retsepti. Võttes stsenaariumi kirjutamisel kontrolli alla sellised muutujad nagu huumor, tõsidus, lutsulikkus, ajaloolised elemendid, paralleelid tänapäevaga, seks, vägivald jms, ei ole mingit Gaussi kõverat, mille keskmes asub parim võimalik filmisaavutus, sest inimeste maitse ei jagune normaal­jaotuseliselt. Kõiki aspekte maksimaalse hulga vaatajarühmade haaramiseks keskpäraseks muutes on tulemuseks pastakaste, mis ei ole lõpuks kellelegi mokkamööda.

    Sääraseid põhjaliku eeltöö läbi käinud stsenaariumiga filme on ka arvustada erakordselt keeruline. Saalis tajub väga hästi, et võimaluse piires on tehtud kõik, et vaatajale meele järele olla. Kui paljudele see film tegelikult tõesti meeldib, jääb sellegipoolest lahendamata mõistatuseks. Sõltumata maitsest toob säärane visioonitu lähenemine kaasa mitmeid tõsiseid probleeme.

    Esiteks jääb mulje, et film on mõeldud lastele, sest vaatajale on väga ilmselgeks tehtud, mida ta iga karakteri suhtes tundma peab. Antagonisti halb hambumus ei tohiks olla peamine kurjuse sümbol. Eriti kui plaan näeb ette vana hea eesti asja lubadusega palju vanainimesi kinno meelitada. Keskpärastatud stsenaariumi puhul jääb paratamatult ära ka igasugune karakteriareng: igaüks tundub olevat oma mannetu arhetüübi ohver. „Soo“ suudab kauni välimusega küll unustama panna, et siinne sündmuste areng on tegelikult päris loo­jutustamise asendustegevus. Inimesed elavad siiski kaasa teistele inimestele, mitte põhjuseahelatele. Tänapäeva kinokülastaja, kes on harjunud tühja tegevusega, võib kohati juba eeldada, et päris areng on kõrvale jäetud, sest see võib lisada mingi vaieldamatu sõnumi, millega kaasneb risk mõne vaataja arusaamadele varba peale astuda. Arengu puudumine aga tagab, et lõpplahendus ongi lihtsalt lõpplahendus, miski, mis lubab teose mugavalt purki ära panna. See, kuidas sündmused säärase lõpplahenduseni on viinud, jääb filmis tõtt-öelda isegi natuke arusaamatuks. Siinkohal ei saa vihjamata jätta võimalikele süžeeaukudele. Kõigile vaatajatele keskmise parima võimaliku filmi väljaarvutamine välistab selle, miks originaalmaterjal üldse kirjutati – vajaduse midagi väljendada. Kogu tiheda sündmustiku juures on väga raske öelda, millest on tahetud see film rääkima panna. Nõnda tekibki veider murekoht, mida kirjandusklassikat algmaterjalina kasutavalt filmilt ei ootaks: stsenaarium tundub olevat filmi kõige nõrgem lüli.

    Kuigi Oskar Lutsu „Soo“ ei pruugi olla väga selge sõnumiga, käiakse seal soos kõvasti julgemalt ringi: sombatakse läbi klassikonfliktide ja naisõigusluse ning uuritakse muidugi eestlastele omast luterlikku jumalat, kes kiidab heaks vaid töötegemise, aga muidu väga abiks ei ole. Kõik see viib meid tagasi sooküsimuse juurde. Soo võiks vabalt olla üks õudu tekitav tundmatu tühermaa. „Soo“ aga mõjub rohkem säärase kõrgsoona, mida läbib hooldatud laudtee ning kuhu on hea linnaelu lärmakusest närve puhkama minna. Muidugi on ka sellise „Soo“ jaoks oma õige aeg ja koht ning see pakub vaatajale kindlasti väga edukalt kerget meelelahutust.

    * „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019; „Talve“, Ergo Kuld, 2019.

  • Jaak Adamson 25. IV 1938 – 27. II 2022

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik, graafik ja kunstipedagoog Jaak Adamson.

    Jaak Adamson sündis Tallinnas, ka tema lapsepõlv ja kooliaeg möödusid seal. Adamson õppis aastatel 1958–1964 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) algul sisearhitektuuri ja siis maalikunsti. Tema õppejõududeks olid Valerian Loik, Johannes Võerahansu, Voldemar Väli ja Märt Bormeister. Aastatel 1963–1965 töötas ta joonistusõpetajana ja kalurina Kärdlas, seejärel 1965–1966 dekoraatorina Eesti Televisioonis. Aastatel 1967–1979 tegutses ta vabakutselise kunstnikuna ja aastatel 1979–1980 ERKI joonistuskateedri õppejõuna.

    1980. aastal lahkus Jaak Adamson Eestist ning asus elama Slovakkia (tollal Tšehhoslovakkia) väikelinna Kremnicasse. Adamson oli Kremnica linna tarbekunstikooli õppejõud ja ka direktori asetäitja, aastatel 1982–1984 töötas ta Štivnitsa restaureerimisateljees restauraatorina.

    Jaak Adamson hakkas näitustel esinema 1960ndate lõpust, 1979. aastal oli tal isikunäitus Tallinna Kunstisalongis. Ta astus kunstnike liitu 1969. aastal, kuid pärast Nõukogude Liidust lahkumist arvati ta sealt välja. Tema liikmesus taastati 1997. aastal. 1988. aastast oli ta Slovakkia Kunstnike Liidu liige. Jaak Adamsoni uuemat loomingut võis Eestis taas näha 2003. aastal Kastellaanimaja näitusel.

    Adamsoni teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstnike Liidu, Praha Rahvusgalerii ning paljude teiste muuseumide ja fondide kogudesse ning mitmetesse erakogudesse.

    Jaak Adamson tõusis Eestis esile 1960. aastate teisel poolel, paistes silma särava ja uuendusmeelse maalijana. Adamsoni teosed on terava sotsiaalse temaatikaga, kuid seal on ka suur annus sürrealismi ja deformatsiooni. Kunstniku loomingu keskmeks on linnastumisele, inimese ja tehnilise progressi vastuoludele ning looduskeskkonna hukkumisele ja sisemistele vastuoludele osutavad teosed. Maalides, joonistustes, akvarellides, eksliibristes, aga ka avaliku ruumi ja skulpturaalsetes nahakunstiteostes kasutas Adamson eksperimentaalseid tehnoloogiaid ning autoritehnikat. Loomingulise töö kõrval pühendus ta õppevormide väljatöötamisele ja pedagoogitööle. 2002. aastal ilmus Jaak Adamsoni ja tema poja Andres Adamsoni koostöös „Kunstiõpik gümnaasiumile“.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Maalikunstnike Liit

    Kultuuriministeerium

  • Palun vabandust linnult, et mind ei olnud seal

    NELE MARIE TIIDELEPP

    Noore skulptori preemianäitus Arsi projektiruumis kuni 5. III. Kunstnikud Zody Burke, Sophie Durand, Heleliis Hõim, Sandra Ernits, Loora Kaubi, Inessa Saarits, Jonathan Stavleu, Karoliine Lausing, Lisette Lepik, Laura Liventaal, Johannes Luik, Katariin Mudist, Aleksandra Sofia Helena Nyyssönen, Rebeca Parbus, Laura Ruuder, Taylor Tehan, Triin Türnpuu ja Junny Yeung.

    Kunstiakadeemia installatsiooni- ja skulptuuriosakond annab 2012. aastast välja noore skulptori auhinda. Algne eesmärk oli juhtida tähelepanu selle osakonna õppekavale, sest see ei olnud gümnaasiumi lõpetanute esimene valik. Paljud noored joonistavad ja maalivad, pildistavad, kuid vormis mõtlemine ei ole neile nii omane.

    Skulptuuri saab Eestis õppida Tallinnas kunstiakadeemias ja Tartus Pallases. Mulle oli kunstiakadeemias skulptuuri õppimine senise elu parim aeg ja jälgin nüüdki empaatiaga selle osakonna tegemisi. Kunstiakadeemia programm on suuresti meediumiülene ja üliõpilased tegelevad ka video, heli või performance’iga. Seekordne preemianäitus (NSPN) on aga võrdlemisi skulptuurikeskne. Mõtlen selle all, et tegeletakse vormi ja eelkõige ruumiga – püütakse mõtestada ruumi ja eelkõige inimese paiknemist ruumis, ka sümboolses ruumis. Huvi näitusel esinemiseks oli suur: esitati 24 kavandit, näitusele pääses neist 17. Väljajäämise põhjus ei olnud puudujääk kvaliteedis, vaid pigem isegi liiga ambitsioonikad nõudmised ruumile.

    Näitusele sisenemiseks tuleb tekstiili­pilvest läbi pugeda. Aleksandra Sofia Helena Nyyssöneni installatsioon „Mittekehad“ ripub ukseavas kui etteheide. Inimkehast on võetud seekord vorm hapra tekstiiliga: see on pingutatud korraks üle keha ja ripub nüüd seda hetke taasesitades. Kui külastaja siseneb, aktiveerub järgmine kihistus: kollakate, pehmete ja turvatunnet sisendavate palakate vahelt läbi minnes püüan neid mitte puudutada, kuid see ei ole võimalik. Paariks hetkeks vormub tekstiil minu keha kumeruste järgi. Ma olen koos abstraktse ja esmalt võõrana näiva, nagu minevikust pärit kehaga.

    Loora Kaubi on pakkunud välja mõtte uutmoodi kehast ja avab selle kaudu uusi kehaga katsetamise viise. Installatsioon „Nende kahe summa“ koosneb neljast betoonjäsemest, mis vormilt ei erine tavalistest kätest ja jalgadest. Neile ei toetu aga inimkeha, vaid fantastiline kootud olevus. Oleme oma kehaga piiratud: see ei suuda kõike, väsib, tunneb valu ja külma. Keha lohiseb ilusate unistuste ja mõtete järel, hoiab oma omanikku tagasi. Mis juhtub, kui käsi muutuks tiivaks, nina nokaks? Mis juhtub, kui jalg oleks nagu sokk ja käsi nagu kinnas? Tahaksin keha, mis voldiks end valuaistingu puhul pisikeseks ruuduks; keha, mis loodab kevade saabudes purjena paisuda tuules ja kus on minemise hoogu. Loora Kaubi installatsiooni puhul näib see ühtäkki võimalik.

    Junny Yeung pälvis installatsiooniga „Me mälestused ei sure ühti, teekond on see, mis hoiab meid elus“ noore skulptori preemia.

    Kaubi skulptuuri kõrval on eksponeeritud justkui selle realistlikum edasiarendus. Kui Kaubi on keha ja selle pakutavaid paindeid lahendanud lustakalt, siis Laura Liventaali „Laberik Venus“ on vaat et raevukas püüd ennast unustada, oma keha kumerused maha taguda. Täpselt seda ta ongi püüdnud teha. Postamendile asetatud kipsist skulpturaalne vorm näitab vähem ennast ja rohkem protsessi. Autor on kaastekstis kirjutanud: „Skulptuuri loomise teekonna alguses otsisin iseenda naiselikkust ning püüdsin vormida midagi õrna ja justkui ebamaist, kasutades kumerusi ning süvendatud avausi. Ühel hetkel võttis minus võimust mehelik alge ning haarasin lauajupi ning lõin skulptuuri eenduvad osad sellega lamedaks.“

    Kaubi ja Liventaal näitavad unistust, aga ka reaalsust, Johannes Luige teos „Ruum igapäevasuseks: objekt 1 (Kardin)“ pakub kitsukest ruumi hüpoteetilisele kehale. Puitlaastplaadist ratastel transpordikastil on teatud funktsioonid ja mõõtmed – põhjus, et olemas olla. Kast on avatud ja näib lootusrikas, et Luige tehtud tegu (valmistada kast, see sulgeda ja siis taas avada) saab vaadata uuesti. On sulgumine ja avanemine ning selle vahele jääv miski, mida nähtavasti on vaja varjata. Võib-olla kaitsta. Kardina alt paistev valgus laseb aimata ja kadestada neid ruume, mida meil ei ole, aga mille kohta on meile räägitud, mida meid on õpetatud igatsema ja millest võime vaid unistada. On lootusrikas, et nüüd on meil paik kehale, mida ei ole veel välja mõeldud.

    Junny Yeungi lambikuplitest, puuduva jalaga toolidest, öökapist, pliiatsi­joonistusest ja kardinatest koosnev installatsioon „Me mälestused ei sure ühti, teekond on see, mis hoiab meid elus“ juhatab sisse näituse teise osa, mis asub projektiruumist väljas ning kuhu jõudmiseks on vaja läbida koridor. Algab uus peatükk, mille peateemaks on suhete ja mineviku haprus, püüe seda mäletada ja ka mäletamist mäletada. Jalalt alla tõstetud lambikuppel ja puuduvad lilled tooli katvalt tekstiililt tõstatavad küsimuse: kellele need lilled on kingitud?

    Projektiruumi viimases sopis asub Sophie Durandi mahukas installatiivne kompositsioon „Stseen: kokku pandud pesa(d)“. Sellega räägitakse surmast ja vajadusest endale ase teha. Võib-olla seda ka pakkuda ning paluda vabandust linnult, et mind ei olnud seal, kui ta viimast korda läbi oma linnusõõrmete soolast õhku sisse tõmbas. Eri aegadest ja paikadest pärit materjalide ühendamise abil tekib uus alternatiivne ajalugu, mis on Sophie Durandi, aga ka vastuvõtjana minu oma. Materjalide nimestikus on aasta tagasi Paljassaarest leitud noore luige suled, voodi, voodilinad, tekk ema lapsepõlvest, looduslik savi, oksad ja savi, liiv, sokid, linnupesa essents, pastapliiats ja pliiats paberil ja fotod. Durandi installatsioon on justkui teine peatükk loos, mida alustas oma projektis Junny Yeung. Selle projektiga pälvis kunstnik tänavuse noore skulptori preemia.

    On hea vaadata mõttekaaslasi oma teed otsimas. Võib öelda, et skulptuuris kohtuvad poeesia ja praktilisus. Skulptuuris ei saa kõike teha, nagu saab maalida kõike. Skulptuur on selles mõttes piirav meedium. See on täiesti olemas.

    Arsi projektiruumis esitatud kooslust vaadates tekib küsimus, milline on NSPNi või üldse preemianäituste eesmärk. Ehk saab Arsis eksponeeritut vaadelda noore eesti skulptuuri ja installatsiooni läbilõikena ja rääkida põlvkondlikust tunnetusest, Zeitgeist’ist? On näha, et 20aastased karjääri alguses olevad loomeinimesed huvituvad ühel või teisel moel sarnastest teemadest. Lähen isegi nii kaugele, et loetlen mõned teemakogumid: kontekstitundlikkus, ruumide paljusust ja võimalikkust laiendav suund, keha ja sellega seotud sotsiaalsed pained, narratiivsus, lüürilisus, eri aegade ja aja lugude ühendamine uueks narratiiviks, katsetuslikkus. Oleme juba mõnda aega teadnud, kuigi ei ole sellest rääkinud, et kõik on pask, loominguline tegevus on ehk lihtsalt veidi vähem pask. Selles usus on kurbust ja oleme ise sellest teadlikud. Äkki siis rohkem koos ja vähem üksi.

    Näitusel käib ruumide, kehade, aegade, mineviku, tuleviku, täpsuse ja nüansside timmimine. Pidev uuesti- ja ülemõtestamine tõukab identiteedi vabalangusesse. Õhust haaratud uitmõtteid manifesteeritakse füüsilise töö kaudu ja need saavad ühtäkki tähtsaks. Näituselt lahkudes poen taas läbi linapilve ning taban ennast mõttelt, et keha, mis sisenemisel näis võõras ja kauge, on mu enda oma. Tean, kuidas selle sees olla, aga mitte samamoodi nagu siis, kui projektiruumi tulin.

  • „West Side Story“ ja Ameerika muusikal

    JAMES THURLOW

    Mängufilm „West Side Story“ (USA 2020, 156 min), režissöör Steven Spielberg, stsenarist Tony Kushner, operaator Janusz Kaminski, helilooja Leonard Bernstein. Osades Ansel Elgort, Rachel Zegler, Mike Feist, Ariana DeBose, David Alvarez, Rita Moreno jt.

    2021. aasta Oscari nominentide hulgas on palju stiile ja filmitegijaid – mehi, naisi, noori, eakaid, ameeriklasi ja välismaalasi. Torkab silma, et Ameerika Filmiakadeemia tähelepanu on saanud kolm uusversiooni: „Düün“, „Luupainaja allee“1 ja „West Side Story“. Ameerika kinos on praegu üldse palju uusversioone, samuti varasematele populaarsetele filmidele tehtud järgesid. See võiks panna mõtlema: ons värsked ideed otsa saanud, et korratakse ainult varasemat materjali?

    Kõik kolm nimetatud nominenti on siiski teha võetud väga selge ja õigustatud põhjendusega.

    Nii kujutab Denis Villeneuve’i „Düün“ endast teravat kontrasti David Lynchi 1984. aastal pettumust valmistanud katsele tuua ekraanile see Frank Herberti ulmeromaan. Tookord oli see Lynchi järg „Kustukummipeale“ ja „Elevantmehele“,2 kus ta oli küllatki väikese eelarve abil loonud üllatavalt originaalseid visuaalseid ja emotsionaalseid efekte. Tänu Lynchi kahele esimesele filmile olid „Düüni“ raamatu fänniklubi ootused kõrged ja selle lavastamist peeti just Lynchile jõukohaseks. Film kukkus siiski läbi, seda kahjustasid viletsad osatäitmised ja eriefektid, mis oma kohatises naeruväärsuses tublisti soovida jätsid. Võrreldes esimesega on uus „Düün“ tänu ulatuslikkusele, ilule ja tehnilisele tipptasemele täiesti romaani vääriline.

    Samal ajal kuulub „Luupainaja allee“ algversioon (1947)3 film noir’i klassikasse. Guillermo del Toro arendab nüüd seda varasemat filmi ja William Lindsay Greshami romaani edasi ja süveneb juba omaenda esteetilistesse ja moraalsetesse teemadesse, samuti sukeldub ta selle loo ebameeldivatesse süvatähendustesse. Del Torot on alati lummanud mingisugune, nii otsene kui kaudne, libedus. Kurjuse allikas peitub tema meelest upsakate inimeste ambitsioonides. Tänapäeva vaatajaskond tunneb psühhoanalüüsi paremini – see annab võimaluse uurida põhjalikumalt niisugust moraalset allakäiku, mis kaasneb võimu ja iha vaheliste suhetega.

    Süžee põhiliinis järgib Steven Spielberg näidendit ja esimest filmi, aga lisab mõned detailid ning toob esile külgi, mis annavad loole tänapäevase tähenduse. Esiplaanil Anita (Ariana DeBose) ja Bernardo (David Alvarez).

    Kui algset „Luupainaja alleed“ peetakse klassikasse kuuluvaks linateoseks, siis 1961. aasta „West Side Story“4 pole rohkem ega vähem kui ameerika filmikunsti maamärk. Erinevalt „Luupainaja alleest“ sai sellest otsekohe kassatükk ja selle võtsid väga hästi vastu ka kriitikud. Film müüs rohkem pileteid ja võitis rohkem Oscareid (kümme), kui ükski teine selle aasta teos. Ka ajaproovile on see hästi vastu pidanud: narratiiv, muusika ja suurepärane näitlejatöö on tänapäeval niisama nauditavad kui esilinastuse päevil. Spielbergil justkui poleks pidanud olema ühtki mõistlikku põhjendust selle uuesti linastamiseks ja võib-olla just seepärast ongi Ameerika kinopublik uuest filmist suures osas mööda käinud. Ometi on Spielberg leidnud antud loos mõned niisugused momendid, mis on selle juurde tagasituleku teinud mõjusaks ja ka vajalikuks.

    Kvalifikatsiooni poolest on Spielberg ja algversiooni lavastanud Robert Wise küllaltki sarnased. Wise monteeris kokku Orson Wellesi „Kodanik Kane’i“5 (ja hiljem – mis on vastuoluline – ka tema filmi „Võrratud Ambersonid“6). Temagi karjäär algas väikese eelarvega märulifilmidest, millest paljud jõudsid klassikasse, nt „Kassinimeste needus“, „Lõks“, „Sündinud tapma“ või „Päev, kui maailm jäi seisma“.7 Hiljem jõudis ta kallimate ja prestiižikamate linateosteni nagu „West Side Story“ ja „Helisev muusika“.8 Wise’i töö on laitmatu, siiski olid Spielbergi eeliseks piirituna näiv eelarve ja moodne filmitehnika. Wise’i film mõjub suurelt osalt lavateosena, sest on seotud oma eelkäija, Broadway muusikaliga. Spiel­berg taasloob eriefekte, kasutades 1950. aastate New Yorgi miljööd. Taustal tuuakse meieni linnaelu oma õhustiku ja natuke võidunud värvidega.

    Filmi loojad on toonud Romeo ja Julia armuloo 1950. aastate New Yorki. Nagu Shakespeare’ilgi, on siin vaieldamatult kõige mõjuvamad tegelaskujud võistlevad kondotjeerid, vaimukas Mercutio (muusikalis Riff) ja ohtlik Tybalt (Bernardo). Nad on rivaalitsevate jõukude juhid, kelleks on Jets ja puertorikolaste Sharks ehk Haid.

    Romeo rollis esineb Tony – Jetsi endine juht. Julia vasteks on Maria, Bernardo õde. New York esindab renessansiaegset Veronat. Tony kohtab ühel tantsupeol Mariat ja armub temasse. Samal ajal plaanivad gängid võitlust, mis selgitaks välja, kes hakkab kontrollima West Side’i rajooni (Central Parki lääneosa). Süžee põhiliinis järgib Spielberg näidendit ja esimest filmi, aga lisab mõned detailid ning toob esile külgi, mis annavad loole tänapäevase tähenduse. Uudsena on uusversioonis palju brutaalsemaid elemente, millele originaalis ainult vihjatakse. Nii lisab Spielberg stseeni, milles Riff (Mike Faist) on koos oma Jetsidest kaaslastega ostmas püstolit, mis hiljem läheb käiku. Samal ajal antakse teada, et New Yorgis oli ja on relva omamine karmilt karistatav. Esimeses filmis sellest juttu ei tehta. See detail toob välja aktuaalse teema: relvade kättesaadavus suurendab Ameerika tänavatel valitsevat vägivalda. Ka kommipoes Anita (Ariana DeBose) vastu pruugitud seksuaalne vägivald on uues filmiversioonis palju jõhkram, valgustades välja Ameerika ühiskonna toksilise maskuliinsuse. Tähelepanu väärib, et nende filmide fookused on mõneski punktis vastandlikud. 1961. aastal oli keskne Maria, keda mängis Natalie Wood – võttegrupi suurim staar. 60 aastat hiljem on kõige väljapaistvam osatäitja Tony (Ansel Elgort). Varem kujutasid Puerto Rico immigrandid võrdlemisi eksootilist subkultuuri, kelle püüdlustele ja väljavaadetele muusikalis sõna anti. Tänapäeval on samas rollis valgete alamklass, kelle maailmakäsitlus on Ameerika ühiskonnas kõneaineks, ja kes nõuab, et neid mõistetaks.

    Spielberg lisab veel ühe tahu. Ta näitab, et sündmuste taustaks ja põhjuseks olev ehitus on pooleliolev Lincolni keskus. Ehitamise initsiaator oli Robert Moses, kes tuli omal ajal välja ideega renoveerida New York ja panna alus tänapäevasele Manhattanile kui finants-, turismi- ja kunstikeskusele. Sellele toodi ohvriks linnaosa varasem majanduslik ja kultuuriline mitmekesisus, uus mängumaa kuulus juba rikastele.

    Kui esimeses filmis leidus üks ehtne kurikael, siis oli see politseileitnant Schrank. Tema ülesandeks oli linnajaos korda pidada, kuid ta pakkus häbitult oma toetust ainult Jetsidele, et need siis omakorda puertorikolasi kontrolli all hoiaks. Uues versioonis on Schrank (Corey Stoll) pisut keerukam tegelane, kes selgitab Jetsidele, kuidas asjad päris elus käivad. Valged peavad kesklinnast äärelinnadesse kolima (Donald Trumpi isa teenis oma varanduse sellega, et ehitas Queensis maju valgetele, kellel oli tulnud Manhattanilt lahkuda). Uues city’s saavad puertorikolastest luksushotellide uksehoidjad, seega neile seal koht leidub. Selleks nad ju Ameerikasse olidki tulnud. Valge Lumpenproletariat – nendele ei ole siin enam midagi.

    Ei saa siiski öelda, et Spielberg teeb Jetsidest kaabakad. Nad kaotavad oma kodud jõududele, mille üle neil pole kontrolli, millest nad isegi aru ei saa. Ameerika, kus nad on sündinud, uputavad üle uustulnukad ja varasematest asukatest saavad omal maal nomaadid, kellel tuleb mujale minna. Aga nad on vaesuse lõksus, minna pole kusagile. Jääb üle klammerduda mingisuguse tähtsusetu identiteedi külge ja tõotada eluaegset lojaalsust Jetsidele (sünnist hauani, spermast kõdunemiseni, esimesest sigaretist viimase päevani), mis näitab veel üht külge sellest allakäigu­spiraalist vaesuse, kuritegevuse ja meele­heite juurde.

    Wise’i film süvenes noorsoo kuri­tegevuse, rassismi ja vägivalla teemadesse. Spielberg vaatleb, kuidas need nähtused viivad Ameerika valge rassismi ja immigratsioonivastaste hoiakuteni. Originaalfilmi „lootusesõnum“ peitus gängidevahelise vaenu mahamatmises ja klassisolidaarsuses. Kahjuks on see väljavaade praegu veelgi kaugemale nihkunud kui varem. Seetõttu mõjub „lepitus­stseen“ filmi lõpus kunstlikult ja teenimatult, sest viimase 60 aasta jooksul on probleemide lahendamatus ainult süvenenud. Midagi tabavat on siiski ka selle filmi lõpus: meile tuletatakse meelde kunagist suurt lootust Ameerika rajamisel.

    Tõlkinud Vappu Thurlow

    1 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „Nightmare Alley“, Guillermo del Toro, 2021.

    2 „Eraserhead“ David Lynch, 1977; „The Elephant Man“, David Lynch, 1980.

    3 „Nightmare Alley“, Edmund Goulding, 1947.

    4 „West Side Story“, Jerome Robbins, Robert Wise, 1961.

    5 „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.

    6 „The Magnificent Ambersons“, Orson Welles, 1942.

    7 „The Curse of the Cat People“, Gunther Von Fritsch, Robert Wise, 1944; „The Set-Up“, Robert Wise, 1949; „Born to Kill“, Robert Wise, 1947; „The Day the Earth Stood Still“, Robert Wise, 1951.

    8 „The Sound of Music“, Robert Wise, 1965.

  • Reet Martinson 4. V 1929 – 25. II 2022

    Üheksakümne teisel eluaastal suri Eesti vanim dokumentaalfilmide naisrežissöör Reet Martinson (snd Kasesalu). Neiupõlvenime Kasesalu kasutas Reet kunstnikunimena kuni tööeluperioodi lõpuni.

    Ta sündis Narvas Eesti ohvitseri tütrena. 1949. aastal alustas esimese eestlasena õppimist Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis, mille režiiteaduskonna lõpetas 1955. aastal. Kuid juba 1953. aastal töötas ta Kinokroonika Tallinna Stuudios, hilisemas Tallinnfilmis. Tol ajal valdavalt venekeelses kroonikaosakonnas. Tegelikult nüüd alles tõelises kõrgkoolis. Sama aasta detsembrikuu ringvaatega „Nõukogude Eesti“ pani ta aluse meie naisrežissööride plejaadi edule.

    36 aastat filmile. Tagasihoidlikul moel, kuid visana, kunagi ennast esiplaanile seadmata, mõistvana, kolleegide poolt lugupeetuna tegi Reet Kasesalu oma tööd. 70 dokumentaal-, õppe-, vaate-, populaarteaduslikku filmi. Nende seas filmid loodusest, kunstnikest Johann Kölerist, Anton Starkopfist, eesti graafikutest, kirjanik Juhan Smuulist. 1974. aastal valminud mõjukas „Naine täna“ kõnetab oma aegumatute probleemidega meie naisi tänapäevalgi.

    Reet Kasesalu loomingus on eriti austusväärsel kohal ringvaated „Nõukogude Eesti“. Neid sai kokku 280. 1140 minutilist lühilugu neis. Ülevaade Eestimaa elust läbi aastakümnete oma märksõnade, sündmuste, inimestega kõikidest eluvaldkondadest. Iga pala nõuab läbimõeldud ettevalmistust, täpset mõtet ja ülesehitust, mõjusat lahendust, köitvat diktoriteksti. Elukirev värvikas mosaiik mustvalgel filmil. Ammendamatu pärand filmiloojatele, kes ei väsi seda kasutamast, kui mõtestavad möödunut.

    Peep Puks

    Eesti Kinoliit

    Eesti Filmi Instituut

  • ,

    Ei sada aastat paranda, mis sõda riknu tunniga  

    PIRET VOOLAID, folklorist
    Piret Voolaid

    See oli just meie talvise laulupeo – Tartu maratoni – lumise nädalavahetuse aegu ehk pisut enne Eesti Vabariigi aastapäeva, kui üks hea sõber lähetas mulle toredad fotod oma mõnusas maakodus mängivatest lastest. Pisike eneseteadlik plikatirts, kahe valge karvatutiga roosa müts peas, kelmikalt lumekindluse kõrgest vallist üle piilumas ning sinises kombinesoonis ettevõtlik poisiklutt samal ajal luurajana valgel lumel roomamas. Pilte illustreeris kommentaar „Ukrainasse läheb appi, vend koolitab.“. Turvaline idülliline mängumaailm sulandus sedasi karmi eluga. Kusjuures järsku polegi keskmisel üksikisikul suhtumise näitamiseks palju rohkem vahendeid kui lisada oma ühismeedia profiilipildile Ukraina lipu värvid … Kohanemine seegi. Salvestamist, säilitamist ja mäletamist-mõtestamist väärt seigad.  

    Enneolematult üleilmse mõõtme võtnud koroonaviiruse kohta ei tea me endiselt, kas see on tulnud, et jääda. Igal juhul on rahvaluulearhiividesse jõudnud selle perioodi rikkalik pärimus, mis on aidanud võõra ja tundmatu taudiga omal moel harjuda – hirme naljaks pöörata, aga ka inimesi tülli ajada. Lähedal alanud sõda on faasis, kus kultuuriuurijad kohanevad järjekordse inimkäitumise ilmingu jäädvustamise, uurimisega – alates uude olukorda sobitatud keelenditest (nt demilitariseerimine, denatsifitseerimine kui tapmise eufemismid ja rahvalike vastustena neile deputin(is)eerimine, kaputin jms). Kuidas seda vana ja uut haiguste ja sõdade pärimust targalt kasutada? Kuigi meil on vanasõnad – kus sõda, seal häda; ei sõda too soola-leiba; ei sada aastat paranda, mis sõda riknu tunniga; jumal lasku sõjaväge ikka kuulda, ei elades näha jpm –, jääb see rahvaloome elukeerises tihti naiivpsühholoogiaks. Sõdu pärimus ära ei hoia, aga igaüks saab endale sobiva kohandada oma mõtteviisi ja vaimusaarega. Kuniks elu, seni on kõik veel võimalik.  

Sirp