humanitaria

Goethe Instituudi ja agentuuri Magnum Photos näitus “Weltsprache Fussball“ Tallinna Kunstihoones 28. X – 20. 20. XI, projekti “Kas te räägite jalgpalli?“ dominant.

 Goethe Instituudi näitus “Maailmakeel jalgpall“ on kummaline fotoväljapanek: esitatud fotosid võib nimetada poliitilisteks, aga ka meeleolufotodeks. Mõned näevad välja nagu lavastused, mõned on lausa feministliku analüüsi illustratsioonid, sotsioloogilisest või etnoloogilisest tõlgendusest rääkimata. Kuigi 50 fotost koosnev näitus on Goethe Instituudi ametlik panus FIFA-le ja 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusele, on seal küll kõige vähem jalgpallijoovastust ja n-ö ametlikku spordifotot.

Ma küll päris täpselt ei tea, mis kõik MMi kultuuriprogrammis kavas on, kuid selle koostöö põhjal võib öelda, et kõike ja kõiki haarav jalgpallifenomen ning sellega kaasnevad hiiglaslikud summad ei ole suutnud kultuuri ära osta. Ka ametlikult spordi poolt doteeritud kultuur on suutnud säilitada kaine analüüsija, sageli ka kriitilise vaatleja positsiooni.

Pole ka ime, sest 1947. aastal loodud agentuuri eesotsas on nii mainekad fotokunstnikud, nagu on seda Henri Cartier-Bresson ja Robert Capa. Eks seetõttu on ka meieni jõudnud näitusel esindatud Cartier-Bressoni, Bob Henriques’i, Josef Koudelka, Herbert Listi jt tuntud fotograafide tööd. Kõige varajasem töö ongi Listi 1937. aastal Albaanias võetud mahajäetud jalgpalliväljaku foto, mida võib vaadata kui vaikiva ajastu ning enesega rahuloleva Euroopa ääremaa omamoodi metafoori. Eks ajastu metafooridena toimi ka Henriques’i külma sõja aegse naiselikkuse sümboli ning seksuaalsuse märgi Marilyn Monroe innukas, kuid nii selgelt naiseliku elegantsi alla käiv sihvakaid sääri paljastav avalöök muhelevate jalgpallurite, spordibürokraatide ning miljonite fanaatikute silme all (1959), Rene Burri jalgpallimatši jälgivate sadade meeste seljad ning üksildane lapsevanker pigem kuskil kõnnumaal kui tsiviliseeritud staadioni serval 1955. aastal Tšehhoslovakkias või Abbase 1998. aasta foto lustlikult jalgpalli taguvatest Iraani neidudest, kes kauni seksika Marilyniga võrreldes on siivsalt üleni musta riietatud, näha vaid näolapikesed.

Ja ka Philip Jones Griffithi 1983. aastal Grenadas Ameerika invasiooni kujutav võõrvägede tanki ning jalgpalli taguvat tõmmunahkset poissi vastandav foto pole mitte ainult poliitiline dokument, vaid jalgpalli kui rituaalset tegevust avav metafoor. Kui mõelda käe ja jala peale, siis käega on nii religioossetes kui ka ateistlikes mõttearendustes seotud kõik positiivne (Jumala käsi ja sõrm, manuaalne osavus) ning jala kasutamine kuulub pigem negatiivsesse, kultuurivälisesse  kategooriasse (“jalga laskma“, “jalaga ei tohi ka koera lüüa“). Kas ka jalaga pallitagumine pole midagi rituaalselt sügavalt alateadvusesse surutud ürgset vabastav, nagu teeb seda ka Grenada poisike? Või vanglakaristust kandvad noored venelased Carl de Keyzeri 2001. aasta foto?

Näitus hakkas liikuma 2004. aasta suvel ning lõppakord on tuleva aasta juulis. Kuna tegemist on hiiglasliku aktsiooniga – kahe aasta jooksul peab väljapanek jõudma 80 riiki –, siis on käiku lastud viis paralleelset turneed: üks mööda Saksamaad, kaks mööda Euroopat, üks mööda Ameerikat ja üks mööda Aasiat, Austraaliat ning Uus-Meremaad. Aafrika on pandud oma järge ootama. Küll see sinna ka jõuab, sest ka Lõuna-Aafrika Vabariigi mustanahalistele pärismaalastele on olnud auasi võita valgeid. Eestisse tuli näitus Rootsist ja meilt läheb see Riiga.

Aga Kunstihoones on see suurepärane väljapanek siiski ainult dominant, mida toetavad, mõtestavad, lükkavad ümber VAT-teater, filmiprogramm, Tee Kuubis tantsuetendused, jalgpalli mängivate prominentsete eestlaste fotod, gratalaste performance, Jüri Ojaveri humoorikas eneseiroonia omaaegse FC Boheemi kohta. Eks jalgpall ole ka meie alateadvuse vabastaja!

 

 

Hiina tähtsuse kasv rahvusvahelisel tasandil tõestab, et Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ei kehti. Hiina tõmbab magnetina ligi riike kõikidest tsivilisatsioonidest, sellest on saamas “juhtriik” arvukatele lääne poolt hüljatud riikidele.

1996. aastal ilmus Samuel Huntingtoni palju poleemikat tekitanud raamat “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine”. Selles raamatus esitatud viiest põhilisest väitest olulisim on, et tekkimas on uus, tsivilisatsioonide erinevusel baseeruv maailmakord, kus kultuuriliselt sarnased ühiskonnad teevad järjest rohkem koostööd ning “graviteeruvad’’ oma tsivilisatsiooni juhtriigi suunas. Sellega on läinud nagu kõigi teistegi globaalteooriatega. Aeg on andnud arutust ning kümmekond aastat pärast raamatu esmatrükki on selge, et tsivilisatsioonide kohta (kui neid üldse nii lihtlabases ja tihti eklektiliselt tekitatud vormis eksisteerib) liiga kõlavaid üldistusi teha ei ole võimalik. Riigid “tõmbuvad” kõige erinevamatel põhjustel.

 

Vastupidiselt Huntingtoni teooriale

 

Viimastel aastatel on globaaltasandil üha ilmsem Huntingtoni teooriaga diametraalselt vastupidine areng: juhtriikide suunas graviteeruvad kõige erinevama “tsivilisatsiooniga” riigid. Võib väita, et külma sõja järgse perioodi unipolaarsesse maailma, kus Venemaa superriigi roll oli kadunud,  on USA kõrvale üha selgemini püüdlemas uus juhtriigikandidaat: Hiina Rahvavabariik. Hiina diplomaatiline suurstrateegia näeb ette muutumist riigiks, mis kujundab rahvusvahelist poliitikat, mitte ainult ei reageeri sellele, s.t Hiina pürib regionaalsest võimust globaalseks võimuks. Hiinlased eelistavad seda protsessi nimetada “rahumeelseks tõusuks” (heping yueqi), samas kui paljud riigid, eriti Hiina ülemere naabrid räägivad üha rohkem Hiina ohust.

Mao Zedongi perioodil laveeris Hiina kahe superpower’i vahel, olles alati nõrgema ehk vähem ohtliku liitlane. Deng Xiaopingi kunagine dogma: “Never take a lead in international affairs” on tänaseks asendunud üha aktiivsema välispoliitikaga. Selle protsessi üks kaasprodukte on, et multipolaarset maailmakorda taastav Hiina tõmbab magnetina oma majandusliku ja diplomaatilise “vihmavarju” alla kõige erinevama “tsivilisatsiooniga” riike, olgu need moslemiriigid, musta Aafrika riigid, budistlikud (Myanmar) või Lõuna-Ameerika katoliiklikud riigid. Hiina toetusel on rahvusvaheliselt üha rohkem kaalu.

Kui analüüsida viimase aja globaalpoliitilisi sündmusi, avalduvad nähtamatud jõujooned ja gravitatsiooniprotsess Hiina suunal konkreetsemalt: läänemaailma ja Hiina seisukohtade kokkupõrget tunnetab sisuliselt igas globaalpoliitiliselt olulises küsimuses. Näiteks võib tuua Hiina seisukoha Kõrgõztani ja Usbeki sündmuste suhtes, suhtumise Aafrika diktaatoritesse ja Iraani tuumaprogrammi, samuti USA ja teiste koalitsioonivägede kohalolekusse Kesk-Aasias ning Iraagis, reaktsiooni Jaapani konstitutsioonilise reformi plaanidele, suhtumise ÜRO julgeolekunõukogu laienemisse  jne.

Hiina ametlikul hinnangul olid Kõrgõztani valimised selle aasta varakevadel ausad ja korrektselt läbi viidud. Hiina valitsus toetas igati Usbeki presidendi Islam Karimovi otsust sadade kaitsetute kodanike mõrvamiseks Andidžonis. Diplomaatilisse isolatsiooni sattunud Islam Karimov kutsuti pärast tapatalguid kiirelt ametlikule visiidile Pekingisse. Sisuliselt kogu maailmaga tülli pööranud Zimbabwe liider Robert Mugabe käis suvel Pekingis riigivisiidil. Paariapresident Mugabele anti võimalus telekaamerate ees punastel vaipadel jalutada, parlamendis kõnet pidada, temast tehti tippülikooli auprofessor ning Mugabele lubati finantsabi. Või juba kuid maailma uudistekanalites domineeriva Iraani tuumaprogrammi teema: ei üllata, et jällegi seisavad vastakuti Hiina välisminister Li Xhaoxingi avaldused ja lääneriikide seisukohad. Hiina ei näe Iraani tuumaprogrammis ohtu, lääneriigid näevad. USA ja ELi relvastusembargo all kannatav Hiina on valinud oma huvide realiseerimiseks uue ning väga pragmaatilise tee.

 

Inimõigustele kohta ei ole

 

Esiteks, Hiina on mõistnud, et oma julgeoleku tõstmiseks on vaja tekitada multilateraalsed julgeolekustruktuurid, mis toimivad Hiina tingimustel: fukuyamalikule liberaalsele maailmavaatele (inimõigused, demokraatia, läbipaistev valitsemine jne) nendes struktuurides kohta ei ole. Kui suhted x riigiga lubavad Hiinal oma mõju maailmas kasvatada, siis ülejäänu pole Hiinale eriti oluline. See protsess on kõige hoomatavam Shanghai Koostööorganisatsiooni järjest aktiivsemas läänevastases ja autoritaarsust soosivas käitumises. Juuli alguses teatas Venemaad, Hiinat, Kasahstani, Kõrgõztani, Tadžikistani ja Usbekistani ühendav organisatsioon ühemõtteliselt, et USA vägede kohalolek Kesk-Aasias on piirkonda destabiliseeriv faktor. Tasub tähele panna, et organisatsiooni vaatlejaliikmete seas on Iraan ja Pakistan, kes ilmselt liituvad sellega. Just Hiina eestvedamisel on asutamisel Shanghai Koostööorganisatsiooni Arengupank, mis suurendab Hiina tähtsust organisatsioonis veelgi. Selge on, et Huntingtoni järgi erinevad tsivilisatsioonid töötavad ühisvaenlase korral koos päris edukalt.

Teiseks, Hiina on õppinud edukalt ära kasutama olukorda, kui läänemaailm on põhimõtetest lähtuvalt jätnud mõne riigi diplomaatilisse isolatsiooni. Hiina täidab kiirelt diplomaatilise vaakumi. Pekingil on soojad suhted paljude rahvusvahelise avalikkuse poolt hüljatud riikidega: Myanmariga, Venezuelaga, Sudaaniga, Iraaniga, Liibüaga, Süüriaga, Kuubaga ning Põhja-Koreaga. Eeltoodud tendentsidest võib välja lugeda uue maailmakorra tekke. Selles pole kultuurilisel tsivilisatsiooni vormil mingit tähtsust, küsimus on hoopis teine: kas kogu inimkonda ühendavad globaalsed väärtused eksisteerivad või mitte? On ühiskondi, mis vastavad “jah”, on ühiskondi, mis vastavad “ei”. Ja need viimased on oma juhtriigiks valimas Hiinat.  See on küsimus, mille lahendamiseks peavad lääneriigid tõsiselt pead murdma. Sest Hiina ei ole enam “magav gigant”, kellest rääkis kunagi Napoleon. Hiina käitumise analüüsimiseks võiks Huntingtoni asemel soovitada taas kätte võtta ajalooväljakutsetele edukalt vastu pidanud Machiavelli raamatu “Prints”. Hiina ja tema uute “järgijate” eliit käituvad situatsiooniratsionaalselt: nende valik on piiratud ning nad valivad oma positsiooni parandamiseks parima võimaliku viisi. Kultuuridel ja tsivilisatsioonidel pole sellega mingit pistmist. Tõmbumise ja põrkumise sisu ei ole muutunud – see on endiselt võim.  

P. S. Ühel pool tsivilisatsioonide rindejoont Hiinaga on sisuliselt kõigis ülaltoodud küsimustes ka Venemaa. Kuid üha enam näib, et mitte juhtriigina.

 

1. Lauses ?Enamus otsustab? tähendab sõna ?otsustab? mingi asja hääletusel üksnes ühe asjakohase võimaluse formaalset eelistamist teisele, valimiste korral aga valitud isiku kindlaksmääramist. Asja hääletusel otsustab enamus sel moel, et vastab kindlas sõnastuses esitatud küsimusele kas ?jah? või ?ei?. Lause ?Enamus otsustab? väljendab niisiis üksmeelt selles, et küsimuse lõplik vastus on vastavuses antud häälte enamusega. Kas seejuures konkreetses asjas ka tegelikult otsus langetatakse, sõltub lihtsa ja alternatiivi sisaldava küsimuse õigsusest ja võimalikkusest.

2. Sõltuvus küsimuseasetusest toob kaasa selle, et õigupoolest otsustab häälte arvuline enamus vaid erandjuhul. Asjassepuutuv otsus peitub tihtipeale juba asetatud küsimuses endas. Kui aga rahva tahe aeg-ajalt kõikevõitvas aklamatsioonis ja otsusekindlas avalikus arvamuses avaldub, pole sel salajase hääletuse ja enamuse statistilise tuvastamise protseduuriga midagi pistmist. Sellistel juhtudel pole isegi alati kindel, kas tagantjärele korraldatud salajane hääletus annakski sama tulemuse, kui too rahva tahte vahetu vallapääs ja väljendus. Sest avalikku arvamust kannab üldjuhul vaid rahva aktiivne ja poliitiliselt huvitatud vähemus, samas kui suur enamus hääleõiguslikke kodanikke ei pruugi poliitikast üldsegi huvituda. Et nood aga, kellel puudub poliitiline tahe, otsustaksid nende asemel, kel säärane tahe on ? see pole hoopiski demokraatlik ning enamgi, oleks poliitilise põhimõttena vägagi kummaline.

3. Kui väitsime, et küsimuse esitaja võimuses on küsimuse sõnastusega määrata tegelikku otsust, siis polnud see mõeldud üksnes psühholoogiliselt; küsimuseasetuse mõju ei tulene pelgalt hääletuse ajahetke valikust või siis võimalusest leida sugestiivseid sõnastusi, mis võivad vastust juba eelnevalt sisaldada ja ennetada. Need on massipsühholoogia tehnilised küsimused, mis jäävad siinkohal kõrvale. Me ei kavatse siin rääkida ka sellest, et hääleõiguslike koguhulk pole tihtipeale piisavalt informeeritud, et neil puudub tarvilik asjatundmine ja otsustusvõime jne. Just seda vaatepunkti ei tohiks demokraatias mingil juhul määravana esile tuua, kuna demokraatliku riigi eeltingimuse kohaselt on rahvas võimeline langetama igasugust poliitilist otsust. Spetsiifiliselt poliitiliste, rahvast kui tervikut puudutavate küsimuste puhul, iseäranis seoses sõbra ja vaenlase eksistentsiaalse eristamisega, peavad otsustaval silmapilgul tehniline informatsioon ja tehnilise kompetentsi detailid olema pädevate ja vastutavate tehniliste asjatundjate poolt läbi töötatud; neid ei saa käsitleda hääleõiguslike isikute mass; aga need ei kujutagi endast küsimuse tõeliselt poliitilist aspekti. Küsimuseasetusest sõltumise tegelik põhjus peitub pigem selles, et suurem osa hääleõiguslikest püüab üldiselt otsustamise suhtes passiivseks jääda ja otsustamisest üldse hoiduda. Sellega ei seletu üksnes mittehääletanute suur arv, mille üle sageli kurdetakse, vaid eelkõige ka antud häälte enamuse puhul tõendust leidev tendents vastata minimaalset asjakohast otsustamist nõudval viisil.

 

Sellest on järeldatud, et otsese demokraatia meetodid on kas konservatiivsed või koguni ?reaktsioonilised.? Tegelikult pole salajasel hääletusel osalevate kodanike enamus ei reaktsiooniline ega progressiivne, vaid lihtsalt mittepoliitiline ning püüab seetõttu tegelikust otsustamisest hoiduda, vastates vältimatult minimaalset otsustamist nõudval viisil. ?Jah?, millega prantsuse kodanlased Napoleoni-aegsetel rahvahääletustel vastasid, seletub valitsuse valimismõjutustest üsna sõltumatult sellega, et õigupoolest oldi vastamisi sündinud faktiga, kus otsus oli juba langenud. ?Ei? oleks siin tähendanud ettearvamatute tagajärgedega uut poliitilist otsust; lihtsam oli öelda ?jah? ning seetõttu enamus seda ütleski. Ümberpöördult ?veitsi referendumite puhul: kui seadusandliku uuendusettepaneku suhtes vastab enamus ?ei?, siis tähendab see ?ei? siin minimaalset asjakohast otsustamist, sest sellega jääb igal juhul asjade seis samaks, s.o. küsimus jääb vanaviisi ? otsus, mille ?otsustav? väärtus on silmanähtavalt madalam kui muudatust esile kutsuva otsuse puhul.

4. Salajase hääletuse meetod muudab hääleõigusliku kodaniku isoleeritud eraisikuks ning võimaldab tal avaldada oma arvamust erasfääri hülgamata. Liites kokku eraisikute privaatsed arvamused, pole tulemuseks ei tõelist avalikku arvamust ega ehtsat poliitilist otsust. Eraisikutelt selliseid otsuseid oodata oleks vahest koguni sobimatu.

5. Ka arvuliselt ei saa niisama lihtsalt väita, et ?enamus otsustab?, juhul kui tulemuse määrab antud häälte enamus. Pigem on tihtipeale nii, et tegelikult määrab tulemuse vaid väike osa. Kui hääletusel osalenud sajast hääletab 48 poolt ja 48 vastu, siis aritmeetiliselt tühistavad need pooled teineteise ning otsuse langetavad juurdetulnud 4 isikut sajast. Paljudeks parteideks killustunud elanikkonna puhul on sellel oluline asjassepuutuv tähendus, sest mitte kõik parteid ei tunne võrdväärset huvi otsustamisele pandud küsimuste vastu. Nii näiteks võib koolide usuõpetuse küsimuse otsustada väike üürnikepartei, mille liikmed hääletavad taktikalistel kaalutlustel ühe või teise usuõpetusest huvitatud partei poolt, mõne välis- või majanduspoliitiline küsimuse aga otsustab omakorda partei, keda eelkõige huvitab usuõpetus jne. ?Enamus otsustab? niisiis tegelikult üksnes kõikide hääletajate täieliku ühetaolisuse korral.

6. Kui enamus pole muud kui salajasel hääletusel antud häälte liitmise tulemus, siis võib sama hästi öelda: ?Enamus ei otsusta.? Tegelikult on seesugusel enamuse statistilise tuvastamise meetodil tähendus üksnes osaliselt õigustatud ja piiratud mõjuga poliitilise instrumendina, et tagada kõikide kodanike osavõttu riigielust. Ometi ei tohi silmist lasta, et on olemas üks demokraatia liik, nimelt parlamentaarne demokraatia, mis ongi huvitatud sellest, et teatavad vastuolud jääksid varjatuks ega päädiks otsustamises. Siin võib enamuse tuvastamise protseduuri rakendada sobiva ja soovitud abinõuna poliitilistest otsustest hoidumisel või nende edasilükkamisel. Poliitiliselt võibki teinekord osutuda targemaks mitte otsustada ja kasutada niinimetatud enamusotsustamist just säärasel viisil. Sel juhul kuuluks lause ?Enamus otsustab? aga juba teatud poliitiliste süsteemide arcana hulka, mille käsitlemine väljub ?riigiõiguse? raamidest.

 © 1993 Duncker & Humblot GmbH, BerlinTõlgitud teosest ?Verfassungslehre? (1928), lk. 278 ? 282.

Lasteraamat on nähtavale heterogeensusele vaatamata siiski näide metakommunikatiivsest tervikust, milles prototeksti täiendab rida verbaalseid ja visuaalseid metatekste. Kui kultuuris on ühe prototeksti metakommunikatiivsed seosed tavaliselt ruumis lahutatud ja neid seob aeg ehk kollektiivne kultuurimälu, siis raamatus kui kultuuritekstis on võimalik luua ruumiline ja ajaline ühtsus. Filmi puhul tuleb aga esile mitu olulist aspekti. 

Esimene seostub prototeksti küsimusega, sest sama pealkirja all võib olla mitu versiooni ning me ei tea, kas ORIGINAAL on kino, VHS- või DVD-versioonis. Me saame seda rida uurida pigem protsessina, sest ajaline järgnevus on sätestatud. Teine aspekt seostub aga loomeprotsessi ja mustanditega. Kultuuris on tekkinud retseptsiooni- ja loomisprotsesside segunemine. Mustand või katkend veel valmimata teosest viiakse teadlikult vastuvõtjani marketingiprotsessis või eelreklaamina. See, mis varem oli tekstoloogia ehk loomisprotsessi rekonstrueerimise valdkonda kuuluv, on nüüd osa teksti funktsioneerimisest kultuuris. Tekst paigutub seega suurde intersemiootilisse ruumi ja tema analüüsimine nõuab tema loomise, ülesehituse ja vastuvõtu kompleksset vaatlemist. Seega on tekst protsess intersemiootilises ruumis.

 

Ajad

Intersemiootilises ruumis toimuvat protsessi saab analüüsida analoogiliselt tekstoloogile, kes püüab mõtestada märkmete, mustandite ja versioonide abil kirjaniku mõttetööd ja tema teose saamislugu. Kirjanduse puhul saame rääkida käsikirja makroajast ja käsikirja konkreetse lehekülje mikroajast.  Käsikirja makroaeg on esiteks seotud võimalusega luua täielik diakrooniline rida ehk järjestada kõik käsikirja materjalid kronoloogiliselt. Teiseks saab täieliku diakroonilise rea rekonstrueerimise võimatuse korral jagada kogu materjal mingi teose loomise või kavatsuse realiseerimise etappideks või perioodideks. See tähendab, et konkreetset aega asendab mingi ajavahemik, mille raames materjal järjestatakse psühhosemantilisest printsiibist lähtudes ehk vastavuses ettekujutusega antud loominguprotsessist. Käsikirja mikroaeg seostub kõigepealt konkreetse käsikirjalehe kui  käsikirja tervikliku ühiku täitmise järjekorraga. Teiseks seostub mikroaeg selle lehe täitmise järjekorra psühhosemantilise mõtestamisega, mille käigus muutub minimaalseks ühikuks iga üksik kirje olgu see sõna, lause, pilt või lihtsalt kritseldus. Sellisel juhul muutub erinevate kirjete vahelisest seosest ühel lehel olulisemaks käsikirja erinevaid lehti ühendavate teatud tüüpi korduvate kirjete psühhosemantiline seos.

Lisaks käsikirja makro- ja mikroajale on põhjust eristada veel ka käsikirja akrooniat, mis tähendab käsikirja mõistmist arhiividokumendina, kus minimaalseks ühikuks on terve käsikiri või selle terviklik osa vihiku, märkmiku või muu sellisena.

 

Mustandid ei hävi kunagi

Nii on igasugune tekst ühelt poolt loominguprotsessi tulemus ja teiselt poolt retseptsiooniprotsessi alguspunkt. Loominguprotsessi ja mustandite toomine teoreetilisse arutelusse tundub olevat vajalik vaatamata sellele et arvutiajastul on tavapärane mustand muutunud. Vene luuletaja ja mõtleja Ossip Mandel?tam on kirjutanud mustandi jäävusest: ?Mustandid ei hävi kunagi. Luules, plastikas ja üldse kunstis ei ole valmis asju.? Mustandi uurimine, aga ka mustandi teadlik toomine kultuuri tõstab loomisprotsessi mõistmise teleoloogilisust. Mustandi uurija tunneb enamasti lõppteksti ja saab tänu mustanditele jälgida teksti genereerimist nii erinevate märgisüsteemide tasandil kui kontseptuaalse terviku tekkimisena.A

Mustand on nagu kultuur. Me saame selles eristada märgisüsteemide komplementaarsust loomisprotsessis, saame jälgida mingi kavatsuse kujunemist kontseptuaalseks kunstiteoseks, saame jälgida looja mõttemaailma ja tema paiknemist intertekstuaalses ruumis.

Näiteks sisaldavad F. Dostojevski märkmikud teiste ideid, pilte, kalligraafiat, mustandeid, kuid kõrvuti nendega ka teateid epilepsiahoogudest, majapidamisega seotud fakte ja ka ühiskondlik-poliitilisi mõtteavaldusi. Olles ühe romaani eelmaterjalide hulka kuuluv märkmik sisaldab see palju justkui kõrvalist samasse aega kuuluvat informatsiooni. Mustandi kompleksse uurimise tulemus on loominguprotsessi eripära ja koos sellega lõppteksti spetsiifika mõistmine. Loomeprotsessi uurimine on loomuldasa holistlik, sest lõpptulemus on teada.

Kui aga lähtume juba loodud tekstist, mis satub kultuuri intersemiootilisse ruumi, siis ta saab alg- ehk prototekstina aluseks lõputule hulgale metatekstidele, ta loob intertekstuaalseid ja muid seoseid ning lõpuks kaotab ta oma ontoloogilised piirid. Tekstist saab kultuuris mentaalne hajutatud tervik. Hinnates teksti retseptsioonist lähtuvalt, saame ühelt poolt hinnata teksti tõlgitavust teisteks tekstideks ja teistesse märgisüsteemidesse prototeksti ja metateksti võrdluse kaudu. Kui aga tahame uurida retseptsiooniprotsessi kui tervikut, muutub esialgne prototekst sisuliselt arhimetatekstiks, see tähendab metatekstide põhjal rekonstrueeritavaks olematuks tekstiks. Olematus või nähtamatus tähendab seda, et retseptsioon on rida sündmusi ja nende uurimine võib meid teksti tegelikust olemusest hoopis kaugele viia.

 

Kultuur integreerib metatekstid mentaalseks tervikuks

Üks asi on kultuuri tegelik toimimine ja retseptsiooniprotsessi mitmetasandilisus. Teine asi on analüütiku huvi teksti kui kunstilise terviku saatuse vastu kultuuris ja teksti olemusliku immanentse spetsiifika kõrvutamise vastu teksti kui kultuuriteksti ehk kultuuri vastu võetud teksti spetsiifikaga. Teksti vastuvõtmine kultuuri ja teksti loomine on mõlemad autokommunikatiivsed protsessid. Kultuuri autokommunikatiivsus ei erine palju individuaalse looja autokommunikatiivsusest. Kummalgi juhul ei tea me täie kindlusega, kas tegemist on mnemoonilise autokommunikatsiooniga ehk teada oleva teatamisega muus vormis või teises märgisüsteemis või avastava autokommunikatsiooniga ehk uute korrelatsioonide tekitamisega mälus olevaga. Mõlemad autokommunikatiivsed protsessid on ka integratiivsed. Individuaalne autor integreerib mustandid lõpptekstis. Kultuur integreerib metatekstid mentaalseks tervikuks. Vaja läheb veel üht parameetrit ? intersemiootilist.

Kultuuri intersemioosiline aspekt tuleneb erinevate kunstiliikide märkide ja keelte ehk märgisüsteemide osalisest kattumisest esiteks nende keelte ja neis loodud tekstide eraldi eksisteerimise tasandil (näiteks filmi ja teatri puhul). Teiseks ühe teksti samaaegse erinevate tekstidena  (nagu romaan, film, etendus, pilt jne) eksisteerimise mentaalse interferentsi tasandil. Kolmandaks teksti presuppositsioonilisele tekstilisele või intertekstilisele taustale projitseerituse tasandil.

Kultuuri intersemioosilisel kirjeldamisel osutub oluliseks märkide äratuntavus. Ent kultuuri intersemioosis ei sõltu märkide mõtestamine ja hierarhiseerimine üksnes tekstidest: ühed ja samad märgid võivad kuuluda nii erinevatesse tekstidesse kui märgisüsteemidesse ja omada erinevates süsteemides erinevaid tähendusi. Kultuuriliste pertseptsioonimehhanismide mõistmisele toetub interlingvistilisuse, intertekstuaalsuse, interdiskursiivsuse ja intermeedialisuse mõistmine.

 

Teksti mõiste vajab värskendamist

Tulemuseks on märkide funktsionaalse liigitamise vajadus väljaspool märgitüüpide tavalist klassifitseerimist. Äratuntavusest lähtuvalt on otstarbekas eristada aprioorseid ehk üldtuntud märke, protsessuaalseid ehk autorlikke, kontseptsiooni kandvaid ja tihti ad hoc märke. Ja aposterioorseid ehk teksti kui terviku mõtestamisest tulenevaid märke. Funktsionaalne aspekt võimaldab jälgida kultuurilisi autokommunikatiivseid märgiprotsesse ja transformatsioone, näiteks autorimärkide tõlkimist konventsionaalseteks. Seda nii verbaalse märgi tõlkimisel verbaalseks kui
verbaalse märgi tõlkimisel visuaalseks või audiovisuaalseks.

Intersemiootilise ruumi eripäraks ongi nii mitmekordne lugemine kui mitmekordne interpreteerimine samaaegselt erinevate märgisüsteemide abil. Kuid tõlkeprotsesside samaaegsus kultuuris tõstatab küsimuse ühelt poolt konkreetse intersemiootilise tõlke vastuvõtu pertseptiivsest ühtsusest, kuid teiselt poolt ka pertseptiivsest ebamäärasusest kui transformatsioonide segunemise tulemusest kultuuris.

Nii üksiku teksti või tema intersemiootilise transformatsiooni tasandil kui kõigi võimalike transformatsioonide tasandil on põhjust meenutada N. Goodmani sõnu: ?Kontseptsioon ilma pertseptsioonita on tühi, pertseptsioon ilma kontseptsioonita pime?. De- ja rekontseptualiseerimine on kultuuris võrdselt võimalikud ja sõltuvad sellest, kuidas tekste, tekstitüüpe ja nende transformatsioone mõtestatakse.

Kultuuritekstide intersemiootilisus ja samaaegne eksisteerimine transformatsioonidena erinevatesse märgisüsteemidesse tõstatavad vajaduse kokku viia kaks probleemi. Üheks on eraldi võetud teksti analüüsitavuse probleem ja teiseks intersemiootilises ruumis paikneva teksti analüüsitavuse probleem.

Kultuurianalüüsi osaks on ka tuntud mõistete arendamine ning tekst kui kultuurisemiootika võtmemõiste vajab samuti värskendamist. Teksti mõiste vajab täpsustamist sõltuvalt tema paiknemisest  kultuuris. Tekst kui piiritletud, struktuurne ja sidus tervik on vaid algmõiste. Kultuuriteksti mõiste on dünaamilisem ja haarab endasse nii teksti võimaluse olla kultuuri osa kui kultuuri võimaluse olla tekst ehk tekstina kirjeldatud.

Kirjeldus komplitseerub, kui lähtuda metakommunikatsioonist. Üheks uueks parameetriteks on mentaalne tekst ehk teksti kui prototeksti ja temast lähtuvate metatekstide kooslus, mis aktualiseerub mälupildina ja mille eripära sõltub kommunikatsioonikanalite hierarhiast kultuuris. Mentaalne tekst on raskesti analüüsitav koondtekst kollektiivses või individuaalses mälus. Sama metakommunikatiivset situatsiooni on võimalik kirjeldada ka kui komplementaarset teksti, milles on oluline teksti ja eri tüüpi metatekstide kooseksisteerimine kas  teksti sees (kommentaarid, illustratsioonid, eessõna jne) või tekstist väljas (kriitika, reklaam, paroodia, ekraniseering jne). Lisaks teksti ja metateksti suhetele võib kirjelduse aluseks olla ka tajuprotsesside komplementaarsus, mis lubab rääkida multimodaalsest tekstist. Kui multimodaalsus kandub tekstist välja, see tähendab, kui tekst on realiseeritud erinevas materjalis, siis võime rääkida multimeedialisest tekstist.

 

Kreooltekst

Traditsioonilisi tekstipiire lõhkuvate tekstide katusmõisteks võiks olla kreooltekst. See on mõiste, mis tähistab märgisüsteemide ja kanalite segamist, teksti tavaliste piiride lõhkumist. See võib olla raamat CD- või DVD-ROM-il, kus verbaalset teksti toetab heli ja liikuv pilt. See võib olla hüpertekstuaalne tekstiloome näiteks kollektiivsete veebitekstide kirjutamisel. See võib olla ka tavaraamatu muutumine heterogeenseks erineva info kokkuviimisel või alguse-lõpu dekonstrueerimisel  (Boriss Akunini eksperiment raamatuga, mis algab mõlemalt poolt). Jne.

Erinevate mõistete abil saab kirjeldada tekstide erinevat paiknemist nii kultuuriruumis kui kultuuriprotsessides. Kreoolteksti mõiste kui katusmõiste selles reas tähistab kultuuridünaamika olulist aspekti. J. Lotman on vaadelnud kultuurikeelte kreoliseerumist kõrvuti kultuurikeelte spetsialiseerumisega ja rõhutanud, et kreoliseerumine on vaid ajutine etapp üleminekul uuele spetsialiseerumisele. Nii on ka kreoolteksti mõiste vaid tinglik tähistus tekstitüübile, mis ühel ajaloolisel hetkel tundub olevat heterogeenne, kuid teisel hetkel on ta juba uue homogeensusena omaks võetud. Sest heterogeensus ja homogeensus sõltuvad kultuurikeskkonna arengust ja ka tehnoloogilisest uuenemisest. Seega on kreooltekstilisus üks kultuurilise loomingu valdkondi.

Mustand on pertseptiivne ja mentaalne tervik, mis peegeldab loominguprotsessi ja lubab heita pilgu loomise saladustesse, kuna lõpptulemus on teada. Tekst on kultuurilises metakommunikatsioonis samuti mentaalne tervik, kuid pertseptiivselt ambivalentne ja mentaalsust fragmentaarsusest loov.

Kreooltekst on katse luua uusi tekstiontoloogiaid ja selles väljendub kultuuri loominguline mõtlemine, kuid seda mõtlemist mõista püüdes ei ole meil kasutada lõppteksti. Seepärast on ka tänapäeva kultuuris kasulik meenutada klassikalist tekstoloogiat ja võimalusel leida sealt abi kultuuri protsessuaalseks ja samas holistlikuks kirjeldamiseks. Tahangi rõhutada, et tänapäeva kultuuriprotsessides on palju sellist, mis lubab väita ? kultuur on mustand ja mustandina uuritav. See toob tagasi kultuurianalüüsi teleoloogilise mõõtme ning lubab kirjeldada ja mõtestada tekstide paiknemist kultuuris kui ka paiknemist intersemiootilises kultuuriruumis ning ühtlasi kultuuri loomingulises protsessis. Kultuuri protsessuaalsus on lahutamatu kultuuri mustandilisusest.

Tänavu möödub 150 aastat vanausuliste vaimu harimisele pühendunud Gavriil Jefimovit? Frolovi (1854 ? 1930) sünnist. Peipsi kalda külakeses Rajal tegutses tema ikoonimaalitöökoda (u 1890 ? 1930), mis sai tellimusi  nii Venemaalt, Lätist kui mitmetest Euroopa riikidest.

Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni elas Venemaa kirikuelu üle raske aja, ikoonimaalimise oskus oli hävimisohus. Ikoonimaalikeskused kustusid või orienteerusid ümber: hakati maalima lakktoose, kasutades küll munatemperat ja ikoonimaali võttestikku, kuigi loomulikult mitte enam pühakirja teemadel. Baltimaades läks paremini ? riiklik iseseisvumine andis ikoonimaalimisele uue võimaluse. Tähtis osa oli just vanausulistel, kellel säilis traditsiooniline religioosne elu.

 

Frolovi meistritempel kui vaimse puhtuse tagatis

Ikoon ei ole vanausulistele kunstiteos, vaid Jumala palge ja tema õpetuse edastamine, taevase tarkuse kujutamine inimesele hoomatavas vormis. Ikooniga alustatakse elu ja seda kantakse lahkunu ees tema viimasel teekonnal. Eesti vanausulistel  puudub kirikuhierarhia, ka teenistust läbi viiv ordineeritud vaimulik.1 Seepärast viiakse kõik pühad toimingud läbi ikoonide ees.

Tänu Frolovi töökoja viljakale tegevusele on Eesti vanausulised olnud mõneti eelisseisundis võrreldes oma usukaaslastega mujal: siinsetes palvelates olid valdavalt tervikikonostaasid, ühtselt loodud harmoonilist vaimset õhkkonda tagavad esteetilised tervikud. Paljudel vanausulistel on ikonostaas moodustatud käepärastest ikoonidest, mis toodi kaasa või mis õnnestus tellida. Frolovi töökoja ikoone oli sadade kaupa siinsetes palvelates ja kodudes. Tema meistritempel (mis anti talle 1894. a) tagas ikooni legaalsuse (riigivõimudele)2 ja oli ka vaimselt terve ja puhta palveobjekti kinnitus. Frolov oli vanausuliste fedossejevlaste harust, mis oli tuntud just oma rangete ja laitmatute eluviiside järgimise pärast. Seepärast peeti väga lugu (ka Venemaal) nende ikoonimaalijatest. Frolovi ikoonide puhul kaasneb muidugi veel esteetiline nüanss: vanausulised olid veendunud, et puhta meelega maalitud ikoon on ilus.

Vanausulistele pole tähtis ainult, kes on ikooni maalinud, vaid ka kuidas see on maalitud. Frolovi töökojas maaliti ikoone vanas vaimsuses: kaanoni järgi, oli kõik ikooni pinnal sümboolne ja seda väljendati traditsiooniliste ikoonimaalivõtetega. Vene õigeusu riigikirik oli selleks ajaks juba mitu sajandit järginud teisi arengusuundi. Olulise tõuke vene ühiskonna avatusele lääne mõjude suhtes andis Peeter I võimuletulek. Hakati eelistama õlivärve ja lõuendit traditsioonilisele puitalusele ja munatemperale. Uus ikoonimaal allus natuuritruudusele ja erinevatele stiilidele. Endine ajatu ikoon sai nüüdsest ajalise mõõtme: pühad askeetlikud tinglike näojoontega palged muutusid kaasaegsete äratuntavateks nägudeks, tinglik kahemõõtmeline ruum kolmemõõtmeliseks.

Keskaegses mõistes võiks ikoonimaalijat võrrelda pigem käsitöölisega, kes sooritas üht ning sama protsessi sadu kordi, ilma et vääraks või segaks Jumalast antud ilmutatu püha visiooni inimese väljamõelduga. Käsitööline sellises kontekstis on Jumala vaga sulane. Enne tööleasumist toimetati vaimse puhastumise protsess saavutamaks üht suurimat Jumala andi ? puhast silma.

 

Vanavene monumentaalsuse  ja strogonovliku filigraansuse segu

Frolovi ikoonidelt ei leia natuurilähedust ega stiilide virvarri. Tema kujutatud inimesed kujutavad isiksust ainult nii palju, kui  sellel on Kristuse läbi Jumalaga sarnasust. Tema ikoonidele on omane kujutatu lihtsus, ikonograafia ei ole üle koormatud otseselt mittevajalike persoonide ega esemetega. Frolovil oli õpetaja roll: kanda hoolt  oma usukaaslaste eest, tagada vaimne ja hingeline järjepidevus. Teemade ring ei ammendu tavapäraste pühade, kõige rohkem austatud pühakute ja kirjakohtadega,  lisaks on Frolov valinud oma äranägemise järgi täiendust Vanast Testamendist ja evangeeliumidest.

Vanausuliste ikoonidelt kiirgab vastu hesü­hasmilist Jumala valguse tunnetust.3 Kuid tuleb siiski meeles pidada, et nende ikoonimaal kätkeb mitmesugust XVII sajandi keskpaigaks kinnistunud kogemust. Küllalt tüüpiline on, et emamaast kaugel elavad vanausulised on järginud sageli konkreetse Venemaa piirkonna maalikogemust, mille on seganud uue kodumaa omaga.

Frolovi isa pidas ikoonimaalitöökoda Lätis Rēzeknes, sealt ka Frolovi esimesed ikoonimaalija kogemused. XIX sajandi viimasel veerandil viibis ta Venemaal: Moskvas, Novgorodis, Pihkvas, Vladimiri kubermangus, Kaasanis ja Samaaras. Frolov on sealt kaasa võtnud sajanditepikkuse kogemuse kompendiumi (eriti avaldub see mõne maalitehnilise detaili juures), kuid ta ikoonid on selgelt äratuntava isikupärase käekirjaga.

Frolovi ikoonide laad kujutab endast vanavene monumentaalsuse ja strogonovliku filigraansuse omalaadset segu4: valitseb tasakaal üldise ja üksikosade vahel. Selge kompositsioon  allub geomeetriale ja masside tasakaalustatud jaotusele, värvipalett koosneb virtuoosselt segatud pastelltoonidest sügavate, sisemiselt põlevate värvivarjunditeni.

Frolov on tajunud monumentaal- ja pal­ve­­ikoonide5 erinevat otstarvet. Suurtel  (iko­no­staasi) kuuluvatel ikoonidel on näha Rubljovi-aegset terviku loomise armastust. Palveikoon näib loovat omaette maailma, mis pole kaugeltki suletud. Detailides on see strogonovlik-täpne ja ometi inimlikult soe ja vastuvõttev.

Frolovi ikoone võib vaadata tundide kaupa: toredat konstruktiivset ja detailidega kaunistatud arhitektuuri, mille paadipurje-taolised kumerad katused vahelduvad nõelteravatipuliste tornidega, mis pürivad ülespoole ikooni äärele. Inimesed toimetavad kumerate võlvide all oma tegemisi ? kuid ei mingit liigset olmelisust, teispoolsuse juuresolek tuletab ennast meelde. Selged ja rahulikud värvid ning õrn heleookrine taust tasakaalustavad pisidetailid ja loovad helge-rahuliku meeleolu.

 

Frolovi õpilased

Frolovi õpilasi mäletavad veel paljud vanausulised. Kahjuks ei olnud ikoonimaalil Nõukogude Eestis endist kohta.

Enamik Mark G. Solntsevi töid asub Eesti vanausuliste palvelates ja paljudes kodudes. Oma õpetajast erinevalt on tema tööd dünaamilised: vaba käega maalitud arhitektuur, liikumises figuurid, korrastamata foon. Kõik näib kasvavat-liikuvat, mägedest kuni töntsakate arhitektuurivormideni. Vastupidiselt õpetaja peenele-täpsele pintslijoonele on tema oma jäme ja värv pastoosne. Jefim Keki?evi ikoonidelt õhkub sisemist siirust ja lapsemeelsust. Neid võiks võrrelda Venemaal levinud rahvaikoonilaadse nähtusega. Filipp A. Mõznikov on praegu veel mõistatuslik meister, kelle uurimine ja tööde atribueerimine seisab alles ees. Praeguste teadmiste põhjal tuleb tunnistada ta kõrget meisterlikkust materjali valdamisest maalitehnikani. Käekirjalt Froloviga sarnane, on ta ikoonides siiski rohkem dünaamikat ja ekspressiivsust.

Üks, kes jätkas mõnes mõttes oma õpetaja missiooni ja on neist tuntuim, oli Pimen Maksimovit? Sofronov. Rännates läbi Euroopa, levitas ta unustusehõlma vajuvat vanavene traditsioonilise ikoonimaali õpetust.

Meister Frolovi hinnatakse Venemaal, Lätis ja Soomes kui sajandeid kestnud väärika traditsiooni esindajat ja hoidjat; kahjuks kippus see küll juba tema eluajal hääbuma.

Eesti kontekstis on kindlasti tegemist hinnatava kunstipärandiga. Frolovi töökoja ikoonid pakuvad lisaks sügavale teoloogilisele mõttele veel esteetilist elamust. Häbenema ei pea ka maalitehnilist teostust (kas või võrdluses näiteks Venemaa ikoonidega).

Kuid kõige olulisem on, et Frolovi töökoja tegevus tagas  vanausulistele vaimselt terve, funktsioneeriva igapäevase usuelu Frolovi eluajal ja teeb seda praegugi, see on aidanud  vanausuliste kultuuril püsida nõukogude võimu aastatel ja jätkuda nii tervik
likuna kui vähegi võimalik. Frolovi ikoonide koht on pühakojas, mis ka tänapäeva inimesel aitab ikoone tundma õppida ning nende kaudu mõista puhta silma väärtust. 

 

1 Kehtib mõlema Eestis esindatud vanausuliste haru (pomoorid ja fedossejevlased) puhul.

2 1688. aastast pidi ikoonimaalijal olema vene õigeusu kiriku tegevusluba. Vanausulistele anti see õigus 1883. aastal.

 

3 Hesühasm (kr hēsychia ?vaikus, rahu?) ? mõttesuund, milles taotleti jumaliku valguse nägemist erilise vaimse keskendumise läbi. Venemaal sai aluseks Bütsantsis XIV saj levinud  Jumala valguse ja palve ühendamise idee.

 

4 Strogonovid olid kaupmeestest suguvõsa esindajad, kes tellisid ikoone Venemaa meistrite paremikult. XVII ja XVIII saj said nende ikoonid kuulsaks erilise filigraanse maalitehnilise teostuse poolest.

 

5 Palveikoonid on väikesemõõdulised, u 5 ? 50 cm suurused ikoonid; kasutati nii kodus kui ka palvelas.